Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32016R0429

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/429, 9. märts 2016, loomataudide kohta, millega muudetakse teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need kehtetuks (loomatervise määrus) (EMPs kohaldatav tekst)

OJ L 84, 31.3.2016, p. 1–208 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, GA, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

In force

ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2016/429/oj

31.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/1


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/429,

9. märts 2016,

loomataudide kohta, millega muudetakse teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need kehtetuks (loomatervise määrus)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2, artiklit 114 ja artikli 168 lõike 4 punkti b,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Loomataudidel ja nende tõrje meetmetel võivad olla laastavad tagajärjed üksikutele loomadele, loomapopulatsioonidele, loomapidajatele ja majandusele.

(2)

Hiljutised kogemused on näidanud, et loomataudidel võib olla märkimisväärne mõju ka rahvatervisele ja toiduohutusele.

(3)

Kahjulikku vastastikust mõju võib täheldada ka bioloogilise mitmekesisuse, kliimamuutuste ja teiste keskkonnaaspektide puhul. Kliimamuutused võivad mõjutada uute taudide esile kerkimist, olemasolevate taudide levimust ning haigustekitajate (sh metsloomi ohustavate) ja nende siirutajate levikut.

(4)

Liidu tasandil tuleks kehtestada loomatervise eeskirjad, et tagada looma- ja rahvatervise kõrged standardid liidus, põllumajandus- ja vesiviljelussektori ratsionaalne areng ning suurendada tootlikkust. Kõnealused eeskirjad on muu hulgas vajalikud ka selleks, et aidata kaasa siseturu väljakujundamisele ning vältida nakkushaiguste levikut. Kõnealuste eeskirjadega tuleks võimalikult suures ulatuses tagada ka loomatervise praeguse olukorra säilimine liidus ja seejärel selle olukorra paranemise toetamine.

(5)

Liidu kehtiv loomatervisealane õigustik koosneb reast omavahel seotud alusaktidest, milles on sätestatud liidusisese kaubanduse suhtes kohaldatavad loomatervise eeskirjad, loomade ja toodete liitu sissetoomine, taudide likvideerimine, veterinaarkontroll, taudidest teavitamine ja rahaline toetus erinevate loomaliikide puhul, ent puudub üldine õigusraamistik, milles oleks ette nähtud kogu sektorit hõlmavad ühtsed põhimõtted.

(6)

Loomatervisealaste eesmärkide toetamisega seotud finantseeskirjad on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 652/2014 (3) ning need ei ole käesoleva määruse osa. Lisaks tuleks loomatervisealase ametliku kontrolli reguleerimiseks kasutada loomatervise meetmete ametlikku kontrolli käsitlevaid eeskirju, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 882/2004 (4) ning nõukogu direktiivides 89/662/EMÜ (5), 90/425/EMÜ (6), 91/496/EMÜ (7) ja 97/78/EÜ (8).

(7)

Käesolev määrus ei sisalda loomade heaolu reguleerivaid sätteid. Loomatervis ja loomade heaolu on siiski omavahel seotud: parem loomatervis aitab kaasa paremale loomade heaolule ja vastupidi. Käesoleva määruse kohaste taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete rakendamisel tuleks arvesse võtta nende mõju loomade heaolule Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 13 tähenduses, et säästa loomi igasugusest välditavast valust, piinast ja kannatustest. Tingimata tuleks jätkuvalt kohaldada ja nõuetekohaselt rakendada loomade heaolu käsitlevaid õigusakte, nagu nõukogu määrused (EÜ) nr 1/2005 (9) ja (EÜ) nr 1099/2009 (10). Käesolevas määruses sätestatud eeskirjad ei tohiks kõnealustes õigusaktides sätestatud eeskirju dubleerida ega nendega kattuda.

(8)

Komisjoni 19. septembri 2007. aasta teatise „Euroopa Liidu uus loomatervishoiustrateegia aastateks 2007–2013: „Haiguste ennetamine on parem kui ravi”” eesmärk on edendada loomatervist, pöörates suuremat tähelepanu ennetusmeetmetele, taudiolukorra seirele, tauditõrjele ja taudide uurimisele, et vähendada loomade haigestumist ja viia haiguspuhangute mõju miinimumini. Selles tehakse ettepanek võtta vastu ühtne ja lihtsustatud loomatervist reguleeriv raamistik, mille abil püütakse saavutada kooskõla rahvusvaheliste standarditega, tagades samaaegselt kõrgetasemeliste loomatervise standardite kindla järgimise.

(9)

Käesoleva määruse eesmärk on ellu rakendada loomatervishoiustrateegias esitatud ülesanded ja arusaamad, sealhulgas põhimõte „üks tervis”, ning tugevdada liidu ühist loomatervise alast poliitikat ühtse, lihtsustatud ja paindliku loomatervist reguleeriva raamistiku abil.

(10)

Loomadel võib esineda väga erinevaid nakkushaigusi või mittenakkavaid haigusi. Paljusid haigusi on võimalik ravida või nad avaldavad mõju ainult haigestunud loomale ega kandu edasi teistele loomadele või inimestele. Taudidel seevastu võib olla ulatuslikum mõju looma- või rahvatervisele, mis on tuntav rahvastiku ja loomapopulatsiooni tasandil. Käesolevas määruses sätestatud loomatervise eeskirjad peaksid piirduma üksnes taudidega.

(11)

Kõnealuste loomatervise eeskirjade kehtestamisel on väga oluline, et võetaks arvesse loomatervise seotust rahvatervisega, keskkonnaga, toidu- ja söödaohutusega, loomade heaoluga ning toiduga kindlustatuse ja majanduslike, ühiskondlike ja kultuuriliste aspektidega.

(12)

Sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise (SPS) lepinguga, milles liit on osaline, reguleeritakse inimeste, loomade ja taimede tervise kaitsmiseks vajalike meetmete rakendamist nii, et sellega ei kaasneks juhuslikku või õigustamatut vahetegemist Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmete vahel. Kui on olemas rahvusvahelised standardid, siis peavad liidu meetmed neist lähtuma. SPS lepingu osalistel on siiski õigus kehtestada oma asjakohased standardid, tingimusel et need põhinevad teaduslikul tõendusmaterjalil.

(13)

Loomatervise puhul viidatakse SPS lepingus Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE) standarditele seoses rahvusvahelisele kaubandusele kehtivate loomatervise tingimustega. Et vähendada kaubandushäirete riski, peaksid liidu loomatervise meetmed püüdlema asjakohases ulatuses vastavust OIE standarditele.

(14)

Erijuhtudel, kui esineb märkimisväärne risk looma- või rahvatervisele, ent teaduslik kindlus endiselt puudub, antakse SPS lepingu artikli 5 lõikes 7, mida on liidu puhul tõlgendatud komisjoni 2. veebruari 2000. aasta teatises ettevaatuspõhimõtte kohta, kõnealuse lepingu osalistele võimalus kiita olemasoleva ja asjakohase teabe alusel heaks ajutised meetmed. Sellistel juhtudel peab asjaomane osaline hankima lisateavet, mis on vajalik riski objektiivsemaks hindamiseks, ja meetme mõistliku aja jooksul läbi vaatama.

(15)

Riski hindamine, millest lähtuvalt rakendatakse käesoleva määruse kohaseid meetmeid, peaks põhinema olemasolevatel teaduslikel tõenditel ja riski tuleks hinnata sõltumatult, objektiivselt ja läbipaistvalt. Samuti tuleks võtta asjakohaselt arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 (11) artikli 22 lõikega 1 asutatud Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) arvamusi.

(16)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1069/2009 (12) on sätestatud nii rahva- kui ka loomatervise eeskirjad teatavate loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete kohta, et ennetada ja minimeerida nendest toodetest tulenevaid riske rahva- ja loomatervisele ning eelkõige kaitsta toidu- ja söödaahela ohutust. Et vältida kattumist teiste liidu õigusaktidega, tuleks käesolevat määrust seetõttu kohaldada ainult nende loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete suhtes, mille kohta ei ole määruses (EÜ) nr 1069/2009 kehtestatud erieeskirju ja mille puhul esineb risk loomade tervisele. Määruses (EÜ) nr 1069/2009 ei ole sätestatud näiteks seda, kuidas käsitleda loomseid kõrvalsaadusi ja nendest saadud tooteid koos tauditõrje meetmetega, seetõttu kohaldatakse kõnealuste küsimuste suhtes käesolevat määrust.

(17)

Peale selle on loomataude, sealhulgas inimestele edasikanduvaid haigusi ehk zoonoose käsitlevad erieeskirjad juba kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 999/2001 (13), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2003/99/EÜ (14) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 2160/2003 (15), ja inimestele edasikanduvaid haigusi käsitlevad erieeskirjad on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 1082/2013/EL (16). Nimetatud õigusaktid peaksid jääma jõusse kuni käesoleva määruse vastuvõtmiseni. Et vältida kattumist teiste liidu õigusaktidega, tuleks käesolevat määrust seetõttu kohaldada zoonooside suhtes ainult siis, kui nende kohta ei ole teistes liidu õigusaktides juba sätestatud erieeskirju. Lisaks ei piira käesoleva määruse kohaldamine muudes liidu õigusaktides sätestatud eeskirjade kohaldamist, näiteks veterinaaria ja loomade heaolu valdkonnas.

(18)

Inimeste poolt peetavatel loomadel esinevatel taudidel võib olla kahjulik mõju põllumajandus- ja vesiviljelussektorile, rahvatervisele, keskkonnale ja bioloogilisele mitmekesisusele. Kuna selliseid loomi peavad inimesed, on taudiennetus- ja tauditõrjemeetmeid sageli lihtsam kohaldada peetavatele loomadele kui metsloomadele.

(19)

Metsloomapopulatsioonides esinevatel taudidel võib aga olla kahjulik mõju põllumajandus- ja vesiviljelussektorile, rahvatervisele, keskkonnale ja bioloogilisele mitmekesisusele. Seetõttu on asjakohane, et käesoleva määruse kohaldamisala peaks sellistel juhtudel hõlmama metsloomi kui kõnealuste taudide võimalikke ohvreid ja nende siirutajaid. Käesolevas määruses hõlmab mõiste „metsloomad” kõiki loomi, keda inimesed ei pea, sealhulgas hulkuvaid ja looduses vabalt elavaid loomi, isegi kui need kuuluvad liiki, mis tavaliselt on kodustatud.

(20)

Loomataudid ei kandu edasi mitte ainult vahetu kontakti kaudu loomade vahel või loomade ja inimeste vahel. Taudid kanduvad edasi ka vee ja õhu kaudu, selliste siirutajate kaudu nagu putukad, või kunstliku seemendamise, munarakkude annetamise või embrüo siirdamise puhul kasutatava sperma, munarakkude ja embrüote kaudu. Haigustekitajad võivad sisalduda ka toidus või muudes loomsetes saadustes, nagu nahk, karusnahk, suled, sarved ja muu loomakehast saadud materjal. Lisaks võivad haigustekitajaid levida mitmesuguste teiste objektide kaudu, näiteks veovahendite, seadmete, sööda, heina ja põhu kaudu. Seetõttu on vaja kehtestada tõhusad loomatervise eeskirjad, mis hõlmaksid kõiki nakatumisteid ja nendega seotud materjali.

(21)

Loomataudidel võib olla kahjulik mõju loomaliikide jaotumisele looduses ja seega võivad need mõjutada bioloogilist mitmekesisust. Seetõttu võib mikroorganisme, mis põhjustavad selliseid loomataude, käsitada võõrliigina ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni tähenduses. Käesolevas määruses ettenähtud meetmete puhul võetakse samuti arvesse bioloogilist mitmekesisust ja seetõttu peaks selles käsitlema neid loomaliike ja haigustekitajaid (ka neid, mis kuuluvad invasiivse võõrliigi määratluse alla), mis on seotud käesoleva määrusega hõlmatud taudide edasikandumisega või on nendest taudidest tabandunud.

(22)

Enne käesolevat määrust vastu võetud õigusaktides on maismaa- ja veeloomade kohta kehtestatud eraldi loomatervise eeskirjad. Nõukogu direktiivis 2006/88/EÜ (17) on kehtestatud erieeskirjad veeloomade kohta. Ent hea loomatervise korraldamise ja hea karjakasvatuse tähtsamaid põhimõtteid saab enamikel juhtudel kohaldada mõlema nimetatud loomaliikide rühma suhtes. Seega peaksid käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluma nii maismaa- kui ka veeloomad ja kõnealused loomatervise eeskirjad tuleks asjakohasel juhul ühtlustada. Teatavate aspektide, eelkõige ettevõtete registreerimise ja heakskiitmise ning liidusisese loomade jälgitavuse ja liikumise suhtes rakendatakse käesolevas määruses varem kasutatud lähenemisviisi, mille kohaselt kehtestati maismaa- ja veeloomadele erinevad loomatervise eeskirjad, kuna neil liikidel on erinev elukeskkond ja sellest tulenevalt kohaldatakse nende suhtes erinevaid tervisekaitse nõuded.

(23)

Enne käesolevat määrust vastu võetud õigusaktides ja eelkõige nõukogu direktiivis 92/65/EMÜ (18) on samuti sätestatud peamised loomatervise eeskirjad liidu õigusaktides reguleerimata teiste loomaliikide kohta, nagu näiteks roomajad, kahepaiksed, mereimetajad ja teised liigid, kes ei kuulu käesolevas määruses määratletud vee- ja maismaaloomade hulka. Tavaliselt ei kujuta nimetatud liigid endast märkimisäärset riski inimeste ega teiste loomade tervisele ja seetõttu kohaldatakse nende suhtes ainult mõningaid loomatervise eeskirju, kui sedagi. Et vältida tarbetut halduskoormust ja -kulusid, tuleks käesolevas määruses rakendada varem kasutatud lähenemisviisi, nimelt kehtestada õigusraamistik seoses kõnealuste loomade ja nendest saadud toodete liikumist käsitlevate üksikasjalike loomatervise eeskirjadega, kui see on asjaomaste riskide tõttu vajalik.

(24)

Inimesed peavad oma kodumajapidamistes lemmikloomana seltsiks tihti teatud loomaliike. Selliste lemmikloomade pidamine täielikult isiklikel eesmärkidel, sealhulgas dekoratiivsete veeloomade pidamine kodumajapidamistes, nii sise- kui välitingimustes, kujutab endast üldiselt väiksemat terviseriski võrreldes teiste laiema ulatusega loomapidamise või loomade liikumise viisidega näiteks põllumajandussektoris, vesiviljeluses, loomade varjupaikades ja üldisemalt loomade veo puhul. Seetõttu ei ole asjakohane, et nende lemmikloomade suhtes kohaldataks liidusisest registreerimist, arvestuse pidamist ja liikumist käsitlevaid üldnõudeid, kuna sellega kaasneksid põhjendamatu halduskoormus ja põhjendamatud halduskulud. Seetõttu ei peaks registreerimise ja arvestuse pidamise nõudeid kohaldama lemmikloomapidajate suhtes. Peale selle tuleks kohaldada erieeskirju lemmikloomade mittekaubanduslikule liikumisele liidus.

(25)

Mõned määratletud loomarühmad, kelle kohta on käesolevas määruses kehtestatud loomatervise erieeskirjad, tuleks asjaomaste rühmade mitmekesisuse tõttu esitada lisas loetellu kantud liikidena. See kehtib sõraliste puhul, kes on klassifitseeritud kui kabiloomad. Tulevikus võib tekkida vajadus muuta selliste loomade loetelu muutunud taksonoomia tõttu. Kõnealuste muudatuste arvessevõtmiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses käesoleva määruse III lisas esitatud kabjaliste loeteluga.

(26)

Mitte kõiki loomataude ei ole võimalik või ei tohiks ennetada ja tõrjuda reguleerivate meetmete abil, näiteks siis, kui taud on liiga laiaulatuslik, diagnostikavahendid ei ole kättesaadavad või kui erasektor saab taudi tõrjumiseks kasutada tema käsutuses olevaid vahendeid. Loomataudide ennetamise ja tõrjumisega seotud reguleerivatel meetmetel võivad olla olulised majanduslikud tagajärjed asjaomastes sektorites ja need võivad häirida kaubavahetust. Seetõttu on tähtis, et selliseid meetmeid kohaldataks ainult siis, kui need on proportsionaalsed ja vajalikud, näiteks juhul, kui taudiga kaasneb või taudiga arvatakse kaasnevat märkimisväärne risk looma- või rahvatervisele.

(27)

Peale selle tuleks ennetus- ja tõrjemeetmed kohandada vastava loomataudiga, et need vastaksid taudile omasele epidemioloogilisele profiilile ja taudi tagajärgedele ning selle levikule liidus. Seetõttu peaksid kõikide nimetatud taudide suhtes kohaldatavad ennetuse ja tõrje eeskirjad lähtuma konkreetsest taudist.

(28)

Loomataudide puhul on haigusseisund tavaliselt seotud infektsiooni kliiniliste või patoloogiliste ilmingutega. Käesolevas määruses, mille eesmärk on tõrjuda teatavate loomataudide levikut ja need likvideerida, peaks taudi määratlus olema laiaulatuslikum, nii et see hõlmaks ka teisi haigustekitajate kandjaid.

(29)

Mõned loomataudid ei kandu kergesti edasi teistele loomadele või inimestele ja seega ei põhjusta need laiaulatuslikku kahju majandusele või bioloogilisele mitmekesisusele. Seetõttu ei kujuta nimetatud haigused endast tõsist ohtu looma- või rahvatervisele liidus ja neid võib soovi korral reguleerida riiklikul tasandil kehtestatud eeskirjadega.

(30)

Nende loomataudide osas, mille suhtes ei kohaldata liidu tasandil meetmeid, ent millel on mõningane majanduslik tähtsus kohalikul tasandil erasektoris, peaks erasektor koostöös liikmesriikide pädevate asutustega rakendama meetmeid, et kõnealuseid taude ennetada või tõrjuda, näiteks eneseregulatsiooni meetmete abil või tegevusjuhiste väljatöötamise teel.

(31)

Vastupidiselt põhjendustes 29 ja 30 kirjeldatud loomataudidele võivad väga nakkavad loomataudid levida kiiresti üle riigipiiride ja kui tegemist on zoonoosidega, siis võivad nad avaldada mõju rahvatervisele ja toiduohutusele. Seetõttu peaks käesolev määrus hõlmama ka väga nakkavaid loomataude ja zoonoose.

(32)

Antimikroobne resistentsus ehk mikroorganismide võime püsida elus või kasvada mikroobivastase aine sellise kontsentratsiooni juures, mis on tavaliselt piisav sama liigi mikroorganismide hävitamiseks või nende kasvu pidurdamiseks, on suurenemas. Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Suureneva antimikroobse resistentsuse (AMR) riski vastane tegevuskava” esitatud meetmes nr 5 rõhutatakse käesoleva määruse ennetavat rolli ja sellest tulenevat loomadel kasutatavate antibiootikumide kasutamise vähendamist. See mikroorganismide resistentsus antimikroobikumidele, millele nad varem allusid, raskendab inimestel ja loomadel esinevate nakkushaiguste ravi ja võib seega kujutada endast ohtu rahva- või loomatervisele. Sellest tulenevalt peaks antimikroobikumide suhtes resistentsuse omandanud mikroorganisme käsitlema kui loomataude ja nad peaksid kuuluma käesoleva määruse kohaldamisalasse. See võimaldab võtta meetmeid mikroobivastaste ravimite suhtes resistentsete organismide vastu, kui see on asjakohane ja vajalik.

(33)

Teatavate taudide või liikidega seostuvad uued ohud võivad tekkida eelkõige tingituna kaubavahetuse struktuuris, keskkonnas, kliimas, loomakasvatuses ja põllumajandustavades toimunud muudatustest, ning samuti ühiskondlike muudatuste tõttu. Ka teaduse areng võib anda uusi teadmisi ja suurendada teadlikkust olemasolevate taudide kohta. Peale selle võivad need taudid ja liigid, mis praegu on olulised, olla tulevikus vähese tähtsusega. Seetõttu peaks käesoleva määruse kohaldamisala olema lai ja selles sätestatud eeskirjades tuleks keskenduda avaliku huvi seisukohast olulistele taudidele. OIE on Euroopa Komisjoni toetusel koostanud uuringu „Listing and categorisation of priority animal diseases, including those transmissible to humans” („Prioriteetsete loomataudide, sealhulgas inimestele edasikanduvate taudide loetlemine ja kategoriseerimine”) ja töötanud välja vastava vahendi, mille eesmärk on luua taudide prioriseerimise ja kategoriseerimise süsteem. Kõnealune vahend on näide süstemaatilisest käsitlusviisist loomataudide alase teabe kogumisel ja hindamisel.

(34)

On vaja koostada kooskõlastatud loetelu loomataudidest („loetellu kantud taudid”), mis ohustavad loomade tervist või rahvatervist liidus – kas kogu liidus või ainult selle osades. Käesolevas määruses juba nimetatud viit taudi tuleks täiendada lisas esitatava taudiloeteluga. Komisjon peaks lisa läbi vaatama ja seda muutma kooskõlas kindlaksmääratud kriteeriumidega. Seega peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse kõnealust lisa.

(35)

Tulevikus võivad kerkida esile taudid, mis võivad kujutada endast tõsist riski rahva- või loomatervisele ning mõjutada tervist, majandust ja keskkonda. Komisjonile tuleks anda rakendamisvolitused selliste esilekerkivate taudidega seotud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete võtmiseks, et võtta vastu piisavad meetmed nende taudide võimalike negatiivsete tagajärgedega tegelemiseks, isegi juhul, kui neile ei ole antud täielikku hinnangut seoses nende võimaliku kandmisega loetellu. Sellised meetmed ei mõjuta erakorralisi meetmeid ja võivad olla esilekerkivate taudide suhtes jätkuvalt kohaldatavad enne otsuse vastuvõtmist nende loetellu kandmise kohta.

(36)

Loetellu kantud taudid nõuavad erinevaid lähenemisviise nende ohjamiseks. Mõned kõrge nakkavusega taudid, mida hetkel liidus ei esine, nõuavad rangete meetmete rakendamist, et need taudid saaks likvideerida kohe pärast nende puhkemist. Kui selliseid taude kiiresti ei likvideerita ning need muutuvad endeemseks, on nõutav pikaajaline kohustuslik likvideerimisprogramm. Teiste taudide puhul, mis võivad mõnes liidu osas juba esineda, on vaja rakendada kohustuslikku või valikulist likvideerimist. Sellistel juhtudel on asjakohane kehtestada piirangud loomade ja toodete liikumisele, näiteks tabandunud aladele ja nendelt aladelt liikumise keeld või lihtsalt asjaomaste loomade või toodete lähetamisele eelnev testimine. Muudel juhtudel võib olla asjakohane lihtsalt rakendada asjaomase taudi leviku suhtes seireprogrammi, ilma et rakendataks täiendavaid meetmeid.

(37)

Tuleks kehtestada kriteeriumid, et tagada kõikide vajalike aspektide arvessevõtmine, kui otsustatakse, millised loomataudid tuleks kanda loetelusse seoses käesoleva määruse kohaldamisega.

(38)

Käesolevas määruses sätestatud taudiennetuse ja -tõrje eeskirju teatavate loomataudide kohta tuleks kohaldada nende loomaliikide suhtes, kellelt kõnealune taud võib edasi kanduda, sest nad on sellele taudile vastuvõtlikud või selle taudi siirutajad. Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, on vaja kehtestada kooskõlastatud loetelu nendest liikidest, kelles suhtes tuleks liidu tasandil kohaldada teatavate loetellu kantud taudidega seotud meetmeid („loetellu kantud liigid”), ning seetõttu tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused sellise loetelu kehtestamiseks.

(39)

Kategoriseerimisprotsessi aluseks peaksid olema ettemääratud kriteeriumid, nagu asjaomase loetellu kantud taudi profiil, selle taudi mõju looma- ja rahvatervisele, loomade heaolule ja liidu majandusele, taudi levimise risk ning taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete kättesaadavus asjaomase loetellu kantud taudi puhul. Komisjonile tuleks anda rakendamisvolitused määrata kindlaks, milliseid eeskirju iga loetellu kantud taudi suhtes kohaldada.

(40)

Selliseid eeskirju tuleks kohaldada loetellu kantud taudide suhtes, mida tavaliselt liidus ei esine ja mille puhul on nende tuvastamise korral kindlasti vaja viivitamata võtta likvideerimismeetmeid (nagu näiteks klassikaline seakatk); loetellu kantud taudide suhtes, mida tuleks tõrjuda kõigis liikmesriikides, eesmärgiga likvideerida need kogu liidus (näiteks sellised taudid nagu brutselloos); loetellu kantud taudide suhtes, mis on asjakohased mõne liikmesriigi jaoks ja mille puhul on vaja võtta meetmeid, et ennetada nende levimist liidu osadesse, mis on ametlikult taudivabad või kus on kõnealuse taudi jaoks olemas likvideerimisprogrammid (näiteks sellised taudid nagu veiste nakkav rinotrahheiit); loetellu kantud taudide suhtes, mille puhul on vaja võtta meetmeid, et ennetada nende levikut seoses liitu sissetoomisega või liikmesriikidevahelise liikumisega (näiteks sellised taudid nagu hobuste nakkav aneemia), ning loetellu kantud taudide suhtes, mille puhul on liidus vaja seiret (näiteks sellised taudid nagu Siberi katk).

(41)

Konkreetse taudi profiil võib muutuda, nagu ka taudiga seotud riskid ja muud asjaolud. Sellistel juhtudel peaksid komisjonile antud rakendamisvolitused hõlmama ka õigust muuta konkreetse taudi kategooriat ning sellest tulenevalt kohaldatavaid meetmeid.

(42)

Loomadega tegelevatel ettevõtjatel on parimad võimalused nende vastutuse alla kuuluvate loomade tervise jälgimisel ja tagamisel ning toodete jälgimisel. Seetõttu peaks neil olema esmane vastutus taudide leviku ennetamise ja tõrjega seotud meetmete rakendamisel nende vastutuse alla kuuluvate loomade hulgas ja toodete jälgimisel.

(43)

Bioturvalisus on üks olulisemaid ennetusvahendeid, mida saavad kasutada ettevõtjad ja teised loomadega töötavad inimesed, et takistada loomataudide sissetoomist loomapopulatsiooni, nende arenemist loomapopulatsioonis ja levimist loomapopulatsioonist välja. Bioturvalisuse rolli on samuti tunnustatud käesoleva määruse vastuvõtmisega seotud mõjuhinnangus, kus antakse konkreetne hinnang võimalike mõjude kohta. Vastuvõetavad bioturvameetmed peaksid olema piisavalt paindlikud, vastama tootmisviisile ja asjaomaste loomade liikidele või kategooriatele ning nende puhul tuleks võtta arvesse kohalikke olusid ja tehnoloogia arengut. Komisjonile tuleks anda rakendamisvolitused miinimumnõuete kehtestamiseks, mis on vajalikud bioturvameetmete ühtseks kohaldamiseks liikmesriikides. Siiski peaks ettevõtjatele, liikmesriikidele ja komisjonile jääma alati õigus edendada taudide ennetamist, kehtestades oma heade tavade juhiste väljatöötamisega rangemad bioturvalisuse normid. Kuigi bioturvalisus võib nõuda mõningaid esmaseid investeeringuid, peaks tulemus loomataudide vähenemise näol olema ettevõtjate jaoks positiivseks stiimuliks.

(44)

Biotsiididel, näiteks loomade hügieeni või toidu ja sööda valdkonnas kasutatavatel desinfektantidel, insektitsiididel, repellentidel ja rodentitsiididel, on oluline roll bioturvalisuse strateegias nii põllumajandusettevõtte tasandil kui ka loomade vedamise ajal. Seetõttu tuleks neid pidada bioturvalisuse alla kuuluvateks.

(45)

Teadmised loomatervisest, sealhulgas taudisümptomitest, taudide tagajärgedest ja võimalikest ennetusvahenditest, sealhulgas bioturvalisusest, ravist ja tõrjest, on tõhusa loomatervise eelduseks ja olulised loomataudide varaseks avastamiseks. Seetõttu peaksid ettevõtjad ja loomakasvatusspetsialistid omandama asjakohased teadmised. Kõnealuseid teadmisi saab omandada erinevate vahendite abil, näiteks formaalhariduse kaudu, ent samuti põllumajandussektoris sisseseatud põllumajandusnõuande süsteemi kaudu või mitteformaalse õppe kaudu, kus liikmesriikide ja liidu põllumajandusettevõtjate organisatsioonidel ja muudel organisatsioonidel võib olla oluline roll.

(46)

Veterinaararstidel ja veeloomade tervise spetsialistidel on määrava tähtsusega roll kõikides loomatervisega seotud aspektides ning käesolevas määruses tuleks sätestada nende rolli ja vastutust käsitlevad üldeeskirjad.

(47)

Veterinaararstidel on vastav haridus ja kutsekvalifikatsioon, mis tõendab, et nad on omandanud teadmised, oskused ja pädevused, mis on muu hulgas vajalikud taudide diagnoosimiseks ja loomade ravimiseks. Peale selle on mõnedes liikmesriikides kas ajaloolistel põhjustel või veeloomade haigustele spetsialiseerunud veterinaararstide nappuse tõttu olemas selline elukutse nagu veeloomade tervise spetsialist. Nimetatud spetsialistid ei ole traditsioonilised veterinaararstid, ent nad tegelevad veeloomade ravimisega. Seega tuleks käesoleva määrusega toetada neid liikmesriike, kes on otsustanud kõnealust elukutset tunnustada. Nimetatud juhtudel peaksid veeloomade tervise spetsialistidel olema oma kutsevaldkonnas samad kohustused ja vastutus kui veterinaararstidel. Selline lähenemisviis on kooskõlas OIE veeloomade tervise koodeksiga.

(48)

Loomataudide ennetamisel ja tõrjumisel kuulub juhtroll liikmesriikidele, eelkõige nende loomatervise eest vastutavatele pädevatele asutustele. Loomatervise eest vastutaval pädeval asutusel on oluline roll seoses seire, likvideerimise, tauditõrjemeetmete, situatsiooniplaanide ja taudialase teadlikkuse suurendamisega ning samuti loomade liikumise hõlbustamisel ja rahvusvahelises kaubanduses loomatervise sertifikaate väljastades. Selleks et täita neile käesoleva määrusega kehtestatud kohustusi, peab liikmesriikidel olema juurdepääs piisavatele rahalistele, infrastruktuuriga seotud ja personali ressurssidele oma territooriumil, sealhulgas laborivarustusele ning teadusalasele ja muule asjakohasele oskusteabele.

(49)

Ressursside nappuse tõttu ei ole pädeval asutusel alati võimalik teostada kõiki käesoleva määrusega sätestatud toiminguid. Seetõttu ongi vaja pakkuda õiguslikku alust teatavate toimingute teostamise delegeerimiseks veterinaararstidele, kes ei ole veterinaarjärelevalve ametnikud. Samal põhjusel peaks liikmesriikidel olema õigus lubada füüsilistel või juriidilistel isikutel teostada teatavatel tingimustel teatavaid toiminguid.

(50)

Selleks et tagada vajalike tingimuste kehtestamine taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete üldiseks kohaldamiseks terves liidus, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte selliste muude toimingute teostamise delegeerimise kohta, mida pädev asutus võib delegeerida veterinaararstidele, kes ei ole veterinaarjärelevalve ametnikud.

(51)

Optimaalset loomatervishoidu on võimalik saavutada ainult loomapidajate, ettevõtjate, veterinaararstide, loomatervise spetsialistide, muude sidusrühmade ja kaubanduspartnerite vahelise koostöö abil. Selleks et tagada nimetatud huvirühmade toetus, on vaja korraldada otsustusmenetlused ja kohaldada käesolevas määruses sätestatud meetmeid selgel, läbipaistval ja kaasaval viisil.

(52)

Pädev asutus peaks rakendama ka asjakohaseid meetmeid, et hoida avalikkust kursis, eelkõige siis, kui esineb mõistlik põhjus kahtlustada, et loomad või tooted võivad kujutada endast riski looma- või rahvatervisele või kui juhtumi vastu on avalik huvi. Sellistel juhtudel võivad asjaomased loomad või tooted olla pärit liidust või siseneda liitu väljastpoolt. Tooted võivad olla liitu toodud ka väljastpoolt liitu saabuvate isikute isiklikus pagasis. Seega peaks kodanikele antav teave hõlmama ka selliste olukordadega seotud riske.

(53)

Selleks et vältida haigustekitajate sattumist keskkonda laboritest, instituutidest ja teistest haigustekitajaid käitlevatest rajatistest, on väga oluline, et nimetatud kohtades rakendataks asjakohaseid bioturvalisuse, bioohutuse ja bioloogilise isoleerimise meetmeid. Seetõttu tuleks käesolevas määruses sätestada turvalisuse meetmed, mida peab järgima nimetatud haigustekitajate, vaktsiinide ja teiste bioloogiliste toodete käitlemisel või veol. Kõnealust kohustust peaks samuti kohaldama kõikide füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes on sellise toiminguga seotud. Selleks et tagada ohutusstandardite järgimine kõrge nakkavusega haigustekitajate, vaktsiinide ja teiste bioloogiliste toodete käitlemisel, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte nimetatud laborites, instituutides ja rajatistes rakendatavate ohutusmeetmete ja haigustekitajate liikumise kohta.

(54)

Taudide varasel avastamisel ja taudidest teavitamise ja aruandmise selgel korraldusel on tõhusas tauditõrjes määrav roll. Selleks et tagada tõhus ja kiire reageerimine, peaksid liikmesriigid tagama, et kõikidest kahtlustest või kinnitustest teatavate loetellu kantud taudide puhangute kohta teavitatakse viivitamatult pädevat asutust.

(55)

Veterinaararstidel on väga tähtis roll taudide uurimises ja nad on oluliseks ühenduslüliks ettevõtjate ja pädeva asutuse vahel. Seega peaksid ettevõtjad neid teavitama ebatavalise suremuse, muude tõsiste taudialaste probleemide või kindlaksmääramata põhjusel oluliselt vähenenud toodangumahu juhtudest.

(56)

Selleks et tagada selge ja tõhus teavitamine ning selgitada välja ebatavalise suremuse ja muude raske taudi ilmingutega seotud erinevad asjaolud, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte kriteeriumide kohta, mille alusel saaks määrata kindlaks, millal on tegemist teavitamist eeldavate asjaoludega, ja edasise uurimise eeskirjade sätestamiseks, kui see on asjakohane.

(57)

Teatavate loetellu kantud taudide puhul on väga oluline, et liikmesriik teavitaks viivitamatult komisjoni ja teisi liikmesriike puhangust tema territooriumil. Selline teavitamine võimaldab naabruses asuvatel või teistel tabandunud liikmesriikidel rakendada vajaduse korral ettevaatusabinõusid.

