Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32014L0059

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59/EL, 15. mai 2014 , millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 EMPs kohaldatav tekst

OJ L 173, 12.6.2014, p. 190–348 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

In force

ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2014/59/oj

12.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 173/190


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/59/EL,

15. mai 2014,

millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust (1),

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Finantskriis on näidanud, et liidu tasandil puuduvad adekvaatsed vahendid, et tõhusalt tegeleda ebatervete või maksejõuetute krediidiasutuste ja investeerimisühingutega. Selliseid vahendeid on vaja eelkõige maksejõuetuse vältimiseks ning kui maksejõuetus on juba tekkinud, siis tagamaks, et ebasoodsad tagajärjed oleksid võimalikult väikesed, säilitades asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu süsteemselt kriitilised funktsioonid. Need rasked ülesanded olid kriisi ajal oluliseks teguriks, mis sundis liikmesriike päästma krediidiasutusi ja investeerimisühinguid maksumaksja raha kasutades. Usaldusväärse finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku eesmärk on kõrvaldada võimalikult ulatuslikult vajadus selliste meetmete järele.

(2)

Finantskriis oli süsteemset laadi, kuna see mõjutas väga paljude krediidiasutuste juurdepääsu rahastamisele. Kogu majandusele avalduvate tagajärgedega maksejõuetuse ära hoidmiseks eeldab finantskriis meetmeid, mille eesmärk on tagada kõikidele muidu maksevõimelistele krediidiasutustele juurdepääs rahastamisele võrdsetel tingimustel. Sellised meetmed hõlmasid keskpankade likviidsustoetust ja liikmesriikide tagatisi maksevõimeliste krediidiasutuste emiteeritud väärtpaberitele.

(3)

Liidu finantsturud on tugevalt integreerunud ning vastastikku põimunud paljude krediidiasutuste ja investeerimisühingutega, millel on ka ulatuslik piiriülene tegevus. Piiriülese krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetus mõjutab suure tõenäosusega ka finantsturgude stabiilsust eri liikmesriikides, kus krediidiasutus või investeerimisühing tegutseb. Liikmesriikide võimetus võtta maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtimine üle ning lahendada selle kriis nii, et hoitakse ära suurem süsteemne kahju, võib ohustada liikmesriikide vastastikust usaldust ning siseturu usaldusväärsust finantsteenuste valdkonnas. Seepärast on finantsturgude stabiilsus siseturu loomise ja toimimise väga tähtis eeltingimus.

(4)

Krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahendusmenetlused ei ole praegu liidu tasandil ühtlustatud. Mõned liikmesriigid kohaldavad krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes samu menetlusi, mida nad kohaldavad ka teiste maksejõuetute äriühingute suhtes, ja mida teatavatel juhtudel on krediidiasutuste ja investeerimisühingute jaoks kohandatud. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksejõuetuse puhul kohaldatavate õigus- ja haldusnormide vahel on praegu liikmesriigiti olulised materiaal- ja menetlusõiguslikud erinevused. Lisaks tõi finantskriis esile asjaolu, et äriühingute maksejõuetusmenetluse üldnormid ei pruugi alati olla krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul sobivad, kuna need ei pruugi tagada piisavalt kiiret sekkumist, krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriitiliste funktsioonide jätkuvat toimimist ega finantsstabiilsuse hoidmist.

(5)

Seega on vaja korda, mis annaks ametiasutustele usaldusväärsed vahendid piisavalt varaseks ja kiireks sekkumiseks ebaterve või maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu puhul, et tagada krediidiasutuse või investeerimisühingu kriitiliste finants- ja majandusfunktsioonide jätkuv toimimine, muutes krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse mõju majandusele ja finantssüsteemile samal ajal võimalikult väikeseks. Selle korraga tuleks tagada, et kõigepealt katavad kahjumi aktsionärid ning võlausaldajad katavad kahjumi pärast aktsionäre, tingimusel et ükski võlausaldaja ei kanna suuremat kahjumit kui see, mida ta oleks kandnud juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud võlausaldajate halvemasse olukorda panemise vältimise (mittediskrimineerimise) põhimõttega. Uued pädevused peaksid võimaldama ametiasutustel näiteks säilitada katkematu juurdepääsu hoiustele ja maksetehingutele, võõrandada vajaduse korral krediidiasutuse või investeerimisühingu jätkusuutlikud osad ning jagada kahjum õiglaselt ja prognoositaval viisil. Need eesmärgid peaksid aitama vältida finantsturgude destabiliseerimist ning muuta maksumaksjale tekkivad kulud võimalikult väikeseks.

(6)

Õigusraamistiku praegune läbivaatamine, eelkõige kapitali- ja likviidsuspuhvrite suurendamine ja paremad vahendid makrotasandi usaldatavusega seotud poliitikas, peaks vähendama kriiside tõenäosust tulevikus ning suurendama krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastupidavust majanduslikule stressile, olgu siis viimaste põhjuseks kas süsteemsed häired või kindlale krediidiasutusele või investeerimisühingule eriomased sündmused. Ei ole siiski võimalik proovida kavandada õigus- ja järelevalveraamistikku, mis suudaks alati ära hoida krediidiasutuse või investeerimisühingu raskustesse sattumise. Seetõttu peaksid liikmesriigid olema valmis ja neil peaksid olema adekvaatsed finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse vahendid, et lahendada olukordi, mis hõlmavad nii süsteemse kriisi kui ka üksiku krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetust. Sellised vahendid peaksid hõlmama mehhanisme, mis võimaldavad ametiasutustel tegeleda tulemuslikult maksejõuetute või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävate krediidiasutuste ja investeerimisühingutega.

(7)

Selliste pädevuste kasutamisel ja meetmete võtmisel tuleks arvestada maksejõuetuse tekkimise asjaolusid. Kui probleem tekib konkreetses krediidiasutuses või investeerimisühingus ja ülejäänud finantssüsteemile see mõju ei avalda, peaksid ametiasutused saama kasutada oma kriisilahendusõigust, kartmata finantsraskuste ülekanduvat mõju. Ent hapras keskkonnas tuleks finantsturgude destabiliseerimise vältimiseks olla ettevaatlikum.

(8)

Kriisilahendus, mille käigus jätkatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu igapäevast majandustegevust, võib viimase abinõuna hõlmata riikliku finantsstabiliseerimise vahendeid, kaasa arvatud ajutist riigi osaluse omandamist. Seepärast on väga oluline kujundada kriisilahendusõigused ja kriisilahenduse rahastamise kord selliselt, et maksumaksjad saavad kasu ülejäägist, mis võib tekkida sellise krediidiasutuse või investeerimisühingu restruktureerimisest, mille ametiasutused on aidanud turvaliselt jalgadele. Vastutuse ja riski võtmisega peaks kaasnema tasu.

(9)

Mõned liikmesriigid on juba võtnud vastu õigusaktide muudatused, millega on kehtestatud maksejõuetuse äärel krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahendusmenetluse õigusnormid, samas kui teised liikmesriigid on väljendanud oma kavatsust sellised normid kehtestada, kui seda ei kehtestata liidu tasandil. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse ühesuguste tingimuste, õiguste ja menetluste puudumine võib tõkestada siseturu sujuvat toimimist ning takistada liikmesriikide ametiasutuste vahelist koostööd maksejõetute piiriüleste krediidiasutuste ja investeerimisühingute konsolideerimisgruppidega tegelemisel. See kehtib eriti sel juhul, kui liikmesriikide ametiasutustel ei ole eri lähenemisviiside tõttu krediidiasutuste või investeerimisühingute üle ühesugust kontrolli või ühesugust suutlikkust krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduseks. Need erinevused kriisilahenduskorras võivad mõjutada liikmesriigiti erinevalt ka krediidiasutuste ja investeerimisühingute rahastamise kulusid ning moonutada pankadevahelist konkurentsi. Tõhusa kriisilahenduskorra kehtestamine kõigis liikmesriikides on vajalik ka tagamaks, et krediidiasutused ja investeerimisühingud ei saa olla siseturul kehtiva asutamisõiguse kasutamisel piiratud nende päritoluliikmesriigi finantssuutlikkusega nende maksejõuetust hallata.

(10)

Kõnealused takistused tuleks kõrvaldada ning võtta vastu õigusnormid tagamaks, et siseturgu käsitlevaid õigusnorme ei õõnestataks. Selleks tuleks krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse reeglid minimaalselt ühtlustada.

(11)

Selleks et tagada kooskõla kehtivate liidu finantsteenuste valdkonna õigusaktidega ning võimalikult suur finantsstabiilsus kogu krediidiasutuste ja investeerimisühingute spektri ulatuses, tuleks kriisilahenduskorda kohaldada krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, mille suhtes kehtivad usaldatavusnõuded, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013 (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2013/36/EL (5). Kriisilahenduskorda tuleks kohaldada ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2002/87/EÜ (6) sätestatud finantsvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate suhtes ning segavaldusettevõtjate ja finantseerimisasutuste suhtes, mis on krediidiasutuse või investeerimisühingu või finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või segavaldusettevõtja tütarettevõtjad ning mis kuuluvad emaettevõtja konsolideeritud järelevalve alla. Kriis on näidanud, et konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja maksejõuetus võib kiiresti mõjutada kogu konsolideerimisgrupi maksevõimet ning seega põhjustada ise süsteemseid tagajärgi. Seepärast peaks ametiasutustel olema võimalus rakendada nende ettevõtjate suhtes tõhusaid meetmeid, et vältida finantsraskuste ülekanduvat mõju ning luua ühtne kriisilahenduse kava kogu konsolideerimisgrupi jaoks, sest konsolideerimisgrupi ettevõtja maksejõuetus võib kiiresti mõjutada kogu konsolideerimisgrupi maksevõimet.

(12)

Selleks et tagada õigusliku raamistiku järjekindlus, tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 648/2012 (7) määratletud keskseid vastaspooli ja Euroopa Parlamendi ning nõukogu tulevases määruses (Euroopa Liidus väärtpaberiarvelduse parandamise ja väärtpaberite keskdepositooriumide kohta) määratletud väärtpaberite keskdepositooriumeid käsitleda eraldi seadusandlikus algatuses, millega kehtestada nende jaoks finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik.

(13)

Käesoleva direktiiviga ette nähtud kriisilahenduse vahendite ja õiguste kasutamine võib riivata aktsionäride ja võlausaldajate õigusi. Eelkõige rikub aktsionäride omandiõigust ametiasutuste õigus anda krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiad või kogu selle vara või osa selle varadest üle erasektorist pärit omandajale ilma aktsionäride nõusolekuta. Lisaks võib õigus otsustada, missugused kohustused maksejõuetust krediidiasutusest või investeerimisühingust üle anda kolmandale isikule, lähtuvalt igapäevase majandustegevuse jätkamise tagamise ja finantsstabiilsusele negatiivse mõju vältimise eesmärgist, mõjutada võlausaldajate võrdset kohtlemist. Sellest tulenevalt peaks kriisilahenduse meetmeid võtma tarvitusele üksnes juhul, kui see on vajalik avalikes huvides, ning aktsionäride ja võlausaldajate õiguste mis tahes riivamine tulenevalt kriisilahenduse meetmetest peaks olema kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta”). Eelkõige, kui ühe ja sama klassi võlausaldajaid koheldakse kriisilahenduse raames erinevalt, peaks niisugune eristamine olema põhjendatud avaliku huviga ja proportsionaalne riskiga, mille vastu võideldakse, ning ei tohiks olla otse ega kaudselt diskrimineeriv kodakondsuse alusel.

(14)

Ametiasutused peaksid võtma finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavades ning nende käsutuses olevate mitmesuguste ja vahendite kasutamisel arvesse krediidiasutuse või investeerimisühingu majandustegevuse olemust, aktsionäride struktuuri, õiguslikku vormi, riskiprofiili, suurust, õiguslikku staatust ning krediidiasutuse või investeerimisühingu seotust teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute või finantssüsteemiga üldiselt, tema tegevuse ulatust ja keerukust, kuulumist krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi või muusse kooperatiivse vastastikuse solidaarsuse süsteemi ning seda, kas krediidiasutus või investeerimisühing osutab mis tahes investeerimisteenuseid või tegeleb investeerimisega ning kas maksejõuetus ja sellele järgnev lõpetamine ja likvideerimine tavalise maksejõuetusmenetluse alusel avaldaks tõenäoliselt märkimisväärselt ebasoodsat mõju finantsturgudele, muudele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele või rahastamistingimustele või majandusele laiemalt, ning tagama, et korda kohaldatakse adekvaatselt ja proportsionaalselt ning et finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade ettevalmistamise kohustustega seotud halduskoormus oleks võimalikult väike. Arvestades, et käesolevas direktiivis ja selle lisas sätestatud sisu ja nõutava teabega kehtestatakse miinimumnõuded ilmse süsteemse tähtsusega krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, on asutustel lubatud kohaldada isikupõhiselt erinevaid või oluliselt vähem rangeid finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamise ning teabenõudeid ja harvemat ajakohastamist kui kord aastas. Vähese seotuse ja keerukusega väikese krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisundi taastamise kavas võib piirduda teatava põhiteabega tema struktuuri ja finantsseisundi taastamise meetmete kasutamist käivitavate tegurite ning finantsseisundi taastamise võimaluste kohta. Kui krediidiasutuse või investeerimisühingu puhul võiks lubada algatada maksejõuetusmenetluse, siis võiks ka kriisilahenduse kava mahtu vähendada. Lisaks sellele tuleks kohaldada korda nii, et ei seata ohtu finantsturgude stabiilsust. Täpsemalt on hädavajalik, et ametiasutused võtaksid arvesse iga üksiku krediidiasutuse või investeerimisühinguga seoses võetud meetmetest tulenevat finantsraskuste ülekandumise ohu olukordades, kus on tegemist ulatuslikumate probleemidega või isegi kui kaheldakse mitme krediidiasutuse ja investeerimisühingu vastupidavuses.

(15)

Selleks et tagada nõutavalt kiire tegutsemine ja sõltumatus majandustegevuses osalejaist ning vältida huvide konflikte, peaksid liikmesriigid määrama käesoleva direktiivi alusel kriisilahendusega seonduvaid funktsioone ja ülesandeid täitma avalik-õiguslikud haldusasutused või asutused, millele on antud avaliku halduse õigused. Liikmesriigid peaksid tagama, et kõnealustele kriisilahendusasutustele oleksid eraldatud asjakohased ressursid. Avalik-õiguslike asutuste määramise korral ei tohiks olla välistatud delegeerimine kriisilahendusasutuse vastutusel. Samas ei ole vaja ette näha, mis liiki ametiasutuse või ametiasutused liikmesriigid peaksid kriisilahendusasutusena määrama. Ehkki selle aspekti ühtlustamine soodustaks koordineerimist, sekkutaks sellega märkimisväärselt liikmesriigi põhiseaduslikku ja halduskorda. Piisava koordineerimise võib saavutada ka mitte nii sekkuva nõudega: kõik krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahendusmenetluses osalevad ametiasutused peaksid olema esindatud kriisilahenduse kolleegiumides, kus koordineerimine toimub piiriüleselt või liidu tasandil. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema vabadus valida, missugused ametiasutused kriisilahenduse vahendite kasutamise eest vastutavad ja käesolevas direktiivis sätestatud õigusi rakendavad. Kui liikmesriik määrab kriisilahendusasutuseks krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eest vastutava asutuse (edaspidi „pädev asutus”), tuleks struktuur järelevalve ja kriisilahenduse ülesannete teineteisest eraldamiseks asjakohaselt paika panna. Selline eraldamine ei tohiks aga takistada järelevalverolli täitmiseks kättesaadava teabe kasutamist kriisilahenduse ülesande täitmiseks.

(16)

Arvestades krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse võimalikke tagajärgi liikmesriigi finantssüsteemile ja majandusele ning võimalikku vajadust kasutada kriisilahenduseks avaliku sektori vahendeid, peaks kriisiohjesse ja kriisilahendusse olema juba varases staadiumis tihedalt kaasatud liikmesriigi rahandusministeerium või muud asjaomased ministeeriumid.

