19.6.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 156/75

(1)

Liit on võtnud kohustuse luua säästlik, konkurentsivõimeline, turvaline ja vähese CO2-heitega energiasüsteem. Liit on võtnud energialiidu ning aastani 2030 seatud energia- ja kliimapoliitika raamistikuga nõudliku kohustuse vähendada veelgi kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 40 % võrra 1990. aasta tasemega võrreldes, suurendada tarbitava taastuvenergia osakaalu, et saavutada liidu tasandi ambitsioonidega kooskõlas olev energiasääst ning suurendada Euroopa energiajulgeolekut, konkurentsivõimet ja säästlikkust.

(2)

Nende eesmärkide saavutamiseks hõlmab liidu energiatõhusust käsitlevate õigusaktide läbivaatamine 2016. aastal liidu 2030. aastaks seatud energiatõhususe eesmärgi ümberhindamist, nagu Euroopa Ülemkogu 2014. aastal nõudis, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL (4) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/31/EL (5) kõige olulisemate sätete läbivaatamist ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) hõlmava soodsama rahastamisraamistiku tugevdamist, millega kokkuvõttes parandatakse turul energiatõhususse tehtavate investeeringute rahastamise tingimusi.

(3)

Direktiivi 2010/31/EL kohaselt peab komisjon vaatama nimetatud direktiivi läbi 1. jaanuariks 2017, pidades silmas nimetatud direktiivi kohaldamisel saadud kogemusi ja tehtud edusamme, ning vajaduse korral tegema ettepanekuid.

(4)

Komisjon astus selleks läbivaatamiseks valmistumisel rea samme, et koguda tõendeid selle kohta, kuidas direktiivi 2010/31/EL on liikmesriikides rakendatud, keskendudes sellele, millised sätted toimivad ja mida saaks parendada.

(5)

Läbivaatamise tulemustest ja komisjoni mõjuhinnangust nähtub, et on vaja teha rida muudatusi, et direktiivi 2010/31/EL kehtivaid sätteid tõhustada ja seda teatavates aspektides lihtsustada.

(6)

Liit on võtnud kohustuse luua 2050. aastaks säästlik, konkurentsivõimeline, turvaline ja vähese CO2-heitega energiasüsteem. Selle eesmärgini jõudmiseks vajavad liikmesriigid ja investorid meetmeid, et saavutada pikaajalised kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid ja vähendada aastaks 2050 hoonefondi CO2-heidet, mille arvele langeb ligikaudu 36 % kõikidest liidu CO2 heitkogustest. Liikmesriigid peaksid püüdlema kulutasuva tasakaalu poole energiavarustuse CO2 heitkoguste vähendamise ja energia lõpptarbimise vähendamise vahel. Selleks vajavad liikmesriigid ja investorid oma poliitika ja investeerimisotsuste suunamiseks selget nägemust, mis hõlmab riiklikke energiatõhususe parandamise esialgseid vahe-eesmärke ja meetmeid, et saavutada lühiajalise perioodi (2030. aastaks täidetavad), keskpika perioodi (2040. aastaks täidetavad) ja pikaajalise perioodi (2050. aastaks täidetavad) eesmärgid. Neid eesmärke silmas pidades ja võttes arvesse liidu üldisi energiatõhususe eesmärke on väga oluline, et liikmesriigid määraksid kindlaks oma pikaajalise renoveerimisstrateegia oodatava tulemuse ja jälgiksid arengut, määrates kindlaks riigisisesed edunäitajad, mis vastavad riiklikele tingimustele ja arengule.

(7)

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu järel sõlmitud 2015. aasta Pariisi kliimakokkulepe toetab liidu jõupingutusi vähendada oma hoonefondi CO2-heidet. Võttes arvesse asjaolu, et peaaegu 50 % liidu energia lõpptarbimisest kasutatakse kütmiseks ja jahutamiseks, millest 80 % kasutatakse omakorda hoonetes, on liidu energia- ja kliimaeesmärkide saavutamine tihedalt seotud jõupingutustega, mida liit teeb oma hoonefondi renoveerimiseks, pidades esmatähtsaks energiatõhusust, järgides energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ning kaaludes taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu.

(8)

Direktiivi 2012/27/EL sätted pikaajaliste renoveerimisstrateegiate kohta tuleks üle viia direktiivi 2010/31/EL, millesse need sobituvad paremini. Liikmesriigid peaksid saama kasutada oma pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid selleks, et tegeleda tuleohutuse ja tugeva seismilisusega seotud riskidega, mis mõjutavad energiatõhusat renoveerimist ja hoonete eluiga.

(9)

Selleks et saavutada väga energiatõhusus ja vähese CO2-heitega hoonefond ning tagada, et pikaajaliste renoveerimisstrateegiatega tuleks saavutada vajalikud edusammud olemasolevate hoonete ümberehitamisel liginullenergiahooneteks, eelkõige arvukamate täielike renoveerimistega, peaksid liikmesriigid andma selged suunised ja kavandama mõõdetavad ja sihipärased meetmed ning edendama võrdset juurdepääsu rahastamisele, sealhulgas riigi hoonefondi halvimate tõhususnäitajatega segmendi osas, tarbijate jaoks, kellel on raskusi energia eest tasumisega, sotsiaaleluruumide ning selliste leibkondade jaoks, kelle probleemiks on omaniku ja üürniku huvide lahknemine, ning võtma samal ajal arvesse taskukohasust. Selleks et veelgi toetada vajalikke parendusi liikmesriikide üürihoonefondis, peaksid liikmesriigid kaaluma niisuguste nõuete kehtestamist või jätkuvat kohaldamist, mille kohaselt peab üürikinnisvara vastama energiamärgise kohaselt teatavale energiatõhususe tasemele.

