Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32015L2366

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366, 25. november 2015, makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (EMPs kohaldatav tekst)

OJ L 337, 23.12.2015, p. 35–127 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

In force

ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2015/2366/oj

23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 337/35


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/2366,

25. november 2015,

makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust (1),

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Maksete valdkonna õigusraamistik, mis koosneb eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2007/64/EÜ, (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 924/2009, (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2009/110/EÜ (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) nr 260/2012, (7) on oluliselt kaasa aidanud viimastel aastatel tehtud edusammudele liidu jaemaksete turu integreerimisel. Makseteenuste õigusraamistikku täiendati veelgi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/83/EL, (8) millega konkreetselt piirati jaemüüjate võimalusi võtta klientidelt lisatasu antud maksevahendite kasutamise eest.

(2)

Makseteenuste valdkonna liidu õigusraamistiku läbivaatamise tulemusel võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/751 (9). Kõnealuse määrusega kehtestatakse eelkõige kaardipõhiste maksete eest võetavaid vahendustasusid reguleerivad normid. Määrusega kiirendatakse kaardipõhiste maksete turu tegelikku integreerimist.

(3)

Direktiiv 2007/64/EÜ võeti vastu 2007. aasta detsembris vastavalt komisjoni 2005. aasta detsembri ettepanekule. Sellest ajast peale on jaemaksete turul toimunud märkimisväärseid tehnilisi uuendusi, elektrooniliste ja mobiilimaksete hulk on järsult tõusnud ning turule on jõudnud uut liiki makseteenuseid, mille tulemusel on vaja olemasolevat õigusraamistikku ajakohastada.

(4)

Euroopa Liidu makseteenuste õigusraamistiku läbivaatamise tulemusel, eelkõige direktiivi 2007/64/EÜ mõju analüüsi ning komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta rohelise raamatu „Euroopa integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamine” üle toimunud arutelu käigus selgus, et selline areng on tekitanud olulisi õiguslikke probleeme. Makseturg, eelkõige kaardi-, interneti- ja mobiilimaksed, on olulises osas endiselt riigiti killustatud. Paljud uuenduslikud maksetooted ja -teenused ei kuulu osaliselt või täielikult direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalasse. Lisaks on direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisala turu arengut silmas pidades mõnel juhul jäänud liiga ebamääraseks ja üldiseks või on lihtsalt aegunud; see puudutab eriti direktiivi kohaldamisalast välistatud teatavaid maksete elemente. See on põhjustanud õiguslikku ebakindlust, potentsiaalseid turvariske makseahelas ja teatavates valdkondades ka puudulikku tarbijakaitset. Makseteenuste pakkujatel on olnud keeruline võtta kasutusele uuenduslikke, turvalisi ja hõlpsalt kasutatavaid digitaalseid makseteenuseid ning seeläbi tagada tarbijatele ja jaemüüjatele tõhusate, mugavate ja turvaliste makseviiside kasutamine liidus. Selles kontekstis on siin suur positiivne potentsiaal, mis vajab järjepidevat analüüsi.

(5)

Eriti oluline on turvaliste elektrooniliste maksete integreeritud siseturgu jätkuvalt arendada, et toetada liidu majanduse kasvu ning tagada tarbijatele, kauplejatele ja ettevõtjatele makseteenuste valik ja läbipaistvus, et saada siseturust täielikku kasu.

(6)

Tuleks kehtestada uued nõuded, et täita õiguslik vaakum, suurendada samal ajal õiguslikku selgust ning tagada, et õigusraamistikku kohaldatakse kogu liidus järjepidevalt. Tuleks võrdsustada turul juba olevate ning turule tulevate ettevõtjate tegevustingimused, soodustada uute maksevahendite turu laienemist ning tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse kogu liidu makseteenuste kasutajatele. See peaks tõhustama maksesüsteemi tervikuna ning suurendama makseteenuste valikut ja läbipaistvust, tugevdades samal ajal tarbijate usaldust ühtlustatud makseturu vastu.

(7)

Viimastel aastatel on kogu maailmas suurenenud elektrooniliste maksetega seotud turvariskid. Selle põhjuseks on asjaolu, et elektroonilised maksed on tehniliselt keerulised ning kogu maailmas kasvab elektrooniliste maksete maht ja luuakse uut liiki makseteenuseid. Makseteenuste turu ladusaks toimimiseks peavad makseteenused olema turvalised. Seega tuleks makseteenuste kasutajaid selliste riskide vastu piisavalt kaitsta. Makseteenused on majandus- ja ühiskonnaelu toimimise seisukohalt hädavajalikud.

(8)

Et vältida tarbijate huvide kahjustamist liikmesriikide lähenemisviiside lahknemise tõttu, tuleks käesoleva direktiivi sätteid, mis käsitlevad makseteenuse pakkujate suhtes kehtestatud läbipaistvust ja teabele esitatavaid nõudeid ning makseteenuste pakkumise ja kasutamisega seotud õigusi ja kohustusi, kohaldada, kui see on asjakohane, ka selliste tehingute suhtes, kus üks makseteenuse pakkuja asub väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda (EMP). Kui see on asjakohane, tuleks nimetatud sätteid laiendada kõigile EMPs asuvate makseteenuse pakkujate vahelistele tehingutele, olenemata sellest, millise riigi vääringus tehing tehakse.

(9)

Rahasiire on lihtne makseteenus, mis tavaliselt põhineb sularahal, mille maksja annab makseteenuse pakkujale, kes kannab üle (nt sidevõrgu kaudu) vastava summa makse saajale või teisele makseteenuse pakkujale, kes tegutseb makse saaja nimel. Mõnes liikmesriigis osutavad supermarketid, kauplejad ja teised jaemüüjad avalikkusele sarnast teenust, mis võimaldab maksta kommunaalteenuste arveid ja teisi tavapäraseid majapidamise kuluarveid. Selliseid arvete maksmise teenuseid tuleks käsitada rahasiirdena, kui pädevad asutused ei käsita seda tegevust mõne muu makseteenusena.

(10)

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse maksetehingute vastuvõtmise neutraalne määratlus, et hõlmata lisaks maksekaartide kasutamisele üles ehitatud traditsioonilistele vastuvõtmismudelitele ka erinevad ärimudelid, sh need, millesse on kaasatud rohkem kui üks vastuvõtja. See peaks tagama kauplejatele ühesuguse kaitse, olenemata kasutatud makseinstrumendist, juhul kui tegevus on sama, mis kaarditehingute vastuvõtmine. Makseteenuse pakkujatele pakutavad tehnilised teenused, nagu pelgalt andmete töötlemine või säilitamine või terminalide käitamine, ei peaks olema käsitatav vastuvõtmisena. Lisaks ei näe mõned vastuvõtmismudelid ette rahaliste vahendite tegelikku ülekandmist vastuvõtjalt makse saajale, kuna pooled võivad omavahel kokku leppida muudes arveldusvormides.

(11)

Liikmesriigid rakendavad väga erinevalt maksja või makse saaja nimel kaubandusagendi vahendusel tehtavate maksetehingute välistamist direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalast. Teatavates liikmesriikides kehtib välistus selliste e-kaubanduse platvormide suhtes, mis tegutsevad vahendajana üksikostja ja müüja nimel, ilma et need reaalselt saaksid pidada läbirääkimisi ning sõlmida kaupade ja teenuste ostu- ja müügitehinguid. Välistamise selline kohaldamine ületab nimetatud direktiivis sätestatud kohaldamisala piire ja võib suurendada ohtusid tarbijate jaoks, kuna selliste teenusepakkujate suhtes ei kehti õigusraamistikuga pakutav kaitse. Kohaldamiserinevused moonutavad ka konkurentsi makseturul. Nende probleemidega tegelemiseks tuleks välistamist kohaldada juhul, kui agendid tegutsevad üksnes maksja või üksnes makse saaja nimel, olenemata sellest, kas nende kontol hoitakse klientide rahalisi vahendeid või mitte. Kui agendid tegutsevad nii maksja kui ka makse saaja nimel (nt teatud e-kaubanduse platvormide kaudu), tuleks nad välistada üksnes juhul, kui klientide rahalisi vahendeid ei hoita ühelgi ajahetkel nende kontol.

(12)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada sularahaveoettevõtjate ja sularahahaldusettevõtjate tegevuse suhtes, kui asjaomased tegevused piirduvad rahatähtede ja müntide füüsilise veoga.

(13)

Turu kohta saadud andmetest nähtub, et maksete puhul, millele laieneb piiratud võrgu välistamine, on sageli tegemist suurte mahtude ja summadega ning selle alusel pakutakse tarbijatele sadu või tuhandeid erinevaid tooteid ja teenuseid. See ei ole kooskõlas direktiivis 2007/64/EÜ piiratud võrgu jaoks ettenähtud välistamise eesmärgiga ning see vähendab makseteenuse turvalisust kasutajate, eelkõige tarbijate jaoks, jätab nad ilma õiguskaitsest ning on selgelt ebasoodne reguleeritud turul osalejatele. Selleks et neid riske vähendada, ei tohiks olla võimalik kasutada sama makseinstrumenti maksetehingute tegemiseks eesmärgiga omandada kaupu või teenuseid rohkem kui ühes piiratud võrgus või omandada piiramata valikul kaupu ja teenuseid. Makseinstrumenti tuleks pidada sellises piiratud võrgus kasutatavaks, kui seda saab kasutada järgmistel asjaoludel: esiteks kaupade ja teenuste ostmiseks ainult teatavalt jaemüüjalt või konkreetsest jaemüügiketist; kui asjaomased üksused on otseselt seotud kaupade müügi või teenuste osutamise lepinguga, millega näiteks nähakse ette ühe makselahenduse kasutamine ning kõnealust makselahendust kasutatakse müügipunktides ja see on võimaluse korral esitatud makseinstrumendil, mida asjaomastes müügipunktides on võimalik kasutada; teiseks väga piiratud hulga kaupade või teenuste ostu puhul, kui kasutamise ulatus on tõhusalt piiratud kindla arvu funktsionaalselt seotud kaupade või teenustega, olenemata müügipunkti geograafilisest asukohast; või kolmandaks, kui makseinstrumenti reguleerib riiklik või piirkondlik avaliku sektori asutus konkreetsetel sotsiaalsetel või maksustamisega seotud eesmärkidel, et omandada konkreetseid kaupu või teenuseid.

(14)

Piiratud võrgu välistamisest puudutatud makseinstrumendiks võib olla kaupluse kliendikaart, kütuseostukaart, liikmekaart, ühistranspordikaart, parkimispilet, toidutalong või mõne teenuse kasutamise talong, millest osa on ette nähtud konkreetsete maksu- või tööjõualaste õigusaktidega, mille eesmärk on edendada selliste makseinstrumentide kasutamist sotsiaalvaldkonna õigusaktides sätestatud eesmärkide saavutamiseks. Kui selline sihtotstarbeline makseinstrument muutub üldkasutatavaks makseinstrumendiks, ei tohiks enam kohaldada sellise makseinstrumendi välistamist käesoleva direktiivi kohaldamisalast. Makseinstrumente, mida saab kasutada ostu sooritamiseks loetletud kauplejate kauplustes, ei tohiks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välistada, kuna sellised makseinstrumendid on tavaliselt välja töötatud teenusepakkujate võrkude jaoks, mis pidevalt kasvavad. Piiratud võrgu välistamine peaks kohalduma koos potentsiaalsete makseteenuse pakkujate kohustusega teatada välistamisest puudutatud tegevusest.

(15)

Direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalast on välistatud teatavad telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogia seadmetega sooritatavad maksetehingud, mille puhul võrguoperaator ei toimi üksnes vahendajana digitaalsete kaupade ja teenuste tarnimisel kõnealuste seadmete kaudu, vaid loob nende kaupade ja teenuste puhul ka lisaväärtust. Eelkõige võimaldab see välistamine telefonihelinate ja tasuliste SMS-teenuste arve esitamist operaatori kaudu ja ostu maksumuse lisamist telefoniarvele, mis aitab arendada uusi madala maksumusega digitaalse infosisu ja häälepõhiste teenuste müügil põhinevaid ärimudeleid. Need teenused hõlmavad meelelahutust, nagu näiteks jututoad; allalaaditavaid tooteid, nagu videod, muusika ja mängud; infot, nagu näiteks ilmateade, uudised, spordiuudised, aktsiahinnad, ja numbriinfot, televisiooni- ja raadiosaadetes osalemist, nagu näiteks hääletamine, konkurssidel osalemine ning otse-eetris tagasiside andmine. Turu kohta saadud andmetest ei nähtu, et sellised maksetehingud, mida tarbijad väiksemate maksete tegemisel usaldavad, oleks arenenud üldiseks maksevahendusteenuseks. Asjaomase kohaldamisalast välistamise ebamäärase sõnastuse tõttu on seda liikmesriigiti erinevalt rakendatud, mistõttu puudub ettevõtjatel ja tarbijatel õiguskindlus ning mõnel juhul on see võimaldanud teha piiranguteta välistamise direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalast ka maksevahendusteenustele. Sellest tulenevalt on asjakohane kõnealust kohaldamisalast välistamist selliste teenusepakkujate puhul selgitada ja kitsendada, esitades loetelu maksetehingu liikidest, mille suhtes välistamist kohaldatakse.

(16)

Teatavate telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogia seadmetega sooritatavate maksetehingutega seotud välistus peaks keskenduma konkreetselt digitaalse infosisu ja häälepõhiste teenuste eest tehtavatele mikromaksetele. Tuleks lisada selge viide elektrooniliste piletite ostmisel tehtavatele maksetehingutele, et võtta arvesse maksetega seotud arengut, eelkõige kui kliendid saavad mobiiltelefoni või muid seadmeid kasutades mis tahes asukohast ja igal ajal tellida, omandada ja valideerida elektroonilisi pileteid ning nende eest maksta. Elektroonilised piletid võimaldavad ja hõlbustavad selliste teenuste pakkumist, mida tarbijad võiksid muidu osta paberpileti vormis, ning hõlmavad transporti, meelelahutust, parkimist ja sissepääsu üritustele, kuid välistavad füüsilised kaubad. Need vähendavad seeläbi traditsiooniliste paberpiletite müügi kanalitega seotud tootmis- ja levitamiskulusid ning suurendavad klientide mugavust, pakkudes piletite ostmiseks uusi ja lihtsaid viise. Heategevuslikke annetusi koguvate üksuste koormuse vähendamiseks tuleks selliste annetustega seotud maksetehingud samuti kohaldamisalast välistada. Liikmesriikidel peaks olema kooskõlas siseriikliku õigusega vabadus piirata välistamine registreeritud heategevusorganisatsioonide jaoks kogutud annetustega. Välistamist tuleks tervikuna kohaldada üksnes siis, kui maksetehingute väärtus jääb allapoole kindlaksmääratud piirmäära, et välistamine piirduks selgelt madala riskiprofiiliga maksetega.

(17)

Ühtne euromaksete piirkond (SEPA) on hõlbustanud kogu liitu hõlmavate maksete töötlemise üksuste ja maksete kogumise üksuste loomist, võimaldades tsentraliseerida sama konsolideerimisgrupi maksetehingud. Sellega seoses peaksid maksetehingud, mis teostatakse emaettevõtja ja selle tütarettevõtja vahel või sama emaettevõtja mitme tütarettevõtja vahel samasse konsolideerimisgruppi kuuluva makseteenuse osutaja poolt, olema käesoleva direktiivi kohaldamisalast välistatud. Maksekäsundite kogumist konsolideerimisgrupi nimel emaettevõtja või selle tütarettevõtja poolt edastamiseks makseteenuse osutajale ei peaks pidama makseteenuseks käesoleva direktiivi tähenduses.

(18)

Direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalast on välistatud makseteenused, mida pakuvad kontot haldavatest makseteenuse pakkujatest sõltumatud sularaha- või makseautomaatide käitajad. Selle välistamisega stimuleeriti sõltumatute sularaha- või makseautomaaditeenuste kasvu paljudes liikmesriikides, eelkõige madala asustustihedusega aladel. Selle kiiresti kasvava sularaha- või makseautomaatide turu osa täielik välistamine käesoleva direktiivi kohaldamisalast tekitaks siiski ebaselgust sularaha väljavõtmise tasude osas. Piiriüleste olukordade puhul võib see viia ühe väljavõtmise eest topelttasu nõudmiseni kontot haldava makseteenuse pakkuja ja sularaha- või makseautomaadi käitaja poolt. Sellest tulenevalt, et säilitada sularaha- või makseautomaaditeenuste osutamine, tagades samal ajal selguse sularaha väljavõtmise tasude osas, on asjakohane välistamine säilitada, kuid nõuda sularaha- või makseautomaatide käitajatelt käesoleva direktiivi konkreetsete läbipaistvussätete järgimist. Veelgi enam, sularaha- või makseautomaatide käitajate poolt võetavad teenustasud ei tohiks piirata määruse (EÜ) nr 924/2009 kohaldamist.

(19)

Teenusepakkujad, kes soovivad kasutada välistamist direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisalast, ei ole sageli ametiasutustega nõu pidanud küsimuses, kas nende tegevus kuulub direktiivi kohaldamisalasse, ning on lähtunud omaenda hinnangust. See on viinud teatavate välistamiste erineva kohaldamiseni liikmesriikides. Tundub ka, et makseteenuse pakkujad on mõningaid välistamisi kasutanud oma ärimudelite ümberkujundamiseks selliselt, et nende pakutavad makseteenused jääksid direktiivi kohaldamisalast välja. See võib suurendada makseteenuse kasutajate jaoks riske ja seada siseturul makseteenuse pakkujad ebavõrdsesse olukorda. Seetõttu peaksid teenusepakkujad olema kohustatud teavitama asjakohastest tegevustest pädevaid asutusi, et pädevad asutused saaksid anda hinnangu, kas asjaomaste sätete nõudeid on täidetud, ning tagada eeskirjade ühtse tõlgendamise kogu siseturul. Eelkõige tuleks kõigi piirmäära järgimisel põhinevate välistamiste puhul näha ette teavitamismenetlus, et tagada vastavus konkreetsetele nõuetele.

(20)

Lisaks sellele on oluline lisada nõue, et potentsiaalsed makseteenuse pakkujad teavitaksid pädevaid asutusi tegevustest, mida nad pakuvad piiratud võrgus käesolevas direktiivis sätestatud kriteeriumide alusel, kui maksetehingute väärtus ületab teatavat piirmäära. Pädevad asutused peaksid hindama, kas teavitatud tegevusi võib pidada piiratud võrgus pakutavateks tegevusteks.

(21)

Makseteenuste määratlus peaks olema tehnoloogiliselt neutraalne ning võimaldama uut tüüpi makseteenuste arendamist, tagades nii olemasolevatele kui ka uutele makseteenuse pakkujatele võrdsed tegevustingimused.

(22)

Käesolev direktiiv peaks lähtuma direktiivi 2007/64/EÜ lähenemisviisist, mis hõlmab igat liiki elektroonilisi makseteenuseid. Seetõttu ei oleks asjakohane kohaldada uusi õigusnorme teenuste suhtes, mille puhul rahalised vahendid kantakse üle maksjalt makse saajale või veetakse neid üksnes pangatähtedes ja müntides või kui ülekanne põhineb pabertšekil, pabervekslil, paberlihtvekslil või muul makseinstrumendil või makseteenuse pakkuja või muu isiku antud paberil maksetähikul või -kaardil, millega antakse rahalised vahendid makse saaja käsutusse.

(23)

Käesolevat direktiivi ei peaks kohaldama sularahas tehtud maksetehingute suhtes, kuna sularaha ühtne makseturg on juba olemas. Samuti ei peaks käesolevat direktiivi kohaldama pabertšekkides tehtud maksetehingute suhtes, kuna pabertšekke ei saa nende olemuse tõttu töödelda sama tõhusalt kui teisi maksevahendeid. Nimetatud valdkondades kasutatavad tegevusnormid peaksid siiski põhinema käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtetel.

(24)

On vaja määratleda selliste makseteenuse pakkujate kategooriad, kellel on õigus pakkuda makseteenuseid kogu liidus, nimelt krediidiasutused, kes võtavad oma kasutajatelt vastu hoiuseid, mida saab kasutada maksetehingute rahastamiseks, ja kelle suhtes tuleks jätkuvalt kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2013/36/EL (10) sätestatud usaldatavusnõudeid, ning e-raha asutused, kes väljastavad e-raha, mida saab kasutada maksetehingute rahastamiseks, ja kelle suhtes tuleks jätkuvalt kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis sätestatud 2009/110/EÜ usaldatavusnõudeid, ning makseasutused ja postiteenuse osutajad, kellel on selleks õigus siseriiklike õigusaktide alusel. Selle õigusraamistiku kohaldamine peaks piirduma teenusepakkujatega, kes osutavad makseteenuseid tavalise kutse- või äritegevuse raames kooskõlas käesoleva direktiiviga.

(25)

Käesoleva direktiiviga sätestatakse nõuded, mis käsitlevad maksetehingute täitmist, kui rahalised vahendid on e-raha direktiivis 2009/110/EÜ määratletud tähenduses. Käesolev direktiiv ei reguleeri siiski direktiivis 2009/110/EÜ sätestatud e-raha väljastamist. Seetõttu ei peaks makseasutustel olema lubatud e-raha väljastada.

(26)

Direktiiviga 2007/64/EÜ kehtestati usaldatavusnõuete täitmise kord, mille raames nähti ette ühtne tegevusluba kõigile makseteenuse pakkujatele, kes ei ole seotud hoiuste vastuvõtmise ega e-raha väljastamisega. Seetõttu nähti direktiiviga 2007/64/EÜ ette uus makseteenuse pakkujate kategooria, nimelt makseasutus, kes on selline juriidiline isik, kes ei kuulu ühtegi olemasolevasse kategooriasse, ja nähti ette sellistele asutustele kõikjal liidus makseteenuste osutamiseks tegevusloa andmine rangete ja kõikehõlmavate tingimuste alusel. Seega peaksid kõikjal liidus kehtima selliste teenuste suhtes samad tingimused.

(27)

Pärast direktiivi 2007/64/EÜ vastuvõtmist on tekkinud uut liiki makseteenuseid, eelkõige internetimaksete valdkonnas. Eriti on arenenud makse algatamise teenused e-kaubanduse valdkonnas. Nendel makseteenustel on oma roll e-kaubanduse maksetes, luues tarkvaralise silla kaupleja veebisaidi ja maksja kontot haldava makseteenuse pakkuja internetipanga platvormi vahel, võimaldades algatada internetimakseid kreeditkorralduse alusel.

(28)

Lisaks sellele on tehnoloogia arengu tõttu viimastel aastatel tekkinud ka mitmesuguseid täiendavaid teenuseid, näiteks kontoteabe teenused. Need teenused annavad makseteenuse kasutajale internetis koondteavet ühe või mitme maksekonto kohta, mida haldavad üks või mitu muud makseteenuse pakkujat ja millele saab ligi konkreetset kontot haldava makseteenuse pakkuja kasutajaliideste kaudu. Makseteenuse kasutaja on seega võimeline saama mis tahes ajal ülevaate oma finantsolukorrast. Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada ka nende teenuste suhtes, et tagada tarbijate jaoks nende makse- ja kontoandmete piisav kaitse ning õiguskindlus seoses kontoteabe teenuse pakkujate staatusega.

(29)

Makse algatamise teenused võimaldavad makse algatamise teenuse pakkujal anda makse saajale kindlustunde, et makse on algatatud eesmärgiga motiveerida makse saajat põhjendamatu viivituseta asjaomast kaupa kättesaadavaks tegema või asjaomast teenust osutama. Sellised teenused pakuvad nii kauplejate kui ka tarbijate jaoks odavat lahendust ja võimaldavad tarbijatel sooritada interneti teel sisseoste, isegi kui neil ei ole maksekaarti. Kuna makse algatamise teenuste suhtes praegu direktiivi 2007/64/EÜ ei kohaldata, ei tarvitse pädev asutus nende üle järelevalvet teostada ning nad ei ole kohustatud järgima direktiivi 2007/64/EÜ. See tekitab mitmesuguseid õiguslikke probleeme, näiteks tarbijakaitse, turvalisuse ja vastutuse, konkurentsi ning andmekaitse valdkonnas, eelkõige seoses makseteenuse kasutaja andmete kaitsmisega vastavalt liidu andmekaitse eeskirjadele. Seepärast tuleks neid probleeme reguleerida käesolevate uute õigusnormidega.

(30)

Kliendi turvaliseks autentimiseks makseteenuse kasutaja või makse algatamise teenuse pakkuja poolt kasutatakse tavaliselt isikustatud turvavolitusi, mille on väljastanud konkreetset kontot haldavad makseteenuse pakkujad. Makse algatamise teenuse pakkujad ei astu kontot haldavate makseteenuse pakkujatega tingimata lepingulistesse suhetesse ning olenemata makse algatamise teenuse pakkujate poolt kasutatavast ärimudelist, peaksid kontot haldavad makseteenuse pakkujad võimaldama makse algatamise teenuse pakkujatel tugineda kontot haldavate makseteenuse pakkujate poolt pakutavatele autentimisprotseduuridele, et algatada maksja nimel konkreetne makse.

(31)

Üksnes makse algatamise teenuse pakkumise korral ei hoita kasutaja rahalisi vahendeid makseahela üheski etapis makse algatamise teenuse pakkuja kontol. Kui makse algatamise teenuse pakkuja kavatseb pakkuda makseteenuseid, millega seoses ta hoiab oma kontol makseteenuse kasutaja rahalisi vahendeid, peaks ta taotlema nende teenuste osutamiseks täieliku loa.

(32)

Makse algatamise teenused põhinevad makse algatamise teenuse pakkujate otsesel või kaudsel juurdepääsul maksjate kontodele. Kontot haldav makseteenuse pakkuja, kes tagab kaudse juurdepääsu mehhanismi, peaks võimaldama makse algatamise teenuse pakkujatele ka otsest juurdepääsu.

(33)

Käesoleva direktiivi eesmärk peaks olema tagada turu järjepidevus, võimaldades olemasolevatel ja uutel teenusepakkujatel, olenemata nende kasutatavast ärimudelist, pakkuda oma teenuseid selge ja ühtlustatud õigusraamistiku alusel. Kuni nende normide kohaldamiseni, ilma et see piiraks vajadust tagada maksetehingute turvalisus ja tarbijate kaitse ilmse pettuseohu eest, peaksid liikmesriigid, komisjon, Euroopa Keskpank (EKP) ja Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), mis asutati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (11) (EBA), tagama kõnealusel turul õiglase konkurentsi ilma ühtegi olemasolevat turuosalist põhjendamatult diskrimineerimata. Makse algatamise teenuseid peaks olema võimeline pakkuma iga makseteenuse pakkuja, sealhulgas makseteenuse kasutaja kontot haldav makseteenuse pakkuja.

(34)

Käesoleva direktiiviga ei muudeta oluliselt makseasutusele tegevusloa andmise ja selle kehtimise tingimusi. Sarnaselt direktiivile 2007/64/EÜ kuuluvad tingimuste hulka usaldatavusnõuded, mis on proportsionaalsed nende asutuste äritegevusega seotud operatsiooni- ja finantsriskidega. Sellega seoses on vaja kindlat korda, mille kohaselt nõutakse algkapitali kombineerituna pideva tegevuspõhise kapitaliga ja mille võiks põhjalikumalt välja töötada sobival ajal, sõltuvalt turu vajadustest. Kuna eksisteerib valik erinevaid makseteenuseid, peaks käesoleva direktiivi kohaselt olema lubatud erinevad meetodid koos järelevalveasutuse teatava kaalutlusõigusega, tagamaks, et sarnaseid riske käsitletakse samal viisil kõigi makseteenuse pakkujate puhul. Makseasutustele kehtestatud nõuded peaksid kajastama asjaolu, et makseasutused tegelevad rohkem spetsialiseerunud ja piiratud tegevusvaldkonnas ning seega on nende riskid kitsamad ja kergemini jälgitavad ning kontrollitavad kui krediidiasutuste mitmesugustest tegevustest tulenevad riskid. Eelkõige tuleks keelata makseasutustel võtta kasutajatelt vastu hoiuseid, samuti tuleks lubada makseasutustel kasutada makseteenuse kasutajatelt saadud rahalisi vahendeid vaid makseteenuse osutamiseks. Usaldatavusnõuded, sealhulgas nõutav algkapital, peaksid olema kooskõlas makseasutuse pakutava makseteenusega seotud riskidega. Makseteenuse pakkujaid, kes pakuvad üksnes makse algatamise teenust, tuleks algkapitali osas käsitada keskmise riskitasemega teenusepakkujatena.

(35)

Makse algatamise teenuse pakkujad ja kontoteabe teenuse pakkujad, kui nad osutavad üksnes neid teenuseid, ei hoia klientide rahalisi vahendeid oma kontol. Sellest tulenevalt oleks ebaproportsionaalne kehtestada nende uute turuosaliste suhtes omavahendite nõudeid. Siiski on oluline, et nad oleksid võimelised täitma oma tegevustest tulenevaid kohustusi. Seetõttu tuleks nõuda neilt kas kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise olemasolu. EBA peaks kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 töötama välja suunised kriteeriumide kohta, mille alusel liikmesriigid kehtestavad kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtuse. EBA ei tohiks eristada kutsealast vastutuskindlustust ja võrreldavat tagatist, kuna need peaksid olema omavahel asendatavad.

(36)

Selleks et vältida asutamisõiguse rikkumisi, on vaja nõuda, et liikmesriigis tegevusluba taotlev makseasutus teostab vähemalt osa oma makseteenustega seotud äritegevusest kõnealuses liikmesriigis.

(37)

Tuleks sätestada, et makseteenuse kasutajate rahalisi vahendeid tuleb hoida eraldi makseasutuse rahalistest vahenditest. Kaitsenõudeid on vaja juhul, kui makseteenuse kasutajate rahalisi vahendeid hoitakse makseasutuse kontol. Kui sama makseasutus täidab maksetehingu nii maksja kui ka makse saaja jaoks ning maksjale antakse krediidiliin, võiks olla asjakohane kaitsta rahalisi vahendeid makse saaja kasuks, kui need vahendid on makse saaja nõue makseasutusele. Makseasutuste suhtes tuleks kohaldada ka tõhusaid rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid nõudeid.

(38)

Käesoleva direktiiviga ei muudeta makseasutuste raamatupidamise aruandluskohustust ega nende raamatupidamise aastaaruande ja konsolideeritud aastaaruande auditeerimise kohustust. Makseasutused on kohustatud koostama oma raamatupidamise aastaaruande ja konsolideeritud aastaaruande kooskõlas nõukogu direktiiviga 86/635/EMÜ (12) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/34/EL (13). Raamatupidamise aastaaruandeid ja konsolideeritud aastaaruandeid tuleb auditeerida, välja arvatud juhul, kui makseasutus on sellest kohustusest nimetatud direktiivide kohaselt vabastatud.

(39)

Kui makseteenuse pakkujad osutavad ühte või mitut käesoleva direktiiviga hõlmatud makseteenust, peaksid neil igal juhul olema maksekontod, mida kasutatakse ainult maksetehingute tegemiseks. Et võimaldada makseteenuse pakkujatel makseteenuseid osutada, peab neil olema tingimata võimalus avada ja hallata kontosid krediidiasutustes. Liikmesriigid peaksid tagama, et juurdepääsu sellistele kontodele võimaldataks mittediskrimineerival viisil ja proportsionaalselt selle õiguspärase eesmärgiga, mida soovitakse saavutada. Kuigi juurdepääs võib olla elementaarne, peaks see alati olema piisavalt ulatuslik, et makseasutusel oleks võimalik osutada oma teenuseid takistamatult ja tõhusalt.

(40)

Käesolev direktiiv peaks reguleerima makseasutuste laenutegevust, nimelt krediidiliinide rahastamist ja krediitkaartide väljastamist, üksnes juhul, kui see on tihedalt seotud makseteenustega. Üksnes juhul, kui makseasutus annab laenu makseteenuste hõlbustamise eesmärgil ja selline laen on lühiajaline ning antud mitte pikemaks tähtajaks kui 12 kuuks, sealhulgas vaba tagasimaksega laenud, on asjakohane lubada makseasutustel anda selliseid laene nende piiriülese tegevuse tõttu, tingimusel et laenu refinantseeritakse peamiselt makseasutuse omavahenditest, samuti kapitaliturgudelt saadud rahaliste vahenditega, ja mitte vahenditega, mida makseasutus hoiab klientide nimel makseteenuste osutamiseks. Eeltoodu ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ (14) ega liidu muu asjasse puutuva õiguse kohaldamist ega tarbijatele krediidi andmise tingimusi käsitlevate selliste siseriiklike meetmete kohaldamist, mida ei ühtlustata käesoleva direktiiviga.

(41)

Makseasutustele tegevusloa andmise ning kontrollimise ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamise eest vastutavate liikmesriikide pädevate asutuste vaheline koostöö on üldjoontes toiminud hästi. Sellest hoolimata tuleks juhtudel, kui tegevusloa saanud makseasutus soovib kasutada asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust ning osutada makseteenuseid muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik („tegevusloa taotlemine”), sealhulgas interneti teel, tugevdada pädevate asutuste vahelist koostööd nii teabevahetuse kui ka käesoleva direktiivi ühtse kohaldamise ja tõlgendamise huvides. EBA peaks aitama kaasa pädevate asutuste vaheliste erimeelsuste lahendamisele piiriülese koostöö kontekstis kooskõlas määrusega (EL) nr 1093/2010. Samuti peaks EBA koostama koostööd ja andmevahetust käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud.

(42)

Selleks et suurendada päritoluliikmesriikide pädevate asutuste poolt tegevusloa saanud või registrisse kantud makseasutuste, sh nende agentide tegevuse läbipaistvust ning tagada liidus tarbijakaitse kõrge tase, on vaja tagada üldsusele lihtne juurdepääs makseteenuseid pakkuvate üksuste nimekirjale. Seetõttu peaks EBA looma keskregistri, milles ta avaldab makseteenuseid pakkuvate üksuste nimekirja, ning kõnealust registrit pidama. Liikmesriigid peaksid tagama, et nende esitatavaid andmeid ajakohastatakse. Need meetmed peaksid samuti soodustama pädevate asutuste vahelise koostöö tugevnemist.

(43)

Parandada tuleks täpse, ajakohastatud teabe kättesaadavust, kohustades makseasutusi teavitama oma päritoluliikmesriigi pädevat asutust viivitamata mis tahes muudatustest, mis mõjutavad seoses tegevuslubadega esitatud andmete ja tõendite õigsust, sealhulgas täiendavad agendid ja üksused, kellele on tegevus edasi antud. Samuti peaksid pädevad asutused kahtluse korral kontrollima, kas saadud teave on õige.

(44)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik nõuda, et nende territooriumil tegutsevad makseasutused, kelle peakorter asub teises liikmesriigis, annavad neile teabe või statistilistel eesmärkidel korrapäraselt aru oma tegevuse kohta nende territooriumil. Kui kõnealused makseasutused tegutsevad asutamisõiguse alusel, peaks olema võimalik seda teavet kasutada ka selleks, et kontrollida vastavust käesoleva direktiivi III ja IV jaotisele, ning liikmesriikidel peaks olema võimalik nõuda, et need makseasutused määraksid nende territooriumil keskse kontaktpunkti, et hõlbustada agentide võrgustike järelevalvet pädevate asutuste poolt. EBA peaks koostama regulatiivsete standardite eelnõud, milles sätestatakse kriteeriumid, et teha kindlaks, millal on keskse kontaktpunkti määramine asjakohane ning millised peaksid olema selle ülesanded. Nõue määrata keskne kontaktpunkt peaks olema proportsionaalne eesmärgiga saavutada piisav teabevahetus ja teabe esitamine III ja IV jaotisele vastavuse kohta vastuvõtvas liikmesriigis.

(45)

Eriolukorras, kui on vaja võtta viivitamata meetmeid, et tegeleda tõsise ohuga makseteenuse kasutajate kollektiivsetele huvidele vastuvõtvas liikmesriigis, nagu suuremahuline pettus, peaks vastuvõtva liikmesriigi pädevatel asutustel olema võimalik võtta ettevaatusmeetmeid paralleelselt vastuvõtva ja päritoluliikmesriigi pädevate asutuste vahelise piiriülese koostööga ning kuni päritoluliikmesriigi pädevad asutused võtavad meetmeid. Nimetatud meetmed peaksid olema asjakohased, eesmärgiga proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ning ajutised. Kõik meetmed peaksid olema nõuetekohaselt põhjendatud. Asjaomase makseasutuse päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi ja muid asjaomaseid asutusi, nagu komisjon ja EBA, tuleks sellest eelnevalt ja kui see ei ole eriolukorra tõttu võimalik, siis põhjendamatu viivituseta teavitada.

(46)

Käesolevas direktiivis esitatakse selliste volituste miinimumloetelu, mis pädevatel asutustel peaksid olema makseasutuste üle järelevalve teostamiseks; nende volituste kasutamisel tuleb lähtuda põhiõigustest, sealhulgas õigusest eraelu puutumatusele. Ilma et see piiraks sõltumatu asutuse (riiklik andmekaitseasutus) kontrolli ning kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga peaksid liikmesriigid kehtestama piisavad ja tõhusad kaitsemeetmed, kui nende volituste kasutamine võiks viia kuritarvituste ja omavolini, mille puhul on tegemist kõnealuste õiguste tõsise riivega, kehtestades selleks näiteks kohasel juhul nõude taotleda eelnev luba asjaomase liikmesriigi õigusasutuselt.

(47)

Oluline on tagada, et kõigi isikute suhtes, kes pakuvad makseteenust, kehtivad teatavad minimaalsed õiguslikud ja regulatiivsed nõuded. Seega on soovitav kehtestada nõue registreerida kõigi makseteenust pakkuvate isikute nimi ja asukoht; see hõlmab ka isikuid, kes ei vasta kõigile makseasutuse tegevusloa saamise tingimustele. Selline lähenemisviis on kooskõlas rahapesuvastase töökonna VI erisoovituses esitatud põhimõttega, mis sätestab sellise mehhanismi rakendamise, mille puhul käsitatakse makseteenuse pakkujat makseasutusena ka juhul, kui ta ei vasta kõigile kõnealuses soovituses loetletud tingimustele. Selleks peaksid liikmesriigid kandma need isikud makseasutuste registrisse, isegi kui nad on vabastatud kõigist või osast tegevusloa saamise tingimuste täitmisest. Vabastuse võimaluse suhtes on siiski väga oluline kohaldada rangeid, maksetehingute väärtusega seotud nõudeid. Vabastust kasutavatel makseasutustel ei peaks olema ei asutamisõigust ega teenuste osutamise vabadust, samuti ei tohiks nad maksesüsteemi liikmena neid õigusi kaudselt kasutada.