(17)

Liidus tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute või konsolideerimisgruppide ettevõtjate tulemuslikuks kriisilahenduseks on nõutav pädevate asutuste ja kriisilahendusasutuste koostöö järelevalve- ja kriisilahenduse kolleegiumides kõigi käesoleva direktiiviga hõlmatud etappide jooksul alates finantsseisundi taastamise kavade ja kriisilahenduse kavade koostamisest kuni krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahendusmenetluse lõpetamiseni. Kui liikmesriikide ametiasutuste vahel esineb erimeelsusi seoses otsustega, mida tuleb teha käesoleva direktiivi kohaselt krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, peaks Euroopa Järelevalveasutusel (Euroopa Pangandusjärelevalvel) (edaspidi „Euroopa Pangandusjärelevalve”), mis asutati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (8), olema käesolevas direktiivis sätestatud juhtudel viimase abinõuna vahendajaroll. Teatavatel juhtudel nähakse käesoleva direktiiviga Euroopa Pangandusjärelevalvele ette siduv vahendajaroll vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19. Siduv vahendajaroll ei takista mittesiduvat vahendamist muudel juhtudel vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 31.

(18)

Liidus tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse käigus tehtavate otsuste eesmärk peaks ühtlasi olema säilitada finantsstabiilsus ja võimalikult palju vähendada majanduslikku ja sotsiaalset mõju liikmesriikides, kus krediidiasutus või investeerimisühing tegutseb.

(19)

Selleks et maksejõuetute krediidiasutuste ja investeerimisühingutega tõhusalt tegeleda, peaks ametiasutustel olema õigus kehtestada ettevalmistavad ja ennetavad meetmed.

(20)

Võttes arvesse käesolevas direktiivis sätestatud Euroopa Pangandusjärelevalve kohustuste ja ülesannete laiendamist, peaksid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tagama piisavate inimressursside ja rahaliste vahendite viivitamatu eraldamise. Selleks tuleks neid ülesandeid võtta nõuetekohaselt arvesse määruse (EL) nr 1093/2010 artiklites 63 ja 64 osutatud Euroopa Pangandusjärelevalve eelarve koostamise, täitmise ja kontrolli menetluses. Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid tagama, et amet töötab võimalikult tõhusalt.

(21)

On oluline, et krediidiasutused ja investeerimisühingud koostaksid finantsseisundi taastamise kava ja ajakohastaksid seda regulaarselt, sätestades selles võetavad meetmed, et taastada oma finantsseisund, kui see on oluliselt halvenenud. Kava peaks olema üksikasjalik ja tuginema realistlikele eeldustele, nii et see oleks teostatav väga mitmesuguste ränkade ja karmide stsenaariumide puhul. Finantsseisundi taastamise kava koostamise nõuet tuleks siiski kohaldada proportsionaalselt vastavalt krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi süsteemsele tähtsusele ja seotusele, kaasa arvatud vastastikuste tagatisskeemide kaudu. Sellele vastavalt tuleks kava kohustuslike komponentide juures võtta arvesse krediidiasutuse või investeerimisühingu rahastamisallikate olemust, sealhulgas vastastikku tagatud rahastamist või kohustusi, ja astet, mil määral krediidiasutus või investeerimisühing saab kindlalt loota konsolideerimisgrupi toetusele. Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peaks lasuma kohustus esitada oma kava pädevatele asutustele põhjalikuks hindamiseks, et teha kindlaks, kas kava on kõikehõlmav ning kas selle abil on võimalik taastada õigel ajal krediidiasutuse või investeerimisühingu jätkusuutlikkus ka tõsistes majandusliku stressi olukordades.

(22)

Finantsseisundi taastamise kavad peaksid sisaldama võimalikke meetmeid, mida krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtkond peaks võtma, kui varase sekkumise tingimused on täidetud.

(23)

Tehes kindlaks, kas eraõigusliku isiku tegevus võiks aidata krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetust mõistliku aja jooksul ära hoida, peaks asjaomane ametiasutus võtma arvesse pädeva asutuse poolt eelnevalt kindlaks määratud aja jooksul võetud varase sekkumise meetmete tulemuslikkust. Konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavade puhul tuleks kavade koostamisel võtta arvesse finantsseisundi taastamise meetmete võimalikku mõju kõikides liikmesriikides, kus konsolideerimisgrupp tegutseb.

(24)

Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei esita nõuetekohast finantsseisundi taastamise kava, peaks pädeval asutusel olema õigus nõuda krediidiasutuselt või investeerimisühingult vajalike meetmete võtmist kavas tuvastatud oluliste puuduste kõrvaldamiseks. Kõnealune nõue võib mõjutada harta artikliga 16 tagatud ettevõtlusvabadust. Kõnealuse põhiõiguse piiramine on siiski vajalik selleks, et saavutada finantsstabiilsuse eesmärgid. Eelkõige on sellist piirangut vaja selleks, et tugevdada krediidiasutuste ja investeerimisühingute majandustegevust ning vältida nende liigset suurenemist või ülemääraste riskide võtmist, ilma et suudetaks toime tulla tagasilöökide ja kahjumiga ning taastada oma kapitalibaas. Samuti on piirang proportsionaalne, kuna see võimaldab ennetavate meetmete võtmist niisuguses ulatuses, mis on vajalik puudustega tegelemiseks, ning seega on piirang kooskõlas harta artikliga 52.

(25)

Kriisilahenduse kavandamine on kriisilahendusmenetluse oluline osa. Ametiasutustel peaks olema kogu vajalik teave, et teha kindlaks kriitilised funktsioonid ja tagada nende järjepidevus. Kriisilahenduse kava sisu peaks siiski olema proportsionaalne krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi süsteemse tähtsusega.

(26)

Kuna krediidiasutus või investeerimisühing on teistest paremini teadlik iseenda toimimisest ja sellest tingitud probleemidest, peaksid kriisilahendusasutused koostama kriisilahenduse kavad muu hulgas krediidiasutuse või investeerimisühingu antava teabe alusel.

(27)

Proportsionaalsuse põhimõtte järgimise tagamiseks ja selleks, et ära hoida üleliigset halduskoormust, tuleks käesolevas direktiivis sätestatud piiratud arvul juhtudel anda pädevatele asutustele ja asjakohasel juhul kriisilahendusasutustele võimalus otsustada konkreetsetel juhtudel, kas loobuda finantsseisundi taastamise kavade ja kriisilahenduse kavade koostamisega seotud nõuete kohaldamisest. Sellised juhtumid hõlmavad keskasutusega seotud ning siseriiklikus õiguses sätestatud usaldatavusnõuetest täielikult või osaliselt välja jäetud krediidiasutusi või investeerimisühinguid vastavalt direktiivi 2013/36/EL artiklile 21 ja krediidiasutusi või investeerimisühinguid, mis kuuluvad krediidiasutuste või investeerimisühingute kaitseskeemi vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikele 7. Igal niisugusel juhul peaks loobumisõiguse andmine olema kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud tingimustega.

(28)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel ei peaks keskasutusega seotud krediidiasutused või investeerimisühinguid vastavalt oma kapitalistruktuurile olema kohustatud koostama eraldi finantsseisundi taastamise või kriisilahenduse kavasid ainult seetõttu, et keskasutus, millega nad on seotud, kuulub Euroopa Keskpanga otsese järelevalve alla.

(29)

Kriisilahendusasutusel peaks asjaomaste kriisilahendusasutuste teostatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise põhjal olema õigus nõuda krediidiasutuse või investeerimisühingu struktuuri või ülesehituse muutmist ise või kaudselt pädeva asutuse kaudu, et võtta vajalikke ja proportsionaalseid meetmeid, mille abil kõrvaldada olulised takistused, mis pärsivad kriisilahenduse vahendite rakendamist, või neid vähendada ning tagada asjaomaste ettevõtjate kriisilahenduskõlblikkus. Kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute võimaliku süsteemse olemuse tõttu on finantsstabiilsuse säilitamise seisukohast oluline, et ametiasutustel oleks võimalik läbi viia mis tahes krediidiasutuse või investeerimisühingu kriislahendusmenetlus. Selleks et järgida harta artiklis 16 sätestatud ettevõtlusvabaduse õigust, tuleks ametiasutustele anda kaalutlusõigus üksnes selles ulatuses, mis on vajalik krediidiasutuse või investeerimisühingu struktuuri ja tegevuse lihtsustamiseks, et parandada selle kriisilahenduskõlblikkust. Lisaks peaksid kõik sel eesmärgil kehtestatavad meetmed olema kooskõlas liidu õigusega. Meetmed ei tohiks olla otseselt ega kaudselt kodakondsuse tõttu diskrimineerivad ning need peaksid olema põhjendatud kaalukama argumendiga, et neid rakendatakse lähtuvalt finantsstabiilsusega seotud avalikust huvist. Samuti ei tohiks meede ületada eesmärkide saavutamiseks minimaalselt vajalikku. Rakendatavate meetmete üle otsustamisel peaksid kriisilahendusasutused võtma arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1092/2010 (9) loodud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu hoiatusi ja soovitusi.

(30)

Krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkust pärssivate takistuste kõrvaldamiseks kavandatavad meetmed ei tohiks takistada krediidiasutusi ja investeerimisühinguid kasutamast neile Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELi toimimise leping) antud asutamisõigust.

(31)

Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavades ei tohiks eeldada, et vajaduse korral saadakse erakorralist avaliku sektori finantstoetust või lükatakse kahjurisk maksumaksja kanda.

(32)

Konsolideerimisgrupi käsitlust käesoleva direktiiviga sätestatud finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamisel tuleks kohaldada kõigile krediidiasutuste ja investeerimisühingute konsolideerimisgruppidele, mille üle teostatakse konsolideeritud järelevalvet, kaasa arvatud konsolideerimisgruppidele, mille ettevõtjad on omavahel seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL (10) artikli 22 lõike 7 tähenduses. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavades tuleks võtta arvesse asjaomase konsolideerimisgrupi finants-, tehnilist ja äristruktuuri. Konsolideerimisgruppi kuuluvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute individuaalsete finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade koostamisel peaksid asjaomased ametiasutused võtma eesmärgiks saavutada võimalikult suur kooskõla ülejäänud konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavadega.

(33)

Üldreeglina koostatakse konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavad konsolideerimisgrupi jaoks tervikuna ning nendes määratakse kindlaks meetmed seoses emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühinguga ning kõigi konsolideerimisgruppi kuuluvate üksikute tütarettevõtjatega. Kriisilahenduse kolleegiumis tegutsevad ametiasutused teevad kõik võimaliku, et jõuda ühisele otsusele kõnealuste kavade hindamise ja vastuvõtmise osas. Teatavatel juhtudel, kui individuaalne finantsseisundi taastamise või kriisilahenduse kava on koostatud, ei peaks konsolideeritud järelevalvet teostava asutuse poolt hinnatud konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava ega konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse poolt otsustatud konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava hõlmama siiski neid konsolideerimisgrupi ettevõtjaid, kelle individuaalsed kavad on hinnanud või koostanud asjaomased asutused.

(34)

Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade puhul tuleks kavade koostamisel võtta spetsiaalselt arvesse kriisilahenduse meetmete võimalikku mõju kõikides liikmesriikides, kus konsolideerimisgrupp tegutseb. Kava koostamisse tuleks kaasata nende liikmesriikide kriisilahendusasutused, kus konsolideerimisgrupil on tütarettevõtjad.

(35)

Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavad peaksid sisaldama menetlusi töötajate esindajate teavitamiseks ja nendega konsulteerimiseks vajaduse korral kogu finantsseisundi taastamise ja kriisilahendusmenetluse vältel. Vajaduse korral tuleks selles kontekstis järgida kollektiivlepinguid või muud korda, mille on sätestanud sotsiaalpartnerid, samuti liikmesriikide ja liidu õigusakte, mis käsitlevad ametiühingute ja töötajate esindajate osalemist äriühingute restruktureerimise protsessis.

(36)

Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavades sisalduva teabe tundlikkust arvestades tuleks nendes kavades sisalduva konfidentsiaalse teabe suhtes kohaldada käesolevas direktiivis sisalduvaid konfidentsiaalsussätteid.

(37)

Pädevad asutused peaksid edastama finantsseisundi taastamise kavad ja nende muudatused asjaomastele kriisilahendusasutustele ning viimased peaksid edastama kriisilahenduse kavad ja nende muudatused pädevatele asutustele, et hoida kõiki asjaomaseid kriisilahendusasutusi olukorraga pidevalt ja täielikult kursis.

(38)

Rahalise toetuse andmist piiriülese konsolideerimisgrupi ühelt ettevõtjalt sama konsolideerimisgrupi teisele ettevõtjale on praegu kitsendatud mõne liikmesriigi riigisiseses õiguses sätestatud mitmete piirangutega. Need sätted on ette nähtud selleks, et kaitsta iga üksiku ettevõtja võlausaldajaid ja aktsionäre. Nendes ei võeta aga arvesse sama konsolideerimisgrupi ettevõtjate vastastikust sõltuvust. Seepärast on asjakohane sätestada, millistel tingimustel võivad sama piiriülese krediidiasutuste või investeerimisühingute konsolideerimisgrupi ettevõtjad anda üksteisele finantstoetust, et tagada konsolideerimisgrupi kui terviku finantsstabiilsus, ohustamata toetust andva konsolideerimisgrupi ettevõtja likviidsust või maksevõimelisust. Konsolideerimisgrupi ettevõtjate vaheline finantstoetuse andmine peaks olema vabatahtlik ja selle suhtes tuleks kohaldada asjakohaseid kaitsemeetmeid. On asjakohane, et liikmesriigid ei seaks otseselt ega kaudselt asutamisõiguse kasutamise tingimuseks finantstoetuse andmise lepingu olemasolu. Konsolideerimisgrupisisest finantstoetust käsitlevad käesoleva direktiivi sätted ei mõjuta krediidiasutuste ja investeerimisühingute vahelist lepingulist või seadusega sätestatud vastutust, mis kaitseb liikmesasutusi ristgarantiide ja samaväärse korra abil. Kui pädev asutus piirab konsolideerimisgrupisisese finantstoetuse andmist või keelustab selle ja kui konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavas viidatakse konsolideerimisgrupisisese finantstoetuse andmisele, tuleks sellist keeldu või piirangut käsitleda olulise muudatusena finantsseisundi taastamise kava läbivaatamise mõttes.

(39)

Käesolevas direktiivis sätestatud finantsseisundi taastamise ja varase sekkumise etapis peaks täielik vastutus krediidiasutuse või investeerimisühingu eest ja kontroll selle üle olema aktsionäridel, v.a juhul, kui pädev asutus on nimetanud ametisse ajutise halduri. Seda vastutust ei tohiks enam olla, kui krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes on algatatud kriisilahendusmenetlus.

(40)

Finantsstabiilsuse säilitamise seisukohalt on tähtis, et pädevad asutused oleksid suutelised peatama krediidiasutuse või investeerimisühingu finants- ja majandusolukorra halvenemise enne, kui krediidiasutus või investeerimisühing jõuab punkti, millest alates ametiasutustel ei ole muud võimalust kui algatada selle suhtes kriisilahendusemenetlus ja see lõpuni viia. Selleks tuleks anda pädevatele asutustele varase sekkumise õigus, sealhulgas õigus nimetada ajutine haldur, kes asendab krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorganit ja kõrgemat juhtkonda või teeb nendega ajutiselt koostööd. Ajutise halduri ülesanne peaks olema kasutada mis tahes temale antud õigust selleks, et otsida lahendusi krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisundi parandamiseks. Ajutise halduri nimetamine ei tohiks põhjendamatult riivata liidu ja liikmesriikide äriühinguõiguse kohaseid aktsionäride või omanike mis tahes õigusi või menetluslikke kohustusi ning seejuures tuleks seoses investeeringute kaitsega täita liidu või liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi. Varase sekkumise õigused peaksid hõlmama nii neid õigusi, mis on juba kindlaks määratud direktiiviga 2013/36/EL asjaolude puhuks, mida ei käsitata varase sekkumisena, kui ka muid õigusi, mida peetakse vajalikuks krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsilise usaldusväärsuse taastamiseks.