(10)

Liidu energiatõhususe eesmärkide kulutasuvaks saavutamiseks peaks renoveerimise keskmine määr komisjoni mõjuhinnangu kohaselt olema 3 % aastas. Võttes arvesse, et iga täiendav 1 % energiasäästu vähendab imporditava gaasi kogust 2,6 %, on selged eesmärgid olemasoleva hoonefondi renoveerimiseks väga olulised. Seega aitaksid jõupingutused hoonete energiatõhususe suurendamiseks aktiivselt kaasa liidu energiasõltumatusele ning lisaks on neil suur potentsiaal luua liidus töökohti, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks. Sellega seoses peaksid liikmesriigid võtma arvesse vajadust selge seose järele oma pikaajaliste renoveerimisstrateegiate ning selliste asjakohaste algatuste vahel, mille eesmärk on edendada oskuste arendamist ja haridust ehitussektoris ja energiatõhususe sektoris.

(11)

Kooskõlas liikmesriikide poolt kindlaksmääratud kriteeriumidega tuleks võtta arvesse energiaostuvõimetuse leevendamise vajadust. Oma renoveerimisstrateegiates energiaostuvõimetuse leevendamisele kaasa aitavate riiklike meetmete kehtestamisel on liikmesriikidel õigus kindlaks määrata, mida nad peavad asjakohasteks meetmeteks.

(12)

Oma pikaajalistes renoveerimisstrateegiates ning tegevuse ja meetmete kavandamisel võiksid liikmesriigid kasutada selliseid põhimõtteid nagu otsustav hetk hoone olelusringis, milleks on näiteks kulutasuvuse või mingi häire seisukohast sobiv aeg, et hoonet energiatõhususe parandamiseks renoveerida.

(13)

Maailma Terviseorganisatsiooni 2009. aasta suunistes on siseõhu kvaliteediga seoses ette nähtud, et paremate tõhususnäitajatega hoonetes on kasutajatele tagatud suurem mugavus ja heaolu, samuti parem tervis. Külmasildade, ebapiisava isolatsiooni ja õhu planeerimata liikumisteede tõttu võib pinnatemperatuur langeda alla õhu kastepunkti ja tekkida niiskus. Seetõttu on oluline tagada hoone, sealhulgas rõdude, akende, katuste, seinte, uste ja põrandate täielik ja ühtlane isolatsioon, ning erilist tähelepanu tuleks pöörata sellele, et temperatuur hoone mis tahes sisepinnal ei langeks alla kastepunkti temperatuuri.

(14)

Liikmesriigid peaksid toetama olemasolevate hoonete energiatõhususe suurendamist, millega aidatakse kaasa tervisliku sisekeskkonna saavutamisele, sealhulgas asbesti ja muude kahjulike ainete kõrvaldamisega, vältides kahjulike ainete ebaseaduslikku kõrvaldamist ning lihtsustades kehtivate õigusaktide, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2009/148/EÜ (6) ja (EL) 2016/2284 (7) järgimist.

(15)

Oluline on tagada, et meetmed, mille eesmärk on parandada hoonete energiatõhusust, ei keskenduks ainult hoone välispiirdele, vaid hõlmaks kõiki hoone asjakohaseid ehitusdetaile ja tehnosüsteeme, näiteks passiivelemente, mis on seotud passiivtehnoloogiaga, mille eesmärk on vähendada energiavajadust kütmisel või jahutamisel ning energiatarbimist valgustuse ja ventileerimise puhul ning parandada seeläbi soojus- ja visuaalset mugavust.

(16)

Riikide pikaajalistes renoveerimisstrateegiates peaksid kesksel kohal olema finantsmehhanismid ja -stiimulid ning finantseerimisasutuste kaasamine hoonete renoveerimisel energiatõhususe parandamiseks, ja neid tuleks liikmesriikides aktiivselt edendada. Sellised meetmed peaksid hõlmama energiatõhusate hüpoteeklaenude andmise soodustamist hoonete energiatõhusust parandavate sertifitseeritud renoveerimiste jaoks, avaliku sektori investeeringute soodustamist energiatõhusasse hoonefondi, näiteks avaliku ja erasektori partnerluse või vabatahtlike energiatõhususe lepingute kaudu, investeeringute arvatavate riskide vähendamist, tarbijatele selliste kättesaadavate ja läbipaistvate nõustamis- ja abivahendite pakkumist, nagu integreeritud teenuse kontaktpunktid energiatõhusamaks renoveerimiseks, samuti selliste muude meetmete ja algatuste rakendamist, millele osutatakse komisjoni arukate hoonete aruka rahastamise algatuses.

(17)

Looduspõhised lahendused, näiteks hästi läbimõeldud haljastus ning murukatused ja -seinad, mis pakuvad hoonetele isolatsiooni ja varju, aitavad vähendada energianõudlust, vähendades vajadust kütmise ja jahutamise järele ning parandades hoone energiatõhusust.

(18)

Ergutada tuleks niisuguste teadusuuringute ja katsete tegemist, mis on seotud uute lahendustega, mille eesmärk on parandada ajalooliste hoonete ja rajatiste energiatõhusust – samal ajal kultuuripärandit kaitstes ja säilitades.

(19)

Uute hoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul peaksid liikmesriigid soodustama alternatiivsete suure tõhususega süsteemide kasutuselevõttu, kui see on tehniliselt, funktsionaalselt ja majanduslikult teostatav, võttes kooskõlas riigisiseste ohutusnormidega arvesse ka siseruumide tervislikke kliimatingimusi, tuleohutust ning tugeva seismilisusega seotud riske.