(48)

Pidades silmas tegevuse eripära ja kontoteabe teenuste osutamisega seotud riske, on asjakohane näha kontoteabe teenuse pakkujatele ette spetsiaalne usaldatavusnõuete täitmise kord. Kontoteabe teenuse pakkujatel peaks olema lubatud osutada teenuseid piiriüleselt tegevusloa taotlemise sätete alusel.

(49)

Igale makseteenuse pakkujale on oluline omada juurdepääsu maksesüsteemide tehnilise infrastruktuuri teenustele. Sellise juurdepääsu suhtes tuleks siiski kohaldada asjakohaseid nõudeid nende süsteemide terviklikkuse ja stabiilsuse tagamiseks. Makseteenuse pakkuja, kes taotleb maksesüsteemis osalemise võimalust, peaks kandma süsteemi valikuga kaasnevat riski ning maksesüsteemile tõendama, et tema sisekorraldus on piisavalt kindel igasuguste riskide tõrjumiseks. Tavaliselt hõlmavad need maksesüsteemid näiteks nelja osapoolega maksekaardiskeeme ning peamisi maksete vahendamise süsteeme, mis töötlevad kreeditkorraldusi ja otsekorraldusi. Tegevusloa saanud makseteenuse pakkujate erinevate kategooriate võrdse kohtlemise tagamiseks kõikjal liidus vastavalt nende tegevusloa tingimustele on vaja selgitada maksesüsteemidele juurdepääsu käsitlevaid sätteid.

(50)

Sätestada tuleks tegevusloa saanud makseasutuste ja krediidiasutuste mittediskrimineeriv kohtlemine, et kõik siseturul konkureerivad makseteenuse pakkujad saaksid võrdsetel tingimustel kasutada nende maksesüsteemide tehnilise infrastruktuuri teenuseid. Kuna tegevusloa saanud makseteenuse pakkujate ja käesoleva direktiivi või direktiivi 2009/110/EÜ artikli 3 kohast vabastust kasutavate makseteenuse pakkujate usaldatavusnõuded on erinevad, on asjakohane sätestada nende erinev kohtlemine. Igal juhul tohiks erinevusi hinnatingimustes lubada vaid siis, kui need on tingitud makseteenuse pakkujate erinevatest kuludest. See ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust piirata juurdepääsu süsteemselt olulistele süsteemidele kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 98/26/EÜ (15) ega Euroopa Keskpanga ja Euroopa Keskpankade Süsteemi pädevust maksesüsteemidele juurdepääsu valdkonnas.

(51)

Käesolev direktiiv ei piira direktiivi 98/26/EÜ kohaldamisala. Et tagada makseteenuse pakkujate vahel aus konkurents, tuleks siiski ette näha, et kui direktiivi 98/26/EÜ tingimuste alusel määratud maksesüsteemis osaleja osutab sellise süsteemiga seotud teenuseid tegevusloa saanud või registrisse kantud makseteenuse pakkujale, peaks ta ka andma tegevusloa saanud või registrisse kantud mis tahes makseteenuse pakkujale sellistele teenustele taotluse korral juurdepääsu objektiivsel, proportsionaalsel ja mittediskrimineerival viisil. Makseteenuse pakkujaid, kellele on juurdepääs antud, ei tuleks siiski käsitada osalejatena direktiivi 98/26/EÜ tähenduses ja seega ei tohiks nad saada kõnealuse direktiiviga antavat kaitset.

(52)

Maksesüsteemidele juurdepääsu käsitlevaid sätteid ei tuleks kohaldada süsteemide suhtes, mille on loonud ja mida haldab üks makseteenuse pakkuja. Sellised maksesüsteemid võivad maksesüsteemidega kas otseselt konkureerida või üldjuhul toimida turuniššides, mis ei ole maksesüsteemidega piisavalt kaetud. Sellised süsteemid hõlmavad kolme osapoolega skeeme, nagu kolme osapoolega maksekaardiskeemid, tingimusel et need ei tegutse kunagi de facto nelja osapoolega maksekaardiskeemidena, näiteks tuginedes litsentsisaajatele, agentidele või kaubamärgi kooskasutuse partneritele. Need süsteemid hõlmavad üldjuhul ka telekommunikatsiooniteenuste pakkujate osutatud makseteenuseid, mille puhul skeemi haldaja on nii maksja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja, ning samuti pangakontsernide siseseid süsteeme. Selleks et stimuleerida konkurentsi, mida sellised suletud maksesüsteemid võivad pakkuda väljakujundatud tavapärastele maksesüsteemidele, ei oleks kolmandatele osapooltele nendele suletud maksesüsteemidele juurdepääsu andmine asjakohane. Sellistele suletud süsteemidele tuleks kohaldada siiski alati liidu ja liikmesriikide konkurentsinorme, mille kohaselt võidakse nõuda nendele süsteemidele juurdepääsu võimaldamist, et tagada makseturgudel tegelikku konkurentsi.

(53)

Kuna tarbijad ja ettevõtjad ei ole samas olukorras, ei vaja nad ka samal tasemel kaitset. Kuigi on oluline tagada tarbijate õigused sätetega, millest ei ole võimalik lepinguga kõrvale kalduda, on asjakohane võimaldada ettevõtjatel ja organisatsioonidel ka teisiti kokku leppida juhtudel, kui tegemist ei ole tarbijaga. Liikmesriigid peaksid siiski olema võimelised sätestama, et komisjoni soovituses 2003/361/EÜ (16) määratletud mikroettevõtjaid tuleks kohelda samal viisil nagu tarbijaid. Olenemata kasutajast, peaks igal juhul alati kohaldama käesoleva direktiivi peamisi sätteid.

(54)

Käesolevas direktiivis tuleks täpsustada makseteenuse pakkujate kohustused teabe andmisel makseteenuse kasutajatele, kes peaksid saama ühesugusel määral selget teavet makseteenuste kohta, et teha teadlikke valikuid ja võrrelda erinevaid pakkumisi ELis. Läbipaistvuse huvides peaks käesolev direktiiv sätestama ühtlustatud nõuded, millega makseteenuse kasutajatele tagatakse vajalik, piisav ja arusaadav teave makseteenuse lepingu ja maksetehingute kohta. Ühtse makseteenuste turu tõrgeteta toimimise huvides ei tohiks liikmesriigid teabe andmise valdkonnas vastu võtta muid sätteid kui käesoleva direktiivi sätted.

(55)

Tarbijaid tuleks kaitsta ebaausate ja eksitavate tavade eest kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2005/29/EÜ, (17) 2000/31/EÜ, (18) 2002/65/EÜ (19), 2008/48/EÜ, 2011/83/EL (20) ja 2014/92/EL (21). Endiselt kohaldatakse nimetatud direktiivide sätteid. Siiski tuleks eelkõige selgitada käesoleva direktiivi ja direktiivi 2002/65/EÜ vahelist lepingueelsete teavitamiskohustuste seost.

(56)

Tõhususe suurendamiseks peaks nõutav teave olema proportsionaalne kasutajate vajadustega ning see tuleks esitada standardses vormingus. Ühekordse maksetehingu puhul peaksid teabele esitatavad nõuded siiski erinema järjestikuseid maksetehinguid sätestavas raamlepingus teabele esitatavatest nõuetest.

(57)

Praktikas on raamlepingud ja nendega hõlmatud maksetehingud palju tavalisemad ja majanduslikult olulisemad kui ühekordsed maksetehingud. Raamleping on nõutav maksekonto või konkreetse makseinstrumendi olemasolu korral. Seetõttu peaksid raamlepingute puhul kohaldatavad eelneva teavitamise nõuded olema küllalt ulatuslikud ning teave tuleks alati esitada kas paberkandjal või mõnel muul püsival andmekandjal, mille hulka kuuluvad konto väljavõtte printerite väljatrükid, CD-ROMid, DVDd, personaalarvutite kõvakettad, millele saab salvestada elektronposti, ja veebisaidid, kui neid saab tulevikus teabele ligipääsuks piisava aja jooksul kasutada ja tingimusel, et need veebisaidid võimaldavad salvestatud teavet muutmata kujul taasesitada. Makseteenuse pakkujal ja makseteenuse kasutajal peaks siiski olema võimalik täidetud maksetehinguid käsitleva teabe esitamise viis raamlepingus kokku leppida, näiteks võivad nad kokku leppida, et internetipanganduses on kogu teave maksekonto kohta kättesaadav arvutivõrgus.

(58)

Ühekordsete maksetehingute puhul peaks makseteenuse pakkuja esitama omal algatusel alati üksnes olulise teabe. Kuna maksja on enda maksekäsundi andmise ajal tavaliselt kohal, ei peaks olema vaja nõuda, et teave peaks igal juhul olema esitatud paberkandjal või mõnel muul püsival andmekandjal. Makseteenuse pakkuja peaks olema võimeline esitama teavet makse tegemise kohas suuliselt või seda teisiti kergesti kättesaadavaks teha, näiteks hoides tingimusi makse tegemise kohas teadetetahvlil. Samuti tuleks teha kättesaadavaks teave selle kohta, kust saab muud üksikasjalikumat teavet, nt veebisaidilt. Tarbija nõudel tuleb oluline teave siiski esitada ka paberkandjal või mõnel muul püsival andmekandjal.

(59)

Käesolev direktiiv peaks tarbijatele ette nägema õiguse saada tasuta asjakohast teavet, enne kui nad seovad ennast makseteenuse lepinguga. Ühtlasi peaks tarbijail olema võimalik igal ajal kogu lepingulise suhte vältel nõuda paberkandjal ja tasuta lepingueelset teavet ning raamlepingut, et nad saaksid nii võrrelda makseteenuse pakkujate osutatud teenuste vastavust nõuetega kui ka kontrollida mis tahes vaidluse korral enda lepingulisi õigusi ja kohustusi, säilitades seeläbi tarbijakaitse kõrge taseme. Nimetatud sätted peaksid olema kooskõlas direktiiviga 2002/65/EÜ. Käesoleva direktiivi erisätted teabe tasuta esitamise kohta ei tohiks endaga kaasa tuua olukorda, kus teiste kohaldatavate direktiivide alusel tarbijatele esitatava teabe suhtes võib kehtestada tasusid.

(60)

Makseteenuse pakkuja peab makseteenuse kasutajale andma nõutavat teavet viisil, millega võetakse arvesse viimase vajadusi ning samuti praktilisi ja tehnilisi aspekte ning kulutõhusust olenevalt asjaomase makseteenuse lepingu suhtes saavutatud kokkuleppest. Seega peaks käesolevas direktiivis eristama kahte juhtu, kus makseteenuse pakkuja teavet annab: makseteenuse pakkuja peaks esitama teabe aktiivselt, käesoleva direktiivi kohaselt, nõuetekohasel ajal makseteenuse kasutaja täiendava meeldetuletuseta, või teave tuleks teha makseteenuse kasutajale kättesaadavaks lisateabe saamiseks esitatud taotluse alusel. Teisel juhul peaks makseteenuse kasutaja astuma aktiivseid samme teabe saamiseks: näiteks paluma seda sõnaselgelt makseteenuse pakkujalt, logima sisse pangakonto postkasti või sisestama pangakaardi sularaha- või makseautomaati kontoväljavõtte saamiseks. Sellisel juhul peaks makseteenuse pakkuja tagama, et teabele on võimalik juurde pääseda ja teave on makseteenuse kasutajale kättesaadav.

(61)

Tarbija peaks täidetud maksetehingute kohta saama põhiteavet lisatasuta. Ühekordse maksetehingu puhul ei tohiks makseteenuse pakkuja teabe eest eraldi tasu võtta. Samamoodi peaks ta igakuiselt andma tasuta teavet raamlepingujärgsete maksetehingute täitmise kohta. Võttes arvesse hinnakujunduse läbipaistvuse olulisust ja tarbijate erinevaid vajadusi, peaksid pooled siiski kokku leppima tasud, mida kohaldatakse sagedasema või täiendava teabe esitamise korral. Erinevate siseriiklike tavade arvessevõtmiseks peaks liikmesriikidel olema lubatud sätestada nõue, et igakuised paberkandjal või muul püsival andmekandjal esitatavad maksekonto väljavõtted antaks alati tasuta.

(62)

Klientide liikuvuse soodustamiseks peaks tarbijatel olema võimalik raamleping tasuta lõpetada. Lepingute puhul, mille tarbija lõpetab vähem kui kuus kuud pärast nende jõustumist, peaks makseteenuse pakkujatel olema siiski võimalus kohaldada tasusid kooskõlas tarbija poolt raamlepingu lõpetamisest tulenevate kuludega. Tarbijate puhul peaks maksimaalne etteteatamise aeg olema üks kuu ja makseteenuse pakkujate puhul minimaalselt kaks kuud. Käesolev direktiiv ei peaks piirama makseteenuse pakkuja kohustust lõpetada makseteenuse leping eriolukorras vastavalt muudele asjakohastele liidu või liikmesriikide õigusaktidele, nagu rahapesu ja terrorismi rahastamist käsitlevad õigusaktid, rahaliste vahendite külmutamisele suunatud mis tahes meetmed või kuritegude ennetamise ja uurimisega seotud mis tahes erimeetmed.

(63)

Tarbijakaitse kõrge taseme tagamiseks peaks liikmesriikidel olema tarbija huvides võimalik säilitada või kehtestada piiranguid või keelde raamlepingu tingimuste ühepoolse muutmise suhtes, näiteks juhul, kui sellisel muutmisel puudub põhjendatud alus.

(64)

Lepinguliste sätete eesmärk ega tagajärg ei tohiks olla liidus seaduslikult elavate tarbijate diskrimineerimine nende kodakondsuse või elukoha alusel. Näiteks, kui raamlepinguga nähakse ette õigus blokeerida makseinstrument objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, ei tohiks makseteenuse pakkujal olla võimalik kasutada sellist õigust pelgalt põhjusel, et makseteenuse kasutaja on muutnud oma elukohta liidus.

(65)

Tasudega seoses on kogemused näidanud, et tasude jagamine maksja ja makse saaja vahel on kõige tõhusam süsteem, sest see soodustab maksete otsetöötlemist. Seetõttu tuleks sätestada, et üldjuhul võtab makseteenuse pakkuja tasu otse maksjalt ja makse saajalt. Kehtestatud tasude summa võib samuti olla null, kuna käesoleva direktiivi sätted ei tohiks mõjutada tava, mille kohaselt makseteenuse pakkuja ei võta tarbijatelt tasu nende pangakontode krediteerimise eest. Samamoodi võib makseteenuse pakkuja sõltuvalt lepingutingimustest nõuda makseteenuse kasutamise eest tasusid üksnes makse saajalt (kaupmees), sel juhul maksja suhtes tasusid ei kehtestata. On võimalik, et maksesüsteemid kehtestavad tasusid liikmemaksu kujul. Ülekantud summat või kehtestatud tasusid käsitlevad sätted ei oma otsest mõju makseteenuse pakkujate või vahendajate vahelisele hinnakujundusele.

(66)

Liikmesriigiti teatava makseinstrumendi puhul kasutatavad erinevad tasude süsteemid („lisatasud”) on tekitanud liidu maksete turul äärmuslikku mitmekesisust ja ajavad tarbijaid segadusse eelkõige seoses e-kaubanduse ja piiriülese kaubandusega. Nende liikmesriikide kauplejad, kus lisatasu võtmine on lubatud, pakuvad tooteid ja teenuseid liikmesriikides, kus lisatasu võtmine on keelatud, ning võtavad tarbijalt lisatasu. On ka palju näiteid kauplejatest, kes nõuavad tarbijatelt lisatasu, mis on palju suurem kuludest, mida kaupleja on kandnud konkreetse makseinstrumendi kasutamise puhul. Lisatasu võtmine tuleb läbi vaadata ka seetõttu, et määrusega (EL) 2015/751 kehtestatakse kaardipõhiste maksete vahendustasule esitatavad nõuded. Vahendustasu on kaupleja poolt kaartide ja kaardipõhiste maksete eest võetavate tasude peamine element. Lisatasu võtmine on tava, mida kauplejad mõnikord kasutavad, et kompenseerida kaardipõhiste maksetega kaasnevaid lisakulusid. Määrusega (EL) 2015/751 kehtestatakse vahendustasu piirmäärad. Nimetatud piirmäärasid kohaldatakse enne käesolevas direktiivis sätestatud keeldu. Seepärast peaksid liikmesriigid kaaluma võimalust takistada makse saajaid nõudmast tasu selliste makseinstrumentide kasutamise eest, mille puhul vahendustasu reguleeritakse määruse (EL) 2015/751 II peatükis.

(67)

Kuigi käesolevas direktiivis tunnistatakse makseasutuste olulisust, jäävad krediidiasutused tarbijate jaoks makseinstrumentide saamise peamiseks võimaluseks. Kaardipõhise makseinstrumendi väljastamine makseteenuse pakkuja poolt, kelleks on kas krediidiasutus või makseasutus, mis ei ole kliendi kontot haldav makseteenuse pakkuja, näeks ette tihedama konkurentsi turul ning seega suurema valiku ja parema pakkumise tarbijatele. Kuigi praegu on enamus müügipunktis tehtavaid makseid kaardipõhised, võib praegune innovatsiooni tase maksete valdkonnas lähiaastatel kaasa tuua uute maksekanalite kiire tekke. Seepärast on asjakohane, et direktiivi läbivaatamisel pöörab komisjon erilist tähelepanu nendele arengusuundadele, nagu ka asjaolule, kas on vaja läbi vaadata rahaliste vahendite kättesaadavuse kinnitust käsitlevaid sätteid. Makseteenuse pakkujal, kes väljastab kaardipõhise makseinstrumendi, eelkõige deebetkaardi, võimaldaks kontot haldava makseteenuse pakkuja poolt kinnituse saamine rahaliste vahendite olemasolu kohta kliendi kontol oma krediidiriski paremini juhtida ja vähendada. Samal ajal ei peaks antud kinnitus võimaldama kontot haldaval makseteenuse pakkujal blokeerida rahalisi vahendeid maksja maksekontol.

(68)

Kaardi või kaardipõhise makseinstrumendi kasutamisega makse tegemiseks kaasneb sageli sõnum, mis kinnitab rahaliste vahendite olemasolu ja kahte sellest tulenevat maksetehingut. Esimene tehing toimub väljastaja ning kaupleja kontot haldava makseteenuse pakkuja vahel ja teine, mis on tavaliselt otsekorraldus, toimub maksja kontot haldava makseteenuse pakkuja ja väljastaja vahel. Mõlemat tehingut tuleks käsitleda samamoodi nagu mis tahes muud samaväärset tehingut. Kaardipõhiseid makseinstrumente väljastavatel makseteenuse pakkujatel peaksid olema käesoleva direktiivi alusel samad õigused ja kohustused, olenemata sellest, kas on tegemist maksja kontot haldava makseteenuse pakkujaga või mitte, eelkõige mis puudutab vastutust (nt autentimine) ja kohustusi makseahela eri osalejate ees. Kuna makseteenuse pakkuja taotluse ja kinnituse rahaliste vahendite olemasolu kohta saab esitada olemasolevate turvaliste teabevahetuskanalite, tehniliste protseduuride ja infrastruktuuri kaudu, mis on mõeldud teabe vahetamiseks makse algatamise teenuse pakkujate või kontoteabe teenuse pakkujate ja kontot haldavate makseteenuse pakkujate vahel, järgides samal ajal vajalikke turvameetmeid, ei tohiks makseteenuse pakkujatel ega kaardiomanikel olla lisakulusid. Lisaks, olenemata sellest, kas maksetehing toimub internetikeskkonnas (kaupleja veebisaidil) või jaekaupluse ruumides, peaks kontot haldav makseteenuse pakkuja olema kohustatud esitama väljastaja taotletud kinnituse üksnes juhul, kui kontot haldava makseteenuse pakkuja hallatavad kontod on kõnealuse kinnituse andmiseks elektrooniliselt ligipääsetavad vähemalt veebi kaudu. Võttes arvesse e-raha eriomadusi, ei peaks olema võimalik seda mehhanismi kohaldada maksetehingute suhtes, mis on algatatud kaardipõhiste makseinstrumentide kaudu, millel hoitakse direktiivis 2009/110/EÜ määratletud e-raha.

(69)

Kohustus hoida isikustatud turvavolitusi turvaliselt on äärmiselt tähtis, et kaitsta makseteenuse kasutaja rahalisi vahendeid ning piirata pettuse ja maksekontole autoriseerimata juurdepääsuga seotud ohte. Siiski ei tohiks makseteenuse pakkujate poolt makseteenuse kasutajatele seoses isikustatud turvavolituste turvaliselt hoidmisega kehtestatud tingimused ja muud kohustused olla koostatud nii, et see takistab makseteenuse kasutajatel kasutada teiste makseteenuse pakkujate pakutavaid teenuseid, sealhulgas makse algatamise teenused ja kontoteabe teenused. Lisaks ei tohiks sellised tingimused sisaldada sätteid, mis muudaksid mis tahes viisil keerulisemaks teiste käesoleva direktiivi kohaselt tegevusloa saanud või registreeritud makseteenuse pakkujate makseteenuste kasutamise.

(70)

Autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingu riskide ja tagajärgede vähendamiseks peaks makseteenuse kasutaja teatama makseteenuse pakkujale nii kiiresti kui võimalik väidetavalt autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingust, tingimusel et makseteenuse pakkuja on täitnud oma teavitamiskohustuse vastavalt käesolevale direktiivile. Kui makseteenuse kasutaja peab teavitamise tähtpäevast kinni, peaks tal olema võimalik esitada nõudeid siseriikliku õiguse kohase aegumistähtaja jooksul. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada muid makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vahelisi nõudeid.

(71)

Autoriseerimata maksetehingu puhul peaks makseteenuse pakkuja maksjale kõnealuse tehingu summa viivitamata tagasi maksma. Siiski, kui on olemas tugev kahtlus, et autoriseerimata tehing on toimunud makseteenuse kasutaja pettusest tulenevalt ning kui see kahtlus põhineb asjakohasele riigiasutusele teatatud objektiivsetel põhjendustel, peaks makseteenuse pakkujal olema võimalik viia mõistliku aja jooksul läbi uurimine, enne kui ta teeb maksjale tagasimakse. Et kaitsta maksjat ebasoodsa olukorra eest, ei tohiks sellise tagastamise puhul krediteerimise väärtuspäev olla hilisem kui kuupäev, mil summa debiteeriti. Et makseteenuse kasutajal oleks stiimul teatada makseteenuse pakkujale liigse viivituseta makseinstrumendi vargusest või kaotamisest ning seega vähendada autoriseerimata maksetehingute riski, peaks kasutaja vastutama üksnes väikese summa ulatuses, välja arvatud juhul, kui makseteenuse kasutaja on toime pannud pettuse või tegemist on hooletusega. Selles kontekstis tundub, et 50 eurot on piisav summa, et tagada kasutajate ühtne ja kõrgetasemeline kaitse kogu liidus. Vastutus peaks puuduma juhul, kui maksjal ei olnud võimalik saada teadlikuks makseinstrumendi kadumisest, varastamisest või väärkasutamisest. Pärast seda, kui kasutaja on makseteenuse pakkujale teatanud, et tema makseinstrumenti võidi väärkasutada, ei tohiks makseteenuse kasutajalt nõuda nende edasiste kahjude kandmist, mis tulenevad selle makseinstrumendi autoriseerimata kasutamisest. Käesolev direktiiv ei piira makseteenuse pakkujate vastutust oma toodete tehnilise turvalisuse eest.

(72)

Et hinnata makseteenuse kasutaja poolset võimalikku kergemeelsust või hooletust, tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid. Väidetava ettevaatamatuse tõendeid ja selle raskusastet tuleks üldiselt hinnata vastavalt siseriiklikule õigusele. Ehkki ettevaatamatus hõlmab iseenesest hoolsuskohustuse rikkumist, peaks hooletus siiski tähendama rohkemat kui pelgalt kergemeelsust, hõlmates käitumist, mis näitab märkimisväärset hoolsuse puudumise taset, näiteks maksetehingule nõusoleku andmiseks kasutatavate turvavolituste hoidmine makseinstrumendi juures, kolmandate isikute jaoks avatud ja hõlpsalt tuvastatavas formaadis. Makseinstrumendi pakkumise ja kasutamisega seonduvaid lepingutingimusi ja nõudeid, mis suurendavad tarbija tõendamiskohustust või vähendavad väljaandja tõendamiskohustust, tuleks käsitada kehtetutena. Teatavates olukordades, eelkõige juhul, kui müügikohas ei ole makseinstrument kättesaadav (näiteks internetimakse puhul), on arusaadav, et hooletuse tõendamise kohustus on makseteenuse pakkujal, kuna maksjal on seda sellistel juhtudel peaaegu võimatu teha.

(73)

Tuleks sätestada kahju kandmise jagamine autoriseerimata maksetehingute puhul. Makseteenuse kasutajatele, kes ei ole tarbijad, tuleks kohaldada teistsuguseid sätteid, kuna sellistel kasutajatel on tavaliselt võimalik paremini hinnata pettuse riski ja võtta tasakaalustavaid meetmeid. Selleks et tagada tarbijakaitse kõrge tase, peaks maksjal olema alati õigus edastada oma makse tagasimaksmise nõue oma kontot haldavale makseteenuse pakkujale, isegi kui maksetehingus osaleb makse algatamise teenuse pakkuja. See ei piira makseteenuse pakkujate vahelist vastutuse jaotust.

(74)

Makse algatamise teenuste puhul peaksid makseteenuse kasutajate ja osalevate makseteenuse pakkujate õigused ja kohustused olema vastavuses pakutava teenusega. Täpsemalt tähendab see, et vastutuse jaotus kontot haldava makseteenuse pakkuja ja tehingus osaleva makse algatamise teenuse pakkuja vahel peaks kohustama neid vastutama tehingu selle osa eest, mis on nende kontrolli all.

(75)

Käesoleva direktiivi eesmärk on suurendada tarbijakaitset seoses kaardipõhiste maksetehingutega, kui täpne tehingusumma ei ole teada hetkel, mil maksja annab nõusoleku maksetehingu täitmiseks, näiteks automaattanklate, autorendilepingute või majutusbroneeringute puhul. Maksja makseteenuse pakkuja peaks olema võimeline blokeerima maksja maksekontol rahalisi vahendeid üksnes siis, kui maksja on andnud nõusoleku rahaliste vahendite täpses summas blokeerimiseks ning need vahendid tuleks vabastada põhjendamatu viivituseta pärast teabe saamist maksetehingu täpse summa kohta ning hiljemalt kohe pärast maksekäsundi laekumist.

(76)

SEPA projekti eesmärk on arendada edasi ühiseid liiduüleseid makseteenuseid, et asendada praegused riigisisesed makseteenused eurodes nomineeritud maksete puhul. Selleks et tagada täielik üleminek liiduülestele kreedit- ja otsekorraldustele, on määrusega (EL) nr 260/2012 kehtestatud eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded. Seoses otsekorraldustega on nimetatud määrusega ette nähtud, et maksja annab nii makse saajale kui ka (vahetult või kaudselt makse saaja kaudu) enda makseteenuse pakkujale nõusoleku ning et volitused koos nende hilisemate muudatustega või tühistamistega säilitab makse saaja või tema nimel tegutsev kolmas isik. Euroopa Maksenõukogu poolt välja töötatud praeguse ja seni ainsa eurodes tehtavate tarbijamaksete jaoks mõeldud üleeuroopalise otsekorralduste skeemi aluseks on põhimõte, et volitused otsekorralduse täitmiseks annab maksja makse saajale ning neid säilitab koos nende hilisemate muudatuste või tühistamistega makse saaja. Volitusi võib säilitada ka makse saaja nimel tegutsev kolmas isik. Selleks et tagada üldsuse laialdane toetus SEPA-le ja tarbijakaitse kõrge tase SEPA raames, näeb olemasolev üleeuroopaline otsekorralduste skeem autoriseeritud maksete puhul ette tingimusteta tagasimakse saamise õiguse. Selle olukorra kajastamiseks on käesoleva direktiivi eesmärk sätestada tingimusteta tagasimakse saamise õigus kui üldine nõue kõigi liidus tehtavate eurodes nomineeritud otsekorraldustehingute jaoks.

Siiski, paralleelselt SEPA-ga toimivad liikmesriikides, mille rahaühik ei ole euro, edasi muus vääringus kui eurodes tehtavate otsekorralduste skeemid. Need skeemid on osutunud tõhusaks ja tagavad maksjale samasuguse kõrgetasemelise kaitse muude kaitsemeetmete abil, mis ei põhine alati tingimusteta tagasimakse saamise õigusel. Sellisel juhul tuleks maksjat kaitsta tagasimakse üldreegliga, kui täidetud maksetehing ületab summat, mida oleks võinud mõistlikult eeldada. Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada maksja jaoks soodsamad tagasimakse saamise õigust käsitlevad normid. SEPA raames on olemas reaalne nõudlus eurodes nomineeritud erisuguste otsekorraldustoodete järele, mida näitab teatavate eurodes nomineeritud varasemate makseteenuste jätkuv olemasolu mõnes liikmesriigis. Oleks proportsionaalne lubada, et maksja ja tema makseteenuse pakkuja lepivad raamlepingus kokku, et maksjal ei ole tagasimakse saamise õigust olukorras, kus maksja on kaitstud, kuna ta annab nõusoleku maksetehingu täitmiseks vahetult oma makseteenuse pakkujale, sealhulgas kui makseteenuse pakkuja tegutseb makse saaja nimel, või vajaduse korral, kui makseteenuse pakkuja või makse saaja on maksjale vähemalt neli nädalat enne maksetähtaega edastanud või teinud kokkulepitud viisil kättesaadavaks teabe tulevase maksetehingu kohta. Igal juhul peaks maksja olema autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingute puhul alati kaitstud tagasimaksmise üldreegliga.

(77)

Tarbijatel ja ettevõtjatel peab finantsplaneerimiseks ja maksekohustuste õigeaegseks täitmiseks olema kindlus aja suhtes, mis maksekäsundi täitmiseks kulub. Käesoleva direktiiviga tuleks seetõttu kehtestada aeg, millest alates jõustuvad õigused ja kohustused – nimelt aeg, mil makseteenuse pakkuja saab maksekäsundi, sealhulgas aeg, mil tal on olnud võimalus seda saada makseteenuse lepingus kokku lepitud sidevahendi teel, olenemata mis tahes eelnevast protsessis osalemisest, mille tulemusel koostatakse ja edastatakse maksekäsund, nt turvalisuse kontrollimine ja rahaliste vahendite olemasolu kontrollimine, teave PIN-koodi kasutamise kohta või makse täitmise lubaduse väljastamine. Peale selle peaks maksekäsundi saamine aset leidma siis, kui maksja makseteenuse pakkuja saab maksja arvelt debiteeritava maksekäsundi. Selles kontekstis ei tohiks omada tähtsust päev või ajahetk, mil makse saaja edastab makseteenusepakkujale maksekäsundid näiteks kaardimakse või otsekorralduse kaudu tehtud makse väljamaksmiseks või mil makseteenuse pakkuja teeb makse saajale asjaomases summas ettemakse tema kontot krediteerides. Makseteenuse kasutajatel peaks olema võimalik eeldada, et täielik ja kehtiv maksekäsund täidetakse nõuetekohaselt, kui makseteenuse pakkujal ei ole ühtegi lepingulist või seadusjärgset põhjust keeldumiseks. Kui makseteenuse pakkuja keeldub maksekäsundi täitmisest, peaks ta makseteenuse kasutajale esimesel võimalusel teatama keeldumisest ja keeldumise põhjusest, tehes seda kooskõlas liidu ja siseriikliku õigusega. Kui raamleping näeb ette, et makseteenuse pakkuja võib nõuda keeldumise eest tasu, peaks selline tasu olema objektiivselt põhjendatud ja võimalikult madal.

(78)

Pidades silmas kiirust, millega nüüdisaegsed, täielikult automatiseeritud maksesüsteemid maksetehinguid töötlevad, mis tähendab seda, et pärast teatavat ajahetke ei saa maksekäsundeid tühistada ilma kuluka käsitsi sekkumiseta, on vaja määrata makse tühistamise tähtaeg. Sõltuvalt makseteenuse ja maksekäsundi liigist peaks pooltel siiski olema võimalik kokku leppida erineva tähtaja kohaldamises. Antud kontekstis peaks saama tühistamist kohaldada üksnes makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja vahelises suhtes, piiramata seega maksesüsteemides asetleidvate maksetehingute tagasivõtmatust ega lõplikkust.

(79)

Kõnealune tagasivõtmatus ei peaks mõjutama mõne liikmesriigi õigusest tulenevaid makseteenuse pakkuja õigusi või kohustusi kooskõlas maksja raamlepingu või siseriiklike õigus- ja haldusnormide või juhistega maksta maksja ning makse saaja vahelise vaidluse korral maksjale tagasi täidetud maksetehingu summa. Kõnealust tagasimakset tuleks käsitada uue maksekäsundina. Välja arvatud nimetatud juhtudel, peaksid õigusvaidluse maksekäsundi aluseks olevate kohustuste üle lahendama maksja ja makse saaja omavahel.

(80)

Selleks et tagada maksete täielikult integreeritud otsetöötlemine ja õiguskindlus, et makseteenuse kasutajate vahelised aluskohustused täidetakse, on väga oluline krediteerida makse saaja kontole maksja poolt üle kantud täielik summa. Samuti ei tohiks ühelgi maksetehingu täitmisega seotud vahendajal olla võimalik ülekantavalt summalt midagi maha arvata. Makse saajal peaks siiski olema võimalik sõlmida oma makseteenuse pakkujaga kokkulepe, mille alusel on viimasel võimalik oma tasu maha arvata. Võimaldamaks makse saajal kontrollida, et maksmisele kuuluv summa on korrektselt makstud, peaks maksetehingu täitmise kohta esitatud teabes olema siiski märgitud mitte ainult ülekantavate rahaliste vahendite summa, vaid ka mahaarvatud tasude summa.

(81)

Väikemaksevahendid peaksid odavate kaupade ja teenuste puhul olema odav ja kergesti kasutatav alternatiiv ning neid ei tohiks liigsete nõuetega üle koormata. Asjakohased teabele esitatavad nõuded ja väikemaksevahendite täitmist reguleerivad normid peaksid seetõttu piirduma olulise teabega, võttes samuti arvesse tehnilist suutlikkust, mida võib väikemaksevahenditelt õigustatult oodata. Hoolimata leebemast korrast peaks makseteenuse kasutajatel olema piisav kaitse, arvestades nende makseinstrumentidega seotud piiratud riske, eelkõige seoses ettemakstud makseinstrumentidega.

(82)

Kogu liidus maksete tõhususe parandamiseks tuleks kehtestada maksimaalne ühepäevane täitmisaeg kõigi maksja algatatud maksekäsundite suhtes, mis on eurodes või kui liikmesriigi rahaühik ei ole euro, selle liikmesriigi vääringus, sealhulgas kreeditkorralduste ja rahasiirete suhtes. Kõigi muude maksete korral, näiteks saaja poolt või kaudu algatatud maksed, sealhulgas otsekorraldused ja kaardimaksed, tuleks kohaldada sama ühepäevast täitmisaega, kui makseteenuse pakkuja ja maksja vahel puudub selge kokkulepe pikema täitmisaja kohta. Seda tähtaega peaks olema võimalik pikendada ühe tööpäeva võrra, kui maksekäsund esitatakse paberkandjal, et lubada makseteenuste osutamise jätkamist nendele tarbijatele, kes on harjunud üksnes paberkandjal olevate dokumentidega. Otsekorralduste skeemi kasutamise korral peaks makse saaja makseteenuse pakkuja edastama maksenõude makse saaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud aja jooksul, et võimaldada arveldamist kokkulepitud tähtpäeval. Selleks et vältida teenuse taseme langust, võttes arvesse, et maksete infrastruktuur on sageli väga tõhus, tuleks lubada liikmesriikidel alles jätta või kehtestada nõuded, millega määratakse vajaduse korral ühest tööpäevast lühem täitmisaeg.

(83)

Makse kogusummas täitmist ja makse täitmisaega käsitlevad sätted peaksid olema aluseks heale tavale, millele tuginetakse juhul, kui üks makseteenuse pakkujatest ei paikne liidus.

(84)

Selleks et tugevdada tarbijate usaldust ühtlustatud makseturu vastu, on makseteenuse kasutajatel väga oluline teada makseteenuste tegelikke kulusid ja tasusid, et teha oma valik. Järelikult peaksid läbipaistmatud hinnakujunduse meetodid olema keelatud, sest on üldiselt teada, et selliste meetodite puhul on tarbijal erakordselt raske määrata kindlaks makseteenuse tegelikku hinda. Eelkõige ei tohiks lubada kasutajale ebasoodsa väärtuspäeva kasutamist.

(85)

Maksesüsteemi sujuv ja tõhus toimimine sõltub sellest, kas kasutaja saab olla kindel, et makseteenuse pakkuja täidab maksetehingu korrektselt ja kokkulepitud ajaks. Tavaliselt saab makseteenuse pakkuja hinnata riske, mis on seotud maksetehinguga. Makseteenuse pakkuja võimaldab kasutada maksesüsteemi, teeb korralduse tagasi kutsuda valesti suunatud või eraldatud rahalised vahendid ja teeb enamikul juhtudel otsuse, milliseid vahendajaid kaasata maksetehingu täitmisse. Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes on kohane (välja arvatud ebatavaliste ja ettenägematute asjaolude korral) kehtestada makseteenuse pakkuja vastutus kasutajalt vastu võetud maksetehingu täitmise eest, välja arvatud makse saaja makseteenuse pakkuja, kelle valimise eest vastutab üksnes makse saaja, tegevuse ja tegevusetuse eest. Ent selleks, et maksja ei jääks kaitseta ebatõenäolistes olukordades, kus ei ole selge, et makse saaja makseteenuse pakkuja sai maksesumma nõuetekohaselt kätte, peaks asjakohane tõendamise kohustus olema maksja makseteenuse pakkujal. Üldjuhul võib eeldada, et vahendav asutus, tavaliselt niinimetatud neutraalne organ, nagu näiteks keskpank või kliiringukoda, mis kannab maksesumma raha saatvalt makseteenuse pakkujalt raha saavale makseteenuse pakkujale, salvestab arveldusega seonduvad andmed ning saab need hiljem vajaduse korral kättesaadavaks teha. Kui maksesumma on krediteeritud makset saava makseteenuse pakkuja arvele, peaks makse saajal tekkima viivitamatult nõudeõigus makseteenuse pakkuja vastu maksesumma makse saaja kontole krediteerimiseks.