(41)

Kriisilahenduse raamistikuga tuleks ette näha kriisilahendusmenetluse algatamine õigel ajal, st enne, kui maksejõuetus kajastub krediidiasutuse või investeerimisühingu bilansis, ja enne, kui kogu omakapital on ära kasutatud. Kriisilahendusmenetlus tuleks algatada siis, kui pädev asutus teeb pärast kriisilahendusasutusega konsulteerimist kindlaks, et krediidiasutus või investeerimisühing on maksejõuetu või tõenäoliselt jääb maksejõuetuks ning käesolevas direktiivis kindlaks määratud alternatiivsed meetmed hoiaksid ära niisuguse maksejõetuse mõistliku aja jooksul. Erandkorras võivad liikmesriigid ette näha, et lisaks pädevale asutusele võib otsuse selle kohta, et krediidiasutus või investeerimisühing on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv, teha pärast pädeva asutusega konsulteerimist ka kriisilahendusasutus. Asjaolu, et krediidiasutus või investeerimisühing ei vasta tegevusloa nõuetele, ei tohiks iseenesest õigustada kriisilahendusmenetluse algatamist, eelkõige juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing on või tõenäoliselt veel on jätkusuutlik. Krediidiasutust või investeerimisühingut tuleks pidada maksejõuetuks või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävaks, kui ta rikub või võib lähiajal tõenäoliselt rikkuda tegevusloa kehtivuse jätkumisega seotud nõudeid, kui krediidiasutuse või investeerimisühingu vara on kohustustest väiksem või jääb lähiajal tõenäoliselt kohustustest väiksemaks, kui krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda või lähiajal tõenäoliselt ei suuda oma võlgnevusi tasuda nende sissenõutavaks muutumisel või kui krediidiasutus või investeerimisühing taotleb erakorralist avaliku sektori finantstoetust, välja arvatud käesolevas direktiivis sätestatud konkreetsetel juhtudel. Vajadus keskpanga erakorralise likviidsusabi järele ei peaks iseenesest olema tingimus, millega saaks piisavalt tõendada, et krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda või lähiajal tõenäoliselt ei suuda oma kohustusi tasuda nende sissenõutavaks muutumisel.

Kui sellise abi tagaks riik, kohaldataks sellist abi kasutava krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes riigiabi raamistikku. Selleks et säilitada finantsstabiilsus, eelkõige süsteemse likviidsuspuudujäägi korral, ei tohiks keskpankade antavad riigigarantiid likviidsusvahenditele või äsja võetud kohustustele liikmesriigi majanduses tõsiste häirete likvideerimiseks antavad riigigarantiid käivitada kriisilahenduse õigusraamistiku kohaldamist, kui on täidetud mitu tingimust. Eelkõige tuleks riigigarantiimeetmed riigiabi raamistiku alusel heaks kiita ning need ei tohiks moodustada laiema abipaketi osa, samuti tuleks garantiimeetmete rakendamist ajaliselt rangelt piirata. Omakapitali nõuete tagamine liikmesriikide poolt peaks olema keelatud. Hiljuti emiteeritud kohustustele, välja arvatud omakapital, garantii andmisel peaksid liikmesriigid tagama, et krediidiasutus või investeerimisühing maksab garantii eest piisavat hüvitist. Lisaks ei tohiks erakorralise avaliku sektori finantstoetuse andmine käivitada kriisilahendusmenetlust, kui liikmesriik omandab ettevaatusabinõuna osaluse kapitalinõudeid täitvas krediidiasutuses või investeerimisühingus, k.a riigi omandis olevas krediidiasutuses või investeerimisühingus. See võib juhtuda näiteks siis, kui krediidiasutuselt või investeerimisühingult nõutakse lisakapitali kaasamist tingituna stsenaariumipõhise stressitesti või makrotasandi usaldatavusjärelevalvet teostavate ametiasutuste tehtud samaväärse testi tulemustest, mis sisaldab finantsstabiilsuse säilitamise nõuet süsteemse kriisi tingimustes, kuid krediidiasutus või investeerimisühing ei ole suuteline kapitali eraviisiliselt turgudelt kaasama. Krediidiasutust või investeerimisühingut ei tuleks käsitada maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana üksnes selle alusel, et enne käesoleva direktiivi jõustumist anti talle erakorralist avaliku sektori finantstoetust. Keskpankade võimaldatav juurdepääs likviidsusvahenditele, k.a erakorraline likviidsusabi, võib olla riigiabi raamistiku kohaselt riigiabi.

(42)

Piiriülese tegevusega konsolideerimisgrupi kriisilahenduse korral tuleks kõikides kriisilahenduse meetmetes võtta arvesse kriisilahenduse võimalikku mõju kõikides liikmesriikides, kus krediidiasutus või investeerimisühing või konsolideerimisgrupp tegutseb.

(43)

Kriisilahendusasutuse õigusi tuleks kohaldada ka valdusettevõtjate suhtes juhul, kui nii valdusettevõtja kui ka selle liidus või kolmandas riigis asuv tütarettevõtja on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv. Ühtlasi hoolimata asjaolust, et valdusettevõtja ei pruugi olla maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv, tuleks kriisilahendusasutuse õigusi kohaldada valdusettevõtja suhtes juhul, kui üks või enam tütarettevõtjast krediidiasutust või investeerimisühingut vastavad kriisilahenduse eeltingimustele või kui kolmanda riigi krediidiasutus või investeerimisühing vastab kriisilahenduse eeltingimustele selles kolmandas riigis ning kriisilahenduse vahendite rakendamine ja kriisilahendusõiguse kasutamine seoses valdusettevõtjaga on vajalik ühe või enama tütarettevõtja kriisilahendusmenetluseks või konsolideerimisgrupi kui terviku kriisilahendusmenetluseks.

(44)

Juhul kui krediidiasutus või investeerimisühing on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv, peaks liikmesriigi kriisilahendusasutusel olema käepärast minimaalne ühtlustatud kogum kriisilahenduse vahendeid ja õigusi. Nende kasutamine võiks olla lubatud ainult ühesuguste tingimuste, eesmärkide ja üldpõhimõtete kohaselt. Kui kriisilahendusasutus on otsustanud kohaldada krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kriisilahendusmenetlust, tuleks tavaline maksejõuetusmenetlus välistada, välja arvatud juhul, kui seda on vaja kombineerida kriisilahenduse vahendite rakendamisega või seda kohaldatakse kriisilahendusasutuse algatusel. Lisaks käesoleva direktiiviga ettenähtud õigustele ja vahenditele peaks liikmesriikidel olema võimalik anda kriisilahendusasutustele täiendavad õigused ja vahendid. Kõnealuste lisavahendite ja -õiguste kasutamine peaks olema siiski kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud kriisilahenduse põhimõtete ja eesmärkidega. Eelkõige ei peaks selliste vahendite või õiguste kasutamine mõjutama piiriüleste konsolideerimisgruppide tulemuslikku kriisilahendusmenetlust.

(45)

Selleks et vältida moraaliriski ohtu, peaks igal maksejõuetul krediidiasutusel või investeerimisühingul olema võimalik turult lahkuda, sõltumata selle suurusest või vastastikusest seotusest teiste krediidiasutustega või investeerimisühingutega, ilma et see põhjustaks süsteemseid häireid. Maksejõuetu krediidiasutus või investeerimisühing tuleks põhimõtteliselt lõpetada ja likvideerida tavalises maksejõuetusmenetluses. Tavalises maksejõuetusmenetluses toimuv likvideerimine võib aga ohustada finantsstabiilsust, põhjustada katkestusi kriitiliste funktsioonide täitmises ning vähendada hoiustajate kaitset. Sellisel juhul on väga tõenäoline, et on olemas avalik huvi krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduseks ja kriisilahenduse vahendite rakendamiseks selle asemel, et kohaldada tavalist maksejõuetusmenetlust. Seega peaks kriisilahenduse eesmärk olema tagada kriitiliste funktsioonide katkematu täitmine, et vältida negatiivseid mõjusid finantsstabiilsusele, kaitsta avaliku sektori ressursse, minimeerides maksejõuetute krediidiasutuste ja investeerimisühingute tuginemist erakorralisele avaliku sektori finantstoetusele, ning kaitsta tagatud hoiuste omanikke, investoreid, klientide vahendeid ja vara.

(46)

Enne kriisilahenduse vahendite rakendamist tuleks alati kaaluda maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu lõpetamist ja likvideerimist tavalises maksejõuetusmenetluses. Maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu igapäevast majandustegevust tuleks jätkata kriisilahenduse vahendite kasutamise abil, kasutades võimalikult suurel määral erasektori vahendeid. Seda oleks võimalik saavutada ettevõtte võõrandamise teel erasektorit esindavale omandajale või ühinemise teel erasektorit esindava omandajaga, krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste allahindamise teel või selle võlgade konverteerimise teel omakapitali osaks, et saavutada rekapitaliseerimine.

(47)

Kriisilahendusasutused peaksid kriisilahenduse vahendite kohaldamisel ja kriisilahendusõiguse kasutamisel võtma kõik asjakohased meetmed tagamaks, et kriisilahenduse meede on kooskõlas teatavate põhimõtetega, sealhulgas sellega, et aktsionärid ja võlausaldajad kannavad kahjumist asjakohase osa, et juhtkond tuleks põhimõtteliselt välja vahetada, krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduse kulud viiakse miinimumini ning sama klassi võlausaldajaid koheldakse võrdselt. Eelkõige, kui ühe ja sama klassi võlausaldajaid koheldakse kriisilahenduse meetmete kontekstis erinevalt, peaks niisugune erinev kohtlemine olema põhjendatud avaliku huviga ning ei tohiks olla otse ega kaudselt diskrimineeriv kodakondsuse alusel. Juhul kui kriisilahenduse vahendite kasutamine hõlmab riigiabi andmist, tuleb sekkumist hinnata vastavalt kõnealuse riigiabi saamiseks sätestatud tingimustele. Riigiabiga võib muu hulgas olla tegemist, kui kriisilahendusfondi või hoiuste tagamise fondiga sekkutakse maksejõuetute krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse toetuseks.

(48)

Kriisilahendusasutused peaksid kriisilahenduse vahendite kohaldamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral teavitama vajaduse korral töötajate esindajaid ning nendega konsulteerima. Seejuures tuleks igakülgselt arvesse võtta kollektiivlepinguid, kui need on kohaldatavad, või muid sotsiaalpartnerite vahelisi kokkuleppeid.

(49)

Aktsionäride ja võlausaldajate õiguste kitsendamine peaks olema kooskõlas harta artikli 52 põhimõtetega. Seepärast tuleks kriisilahenduse vahendeid rakendada ainult nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, mis on maksejõuetud või jäävad tõenäoliselt maksejõuetuks, ning ainult sel juhul, kui see on vajalik lähtuvalt finantsstabiilsuse eesmärgist üldistes huvides. Eelkõige tuleks kriisilahenduse vahendeid rakendada, kui krediidiasutust või investeerimisühingut ei ole võimalik lõpetada ja likvideerida tavalise maksejõuetusmenetluse kohaselt, kuna see destabiliseeriks finantssüsteemi, ning on vaja võtta meetmeid, et tagada süsteemselt tähtsate funktsioonide kiire ülevõtmine ja jätkuv toimimine, ning kui puudub põhjendatud lootus, et ükski alternatiivne erasektoripoolne lahendus, sealhulgas kapitali suurendamine seniste aktsionäride või kolmanda isiku poolt, oleks piisav, et taastada krediidiasutuse või investeerimisühingu täielik jätkusuutlikkus. Ka tuleks kriisilahenduse vahendite rakendamisel ja kriisilahendusõiguste kasutamisel võtta arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ja krediidiasutuse või investeerimisühingu õigusliku vormi eripära.

(50)

Sekkumine omandiõigustesse ei tohiks olla ebaproportsionaalne. Mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad ei peaks katma suuremat kahjumit, kui nad oleksid kandnud juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing oleks kriisilahenduse otsuse tegemise ajal lõpetatud ja likvideeritud. Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara osalise üleandmise korral erasektorist pärit omandajale või sildpangale tuleks järelejäänud osa sellest krediidiasutusest või investeerimisühingust lõpetada ja likvideerida tavalises maksejõuetusmenetluses. Selleks et kaitsta krediidiasutuse või investeerimisühingu likvideerimismenetlusest mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid, peaks neil olema õigus likvideerimismenetluses nõuete rahuldamisele või hüvitisele samas ulatuses nagu siis, kui krediidiasutus või investeerimisühing tervikuna oleks lõpetatud ja likvideeritud tavapärases maksejõuetusmenetluses.

(51)

Selleks et kaitsta aktsionäride ja võlausaldajate õigust, tuleks kehtestada selged kohustused kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ja kohustuste hindamiseks ning käesoleva direktiiviga nõutavatel juhtudel sellise kohtlemise hindamiseks, mille osaliseks aktsionärid ja võlausaldajad oleksid saanud juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses. Sellist hindamist peaks olema võimalik alustada juba sekkumise varases etapis. Enne kriisilahenduse meetme võtmist tuleks krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ja kohustuste väärtust õiglaselt ja realistlikult hinnata. Sellise väärtuse hindamise suhtes tuleks kohaldada kaebeõigust ainult koos kriisilahenduse otsusega. Lisaks tuleks käesoleva direktiiviga nõutavatel juhtudel teha pärast kriisilahenduse vahendite rakendamist tagasivaateline võrdlus, et hinnata, kuidas aktsionäre ja võlausaldajaid reaalselt koheldi ja kuidas oleks neid koheldud tavalises maksejõuetusmenetluses. Kui tehakse kindlaks, et aktsionäride ja võlausaldajate nõuded rahuldati väiksemal määral, kui need oleks rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses, peaks neil olema õigus saada kindlakstehtud vahe ulatuses hüvitist käesoleva direktiiviga nõutavatel juhtudel. Erinevalt väärtuse hindamisest, mis toimub enne kriisilahenduse meetmete võtmist, peaks olema võimalik kõnealune võrdlus vaidlustada kriisilahenduse otsusest eraldi. Liikmesriikidel peaks olema õigus otsustada menetluse üle, milles hüvitada aktsionäridele ja võlausaldajatele erisugusest kohtlemisest tingitud kindlakstehtud vahe. Kõnealune vahe, kui see esineb, tuleks maksta välja käesoleva direktiiviga kehtestatud rahastust.

(52)

On tähtis, et krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse korral tunnustataks kahjumit. Maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ja kohustuste hindamine peaks põhinema õiglastel, mõistlikel ja realistlikel eeldustel kriisilahenduse vahendite rakendamise hetkel. Krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisundi hindamine ei tohiks siiski mõjutada kohustuste väärtust. Küsimuse pakilisust arvestades peaks kriisilahendusasutustel olema võimalik teostada maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu vara või kohustuste kiirhindamine. See hindamine peaks olema esialgne ning kehtima hetkeni, kui on läbi viidud sõltumatu hindamine. Euroopa Pangandusjärelevalve siduvate tehniliste standarditega, mis käsitlevad hindamismetoodikat, tuleks kehtestada põhimõtete raamistik, mida selliste hindamiste juures kasutada, ning tuleks võimaldada kriisilahendusasutustel ja sõltumatutel hindajatel kohaldada vajaduse korral mitmesuguseid erimeetodeid.

(53)

Turu usalduse hoidmiseks ja finantsraskuste ülekandumise miinimumini viimiseks on vaja tegutseda kiiresti ja kooskõlastatult. Kui krediidiasutust või investeerimisühingut peetakse maksejõuetuks või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävaks ning puudub põhjendatud väljavaade, et mõni alternatiivne erasektoripoolne või järelevalvemeede aitaks krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetust mõistliku aja jooksul ära hoida, ei tohiks kriisilahendusasutused avalikkuse huvides asjakohaste ja koordineeritud kriisilahenduse meetmete võtmisega viivitada. Olukorras, mil krediidiasutus või investeerimisühing võiks jääda maksejõuetuks, ning eelkõige võttes arvesse olukorra kiireloomulisust, peaksid kriisilahendusasutused saama võtta kriisilahenduse meetmeid, ilma et kehtestataks kohustust kasutada kõigepealt varase sekkumise õigusi.