(20)

Energiatõhususe poliitika eesmärkide saavutamiseks hoonete puhul tuleks energiamärgistega seotud läbipaistvuse suurendamiseks tagada, et nii sertifitseerimise kui ka energiatõhususe miinimumnõuete puhul on sätestatud kõik arvutusteks vajalikud näitajad ja neid kasutatakse järjepidevalt. Liikmesriigid peaksid võtma asjakohased meetmed, millega tagatakse näiteks, et hoones paikneva paigaldatud, asendatud või uuendatud kütte-, kliima- või vee soojendamise tehnosüsteemi tõhusus on hoone sertifitseerimise ja nõuetekohasuse kontrollimise huvides dokumenteeritud.

(21)

Tuleks kaaluda olemasolevatesse hoonetesse niisuguste isereguleerivate seadmete paigaldamist, mis reguleerivad temperatuuri taset igas ruumis eraldi või, kui see on põhjendatud, hoone osa kindlaksmääratud köetaval alal, kui see on majanduslikult teostatav, näiteks juhul, kui nende maksumus moodustab vähem kui 10 % asendatavate soojusgeneraatorite üldmaksumusest.

(22)

Innovatsioon ja uued tehnilised lahendused loovad ka võimaluse toetada hoonete kaudu CO2 heitkoguste vähendamist majanduses tervikuna, sealhulgas transpordisektoris. Näiteks saab hoonete kaudu aidata kaasa elektrisõidukite nutilaadimiseks vajaliku taristu väljakujunemisele ja samuti võimaldada liikmesriikidel kasutada autoakusid soovi korral energiaallikana.

(23)

Kombineerituna taastuvatest allikatest pärit elektri suurema osakaaluga toodavad elektrisõidukid vähem CO2-heiteid, mis toob kaasa parema õhukvaliteedi. Elektrisõidukid on oluline tegur üleminekul puhtale energiale, mis põhineb energiatõhususe meetmetel, alternatiivsetel kütustel, taastuvenergial ja energia paindliku haldamise innovatiivsetel lahendustel. Ehitusnormide mõju saab tõhusalt võimendada, kehtestades sihipärased nõuded, et toetada laadimistaristu kasutuselevõttu elu- ja mitteeluhoonete parklates. Liikmesriigid peaksid samuti nägema ette meetmed laadimistaristu kasutuselevõtu lihtsustamiseks, et kõrvaldada sellised takistused nagu huvide lahknemine ja haldusraskused, millega üksikisikust omanikud kokku puutuvad, kui nad soovivad oma parkimiskohta laadimispunkti paigaldada.

(24)

Juhtmetaristuga luuakse õiged tingimused laadimispunktide kiireks kasutuselevõtuks juhul, kui see on vajalik ja seal, kus see on vajalik. Liikmesriigid peaksid seetõttu tagama elektritranspordi tasakaalustatud ja kulutasuva arendamise. Eelkõige peaks elektritaristuga seonduvale olulisele renkonstrueerimisele järgnema asjakohase juhtmetaristu kasutuselevõtmine. Rakendades elektritranspordi nõudeid riigisisestes õigusaktides peaksid liikmesriigid võtma nõuetekohaselt arvesse võimalikke erinevaid tingimusi, nagu hoonete ja nendega külgnevate parklate omandiõigus, avalike parklate käitamine eraettevõtjate poolt ning hoonete toimimine nii eluhoonete kui ka mitteeluhoonetena.

(25)

Juba valmis kättesaadav taristu vähendab laadimispunkti paigaldamise kulusid üksikisikust omanike jaoks ja tagab elektrisõidukite kasutajatele juurdepääsu laadimispunktidele. Liidu tasandi elektritranspordi nõuete sätestamine parklakohtade eelseadmestamise ja laadimispunktide paigaldamise kohta on lähitulevikus tõhus viis elektrisõidukite kasutamise edendamiseks, võimaldades keskpikas ja pikas perspektiivis edasist arengut väiksemate kuludega.

(26)

Kui liikmesriigid kehtestavad alates 2025. aastast kehtima hakkavad nõuded minimaalse arvu laadimispunktide paigaldamise kohta rohkem kui kahekümne parkimiskohaga mitteeluhoonetesse, peaksid nad laadimispunktide proportsionaalse ja asjakohase kasutuselevõtu tagamiseks võtma arvesse asjakohaseid riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke tingimusi, samuti võimalikke erinevaid vajadusi ja olusid lähtuvalt piirkonnast, hoonetüübist, ühistranspordi kättesaadavusest ja muudest asjakohastest kriteeriumidest.

(27)

Mõnes eriliselt haavatavas geograafilises piirkonnas võib elektritranspordi nõuete täitmisel siiski esineda spetsiifilisi raskusi. See võib puudutada Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 349 kohaseid äärepoolseimaid piirkondi seoses nende kauguse, saarelise asendi, väikese pindala, raskete looduslike olude ja ilmastikutingimustega, samuti üliväikesi eraldatud võrke, mille elektrivõrk võib vajada arendamist, et tulla edaspidi toime kohaliku transpordi elektrifitseerimisega. Sellistel juhtudel peaks liikmesriikidel olema lubatud elektritranspordi nõudeid mitte kohaldada. Vaatamata sellele erandile võib transpordi elektrifitseerimine olla võimas vahend, et lahendada õhukvaliteedi või varustuskindluse probleeme, millega nendes piirkondades ja võrkudes sageli kokku puututakse.

(28)

Käesolevas direktiivis sätestatud ja direktiivi 2010/31/EL muudatusettepanekutes ette nähtud elektritranspordi taristu nõuete kohaldamisel peaksid liikmesriigid kaaluma tervikliku ja sidusa linnaplaneerimise vajalikkust, samuti alternatiivsete, ohutute ja säästvate transpordiliikide ning neid toetavate taristute edendamist, tagades näiteks sihtotstarbelise parkimistaristu elektrijalgratastele ja piiratud liikumisvõimega isikute sõidukitele.