(86)

Maksja makseteenuse pakkuja, nimelt kontot haldav makseteenuse pakkuja või, kui see on asjakohane, siis makse algatamise teenuse pakkuja, peaks võtma vastutuse makse korrektse täitmise eest, sealhulgas eelkõige maksetehingu kogusumma ja täitmisaja eest, ning täieliku vastutuse mis tahes eksimuse eest, mida teevad makseahelasse kuuluvad teised osapooled kuni makse laekumiseni makse saaja kontole. Juhul kui kogusumma ei ole makse saaja makseteenuse pakkujale krediteeritud või on krediteeritud hilinemisega, peaks nimetatud vastutuse tulemusena maksja makseteenuse pakkuja korrigeerima maksetehingu või liigse viivituseta maksjale asjakohase tehingusumma tagasi maksma, ilma et see piiraks kõiki teisi nõudeid, mida võidakse esitada siseriikliku õiguse kohaselt. Makseteenuse pakkuja vastutuse korral ei tohiks maksjalt ega makse saajalt nõuda ebakorrektse maksega seotud mis tahes kulude tasumist. Liikmesriigid peaksid tagama, et täitmata jäänud või valesti või hilinenult täidetud maksetehingu puhul vastab makseteenuse pakkujate tehtud korrigeeriva makse väärtuspäev igal juhul väärtuspäevale, kui täitmine oleks olnud korrektne.

(87)

Käesolev direktiiv peaks käsitlema üksnes makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahelisi lepingulisi kohustusi ja vastutust. Kreeditkorralduste ja muude makseteenuste nõuetekohaseks toimimiseks peavad makseteenuse pakkujatel ja nende vahendajatel, nt töötlejatel, olema lepingud, mis sätestavad nende vastastikused õigused ja kohustused. Vastutusega seonduvad küsimused on kõnealuste ühtsete lepingute oluline osa. Maksetehingus osalevate makseteenuse pakkujate ja vahendajate usaldusväärsuse tagamiseks on oluline õiguskindlus, et makseteenuse pakkujale, kes ei ole süüdi makse mittenõuetekohases täitmises, kompenseeritakse kantud kahju või makstud summad käesoleva direktiivi vastutust käsitlevate sätete kohaselt. Täiendavad regressiõigused ja selle sisu üksikasjad ning viisid, kuidas käsitleda makseteenuse pakkuja või vahendaja vastu seoses valesti täidetud maksetehinguga esitatud nõuet, peaksid olema kindlaks määratud lepinguga.

(88)

Makseteenuse pakkujal peaks olema võimalik määrata üheselt kindlaks teave, mis on maksekäsundi korrektseks täitmiseks vajalik. Teisest küljest selleks, et vältida killustumist ja liidus integreeritud maksesüsteemide loomise ohustamist, peaks liikmesriikidel olema keelatud nõuda maksetehingute puhul konkreetse tunnuse kasutamist. See ei tohiks siiski takistada liikmesriikidel nõudmast maksja makseteenuse pakkujalt nõuetekohase hoolsusega tegutsemist ja, kui see on tehniliselt võimalik ning ei nõua käsitsi sekkumist, kordumatu tunnuse vastavuse kontrollimist ning, kui kordumatu tunnus on mittevastav, maksekäsundi täitmisest keeldumist ning sellest maksja teavitamist. Makseteenuse pakkuja vastutus peaks piirduma maksetehingu korrektse täitmisega vastavalt makseteenuse kasutaja maksekäsundile. Kui maksetehinguga seotud rahalised vahendid jõuavad vale saajani, kuna maksja on andnud vale kordumatu tunnuse, ei peaks maksja ega makse saaja makseteenuse pakkujad selle eest vastutama, küll aga peaksid nad olema kohustatud tegema koostööd, tehes mõistlikke jõupingutusi rahaliste vahendite tagasinõudmiseks, esitades selleks asjakohast teavet.

(89)

Makseteenuste osutamisega makseteenuste pakkujate poolt võib kaasneda isikuandmete töötlemine. Käesoleva direktiivi raames isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ, (22) siseriiklikke õigusakte, millega võetakse üle direktiiv 95/46/EÜ, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 45/2001 (23). Eelkõige tuleks isikuandmete töötlemisel käesoleva direktiivi raames täpsustada täpne eesmärk, osutada asjakohane õiguslik alus ning järgida direktiivis 95/46/EÜ sätestatud asjakohaseid turvanõudeid, samuti tuleks pidada kinni vajalikkuse, proportsionaalsuse, eesmärgi piiritlemise ja andmete säilitamise proportsionaalse aja põhimõtetest. Samuti tuleks lisada kõikidesse käesoleva direktiivi raames välja töötatavatesse ja kasutatavatesse andmetöötlussüsteemidesse lõimitud andmekaitse ja vaikimisi andmekaitse.

(90)

Käesoleva direktiiviga järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ette nähtud põhiõigusi ja põhimõtteid, sealhulgas era- ja perekonnaelu austamist, õigust isikuandmete kaitsele, ettevõtlusvabadust, õigust tõhusale õiguskaitsele ning mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu. Käesolevat direktiivi peab rakendama kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega.

(91)

Makseteenuse pakkujad vastutavad turvameetmete eest. Need meetmed peavad olema proportsionaalsed asjaomaste turvariskidega. Makseteenuse pakkujad peaksid looma raamistiku riskide maandamiseks ja tõhusate intsidentide juhtimise menetluste järgimiseks. Selleks et tagada, et makseteenuse pakkujad esitavad pädevatele asutustele korrapäraselt ajakohastatud teavet oma turvariskide hindamise ning nendega seoses võetud meetmete kohta, tuleks luua korrapärase aruandluse mehhanism. Veelgi enam, et minimeerida makseteenuse kasutajate, teiste makseteenuse pakkujate ja maksesüsteemide kahjustamise, näiteks maksesüsteemi tegevuses suurte häirete põhjustamise ohtu, on oluline kohustada makseteenuse pakkujaid teavitama pädevaid asutusi põhjendamatu viivituseta suurematest turvaintsidentidest. Siinkohal tuleks kehtestada EBA koordineeriv roll.

(92)

Turvaintsidentidest teatamise kohustused ei peaks piirama muudest intsidentidest teatamise kohustusi, mis on sätestatud muudes liidu õigusaktides, ning käesolevas direktiivis sätestatud nõuded peaksid olema kooskõlas ja proportsionaalsed muu liidu õigusega kehtestatud teavitamiskohustustega.

(93)

On vaja luua selge õigusraamistik, milles sätestatakse tingimused, mille alusel makse algatamise teenuse pakkujad ja kontoteabe teenuse pakkujad saavad osutada oma teenuseid kontoomaniku nõusolekul, ilma et kontot haldav makseteenuse pakkuja nõuaks neilt kõnealuste teenuseliikide osutamiseks teatava, kas otsesel või kaudsel juurdepääsul põhineva ärimudeli kasutamist. Makse algatamise teenuse pakkujad ja kontoteabe teenuse pakkujad ühelt poolt ning kontot haldav makseteenuse pakkuja teiselt poolt peaksid täitma käesoleva direktiiviga kehtestatud või käesolevas direktiivis osutatud ning regulatiivsetes tehnilistes standardites sisalduvaid vajalikke andmekaitse- ja turvanõudeid. Kõnealused regulatiivsed tehnilised standardid peaksid olema kooskõlas olemasolevate erinevate tehnoloogiliste lahendustega. Selleks et tagada kõnealuste teenuste kontekstis turvaline teabevahetus asjaomaste osalejate vahel, peaks EBA samuti täpsustama teabevahetuse ühistele ja avatud standarditele esitatavaid nõudeid, mida peavad rakendama kõik kontot haldavad makseteenuse pakkujad, kes võimaldavad internetimakseteenuste osutamist. See tähendab, et kõnealused avatud standardid peaksid tagama erinevate tehnoloogiliste teabevahetuslahenduste koostoimimisvõime. Need ühised ja avatud standardid peaksid ka tagama, et kontot haldav makseteenuse pakkuja on teadlik asjaolust, et temaga võtab ühendust makse algatamise teenuse pakkuja või kontoteabe teenuse pakkuja, mitte klient ise. Standardid peaksid samuti tagama, et makse algatamise teenuse pakkujad ja kontoteabe teenuse pakkujad suhtlevad kontot haldava makseteenuse pakkuja ja asjaomaste klientidega turvalisel viisil. Kõnealuste nõuete väljatöötamisel peaks EBA pöörama erilist tähelepanu asjaolule, et kohaldatavad standardid peaksid võimaldama kasutada erinevate makseteenuste osutamiseks kõiki tavapäraseid seadmeliike (nt arvutid, tahvelarvutid ja mobiiltelefonid).

(94)

Autentimist ja teabevahetust käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite väljatöötamisel peaks EBA süstemaatiliselt hindama ja võtma arvesse privaatsuse mõõdet, et teha kindlaks iga olemasoleva tehnilise valikuga seotud riskid ning õiguskaitsevahendid, mille võiks kehtestada andmekaitsega seotud ohtude minimeerimiseks.

(95)

Elektrooniliste maksete turvalisus on väga oluline, et tagada kasutajate kaitse ja e-kaubanduse jaoks sobiva keskkonna kujundamine. Kõik elektrooniliselt pakutavad makseteenused tuleks teostada turvaliselt, võttes kasutusele tehnoloogia, mis suudab tagada kasutaja turvalise autentimise ja vähendada maksimaalselt pettuse ohtu. Näib, et ei ole vajalik tagada samasugust kaitsetaset maksetehingute puhul, mis algatatakse ja täidetakse muul viisil kui elektrooniliste platvormide või seadmete abil, nagu paberil maksetehingud, posti- või telefonimüük. Interneti- ja mobiilimaksete kindla kasvuga peaks kaasnema turvameetmete üldine tugevdamine. Interneti või muude kaugkanalite kaudu pakutavad makseteenused, mille toimimine ei sõltu sellest, kus asuvad füüsiliselt maksetehingu algatamiseks kasutatav seade või kasutatav makseinstrument, peaksid seega hõlmama tehingute autentimist dünaamiliste koodide kaudu, et teavitada kasutajat igal ajal makse summast ning makse saajat tehingust, milleks kasutaja loa annab.

(96)

Turvameetmed peaksid olema kooskõlas makseteenusega seotud riski tasemega. Et võimaldada kasutajasõbralike ja ligipääsetavate maksevahendite arendamist selliste madala riskitasemega maksete jaoks nagu näiteks madala väärtusega maksed, nagu kontaktivabad maksed müügipunktis, mis on kas mobiiltelefonil põhinevad või mitte, tuleks turvanõuete erandeid kohaldamisalast täpsustada regulatiivsetes tehnilistes standardites. Isikustatud turvavolituste turvaline kasutamine on vajalik selleks, et piirata andmepüügi ja muude pettustega seotud ohte. Sellega seoses tuleks võtta kasutajate jaoks vastu meetmed, millega kaitstakse nende isikustatud turvavolituste konfidentsiaalsust ja terviklikkust. Need meetmed hõlmavad üldjuhul kodeerimissüsteeme, mis põhinevad maksja isiklikel seadmetel (sh kaardilugejad või mobiiltelefonid) või mida pakub maksjale tema kontot haldav makseteenuse pakkuja erineva kanali kaudu, nagu näiteks SMS või e-kirjad. Meetmed, sealhulgas üldjuhul kodeerimissüsteemid, mille tulemusena võidakse luua autentimiskoodid, nagu ühekordsed salasõnad, võivad maksetehingute turvalisust tugevdada. Selliste autentimiskoodide kasutamist makseteenuse kasutajate poolt tuleks pidada kokkusobivaks nende makseinstrumentide ja isikustatud turvavolitustega seotud kohustustega, samuti siis, kui kaasatud on makse algatamise teenuse pakkujad või kontoteabe teenuse pakkujad.

(97)

Liikmesriigid peaksid määrama, kas pädevad asutused, kes vastutavad makseasutustele tegevusloa andmise eest, võiksid samuti toimida vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust läbiviivate pädevate asutustena.

(98)

Ilma et see piiraks klientide õigust esitada hagi kohtule, peaksid liikmesriigid tagama makseteenuse pakkujate ja makseteenuse kasutajate vaheliste, käesolevas direktiivis sätestatud õigustest ja kohustustest tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise kergesti kasutatava, asjakohase, sõltumatu, erapooletu, läbipaistva ja tulemusliku menetluse. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 593/2008 (24) nähakse ette, et lepingu suhtes kohaldatavat õigust käsitlevad mis tahes lepingutingimused ei tohi kahjustada tarbijale tema alalise elukohariigi õiguse kohustuslike sätete alusel tagatud kaitset. Liikmesriigid peaksid kehtestama tõhusa ja tulemusliku vaidluste lahendamise menetluse, tagades, et makseteenuse pakkujad töötavad välja tulemusliku kaebuste lahendamise menetluse, millest saavad juhinduda nende makseteenuse kasutajad enne, kui vaidlus antakse lahendamiseks kohtuvälise menetluse kaudu või kohtule. Kaebuste lahendamise menetluse puhul tuleks sätestada lühike ja selge tähtaeg, mille jooksul makseteenuse pakkuja vastab kaebusele. Liikmesriigid peaksid tagama, et vaidluste kohtuvälise lahendamise organitel on piisav suutlikkus osaleda asjakohasel ja tõhusal viisil piiriüleses koostöös seoses käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi ja kohustusi käsitlevate vaidlustega.

(99)

Vajalik on tagada käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusaktide tõhus jõustamine. Seetõttu tuleks kehtestada asjakohased menetlused, mida järgides saaks esitada kaebusi nende makseteenuse pakkujate vastu, kes ei täida neid õigusakte, ja tagada, kui see on asjakohane, tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste määramine. Selleks et tagada käesoleva direktiivi tulemuslik täitmine, peaksid liikmesriigid määrama makseteenuse pakkujatest sõltumatud pädevad asutused vastavalt määruses (EL) nr 1093/2010 sätestatud tingimustele. Läbipaistvuse huvides peaksid liikmesriigid teatama komisjonile määratud asutuste nimed ning kirjeldama selgelt nende ülesandeid vastavalt käesolevale direktiivile.

(100)

Ilma et see piiraks õigust esitada hagi kohtule, et tagada direktiivi järgimine, peaksid liikmesriigid samuti tagama, et pädevatele asutustele antakse vajalikud õigused, sealhulgas õigus kehtestada karistusi, kui makseteenuse pakkuja ei järgi käesolevas direktiivis sätestatud õigusi ja kohustusi, eelkõige kui on olemas oht uute rikkumiste toimepanemiseks või muu oht tarbijate kollektiivsetele huvidele.

(101)

On oluline, et tarbijaid teavitatakse selgelt ja arusaadavalt nende käesolevast direktiivist tulenevatest õigustest ja kohustustest. Komisjon peaks seetõttu koostama nende õiguste ja kohustuste kohta teabelehe.

(102)

Käesoleva direktiiviga ei piirata nende siseriiklike õigusaktide kohaldamist, mis on seotud tagajärgedega, mis tulenevad vastutusest väljavõtte ebakorrektse esitamise või edastamise eest.

(103)

Käesoleva direktiivi kohaldamine ei tohiks piirata nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ (25) makseteenuste käibemaksustamist käsitlevate sätete kohaldamist.

(104)

Kui käesolevas direktiivis viidatakse eurodes väljendatud summale liikmesriikide puhul, mille rahaühik ei ole euro, tuleb sellist summat käsitada sellise liikmesriigi poolt kindlaks määratud ekvivalentse summana selle liikmesriigi vääringus.

(105)

Õiguskindluse huvides on kohane kehtestada üleminekukord, mille kohaselt isikud, kes enne käesoleva direktiivi jõustumist on alustanud makseasutusena tegevust kooskõlas siseriiklike õigusaktidega, millega võetakse üle direktiiv 2007/64/EÜ, võivad jätkata seda tegevust asjaomases liikmesriigis kindlaksmääratud aja jooksul.

(106)

Komisjonile tuleks anda õigus võtta vastu õigusakte vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290, millega soovituse 2003/361/EÜ muutmise korral kohandatakse viidet sellele soovitusele, ning ajakohastamise kohta, kui neis liikmesriikides, kus inflatsiooni arvesse võtmiseks kohaldatakse võimalust (osaliselt) vabastada väiksemad makseasutused loanõudest, muudetakse vabastuse künnist, mida väljendab makseteenuse pakkuja poolt keskmiselt tehtud maksetehingute kogusumma. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(107)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi järjekindel kohaldamine, peaks komisjonil olema võimalik kasutada EBA erialaseid teadmisi ja abi, mistõttu tuleks EBA-le anda ülesanne töötada välja suuniseid ja koostada regulatiivsete tehniliste standardite eelnõusid, mis käsitlevad makseteenuste turvalisust, eelkõige seoses kliendi tugeva autentimisega, ning liikmesriikidevahelist koostööd, mis on seotud teenuste osutamise ning tegevusloaga makseasutuste asutamisega teistes liikmesriikides. Komisjonile tuleks anda pädevus need regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud vastu võtta. Need ülesanded on täielikult kooskõlas EBA rolli ja ülesannetega, mis on sätestatud määruses (EL) nr 1093/2010.

(108)

EBA peaks käesoleva direktiivi kohaselt suuniste, regulatiivsete tehniliste standardite eelnõude ja rakenduslike tehniliste standardite eelnõude väljatöötamisel kooskõlas määrusega (EL) nr 1093/2010 tagama, et ta konsulteerib kõigi asjakohaste sidusrühmadega, sealhulgas makseteenuste turu sidusrühmadega, kajastades kõiki asjakohaseid huvisid. Vajaduse korral peaks EBA seisukohtade nõuetekohaseks tasakaalustamiseks tegema eriti jõupingutusi, et kuulda asjakohaste pangandusväliste osalejate seisukohti.

(109)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt ühtse makseteenuste siseturu integreerimise jätkamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, sest see nõuab paljude erinevate, praegu liikmesriikide õigussüsteemides kehtivate õigusnormide ühtlustamist, küll aga saab seda selle ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(110)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise avaldusega selgitavate dokumentide kohta (26) kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(111)

Euroopa andmekaitseinspektoriga on konsulteeritud kooskõlas määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikega 2 ning ta andis oma arvamuse 5. detsembril 2013 (27).

(112)

Direktiive 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ja 2013/36/EL ning määrust (EL) nr 1093/2010 tuleks seega vastavalt muuta.

(113)

Kuna direktiivi 2007/64/EÜ tuleb teha palju muudatusi, on asjakohane tunnistada see direktiiv kehtetuks ja asendada uuega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I JAOTIS

SISU, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Sisu

1.   Käesoleva direktiiviga kehtestatakse õigusnormid, mille kohaselt liikmesriigid eristavad järgmisi makseteenuse pakkujate kategooriaid:

a)

krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (28) artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses, sh liidus asuvad krediidiasutuste filiaalid nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 punkti 17 tähenduses, olenemata sellest, kas nende filiaalide peakontor asub liidus või direktiivi 2013/36/EL artikli 47 ja siseriikliku õiguse kohaselt liidust väljaspool;

b)

e-raha asutused direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punkti 1 tähenduses, sh kooskõlas nimetatud direktiivi artikliga 8 ja siseriikliku õigusega e-raha asutuste filiaalid, kui need asuvad liidus ja nende peakontor asub liidust väljaspool ning üksnes juhul, kui nende filiaalide poolt osutatavad makseteenused on seotud e-raha väljastamisega;

c)

postiteenuse osutajad, kellel on siseriiklike õigusaktide kohaselt õigus osutada makseteenuseid;

d)

makseasutused;

e)

Euroopa Keskpank (EKP) ja liikmesriikide keskpangad, kui nad ei tegutse rahaasutuste või muu riigiasutusena;

f)

liikmesriigid või nende piirkondlikud või kohalikud asutused, kui nad ei tegutse riigiasutustena.

2.   Samuti kehtestatakse käesoleva direktiiviga:

a)

nõuded makseteenuste tingimuste läbipaistvuse kohta ja teabele esitatavad nõuded ning

b)

makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vastavad õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamisega tavalise majandus- või kutsetegevuse raames.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse liidus osutatavatele makseteenustele.

2.   III ja IV jaotist kohaldatakse liikmesriigi vääringus tehtud maksetehingute suhtes, kui nii maksja makseteenuse pakkuja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja või ainus maksetehingus osalev makseteenuse pakkuja asuvad liidus.

3.   III jaotist (v.a artikli 45 lõike 1 punkt b, artikli 52 punkti 2 alapunkt e ja artikli 56 punkt a) ning IV jaotist (v.a artiklid 81–86) kohaldatakse sellises vääringus tehtud maksetehingute suhtes, mis ei ole liikmesriigi vääring, juhul kui nii maksja makseteenuse pakkuja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja või ainus maksetehingus osalev makseteenuse pakkuja asuvad liidus, seoses maksetehingu nende osadega, mis tehakse liidus.

4.   III jaotist (v.a artikli 45 lõike 1 punkt b, artikli 52 punkti 2 alapunkt e, artikli 52 punkti 5 alapunkt g ja artikli 56 punkt a) ning IV jaotist (v.a artikli 62 lõiked 2 ja 4, artiklid 76, 77, 81, artikli 83 lõige 1, artiklid 89 ja 92) kohaldatakse kõigis vääringutes tehtud maksetehingute suhtes, kui liidus asub vaid üks makseteenuse pakkujatest, seoses maksetehingu nende osadega, mis sooritatakse liidus.

5.   Liikmesriigid võivad vabastada direktiivi 2013/36/EL artikli 2 lõike 5 punktides 4 kuni 23 osutatud asutused käesoleva direktiivi kõigi sätete või mõne sätte kohaldamisest.

Artikkel 3

Kohaldamisalast välistamine

Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:

a)

maksetehingud, mis tehakse üksnes sularahas otse maksjalt makse saajale, ilma mis tahes vahendava sekkumiseta;

b)

maksetehingud maksjalt makse saajale, mis tehakse kaubandusagendi vahendusel, kellel on lepinguga antud õigus pidada läbirääkimisi kaupade või teenuste müügi või ostu üle või sõlmida müügi- või ostutehinguid üksnes maksja või üksnes makse saaja nimel;

c)

majandus- või kutsetegevuse käigus pangatähtede ja müntide füüsiline transport, sealhulgas nende vastuvõtmine, töötlemine ja tarnimine;

d)

maksetehingud, mis seisnevad majandus- või kutsetegevusega mitte seotult sularaha kogumises ja tarnimises mittetulundusliku või heategevusliku tegevuse käigus;

e)

teenused, mille puhul makse saaja maksab kauba või teenuse eest makseteenuse kasutaja selgel taotlusel maksjale sularaha osana maksetehingust enne maksetehingu täitmist;

f)

sularahas tehtavad valuutavahetustoimingud, mille puhul rahalisi vahendeid ei hoita maksekontol;

g)

maksetehingud, mis põhinevad mis tahes järgmisel dokumendil, millega makseteenuse pakkuja annab rahalised vahendid makse saaja käsutusse:

i)

pabertšekid vastavalt tšekke käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestavale 19. märtsi 1931. aasta Genfi konventsioonile;

ii)

alapunktis i osutatud pabertšekkidega võrreldavad pabertšekid, mille suhtes kohaldatakse nende liikmesriikide õigusakte, kes ei ole tšekke käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 19. märtsi 1931. aasta Genfi konventsiooni osalised;

iii)

paberil käskvekslid kooskõlas veksleid ja lihtveksleid käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 7. juuni 1930. aasta Genfi konventsiooniga;

iv)

alapunktis iii osutatud käskvekslitega võrreldavad paberil käskvekslid, mille suhtes kohaldatakse nende liikmesriikide õigusakte, kes ei ole veksleid ja lihtveksleid käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 7. juuni 1930. aasta Genfi konventsiooni osalised;

v)

paberil maksetähikud;

vi)

paberil reisitšekid;

vii)

paberil rahakaardid, nagu need on määratlenud Ülemaailmne Postiliit;

h)

maksetehingud, mis sooritatakse makse- või väärtpaberiarveldussüsteemis arveldusagentide, kesksete osapoolte, kliiringukodade ja/või keskpankade ja muude süsteemis osalejate ning makseteenuse pakkujate vahel, ilma et see piiraks artikli 35 kohaldamist;

i)

maksetehingud, mis on seotud väärtpaberitest koosneva vara teenindamisega, sealhulgas dividendide, sissetuleku või muude tulude jaotamise või tagasiostmise või müügiga, mida teostavad punktis h osutatud isikud või investeerimisühingud, krediidiasutused, ühisinvesteerimisettevõtjad või investeerimisteenuseid osutavad varahaldusettevõtjad ning kõik muud asutused, kellel on lubatud hallata finantsinstrumente;

j)

tehniliste teenuste pakkujate teenused, millega toetatakse makseteenuste osutamist, kusjuures ülekantavad rahalised vahendid ei kuulu ühelgi ajahetkel selliste teenuste pakkujatele, sealhulgas andmetöötlus ja andmete säilitamine, usaldus- ja eraelu puutumatuse kaitse teenused, andmete ja olemi autentimine, infotehnoloogia- (IT) ja sidevõrguteenuste osutamine, makseteenuste puhul kasutatavate terminalide ja seadmete kasutuseks andmine ja hooldus, välja arvatud makse algatamise teenused ja kontoteabe teenused;

k)

teenused, mis põhinevad konkreetsetel makseinstrumentidel, mida saab kasutada üksnes piiratud viisil ja mis vastavad ühele järgmistest tingimustest:

i)

makseinstrumendid, millega on nende valdajal võimalik omandada kaupu või teenuseid ainult väljastaja ruumides või väljastajaga sõlmitud otsese kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu alusel teenusepakkujate piiratud võrgus;

ii)

makseinstrumendid, mida saab kasutada üksnes väga piiratud valiku kaupade või teenuste omandamiseks;

iii)

makseinstrumendid, mis kehtivad vaid ühes liikmesriigis ja mis antakse ettevõtja või avaliku sektori asutuse taotluse korral ning mida reguleerib riiklik või piirkondlik avaliku sektori asutus konkreetsetel sotsiaalsetel või maksustamisega seotud eesmärkidel, et omandada konkreetseid kaupu või saada teenuseid tarnijatelt, kes on sõlminud väljaandjaga kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu;

l)

elektroonilise side võrkude või teenuste pakkuja maksetehingud, mis tehakse lisaks elektroonilise side teenustele võrgu kliendi või teenuse tellija jaoks:

i)

digitaalse infosisu ja häälepõhiste teenuste ostmiseks, olenemata digitaalse infosisu ostmiseks või tarbimiseks kasutatavast seadmest, ning mis lisatakse seonduvale arvele; või

ii)

mis täidetakse elektroonilisest seadmest või selle kaudu ning mis lisatakse seonduvale arvele heategevuse raames või piletite ostmiseks;

tingimusel et ükski punktides i ja ii osutatud maksetehing ei ole suurem kui 50 eurot ning:

maksetehingute kogusumma ei ületa üksiku võrgu kliendi või teenuse tellija kohta 300 eurot kuus; või

kui võrgu klient või teenuse tellija eelrahastab oma elektroonilise side võrgu või teenuse pakkuja juures asuvat kontot, ei ületa maksetehingute kogusumma 300 eurot kalendrikuus;

m)

makseteenuse pakkujate, nende agentide või filiaalide vahel teostatavad maksetehingud nende oma nimel;

n)

maksetehingud ja seonduvad teenused emaettevõtja ja selle tütarettevõtja vahel või sama emaettevõtja mitme tütarettevõtja vahel ilma makseteenuse pakkuja mis tahes vahendava sekkumiseta; erandiks on samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja vahendav sekkumine;

o)

sularaha- või makseautomaadist sularaha väljavõtmiseks pakutavad teenused, mida pakuvad ühe või mitme kaartide väljastaja huvides tegutsevad teenusepakkujad, kes ei ole maksekontolt raha välja võtva kliendiga sõlmitud raamlepingu pooled, tingimusel et need teenusepakkujad ei osuta muid I lisas loetletud makseteenuseid. Siiski esitatakse kliendile artiklites 45, 48, 49 ja 59 osutatud teave sularaha väljavõtmise tasude kohta enne sularaha väljavõtmist ning pärast väljavõtmist sularaha kättesaamisel tehingu lõpus.

Artikkel 4

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.

„päritoluliikmesriik” – mis tahes järgmine riik:

a)

liikmesriik, kus on makseteenuse pakkuja registrijärgne asukoht, või

b)

liikmesriik, kus asub makseteenuse pakkuja peakontor, kui siseriikliku õiguse kohaselt tal registrijärgne asukoht puudub;

2.

„vastuvõttev liikmesriik” – liikmesriik, mis ei ole päritoluliikmesriik ja kus makseteenuse pakkujal on agent või filiaal või kus ta osutab makseteenuseid;

3.

„makseteenus” – I lisas loetletud üks või mitu äritegevuse liiki;

4.

„makseasutus” – juriidiline isik, kellele on antud tegevusluba kooskõlas artikliga 11 makseteenuste osutamiseks ja täitmiseks kõikjal liidus;

5.

„maksetehing” – maksja, maksja nimel või makse saaja algatatud rahaliste vahendite sissemakse, ülekandmine või väljamaksmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja makse saaja vahel;

6.

„kaugmaksetehing” – maksetehing, mis on algatatud interneti teel või seadme kaudu, mida võib kasutada sidevahendina;

7.

„maksesüsteem” – rahaliste vahendite edastamise süsteem, millel on ametlikud standardid ja ühtsed eeskirjad maksetehingute töötlemiseks, kliiringuks ja/või arveldamiseks;

8.

„maksja” – füüsiline või juriidiline isik, kellel on maksekonto ja kes on lubanud teha maksekäsundi kõnealuselt maksekontolt või, kui maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi;

9.

„makse saaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantavate rahaliste vahendite saaja;

10.

„makseteenuse kasutaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja, makse saaja või mõlemana;

11.

„makseteenuse pakkuja” – artikli 1 lõikes 1 osutatud ettevõtja või füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab artiklite 32 või 33 kohast vabastust;

12.

„maksekonto” – ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks;

13.

„maksekäsund” – maksja või makse saaja antud juhis oma makseteenuse pakkujale maksetehingu täitmiseks;

14.

„makseinstrument” – makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud isikustatud seade (seadmed) ja/või toimingute kogum, mida kasutatakse maksekäsundi algatamiseks;

15.

„makse algatamise teenus” – teenus maksekäsundi algatamiseks makseteenuse kasutaja taotlusel seoses teise makseteenuse pakkuja juures hoitava maksekontoga;

16.

„kontoteabe teenus” – internetipõhine teenus, mis seisneb konsolideeritud teabe esitamises ühe või mitme maksekonto kohta, mille makseteenuse kasutaja on avanud kas teise makseteenuse pakkuja või mitme makseteenuse pakkuja juures;

17.

„kontot haldav makseteenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kes pakub maksjale maksekontot ja haldab seda;

18.

„makse algatamise teenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kelle äritegevus seisneb I lisa punktis 7 osutatud tegevuses;

19.

„kontoteabe teenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kelle äritegevus seisneb I lisa punktis 8 osutatud tegevuses;

20.

„tarbija” – füüsiline isik, kes tegutseb käesoleva direktiiviga hõlmatud makseteenuse lepingutes eesmärkidel, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega;

21.

„raamleping” – makseteenuse leping, millega reguleeritakse üksikute ja järjestikuste maksetehingute täitmist tulevikus ning mis võib sisaldada maksekonto avamise kohustust ja tingimusi;

22.

„rahasiire” – makseteenus, mille puhul saadakse maksjalt rahalisi vahendeid maksja või makse saaja nimel maksekontot avamata ning mille ainsaks eesmärgiks on kanda vastav rahasumma üle makse saajale või mõnele teisele makseteenuse pakkujale, kes tegutseb makse saaja nimel, ja/või kui rahalised vahendid saadakse makse saaja nimel ning tehakse talle kättesaadavaks;

23.

„otsekorraldus” – makseteenus, mille eesmärgiks on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja volituse alusel, mille maksja on andnud makse saajale, makse saaja makseteenuse pakkujale või maksja enda makseteenuse pakkujale;

24.

„kreeditkorraldus” – makseteenus, mille puhul makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot maksetehingu või järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel;

25.

„rahalised vahendid” – pangatähed ja mündid, elektroonsel kujul edastatav raha ja e-raha, mis on määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 lõikes 2;

26.

„väärtuspäev” – päev, mil makseteenuse pakkuja debiteerib maksja kontot või krediteerib makse saaja kontot ja mis on aluseks kontol olevatele rahalistele vahenditele intressi arvutamisel;

27.

„viitekurss” – vahetuskurss, millele tuginedes arvutatakse valuutavahetuskurss ja mille makseteenuse pakkuja teeb kättesaadavaks või mis pärineb avalikkusele kättesaadavast allikast;

28.

„viiteintressimäär” – intressimäär, millele tuginedes arvutatakse kasutatav intressimäär ja mis pärineb avalikkusele kättesaadavast allikast, mida saavad kontrollida mõlemad makseteenuse lepingu osalised;

29.

„autentimine” – toiming, mis võimaldab makseteenuse pakkujal kindlaks teha konkreetse makseteenuse kasutaja isiku või konkreetse makseinstrumendi kasutamise kehtivuse, sealhulgas kasutaja isikustatud turvavolituste kasutamine;

30.

„tugev kliendi autentimine” – autentimine, mille käigus kasutatakse kahte või enamat elementi, mis kuuluvad teadmise (miski, mida teab üksnes kasutaja), omamise (miski, mida omab üksnes kasutaja) või tunnuse (miski, mis on kasutajale omane) kategooriasse ja on sõltumatud, et neist ühe rikkumine ei ohustaks teiste usaldusväärsust, ning mille ülesehitus võimaldab kaitsta autentimisandmete konfidentsiaalsust;

31.

„isikustatud turvavolitused” – makseteenuse pakkuja poolt makseteenuse kasutajale autentimise eesmärgil antud isikustatud elemendid;

32.

„tundlikud makseandmed” – andmed, sh isikustatud turvavolitused, mida on võimalik kasutada pettuse toimepanemiseks. Makse algatamise teenuse pakkujate ja kontoteabe teenuse pakkujate puhul ei kuulu tundlike makseandmete hulka kontoomaniku nimi ega kontonumber;

33.

„kordumatu tunnus” – makseteenuse kasutajale makseteenuse pakkuja määratud tähtede, numbrite või sümbolite kombinatsioon, mille makseteenuse kasutaja esitab maksetehingu teise makseteenuse kasutaja ja/või teisele makseteenuse kasutajale kuuluva maksekonto üheseks kindlakstegemiseks;

34.

„sidevahendid” – vahendid, mida makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja võivad kasutada omavahelise makseteenuse lepingu sõlmimisel, ilma et nad peaksid ühel ajal füüsiliselt kohal viibima;

35.

„püsiv andmekandja” – vahend, mis võimaldab makseteenuse kasutajal isiklikult talle adresseeritud teavet salvestada nii, et seda saaks tulevikus kasutada nii kaua, kui on teabe otstarbe seisukohast vajalik, ning et teavet saaks muutmata kujul taasesitada;

36.

„mikroettevõtja” – ettevõtja, kes on makseteenuse lepingu sõlmimise ajal soovituse 2003/361/EÜ lisa artiklis 1 ja artikli 2 lõigetes 1 ja 3 määratletud ettevõtja;

37.

„tööpäev” – päev, mil maksja asjaomane makseteenuse pakkuja või maksetehingu täitmisega seotud makse saaja makseteenuse pakkuja on maksetehingu täitmiseks vajalikuks arvelduseks avatud;

38.

„agent” – füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb makseteenuste osutamisel makseasutuse nimel;

39.

„filiaal” – tegevuskoht, mis ei ole peakontor ja mis on makseasutuse osa, mis ei ole juriidiline isik ning mis teostab otse kõiki või mõningaid makseasutuse äritegevusele omaseid tehinguid; kõiki tegevuskohti, mille teises liikmesriigis paikneva peakontoriga makseasutus on ühes liikmesriigis asutanud, käsitatakse ühe filiaalina;

40.

„konsolideerimisgrupp” – ettevõtjate grupp, mis on üksteisega seotud direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõigetes 1, 2 või 7 osutatud viisil, või ettevõtjad, mis on määratletud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 241/2014 (29) artikli 4, 5, 6 ja 7 alusel ja mis on üksteisega seotud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 10 lõikes 1, artikli 113 lõikes 6 või lõikes 7 osutatud viisil;

41.

„elektroonilise side võrk” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ (30) artikli 2 esimese lõigu punktis a määratletud võrk;

42.

„elektroonilise side teenus” – direktiivi 2002/21/EÜ artikli 2 punktis c määratletud teenus;

43.

„digitaalne infosisu” – kaubad või teenused, mis on toodetud ja tarnitud digitaalsel kujul ja mille kasutamine või tarbimine on võimalik vaid tehnilise seadmega ning mis ei hõlma mingil viisil füüsiliste kaupade ja teenuste kasutamist või tarbimist;

44.

„maksetehingute vastuvõtmine” – makseteenus, mida osutab makseteenuse pakkuja, kellel on makse saajaga leping maksetehingute vastuvõtmiseks ja töötlemiseks, mille tulemusena kantakse rahalised vahendid üle makse saajale;

45.

„makseinstrumentide väljastamine” – makseteenus, mida osutab makseteenuse pakkuja, kellel on sõlmitud leping, et anda maksjale makseinstrument maksja maksetehingute algatamiseks ja töötlemiseks;

46.

„omavahendid” – vahendid, nagu need on määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 118, mille puhul vähemalt 75 % esimese taseme omavahenditest moodustavad esimese taseme põhiomavahendid, nagu on osutatud kõnealuse määruse artiklis 50, ning teise taseme omavahendid on võrdsed ühe kolmandikuga esimese taseme omavahenditest või sellest väiksemad;

47.

„makselahenduse kaubamärk” – mis tahes materiaalne või digitaalne nimi, termin, tähis, sümbol või nende kombinatsioon, millega on võimalik näidata, millise maksekaardiskeemi raames kaardipõhised maksetehingud tehakse;

48.

„ühismärgistus” – kahe või enama makselahenduse kaubamärgi või sama makselahenduse kaubamärgi kahe või enama makserakenduse kasutamine samal makseinstrumendil.