(58)

Teisest küljest ei ole mõne taudi puhul kiire teavitamine ja sellega seotud meetmed vajalikud. Sellistel juhtudel on oluline koguda teavet ja anda aru kõnealuste taudide esinemisest, et kontrollida taudialast olukorda ja rakendada vajaduse korral taudiennetus- ja tauditõrjemeetmeid. Kõnealust aruandlusnõuet võib kohaldada ka selliste taudide suhtes, mis eeldavad liidu tasandil teavitamist, ent mille puhul on vaja esitada täiendavat teavet tõhusate taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete rakendamiseks. Et tagada iga konkreetse taudi levimise ennetamiseks ja tõrjeks vajaliku nõuetekohase teabe ja nõuetekohaste andmete õigeaegne esitamine, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad aruandluse alla kuuluvaid asjaolusid.

(59)

Taudidest teavitamise ja aruandluse kõige olulisem eesmärk on pakkuda usaldusväärseid, läbipaistvaid ja kättesaadavaid epidemioloogilisi andmeid. Liidu tasandil on vaja luua elektrooniline interaktiivne teabesüsteem loetellu kantud taudide ja asjakohasel juhul ka esilekerkivate taudide ja mikroobivastase ravimiresistentsuse patogeenide seireandmete tõhusaks kogumiseks ja haldamiseks. Nimetatud süsteemi abil peaks toetama optimaalset andmete kättesaadavust, kergemat andmevahetust ja liikmesriikide pädevate asutuste halduskoormuse vähendamist liidu tasandil ning rahvusvahelisel tasandil toimuva taudidest teavitamise ja aruandmise ühendamise teel ühtseks protsessiks (toimub OIE andmebaasi kaudu). Samuti tuleks võtta meetmeid, et tagada andmevahetuse vastavus direktiivile 2003/99/EÜ.

(60)

Et tagada liidu tasandil toimuva taudidest teavitamise ja aruandluse eeskirjade ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused loetelu koostamiseks taudidest, mille suhtes kohaldatakse käesolevas määruses sätestatud liidu tasandil toimuva teavitamise ja aruandluse eeskirju, ja taudidest teavitamiseks ja aruandmiseks vajalike menetluste, vormide, andme- ja teabevahetuse kehtestamiseks.

(61)

Tauditõrjepoliitika määrava tähtsusega elemendiks on seire. Selle abil peaks olema võimalik varakult avastada loomataude ja neist tõhusalt teavitada, võimaldades seeläbi asjaomases sektoris ja pädevatel asutustel rakendada vajaduse korral õigeaegselt taudiennetus- ja tauditõrjemeetmeid ning asjaomane taud likvideerida. Peale selle peaks see võimaldama esitada teavet iga liikmesriigi ja liidu loomatervise staatuse kohta, toetades taudivabaduse tõendamist ja hõlbustades kaubavahetust kolmandate riikidega.

(62)

Ettevõtjad jälgivad oma loomi regulaarselt ja neil on parimad võimalused ebatavalise suremuse või muude raske taudi sümptomite avastamiseks. Seega on ettevõtjad seire nurgakiviks ja neil on oluline roll ka pädeva asutuse poolt teostatava seire puhul.

(63)

Selleks et tagada ettevõtjate ja veterinaararstide või veeloomade tervise spetsialistide vaheline tihe koostöö ja teabevahetus ning täiendada ettevõtjate poolset jälgimist, tuleks ettevõtetes korraldada loomatervise ülevaatusi, sõltuvalt asjaomasest tootmisviisist ja muudest asjakohastest teguritest. Selleks et tagada loomatervise ülevaatuste läbiviimise ühtsed tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused miinimumnõuete kehtestamiseks.

(64)

On oluline, et pädeval asutusel oleks seiresüsteem jälgitavate loetellu kantud taudide jaoks. Seda süsteemi peaks kohaldama ka esilekerkivate taudide suhtes, mille puhul peaks hindama asjaomase taudiga seotud terviseriske ja koguma kõnealuseks hinnanguks vajalikke epidemioloogilisi andmeid. Parima ressursikasutuse tagamiseks tuleks teavet koguda, jagada ja kasutada kõige tõhusamal ja otstarbekamal viisil.

(65)

Seire metoodika, sagedus ja intensiivsus tuleks kohandada iga konkreetse taudiga ja võtta arvesse seire eesmärki, asjaomase piirkonna loomatervise staatust ja igasugust muud ettevõtjate poolset jälgimist. Asjakohased epidemioloogilise seire meetmed võivad ulatuda lihtsast teavitamisest või aruandest selle kohta, et on ilmnenud loetellu kantud taud või esilekerkiv taud või selle kahtlus, või muud kõrvalekalded, nagu ebatavaline suremus ja muud taudi tunnused, kuni konkreetse igakülgse seireprogrammini, mis tavaliselt hõlmab täiendavat proovide võtmise ja testimise korda.

(66)

Sõltuvalt taudi epidemioloogilisest profiilist ja asjaomastest riskiteguritest võib osutuda vajalikuks luua konkreetne seireprogramm, mis hõlmab kindlaks määratud ja struktureeritud tegevusi. Sellisel juhul on liikmesriikidel otstarbekas töötada välja sihtotstarbelised seireprogrammid. Kui sellised programmid on asjakohased kogu liidu jaoks, tuleks sätestada eeskirjad nende programmide ühtlustatud kohaldamiseks.

(67)

Kõnealused programmid peaksid olema kooskõlas liidu eesmärkidega ning seepärast tuleks neid liidu tasandil koordineerida. Seetõttu tuleks need esitada komisjonile. Peale selle peaksid kõnealuseid konkreetseid seireprogramme rakendavad liikmesriigid esitama komisjonile regulaarselt aruandeid nende programmide tulemuste kohta. Selleks et tagada seireprogrammide ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused seireprogrammide alla kuuluvate taudide loetelu koostamiseks ja kooskõlastatud menetluste, vormide, andmete, teabevahetuse ning seireprogrammide hindamiseks kasutatavate kriteeriumide kehtestamiseks.

(68)

Sageli on vaja esitada üksikasju erinevate taudide jaoks asjakohase seireformaadi kohta, mis ulatuvad taudidest, mille puhul seire võib piirduda selliste tegevustega nagu aruandlus ja teavitamine, kuni taudideni, mille puhul tuleb kehtestada põhjalik kogu liitu hõlmav konkreetne seireprogramm. Seetõttu peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad seire kavandamist, liidu seisukohast asjakohase seireprogrammi alla määratava taudi asjakohasuse kindlakstegemise ja taudipuhangute ametliku kinnitamise kriteeriume, asjaomaste taudide juhtude määratlusi ning seireprogrammide nõudeid seoses selliste programmide sisu, sellistes programmides sisalduva teabe ja programmide kohaldamisperioodiga.

(69)

Liikmesriikidelt, kes ei ole vabad või keda ei teata olevat vabad loetellu kantud taudidest, mille suhtes kohaldatakse käesolevas määruses kehtestatud likvideerimismeetmeid, tuleks nõuda kohustuslike likvideerimisprogrammide kehtestamist nimetatud taudide likvideerimiseks, kui likvideerimine on liidus kohustuslik.

(70)

Teisalt, mõne liidus probleemiks oleva taudi puhul ei ole vaja nõuda liikmesriikidelt asjaomase taudi likvideerimist. Selliste taudide suhtes peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada valikuline likvideerimisprogramm, kui nad otsustavad, et likvideerimine on nende jaoks oluline. Selliseid valikulisi likvideerimisprogramme tunnustataks liidu tasandil ja nendega kaasneks teatavate asjakohaste tauditõrjemeetmete rakendamine. See võimaldaks asjaomastel liikmesriikidel, juhul kui komisjon selle heaks kiidab, nõuda teatavaid tagatisi, kui neile saadetakse loomi teistest liikmesriikidest või kolmandatest riikidest.

(71)

Et tagada taudilikvideerimisprogrammide ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused kehtestada selliste programmide esitamise, tulemuslikkuse näitajate ja aruandlusega seotud menetlused.

(72)

Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik tunnistada kogu oma territoorium, selle tsoonid või bioturvarühmikud vabaks ühest või mitmest loetellu kantud taudist, mille suhtes kohaldatakse kohustuslikke või valikulisi likvideerimisprogramme käsitlevaid eeskirju, et olla kaitstud kõnealuste loetellu kantud taudide sissetoomise eest liidu teistest osadest või kolmandatest riikidest või territooriumidelt. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleks kehtestada selge ja kooskõlastatud menetlus, mis hõlmaks ka taudivaba staatuse jaoks vajalikke kriteeriume. Selleks et tagada liidusisese taudivaba staatuse tunnustamise ühetaolised rakendamistingimused, on vaja selline taudivaba staatus ametikult heaks kiita, seega tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused kõnealuse staatuse heakskiitmiseks.

(73)

OIE on bioturvarühmitamise mõistet tutvustanud maismaaloomade tervise koodeksis ja veeloomade tervise koodeksis („OIE koodeksid”). Enne käesolevat määrust vastu võetud liidu õigusaktides tunnustatakse kõnealust mõistet ainult teatavate loomaliikide ja -taudide puhul konkreetsetes liidu õigusaktides, täpsemalt linnugripi ja veeloomataudide puhul. Käesolevas määruses peaks kehtestama võimaluse kasutada bioturvarühmikute süsteemi ka teiste loomaliikide ja -taudide puhul. Selleks et kehtestada bioturvarühmikutega tunnustamise heakskiitmise üksikasjalikud tingimused ja eeskirjad ning nendega seotud nõuded, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte.

(74)

Liikmesriigid peaksid oma taudivabad territooriumid, nende tsoonid ja bioturvarühmikud tegema avalikkusele teatavaks, et teavitada kaubanduspartnereid ja hõlbustada kaubavahetust.

(75)

Selleks et kehtestada taudivaba staatuse tunnustamise üksikasjalikud tingimused, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte kõnealuse staatuse saamise kriteeriumide ja tingimuste, taudivabaduse tõendamiseks vajalike tõendite, eriotstarbeliste taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete (sealhulgas vaktsineerimata jätmise staatuse, kui see on asjakohane), piirangute, esitatava teabe ja erandite ning taudivaba staatuse säilitamise, peatamise, lõpetamise või taastamise tingimuste kohta.

(76)

Selleks et tagada taudivaba staatuse saamise menetluse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et määrata kindlaks loetellu kantud taudid, mis eeldavad bioturvarühmitamist, ja kehtestada üksikasjalikud eeskirjad taotluste esitamise ja teabevahetuse vormi kohta.

(77)

Täielikult immuunsuseta populatsiooni olemasolu teatavatele loetellu kantud taudidele vastuvõtlikes karjades nõuab pidevat teadlikkust ja valmisolekut haiguse suhtes. Varasemate kogemuste põhjal on taudidega seotud hädaolukordade edukal lahendamisel osutunud määrava tähtsusega vahendiks situatsiooniplaanid. Tagamaks, et taudidega seotud hädaolukordade lahendamiseks on olemas eespool nimetatud tõhus vahend, mida on kerge kohandada hädaolukordadega, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et kehtestada situatsiooniplaanide rakendamiseks vajalikud eeskirjad.

(78)

Varasemad loomatervisega seotud kriisid on näidanud, kui palju kasu on hädaolukordade lahendamisel konkreetsetest, üksikasjalikest ja kiiretest kriisireguleerimismenetlustest. Nimetatud korralduslikud menetlused peaksid tagama kiire ja tõhusa reageerimise ja parandama kõikide asjaga seotud osapoolte, sealhulgas eelkõige pädevate asutuste ja sidusrühmade jõupingutuste kooskõlastamist. Kui see on teostatav ja asjakohane, peaksid need hõlmama ka koostööd naabruses asuvate liikmesriikide ning kolmandate riikide ja territooriumide pädevate asutustega.

(79)

Selleks et tagada situatsiooniplaanide kohaldatavus reaalses hädaolukorras, on väga oluline harjutada sellises olukorras käitumist ja kontrollida asjaomaste süsteemide toimimist. Kui see on teostatav ja asjakohane, peaksid liikmesriikide pädevad asutused sel eesmärgil korraldama koostöös naabruses asuvate liikmesriikide ja kolmandate riikide ja territooriumide pädevate asutustega simulatsiooniõppusi.

(80)

Selleks et tagada situatsiooniplaanide ja simulatsiooniõppuste ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused nimetatud plaanide ja õppuste praktilist rakendamist käsitlevate eeskirjade kehtestamiseks.

(81)

Veterinaarravimitel, näiteks vaktsiinidel, hüperimmuunseerumitel ja antimikroobikumidel, on oluline roll loomataudide ennetamises ja tõrjes. Käesoleva määruse vastuvõtmisega seotud mõjuhinnangus tõstetakse esile vaktsiinide kui loomataudide ennetamise, tõrje ja likvideerimise vahendite olulisust.

(82)

Mõnede loomataudide tõrje strateegiad nõuavad siiski teatavate veterinaarravimite kasutamise piiramist, kuna nende kasutamine võib takistada nimetatud strateegiate toimimist. Näiteks teatavad veterinaarravimid võivad taudi ilmnemist varjata, muuta haigustekitaja avastamise võimatuks või raskendada kiire diferentsiaaldiagnoosi panekut ning seega ohustada taudi õigeaegset avastamist.

(83)

Nimetatud tõrjestrateegiad võivad erinevate loetellu kantud taudide puhul siiski suurel määral varieeruda. Seetõttu tuleks käesolevas määruses sätestada eeskirjad veterinaarravimite kasutamise kohta teatavate loetellu kantud taudide ennetamiseks ja tõrjeks ning kooskõlastatud kriteeriumid otsustamaks, kas ja kuidas kasutada vaktsiine, hüperimmuunseerumeid ja antimikroobikume. Selleks et tagada paindlik lähenemisviis ja võtta arvesse erinevate loetellu kantud taudide erijooni ja tõhusate raviviiside kättesaadavust, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte teatavate loetellu kantud taudide tõrje puhul kasutatavate teatavate veterinaarravimitega seotud piirangute, keeldude ja kohustuste kohta. Kiireloomuliste juhtumite korral ja selliste esilekerkivate riskide käsitlemiseks, millel on hävitav mõju looma- või rahvatervisele, majandusele, ühiskonnale või keskkonnale, peaks olema võimalik võtta asjaomaseid meetmeid vastu kiirmenetluse teel.

(84)

Dokumendis „Expert opinion on vaccine and/or diagnostic banks for major animal diseases” („Eksperdihinnang peamiste loomataudide puhul kasutatavate vaktsiinide ja/või diagnostikareaktiivide pankade kohta”) esitatud järelduste kohaselt tuleks võtta ka meetmeid, mis võimaldaksid liidus ja liikmesriikides luua antigeenide, vaktsiinide ja diagnostikareaktiivide reservid seoses nende loetellu kantud taudidega, mis kujutavad endast tõsist ohtu looma- või rahvatervisele. Liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareaktiivide panga loomine aitaks kaasa liidu loomatervise eesmärkide saavutamisele, kuna see võimaldab kiiresti ja tõhusalt reageerida, kui panga ressursse vajatakse, ning tähendaks piiratud ressursside tõhusat kasutamist.

(85)

Selleks et tagada kiire ja tõhus reageerimine, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte selliste pankade loomise ja haldamise ja nende toimimist käsitlevate ohutusstandardite ja -nõuete kohta. Käesoleva määrusega ei peaks siiski nägema ette eeskirjade vastuvõtmist taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete, sealhulgas vaktsineerimise rahastamise kohta.

(86)

Tuleks kehtestada kriteeriumid liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareaktiivide pankade ressurssidele prioriteetse juurdepääsu kohta, et tagada nende ressursside tõhus jaotumine hädaolukorras.

(87)

Bioterrorismi ja agroterrorismiga seotud turvakaalutlustel tuleks teatavat üksikasjalikku teavet liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareaktiivide pankade kohta pidada salastatud teabeks ja selle avaldamine tuleks keelustada. Riiklike vaktsiinipankade samalaadse teabe puhul tuleks järgida erinevate liikmesriikide põhiseadustest tulenevaid nõudeid seoses teabevabadusega, tagades samas asjaomase teabe käsitlemise salastatud teabena.

(88)

Selleks et tagada ühetaolised tingimused liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareaktiivide pankade haldamiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et ta saaks kehtestada eeskirjad selle kohta, millised bioloogilised tooted peaksid kõnealustes pankades olema ja milliste taudide jaoks, ning üksikasjalikud eeskirjad ja menetlus- ja tehnilised nõuded antigeenide, vaktsiinide ja diagnostikareaktiivide tarnimise, koguste, säilitamise ja kohaletoimetamise kohta ning komisjonile edastatava teabe esitamise sageduse ja esitatava teabe sisu kohta.

(89)

Loetellu kantud taudi puhangu korral, mis kujutab endast suurt riski looma- või rahvatervisele liidus, peaksid liikmesriigid tagama, et asjaomase loetellu kantud taudi likvideerimiseks rakendatakse viivitamatult tauditõrjemeetmeid, et kaitsta looma- ja rahvatervist.

(90)

Pädev asutus peaks vastutama esmaste uuringute algatamise eest, mille eesmärk on välistada kõrge nakkavusega loetellu kantud taudi puhang, mida peetakse suureks riskiks looma- või rahvatervisele liidus.

(91)

Pädev asutus peaks kehtestama esialgsed tauditõrjemeetmed, et ennetada loetellu kantud taudi võimalikku levimist ja tegema epidemioloogilise uuringu.

(92)

Pärast loetellu kantud taudi esinemise kinnitamist peaks pädev asutus rakendama vajalikke tauditõrjemeetmeid, kehtestades vajaduse korral piirangutsoonid, et kõnealune taud likvideerida ja ennetada selle edasikandumist.

(93)

Loetellu kantud taudi esinemine metsloomadel võib kujutada riski rahvatervisele ja peetavate loomade tervisele. Seetõttu tuleks vajaduse korral kehtestada erieeskirjad metsloomade suhtes kohaldatavate tauditõrje- ja likvideerimismeetmete kohta.

(94)

Võib esineda juhtumeid, kus teatavate loomade väikesed populatsioonid, näiteks haruldased tõud ja liigid, võivad tauditõrje standardmeetmete tõttu loetellu kantud taudi esinemise korral ohtu sattuda. Selliste tõugude ja liikide kaitsmiseks võib olla vajalik, et pädev asutus võtaks muudetud meetmeid. Sellised muudatused ei tohiks siiski takistada kõnealuse taudi üldisi tõrjemeetmeid.

(95)

Nende loetellu kantud taudide korral, mis ei ole kõrge nakkavusega ja mille suhtes kohaldatakse taudi likvideerimist nõudvaid kohustuslikke eeskirju, tuleks rakendada tauditõrjemeetmeid viisil, mis ennetaks asjaomaste taudide levimist eelkõige taudivabadesse piirkondadesse. Kõnealused meetmed võivad siiski olla piiratumad või erinevad nendest, mida rakendatakse kõige ohtlikumate loetellu kantud taudide korral. Seega tuleks käesolevas määruses sätestada erieeskirjad kõnealuste vähem ohtlike taudide kohta. Liikmesriigid, kes juba rakendavad valikulist likvideerimisprogrammi, peaksid rakendama ka kõnealuseid tauditõrjemeetmeid. Mõningatel juhtudel, sõltuvalt taudi profiilist ja epidemioloogilisest olukorrast, võib taudi likvideerimine olla pikemaajaline eesmärk, kuid lühiajaliseks eesmärgiks võib olla taudi tõrjumine. Tauditõrjemeetmete tase ja intensiivsus peaks olema proportsionaalne ja võtma arvesse kõnealuse loetellu kantud taudi erijooni, jaotumist ja olulisust taudist tabandunud liikmesriigis ja kogu liidus.

(96)

Selleks et tagada käesolevas määruses sätestatud tauditõrjemeetmete tõhus kohaldamine ettevõtjate, lemmikloomapidajate ja pädevate asutuste poolt ning võttes arvesse teatavate loetellu kantud taudide suhtes kohaldatavate tauditõrjemeetmete eripära ja nendega seotud riskifaktoreid, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte nende üksikasjalike tauditõrjemeetmete kohta, mida rakendatakse loetellu kantud taudi kahtluse või kinnituse korral ettevõtetes, muudes kohtades ja piirangutsoonides.

(97)

Selleks et tagada komisjonile võimalus võtta vastu ajutisi eriotstarbelisi tauditõrjemeetmeid, kui käesolevas määruses sätestatud tauditõrjemeetmed ei ole piisavad või asjakohased asjaomase riski maandamiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused seoses eriotstarbeliste tauditõrjemeetmete kehtestamisega piiratud ajavahemikuks.

(98)

Teatavate maismaaloomi pidavate või loomset paljundusmaterjali käitlevate või neid vedavate vedajate ja ettevõtete registreerimine on vajalik, et pädev asutus saaks teostada asjakohast seiret ning ennetada, tõrjuda ja likvideerida loomataude.

(99)

Põhjendamata halduskoormuse ja -kulu vältimiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik piiratud määral vabastada registreerimiskohustusest teatavat liiki madala riskiga ettevõtted. Komisjonile tuleks anda rakendamisvolitused kooskõlastatud lähenemisviisi saavutamiseks selliste vabastuste tegemise suhtes. Selline kooskõlastatud lähenemisviis on eelkõige vajalik selleks, et vältida teatud liiki ettevõtete väljajätmist registreerimiskohustusest. Lisaks ettevõtetele, mis kujutavad endast rohkem kui tähtsusetut riski loomatervisele, on see eriti asjakohane ka selliste ettevõtete puhul, mis kujutavad endast rohkem kui tähtsusetut riski ka rahvatervisele. Sellise riski näide on selliste loomade pidamine, kes elavad inimestega tihedas kontaktis või nende lähedal, nagu koerte aretamine tasandil, mis osutab tegevuse teatud jätkuvusele ja organiseerituse teatud tasandile, põhieesmärgiga müüa nad kodumajapidamistesse lemmikloomadeks.

(100)

Kui maismaaloomi pidav või loomset paljundusmaterjali käitlev või säilitav teatavat tüüpi ettevõte kujutab endast loomatervisega seotud konkreetset riski, siis kohaldatakse ettevõtte suhtes pädeva asutuse poolt antava heakskiidu nõuet.

(101)

Selleks et vältida põhjendamatut halduskoormust ja -kulusid eelkõige madala riskiga ettevõtetele, tuleks asjaomaste meetmetega võimaluse korral ette näha piisav tegevusvabadus, et viia registreerimis- ja heakskiitmise süsteem vastavusse kohalike ja piirkondlike tingimuste ja tootmistavadega.

(102)

Mõnel juhul on teatavate registreerimise või heakskiitmise tingimuste ühtlustamine kogu liidus soovitav või vajalik. Näiteks loomse paljundusmaterjali ettevõtted ja kogumine peaksid heakskiidu saamiseks vastama teatavatele tingimustele ja peaksid olema heaks kiidetud, et vastata rahvusvahelistele standarditele, võimaldades liidul kolmandate riikidega kauplemisel anda neile loomatervise tagatisi. Sellised tingimused peaksid väga spetsiifiliste ettevõtete või tegevuste puhul (nt embrüokogumisrühmad) hõlmama ka nõudeid erikoolituse või kutsekvalifikatsiooni kohta või isegi nõuet pädeva asutuse erijärelevalve kohta. Seetõttu peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad kõnealuseid üksikasjalikke nõudeid, selleks et näha ette vastavad eritingimused.

(103)

Halduskulude vähendamist silmas pidades tuleks registreerimine ja heakskiitmine võimaluse korral integreerida sellise registreerimis- ja heakskiitmise süsteemiga, mille asjaomane liikmesriik on juba loonud muude eesmärkide täitmiseks.

(104)

Ettevõtjate käsutuses on kõige ajakohasem teave nende hoole all olevate loomade kohta. Seetõttu kohustuvad ettevõtjad pidama ajakohast arvestust teabe kohta, mida on vaja loetellu kantud taudi esinemise korral loomatervise staatuse, jälgitavuse ja epidemioloogilise uuringu jaoks. Pädeval asutusel peaks olema võimalik nimetatud arvestusele lihtsalt ligi pääseda.

(105)

Selleks et registreeritud ettevõtteid ja ettevõtjaid ning heakskiidetud ettevõtteid käsitlev ajakohane teave oleks kättesaadav, peaks pädev asutus looma registri nimetatud ettevõtete ja ettevõtjate kohta ning seda registrit pidama. Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte üksikasjaliku teabe kohta, mis tuleb lisada ettevõtete ja ettevõtjate registrisse.

(106)

Selleks et pädev asutus kiidaks ettevõtte heaks, peaks ettevõte vastama teatud nõuetele. Enne heakskiidu andmist peaks pädev asutus kohapealse kontrolliga kindlaks tegema, kas kõik nõuded on täidetud. Mõnel juhul ei saa kõiki tingimusi kohe täita, kuid järelejäävad puudused ei kujuta endast märkimisväärset riski looma- või rahvatervisele. Sellisel juhul peaks pädeval asutusel olema võimalik anda tingimuslik heakskiit, mille järel tehakse veel üks kohapealne kontroll, et kontrollida tehtud edusamme. Kõnealusel juhul peaks pädev asutus andma asjaomaseid ettevõtteid käitavatele ettevõtjatele vajalikke tõhusaid suuniseid, et asjaomane ettevõtja saaks puudusest aru ja saaks kavandada selle edukat kõrvaldamist.

(107)

Tauditõrjepoliitika määrava tähtsusega element on tõhus jälgitavus. Käesolevas määruses sätestatud taudiennetuse ja tauditõrje eeskirjade tõhusa kohaldamise hõlbustamiseks tuleks kehtestada erinevat liiki peetavate maismaaloomade ja loomse paljundusmaterjali identifitseerimis- ja registreerimisnõuded. Lisaks on tähtis anda võimalus identifitseerimis- ja registreerimissüsteemi loomiseks selliste loomaliikide jaoks, kelle kohta praegu sellist süsteemi ei ole või kui seda eeldavad muutuvad tingimused ja riskid.

(108)

Teatavate loomaliikide korral, mille puhul on oluline üksikute loomade või rühmade jälgitavus, tuleks nõuda füüsilisi identifitseerimisvahendeid. See tähendab asjaomase looma märgistamist füüsiliselt, kõrvamärgiga, mikrokiibiga või muu meetodi abil, mida on võimalik näha või avastada looma kehal ja mida ei saa hõlpsalt eemaldada.

(109)

Selleks et tagada identifitseerimis- ja registreerimissüsteemi tõrgeteta toimimine ja tagada jälgitavus, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte kohustuste kohta seoses andmebaaside, erinevate loomaliikide üksikasjalike identifitseerimis- ja registreerimisnõuete, sealhulgas vabastuste ja selliste vabastuste saamise tingimuste, ning dokumentidega.

(110)

On asjakohane vähendada süsteemiga seotud halduskoormust ja -kulusid ning võimaldada suuremat paindlikkust olukorras, kus jälgitavuse nõudeid saab täita muude kui käesolevas määruses sätestatud vahendite abil. Seetõttu peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad erandeid identifitseerimis- ja registreerimisnõuetest.

(111)

Selleks et tagada identifitseerimis- ja registreerimissüsteemi ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et ta saaks kehtestada eeskirjad andmebaaside tehniliste kirjelduste, identifitseerimisvahendite, dokumentide ja esitamisviiside ning tähtaegade kohta.

(112)

Loomataudide sissetoomise ja levimise ennetamisel on oluline abinõu piirangute kehtestamine nende loomade ja toodete liikumise suhtes, kes võivad taude edasi kanda. Samas võivad loomade ja toodete liikumisele kehtestatavad piirangud mõjutada kahjulikult majandust ja häirida siseturu toimimist. Seetõttu tuleks kõnealuseid piiranguid kohaldada ainult siis, kui see on vajalik ja proportsionaalne asjaomaste riskidega. Selline lähenemisviis on kooskõlas SPS lepingus kehtestatud põhimõtete ja OIE rahvusvaheliste standarditega.

(113)

Igasuguse loomade liikumise kohta tuleks kohaldada käesolevas määruses sätestatud üldnõudeid, näiteks keeldu viia loomi välja ettevõttest, kus esinevad kindlaksmääramata põhjusel ebatavaline suremus või muud taudisümptomid, või taudiennetusnõudeid vedamise ajal.

(114)

Kehtivate liidu loomatervise alaste õigusaktidega sätestatud maismaaloomade ja toodete liikumist käsitlevas õigusraamistikus on ette nähtud ühtlustatud eeskirjad eelkõige sellise liikmesriikidevahelise liikumise kohta, jättes liikmesriikide ülesandeks määrata kindlaks nende territooriumil toimuvat liikumist käsitlevad vajalikud nõuded. Käesoleva määruse vastuvõtmisega seotud mõjuhinnangus võrreldi hoolikalt praegust olukorda võimalusega, mille puhul liikmesriigisisese liikumise eeskirjad ühtlustatakse ka liidu tasandil. Jõuti järeldusele, et tuleks jätkata praegust lähenemisviisi, kuna kõikide liikumiste täielik ühtlustamine oleks väga keeruline ja sellest saadav kasu – liikmesriikidevahelise liikumise lihtsustumine – ei kaaluks üles nimetatud ühtlustamise võimalikku negatiivset mõju tauditõrje võimele.

(115)

Liikmesriikide vahel veetavate loomade suhtes tuleks kohaldada loomatervise põhinõudeid. Eelkõige ei tohiks loomi viia välja ettevõtetest, kus kindlakstegemata põhjusel esinevad ebatavaline suremus või taudiilmingud. Siiski ei tohiks suremus, isegi kui see on ebatavaline ning on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/63/EL (19) alusel heaks kiidetud teaduslike katsetega ja millel ei ole loetellu kantud taudidega seotud nakkuslikku päritolu, olla põhjuseks, mille tõttu peaks tõkestama teaduslikel eesmärkidel kasutamiseks ette nähtud loomade liikumist.

(116)

Käesolevas määruses peaks siiski võimaldama paindlikkust, mille abil saaks hõlbustada liikumist nende maismaaloomaliikide ja -kategooriate puhul, mis kujutavad endast vähest riski loetellu kantud taudide levikuks liikmesriikide vahel. Peale selle tuleks ette näha täiendavad võimalused erandite kehtestamiseks juhtudel, kui liikmesriigid või ettevõtjad on edukalt rakendanud alternatiivseid riskimaandamismeetmeid, näiteks kõrgetasemelisi bioturvalisuse meetmeid ja tõhusaid seiresüsteeme.

(117)

Kabiloomad ja kodulinnud on suure majandusliku tähtsusega loomaliikide rühmad ja nende suhtes kohaldatakse liikumise erinõudeid, mis on kehtestatud enne käesolevat määrust vastu võetud liidu õigusaktides, nimelt nõukogu direktiivides 64/432/EMÜ (20), 91/68/EMÜ (21), 2009/156/EÜ (22), 2009/158/EÜ (23) ja osaliselt direktiivis 92/65/EMÜ. Nende loomaliikide liikumist käsitlevad põhieeskirjad peaksid olema kehtestatud käesolevas määruses. Üksikasjalikud nõuded, mis sõltuvad suurel määral erinevate loomaliikide ja -kategooriate kaudu edasikanduvatest taudidest, tuleks reguleerida komisjoni edasiste õigusaktidega, võttes arvesse kõnealuste taudide ning loomaliikide ja -kategooriate erijooni.

(118)

Kuna kabiloomade ja kodulindude kogumisega kaasneb iseäranis suur taudirisk, on asjakohane piirata liikmesriikide vahel ühe korraga ümberpaigutatavate loomade arvu ja kehtestada käesolevas määruses erieeskirjad, et kaitsta asjaomaste loomade tervist ja ennetada loomataudide levimist. Selline kogumine toimub üldjuhul vastavaks eesmärgiks heakskiidetud ettevõttes või, kui päritoluliikmesriik seda lubab, siis esimene kogumistoiming ühel veovahendil, näiteks veokis, millega kogutakse loomi kõnealuse liikmesriigi erinevatest asukohtadest.

(119)

Sõltuvalt asjaomastest loetellu kantud taudidest ja loetellu kantud liikidest on vaja kehtestada loomatervise erinõuded teatavatesse liikidesse kuuluvate loomade kohta, kes ei kuulu peetavate kabiloomade ja kodulindude hulka. Kõnealuseid liike käsitlevad eeskirjad on juba kehtestatud õigusraamistikus, mida kohaldati enne käesolevat määrust, eelkõige direktiivis 92/65/EMÜ. Nimetatud direktiivis on sätestatud erieeskirjad sellistesse liikidesse kuuluvate loomade liikumise kohta, kelle hulka kuuluvad ka mesilased, kimalased, inimahvid, koerad ja kassid, ning seetõttu peaks käesolevas määruses sätestama õigusliku aluse nende delegeeritud ja rakendusaktide vastuvõtmiseks, milles kehtestatakse erieeskirjad kõnealuste loomade liikumise kohta.

(120)

Kinnistes ettevõtetes, mida kasutatakse tavaliselt labori- või loomaaialoomade pidamiseks, on tavaliselt kõrgetasemeline bioturvalisus ning soodne ja hästi kontrollitud tervisestaatus ja neist viiakse harvemini loomi välja või liigutatakse loomi ainult samasuguste kinniste ettevõtete vahel. Kinniste ettevõtete staatus, mida ettevõtjad võivad taotleda vabatahtlikkuse alusel, võeti esimest korda kasutusele direktiivis 92/65/EMÜ, kus on kehtestatud heakskiidetud asutuste, instituutide ja keskuste suhtes kohaldatavad heakskiitmise ja liikumise eeskirjad ja nõuded. Kõnealune süsteem võimaldab neil ettevõtetel vahetada omavahel loomi väiksema arvu liikumisnõuete alusel ja pakkuda samaaegselt tervisetagatisi kinniste ettevõtete vahel. Väga paljud ettevõtjad on süsteemi omaks võtnud ja kasutavad seda vabatahtlikult. Seega on asjakohane jätta käesolevas määruses alles kinniste ettevõtete staatus ja kehtestada ühtlasi eeskirjad nende ettevõtete vahel toimuvate liikumiste kohta.

(121)

Teaduslikel eesmärkidel, näiteks uurimise või diagnoosimise eesmärgil ja eelkõige direktiivis 2010/63/EL kehtestatud eesmärkidel, võib osutuda vajalikuks korraldada nende loomade liikumist, kes ei vasta käesolevas määruses kehtestatud üldistele loomatervisenõuetele ja kujutavad endast suuremat loomaterviseriski. Nimetatud liikumisi ei tohiks käesoleva määrusega keelustada või põhjendamatult piirata, kuna see võib takistada muul viisil heakskiidetud uurimistegevust ja aeglustada teaduse arengut. Siiski on oluline, et käesolevas määruses sätestataks eeskirjad, millega tagatakse nimetatud loomade ohutu liikumine.

(122)

Tsirkuseloomade, loomaaedades peetavate loomade, näitusteks ja esitlusteks ette nähtud loomade ja teatavate teiste loomade liikumisskeemid on sageli teistsugused kui teiste peetavate loomade puhul. Loomade liikumist käsitlevate liidu eeskirjade kohandamisel tuleks olla eriti tähelepanelik ja võtta arvesse konkreetseid riske ja alternatiivseid riskimaandamismeetmeid.