(54)

Kriisilahenduse meetmete võtmisel peaksid kriisilahendusasutused võtma arvesse ja järgima kriisilahenduse kavades ette nähtud meetmeid, välja arvatud juhul, kui kriisilahendusasutused leiavad juhtumi asjaolusid arvestades, et kriisilahenduse eesmärke on võimalik saavutada palju tulemuslikumalt meetmetega, mida ei ole kriisilahenduse kavades ette nähtud.

(55)

Kui käesolevas direktiivis ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti, tuleks kriisilahenduse vahendeid rakendada enne krediidiasutusele või investeerimisühingule avalikust sektorist tehtavat mis tahes rahasüsti või samaväärset erakorralist avaliku sektori finantstoetust. See ei tohiks siiski takistada hoiuste tagamise skeemide või kriisilahendusfondide kasutamist, et katta kahjum, mida muul juhul oleksid katnud tagatud hoiuste omanikud või kaalutlusõiguse alusel välja jäetud võlausaldajad. Sellega seoses peaks erakorralise avaliku sektori finantstoetuse, kriisilahendusfondide või hoiuste tagamise skeemide kasutamine maksejõuetute krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse toetuseks olema kooskõlas asjakohaste riigiabi sätetega.

(56)

Liidu finantsturgude probleemid tekivad kogu süsteemi hõlmavatest sündmustest, mis võivad avaldada kahjulikku mõju liidu majandusele ja liidu kodanikele. Seetõttu tuleks kavandada kriisilahenduse vahendid nii, et nad sobiksid paljude suures osas ettearvamatute stsenaariumide korral, võttes seejuures arvesse, et ühe krediidiasutuse või investeerimisühingu kriis ja laiem süsteemne panganduskriis võivad olla erinevad.

(57)

Kui komisjon annab riigiabi hinnangu käesolevas direktiivis osutatud valitsuse stabiliseerimisvahenditele ELi toimimise lepingu artikli 107 kohaselt, peaks ta eraldi hindama seda, ega teatavaks tehtud valitsuse stabiliseerimisvahendid ei riku ühtegi liidu õiguse seotud sätet, k.a neid, mis on seotud käesolevas direktiivis sätestatud nõudega, et vähemalt 8 % kahjumist peab olema kaetud, ja seda, kas on tegemist eriti ebatavalise süsteemse kriisi olukorraga, mis õigustaks käesoleva direktiivi kohaste vahendite kasutamist, tagades samas võrdsed tingimused siseturul. ELi toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaselt tuleks see hinnang anda enne mis tahes valitsuse stabiliseerimisvahendi kasutamist.

(58)

Valitsuse stabiliseerimisvahendite kasutamine peaks olema keskpikas ajavahemikus eelarveneutraalne.

(59)

Kriisilahenduse vahendid peaksid hõlmama õigust võõrandada ettevõte või kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiad, moodustada sildasutus, eraldada maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu tootlik vara ebatõhusast või alatootlikust varast ning teisendada maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride ja võlausaldajate kohustused ja nõudeõigused (bail-in).

(60)

Kui kriisilahenduse vahendite rakendamise raames on krediidiasutuse või investeerimisühingu süsteemselt olulised teenused või jätkusuutlikud ärivaldkonnad üle antud usaldusväärsele ettevõtjale, näiteks erainvestorist omandajale või sildasutusele, tuleks krediidiasutus või investeerimisühing ülejäänud osas likvideerida sobiva aja jooksul, pidades silmas maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu võimalikku vajadust pakkuda teenuseid või toetust, et võimaldada omandajal või sildasutusel nimetatud üleandmise tulemusena omandatud tegevusega tegelemist või teenuste osutamist.

(61)

Ettevõtte võõrandamine kui kriisilahenduse vahend peaks võimaldama ametiasutusel korraldada krediidiasutuse või investeerimisühingu või selle osade võõrandamist ühele või mitmele omandajale ilma aktsionäride nõusolekuta. Ettevõtte võõrandamise korral peaksid ametiasutused korraldama kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu või selle majandustegevuse osa turundamise avatud, läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil, püüdes samas saavutada võimalikult kõrge võõrandamishinna. Kui selline protsess ei ole küsimuse kiireloomulisuse tõttu võimalik, peaksid ametiasutused võtma meetmeid konkurentsile ja siseturule avaldunud kahjuliku mõju heastamiseks.

(62)

Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara või kohustuste üleandmisest ettevõtte võõrandamise teel tekkinud puhastulu peaks saama likvideerimismenetlusse jäetud krediidiasutus või investeerimisühing. Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt emiteeritud aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide üleandmisest ettevõtte võõrandamise kui kriisilahenduse vahendi rakendamisel tekkiva puhastulu peaksid saama aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide omajad. Tulu arvutamisel tuleks sellest maha arvata krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse tõttu ja kriisilahenduse käigus tekkinud kulud.

(63)

Selleks et ettevõtte võõrandamine toimuks õigel ajal ja selleks, et kaitsta finantsstabiilsust, tuleks olulise osaluse omandajat hinnata õigeaegselt, nii et ei tekiks viivitust ettevõtte võõrandamise kui kriisilahenduse vahendi rakendamisel kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatuga, tehes erandi direktiivis 2013/36/EL ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/65/EL (11) sätestatud tähtaegadest ja menetlustest.

(64)

Enne ettevõtte võõrandamise rakendamist maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu turundamist ning võimalike omandajatega peetavaid läbirääkimisi käsitlev teave on tõenäoliselt süsteemse olulisusega. Selleks et tagada finantsstabiilsus on oluline, et selle teabe avalikustamisega, mis on nõutav vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 596/2014 (12), saaks viivitada nii kaua, kui on vajalik krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduse kavandamiseks ja struktureerimiseks kooskõlas viivitamise sätetega turukuritarvitusi käsitleva korra raames.

(65)

Täielikult või osaliselt ühe või mitme avalik-õigusliku asutuse omanduses oleva või kriisilahendusasutuse kontrolli all oleva krediidiasutusena või investeerimisühinguna peaks sildasutuse peamine eesmärk olema tagada, et oluliste finantsteenuste osutamine maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu klientidele jätkuvalt toimiks ning olulised finantstoimingud ei katkeks. Sildasutuses peaks jätkuma igapäevane majandustegevus ning see tuleks panna turutingimustes tegutsema sobivate tingimuste saabumisel ning käesolevas direktiivis sätestatud ajavahemiku jooksul või lõpetada ja likvideerida, kui see ei ole enam jätkusuutlik.

(66)

Vara eraldamise vahend peaks võimaldama ametiasutustel anda kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, õigused või kohustused üle eraldiseisvale äriühingule. Seda vahendit tohiks kasutada ainult koos teiste vahenditega selleks, et vältida maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu kohatut konkurentsieelist.

(67)

Tõhusa kriisilahenduskorra raames peaks see määr, mille ulatuses maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduse kulud jäävad maksumaksjate kanda, olema võimalikult väike. Tuleks tagada, et süsteemsete krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahendus ei ohustaks finantsstabiilsust. Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendiga see eesmärk saavutatakse, tagades, et maksejõuetute krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionärid ja võlausaldajad katavad kahjumi piisaval määral ning kannavad ka krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse tõttu tekkivate kulude asjakohase osa. Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahend innustab seega krediidiasutuste ja investeerimisühingute aktsionäre ja võlausaldajaid krediidiasutuse või investeerimisühingu seisundit tavapärastes oludes paremini seirama ning vastab finantsstabiilsuse nõukogu soovitusele, et kriisilahenduse õigusraamistikku tuleks kaasata võlgade seadusega sätestatav allahindamise ja konverteerimise õigus, mida saaks kasutada lisavõimalusena koos teiste kriisilahenduse vahenditega.

(68)

Selleks et tagada, et kriisilahendusasutus saaks mitmesugustes olukordades vajatava paindlikkusega kanda kahjumi üle võlausaldajatele, on asjakohane, et kriisilahendusasutusel oleks võimalus rakendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit nii sel juhul, kui eesmärk on maksejõuetu krediidiasutus või investeerimisühing igapäevast majandustegevust jätkavana kriisilahendusmenetlusse panna siis, kui on tõenäoline, et krediidiasutuse või investeerimisühingu jätkusuutlikkuse saab taastada ning siis, kui süsteemselt tähtsate teenuste osutamine antakse üle sildasutusele ning ülejäänud osa krediidiasutusest või investeerimisühingust lõpetab tegevuse ja likvideeritakse.

(69)

Kui kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit rakendatakse eesmärgiga taastada maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu kapital, võimaldamaks tal igapäevast majandustegevust jätkata, peaks kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise abil toimuvat kriislahendust täiendama juhtkonna väljavahetamine, välja arvatud juhul, kui juhtkonna säilitamine on asjakohane ja vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks, ning krediidiasutuse või investeerimisühingu ja selle tegevusvaldkondade järgnev restruktureerimine viisil, mis oleks suunatud krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse põhjustele. Nimetatud restruktureerimine tuleks läbi viia ettevõtte reorganiseerimise kava elluviimise kaudu. Vajaduse korral peaksid sellised kavad olema kooskõlas restruktureerimiskavaga, mille krediidiasutus või investeerimisühing peab riigiabiõiguse kohaselt esitama komisjonile. Eelkõige peaks kava lisaks meetmetele, mille eesmärk on taastada krediidiasutuse või investeerimisühingu pikaajaline jätkusuutlikkus, hõlmama meetmeid, millega piiratakse abi suurust minimaalse koormuse jagamisega, ning meetmeid konkurentsimoonutuste piiramiseks.

(70)

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit ei ole asjakohane rakendada nõuete suhtes, mis on tagatud, tagatisega kaetud või muul moel garanteeritud. Selleks et tagada, et kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahend oleks tõhus ja saavutaks oma eesmärgi, on siiski soovitav, et seda võiks rakendada maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu võimalikult laiale ringile tagamata kohustustele kui võimalik. Sellest hoolimata on asjakohane välistada teatavat liiki tagamata kohustused selliste kohustuste hulgast, mille suhtes saaks kohaldada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit. Selleks et kaitsta tagatud hoiuste omanikke, ei tohiks kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit rakendada nende hoiuste suhtes, mida kaitstakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/49/EL (13). Kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamiseks ei tohiks kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit rakendada teatavate kohustuste suhtes tõenäoliselt maksejõuetuks jääva krediidiasutuse või investeerimisühingu töötajate ees ning majandustegevuse käigus tekkivate nõuete suhtes, mis on seotud kaupade ja teenustega, mis on hädavajalikud krediidiasutuse või investeerimisühingu igapäevaseks toimimiseks. Selleks et austada pensioniõigusi ja kaitsta pensioni usaldusfondidele ja usaldusisikutele võlgnetavaid pensionisummasid, ei tohiks kohustuste teisendamise vahendit rakendada maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu pensioniskeemi kohustuste suhtes. Kohustuste teisendamise vahendit rakendataks tulemustasu osana käsitatavate pensionihüvitiste kohustuste suhtes, mis ei tulene kollektiivlepingust, ning olulise riski võtjate tulemustasu suhtes. Süsteemse finantsraskuste ülekandumise ohu vähendamiseks ei tohiks kohustuste teisendamise vahendit rakendada maksesüsteemides osalemisest tulenevate kohustuste suhtes, mille tähtajani on jäänud vähem kui seitse päeva, või krediidiasutuste ja investeerimisühingute, välja arvatud samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kohustuste suhtes, mille esialgne tähtaeg on lühem kui seitse päeva.

(71)

Kuna tagatud hoiuste omanike kaitse on üks kriisilahenduse kõige tähtsamaid eesmärke, ei tohiks kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit tagatud hoiuste suhtes rakendada. Hoiuste tagamise skeem peaks siiski aitama kriisilahendust rahastada, kattes kahjumi puhaskahjumi ulatuses sel määral, nagu see oleks talle tekkinud pärast hoiustajatele hüvitiste väljamaksmist tavalises maksejõuetusmenetluses. Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise õiguste kasutamisega tagatakse see, et hoiustajatel on jätkuvalt juurdepääs oma hoiustele vähemalt tagatud summa ulatuses, mis on peamine põhjus, miks hoiuste tagamise skeemid kehtestati. Kui kõnealuseid skeeme sellistel juhtudel ei kaasataks, tähendaks see ebaõiglast eelist ülejäänud võlausaldajate ees, kelle suhtes kriisilahendusasutus kasutab oma õigusi.

(72)

Kriisilahendusasutustel peaks olema võimalik teatavatel juhtudel kohustusi kohustuste teisendamise vahendi alt välja jätta või osaliselt välja jätta, sealhulgas juhul, kui niisuguste kohustuste teisendamine ei ole võimalik mõistliku aja jooksul, kui väljajätmine on rangelt vajalik ning proportsionaalne, et saavutada kriitiliste funktsioonide ja põhiäriliinide jätkumine, või kui kohustuste teisendamine põhjustaks väärtuse vähenemise, nii et teiste võlausaldajate kantav kahjum oleks suurem kui juhul, kui kõnealuseid kohustusi ei jäetaks kohustuste teisendamise vahendi alt välja. Kriisilahendusasutused peaksid ühtlasi saama kohustusi välistada või osaliselt välistada, kui see on vajalik selleks, et hoida ära finantsraskuste levimine ja finantsiline ebastabiilsus, mis võib põhjustada tõsiseid häireid liikmesriigi majanduses. Kriisilahendusasutused peaksid nende hinnangute andmisel kaaluma selliste kohustuste teisendamise tagajärgi, mis on seotud füüsiliste isikute ja mikro-, väikeste ning keskmise suurusega ettevõtjate kõlblike hoiustega, mis on suuremad kui on direktiiviga 2014/49/EL ette nähtud hoiuste tagamise määr.

(73)

Kõnealuste erandite kohaldamisel võib nende tõttu suurendada muude kõlblike kohustuste allahindamise või konverteerimise taset, tingimusel et järgitakse põhimõtet, et ühegi võlausaldaja olukord ei tohi olla halvem kui tavalises maksejõuetusmenetluses. Kui kahjumit ei saa edasi kanda teistele võlausaldajatele, võib kriisilahendusrahastu anda vahendeid kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule, kui on täidetud teatavad ranged tingimused, muu hulgas nõue, et kahjum, mis moodustab vähemalt 8 % kõigist kohustustest (k.a omavahendid), on juba kaetud, ning kriisilahendusfondi kaudu rahastamise piirmääraks on kuni 5 % kõigist kohustustest (k.a omavahendid) või on kõnealune rahastamine piiratud kriisilahendusfondi käsutuses olevate vahendite ja summaga, mille võib saada kolme aasta jooksul ex post osamaksetest.

(74)

Erandjuhtudel, kui kohustused on välistatud ning kohustuste asemel on kohustuste teisendamise asemel kasutatud kriisilahendusfondi kuni lubatava piirmäärani, peaks kriisilahendusasutus saama taotleda rahastamist alternatiivsetest rahastamisallikatest.

(75)

Kahjumi katmises ja rekapitaliseerimises osalemise miinimummäär 8 % kohustuste kogusummast (k.a omavahendid) või kui see on kohaldatav 20 % riskiga kaalutud varast tuleks arvutada kriisilahenduse eesmärgil hindamise alusel kooskõlas käesoleva direktiiviga. Varasemat kahjumit, mille aktsionärid on juba katnud omavahendite vähendamise abil enne hindamist, ei tuleks nende protsendimäärade hulka arvata.

(76)

Käesolevas direktiivis ei tohiks miski nõuda liikmesriike rahastama kriisilahendusrahastuid riigieelarve vahenditest.