II JAOTIS

MAKSETEENUSE PAKKUJAD

1. PEATÜKK

Makseasutused

1. jagu

Üldsätted

Artikkel 5

Tegevusloa taotlemine

1.   Makseasutuse tegevusloa saamiseks esitatakse päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele taotlus koos järgmiste dokumentidega:

a)

tegevusprogramm, milles eelkõige kirjeldatakse kavandatavate makseteenuste liike;

b)

äriplaan koos esimese kolme majandusaasta prognoositava eelarvekalkulatsiooniga, mis tõendab, et taotluse esitaja suudab rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, vahendeid ning menetlusi;

c)

tõendid selle kohta, et makseasutus omab artiklis 7 sätestatud algkapitali;

d)

artikli 10 lõikes 1 osutatud makseasutuste puhul makseteenuse kasutaja rahaliste vahendite kaitseks artikli 10 kohaselt võetud meetmete kirjeldus;

e)

taotluse esitaja juhtimiskorra ja sisekontrollimehhanismide, sealhulgas haldus-, riskijuhtimis- ja raamatupidamisprotseduuride kirjeldus, mis tõendab, et nimetatud juhtimiskord, kontrollimehhanismid ja protseduurid on proportsionaalsed, asjakohased, usaldusväärsed ja piisavad;

f)

turvaintsidentide ja turvalisusega seotud kliendikaebuste väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete võtmise korra kirjeldus, sealhulgas intsidentidest teatamise kord, milles võetakse arvesse makseasutuse teatamiskohustust vastavalt artiklile 96;

g)

tundlikele makseandmetele juurdepääsu registreerimise, seire, jälgimise ja piiramise protsessi kirjeldus;

h)

talitluspidevuse tagamise korra kirjeldus, mis hõlmab oluliste toimingute loetelu, tõhusaid hädaolukorra lahendamise plaane ning nende plaanide asjakohasuse ja tõhususe korrapärase katsetamise ja läbivaatamise menetlust;

i)

jõudluse, tehingute ja pettuse kohta statistiliste andmete kogumise põhimõtete kirjeldus ja põhimõistete määratlus;

j)

turvapoliitika dokument, sealhulgas põhjalik makseteenustega seotud riski hinnang ning nende turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmete kirjeldus, mis on võetud makseteenuste kasutajatele piisava kaitse pakkumiseks väljaselgitatud ohtude, sealhulgas pettuse ning tundlike ja isikuandmete ebaseadusliku kasutamise eest;

k)

makseasutuste puhul, kes peavad täitma rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemisega seonduvaid kohustusi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2015/849 (31) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2015/847, (32) ülevaade sisekontrollimehhanismidest, mille taotluse esitaja on kehtestanud nende kohustuste täitmiseks;

l)

taotluse esitaja organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mis vajaduse korral sisaldab agentide ja filiaalide kavandatud kasutamise kirjeldust ning kirjeldust vähemalt kord aastas koha peal ja mujal tehtud kontrollide kohta, mille taotluse esitaja kohustub agentide ja filiaalide puhul läbi viima, samuti tegevuse edasiandmise korra kirjeldust ning käsitleb taotluse esitaja osalust riigisisestes või rahvusvahelistes maksesüsteemides;

m)

andmed isikute kohta, kellel on taotluse esitajas otseselt või kaudselt oluline osalus määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 36 tähenduses, nende osaluse suurus ning tõendid nende sobivuse kohta, pidades silmas vajadust tagada makseasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine;

n)

andmed makseasutuse juhtide ja makseasutuse juhtimise eest vastutavate isikute kohta ja vajaduse korral makseasutuse makseteenustega seotud tegevuse eest vastutavate isikute kohta ning samuti tõendid, et neil on hea maine ning makseteenuste osutamiseks kohased teadmised ja kogemus vastavalt makseasutuse päritoluliikmesriigis kindlaks määratule;

o)

vajaduse korral andmed Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2006/43/EÜ määratletud vannutatud audiitorite ja audiitorühingute kohta (33);

p)

taotluse esitaja õiguslik seisund ja põhikiri;

q)

taotluse esitaja peakontori aadress.

Esimese lõigu punktide d, e, f ja l kohaldamiseks esitab taotluse esitaja kirjelduse auditeerimiskorra ja organisatsioonilise korralduse kohta, mille ta on kehtestanud selleks, et võtta kõik mõistlikud meetmed oma teenusekasutajate huvide kaitsmiseks ja makseteenuste toimimise jätkuvuse ning usaldusväärsuse tagamiseks.

Esimese lõigu punktis j osutatud turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmete kirjeldus annab ülevaate kõrgetasemelise tehnilise turvalisuse ja andmekaitse tagamise meetmetest, sealhulgas tarkvara ja IT süsteemidest, mida kasutavad taotleja või ettevõtjad, kellele ta kogu oma tegevuse või osa sellest edasi annab. Need meetmed peavad hõlmama ka artikli 95 lõikes 1 sätestatud turvameetmeid. Nende meetmete puhul võetakse arvesse EBA poolt vastavalt artikli 95 lõikele 3 esitatud turvameetmete suuniseid.

2.   Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjatel, kes taotlevad I lisa punktis 7 osutatud makseteenuste osutamiseks luba, oleks loa andmise eeltingimusena kutsealane vastutuskindlustus, mis hõlmab territooriumit, millel nad teenuseid pakuvad, või mõni muu võrreldav tagatis vastutuse katteks, et tagada nende võime võtta artiklitest 73, 89, 90 ja 92 tulenev vastutus.

3.   Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjatel, kes taotlevad I lisa punktis 8 osutatud makseteenuste osutamiseks registreerimist, oleks registreerimise eeltingimusena kutsealane vastutuskindlustus, mis hõlmab territooriumit, millel nad teenuseid pakuvad, või mõni muu võrreldav tagatis, et katta vastutust kontot haldava makseteenuse pakkuja või makseteenuse kasutaja ees tulenevalt autoriseerimata või pettuse teel juurdepääsust maksekonto teabele või selle autoriseerimata või pettuse teel kasutamisest.

4.   Pärast kõikide asjakohaste sidusrühmadega, sh makseteenuste turu osalistega konsulteerimist, kajastades sealjuures kõiki asjakohaseid huvisid, väljastab EBA hiljemalt 13. jaanuariks 2017 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 pädevate asutuste jaoks suunised lõigetes 2 ja 3 osutatud kutsealase vastutuskindlustuse või muu samaväärse tagatise miinimumväärtuse kindlaksmääramise kriteeriumide kohta.

Esimeses lõigus osutatud suuniseid välja töötades võtab EBA arvesse järgmist:

a)

ettevõtja riskiprofiil;

b)

kas ettevõtja osutab muid I lisas osutatud makseteenuseid või tegeleb muu äritegevusega;

c)

tegevuse ulatus:

i)

ettevõtjate puhul, kes taotlevad luba I lisa punktis 7 osutatud makseteenuste osutamiseks, algatatud tehingute väärtus;

ii)

ettevõtjate puhul, kes taotlevad registreerimist I lisa punktis 8 osutatud makseteenuste osutamiseks, kontoteabe teenuseid kasutavate klientide arv;

d)

võrreldavate tagatiste eripära ja rakendamise kriteeriumid.

EBA vaatab kõnealused suunised regulaarselt läbi.

5.   Pärast kõikide asjakohaste sidusrühmadega, sh makseteenuste turu osalistega konsulteerimist, kajastades seejuures kõiki asjakohaseid huvisid, väljastab EBA hiljemalt 13. juuliks 2017 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 suunised teabe kohta, mis tuleb makseasutuste tegevusloa taotlemisel esitada pädevatele asutustele, kaasa arvatud käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punktides a, b, c, e ning g–j kehtestatud nõuded.

EBA vaatab kõnealused suunised läbi regulaarselt, kuid vähemalt iga kolme aasta tagant.

6.   Võttes asjakohasel juhul arvesse lõikes 5 osutatud suuniste kohaldamisel saadud kogemust, võib EBA töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse teave, mis tuleb makseasutuste tegevusloa taotlemisel esitada pädevatele asutustele, kaasa arvatud lõike 1 punktides a, b, c, e ning g–j kehtestatud nõuded.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

7.   Lõikes 4 osutatud teave tehakse pädevatele asutustele teatavaks kooskõlas lõikega 1.

Artikkel 6

Osaluse kontrollimine

1.   Füüsilised ja juriidilised isikud, kes on otsustanud kas otseselt või kaudselt omandada makseasutuses olulise osaluse määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 36 tähenduses või seda suurendada, mille tulemusena osalus kapitalis või hääleõiguses ulatub või ületab 20 %, 30 % või 50 %, või nii, et makseasutusest saab nende tütarettevõtja, teavitavad eelnevalt kirjalikult asjaomase makseasutuse pädevaid asutusi niisuguse omandamise või suurendamise kavatsusest. Sama kehtib kõigi füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes on otsustanud kas otseselt või kaudselt olulise osaluse võõrandada või seda vähendada nii, et osalus kapitalis või hääleõiguses langeb alla 20 %, 30 % või 50 %, või nii, et makseasutus lakkab olemast nende tütarettevõtja.

2.   Kavandatav olulise osaluse omandaja esitab pädevale asutusele teabe, mis sisaldab kavandatava osaluse suurust ja asjakohast teavet, millele osutatakse direktiivi 2013/36/EL artikli 23 lõikes 4.

3.   Liikmesriigid nõuavad, et kui lõikes 2 osutatud kavandatava omandaja mõju võib kahjustada makseasutuse arukat ja usaldusväärset juhtimist, väljendavad pädevad asutused sellele vastuseisu või võtavad muid vajalikke meetmeid sellise olukorra lõpetamiseks. Sellisteks meetmeteks võivad olla ettekirjutused, juhatuse liikmete või juhtimise eest vastutavate isikute karistamine või asjaomase makseasutuse aktsionäride, osanike või liikmete aktsiatest või osadest tuleneva hääleõiguse peatamine.

Samasuguseid meetmeid kohaldatakse füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kes ei täida käesolevas artiklis sätestatud kohustust anda lepingueelset teavet.

4.   Kui osalus omandatakse pädevate asutuste vastuseisust hoolimata, näevad liikmesriigid olenemata muudest rakendatavatest karistustest ette vastava hääleõiguse peatamise, hääletamisel antud häälte õigustühiseks tunnistamise või võimaluse need kehtetuks tunnistada.

Artikkel 7

Algkapital

Liikmesriigid nõuavad, et makseasutustel oleks neile tegevusloa andmise ajal järgmine algkapital, mis koosneb määruse (EL) nr 575/2013 artikli 26 lõike 1 punktides a kuni e osutatud ühest või mitmest omavahendite kirjest:

a)

kui makseasutus pakub üksnes I lisa punktis 6 osutatud makseteenuseid, peab selle algkapital igal ajal olema vähemalt 20 000 eurot;

b)

kui makseasutus pakub I lisa punktis 7 osutatud makseteenuseid, peab selle algkapital igal ajal olema vähemalt 50 000 eurot;

c)

kui makseasutus pakub I lisa punktides 1–5 osutatud makseteenuseid, peab selle algkapital igal ajal olema vähemalt 125 000 eurot.

Artikkel 8

Omavahendid

1.   Makseasutuse omavahendid ei tohi langeda madalamale kui käesoleva direktiivi artiklis 7 osutatud algkapital või käesoleva direktiivi artikli 9 kohaselt arvutatud omavahendite summa, olenevalt sellest, kumb on suurem.

2.   Liikmesriigid võtavad kasutusele vajalikud meetmed, et hoida ära omavahenditena aktsepteeritavate elementide korduv kasutamine juhul, kui makseasutus kuulub teise makseasutuse, krediidiasutuse, investeerimisühingu, varahaldusettevõtja või kindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi. Käesolevat lõiget kohaldatakse ka juhul, kui makseasutus ei paku ainult makseteenuseid, vaid tal on mitu tegevusvaldkonda.

3.   Kui määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 7 sätestatud tingimused on täidetud, võivad liikmesriigid või nende pädevad asutused otsustada mitte kohaldada käesoleva direktiivi artiklit 9 makseasutuste suhtes, mis kuuluvad direktiivi 2013/36/EL kohaselt oma krediidiasutusest emaettevõtjat hõlmava konsolideeritud järelevalve alla.

Artikkel 9

Omavahendite arvutamine

1.   Sõltumata artiklis 7 sätestatud algkapitali nõuetest, nõuavad liikmesriigid, et makseasutustel, välja arvatud need makseasutused, kes pakuvad üksnes I lisa punktis 7 või 8 või mõlemas nimetatud punktis osutatud teenuseid, oleksid igal ajal omavahendid summas, mille arvutamise aluseks on üks järgnevast kolmest meetodist vastavalt pädevate asutuste poolt kooskõlas siseriikliku õigusega kindlaks määratule.

 

Meetod A

Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt 10 %-ga tema eelneva majandusaasta püsivatest üldkuludest. Pädevad asutused võivad seda nõuet korrigeerida juhul, kui makseasutuse äritegevuses on pärast eelmist majandusaastat toimunud oluline muudatus. Kui makseasutuse äritegevus ei ole arvestamise kuupäevaks kestnud ühe majandusaasta, peab omavahendite summa olema võrdne vähemalt 10 %-ga üldpüsikuludest, lähtudes äriplaanis kavandatust, kui pädevad asutused ei nõua kõnealuse plaani kohandamist.

 

Meetod B

Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt järgmiste elementide summaga, mida on korrutatud lõikes 2 sätestatud korrigeerimisteguriga k, ja kus maksete maht (MM) on 1/12 eelneva majandusaasta jooksul makseasutuse täidetud maksetehingute kogusummast:

a)

4,0 % MM osast, mis on kuni 5 miljonit eurot,

pluss

b)

2,5 % MM osast, mis on üle 5 miljoni euro, kuid ei ületa 10 miljonit eurot,

pluss

c)

1 % MM osast, mis on üle 10 miljoni euro, kuid ei ületa 100 miljonit eurot,

pluss

d)

0,5 % MM osast, mis on üle 100 miljoni euro, kuid ei ületa 250 miljonit eurot,

pluss

e)

0,25 % MM osast, mis on üle 250 miljoni euro.

 

Meetod C

Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt punktis a määratletud asjaomase näitajaga, mida on korrutatud punktis b sätestatud korrutusteguriga ning korrutatud seejärel lõikes 2 sätestatud korrigeerimisteguriga k.

a)

Asjaomaseks näitajaks on järgmiste elementide summa:

i)

intressitulu;

ii)

intressikulu;

iii)

saadud vahendus- ja teenustasud ning

iv)

muu tegevustulu.

Iga element liidetakse, arvestades tulu plussmärgiga ja kulu miinusmärgiga. Asjaomase näitaja arvutamisel ei tohi arvesse võtta erakordseid või ebareeglipäraseid tuluartikleid. Nende teenustega seotud kulud, mida tegevuse edasiandmise korras osutavad kolmandad isikud, võivad näitajat vähendada, kui kulud tulenevad käesoleva direktiivi kohaselt järelevalve alla kuuluvast ettevõtjast. Näitaja arvutatakse 12 kuu andmete põhjal eelneva majandusaasta lõpus. See arvutatakse eelneva majandusaasta põhjal. Meetodiga C arvutatud omavahendid ei tohi siiski olla väiksemad kui 80 % viimase kolme majandusaasta keskmisest asjaomasest näitajast. Kui auditeeritud andmed ei ole kättesaadavad, võib kasutada äritegevuse prognoose.

b)

Korrutustegur on järgmine:

i)

10 % asjaomase näitaja sellest osast, mis on kuni 2,5 miljonit eurot;

ii)

8 % asjaomase näitaja sellest osast, mis on 2,5 miljonist eurost kuni 5 miljoni euroni;

iii)

6 % asjaomase näitaja sellest osast, mis on 5 miljonist eurost kuni 25 miljoni euroni;

iv)

3 % asjaomase näitaja sellest osast, mis on 25 miljonist eurost kuni 50 miljoni euroni;

v)

1,5 % asjaomase näitaja sellest osast, mis on üle 50 miljoni euro.

2.   Meetodite B ja C puhul kasutatav korrigeerimistegur k on järgmine:

a)

0,5, kui makseasutus osutab ainult I lisa punktis 6 osutatud makseteenuseid;

b)

1, kui makseasutus osutab mõnda I lisa punktides 1–5 osutatud makseteenustest.

3.   Pädevad asutused võivad makseasutuse riskijuhtimisprotsesside, operatsiooniriski kahjujuhtumite andmebaasi ja sisekontrollimehhanismide hinnangust lähtuvalt nõuda makseasutuselt vastavalt lõikele 1 valitud meetodi kohaldamisel saadud omavahendite summast kuni 20 % suurema summa olemasolu või lubada makseasutusele vastavalt lõikele 1 valitud meetodi kohaldamisel saadud omavahendite summast kuni 20 % väiksema summa olemasolu.

Artikkel 10

Kaitsenõuded

1.   Liikmesriigid või pädevad asutused nõuavad I lisa punktides 1–6 osutatud makseteenuseid pakkuvalt makseasutuselt, et ta kasutaks makseteenuse kasutajatelt ja teise makseteenuse pakkuja kaudu maksetehingu täitmiseks saadud kõigi rahaliste vahendite kaitsmiseks ühte kahest järgmisest võttest:

a)

rahalisi vahendeid ei segata ühelgi ajahetkel mis tahes füüsilise või juriidilise isiku rahaliste vahenditega, v.a nende makseteenuse kasutajate rahaliste vahenditega, kelle nimel rahalisi vahendeid hoitakse, ning kui need on endiselt makseasutuse käes, kuid neid ei ole rahaliste vahendite saamise päevale järgneva tööpäeva lõpuks makse saajale või teisele makseteenuse pakkujale veel edastatud, hoiustatakse neid krediidiasutuse eraldi kontol või investeeritakse turvalisse, likviidsesse ja madala riskiga varasse vastavalt päritoluliikmesriigi pädevate asutuste määratlusele; seejuures ei rahuldata makseteenuse kasutajate huvides ning kooskõlas siseriikliku õigusega nende rahaliste vahendite arvelt makseasutuse teiste võlausaldajate nõudeid, eelkõige maksejõuetuse puhul;

b)

rahalised vahendid kaetakse sellise kindlustusandja või krediidiasutuse (mis ei kuulu makseasutusega samasse konsolideerimisgruppi) välja antud kindlustuslepingu või samaväärse garantiiga sellise summa ulatuses, mis on võrdne summaga, mis oleks eraldatud sellise kindlustuslepingu või samaväärse garantii puudumisel ning mis kuulub maksmisele juhul, kui makseasutus ei ole suuteline täitma oma finantskohustusi.

2.   Kui makseasutusel on lõike 1 kohaselt rahaliste vahendite kaitsmise kohustus ning osa nendest vahenditest tuleb kasutada edaspidiste maksetehingute täitmise eesmärgil ning allesjäänud summat tuleb kasutada makseteenusega mitteseotud teenuste jaoks, kohaldatakse lõikes 1 sätestatud nõudeid ka tulevaste maksetehingute täitmise eesmärgil kasutatava osa suhtes. Kui nimetatud osa on muutuva suurusega või kui selle suurus ei ole eelnevalt teada, võivad liikmesriigid lubada makseasutustel nimetatud lõiget kohaldada, kasutades representatiivset osa, mida eeldatavasti makseteenusteks kasutatakse, tingimusel et nimetatud representatiivset osa on pädevate asutuste hinnangul võimalik varasemate andmete põhjal piisava täpsusega hinnata.

Artikkel 11

Tegevusloa andmine

1.   Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad, kellele ei ole osutatud artikli 1 lõike 1 punktides a, b, c, e ja f, ning artiklite 32 või 33 kohast erandit mittekasutavad füüsilised või juriidilised isikud, kes kavatsevad osutada makseteenuseid, omandavad enne makseteenuse osutamise alustamist tegevusloa makseasutusena tegutsemiseks. Tegevusluba antakse üksnes juriidilisele isikule, kes on asutatud liikmesriigis.

2.   Pädevad asutused annavad tegevusloa, kui koos taotlusega esitatud teave ja tõendid vastavad kõigile artiklis 5 sätestatud nõuetele ning kui pädevad asutused annavad pärast taotluse läbivaatamist positiivse üldhinnangu. Pädevad asutused võivad enne loa andmist vajaduse korral konsulteerida liikmesriigi keskpanga või teiste asjaomaste riigiasutustega.

3.   Sellise makseasutuse peakontor, kellel on tema päritoluliikmesriigi õiguse kohaselt kohustus omada registrijärgset asukohta, on samas liikmesriigis, kus on tema registrijärgne asukoht, ning ta viib vähemalt osa oma makseteenuste osutamisega seotud äritegevusest ellu selles liikmesriigis.

4.   Võttes arvesse vajadust tagada makseasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine, annavad pädevad asutused tegevusloa üksnes juhul, kui makseasutusel on oma makseteenuste osutamiseks kindel juhtimiskorraldus, mis hõlmab selget organisatsioonilist struktuuri, mille puhul vastutusalad on selgesti määratletud, läbipaistvad ja järjepidevad, tõhusaid menetlusi riskide või võimalike riskide kindlaksmääramiseks, juhtimiseks, jälgimiseks ja nendest teatamiseks ning piisavaid sisekontrolli mehhanisme, sealhulgas usaldusväärset juhtimis- ja raamatupidamiskorda; nimetatud kord, menetlused ja mehhanismid peavad olema kõikehõlmavad ning proportsionaalsed makseasutuse osutatavate makseteenuste laadi, ulatuse ja keerukuse astmega.

5.   Kui makseasutus osutab I lisa punktides 1–7 osutatud makseteenust ning tegeleb samal ajal muu äritegevusega, võivad pädevad asutused nõuda eraldiseisva üksuse loomist makseteenustega seotud äritegevuseks, kui makseasutuse makseteenustega mitteseotud teenused kahjustavad või võivad kahjustada makseasutuse rahalist usaldusväärsust või pädevate asutuste võimet jälgida kõigi käesolevas direktiivis sätestatud makseasutuse kohustuste täitmist.

6.   Pädevad asutused keelduvad tegevusloa väljaandmisest, kui nad, pidades silmas vajadust tagada makseasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine, ei ole veendunud olulist osalust omavate aktsionäride või liikmete sobivuses.

7.   Kui makseasutuse ja mõne teise füüsilise või juriidilise isiku vahel on märkimisväärne seos, nagu määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 38, annavad pädevad asutused tegevusloa üksnes juhul, kui nimetatud seos ei takista neil teostada tõhusat järelevalvet.

8.   Pädevad asutused annavad tegevusloa üksnes juhul, kui makseasutusega märkimisväärses seoses oleva ühe või enama füüsilise või juriidilise isiku tegevust reguleerivad kolmanda riigi õigus- ja haldusnormid või nimetatud õigus- ja haldusnormide rakendamisega seotud raskused ei takista neil täita järelevalvega seotud kohustusi.

9.   Tegevusluba kehtib kõigis liikmesriikides ning see võimaldab asjaomasel makseasutusel osutada tegevusloaga hõlmatud makseteenuseid kogu liidus teenuste osutamise vabaduse või asutamisvabaduse alusel.

Artikkel 12

Otsuse edastamine

Kolme kuu jooksul taotluse saamisest või, kui taotlus ei ole täielik, kogu otsuse tegemiseks nõutava teabe saamisest teatavad pädevad asutused taotluse esitajale, kas talle on antud tegevusluba või mitte. Pädev asutus esitab tegevusloa andmisest keeldumise põhjused.

Artikkel 13

Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

1.   Pädevad asutused võivad makseasutusele antud tegevusloa kehtetuks tunnistada ainult juhul, kui makseasutus:

a)

ei ole tegevusluba kasutanud 12 kuu jooksul, selgesõnaliselt loobub tegevusloast või on lõpetanud tegevuse rohkem kui kuueks kuuks, juhul kui asjaomane liikmesriik ei ole ette näinud, et sellistel juhtudel tegevusluba aegub;

b)

on saanud tegevusloa valeandmete alusel või mõnel muul ebaausal viisil;

c)

ei täida enam tegevusloa andmise tingimusi või ei teata pädevale asutusele nende tingimuste täitmist mõjutavatest olulistest sündmustest;

d)

kujutab oma makseteenuste osutamise jätkamisega ohtu maksesüsteemi stabiilsusele või usaldatavusele; või

e)

vastab ühele muudest tingimustest, mille puhul siseriiklikud õigusaktid näevad ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise.

2.   Pädev asutus põhjendab tegevusloa kehtetuks tunnistamist ning teavitab vastavalt asjaomaseid isikuid.

3.   Pädev asutus avalikustab tegevusloa kehtetuks tunnistamise muu hulgas artiklites 14 ja 15 osutatud registrites.

Artikkel 14

Registreerimine päritoluliikmesriigis

1.   Liikmesriigid loovad avaliku registri, kuhu kantakse:

a)

tegevusloa saanud makseasutused ja nende agendid;

b)

sellised füüsilised ja juriidilised isikud, kelle suhtes on tehtud erand vastavalt artiklitele 32 või 33, ja nende agendid ning

c)

artikli 2 lõikes 5 osutatud asutused, kellel on siseriikliku õiguse kohaselt õigus osutada makseteenuseid.

Makseasutuste filiaalid kantakse päritoluliikmesriigi registrisse, kui need filiaalid osutavad teenuseid mõnes muus liikmesriigis kui nende päritoluliikmesriik.

2.   Avalikus registris loetletakse makseteenused, mille jaoks makseasutusele on tegevusluba antud või mille osutamiseks füüsiline või juriidiline isik on registreeritud. Tegevusloa saanud makseasutused loetletakse registris eraldi artiklite 32 või 33 kohast erandit kasutavatest füüsilistest ja juriidilistest isikutest. Registriandmed on avalikkusele kättesaadavad, nendega saab tutvuda internetis ning neid ajakohastatakse viivitamata.

3.   Pädevad asutused kannavad avalikku registrisse iga tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja iga artikli 32 või 33 alusel tehtud erandi kehtetuks tunnistamise.

4.   Pädevad asutused esitavad EBA-le tegevusloa kehtetuks tunnistamise ning artikli 32 või 33 alusel tehtud erandi kehtetuks tunnistamise põhjendused.

Artikkel 15

EBA register

1.   EBA loob elektroonilise keskregistri, mis sisaldab pädevate asutuste poolt vastavalt lõikele 2 esitatud teavet, ning peab ja haldab seda registrit. EBA vastutab kõnealuse teabe täpse esitamise eest.

EBA teeb registri oma veebisaidil avalikult ja tasuta kättesaadavaks ning võimaldab registrisse kantud teabele hõlpsat juurdepääsu ja selle lihtsat leidmist.

2.   Pädevad asutused teavitavad EBAd viivitamata oma avalikesse registritesse kantud teabest, nagu on osutatud artiklis 14, finantsvaldkonnas üldkasutatavas keeles.

3.   Pädevad asutused vastutavad lõikes 2 sätestatud teabe täpsuse ja ajakohastamise eest.

4.   EBA koostab regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles esitatakse elektroonilise keskregistri loomise, pidamise ja haldamise ning selles sisalduvale teabele juurdepääsu tehnilised nõuded. Tehnilised nõuded tagavad, et teavet võivad muuta üksnes pädev asutus ja EBA.

EBA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 13. jaanuariks 2018.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

5.   EBA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu lõike 1 kohaselt esitatava teabe üksikasjade ja struktuuri kohta, sh teabe esitamise ühise vormi ja mudeli.

EBA esitab kõnealuste rakenduslike tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 13. juuliks 2017.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

Artikkel 16

Tegevusloa kehtimine

Kui mis tahes muudatused mõjutavad vastavalt artiklile 5 esitatud teabe ja tõendite täpsust, teatab makseasutus sellest põhjendamatu viivituseta oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele.

Artikkel 17

Raamatupidamine ja kohustuslik audit

1.   Direktiive 86/635/EMÜ ja 2013/34/EL ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1606/2002 (34) kohaldatakse makseasutuste suhtes mutatis mutandis.

2.   Kui nende suhtes ei kehti vabastus vastavalt direktiivile 2013/34/EL ja, kui see on asjakohane, siis direktiivile 86/635/EMÜ, auditeerivad makseasutuse raamatupidamise aastaaruandeid ja konsolideeritud aruandeid direktiivis 2006/43/EÜ määratletud vannutatud audiitorid ja audiitorühingud.

3.   Liikmesriigid nõuavad järelevalve eesmärgil, et makseasutused esitaksid eraldi raamatupidamisandmed makseteenuste ja artikli 18 lõikes 1 osutatud tegevuste kohta, mille puhul on ette nähtud auditiaruande esitamine. Selle aruande koostavad vajaduse korral vannutatud audiitorid või audiitorühing.

4.   Direktiivi 2013/36/EL artiklis 63 sätestatud kohustusi kohaldatakse mutatis mutandis makseasutuste vannutatud audiitorite või audiitorühingute suhtes seoses makseteenustega seotud tegevustega.

Artikkel 18

Tegevused

1.   Lisaks makseteenuste osutamisele on makseasutusel õigus tegeleda järgmisega:

a)

halduslike ja tihedalt seotud kõrvalteenuste osutamine, näiteks maksetehingute täitmise tagamine, valuutavahetusteenused, hoidmisteenused ning andmete säilitamine ja töötlemine;

b)

maksesüsteemide haldamine, ilma et see piiraks artikli 35 kohaldamist;

c)

makseteenuste osutamisest erinev äritegevus, võttes arvesse kohaldatavat liidu ja siseriiklikku õigust.

2.   Kui makseasutused tegelevad ühe või mitme makseteenuse osutamisega, võivad neil olla üksnes maksekontod, mida kasutatakse eranditult maksetehingute jaoks.

3.   Rahalisi vahendeid, mille makseasutused saavad makseteenuse kasutajatelt makseteenuste osutamiseks, ei käsitata hoiuse ega muude tagasimakstavate vahenditena direktiivi 2013/36/EL artikli 9 tähenduses ega e-rahana, nagu määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 lõike 2 punktis 2.

4.   Makseasutused võivad anda I lisa punktides 4 või 5 osutatud makseteenustega seotud krediiti üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)

krediit on kõrvalteenus ning seda antakse üksnes seoses maksetehingu täitmisega;

b)

olenemata krediitkaartide abil krediidi andmise siseriiklikest eeskirjadest, tuleb maksega seoses ning kooskõlas artikli 11 lõikega 9 ja artikliga 28 antud krediit tagasi maksta lühikese aja jooksul, mis ei tohi mingil juhul ületada 12 kuud;

c)

kõnealust krediiti ei anta rahalistest vahenditest, mis on saadud või mida hoitakse enda käes maksetehingu täitmise eesmärgil;

d)

makseasutuse omavahendid vastavad igal ajal ning järelevalveasutustele tõendatult antud krediidi kogusummale.

5.   Makseasutused ei tohi tegeleda hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite kaasamisega direktiivi 2013/36/EL artikli 9 tähenduses.

6.   Käesolev direktiiv ei piira direktiivi 2008/48/EÜ ega muude asjakohaste liidu õigusaktide kohaldamist või selliste liikmesriikide meetmete kohaldamist, mis käsitlevad tarbijatele krediidi andmise tingimusi ning mida ei ühtlustata käesoleva direktiiviga, kui need on kooskõlas liidu õigusega.

2. jagu

Muud nõuded

Artikkel 19

Agentide, filiaalide ja selliste üksuste kasutamine, kellele on tegevus edasi antud

1.   Kui makseasutus kavatseb osutada makseteenuseid agendi kaudu, edastab ta oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele järgmise teabe:

a)

agendi nimi ja aadress;

b)

nende sisekontrollimehhanismide kirjeldus, mida agent kasutab direktiivist (EL) 2015/849 tulenevate kohustuste täitmiseks seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega; kirjeldust tuleb ajakohastada viivitamata, kui esialgses teates sisalduvad üksikasjad oluliselt muutuvad;

c)

makseteenuste osutamisel kasutatava agendi juhtide ja juhtimise eest vastutavate isikute isikuandmed ning muude kui makseteenuseid osutavate agentide puhul tõendid selle kohta, et nad on sobivad isikud;

d)

makseasutuse makseteenused, milleks agendile volitused antakse, ning

e)

agendi kordumatu tunnuskood või number, kui see on kohaldatav.

2.   Päritoluliikmesriigi pädev asutus teatab makseasutusele kahe kuu jooksul alates lõike 1 punktides a–e osutatud teabe saamisest, kas agent on kantud artiklis 14 sätestatud registrisse. Pärast registrisse kandmist võib agent asuda makseteenuseid osutama.

3.   Enne agendi registrisse kandmist võivad pädevad asutused kahtluse korral, et neile esitatud teave ei ole tõene, võtta täiendavaid meetmeid teabe kontrollimiseks.

4.   Kui pädevad asutused ei ole ka pärast teabe kontrollimist kindlad neile lõike 1 kohaselt esitatud teabe tõesuses, keelduvad nad kandmast agenti artiklis 14 sätestatud registrisse ning teavitavad sellest makseasutust põhjendamatu viivituseta.

5.   Kui makseasutus tahab osutada makseteenuseid teises liikmesriigis, kaasates selleks agendi või asutades filiaali, järgib ta artiklis 28 sätestatud korda.

6.   Kui makseasutus kavatseb makseteenusega seotud tööülesanded edasi anda, teavitab ta sellest oma päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi.

Oluliste tööülesannete, sh IT-süsteemide edasiandmine ei või toimuda viisil, mis kahjustab oluliselt makseasutuse sisekontrolli kvaliteeti ja pädevate asutuste võimet kontrollida ja jälgida käesolevas direktiivis sätestatud kõigi kohustuste täitmist makseasutuse poolt.

Teise lõigu kohaldamisel loetakse oluliseks sellised tööülesanded, mille puhul rike või puudus kahjustab oluliselt käesoleva jaotise kohaste tegevusloa nõuete jätkuvat täitmist makseasutuse poolt või tema teiste, käesoleva direktiivi kohaste kohustuste täitmist või tema finantstulemusi või tema osutatavate makseteenuste usaldusväärsust või jätkuvust. Liikmesriigid tagavad, et kui makseasutused annavad olulisi tööülesandeid edasi, järgivad makseasutused järgmisi nõudeid:

a)

edasiandmine ei too endaga kaasa makseasutuse kõrgema juhtkonna vastutuse delegeerimist;

b)

makseasutuse suhe makseteenuse kasutajatega ja käesolevast direktiivist tulenevad makseasutuse kohustused makseteenuse kasutajate ees ei muutu;

c)

ei kahjustata käesoleva jaotise kohaseid tingimusi, mida makseasutus peab täitma tegevusloa saamiseks ja säilitamiseks;

d)

ei tühistata ega muudeta ühtegi muud tingimust, mille täitmise tulemusel anti makseasutusele tegevusluba.

7.   Makseasutus tagab, et tema nimel tegutsev agent või filiaal teavitab sellest makseteenuse kasutajaid.

8.   Makseasutus teavitab oma päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi viivitamata mis tahes muudatustest selliste üksuste kasutamisel, kellele tegevus on edasi antud, ning kooskõlas lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud menetlusega muudatustest agentide, sh täiendavate agentide kasutamisel.

Artikkel 20

Vastutus

1.   Liikmesriigid tagavad, et kui makseasutus usaldab kolmandale isikule tööülesannete täitmise, võtab makseasutus mõistlikke meetmeid käesoleva direktiivi nõuetele vastavuse tagamiseks.

2.   Liikmesriigid nõuavad, et makseasutus vastutab täielikult oma töötajate, agentide, filiaalide ja üksuste, kellele tegevus on edasi antud, tegevuse eest.

Artikkel 21

Dokumentide säilitamine

Liikmesriigid nõuavad, et makseasutused säilitaksid kõiki käesoleva jaotise kohaldamiseks vajalikke dokumente vähemalt viis aastat, ilma et see piiraks direktiivi (EL) 2015/849 ega asjakohase liidu õiguse kohaldamist.

3. jagu

Pädevad asutused ja järelevalve

Artikkel 22

Pädevate asutuste määramine

1.   Liikmesriigid määravad käesolevas jaotises sätestatud ülesandeid täitma asuvatele makseasutustele tegevuslubade andmise ja nende usaldatavusnõuete täitmise üle teostatava järelevalve eest vastutavateks pädevateks asutusteks riigiasutused või siseriikliku õiguse alusel tunnustatud asutused või siseriikliku õiguse alusel nimelt selleks volitatud riigiasutused, sealhulgas liikmesriikide keskpangad.

Pädevad asutused peavad tagama sõltumatuse ettevõtjatest ning vältima huvide konflikti. Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, ei või pädevateks asutusteks määrata makseasutusi, krediidiasutusi, e-raha asutusi ega postiteenuse osutajaid.

Liikmesriigid teatavad need asutused komisjonile.

2.   Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 alusel määratud pädevatel asutustel on oma ülesannete täitmiseks kõik vajalikud volitused.

3.   Liikmesriigid, mille territooriumil tegeleb käesolevas jaotises käsitletud küsimustega mitu pädevat asutust, tagavad nende asutuste tiheda koostöö, et nad saaksid oma ülesandeid tulemuslikult täita. Sama kehtib ka juhul, kui käesolevas jaotises käsitletud küsimustega tegelevad pädevad asutused ei ole need pädevad asutused, kes vastutavad krediidiasutuste üle järelevalve teostamise eest.

4.   Lõike 1 alusel määratud pädevate asutuste ülesannete täitmise eest vastutavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused.

5.   Lõikest 1 ei tulene, et pädevatelt asutustelt nõutakse järelevalve teostamist makseasutuste muu äritegevuse kui makseteenuste pakkumise ning artikli 18 lõike 1 punktis a osutatud tegevuste üle.

Artikkel 23

Järelevalve

1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevate asutuste läbiviidavad kontrollimised käesoleva jaotise nõuete pideva täitmise üle on proportsionaalsed, piisavad ja vastavuses makseasutust ohustavate riskidega.

Selleks et kontrollida käesoleva jaotise nõuete täitmist, on pädevatel asutustel õigus võtta eelkõige järgmisi meetmeid:

a)

nõuda makseasutuselt kogu teabe esitamist, mis on vajalik nõuete täitmise jälgimiseks, täpsustades taotluse eesmärgi vastavalt vajadusele ning teabe esitamise tähtaja;

b)

viia läbi kohapealseid kontrolle makseasutuse, makseasutuse vastutusel makseteenuseid osutava agendi ja filiaali või mis tahes sellise üksuse juures, kellele tegevus on edasi antud;

c)

anda välja soovitusi ja suuniseid ning vajaduse korral siduvaid haldusnorme;

d)

peatada või tunnistada kehtetuks tegevusluba vastavalt artiklile 13.