(29)

Digitaalse ühtse turu ja energialiidu tegevuskavad tuleks omavahel kooskõlla viia ja need peaksid teenima ühiseid eesmärke. Energiasüsteemi digiteerimine muudab kiiresti energiamaastikku alates taastuvenergia lõimimisest kuni nutivõrkude ja nutivalmis hooneteni. Ehitussektori digiteerimist silmas pidades on liidu ühenduvuse eesmärgid ja kõrgjõudlusega sidevõrkude kasutuselevõtu eesmärgid tähtsad arukate kodude ja hästi ühendatud kogukondade loomise jaoks. Nutivalmis süsteemide ja digilahenduste edendamiseks tehiskeskkonnas tuleks ette näha sihtotstarbelised stiimulid. See pakub uusi energiasäästu saavutamise võimalusi, andes tarbijatele täpsemat teavet nende tarbimisharjumuste kohta ja võimaldades süsteemihalduril võrku tõhusamalt hallata.

(30)

Nutivalmiduse näitajat tuleks kasutada selleks, et mõõta hoone suutlikkust kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ja elektroonilisi süsteeme, et kohandada hoone toimimine kasutaja ja elektrivõrgu vajadustele ning parandada hoonete energiatõhusust ja üldisi tõhususnäitajaid. Nutivalmiduse näitaja peaks suurendama hoonete omanike ja kasutajate teadlikkust hoone tehnosüsteemide elektroonilise seire ja hooneautomaatika väärtusest ning andma hoone kasutajatele kindluse seoses asjaomasest uuest tõhustatud funktsionaalsusest tuleneva tegeliku säästuga. Hoonete nutivalmiduse hindamise kava kasutamine peaks liikmesriikidele olema vabatahtlik.

(31)

Direktiivi 2010/31/EL tehnika arenguga kohandamiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada nimetatud direktiivi, määratledes nutivalmiduse näitaja ja kehtestades metoodika selle arvutamiseks. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (8) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(32)

Et tagada direktiivi 2010/31/EL, nagu seda on muudetud käesoleva direktiiviga, ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused seoses hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava üksikasjadega. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (9).

(33)

Energiatõhususega seotud finantsmeetmete parima kasutamise tagamiseks hoonete renoveerimisel peaks need olema seotud renoveerimistööde kvaliteediga, võttes arvesse kavandatud või saavutatud energiasäästu. Need meetmed peaks seetõttu olema seotud renoveerimiseks kasutatud seadmete või materjali vastupidavusega ning paigaldaja sertifitseerimis- või kvalifikatsioonitasemega, energiaauditi või sellise renoveerimisega saavutatud parendustega, mida tuleks hinnata enne ja pärast renoveerimist antud energiamärgiste võrdlemise teel, standardväärtusi kasutades või mõne muu läbipaistva ja proportsionaalse meetodi abil.

(34)

Praegusi sõltumatuid energiamärgiste kontrollimise süsteeme võib kasutada nõuetekohasuse kontrollimiseks ja neid tuleks tõhustada, et tagada energiamärgiste kvaliteet. Kui sõltumatuid energiamärgiste kontrollimise süsteeme täiendatakse vabatahtliku andmebaasiga, mis läheb kaugemale käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 2010/31/EL nõuetest, võib seda kasutada nõuetekohasuse kontrollimiseks ja piirkonna või riigi hoonefondi kohta statistiliste andmete saamiseks. Hoonefondi kohta on vaja kvaliteetseid andmeid ja neid on osaliselt võimalik koguda andmebaaside kaudu, mida praegu peaaegu kõik liikmesriigid loovad ja haldavad seoses energiamärgistega.

(35)

Komisjoni mõjuhinnangus leiti, et kütte- ja kliimasüsteemide ülevaatust käsitlevad sätted ei ole tõhusad, kuna need ei võimalda piisavalt tagada kõnealuste tehnosüsteemide algset ja jätkuvat töökindlust. Praegu ei kaaluta piisavalt isegi odavate ja väga lühikese tasuvusajaga energiatõhusate tehniliste lahenduste kasutamist, näiteks küttesüsteemi hüdraulilist tasakaalustamist või termostaatiliste reguleerventiilide paigaldamist või asendamist. Ülevaatusi käsitlevaid sätteid tuleks muuta, et tagada ülevaatuste parem tulemus. Kõnealustes muudatustes tuleks keskenduda keskküttesüsteemide ja kliimaseadmete ülevaatustele, samuti juhul, kui nad on kombineeritud ventilatsioonisüsteemidega. Kõnealustest muudatustest tuleks jätta välja väikesed küttesüsteemid, nagu elektrikütteseadmed ja puuküttega ahjud, kui nende puhul ei ületata direktiivi 2010/31/EL kohaseid künniseid, mille korral on ülevaatuse tegemine nõutav.

(36)

Ülevaatusi tehes ja hoone energiatõhususe kavandatud parandamise saavutamiseks tegelikkuses peaks eesmärgiks seadma küttesüsteemide, kliimaseadmete ja ventilatsioonisüsteemide tegeliku energiatõhususe parandamise reaalsetes oludes. Selliste süsteemide tegelik tõhusus sõltub energia kogusest, mida kasutatakse dünaamiliselt muutuvates tüüpilistes või keskmistes kasutustingimustes. Sellistes tingimustes kasutatakse tavaliselt vaid osa nominaalvõimsusest ning seetõttu peaks küttesüsteemide, kliimaseadmete ja ventilatsioonisüsteemide ülevaatus hõlmama hinnangut seadmete asjaomase suutlikkuse kohta parandada süsteemi tõhusust muutuvates tingimustes, näiteks osalise koormusega töötamise tingimustes.