(123)

Selleks et tagada käesoleva määruse põhjendustes 112–122 esitatud eesmärkide täitmine, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad veoga seotud taudiennetusmeetmeid, erieeskirju teatavatesse liikidesse kuuluvate loomade liikumise ja erakorraliste asjaolude, näiteks kogumise või tagasilükatud saadetiste kohta, ning muud tüüpi, näiteks teaduslikel eesmärkidel toimuva liikumisega seotud erinõudeid või erandeid.

(124)

Selleks et tagada võimalus erieeskirjade kehtestamiseks liikumiste kohta, mille puhul tavalised liikumiseeskirjad ei ole piisavad või asjakohased teatava taudi levimise piiramiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused liikumist käsitlevate erieeskirjade kehtestamiseks piiratud ajavahemikuks.

(125)

Peetavate maismaaloomade liikmesriikide vaheline liikumine peaks vastama kõnealuse liikumise kohta kehtestatud nõuetele. Suurema majandusliku tähtsusega loomaliigi või terviseriskiga loomaliigi puhul peaks sellesse liiki kuuluvate loomadega olema kaasas pädeva asutuse poolt välja antud loomatervise sertifikaat.

(126)

Tehniliste, praktiliste ja rahaliste võimaluste piires tuleks ära kasutada tehnoloogia arengut ettevõtjate ja pädevate asutuste halduskoormuse vähendamiseks seoses loomatervise sertifikaatide väljastamise ja teavitamisega, kasutades infotehnoloogiat, et asendada paberdokumente ja lihtsustada teavitamiskorda ning rakendada sellist tehnoloogiat võimalikult paljudel eesmärkidel.

(127)

Kui pädeva asutuse poolt välja antavat loomatervise sertifikaati ei nõuta, peaks loomi teise liikmesriiki viiv ettevõtja andma välja ettevõtja deklaratsiooni, kus kinnitatakse, et loomad vastavad käesolevas määruses kehtestatud liikumisnõuetele.

(128)

Selleks et tagada käesoleva määruse põhjendustes 125, 126 ja 127 esitatud eesmärkide saavutamine, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad eeskirju loomatervise sertifikaadi sisu, teavitamiskohustuse ja loomatervise sertifikaatide väljaandmise erandite kohta, loomatervise sertifikaatide väljaandmise erieeskirju ja veterinaarjärelevalve ametnike kohustust teostada enne loomatervise sertifikaadi allkirjastamist asjakohased kontrollid.

(129)

Loomade ja loomse paljundusmaterjali jälgitavuse tagamiseks on väga oluline asjaomaste loomade ja asjaomase loomse paljundusmaterjali liikmesriikide vahelisest liikumisest ja mõnedel juhtudel ka liikmesriigi sisesest liikumisest teavitamine, kui kõnealuste liikumistega võib kaasneda risk loomataudide levikuks. Seetõttu tuleb sellistest liikumistest teavitada ja need registreerida ühtse veterinaariaalase elektroonilise süsteemi (TRACES) abil. TRACESi abil ühendatakse ühtsesse struktuuri direktiivi 90/425/EMÜ artiklis 20 ja nõukogu otsuses 92/438/EMÜ (24) ette nähtud elektroonilised süsteemid, vastavalt komisjoni otsuse 2003/24/EÜ (25) ja 2004/292/EÜ (26) alusel.

(130)

Selleks et tagada käesolevas määruses sätestatud loomatervise sertifikaatide väljaandmist ja liikumisest teavitamist käsitlevate eeskirjade ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et ta saaks kehtestada eeskirjad loomatervise sertifikaatide näidiste, ettevõtjate deklaratsioonide, maismaa- ja veeloomade, loomse paljundusmaterjali ja asjakohasel juhul ka loomsete saaduste liikumisest teavitamise viiside ja tähtaegade kohta.

(131)

Lemmikloomade liikumise eripäraga kaasneb loomatervise risk, mis erineb märkimisväärselt teiste peetavate loomade liikumisega seotud riskidest. Seetõttu tuleks käesolevas määruses sätestada sellist liikumist käsitlevad vähem ranged erieeskirjad. Sellised vähem ranged eeskirjad on aga õigustatud ainult siis, kui lemmikloom on tõesti omaniku liikumise ajal või piiratud aja jooksul pärast seda temaga kaasas ja kui omanikuga liigub korraga kaasa mitte rohkem kui viis I lisa A osas osutatud lemmiklooma. Tagamaks, et lemmikloomad ei kujuta endast märkimisväärset riski loomataudide levikuks ja selleks, et täpsustada eriolukordi, kui omanikuga võib kaasas olla üle viie lemmiklooma, või kui lemmikloom liigub pikema aja jooksul enne või pärast omaniku liikumist, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte nimetatud loomade liikumise kohta. Et tagada käesolevas määruses sätestatud lemmikloomade liikumisega seotud loomatervisenõuete ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et ta saaks kehtestada eeskirjad sellise liikumise puhul rakendatavate taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete kohta.

(132)

Metsloomadega võib erinevatel põhjustel kaasneda risk looma- ja rahvatervisele, näiteks siis, kui neid viiakse ettevõtetesse või ühest elukeskkonnast teise keskkonda. Loomataudide levimise ennetamiseks võib nende loomade liikumise puhul osutuda vajalikuks rakendada asjakohaseid ennetusmeetmeid. Tagamaks, et metsloomad ei kujuta endast märkimisväärset riski loomataudide levikuks, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad maismaaloomadest metsloomade liikumisega seotud täiendavaid nõudeid.

(133)

Loomse paljundusmaterjaliga seoses võib esineda sarnane risk, st selle kaudu võivad elusloomadele edasi kanduda loomataudid. Peale selle on loomse paljundusmaterjali tootmises erijooni, mis on seotud aretusloomadele esitatavate kõrgete tervisenõuetega ja mis eeldavad doonorloomade suhtes kohaldatavaid rangemaid või spetsiifilisemaid loomatervisenõudeid. Selleks et tagada loomse paljundusmaterjali ohutu liikumine, säilitada selle eeldatav kõrge tervisestandard ja võtta arvesse selliste toodete teatud eriotstarbelisi kasutusviise, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalikke nõudeid teatavate loomaliikide loomse paljundusmaterjali liikumise kohta, erinõudeid, mida kohaldatakse näiteks nimetatud paljundusmaterjali liikumisele teaduslikel eesmärkidel, ja erandeid loomatervise sertifikaatide väljaandmise kohustusest.

(134)

Loomsete saadustega võib kaasneda risk loomataudide levikuks. Liidu õigusaktides loomsete saaduste kohta kehtestatud toiduohutusnõuded tagavad hea hügieenitava järgimise ja vähendavad selliste toodetega seotud loomatervise riske. Teatavat tüüpi toodetele tuleks käesolevas määruses siiski kehtestada loomatervise erimeetmed, näiteks tauditõrje- ja erakorralised meetmed tagamaks, et loomsete saaduste kaudu ei kanduks edasi loomataudid. Selleks et tagada kõnealustel juhtudel loomsete saaduste ohutu liikumine, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalike eeskirjade kehtestamist loomsete saaduste liikumise kohta seoses rakendatud tauditõrjemeetmetega, loomatervise sertifikaatide väljaandmise kohustuse kohta ja erandite kohta nimetatud eeskirjadest, kui seda võimaldavad sellise liikumisega seotud risk ja riskimaandamismeetmed.

(135)

Kui liikmesriigid rakendavad riiklikke meetmeid seoses loomade ja loomse paljundusmaterjali liikumisega või otsustavad rakendada riiklikke meetmeid muude kui loetellu kantud taudide hulka kuuluvate loomataudide mõju piiramiseks oma territooriumil, ei tohiks kõnealused riiklikud meetmed olla vastuolus liidu õigusaktides siseturu kohta sätestatud eeskirjadega. Seetõttu on asjakohane kehtestada kõnealuste riiklike meetmete kohta raamistik ja tagada, et neid rakendataks liidu õigusaktides lubatud ulatuses.

(136)

Vesiviljelusettevõtete registreerimine ja heakskiitmine on vajalik selleks, et pädev asutus saaks teostada piisavat seiret ja ennetada, tõrjuda ja likvideerida loomataude. Direktiivis 2006/88/EÜ nõutakse, et kõikidel veeloomi liigutavatel ettevõtetel oleks luba. Nimetatud loaandmise süsteem tuleks käesoleva määrusega säilitada, sõltumata asjaolust, et mõnes liidu ametlikus keeles kasutatakse loaandmise süsteemile viitamisel erinevaid termineid võrreldes direktiiviga 2006/88/EÜ.

(137)

Nende vesiviljelusloomade, kelle suhtes kohaldatakse tauditõrjemeetmeid, tapmise ja töötlemise tagajärjel võivad levida loomade nakkushaigused, näiteks töötlemisettevõtetest pärit patogeene sisaldava heitvee väljutamise tagajärjel. Sellepärast on vaja anda heakskiit nendele töötlemisettevõtetele, kes rakendavad nimetatud tapmisel ja töötlemisel riskimaandamismeetmeid. Seetõttu tuleks käesolevas määruses sätestada tauditõrjet tegevate veeandide ettevõtete heakskiitmine.

(138)

Selleks et registreeritud ja heakskiidetud ettevõtteid käsitlev ajakohane teave oleks avalikkusele kättesaadav, peaks pädev asutus looma selliste ettevõtete registri ja seda pidama. Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad vesiviljelusettevõtete registrisse lisatavat teavet ja vesiviljelusettevõtete ja vedajate registri pidamise nõudeid.

(139)

Selleks et tagada käesolevas määruses kehtestatud vesiviljelusettevõtete ja tauditõrjet tegevate veeandide ettevõtete registreerimist ja heakskiitmist ning arvestuse pidamist ja registreid käsitlevate eeskirjade ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused kehtestada eeskirjad teabega seotud kohustuste, erandite ja muude asjakohaste rakenduseeskirjade kohta.

(140)

Kuna enamikel juhtudel ei ole võimalik veeloomi üksikult identifitseerida, on vesiviljelusettevõtetes, tauditõrjet tegevate veeandide ettevõtete ja vedajate poolt arvestuse pidamine oluline vahend veeloomade jälgitavuse tagamiseks. Arvestuse pidamine on oluline vahend ka ettevõtete terviseolukorra jälgimisel.

(141)

Sarnaselt maismaaloomadega on vaja kehtestada kooskõlastatud eeskirjad veeloomade liikumise kohta, sealhulgas loomatervise sertifikaatide väljaandmise ja liikumisest teavitamise kohta.

(142)

Direktiivis 2006/88/EÜ on sätestatud eeskirjad veeloomade liikumise kohta, mida kohaldatakse võrdväärselt nii liikmesriigisisese kui ka liikmesriikidevahelise liikumise suhtes. Veeloomade liikumist käsitlevate eeskirjade puhul on määrava tähtsusega asjaoluks sihtkohaks oleva liikmesriigi, tsoonide või bioturvarühmikute tervisestaatus loetellu kantud taudide osas.

(143)

Direktiivi 2006/88/EÜ kohaldamisalast on jäetud aga välja looduslikud veeloomad, kes kogumise või püüdmise järel sisenevad otse toiduahelasse. Samas jäävad nad käesoleva määruse kohaldamisalasse, kuid jäävad välja vesiviljelusloomade määratlusest. Seega peaks käesolevas määruses olema ette nähtud võimalikud meetmed selliste veeloomade suhtes, kui kõnealused meetmed on asjaomaste riskide tõttu õigustatud, võttes arvesse nende meetmete proportsionaalsust.

(144)

Sellest tulenevalt tuleks põhjenduses 142 selgitatud põhimõtet kohaldada ka selliste veeloomade liikumise suhtes, keda ei määratleta vesiviljelusloomadena, kuid kes kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse. See kehtib eelkõige veeloomade suhtes, kelle taudipositiivne tervisestaatus on teadmata või kinnitatud, sõltumata nende lõppkasutusest. Kuna teadmata või kinnitatud taudipositiivse tervisestaatusega ja inimtoiduks ette nähtud elusate looduslike veeloomade liikumine võib samuti kujutada endast riskloetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, tuleks neile kohaldada sama eeskirjade süsteemi. See hõlmab selliseid inimtoiduks kogutud või püütud ja looduslikke veeloomi, kes on ümber paigutatud ja keda hoitakse ajutiselt enne tapmist.

(145)

Vältida tuleks siiski ebaproportsionaalseid liikumispiiranguid ja tarbetut halduskoormust kommertskalandussektoris tegutsevatele ettevõtetele ja ettevõtjatele. Seega juhtudel, mil sellised elusad looduslikud veeloomad on ette nähtud inimtoiduks, tuleks asjaomaseid eeskirju põhimõtteliselt kohaldada ainult nende elusate looduslike veeloomade liikumisele, kes kujutavad endast märkimisväärset riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks liikmesriikidesse, tsoonidesse või bioturvarühmikutesse, mis on kuulutatud teatavatest loetellu kantud taudidest vabaks või millele kehtivad kõnealuste taudidega seotud likvideerimisprogrammid.

(146)

Käesolev määrus peaks võimaldama teatavaid kohandusi ja täiendavat paindlikkust, et julgustada liikmesriike parandama oma veeloomapopulatsioonide tervisestaatust.

(147)

Selleks et tagada veeloomade liikumise kontroll, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad veeloomade veo suhtes kohaldatavaid taudiennetusmeetmeid, erieeskirju teatavate veeloomade kategooriate erinevatel eesmärkidel liikumise kohta, erinõudeid või erandeid seoses teatavat tüüpi liikumisega, näiteks liikumine teaduslikel eesmärkidel, ja täiendavaid nõudeid looduslike veeloomade liikumise kohta.

(148)

Selleks et tagada võimalus ajutiste erandite ja erinõuete kehtestamiseks selliste veeloomade liikumiste kohta, mille puhul käesolevas määruses kehtestatud liikumiseeskirjad ei ole piisavad või asjakohased teatava loetellu kantud taudi levimise piiramiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused sätestada liikumise erieeskirjad või piiratud ajavahemikuks kehtestatavad erandid.

(149)

Vesiviljelustootmine liidus on liikide ja tootmissüsteemide osas väga mitmekesine ja selle mitmekesisus aina suureneb. See võib tähendada, et liikmesriikide tasandil võetakse vastu riiklikke meetmeid seoses muude kui käesoleva määruse kohaselt loetellu kantud taudideks peetavate taudidega. Sellised riiklikud meetmed peaksid olema põhjendatud, vajalikud ja proportsionaalsed saavutatavate eesmärkidega. Lisaks ei tohiks need meetmed mõjutada liikmesriikidevahelist liikumist, välja arvatud siis, kui see on vajalik taudi sissetoomise või taudi levimise ennetamiseks. Liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutavad riiklikud meetmed tuleks heaks kiita ja regulaarselt läbi vaadata liidu tasandil.

(150)

Loetellu kantud taudid hõlmavad praegu väga piiratud ulatuses muid liike kui käesolevas määruses maismaa- või veeloomadena määratletud loomaliike, näiteks roomajad, kahepaiksed, putukad ja teised. Seetõttu ei ole asjakohane nõuda, et kõiki käesoleva määruse sätteid peaks kohaldama nimetatud loomaliikide suhtes. Ent kui loetelusse kantakse muu liigi kui maismaa- ja veeloomaliigiga seotud taud, tuleks selle liigi suhtes kohaldada käesolevas määruses kehtestatud asjakohaseid loomatervisenõudeid, et tagada nõuetekohaste ja proportsionaalsete taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete rakendamine.

(151)

Selleks et tagada võimalus kehtestada liikumiseeskirjad nende loomade kohta, keda käesoleva määruse kohaselt ei liigitata maismaa- või veeloomade hulka, ja selliste loomade loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste kohta, kui asjakohane risk seda nõuab, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad ettevõtete registreerimist ja heakskiitmist, arvestuse pidamist ja registreid, identifitseerimist, registreerimist, jälgitavust ja liikumist käsitlevaid nõudeid, loomatervise sertifikaatide väljaandmist ja ettevõtjate deklaratsioone ja kõnealustesse liikidesse kuuluvate loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste liikumisest teavitamise kohustust.

(152)

Selleks et tagada asjakohasel juhul loomatervisenõuete ühetaolised rakendamistingimused nimetatud muude loomaliikide ja nende loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste kohta, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused kõnealuseid nõudeid käsitlevate üksikasjalike eeskirjade kehtestamiseks.

(153)

Selleks et ennetada loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudide sissetoomist liitu, on vaja kehtestada tõhusad eeskirjad, mis käsitlevad selliste loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste sissetoomist liitu, mille kaudu nimetatud taudid võivad edasi kanduda.

(154)

Liidu tervisestaatuse tagamiseks kehtestab käesolev määrus sätted loomade ja toodete liikumise kohta liidus. Seega on asjakohane seada loomade ja toodete liitu sissetoomisele tingimused, mis ei ole leebemad kui liidusisesele liikumisele seatavad tingimused, et mitte ohustada seda staatust.

(155)

Tagamaks, et kolmandatest riikidest või territooriumidelt pärit loomad, loomne paljundusmaterjal ja loomsed saadused vastaks loomatervisenõuetele, mis pakuvad samaväärseid tagatisi kui liidu õigusaktides sätestatud tagatised, on oluline, et liitu eksportivate kolmandate riikide või territooriumide pädevad asutused kohaldaksid nende suhtes nõuetekohaseid kontrolle. Asjakohasel juhul tuleks päritolukohaks oleva kolmanda riigi või territooriumi tervisestaatust kontrollida enne nimetatud loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste liitu sissetoomise lubamist. Seega peaks andma loa loomi ja tooteid liitu eksportida ainult sellistele kolmandatele riikidele ja territooriumidele, kes tõendavad, et nad vastavad kõnealuste loomade ja toodete sissetoomiseks vajalikele loomatervise standarditele, ja ainult siis võib need riigid või territooriumid asjakohasesse loetelusse kanda.

(156)

Enne käesoleva määruse vastuvõtmise kuupäeva vastu võetud liidu õigusaktides ei ole mõne loomaliigi ja -kategooria, loomse paljundusmaterjali ja loomse saaduse kohta kehtestatud liidu loetelusid kolmandatest riikidest ja territooriumidest, kust on lubatud liitu sisse tuua nimetatud loomi, loomset paljundusmaterjali ja loomseid saadusi. Sellisel juhul tuleks kuni käesoleva määruse kohaste eeskirjade vastuvõtmiseni lubada liikmesriikidel otsustada, millistest riikidest ja millistelt territooriumidelt nad lubavad kõnealuseid loomi, loomset paljundusmaterjali ja loomseid saadusi oma territooriumile tuua. Selle otsuse tegemisel peaksid liikmesriigid võtma arvesse käesolevas määruses kehtestatud kriteeriume kolmandaid riike ja territooriume käsitlevate liidu loetelude kohta.

(157)

Tagamaks, et käesolevas määruses sätestatud liitu sissetoomisega seotud loomatervisenõudeid täidetakse ja need on kooskõlas OIE koodeksite põhimõtetega, peaks iga liitu sissetoodava looma, loomse paljundusmaterjali ja loomse saadusega olema kaasas kolmanda riigi või territooriumi pädeva asutuse poolt välja antud loomatervise sertifikaat, milles kinnitatakse kõikide liitu sissetoomiseks vajalike loomatervisenõuete täitmist. Sellest nõudest võiks siiski lubada erandeid selliste kaupade puhul, millega kaasneb vähene loomatervise risk.

(158)

Loomatervise sertifikaate võib kasutada ka iseseisvalt, ent liidu tasandil nõutakse sertifikaatide väljaandmist sageli muudel eesmärkidel, näiteks selleks, et tõendada vastavust loomade või toodetega seotud rahvatervist või loomade heaolu käsitlevatele nõuetele. Seda tuleb arvesse võtta. Selleks et vähendada halduskoormust ja -kulusid, peaks samuti lubama, et need loomatervise sertifikaadid võivad sisaldada muudes toidu- ja söödaohutust ning loomade heaolu käsitlevates liidu õigusaktides nõutavat teavet.

(159)

Taudid võivad levida ka muul viisil kui loomade, loomse paljundusmaterjali, loomsete saaduste, loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete kaudu. Taud võib edasi kanduda näiteks sõidukite, veoks kasutatavate mahutite, heina, põhu, taimsete saaduste ja materjalide kaudu, mis on kokku puutunud nakatunud loomadega. Vajaduse korral tuleks võtta meetmeid, et ennetada taudi edasikandumist nimetatud viisil.

(160)

Selleks et tagada piisavalt üksikasjalikud liitu sissetoomise nõuded, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et võtta vastu täiendavad eeskirjad, mis käsitlevad kolmandate riikide ja territooriumide ettevõtete heakskiitmist ja erandeid, loomatervisenõudeid kolmandatest riikidest ja territooriumidelt pärit saadetiste liitu sissetoomise kohta ning loomatervisenõudeid haigustekitajate, muude materjalide, veovahendite ja seadmete kohta, mille kaudu loomataudid võivad edasi kanduda.

(161)

Selleks et tagada loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste saadetiste liitu sissetoomist käsitlevate loomatervisenõuete ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et ta saaks kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad muu hulgas loetelu kolmandatest riikidest ja territooriumidest, kust on lubatud liitu tuua loomi, loomset paljundusmaterjali ja loomseid saadusi, ning loomatervise sertifikaatide näidiseid ja sisu.

(162)

Varasem kogemus on näidanud, et kui raske taudi puhang esineb liikmesriigis või kolmandas riigis või territooriumil, kust loomad või tooted liitu sisenevad, siis peab viivitamatult rakendama taudiennetus- ja tauditõrjemeetmeid, et vältida taudi sissetoomist ja piirata taudi levimist. Sellise hädaolukorraga võivad olla seotud loetellu kantud taudid, esilekerkivad taudid või muud loomatervisega seotud ohud. Selles kontekstis tuleks teha selgeks, milliseid käesolevas määruses ette nähtud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmeid võib rakendada loetellu kantud või esilekerkiva taudi või ohu esinemise korral. Kõikidel kõnealustel juhtudel on väga tähtis, et meetmeid saaks rakendada lühikese etteteatamisega ja viivitamatult. Kuna sellised meetmed võivad piirata liidusisest ja liitu suunatud liikumist, tuleks neid võimaluse korral rakendada liidu tasandil.

(163)

Selleks et tagada tõhus ja kiire reageerimine esilekerkivatele riskidele, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused erakorraliste meetmete kehtestamiseks.

(164)

Komisjon peaks vastu võtma viivitamatult kohaldatavad rakendusaktid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mis on muu hulgas seotud esilekerkivaid taude puudutavate meetmete, liidu antigeenide, vaktsiinide ja diagnostikareaktiivide pankadega seotud ladustamise, tarnimise, säilitamise, varustamise, kohaletoimetamise ja muude toimingutega, tauditõrje erimeetmete ja piiratud ajavahemikuks kehtestatavate erandite sätestamisega, maismaa- ja veeloomade liikumise erieeskirjade piiratud ajavahemikuks kehtestamisega, erakorraliste meetmetega ning kolmandate riikide ja territooriumide loetellu kandmisega liitu sisenemise eesmärgil.

(165)

Käesolevas määruses sätestatakse üldised ja erinõuded loomataudide ennetamise ja tõrje kohta ja tagatakse kooskõlastatud lähenemisviis loomatervisele kogu liidus. Mõnes valdkonnas, näiteks loomatervise, teavitamise, seire, registreerimise ja heakskiitmise või jälgitavusega seotud üldise vastutuse puhul, peaks liikmesriikidel olema võimalik kohaldada täiendavaid või rangemaid riiklikke meetmeid või neid tuleks selles osas julgustada. Kõnealuseid riiklikke meetmeid tuleks siiski lubada ainult siis, kui need ei takista käesolevas määruses kehtestatud eesmärkide täitmist ning kui need ei ole vastuolus käesolevas määruses sätestatud eeskirjadega ja tingimusel, et need ei takista loomade ja toodete liikmesriikidevahelist liikumist, välja arvatud siis, kui see on vajalik taudi sissetoomise või taudi levimise ennetamiseks.

(166)

Põhjenduses 165 osutatud riiklike meetmete suhtes peaks kohaldama lihtsustatud teavitamiskorda, et vähendada halduskoormust. Kogemus on näidanud, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 98/34/EÜ (27) kehtestatud üldine teavitamise kord on osutunud tähtsaks vahendiks riiklike tehniliste normide haldamisel ja parandamisel, pidades silmas suuremat läbipaistvust, loetavust ja tõhusust kooskõlastamata või osaliselt kooskõlastatud valdkondades. Seega on asjakohane kohaldada nimetatud üldise teavitamise korda.

(167)

Praegu on liidu loomatervise eeskirjad kehtestatud järgmistes Euroopa Parlamendi ja nõukogu õigusaktides ja nende kohaselt vastu võetud komisjoni aktides:

 

direktiiv 64/432/EMÜ, nõukogu direktiiv 77/391/EMÜ (28), nõukogu direktiiv 78/52/EMÜ (29), nõukogu direktiiv 80/1095/EMÜ (30), nõukogu direktiiv 82/894/EMÜ (31), nõukogu direktiiv 88/407/EMÜ (32), nõukogu direktiiv 89/556/EMÜ (33), nõukogu direktiiv 90/429/EMÜ (34),

 

direktiiv 91/68/EMÜ, nõukogu otsus 91/666/EMÜ (35), nõukogu direktiiv 92/35/EMÜ (36), direktiiv 92/65/EMÜ, nõukogu direktiiv 92/66/EMÜ (37), nõukogu direktiiv 92/118/EMÜ (38), nõukogu direktiiv 92/119/EMÜ (39), nõukogu otsus 95/410/EÜ (40), nõukogu direktiiv 2000/75/EÜ (41), nõukogu otsus 2000/258/EÜ (42), nõukogu direktiiv 2001/89/EÜ (43),

 

nõukogu direktiiv 2002/60/EÜ (44), nõukogu direktiiv 2002/99/EÜ (45), nõukogu direktiiv 2003/85/EÜ (46), nõukogu määrus (EÜ) nr 21/2004 (47), nõukogu direktiiv 2004/68/EÜ (48), nõukogu direktiiv 2005/94/EÜ (49), direktiiv 2006/88/EÜ, nõukogu direktiiv 2008/71/EÜ (50), direktiiv 2009/156/EÜ, direktiiv 2009/158/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 576/2013 (51).

(168)

Käesolevas määruses nähakse ette veiste identifitseerimise ja registreerimise eeskirjad, veiseliha märgistamise eeskirjad jäävad aga selle kohaldamisalast välja. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1760/2000 (52) on sätestatud veiste identifitseerimise ja registreerimise eeskirjad ning veiseliha märgistamise eeskirjad. Seega tuleks kõnealust määrust muuta, et tunnistada kehtetuks selle sätted veiste identifitseerimise ja registreerimise kohta, veiseliha märgistamist käsitlevad sätted peaksid aga jääma jõusse.

(169)

Kehtivates õigusaktides, milles on sätestatud veiste, lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteemid, ette nähtud korra usaldusväärsuse tagamiseks nõutakse nendes õigusaktides liikmesriikidelt, et nad võtaksid piisavaid ja tõhusaid kontrollimeetmeid. Sellised piisavad ja tõhusad ametlikud kontrollimeetmed tuleks säilitada ka tulevikus. Käesolevas määruses, mis on osa ettepanekute paketist „Arukamad õigusnormid ohutuma toidu nimel”, ei nähta ette ametlikke kontrolle käsitlevaid sätteid, kuna need eeskirjad tuleks sätestada ametlikke kontrolle käsitlevate kavandatavate horisontaalsete õigusaktide raames. Siiski, isegi kui kavandatavad uued horisontaalsed eeskirjad ametlike kontrollide kohta ei jõustuks samal ajal käesoleva määrusega, võimaldaksid olemasolevad ametlikke kontrolle käsitlevad horisontaalsed eeskirjad komisjonil tagada võrdväärse kontrolli taseme.

(170)

Põhjenduses 167 nimetatud õigusaktides kehtestatud eeskirjad asendatakse käesoleva määrusega ja käesoleva määruse kohaselt vastu võetavate komisjoni aktidega. Seetõttu tuleks kõnealused õigusaktid tunnistada kehtetuks. Õigusselguse tagamiseks ja õiguslünga vältimiseks peaks nimetatud kehtetuks tunnistamine esmalt siiski jõustuma alles pärast seda, kui asjakohased delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid on käesoleva määruse kohaselt vastu võetud. Selleks on vaja komisjonile anda volitused määrata kindlaks kuupäevad, millal nimetatud õigusaktide kehtetuks tunnistamine jõustub, samas kui seadusandja peaks määrama kindlaks selle tähtaja.

(171)

Järgmised loomatervise valdkonda käsitlevad nõukogu aktid on aegunud ja need tuleks liidu õigusaktide selguse huvides sõnaselgelt kehtetuks tunnistada: nõukogu otsus 78/642/EMÜ (53), nõukogu direktiiv 79/110/EMÜ (54), nõukogu direktiiv 81/6/EMÜ (55), nõukogu otsus 89/455/EMÜ (56), nõukogu direktiiv 90/423/EMÜ (57), nõukogu otsus 90/678/EMÜ (58), nõukogu direktiiv 92/36/EMÜ (59) ja nõukogu direktiiv 98/99/EÜ (60).

(172)

Käesolevas määruses sätestatud nõudeid ei tohiks kohaldada enne, kui komisjon on käesoleva määruse alusel vastu võtnud peamised delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid, jättes peamiste aktide vastuvõtmise ja nende kohaldamise algusaja vahele 24-kuulise ajavahemiku, mis võimaldab liikmesriikidel ja ettevõtjatel uute eeskirjadega nõuetekohaselt kohaneda. Lisaks on asjakohane anda komisjonile uute eeskirjade väljatöötamiseks aega vähemalt 36 kuud.

(173)

Selleks et tagada õiguskindlus loomade identifitseerimise ja registreerimise eeskirjade kohaldamise ning teatavate loomataudide ja zoonooside puhul rakendatavate tauditõrjemeetmete osas, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte kuupäeva kohta, mil määrus (EÜ) nr 21/2004 ja direktiivid 92/66/EMÜ, 2000/75/EÜ, 2001/89/EÜ, 2002/60/EÜ, 2003/85/EÜ, 2005/94/EÜ ja 2008/71/EÜ kaotavad kehtivuse, samas kui selle tähtaeg tuleks kindlaks määrata käesolevas määruses.

(174)

Kooskõlas käesolevas määruses edendatava ennetava lähenemisega loomatervisele tuleks jätkuvalt kohaldada enne 20. aprilli 2016 kehtinud erimeetmeid salmonella suhtes, mida kohaldati Soome ja Rootsi lähetatavatele elusloomadele, ning määrust (EÜ) nr 2160/2003 tuleks vastavalt muuta.

(175)

Kuna hiljuti võeti vastu määrus (EL) nr 576/2013, on enne käesolevas määruses sätestatud vastavate eeskirjade kohaldamise alustamist soovitatav võimaldada pikka üleminekuaega.

(176)

Käesolevas määruses sätestatud rakendamisvolitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (61).

(177)

On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(178)

Käesoleva määrusega ei tohiks tekitada ebaproportsionaalselt suurt halduskoormust ega majanduslikku mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Käesolevas määruses on vastavate sidusrühmadega peetud konsultatsioonide põhjal võetud arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate eriolukorda. Pidades silmas looma- ja rahvatervise kaitsega seotud üldisi poliitilisi eesmärke, ei ole kõnealuste ettevõtjate puhul kaalutud võimalust üldise erandi kehtestamiseks käesoleva määruse nõuetest. Nendele ettevõtjatele peaks siiski võimaldama mitmeid erandeid mitmesugustest käesoleva määruse nõuetest, võttes arvesse asjakohaseid riske.

(179)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt kehtestada loomatervise eeskirjad loomade, loomse paljundusmaterjali, loomsete saaduste, loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete kohta selles ulatuses, mida ei kata muudes liidu õigusaktides kehtestatud erieeskirjad, ja muu materjali kohta, mis võib olla seotud loomataudide levimisega, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid ühtse ja kooskõlastatud loomatervist käsitleva õigusraamistiku abil paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I OSA

ÜLDEESKIRJAD

1. PEATÜKK

Reguleerimisese, eesmärk, kohaldamisala ja mõisted

Artikkel 1

Reguleerimisese ja eesmärk

1.   Käesoleva määrusega kehtestatakse loomadele või inimestele edasikanduvate loomataudide ennetamise ja tõrje eeskirjad.

Kõnealuste eeskirjadega nähakse ette:

a)

liidu jaoks probleemsete taudide prioriseerimine ja liigitamine ning loomatervise alase vastutuse kehtestamine (I osa, artiklid 1–17);

b)

taudide varajane avastamine, taudidest teavitamine ja aruandlus, taudiseire, likvideerimisprogrammid ja taudivaba staatus (II osa, artiklid 18–42);

c)

tauditeadlikkus, taudiks valmisolek ja tauditõrje (III osa, artiklid 43–83);

d)

ettevõtete ja vedajate registreerimine ja heakskiitmine, loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste liikumine ja jälgitavus liidus (IV osa, artiklid 84–228, ja VI osa, artiklid 244–248 ja 252–256);

e)

loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste sissetoomine liitu ja selliste saadetiste eksport liidust (V osa, artiklid 229–243, ja VI osa, artiklid 244–246 ja 252–256);

f)

lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine ühest liikmesriigist teise või kolmandast riigist või territooriumilt liikmesriiki (VI osa, artiklid 244–256);

g)

taudi puhkemise korral võetavad erakorralised meetmed (VII osa, artiklid 257–262).

2.   Lõikes 1 osutatud eeskirjadega:

a)

püütakse tagada:

i)

parem loomatervis säästva põllumajandus- ja vesiviljelustootmise toetamiseks liidus;

ii)

siseturu tõhus toimimine;

iii)

sellise looma- ja rahvatervisele ning keskkonnale kahjuliku mõju vähendamine, mida põhjustavad:

teatavad taudid;

taudide ennetamiseks ja tõrjeks võetavad meetmed;

b)

võetakse arvesse:

i)

seost loomatervise ja järgmise vahel:

rahvatervis;

keskkond, sealhulgas bioloogiline mitmekesisus ja hinnalised geneetilised ressurssid, samuti kliimamuutuse mõju;

toidu- ja söödaohutus;

loomade heaolu, sealhulgas igasuguse välditava valu, piina ja kannatuste ärahoidmine;

antimikroobne resistentsus;

toiduga kindlustatus;

ii)

majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja keskkonna-alaseid tagajärgi, mis tulenevad tauditõrje- ja taudiennetusmeetmete kohaldamisest;

iii)

asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse järgmise suhtes:

a)

peetavad loomad ja metsloomad;

b)

loomne paljundusmaterjal;

c)

loomsed saadused;

d)

loomsed kõrvalsaadused ja nendest saadud tooted (ilma et see mõjutaks määrusega (EÜ) nr 1069/2009 sätestatud eeskirjade kohaldamist);

e)

rajatised, veovahendid, seadmed ja kõik muud võimalikud nakatumisteed ja materjalid, mis on seotud või võivad olla seotud loomataudide levimisega.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse nakkushaiguste, sh zoonooside suhtes, ilma et see mõjutaks järgmistes õigusaktides sätestatud eeskirjade kohaldamist:

a)

otsus nr 1082/2013/EL;

b)

määrus (EÜ) nr 999/2001;

c)

direktiiv 2003/99/EÜ;

d)

määrus (EÜ) nr 2160/2003.