2.   Ilma et see mõjutaks tegevuslubade kehtetuks tunnistamise korda ja liikmesriigi kriminaalõiguse sätete kohaldamist, sätestavad liikmesriigid, et nende asjaomased pädevad asutused võivad makseasutuste järelevalvet või makseteenuste osutamist käsitlevaid õigus- ja haldusnorme rikkuvate makseasutuste või isikute suhtes, kes tegelikult kontrollivad nimetatud makseasutuste tegevust, määrata või rakendada karistusi või meetmeid, mille abil kavatsetakse lõpetada tuvastatud rikkumine või kõrvaldada selle põhjused.

3.   Olenemata artiklis 7, artikli 8 lõigetes 1 ja 2 ning artiklis 9 sätestatud nõuetest, tagavad liikmesriigid, et pädevatel asutustel on õigus võtta käesoleva artikli lõikes 1 kirjeldatud meetmeid tagamaks piisava kapitali makseteenusteks, eelkõige juhul, kui makseasutuse makseteenustega mitteseotud tegevused kahjustavad või tõenäoliselt kahjustavad makseasutuse rahalist usaldusväärsust.

Artikkel 24

Ametisaladus

1.   Liikmesriigid tagavad, et kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevates asutustes, ning samuti pädevate asutuste nimel tegutsevad eksperdid on seotud ametisaladuse hoidmise kohustusega, ilma et see piiraks kriminaalõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid.

2.   Artikli 26 kohase teabevahetuse suhtes kohaldatakse rangelt ametisaladust, et tagada üksikisikute ja ettevõtjate õiguste kaitse.

3.   Liikmesriigid võivad kohaldada käesolevat artiklit, võttes mutatis mutandis arvesse direktiivi 2013/36/EL artikleid 53–61.

Artikkel 25

Õigus pöörduda kohtusse

1.   Liikmesriigid tagavad, et vastavalt käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud õigus- ja haldusnormidele makseasutuse suhtes pädeva asutuse tehtud otsuse võib vaidlustada kohtus.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse ka tegevusetuse suhtes.

Artikkel 26

Teabevahetus

1.   Eri liikmesriikide pädevad asutused teevad koostööd omavahel ning vajaduse korral ka EKP-ga, liikmesriikide keskpankade, EBA ja teiste asjaomaste pädevate asutustega, kes on määratud makseteenuse pakkujate suhtes kohaldatavate liidu ja siseriiklike õigusaktide alusel.

2.   Peale selle võimaldavad liikmesriigid teabevahetust oma pädevate asutuste ja järgmiste asutuste vahel:

a)

teiste liikmesriikide pädevad asutused, kes vastutavad makseasutustele tegevuslubade andmise ja makseasutuste järelevalve eest;

b)

EKP ja liikmesriikide keskpangad kui rahandus- ja järelevalveasutused ja, kui see on asjakohane, muud riigiasutused, kes vastutavad makse- ja arveldussüsteemide järelevalve eest;

c)

teised asjaomased asutused, kes on määratud vastavalt käesolevale direktiivile, direktiivile (EL) 2015/849 ja makseteenuse pakkujate suhtes kohaldatavatele muudele liidu õigusaktidele, nagu näiteks õigusaktid, mida kohaldatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise suhtes;

d)

EBA, kes osaleb järelevalvemehhanismide ühtse ja järjepideva tegevuse tagamisel, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 1 lõike 5 punktis a.

Artikkel 27

Eri liikmesriikide pädevate asutuste vaheliste lahkarvamuste lahendamine

1.   Kui liikmesriigi pädev asutus leiab, et teatavas küsimuses ei vasta piiriülene koostöö teise liikmesriigi pädevate asutustega, kellele osutatakse käesoleva direktiivi artiklis 26, 28, 29, 30 või 31, nimetatud artiklites sätestatud asjaomastele tingimustele, võib ta edastada selle küsimuse arutamiseks EBA-le ja taotleda tema abi vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19.

2.   Kui EBA-lt taotletakse käesoleva artikli lõike 1 kohast tegutsemist, teeb ta viivitamata määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 19 lõike 3 kohase otsuse. EBA võib samuti omal algatusel aidata pädevatel asutustel saavutada kokkulepet kooskõlas nimetatud määruse artikli 19 lõike 1 teise lõiguga. Mõlemal juhul lükkavad asjaomased pädevad asutused oma otsuse tegemise edasi, kuni on leitud lahendus kõnealuse määruse artikli 19 alusel.

Artikkel 28

Asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamise taotlemine

1.   Tegevusluba omav makseasutus, kes soovib esimest korda osutada makseteenuseid muus liikmesriigis kui tema päritoluliikmesriik, kasutades asutamisõigust või teenuste osutamise vabadust, edastab oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele järgmise teabe:

a)

makseasutuse nimi, aadress ning kui see on kohaldatav, siis loa number;

b)

liikmesriik (liikmesriigid), kus ta kavatseb tegutseda;

c)

pakutav makseteenus (pakutavad makseteenused);

d)

kui makseasutus kavatseb kasutada agenti, siis artikli 19 lõikes 1 osutatud teave;

e)

kui makseasutus kavatseb kasutada filiaali, siis artikli 5 lõike 1 punktides b ja e osutatud teave seoses makseteenuste osutamisega vastuvõtvas liikmesriigis, filiaali organisatsioonilise struktuuri kirjeldus ja filiaali juhtimise eest vastutavate isikute isikuandmed.

Kui makseasutus kavatseb makseteenustega seotud tööülesanded edasi anda teistele üksustele vastuvõtvas liikmesriigis, teavitab ta sellest oma päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi.

2.   Ühe kuu jooksul alates kogu lõikes 1 osutatud teabe saamisest saadavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused selle vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele.

Ühe kuu jooksul alates päritoluliikmesriigi pädevatelt asutustelt teabe saamisest hindavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused seda teavet ning annavad päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele asjakohast teavet seoses makseteenuste kavandatud osutamisega asjaomase asutamisõigust või teenuste osutamise vabadust kasutava makseasutuse poolt. Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused teavitavad päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi mis tahes põhjendatud probleemidest, eelkõige mis puudutavad kavandatavat agendi kaasamist või filiaali asutamist seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega direktiivi (EL) 2015/849 tähenduses.

Kui päritoluliikmesriigi pädevad asutused ei nõustu vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste hinnanguga, esitavad nad viimastele oma otsuse põhjused.

Kui päritoluliikmesriigi pädevate asutuste hinnang, eelkõige võttes arvesse vastuvõtva liikmesriigi pädevatelt asutustelt saadud teavet, ei ole positiivne, keeldub päritoluliikmesriigi pädev asutus agendi või filiaali registrisse kandmisest või tühistab registrikande, kui see on juba tehtud.

3.   Kolme kuu jooksul alates lõike 1 kohase teabe saamisest teevad päritoluliikmesriigi pädevad asutused oma otsuse teatavaks vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele ja makseasutusele.

Pärast artiklis 14 osutatud registrisse kandmist võib agent või filiaal alustada oma tegevust asjaomases vastuvõtvas liikmesriigis.

Makseasutus teavitab päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi kuupäevast, millest alates ta alustab oma tegevust agendi või filiaali kaudu asjaomases vastuvõtvas liikmesriigis (asjaomastes vastuvõtvates liikmesriikides). Päritoluliikmesriigi pädevad asutused teavitavad sellest vastuvõtva liikmesriigi pädevaid asutusi.

4.   Makseasutus teavitab oma päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi viivitamata mis tahes asjakohastest muudatustest seoses lõike 1 kohaselt esitatud teabega, sh muudatustest täiendavate agentide, filiaalide ja nende üksuste kasutamises, kellele tegevus on edasi antud vastuvõtvates liikmesriikides, kus makseasutus tegutseb. Kohaldatakse lõigetes 2 ja 3 sätestatud menetlust.

5.   EBA töötab vastavalt käesolevale artiklile välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles määratakse kindlaks päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste koostöö ja teabevahetuse raamistik. Nimetatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus määratakse kindlaks piiriüleselt tegutsevate makseasutuste teavitamise puhul tehtava koostöö meetod, vahendid ja kord ning eelkõige esitatava teabe ulatus ja käitlemine, sealhulgas ühine terminoloogia ja teate tüüpvormid, et teavitamine toimuks järjekindlalt ja tõhusalt.

EBA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 13. jaanuariks 2018.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 29

Asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust kasutavate makseasutuste järelevalve

1.   Selleks et päritoluliikmesriigi pädevad asutused saaksid kontrollida teise liikmesriigi territooriumil asuva makseasutuse agenti või filiaali ja võtta kooskõlas artikli 100 lõikega 4 käesolevat jaotist ning III ja IV jaotist ülevõtva siseriikliku õiguse sätetes ette nähtud vajalikke meetmeid, teevad nad koostööd vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutustega.

Esimese lõigu alusel tehtava koostöö raames teatavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele, kui nad kavatsevad teha vastuvõtva liikmesriigi territooriumil kohapealset kontrolli.

Päritoluliikmesriigi pädevad asutused võivad delegeerida vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele kohapealse kontrolli tegemise asjaomase makseasutuse juures.

2.   Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused võivad nõuda, et makseasutused, kellel on nende territooriumil agente või filiaale, annavad neile korrapäraselt aru oma tegevuse kohta kõnealusel territooriumil.

Selliseid aruandeid nõutakse teavitamise või statistilistel eesmärkidel ning kui agendid ja filiaalid tegelevad makseteenuste osutamisega asutamisõiguse alusel, selleks et jälgida vastavust III ja IV jaotist üle võtva siseriikliku õiguse sätetele. Sellistele agentidele ja filiaalidele kohaldatakse ametisaladuse nõuet, mis vastab vähemalt artiklis 24 osutatule.

3.   Pädevad asutused esitavad üksteisele kogu vajaliku ja/või asjakohase teabe, eelkõige siis, kui rikkumise või kahtlustatava rikkumise on toime pannud agent või filiaal, ning kui sellised rikkumised on toimunud teenuste osutamise vabaduse raames. Sellega seoses esitavad pädevad asutused taotluse korral kogu asjakohase teabe ja omal algatusel kogu olulise teabe, sh makseasutuse vastavuse kohta artikli 11 lõikes 3 sätestatud tingimustele.

4.   Liikmesriigid võivad nõuda, et nende territooriumil asutamisõiguse alusel agentide kaudu tegutsevad makseasutused, kelle peakontor asub teises liikmesriigis, määravad nende territooriumil keskse kontaktpunkti, et tagada piisav teabevahetus ja teabe esitamine III ja IV jaotisele vastavuse kohta, ilma et see piiraks rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevate mis tahes sätete kohaldamist ning selleks, et lihtsustada päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste poolset järelevalvet, sealhulgas esitades pädevatele asutustele nende taotlusel asjaomased dokumendid ja teabe.

5.   EBA töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega kriteeriumid, millele tugineda asjaolude kindlakstegemisel, mille korral on asjakohane määrata lõike 4 kohaselt keskne kontaktpunkt, samuti sellise kontaktpunkti ülesanded.

Kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus võetakse eriti arvesse järgmist:

a)

makseasutuse poolt vastuvõtvates liikmesriikides sooritatud tehingute kogumaht ja -summa;

b)

osutatavate makseteenuste liik ning

c)

vastuvõtvas liikmesriigis asutatud agentide koguarv.

EBA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 13. jaanuariks 2017.

6.   EBA töötab kooskõlas käesoleva jaotisega ning selleks, et jälgida vastavust III ja IV jaotist üle võtva siseriikliku õiguse sätetele, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse päritoluliikmesriigi pädevate asutuste ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste koostöö ja teabevahetuse raamistik. Regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus määratakse kindlaks piiriüleselt tegutsevate makseasutuste järelevalvealase koostöö meetodid, vahendid ja kord ning eelkõige vahetatava teabe ulatus ja selle käitlemine, et tagada piiriüleselt makseteenuseid pakkuvate makseasutuste järjekindel ja tõhus järelevalve.

Regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus täpsustatakse ka vahendid ja üksikasjad seoses aruannetega, mida vastuvõttev liikmesriik nõuab makseasutustelt makseteenuste osutamise kohta tema territooriumil kooskõlas lõikega 2, sealhulgas nende aruannete esitamise sagedus.

EBA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 13. jaanuariks 2018.

7.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu käesolevas lõikes ja lõigetes 5 ja 6 osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 30

Mittevastavuse korral võetavad meetmed, sealhulgas ettevaatusmeetmed

1.   Ilma et see piiraks päritoluliikmesriikide pädevate asutuste vastutust, teavitab vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus juhul, kui ta teeb kindlaks, et makseasutus, kellel on tema territooriumil agendid või filiaalid, ei vasta käesoleva jaotise sätetele või III ja IV jaotist üle võtva siseriikliku õiguse sätetele, sellest viivitamata päritoluliikmesriigi pädevat asutust.

Päritoluliikmesriigi pädev asutus võtab pärast esimese lõigu kohaselt saadud teabe hindamist põhjendamatu viivituseta kõik asjakohased meetmed tagamaks, et kõnealune makseasutus lõpetab nõuete eiramise. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teeb need meetmed viivitamata teatavaks vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele ja mis tahes muu asjasse puutuva liikmesriigi pädevatele asutustele.

2.   Eriolukorras, kui on vaja võtta viivitamata meetmeid, et tegeleda tõsise ohuga makseteenuse kasutajate kollektiivsetele huvidele vastuvõtvas liikmesriigis, võivad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused võtta ettevaatusmeetmeid paralleelselt pädevate asutuste vahelise piiriülese koostööga ning kuni päritoluliikmesriigi pädevad asutused võtavad meetmeid, nagu on sätestatud artiklis 29.

3.   Kõik lõike 2 kohased ettevaatusmeetmed peavad olema asjakohased ja vastama oma eesmärgile, milleks on kaitsta makseteenuse kasutajate kollektiivseid huve tõsise ohu eest vastuvõtvas liikmesriigis. Need ei tohi tingida asjaomase makseasutuse makseteenuse kasutajate eelistamist vastuvõtvas liikmesriigis asjaomase makseasutuse makseteenuse kasutajatele muudes liikmesriikides.

Ettevaatusmeetmed on ajutised ja nende võtmine lõpetatakse, kui tuvastatud tõsine oht on kõrvaldatud, sealhulgas päritoluliikmesriigi pädevate asutuste või EBA abiga või nendega koostöös, nagu on sätestatud artikli 27 lõikes 1.

4.   Kui eriolukord seda võimaldab, teavitavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused päritoluliikmesriigi ja muu asjasse puutuva liikmesriigi pädevaid asutusi, komisjoni ja EBAd eelnevalt lõike 2 kohaselt võetavatest ettevaatusmeetmetest ja nende põhjustest, ning seda tehakse igal juhul põhjendamatu viivituseta.

Artikkel 31

Põhjendused ja teatamine

1.   Mis tahes meede, mille pädevad asutused võtavad artikli 23, 28, 29 või 30 kohaselt ning millega kaasneb karistus või teenuste osutamise vabaduse või asutamisvabaduse piiramine, peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ning sellest tuleb teatada asjaomasele makseasutusele.

2.   Artiklid 28–30 ei piira direktiivi (EL) 2015/849 ja määruse (EL) 2015/847 kohast, eelkõige direktiivi (EL) 2015/849 artikli 48 lõikest 1 ja määruse (EL) 2015/847 artikli 22 lõikest 1 tulenevat pädevate asutuste kohustust teostada nimetatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise järelevalvet või jälgimist.

4. jagu

Erand

Artikkel 32

Tingimused

1.   Liikmesriigid võivad teha erandi 1.–3. jaos, v.a artiklites 14, 15, 22, 24, 25 ja 26 sätestatud menetluste ja tingimuste täielikust või osalisest kohaldamisest füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes osutavad I lisa punktides 1–6 loetletud makseteenuseid, või lubada oma pädevatel asutustel neile sellest teha erandi, kui:

a)

koos kõigi agentidega, kelle eest asjaomane isik täielikult vastutab, ei ületa kõnealuse isiku poolt eelneva 12 kuu jooksul täidetud maksetehingute keskmine kogusumma kuus liikmesriigi poolt kindlaks määratud piirmäära ja igal juhul ei ületa see 3 miljonit eurot. Seda nõuet hinnatakse, lähtudes tema äriplaanis kavandatud maksetehingute kogusummast, kui pädevad asutused ei nõua kõnealuse plaani kohandamist, ning

b)

äritegevuse juhtimise või teostamise eest vastutavaid füüsilisi isikuid ei ole mõistetud süüdi rahapesu või terrorismi rahastamise või muude finantskuritegudega seotud õigusrikkumiste eest.

2.   Igalt käesoleva artikli lõike 1 kohaselt registreeritud füüsiliselt või juriidiliselt isikult nõutakse peakontori või alalise elukoha olemasolu liikmesriigis, kus ta tegelikult oma äritegevusega tegeleb.

3.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isikuid koheldakse makseasutustena, kuid neile ei kohaldata artikli 11 lõiget 9 ning artikleid 28, 29 ja 30.

4.   Liikmesriigid võivad samuti sätestada, et iga käesoleva artikli lõike 1 kohaselt registreeritud füüsiline või juriidiline isik võib tegeleda vaid teatavate artiklis 18 loetletud tegevustega.

5.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isikud teatavad pädevatele asutustele kõigist oma olukorras toimunud muudatustest, mis on nimetatud lõikes sätestatud tingimuste seisukohast asjakohased. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagada, et kui käesoleva artikli lõigetes 1, 2 või 4 sätestatud tingimused ei ole enam täidetud, taotleb asjaomane isik tegevusluba 30 kalendripäeva jooksul artiklis 11 sätestatud korras.

6.   Käesoleva artikli lõikeid 1–5 ei kohaldata direktiivile (EL) 2015/849 ega siseriiklikule rahapesu käsitlevale õigusele.

Artikkel 33

Kontoteabe teenuse pakkujad

1.   Füüsilised või juriidilised isikud, kes osutavad üksnes I lisa punktis 8 loetletud makseteenust, vabastatakse 1. ja 2. jaos sätestatud menetluse ja tingimuste kohaldamisest, v.a artikli 5 lõike 1 punktide a, b, e–h, j, l, n, p ja q, artikli 5 lõike 3 ning artiklite 14 ja 15 puhul. Kohaldatakse 3. jagu, välja arvatud artikli 23 lõiget 3.

2.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isikuid koheldakse makseasutustena, kuid nende suhtes ei kohaldata III ja IV jaotist, v.a artiklid 41, 45 ja 52, kui need on asjakohased, ning artiklid 67, 69 ja 95–98.

Artikkel 34

Teavitamine ja teave

Kui liikmesriik kohaldab artikli 32 kohast erandit, teatab ta oma otsusest komisjonile 13. jaanuariks 2018 ning edaspidi teavitab komisjoni kõigist järgnevatest muudatustest. Peale selle teatab liikmesriik komisjonile asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikute arvu ning kord aastas iga kalendriaasta 31. detsembri seisuga täidetud maksetehingute kogusumma, nagu osutatud artikli 32 lõike 1 punktis a.

2. PEATÜKK

Ühissätted

Artikkel 35

Juurdepääs maksesüsteemidele

1.   Liikmesriigid tagavad, et sätted, mis reguleerivad tegevusloa saanud või registrisse kantud juriidilistest isikutest makseteenuse pakkujate juurdepääsu maksesüsteemidele, on objektiivsed, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed ning nende sätetega ei takistata juurdepääsu rohkem, kui on vaja spetsiifiliste riskide, nagu arveldusriski, operatsiooniriski ja äririski eest kaitsmiseks ning maksesüsteemi finantsstabiilsuse ja toimimise stabiilsuse kaitsmiseks.

Maksesüsteemid ei tohi makseteenuse pakkujatele, makseteenuse kasutajatele ega teistele maksesüsteemidele kehtestada ühtegi järgmistest nõuetest:

a)

sätted, millega piiratakse tõhusat osalemist teistes maksesüsteemides;

b)

sätted, millega diskrimineeritakse tegevusloa saanud makseteenuse pakkujaid või registrisse kantud makseteenuse pakkujaid osaliste õiguste ja kohustuste osas;

c)

piirangud institutsioonilise seisundi alusel.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata:

a)

direktiivi 98/26/EÜ alusel määratud maksesüsteemide suhtes;

b)

maksesüsteemide suhtes, mis koosnevad üksnes konsolideerimisgruppi kuuluvatest makseteenuse pakkujatest.

Liikmesriigid tagavad esimese lõigu punkti a kohaldamise eesmärgil, et kui määratud süsteemis osaleja võimaldab tegevusloa saanud või registrisse kantud makseteenuse pakkujal, kes ei osale süsteemis, suunata läbi süsteemi ülekandekorraldusi, siis annab kõnealune osaleja taotluse korral sama võimaluse objektiivsel, proportsionaalsel ja mittediskrimineerival viisil ka teistele tegevusloa saanud või registrisse kantud makseteenuse pakkujatele kooskõlas lõikega 1.

Süsteemis osaleja esitab taotlevale makseteenuse pakkujale taotluse tagasilükkamise korral igakülgsed põhjendused.

Artikkel 36

Juurdepääs krediidiasutuses hoitavatele kontodele

Liikmesriigid tagavad, et makseasutustel on juurdepääs krediidiasutuste maksekonto teenustele objektiivsel, mittediskrimineerival ja proportsionaalsel alusel. Selline juurdepääs peab olema piisavalt ulatuslik, et makseasutustel oleks võimalik osutada makseteenuseid takistamatult ja tõhusalt.

Krediidiasutus esitab pädevale asutusele tagasilükkamise korral nõuetekohaselt motiveeritud põhjused.

Artikkel 37

Keeld osutada makseteenuseid muudel isikutel peale makseteenuse pakkujate ning teatamiskohustus

1.   Liikmesriigid keelavad osutada makseteenuseid füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes ei ole makseteenuse pakkujad ega ka käesoleva direktiivi kohaldamisalast selgesõnaliselt välistatud.

2.   Liikmesriigid nõuavad, et teenuse pakkujad, kes tegelevad kas artikli 3 punkti k alapunktides i ja ii osutatud ühe või mõlema tegevusega, mille puhul eelneva 12 kuu jooksul täidetud maksetehingute kogusumma on suurem kui 1 miljon eurot, saadavad pädevatele asutustele teate, mis sisaldab pakutavate teenuste kirjeldust ja milles täpsustatakse, millise artikli 3 punkti k alapunktides i ja ii osutatud välistamise alusel tegevust läbi viiakse.

Kõnealusele teatele tuginedes teeb pädev asutus artikli 3 punktis k osutatud kriteeriumide põhjal põhjendatud otsuse, kui tegevus ei kvalifitseeru piiratud võrguna, ning teavitab sellest teenusepakkujat.

3.   Liikmesriigid nõuavad, et artikli 3 punktis l osutatud tegevusega tegelevad teenusepakkujad saadavad pädevatele asutustele teate ning et kõnealused teenusepakkujad esitavad pädevatele asutustele iga-aastase auditiarvamuse, mis kinnitab tegevuse vastavust artikli 3 punktis l sätestatud piirmääradele.

4.   Olenemata lõikest 1 teavitavad pädevad asutused EBAd lõigete 2 ja 3 kohaselt teatatud teenustest, näidates ära, millise välistamise alusel tegevusega tegeletakse.

5.   Käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt teatatud tegevuse kirjeldus avalikustatakse artiklites 14 ja 15 sätestatud registrites.

III JAOTIS

MAKSETEENUSTE TINGIMUSTE LÄBIPAISTVUS JA TEABELE ESITATAVAD NÕUDED

1. PEATÜKK

Üldsätted

Artikkel 38

Kohaldamisala

1.   Käesolevat jaotist kohaldatakse ühekordsete maksetehingute, raamlepingute ja nendega hõlmatud maksetehingute suhtes. Pooled võivad kokku leppida, et jaotist ei kohaldata tervikuna või osaliselt, kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija.

2.   Liikmesriigid võivad käesoleva jaotise sätteid kohaldada mikroettevõtjatele samamoodi nagu tarbijatele.

3.   Käesolev direktiiv ei piira direktiivi 2008/48/EÜ ega muu asjakohase liidu õiguse kohaldamist ja käesoleva direktiiviga ühtlustamata siseriiklike meetmete kohaldamist, mis käsitlevad tarbijakrediidi tingimusi ning on kooskõlas liidu õigusega.

Artikkel 39

Muud liidu õiguse sätted

Käesoleva jaotise sätted ei piira liidu õiguse kohaldamist, mis sätestab lepingueelsele teabele esitatavaid lisanõudeid.

Juhul kui kohaldatakse ka direktiivi 2002/65/EÜ, asendatakse nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 kohased teabe andmist käsitlevad sätted (välja arvatud nimetatud lõike punkti 2 alapunktid c–g, punkti 3 alapunktid a, d ja e ning punkti 4 alapunkt b) käesoleva direktiivi artiklitega 44, 45, 51 ja 52.

Artikkel 40

Tasu teabe eest

1.   Makseteenuse pakkuja ei võta makseteenuse kasutajalt tasu käesoleva jaotise alusel antava teabe eest.

2.   Makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja võivad kokku leppida tasudes, mida kohaldatakse täiendava teabe või teabe sagedasema esitamise korral või teabe esitamisel raamlepingus nimetamata sidevahendi abil, kui teavet esitatakse makseteenuse kasutaja taotlusel.

3.   Kui makseteenuse pakkuja kehtestab tasu vastavalt lõikele 2, peab tasu olema mõistlik ja vastavuses makseteenuse pakkuja tegelike kuludega.

Artikkel 41

Tõendamiskohustus teabele esitatavate nõuete korral

Liikmesriigid sätestavad, et makseteenuse pakkujal on kohustus tõendada, et ta on täitnud käesolevas jaotises sätestatud teabele esitatavaid nõudeid.

Artikkel 42

Erandid teabele esitatavatest nõuetest väikemaksevahendite ja e-raha puhul

1.   Kui makseinstrument hõlmab raamlepingu kohaselt ainult kuni 30 euro suurust üksikut maksetehingut või kui sellele on kehtestatud 150 euro suurune makselimiit või kui sellel hoitavad rahalised vahendid ei ületa ühelgi ajahetkel 150 eurot:

a)

esitab makseteenuse pakkuja maksjale erandina artiklitest 51, 52 ja 56 üksnes teabe makseteenuse põhitunnuste kohta, sealhulgas makseinstrumendi kasutamise viisi, vastutuse, kehtestatud tasude ja muu asjakohase teabe kohta, mille alusel on võimalik teha teadlik otsus; samuti antakse maksjale teada, kust võib lihtsalt saada artiklis 52 määratletud muud teavet ning tingimusi;

b)

võib kokku leppida, et erandina artiklist 54 ei nõuta makseteenuse pakkujalt raamlepingu tingimuste kohta muudatuste väljapakkumist artikli 51 lõikes 1 sätestatud viisil;

c)

võib kokku leppida, et erandina artiklitest 57 ja 58 pärast maksetehingu täitmist:

i)

esitab makseteenuse pakkuja või teeb kättesaadavaks üksnes viitetunnuse, mis võimaldab makseteenuse kasutajal teha kindlaks maksetehingu, selle summa ja sellega seonduvad tasud ja/või mitme samaliigilise ja samale makse saajale tehtud maksetehingu korral teabe nimetatud maksetehingute kogusumma ja tasude kohta;

ii)

makseteenuse pakkujalt ei nõuta alapunktis i osutatud teabe esitamist ega kättesaadavaks tegemist, kui makseinstrumenti kasutatakse anonüümselt või kui makseteenuse pakkujal ei ole tehniliselt võimalik seda teavet esitada. Makseteenuse pakkuja annab maksjale siiski võimaluse kontrollida hoitavate rahaliste vahendite summat.

2.   Liikmesriigid või nende pädevad asutused võivad riigisiseste maksetehingute puhul lõikes 1 osutatud summasid vähendada või kahekordistada. Ettemakstud makseinstrumentide puhul võivad liikmesriigid neid summasid suurendada kuni 500 euroni.

2. PEATÜKK

Ühekordsed maksetehingud

Artikkel 43

Kohaldamisala

1.   Käesolevat peatükki kohaldatakse ühekordsete maksetehingute suhtes, mis ei ole hõlmatud raamlepinguga.

2.   Kui ühekordse maksetehingu maksekäsund edastatakse raamlepinguga hõlmatud makseinstrumendiga, ei ole makseteenuse pakkuja kohustatud esitama või tegema kättesaadavaks teavet, mis on makseteenuse kasutajale teise makseteenuse pakkujaga sõlmitud raamlepingu alusel juba antud või mis talle raamlepingu kohaselt tulevikus antakse.

Artikkel 44

Lepingueelne üldteave

1.   Liikmesriigid nõuavad, et enne kui makseteenuse kasutaja seob ennast ühekordset makset hõlmava teenuslepingu või pakkumisega, teeb makseteenuse pakkuja talle kergesti kättesaadavaks artiklis 45 kindlaks määratud teabe ja tingimused oma teenuste kohta. Makseteenuse kasutaja taotlusel esitab makseteenuse pakkuja teabe ja tingimused paberkandjal või muul püsival andmekandjal. Teave ja tingimused esitatakse lihtsasti mõistetavas sõnastuses ning selgel ja arusaadaval kujul selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus makseteenust osutatakse, või mis tahes muus poolte vahel kokku lepitud keeles.

2.   Kui ühekordset makset hõlmav teenusleping on sõlmitud makseteenuse kasutaja taotlusel kaugsidevahendi teel, mis ei võimalda makseteenuse pakkujal järgida lõiget 1, täidab makseteenuse pakkuja nimetatud lõikest tulenevad kohustused viivitamata pärast maksetehingu täitmist.

3.   Käesoleva artikli lõikest 1 tulenevate kohustuste täitmiseks võib samuti edastada ühekordset makset hõlmava teenuslepingu kavandi koopia või maksekäsundi kavandi koopia, mis sisaldab artiklis 45 kindlaks määratud teavet ning tingimusi.

Artikkel 45

Teave ja tingimused

1.   Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse kasutajale või teeb talle kättesaadavaks järgmise teabe ja järgmised tingimused:

a)

täpne teave või kordumatu tunnus, mille makseteenuse kasutaja peab esitama maksekäsundi nõuetekohaseks algatamiseks ja täitmiseks;

b)

osutatava makseteenuse maksimaalne täitmisaeg;

c)

makseteenuse kasutaja poolt oma makseteenuse pakkujale makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, siis nimetatud tasude summa koosseis;

d)

kui see on asjakohane, maksetehingule kohaldatav tegelik vahetuskurss või viitekurss.

2.   Peale selle tagavad liikmesriigid, et makse algatamise teenuse pakkujad esitavad enne makse algatamist maksjale või teevad maksjale kättesaadavaks järgmise selge ja arusaadava teabe:

a)

makse algatamise teenuse pakkuja nimi, tema peakontori aadress ja vajaduse korral tema selles liikmesriigis asutatud agendi ja filiaali aadress, kus makseteenust osutatakse, ning mis tahes muud kontaktandmed, sealhulgas e-posti aadress, mis on makse algatamise teenuse pakkujaga suhtlemisel asjakohane; ja

b)

pädeva asutuse kontaktandmed.

3.   Vajaduse korral tehakse makseteenuse kasutajale kergesti kättesaadavaks ka artiklis 52 osutatud mis tahes muu asjakohane teave ja tingimused.

Artikkel 46

Maksjale ja makse saajale pärast maksekäsundi algatamist esitatav teave

Kui maksekäsund on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja kaudu, esitab lisaks artiklis 45 täpsustatud teabele ja tingimustele see makse algatamise teenuse pakkuja viivitamatult pärast algatamist maksjale ja vajaduse korral makse saajale või teeb neile kättesaadavaks järgmised andmed:

a)

kinnitus, et maksekäsund on maksja kontot haldava makseteenuse pakkuja juures edukalt algatatud;

b)

viitenumber, mille järgi saavad maksja ja makse saaja teha kindlaks maksetehingu ja vajaduse korral makse saaja teha kindlaks maksja, ning koos maksetehinguga edastatud mis tahes teave;

c)

maksetehingu summa;

d)

vajaduse korral makse algatamise teenuse pakkujale makse täitmise eest makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, nimetatud tasude summa koosseis.

Artikkel 47

Maksja kontot haldavale makseteenuse pakkujale makse algatamise teenuse korral esitatav teave

Kui maksekäsund on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja kaudu, teeb ta maksja kontot haldavale makseteenuse pakkujale kättesaadavaks maksetehingu viitenumbri.

Artikkel 48

Maksjale pärast maksekäsundi laekumist esitatav teave

Kohe pärast maksekäsundi laekumist esitab maksja makseteenuse pakkuja maksjale või teeb maksjale kättesaadavaks kogu järgmise teabe oma teenuste kohta artikli 44 lõikes 1 sätestatud viisil:

a)

viitenumber, mis võimaldab maksjal maksetehingut kindlaks teha ning, kui see on asjakohane, makse saajaga seotud teave;

b)

maksetehingu summa maksekäsundil kasutatavas vääringus;

c)

maksetehingu täitmise eest maksja poolt makstavate tasude summa ja kui see on asjakohane, siis nimetatud tasude summa koosseis;

d)

kui see on asjakohane, siis maksja makseteenuse pakkuja maksetehingu tegemisel kasutatud vahetuskurss või viide sellele, kui see erineb artikli 45 lõike 1 punktis d ette nähtud kursist, ning maksetehingu summa pärast nimetatud vääringu konverteerimist;

e)

maksekäsundi laekumise kuupäev.

Artikkel 49

Makse saajale pärast maksetehingu täitmist esitatav teave

Kohe pärast maksetehingu täitmist esitab makse saaja makseteenuse pakkuja makse saajale või teeb makse saajale kättesaadavaks kogu järgmise teabe oma teenuste kohta artikli 44 lõikes 1 sätestatud viisil:

a)

viitenumber, mis võimaldab makse saajal teha kindlaks maksetehingu ning vajaduse korral maksja, ning mis tahes koos maksetehinguga edastatud teave;

b)

maksetehingu summa vääringus, milles rahalised vahendid on makse saajale kättesaadavaks tehtud;

c)

maksetehingu täitmise eest makse saaja poolt makstavate tasude summa ja kui see on asjakohane, nimetatud tasude summa koosseis;

d)

kui see on asjakohane, makse saaja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu täitmisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa enne valuuta konverteerimist;

e)

krediteerimise väärtuspäev.

3. PEATÜKK

Raamlepingud

Artikkel 50

Kohaldamisala

Käesolevat peatükki kohaldatakse raamlepinguga hõlmatud maksetehingute suhtes.

Artikkel 51

Lepingueelne üldteave

1.   Liikmesriigid nõuavad, et makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse kasutajale aegsasti enne seda, kui makseteenuse kasutaja seob ennast raamlepingu või pakkumisega, paberkandjal või mõnel muul püsival andmekandjal artiklis 52 kindlaks määratud teabe ja tingimused. Teave ja tingimused esitatakse lihtsasti mõistetavas sõnastuses ning selgel ja arusaadaval kujul selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus makseteenust osutatakse, või mis tahes muus poolte vahel kokku lepitud keeles.

2.   Kui raamleping on sõlmitud makseteenuse kasutaja taotlusel kaugsidevahendi teel, mis ei võimalda makseteenuse pakkujal lõiget 1 järgida, täidab makseteenuse pakkuja sellest lõikest tulenevad kohustused viivitamatult pärast raamlepingu sõlmimist.

3.   Lõikest 1 tulenevaid kohustusi võib samuti täita nii, et esitatakse raamlepingu kavandi koopia, mis sisaldab artiklis 52 kindlaks määratud teavet ja tingimusi.