(77)

Kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti, peaksid kriisilahendusasutused rakendama kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit, austades võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet ning nõuete õiguspäraseid rahuldamisjärke vastavalt kehtivale maksejõuetusõigusele. Kahjum tuleks esmalt kanda täies mahus reguleeritud omavahendite koosseisu arvatud instrumentidele ning jagada aktsionäride vahel kas aktsiate tühistamise või üleandmise või nende väärtuse ulatusliku alandamise teel. Kui kõnealused instrumendid ei ole piisavad, tuleks muud kapitaliinstrumendid ja seejärel allutatud võlg konverteerida või alla hinnata. Kui allutatud nõudeõiguse järguga kohustused on täielikult konverteeritud või alla hinnatud, tuleks konverteerida või hinnata alla kõrgema nõudeõiguse järguga kohustused.

(78)

Kui kohustuste suhtes kohaldatakse erandeid, mis puudutavad näiteks makse- ja arveldussüsteeme, töötajaid või kaubakrediiti andnud võlausaldajaid või eelisjärjekorra kehtestamist, näiteks füüsiliste isikute, mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate hoiustele, tuleks neid kohaldada nii kolmandates riikides kui ka liidu siseselt. Selleks et tagada võimalus kohustused vajaduse korral kolmandates riikides alla hinnata või konverteerida, tuleks kõnealuse võimaluse tunnustamine lisada lepingu sätetesse, mille suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust, eriti mis puudutab neid kohustusi, mille osas võlausaldajate nõuded rahuldatakse hilisemates või madalamates rahuldamisjärkudes. Selliseid lepingutingimusi ei tohiks nõuda kohustuste ja nõudeõiguste teisendamisest vabastatud kohustuste, füüsiliste isikute, mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul või juhul, kui kolmanda riigi õigus või selle kolmanda riigiga sõlmitud siduv leping võimaldab liikmesriigi kriisilahendusasutusel kasutada allahindamise või konverteerimise õigust.

(79)

Selleks et hoida ära see, et krediidiasutused ja investeerimisühingud liigitavad oma kohustused sellisel viisil, mis mõjutab kohustuste teisendamise vahendi tulemuslikkust, on asjakohane ette näha, et krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad alati omavahendite ja kõlblike kohustuste suhtes kohaldatavat miinimumnõuet, mis on väljendatud protsendina krediidiasutuse või investeerimisühingu kõikidest kohustustest ja omavahenditest. Kriisilahendusasutustel peaks olema võimalik nõuda juhtumipõhiselt, et kõnealune protsendina väljendatav kogusumma moodustub täielikult või osaliselt omavahenditest või teatavat liiki kohustustest.

(80)

Käesoleva direktiiviga võetakse vastu nn ülalt alla lähenemisviis konsolideerimisgrupi omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kindlaksmääramise suhtes. Selle lähenemisviisiga tunnistatakse ühtlasi, et kriisilahenduse meedet kohaldatakse iga üksiku juriidilise isiku tasandil ning et on imperatiivne, et kahjumi katmise võime lokaliseeritakse konsolideerimisgrupi selles ettevõtjas või on sellele kättesaadav, kus kahjum tekkis. Selleks peaksid kriisilahendusasutused tagama, et konsolideerimisgrupi sees jaotatakse kahjumi katmise võime vastavalt konsolideerimisgrupi moodustavate juriidiliste isikute riski tasemele. Iga üksiku tütarettevõtja puhul vajalikku miinimumnõuet tuleks hinnata eraldi. Lisaks peaksid kriisilahendusasutused tagama, et kogu kapital ja kohustused, mida võetakse konsolideeritud miinimumnõude arvestamisel arvesse, asuvad üksustes, kus kahjum võib tõenäoliselt tekkida, või mis mõnel muul põhjusel peavad kahjumi katma. Käesoleva direktiiviga tuleks võimaldada korraga mitme või üksnes ühe isiku suhtes kriisilahenduse algatamist. Omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuded peaksid kajastama kriisilahenduse strateegiat, mis on kriisilahenduse kava järgi kohane konsolideerimisgrupile. Omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmist tuleks eelkõige nõuda konsolideerimisgrupi asjaomasel tasandil, mis kajastaks kriisilahenduse kavas sisalduvat korraga mitme või üksnes ühe isiku suhtes kriisilahenduse algatamist, pidades silmas asjaolu, et võib esineda asjaolusid, mille puhul kasutatakse kavas sisalduvast erinevat lähenemist, kuna see võimaldaks saavutada kriisilahenduse eesmärgid tõhusamalt. Sellega seoses peaksid kriisilahendusasutuste poolt nõutavatel juhtudel kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute ja konsolideerimisgrupi juriidiliste isikute suhtes kehtima igal ajal ranged omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuded, et hoida ära finantsraskuste ülekandumise ja hoiuste väljavoolu oht, olenemata sellest, kas konsolideerimisgrupis on tehtud valik kriisilahendusmenetluse algatamiseks ühe või mitme isiku suhtes.

(81)

Liikmesriigid peaksid tagama, et kahjum korvatakse täielikult täiendavate esimese ja teise taseme omavahendite instrumentidest neid emiteerinud krediidiasutuse või investeerimisühingu jätkusuutmatuse ilmnemisel. Vastavalt sellele tuleks kriisilahendusasutustelt nõuda, et nad hindaksid need instrumendid tervikuna alla või konverteeriksid need esimese taseme põhiomavahendite instrumentideks, tehes seda jätkusuutmatuks muutumise ajal, kuid enne, kui rakendatakse kriisilahenduse meetmeid. Jätkusuutmatuks muutumise aja all tuleb siinkohal mõista aega, millal asjaomane ametiasutus otsustab, et krediidiasutuses või investeerimisühingus on täidetud kriisilahenduse eeltingimused, või aega, millal ametiasutus otsustab, et krediidiasutus või investeerimisühing lakkaks olemast jätkusuutlik, kui neid kapitaliinstrumente alla ei hinnata või ei konverteerita. Tõsiasja, et käesoleva direktiiviga sätestatud asjaoludel hinnatakse need instrumendid asutuste poolt alla või konverteeritakse, tuleks märkida instrumendi põhitingimustes ning prospektis või pakkumisdokumentides, mis seoses nende instrumentidega avaldatakse või esitatakse.

(82)

Selleks et oleks võimalik saavutada tõhusaid kriisilahenduse tulemusi, peaks olema võimalik kohaldada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit enne 1. jaanuari 2016.

(83)

Kriisilahendusasutused peaksid saama rakendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit ainult osaliselt, kui selles asjaomases liikmesriigis ja kogu ülejäänud liidus finantssüsteemi stabiilsusele avalduva võimaliku mõju hindamine näitab, et selle täies mahus rakendamine oleks selle liikmesriigi või liidu kui terviku avaliku huviga vastuolus.

(84)

Kriisilahendusasutustel peaksid olema kõik vajalikud õigused, mida saaks kriisilahenduse vahendite rakendamisel erinevates kombinatsioonides kasutada. Need peaksid hõlmama õigust kanda üle maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiaid või vara, õigusi ja kohustusi muusse üksusesse, näiteks teise krediidiasutusse või investeerimisühingusse või sildasutusse; maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiate allahindamise või tühistamise või selle kohustuste allahindamise või konverteerimise õigust, juhtkonna väljavahetamise õigust ning õigust seada nõuete väljamaksmisele ajutine moratoorium. On vaja lisaõigusi, sealhulgas õigust nõuda konsolideerimisgrupi teistelt ettevõtjatelt oluliste teenuste osutamise jätkamist.

(85)

Ei ole vaja kirjutada ette täpset viisi, kuidas kriisilahendusasutused peaksid maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevusse sekkuma. Kriisilahendusasutustel peaks olema valida, kas haarata juhtimine enda kätte otsese sekkumise teel krediidiasutusse või investeerimisühingusse või vastava korralduse alusel. Selle üle võiksid nad otsustada lähtuvalt juhtumi asjaoludest. Tõhusa liikmesriikidevahelise koostöö seisukohast ei tundu praeguses etapis ühtse mudeli sätestamine olevat asjakohane.

(86)

Kriisilahenduse raamistik peaks hõlmama menetluslikke nõudeid tagamaks, et kriisilahenduse meetmetest teavitataks nõuetekohaselt ning et need avalikustataks, võttes arvesse käesolevas direktiivis sätestatud piiratud erandeid. Teisalt arvestades, et teave, mis kriisilahenduse käigus kriisilahendusasutuste ja nende kutseliste nõustajate kätte satub, on tõenäoliselt küllaltki tundlik, peaksid enne kriisilahendusotsuse avalikustamist kehtima selle teabe suhtes ranged konfidentsiaalsusnõuded. Tuleks arvesse võtta asjaolu, et finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade sisu ning üksikasju puudutav teave ja nende kavade hindamise tulemused võivad avaldada kaugeleulatuvat mõju, eriti asjaosalisele äriühingule. Tuleb eeldada, et mis tahes teave otsuse kohta enne selle tegemist, olenemata sellest, kas see puudutab kriisilahenduse eeltingimuste täitmist, konkreetse vahendi kasutamist või menetluse ajal võetavat meedet, mõjutab selle meetmega seotud avalikke ja erahuve. Juba teave selle kohta, et kriisilahendusasutus konkreetset krediidiasutust või investeerimisühingut uurib, võib avaldada sellele kahjulikku mõju. Seetõttu tuleb tingimata tagada asjakohane konfidentsiaalsuse hoidmise kord sellise teabe puhul nagu finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade sisu ja üksikasjad ning sellega seoses tehtava mis tahes hindamise tulemused.

(87)

Kriisilahendusasutustel peaksid olema ka kriisilahendusõigustega kaasnevad õigused, millega tagataks aktsiate või võlainstrumentide ning vara, õiguste ja kohustuste üleandmise tulemuslikkus. Võttes arvesse käesolevas direktiivis sätestatud kaitsemeetmeid, peaks sellised õigused sisaldama õigust kõrvaldada üle antud instrumentidelt või varalt kolmandate isikute õigused ja õigust tagada lepingute täitmine ning näha ette üle antud vara ja aktsiate saajaga vastastikuste kokkulepete jätkuva kehtivuse tingimusi. Samas ei peaks see mõjutama töötajate õigust lõpetada oma tööleping. Samuti ei peaks see mõjutama poole õigust öelda üles leping kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühinguga või konsolideerimisgrupi ettevõtjaga muul põhjusel kui pelgalt maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kriisilahendusmenetluse alustamine. Kriisilahendusasutustel peaks olema ka kriisilahendusõigustega kaasnev õigus nõuda, et järelejääv krediidiasutus või investeerimisühing, mis lõpetatakse ja likvideeritakse tavalise maksejõuetusmenetluse käigus, osutaks jätkuvalt selliseid teenuseid, mis on vajalikud, et võimaldada krediidiasutusel või investeerimisühingul, kellele vara või aktsiad ettevõtte võõrandamisega või sildasutuse vahendi rakendamise raames üle anti, tegeleda majandustegevusega.

(88)

Kooskõlas harta artikliga 47 on asjaomastel isikutel õigus õiglasele menetlusele ning tõhusale õiguskaitsevahendile neid mõjutavate meetmete vastu. Seepärast peaks kriisilahendusasutuste tehtud otsustele laienema kaebeõigus.

(89)

Liikmesriigi kriisilahendusasutuste võetavad kriisiohjemeetmed võivad nõuda keerukat majandusliku sisu hinnangute andmist ja ulatuslikku kaalutlusõigust. Liikmesriigi kriisilahendusasutused omavad asjatundlikkust, mida on vaja nende hinnangute andmiseks ja kaalutlusõiguse asjakohase kasutamise üle otsuse tegemiseks. Seetõttu on oluline tagada see, et liikmesriikide kohtud tugineksid asjaomaseid kriisiohjemeetmeid läbi vaadates riiklike kriisilahendusasutuste tehtud keerukatele majandusliku sisu hinnangutele. Kõnealuste hinnangute keerulisus ei tohiks siiski takistada liikmesriikide kohtuid uurimast seda, kas tõendid, millele kriisilahendusasutus tugines, on faktiliselt täpsed, usaldusväärsed ja sidusad, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleks keerulise olukorra hindamisel arvesse võtta, ja kas ta on suuteline tõendite pinnalt tehtud järeldusi põhjendama.

(90)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärk on hõlmata äärmiselt kiireloomulisi olukordi ning kuna kriisilahendusasutuse otsuse peatamine võib takistada kriitiliste funktsioonide täitmise jätkumist, on vaja ette näha, et kaebuse või apellatsiooni esitamine ei tohiks automaatselt peatada vaidlustatud otsuse mõju ning kriisilahendusasutuse otsus peaks kuuluma viivitamata täitmisele, kui selle täitmise peatamine on vastuolus avaliku huviga.

(91)

Lisaks, kui see on vajalik selleks, et kaitsta kolmandate isikute huvisid, kes on omandanud heas usus kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, õigusi või kohustusi, kuna ametiasutus on kasutanud kriisilahendusõigusi, ning selleks et tagada finantsturgude stabiilsus, ei peaks kaebeõigus mõjutama hiljem tühistatavale otsusele järgnenud haldustoiminguid või tehinguid. Niisugustel juhtudel peaksid ebaõige otsuse puhul kohaldatavad õiguskaitsevahendid seepärast piirduma sellise kahju hüvitamisega, mida kandsid kannatanud.

(92)

Võttes arvesse, et kriisiohjemeetmeid võib liikmesriigis ja liidus avalduvatest tõsistest riskidest finantsstabiilsusele olla vaja võtta viivitamata, peaks siseriikliku õiguse kohaselt kriisiohjemeetme eelneva kohtuliku heakskiidu taotlemise ja selle taotluse kohtuliku arutamise menetlus toimuma kiiresti. Võttes arvesse nõuet võtta kriisiohjemeetmeid viivitamata, peaks kohus tegema otsuse teatavaks 24 tunni jooksul ja liikmesriigid peaksid tagama selle, et asjaomane ametiasutus saaks teha otsuse kohe pärast seda, kui kohus on oma heakskiidu andnud. See ei piira huvitatud isikute võimalikku huvi taotleda kohtult otsuse täitmise peatamist piiratud aja jooksul pärast seda, kui kriisilahendusasutus on võtnud tarvitusele kriisiohjemeetme.

(93)

Tõhusa kriisilahenduse ja kohtualluvuse konfliktide vältimise huvides on, et maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes ei algatataks ega jätkataks tavalist maksejõuetusmenetlust, kui kriisilahendusasutus on rakendamas oma kriisilahendusõigusi või rakendamas kriisilahenduse vahendeid, välja arvatud kriisilahendusasutuse algatusel või selle nõusolekul. Samuti on kasulik ja vajalik teatavad lepingulised kohustused lühikeseks ajaks peatada, nii et kriisilahendusasutusel oleks aega kriisilahenduse vahendeid tegelikkuses rakendada. Seda ei tohiks siiski kohaldada kohustuste suhtes, mis on seotud kesksete vastaspoolte ja keskpankadega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/26/EÜ (14) alusel määratud süsteemidega. Direktiiviga 98/26/EÜ vähendatakse makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides osalemisega seostatavat riski, eelkõige vähendades häireid sellise süsteemi osalise võimaliku maksejõuetuse korral. Selleks et tagada kõnealuse kaitse asjakohane kohaldamine kriisiolukorras ja ühtlasi hoida makse- ja väärtpaberisüsteemide korraldajate ja muude turuosaliste asjakohast kindlustunnet, nähakse käesoleva direktiiviga ette see, et pelgalt kriisiennetusmeedet ega kriisiohjemeedet ei tohiks iseenesest käsitada maksejõuetusmenetlusena direktiivi 98/26/EÜ tähenduses, kui lepingu kohaseid sisulisi kohustusi täidetakse jätkuvalt. Miski käesolevas direktiivis ei mõjuta aga direktiivi 98/26/EÜ alusel määratud süsteemi toimimist ega õigust direktiivi 98/26/EÜ artikliga 9 tagatud tagatisele.