Artikkel 3

IV, V ja VI osa kohaldamisala

1.   IV osa I jaotist (artiklid 84–171) kohaldatakse järgmise suhtes:

a)

maismaaloomad ja loomad, kes ei ole maismaaloomad, kuid võivad maismaaloomi tabandavaid taude üle kanda;

b)

maismaaloomade loomne paljundusmaterjal;

c)

maismaaloomade saadused.

2.   IV osa II jaotist (artiklid 172–226) kohaldatakse järgmise suhtes:

a)

veeloomad ja loomad, kes ei ole veeloomad, kuid võivad veeloomi tabandavaid taude üle kanda;

b)

veeloomade saadused.

3.   IV osa III jaotist (artiklid 227 ja 228) kohaldatakse järgmise suhtes:

a)

muud loomad;

b)

punktis a osutatud muude loomade loomne paljundusmaterjal ja loomsed saadused.

4.   IV ja V osa ei kohaldata käesoleva artikli lõikes 6 osutatud lemmikloomade mittekaubanduslikule liikumisele või lemmikloomade mittekaubanduslikule liikumisele liikmesriigi sees.

5.   Lemmikloomade liikumine, välja arvatud mittekaubanduslik liikumine, peab vastama IV ja V osas sätestatud loomatervisenõuetele.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid kohanduste kohta, mis on vajalikud selleks, et tagada IV ja V osa nõuetekohane kohaldamine lemmikloomade suhtes, eelkõige selleks, et võtta arvesse asjaolu, et lemmikloomi peavad kodumajapidamistes lemmikloomapidajad.

6.   VI osa kohaldatakse ainult sellisele lemmikloomade mittekaubanduslikule liikumisele, mis vastab artiklites 245 ja 246 sätestatud nõuetele seoses loomade maksimaalse hulgaga, kes võivad omanikuga kaasas olla, ja maksimaalse päevade arvuga omaniku ja looma liikumise vahel.

Artikkel 4

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   „loomad”– selgroogsed ja selgrootud loomad;

2)   „maismaaloomad”– linnud, maismaaimetajad, mesilased ja kimalased;

3)   „veeloomad”– järgmistesse liikidesse kuuluvad loomad kõikides arengustaadiumites, sh viljastatud mari, niisk ja sugurakud:

a)

ülemklassi Agnatha ja klassidesse Chondrichthyes, Sarcopterygii ja Actinopterygii kuuluvad kalad;

b)

hõimkonda Mollusca kuuluvad veelimused;

c)

alamhõimkonda Crustacea kuuluvad koorikloomad;

4)   „muud loomad”– muudest kui maismaa- või veeloomadena määratletud liikidest loomad;

5)   „peetavad loomad”– inimeste poolt peetavad loomad, sealhulgas veeloomade puhul vesiviljelusloomad;

6)   „vesiviljelus”– veeloomade pidamine, kusjuures loomad kuuluvad ühe või mitme füüsilise või juriidilise isiku vara hulka kõigi kasvatus- või viljelusetappide jooksul kuni saagi kogumiseni (viimane kaasa arvatud); siia ei kuulu selliste looduslike veeloomade kogumine või püük inimtoiduks, keda seejärel hoitakse ajutiselt enne tapmist ilma toitmata;

7)   „vesiviljelusloomad”– vesiviljeluse objektiks olevad veeloomad;

8)   „metsloomad”– muud kui peetavad loomad;

9)   „kodulinnud”– linnud, keda kasvatatakse või peetakse tehistingimustes:

a)

järgmiste toodete saamiseks:

i)

liha;

ii)

toidumunad;

iii)

muud tooted;

b)

uluklinnuvarude taastootmiseks;

c)

punktides a ja b osutatud tooteliikide saamiseks kasutatavate lindude aretamiseks;

10)   „tehistingimustes peetavad linnud”– linnud, kes ei ole kodulinnud ja keda peetakse tehistingimustes muul kui punktis 9 osutatud eesmärgil, sealhulgas etenduste, võiduajamiste, näituste, võistluste, aretamise või müügi eesmärgil;

11)   „lemmikloom”– I lisas esitatud loetellu kantud liiki kuuluv peetav loom, keda peetakse mittekaubanduslikul isiklikul eesmärgil;

12)   „lemmikloomapidaja”– lemmiklooma pidav füüsiline isik, kes võib olla lemmiklooma omanik;

13)   „lemmiklooma omanik”– füüsiline isik, kes on identifitseerimisdokumenti kantud omanikuna, nagu osutatud artikli 247 punktis c, artikli 248 lõike 2 punktis c, artikli 249 lõike 1 punktis c ja artikli 250 lõike 2 punktis c;

14)   „mittekaubanduslik liikumine”– lemmiklooma omanikuga kaasas oleva lemmiklooma liikumine, mis:

a)

ei toimu asjaomase lemmiklooma müügi või omandiõiguse muus vormis üleandmise eesmärgil, ja

b)

moodustab osa lemmiklooma omaniku liikumisest

i)

kas otseselt tema vastutusel või

ii)

volitatud isiku vastutusel, kui lemmikloom on lemmiklooma omanikust füüsiliselt eraldatud;

15)   „volitatud isik”– füüsiline isik, keda lemmiklooma omanik on volitanud kirjalikult enda nimel teostama lemmiklooma mittekaubanduslikku liikumist;

16)   „taud”– ühe või mitme haigustekitaja põhjustatud infektsiooni või infestatsiooni esinemine loomadel koos kliiniliste või patoloogiliste nähtudega või ilma nendeta;

17)   „haigustekitaja”– loomadele või inimestele edasikanduv loomataudi patogeen;

18)   „loetellu kantud taudid”– artikli 5 lõike 1 kohaselt loetellu kantud taudid;

19)   „taudiprofiil”– artikli 7 punktis a osutatud taudi kriteeriumid;

20)   „loetellu kantud liigid”– artikli 8 lõike 2 kohaselt loetellu kantud loomaliigid või -liikide rühm; esilekerkivate taudide korral loomaliigid või -liikide rühm, mis vastavad loetellu kantud liikide suhtes artikli 8 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele;

21)   „oht”– haigustekitaja loomas või tootes või looma või toote seisund, millel võib olla kahjulik mõju inimeste või loomade tervisele;

22)   „risk”– looma- või rahvatervisele avalduva kahjuliku mõju esinemise tõenäosus ning selle bioloogiliste ja majanduslike tagajärgede tõenäoline ulatus;

23)   „bioturvalisus”– juhtimis- ja füüsiliste meetmete kogum, mis on loodud, et vähendada riski seoses:

a)

taudi sissetoomisega loomapopulatsiooni, selle arenguga populatsiooni sees ja levimisega sealt välja, või

b)

taudi sissetoomisega ettevõttesse, tsooni, bioturvarühmikusse, veovahendisse või muusse rajatisse, hoonesse või kohta, selle arenemisega seal ja levimisega sealt välja;

24)   „ettevõtja”– füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab loomade või toodete eest, sealhulgas piiratud kestusega ajal, v.a lemmikloomapidajad ja veterinaararstid;

25)   „vedaja”– enda või kolmandate isikute nimel loomi vedav ettevõtja;

26)   „loomakasvatusspetsialist”– füüsiline või juriidiline isik, kelle tööülesanded on seotud loomade või toodetega, v.a ettevõtjad ja veterinaararstid;

27)   „ettevõte”– hoone, struktuur või loomade väljas pidamise korral keskkond või koht, kus loomi peetakse või loomset paljundusmaterjali hoitakse ajutiselt või alaliselt, v.a:

a)

kodumajapidamised, kus peetakse lemmikloomi;

b)

veterinaarpraksised või -kliinikud;

28)   „loomne paljundusmaterjal”

a)

kunstlikuks paljundamiseks ette nähtud seemnerakud, munarakud ja embrüod;

b)

haudemunad;

29)   „loomsed saadused”

a)

loomne toit, sealhulgas mesi ja veri;

b)

inimtoiduks ette nähtud elusad karbid, okasnahksed, mantelloomad ja meriteod;

c)

muud kui punktis b osutatud loomad, kes valmistatakse ette eesmärgiga neid elusalt lõpptarbijale tarnida;

30)   „loomsed kõrvalsaadused”– loomade terved kehad või nende osad, loomsed saadused või muud loomset päritolu saadused, mis ei ole ette nähtud inimtoiduks, v.a loomne paljundusmaterjal;

31)   „loomsetest kõrvalsaadustest saadud tooted”– tooted, mis on saadud loomsete kõrvalsaaduste ühe või mitme töötlemise, transformatsiooni või töötlusetapi tulemusena;

32)   „tooted”

a)

loomne paljundusmaterjal;

b)

loomsed saadused;

c)

loomsed kõrvalsaadused ja nendest saadud tooted;

33)   „ametlik kontroll”– mis tahes vormis kontroll, mida pädev asutus teeb eesmärgiga kontrollida käesoleva määruse täitmist;

34)   „tervisestaatus”– asjassepuutuvate loetellu kantud taudide alane olukord asjakohaste loetellu kantud liikide hulgas lähtuvalt:

a)

loomast;

b)

loomadest:

i)

epidemioloogilises üksuses;

ii)

ettevõttes;

iii)

tsoonis;

iv)

bioturvarühmikus;

v)

liikmesriigis;

vi)

kolmandas riigis või territooriumil;

35)   „tsoon”

a)

maismaaloomade korral liikmesriigi ala, kolmas riik või geograafiliselt täpselt piiritletud territoorium, kuhu kuulub konkreetse taudi või konkreetsete taudide suhtes eristatava tervisestaatusega loomade alampopulatsioon, mida jälgitakse asjakohaselt ning mille suhtes rakendatakse asjakohaseid tauditõrje- ja bioturvameetmeid;

b)

veeloomade korral omavahel ühendatud, konkreetse taudi või konkreetsete taudide suhtes eristatava tervisestaatusega hüdroloogiline süsteem, mis moodustab piirkonna, millele viidatakse ühes järgnevatest punktidest:

i)

kogu valgala vooluveekogu allikast kuni suudmeala või järveni;

ii)

rohkem kui üks valgala;

iii)

valgala osa vooluveekogu allikast tõkkeni, mis takistab konkreetse taudi või konkreetsete taudide sissetoomist;

iv)

geograafiliselt täpselt piiritletud rannikuala osa;

v)

geograafiliselt täpselt piiritletud suudmeala;

36)   „valgala”– loodusobjektidega, nt küngaste või mägedega piiratud ala või vesikond, kuhu voolab kogu äravoolav vesi;

37)   „bioturvarühmik”– ühes või mitmes ettevõttes, veeloomade korral ühes või mitmes vesiviljelusettevõttes peetav konkreetse taudi või konkreetsete taudide suhtes eristatava tervisestaatusega loomade alampopulatsioon, mille suhtes kohaldatakse ühist bioturvasüsteemi ning nõuetekohaseid seire-, tauditõrje- ja bioturvameetmeid;

38)   „karantiin”– loomade pidamine isoleeritult ilma otsese või kaudse kokkupuuteta epidemioloogilisest üksusest väljapoole jäävate loomadega, millega tagatakse, et üks või mitu konkreetset taudi ei levi siis, kui isoleeritud loomi kindla ajavahemiku jooksul jälgitakse ning asjakohasel juhul neilt proove võetakse ja neid ravitakse;

39)   „epidemioloogiline üksus”– loomade rühm, kellel on ühesugune tõenäosus haigustekitajatega kokku puutuda;

40)   „puhang”– loetellu kantud või esilekerkiva taudi ametlikult kinnitatud esinemine ühel või mitmel loomal ettevõttes või muus kohas, kus loomi peetakse või kus nad asuvad;

41)   „piirangutsoon”– tsoon, kus kohaldatakse teatavate loomade või toodete liikumise suhtes piiranguid ning muid tauditõrjemeetmeid, et ennetada konkreetse taudi levikut piirkondadesse, kus piiranguid ei kohaldata; piirangutsoon võib asjakohasel juhul hõlmata kaitse- ja järelevalvetsooni;

42)   „kaitsetsoon”– puhangu koht ja selle ümbrusesse jääv tsoon, kus kohaldatakse tauditõrjemeetmeid, et ennetada taudi levimist väljapoole kõnealust tsooni;

43)   „järelevalvetsoon”– tsoon, mis on loodud kaitsetsooni ümber ja kus kohaldatakse tauditõrjemeetmeid, et ennetada taudi levimist väljapoole kaitsetsooni;

44)   „haudemunad”– kodulindude või tehistingimustes peetavate lindude munad, mis on ette nähtud hautamiseks;

45)   „kabiloomad”– III lisas loetletud loomad;

46)   „loomse paljundusmaterjali ettevõte”

a)

sperma puhul ettevõte, kus spermat kogutakse, toodetakse, töödeldakse või säilitatakse;

b)

munarakkude ja embrüote puhul töötajate rühm või struktuur, keda juhib rühma veterinaararst, kes on pädev koguma, tootma, töötlema ja säilitama munarakke ja embrüoid;

c)

haudemunade puhul haudejaam;

47)   „haudejaam”– ettevõte, kus kogutakse, hoitakse, hautatakse ja koorutatakse mune, et saada:

a)

haudemune;

b)

ööpäevaseid tibusid või teiste liikide vastkoorunuid;

48)   „kinnine ettevõte”– vabatahtlikkuse alusel loodud alaline, geograafiliselt piiritletud ettevõte, mis on loomade liikumiseks heaks kiidetud ja kus:

a)

loomi peetakse või aretatakse näitusteks, hariduseesmärgil, liigi säilitamiseks või uurimistööks;

b)

loomi peetakse suletud ruumides ja eraldatuna ümbritsevast keskkonnast, ning

c)

loomade suhtes kohaldatakse loomatervise seire- ja bioturvameetmeid;

49)   „kogumine”– rohkem kui ühest ettevõttest pärit peetavate maismaaloomade kokku kogumine lühemaks ajavahemikuks kui on asjaomase loomaliigi jaoks ette nähtud viibimisaeg;

50)   „viibimisaeg”– lühim ajavahemik, mis on vajalik selle tagamiseks, et ettevõttesse toodud looma tervisestaatus ei ole halvem kõnealuse ettevõtte loomade omast;

51)   „TRACES”– ühtse struktuuriga ühtne veterinaariaalane elektrooniline süsteem, mis on sätestatud otsustes 2003/24/EÜ ja 2004/292/EÜ;

52)   „tauditõrjet tegev veeandide ettevõte”– toidukäitlemisettevõte, mis on heaks kiidetud vastavalt artiklile 179;

53)   „veterinaarjärelevalve ametnik”– pädeva asutuse volitatud veterinaararst, kellel on nõuetekohane kvalifikatsioon ametlike toimingute teostamiseks kooskõlas käesoleva määrusega;

54)   „kolmanda riigi või territooriumi veterinaarjärelevalve ametnik”– punktis 53 osutatud veterinaarjärelevalve ametnikule vastav kolmanda riigi või territooriumi veterinaararst;

55)   „pädev asutus”– liikmesriigi veterinaarkeskasutus, mis vastutab käesoleva määruse kohaselt ametlike kontrollide korraldamise ja muude ametlike toimingute eest, või muu asutus, millele kõnealune pädevus on delegeeritud;

56)   „kolmanda riigi või territooriumi pädev asutus”– punktis 55 osutatud pädevale asutusele vastav kolmanda riigi või territooriumi asutus.

2. PEATÜKK

Loetellu kantud ja esilekerkivad taudid ning loetellu kantud liigid

Artikkel 5

Taudide loetellu kandmine

1.   Käesolevas määruses iga konkreetse taudi ennetamiseks ja tõrjeks ette nähtud eeskirju kohaldatakse järgmiste taudide suhtes:

a)

järgmised loetellu kantud taudid:

i)

suu- ja sõrataud;

ii)

sigade klassikaline katk;

iii)

sigade Aafrika katk;

iv)

kõrge patogeensusega linnugripp;

v)

hobuste Aafrika katk, ja

b)

II lisas osutatud loetellu kantud taudid.

2.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud loetelu muutmiseks.

3.   Taud kantakse käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud loetellu, kui seda on hinnatud kooskõlas artikliga 7 ja ta vastab:

a)

kõigile järgmistele kriteeriumidele:

i)

teaduslikud tõendid viitavad sellele, et taud on nakkav;

ii)

liidus on olemas sellele taudile vastuvõtlikud loomaliigid või selle siirutajad ja allikad;

iii)

taud mõjutab negatiivselt loomade tervist, või kujutab oma zoonootilise laadi tõttu riski rahvatervisele;

iv)

taudi jaoks on kättesaadavad diagnostikavahendid, ja

v)

riskimaandamismeetmed ja asjakohasel juhul taudi seire on tõhusad ja proportsionaalsed võrreldes riskiga, mida taud liidus kujutab, ja

b)

vähemalt ühele järgmistest kriteeriumitest:

i)

taud mõjutab liidus oluliselt negatiivselt loomade tervist või võib seda teha, või kujutab või võib kujutada oma zoonootilise laadi tõttu märkimisväärset riski rahvatervisele;

ii)

haigustekitaja on omandanud ravimiresistentsuse ja kujutab liidus märkimisväärset ohtu rahva- ja/või loomatervisele;

iii)

taud põhjustab või võib põhjustada märkimisväärset negatiivset majanduslikku mõju, mis mõjutab liidu põllumajandust või vesiviljelustootmist;

iv)

taud võib põhjustada kriisi või haigustekitajat saab kasutada bioterrorismi eesmärgil, või

v)

taudil on või võib olla märkimisväärne negatiivne mõju liidu keskkonnale, sealhulgas bioloogilisele mitmekesisusele.

4.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid taudi väljajätmiseks käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud loetelust, kui see taud ei vasta enam käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele.

5.   Komisjon vaatab iga taudi loetellu kandmise läbi uute oluliste teaduslike andmete põhjal.

Artikkel 6

Esilekerkivad taudid

1.   Taudiennetuse ja -tõrje eeskirju kohaldatakse esilekerkivate taudide suhtes vastavalt käesoleva määruse sätetele.

2.   Loetellu kantud taudidest erinevat taudi peetakse esilekerkivaks taudiks („esilekerkiv taud”) tingimusel, et kõnealune taud vastab artikli 5 lõikes 3 sätestatud taudide loetellu kandmise suhtes sätestatud kriteeriumidele ja järgmistele tingimustele:

a)

esilekerkiv taud tekib olemasoleva haigustekitaja arengu või muutumise tagajärjel;

b)

tuntud taud on levinud uude geograafilisse piirkonda, liiki või populatsiooni;

c)

taud diagnoositakse liidus esmakordselt või

d)

taudi põhjustas tundmatu või senitundmatu haigustekitaja.

3.   Komisjon võtab rakendusaktidega vajalikke meetmeid esilekerkiva taudi suhtes, mis vastab käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4.   Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu seoses taudiga, mis kujutab endast ülimalt olulise mõjuga kujunevat riski, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

5.   Käesolevas määruses sätestatud kohustusi ettevõtjatele seoses esilekerkiva taudiga kohaldatakse ainult juhul, kui komisjon on võtnud kooskõlas käesoleva artikli lõikega 3 vastu selle taudi suhtes rakendusakti või kui see taud on hõlmatud artikli 43 kohase situatsiooniplaaniga.

Artikkel 7

Taudide loetellu kandmise hindamisparameetrid

Selleks et teha kindlaks, kas taud vastab artikli 5 lõike 2 kohastele loetellu kandmise tingimustele, kasutab komisjon järgmisi hindamisparameetreid:

a)

taudiprofiil, mis koosneb järgmisest:

i)

loomaliik, kellel taud esineb;

ii)

taudi haigestumuse ja suremuse tase loomapopulatsioonides;

iii)

kas tegemist on zoonoosiga või mitte;

iv)

ravimiresistentsus, kaasa arvatud antimikroobne resistentsus;

v)

taudi püsimajäämine loomapopulatsioonis või keskkonnas;

vi)

taudi loomalt loomale ja, kui see on asjakohane, loomalt inimesele edasikandumise teed ja kiirus;

vii)

taudi puudumine või esinemine ja levik liidus ning, juhul kui taudi liidus ei esine, selle liitu sissetoomise risk;

viii)

diagnostika- ja tauditõrjevahendite olemasolu;

b)

taudi mõju:

i)

põllumajandus- ja vesiviljelustootmisele ja muudele majandussektoritele, pidades silmas:

taudi esinemise ulatust liidus;

taudist tingitud toodangukadu;

muid kadusid;

ii)

inimeste tervisele pidades silmas:

edasikanduvust loomalt inimesele;

edasikanduvust inimeselt inimesele;

inimestel esineva taudivormi raskusastet;

tõhusate ennetusmeetmete või ravivõimaluste kättesaadavust inimeste puhul;

iii)

loomade heaolule;

iv)

bioloogilisele mitmekesisusele ja keskkonnale;

c)

taudi võime tekitada kriisiolukorda ja taudi võimalik kasutamine bioterrorismis;

d)

järgmiste taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete teostatavus, kättesaadavus ja tõhusus:

i)

diagnostikavahendid ja -võimalused;

ii)

vaktsineerimine;

iii)

ravi;

iv)

bioturvameetmed;

v)

loomade ja toodete liikumispiirangud;

vi)

loomade hukkamine;

vii)

rümpade ja muude asjakohaste loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamine;

e)

taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete mõju, pidades silmas:

i)

otseseid ja kaudseid kulusid tabandunud sektoritele ja majandusele tervikuna;

ii)

nende vastuvõetavust ühiskonnale;

iii)

tabandunud peetavate loomade ja metsloomade alampopulatsioonide heaolu;

iv)

keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust.

Artikkel 8

Liikide loetellu kandmine

1.   Loetellu kantud taudide suhtes käesolevas määruses sätestatud taudispetsiifilisi eeskirju ja käesoleva määruse kohaselt vastuvõetud eeskirju kohaldatakse loetellu kantud liikide suhtes.

2.   Komisjon koostab rakendusaktidega loetelu käesoleva artikli lõikes 1 osutatud liikidest, kes vastavad käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Kõnealune loetelu hõlmab neid loomaliike või -liikide rühmi, mis kujutavad endast arvestatavat riski konkreetsete loetellu kantud taudide levikuks, tuginedes järgmistele kriteeriumidele:

a)

riskirühma kuuluva loomapopulatsiooni vastuvõtlikkus;

b)

peiteaeg ja nakkusohtlik periood asjaomastel loomadel;

c)

kõnealuste loomade võime neid konkreetseid taude kanda.

3.   Loetellu lisatakse loomaliigid või loomaliikide rühmad, kui nad on tabandunud või kui nad kujutavad endast riski konkreetse loetellu kantud taudi levikuks, sest

a)

nad on vastuvõtlikud konkreetsele loetellu kantud taudile või teaduslikud tõendid viitavad, et selline vastuvõtlikkus on tõenäoline, või

b)

nad on selle taudi siirutajad või allikad või teaduslikud tõendid viitavad, et selline roll on tõenäoline.

4.   Komisjon jätab rakendusaktidega loomaliike või loomaliikide rühmi loetelust välja, kui

a)

asjaomane loetellu kantud taud, millega seoses asjaomane loomaliik või loomaliikide rühm on loetellu kantud, on taudide loetelust välja jäetud, või

b)

teaduslikud tõendid osutavad, et asjaomane loomaliik või loomaliikide rühm ei vasta enam lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 9

Taudiennetuse ja -tõrje eeskirjade kohaldamine loetellu kantud taudide erinevate kategooriate suhtes

1.   Taudiennetuse ja -tõrje eeskirju kohaldatakse loetellu kantud taudide suhtes järgmiselt:

a)

loetellu kantud taudide suhtes, mida tavaliselt liidus ei esine ja mille suhtes võetakse nende avastamisel viivitamata likvideerimismeetmeid, kohaldatakse asjakohasel juhul järgmisi eeskirju:

i)

III osa I jaotises (artiklid 43–52) sätestatud tauditeadlikkust ja taudiks valmisolekut käsitlevad eeskirjad;

ii)

III osa II jaotise 1. peatükis (artiklid 53–71) sätestatud tauditõrjemeetmed ja

iii)

artikli 37 lõikes 1 sätestatud bioturvarühmitamist käsitlevad eeskirjad.

Kõnealuste loetellu kantud taudide suhtes kohaldatakse asjakohasel juhul punktis b, asjakohasel juhul samuti punktides d ja e osutatud meetmeid;

b)

loetellu kantud taudide suhtes, mida tuleb tõrjuda kõikides liikmesriikides eesmärgiga likvideerida taud kogu liidus, kohaldatakse asjakohasel juhul järgmisi eeskirju:

i)

artikli 31 lõikes 1 sätestatud kohustuslikke likvideerimisprogramme käsitlevad eeskirjad;

ii)

artiklis 36 sätestatud taudivabu liikmesriike ja tsoone käsitlevad eeskirjad;

iii)

artikli 37 lõikes 2 sätestatud bioturvarühmitamist käsitlevad eeskirjad ja

iv)

artiklites 72–75, artiklites 77–79 ning artiklites 81 ja 83 sätestatud tauditõrjemeetmed.

Kõnealuste loetellu kantud taudide suhtes kohaldatakse asjakohasel juhul samuti punktides d ja e osutatud meetmeid;

c)

loetellu kantud taudide suhtes, mis on asjakohased mõnede liikmesriikide jaoks ja mille puhul on vaja võtta meetmeid, et ennetada nende levimist liidu osadesse, mis on tunnistatud ametlikult taudivabaks või kus on asjaomase loetellu kantud taudi jaoks olemas likvideerimisprogramm, kohaldatakse asjakohasel juhul järgmisi eeskirju:

i)

artikli 31 lõikes 2 sätestatud valikulisi likvideerimisprogramme käsitlevad eeskirjad;

ii)

artiklis 36 sätestatud taudivabu liikmesriike ja tsoone käsitlevad eeskirjad;

iii)

artikli 37 lõikes 2 sätestatud bioturvarühmitamist käsitlevad eeskirjad ning

iv)

artiklites 76, 77, 78, 80, 82 ja 83 sätestatud tauditõrjemeetmeid käsitlevad eeskirjad.

Kõnealuste loetellu kantud taudide suhtes kohaldatakse asjakohasel juhul samuti punktides d ja e osutatud meetmeid;

d)

loetellu kantud taudide suhtes, mille puhul on vaja võtta meetmeid, et ennetada nende levikut seoses liitu sisenemisega või liikmesriikidevahelise liikumisega, kohaldatakse asjakohasel juhul järgmisi eeskirju:

i)

IV osa I jaotise 3.–6. peatükis (artiklid 124–169), IV osa II jaotise 2. ja 3. peatükis (artiklid 191–225) ning VI osa 2. ja 3. peatükis (artiklid 247–251) sätestatud liidusisest liikumist käsitlevad eeskirjad, ja

ii)

V osas (artiklid 229–243) sätestatud liitu sissetoomist ja eksporti liidust käsitlevad eeskirjad.

Punktides a, b ja c osutatud loetellu kantud taude käsitatakse ka käesoleva punkti kohaste loetellu kantud taudidena, kui asjaomase taudiga seotud riski on võimalik tõhusalt ja proportsionaalselt maandada loomade ja toodete liikumist käsitlevate meetmetega;

e)

loetellu kantud taudide suhtes, mida on liidus vaja jälgida ja seirata, kohaldatakse asjakohasel juhul järgmisi eeskirju:

i)

II osa 1. peatükis (artiklid 18–23) sätestatud teavitamist ja aruandlust käsitlevad eeskirjad, ja

ii)

II osa 2. peatükis (artiklid 24–30) sätestatud jälgimist ja seiret käsitlevad eeskirjad.

Punktides a, b ja c osutatud loetellu kantud taude käsitatakse ka käesoleva punkti kohaste loetellu kantud taudidena.

2.   Komisjon määrab rakendusaktidega kindlaks lõikes 1 osutatud taudiennetuse ja -tõrje eeskirjade kohaldamise asjaomaste loetellu kantud taudide suhtes vastavalt IV lisas sätestatud kriteeriumidele, võttes arvesse ka uusi olulisi teaduslikke andmeid.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3.   Komisjon muudab rakendusaktidega lõikes 2 osutatud taudiennetuse ja -tõrje eeskirjade kohaldamist asjaomaste loetellu kantud taudide suhtes, kui asjaomane taud ei vasta enam IV lisa asjakohases jaotises sätestatud kriteeriumidele, võttes arvesse ka uusi olulisi teaduslikke andmeid.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4.   Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud ülimalt olulist riski tekitava loetellu kantud taudiga, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

3. PEATÜKK

Loomatervisealane vastutus

1. jagu

Ettevõtjad, loomakasvatusspetsialistid ja lemmikloomapidajad

Artikkel 10

Loomatervisealane vastutus ja bioturvameetmed

1.   Ettevõtjad:

a)

vastutavad nende vastutusel olevate peetavate loomade ja toodete puhul järgmise eest:

i)

peetavate loomade tervis;

ii)

veterinaarravimite mõistlik ja vastutustundlik kasutamine, ilma et see mõjutaks veterinaararstide rolli ja vastutust;

iii)

taudide leviku riski minimeerimine;

iv)

hea loomakasvatustava;

b)

võtavad vajaduse korral nende vastutusel olevate peetavate loomade ja toodete suhtes selliseid bioturvameetmeid vastavalt:

i)

peetavate loomade ja toodete liikidele ja kategooriatele;

ii)

tootmisviisile ja

iii)

asjaomastele riskidele, võttes arvesse:

geograafilist asukohta ja kliimatingimusi ning

kohalikke asjaolusid ja tavasid;

c)

võtavad vajaduse korral metsloomade suhtes bioturvameetmeid.

2.   Loomakasvatusspetsialistid võtavad meetmeid taudi levimise riski vähendamiseks oma tööülesannete puhul, mis on seotud loomade ja toodetega.

3.   Lõike 1 punkti a kohaldatakse ka lemmikloomapidajate suhtes.

4.   Lõike 1 punktis b osutatud bioturvameetmeid rakendatakse asjakohasel viisil järgmise kaudu:

a)

füüsilise kaitse meetmed, mis võivad hõlmata:

i)

asjakohasel juhul ala sulgemist, piirdetarade ehitamist, varjualuste ehitamist või võrguga piiramist;

ii)

puhastamist, desinfektsiooni ning putuka- ja näriliste tõrjet;

iii)

veeloomade puhul asjakohasel juhul:

veevarustuse ja äravooluga seotud meetmeid;

loomulikke või tehislikke tõkkeid ümbritsevate veekogude eest, mis takistavad veeloomadel asjaomasesse ettevõttesse siseneda või sealt lahkuda, sealhulgas meetmed üleujutuste vastu või vee sisseimbumise vastu ümbritsevatest veekogudest;

b)

haldusmeetmed, mis võivad hõlmata:

i)

loomade, toodete, sõidukite ja inimeste ettevõttesse sisenemise ja sealt väljumise korda;

ii)

seadmete kasutamise korda;

iii)

asjaomaseid riske arvestavaid liikumistingimusi;

iv)

loomade või toodete ettevõttesse toomise tingimusi;

v)

äsja sisse toodud või haigete loomade karantiini, isoleerimist või eraldamist;

vi)

surnud loomade ja muude loomsete kõrvalsaaduste ohutu kõrvaldamise süsteemi.

5.   Ettevõtjad, loomakasvatusspetsialistid ja lemmikloomapidajad teevad käesoleva määrusega kehtestatud tauditõrje- ja taudiennetusmeetmete kohaldamisel koostööd pädeva asutuse ja veterinaararstiga.

6.   Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada käesoleva artikli ühtseks kohaldamiseks vajalikud miinimumnõuded.

Sellised rakendusaktid võtavad arvesse lõike 1 punktis b osutatud asjaolusid.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 255 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 11

Loomatervisealased teadmised

1.   Ettevõtjatel ja loomakasvatusspetsialistidel on piisavad teadmised:

a)

loomataudidest, sh inimestele edasikanduvatest taudidest;

b)

bioturvalisuse põhimõtetest;

c)

loomatervise, loomade heaolu ja inimeste tervise omavahelistest seostest;

d)

nende hoole all olevate loomaliikide kasvatamise headest tavadest;

e)

ravimiresistentsusest, sealhulgas antimikroobsest resistentsusest, ja selle mõjust.

2.   Lõike 1 kohaselt nõutav teadmiste sisu ja tase sõltub järgmisest:

a)

asjaomaste ettevõtjate ja loomakasvatusspetsialistide vastutusel olevate peetavate loomade liigid või toodete kategooriad ning nende loomade või toodetega seotud tööülesannete laad;

b)

tootmisviis;

c)

täidetavad ülesanded.

3.   Lõikes 1 osutatud teadmised omandatakse ühel järgmistest viisidest:

a)

töökogemus või koolitus;

b)

põllumajandus- või vesiviljelussektoris kehtivad loomatervisega seotud programmid;

c)

formaalharidus;

d)

muud kogemused või muu koolitus, mis annavad punktides a, b või c osutatuga samaväärse teadmiste taseme.

4.   Ettevõtjad, kes müüvad lemmikloomi või annavad muul viisil üle nende omandiõigust, annavad tulevasele lemmikloomapidajale lõikes 1 osutatud küsimuste kohta põhiteabe, mis on asjaomase lemmiklooma puhul asjakohane.

2. jagu

Veterinaararstid ja veeloomade tervise spetsialistid

Artikkel 12

Veterinaararstide ja veeloomade tervise spetsialistide vastutus

1.   Käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluva tegevuse käigus teevad veterinaararstid järgmist:

a)

võtavad kõik asjakohased meetmed taudide sissetoomise, arengu ja leviku ennetamiseks;

b)

võtavad meetmed, et tagada taudide varajane avastamine õige diagnoosi ning taudi välistamiseks või kinnitamiseks tehtava diferentsiaaldiagnoosiga;

c)

osalevad aktiivselt:

i)

teadlikkuse tõstmises loomatervise ning loomatervise, loomade heaolu ja inimeste tervise omavaheliste seoste kohta;

ii)

taudi ennetamises;

iii)

taudide varajases avastamises ja neile kiiresti reageerimises;

iv)

teadlikkuse tõstmises ravimiresistentsusest, sealhulgas antimikroobsest resistentsusest, ja selle mõjust;

d)

teevad käesolevas määruses sätestatud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete kohaldamisel koostööd pädeva asutuse, ettevõtjate, loomakasvatusspetsialistide ja lemmikloomapidajatega.

2.   Veeloomade tervise spetsialistid võivad veeloomade puhul läbi viia toiminguid, mis on käesoleva määrusega ülesandeks tehtud veterinaararstidele, tingimusel et asjaomane liikmesriik on siseriikliku õiguse kohaselt andnud neile selleks loa. Sel juhul kohaldatakse lõiget 1 kõnealuste veeloomade tervise spetsialistide suhtes.

3.   Veterinaararstid ja veeloomade tervise spetsialistid säilitavad ja täiendavad oma kutseoskusi, mis on seotud käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate tegevusaladega.