Artikkel 52

Teave ja tingimused

Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse kasutajale esitatakse järgmine teave ja järgmised tingimused:

1.

makseteenuse pakkuja kohta:

a)

makseteenuse pakkuja nimi, tema peakontori aadress ja vajaduse korral tema selles liikmesriigis asutatud agendi või filiaali aadress, kus makseteenust osutatakse, ning mis tahes muu aadress, sealhulgas elektronposti aadress, mis on makseteenuse pakkujaga suhtlemiseks asjakohane;

b)

üksikasjad asjakohaste järelevalveasutuste ja artikliga 14 ette nähtud registri kohta või mis tahes muu asjakohase avaliku registri kohta, mis sisaldab andmeid makseteenuse pakkuja tegevusloa kohta, ja tema registreerimisnumber või samaväärne identifitseerimisvõimalus selles registris;

2.

makseteenuse kasutamise kohta:

(a)

osutatava makseteenuse peamiste omaduste kirjeldus;

b)

täpne teave või kordumatu tunnus, mille makseteenuse kasutaja peab esitama maksekäsundi nõuetekohaseks algatamiseks ja täitmiseks;

c)

maksekäsundi algatamise ja maksetehingu täitmise nõusoleku andmise ja nõusoleku tagasivõtmise vorm ja kord vastavalt artiklitele 64 ja 80;

d)

viide ajale, mil maksekäsund artikli 78 kohaselt laekub, ja makseteenuse pakkuja kehtestatud võimalik kliendimaksete vastuvõtmise lõppemise aeg;

e)

osutatavate makseteenuste maksimaalne täitmise aeg;

f)

see, kas on võimalus vastavalt artikli 68 lõikele 1 kokku leppida makseinstrumendi kasutamise makselimiidis;

g)

kaubamärgi ühiskasutusega kaardipõhiste makseinstrumentide puhul makseteenuse kasutaja õigused tulenevalt määruse (EL) 2015/751 artiklist 8;

3.

tasude, intresside ja vahetuskursside kohta:

a)

kõik makseteenuse kasutaja poolt makseteenuse pakkujale makstavad tasud, sealhulgas need, mis on seotud käesoleva direktiivi alusel teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi ja sagedusega, ja kui see on asjakohane, selliste tasude summa koosseis;

b)

vajaduse korral kohaldatavad intressimäärad ja vahetuskursid või kui kasutatakse viiteintressimäära ja viitekurssi, tegeliku intressi arvutusmeetod, ning asjakohane kuupäev ja indeks või baas, mida kasutatakse viiteintressimäära või viitekursi määramisel;

c)

kokkuleppe korral viiteintressimäära või viitekursi muudatuste viivitamatu kohaldamine ning muutmisi käsitleva teabe suhtes kehtivad nõuded vastavalt artikli 54 lõikele 2;

4.

teabevahetuse kohta:

a)

vajaduse korral poolte vahel kokku lepitud sidevahendid teabe või teadete edastamiseks käesoleva direktiivi alusel, sealhulgas tehnilised nõuded makseteenuse kasutaja seadmetele ja tarkvarale;

b)

käesoleva direktiivi alusel teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viis ja sagedus;

c)

keel või keeled, milles raamleping sõlmitakse ja milles toimub teabevahetus kogu lepingusuhte vältel;

d)

makseteenuse kasutaja õigus saada vastavalt artiklile 53 raamlepingu tingimused ning muu teave ja tingimused;

5.

kaitse- ja parandusmeetmete kohta:

a)

vajaduse korral nende meetmete kirjeldus, mida makseteenuse kasutaja peab võtma makseinstrumendi turvalisuse tagamiseks, ja teave selle kohta, kuidas makseteenuse pakkujat teavitada artikli 69 lõike 1 punkti b kohaldamisel;

b)

makseteenuse pakkuja poolt makseteenuse kasutaja teavitamise kord, kui ilmneb pettus või turvaoht või esineb nende ilmnemise oht;

c)

kokkuleppe korral tingimused, mille alusel on makseteenuse pakkujal kooskõlas artikliga 68 õigus makseinstrument blokeerida;

d)

maksja vastutus vastavalt artiklile 74, sealhulgas teave asjakohase summa kohta;

e)

viis, kuidas makseteenuse kasutaja teavitab makseteenuse pakkujat artikli 71 kohaselt mis tahes autoriseerimata või ebakorrektsest maksetehingu algatamisest või täitmisest, ja sellise teavitamise tähtaeg, ning makseteenuse pakkuja vastutus seoses autoriseerimata maksetehingutega vastavalt artiklile 73;

f)

makseteenuse pakkuja vastutus maksetehingute algatamise ja täitmise eest vastavalt artiklile 89;

g)

tagasimakse tingimused vastavalt artiklitele 76 ja 77;

6.

raamlepingu muutmise ja lõpetamise kohta:

a)

kokkuleppe korral teave selle kohta, et makseteenuse kasutaja on nõus tingimuste muutmisega vastavalt artiklile 54, välja arvatud juhul, kui makseteenuse kasutaja teatab makseteenuse pakkujale enne muudatuste jõustumiseks kavandatud kuupäeva, et ta ei ole muudatustega nõus;

b)

raamlepingu kestus;

c)

makseteenuse kasutaja õigus raamleping lõpetada ja kõik lõpetamisega seotud kokkulepped vastavalt artikli 54 lõikele 1 ja artiklile 55;

7.

kahju hüvitamise kohta:

a)

raamlepingu suhtes kohaldatavat õigust ja/või pädevat kohut käsitlevad lepingutingimused;

b)

makseteenuse kasutajale kättesaadav vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus vastavalt artiklitele 99–102.

Artikkel 53

Teabe ja raamlepingu tingimuste kättesaadavus

Makseteenuse kasutajal on igal ajal kogu lepingusuhte vältel õigus taotluse korral tutvuda raamlepingu tingimustega ning saada kas paberkandjal või muul püsival andmekandjal artiklis 52 sätestatud teavet ja informatsiooni tingimuste kohta.

Artikkel 54

Muudatused raamlepingu tingimustes

1.   Makseteenuse pakkuja esitab raamlepingu tingimuste või artiklis 52 sätestatud teabe ja tingimuste muudatused artikli 51 lõikes 1 ettenähtud korras hiljemalt kaks kuud enne muudatuste kavandatavat kohaldamise alguskuupäeva. Makseteenuse kasutaja võib muudatused enne nende jõustumiseks kavandatud kuupäeva kas heaks kiita või tagasi lükata.

Kui see on kohaldatav vastavalt artikli 52 punkti 6 alapunktile a, teavitab makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajat sellest, et makseteenuse kasutaja loetakse nende muudatustega nõustunuks, kui ta ei ole makseteenuse pakkujale teatanud enne muudatuste jõustumiseks kavandatud kuupäeva, et ta ei ole muudatustega nõus. Samuti teavitab makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajat sellest, et juhul, kui makseteenuse kasutaja need muudatused tagasi lükkab, on makseteenuste kasutajal õigus lõpetada raamleping tasuta igal ajal kuni kuupäevani, mil muudatust oleks hakatud kohaldama.

2.   Intressimäära ja vahetuskursi muudatusi võib kohaldada viivitamata ja ette teatamata, tingimusel et selline õigus on raamlepingus kokku lepitud ning et intressimäära ja vahetuskursi muudatused tuginevad viiteintressimäärale või viitekursile, mis on kokku lepitud vastavalt artikli 52 punkti 3 alapunktidele b ja c. Makseteenuse kasutajat teavitatakse igast intressimäära muudatusest esimesel võimalusel vastavalt artikli 51 lõikes 1 sätestatud korrale, välja arvatud juhul, kui pooled on kokku leppinud erinevas teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisis või sageduses. Makseteenuse kasutajatele kasulikumaid intressimäärade ja vahetuskursside muudatusi võib siiski kohaldada ette teatamata.

3.   Maksetehingutes kasutatava intressimäära või vahetuskursi muudatused tehakse ja arvutatakse neutraalsel viisil, millega ei kaasne makseteenuse kasutajate diskrimineerimist.

Artikkel 55

Lõpetamine

1.   Makseteenuse kasutaja võib raamlepingu lõpetada igal ajal, välja arvatud juhul, kui pooled on kokku leppinud etteteatamise aja. Etteteatamistähtaeg ei tohi olla pikem kui üks kuu.

2.   Raamlepingu lõpetamine on makseteenuse kasutajale tasuta, välja arvatud juhul, kui leping on olnud jõus alla kuue kuu. Kui raamlepingu lõpetamise eest võetakse tasu, peavad tasud olema asjakohased ja kuludega vastavuses.

3.   Kui raamlepingus on nii kokku lepitud, võib makseteenuse pakkuja lõpetada tähtajatult sõlmitud raamlepingu, teatades sellest vähemalt kaks kuud ette artikli 51 lõikes 1 ettenähtud viisil.

4.   Regulaarselt makseteenuste eest võetavaid tasusid maksab makseteenuse kasutaja kuni lepingu lõpetamiseni ainult proportsionaalselt. Kui need tasud makstakse ette, makstakse need proportsionaalselt tagasi.

5.   Käesoleva artikli sätted ei piira liikmesriikide selliste õigusnormide kohaldamist, mis käsitlevad lepingupoolte õigusi tunnistada raamleping kohaldamatuks või kehtetuks.

6.   Liikmesriigid võivad kehtestada makseteenuse kasutajatele soodsamaid sätteid.

Artikkel 56

Enne üksiku maksetehingu täitmist esitatav teave

Raamlepingu kohaselt teostatava ja maksja algatatud üksiku maksetehingu korral esitab makseteenuse pakkuja maksja taotlusel antud konkreetse maksetehingu kohta selgesõnalise teabe kõigi järgmiste üksikasjade kohta:

a)

maksimaalne täitmisaeg;

b)

maksja poolt makstavad tasud; ja

c)

kui see on asjakohane, tasude summa koosseis.

Artikkel 57

Üksikute maksetehingute kohta maksjale esitatav teave

1.   Pärast üksiku maksetehingu summa debiteerimist maksja maksekontolt või kui maksja ei kasuta maksekontot, siis pärast üksiku maksetehingu maksekäsundi laekumist esitab maksja makseteenuse pakkuja maksjale liigse viivituseta artikli 51 lõikes 1 sätestatud viisil kogu järgmise teabe:

a)

viitenumber, mis võimaldab maksjal teha kindlaks iga maksetehingu, ning kui see on asjakohane, makse saajaga seotud teave;

b)

maksetehingu summa selles vääringus, milles maksja maksekontot debiteeritakse, või vääringus, mida kasutatakse maksekäsundis;

c)

maksetehingu täitmise eest makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, siis tasude summa koosseis, või maksja makstavad intressid;

d)

kui see on asjakohane, maksja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu teostamisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa pärast nimetatud vääringu konverteerimist;

e)

debiteerimise väärtuspäev või maksekäsundi laekumise kuupäev.

2.   Raamleping sisaldab tingimust, mille kohaselt võib maksja nõuda lõikes 1 osutatud teabe tasuta esitamist või kättesaadavaks tegemist korrapäraselt vähemalt kord kuus ja kokkulepitud viisil, mis võimaldab maksjal teavet säilitada ja muutmata kujul taasesitada.

3.   Liikmesriigid võivad siiski nõuda, et makseteenuse pakkujad esitavad vähemalt kord kuus ja tasuta teabe paberkandjal või muul püsival andmekandjal.

Artikkel 58

Üksikute maksetehingute kohta makse saajale esitatav teave

1.   Pärast üksiku maksetehingu täitmist esitab makse saaja makseteenuse pakkuja makse saajale põhjendamatu viivituseta artikli 51 lõikes 1 sätestatud viisil kogu järgmise teabe:

a)

viitenumber, mis võimaldab makse saajal kindlaks teha maksetehingu ning maksja, samuti koos maksetehinguga edastatud muu teave;

b)

maksetehingu summa vääringus, milles makse saaja maksekontot krediteeritakse;

c)

maksetehingu täitmise eest makstavate tasude summa ning kui see on asjakohane, nimetatud tasude summa koosseis, või makse saaja poolt tasumisele kuuluvad intressid;

d)

vajaduse korral makse saaja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu täitmisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa enne nimetatud vääringu konverteerimist;

e)

krediteerimise väärtuspäev.

2.   Raamleping võib sisaldada tingimust, mille kohaselt tuleb lõikes 1 osutatud teave esitada või teha kättesaadavaks korrapäraselt vähemalt kord kuus ja kokkulepitud viisil, mis võimaldab makse saajal teavet säilitada ja muutmata kujul taasesitada.

3.   Liikmesriigid võivad siiski nõuda, et makseteenuse pakkujad esitavad vähemalt kord kuus tasuta teabe paberkandjal või muul püsival andmekandjal.

4. PEATÜKK

Ühissätted

Artikkel 59

Vääring ja vääringu konverteerimine

1.   Maksed tehakse poolte vahel kokku lepitud vääringus.

2.   Kui vääringu konverteerimise teenust pakutakse enne maksetehingu algatamist ja kui seda vääringu konverteerimise teenust pakutakse sularaha- või makseautomaadis, müügikohas või kui seda pakub makse saaja, avalikustab maksjale vääringu konverteerimise teenust pakkuv pool maksjale kõik tasud ning vahetuskursi, mida kasutatakse maksetehingu konverteerimiseks.

Selle põhjal otsustab maksja, kas ta nõustub konverteerimise teenusega.

Artikkel 60

Teave lisatasu või allahindluse kohta

1.   Kui makse saaja nõuab konkreetse makseinstrumendi kasutamise eest lisatasu või pakub allahindlust, teavitab ta sellest maksjat enne maksetehingu algatamist.

2.   Kui makseteenuse pakkuja või mõni muu tehingus osalev pool nõuab konkreetse makseinstrumendi kasutamise eest lisatasu, teavitab makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajat sellest enne maksetehingu algatamist.

3.   Maksja on kohustatud maksma lõigetes 1 ja 2 osutatud tasu üksnes siis, kui selle kogusumma tehti teatavaks enne maksetehingu algatamist.

IV JAOTIS

ÕIGUSED JA KOHUSTUSED SEOSES MAKSETEENUSTE OSUTAMISE JA KASUTAMISEGA

1. PEATÜKK

Ühissätted

Artikkel 61

Kohaldamisala

1.   Kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija, võivad makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja kokku leppida, et artikli 62 lõiget 1, artikli 64 lõiget 3 ning artikleid 72, 74, 76, 77, 80 ja 89 ei kohaldata täielikult või osaliselt. Makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja võivad samuti kokku leppida muu tähtaja, kui on sätestatud artiklis 71.

2.   Liikmesriigid võivad kehtestada, et artiklit 102 ei kohaldata, kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija.

3.   Liikmesriigid võivad kehtestada, et käesoleva jaotise sätteid kohaldatakse mikroettevõtjate suhtes samamoodi nagu tarbijate suhtes.

4.   Käesolev direktiiv ei piira direktiivi 2008/48/EÜ ega muu asjakohase liidu õiguse kohaldamist ja käesoleva direktiiviga ühtlustamata siseriiklike meetmete kohaldamist, mis käsitlevad tarbijakrediidi tingimusi ning on kooskõlas liidu õigusega.

Artikkel 62

Kohaldatavad tasud

1.   Makseteenuse pakkuja ei võta makseteenuse kasutajalt tasu käesoleva jaotise alusel teabe esitamise kohustuse täitmise ega parandus- ja ennetusmeetmete võtmise eest, välja arvatud juhul, kui artikli 79 lõikes 1, artikli 80 lõikes 5 ja artikli 88 lõikes 2 on sätestatud teisiti. Makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja lepivad kokku nende tasude summas ning see on asjakohane ja vastavuses makseteenuse pakkuja tegelike kuludega.

2.   Liikmesriigid nõuavad, et liidus pakutavate maksetehingute puhul, milles nii maksja teenuse pakkuja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja või maksetehingus osaleva ainsa makseteenuse pakkuja asukoht on liidus, maksab makse saaja oma makseteenuse pakkuja nõutavad tasud ja maksja maksab oma makseteenuse pakkuja nõutavad tasud.

3.   Makseteenuse pakkuja ei takista makse saajal nõudmast maksjalt tasu, pakkumast talle allahindlust ega suunamast teda kasutama mõnda konkreetset makseinstrumenti. Mis tahes kohaldatavad tasud ei ületa otseseid kulusid, mis makse saaja kannab seoses konkreetse makseinstrumendi kasutamisega.

4.   Igal juhul tagavad liikmesriigid, et makse saaja ei küsi tasu selliste makseinstrumentide kasutamise eest, mille vahendustasusid reguleeritakse määruse (EL) 2015/751 II peatükiga, ja nende makseteenuste puhul, mille suhtes kohaldatakse määrust (EL) nr 260/2012.

5.   Liikmesriigid võivad keelata makse saajal tasu nõuda või piirata tema õigust tasu nõuda, võttes arvesse vajadust soodustada konkurentsi ja edendada tõhusate makseinstrumentide kasutamist.

Artikkel 63

Väikemaksevahendite ja e-raha suhtes kehtestatud erandid

1.   Makseinstrumentide puhul, millega saab raamlepingu kohaselt teha üksnes kuni 30 euro suuruseid üksikuid maksetehinguid või millele on kehtestatud 150 euro suurune makselimiit või millel hoitav summa ei ületa mis tahes ajal 150 eurot, võivad makseteenuse pakkujad leppida oma makseteenuse kasutajatega kokku, et:

a)

artikli 69 lõike 1 punkti b, artikli 70 lõike 1 punkte c ja d ning artikli 74 lõiget 3 ei kohaldata, kui makseinstrumenti ei ole võimalik blokeerida või selle edasist kasutamist takistada;

b)

artikleid 72, 73 ning artikli 74 lõikeid 1 ja 3 ei kohaldata, kui makseinstrumenti kasutatakse anonüümselt või kui makseteenuse pakkujal ei ole võimalik muudel makseinstrumendist tulenevatel põhjustel tõendada, et maksetehing oli autoriseeritud;

c)

erandina artikli 79 lõikest 1 ei pea makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajale teatama maksekäsundi täitmisest keeldumisest, kui selle täitmata jätmine on konteksti tõttu ilmne;

d)

erandina artiklist 80 ei saa maksja tühistada maksekäsundit pärast maksekäsundi edastamist makse saajale või talle selle maksetehingu täitmise suhtes oma nõusoleku andmist;

e)

erandina artiklitest 83 ja 84 kohaldatakse maksekäsundi täitmise teisi tähtaegu.

2.   Liikmesriigid või nende pädevad asutused võivad riigisiseste maksetehingute puhul lõikes 1 osutatud summasid vähendada või kahekordistada. Ette makstud makseinstrumentide puhul võivad nad summasid suurendada kuni 500 euroni.

3.   Käesoleva direktiivi artikleid 73 ja 74 kohaldatakse samuti e-rahale, nagu määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punktis 2, välja arvatud juhul, kui maksja makseteenuse pakkujal ei ole võimalik maksekontot, millel e-raha hoitakse, külmutada või makseinstrumenti blokeerida. Liikmesriigid võivad piirata selle erandi kohaldamist maksekontodele, millel e-raha hoitakse, või teatud väärtusega makseinstrumentidele.

2. PEATÜKK

Maksetehingute autoriseerimine

Artikkel 64

Nõusolek ja nõusoleku tagasivõtmine

1.   Liikmesriigid tagavad, et maksetehing loetakse autoriseerituks ainult siis, kui maksja on andnud nõusoleku maksetehingu täitmiseks. Maksja võib maksetehingu autoriseerida enne maksetehingu täitmist või maksja ja makseteenuse pakkuja vahelisel kokkuleppel pärast maksetehingu täitmist.

2.   Nõusolek maksetehingu või järjestikuste maksetehingute täitmiseks antakse maksja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud viisil. Nõusoleku maksetehingu täitmiseks võib anda samuti makse saaja või makse algatamise teenuse pakkuja kaudu.

Kui nõusolek puudub, käsitatakse maksetehingut autoriseerimata maksetehinguna.

3.   Maksja võib nõusoleku igal ajal tagasi võtta, kuid mitte pärast seda, kui maksekäsund on artikli 80 alusel muutunud tagasivõtmatuks. Järjestikuste maksetehingute täitmiseks antud nõusoleku võib samuti tagasi võtta ning sel juhul loetakse kõik järgnevad maksetehingud autoriseerimata maksetehinguteks.

4.   Maksja ja makseteenuse pakkuja(d) lepivad kokku nõusoleku andmise korras.

Artikkel 65

Kinnitus rahaliste vahendite kättesaadavuse kohta

1.   Liikmesriigid tagavad, et kontot haldav makseteenuse pakkuja kinnitab kaardipõhise makseinstrumendi väljastanud makseteenuse pakkuja taotluse korral viivitamatult, kas kaardipõhise maksetehingu täitmiseks vajalik summa on maksja maksekontol kättesaadav, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

maksja maksekonto on taotluse tegemise ajal interneti teel juurdepääsetav;

b)

maksja on andnud kontot haldavale makseteenuse pakkujale selge nõusoleku vastata makseteenuse pakkuja taotlustele kinnitada, et teatavale kaardipõhisele maksetehingule vastav summa on maksja maksekontol kättesaadav;

c)

punktis b osutatud nõusolek on antud enne esimese kinnitustaotluse tegemist.

2.   Makseteenuse pakkuja võib taotleda lõikes 1 osutatud kinnitust, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

maksja on andnud makseteenuse pakkujale selgesõnalise nõusoleku taotleda lõikes 1 osutatud kinnitust;

b)

maksja on algatanud kaardipõhise maksetehingu kõnealuses summas, kasutades makseteenuse pakkuja väljastatud kaardipõhist makseinstrumenti.

c)

makseteenuse pakkuja autendib ennast kontot haldavale makseteenuse pakkujale enne iga kinnitustaotlust ning kasutab teabevahetuseks kontot haldava makseteenuse pakkujaga turvalist viisi vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d.

3.   Kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ seisneb lõikes 1 osutatud kinnitus ainult vastuses „jah” või „ei”, mitte kontojäägi väljavõttes. Nimetatud vastust ei säilitata ega kasutata muul eesmärgil kui kaardipõhise maksetehingu täitmiseks.

4.   Lõikes 1 osutatud kinnitus ei võimalda kontot haldaval makseteenuse pakkujal blokeerida rahalisi vahendeid maksja maksekontol.

5.   Maksja võib taotleda, et kontot haldav makseteenuse pakkuja edastaks maksjale makseteenuse pakkuja identifitseerimistunnuse ja saadud vastuse.

6.   Käesolevat artiklit ei kohaldata selliste maksetehingute suhtes, mis on algatatud kaardipõhiste makseinstrumentidega, millel hoitakse direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punktis 2 määratletud e-raha.

Artikkel 66

Maksekontole juurdepääsu reeglid makse algatamise teenuste puhul

1.   Liikmesriigid tagavad, et maksjal on õigus kasutada makseteenuste saamiseks makse algatamise teenuse pakkujat, nagu on osutatud I lisa punktis 7. Makse algatamise teenuse pakkuja kasutamise õigust ei kohaldata, kui maksekonto ei ole interneti kaudu juurdepääsetav.

2.   Kui maksja annab vastavalt artiklile 64 oma selgesõnalise nõusoleku makse täitmiseks, astub kontot haldav makseteenuse pakkuja käesoleva artikli lõikes 4 kindlaks määratud sammud, et tagada maksja õigus kasutada makse algatamise teenust.

3.   Makse algatamise teenuse pakkuja:

a)

ei hoia kunagi maksja rahalisi vahendeid seoses makse algatamise teenuse pakkumisega;

b)

tagab, et makseteenuse kasutaja isikustatud turvavolitused ei ole kättesaadavad teistele isikutele peale isikustatud turvavolituste kasutaja ja väljastaja ning et makse algatamise teenuse pakkuja edastab need turvaliste ja tõhusate kanalite kaudu;

c)

tagab, et makse algatamise teenuste kaudu saadud muud teavet makseteenuse kasutaja kohta antakse üksnes makse saajale ja üksnes makseteenuse kasutaja selgesõnalisel nõusolekul;

d)

identifitseerib ennast maksja kontot haldavale makseteenuse pakkujale iga kord, kui makse algatatakse, ning kasutab teabevahetuseks kontot haldava makseteenuse pakkuja, maksja ja makse saajaga turvalist viisi vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d;

e)

ei säilita makseteenuse kasutaja tundlikke makseandmeid;

f)

ei küsi makseteenuse kasutajalt mingeid muid andmeid peale nende, mis on vajalikud makse algatamise teenuse osutamiseks;

g)

ei kasuta, püüa saada ega säilita mingeid andmeid muul eesmärgil kui maksja poolt selgesõnaliselt taotletud makse algatamise teenuse osutamiseks;

h)

ei muuda summat, makse saaja andmeid ega ühtegi muud tehingu tunnust.

4.   Kontot haldav makseteenuse pakkuja:

a)

vahetab turvaliselt teavet makse algatamise teenuse pakkujatega vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d;

b)

annab makse algatamise teenuse pakkujale kohe pärast makse algatamise teenuse pakkujalt maksekäsundi laekumist või teeb talle kättesaadavaks kogu teabe maksetehingu algatamise kohta ja kontot haldavale makseteenuse pakkujale kättesaadava kogu teabe maksetehingu täitmise kohta;

c)

käsitleb makse algatamise teenuse pakkuja teenuste kaudu edastatud maksekäsundeid ilma diskrimineerimata, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud, eelkõige võrreldes maksja enda poolt otse paberkandjal edastatud maksekäsundite ajastamise, prioriteetsuse ja tasudega.

5.   Makse algatamise teenuste osutamist ei tehta sõltuvaks sel eesmärgil makse algatamise teenuse pakkujate ja kontot haldavate makseteenuse pakkujate vahelise lepingusuhte olemasolust.

Artikkel 67

Maksekonto teabele juurdepääsu reeglid ja selle teabe kasutamise reeglid kontoteabe teenuste puhul

1.   Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse kasutajal on õigus kasutada teenuseid, mis võimaldavad juurdepääsu kontoteabele, nagu on osutatud I lisa punktis 8. Seda õigust ei kohaldata, kui maksekonto ei ole interneti kaudu juurdepääsetav.

2.   Kontoteabe teenuse pakkuja:

a)

osutab teenuseid üksnes makseteenuse kasutaja selgesõnalisel nõusolekul;

b)

tagab, et makseteenuse kasutaja isikustatud turvavolitused ei ole kättesaadavad teistele isikutele peale isikustatud turvavolituste kasutaja ja väljastaja ning et nende kontoteabe teenuse pakkuja poolt edastamise korral toimub see turvaliste ja tõhusate kanalite kaudu;

c)

identifitseerib ennast makseteenuse kasutaja kontot haldava(te)le makseteenus(t)e pakkuja(te)le iga sideseansi puhul ning kasutab teabevahetuseks kontot haldava(te) makseteenuse pakkuja(te) ja makseteenuse kasutajaga turvalist viisi vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d;

d)

püüab saada juurde üksnes määratud maksekontodelt ja nendega seotud maksetehingutest pärit teabele;

e)

ei küsi maksekontodega seotud tundlikke makseandmeid;

f)

ei kasuta, püüa saada ega säilita mingeid andmeid muul eesmärgil kui makseteenuse kasutaja poolt selgesõnaliselt taotletud kontoteabe teenuse osutamiseks kooskõlas andmekaitse normidega.

3.   Kontot haldav makseteenuse pakkuja:

a)

vahetab maksekontode puhul turvaliselt teavet kontoteabe teenuse pakkujatega vastavalt artikli 98 lõike 1 punktile d ja

b)

käsitleb maksekontode puhul kontoteabe teenuse pakkuja kaudu esitatud andmepäringuid ilma diskrimineerimata, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.

4.   Kontoteabe teenuste osutamist ei tehta sõltuvaks sel eesmärgil kontoteabe teenuse pakkujate ja kontot haldavate makseteenuse pakkujate vahelise lepingusuhte olemasolust.

Artikkel 68

Makseinstrumendi kasutamise ja makseteenuse pakkujate poolt maksekontodele juurdepääsemise piirangud

1.   Kui nõusoleku andmiseks kasutatakse konkreetset makseinstrumenti, võivad maksja ja tema makseteenuse pakkuja leppida kokku selle makseinstrumendi kaudu täidetavate maksetehingute makselimiidis.

2.   Kui raamlepingus on nii kokku lepitud, võib makseteenuse pakkuja jätta endale õiguse blokeerida makseinstrument objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis on seotud makseinstrumendi turvalisusega, või kui esineb kahtlus makseinstrumendi autoriseerimata või pettuse teel kasutamise kohta või kui krediidiliiniga makseinstrumendi korral oluliselt suureneb oht, et maksja ei ole võimeline täitma oma maksekohustust.

3.   Sellistel juhtudel teavitab makseteenuse pakkuja maksjat kokku lepitud viisil makseinstrumendi blokeerimisest ja selle põhjustest ning teeb seda võimaluse korral enne makseinstrumendi blokeerimist ning hiljemalt kohe pärast selle blokeerimist, välja arvatud juhul, kui sellise teabe esitamine on vastuolus objektiivselt põhjendatud turvakaalutlustega või keelatud muu asjaomase valdkonna liidu või liikmesriigi õigusega.

4.   Makseteenuse pakkuja lõpetab makseinstrumendi blokeeringu või asendab makseinstrumendi uuega, kui makseinstrumendi blokeerimise põhjused on ära langenud.

5.   Kontot haldav makseteenuse pakkuja võib keelduda kontoteabe teenuse pakkujale või makse algatamise teenuse pakkujale maksekontole juurdepääsu andmisest objektiivselt põhjendatud juhtudel ja nõuetekohaselt tõendatud põhjustel, mis on seotud kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkuja poolt maksekontole autoriseerimata või pettuse teel juurdepääsuga, sealhulgas maksetehingu autoriseerimata või pettuse teel algatamisega. Sellistel juhtudel teavitab kontot haldav makseteenuse pakkuja maksjat kokku lepitud vormis maksekontole juurdepääsu andmisest keeldumisest ja selle põhjustest. See teave edastatakse maksjale võimaluse korral enne juurdepääsu andmisest keeldumist ning hiljemalt kohe pärast seda, välja arvatud juhul, kui sellise teabe esitamine on vastuolus objektiivselt põhjendatud turvakaalutlustega või keelatud muu valdkonna asjaomases liidu või siseriiklikus õiguses.

Kontot haldav makseteenuse pakkuja võimaldab juurdepääsu maksekontole kohe, kui juurdepääsu andmisest keeldumise põhjused on ära langenud.

6.   Lõikes 5 osutatud juhtudel teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid.

Artikkel 69

Makseteenuse kasutaja kohustused seoses makseinstrumentide ja isikustatud turvavolitustega

1.   Makseteenuse kasutaja, kellele on antud õigus makseinstrumenti kasutada:

a)

kasutab makseinstrumenti kooskõlas makseinstrumendi väljastamise ja kasutamise tingimustega, mis peavad olema objektiivsed, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed;

b)

teavitab makseteenuse pakkujat või pakkuja määratud üksust liigse viivituseta, kui ta on saanud teadlikuks makseinstrumendi kadumisest, varastamisest, väärkasutamisest või autoriseerimata kasutamisest.

2.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel astub makseteenuse kasutaja, eelkõige kohe pärast makseinstrumendi kättesaamist, kõik vajalikud sammud isikustatud turvavolituste turvaliseks hoidmiseks.

Artikkel 70

Makseteenuse pakkuja kohustused seoses makseinstrumentidega

1.   Makseinstrumendi väljastav makseteenuse pakkuja:

a)

tagab, et isikustatud turvavolitustele oleks juurdepääs ainult makseinstrumendi kasutamise õigusega makseteenuse kasutajal, ilma et see piiraks artiklis 69 sätestatud makseteenuse kasutaja kohustusi;

b)

ei saada makseinstrumenti eelneva kokkuleppeta, välja arvatud makseteenuse kasutajale juba antud makseinstrumendi asendamise korral;

c)

tagab, et igal ajal on kättesaadavad asjakohased vahendid, et makseteenuse kasutaja saaks jätta teate artikli 69 lõike 1 punkti b kohaselt või taotleda makseinstrumendi blokeeringu lõpetamist artikli 68 lõike 4 kohaselt; makseteenuse kasutaja taotlusel annab makseteenuse pakkuja tema käsutusse vajalikud vahendid, et makseteenuse kasutaja saaks tõendada nimetatud teate jätmist 18 kuu jooksul pärast sellist teavitamist;

d)

annab makseteenuse kasutajale võimaluse jätta artikli 69 lõike 1 punkti b kohane teade tasuta ja küsida, kui üldse, vaid asendamise kulusid, mis on makseinstrumendiga otseselt seotud;

e)

takistab makseinstrumendi mis tahes kasutamist pärast teate tegemist artikli 69 lõike 1 punkti b kohaselt.

2.   Makseteenuse pakkuja kannab riski seoses makseteenuse kasutajale makseinstrumendi saatmisega või makseinstrumendi isikustatud turvavolituste saatmisega.

Artikkel 71

Autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingust teavitamine ja vigade kõrvaldamine

1.   Makseteenuse kasutajal on õigus nõuda makseteenuse pakkujalt autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingu puhul vigade kõrvaldamist üksnes juhul, kui makseteenuse kasutaja teatab pärast nõude aluseks olevast maksetehingust, sealhulgas artikli 89 kohasest maksetehingust teadlikuks saamist sellest oma makseteenuse pakkujale põhjendamatu viivituseta, ent hiljemalt 13 kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva.

Esimeses lõigus sätestatud teatamise tähtaega ei kohaldata, kui makseteenuse pakkuja ei esitanud teavet selle maksetehingu kohta või ei teinud seda teavet kättesaadavaks kooskõlas III jaotisega.

2.   Kui tehingus osaleb makse algatamise teenuse pakkuja, on makseteenuse kasutajal õigus nõuda kontot haldavalt makseteenuse pakkujalt vigade kõrvaldamist vastavalt käesoleva artikli lõikele 1, ilma et see piiraks artikli 73 lõike 2 ja artikli 89 lõike 1 kohaldamist.

Artikkel 72

Maksetehingute autentimise ja täitmise tõendamine

1.   Liikmesriigid nõuavad, et kui makseteenuse kasutaja väidab, et täidetud maksetehing ei olnud autoriseeritud või et maksetehingut ei täidetud korrektselt, peab tema makseteenuse pakkuja esitama tõendid selle kohta, et maksetehing oli autenditud, korrektselt dokumenteeritud, kajastatud kontodes ning seda ei mõjutanud tehniline rike ega mõni muu puudujääk makseteenuse pakkuja osutatavas teenuses.

Kui maksetehing on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja kaudu, peab makse algatamise teenuse pakkuja esitama tõendid selle kohta, et tema pädevuse piires oli maksetehing autenditud ja korrektselt dokumenteeritud ning et maksetehingut ei mõjutanud tehniline rike ega mõni muu sellise makseteenusega seotud puudujääk, mille pakkumise eest ta vastutab.

2.   Kui makseteenuse kasutaja väidab, et ta ei ole täidetud maksetehingut autoriseerinud, ei piisa iseenesest üksnes asjaolust, et makseteenuse pakkuja, sealhulgas asjakohasel juhul makse algatamise teenuse pakkuja on dokumenteerinud makseinstrumendi kasutamise, et tõendada, et maksja autoriseeris maksetehingu või et maksja pani toime pettuse või ei täitnud kavatsetult või hooletusest üht või mitut artiklist 69 tulenevat kohustust. Makseteenuse pakkuja, sealhulgas asjakohasel juhul makse algatamise teenuse pakkuja peab tõendama, et pettuse on toime pannud makseteenuse kasutaja või et hooletus on makseteenuse kasutaja poolne.

Artikkel 73

Makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingu korral

1.   Ilma et see piiraks artikli 71 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et maksja makseteenuse pakkuja maksab autoriseerimata maksetehingu puhul maksjale autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata ja igal juhul hiljemalt järgmise tööpäeva lõpuks alates tehingu märkamisest või sellekohase teate saamisest tagasi, välja arvatud juhul, kui maksja makseteenuse pakkujal on mõistlik põhjus kahtlustada pettust ja kui ta teavitab nendest põhjustest kirjalikult asjakohast riigiasutust. Kui see on asjakohane, taastab maksja makseteenuse pakkuja debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud. Lisaks tagatakse sellega, et maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei ole hilisem kui summa debiteerimise kuupäev.

2.   Kui maksetehing on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja kaudu, maksab kontot haldav makseteenuse pakkuja autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata ja igal juhul hiljemalt järgmise tööpäeva lõpuks tagasi ning vajaduse korral taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehingut ei oleks toimunud.

Kui autoriseerimata maksetehingu eest on vastutav makse algatamise teenuse pakkuja, hüvitab ta kontot haldavale makseteenuse pakkujale tema taotlusel viivitamata tekkinud kahju või maksjale tagasimaksmisest tulenenud summad, sealhulgas autoriseerimata maksetehingu summa. Vastavalt artikli 72 lõikele 1 peab makse algatamise teenuse pakkuja esitama tõendid selle kohta, et tema pädevuse piires oli maksetehing autenditud ja korrektselt dokumenteeritud ning et maksetehingut ei mõjutanud tehniline rike ega mõni muu sellise makseteenusega seotud puudujääk, mille pakkumise eest ta vastutab.

3.   Kooskõlas maksja ja makseteenuse pakkuja vahel või asjakohasel juhul maksja ja makse algatamise teenuse pakkuja vahel sõlmitud lepingule kohaldatava õigusega võib määrata kindlaks täiendava rahalise hüvitise.

Artikkel 74

Maksja vastutus autoriseerimata maksetehingu korral

1.   Erandina artiklist 73 võib maksja olla kohustatud kandma kuni 50 euro ulatuses autoriseerimata maksetehinguga seotud kahju, mis on tekkinud kaotatud või varastatud makseinstrumendi kasutamisest või makseinstrumendi väärkasutamisest.

Esimest lõiku ei kohaldata, kui:

a)

maksja ei olnud makseinstrumendi kaotusest, vargusest või väärkasutamisest enne makse tegemist teadlik, välja arvatud juhul, kui maksja ise pani toime pettuse; või

b)

kahju põhjuseks oli makseteenuse pakkuja sellise töötaja, agendi, filiaali või üksuse tegu või tegevusetus, kellele makseteenuse pakkuja tegevus oli edasi antud.

Maksja kannab kogu autoriseerimata maksetehingutega seotud kahju, kui see on tekkinud, sest maksja on toime pannud pettuse või ei täitnud üht või mitut artiklist 69 tulenevat kohustust kavatsetult või hooletusest. Sellistel juhtudel esimeses lõigus osutatud maksimumsummat ei kohaldata.

Kui maksja ei ole toime pannud pettust ega ole kavatsetult jätnud artikli 69 kohaseid kohustusi täitmata, võivad liikmesriigid käesoleva artikli lõike esimeses lõigus sätestatud vastutust vähendada, võttes eelkõige arvesse isikustatud turvavolituste laadi ning konkreetseid makseinstrumendi kaotamise, varastamise või väärkasutamise asjaolusid.

2.   Kui maksja makseteenuse pakkuja ei nõua tugevat kliendi autentimist, ei kanna maksja rahalist kahju, välja arvatud juhul, kui maksja on toime pannud pettuse. Kui makse saaja või makse saaja makseteenuse pakkuja ei kasuta tugevat kliendi autentimist, hüvitab ta maksja makseteenuse pakkujale tekitatud rahalise kahju.

3.   Maksja ei kanna mingeid finantstagajärgi, mis tulenevad kaotatud, varastatud või väärkasutatud makseinstrumendi kasutamisest pärast seda, kui ta on kooskõlas artikli 69 lõike 1 punktiga b teavitanud oma makseteenuse pakkujat, välja arvatud juhul, kui maksja on toime pannud pettuse.

Kui makseteenuse pakkuja ei taga igal ajal asjakohaste vahendite olemasolu kaotatud, varastatud või väärkasutatud makseinstrumendist teatamiseks, nagu on nõutud artikli 70 lõike 1 punkti c alusel, ei ole maksja vastutav selle makseinstrumendi kasutamisest tulenevate finantstagajärgede eest, välja arvatud juhul, kui maksja on toime pannud pettuse.

Artikkel 75

Maksetehingud, kui tehingu summa ei ole eelnevalt teada

1.   Kui maksetehingu on algatanud makse saaja või see on algatatud makse saaja kaudu seoses kaardipõhise maksetehinguga ja tehingu täpset summat ei ole maksja poolt maksetehingu täitmiseks nõusoleku andmise ajal teada, võib maksja makseteenuse pakkuja blokeerida maksja maksekontol rahalisi vahendeid üksnes siis, kui maksja on andnud nõusoleku rahaliste vahendite täpses summas blokeerimiseks.

2.   Maksja makseteenuse pakkuja vabastab maksja maksekontol lõike 1 alusel blokeeritud rahalised vahendid ilma põhjendamatu viivituseta pärast seda, kui ta on saanud teabe maksetehingu täpse summa kohta, ja hiljemalt kohe pärast maksekäsundi laekumist.