(37)

On leitud, et ülevaatust asendavad eelkõige suurte süsteemide puhul tõhusalt hoone tehnosüsteemide elektrooniline seire ja hooneautomaatika, ning neil on suur potentsiaal pakkuda kulutasuvat ja märkimisväärset energiasäästu nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele. Selliste seadmete paigaldamist tuleks käsitada ülevaatuse kõige kulutasuvama alternatiivina suurte mitteeluhoonete ja piisava suurusega korterelamute puhul, kus nende tasuvusaeg on lühem kui kolm aastat, kuna need võimaldavad tegutseda esitatud teabe põhjal, tagades seeläbi aja jooksul energiasäästu. Väikeste süsteemide puhul peaks paigaldaja tehtav süsteemi tõhususe dokumenteerimine hõlbustama hoone kõikide tehnosüsteemide suhtes kehtestatud miinimumnõuetele vastavuse kontrollimist.

(38)

Praegu liikmesriikidele ette nähtud võimalus rakendada nõustamisel põhinevaid meetmeid alternatiivina küttesüsteemide, kliimaseadmete, kombineeritud kütte ja ventilatsioonisüsteemide ning kombineeritud kliimaseadmete ja ventilatsioonisüsteemide ülevaatusele, on vaja alles jätta, tingimusel et komisjonile esitatavas aruandes tõendatakse, et nende üldine mõju on samaväärne enne kõnealuste meetmete kohaldamist tehtud ülevaatuse mõjuga.

(39)

Küttesüsteemide ja kliimaseadmete korrapärase ülevaatuskorra rakendamine vastavalt direktiivile 2010/31/EL hõlmas märkimisväärseid liikmesriikide ja erasektori haldus- ja finantsinvesteeringuid, sealhulgas ekspertide koolitamist ja akrediteerimist, kvaliteedi tagamist ja kontrolli ning ülevaatuskulusid. Liikmesriigid, kes on võtnud vajalikud meetmed korrapäraste ülevaatuste tegemiseks ning rakendanud tõhusa ülevaatuskorra, võivad pidada asjakohaseks selle korra kasutamist jätkata, sealhulgas väiksemate küttesüsteemide ja kliimaseadmete puhul. Sellistel juhtudel ei peaks liikmesriigid olema kohustatud komisjoni nendest karmimatest nõuetest teavitama.

(40)

Ilma et see piiraks liikmesriikide valikuvõimalust kohaldada Euroopa Standardikomitee (CEN) poolt komisjoni volituse M/480 alusel välja töötatud hoonete energiatõhususe standardeid, oleks nimetatud standardite tunnustamisel ja edendamisel liikmesriikides positiivne mõju käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 2010/31/EL läbivaatamisele.

(41)

Liginullenergiahooneid käsitlevas komisjoni soovituses (EL) 2016/1318 (10) on kirjeldatud, kuidas direktiivi 2010/31/EL rakendamisega on võimalik ühel ajal tagada nii hoonefondi ümberehitamine kui ka liikumine kestlikuma energiavarustuse suunas, mis ühtlasi toetab kütte- ja jahutusstrateegiat. Asjakohase rakendamise tagamiseks tuleks hoonete energiatõhususe arvutamise üldist raamistikku ajakohastada ja toetada hoone välispiirde energiatõhususe suurendamist, toetudes komisjoni volituse M/480 alusel CENi tehtud tööle. Liikmesriigid saavad täiendavalt esitada ka arvnäitajaid näiteks kogu hoone üldise energiatarbimise või kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta.

(42)

Käesolev direktiiv ei tohiks takistada liikmesriike kehtestamast rangemaid energiatõhususe nõudeid hoonete ja ehitusdetailide kohta, kui sellised nõuded ei ole vastuolus liidu õigusega. Kooskõlas direktiivide 2010/31/EL ja 2012/27/EL eesmärkidega võivad sellised nõuded teatavatel juhtudel, kui nende näol ei ole tegemist põhjendamatu turutõkkega, piirata muude kohaldatavate ühtlustamist käsitlevate liidu õigusaktide kohaste toodete paigaldamist või kasutamist.

(43)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt vähendada energia hulka, mida vajatakse hoonete tüüpilise kasutusega seotud energiatarbe rahuldamiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda ühiste eesmärkide, arusaamade ja ühise poliitilise tahtega loodava sidususe tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(44)

Käesolevas direktiivis austatakse täielikult liikmesriikide eripära ja erinevusi ning nende pädevust vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 194 lõikele 2. Lisaks sellele on käesoleva direktiivi eesmärk võimaldada parimate tavade vahetamist, et hõlbustada liidus üleminekut väga energiatõhusale hoonefondile.

(45)

Liikmesriigid kohustuvad vastavalt selgitavaid dokumente käsitlevale liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile (11) lisama põhjendatud juhtudel oma ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost asjaomase direktiivi osade ja ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(46)

Direktiive 2010/31/EL ja 2012/27/EL tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

2)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 2a

Pikaajaline renoveerimisstrateegia

1.   Iga liikmesriik koostab pikaajalise renoveerimisstrateegia nii avaliku kui ka erasektori elu- ja mitteeluhoonete renoveerimise toetamiseks kogu riigis, et saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega hoonefond, hõlbustades olemasolevate hoonete kulutasuvat ümberehitamist liginullenergiahooneteks. Iga pikaajaline renoveerimisstrateegia esitatakse kooskõlas kohaldatavate kavandamis- ja aruandluskohustustega ja see hõlmab järgmist:

2.   Iga liikmesriik koostab oma pikaajalise renoveerimisstrateegia raames meetmete ja riigi tasandil kindlaksmääratud mõõdetavate edusammude näitajatega tegevuskava, pidades silmas pikaajalist, aastaks 2050 seatud eesmärki vähendada liidus kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80–95 % võrreldes 1990. aastaga, tagada väga energiatõhus ja vähese CO2-heitega riiklik hoonefond ning hõlbustada olemasolevate hoonete kulutasuvat ümberehitamist liginullenergiahooneteks. Tegevuskava hõlmab soovituslikke vahe-eesmärke aastateks 2030, 2040 ja 2050 ning täpsustab, kuidas need aitavad saavutada liidu energiatõhususe eesmärke vastavalt direktiivile 2012/27/EL.