3. jagu

Liikmesriigid

Artikkel 13

Liikmesriikide vastutus

1.   Selleks et loomatervisealane pädev asutus oleks võimeline ellu viima käesolevas määruses ette nähtud vajalikke ja asjakohaseid meetmeid ja toiminguid, tagab iga liikmesriik sobival haldustasandil, et pädeval asutusel oleks:

a)

kvalifitseeritud töötajad, rajatised, seadmed, rahalised vahendid ja kogu liikmesriigi territooriumi hõlmav tõhus töökorraldus;

b)

juurdepääs kvalifitseeritud töötajate, rajatiste, seadmete ja rahaliste vahenditega laboritele, et tagada loetellu kantud ja esilekerkivate taudide kiire ja täpne diagnoosimine ning diferentsiaaldiagnoosimine;

c)

piisava koolitusega veterinaararstid, kes osalevad artiklis 12 osutatud toimingutes.

2.   Liikmesriigid julgustavad ettevõtjaid ja loomakasvatusspetsialiste artiklis 11 ette nähtud piisavate teadmiste omandamisel, säilitamisel ja täiendamisel põllumajandus- või vesiviljelussektori asjakohaste programmide või formaalhariduse kaudu.

Artikkel 14

Pädeva asutuse ametlike toimingute delegeerimine

1.   Pädev asutus võib delegeerida ühe või mitu järgmist toimingut muudele veterinaararstidele kui veterinaarjärelevalve ametnikele:

a)

meetmete praktiline kohaldamine likvideerimisprogrammide raames, nagu on ette nähtud artiklis 32;

b)

pädeva asutuse toetamine artiklis 26 ette nähtud seire elluviimisel või seoses artiklis 28 ette nähtud seireprogrammidega;

c)

toimingud, mis on seotud:

i)

III osas sätestatud tauditeadlikkuse, taudiks valmisoleku ja tauditõrjega, seoses järgmisega:

taudikahtluse korral proovide võtmine ning uurimise ja epidemioloogiliste uuringute läbiviimine artikli 54, artikli 55 lõike 1 punktide b–g, ja artiklite 57, 73, 74, 79 ja 80 ning kõnealuste artiklite kohaselt vastu võetud rakendusaktide ja delegeeritud õigusaktide raames;

tauditõrjemeetmetega seotud toimingud taudi puhkemisel seoses tegevustega, mis on loetletud artiklis 61, artikli 65 lõike 1 punktides a, b, e, f ja i, artikli 70 lõikes 1, artiklites 79 ja 80 ning artikli 81 lõigetes 1 ja 2 ning kõnealuste artiklite kohaselt vastu võetud rakendusaktides ja delegeeritud õigusaktides;

erakorraline vaktsineerimine vastavalt artiklile 69;

ii)

IV osas sätestatud registreerimise, heakskiitmise, jälgitavuse ja liikumisega;

iii)

lemmikloomade identifitseerimisdokumentide väljaandmise ja täitmisega, nagu on sätestatud artikli 247 punktis c, artikli 248 lõike 2 punktis c, artikli 249 lõike 1 punktis c ja artikli 250 lõike 2 punktis c;

iv)

artikli 252 lõike 1 punkti a alapunktis ii osutatud identifitseerimisvahendite rakendamise ja kasutamisega.

2.   Liikmesriigid võivad näha ettte füüsilistele või juriidilistele isikutele loa andmise lõike 1 punktides a ja b ning lõike 1 punkti c alapunktides i, ii ja iv osutatud toiminguteks seoses konkreetselt kindlaks määratud ülesannetega, mille jaoks neil isikutel on piisavalt eriteadmisi. Sellisel juhul kohaldatakse kõnealuste isikute suhtes käesoleva artikli lõiget 1 ja artiklis 12 sätestatud vastutust.

3.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte seoses muude toimingutega, mida võidakse delegeerida veterinaararstidele lisaks lõikes 1 sätestatutele ning asjakohasel juhul näha ette sellise delegeerimise jaoks vajalikud asjaolud ja tingimused.

Kõnealuste delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel võtab komisjon arvesse nende toimingute ning asjaomaste rahvusvaheliste standardite laadi.

Artikkel 15

Avalik teave

Kui on mõistlik põhjus kahtlustada, et liidust pärinevad või väljastpoolt liitu sisenevad loomad või tooted kujutavad endast riski, astub pädev asutus vajalikke samme avalikkuse teavitamiseks riski laadist ning kõnealuse riski ennetamiseks ja tõrjumiseks võetavatest või kavandatud meetmetest, võttes arvesse kõnealuse riski laadi, tõsidust ja ulatust ning avalikkuse huvi saada teavet.

4. jagu

Laborid, asutused ning muud haigustekitajaid, vaktsiine ja muid bioloogilisi tooteid käitlevad füüsilised ja juriidilised isikud

Artikkel 16

Laborite, asutuste ning muude haigustekitajaid, vaktsiine ja muid bioloogilisi tooteid Käitlevate isikute kohustused

1.   Laborid, asutused ning muud teadus-, haridus- või diagnostikaeesmärgil või vaktsiinide ja muude bioloogiliste toodete tootmise eesmärgil haigustekitajaid käitlevad füüsilised või juriidilised isikud peavad asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid arvesse võttes:

a)

rakendama asjakohaseid bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise meetmeid, et ennetada haigustekitajate väliskeskkonda sattumist ja sellele järgnevat kokkupuudet loomadega väljaspool laborit või muud nimetatud eesmärkidel haigustekitajaid käitlevat asutust;

b)

tagama, et haigustekitajate, vaktsiinide ja muude bioloogiliste toodete laboritevaheline või muude asutuste vaheline liikumine ei põhjustaks loetellu kantud või esilekerkivate taudide levimise riski.

2.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu laborite, asutuste ning muude haigustekitajaid, vaktsiine ja muid bioloogilisi tooteid käitlevate füüsiliste või juriidiliste isikute ohutusmeetmeid käsitlevaid delegeeritud õigusakte loetellu kantud ja esilekerkivate taudide ennetamiseks ja tõrjeks seoses:

a)

bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise meetmetega;

b)

haigustekitajate, vaktsiinide ja muude bioloogiliste toodete liikumisnõuetega.

Artikkel 17

Loomaterviselaborid

1.   Ametlikud loomaterviselaborid, kuhu kuuluvad liidu referentlaborid, siseriiklikud referentlaborid ja ametlikud loomaterviselaborid, teevad oma ülesannete ja kohustuste täitmisel koostööd liidu loomaterviselaborite võrgustikuga.

2.   Lõikes 1 osutatud laborid teevad liidu referentlaborite koordineerimisel koostööd selle tagamiseks, et käesolevas määruses sätestatud taudide seire, nendest teavitamine ja nendega seotud aruandlus, likvideerimisprogrammid, taudivaba staatuse määratlemine ning loomade ja toodete liikumine liidus, nende sisenemine liitu ja eksport kolmandatesse riikidesse või territooriumidele põhineksid ajakohastel, kindlatel ja usaldusväärsetel laboriuuringutel, testidel ja diagnoosidel.

3.   Ametlike laborite antavate tulemuste ja aruannete osas järgitakse ametisaladuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtteid ning nähakse ette kohustus teavitada neid määranud pädevat asutust, sõltumatult laboriuuringud, testid või diagnoosid tellinud füüsilistest või juriidilistest isikutest.

4.   Juhul kui ühe liikmesriigi ametlik labor teeb teisest liikmesriigist pärinevatelt loomadelt võetud proovide diagnostilise analüüsi, teatab kõnealune ametlik labor selle liikmesriigi pädevale asutusele, kust proov pärines:

a)

kohe kõigist tulemustest, mis viitavad artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi kahtlusele või avastamisele;

b)

põhjendamatu viivituseta kõigist tulemustest, mis viitavad artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudi kahtlusele või avastamisele, kui tegemist ei ole artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud taudiga.

II OSA

TAUDIST TEAVITAMINE JA ARUANDLUS, JÄLGIMINE JA SEIRE, LIKVIDEERIMISPROGRAMMID, TAUDIVABA STAATUS

1. PEATÜKK

Taudist teavitamine ja aruandlus

Artikkel 18

Teavitamine liikmesriikides

1.   Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjad ja muud asjakohased füüsilised või juriidilised isikud:

a)

teavitavad viivitamata pädevat asutust, kui on põhjust kahtlustada artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemist loomadel või kui on avastatud sellise taudi esinemine loomadel;

b)

teavitavad võimalikult kiiresti pädevat asutust, kui on põhjust kahtlustada artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudi esinemist loomadel või kui on avastatud sellise taudi esinemine loomadel, kui tegemist ei ole artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud taudiga;

c)

teavitavad veterinaararsti ebatavalisest suremusest ja muudest raske taudi ilmingutest või kindlaksmääramata põhjusel oluliselt vähenenud toodangumahust, mida tuleks täiendavalt uurida, sh võtta proove laboriuuringute jaoks, kui olukord seda tingib.

2.   Liikmesriigid võivad otsustada, et lõike 1 punktis c ette nähtud teated võib suunata pädevale asutusele.

3.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad:

a)

kriteeriume, mille alusel otsustatakse, kas on ilmnenud lõike 1 punktis c kirjeldatud teavitamist nõudvaid asjaolusid;

b)

üksikasjalikke eeskirju lõike 1 punktis c sätestatud täiendava uurimise kohta.

Artikkel 19

Teavitamine liidu tasandil

1.   Liikmesriigid teavitavad viivitamata komisjoni ja teisi liikmesriike artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide puhangutest, mille korral viivitamatu teavitamine on vajalik tarvilike riskijuhtimismeetmete õigeaegseks rakendamiseks, võttes arvesse taudiprofiili.

2.   Lõikes 1 sätestatud teavitamine hõlmab järgmist teavet puhangu kohta:

a)

haigustekitaja ja asjakohasel juhul selle alltüüp;

b)

asjakohased kuupäevad, eelkõige taudipuhangu kahtluse ja selle kinnituse kohta;

c)

puhangu tüüp ja koht;

d)

seotud puhangud;

e)

puhanguga seotud loomad;

f)

puhanguga seoses võetud tauditõrjemeetmed;

g)

loetellu kantud taudide võimalik või teadaolev päritolu;

h)

kasutatud diagnostikameetodid.

Artikkel 20

Liidu tasandi aruandlus

1.   Liikmesriigid esitavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele teabe artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide kohta:

a)

mille puhangutest ei ole artikli 19 lõike 1 kohaselt vaja viivitamata teavitada;

b)

mille puhangust on artikli 19 lõike 1 kohaselt vaja viivitamata teavitada, kuid komisjonile ja teistele liikmesriikidele aruandmiseks on vaja täiendavat teavet järgmise kohta:

i)

seire kooskõlas artikli 30 kohaselt vastu võetud rakendusaktis sätestatud eeskirjadega;

ii)

likvideerimisprogramm kooskõlas artikli 35 kohaselt vastu võetud rakendusaktis sätestatud eeskirjadega.

2.   Lõikes 1 sätestatud aruanded sisaldavad järgmist teavet:

a)

lõikes 1 osutatud loetellu kantud taudide avastamine;

b)

seiretulemused, kui see on artikli 29 punkti d alapunkti ii või artikli 30 lõike 1 punkti b alapunkti ii alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt vajalik;

c)

seireprogrammide tulemused, kui see on artikli 28 lõike 3 kohaselt ja artikli 29 punkti d alapunkti ii või artikli 30 lõike 1 punkti b alapunkti ii alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt vajalik;

d)

likvideerimisprogrammid, kui see on artikli 34 kohaselt ja artikli 35 alusel vastu võetud rakendusaktis sätestatud eeskirjade kohaselt vajalik.

3.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad lõikes 2 ette nähtud nõuete täiendamist ning aruandlust muudel seiret ja likvideerimisprogramme käsitlevatel teemadel, kui see on vajalik käesolevas määruses sätestatud taudiennetuse ja -tõrje eeskirjade tõhusaks kohaldamiseks.

Artikkel 21

Teavitamis- ja aruandluspiirkonnad

Liikmesriigid kehtestavad artiklites 19 ja 20 sätestatud teavitamise ja aruandluse tarbeks teavitamis- ja aruandluspiirkonnad.

Artikkel 22

Elektrooniline teabesüsteem liidusiseseks taudidest teavitamiseks ja aruandluseks

Komisjon loob artiklites 19, 20 ja 21 sätestatud teavitamise ja aruandluse nõuetele vastamiseks ette nähtud mehhanismide ja vahendite toimimise jaoks elektroonilise teabesüsteemi ja haldab seda.

Artikkel 23

Liidusisese teavitamise ja aruandluse ning elektroonilise teabesüsteemiga seotud rakendamisvolitused

Komisjon sätestab rakendusaktidega eeskirjad artiklites 19–22 sätestatud teavitamise ja aruandluse nõuete ning elektroonilise teabesüsteemi kohta seoses järgmisega:

a)

artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudid, millest liikmesriigid peavad viivitamata teavitama, ning teavitamisega seoses vajalikud meetmed kooskõlas artikliga 19;

b)

liikmesriikide poolt artiklis 20 sätestatud aruandluse korral esitatav teave;

c)

artiklis 22 sätestatud elektroonilise teabesüsteemi loomise ja kasutamise kord ning üleminekumeetmed andmete ja teabe üleviimiseks olemasolevatest süsteemidest uude süsteemi ning selle täielikuks toimimiseks;

d)

artiklis 22 sätestatud elektroonilisse teabesüsteemi sisestavate andmete formaat ja struktuur;

e)

artiklites 19 ja 20 sätestatud teavitamise ja aruandluse tähtajad ja sagedus, mis toimub sellisel ajal ja sellise sagedusega, nagu on tarvis vajalike riskijuhtimismeetmete läbipaistvuse ja õigeaegse kohaldamise tagamiseks, tuginedes taudiprofiilile ja puhangu tüübile;

f)

artiklis 21 sätestatud teavitamis- ja aruandluspiirkondade loetellu kandmine.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2. PEATÜKK

Jälgimine ja seire

Artikkel 24

Ettevõtja jälgimiskohustus

Loetellu kantud ja esilekerkivate taudide esinemise avastamiseks peavad ettevõtjad:

a)

jälgima nende vastutusel olevate loomade tervist ja käitumist;

b)

jälgima nende vastutusel olevate ettevõtete, loomade või loomse paljundusmaterjali normaalsete toodangunäitajate muutusi, mille korral võib tekkida kahtlus, et põhjuseks on mõni loetellu kantud või esilekerkiv taud;

c)

pöörama tähelepanu ebatavalisele suremusele ja muudele raske taudi ilmingutele nende vastutusel olevate loomade hulgas.

Artikkel 25

Loomatervise ülevaatus

1.   Ettevõtjad tagavad, et veterinaararst teeb nende vastutusel olevates ettevõtetes loomatervise ülevaatusi, kui see on asjaomasest ettevõttest tulenevate riskide tõttu asjakohane, võttes arvesse:

a)

ettevõtte tüüpi;

b)

ettevõttes peetavate loomade liike ja kategooriaid;

c)

tsooni või piirkonna epidemioloogilist olukorda seoses loetellu kantud ja esilekerkivate taudidega, millele ettevõtte loomad on vastuvõtlikud;

d)

muud asjakohast seiret või ametlikke kontrolle, mida peetavate loomade ja ettevõtte tüübi suhtes rakendatakse.

Sellise loomatervise ülevaatuse sagedus peab olema asjaomasest ettevõttest tulenevate riskidega proportsionaalne.

Seda võib kombineerida muudel eesmärkidel toimuva külastusega.

2.   Lõikes 1 sätestatud loomatervise ülevaatuse eesmärk on taudiennetus, eelkõige järgmise kaudu:

a)

asjaomase ettevõtja nõustamine bioturvalisuse ja muudes loomatervisega seotud küsimustes vastavalt ettevõtte tüübile ja ettevõttes peetavate loomade liikidele ja kategooriatele;

b)

loetellu kantud või esilekerkivate taudide esinemisele osutavate ilmingute avastamine ja sellest teavitamine.

3.   Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada käesoleva artikli ühetaoliseks kohaldamiseks vajalikud miinimumnõuded.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 26

Pädeva asutuse seirekohustus

1.   Pädev asutus teeb seiret artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide ja asjakohaste esilekerkivate taudide esinemise avastamiseks.

2.   Seire korraldatakse nii, et oleks tagatud artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudide esinemise õigeaegne avastamine taudiolukorraga seotud asjakohase teabe kogumise, kõrvutamise ja analüüsimise abil.

3.   Kui see on võimalik ja asjakohane, kasutab pädev asutus vastavalt artikli 24 ja 25 kohase ettevõtjatepoolse jälgimise tulemusi ja loomatervise ülevaatuse kaudu saadud teavet.

4.   Pädev asutus tagab, et seire vastab artiklis 27 ja artikli 29 punkti a kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud nõuetele.

5.   Pädev asutus tagab, et lõikes 1 sätestatud seire kaudu saadud teavet kogutakse ja kasutatakse tõhusalt ja tulemuslikult.

Artikkel 27

Seiremetoodika, -sagedus ja -intensiivsus

Artiklis 26 sätestatud seire korraldus, vahendid, diagnostikameetodid, sagedus, intensiivsus, loomade sihtpopulatsioon ja proovivõtuviisid peavad olema asjakohased ja seire eesmärkidega proportsionaalsed, võttes arvesse:

a)

taudiprofiili;

b)

seotud riske;

c)

tervisestaatust:

i)

jälgitavas liikmesriigis või selle tsoonis või bioturvarühmikus;

ii)

liikmesriikides ja kolmandates riikides või territooriumidel, mis piirnevad kõnealuse liikmesriigi, selle tsooni või bioturvarühmikuga või kust loomad ja tooted sinna tuuakse;

d)

artikli 24 kohast jälgimist ettevõtjate poolt, sealhulgas artikli 25 kohast loomatervise ülevaatust või seiret mõne muu ametiasutuse poolt.

Artikkel 28

Liidu seireprogrammid

1.   Pädev asutus teostab artikli 26 lõikes 1 ette nähtud seiret seireprogrammi raames, kui taud on artikli 29 punkti c kohaselt liidu jaoks asjakohane.

2.   Lõike 1 kohast seireprogrammi koostavad liikmesriigid esitavad selle komisjonile.

3.   Lõike 1 kohast seireprogrammi rakendav liikmesriik esitab komisjonile korrapäraseid aruandeid kõnealuse seireprogrammi rakendamise tulemustest.

Artikkel 29

Volituste delegeerimine

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad järgmist:

a)

artiklis 27 ette nähtud seire korraldus, vahendid, diagnostikameetodid, sagedus, intensiivsus, loomade sihtpopulatsioon ja proovivõtuviisid;

b)

artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide ja asjakohasel juhul ka esilekerkivate taudide ametliku kinnitamise kriteeriumid ja haigusjuhtude määratlused;

c)

kriteeriumid, et teha kindlaks asjakohane taud, mille suhtes kohaldatakse artikli 30 lõike 1 punkti a kohaselt liidu seisukohast asjakohast seireprogrammi, võttes arvesse taudi profiili ja seotud riskitegureid;

d)

seireprogrammide suhtes artikli 28 lõikes 1 sätestatud nõuded, mis on seotud:

i)

seireprogrammide sisuga;

ii)

teabega, mis peab sisalduma artikli 28 lõike 2 kohaselt esitatavates seireprogrammides ning artikli 28 lõike 3 kohastes korrapärastes aruannetes;

iii)

seireprogrammide kohaldamisajaga.

Artikkel 30

Rakendamisvolitused

1.   Komisjon sätestab rakendusaktidega artiklites 26 ja 28 ning artikli 29 kohaselt vastu võetud eeskirjades ette nähtud seiret ja seireprogramme käsitlevad nõuded, mis käsitlevad järgmist:

a)

milliste artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide suhtes kohaldatakse seireprogramme kooskõlas artikliga 28, sealhulgas selliste programmide geograafiline ulatus;

b)

järgmiste toimingute vorm ja kord:

i)

kõnealuste seireprogrammide esitamine komisjonile ja teistele liikmesriikidele nende teavitamiseks;

ii)

komisjonile seiretulemuste kohta aruande esitamine.

2.   Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada artiklis 28 osutatud seireprogrammide hindamiseks kasutatavad kriteeriumid.

3.   Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3. PEATÜKK

Likvideerimisprogrammid

Artikkel 31

Kohustuslikud ja valikulised likvideerimisprogrammid

1.   Liikmesriigid, mis ei ole oma kogu territooriumi või selle tsoonide või bioturvarühmikute ulatuses vabad või teadaolevalt vabad ühest või mitmest artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudist:

a)

koostavad kõnealuse loetellu kantud taudi likvideerimise või selle puudumise tõendamise programmi, mis tuleb läbi viia loomapopulatsioonis, kus taud esineb, ja hõlmab nende territooriumi asjaomaseid osi või tsoone või bioturvarühmikuid („kohustuslik likvideerimisprogramm”); kõnealust programmi kohaldatakse seni, kuni nõuded taudivaba staatuse saamiseks liikmesriigi territooriumil või artikli 36 lõike 1 kohases asjaomases tsoonis või artikli 37 lõike 2 kohases bioturvarühmikus on täidetud;

b)

esitavad komisjonile heakskiitmiseks kohustusliku likvideerimisprogrammi kavandi.

2.   Liikmesriigid, mis ei ole või ei ole teadaolevalt vabad ühest või mitmest artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudist ning otsustavad koostada kõnealuse loetellu kantud taudi likvideerimisprogrammi, mis tuleb läbi viia loomapopulatsioonides, kus asjaomane taud esineb, ning mis hõlmab nende territooriumi asjaomaseid osi või tsoone või bioturvarühmikuid („valikuline likvideerimisprogramm”), esitavad kõnealuse programmi kavandi komisjonile heakskiitmiseks, kui asjaomane liikmesriik palub tunnustada liidus selle taudiga seotud loomatervise tagatisi seoses loomade või toodete liikumisega.

Sellist valikulist likvideerimisprogrammi kohaldatakse kuni:

a)

nõuded taudivaba staatuse saamiseks liikmesriigi territooriumil või artikli 36 lõike 1 kohases asjaomases tsoonis või artikli 37 lõike 2 kohases turvarühmikus on täidetud, või

b)

on kindlaks tehtud, et taudivaba staatuse saamise tingimusi ei ole võimalik täita ja kõnealune programm ei täida enam oma eesmärki, või

c)

asjaomane liikmesriik lõpetab programmi.

3.   Komisjon kiidab rakendusaktidega heaks:

a)

kavandatud kohustuslikud likvideerimisprogrammid, mis on talle lõike 1 kohaselt heakskiitmiseks esitatud;

b)

kavandatud valikulised likvideerimisprogrammid, mis on talle lõike 2 kohaselt heakskiitmiseks esitatud,

kui käesoleva peatüki tingimused on täidetud.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4.   Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud ülimalt olulist riski tekitava loetellu kantud taudiga, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu käesoleva artikli lõike 3 punktis a sätestatud viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

Komisjon võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel rakendusaktidega heaks kiita asjaomase liikmesriigi esitatud muudatusettepaneku käesoleva artikli lõike 3 punktide a ja b kohaselt heakskiidetud likvideerimisprogrammi kohta või selle heakskiidu lõpetada. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

5.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad:

a)

konkreetsete taudide tauditõrjestrateegiaid ning vahe- ja lõppeesmärke ning likvideerimisprogrammide kohaldamisaega;

b)

erandeid nõudest esitada käesoleva artikli lõike 1 punktis b ja lõikes 2 sätestatud likvideerimisprogrammid heakskiitmiseks, kui selline heakskiitmine ei ole vajalik nende programmide suhtes kooskõlas artikli 32 lõikega 2 ning artikliga 35 vastu võetud eeskirjade tõttu;

c)

teavet, mille liikmesriik peab esitama komisjonile ja teistele liikmesriikidele käesoleva lõike punktis b sätestatud erandite kohta likvideerimisprogrammide heakskiitmise nõudest.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva lõike punkti b kohaselt vastu võetud eeskirjade muutmiseks või nende kohaldamise lõpetamiseks.

Artikkel 32

Kohustuslike ja valikuliste likvideerimisprogrammide raames võetavad meetmed

1.   Likvideerimisprogrammides on vähemalt järgmised meetmed:

a)

tauditõrjemeetmed haigustekitaja likvideerimiseks ettevõtetes, bioturvarühmikutes ja tsoonides, kus taud esineb, ning uuesti nakatumise vältimiseks;

b)

artiklites 26–30 sätestatud eeskirjade kohaselt teostatav seire, et tõendada:

i)

punktis a sätestatud tauditõrjemeetmete tulemuslikkust;

ii)

loetellu kantud taudi puudumist;

c)

positiivsete seiretulemuste korral võetavad tauditõrjemeetmed.

2.   Likvideerimisprogrammi tulemuslikkuse tagamiseks võtab komisjon kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad järgmisi elemente:

a)

lõike 1 punktis a sätestatud tauditõrjemeetmed;

b)

tauditõrjemeetmed, mida tuleb võtta, et vältida loomade sihtpopulatsiooni uuesti nakatumist kõnealuse taudiga ettevõtetes, tsoonides ja bioturvarühmikutes;

c)

seire korraldus, vahendid, diagnostikameetodid, sagedus, intensiivsus, loomade sihtpopulatsioon ja proovivõtuviisid;

d)

tauditõrjemeetmed, mis tuleb võtta loetellu kantud taudi positiivsete seiretulemuste korral, nagu on sätestatud lõike 1 punktis c;

e)

vaktsineerimise kriteeriumid, kui see on tähtis ja asjakohane kõnealuse taudi või liikide puhul.

Artikkel 33

Komisjonile heakskiitmiseks esitatavate kohustuslike ja valikuliste likvideerimisprogrammide sisu

Liikmesriigid lisavad artikli 31 lõigete 1 ja 2 kohaselt komisjonile esitatavate kohustuslike ja valikuliste likvideerimisprogrammide heakskiitmise taotlustesse järgmise teabe:

a)

asjaomase kohustusliku või valikulise likvideerimisprogrammiga hõlmatud loetellu kantud taudi epidemioloogilise olukorra kirjeldus;

b)

likvideerimisprogrammiga hõlmatud geograafilise ja halduspiirkonna või bioturvarühmiku kirjeldus ja piiritlus;

c)

likvideerimisprogrammi tauditõrjemeetmete kirjeldus vastavalt artikli 32 lõikele 1 ja artikli 32 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjadele;

d)

likvideerimisprogrammiga seotud osapoolte töökorralduse, järelevalve ja rolli kirjeldus;

e)

likvideerimisprogrammi hinnanguline kestus;

f)

vahe-eesmärgid ja tauditõrjestrateegiad likvideerimisprogrammi rakendamiseks.

Artikkel 34

Aruandlus

Likvideerimisprogramme rakendavad liikmesriigid esitavad komisjonile:

a)

aruanded, mis võimaldavad komisjonil jälgida käimasolevate likvideerimisprogrammide artikli 33 punktis f osutatud vahe-eesmärkide saavutamist;

b)

lõpparuande pärast asjaomase likvideerimisprogrammi lõpuleviimist.

Artikkel 35

Rakendamisvolitused

Komisjon sätestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad artiklites 31–34 sätestatud teabe-, vormi- ja menetlusnõudeid seoses järgmisega:

a)

kohustuslike ja valikuliste likvideerimisprogrammide kavandite esitamine heakskiitmiseks;

b)

tulemuslikkuse näitajad;

c)

kohustuslike ja valikuliste likvideerimisprogrammide rakendamise tulemustest aruandmine komisjonile ja teistele liikmesriikidele.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4. PEATÜKK

Taudivaba staatus

Artikkel 36

Taudivabad liikmesriigid ja tsoonid

1.   Liikmesriik võib esitada komisjonile taotluse artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud ühe või mitme loetellu kantud taudi suhtes taudivaba staatuse heakskiitmiseks ühe või mitme asjaomase loomaliigi kohta kogu oma territooriumil või ühes või mitmes selle tsoonis, tingimusel et on täidetud üks või mitu järgmist tingimust:

a)

kogu asjaomase liikmesriigi territooriumil või taudivaba staatuse taotlusega hõlmatud tsoonis või tsoonides ei esine ühtki taotlusega hõlmatud taudi korral loetellu kantud liiki;

b)

haigustekitaja ei ole teadaolevalt võimeline kogu liikmesriigi territooriumil või taotlusega hõlmatud tsoonis või tsoonides ellu jääma vastavalt artikli 39 punkti a alapunktis ii osutatud kriteeriumidele;

c)

ainult siirutajate kaudu siirutatavate loetellu kantud taudide korral ei esine kogu liikmesriigi territooriumil või taotlusega hõlmatud tsoonis või tsoonides ühtki siirutajat või ei suuda need seal teadaolevalt ellu jääda vastavalt artikli 39 punkti a alapunktis ii osutatud kriteeriumidele;

d)

loetellu kantud taudi puudumist on tõendatud:

i)

likvideerimisprogrammiga, mis vastab artikli 32 lõikes 1 sätestatud eeskirjadele ning kõnealuse artikli lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjadele, või

ii)

varasemate andmete ja seireandmetega.

2.   Liikmesriikide taudivaba staatuse taotlused peavad sisaldama tõendeid selle kohta, et lõikes 1 sätestatud tingimused taudivaba staatuse saamiseks on täidetud.

3.   Liikmesriik võib teatud konkreetsetel juhtudel esitada komisjonile taotluse artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud ühe või mitme loetellu kantud taudi suhtes taudivaba staatuse heakskiitmiseks ja eelkõige vaktsineerimata jätmise staatuse heakskiitmiseks kogu territooriumil või ühes või mitmes selle tsoonis, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)

loetellu kantud taudi puudumist on tõendatud:

i)

likvideerimisprogrammiga, mis vastab artikli 32 lõikes 1 sätestatud eeskirjadele ning kõnealuse artikli lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjadele, või

ii)

varasemate andmete ja seireandmetega;

b)

on tõendatud, et selle taudi vastu vaktsineerimine põhjustaks kulu, mis ületab kulu taudivabaduse säilitamisele ilma vaktsineerimiseta.

4.   Komisjon kiidab rakendusaktidega ja vajaduse korral muudatusi tehes liikmesriikide taudivaba staatuse või vaktsineerimata jätmise staatuse taotlused heaks, kui lõigetes 1 ja 2 ning asjakohasel juhul lõikes 3 osutatud tingimused on täidetud.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 37

Bioturvarühmikud

1.   Liikmesriik võib esitada komisjonile taotluse artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi suhtes taudivaba staatuse tunnustamiseks bioturvarühmikus ning sellise bioturvarühmiku taudivaba staatuse kaitsmiseks ühe või mitme kõnealuse loetellu kantud taudi puhangu korral oma territooriumil, tingimusel et:

a)

taotlusega hõlmatud loetellu kantud taudi või loetellu kantud taudide sissetoomist saab tulemuslikult ennetada bioturvarühmiku tasandil, võttes arvesse taudiprofiili;

b)

taotlusega hõlmatud bioturvarühmik kuulub ühe ühise bioturvalisuse juhtimissüsteemi alla, mille eesmärk on tagada kõigi selle osaks olevate ettevõtete taudivaba staatus, ja

c)

pädev asutus on taotlusega hõlmatud bioturvarühmiku loomade ja loomsete saaduste liikumise eesmärgil heaks kiitnud kooskõlas:

i)

peetavate maismaaloomade ja nende saaduste bioturvarühmikuid käsitlevate artiklitega 99 ja 100;

ii)

vesiviljelusloomade ja nende saaduste bioturvarühmikuid käsitlevate artiklitega 183 ja 184.

2.   Liikmesriik võib esitada komisjonile taotluse bioturvarühmikute taudivaba staatuse tunnustamiseks ühe või mitme artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud loetellu kantud taudi osas, kui:

a)

taotlusega hõlmatud loetellu kantud taudi või loetellu kantud taudide sissetoomist saab tulemuslikult ennetada bioturvarühmiku tasandil, võttes arvesse taudiprofiili;

b)

täidetud on üks või mitu järgmist tingimust:

i)

artikli 36 lõikes 1 sätestatud tingimused;

ii)

taotlusega hõlmatud bioturvarühmiku ettevõtted on alustanud või jätkavad oma tegevust ja on loonud ühise bioturvalisuse juhtimissüsteemi, mille eesmärk on tagada kõnealuse bioturvarühmiku taudivabadus;

c)

taotlusega hõlmatud bioturvarühmik kuulub ühe ühise bioturvalisuse juhtimissüsteemi alla, mille eesmärk on tagada kõigi selle osaks olevate ettevõtete taudivaba staatus, ja

d)

pädev asutus on taotlusega hõlmatud bioturvarühmiku loomade ja loomsete saaduste liikumise eesmärgil heaks kiitnud kooskõlas:

i)

peetavate maismaaloomade ja nende saaduste bioturvarühmikuid käsitlevate artiklitega 99 ja 100;

ii)

vesiviljelusloomade ja nende saaduste bioturvarühmikuid käsitlevate artiklitega 183 ja 184.

3.   Liikmesriikide taotlused bioturvarühmikute taudivaba staatuse tunnustamiseks lõigete 1 ja 2 kohaselt peavad sisaldama tõendeid selle kohta, et kõnealustes lõigetes sätestatud tingimused on täidetud.

4.   Komisjon teeb rakendusaktidega järgmist:

a)

tunnustab (vajaduse korral muudatusi tehes) bioturvarühmiku taudivaba staatust, kui lõikes 1 või 2 ning lõikes 3 sätestatud tingimused on täidetud;

b)

määrab kindlaks, milliste artikli 9 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud loetellu kantud taudide korral võib moodustada taudivabu bioturvarühmikuid.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

5.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva artikli sätteid täiendavate sätete kohta seoses järgmisega:

a)

loetellu kantud taudi suhtes taudivaba staatuse tunnustamise nõuded käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud bioturvarühmikutes, tuginedes artikli 9 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud loetellu kantud taudide profiilile ja pidades silmas vähemalt järgmist:

i)

seiretulemused ja muud taudivabaduse põhjendamiseks vajalikud tõendid;

ii)

bioturvameetmed;

b)

üksikasjalikud eeskirjad, mille kohaselt pädev asutus peab heaks kiitma bioturvarühmikute taudivaba staatuse, nagu on sätestatud lõigetes 1 ja 2, ning

c)

eeskirjad bioturvarühmikute kohta, mis asuvad rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumil.

Artikkel 38

Taudivabade liikmesriikide, tsoonide või bioturvarühmikute loetelud

Iga liikmesriik koostab vajaduse korral ajakohastatud loetelu artikli 36 lõike 1 kohastest taudivaba staatusega territooriumidest või tsoonidest ning artikli 37 lõigete 1 ja 2 kohastest taudivaba staatusega bioturvarühmikutest ja haldab seda.

Liikmesriigid teevad need loetelud avalikkusele kättesaadavaks. Komisjon aitab liikmesriikidel nimetatud loeteludes sisalduvat teavet avalikkusele kättesaadavaks teha sellega, et avaldab oma veebilehel lingid liikmesriikide veebipõhistele teabelehtedele.