(94)

Selleks et tagada, et kriisilahendusasutustel, kui nad annavad vara ja kohustused üle eraõiguslikule omandajale või sildasutusele, oleks piisavalt aega, et teha kindlaks lepingud, mis tuleks üle anda, võiks olla asjakohane kehtestada proportsionaalsed kitsendused vastaspoolte õigustele viia finantslepingud lõpule, kiirendada nende täitmist või lõpetada need muul viisil enne, kui üleandmine on sooritatud. Selline kitsendus oleks vajalik, võimaldamaks ametiasutustel saada tõene pilt maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu bilansist, ilma et selles peegelduksid väärtuste ja mahtude muutused, mis kaasneksid lepingute lõpetamise õiguse arvuka kasutamisega. Selleks et sekkuda vastaspoolte lepingulistesse õigustesse minimaalsel vajalikul määral, peaks lepingu lõpetamise õiguse kitsendamine kehtima ainult seoses kriisiennetusmeetme või kriisiohjemeetmega, sealhulgas niisuguse meetme kohaldamisega vahetult seotud mis tahes sündmuse esinemise korral, ning õigus lõpetada leping mõne muu rikkumise tõttu, sealhulgas makse mittesooritamise või marginaali mittesaavutamise tõttu, peaks jääma alles.

(95)

Selleks et säilitada õiguspärased kapitalituru kokkulepped, juhul kui mõned, kuid mitte kõik maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, õigused või kohustused üle antakse, on asjakohane kehtestada kaitsevahendid, et takistada asjakohasel juhul seotud kohustuste, õiguste ja lepingute üksteisest eraldamist. Selline piirang parimate seotud lepingute valimisele peaks hõlmama lepinguid sama vastaspoolega, kes on kaetud tagatiskokkulepetega, omandiõiguse üleminekul põhinevaid finantstagatiskokkuleppeid, tasaarvestuskokkuleppeid, lepingu lõpuleviimisel tehtava tasaarvestuse kokkuleppeid ning struktureeritud finantskokkuleppeid. Kui lepingu suhtes kehtib kaitsevahend, peaksid kriisilahendusasutused olema kohustatud kandma kõik seotud lepingud üle kaitstud kokkuleppe alla või jätma need kõik järelejäänud maksejõuetusse krediidiasutusse või investeerimisühingusse. Need kaitsevahendid peaksid tagama, et direktiivi 2013/36/EL kohaldamisel ei avaldaks see mõju tasaarvestuskokkuleppega kaetud riskipositsioonide käsitamisele regulatiivse kapitalina.

(96)

Selleks et tagada, et kriisilahendusasutustel oleksid kasutada ühesugused vahendid ja õigused soodustamaks piiriülese konsolideerimisgrupi maksejõuetuse korral koordineeritud tegevust, on ilmselt vaja täiendavaid meetmeid, et edendada koostööd ning vältida riikide lõikes killustatud reageerimist. Kriisilahendusasutused peaksid olema kohustatud konsolideerimisgrupi ettevõtjate kriisilahendusmenetluses üksteisega kriisilahenduse kolleegiumides konsulteerima ja koostööd tegema, et leppida kokku konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi osas. Kriisilahenduse kolleegiumid tuleks moodustada olemasolevate järelevalvekolleegiumide juurde, kaasates nendesse kriisilahendusasutused ning pädevad ministeeriumid, keskpangad, Euroopa Pangandusjärelevalve ja asjakohasel juhul hoiuste tagamise skeemi eest vastutavad asutused. Kriisi korral peaks kriisilahenduse kolleegium olema foorumiks, kus vahetada teavet ja kooskõlastada kriisilahenduse meetmeid.

(97)

Piiriüleste konsolideerimisgruppide kriisilahendusel tuleks järgida tasakaalu ühelt poolt vajaduse vahel menetluse järele, mis võtaks arvesse olukorra kiireloomulisust ning võimaldaks konsolideerimisgrupile kui tervikule tõhusaid, õiglasi, õigeaegseid lahendusi, ning teiselt poolt vajaduse vahel kaitsta finantsstabiilsust kõigis liikmesriikides, kus konsolideerimisgrupp tegutseb. Eri kriisilahendusasutused peaksid kriisilahenduse kolleegiumis vahetama arvamusi. Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse kavandatud kriisilahenduse meetmed tuleks valmistada ette ja neid tuleks arutada erinevate kriisilahendusasutustega konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade raames. Kriisilahenduse kolleegiumid peaksid koguma iga liikmesriigi, kus konsolideerimisgrupp tegutseb, kriisilahendusasutuste arvamused, et lihtsustada viivitamata otsuste ja võimaluse korral ühisotsuste tegemist. Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse kriisilahenduse meetmete puhul tuleks alati võtta arvesse nende mõju finantsstabiilsusele liikmesriikides, kus konsolideerimisgrupp tegutseb. Selle tagamiseks tuleks nende liikmesriikide kriisilahendusasutustele, kus tütarettevõtja on asutatud, näha ette võimalus esitada konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse otsustele vastuväiteid mitte üksnes kriisilahenduse meetmete asjakohasuse suhtes, vaid ka vajaduse tõttu kaitsta kõnealuse liikmesriigi finantsstabiilsust.

(98)

Kriisilahenduse kolleegium ei peaks olema otsuseid tegev organ, vaid platvorm liikmesriikide ametiasutuste otsuste tegemise hõlbustamiseks. Ühiseid otsuseid peaksid tegema asjaomased liikmesriikide ametiasutused.

(99)

Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi koostamine peaks lihtsustama kriisilahenduse koordineeritud läbiviimist ja tagama konsolideerimisgrupi kõigile asutustele parimad tulemused. Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus peaks tegema konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi ettepaneku ja esitama selle kriisilahenduse kolleegiumile. Liikmesriikide kriisilahendusasutused, kes ei ole kõnealuse skeemiga nõus või otsustavad võtta iseseisvalt kriisilahenduse meetmeid, peaksid selgitama oma mittenõustumise põhjuseid ning teavitama nendest põhjustest ja kriisilahenduse iga kavandatava sõltumatu meetme üksikasjadest konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutust ja teisi konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemiga hõlmatud kriisilahendusasutusi. Iga liikmesriigi ametiasutus, kes otsustab konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi eirata, peaks nõuetekohaselt kaaluma selle võimalikku mõju nende liikmesriikide finantsstabiilsusele, kus asuvad teised kriisilahendusasutused, ning võimalikke mõjusid konsolideerimisgrupi teistele osadele.

(100)

Osana konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemist tuleks ametiasutustel paluda rakendada samu vahendeid nende juriidiliste isikute suhtes, kes vastavad kriisilahenduse eeltingimustele. Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutustel peaks olema õigus rakendada sildasutuse vahendit konsolideerimisgrupi tasandil (mis võib asjakohasel juhul hõlmata koormuse jagamise kokkuleppeid), et stabiliseerida konsolideerimisgruppi tervikuna. Tütarettevõtjates omatavad omandiõigused saaks üle anda sildpangale, et võõrandada need sealt hiljem edasi, olgu siis kõik koos või ühekaupa, kui turutingimused on sobivad. Lisaks peaks konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusel olema õigus rakendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit emaettevõtja tasandil.

(101)

Rahvusvaheliselt tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute ja nende konsolideerimisgruppide tulemuslikuks kriisilahendusmenetluseks on vajalik koostööd liidu, liikmesriikide ja kolmandate riikide kriisilahendusasutuste vahel. Koostööle tuleks kasuks, kui kolmandate riikide kriisilahenduskorrad tugineksid ühistele põhimõtetele ja lähenemisviisidele, mis on praegu finantsstabiilsuse nõukogu ja G20 poolt välja töötamisel. Sel eesmärgil peaks Euroopa Pangandusjärelevalvel olema õigus töötada välja ja sõlmida mittesiduvaid koostöö raamkokkuleppeid kolmandate riikide asutustega vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 33 ning riiklikel asutustel peaks olema lubatud sõlmida kahepoolseid kokkuleppeid kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve raamkokkulepetega. Selliste kokkulepete väljatöötamisega üleilmsete äriühingute maksejõuetuse haldamise eest vastutavate riiklike ametiasutuste vahel peaks olema võimalik tagada rahvusvaheliste konsolideerimisgruppide puhul tõhus planeerimine, otsuste vastuvõtmine ja koordineerimine. Üldiselt peaksid sellised kokkulepped olema vastastikused. Euroopa kriisilahenduskolleegiumisse kuuluvad riiklikud kriisilahendusasutused peaksid vajaduse korral tunnustama kolmandate riikide kriisilahendusmenetlusi ning tagama kriisilahendusmenetluste täitmise käesolevas direktiivis ettenähtud asjaoludel.

(102)

Koostööd tuleks teha nii liidu või kolmanda riigi konsolideerimisgruppide tütarettevõtjatega kui ka liidu või kolmanda riigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute filiaalidega. Kolmanda riigi konsolideerimisgruppide tütarettevõtjad on liidus asutatud äriühingud ning seega kohaldatakse nende suhtes täielikult liidu õigust, sealhulgas käesoleva direktiiviga sätestatud kriisilahenduse vahendeid. Siiski on vaja, et liikmesriigid säilitaksid õiguse võtta meetmeid kolmandates riikides peakorterit omavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute filiaalide suhtes, kui kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja kohaldamine seoses filiaaliga ohustaks liidu finantsstabiilsust või kui liidu hoiustajaid ei koheldaks võrdselt kolmandate riikide hoiustajatega. Neil ja muudel käesolevas direktiivis sätestatud asjaoludel peaks liikmesriikidel pärast konsulteerimist liikmesriikide kriisilahendusasutustega olema õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluste tunnustamisest seoses kolmanda riigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute liidus asuvate filiaalidega.

(103)

On olukordi, kus rakendatud kriisilahenduse vahendite tulemuslikkus võib sõltuda lühiajalise rahastamise kättesaadavusest krediidiasutuse või investeerimisühingu või sildasutuse jaoks, võimalike omandajate tagatiste esitamisest või kapitali andmisest sildasutusele. Olenemata keskpanga rollist tagada finantssüsteemi likviidsus isegi rasketel aegadel, on oluline, et liikmesriigid looksid rahastuid, et vältida seda, et sel eesmärgil vajalikud vahendid tuleksid riigieelarvetest. Finantssüsteemi stabiliseerimist peaks rahastama finantssektor tervikuna.

(104)

Üldreeglina peaksid liikmesriigid looma kriisilahendusasutuste poolt kontrollitavate fondide kaudu siseriikliku rahastu, mida kasutatakse käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkidel. Siiski tuleks ette näha rangelt piiritletud erand, mis võimaldaks liikmesriikidel luua teatavatel tingimustel siseriikliku rahastu nende territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohustuslike osamaksete kaudu, mida ei hoita liikmesriikide kriisilahendusasutuste poolt kontrollitavates fondides.

(105)

Põhimõtteliselt tuleks vastavad osamaksed finantssektorilt koguda enne ühegi kriisilahendustoimingu tegemist ja sellest sõltumatult. Juhul kui varasemast rahastamisest ei piisa kahjumi või rahastu kasutamisest tekkinud kulude katmiseks, tuleks koguda täiendavaid osamakse, et katta lisakulud või kahjum.

(106)

Selleks et saavutada kriitiline mass ning hoida ära protsükliline mõju, mis tekiks, kui rahastu toetuks süsteemses kriisis üksnes ex post osamaksetele, on hädavajalik, et riigisisese rahastu raames ex ante olemasolevad rahalised vahendid ulatuksid vähemalt teatava minimaalse sihttasemeni.

(107)

Selleks et osamaksed arvutataks õiglaselt ning loodaks stiimulid väiksema riskiga mudeli kasutamiseks, tuleks riigisisese rahastu osamaksete puhul võtta arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute krediidi-, likviidsus- ja tururiski määra.

(108)

Liidus asuvate maksejõuetute krediidiasutuste ja investeerimisühingute tulemuslikul kriisilahendusel on oluline osa siseturu väljakujundamisel. Selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksejõuetus avaldab mõju mitte üksnes selliste turgude finantsstabiilsusele, kus need otseselt tegutsevad, vaid ka kogu liidu finantsturule. Siseturu väljakujundamisega finantsteenuste valdkonnas tugevdatakse eri riikide finantssüsteemide vastastikust mõju. Krediidiasutused ja investeerimisühingud tegutsevad väljaspool nende asukohaliikmesriiki ning on üksteisega seotud pankadevaheliste ja muude turgudega, mis on peamiselt üleeuroopalised. Kõnealuste krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse tõhusa rahastamise tagamine liikmesriikides on selliste liikmesriikide huvides, kus nad tegutsevad, kuid ka kõigi liikmesriikide huvides üldiselt selleks, et tagada konkurentsil põhinevad võrdsed võimalused ning parandada finantsteenuste siseturu toimimist. Rahastute Euroopa süsteemi loomine peaks tagama selle, et kõigi liidus tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kasutatakse võrdselt tõhusat kriisilahendusrahastut ning kõik krediidiasutused ja investeerimisühingud aitavad kaasa siseturu stabiilsusele.

(109)

Selleks et rahastute Euroopa süsteemi vastupanuvõimet tugevdada ning kooskõlas eesmärgiga, et rahastamine tuleks eelkõige kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäridelt ja võlausaldajatelt ja seejärel finantssektorist, mitte riigieelarvest, rahastud võivad taotleda vajaduse korral laenu teistelt rahastutelt. Samuti peaks neil olema õigus anda laenu teistele rahastutele, kes seda vajavad. Selline laenuandmine peaks olema rangelt vabatahtlik. Teistele rahastutele laenu andmise otsuse peaks tegema laenu andev rahastu, kuid tingituna võimalikust mõjust eelarvele peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda konsulteerimist pädeva ministeeriumiga või selle nõusolekut.

(110)

Kuigi rahastuid luuakse riigi tasandil, peaksid need konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahenduse puhul olema vastastikused, kui riiklikud ametiasutused jõuavad kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduse osas kokkuleppele. Hoiuste tagamise skeemidega kaetud hoiused ei tohiks kriisilahendusmenetluses kahjumit katta. Kui kriisilahenduse meetmega tagatakse, et hoiustajatel on jätkuvalt juurdepääs oma hoiustele, ei tohiks kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühinguga seotud hoiuste tagamise skeemilt nõutav panus olla suurem kui kahjum, mida tal oleks tulnud katta juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses.

(111)

Kuigi tagatud hoiuste omanikud on kaitstud kriisilahendusmenetluses tekkiva kahjumi eest, on muud kõlblikud hoiused kahjumi katmise eesmärgil potentsiaalselt kasutatavad. Selleks et tagada teatav kaitse tase füüsilistele isikutele ning mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kelle kõlblike hoiuste maht ületab tagatud hoiuste taseme, tuleks niisugustest hoiustest tulenevad nõuded rahulda enne tavalisi tagamata ja eelisnõudeõiguseta võlausaldajate nõudeid, nagu sätestatud siseriiklikus õiguses tavalise maksejõuetusmenetluse korral. Hoiuste tagamise skeemi nõude peaks siseriikliku õiguse järgi saama rahuldada isegi enne eespool nimetatud kõlblikest hoiustest tulenevaid nõudeid. Liikmesriikide maksejõuetusõiguse ühtlustamine selles valdkonnas on samuti vajalik, et minimeerida liikmesriikide kriisilahendusfondide riskipositsiooni kooskõlas käesoleva direktiivi põhimõttega, et kriisilahenduse korral ei tohiks võlausaldaja jääda halvemasse seisu kui tavalise maksejõuetusmenetluse korral.

(112)

Juhul kui hoiused antakse krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduse korral üle teisele krediidiasutusele või investeerimisühingule ei tohiks hoiustajad olla kindlustatud suuremas mahus kui kaitse, mis on sätestatud direktiivis 2014/49/EL. Seepärast peaksid hoiustest tulenevad nõuded, mis on jäetud kriisilahendusmenetluses olevasse krediidiasutusse või investeerimisühingusse, olema piiratud üleantud summa ja direktiiviga 2014/49/EL sätestatud tagatud summa vahega. Juhul kui üleantud hoiuste summa on tagatud summast suurem, ei tohiks hoiustajal olla õigust esitada hoiuste tagamise skeemi vastu nõuet seoses hoiusega, mis jäi kriisilahendusmenetluses krediidiasutusse või investeerimisühingusse.