3.   Selleks et toetada investeeringute tegemist renoveerimisse, mida on vaja lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamiseks, hõlbustavad liikmesriigid juurdepääsu asjakohastele mehhanismidele, mis on mõeldud

4.   Komisjon kogub ja levitab vähemalt avaliku sektori asutustele parimaid tavasid energiatõhususe nimel renoveerimise edukate avaliku ja erasektori rahastamiskavade kohta ning teavet väikesemahuliste energiatõhususe nimel tehtavate renoveerimisprojektide koondamise kavade kohta. Komisjon teeb kindlaks tarbija seisukohast parimad tavad renoveerimist soodustavate finantsstiimulite kohta, võttes arvesse kulutõhususe erinevusi liikmesriikide vahel, ning levitab neid tavasid.

5.   Oma pikaajalise renoveerimisstrateegia väljatöötamise toetamiseks korraldab iga liikmesriik enne pikaajalise renoveerimisstrateegia komisjonile esitamist selleteemalise avaliku konsultatsiooni. Iga liikmesriik avaldab oma avaliku konsultatsiooni tulemuste kokkuvõtte oma pikaajalise renoveerimisstrateegia lisana.

Iga liikmesriik määrab kindlaks pikaajalise renoveerimisstrateegia rakendamise jooksul kaasaval viisil konsulteerimise korra.

6.   Iga liikmesriik lisab pikaajalise renoveerimisstrateegia lisana oma pikaajalise renoveerimisstrateegia rakendamise üksikasjad, sealhulgas kavandatud poliitika ja meetmete kohta.

7.   Iga liikmesriik võib kasutada oma pikaajalisi renoveerimisstrateegiaid selleks, et tegeleda tuleohutuse ning tugeva seismilisuse seotud riskidega, mis mõjutavad energiatõhusat renoveerimist ja hoonete eluiga.“

3)

Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

Uued hooned

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada uute hoonete vastavus artikli 4 kohaselt sätestatud energiatõhususe miinimumnõuetele.

2.   Liikmesriigid tagavad, et enne uute hoonete ehitamise algust võetakse olemasolu korral arvesse alternatiivsete suure tõhususega süsteemide tehnilist, keskkonnaalast ja majanduslikku teostatavust.“

4)

Artikli 7 viies lõik asendatakse järgmisega:

„Liikmesriigid soodustavad oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul alternatiivsete, suure tõhususega süsteemide kasutamist, kui see on tehniliselt, funktsionaalselt ja majanduslikult teostatav, ning võtma arvesse siseruumide tervislikke kliimatingimusi ning tuleohutust ja tugeva seismilisusega seotud riske.“

5)

Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

Hoone tehnosüsteemid, elektritransport ja nutivalmiduse näitaja

1.   Hoone tehnosüsteemide energiatarbimise optimeerimiseks määravad liikmesriigid kindlaks olemasolevatesse hoonetesse paigaldatavate tehnosüsteemide üldise energiatõhususe, nõuetekohase paigaldamise ja asjakohaste mõõtmete, korrigeerimise ja kontrolli süsteeminõuded. Liikmesriigid võivad kõnealuseid süsteeminõudeid kohaldada ka uutele hoonetele.

Süsteeminõuded määratakse kindlaks hoonete ja hoone osade uute tehnosüsteemide jaoks, samuti tehnosüsteemide asendamise ja ajakohastamise jaoks ning neid kohaldatakse tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires.

Liikmesriigid näevad ette, et kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, oleksid uued hooned varustatud isereguleerivate seadmetega, mis reguleerivad temperatuuri taset igas ruumis eraldi või, kui see on vajalik, hoone osa kindlaksmääratud köetaval alal. Olemasolevates hoonetes nõutakse niisuguste isereguleerivate seadmete paigaldamist soojusgeneraatorite asendamisel, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.

2.   Rohkem kui kümne parkimiskohaga uute mitteeluhoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate mitteeluhoonete puhul tagavad liikmesriigid, et paigaldatakse vähemalt üks laadimispunkt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/94/EL (*3) tähenduses ja juhtmetaristu, st torud elektrijuhtmete jaoks, vähemalt iga viie parklakoha kohta, et võimaldada hiljem paigaldada elektrisõidukite jaoks laadimispunktid, kui

Komisjon annab 1. jaanuariks 2023 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru, mil määral võimaldab liidu ehituspoliitika elektritranspordi edendamisele kaasa aidata, ja teeb asjakohasel juhul ettepaneku sellega seoses meetmete võtmiseks.

3.   Liikmesriigid kehtestavad 1. jaanuariks 2025 nõuded minimaalse arvu laadimispunktide paigaldamise kohta kõikidesse mitteeluhoonetesse, millel on rohkem kui 20 parkimiskohta.

4.   Liikmesriigid võivad otsustada mitte kehtestada või kohaldada lõigetes 2 ja 3 osutatud nõudeid hoonete suhtes, mille omanik ja kasutaja on komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (*4) lisa I jaotises esitatud määratluse kohane väike või keskmise suurusega ettevõtja.