Artikkel 39

Liikmesriikide ja tsoonide taudivaba staatust käsitlevate volituste delegeerimine

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad:

a)

üksikasjalikke eeskirju liikmesriikide ja nende tsoonide taudivaba staatuse kohta, tuginedes eri taudiprofiilidele seoses järgmisega:

i)

kriteeriumid, mille alusel liikmesriikidel tuleb põhjendada väidet, et nende territooriumil ei esine ühtki loetellu kantud liiki või need ei ole ellujäämisvõimelised, ning selliste väidete põhjendamiseks vajalikud tõendid, nagu on sätestatud artikli 36 lõike 1 punktis a;

ii)

kriteeriumid, mille alusel tuleb põhjendada väidet, et haigustekitaja või siirutaja ei ole ellujäämisvõimeline, ning selliste väidete põhjendamiseks vajalikud tõendid, nagu on sätestatud artikli 36 lõike 1 punktides b ja c;

iii)

kriteeriumid ja tingimused, mida tuleb kasutada asjaomase taudivabaduse kindlakstegemiseks, nagu on sätestatud artikli 36 lõike 1 punktis d;

iv)

seiretulemused ja muud taudivabaduse põhjendamiseks vajalikud tõendid;

v)

bioturvameetmed;

vi)

vaktsineerimispiirangud ja -tingimused taudivabades liikmesriikides ja tsoonides;

vii)

taudivabu või likvideerimisprogrammi alla kuuluvaid tsoone piirangutsoonidest eraldavate tsoonide (puhvertsoonide) loomine;

viii)

tsoonid, mis asuvad rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumil;

b)

erandeid artikli 36 lõikes 1 sätestatud nõudest, mille kohaselt komisjon kiidab heaks taudivaba staatuse artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud ühe või mitme loetellu kantud taudi suhtes, kui selline heakskiit ei ole vajalik taudivabaduse kohta kehtestatud üksikasjalike eeskirjade tõttu, mis on sätestatud käesoleva artikli punkti a kohaselt vastu võetud eeskirjades;

c)

liikmesriikide poolt komisjonile ja teistele liikmesriikidele esitatavat teavet, mis võimaldab põhjendada taudivaba staatuse kinnitusi, ilma et võetaks vastu artikli 36 lõike 4 kohast rakendusakti, nagu on sätestatud käesoleva artikli punktis b.

Artikkel 40

Rakendamisvolitused

Komisjon sätestab rakendusaktidega üksikasjalikud nõuded liikmesriikide poolt komisjonile ja teistele liikmesriikidele esitatava teabe kohta, mis võimaldab põhjendada territooriumide, tsoonide ja bioturvarühmikute taudivaba staatuse kinnitusi kooskõlas artiklitega 36–39, ning järgmiste toimingute vormi ja korra:

a)

taotlused asjaomase liikmesriigi kogu territooriumi või tsoonide ja bioturvarühmikute taudivaba staatuse tunnustamiseks;

b)

liikmesriikide ja komisjoni vaheline teabevahetus taudivabade liikmesriikide või tsoonide ja bioturvarühmikute kohta.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 41

Taudivaba staatuse säilitamine

1.   Liikmesriigid säilitavad oma territooriumi, tsoonide või bioturvarühmikute taudivaba staatuse ainult seni, kuni:

a)

artikli 36 lõikes 1 ja artikli 37 lõigetes 1 ja 2 sätestatud taudivaba staatuse tingimused ning käesoleva artikli lõike 3 ja artikli 39 kohaselt sätestatud eeskirjad on jätkuvalt täidetud;

b)

artiklis 27 sätestatud nõudeid arvesse võttes teostatakse seiret kontrollimaks, et asjaomane territoorium, tsoon või bioturvarühmik püsib taudivaba sellest loetellu kantud taudist, mille osas tema taudivaba staatus heaks kiideti või seda tunnustati;

c)

kohaldatakse piiranguid selle loetellu kantud taudi korral, mille osas taudivaba staatus heaks kiideti või seda tunnustati, loetellu kantud liikidesse kuuluvate loomade ja asjakohasel juhul nende saaduste liikumisele asjaomasele territooriumile, asjaomasesse tsooni või bioturvarühmikusse vastavalt IV ja V osas sätestatud eeskirjadele;

d)

kohaldatakse muid bioturvameetmeid, et ennetada sellise loetellu kantud taudi sissetoomist, mille osas taudivaba staatus heaks kiideti või seda tunnustati.

2.   Liikmesriik teavitab komisjoni viivitamata, kui lõikes 1 viidatud tingimused taudivaba staatuse säilitamiseks ei ole enam täidetud.

3.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad järgmisi taudivaba staatuse säilitamise tingimusi:

a)

lõike 1 punkti b kohane seire;

b)

lõike 1 punkti d kohased bioturvameetmed.

Artikkel 42

Taudivaba staatuse peatamine, lõpetamine ja taastamine

1.   Kui liikmesriik saab teada või tal on alust kahtlustada, et ükskõik millist liikmesriigi, selle tsooni või bioturvarühmiku taudivaba staatuse säilitamiseks vajalikku tingimust on rikutud, teeb ta kohe järgmist:

a)

asjakohasel juhul sõltuvalt riskist peatab selle loetellu kantud taudi korral, mille osas taudivaba staatus heaks kiideti või seda tunnustati, loetellu kantud liikide viimise teistesse liikmesriikidesse, tsoonidesse või bioturvarühmikutesse, mille tervisestaatus on kõnealuse loetellu kantud taudi osas kõrgem, või piirab seda;

b)

kohaldab III osa II jaotises sätestatud tauditõrjemeetmeid, kui see on asjakohane selle loetellu kantud taudi leviku ennetamiseks, mille osas taudivaba staatus heaks kiideti või seda tunnustati.

2.   Lõikes 1 sätestatud meetmed lõpetatakse, kui täiendav uurimine kinnitab, et:

a)

eeldatavat rikkumist ei ole toimunud või

b)

eeldataval rikkumisel ei olnud olulist mõju ja asjaomane liikmesriik suudab tõendada, et taudivaba staatuse säilitamise tingimused on jälle täidetud.

3.   Kui asjaomase liikmesriigi poolne täiendav uurimine kinnitab, et aset on leidnud selle loetellu kantud taudi puhang, mille osas artikli 41 lõikes 1 osutatud taudivaba staatus saadi, või mõne muu taudivaba staatuse säilitamise tingimuse oluline rikkumine või see on olnud väga tõenäoline, teavitab liikmesriik sellest viivitamata komisjoni.

4.   Komisjon lõpetab rakendusaktidega põhjendamatu viivituseta artikli 36 lõike 4 alusel liikmesriigi või tsooni taudivaba staatuse suhtes antud heakskiidu või artikli 37 lõike 4 alusel bioturvarühmiku taudivaba staatuse tunnustamise, kui ta on asjaomaselt liikmesriigilt saanud lõike 3 kohast teavet, et taudivaba staatuse säilitamise tingimused ei ole enam täidetud.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

5.   Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, kui käesoleva artikli lõikes 3 osutatud loetellu kantud taud levib kiiresti ning võib avaldada ülimalt olulist mõju looma- ja rahvatervisele, majandusele või ühiskonnale, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

6.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad sätteid, millega täiendatakse käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud taudivaba staatuse peatamist, lõpetamist ja taastamist käsitlevaid eeskirju.

III OSA

TAUDITEADLIKKUS, TAUDIKS VALMISOLEK JA TAUDITÕRJE

I JAOTIS

TAUDITEADLIKKUS JA TAUDIKS VALMISOLEK

1. PEATÜKK

Situatsiooniplaanid ja simulatsiooniõppused

Artikkel 43

Situatsiooniplaanid

1.   Pärast asjakohast konsulteerimist ekspertide ja asjaomaste sidusrühmadega koostavad liikmesriigid situatsiooniplaanid ja vajaduse korral üksikasjalikud kasutusjuhendid, milles sätestatakse meetmed, mida asjaomased liikmesriigid peavad võtma artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi või asjakohasel juhul esilekerkivate taudide korral, et tagada tauditeadlikkuse ja taudiks valmisoleku kõrge tase ja kiirreageerimisvõime, ning ajakohastavad neid.

2.   Nimetatud situatsiooniplaanid ja asjakohasel juhul üksikasjalikud kasutusjuhendid hõlmavad vähemalt järgmist:

a)

käsuliini kehtestamine pädeva asutuse sees ja suhetes muude ametiasutustega, et tagada kiire ja tulemuslik otsustusprotsess liikmesriigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

b)

pädeva asutuse ja teiste ametiasutuste ja asjaomaste sidusrühmade koostööraamistik, et tagada meetmete võtmine sidusal ja kooskõlastatud viisil;

c)

juurdepääs:

i)

rajatistele;

ii)

laboritele;

iii)

seadmetele;

iv)

töötajatele;

v)

erakorralise abi fondidele;

vi)

kõigile muudele asjakohastele materjalidele ja ressurssidele, mis on vajalikud artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudide kiireks ja tulemuslikuks likvideerimiseks;

d)

järgmiste vajalike erialateadmistega keskuste ja rühmade kättesaadavus, et aidata pädevat asutust:

i)

toimiv keskne tauditõrjekeskus;

ii)

piirkondlikud ja kohalikud tauditõrjekeskused vastavalt asjaomase liikmesriigi haldusjaotusele ja geograafilisele asukohale;

iii)

operatiivsed eksperdirühmad;

e)

II jaotise 1. peatükis sätestatud tauditõrjemeetmete rakendamine artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudide suhtes;

f)

erakorralist vaktsineerimist käsitlevad sätted (asjakohasel juhul);

g)

pädeva asutuse poolt artikli 64 lõike 1 alusel kehtestatud piirangutsoonide geograafilise piiritlemise põhimõtted;

h)

kooskõlastamine naaberliikmesriikide ja naabruses paiknevate kolmandate riikide ja territooriumidega (asjakohasel juhul).

Artikkel 44

Situatsiooniplaanide rakendamisvolitused

Komisjon sätestab rakendusaktidega vajalikud meetmed, mis käsitlevad artikli 43 lõikes 1 sätestatud situatsiooniplaanide rakendamist liikmesriikides.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 45

Simulatsiooniõppused

1.   Pädev asutus tagab, et artikli 43 lõikes 1 sätestatud situatsiooniplaanidega seotud simulatsiooniõppused toimuvad korrapäraselt või sobivate intervallidega, et:

a)

tagada tauditeadlikkuse ja taudiks valmisoleku kõrge tase ja kiirreageerimisvõime asjaomases liikmesriigis;

b)

kontrollida kõnealuste situatsiooniplaanide toimivust.

2.   Võimaluse ja vajaduse korral viiakse simulatsiooniõppused läbi tihedas koostöös naabruses paiknevate liikmesriikide ja kolmandate riikide ja territooriumide pädevate asutustega.

3.   Liikmesriigid teevad taotluse korral komisjonile ja teistele liikmesriikidele kättesaadavaks aruande simulatsiooniõppuste peamiste tulemuste kohta.

4.   Kui see on asjakohane ja vajalik, sätestab komisjon rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad simulatsiooniõppuste praktilist läbiviimist liikmesriikides, pidades silmas:

a)

simulatsiooniõppuste sagedust;

b)

rohkem kui üht artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi hõlmavaid simulatsiooniõppusi.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2. PEATÜKK

Veterinaarravimite kasutamine taudide ennetamiseks ja tauditõrjeks

Artikkel 46

Veterinaarravimite kasutamine taudide ennetamiseks ja tauditõrjeks

1.   Liikmesriigid võivad võtta meetmeid veterinaarravimite kasutamise kohta loetellu kantud taudide korral, et tagada kõnealuste taudide kõige tõhusam ennetamine või tõrje, tingimusel et sellised meetmed on asjakohased või vajalikud.

Nimetatud meetmed võivad hõlmata:

a)

veterinaarravimite kasutamise suhtes kehtivaid keelde ja piiranguid;

b)

veterinaarravimite kohustuslikku kasutamist.

2.   Kui liikmesriigid otsustavad, kas ja kuidas veterinaarravimeid konkreetse loetellu kantud taudi ennetus- ja tõrjemeetmena kasutada, võtavad nad arvesse järgmisi kriteeriume:

a)

taudiprofiil;

b)

loetellu kantud taudi levik:

i)

asjaomases liikmesriigis;

ii)

liidus;

iii)

naabruses paiknevates kolmandates riikides ja territooriumidel, kui see on asjakohane;

iv)

kolmandates riikides ja territooriumidel, kust loomad ja nende saadused on liitu sisse toodud;

c)

asjaomaste veterinaarravimite kättesaadavus ja tõhusus ning nendega seotud riskid;

d)

asjaomaste veterinaarravimitega ravitud loomadel nakkuste avastamiseks vajalike diagnostiliste testide kättesaadavus;

e)

asjaomaste veterinaarravimite kasutamise majanduslik, sotsiaalne, loomatervise- ja keskkonnamõju võrreldes muude kättesaadavate taudiennetus- ja tõrjestrateegiatega.

3.   Liikmesriigid võtavad asjakohaseid ennetusmeetmeid seoses veterinaarravimite kasutamisega teaduslikel eesmärkidel või nende väljatöötamise ja kontrollitud tingimustes katsetamise eesmärkidel, et kaitsta looma- ja rahvatervist.

Artikkel 47

Veterinaarravimite kasutamisega seotud volituste delegeerimine

1.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad seda, mida võidakse pidada artikli 46 kohasteks asjakohasteks ja vajalikeks meetmeteks seoses järgmisega:

a)

veterinaarravimite kasutamise suhtes kehtivad keelud ja piirangud;

b)

konkreetsed tingimused veterinaarravimite kasutamiseks konkreetse loetellu kantud taudi puhul;

c)

riskimaandamismeetmed, mis aitavad ennetada loetellu kantud taudide levikut veterinaarravimitega ravitud loomade või nende saaduste kaudu;

d)

konkreetsete loetellu kantud taudide seire pärast vaktsiinide ja muude veterinaarravimite kasutamist.

2.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud eeskirjade sätestamisel võtab komisjon arvesse artikli 46 lõikes 2 sätestatud kriteeriume.

3.   Kui see on vajalik tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud esilekerkivate riskidega, siis kohaldatakse käesoleva artikli lõike 1 kohaselt vastu võetud eeskirjade suhtes artiklis 265 sätestatud menetlust.

3. PEATÜKK

Antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pangad

Artikkel 48

Liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankade loomine

1.   Artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide jaoks, mille vastu vaktsineerimine ei ole artikli 47 lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakti kohaselt keelatud, võib komisjon luua ühe või mitme järgmise bioloogilise toote varude säilitamiseks ja asendamiseks ette nähtud liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pangad ja vastutada nende haldamise eest:

a)

antigeenid;

b)

vaktsiinid;

c)

vaktsiini lähtekülvi varud;

d)

diagnostikareagendid.

2.   Komisjon tagab, et lõikes 1 sätestatud liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareaktiivide pangad vastavad järgmistele tingimustele:

a)

nad säilitavad konkreetse loetellu kantud taudi jaoks sobivat liiki antigeenide, vaktsiinide, vaktsiini lähtekülvide ja diagnostikareagentide varusid, võttes arvesse liikmesriikide vajadusi, mida hinnati seoses artikli 43 lõike 1 kohaste situatsiooniplaanidega;

b)

neile tarnitakse korrapäraselt antigeene, vaktsiine, vaktsiini lähtekülve ja diagnostikareagente ning need asendatakse õigeaegselt;

c)

neid säilitatakse ja paigutatakse ümber kooskõlas artikli 16 lõikes 1 sätestatud asjakohaste bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise nõuetega ning artikli 16 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega.

3.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad:

a)

liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankade varude haldamist, säilitamist ja asendamist, nagu on sätestatud käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2;

b)

kõnealuste pankade tööks vajalikke bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise nõudeid, järgides artikli 16 lõikes 1 sätestatud nõudeid ja võttes arvesse artikli 16 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakte.

Artikkel 49

Juurdepääs liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadele

1.   Komisjon kannab hoolt liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankades olevate artikli 48 lõikes 1 osutatud bioloogiliste toodete tarnimise eest taotluse korral ja tingimusel, et varud on kättesaadavad:

a)

eeskätt liikmesriikidele ja

b)

kolmandatele riikidele või territooriumidele, kui selline tarne on eelkõige ette nähtud selleks, et ennetada taudi levimist liitu.

2.   Kui varusid on piiratud hulgal, paneb komisjon lõikes 1 sätestatud varude tarnele paika tähtsuse järjekorra tuginedes:

a)

taudiga seotud asjaoludele, mille põhjal taotlus on esitatud;

b)

antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide panga olemasolule taotlevas liikmesriigis või kolmandas riigis või territooriumil;

c)

liidu kohustusliku vaktsineerimise meetmete olemasolule vastavalt artikli 47 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatule.

Artikkel 50

Liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadega seotud rakendamisvolitused

1.   Komisjon sätestab rakendusaktidega eeskirjad liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankade kohta, täpsustades artikli 48 lõikes 1 osutatud bioloogiliste toodete korral:

a)

millised neist bioloogilistest toodetest peavad kuuluma liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadesse ja milliste artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud taudide jaoks need on ette nähtud;

b)

nende bioloogiliste toodete liigid, mis tuleb lisada liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadesse, ja nende kogused iga artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud konkreetse loetellu kantud taudi kohta, mille jaoks asjaomane pank on loodud;

c)

kõnealuste bioloogiliste toodete tarnimise, säilitamise ja asendamisega seotud nõuded;

d)

kõnealuste bioloogiliste toodete tarne liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadest liikmesriikidesse ning kolmandatesse riikidesse ja territooriumidele;

e)

menetlus- ja tehnilised nõuded kõnealuste bioloogiliste toodete lisamiseks liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadesse ning nendele juurdepääsu taotlemiseks.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2.   Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud ülimalt olulist riski tekitava artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudiga, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 sätestatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

Artikkel 51

Liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadega seotud teabe konfidentsiaalsus

Komisjon käsitab teavet liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareaktiivide pankades säilitatavate artikli 48 lõikes 1 osutatud bioloogiliste toodete koguste ja alaliikide kohta salastatud teabena ja seda ei avaldata.

Artikkel 52

Riiklikud antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pangad

1.   Liikmesriigid, kes on loonud riiklikud antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pangad artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide jaoks, mille jaoks on olemas liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pangad, tagavad, et nende riiklikud antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pangad vastavad artikli 16 lõike 1 punkti a kohastele bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise nõuetele ning artikli 16 lõike 2 ja artikli 48 lõike 3 punkti b kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile ajakohase teabe, mis käsitleb:

a)

lõikes 1 osutatud riiklike antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankade olemasolu või loomist;

b)

antigeenide, vaktsiinide, vaktsiinide lähtekülvide ja diagnostikareagentide varude tüüpe ja nende hulka sellistes pankades;

c)

muudatusi selliste pankade töös.

Komisjon käsitab kõnealust teavet salastatud teabena ja seda ei avaldata.

3.   Komisjon võib rakendusaktidega sätestada eeskirjad, milles täpsustatakse lõikes 2 osutatud teabe esitamise sisu, sagedust ja viisi.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

II JAOTIS

TAUDITÕRJEMEETMED

1. PEATÜKK

Artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide tõrjemeetmed

1. jagu

Tauditõrjemeetmed loetellu kantud taudi kahtluse korral peetavatel loomadel

Artikkel 53

Ettevõtjate ja muude asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikute kohustused

1.   Kui kahtlustatakse artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemist peetavatel loomadel, võtavad liikmesriigid lisaks artikli 18 lõike 1 kohasele teavitamisele ja kuni pädeva asutuse poolt artikli 54 lõike 1 ja artikli 55 lõike 1 kohaste tauditõrjemeetmete võtmiseni meetmeid selle tagamiseks, et ettevõtjad ja muud asjaomased füüsilised ja juriidilised isikud võtavad artikli 55 lõike 1 punktides c, d ja e osutatud asjakohaseid tauditõrjemeetmeid, et ennetada kõnealuse loetellu kantud taudi levikut nende vastutusel olevatelt tabandunud loomadelt ja nende vastutusel olevatest ettevõtetest ja kohtadest muudele tabandumata loomadele või inimestele.

2.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud tauditõrjemeetmeid.

Artikkel 54

Pädeva asutuse poolne uurimine loetellu kantud taudi kahtluse korral

1.   Kui kahtlustatakse artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemist peetavatel loomadel, korraldab pädev asutus viivitamata uurimise, et kõnealuse loetellu kantud taudi esinemist kinnitada või välistada.

2.   Lõikes 1 sätestatud uurimise eesmärgil tagab pädev asutus vajaduse korral, et:

a)

veterinaarjärelevalve ametnikud teevad selle konkreetse loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvate peetavate loomade representatiivse valimi kliinilise läbivaatuse;

b)

veterinaarjärelevalve ametnikud võtavad neilt loetellu kantud liikidesse kuuluvatelt peetavatelt loomadelt asjakohased proovid ja muud proovid uuringuteks pädeva asutuse poolt selleks otstarbeks määratud laborites;

c)

sellised määratud laborid teevad uuringud selleks, et kinnitada või välistada asjaomase loetellu kantud taudi esinemist.

3.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud, pädeva asutuse tehtava uurimise eeskirju.

Artikkel 55

Pädeva asutuse poolt võetavad esmased tauditõrjemeetmed

1.   Kui pädev asutus kahtlustab artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemist peetavatel loomadel, võtab pädev asutus kuni artikli 54 lõikes 1 sätestatud uurimise tulemuste selgumiseni ja artikli 61 lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmete võtmiseni järgmisi esmaseid tauditõrjemeetmeid vastavalt riiklikele nõuetele eravaldusele juurdepääsu võimaldamise kohta:

a)

paneb asjaomase taudikahtlusega ettevõtte, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muu koha, sealhulgas koha, kust kahtlustatav taud võib pärineda, ametliku järelevalve alla;

b)

koostab loendi:

i)

asjaomase ettevõtte, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muu koha peetavatest loomadest;

ii)

kõnealuses ettevõttes, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõttes või muus kohas asuvatest toodetest, kui see on kõnealuse loetellu kantud taudi leviku seisukohast oluline;

c)

tagab asjakohaste bioturvameetmete kohaldamise, et ennetada kõnealuse loetellu kantud taudi haigustekitaja levikut teistele loomadele või inimestele;

d)

tagab, et kõnealuse loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvad peetavad loomad isoleeritakse ja hoitakse ära nende kokkupuutumine metsloomadega, kui see on vajalik haigustekitaja edasise leviku ennetamiseks;

e)

piirab peetavate loomade, toodete ja vajaduse korral selliste isikute, sõidukite ja materjali või muude vahendite liikumist, kelle või mille kaudu haigustekitaja on võinud levida ettevõttesse, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõttesse või muusse kõnealuse loetellu kantud taudi kahtlusega kohta või sealt välja, niivõrd kui see on loetellu kantud taudi leviku ennetamiseks vajalik;

f)

võtab muid vajalikke tauditõrjemeetmeid, võttes arvesse käesoleva peatüki 4. jaos sätestatud tauditõrjemeetmeid, mis on seotud järgmisega:

i)

artikli 54 lõikes 1 sätestatud, pädeva asutuse poolse uurimise läbiviimine ja käesoleva lõike punktides a–d sätestatud tauditõrjemeetmete kohaldamine muude ettevõtete, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtete või muu koha suhtes;

ii)

ajutiste taudiprofiiliga sobivate piirangutsoonide kehtestamine;

g)

algatab artikli 57 lõike 1 kohase epidemioloogilise uuringu.

2.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud eeskirju konkreetsete ja üksikasjalike tauditõrjemeetmete kohta, mida tuleb võtta sõltuvalt artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudist, tuginedes seejuures riskidele, mis on seotud:

a)

asjaomase loomaliigi või -kategooriaga;

b)

asjaomase tootmisviisiga.

Artikkel 56

Esmaste tauditõrjemeetmete läbivaatamine ja laiendamine

Artikli 55 lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmed:

a)

vaadatakse vajaduse korral pädeva asutuse poolt läbi, lähtudes:

i)

artikli 54 lõike 1 kohase uurimise tulemustest;

ii)

artikli 57 lõike 1 kohase epidemioloogilise uuringu tulemustest;

b)

laiendatakse vajaduse korral edasi muudele kohtadele, nagu on osutatud artikli 55 lõike 1 punktis a.

2. jagu

Epidemioloogiline uuring

Artikkel 57

Epidemioloogiline uuring

1.   Artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi kinnituse korral korraldab pädev asutus loomade hulgas epidemioloogilise uuringu.

2.   Lõikes 1 osutatud epidemioloogilise uuringu eesmärk on:

a)

teha kindlaks asjaomase loetellu kantud taudi tõenäoline päritolu ja selle levimisteed;

b)

määrata kindlaks, kui kaua kõnealune loetellu kantud taud on tõenäoliselt esinenud;

c)

teha kindlaks ettevõtted ja epidemioloogilised üksused nende sees, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtted või muud kohad, kus kahtlustatava loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvad loomad võivad olla nakatunud või kokku puutunud;

d)

hankida teavet selliste peetavate loomade, isikute, toodete, sõidukite, materjali või muude vahendite liikumise kohta, kelle või mille kaudu haigustekitaja on loetellu kantud taudi puhangu kahtlusest või kinnitusest teatamisele eelnenud asjakohase ajavahemiku jooksul võinud levida;

e)

hankida teavet loetellu kantud taudi tõenäolise leviku, sh siirutajate olemasolu ja levimise kohta ümbritsevas keskkonnas.

3. jagu

Taudi kinnitamine peetavatel loomadel

Artikkel 58

Artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi ametlik kinnitamine pädeva asutuse poolt

1.   Pädev asutus tugineb artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi ametlikul kinnitamisel järgmisele teabele:

a)

artikli 54 lõikes 2 sätestatud kliiniliste ja laboriuuringute tulemused;

b)

artikli 57 lõikes 1 sätestatud epidemioloogilise uuringu esialgsed või lõplikud tulemused;

c)

muud kättesaadavad epidemioloogilised andmed.

2.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad nõudeid, mis peavad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud ametliku kinnituse saamiseks täidetud olema.

Artikkel 59

Esmaste tauditõrjemeetmete lõpetamine, kui loetellu kantud taudi esinemine on välistatud

Pädev asutus jätkab artikli 55 lõikes 1 ja artiklis 56 sätestatud esmaste tauditõrjemeetmete kohaldamist seni, kuni artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemine on artikli 58 lõike 1 kohase või artikli 58 lõike 2 alusel vastu võetud eeskirjade kohase teabe põhjal välistatud.

4. jagu

Tauditõrjemeetmed taudi kinnitamise korral peetavatel loomadel

Artikkel 60

Pädeva asutuse poolt viivitamata võetavad tauditõrjemeetmed

Artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi puhangu artikli 58 lõike 1 kohase ametliku kinnituse korral peetavate loomade hulgas toimib pädev asutus viivitamata järgmiselt:

a)

kuulutab tabandunud ettevõtte, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muu koha ametlikult kõnealuse loetellu kantud taudiga nakatunuks;

b)

kehtestab kõnealuse loetellu kantud taudi jaoks asjakohase piirangutsooni;

c)

rakendab artikli 43 lõikes 1 sätestatud situatsiooniplaani, et tagada tauditõrjemeetmete täielik kooskõlastatus.

Artikkel 61

Tabandunud ettevõtted ja muud kohad

1.   Artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi puhangu korral peetavate loomade hulgas rakendab pädev asutus kõnealuse loetellu kantud taudi edasise leviku ennetamiseks kohe üht või mitut järgnevat tauditõrjemeedet vastavalt riiklikele nõuetele eravaldusele juurdepääsu võimaldamise kohta ettevõttes, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõttes või muus kohas, millele on osutatud artikli 60 punktis a:

a)

selliste inimeste, loomade, toodete, sõidukite või muu sellise materjali või aine liikumisele piirangute kehtestamine, mis võivad olla saastunud ja aidata kaasa loetellu kantud taudi levikule;

b)

selliste loomade surmamine ja kõrvaldamine või tapmine, kes võivad olla saastunud või aitavad kaasa loetellu kantud taudi levikule;

c)

toodete, sööda või muude ainete hävitamine, töötlemine, ümbertöötlemine või käitlemine või tõenäoliselt saastunud seadmete, veovahendite, taimede või taimsete saaduste või vee käitlemine viisil, mis tagab haigustekitaja või haigustekitajat kandva siirutaja hävitamise;

d)

peetavate loomade vaktsineerimine või ravimine muude veterinaarravimitega vastavalt artikli 46 lõikele 1 ja artiklile 69 ning artikli 47 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele;

e)

tõenäoliselt saastunud ja loetellu kantud taudi levimisele kaasa aitavate loomade ja toodete isoleerimine, karantiin või ravimine;

f)

puhastamine, desinfektsioon, putuka- ja näriliste tõrje või muud vajalikud bioturvameetmed, mida tuleb kohaldada tabandunud ettevõtte, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muude kohtade suhtes, et minimeerida loetellu kantud taudi levimise riski;

g)

artikli 57 lõikes 1 sätestatud epidemioloogilise uuringu lõpuleviimiseks piisava arvu asjakohaste proovide võtmine;

h)

proovide laboriuuring;

i)

muud asjakohased meetmed.

2.   Kui pädev asutus teeb kindlaks, milliseid lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmeid on asjakohane rakendada, võtab ta arvesse järgmist:

a)

taudiprofiil;

b)

tootmisviis ja epidemioloogilised üksused tabandunud ettevõttes, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõttes või muus kohas.

3.   Pädev asutus annab loa asjaomase ettevõtte või muu koha taasasustamiseks ainult siis, kui:

a)

kõik lõikes 1 sätestatud asjakohased tauditõrjemeetmed ja laboriuuringud on edukalt lõpule viidud;

b)

on möödunud piisavalt aega, et ennetada tabandunud ettevõtte, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muu koha uuesti saastumist loetellu kantud taudiga, mis põhjustas lõikes 1 osutatud puhangu.

Artikkel 62

Epidemioloogiliselt seotud ettevõtted ja kohad

1.   Pädev asutus laiendab artikli 61 lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmeid muudele ettevõtetele, nende epidemioloogilistele üksustele, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtetele või muudele kohtadele või veovahenditele, kui artikli 57 lõikes 1 sätestatud epidemioloogiline uuring või kliinilise läbivaatuse või laboriuuringute tulemused või muud epidemioloogilised andmed annavad alust kahtlustada, et artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taud, mille suhtes selliseid meetmeid võeti, on levinud nendesse, nendest välja või nende kaudu.

2.   Kui artikli 57 lõikes 1 sätestatud epidemioloogiline uuring näitab, et artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taud on tõenäoliselt pärit teisest liikmesriigist või on tõenäoline, et kõnealune loetellu kantud taud on levinud teise liikmesriiki, teavitab pädev asutus viivitamata kõnealust liikmesriiki ja komisjoni.

3.   Lõikes 2 osutatud juhtudel teevad teiste liikmesriikide pädevad asutused koostööd täiendava epidemioloogilise uuringu osas ja tauditõrjemeetmete kohaldamisel.

Artikkel 63

Tabandunud ja epidemioloogiliselt seotud ettevõtetes ja muudes kohtades kohaldatavate tauditõrjemeetmetega seotud volituste delegeerimine

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju tauditõrjemeetmete kohta, mida pädev asutus peab artiklite 61 ja 62 kohaselt võtma tabandunud ja epidemioloogiliselt seotud ettevõtetes, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtetes või muudes kohtades artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide suhtes, sealhulgas eeskirjad selle kohta, milliseid artikli 61 lõikes 1 osutatud tauditõrjemeetmeid kohaldatakse iga loetellu kantud taudi suhtes.

Nimetatud üksikasjalikud eeskirjad hõlmavad järgmist:

a)

artikli 61 lõike 1 punktides a–e sätestatud tauditõrjemeetmete tingimused ja nõuded;

b)

artikli 61 lõike 1 punktis f sätestatud puhastamise, desinfektsiooni, putuka- ja näriliste tõrje või muude vajalike bioturvameetmete kord, mille puhul täpsustatakse vajaduse korral selleks otstarbeks kasutatavad biotsiidid;

c)

artikli 61 lõike 1 punktides g–h sätestatud proovivõtu ja laboriuuringute tingimused ja nõuded;

d)

artikli 61 lõikes 3 sätestatud taasasustamise üksikasjalikud tingimused ja nõuded;

e)

artiklis 62 sätestatud vajalikud tauditõrjemeetmed, mida võetakse epidemioloogiliselt seotud ettevõtetes, muudes kohtades ja veovahendites.

Artikkel 64

Piirangutsoonide kehtestamine pädeva asutuse poolt

1.   Pädev asutus kehtestab artikli 60 punktis b osutatud piirangutsooni sellise tabandunud ettevõtte, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muu koha ümber, kus artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi puhang on peetavate loomade hulgas esinenud, võttes vajaduse korral arvesse:

a)

taudiprofiili;

b)

piirangutsooni geograafilist asukohta;

c)

piirangutsooni ökoloogilisi ja hüdroloogilisi tegureid;

d)

meteoroloogilisi tingimusi;

e)

siirutajate esinemist, levimist ja tüüpi piirangutsoonis;

f)

artikli 57 lõikes 1 sätestatud epidemioloogilise uuringu tulemusi ja muid uuringuid ning epidemioloogilisi andmeid;

g)

laboriuuringute tulemusi;

h)

kohaldatud tauditõrjemeetmeid;

i)

muid asjakohaseid epidemioloogilisi tegureid.

Vajaduse korral hõlmab piirangutsoon kindla suuruse ja paigutusega kaitse- ja järelevalvetsooni.

2.   Pädev asutus hindab järjepidevalt olukorda ja kui see on artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi leviku ennetamiseks asjakohane, siis:

a)

kohandab piirangutsooni piire;

b)

kehtestab täiendavaid piirangutsoone.

3.   Kui lõikes 1 sätestatud piirangutsoonid hõlmavad rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumi, teevad kõnealuste liikmesriikide pädevad asutused koostööd nende piirangutsoonide kehtestamisel.

4.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad piirangutsoonide, sh kaitse- ja järelevalvetsoonide kehtestamise ja muutmise üksikasjalikke eeskirju.