(113)

Käesolevas direktiivis sätestatud rahastute Euroopa süsteemi loomine peaks tagama liikmesriikides kriisilahenduse tarvis käsutada olevate rahaliste vahendite kasutamise koordineerimise.

(114)

Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada mõistete „kriitilised funktsioonid” ja „põhiäriliinid” määratlemise kriteeriumid käesoleva direktiivi kohaldamiseks; asjaolud, mille esinemisel on vaja välistada kohustused allahindamise või konverteerimise nõuetest; kokkuleppeliigid, mille puhul liikmesriigid tagavad osalise üleandmise või lepingutingimuste muutmise või tühistamise korral asjakohase kaitse; viis, kuidas krediiditasutuste ja investeerimisühingute osamakseid kriisilahendusrahastusse kohandada proportsionaalselt nende riskiprofiiliga; registreerimise, arvestusalased, aruandluse ja muud kohustused, tagamaks et ex ante osamaksed tasutakse täielikult; ning asjaolud, mille esinemisel võib krediidiasutuse või investeerimisühingu ajutiselt vabastada ex post osamaksete tasumisest. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(119)

On asjakohane, et käesolevas direktiivis sätestatud juhtudel peaks Euroopa Pangandusjärelevalve edendama riiklike asutuste tavade lähendamist suuniste abil vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 16. Valdkondades, millele regulatiivsed või rakenduslikud tehnilised standardid ei laiene, võib Euroopa Pangandusjärelevalve anda omal algatusel välja suuniseid ja soovitusi liidu õiguse kohaldamise kohta.

(116)

Euroopa Parlamendil ja nõukogul peaks olema delegeeritud õigusakti suhtes vastuväidete esitamiseks aega kolm kuud alates selle teatavakstegemisest. Euroopa Parlamendil ja nõukogul peaks olema võimalik teavitada teisi institutsioone oma kavatsusest vastuväiteid mitte esitada.

(117)

Finantsteenuste tehnilised standardid peaksid hõlbustama järjepidevat ühtlustamist ning hoiustajate, investorite ja tarbijate asjakohast kaitset kogu liidus. Kuna Euroopa Pangandusjärelevalvel on põhjalikud eriteadmised, oleks tõhus ja asjakohane teha talle käesolevas direktiivis sätestatud juhtudel ülesandeks töötada välja regulatiivsete ja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, mille puhul ei ole vaja teha poliitikavalikuid, ja esitada need komisjonile.

(118)

Komisjon peaks võtma Euroopa Pangandusjärelevalve poolt välja töötatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud vastu ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaste delegeeritud õigusaktidega ning kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14. Komisjon peaks käesolevas direktiivis sätestatud juhtudel vastu võtma Euroopa Pangandusjärelevalve poolt välja töötatud rakenduslike tehniliste standardite eelnõud rakendusaktidega kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 291 ning määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

(119)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/24/EÜ (15) on sätestatud selliste otsuste vastastikune tunnustamine ja täitmise tagamine kõigis liikmesriikides, mis on seotud selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute reorganiseerimise ja likvideerimisega, kellel on filiaalid muudes liikmesriikides kui need, kus neil on peakorterid. Kõnealuse direktiiviga on tagatud, et krediidiasutuse ja investeerimisühingu vara ja kohustustega, hoolimata sellest, millises riigis need asuvad, tegeldakse päritoluliikmesriigis ühtses menetluses ning et vastuvõtva liikmesriigi võlausaldajaid koheldakse samamoodi kui päritoluliikmesriigi võlausaldajaid. Tulemusliku kriisilahenduse saavutamiseks tuleks direktiivi 2001/24/EÜ kohaldada juhul, kui kriisilahenduse vahendeid kasutatakse nii krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kui ka muude ettevõtjate suhtes, kellele laieneb kriisilahendusmenetlus. Seepärast tuleks direktiivi 2001/24/EÜ vastavalt muuta.

(120)

Liidu äriühinguõiguse direktiivid sisaldavad kohustuslikke eeskirju selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute aktsionäride ja võlausaldajate kaitseks, kes kuuluvad kõnealuste direktiivide reguleerimisalasse. Olukorras, kus kriisilahendusasutused peavad kiiresti tegutsema, võivad need eeskirjad takistada tõhusat meetmete võtmist ning kriisilahenduse vahendite ja õiguste kasutamist kriisilahendusasutuste poolt, mistõttu käesolevasse direktiivi tuleks lisada asjakohased erandid. Selleks et tagada sidusrühmadele maksimaalne õiguskindlus, peaksid erandid olema selged ja neid tuleks piiritleda kitsalt; samuti tuleks neid kasutada üksnes avalikus huvis ja juhul, kui kriisilahendusmenetluse käivitavad tingimused on täidetud. Kriisilahenduse vahendite kasutamise eelduseks on kriisilahenduse eesmärkidele ja käesolevas direktiivis sätestatud kriisilahenduse eelduseks olevatele tingimustele vastamine.

(121)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/30/EL (16) sisaldab eeskirju aktsionäride õiguse kohta otsustada kapitali suurendamise ja vähendamise üle, eeskirju nende õiguse kohta osaleda uues aktsiaemissioonis sularaha eest, võlausaldajate kaitse kohta kapitali vähendamise korral ning aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumise kohta kapitali olulise kaotuse korral. Need eeskirjad võivad takistada kriisilahendusasutuste kiiret tegutsemist ning neist tuleks sätestada asjakohased erandid.

(122)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/35/EL (17) on sätestatud eeskirjad muu hulgas ühinemise heakskiitmise kohta iga ühineva äriühingu üldkoosoleku poolt, nõuete kohta seoses ühinemislepingu, juhtkonna aruande ja eksperdi aruandega ning eeskirjad võlausaldajate kaitse kohta. Nõukogu direktiiv 82/891/EMÜ (18) sisaldab sarnaseid eeskirju aktsiaseltside jagunemise kohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2005/56/EÜ (19) on sätestatud vastavad eeskirjad seoses piiratud vastutusega äriühingute piiriülese ühinemisega. Selleks et kriisilahendusasutused saaksid kiiresti tegutseda, tuleks kehtestada asjakohased erandid kõnealustest direktiividest.

(123)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/25/EÜ (20) sisaldab kohustust algatada kohustuslik ülevõtupakkumine kõigile äriühingu aktsiatele õiglase hinna eest, nagu on määratletud kõnealuses direktiivis, juhul kui aktsionär omandab otse või kaudselt, üksi või koos teistega teatava protsendi selle äriühingu aktsiatest, mis annab talle selle üle kontrolli, nagu on määratletud siseriikliku õigusega. Kohustusliku ülevõtupakkumise reegli eesmärk on kaitsta vähemusaktsionäre juhul, kui kontrollpaki omanik muutub. Samas võib sellise kuluka kohustuse väljavaade heidutada potentsiaalseid investoreid, kes võiksid mõjutatud krediidiasutusse või investeerimisühingusse raha paigutada, muutes seeläbi kriisilahendusasutustel kõigi nende kriisilahendusõiguste kasutamise keeruliseks. Tuleks sätestada asjakohased erandid kohustusliku pakkumise reeglist sel määral, kui see on vajalik kriisilahendusõiguste kasutamiseks, samas kui pärast kriisilahenduse etapi lõppu tuleks kohustusliku pakkumise reeglit kohaldada iga aktsionäri suhtes, kes omandab asjaomases krediidiasutuses või investeerimisühingus aktsiate kontrollpaki.

(124)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2007/36/EÜ (21) on sätestatud aktsionäride menetluslikud õigused seoses aktsionäride üldkoosolekutega. Direktiivis 2007/36/EÜ on muu hulgas sätestatud minimaalne üldkoosolekute kokkukutsumisest etteteatamise aeg ning üldkoosoleku kokkukutsumise teate sisu. Need eeskirjad võivad takistada kriisilahendusasutuste kiiret tegutsemist ning seega tuleks sätestada asjakohased erandid sellest direktiivist. Enne kriisilahendust võib tekkida vajadus kiiresti suurendada kapitali, juhul kui krediidiasutus või investeerimisühing ei täida või tõenäoliselt ei täida määruse (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36/EL nõudeid ning kapitali suurendamine võiks arvatavalt taastada tema rahuldava finantsseisundi ja hoida ära olukorra, kus kriisilahenduse läve tingimused saavad täidetud. Selliseks olukorraks tuleks võimaldada kutsuda üldkoosolek kokku lühikese etteteatamisajaga. Siiski peaks aktsionäridele jääma õigus otsustada kapitali suurendamise ja lühema etteteatamisajaga üldkoosolekute kokkukutsumise üle. Sellise korra kehtestamiseks tuleks sätestada asjakohased erandid direktiivist 2007/36/EÜ.

(125)

Selleks et tagada kriisilahendusasutuste esindatus määrusega (EL) nr 1092/2010, määrusega (EL) nr 1093/2010, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 (22) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 (23) loodud Euroopa finantsjärelevalve süsteemis ning selleks et Euroopa Pangandusjärelevalvel oleks vajalik pädevus käesoleva direktiiviga sätestatud ülesannete täitmiseks, tuleks määrust (EL) nr 1093/2010 muuta, et kaasata käesolevas direktiivis kindlaks määratud riiklikud kriisilahendusasutused kõnealuse määrusega kehtestatud pädevate asutuste määratlusse. Selline kriisilahendusasutuste ja pädevate asutuste võrdsustamine vastavalt määrusele (EL) nr 1093/2010 on kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 25 kohaselt Euroopa Pangandusjärelevalvele omistatud ülesannetega aidata kaasa finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade koostamisele ja koordineerimisele ja osaleda selles aktiivselt ning hõlbustada maksejõuetute krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahendust, eelkõige piiriüleste konsolideerimisgruppide puhul.

(126)

Et tagada krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt käesolevast direktiivist tulenevate nõuete täitmine ning tagada, et neile saab osaks sarnane kohtlemine kogu liidus, tuleks liikmesriikidelt nõuda, et nad kehtestaksid halduskaristused ja muud haldusmeetmed, mis on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, nendele isikutele, kes tegelikult kontrollivad krediidiasutuste ja investeerimisühingute majandustegevust ja nende juhtorganit. Seepärast peaksid liikmesriikide kehtestatud halduskaristused ja muud haldusmeetmed vastama teatavatele olulistele nõuetele seoses adressaatide, karistuse või muu haldusmeetme kohaldamisel arvessevõetavate kriteeriumide, karistuste või muude haldusmeetmete avalikustamise, peamiste karistusõiguste ja rahaliste haldustrahvide suurusega. Euroopa Pangandusjärelevalve peaks rangeid ametisaladuse hoidmise nõudeid järgides pidama keskandmebaasi kõigi halduskaristuste kohta ning kaebustealase teabe kohta, mille talle teatavad pädevad asutused ja kriisilahendusasutused.

(127)

Käesolev direktiiv osutab nii halduskaristustele kui ka muudele haldusmeetmetele, et katta kõik meetmed, mida kohaldatakse õigusrikkumise järel, ning mille eesmärk on edaspidi ennetada õigusrikkumisi, olgu see siis siseriikliku õiguse kohaselt karistus või muu haldusmeede.

(128)

Kuigi miski ei takista liikmesriikidel kehtestada eeskirju nii halduskaristuste kui ka kriminaalkaristuste kohta sama õigusrikkumise eest, ei tohiks liikmesriikidelt nõuda eeskirjade kehtestamist selliste käesoleva direktiivi rikkumiste suhtes kohaldatavate halduskaristuste kohta, mille suhtes on kohaldatav siseriiklik kriminaalõigus. Liikmesriikidel ei ole siseriikliku õiguse kohaselt kohustust kehtestada sama õigusrikkumise suhtes nii haldus- kui ka kriminaalkaristust, kuid nad võivad seda teha, kui siseriiklik õigus seda lubab. Kriminaalkaristuste kohaldamine halduskaristuste või muude haldusmeetmete asemel käesoleva direktiivi rikkumiste puhul ei peaks aga vähendama ega muul viisil mõjutama kriisilahendusasutuste ja pädevate asutuste võimet teha koostööd teiste liikmesriikide kriisilahendusasutuste ja pädevate asutustega, omada juurdepääsu teabele ja vahetada nendega õigeaegselt teavet käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil, sealhulgas pärast asjaomase õigusrikkumise suhtes kriminaalmenetluse alustamist pädevate õigusasutuste poolt.

(129)

Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta (24) kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevatele teadetele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(130)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja eelkõige hartas tunnustatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid, eelkõige õigust omandile, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning õigust kaitsele.

(131)

Kuna liikmesriigid ei suuda käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt ühtlustada krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse materiaal- ja menetlusõiguse norme, piisavalt saavutada, küll aga on seda krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse tagajärgede tõttu parem saavutada liidu tasandil tervikuna, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(132)

Tehes otsuseid või võttes meetmeid käesoleva direktiivi alusel, peaksid pädevad asutused ja kriisilahendusasutused alati võtma nõuetekohaselt arvesse oma otsuste ja meetmete mõju teiste liikmesriikide finantsstabiilsusele ja majanduslikule olukorrale ning peaksid kaaluma iga tütarettevõtja või filiaali olulisust selle asutamise liikmesriigi finantssektori ja majanduse jaoks, isegi juhul, kui asjaomane tütarettevõtja või filiaal on konsolideerimisgrupi jaoks vähem oluline.

(133)

Komisjon vaatab läbi käesoleva direktiivi üldise kohaldamise ning kaalub eelkõige, pidades silmas korda, mis on võetud kasutusele mis tahes liidu õigusaktiga, millega luuakse rohkem kui ühte liikmesriiki hõlmav kriisilahenduskord, Euroopa Pangandusjärelevalve õiguste kasutamist käesoleva direktiivi alusel seoses vahendajarolli võtmisega korras osaleva liikmesriigi kriisilahendusasutuse ja selles mitteosaleva liikmesriigi kriisilahendusasutuse vahel,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I   JAOTIS

REGULEERIMISALA, MÕISTED JA AMETIASUTUSED

Artikkel 1

Reguleerimisese ja -ala

1.   Käesoleva direktiiviga kehtestatakse finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse normid ja menetlused järgmiste ettevõtjate puhul:

a)

liidus asutatud krediidiasutused ja investeerimisühingud;

b)

liidus asutatud finantseerimisasutused, kui finantseerimisasutus on krediidiasutuse või investeerimisühingu tütarettevõtja või punktides c või d osutatud äriühingu tütarettevõtja ning kuulub emaettevõtja konsolideeritud järelevalve alla vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklitele 6 kuni 17;

c)

liidus asutatud finantsvaldusettevõtjad, segafinantsvaldusettevõtjad ja segavaldusettevõtjad;

d)

liikmesriigis emaettevõtjana tegutsevad finantsvaldusettevõtjad, liidus emaettevõtjana tegutsevad finantsvaldusettevõtjad, liikmesriigis emaettevõtjana tegutsevad segafinantsvaldusettevõtjad, liidus emaettevõtjana tegutsevad segafinantsvaldusettevõtjad;

e)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute filiaalid, mis on rajatud väljaspool liitu vastavalt käesolevas direktiivis sätestatud eritingimustele.

Käesoleva direktiivi alusel nõuete kehtestamisel ja kohaldamisel ning nende käsutuses olevate eri vahendite kasutamisel seoses esimeses lõigus osutatud ettevõtjaga, ning arvestades erisätetega, võtavad kriisilahendusasutused ja pädevad asutused arvesse ettevõtja majandustegevuse iseloomu, aktsionäride struktuuri, õiguslikku vormi, riskiprofiili, suurust ja õiguslikku staatust, tema seotust teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute või finantssüsteemiga üldiselt, tema tegevuse ulatust ja keerukust, kuulumist krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi, mis vastab määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõike 7 nõuetele, või muusse kooperatiivse vastastikuse solidaarsuse süsteemi, millele on osutatud kõnealuse määruse artikli 113 lõikes 6, ning seda, kas ta teostab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 2 määratletud investeerimisteenuseid või -tegevusi.