5.   Rohkem kui kümne parkimiskohaga uute eluhoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate eluhoonete puhul tagavad liikmesriigid, et paigaldatakse juhtmetaristu, st torud elektrijuhtmete jaoks, iga parklakoha kohta, et võimaldada hiljem paigaldada elektrisõidukite jaoks laadimispunktid, kui

6.   Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada lõikeid 2, 3 ja 5 teatavat liiki hoonete suhtes, kui

7.   Liikmesriigid näevad ette meetmed, et lihtsustada laadimispunktide kasutuselevõttu uutes ja olemasolevates elu- ja mitteeluhoonetes ning kaotada võimalikud õiguslikud takistused, muu hulgas seoses loa- ja heakskiitmismenetlustega, ilma et see piiraks liikmesriikide asjaõigust ja üürilepinguid käsitlevat õigust.

8.   Liikmesriigid kaaluvad vajadust hooneid, pehmet ja rohelist liikuvust ning linnaplaneerimist käsitleva sidusa poliitika järele.

9.   Liikmesriigid tagavad, et hoone tehnosüsteemi paigaldamisel, asendamisel või uuendamisel hinnatakse muudetud osa üldist energiatõhusust ja asjakohasel juhul muudetud süsteemi kui terviku üldist energiatõhusust. Tulemused dokumenteeritakse ja edastatakse hoone omanikule, et need oleksid käesoleva artikli lõike 1 kohaselt sätestatud miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks ja energiamärgise andmiseks kättesaadavad ja neid saaks selleks kasutada. Ilma et see piiraks artikli 12 kohaldamist, otsustavad liikmesriigid, kas nõuda uue energiatõhususe sertifikaadi väljaandmist.

10.   Komisjon võtab 31. detsembriks 2019 kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakti, millega täiendatakse käesolevat direktiivi, kehtestades hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava. Hindamisel võetakse aluseks hoone või selle osa võime kohandada oma toimimist vastavalt kasutaja ja võrgu vajadustele ning parandada oma energiatõhusust ja üldisi tõhususnäitajaid.

Kooskõlas Ia lisaga on hoonete nutivalmiduse hindamise vabatahtliku ühtse liidu kava eesmärk järgmine:

11.   Olles eelnevalt konsulteerinud asjaomaste sidusrühmadega, võtab komisjon 31. detsembriks 2019 vastu rakendusakti, milles täpsustatakse käesoleva artikli lõikes 10 osutatud kava tõhusa rakendamise tehnilised üksikasjad, sealhulgas mittesiduva riigisisese katseetapi ajakava, ning selgitatakse, et kava on täienduseks artiklis 11 osutatud energiamärgistele.

Kõnealune rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 26 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

(*3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1)."

(*4)  Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36).“"

6)

Artikli 10 lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6.   Liikmesriigid seovad renoveerimise teel hoonete energiatõhususe suurendamiseks ette nähtud finantsmeetmed kavandatud või saavutatud energiasäästuga, nagu on kindlaks määratud ühes või mitmes järgmistest kriteeriumidest:

6a.   Energiamärgiste andmebaasid võimaldavad koguda andmeid asjaomaste hoonete arvutusliku või mõõdetud energiatarbimise kohta, hõlmates vähemalt neid üldkasutatavaid hooneid, millele artikli 12 kohaselt on antud artiklis 13 osutatud energiamärgis.

6b.   Vähemalt anonüümitud koondandmed, mis vastavad liidu ja riiklikele andmekaitsenõuetele, tehakse nõudmisel kättesaadavaks statistilise analüüsi ja teadusuuringute eesmärgil, ning hoone omanikule.“

7)

Artiklid 14 ja 15 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 14

Küttesüsteemide ülevaatus

1.   Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, et kehtestada hoones ruumide kütmiseks või kombineeritud kütmiseks ja ventileerimiseks ette nähtud üle 70 kW efektiivse nimivõimsusega küttesüsteemide, nagu soojusgeneraatori, kontrollisüsteemi ja tsirkulatsioonipumba (-pumpade) juurdepääsetavate osade korrapärane ülevaatus. Selline ülevaatus hõlmab hoone küttevajadusest lähtuvat soojusgeneraatori tõhususe ja võimsuse hindamist ning võtab vajaduse korral arvesse küttesüsteemi või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi võimekust oma tõhusust tüüpilistes või keskmistes kasutustingimustes optimeerida.

Kui küttesüsteemi või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi ei ole muudetud või hoone küttevajadus ei ole pärast käesoleva lõike kohast ülevaatust muutunud, võivad liikmesriigid otsustada, et soojusgeneraatori võimsuse hindamist ei pea kordama.

2.   Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hoone tehnosüsteemid, mis on sõnaselgelt hõlmatud kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumiga või lepinguliste tingimustega, milles on täpsustatud energiatõhususe parandamise kokkulepitud tase, näiteks energiatõhususe lepingutega, või hoone tehnosüsteemid, mida käitab kommunaal- või võrguettevõtja ning mille suhtes kohaldatakse seetõttu energiatõhususe jälgimise meetmeid süsteemi poolel, kui sellise lahenduse üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohaste meetmete võtmisest tuleneva mõjuga.

3.   Alternatiivina lõikele 1 ja tingimusel, et üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohase mõjuga, võivad liikmesriigid otsustada võtta meetmeid tagamaks, et kasutajatele antakse nõu soojusgeneraatorite asendamise, küttesüsteemide või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemide muude muudatuste ja alternatiivsete lahenduste kohta, et hinnata kõnealuste süsteemide tõhusust ja sobivat suurust.

Enne kui iga liikmesriik kohaldab käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud alternatiivseid meetmeid, esitab ta komisjonile aruande, milles tõendatakse kõnealuste meetmete ning lõikes 1 osutatud meetmete samaväärsust.

Aruanne esitatakse kooskõlas kohaldatavate kavandamis- ja aruandluskohustustega.

4.   Liikmesriigid kehtestavad nõuded tagamaks, et mitte-eluhooned, mille küttesüsteemi või kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi efektiivne nimivõimsus on üle 290 kW, oleksid aastaks 2025 varustatud automatiseerimis- ja juhtimissüsteemiga, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.

Hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteem suudab

5.   Liikmesriigid võivad kehtestada nõuded tagamaks, et eluhooned on varustatud

6.   Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hooned, mis on vastavuses lõikega 4 või 5.

Artikkel 15

Kliimaseadmete ülevaatus

1.   Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, et kehtestada üle 70 kW efektiivse nimivõimsusega kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide juurdepääsetavate osade korrapärane ülevaatus. Selline ülevaatus hõlmab hoone jahutusvajadusest lähtuvat kliimaseadme tõhususe ja võimsuse hindamist ning võtab vajaduse korral arvesse kliimaseadme või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemi võimekust oma tõhusust tüüpilistes või keskmistes kasutustingimustes optimeerida.

Kui kliimaseadet või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemi ei ole muudetud ja hoone jahutusvajadus ei ole pärast käesoleva lõike kohast ülevaatust muutunud, võivad liikmesriigid otsustada, et kliimaseadme võimsuse hindamist ei pea kordama.

Liikmesriigid, kes säilitavad artikli 1 lõike 3 kohaselt karmimad nõuded, vabastatakse kohustusest komisjoni nendest teavitada.

2.   Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hoone tehnosüsteemid, mis on sõnaselgelt hõlmatud kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumiga või lepinguliste tingimustega, milles on täpsustatud energiatõhususe parandamise kokkulepitud tase, näiteks energiatõhususe lepingutega või hoone tehnosüsteemid, mida käitab kommunaal- või võrguettevõtja ning mille suhtes kohaldatakse seetõttu tõhususe jälgimise meetmeid süsteemi poolel, kui sellise lahenduse üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohaste meetmete võtmisest tuleneva mõjuga.

3.   Alternatiivina lõikele 1 ja tingimusel, et üldine mõju on samaväärne lõike 1 kohase mõjuga, võivad liikmesriigid otsustada võtta meetmeid tagamaks, et kasutajatele antakse nõu kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide asendamise, kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide muude muudatuste ja alternatiivsete lahenduste kohta, et hinnata kõnealuste süsteemide tõhusust ja sobivat suurust.

Enne käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud alternatiivsete meetmete kohaldamist esitab iga liikmesriik komisjonile aruande, milles tõendatakse kõnealuste meetmete ning lõikes 1 osutatud meetmete samaväärsust.

Aruanne esitatakse kooskõlas kohaldatavate kavandamis- ja aruandluskohustustega.

4.   Liikmesriigid kehtestavad nõuded tagamaks, et mitte-eluhooned, mille kliimaseadmete või kombineeritud kliima- ja ventilatsioonisüsteemide efektiivne nimivõimsus on üle 290 kW, oleksid aastaks 2025 varustatud automatiseerimis- ja juhtimissüsteemiga, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.

Hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteem suudab

5.   Liikmesriigid võivad kehtestada nõuded tagamaks, et eluhooned on varustatud

6.   Lõikes 1 sätestatud nõuete täitmisest on vabastatud hooned, mis on vastavuses lõikega 4 või 5.“

8)

Artikkel 19 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 19

Läbivaatamine

Komisjon, keda abistab artikli 26 alusel loodud komitee, vaatab käesoleva direktiivi läbi hiljemalt 1. jaanuariks 2026, võttes seejuures arvesse direktiivi kohaldamise käigus saadud kogemusi ja tehtud edusamme, ning teeb vajaduse korral ettepanekuid.

Läbivaatamise osana analüüsib komisjon, kuidas liikmesriigid saaksid kohaldada liidu ehitus- ja energiatõhususe poliitikas piirkondlikku ja naabruskondlikku integreeritud käsitust, tagades kõikide hoonete vastavuse energiatõhususe miinimumnõuetele, näiteks üldiste renoveerimiskavadega, mida kohaldatakse üksikhoone asemel ruumilises kontekstis mitme hoone suhtes.

Komisjon hindab eelkõige seda, kas artikli 11 kohaseid energiamärgiseid on vaja täiendavalt parandada.“

9)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 19a

Teostatavusuuring

Komisjon korraldab enne 2020. aastat teostatavusuuringu, täpsustades võimalusi ja ajakava eraldiseisvate ventilatsioonisüsteemide ülevaatuse kehtestamiseks ja hoonete vabatahtliku energiamärgiseid täiendava renoveerimispassi kasutuselevõtuks, et esitada konkreetse hoone pikaajaline järkjärgulise renoveerimise kava, mis on koostatud kvaliteedikriteeriumide alusel ja pärast energiaauditi tegemist ning milles on esitatud asjakohased meetmed ja renoveerimistööd, mis võiksid energiatõhusust parandada.“

10)

Artikli 20 lõike 2 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„2.   Eelkõige annavad liikmesriigid hoonete omanikele ja üürnikele teavet energiamärgiste, sealhulgas nende otstarbe ja eesmärkide kohta, kulutasuvate meetmete kohta ning vajaduse korral ka hoone energiatõhususe suurendamise rahastamisvahendite kohta ja fossiilkütustel töötavate katelde säästlikumate alternatiividega asendamise kohta. Liikmesriigid esitavad teabe ligipääsetavate ja läbipaistvate nõustamisvahendite kaudu, nagu renoveerimisalane nõustamine ja ühtsed kontaktpunktid tarbijate jaoks.“

11)

Artikkel 23 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 23

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artiklites 5, 8 ja 22 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 9. juulist 2018. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 5, 8 ja 22 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6.   Artiklite 5, 8 ja 22 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.“

12)

Artiklid 24 ja 25 jäetakse välja.

13)

Artikkel 26 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 26

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.“

14)

Lisasid muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi lisale.