Artikkel 65

Tauditõrjemeetmed piirangutsoonis

1.   Selleks et ennetada artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi edasist levikut, tagab pädev asutus asjaomases piirangutsoonis ühe või mitme järgmise tauditõrjemeetme võtmise vastavalt riiklikele nõuetele eravaldusele juurdepääsu võimaldamise kohta:

a)

selliste ettevõtete, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtete või muude kohtade kindlaksmääramine, kus on kõnealuse loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvaid peetavaid loomi;

b)

selliste ettevõtete, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtete või muude kohtade külastamine, kus on kõnealuse loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvaid peetavaid loomi, ning vajaduse korral uuringud, proovide võtmine ja proovide laboriuuring;

c)

selliste tingimuste kehtestamine, mille alusel inimesed, loomad, tooted, sööt, sõidukid või muu selline materjal või aine, mis võib olla saastunud ja aidata kaasa kõnealuse loetellu kantud taudi levikule, võivad piirangutsoonis või sellest välja liikuda ja mille alusel toimub vedu läbi piirangutsooni;

d)

bioturvanõuded:

i)

loomsete saaduste tootmisele, töötlemisele ja turustamisele;

ii)

loomsete kõrvalsaaduste kogumisele ja kõrvaldamisele;

iii)

loomse paljundusmaterjali kogumisele, säilitamisele ja käitlemisele;

e)

peetavate loomade vaktsineerimine ja ravimine muude veterinaarravimitega vastavalt artikli 46 lõikele 1 ning artikli 47 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele;

f)

puhastamine, desinfektsioon, putuka- ja näriliste tõrje või muud vajalikud bioturvameetmed;

g)

toiduettevõtte määramine või vajaduse korral heakskiitmine piirangutsoonist pärit loomade tapmiseks või loomsete saaduste käitlemiseks;

h)

loomade, loomse paljundusmaterjali või loomsete saaduste liikumise identifitseerimis- ja jälgitavusnõuded;

i)

muud vajalikud bioturvameetmed ja riskimaandamismeetmed, et minimeerida kõnealuse loetellu kantud taudi levimise riski.

2.   Pädev asutus:

a)

võtab kõik vajalikud meetmed, et anda piirangutsoonis asuvatele isikutele täielikku teavet kehtivate piirangute ja tauditõrjemeetmete laadi kohta;

b)

seab ettevõtjatele vajalikud kohustused, et ennetada asjaomase loetellu kantud taudi edasist levikut.

3.   Selle kindlaksmääramisel, milliseid lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmeid tuleb võtta, võtab pädev asutus arvesse:

a)

taudiprofiili;

b)

tootmisviise;

c)

kõnealuste tauditõrjemeetmete teostatavust, kättesaadavust ja tõhusust.

Artikkel 66

Ettevõtjate kohustused seoses liikumisega piirangutsoonides

1.   Artikli 64 lõikes 1 sätestatud piirangutsoonides võivad ettevõtjad peetavaid loomi ja tooteid ümber paigutada ainult pädeva asutuse loal ja kooskõlas kõnealuse asutuse juhistega.

2.   Artikli 64 lõikes 1 sätestatud piirangutsoonides loomi pidavad ja tooteid hoidvad ettevõtjad annavad pädevale asutusele teada kavandatavatest peetavate loomade ja toodete liikumistest asjaomases piirangutsoonis ja sealt välja. Kui pädev asutus on kehtestanud kooskõlas artikli 65 lõike 2 punktiga b teatamiskohustused, annab asjaomane ettevõtja nende kohustuste kohaselt teavet.

Artikkel 67

Piirangutsooni tauditõrjemeetmetega seotud volituste delegeerimine

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju piirangutsoonis iga artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi suhtes artikli 65 lõike 1 kohaselt võetavate tauditõrjemeetmete kohta, sealhulgas eeskirjad selle kohta, milliseid artikli 65 lõikes 1 osutatud tauditõrjemeetmeid kohaldatakse iga loetellu kantud taudi suhtes.

Nimetatud üksikasjalikud eeskirjad hõlmavad järgmist:

a)

artikli 65 lõike 1 punktides a, c, d, e, g, h ja i sätestatud tauditõrjemeetmete tingimused ja nõuded;

b)

artikli 65 lõike 1 punktis f sätestatud puhastamise, desinfektsiooni, putuka- ja näriliste tõrje või muude vajalike bioturvameetmete kord, mille puhul täpsustatakse vajaduse korral selleks otstarbeks kasutatavad biotsiidid;

c)

vajalik jälgimine, mida tuleb teha pärast tauditõrjemeetmete kohaldamist ja artikli 65 lõike 1 punktis b sätestatud laboriuuringuid;

d)

muud konkreetsed tauditõrjemeetmed artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud konkreetsete loetellu kantud taudide leviku piiramiseks.

Artikkel 68

Tauditõrjemeetmete säilitamine piirangutsoonides ja delegeeritud õigusaktid

1.   Pädev asutus jätkab käesolevas jaos sätestatud tauditõrjemeetmete kohaldamist, kuni on täidetud järgmised tingimused:

a)

on võetud tauditõrjemeetmeid, mis on asjakohased selle artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi korral, mille suhtes piiranguid kohaldatakse;

b)

on tehtud lõplik puhastamine, desinfektsioon, putuka- või näriliste tõrje ja on võetud muud vajalikud bioturvameetmed, mis on asjakohased:

i)

selle artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi korral, mille suhtes tauditõrjemeetmeid kohaldati;

ii)

peetavate loomade tabandunud liigi korral;

iii)

tootmisviisi korral;

c)

piirangutsoonis on toimunud piisav seire, mis vastab artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudile, mille suhtes tauditõrjemeetmeid kohaldati, ja ettevõtte tüübile või asjaomasele kohale ning mis kinnitab kõnealuse loetellu kantud taudi likvideerimist.

2.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju lõikes 1 sätestatud, pädeva asutuse poolt võetavate tauditõrjemeetmete kohta seoses järgmisega:

a)

puhastamise, desinfektsiooni, putuka- ja näriliste tõrje või muude vajalike bioturvameetmete lõplik kord ja vajaduse korral selleks otstarbeks kasutatavad biotsiidid;

b)

puhangujärgselt taudivaba staatuse ennistamiseks teostatava seire korraldus, vahendid, meetodid, sagedus, intensiivsus, loomade sihtpopulatsioon ja proovivõtuviisid;

c)

asjaomase piirangutsooni taasasustamine pärast käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmete lõpuleviimist, võttes arvesse artikli 61 lõikes 3 sätestatud taasasustamise tingimusi.

3.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju lõikes 1 sätestatud, pädeva asutuse poolt võetavate tauditõrjemeetmete kohta seoses muude taudivaba staatuse ennistamiseks vajalike tauditõrjemeetmetega.

Artikkel 69

Erakorraline vaktsineerimine

1.   Kui see on vajalik artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi tõhusaks tõrjeks, mille suhtes tauditõrjemeetmeid kohaldatakse, võib pädev asutus:

a)

välja töötada vaktsineerimiskava;

b)

kehtestada vaktsineerimistsoonid.

2.   Pädev asutus võtab lõikes 1 sätestatud vaktsineerimiskavade ja vaktsineerimistsoonide kehtestamisel arvesse järgmist:

a)

artiklis 43 sätestatud situatsiooniplaanides ette nähtud erakorralise vaktsineerimise nõuded;

b)

artikli 46 lõikes 1 ja artikli 47 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud nõuded vaktsiinide kasutamisele.

3.   Käesoleva artikli lõike 1 punktis b sätestatud vaktsineerimistsoonid vastavad artikli 47 lõike 1 punktide c ja d kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud, loetellu kantud taudide leviku ennetamiseks võetavate riskimaandamismeetmete ja seire nõuetele.

5. jagu

Metsloomad

Artikkel 70

Metsloomad

1.   Kui tabandunud liikmesriigi pädev asutus kahtlustab või kinnitab ametlikult artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemist metsloomadel, teeb ta järgmist:

a)

seirab metsloomapopulatsiooni, kui see on kõnealuse loetellu kantud taudi korral asjakohane;

b)

võtab vajalikke taudiennetus- ja tauditõrjemeetmeid.

2.   Käesoleva artikli lõike 1 punktis b sätestatud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmed võivad hõlmata ühte või mitut artiklites 53–69 sätestatud meedet ning nende korral võetakse arvesse taudiprofiili ja tabandunud metsloomi ning riski taudide edasikandumiseks loomadele ja inimestele.

3.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad:

a)

artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi ametliku kinnituse korral käesoleva artikli lõike 1 punkti a kohaseid seirekriteeriume ja -korda kooskõlas artikliga 27;

b)

artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi ametliku kinnituse korral üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõike 1 punkti b kohaseid taudiennetus- ja tauditõrjemeetmeid.

Nimetatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel võtab komisjon arvesse taudiprofiili ja käesoleva artikli lõikes 1 osutatud loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liike.

6. jagu

Liikmesriikide täiendavad tauditõrjemeetmed, komisjonipoolne kooskõlastamine ja ajutised tauditõrje erieeskirjad

Artikkel 71

Täiendavad tauditõrjemeetmed, tauditõrjemeetmete kooskõlastamine ja 1.–5. jaoga (artiklid 53–70) seotud ajutised tauditõrje erieeskirjad

1.   Liikmesriigid võivad lisaks artiklis 55, artikli 61 lõikes 1, artiklis 62, artikli 65 lõigetes 1 ja 2, artikli 68 lõikes 1 ette nähtud ning artikli 63, artikli 67 ja artikli 68 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud tauditõrjemeetmetele võtta täiendavaid tauditõrjemeetmeid, tingimusel et selliste meetmete võtmisel järgitakse käesolevas määruses sätestatud eeskirju ning nad on vajalikud ja proportsionaalsed artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi leviku ohjamiseks, võttes arvesse:

a)

konkreetseid epidemioloogilisi asjaolusid;

b)

asjaomaste ettevõtete ja muude kohtade tüüpi ja tootmisviisi;

c)

asjaomaste loomade liike ja kategooriaid;

d)

majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi.

2.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni viivitamata:

a)

pädeva asutuse poolt vastavalt artiklitele 58, 59, 61, 62, 64 ja 65, artikli 68 lõikele 1, artiklile 69 ja artikli 70 lõigetele 1 ja 2 ning artiklite 63 ja 67 ning artikli 68 lõike 2 ja artikli 70 lõike 3 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele võetud tauditõrjemeetmetest;

b)

täiendavatest tauditõrjemeetmetest, mida nad on lõike 1 kohaselt võtnud.

3.   Komisjon vaatab kooskõlas käesoleva peatükiga läbi taudialase olukorra ning pädeva asutuse võetud tauditõrjemeetmed ja asjaomase liikmesriigi võetud täiendavad tauditõrjemeetmed ning ta võib rakendusaktidega sätestada piiratud ajaks ja epidemioloogilisele olukorrale kohastel tingimustel tauditõrje erimeetmed, juhul kui:

a)

selgub, et tauditõrjemeetmed ei sobi epidemioloogilise olukorraga;

b)

artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taud levib käesoleva peatüki kohaselt võetud tauditõrjemeetmetele vaatamata.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4.   Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulise tõttu seoses taudiga, mis kujutab endast ülimalt olulise mõjuga esilekerkivat riski, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

2. PEATÜKK

Artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud loetellu kantud taudide tõrjemeetmed

1. jagu

Tauditõrjemeetmed taudikahtluse korral peetavatel loomadel

Artikkel 72

Ettevõtjate ja muude asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikute kohustused seoses artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudidega

1.   Kui kahtlustatakse artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi esinemist peetavatel loomadel, võtavad liikmesriigid lisaks artikli 18 lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustuse täitmisele ja pädeva asutuse poolt artikli 74 lõike 1 kohaste tauditõrjemeetmete võtmiseni meetmeid selle tagamiseks, et ettevõtjad ja muud asjaomased füüsilised ja juriidilised isikud võtavad artikli 74 lõike 1 punktis a ja artikli 74 lõike 4 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides osutatud tauditõrjemeetmeid, et ennetada kõnealuse loetellu kantud taudi levikut nende vastutusel olevatelt tabandunud loomadelt ja nende vastutusel olevatest tabandunud ettevõtetest ja muudest kohtadest muudele tabandumata loomadele või inimestele.

2.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud tauditõrjemeetmeid.

Artikkel 73

Pädeva asutuse poolne uurimine artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi kahtluse korral

1.   Kui kahtlustatakse artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi esinemist peetavatel loomadel, korraldab pädev asutus viivitamata uurimise, et kõnealuse loetellu kantud taudi esinemist kinnitada või välistada.

2.   Lõikes 1 sätestatud uurimise eesmärgil tagab pädev asutus, et:

a)

veterinaarjärelevalve ametnikud teevad asjaomase loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvate peetavate loomade representatiivse valimi kliinilise läbivaatuse;

b)

veterinaarjärelevalve ametnikud võtavad neilt loetellu kantud liikidesse kuuluvatelt peetavatelt loomadelt asjakohased proovid ja muud proovid uuringuteks pädeva asutuse poolt selleks otstarbeks määratud laborites;

c)

sellised määratud laborid teevad uuringud selleks, et kõnealuse loetellu kantud taudi esinemist kinnitada või välistada.

3.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud uurimise eeskirju.

Artikkel 74

Pädeva asutuse esmased tauditõrjemeetmed artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudide korral

1.   Kui pädev asutus kahtlustab peetavatel loomadel artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi, võtab pädev asutus kuni artikli 73 lõikes 1 sätestatud uurimise tulemuste selgumiseni ja artikli 79 kohaste tauditõrjemeetmete võtmiseni järgmisi esmaseid tauditõrjemeetmeid vastavalt riiklikele nõuetele eravaldusele juurdepääsu võimaldamise kohta:

a)

kohaldab tauditõrjemeetmeid kõnealuse loetellu kantud taudi leviku piiramiseks tabandunud territooriumilt, ettevõttest, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõttest või muust kohast;

b)

algatab vajaduse korral epidemioloogilise uuringu, võttes arvesse artikli 57 lõikes 1 sellise uuringu kohta sätestatud eeskirju.

2.   Lisaks lõikes 1 osutatud meetmetele võib pädev asutus kõnealuses lõikes osutatud juhtudel võtta täiendavaid esmaseid tauditõrjemeetmeid, tingimusel et kõnealused meetmed järgivad käesoleva määruse sätteid ja on kooskõlas liidu õigusega.

3.   Lõigetes 1 ja 2 sätestatud esmased tauditõrjemeetmed peavad olema asjakohased ja proportsionaalsed asjaomase loetellu kantud taudiga seotud riskiga, võttes arvesse:

a)

taudiprofiili;

b)

tabandunud peetavaid loomi;

c)

selle liikmesriigi, tsooni, bioturvarühmiku või ettevõtte tervisestaatust, kus loetellu kantud taudi esinemist kahtlustatakse;

d)

artikli 55 lõikes 1 ja artiklis 56 ning artikli 55 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud esmaseid tauditõrjemeetmeid.

4.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taude käsitlevaid eeskirju, mis täiendavad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud eeskirju, võttes seejuures arvesse lõikes 3 osutatud asjaolusid seoses:

a)

esmaste tauditõrjemeetmetega, mis tuleb võtta lõike 1 punktis a sätestatud loetellu kantud taudi leviku ennetamiseks;

b)

lõike 1 punktis a muude ettevõtete, nende epidemioloogiliste üksuste, toidu- või sööda- ja loomsete kõrvalsaaduste ettevõtete suhtes sätestatud esmaste tauditõrjemeetmete kohaldamisega;

c)

ajutiste taudiprofiiliga sobivate piirangutsoonide kehtestamisega.

Artikkel 75

Artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudide esmaste tauditõrjemeetmete läbivaatamine ja laiendamine

Artikli 74 lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmed:

a)

vaatab pädev asutus vajaduse korral läbi, lähtudes artikli 73 lõikes 1 sätestatud uurimise ja vajaduse korral artikli 74 lõike 1 punktis b sätestatud epidemioloogilise uuringu tulemustest;

b)

laiendatakse vajaduse korral täiendavalt muudele kohtadele, nagu on osutatud artikli 74 lõike 4 punktis b.

Artikkel 76

Ettevõtjate ja muude asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikute kohustused ning pädeva asutuse meetmed artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi kahtluse korral

1.   Artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi esinemise kahtluse korral liikmesriigis, kes on valinud likvideerimisprogrammi, mis hõlmab tema territooriumi asjaomaseid osi või tsoone või bioturvarühmikuid, nagu on sätestatud artikli 31 lõikes 2, võtab kõnealune liikmesriik meetmeid selle tagamiseks, et ettevõtjad ja muud asjaomased füüsilised ja juriidilised isikud võtavad artikli 72 lõikes 1 sätestatud asjakohaseid meetmeid kuni pädeva asutuse poolt käesoleva artikli lõike 2 kohaste tauditõrjemeetmete võtmiseni.

2.   Kui lõikes 1 osutatud loetellu kantud taudi likvideerimise valinud liikmesriigi pädev asutus kahtlustab kõnealuse taudi esinemist peetavatel loomadel, teeb ta järgmist:

a)

korraldab viivitamata uurimise, et artikli 73 lõigete 1 ja 2 kohaselt kinnitada või välistada kõnealuse loetellu kantud taudi esinemist;

b)

võtab kuni punktis a sätestatud uurimise tulemuste selgumiseni ja kuni artikli 80 lõike 1 kohaste tauditõrjemeetmete võtmiseni artikli 74 lõigetes 1 ja 2 sätestatud esmaseid tauditõrjemeetmeid.

3.   Pädev asutus vaatab läbi ja pikendab lõike 2 punktis b osutatud esmaseid tauditõrjemeetmeid kooskõlas artikliga 75.

4.   Käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse taudivaba staatuse säilitamiseks ka liikmesriikides või tsoonides, mis on saanud taudivaba staatuse kooskõlas artikliga 36, või bioturvarühmikutes, mis on saanud taudivaba staatuse kooskõlas artikli 37 lõikega 2.

5.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte üksikasjalike eeskirjade kohta, millega täiendatakse eeskirju seoses:

a)

lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmetega;

b)

lõike 2 punktis a sätestatud uurimisega;

c)

esmaste tauditõrjemeetmetega, mis tuleb võtta lõike 2 punktis b sätestatud loetellu kantud taudi leviku ennetamiseks.

2. jagu

Taudi kinnitamine peetavatel loomadel

Artikkel 77

Ametlik taudikinnitus pädeva asutuse poolt

1.   Pädev asutus toetub artikli 9 lõike 1 punktides b või c osutatud loetellu kantud taudi ametlikul kinnitamisel järgmisele teabele:

a)

artikli 73 lõikes 2 sätestatud kliiniliste ja laboriuuringute tulemused;

b)

vajaduse korral artikli 74 lõike 1 punktis b sätestatud epidemioloogiline uuring;

c)

muud kättesaadavad epidemioloogilised andmed.

2.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad nõudeid, mis peavad lõikes 1 osutatud ametliku kinnituse saamiseks täidetud olema.

Artikkel 78

Esmaste tauditõrjemeetmete lõpetamine, kui taudi esinemine on välistatud

Pädev asutus jätkab artikli 74 lõikes 1, artiklis 75 ja artikli 76 lõike 2 punktis b sätestatud esmaste tauditõrjemeetmete kohaldamist seni, kuni kõnealuse loetellu kantud taudi esinemine on artikli 77 lõike 1 kohaselt ja artikli 77 lõike 2 alusel vastuvõetud eeskirjade kohaselt välistatud.

3. jagu

Tauditõrjemeetmed taudi esinemise kinnitamise korral peetavatel loomadel

Artikkel 79

Pädeva asutuse tauditõrjemeetmed artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudide korral

Kui artikli 77 lõike 1 kohaselt kinnitatakse ametlikult, et peetavate loomade hulgas on tekkinud artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi puhang, teeb pädev asutus asjaomases liikmesriigis, tsoonis või bioturvarühmikus lähtuvalt kõnealusest puhangust järgmist:

a)

kohaldab artikli 31 lõikes 1 kõnealuse taudi jaoks sätestatud kohustuslikus likvideerimisprogrammis ette nähtud tauditõrjemeetmeid või

b)

kui liikmesriik või tsoon või bioturvarühmik on vastavalt artikli 36 või artikli 37 kohaselt saanud taudivaba staatuse:

i)

võtab proportsionaalselt kõnealuse loetellu kantud taudiga seotud riskiga ühe või mitu artiklites 53–69 sätestatud meetmetest ning

ii)

algatab vajaduse korral kõnealuse loetellu kantud taudi kohustusliku likvideerimisprogrammi.

Artikkel 80

Pädeva asutuse tauditõrjemeetmed artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudide korral

1.   Kui artikli 77 lõike 1 kohaselt kinnitatakse ametlikult, et peetavate loomade hulgas on tekkinud artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi puhang liikmesriigis, kes on valinud kõnealuse loetellu kantud taudi ja kõnealuse puhangu suhtes asjakohase likvideerimisprogrammi, mis hõlmab tema territooriumi asjaomaseid osi või tsoone või bioturvarühmikuid, nagu on sätestatud artikli 31 lõikes 2, kohaldab pädev asutus valikulises likvideerimisprogrammis sätestatud tauditõrjemeetmeid.

2.   Pädev asutus võib võtta täiendavaid tauditõrjemeetmeid lisaks lõikes 1 sätestatud meetmetele, mis võivad hõlmata ühte või mitut artiklites 53–69 sätestatud meedet ja peavad olema proportsionaalsed asjaomase loetellu kantud taudiga seotud riskiga ning nende puhul võetakse arvesse:

a)

taudiprofiili;

b)

tabandunud peetavaid loomi;

c)

majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid.

3.   Kui artikli 77 lõike 1 kohaselt kinnitatakse ametlikult, et peetavate loomade hulgas on tekkinud artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi puhang liikmesriigis, tsoonis või bioturvarühmikus, mis on saanud artikli 36 või 37 kohaselt taudivaba staatuse, ning selleks, et säilitada see staatus, võtab pädev asutus ühe või mitu artiklites 53–69 sätestatud meetmetest. Kõnealused meetmed peavad olema proportsionaalsed asjaomase loetellu kantud taudiga seotud riskiga ning nende puhul võetakse arvesse:

a)

taudiprofiili;

b)

tabandunud peetavaid loomi;

c)

majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid.

4. jagu

Metsloomad

Artikkel 81

Tauditõrjemeetmed artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudide metsloomadel esinemise korral

Kui tabandunud liikmesriigi pädev asutus kahtlustab või kinnitab ametlikult artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi metsloomade hulgas, teeb ta liikmesriigi kogu territooriumil, asjaomasel alal või asjaomases tsoonis lähtuvalt kõnealusest puhangust järgmist:

a)

kohaldab artikli 30 lõikes 1 kõnealuse taudi jaoks sätestatud kohustuslikus likvideerimisprogrammis ette nähtud tauditõrjemeetmeid või

b)

algatab kohustusliku likvideerimisprogrammi, kui artikli 31 lõikes 1 asjaomase loetellu kantud taudi jaoks sätestatud likvideerimisprogrammi ei ole veel kohaldatud, kuna eelnevalt taudi ei olnud või oli taudivabadus, ning kui meetmed on metsloomade puhul vajalikud, et tõrjuda ja ennetada kõnealuse taudi levikut.

Artikkel 82

Tauditõrjemeetmed artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudide metsloomadel esinemise korral

1.   Kui pädev asutus kahtlustab või kinnitab ametlikult artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi esinemist metsloomadel ja tabandunud liikmesriik on valinud kõnealuse taudi likvideerimise ning tingimusel, et artikli 31 lõikes 2 kõnealuse loetellu kantud taudi jaoks sätestatud valikulises likvideerimisprogrammis on ette nähtud metsloomadel esinemise korral võetavad meetmed, kohaldab pädev asutus kõnealuses valikulises likvideerimisprogrammis sätestatud tauditõrjemeetmeid nimetatud kahtluse või ametliku kinnituse korral liikmesriigi kogu territooriumil, asjaomasel alal või asjaomases tsoonis.

2.   Pädev asutus võib võtta täiendavaid tauditõrjemeetmeid lisaks lõikes 1 sätestatud meetmetele, mis võivad hõlmata ühte või mitut artiklites 53–69 sätestatud meedet ja peavad olema proportsionaalsed asjaomase loetellu kantud taudiga seotud riskiga ning nende puhul võetakse arvesse:

a)

taudiprofiili;

b)

tabandunud metsloomi ja riski, et taudid kanduvad üle loomadele ja inimestele, ning

c)

majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju.

3.   Kui kinnitatakse ametlikult, et metsloomade hulgas on tekkinud artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi puhang liikmesriigis, tsoonis või bioturvarühmikus, mis on saanud artikli 36 või 37 kohaselt taudivaba staatuse, ning selleks, et säilitada taudivaba staatus, võtab pädev asutus ühe või mitu artiklites 53–69 sätestatud meetmetest. Kõnealused meetmed peavad olema proportsionaalsed asjaomase loetellu kantud taudiga seotud riskiga ning nende puhul võetakse arvesse:

a)

taudiprofiili;

b)

tabandunud metsloomi ja riski, et taudid kanduvad edasi loomadele ja inimestele;

c)

kui asjakohane on taudi esinemine metsloomadel peetavate loomade tervisestaatuse suhtes ja

d)

majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju.

5. jagu

Komisjonipoolne kooskõlastamine ja ajutised tauditõrje erieeskirjad

Artikkel 83

Komisjonipoolne meetmete kooskõlastamine ja 1.–4. jaoga seotud ajutised tauditõrje erieeskirjad

1.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni:

a)

pädevate asutuste poolt kooskõlas artikli 77 lõikega 1, artiklitega 78, 79 ja 81 ning artikli 77 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega võetavatest tauditõrjemeetmetest artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi suhtes;

b)

pädevate asutuste poolt kooskõlas artikli 77 lõikega 1, artikliga 78, artikli 80 lõikega 1 ja artikliga 82 ning artikli 77 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega võetavatest tauditõrjemeetmetest artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi suhtes.

2.   Komisjon vaatab läbi taudialase olukorra ning pädeva asutuse poolt käesoleva peatüki kohaselt võetud tauditõrjemeetmed ning võib rakendusaktidega artikli 9 lõike 1 punktis b või c osutatud loetellu kantud taudide suhtes sätestada piiratud ajaks ja epidemioloogilisele olukorrale vastavatel tingimustel tauditõrjemeetmeid käsitlevad erieeskirjad, juhul kui:

a)

selgub, et kõnealused pädeva asutuse võetud tauditõrjemeetmed ei sobi epidemioloogilise olukorraga;

b)

kõnealune loetellu kantud taud levib käesoleva peatüki kohaselt võetud tauditõrjemeetmetele vaatamata.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3.   Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud ülimalt olulist riski tekitava artikli 9 lõike 1 punktis b või c osutatud loetellu kantud taudiga, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

IV OSA

REGISTREERIMINE, HEAKSKIITMINE, JÄLGITAVUS JA LIIKUMINE

I JAOTIS

MAISMAALOOMAD, LOOMNE PALJUNDUSMATERJAL JA MAISMAALOOMADE SAADUSED

1. PEATÜKK

Registreerimine, heakskiitmine, arvestuse pidamine ja registrid

1. jagu

Ettevõtete ja teatavate ettevõtjate liikide registreerimine

Artikkel 84

Ettevõtjate kohustus ettevõtteid registreerida

1.   Maismaaloomade pidamise või loomse paljundusmaterjali kogumise, tootmise, töötlemise või säilitamise ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad enne sellise tegevuse alustamist selleks, et registreerida oma ettevõtted artikli 93 kohaselt, tegema järgmist:

a)

teavitama pädevat asutust igast sellisest tema vastutusel olevast ettevõttest;

b)

andma pädevale asutusele järgmist teavet:

i)

asjaomase ettevõtja nimi ja aadress;

ii)

ettevõtja asukoht ja ta rajatiste kirjeldus;

iii)

nende maismaaloomade, keda on kavas ettevõttes pidada, või seal oleva loomse paljundusmaterjali kategooriad, liigid ja arv või hulk ning ettevõtte tootmisvõimsus;

iv)

ettevõtte tüüp ja

v)

muud ettevõttega seotud aspektid, mis on asjakohased ettevõttest tuleneva riski kindlaksmääramisel.

2.   Lõikes 1 osutatud ettevõtteid käitavad ettevõtjad teavitavad pädevat asutust:

a)

lõike 1 punktis b osutatud asjaoludega seotud muutustest asjaomases ettevõttes;

b)

tegevuse lõpetamisest ettevõtja poolt või asjaomase ettevõtte tegevuse lõpetamisest.

3.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teavet ei pea esitama ettevõtted, mille suhtes kohaldatakse artikli 94 lõike 1 kohast heakskiitmist.

Artikkel 85

Erandid ettevõtjate kohustusest ettevõtteid registreerida

Erandina artikli 84 lõikest 1 võivad liikmesriigid vabastada registreerimisnõudest teatavad ettevõtete kategooriad, mis ei kujuta endast olulist riski, nagu on ette nähtud artikli 86 lõike 2 kohaselt vastu võetud rakendusaktis. Liikmesriik teavitab komisjoni sellistest eranditest.

Artikkel 86

Rakendamisvolitused, mis on seotud ettevõtjate kohustusega ettevõtteid registreerida

1.   Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtjate poolt artikli 84 lõike 1 kohaseks ettevõtete registreerimiseks esitatavat teavet, sealhulgas kehtestada tähtaja sellise teabe esitamiseks.

2.   Komisjon kehtestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad sellist tüüpi ettevõtteid, mida liikmesriigid võivad artikli 85 kohasest registreerimisnõudest vabastada, tuginedes järgnevale:

a)

asjaomases ettevõttes peetavate maismaaloomade ja seal oleva loomse paljundusmaterjali liigid, kategooriad ja arv ning kõnealuse ettevõtte tootmisvõimsus;

b)

ettevõtte tüüp ja

c)

peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali toomine ettevõttesse ja ettevõttest välja viimine.

3.   Käesolevas artiklis osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 87

Peetavate kabiloomade vedajate registreerimiskohustus ja delegeeritud õigusaktid

1.   Selleks et olla artikli 93 kohaselt registreeritud, peavad peetavate kabiloomade vedajad, kes veavad kõnealuseid loomi liikmesriikide vahel või liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel, enne oma tegevuse alustamist:

a)

teavitama pädevat asutust oma tegevusest;

b)

andma pädevale asutusele järgmist teavet:

i)

asjaomase vedaja nimi ja aadress;

ii)

nende peetavate kabiloomade kategooriad, liigid ja arv, keda on kavas vedada;

iii)

veoliik;

iv)

veovahend.

2.   Lõikes 1 osutatud vedajad peavad pädevat asutust teavitama:

a)

lõike 1 punktis b osutatud küsimusi käsitlevatest muutustest;

b)

veotegevuse lõppemisest.

3.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud eeskirjade täiendamist, pannes muud liiki vedajatele, kelle veotegevus kujutab endast erilist või olulist riski teatavatele loomaliikidele või -kategooriatele, kohustuse esitada oma tegevuse registreerimiseks vajalikku teavet.

Artikkel 88

Erandid peetavate kabiloomade vedajate registreerimiskohustusest

Erandina artikli 87 lõikest 1 võivad liikmesriigid vabastada registreerimisnõudest teatavad vedajate kategooriad, kelle veotegevus ei kujuta endast olulist riski, nagu on ette nähtud artikli 89 lõike 2 kohaselt vastu võetud rakendusaktis. Liikmesriik teavitab komisjoni sellistest eranditest.

Artikkel 89

Vedajate registreerimiskohustusega seotud rakendamis volitused

1.   Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad vedajate poolt artikli 87 lõigete 1 ja 3 kohaseks tegevuse registreerimiseks esitatavat teavet, sealhulgas kehtestada tähtaja sellise teabe esitamiseks.

2.   Komisjon kehtestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad sellist liiki vedajaid, kelle liikmesriigid võivad artikli 86 kohasest registreerimisnõudest vabastada, tuginedes järgnevale:

a)

asjaomaste kabiloomade vedamise vahemaad ja

b)

veetavate peetavate kabiloomade kategooriad, liigid ja arv.

3.   Käesolevas artiklis osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 90

Ettevõttest sõltumatu kogumisega tegelevate ettevõtjate registreerimiskohustus

1.   Selleks et saada artikli 93 kohaselt registreeritud, peavad ettevõtjad, kes tegelevad peetavate kabiloomade ja kodulindude ettevõttest sõltumatu kogumisega, sealhulgas loomade ostmise ja müümisega, esitama pädevale asutusele enne oma tegevuse alustamist järgmise teabe:

a)

asjaomase ettevõtja nimi ja aadress;

b)

nende tegevusega hõlmatud peetavate kabiloomade või kodulindude liigid ja kategooriad.

2.   Lõikes 1 osutatud ettevõtjad teavitavad pädevat asutust:

a)

lõikes 1 osutatud küsimusi käsitlevatest muutustest;

b)

tegevuse lõpetamisest asjaomase ettevõtja poolt.

Artikkel 91

Erandid kogumisega tegelevate ettevõtjate registreerimiskohustusest

Erandina artikli 90 lõikest 1 võivad liikmesriigid vabastada registreerimisnõudest teatavad kogumisega tegelevate ettevõtjate kategooriad, mis ei kujuta endast olulist riski, nagu on ette nähtud artikli 92 lõike 2 kohaselt vastu võetud rakendusaktis. Liikmesriik teavitab komisjoni sellistest eranditest.

Artikkel 92

Kogumisega tegelevate ettevõtjate registreerimiskohustusega seotud rakendamisvolitused

1.   Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtjate poolt artikli 90 lõike 1 kohaseks registreerimiseks esitatavat teavet, sealhulgas kehtestada tähtaja sellise teabe esitamiseks.

2.   Komisjon kehtestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad sellist tüüpi ettevõtjaid, keda liikmesriigid võivad artikli 91 kohasest registreerimisnõudest vabastada, tingimusel et selliste ettevõtjate tegevus ei kujuta olulist riski ja tuginedes nende tegevusega hõlmatud peetavate maismaaloomade liikidele, kategooriatele ja arvule.

3.   Käesolevas artiklis osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 93

Pädeva asutuse kohustus seoses registreerimisega

Pädev asutus kannab:

a)

ettevõtted artikli 101 lõikes 1 sätestatud registrisse, kui asjaomane ettevõtja on esitanud artikli 84 lõikes 1 nõutud teabe;

b)

vedajad artikli 101 lõikes 1 sätestatud registrisse, kui asjaomane vedaja on esitanud artikli 87 lõigetes 1 ja 3 nõutud teabe;

c)

ettevõttest sõltumatu kogumisega tegelevad ettevõtjad artikli 101 lõikes 1 sätestatud registrisse, kui asjaomane ettevõtja on esitanud artikli 90 lõikes 1 nõutud teabe.

Pädev asutus annab igale esimese lõigu punktides a–c osutatud ettevõttele, vedajale ja ettevõtjale kordumatu registreerimisnumbri.

2. jagu

Teatavat tüüpi ettevõtete heakskiitmine

Artikkel 94

Teatavat tüüpi ettevõtete heakskiitmine ja delegeeritud õigusaktid

1.   Järgmist tüüpi ettevõtteid käitavad ettevõtjad esitavad pädevale asutusele taotluse artikli 96 lõike 1 kohase heakskiidu saamiseks ja nad ei alusta oma tegevust enne, kui nende ettevõte on artikli 97 lõike 1 kohaselt heaks kiidetud:

a)

kabiloomade ja kodulindude kogumise ettevõtted, kust kõnealused loomad teise liikmesriiki viiakse või kuhu loomad teisest liikmesriigist tuuakse;

b)

veiste, sigade, lammaste, kitsede ja hobuste paljundusmaterjali ettevõtted, kust kõnealuste loomade paljundusmaterjal teise liikmesriiki viiakse;

c)

haudejaamad, kust haudemunad või kodulinnud teise liikmesriiki viiakse;

d)

kodulinde pidavad ettevõtted, kust muuks otstarbeks kui tapmiseks ette nähtud kodulinnud või haudemunad teise liikmesriiki viiakse;

e)

muud tüüpi peetavate maismaaloomade pidamise ettevõtted, mis tuleb heaks kiita vastavalt lõike 3 punkti b alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktis sätestatud eeskirjadele ja mis kujutavad endast olulist riski.