Artikkel 76

Makse saaja poolt või kaudu algatatud maksetehingute tagasimaksed

1.   Liikmesriigid tagavad, et maksjal on õigus saada makseteenuse pakkujalt makse saaja poolt või kaudu algatatud sellise maksetehingu tagasimakse, mis on juba autoriseeritud ja täidetud, kui on täidetud mõlemad tingimused:

a)

maksetehingu autoriseerimise ajal ei täpsustatud maksetehingu täpset summat;

b)

maksetehingu summa ületas summat, mida maksja oleks üldjuhul eeldanud, võttes arvesse eelnevat kulutuste jaotust, raamlepingu tingimusi ja juhtumi asjakohaseid asjaolusid.

Makseteenuse pakkuja taotlusel lasub maksjal kohustus esitada tõendid nende tingimuste täitmise kohta.

Tagasimakse võrdub täidetud maksetehingu täissummaga. Maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei ole hilisem kui summa debiteerimise kuupäev.

Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et lisaks lõikes 1 osutatud õigusele on määruse (EL) nr 260/2012 artiklis 1 osutatud otsekorralduste puhul maksjal tingimusteta õigus saada tagasimakse käesoleva direktiivi artiklis 77 sätestatud tähtaja jooksul.

2.   Lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaldamisel ei või maksja tugineda valuutavahetusega seotud põhjustele, kui kohaldati tema makseteenuse pakkujaga kokkulepitud viitekurssi kooskõlas artikli 45 lõike 1 punktiga d ning artikli 52 punkti 3 alapunktiga b.

3.   Maksja ja makseteenuse pakkuja võivad raamlepingus kokku leppida, et maksjal ei ole tagasimakse saamise õigust, kui:

a)

maksja on andnud nõusoleku maksetehingu täitmiseks vahetult makseteenuse pakkujale ning

b)

makseteenuse pakkuja või makse saaja on maksjale vajaduse korral vähemalt neli nädalat enne maksetähtaega edastanud või teinud kokkulepitud viisil kättesaadavaks teabe tulevase maksetehingu kohta.

4.   Muus vääringus kui euro tehtavate otsekorralduste puhul võivad liikmesriigid nõuda oma makseteenuse pakkujatelt soodsamate tagasimaksete õiguste pakkumist kooskõlas nende otsekorraldussüsteemidega, kui need on maksjale soodsamad.

Artikkel 77

Makse saaja poolt või kaudu algatatud maksetehingute tagasimaksete taotlused

1.   Liikmesriigid tagavad, et maksja saab taotleda artiklis 76 osutatud autoriseeritud ja makse saaja poolt või kaudu algatatud maksetehingu tagasimaksmist ning teha seda kaheksa nädala jooksul alates rahaliste vahendite debiteerimise kuupäevast.

2.   Kümne tööpäeva jooksul pärast tagasimaksetaotluse saamist maksab makseteenuse pakkuja maksetehingu täissumma tagasi või esitab maksjale põhjenduse tagasimaksmisest keeldumise kohta ning osutab asutustele, kelle poole maksja võib kooskõlas artiklitega 99–102 selles küsimuses pöörduda, kui ta ei ole esitatud põhjendusega nõus.

Käesoleva lõike esimesest lõigust tulenevat makseteenuse pakkuja õigust tagasimaksmisest keelduda ei kohaldata artikli 76 lõike 1 neljandas lõigus toodud juhul.

3. PEATÜKK

Maksetehingute täitmine

1. jagu

Maksekäsundid ja ülekantavad summad

Artikkel 78

Maksekäsundi laekumine

1.   Liikmesriigid tagavad, et laekumise ajaks on aeg, mil maksekäsund laekub maksja makseteenuse pakkujale.

Maksja kontot ei debiteerita enne maksekäsundi laekumist. Kui laekumise aeg ei ole maksja makseteenuse pakkuja tööpäev, käsitatakse maksekäsundit järgmisel tööpäeval laekununa. Makseteenuse pakkuja võib kehtestada tööpäeva lõppemise ajaga ligilähedase kliendimaksete vastuvõtmise lõppemise tähtaja, pärast mida laekunud maksekäsundeid käsitatakse järgmisel tööpäeval laekunutena.

2.   Kui maksekäsundi algatanud makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja lepivad kokku, et maksekäsundi täitmine algab konkreetsel kuupäeval või kindlaksmääratud ajavahemiku lõppemisel või kuupäeval, mil maksja annab rahalised vahendid makseteenuse pakkuja käsutusse, loetakse artikli 83 kohaldamisel laekumise ajahetkeks nimetatud kokkulepitud päev. Kui kokkulepitud päev ei ole makseteenuse pakkuja jaoks tööpäev, käsitatakse laekunud maksekäsundit järgmisel tööpäeval laekununa.

Artikkel 79

Maksekäsundi täitmisest keeldumine

1.   Juhul kui makseteenuse pakkuja keeldub maksekäsundi täitmisest või maksetehingu algatamisest, teatatakse makseteenuse kasutajale keeldumisest ning võimaluse korral selle põhjustest ja keeldumise aluseks olnud vigade parandamise menetlusest, välja arvatud juhtudel, kui see on keelatud muude asjaomaste liidu või siseriiklike õigusaktidega.

Makseteenuse pakkuja esitab teate või teeb selle kättesaadavaks kokkulepitud viisil ja esimesel võimalusel ning igal juhul artiklis 83 kindlaks määratud aja jooksul.

Raamleping võib sisaldada tingimust, et makseteenuse pakkuja võib nõuda sellise keeldumise eest mõistlikku tasu, kui keeldumine on objektiivselt põhjendatud.

2.   Kui kõik maksja raamlepingus sätestatud tingimused on täidetud, ei keeldu maksja kontot haldav makseteenuse pakkuja autoriseeritud maksekäsundi täitmisest, sõltumata sellest, kas maksekäsund on algatatud maksja poolt, sealhulgas makse algatamise teenuse pakkuja poolt või makse saaja poolt või kaudu, välja arvatud juhtudel, kui see on keelatud muude asjaomaste liidu või siseriiklike õigusaktidega.

3.   Artiklite 83 ja 89 kohaldamisel käsitatakse maksekäsundit, mille täitmisest on keeldutud, mitte laekunud maksekäsundina.

Artikkel 80

Maksekäsundi tagasivõtmatus

1.   Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse kasutaja ei või maksekäsundit pärast maksekäsundi laekumist maksja makseteenuse pakkujale tagasi võtta, välja arvatud juhul, kui käesolevas artiklis on sätestatud teisiti.

2.   Kui maksetehing on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja poolt või makse saaja poolt või kaudu, ei võta maksja maksekäsundit tagasi pärast makse algatamise teenuse pakkujale maksetehingu algatamiseks nõusoleku andmist või makse saajale maksetehingu täitmiseks nõusoleku andmist.

3.   Otsekorralduse puhul ning ilma et see piiraks õigust tagasimaksele, võib maksja siiski võtta maksekäsundi tagasi hiljemalt kokkulepitud debiteerimispäevale eelneva tööpäeva lõpus.

4.   Artikli 78 lõikes 2 osutatud juhul saab makseteenuse kasutaja võtta maksekäsundi tagasi hiljemalt kokkulepitud päevale eelneva tööpäeva lõpus.

5.   Pärast lõigetes 1–4 sätestatud tähtaegade lõppu võib maksekäsundi tagasi võtta üksnes siis, kui makseteenuse kasutaja ja asjaomased makseteenuse pakkujad on omavahel nii kokku leppinud. Lõigetes 2 ja 3 osutatud juhul on nõutav ka makse saaja nõusolek. Kui raamlepingus on nii kokku lepitud, võib asjaomane makseteenuse pakkuja küsida tagasivõtmise eest tasu.

Artikkel 81

Ülekantud ja saadud summad

1.   Liikmesriigid nõuavad, et maksja makseteenuse pakkuja(d), makse saaja makseteenuse pakkuja(d) ning makseteenuse pakkujate kõik vahendajad kannavad üle maksetehingu täissumma ega võta ülekantavalt summalt maha tasusid.

2.   Makse saaja ja makseteenuse pakkuja võivad siiski kokku leppida, et asjaomane makseteenuse pakkuja arvab maha oma tasud ülekantavalt summalt enne selle krediteerimist makse saajale. Sellisel juhul eristatakse saajale esitatavas teabes maksetehingu täissumma ja tasud.

3.   Kui peale lõikes 2 osutatud tasude võetakse ülekantavalt summalt maha muid tasusid, tagab maksja makseteenuse pakkuja, et makse saaja saab maksja algatatud maksetehingu täissumma. Kui maksetehing on algatatud makse saaja poolt või tema kaudu, tagab makse saaja makseteenuse pakkuja, et makse saaja saab maksetehingu täissumma.

2. jagu

Täitmise aeg ja väärtuspäev

Artikkel 82

Kohaldamisala

1.   Käesolevat jagu kohaldatakse järgmiste maksetehingute suhtes:

a)

eurodes tehtud maksetehingud;

b)

sellise liikmesriigi vääringus tehtud riigisisesed maksetehingud, mille rahaühik ei ole euro;

c)

maksetehingud, mis hõlmavad vaid ühte vääringu konverteerimist euro ning sellise liikmesriigi vääringu vahel, mille rahaühik ei ole euro, tingimusel et nõutav vääringu konverteerimine teostatakse kõnealuses liikmesriigis ning piiriülese maksetehingu puhul tehakse piiriülene ülekanne eurodes.

2.   Käesolevat jagu, välja arvatud artiklit 87, mis ei ole suunatud pooltele, kohaldatakse ka lõikes 1 osutamata maksetehingute suhtes, kui makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja ei ole kokku leppinud teisiti. Kui makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja lepivad siiski kokku pikemas tähtajas kui artiklis 83 määratud tähtaeg, ei või see tähtaeg liidusiseste maksetehingute puhul olla pikem kui neli tööpäeva pärast artiklis 78 osutatud maksekäsundi laekumise aega.

Artikkel 83

Maksetehingud maksekontole

1.   Liikmesriigid nõuavad, et maksja makseteenuse pakkuja tagab, et pärast artikli 78 kohast maksekäsundi laekumise aega krediteeritakse maksetehingu summa makse saaja makseteenuse pakkuja kontole hiljemalt järgmise tööpäeva lõpuks. Seda tähtaega võib pikendada ühe tööpäeva võrra paberkandjal algatatud maksetehingute puhul.

2.   Liikmesriigid nõuavad, et makse saaja makseteenuse pakkuja märgib väärtuspäeva ja teeb maksetehingu summa makse saaja maksekontol kättesaadavaks pärast seda, kui makseteenuse pakkuja on saanud need rahalised vahendid kooskõlas artikliga 87.

3.   Liikmesriigid nõuavad, et makse saaja makseteenuse pakkuja edastab makse saaja poolt või kaudu algatatud maksekäsundi maksja makseteenuse pakkujale makse saaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud ajavahemiku jooksul, et võimaldada otsekorraldusega seotud arveldamist kokkulepitud tähtpäeval.

Artikkel 84

Makse saaja maksekonto puudumine makseteenuse pakkuja juures

Kui makse saajal ei ole makseteenuse pakkuja juures maksekontot, teeb talle artiklis 83 sätestatud tähtaja jooksul rahalised vahendid kättesaadavaks see makseteenuse pakkuja, kellele laekuvad makse saajale määratud rahalised vahendid.

Artikkel 85

Sularaha sissemakse maksekontole

Kui tarbija teeb makseteenuse pakkuja juures asuvale maksekontole ja antud maksekonto vääringus oleva sularaha sissemakse, tagab makseteenuse pakkuja summa kättesaadavuse ja väärtuspäeva märkimise viivitamata pärast rahaliste vahendite laekumist. Kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija, tehakse summa kättesaadavaks ja väärtuspäev märgitakse hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast rahaliste vahendite laekumist.

Artikkel 86

Riigisisesed maksetehingud

Liikmesriigid võivad sätestada riigisiseste maksetehingute jaoks käesolevas jaos sätestatud täitmisajast lühema maksimaalse täitmisaja.

Artikkel 87

Väärtuspäev ja rahaliste vahendite kättesaadavus

1.   Liikmesriigid tagavad, et makse saaja maksekonto krediteerimise väärtuspäevaks on hiljemalt tööpäev, mil maksetehingu summa krediteeritakse makse saaja makseteenuse pakkuja kontole.

2.   Makse saaja makseteenuse pakkuja tagab, et maksetehingu summa on makse saaja käsutuses viivitamatult pärast kõnealuse summa krediteerimist makse saaja makseteenuse pakkuja kontole, kui makse saaja makseteenuse pakkuja poolt:

a)

ei toimu vääringu konverteerimist või

b)

vääringu konverteerimine toimub euro ning liikmesriigi vääringu vahel või kahe liikmesriigi vääringu vahel.

Käesolevas lõikes sätestatud kohustust kohaldatakse ka sama makseteenuse pakkuja siseselt tehtavatele maksetele.

3.   Liikmesriigid tagavad, et maksja maksekonto debiteerimise väärtuspäev ei ole varasem kui kuupäev, mil maksetehingu summa antud maksekontolt debiteeritakse.

3. jagu

Vastutus

Artikkel 88

Väär kordumatu tunnus

1.   Kui maksekäsund täidetakse kooskõlas kordumatu tunnusega, loetakse maksekäsund kordumatu tunnuse kohase makse saaja suhtes nõuetekohaselt täidetuks.

2.   Kui makseteenuse kasutaja esitatud kordumatu tunnus on väär, ei vastuta makseteenuse pakkuja artikli 89 kohase maksetehingu täitmata jätmise ega valesti täitmise eest.

3.   Maksja makseteenuse pakkuja teeb siiski mõistlikke jõupingutusi maksetehinguga seotud rahaliste vahendite tagasinõudmiseks. Makse saaja makseteenuse pakkuja teeb nendes jõupingutustes koostööd, sealhulgas edastades maksja makseteenuse pakkujale kogu teabe, mis on asjakohane rahaliste vahendite sissenõudmiseks.

Juhul kui rahalisi vahendeid ei ole võimalik esimese lõigu alusel sisse nõuda, esitab maksja makseteenuse pakkuja maksjale tema taotluse korral kogu maksja makseteenuse pakkujale kättesaadava teabe, mis on maksja jaoks asjakohane, et ta saaks esitada õigusliku nõude rahaliste vahendite tagasinõudmiseks.

4.   Kui raamlepingus on nii kokku lepitud, võib makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajalt rahaliste vahendite tagasinõudmise eest tasu küsida.

5.   Kui makseteenuse kasutaja annab teavet lisaks sellele, mis on sätestatud artikli 45 lõike 1 punktis a ja artikli 52 punkti 2 alapunktis b, vastutab makseteenuse pakkuja maksetehingu täitmise eest üksnes kordumatu tunnuse alusel, mille on esitanud makseteenuse kasutaja.

Artikkel 89

Makseteenuse pakkuja vastutus maksetehingu täitmata jätmise, valesti või hilinenud täitmise korral

1.   Kui maksekäsundi on algatanud vahetult maksja, vastutab maksja makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks artikli 71, artikli 88 lõigete 2 ja 3 ning artikli 93 kohaldamist, maksja ees maksetehingu korrektse täitmise eest, välja arvatud siis, kui maksja makseteenuse pakkuja tõendab maksjale ja vajaduse korral makse saaja makseteenuse pakkujale, et makse saaja makseteenuse pakkuja sai maksetehingu summa kooskõlas artikli 83 lõikega 1. Sel juhul vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja makse saaja ees maksetehingu korrektse täitmise eest.

Kui esimese lõigu alusel on vastutav maksja makseteenuse pakkuja, maksab ta maksjale põhjendamatu viivituseta tagasi täitmata või valesti täidetud maksetehingu summa ning vajaduse korral taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui valesti täidetud maksetehingut ei oleks toimunud.

Maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei tohi olla hilisem kui summa debiteerimise kuupäev.

Kui esimese lõigu alusel vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja, annab ta maksetehingu summa viivitamata makse saaja käsutusse ning vajaduse korral krediteerib vastava summa makse saaja maksekontole.

Makse saaja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei tohi olla hilisem kui kuupäev, mis oleks olnud summa väärtuspäev, kui maksetehing oleks nõuetekohaselt täidetud vastavalt artiklile 87.

Kui maksetehing täidetakse hilinemisega, tagab makse saaja makseteenuse pakkuja maksja nimel tegutseva maksja makseteenuse pakkuja taotlusel, et makse saaja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei ole hilisem kui kuupäev, mis oleks olnud summa väärtuspäev, kui maksetehing oleks nõuetekohaselt täidetud.

Täitmata või valesti täidetud maksetehingu korral, kui maksekäsundi on algatanud maksja, teeb maksja makseteenuse pakkuja, olenemata käesolevas lõikes sätestatud vastutusest, taotluse korral viivitamata jõupingutusi, et maksetehingut kindlaks teha, ning teavitab tulemustest maksjat. Seda tehakse maksja jaoks tasuta.

2.   Kui maksekäsund on algatatud makse saaja poolt või kaudu, vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks artikli 71, artikli 88 lõigete 2 ja 3 ning artikli 93 kohaldamist, makse saaja ees maksekäsundi maksja makseteenuse pakkujale korrektse edastamise eest kooskõlas artikli 83 lõikega 3. Kui käesoleva lõigu alusel vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja, edastab ta viivitamata maksja makseteenuse pakkujale uuesti kõnealuse maksekäsundi.

Kui maksekäsund edastatakse hilinemisega, märgitakse makse saaja maksekontol summa väärtuspäevaks hiljemalt kuupäev, mis oleks olnud summa väärtuspäev, kui maksetehing oleks nõuetekohaselt täidetud.

Peale selle vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks artikli 71, artikli 88 lõigete 2 ja 3 ning artikli 93 kohaldamist, makse saaja ees maksetehingu artikli 87 kohase käitlemise eest. Kui käesoleva lõigu alusel vastutab makse saaja makseteenuse pakkuja, tagab ta, et maksetehingu summa on makse saaja käsutuses viivitamatult pärast seda, kui summa on krediteeritud makse saaja makseteenuse pakkuja kontole. Makse saaja maksekontol märgitakse summa väärtuspäevaks hiljemalt kuupäev, mis oleks olnud summa väärtuspäev, kui maksetehing oleks olnud nõuetekohaselt täidetud.

Täitmata või valesti täidetud maksetehingu puhul, mille eest esimese ja teise lõigu alusel ei vastuta makse saaja makseteenuse pakkuja, vastutab maksja ees maksja makseteenuse pakkuja. Kui maksja makseteenuse pakkuja on sel viisil vastutav, maksab ta vajaduse korral ja põhjendamatu viivituseta maksjale tagasi täitmata jäetud või valesti täidetud maksetehingu summa ning taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui valesti täidetud maksetehingut ei oleks toimunud. Maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei tohi olla hilisem kui summa debiteerimise kuupäev.

Neljanda lõigu kohast kohustust maksja makseteenuse pakkuja suhtes ei kohaldata, kui maksja makseteenuse pakkuja tõendab, et makse saaja makseteenuse pakkuja on maksetehingu summa kätte saanud, isegi kui maksetehing on tehtud kõigest väikese viivitusega. Sellisel juhul märgib makse saaja makseteenuse pakkuja makse saaja maksekontol summa väärtuspäevaks hiljemalt kuupäeva, mis oleks olnud summa väärtuspäev, kui maksetehing oleks nõuetekohaselt täidetud.

Täitmata või valesti täidetud maksetehingu korral, kui maksekäsund on algatatud makse saaja poolt või kaudu, teeb makse saaja makseteenuse pakkuja, olenemata käesolevas lõikes sätestatud vastutusest, taotluse korral viivitamata jõupingutusi, et maksetehingut kindlaks teha, ning teavitab tulemustest makse saajat. Seda tehakse makse saaja jaoks tasuta.

3.   Peale selle vastutavad makseteenuse pakkujad oma makseteenuse kasutajate ees kõigi tasude, mille eest nad on vastutavad, ning kõigi intresside eest, mida makseteenuse kasutaja on maksetehingu täitmata jätmise või valesti, sealhulgas hilinenud täitmise tulemusel kohustatud maksma.

Artikkel 90

Vastutus maksetehingute täitmata jätmise, valesti või hilinenud täitmise korral makse algatamise teenuste puhul

1.   Kui maksekäsund on algatatud maksja poolt makse algatamise teenuse pakkuja kaudu, maksab kontot haldav makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks artikli 71 ning artikli 88 lõigete 2 ja 3 kohaldamist, täitmata või valesti täidetud maksetehingu summa maksjale tagasi ning vajaduse korral taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui valesti täidetud maksetehingut ei oleks toimunud.

Makse algatamise teenuse pakkuja peab tõendama, et maksja kontot haldav makseteenuse pakkuja sai maksekäsundi vastavalt artiklile 78 ning et tema pädevuse piires oli maksetehing autenditud ja korrektselt dokumenteeritud ning et maksetehingut ei mõjutanud tehniline rike ega muud tehingu täitmata jätmise, valesti või hilinenud täitmisega seotud puudujäägid.

2.   Kui maksetehingu täitmata jätmise, valesti või hilinenud täitmise eest on vastutav makse algatamise teenuse pakkuja, hüvitab ta kontot haldavale makseteenuse pakkujale tema taotlusel viivitamata igasuguse tekkinud kahju või maksjale tagasimaksmisest tulenenud summad.

Artikkel 91

Täiendav rahaline hüvitis

Mis tahes rahalise hüvitise lisaks sellele, mis on sätestatud käesolevas jaos, võib kindlaks määrata makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel sõlmitud lepingu suhtes kohaldatava õiguse kohaselt.

Artikkel 92

Regressiõigus

1.   Kui artiklite 73 ja 89 kohase makseteenuse pakkuja vastutuse saab omistada teisele makseteenuse pakkujale või vahendajale, hüvitab see makseteenuse pakkuja või vahendaja esimesele makseteenuse pakkujale mis tahes tekkinud kahju või artiklite 73 ja 89 kohaselt tasutud summa. See hõlmab hüvitist juhtumite puhul, kui makseteenuse pakkuja ei kasuta tugevat kliendi autentimist.

2.   Täiendav rahaline hüvitis määratakse kindlaks vastavalt makseteenuse pakkujate ja/või vahendajate vahelistele lepingutele ning nendevaheliste lepingute suhtes kohaldatavale õigusele.

Artikkel 93

Ebatavalised ja ettenägematud asjaolud

2. või 3. peatükist tulenevat vastutust ei kohaldata ebatavaliste ja ettenägematute asjaolude korral, mille üle poolel, kes nendele asjaoludele viitab, ei ole kontrolli ning mille tagajärjed oleksid kõigile jõupingutustele vaatamata olnud vältimatud, või kui makseteenuse pakkuja on kohustatud täitma teisi, liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud kohustusi.

4. PEATÜKK

Andmekaitse

Artikkel 94

Andmekaitse

1.   Liikmesriigid lubavad maksesüsteemidel ja makseteenuse pakkujatel töödelda isikuandmeid, kui see on vajalik maksepettuste ärahoidmise, uurimise ja avastamise tagamiseks. Üksikisikutele isikuandmete töötlemise kohta teabe andmine ning selliste isikuandmete töötlemine ja mis tahes muu isikuandmete töötlemine käesoleva direktiivi rakendamisel toimub kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ, siseriiklike õigusaktidega, millega võetakse üle direktiiv 95/46/EÜ, ja kooskõlas määrusega (EÜ) nr 45/2001.

2.   Makseteenuste pakkujatel on juurdepääs üksnes sellistele isikuandmetele ning nad töötlevad ja säilitavad üksnes selliseid isikuandmeid, mis on neile vajalikud makseteenuste osutamiseks ning üksnes siis, kui makseteenuse kasutajad on andnud sõnaselge nõusoleku.

5. PEATÜKK

Operatsiooni- ja turvariskid ning autentimine

Artikkel 95

Operatsiooni- ja turvariskide juhtimine

1.   Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad kehtestavad asjakohaste leevendusmeetmete ja kontrollimehhanismidega raamistiku, et juhtida operatsiooni- ja turvariske, mis on seotud nende pakutavate makseteenustega. Osana nimetatud raamistikust kehtestavad ja rakendavad makseteenuse pakkujad tulemuslikud intsidentide juhtimise menetlused, sealhulgas suurte operatsiooni- ja turvaintsidentide avastamiseks ja liigitamiseks.

2.   Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad esitavad pädevale asutusele igal aastal või pädeva asutuse poolt kindlaks määratud lühemate ajavahemike järel ajakohastatud ja põhjaliku hinnangu nende osutatavate makseteenustega seotud operatsiooni- ja turvariskide ning neile riskidele reageerimiseks nende poolt rakendatavate leevendusmeetmete ja kontrollimehhanismide piisavuse kohta.

3.   EBA annab 13. juuliks 2017 tihedas koostöös Euroopa Keskpangaga ja pärast kõikide asjakohaste sidusrühmadega, sealhulgas makseteenuste turu osalistega konsulteerimist ning kajastades sealjuures kõiki asjakohaseid huvisid, kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised turvameetmete kehtestamise, rakendamise ja nende üle järelevalve teostamise, sealhulgas vajadusel sertifitseerimisprotsessi kohta.

EBA vaatab tihedas koostöös Euroopa Keskpangaga esimeses lõigus osutatud suunised läbi regulaarselt, kuid igal juhul vähemalt iga kahe aasta järel.

4.   Võttes arvesse lõikes 3 osutatud suuniste kohaldamisel saadud kogemust, töötab EBA, vajaduse korral vastusena komisjoni taotlusele, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu turvameetmete kehtestamise ja nende üle järelevalve teostamise kriteeriumide ja tingimuste kohta.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

5.   EBA soodustab makseteenustega seotud operatsiooni- ja turvariskide valdkonnas koostöö tegemist, sealhulgas teabe vahetamist pädevate asutuste vahel ning pädevate asutuste ja EKP ning vajaduse korral Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) vahel.

Artikkel 96

Intsidentidest teatamine

1.   Makseteenuse pakkujad teavitavad suurema operatsiooni- või turvaintsidendi korral põhjendamatu viivituseta pädevat asutust.

Kui intsidendil on või võib olla mõju tema makseteenuse kasutajate finantshuvidele, teavitab makseteenuse pakkuja põhjendamatu viivituseta oma makseteenuse kasutajaid sellest intsidendist ja kõigist kättesaadavatest meetmetest, mis nad saavad võtta intsidendi negatiivse mõju leevendamiseks.

2.   Lõikes 1 osutatud teavituse saamisel esitab päritoluliikmesriigi pädev asutus põhjendamatu viivituseta EBA-le ja EKP-le intsidendiga seotud üksikasjad. Kõnealune pädev asutus teavitab pärast seda, kui ta on hinnanud intsidendi asjakohasust kõnealuse liikmesriigi asjakohaste asutuste jaoks, vastavalt neid asutusi.

EBA ja EKP hindavad koostöös päritoluriigi pädeva asutusega intsidendi asjakohasust teiste asjakohaste liidu ja siseriiklike asutuste jaoks ning teavitavad neid vastavalt. EKP teavitab Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeid maksesüsteemi jaoks asjakohastest probleemidest.

Tuginedes teavitusele, võtavad pädevad asutused asjakohasel juhul kõik vajalikud meetmed finantssüsteemi turvalisuse viivitamatuks kaitsmiseks.

3.   EBA annab 13. jaanuariks 2018 tihedas koostöös EKPga ja pärast kõikide asjakohaste sidusrühmadega, sealhulgas makseteenuste turu osalistega konsulteerimist, kajastades kõiki asjakohaseid huvisid, välja suunised kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16, mis on suunatud:

a)

makseteenuse pakkujatele lõikes 1 osutatud suurte intsidentide liigitamise ning sellistest intsidentidest teavitamise sisu, vormi, sealhulgas standardsete teavitusmallide, ja menetluste kohta, ja

b)

pädevatele asutustele intsidendi asjakohasuse hindamise kriteeriumide ja teiste siseriiklike ametiasutustega jagatavate intsidendiaruande üksikasjade kohta.

4.   EBA vaatab tihedas koostöös EKPga lõikes 3 osutatud suunised läbi regulaarselt ning igal juhul vähemalt iga kahe aasta järel.

5.   Lõikes 3 osutatud suuniste väljaandmisel ja läbivaatamisel võtab EBA arvesse Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti poolt välja töötatud ja avaldatud standardeid ja spetsifikatsioone muude kui makseteenuse osutamist pakkuvate sektorite jaoks.

6.   Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkuja esitab vähemalt kord aastas oma pädevatele asutusteele statistilised andmed eri maksevahenditega seotud pettuste kohta. Kõnealused pädevad asutused esitavad need andmed koondkujul EBA-le ja EKP-le.

Artikkel 97

Autentimine

1.   Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkuja kasutab tugevat kliendi autentimist, kui maksja:

a)

soovib pääseda ligi oma maksekontole interneti kaudu;

b)

algatab elektroonilise maksetehingu;

c)

teeb kaugejuurdepääsu teel mis tahes muu toimingu, mille puhul võib esineda maksepettuse või muu kuritarvitamise riski oht.

2.   Lõike 1 punktis b osutatud elektroonilise maksetehingu algatamisega seoses tagavad liikmesriigid, et makseteenuse pakkujad kasutavad elektrooniliste kaugmaksetehingute puhul tugevat kliendi autentimist, mis hõlmab elemente, millega seostatakse tehing dünaamiliselt konkreetse summa ja konkreetse makse saajaga.

3.   Seoses lõikega 1 tagavad liikmesriigid, et makseteenuse pakkujatel on olemas piisavad turvameetmed makseteenuse kasutajate isikustatud turvavolituste konfidentsiaalsuse ja tervikluse kaitseks.

4.   Lõikeid 2 ja 3 kohaldatakse ka siis, kui maksed on algatatud makse algatamise teenuse pakkuja poolt. Lõikeid 1 ja 3 kohaldatakse samuti teabe taotlemisel kontoteabe teenuse pakkuja kaudu.

5.   Liikmesriigid tagavad, et kontot haldavad makseteenuse pakkujad võimaldavad makse algatamise teenuse pakkujal ja kontoteabe teenuse pakkujal tugineda kontot haldava makseteenuse pakkuja poolt makseteenuse kasutajale pakutavatele autentimismenetlusele vastavalt lõigetele 1 ja 3 ning makse algatamise teenuse pakkuja kaasatuse puhul ka vastavalt lõigetele 1, 2 ja 3.

Artikkel 98

Autentimise ja teabevahetuse regulatiivsed tehnilised standardid

1.   EBA töötab tihedas koostöös EKPga ja pärast kõikide asjakohaste sidusrühmadega, sealhulgas makseteenuste turu osalistega konsulteerimist, kajastades kõiki asjakohaseid huvisid, kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 10 välja käesoleva direktiivi artikli 1 lõikes 1 nimetatud makseteenuste pakkujatele mõeldud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, milles täpsustatakse:

a)

artikli 97 lõigetes 1 ja 2 osutatud tugeva kliendi autentimise nõuded;

b)

artikli 97 lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamise erandid, tuginedes käesoleva artikli lõikes 3 kehtestatud kriteeriumidele;

c)

nõuded, mida tuleb järgida turvameetmete puhul vastavalt artikli 97 lõikele 3, et kaitsta makseteenuse kasutajate isikustatud turvavolituste konfidentsiaalsust ja terviklust, ja

d)

nõuded ühiste ja turvaliste teabevahetuse avatud standardite kohta identifitseerimiseks, autentimiseks, teadete ja teabe edastamiseks ning turvameetmete rakendamiseks kontot haldavate makseteenuse pakkujate, makse algatamise teenuse pakkujate, kontoteabe teenuse pakkujate, maksjate, makse saajate ja muude makseteenuse pakkujate vahel.

2.   EBA töötab lõikes 1 osutatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud välja, et:

a)

tagada tulemuslike ja riskipõhiste nõuete vastuvõtmise kaudu makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate jaoks vajalik turvalisuse tase;

b)

tagada makseteenuse kasutajate rahaliste vahendite ja isikuandmete turvalisus;

c)

tagada ja hoida alal aus konkurents kõigi makseteenuse pakkujate vahel;

d)

tagada tehnoloogia ja ärimudeli neutraalsus;

e)

võimaldada kasutajasõbralike, ligipääsetavate ja innovaatiliste maksevahendite arendamist.

3.   Lõike 1 punktis b osutatud erandid põhinevad järgmistel kriteeriumidel:

a)

pakutava teenusega seotud riski ulatus;

b)

tehingu summa, tehingu tegemise korduvus või mõlemad;

c)

tehingu teostamiseks valitud maksekanal.

4.   EBA esitab lõikes 1 osutatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 13. jaanuariks 2017.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu nimetatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10 kuni 14.

5.   EBA vaatab kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 10 regulatiivsed tehnilised standardid korrapäraselt läbi ja vajaduse korral ajakohastab neid, et võtta muu hulgas arvesse innovatsiooni ja tehnoloogia arengut.

6. PEATÜKK

Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus

1. jagu

Kaebuse esitamise menetlus

Artikkel 99

Kaebused

1.   Liikmesriigid tagavad selliste menetluste kehtestamise, mis võimaldavad makseteenuse kasutajatel ja teistel huvitatud isikutel, sealhulgas tarbijaühingutel, esitada pädevatele asutustele kaebusi seoses käesoleva direktiivi väidetavate rikkumistega makseteenuse pakkuja poolt.

2.   Kui see on asjakohane ning ilma, et see piiraks vastavalt siseriiklikele menetlusnormidele õigust pöörduda kohtusse, teavitatakse pädeva asutuse vastuses kaebuse esitajat artikli 102 kohaselt kehtestatud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse olemasolust.

Artikkel 100

Pädevad asutused

1.   Liikmesriigid määravad pädevad asutused, et tagada käesoleva direktiivi tõhus täitmine ja selle seire. Kõnealused pädevad asutused võtavad sellise täitmise tagamiseks kõik asjakohased meetmed.

Pädevad asutused on kas:

a)

pädevad asutused määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 4 punkti 2 tähenduses või

b)

liikmesriigi õiguses või riigiasutuste poolt tunnustatud organid, kellele on antud selleks vastavad volitused liikmesriigi õigusega.

Need asutused ei või olla makseteenuse pakkujad, välja arvatud riikide keskpankade puhul.

2.   Lõikes 1 osutatud asutustele antakse kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud volitused ja piisavad ressursid. Kui käesoleva direktiivi tõhusa täitmise tagamiseks ja selle seireks on määratud mitu pädevat asutust, tagavad liikmesriigid nende asutuste tiheda koostöö, et asutused saaksid oma ülesandeid tulemuslikult täita.

3.   Pädevad asutused kasutavad oma volitusi kooskõlas liikmesriigi õigusega kas:

a)

vahetult omal vastutusel või õigusasutuste järelevalve all või

b)

pöördudes kohtutesse, kes on pädevad tegema vajaliku otsuse, sealhulgas vajaduse korral esitades apellatsioonkaebuse, kui vajalikku otsust käsitlevat taotlust ei rahuldata.

4.   III ja IV jaotist üle võtvate siseriiklike õigusaktide rikkumise või oletatava rikkumise korral on käesoleva artikli lõikes 1 osutatud pädevateks asutusteks makseteenuse pakkuja päritoluliikmesriigi pädevad asutused, välja arvatud asutamisõiguse alusel tegutsevad agendid ja filiaalid, kelle puhul on pädevateks asutusteks makseteenuse pakkuja vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused.

5.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõike 1 kohaselt määratud pädevatest asutustest nii kiiresti kui võimalik ja igal juhul hiljemalt 13. jaanuariks 2018. Nad teavitavad komisjoni kõnealuste asutuste ülesannete jaotusest. Liikmesriigid teavitavad viivitamata komisjoni kõnealuste asutuste määramise ja vastavate ülesannetega seotud mis tahes muudatustest.

6.   EBA annab pärast EKPga konsulteerimist kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja pädevatele asutustele mõeldud suunised kaebuste esitamise korra kohta, mida tuleb võtta arvesse, et tagada käesoleva artikli lõike 1 järgimine. Kõnealused suunised esitatakse 13. jaanuariks 2018 ja neid ajakohastatakse vastavalt vajadusele korrapäraselt.

2. jagu

Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus ja karistused

Artikkel 101

Vaidluste lahendamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad kehtestavad piisavad ja tõhusad kaebuste lahendamise menetlused ja kohaldavad neid, et lahendada kaebused, mis makseteenuse kasutajad esitavad seoses käesoleva direktiivi III ja IV jaotise alusel tulenevate õiguste ja kohustustega, ning jälgivad nende menetluste toimimist.

Menetlust kohaldatakse igas liikmesriigis, kus makseteenuse pakkuja makseteenuseid pakub, ning see on ligipääsetav asjakohase liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikus keeles või mõnes muus makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja vahel kokku lepitud keeles.

2.   Liikmesriigid nõuavad, et makseteenuse pakkujad teevad kõik endast oleneva, et vastata kas paberkandjal või, kui makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja vahel on nii kokku lepitud, mõnel muul püsival andmekandjal makseteenuse kasutajate kaebustele. Selline vastus esitatakse mõistliku tähtaja, kuid hiljemalt 15 tööpäeva jooksul alates kaebuse kättesaamisest ning selles käsitletakse kõiki tõstatatud küsimusi. Erandjuhtudel, kui vastust ei saa esitada 15 tööpäeva jooksul makseteenuse pakkujast sõltumatutel põhjustel, on makseteenuse pakkuja kohustatud saatma vahevastuse, esitades selgelt kaebusele vastamisel tekkinud viivituse põhjused ja konkreetse tähtaja, mille jooksul makseteenuse kasutaja saab lõpliku vastuse. Ühelgi juhul ei ole lõpliku vastuse saamise tähtaeg pikem kui 35 tööpäeva.

Liikmesriigid võivad kehtestada või jätta kehtima vaidluste lahendamise menetluse normid, mis on makseteenuse kasutajate jaoks soodsamad kui esimeses lõigus sätestatud normid. Sellisel juhul kohaldatakse neid menetlusnorme.

3.   Makseteenuse pakkuja teavitab makseteenuse kasutajat vähemalt ühest vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusest, mis on pädev lahendama vaidlusi seoses III ja IV jaotise alusel tulenevate õiguste ja kohustustega.

4.   Lõikes 3 osutatud teave esitatakse selgelt, arusaadavalt ja kergesti kättesaadaval viisil makseteenuse pakkuja veebisaidil (kui see on olemas), filiaalis ning makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja vahelise lepingu üldtingimustes. Selles selgitatakse, kuidas saada täiendavat teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse ja selle poole pöördumise tingimuste kohta.