2.   Ettevõtjad lõpetavad tegevuse lõikes 1 osutatud ettevõttes, kui:

a)

pädev asutus lõpetab või peatab oma heakskiidu artikli 100 lõike 2 kohaselt või

b)

asjaomane ettevõte ei suuda artikli 99 lõike 3 kohase tingimusliku heakskiitmise korral täita artikli 99 lõikes 3 osutatud veel täitmata nõudeid ja ei saa artikli 97 lõike 1 kohast lõplikku heakskiitu.

3.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad:

a)

erandeid nõudest, mille kohaselt lõike 1 punktides a–d osutatud tüüpi ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad pädevalt asutuselt taotlema temapoolset heakskiitu, juhul kui kõnealused ettevõtted ei kujuta endast olulist riski;

b)

ettevõtete tüüpe, mis tuleb heaks kiita lõike 1 punkti e kohaselt;

c)

erieeskirju lõike 1 punktis b osutatud loomse paljundusmaterjali ettevõtete tegevuse lõpetamise kohta.

4.   Lõikes 3 sätestatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel koostab komisjon kõnealused õigusaktid tuginedes järgmistele kriteeriumidele:

a)

peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali liigid ja kategooriad ettevõttes;

b)

peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali arv või nende liikide arv ettevõttes;

c)

ettevõtte tüüp ja tootmisviis ning

d)

peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali liikumine sellist tüüpi ettevõtetesse ja neist välja.

Artikkel 95

Kinniste ettevõtete staatuse heakskiitmine

Kinnise ettevõtte staatust soovivaid ettevõtteid käitavad ettevõtjad:

a)

taotlevad pädevalt asutuselt heakskiitu vastavalt artikli 96 lõikele 1;

b)

viivad peetavaid loomi artikli 137 lõikes 1 ja artikli 137 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt oma ettevõttesse või sealt välja alles siis, kui pädev asutus on artiklite 97 ja 99 kohaselt nende ettevõtte kõnealuse staatuse heaks kiitnud.

Artikkel 96

Ettevõtjate kohustus esitada teavet heakskiidu saamise eesmärgil ja rakendusaktid

1.   Oma taotluses ettevõttele artikli 94 lõike 1 ja artikli 95 punkti a kohase heakskiidu saamiseks peavad ettevõtjad esitama pädevale asutusele järgmise teabe:

a)

asjaomase ettevõtja nimi ja aadress;

b)

asjaomase ettevõtte asukoht ja ta rajatiste kirjeldus;

c)

heakskiidu taotlemisel asjakohaste peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali kategooriad, liigid ja arv ettevõttes;

d)

ettevõtte tüüp;

e)

muud ettevõtte eripäraga seotud aspektid, mis on asjakohased ettevõttest tuleneva riski kindlaksmääramisel.

2.   Lõikes 1 osutatud ettevõtteid käitavad ettevõtjad teavitavad pädevat asutust:

a)

lõike 1 punktis a, b või c osutatud küsimusi käsitlevatest muutustest ettevõtetes;

b)

tegevuse lõpetamisest ettevõtja poolt või asjaomase ettevõtte tegevuse lõpetamisest.

3.   Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad teavet, mille ettevõtjad peavad esitama lõike 1 kohastes oma ettevõtete heakskiitmise taotlustes, ning tähtaja lõikes 1 ja lõike 2 punktis b osutatud teabe esitamiseks.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 97

Ettevõtete heakskiitmine ja selle tingimused ning delegeeritud õigusaktid

1.   Pädev asutus annab ettevõtetele artikli 94 lõike 1 ja artikli 95 punkti a kohase heakskiidu ainult siis, kui sellised ettevõtted:

a)

täidavad järgmisi nõudeid (sõltuvalt olukorrast):

i)

karantiin, isolatsioon ja muud bioturvameetmed, võttes arvesse artikli 10 lõike 1 punktis b sätestatud nõudeid ja artikli 10 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirju;

ii)

artikliga 24 ja, sõltuvalt asjaomase ettevõtte tüübist ja seotud riskist, artikliga 25 ette nähtud jälgimisnõuded;

iii)

artiklitega 102 ja 103 ning artiklite 106 ja 107 kohaselt vastu võetud eeskirjadega ette nähtud arvestuse pidamine;

b)

omavad rajatisi ja seadmeid:

i)

mis sobivad taudi sissetoomise ja leviku riski vähendamiseks vastuvõetava tasemeni, võttes arvesse asjaomase ettevõtte tüüpi;

ii)

mille tootmisvõimsus on piisav peetavate maismaaloomade arvu või asjaomase loomse paljundusmaterjali koguse jaoks;

c)

ei kujuta vastuvõetamatut riski taudide levikuks, võttes arvesse rakendatavaid riskimaandamismeetmeid;

d)

omavad asjaomase ettevõtte tegevuse jaoks vajaliku väljaõppega töötajaid;

e)

on võtnud kasutusele süsteemi, mis võimaldab asjaomasel ettevõtjal pädevale asutusele tõendada, et nad täidavad punktide a–d nõudeid.

2.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad:

a)

karantiini, isolatsiooni ja muid lõike 1 punkti a alapunktis i osutatud bioturvameetmeid;

b)

lõike 1 punkti a alapunktis ii osutatud jälgimist;

c)

lõike 1 punktis b osutatud rajatisi ja seadmeid;

d)

lõike 1 punktis d loomse paljundusmaterjali ettevõtete ning kabiloomade ja kodulindude kogumise ettevõtete tegevuse jaoks töötajate ja veterinaararstide suhtes sätestatud vastutust, pädevust ja eriväljaõpet;

e)

pädeva asutuse poolset vajalikku järelevalvet loomse paljundusmaterjali ettevõtete ning kabiloomade ja kodulindude kogumise ettevõtete üle.

3.   Lõikes 2 sätestatud delegeeritud õigusaktidega kehtestatavate eeskirjade koostamisel tugineb komisjon nimetatud eeskirjade puhul järgmisele teabele:

a)

iga ettevõtte tüübiga seotud risk;

b)

heakskiidu taotlemisel asjakohaste, ettevõttes peetavate maismaaloomade liigid ja kategooriad;

c)

asjaomane tootmisviis;

d)

ettevõtte tüüp ja sellistes ettevõtetes peetavate loomade liikide ja kategooriate tüüpilised liikumisskeemid.

Artikkel 98

Ettevõtete heakskiitmise ulatus

Pädev asutus täpsustab ettevõttele artikli 94 lõike 1 või artikli 95 punkti a kohase taotluse alusel artikli 97 lõike 1 kohaselt antud heakskiidus sõnaselgelt:

a)

milliste artikli 94 lõikes 1 ja artiklis 95 ja artikli 94 lõike 3 punkti b kohaselt vastu võetud eeskirjades osutatud ettevõtete tüüpide suhtes heakskiitu kohaldatakse;

b)

milliste peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali liikide ja kategooriate suhtes heakskiitu kohaldatakse.

Artikkel 99

Pädeva asutuse poolt heakskiitmise kord

1.   Pädev asutus kehtestab ettevõtjatele korra, mida nad peavad oma ettevõttele artikli 94 lõike 1, artikli 95 või artikli 96 lõike 1 kohase heakskiidu taotlemisel järgima.

2.   Pärast ettevõtjalt heakskiidu taotluse saamist teeb pädev asutus kooskõlas artikli 94 lõikega 1 või artikli 95 punktiga a kohapealse kontrolli.

3.   Pädev asutus annab heakskiidu, kui täidetud on artiklis 97 ning käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud nõuded.

4.   Kui ettevõte ei täida kõiki artiklis 97 osutatud heakskiitmise nõudeid, võib pädev asutus ettevõtte heaks kiita tingimuslikult, kui asjaomase ettevõtja taotluse ja sellele järgneva pädeva asutuse poolt käesoleva artikli lõike 2 kohaselt tehtud kohapealse kontrolli põhjal selgub, et ettevõte vastab kõigile peamistele nõuetele, mis tagavad piisavalt, et ettevõte ei kujuta endast olulist riski.

5.   Kui pädev asutus on andnud käesoleva artikli lõike 4 kohase tingimusliku heakskiidu, annab ta täieliku heakskiidu alles siis, kui kolme kuu jooksul pärast tingimusliku heakskiidu andmist ettevõttes tehtud teine kohapealne kontroll või ettevõtja poolt kõnealusest kuupäevast kolme kuu jooksul esitatud dokumendid näitavad, et ettevõte vastab kõigile artikli 97 lõikes 1 ja artikli 97 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud heakskiitmise nõuetele.

Kui esimeses lõigus osutatud kohapealne kontroll või dokumendid näitavad, et ilmselgelt on tehtud edusamme, kuid ettevõte ei vasta ikka veel kõigile kõnealustele nõuetele, võib pädev asutus tingimuslikku heakskiitu pikendada. Tingimuslik heakskiit ei tohi siiski kesta kokku üle kuue kuu.

Artikkel 100

Pädeva asutuse antud heakskiidu läbivaatamine, lõpetamine või peatamine

1.   Pädev asutus vaatab asjaomast riski arvestades asjakohase sagedusega artiklite 97 ja 99 kohased ettevõtete heakskiidud läbi.

2.   Kui pädev astus tuvastab ettevõttes tõsiseid puudusi artikli 97 lõikes 1 ja artikli 97 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud nõuete osas ja kõnealust ettevõtet käitav ettevõtja ei suuda anda piisavaid tagatisi kõnealuste puuduste kõrvaldamiseks, algatab pädev asutus ettevõtte heakskiidu lõpetamise menetluse.

Pädev asutus võib siiski ettevõtte heakskiidu lõpetamise asemel peatada, kui ettevõtja suudab tagada, et ta kõrvaldab kõnealused puudused mõistliku aja jooksul.

3.   Pärast lõike 2 kohast peatamist saab heakskiidu anda või taastada ainult siis, kui pädev asutus on veendunud, et ettevõte vastab täielikult kõigile käesolevas määruses selle ettevõtte tüübi suhtes kehtestatud nõuetele.

3. jagu

Pädeva asutuse registrid

Artikkel 101

Pädeva asutuse peetavad registrid

1.   Iga pädev asutus koostab ajakohastatult peetavad registrid, mis hõlmavad:

a)

kõiki tema poolt artikli 93 kohaselt registreeritud ettevõtteid ja ettevõtjaid;

b)

kõiki tema poolt artiklite 97 ja 99 kohaselt heakskiidetud ettevõtteid.

Ta teeb esimese lõigu punktides a ja b osutatud registrid komisjonile ja teiste liikmesriikide pädevatele asutustele kättesaadavaks, kui registrites sisalduv teave on asjakohane peetavate maismaaloomade ja nende loomse paljundusmaterjali liikumiseks liikmesriikide vahel.

Ta teeb esimese lõigu punktis b osutatud heakskiidetud ettevõtete registri avalikkusele kättesaadavaks sel määral, kui registris sisalduv teave on asjakohane peetavate maismaaloomade ja nende loomse paljundusmaterjali liikumiseks liikmesriikide vahel.

2.   Kui see on asjakohane, võib pädev asutus kombineerida lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud registreerimist ja lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud heakskiitmist muul eesmärgil registreerimisega.

3.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad lõike 1 esimese lõigu punktides a ja b ette nähtud registritesse sisestatavat üksikasjalikku teavet ning lõike 1 esimese lõigu punktis b ette nähtud registri kättesaadavust avalikkusele.

4. jagu

Arvestuse pidamine

Artikkel 102

Muid kui loomse paljundusmaterjali ettevõtteid käitavate ettevõtjate arvestuse pidamise kohustus

1.   Ettevõtjad, kes käitavad artikli 93 kohaselt registreerimisele või artikli 97 lõike 1 kohaselt heakskiitmisele kuuluvaid ettevõtteid, peavad ja säilitavad arevestust, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet:

a)

nende ettevõtte peetavate maismaaloomade liigid, kategooriad, arv ja kohaldatavuse korral identifitseerimistunnused;

b)

peetavate maismaaloomade liikumine nende ettevõttesse ja sealt välja, märkides vajaduse korral:

i)

nende päritolu- ja sihtkoha;

ii)

sellise liikumise kuupäeva;

c)

dokumendid, mis peavad artikli 112 punkti b, artikli 113 lõike 1 punkti b, artikli 114 lõike 1 punkti c, artikli 115 punkti b, artikli 117 punkti b, artikli 143 lõigete 1 ja 2 ja artikli 164 lõike 2 kohaselt ning artiklite 118, 120 ning artikli 144 lõike 1 punktide b ja c alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt nende ettevõttesse saabuvate või sealt lahkuvate peetavate maismaaloomadega kaasas olema;

d)

peetavate maismaaloomade suremus nende ettevõttes;

e)

bioturvameetmed, jälgimine, ravi, testide tulemused ja muu asjakohane teave vastavalt:

i)

ettevõttes peetavate maismaaloomade liikidele ja kategooriatele;

ii)

tootmisviisile;

iii)

ettevõtte tüübile ja suurusele;

f)

artikli 25 lõike 1 kohaselt nõutavate loomatervise ülevaatuste tulemused.

Arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või elektrooniliselt.

2.   Asjaomane liikmesriik võib vabastada ettevõtted, kes kujutavad endast vähest riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, nõudest pidada arvestust lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta.

3.   Ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad lõigetes 1 ja 2 sätestatud arvestust asjaomases ettevõttes ja:

a)

teevad selle pädevale asutusele taotluse korral kohe kättesaadavaks;

b)

säilitavad seda pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat.

4.   Erandina lõikest 3 võivad ettevõtjad olla vabastatud nõudest pidada arvestust lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta, kui asjaomasel ettevõtjal:

a)

on juurdepääs artiklis 109 osutatud asjakohaste liikide elektroonilisele andmebaasile ning andmebaas sisaldab juba arvestusega hõlmatavat teavet ning

b)

ajakohane teave sisestatakse otse elektroonilisse andmebaasi.

Artikkel 103

Loomse paljundusmaterjali ettevõtete arvestuse pidamise kohustus

1.   Loomse paljundusmaterjali ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad ja säilitavad arvestust, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet:

a)

loomse paljundusmaterjali tootmiseks kasutatud doonorloomade tõug, vanus, identifitseerimistunnus ja tervisestaatus;

b)

kogutud, toodetud või töödeldud loomse paljundusmaterjali kogumise ja töötlemise või säilitamise aeg ja koht;

c)

loomse paljundusmaterjali identifitseerimistunnused koos üksikasjadega paljundusmaterjali sihtkoha kohta, kui see on teada;

d)

dokumendid, mis peavad asjaomasesse ettevõttesse artikli 162 ja artikli 164 lõike 2 kohaselt ning artikli 162 lõigete 3 ja 4 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt saabuva või sealt lahkuva loomse paljundusmaterjaliga kaasas olema;

e)

vajaduse korral kliiniliste ja laboriuuringute tulemused;

f)

kasutatud laborimeetodid.

2.   Asjaomane liikmesriik võib vabastada ettevõtted, kes kujutavad endast vähest riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, nõudest pidada arvestust lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta.

3.   Loomse paljundusmaterjali ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad lõigetes 1 ja 2 sätestatud arvestust oma ettevõttes ja:

a)

teevad selle pädevale asutusele taotluse korral kohe kättesaadavaks;

b)

säilitavad seda pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat.

Artikkel 104

Vedajate arvestuse pidamise kohustus

1.   Vedajad peavad ja säilitavad arvestust, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet:

a)

ettevõtted, kus nad on käinud;

b)

nende veetud peetavate maismaaloomade kategooriad, liigid ja arv;

c)

kasutatud veovahendi puhastamine, desinfektsioon ja kahjuritõrje;

d)

asjaomaste loomade saatedokumentide andmed, sealhulgas dokumentide arv.

Arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või elektrooniliselt.

2.   Asjaomane liikmesriik võib vabastada vedajad, kes kujutavad endast vähest riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, nõudest pidada arvestust lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta.

3.   Vedajad peavad lõigetes 1 ja 2 ette nähtud arvestust:

a)

viisil, mis võimaldab selle pädevale asutusele taotluse korral kohe kättesaadavaks teha;

b)

pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat.

Artikkel 105

Kogumisega tegelevate ettevõtjate arvestuse pidamise kohustus

1.   Kogumisega tegelevad ettevõtjad, kelle suhtes kehtib artiklis 93 sätestatud registreerimiskohustus, peavad ja säilitavad arvestust, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet:

a)

nende vastutusel olevate peetavate maismaaloomade liigid, kategooriad, arv ja identifitseerimistunnused;

b)

nende vastutusel olevate peetavate maismaaloomade liikumine, märkides asjakohaselt:

i)

nende päritolu- ja sihtkoha;

ii)

sellise liikumise kuupäeva;

c)

dokumendid, mis peavad artikli 112 punkti b, artikli 113 lõike 1 punkti b, artikli 114 lõike 1 punkti c, artikli 115 punkti b, artikli 117 punkti b, artikli 143 lõigete 1 ja 2 ja artikli 164 lõike 2 kohaselt ning artikli 118, artikli 120 ning artikli 144 lõike 1 punktide b ja c alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt nende vastutusel olevate peetavate maismaaloomadega liikumisel kaasas olema;

d)

nende vastutusel olevate peetavate maismaaloomade suremus ning

e)

bioturvameetmed, jälgimine, ravi, testide tulemused ja muu asjakohane teave nende vastutusel olevate peetavate maismaaloomade liikide ja kategooriate kohta.

Arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või elektrooniliselt.

2.   Asjaomane liikmesriik võib vabastada ettevõtjad, kelle tegevus kujutab endast vähest riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, nõudest pidada arvestust käesoleva artikli lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta.

3.   Ettevõtjad:

a)

teevad lõikes 1 osutatud arvestuse pädevale asutusele taotluse korral kättesaadavaks;

b)

säilitavad kõnealust arvestust pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat.

Artikkel 106

Arvestuse pidamisega seotud volituste delegeerimine

1.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad eeskirju, millega täiendatakse artiklites 102, 103, 104 ja 105 sätestatud arvestuse pidamise nõudeid, mis on seotud:

a)

teabega, mille kohta tuleb arvestust pidada lisaks artikli 102 lõikes 1, artikli 103 lõikes 1, artikli 104 lõikes 1 ja artikli 105 lõikes 1 sätestatud teabele;

b)

loomse paljundusmaterjali ettevõttes kogutud, toodetud või töödeldud loomse paljundusmaterjali kohta arvestuse pidamise täiendavate nõuetega pärast seda, kui kõnealune ettevõte on oma tegevuse lõpetanud.

2.   Lõikes 1 sätestatud delegeeritud õigusaktidega kehtestatavaid eeskirju koostades tugineb komisjon nimetatud eeskirjade puhul järgmisele teabele:

a)

iga ettevõtte tüübi või tegevusega seotud risk;

b)

ettevõttes olevate või veetavate peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali liigid ja kategooriad;

c)

ettevõttes kasutatav tootmisviis või tegevuse liik;

d)

asjaomaste loomade tüüpilised liikumisskeemid ja kategooriad;

e)

asjaomase ettevõtja vastutusel olevate peetavate maismaaloomade arv või loomse paljundusmaterjali kogus.

Artikkel 107

Arvestuse pidamise nõuetest tehtavate eranditega seotud rakendamisvolitused

Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtete tüüpe ja ettevõtjaid, kelle liikmesriigid võivad vabastada artiklites 102, 103, 104 ja 105 ette nähtud nõudest pidada arvestust seoses järgmisega:

a)

ettevõtted, kes peavad, või ettevõtjad, kes käitlevad või veavad väikest arvu või hulka peetavaid maismaaloomi või väikest kogust loomset paljundusmaterjali;

b)

peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali liigid ja kategooriad.

Nimetatud rakendusaktide vastuvõtmisel tugineb komisjon nende aktide puhul artikli 106 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2. PEATÜKK

Peetavate maismaaloomade ja loomse paljundusmaterjali jälgitavusnõuded

1. jagu

Peetavad maismaaloomad

Artikkel 108

Liikmesriikide vastutus peetavate maismaaloomade identifitseerimis- ja registreerimissüsteemi loomisel

1.   Liikmesriikidel peab olema süsteem nende peetavate maismaaloomade liikide identifitseerimiseks ja registreerimiseks, kelle puhul on selline süsteem nõutud käesolevas määruses ja selle kohaselt vastu võetud eeskirjades. Sellise süsteemiga nähakse vajaduse korral ette arvestuse pidamine selliste loomade liikumise kohta.

2.   Lõikes 1 osutatud süsteemi loomisel võtavad liikmesriigid arvesse:

a)

asjaomaste peetavate maismaaloomade liike või kategooriaid;

b)

kõnealuste liikide või kategooriatega seotud riski.

3.   Lõikes 1 sätestatud süsteem sisaldab järgmisi elemente:

a)

vahendid peetavate maismaaloomade üksikult või rühmadena identifitseerimiseks;

b)

artiklis 110 osutatud identifitseerimisdokumendid, liikumisdokumendid ja muud peetavate maismaaloomade identifitseerimist ja jälgimist võimaldavad dokumendid;

c)

artikli 102 lõike 1 punktide a ja b kohane ajakohastatud arvestuse pidamine ettevõtetes;

d)

artikli 103 lõike 1 kohane peetavate maismaaloomade elektrooniline andmebaas.

4.   Lõikega 1 ette nähtud süsteem luuakse selliselt, et see:

a)

tagab käesoleva määrusega ette nähtud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete tõhusa kohaldamise;

b)

hõlbustab peetavate maismaaloomade ja nende liikmesriigisisese ja liikmesriikidevahelise liikumise ning liidu territooriumile sisenemise jälgitavust;

c)

tagab kõnealuse süsteemi elementide tõhusa koostalitluse, integreerituse ja ühilduvuse;

d)

tagab, et süsteemi on vajalikul määral kohandatud:

i)

artiklis 22 sätestatud liidusisese teavitamise ja aruandluse elektroonilise teabesüsteemiga;

ii)

TRACESiga;

e)

tagab ühtse lähenemisviisi süsteemiga hõlmatud eri loomaliikidele.

5.   Kui see on asjakohane, võivad liikmesriigid:

a)

kasutada kogu lõikes 1 sätestatud süsteemi või osa sellest muudel kui lõike 4 punktides a ja b osutatud eesmärkidel;

b)

integreerida artiklis 110 osutatud identifitseerimisdokumendid, liikumisdokumendid ja muud dokumendid artikli 143 lõigetes 1 ja 2 ja artikli 151 lõikes 1 ning artikli 144 lõike 1 punktide b ja c ning artikli 151 lõigete 3 ja 4 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud loomatervise sertifikaatidesse või ettevõtja deklaratsiooni;

c)

määrata käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud identifitseerimis- ja registreerimissüsteemi praktiliseks rakendajaks (sealhulgas identifitseerimisdokumentide väljaandjaks ja näidiste koostajaks, nagu on ette nähtud artikli 110 lõike 1 punktides a, b ja c) mõne muu asutuse või anda selleks loa mõnele muule volitatud isikule või füüsilisele isikule.

Artikkel 109

Liikmesriigi kohustus luua peetavate maismaaloomade elektrooniline andmebaas ja seda hallata

1.   Liikmesriigid loovad elektroonilise andmebaasi ja haldavad seda, et registreerida vähemalt:

a)

veise liikidesse kuuluvate peetavate loomadega seotud järgmist teavet:

i)

nende individuaalne identifitseerimistunnus vastavalt artikli 112 punktile a;

ii)

neid pidav ettevõte;

iii)

nende viimine kõnealustesse ettevõtetesse ja neist välja;

b)

lamba- ja kitseliikidesse kuuluvate peetavate loomadega seotud järgmist teavet:

i)

teave nende identifitseerimise kohta vastavalt artikli 113 lõike 1 punktile a ning loomade arv neid pidavas ettevõttes;

ii)

neid pidav ettevõte;

iii)

nende viimine kõnealustesse ettevõtetesse ja neist välja;

c)

sealiikidesse kuuluvate peetavate loomadega seotud järgmist teavet:

i)

teave nende identifitseerimise kohta vastavalt artiklile 115 ning loomade arv neid pidavates ettevõtetes;

ii)

neid pidavad ettevõtted;

iii)

nende viimine ettevõtetesse ja neist välja;

d)

hobuseliikidesse kuuluvate peetavate loomadega seotud järgmist teavet:

i)

nende kordumatu kood vastavalt artiklile 114;

ii)

vajaduse korral artikli 114 lõike 1 punktis b ette nähtud identifitseerimismeetod, mis võimaldab seostada konkreetset looma alapunktis iii osutatud identifitseerimisdokumendiga;

iii)

asjakohased identifitseerimisandmed artikli 114 lõike 1 punkti c kohasest identifitseerimisdokumendist, nagu on kindlaks määratud artiklite 118 ja 120 kohaselt vastu võetud eeskirjades;

iv)

ettevõtted, kus neid loomi harilikult peetakse;

e)

muudesse kui käesoleva lõike punktides a, b, c ja d osutatud liikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomadega seotud teavet, kui see on ette nähtud lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades.

2.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad muude kui käesoleva artikli lõike 1 punktides a, b, c ja d osutatud loomaliikidega seotud teabe registreerimist kõnealuses lõikes osutatud elektroonilisse andmebaasi kõnealuste liikidega seotud konkreetsete ja oluliste riskide tõttu, selleks et:

a)

tagada käesoleva määrusega ette nähtud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete tõhus kohaldamine;

b)

hõlbustada peetavate maismaaloomade, nende liikmesriikidevahelise liikumise ning liidu territooriumile sisenemise jälgitavust.

Artikkel 110

Pädeva asutuse kohustus anda välja identifitseerimisdokumente, liikumisdokumente ja muid peetavate maismaaloomade identifitseerimist ja jälgimist võimaldavaid dokumente

1.   Iga pädev asutus:

a)

annab välja peetavate maismaaloomade identifitseerimisdokumente, kui neid dokumente nõutakse artikli 114 lõike 1 punktis c ja artikli 117 punktis b ning artiklite 118 ja 120 alusel vastu võetud eeskirjades;

b)

annab välja veiste identifitseerimisdokumente, nagu on nõutud artikli 112 punktis b, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid vahetavad elektroonilisi andmeid teiste liikmesriikidega elektroonilise andmevahetussüsteemi kaudu alates kuupäevast, mil komisjon on kinnitanud andmevahetussüsteemi täielikku toimivust;

c)

koostab liikumisdokumentide ja muude peetavate maismaaloomade identifitseerimist ja jälgimist võimaldavate dokumentide näidised, kui seda nõutakse artikli 113 lõike 1 punktis b, artikli 115 punktis b, artikli 117 punktis b ning artiklite 118 ja 120 alusel vastu võetud eeskirjades.

2.   Lõike 1 punkt b ei piira liikmesriike õigust võtta vastu riiklikke eeskirju nendele loomadele loomapasside välja andmise kohta, kes ei ole ette nähtud liikmesriikidevaheliseks liikumiseks.

Artikkel 111

Identifitseerimisvahendeid käsitleva teabe kättesaadavus avalikkusele

Iga pädev asutus teavitab komisjoni järgmisest teabest ja teeb selle avalikkusele kättesaadavaks:

a)

liikmesriikide poolt artikli 109 lõike 1 kohaselt loodud elektrooniliste andmebaaside kontaktpunktid;

b)

asutused või isikud, kes vastutavad identifitseerimisdokumentide, liikumisdokumentide ja muude artikli 110 kohaste dokumentide väljaandmise eest, võttes arvesse artikli 108 lõike 5 punkti c;

c)

identifitseerimisvahendid, mida tuleb kasutada iga peetava maismaalooma liigi ja kategooria korral artikli 112 punkti a, artikli 113 lõike 1 punkti a, artikli 114 lõike 1, artikli 115 punkti a, artikli 117 punkti a kohaselt ning artiklite 118 ja 120 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt;

d)

artiklis 110 osutatud identifitseerimisdokumentide ja muude dokumentide väljaandmiseks ette nähtud vorm.

Artikkel 112

Ettevõtjate kohustus identifitseerida veiseliikidesse kuuluvaid peetavaid loomi

Veiseliikidesse kuuluvaid loomi pidavad ettevõtjad:

a)

tagavad, et kõnealuseid peetavaid loomi saab üksikult identifitseerida mõne füüsilise identifitseerimisvahendi abil;

b)

tagavad, et päritolukoha pädev või määratud asutus või volitatud isik annab kõnealuste peetavate loomade liikmesriikidevahelise liikumise korral välja identifitseerimisdokumendi, välja arvatud juhul, kui on täidetud artikli 110 lõike 1 punktis b esitatud tingimused;

c)

tagavad, et kõnealune identifitseerimisdokument:

i)

on dokument, mida asjaomane ettevõtja hoiab, nõuetekohaselt täidab ja ajakohastab, ning

ii)

on kaasas kõnealuste peetavate maismaaloomadega nende liikumise ajal, kui sellist dokumenti on nõutud punktis b;

d)

kannavad teabe kõnealuste peetavate maismaaloomade asjaomasesse ettevõttesse ja sealt välja viimise ning kõigi kõnealuses ettevõttes toimunud sündide ja surmade kohta artikli 109 lõikes 1 sätestatud elektroonilisse andmebaasi.

Artikkel 113

Ettevõtjate kohustus identifitseerida lamba- ja kitseliikidesse kuuluvaid peetavaid loomi

1.   Lamba- ja kitseliikidesse kuuluvaid peetavaid loomi pidavad ettevõtjad:

a)

tagavad, et kõnealust peetavat looma saab üksikult identifitseerida mõne füüsilise identifitseerimisvahendi abil;

b)

tagavad, et kõnealuseid peetavaid loomi pidavast ettevõttest asjaomase liikmesriigi piires toimuva väljaviimise korral on loomadega kaasas nõuetekohaselt täidetud liikumisdokument, mille on näidise põhjal koostanud ja artikli 110 kohaselt välja andnud pädev asutus;

c)

kannavad kõnealuste peetavate loomade ettevõttesse ja sealt välja viimist käsitleva teabe artikli 109 lõikes 1 sätestatud elektroonilisse andmebaasi.

2.   Liikmesriigid võivad vabastada ettevõtjad nõudest tagada, et lamba- ja kitseliikidesse kuuluvate peetavate loomadega oleks nende territooriumi piires toimuva liikumise ajal kaasas liikumisdokumendid, tingimusel et:

a)

asjaomases liikumisdokumendis olev teave on lisatud artikli 109 lõike 1 kohasesse elektroonilisse andmebaasi;

b)

lamba- ja kitseliikidesse kuuluvate peetavate loomade identifitseerimis- ja registreerimissüsteem tagab liikumisdokumentidega samaväärse jälgitavuse taseme.

Artikkel 114

Ettevõtjate kohustus identifitseerida ja registreerida hobuseliikidesse kuuluvaid peetavaid loomi

1.   Hobuseliikidesse kuuluvaid peetavaid loomi pidavad ettevõtjad tagavad, et kõnealuseid loomi saab üksikult identifitseerida:

a)

kordumatu koodi abil, mis on salvestatud artikli 109 lõikes 1 ette nähtud elektroonilisse andmebaasi;

b)

füüsilise identifitseerimisvahendi või muu meetodi abil, mis seob peetava looma ühemõtteliselt käesoleva lõike punktis c sätestatud ja artikli 110 kohaselt pädeva asutuse poolt välja antud identifitseerimisdokumendiga;

c)

nõuetekohaselt täidetud kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi abil.

2.   Hobuseliikidesse kuuluvaid peetavaid loomi pidavad ettevõtjad tagavad, et kõnealuseid loomi käsitlev teave kantakse artikli 109 lõikes 1 sätestatud elektroonilisse andmebaasi.

Artikkel 115

Ettevõtjate kohustus identifitseerida ja registreerida sealiikidesse kuuluvaid peetavaid loomi

Sealiikidesse kuuluvaid peetavaid loomi pidavad ettevõtjad:

a)

tagavad, et kõnealust peetavat looma saab üksikult identifitseerida füüsilise identifitseerimisvahendi abil;

b)

tagavad, et kõnealuseid peetavaid loomi pidavast ettevõttest asjaomase liikmesriigi piires toimuva väljaviimise korral on loomadega kaasas nõuetekohaselt täidetud liikumisdokument, mille on näidise põhjal koostanud ja artikli 110 lõike 1 punkti b kohaselt välja andnud pädev asutus;

c)

kannavad kõnealuseid loomi pidavat ettevõtet käsitleva teabe artikli 109 lõikes 1 sätestatud elektroonilisse andmebaasi.

Artikkel 116

Sealiikidesse kuuluvate peetavate loomade liikumisega seotud erandid

Erandina artikli 115 punktist b võivad liikmesriigid vabastada ettevõtjad nõudest tagada, et sealiikidesse kuuluvate peetavate loomadega oleks kaasas pädeva asutuse poolt asjaomase liikmesriigi piires toimuvaks liikumiseks näidise põhjal koostatud, nõuetekohaselt täidetud liikumisdokument, tingimusel et:

a)

kõnealuses liikumisdokumendis olev teave sisaldub kõnealuse liikmesriigi poolt artikli 109 lõike 1 kohaselt loodud elektroonilises andmebaasis;

b)

sealiikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade identifitseerimis- ja registreerimissüsteem tagab liikumisdokumentidega samaväärse jälgitavuse taseme.

Artikkel 117

Ettevõtjate kohustus identifitseerida peetavaid maismaaloomi, kes ei kuulu veise-, lamba-, kitse-, sea- ega hobuseliikidesse

Ettevõtjad tagavad, et muudesse kui veise-, kitse-, lamba- ja hobuseliikidesse kuuluvad peetavad maismaaloomad vastavad järgmistele nõuetele, kui seda nõutakse artiklite 118 ja 120 alusel vastu võetud eeskirjades:

a)

nad on identifitseeritud üksikult või rühmadena;

b)

nendega on kaasas nõuetekohaselt täidetud ja ajakohastatud identifitseerimisdokumendid, liikumisdokumendid või muud loomade identifitseerimist ja jälgimist võimaldavaid dokumendid, mis on asjaomase loomaliigi jaoks kohased.

Artikkel 118

Identifitseerimise ja registreerimisega seotud volituste delegeerimine

1.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad:

a)

üksikasjalikke nõudeid peetavate maismaaloomade identifitseerimisvahendite ja -meetodite kohta, mis on sätestatud artikli 112 punktis a, artikli 113 lõike 1 punktis a, artikli 114 lõikes 1, artikli 115 punktis a ja artikli 117 punktis a, sealhulgas nende rakendamise ja kasutamise kohta;

b)

eeskirju teabe kohta, mis peab sisalduma:

i)

artikli 109 lõike 1 punktide a–d kohastes elektroonilistes andmebaasides;

ii)