Artikkel 102

Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus

1.   Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas asjakohase siseriikliku ja liidu õigusega ja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2013/11/EL (35) kehtestatakse piisav, sõltumatu, erapooletu, läbipaistev ja tõhus vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus, et lahendada makseteenuse kasutajate ja nende makseteenuse pakkujate vahelisi vaidlusi, mis käsitlevad käesoleva direktiivi III ja IV jaotisest tulenevaid õigusi ja kohustusi, kasutades selleks olemasolevaid pädevaid asutusi, kui see on asjakohane. Liikmesriigid tagavad, et selline menetlus on kohaldatav makseteenuse pakkujate suhtes, hõlmates ka määratud esindajate tegevust.

2.   Liikmesriigid kehtestavad nõude, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud organid teeksid tulemuslikult koostööd III ja IV jaotisest tulenevaid õigusi ja kohustusi käsitlevate piiriüleste vaidluste lahendamiseks.

Artikkel 103

Karistused

1.   Liikmesriigid näevad ette sätted karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi üle võtvate siseriiklike õigusaktide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Sellised karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Liikmesriigid lubavad pädevatel asutustel avalikustada mis tahes halduskaristuse, mis määratakse käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud meetmete rikkumise korral, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine ohustaks tõsiselt finantsturge või tekitaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju.

V JAOTIS

DELEGEERITUD ÕIGUSAKTID JA REGULATIIVSED TEHNILISED STANDARDID

Artikkel 104

Delegeeritud õigusaktid

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 105 vastu delegeeritud õigusakte, et:

a)

kohandada käesoleva direktiivi artikli 4 punktis 36 esitatud viidet soovitusele 2003/361/EÜ kõnealuse soovituse muutmise korral;

b)

ajakohastada artikli 32 lõikes 1 ja artikli 74 lõikes 1 määratletud summasid, et võtta arvesse inflatsiooni.

Artikkel 105

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artiklis 104 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates 12. jaanuarist 2016.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 104 osutatud õiguse vastu võtta delegeeritud õigusakte igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses kindlaksmääratud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 104 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole esitanud vastuväiteid kolme kuu jooksul pärast kõnealusest õigusaktist teatamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on mõlemad enne nimetatud tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 106

Kohustus teavitada tarbijaid nende õigustest

1.   Komisjon koostab hiljemalt 13. jaanuariks 2018 kasutajasõbraliku elektroonilise infolehe, milles tuuakse selgel ja kergesti arusaadaval viisil välja tarbijate õigused, mis on neil käesoleva direktiivi ja seotud liidu õiguse alusel.

2.   Komisjon teavitab liikmesriike, makseteenuse pakkujate Euroopa assotsiatsioone ja Euroopa tarbijaühinguid lõikes 1 osutatud infolehe väljaandmisest.

Komisjon, EBA ja pädevad asutused tagavad, et infoleht oleks nende vastavatel veebisaitidel kergesti juurdepääsetaval viisil kättesaadav.

3.   Makseteenuse pakkujad tagavad, et infoleht tehakse nende veebisaitidel (kui veebisait on olemas) kergesti juurdepääsetaval viisil kättesaadavaks ning et see on saadaval paberkandjal nende harukontorites, nende agentide ruumides ja neile alltöövõttu pakkuvate üksuste ruumides.

4.   Makseteenuse pakkujad ei võta oma klientidelt tasu käesoleva artikli alusel teabe kättesaadavaks tegemise eest.

5.   Puudega inimeste puhul kasutatakse käesoleva artikli sätete kohaldamiseks asjakohaseid alternatiivseid vahendeid, mis võimaldavad teha teabe kättesaadavaks juurdepääsetavas formaadis.

VI JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 107

Täielik ühtlustamine

1.   Ilma et see piiraks artikli 2, artikli 8 lõike 3, artikli 32, artikli 38 lõike 2, artikli 42 lõike 2, artikli 55 lõike 6, artikli 57 lõike 3, artikli 58 lõike 3, artikli 61 lõigete 2 ja 3, artikli 62 lõike 5, artikli 63 lõigete 2 ja 3, artikli 74 lõike 1 teise lõigu ja artikli 86 kohaldamist seoses käesolevas direktiivis sisalduvate ühtlustatud sätetega, ei või liikmesriigid säilitada ega kehtestada muid õigusnorme kui käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormid.

2.   Kui liikmesriik kasutab mõnda lõikes 1 ette nähtud võimalust, teatab ta sellest ja kõigist hilisematest muudatustest komisjonile. Komisjon avalikustab teabe veebilehel või mõnel muul kergesti ligipääsetaval viisil.

3.   Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad ei tee makseteenuse kasutajate kahjuks erandeid käesolevat direktiivi üle võtvatest siseriiklikest õigusnormidest, välja arvatud juhtudel, kui nii on käesolevas direktiivis selgesõnaliselt ette nähtud.

Makseteenuse pakkujad võivad siiski otsustada anda makseteenuse kasutajatele soodsamaid tingimusi.

Artikkel 108

Läbivaatamisklausel

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule, EKP-le ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele 13. jaanuariks 2021 aruande käesoleva direktiivi kohaldamise ja mõju ning eelkõige järgmise kohta:

a)

artikli 62 lõigetes 3, 4 ja 5 esitatud tasureeglite asjakohasus ja mõju;

b)

artikli 2 lõigete 3 ja 4 kohaldamine, sealhulgas hinnang, kas III ja IV jaotist saaks, kui see on tehniliselt teostatav, kohaldada tervikuna nendes lõigetes osutatud maksetehingute suhtes;

c)

maksesüsteemidele juurdepääs, võttes arvesse eelkõige konkurentsi taset;

d)

artikli 3 punktis l osutatud maksetehingute piirmäärade asjakohasus ja mõju;

e)

artikli 32 lõike 1 punktis a osutatud erandi piirmäära asjakohasus ja mõju;

f)

kas suundumusi arvesse võttes oleks soovitav kehtestada, täiendusena artikli 75 sätetele, mis käsitlevad maksetehinguid, mille puhul summa on eelnevalt teadmata ja rahalised vahendid on blokeeritud, maksja maksekontol blokeeritavate summade piirmäärad.

Komisjon esitab vajaduse korral koos oma aruandega seadusandliku akti ettepaneku.

Artikkel 109

Üleminekusäte

1.   Liikmesriigid lubavad makseasutustel, kes on alustanud tegevust enne 13. jaanuari 2018 kooskõlas siseriikliku õigusega, millesse on üle võetud direktiiv 2007/64/EÜ, jätkata seda tegevust kooskõlas direktiivi 2007/64/EÜ nõuetega, ega nõua neilt käesoleva direktiivi artikli 5 alusel tegevusloa taotlemist ega käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud või osutatud muude nõuete täitmist kuni 13. juulini 2018.

Liikmesriigid nõuavad, et sellised makseasutused esitavad pädevatele asutustele kogu asjakohase teabe, et viimased saaksid hiljemalt 13. juuliks 2018 otsustada, kas need makseasutused täidavad II jaotises sätestatud nõudeid, ning juhul, kui ei täida, siis milliseid meetmeid tuleb neil täitmiseks võtta või kas oleks asjakohane tegevusluba kehtetuks tunnistada.

Kui pädevad asutused on kindlaks teinud, et makseasutused täidavad II jaotises sätestatud nõudeid, antakse sellistele makseasutustele tegevusluba ning nad kantakse artiklites 14 ja 15 osutatud registritesse. Kui need makseasutused ei täida II jaotises sätestatud nõudeid 13. juuliks 2018, keelatakse neil käesoleva direktiivi artikli 37 kohaselt makseteenuste pakkumine.

2.   Liikmesriigid võivad ette näha, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud makseasutustele antakse automaatselt tegevusluba ning nad kantakse artiklites 14 ja 15 osutatud registritesse, kui pädevatel asutustel on juba tõendeid selle kohta, et artiklites 5 ja 11 sätestatud nõuded on täidetud. Pädevad asutused teavitavad asjaomaseid makseasutusi enne tegevusloa andmist.

3.   Käesolevat lõiget kohaldatakse füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes said direktiivi 2007/64/EÜ artikli 26 kohase erandi enne 13. jaanuari 2018 ning tegelesid makseteenuste pakkumisega direktiivi 2007/64/EÜ tähenduses.

Liikmesriigid võimaldavad sellistel isikutel jätkata asjaomases liikmesriigis seda tegevust vastavalt direktiivile 2007/64/EÜ kuni 13. jaanuarini 2019, ilma et neilt nõutaks käesoleva direktiivi artikli 5 alusel tegevusloa taotlemist või artikli 32 kohaselt erandi saamist või käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud või osutatud muude nõuete täitmist.

Kõigil esimeses lõigus osutatud isikutel, kes ei ole hiljemalt 13. jaanuariks 2019 saanud käesoleva direktiivi alusel tegevusluba või erandit, on käesoleva direktiivi artikli 37 kohaselt makseteenuste pakkumine keelatud.

4.   Liikmesriigid võivad lubada, et käesoleva artikli lõikes 3 osutatud erandist kasu saavaid füüsilisi ja juriidilisi isikuid käsitatakse automaatselt erandi saanud makseasutustena ja nad kantakse artiklites 14 ja 15 osutatud registritesse, kui pädevatel asutustel on tõendeid selle kohta, et artiklis 32 sätestatud nõuded on täidetud. Pädevad asutused teavitavad sellest asjaomaseid makseasutusi.

5.   Olenemata käesoleva artikli lõikest 1, säilitavad makseasutused, kellele on antud tegevusluba osutada direktiivi 2007/64/EÜ lisa punktis 7 osutatud makseteenuseid, tegevusloa nende makseteenuste osutamiseks, mida käsitatakse käesoleva direktiivi I lisa punktis 3 osutatud makseteenustena, kui pädevatel asutustel on hiljemalt 13. jaanuariks 2020 tõendeid selle kohta, et käesoleva direktiivi artikli 7 punktis c ja artiklis 9 sätestatud nõuded on täidetud.

Artikkel 110

Direktiivi 2002/65/EÜ muutmine

Direktiivi 2002/65/EÜ artikli 4 lõige 5 asendatakse järgmisega:

„5.   Juhul kui kohaldatakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 (36), asendatakse käesoleva direktiivi artikli 3 lõike 1 kohased teabe andmist käsitlevad sätted (välja arvatud lõike 2 punktid c–g, lõike 3 punktid a, d ja e ning lõike 4 punkt b) direktiivi (EL) 2015/2366 artiklitega 44, 45, 51 ja 52.

Artikkel 111

Direktiivi 2009/110/EÜ muutmine

Direktiivi 2009/110/EÜ muudetakse järgmiselt.

1)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

a)

lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Ilma et see piiraks käesoleva direktiivi kohaldamist, kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 (37) artiklit 5, artikleid 11–17, artikli 19 lõikeid 5–6 ja artikleid 20–31 e-raha asutuste suhtes mutatis mutandis, sealhulgas artikli 15 lõike 4, artikli 28 lõike 5 ja artikli 29 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakte.

(37)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366, mis käsitleb makseteenuseid siseturul ning millega muudetakse direktiive 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ, 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2007/64/EÜ (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35)”;"

b)

lõiked 4 ja 5 asendatakse järgmisega:

„4.   Liikmesriigid lubavad e-raha asutustel e-raha levitada ja tagastada füüsiliste või juriidiliste isikute vahendusel, kes tegutsevad nende nimel. Kui e-raha asutus levitab e-raha teises liikmesriigis ja teeb selle ülesandeks mõnele füüsilisele või juriidilisele isikule, kohaldatakse selliste e-raha asutuste suhtes mutatis mutandis direktiivi (EL) 2015/2366 artikleid 27–31, välja arvatud artikli 29 lõigete 4 ja 5 sätted, sealhulgas artikli 28 lõike 5 ja artikli 29 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakte.

5.   Olenemata käesoleva artikli lõikest 4, ei väljasta e-raha asutused e-raha agentide vahendusel. E-raha asutustel lubatakse agentide vahendusel osutada artikli 6 lõike 1 punktis a osutatud makseteenuseid üksnes selliste agentide kaudu, kes on kohustatud täitma direktiivi (EL) 2015/2366 artiklis 19 sätestatud tingimusi.”

2)

Artiklisse 18 lisatakse järgmine lõige:

„4.   Liikmesriigid lubavad e-raha asutustel, kes on enne 13. jaanuari 2018 alustanud kooskõlas käesoleva direktiivi ja direktiiviga 2007/64/EÜ tegevust liikmesriigis, kus asub nende peakontor, jätkata tegevust asjaomases või muus liikmesriigis ega nõua neilt käesoleva direktiivi artikli 3 alusel tegevusloa taotlemist ega direktiivi II jaotises sätestatud või osutatud muude nõuete täitmist enne 13. juulit 2018.

Liikmesriigid nõuavad, et esimeses lõigus osutatud e-raha asutused esitavad pädevatele asutustele kogu asjakohase teabe, et viimased saaksid hiljemalt 13. juuliks 2018 otsustada, kas need e-raha asutused täidavad käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud nõudeid, ning juhul, kui ei täida, siis milliseid meetmeid tuleb neil täitmiseks võtta, või kas oleks asjakohane tegevusluba kehtetuks tunnistada.

Kui pädevad asutused on kindlaks teinud, et esimeses lõigus osutatud e-raha asutused on II jaotises sätestatud nõuded täitnud, antakse osutatud juriidilistele isikutele tegevusluba ning nad kantakse registrisse. Kui need e-raha asutused ei täida käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud nõudeid hiljemalt 13. juuliks 2018, on neil e-raha väljastamine keelatud.”

Artikkel 112

Määruse (EL) nr 1093/2010 muutmine

Määrust (EL) nr 1093/2010 muudetakse järgmiselt.

1)

Artikli 1 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Euroopa Pangandusjärelevalve tegutseb käesolevast määrusest tulenevate volituste alusel ja järgmiste õigusaktide kohaldamisala piires: direktiiv 2002/87/EÜ, direktiiv 2009/110/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013 (38), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL (39), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/49/EL (40), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/847 (41), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 (42) ning direktiivi 2002/65/EÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 (43) asjakohased osad, mis on kohaldatavad krediidi- ja finantseerimisasutuste ning nende üle järelevalvet teostavate pädevate asutuste suhtes, sealhulgas kõik direktiivid, määrused ja otsused, mis põhinevad kõnealustel õigusaktidel, ning mis tahes hilisemad õiguslikult siduvad liidu õigusaktid, millega antakse Euroopa Pangandusjärelevalvele täiendavaid ülesandeid. Ühtlasi tegutseb Euroopa Pangandusjärelevalve kooskõlas nõukogu määrusega (EL) nr 1024/2013 (44).

(38)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1)."

(39)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338)."

(40)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT L 173, 12.6.2014, lk 149)."

(41)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrus (EL) 2015/847, mis käsitleb rahaülekannetes edastatavat teavet ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1781/2006 (ELT L 141, 5.6.2015, lk 1)."

(42)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366, mis käsitleb makseteenuseid siseturul ning millega muudetakse direktiive 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ, 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2007/64/EÜ (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35)."

(43)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73)."

(44)  Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, 29.10.2013, lk 63).”"

2)

Artikli 4 punkt 1 asendatakse järgmisega:

„1)   „finantseerimisasutused” – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutused, direktiivi (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 2 määratletud investeerimisühingud, direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 14 määratletud finantskonglomeraadid, direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 4 punktis 11 määratletud makseteenuse pakkujad ja direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punktis 1 määratletud e-raha asutused, kuid erandina loetakse finantseerimisasutusteks direktiivi (EL) 2015/849 mõistes direktiivi (EL) 2015/849 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 määratletud krediidiasutusi ja finantseerimisasutusi;”.

Artikkel 113

Direktiivi 2013/36/EL muutmine

Direktiivi 2013/36/EL I lisa punkt 4 asendatakse järgmisega:

„4.

Makseteenused Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 (45) artikli 4 punkti 3 tähenduses.

Artikkel 114

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2007/64/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 13. jaanuarist 2018.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt käesoleva direktiivi II lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 115

Ülevõtmine

1.   Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed hiljemalt 13. jaanuariks 2018. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

2.   Nad kohaldavad kõnealuseid meetmeid alates 13. jaanuarist 2018.

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste meetmete teksti.

4.   Erandina lõikest 2 tagavad liikmesriigid artiklites 65, 66, 67 ja 97 osutatud turvameetmete kohaldamise alates sellest, kui on möödunud 18 kuud artiklis 98 osutatud regulatiivsete tehniliste standardite jõustumise kuupäevast.

5.   Liikmesriigid ei keela juriidilistel isikutel, kes on enne 12. jaanuari 2016 tegutsenud nende territooriumil makse algatamise teenuse pakkujana ja kontoteabe teenuse pakkujana käesoleva direktiivi tähenduses, jätkamast samal tegevusalal tegutsemist nende territooriumil lõigetes 2 ja 4 osutatud üleminekuperioodi jooksul vastavalt praegu kohaldatavale regulatiivsele raamistikule.

6.   Liikmesriigid tagavad, et kuni konkreetsete kontot haldavate makseteenuse pakkujate poolt lõikes 4 osutatud regulatiivsete tehniliste standardite järgima hakkamiseni ei kuritarvita kontot haldavad makseteenuse pakkujad oma mitte-järgimist, et blokeerida või takistada makse algatamise teenuste ja kontoteabe teenuste kasutamist nende hallatavate kontode puhul.

Artikkel 116

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 117

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Strasbourg, 25. november 2015

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

N. SCHMIT


(1)  ELT C 224, 15.7.2014, lk 1.

(2)  ELT C 170, 5.6.2014, lk 78.

(3)  Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 16. novembri 2015. aasta otsus.

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiiv 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 319, 5.12.2007, lk 1).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 924/2009 piiriüleste maksete kohta ühenduses ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2560/2001 (ELT L 266, 9.10.2009, lk 11).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/110/EÜ, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/46/EÜ (ELT L 267, 10.10.2009, lk 7).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrus (EL) 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 1).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12).

(12)  Nõukogu 8. detsembri 1986. aasta direktiiv 86/635/EMÜ pankade ja muude rahaasutuste raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohta (EÜT L 372, 31.12.1986, lk 1).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19).

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, 22.5.2008, lk 66).

(15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiiv 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides (EÜT L 166, 11.6.1998, lk 45).

(16)  Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36).

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

(18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

(19)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16).

(20)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214).

(22)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).

(23)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).

(24)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) (ELT L 177, 4.7.2008, lk 6).

(25)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1).

(26)  ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(27)  ELT C 38, 8.2.2014, lk 14.

(28)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).

(29)  Komisjoni 7. jaanuari 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 241/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, milles käsitletakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid omavahendite nõudeid (ELT L 74, 14.3.2014, lk 8).

(30)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 33).

(31)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73).

(32)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrus (EL) 2015/847, mis käsitleb rahaülekannetes edastatavat teavet ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1781/2006 (ELT L 141, 5.6.2015, lk 1).

(33)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiv 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (ELT L 157, 9.6.2006, lk 87).

(34)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1606/2002 rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (EÜT L 243, 11.9.2002, lk 1).

(35)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).


I LISA

MAKSETEENUSED

(millele on osutatud artikli 4 punktis 3)

1.

Teenused, mis võimaldavad teha sularaha sissemakset maksekontole, ning kõik maksekonto toimimiseks vajalikud toimingud.

2.

Teenused, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt, ning kõik maksekonto toimimiseks vajalikud toimingud.

3.

Maksetehingu täitmine, sealhulgas rahaliste vahendite ülekandmine kasutaja makseteenuse pakkuja või muu makseteenuse pakkuja juures asuvale maksekontole:

a)

otsekorralduse täitmine, sealhulgas ühekordne otsekorraldus;

b)

maksetehingu täitmine maksekaardi või sarnase seadme vahendusel;

c)

kreeditkorralduse täitmine, sealhulgas püsikorraldus.

4.

Maksetehingu täitmine, kui rahalised vahendid on makseteenuse kasutajale antud laenuna:

a)

otsekorralduse täitmine, sealhulgas ühekordne otsekorraldus;

b)

maksetehingu täitmine maksekaardi või sarnase makseinstrumendi või muu samasuguse vahendi abil;

c)

kreeditkorralduse täitmine, sealhulgas püsikorralduse täitmise.

5.

Makseinstrumentide väljaandmine ja/või maksetehingute vastuvõtmine.

6.

Rahasiire.

7.

Makse algatamise teenused.

8.

Kontoteabe teenused.


II LISA

VASTAVUSTABEL

Käesolev direktiiv

Direktiiv 2007/64/EÜ

Artikli 1 lõige 1

Artikli 1 lõige 1

Artikli 1 lõige 2

Artikli 1 lõige 2

Artikli 2 lõige 1

Artikli 2 lõige 1

Artikli 2 lõige 2

Artikli 2 lõige 3

Artikli 2 lõige 4

Artikli 2 lõige 5

Artikli 2 lõige 3

Artikkel 3

Artikkel 3

Artikkel 4

punktid 1, 2, 3, 4, 5 ja 10

Artikkel 4

punktid 1, 2, 3, 4, 5 ja 10

punkt 7

punkt 6

punkt 8

punkt 7

punkt 9

punkt 8

punkt 11

punkt 9

punkt 12

punkt 14

punkt 13

punkt 16

punkt 14

punkt 23

punktid 20, 21, 22

punktid 11, 12, 13

punkt 23

punkt 28

punkt 25

punkt 15

punktid 26, 27

punktid 17, 18

punkt 28

punkt 20

punkt 29

punkt 19

punkt 33

punkt 21

punktid 34, 35, 36, 37

punkt 24, 25, 26, 27

punkt 38

punkt 22

punktid 39, 40

punkt 29, 30

punktid 6, 15–19, 24, 30–32, 41–48

Artikli 5 lõige 1

Artikkel 5

Artikli 5 lõige 2

Artikli 5 lõige 3

Artikli 5 lõige 4

Artikli 5 lõige 5

Artikli 5 lõige 6

Artikli 5 lõige 7

Artikli 6 lõige 1

Artikli 6 lõige 2

Artikli 6 lõige 3

Artikli 6 lõige 4

Artikkel 7

Artikkel 6

Artikli 8 lõige 1

Artikli 7 lõige 1

Artikli 8 lõige 2

Artikli 7 lõige 2

Artikli 8 lõige 3

Artikli 7 lõige 3

Artikli 9 lõige 1

Artikli 8 lõige 1

Artikli 9 lõige 2

Artikli 8 lõige 2

Artikli 9 lõige 3

Artikli 8 lõige 3

Artikli 10 lõige 1

Artikli 9 lõige 1

Artikli 10 lõige 2

Artikli 9 lõige 2

Artikli 9 lõiked 3 ja 4

Artikli 11 lõige 1

Artikli 10 lõige 1

Artikli 11 lõige 2

Artikli 10 lõige 2

Artikli 11 lõige 3

Artikli 10 lõige 3

Artikli 11 lõige 4

Artikli 10 lõige 4

Artikli 11 lõige 5

Artikli 10 lõige 5

Artikli 11 lõige 6

Artikli 10 lõige 6

Artikli 11 lõige 7

Artikli 10 lõige 7

Artikli 11 lõige 8

Artikli 10 lõige 8

Artikli 11 lõige 9

Artikli 10 lõige 9

Artikkel 12

Artikkel 11

Artikli 13 lõige 1

Artikli 12 lõige 1

Artikli 13 lõige 2

Artikli 12 lõige 2

Artikli 13 lõige 3

Artikli 12 lõige 3

Artikli 14 lõige 1

Artikkel 13

Artikli 14 lõige 2

Artikkel 13

Artikli 14 lõige 3

Artikli 14 lõige 4

Artikli 15 lõige 1

Artikli 15 lõige 2

Artikli 15 lõige 3

Artikli 15 lõige 4

Artikli 15 lõige 5

Artikkel 16

Artikkel 14

Artikli 17 lõige 1

Artikli 15 lõige 1

Artikli 17 lõige 2

Artikli 15 lõige 2

Artikli 17 lõige 3

Artikli 15 lõige 3

Artikli 17 lõige 4

Artikli 15 lõige 4

Artikli 18 lõige 1

Artikli 16 lõige 1

Artikli 18 lõige 2

Artikli 16 lõige 2

Artikli 18 lõige 3

Artikli 16 lõige 2

Artikli 18 lõige 4

Artikli 16 lõige 3

Artikli 18 lõige 5

Artikli 16 lõige 4

Artikli 18 lõige 6

Artikli 16 lõige 5

Artikli 19 lõige 1

Artikli 17 lõige 1

Artikli 19 lõige 2

Artikli 17 lõige 2

Artikli 19 lõige 3

Artikli 17 lõige 3

Artikli 19 lõige 4

Artikli 17 lõige 4

Artikli 19 lõige 5

Artikli 17 lõige 5

Artikli 19 lõige 6

Artikli 17 lõige 7

Artikli 19 lõige 7

Artikli 17 lõige 8

Artikli 19 lõige 8

Artikli 20 lõige 1

Artikli 18 lõige 1

Artikli 20 lõige 2

Artikli 18 lõige 2

Artikkel 21

Artikkel 19

Artikli 22 lõige 1

Artikli 20 lõige 1

Artikli 22 lõige 2

Artikli 20 lõige 2

Artikli 22 lõige 3

Artikli 20 lõige 3

Artikli 22 lõige 4

Artikli 20 lõige 4

Artikli 22 lõige 5

Artikli 20 lõige 5

Artikli 23 lõige 1

Artikli 21 lõige 1

Artikli 23 lõige 2

Artikli 21 lõige 2

Artikli 23 lõige 3

Artikli 21 lõige 3

Artikli 24 lõige 1

Artikli 22 lõige 1

Artikli 24 lõige 2

Artikli 22 lõige 2

Artikli 24 lõige 3

Artikli 22 lõige 3

Artikli 25 lõige 1

Artikli 23 lõige 1

Artikli 25 lõige 2

Artikli 23 lõige 2

Artikli 26 lõige 1

Artikli 24 lõige 1

Artikli 26 lõige 2

Artikli 24 lõige 2

Artikli 27 lõige 1

Artikli 27 lõige 2

Artikli 28 lõige 1

Artikli 25 lõige 1

Artikli 28 lõige 2

Artikli 28 lõige 3

Artikli 28 lõige 4

Artikli 28 lõige 5

Artikli 29 lõige 1

Artikli 25 lõiked 2 ja 3

Artikli 29 lõige 2

Artikli 29 lõige 3

Artikli 25 lõige 4

Artikli 29 lõige 4

Artikli 29 lõige 5

Artikli 29 lõige 6

Artikli 30 lõige 1

Artikli 30 lõige 2

Artikli 30 lõige 3

Artikli 30 lõige 4

Artikli 31 lõige 1

Artikli 31 lõige 2

Artikli 25 lõige 4

Artikli 32 lõige 1

Artikli 26 lõige 1

Artikli 32 lõige 2

Artikli 26 lõige 2

Artikli 32 lõige 3

Artikli 26 lõige 3

Artikli 32 lõige 4

Artikli 26 lõige 4

Artikli 32 lõige 5

Artikli 26 lõige 5

Artikli 32 lõige 6

Artikli 26 lõige 6

Artikli 33 lõige 1

Artikli 33 lõige 2

Artikkel 34

Artikkel 27

Artikli 35 lõige 1

Artikli 28 lõige 1

Artikli 35 lõige 2

Artikli 28 lõige 2

Artikkel 36

Artikli 37 lõige 1

Artikkel 29

Artikli 37 lõige 2

Artikli 37 lõige 3

Artikli 37 lõige 4

Artikli 37 lõige 5

Artikli 38 lõige 1

Artikli 30 lõige 1

Artikli 38 lõige 2

Artikli 30 lõige 2

Artikli 38 lõige 3

Artikli 30 lõige 3

Artikkel 39

Artikkel 31

Artikli 40 lõige 1

Artikli 32 lõige 1

Artikli 40 lõige 2

Artikli 32 lõige 2

Artikli 40 lõige 3

Artikli 32 lõige 3

Artikkel 41

Artikkel 33

Artikli 42 lõige 1

Artikli 34 lõige 1

Artikli 42 lõige 2

Artikli 34 lõige 2

Artikli 43 lõige 1

Artikli 35 lõige 1

Artikli 43 lõige 2

Artikli 35 lõige 2

Artikli 44 lõige 1

Artikli 36 lõige 1

Artikli 44 lõige 2

Artikli 36 lõige 2

Artikli 44 lõige 3

Artikli 36 lõige 3

Artikli 45 lõige 1

Artikli 37 lõige 1

Artikli 45 lõige 2

Artikli 45 lõige 3

Artikli 37 lõige 2

Artikkel 46

Artikkel 47

Artikkel 48

Artikkel 38

Artikkel 49

Artikkel 39

Artikkel 50

Artikkel 40

Artikli 51 lõige 1

Artikli 41 lõige 1

Artikli 51 lõige 2

Artikli 41 lõige 2

Artikli 51 lõige 3

Artikli 41 lõige 3

Artikli 52 punkt 1

Artikli 42 punkt 1

Artikli 52 punkt 2

Artikli 42 punkt 2

Artikli 52 punkt 3

Artikli 42 punkt 3

Artikli 52 punkt 4

Artikli 42 punkt 4

Artikli 52 punkt 5

Artikli 42 punkt 5

Artikli 52 punkt 6

Artikli 42 punkt 6

Artikli 52 punkt 7

Artikli 42 punkt 7

Artikkel 53

Artikkel 43

Artikli 54 lõige 1

Artikli 44 lõige 1

Artikli 54 lõige 2

Artikli 44 lõige 2

Artikli 54 lõige 3

Artikli 44 lõige 3

Artikli 55 lõige 1

Artikli 45 lõige 1

Artikli 55 lõige 2

Artikli 45 lõige 2

Artikli 55 lõige 3

Artikli 45 lõige 3

Artikli 55 lõige 4

Artikli 45 lõige 4

Artikli 55 lõige 5

Artikli 45 lõige 5

Artikli 55 lõige 6

Artikli 45 lõige 6

Artikkel 56

Artikkel 46

Artikli 57 lõige 1

Artikli 47 lõige 1

Artikli 57 lõige 2

Artikli 47 lõige 2

Artikli 57 lõige 3

Artikli 47 lõige 3

Artikli 58 lõige 1

Artikli 48 lõige 1

Artikli 58 lõige 2

Artikli 48 lõige 2

Artikli 58 lõige 3

Artikli 48 lõige 3

Artikli 59 lõige 1

Artikli 49 lõige 1

Artikli 59 lõige 2

Artikli 49 lõige 2

Artikli 60 lõige 1

Artikli 50 lõige 1

Artikli 60 lõige 2

Artikli 50 lõige 2

Artikli 60 lõige 3

Artikli 61 lõige 1

Artikli 51 lõige 1

Artikli 61 lõige 2

Artikli 51 lõige 2

Artikli 61 lõige 3

Artikli 51 lõige 3

Artikli 61 lõige 4

Artikli 51 lõige 4

Artikli 62 lõige 1

Artikli 52 lõige 1

Artikli 62 lõige 2

Artikli 52 lõige 2

Artikli 62 lõige 3

Artikli 52 lõige 3

Artikli 62 lõige 4

Artikli 62 lõige 5

Artikli 63 lõige 1

Artikli 53 lõige 1

Artikli 63 lõige 2

Artikli 53 lõige 2

Artikli 63 lõige 3

Artikli 53 lõige 3

Artikli 64 lõige 1

Artikli 54 lõige 1

Artikli 64 lõige 2

Artikli 54 lõige 2

Artikli 64 lõige 3

Artikli 54 lõige 3

Artikli 64 lõige 4

Artikli 54 lõige 4

Artikli 65 lõige 1

Artikli 65 lõige 2

Artikli 65 lõige 3

Artikli 65 lõige 4

Artikli 65 lõige 5

Artikli 65 lõige 6

Artikli 66 lõige 1

Artikli 66 lõige 2

Artikli 66 lõige 3

Artikli 66 lõige 4

Artikli 66 lõige 5

Artikli 67 lõige 1

Artikli 67 lõige 2

Artikli 67 lõige 3

Artikli 67 lõige 4

Artikli 68 lõige 1

Artikli 55 lõige 1

Artikli 68 lõige 2

Artikli 55 lõige 2

Artikli 68 lõige 3

Artikli 55 lõige 3

Artikli 68 lõige 4

Artikli 55 lõige 4

Artikli 69 lõige 1

Artikli 56 lõige 1

Artikli 69 lõige 2

Artikli 56 lõige 2

Artikli 70 lõige 1

Artikli 57 lõige 1

Artikli 70 lõige 2

Artikli 57 lõige 2

Artikli 71 lõige 1

Artikkel 58

Artikli 71 lõige 2

Artikli 72 lõige 1

Artikli 59 lõige 1

Artikli 72 lõige 2

Artikli 59 lõige 2

Artikli 73 lõige 1

Artikli 60 lõige 1

Artikli 73 lõige 2

Artikli 73 lõige 3

Artikli 60 lõige 2

Artikli 74 lõige 1

Artikli 61 lõige 1, 2 ja 3

Artikli 74 lõige 2

Artikli 74 lõige 3

Artikli 61 lõiked 4 ja 5

Artikli 75 lõige 1

Artikli 75 lõige 2

Artikli 76 lõige 1

Artikli 62 lõige 1

Artikli 76 lõige 2

Artikli 62 lõige 2

Artikli 76 lõige 3

Artikli 62 lõige 3

Artikli 76 lõige 4

Artikli 77 lõige 1

Artikli 63 lõige 1

Artikli 77 lõige 2

Artikli 63 lõige 2

Artikli 78 lõige 1

Artikli 64 lõige 1

Artikli 78 lõige 2

Artikli 64 lõige 2

Artikli 79 lõige 1

Artikli 65 lõige 1

Artikli 79 lõige 2

Artikli 65 lõige 2

Artikli 79 lõige 3

Artikli 65 lõige 3

Artikli 80 lõige 1

Artikli 66 lõige 1

Artikli 80 lõige 2

Artikli 66 lõige 2

Artikli 80 lõige 3

Artikli 66 lõige 3

Artikli 80 lõige 4

Artikli 66 lõige 4

Artikli 80 lõige 5

Artikli 66 lõige 5

Artikli 81 lõige 1

Artikli 67 lõige 1

Artikli 81 lõige 2

Artikli 67 lõige 2

Artikli 81 lõige 3

Artikli 67 lõige 3

Artikli 82 lõige 1

Artikli 68 lõige 1

Artikli 82 lõige 2

Artikli 68 lõige 2

Artikli 83 lõige 1

Artikli 69 lõige 1

Artikli 83 lõige 2

Artikli 69 lõige 2

Artikli 83 lõige 3

Artikli 69 lõige 3

Artikkel 84

Artikkel 70

Artikkel 85

Artikkel 71

Artikkel 86

Artikkel 72

Artikli 87 lõige 1

Artikli 73 lõige 1

Artikli 87 lõige 2

Artikli 73 lõige 1

Artikli 87 lõige 3

Artikli 73 lõige 2

Artikli 88 lõige 1

Artikli 74 lõige 1

Artikli 88 lõige 2

Artikli 74 lõige 2

Artikli 88 lõige 3

Artikli 74 lõige 2

Artikli 88 lõige 4

Artikli 74 lõige 2

Artikli 88 lõige 5

Artikli 74 lõige 3

Artikli 89 lõige 1

Artikli 75 lõige 1

Artikli 89 lõige 2

Artikli 75 lõige 2

Artikli 89 lõige 3

Artikli 75 lõige 3

Artikli 90 lõige 1

Artikli 90 lõige 2

Artikkel 91

Artikkel 76

Artikli 92 lõige 1

Artikli 77 lõige 1

Artikli 92 lõige 2

Artikli 77 lõige 2

Artikkel 93

Artikkel 78

Artikli 94 lõige 1

Artikli 79 lõige 1

Artikli 94 lõige 2

Artikli 95 lõige 1

Artikli 95 lõige 2

Artikli 95 lõige 3

Artikli 95 lõige 4

Artikli 95 lõige 5

Artikli 96 lõige 1

Artikli 96 lõige 2

Artikli 96 lõige 3

Artikli 96 lõige 4

Artikli 96 lõige 5

Artikli 96 lõige 6

Artikli 97 lõige 1

Artikli 97 lõige 2

Artikli 97 lõige 3

Artikli 97 lõige 4

Artikli 97 lõige 5

Artikli 98 lõige 1

Artikli 98 lõige 2

Artikli 98 lõige 3

Artikli 98 lõige 4

Artikli 98 lõige 5

Artikli 99 lõige 1

Artikli 80 lõige 1

Artikli 99 lõige 2

Artikli 80 lõige 2

Artikli 100 lõige 1

Artikli 100 lõige 2

Artikli 100 lõige 3

Artikli 100 lõige 4

Artikli 82 lõige 2

Artikli 100 lõige 5

Artikli 100 lõige 6

Artikli 101 lõige 1

Artikli 101 lõige 2

Artikli 101 lõige 3

Artikli 101 lõige 4

Artikli 102 lõige 1

Artikli 83 lõige 1

Artikli 102 lõige 2

Artikli 83 lõige 2

Artikli 103 lõige 1

Artikli 81 lõige 1

Artikli 103 lõige 2

Artikkel 104

Artikli 105 lõige 1

Artikli 105 lõige 2

Artikli 105 lõige 3

Artikli 105 lõige 4

Artikli 105 lõige 5

Artikli 106 lõige 1

Artikli 106 lõige 2

Artikli 106 lõige 3

Artikli 106 lõige 4

Artikli 106 lõige 5

Artikli 107 lõige 1

Artikli 86 lõige 1

Artikli 107 lõige 2

Artikli 86 lõige 2

Artikli 107 lõige 3

Artikli 86 lõige 3

Artikkel 108

Artikkel 87

Artikli 109 lõige 1

Artikli 88 lõige 1

Artikli 109 lõige 2

Artikli 88 lõige 3

Artikli 109 lõige 3

Artikli 88 lõiked 2 ja 4

Artikli 109 lõige 4

Artikli 109 lõige 5

Artikkel 110

Artikkel 90

Artikli 111 lõige 1

Artikli 111 lõige 2

Artikli 112 lõige 1

Artikli 112 lõige 2

Artikkel 113

Artikkel 92

Artikkel 114

Artikkel 93

Artikli 115 lõige 1

Artikli 94 lõige 1

Artikli 115 lõige 2

Artikli 94 lõige 2

Artikli 115 lõige 3

Artikli 115 lõige 4

Artikli 115 lõige 5

Artikkel 116

Artikkel 95

Artikkel 117

Artikkel 96

I lisa

Lisa


Top