2.   Liikmesriigid võivad võtta vastu käesolevas direktiivis ja käesoleva direktiivi põhjal vastu võetud delegeeritud õigusaktides ning rakendusaktides sätestatud eeskirjadest rangemad või neid täiendavad eeskirjad ja neid kohaldada, kui need on üldkohaldatavad ega lähe vastuollu käesoleva direktiiviga ega selle põhjal vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega.

Artikkel 2

Mõisted

1.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   „kriisilahendus”– kriisilahenduse vahendi või artikli 37 lõikes 9 osutatud vahendi kasutamine artikli 31 lõikes 2 osutatud ühe või enama kriisilahenduse eesmärgi saavutamiseks;

2)   „krediidiasutus”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus, välja arvatud direktiivi 2013/36/EL artikli 2 lõikes 5 osutatud ettevõtjad;

3)   „investeerimisühing”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 2 määratletud investeerimisühing, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2013/36/EL artikli 28 lõikes 2 sätestatud algkapitali nõuet;

4)   „finantseerimisasutus”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 26 määratletud finantseerimisasutus;

5)   „tütarettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 16 määratletud tütarettevõtja;

6)   „emaettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 15 alapunktis a määratletud emaettevõtja;

7)   „konsolideeritud alus”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 47 määratletud konsolideeritud olukord;

8)   „krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeem”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikes 7 sätestatud nõuetele vastav lepinguline kord;

9)   „finantsvaldusettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 20 määratletud finantsvaldusettevõtja;

10)   „segafinantsvaldusettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 21 määratletud segafinantsvaldusettevõtja;

11)   „segavaldusettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 22 määratletud segavaldusettevõtja;

12)   „liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 30 määratletud liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja;

13)   „liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 31 määratletud ELis emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja;

14)   „liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 32 määratletud liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja;

15)   „liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 33 määratletud ELis emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja;

16)   „kriisilahenduse eesmärgid”– artikli 31 lõikes 2 osutatud kriisilahenduse eesmärgid;

17)   „filiaal”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 17 määratletud filiaal;

18)   „kriisilahendusasutus”– artikli 3 kohaselt liikmesriigi määratud ametiasutus;

19)   „kriisilahenduse vahend”– artikli 37 lõikes 3 osutatud kriisilahenduse vahend;

20)   „kriisilahendusõigus”– artiklites 63–72 osutatud õigus;

21)   „pädev asutus”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 40 määratletud pädev asutus, k.a Euroopa Keskpank seoses talle nõukogu määrusega (EL) nr 1024/2013 (25) antud eriülesannetega;

22)   „pädev ministeerium”– rahandusministeerium või muu riigi tasandil vastavalt riiklikule pädevuste jaotusele majandus-, finants- ja eelarveküsimuste eest vastutav liikmesriigi ministeerium, mis on määratud kooskõlas artikli 3 lõikega 5;

23)   „krediidiasutus või investeerimisühing”– krediidiasutus või investeerimisühing;

24)   „juhtorgan”– direktiivi 2013/36/EL artikli 3 lõike 1 punktis 7 määratletud juhtorgan;

25)   „kõrgem juhtkond”– direktiivi 2013/36/EL artikli 3 lõike 1 punktis 9 määratletud kõrgem juhtkond;

26)   „konsolideerimisgrupp”– emaettevõtja koos selle tütarettevõtjatega;

27)   „piiriülene konsolideerimisgrupp”– konsolideerimisgrupp, mille ettevõtjad on asutatud rohkem kui ühes liikmesriigis;

28)   „erakorraline avaliku sektori finantstoetus”– riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses või mis tahes muu riigiülesel tasandil osutatav avaliku sektori finantstoetus, mis oleks riigiabi, kui seda osutataks riigi tasandil, mida antakse sellise krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktides b, c või d osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupi, millesse selline krediidiasutus või investeerimisühing või ettevõtja kuulub, jätkusuutlikkuse, likviidsuse või maksevõimelisuse säilitamiseks või taastamiseks;

29)   „erakorraline likviidsusabi”– keskpanga raha või mis tahes muu sellise abi, mis võib kaasa tuua keskpanga rahaliste vahendite suurenemise, eraldamine keskpanga poolt maksevõimelisele finantseerimisasutusele või maksevõimeliste finantseerimisasutuste konsolideerimisgrupile, kellel on ajutised likviidsusprobleemid, ilma et selline tehing oleks osa rahapoliitikast;

30)   „süsteemne kriis”– finantssüsteemi häire, millel võivad olla tõsised negatiivsed tagajärjed siseturule ja reaalmajandusele. Kõik finantsvahendajate, -turgude ja -infrastruktuuri liigid võivad olla teataval määral süsteemselt tähtsad;

31)   „konsolideerimisgrupi ettevõtja”– juriidiline isik, mis kuulub konsolideerimisgruppi;

32)   „finantsseisundi taastamise kava”– artikli 5 kohaselt krediidiasutuse või investeerimisühingu koostatav ja hallatav finantsseisundi taastamise kava;

33)   „konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava”– artikli 7 kohaselt koostatav ja hallatav konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava;

34)   „oluline filiaal”– filiaal, mida võiks vastuvõtvas liikmesriigis pidada oluliseks vastavalt direktiivi 2013/36/EL artikli 51 lõikele 1;

35)   „kriitilised funktsioonid”– tegevus, teenused või tegevused, mille seiskumine toob ühes või enamas liikmesriigis tõenäoliselt kaasa reaalmajanduse jaoks oluliste teenuste katkemise või häirib tõenäoliselt finantsstabiilsust krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi suuruse, turuosa, välise ja sisemise seotuse, keerukuse või piiriülese tegevuse tõttu, pidades eelkõige silmas kõnealuste tegevuste, teenuste või tegevuste asendatavust;

36)   „põhiäriliinid”– äriliinid ja sellega seonduvad teenused, mis on krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi, kuhu krediidiasutus või investeerimisühing kuulub, tulude, kasumi või frantsiisiväärtuse olulisteks allikateks;

37)   „konsolideeritud järelevalvet teostav asutus”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 41 määratletud konsolideeritud järelevalvet teostav asutus;

38)   „omavahendid”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 118 määratletud omavahendid;

39)   „kriisilahenduse eeltingimused”– artikli 32 lõikes 1 osutatud tingimused;

40)   „kriisilahenduse meede”– otsus alustada krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes artikli 32 või 33 kohaselt kriisilahendusmenetlust, kriisilahenduse vahendi rakendamist või ühe või enama kriisilahendusõiguse kasutamist;

41)   „kriisilahenduse kava”– krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks artikli 10 kohaselt koostatud kriisilahenduse kava;

42)   „konsolideerimisgrupi kriisilahendus”– üks järgmisest kahest tegevusest:

a)

kriisilahenduse meetme võtmine emaettevõtja või konsolideeritud järelevalve all oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu tasandil või

b)

kriisilahenduse vahendite rakendamise koordineerimine ja kriisilahendusõiguste kasutamine kriisilahendusasutuse poolt konsolideerimisgrupi ettevõtjate suhtes, mis vastavad kriisilahenduse eeltingimustele;

43)   „konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava”– vastavalt artiklitele 12 ja 13 koostatud kava konsolideerimisgrupi kriisilahenduseks;

44)   „konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus”– kriisilahendusasutus liikmesriigis, kus asub konsolideeritud järelevalvet teostav asutus;

45)   „konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeem”– konsolideerimisgrupi kriisilahenduse eesmärgil artikli 91 kohaselt koostatud kava;

46)   „kriisilahenduse kolleegium”– vastavalt artiklile 88 loodud kolleegium, mis täidab artikli 88 lõikes 1 osutatud ülesandeid;

47)   „tavaline maksejõuetusmenetlus”– maksejõuetusmenetlus võlgniku kõigi võlakohustuste suhtes, mille käigus võlgnik kaotab täielikult või osaliselt oma vara käsutamise õiguse, ja likvideerija või halduri määramist ning mida tavaliselt rakendatakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes vastavalt siseriiklikule õigusele, mis on kehtestatud konkreetselt nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes või on üldiselt kohaldatav mis tahes juriidilise või füüsilise isiku suhtes;

48)   „võlainstrumendid”– artikli 63 lõike 1 punktide g ja j tähenduses võlakirjad ja muud liiki võõrandatavad võlainstrumendid, instrumendid, mille alusel tekib võlg või tunnustatakse võla olemasolu, ning instrumendid, mis annavad õiguse võlainstrumentide omandamiseks;

49)   „liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 28 määratletud liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing;

50)   „liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 29 määratletud ELis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing;

51)   „omavahendite nõuded”– määruse (EL) nr 575/2013 artiklites 92–98 sätestatud nõuded;

52)   „järelevalvekolleegium”– direktiivi 2013/36/EL artikli 116 kohaselt moodustatud järelevalvekolleegium;

53)   „liidu riigiabi raamistik”– ELi toimimise lepingu artiklitega 107, 108 ja 109 kehtestatud ning ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 4 või artikli 109 alusel vastu võetud määrustega ja kõigi muude liidu aktidega, sealhulgas suuniste, teatiste ja teadetega loodud raamistik;

54)   „likvideerimine”– krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara realiseerimine;

55)   „vara eraldamise vahend”– moodus, mida kriisilahendusasutus kasutab, et anda kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, nõuded või kohustused üle vara valitsemise ettevõtjale vastavalt artiklile 42;

56)   „vara valitsemise ettevõtja”– juriidiline isik, mis vastab artikli 42 lõikes 2 sätestatud nõuetele;

57)   „kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahend”– moodus, mida kriisilahendusasutus kasutab allahindamise ja konverteerimise õiguse kasutamiseks kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste suhtes vastavalt artiklile 43;

58)   „ettevõtte võõrandamise vahend”– moodus, mida kriisilahendusasutus kasutab kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt emiteeritud aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide või kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, nõuete või kohustuste üleandmiseks omandajale, kes ei ole sildasutus, vastavalt artiklile 38;

59)   „sildasutus”– juriidiline isik, mis vastab artikli 40 lõikes 2 sätestatud nõuetele;

60)   „sildasutuse vahend”– moodus, mida kasutatakse kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt emiteeritud aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide või kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, nõuete või kohustuste üleandmiseks sildasutusele vastavalt artiklile 40;

61)   „omandiõiguse instrumendid”– aktsiad, osad, muud omandiõigust tõendavad instrumendid või instrumendid, mis on konverteeritavad aktsiateks, osadeks või muudeks omandiõiguse instrumentideks või annavad õiguse omandada aktsiaid, osi või muid omandiõiguse instrumente, ning instrumendid, mis väljendavad osalust aktsiates, osades või muudes omandiõiguse instrumentides;

62)   „aktsionärid”– aktsionärid, osanikud või muude omandiõiguse instrumentide omajad;

63)   „üleandmise õigus”– artikli 63 lõike 1 punktis c või d sätestatud õigus anda aktsiad, muud omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, vara, nõuded või kohustused või nende mis tahes kombinatsioon üle kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult saajale;

64)   „keskne vastaspool”– määruse (EL) nr 648/2012 artikli 2 lõikes 1 määratletud keskne vastaspool;

65)   „tuletisinstrument”– määruse (EL) nr 648/2012 artikli 2 lõikes 5 määratletud tuletisinstrument;

66)   „allahindamise ja konverteerimise õigus”– artikli 59 lõikes 2 ja artikli 63 lõike 1 punktides e–i sätestatud õigused;

67)   „tagatud kohustus”– kohustus, mille puhul võlausaldaja õigus tagasimaksele või muud liiki tulemusele on tagatud võlakohustuse, pandi või pandiõiguse või tagatiskokkuleppega, sealhulgas kohustused, mis tulenevad repotehingutest ja muudest omandiõiguse üleminekul põhinevatest tagatiskokkulepetest;

68)   „esimese taseme põhiomavahendite instrumendid”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 28 lõigetes 1–4, artikli 29 lõigetes 1–5 või artikli 31 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavad kapitaliinstrumendid;

69)   „täiendavad esimese taseme omavahendite instrumendid”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavad kapitaliinstrumendid;

70)   „kogusumma”– kogusumma, mille võrra on kriisilahendusasutus otsustanud kõlblikke kohustusi artikli 46 lõike 1 kohaselt alla hinnata või konverteerida;

71)   „kõlblikud kohustused”– krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja kohustused ja kapitaliinstrumendid, mis ei ole esimese taseme põhiomavahendite instrumendid, täiendavad esimese taseme omavahendite instrumendid või teise taseme omavahendite instrumendid ja mis ei ole artikli 44 lõike 2 kohaselt kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendusalast välja jäetud;

72)   „hoiuste tagamise skeem”– direktiivi 2014/49/EL artikli 4 kohaselt liikmesriigis loodud hoiuste tagamise skeem, mis on ametlikult tunnustatud;

73)   „teise taseme omavahendite instrumendid”– määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 63 sätestatud tingimustele vastavad kapitaliinstrumendid või allutatud laenud;

74)   „asjaomased kapitaliinstrumendid”– IV jaotise IV peatüki 5. jao ja IV jaotise V peatüki kohaldamisel täiendavate esimese taseme omavahendite instrumendid ja teise taseme omavahendite instrumendid;

75)   „konverteerimise määr”– tegur, millega määratakse kindlaks aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide arv, milleks teatavat liiki kohustus konverteeritakse, osutades kas kõnealust liiki üksikule instrumendile või võlanõude teatavale väärtusühikule;

76)   „mõjutatud võlausaldaja”– võlausaldaja, kelle nõudeõigus on seotud kohustusega, mida kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kasutamise kohaseid allahindamise või konverteerimise õigust kasutades vähendatakse või konverteeritakse aktsiateks või muudeks omandiõiguse instrumentideks;

77)   „mõjutatud omaja”– omandiõiguse instrumentide omaja, kelle omandiõiguse instrumendid tunnistatakse kehtetuks artikli 63 lõike 1 punktis h osutatud õiguse alusel;

78)   „asjaomane ametiasutus”– artikli 61 kohaselt kindlaks tehtud liikmesriigi asutus, kes siseriikliku õiguse alusel vastutab artikli 59 lõikes 3 osutatud otsuste eest;

79)   „asjaomane emaettevõtja”– liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing või liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing või finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või segavaldusettevõtja või liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja või liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja, mille suhtes rakendatakse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit;

80)   „saaja”– üksus, millele kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühingu annab üle aktsiad, muud omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, vara, õigused või kohustused või nende mis tahes kombinatsiooni;

81)   „tööpäev”– päev, mis ei ole laupäev, pühapäev ega asjaomases liikmesriigis riigipüha;

82)   „lõpetamisõigus”– õigus leping üles öelda, õigus nõuda kohustuste täitmise kiirendamist või lõpuleviimist või nende mahakandmist või tasaarvestamist, või netokohustuse väljatoomist või mis tahes sarnane säte, mis näeb ette lepingupoole kohustuse edasilükkamise, muutmise või kustutamise, või säte, mis takistab tekkimast sellist lepingust tulenevat kohustust, mis muul juhul tekiks;

83)   „kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing”– krediidiasutus, investeerimisühing, finantseerimisasutus, finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, segavaldusettevõtja, liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja, liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja, liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja, mille suhtes võetakse kriisilahenduse meede;

84)   „liidu tütarettevõtja”– krediidiasutus või investeerimisühing, mis on asutatud liikmesriigis ning mis on kolmanda riigi krediidiasutuse või investeerimisühingu või kolmanda riigi emaettevõtja tütarettevõtja;

85)   „liidus tegutsev emaettevõtja”– liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing, liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja;

86)   „kolmanda riigi krediidiasutus või investeerimisühing”– ettevõtja, mille peakontor on asutatud kolmandas riigis ning mis juhul, kui see oleks asutatud liidus, kuuluks krediidiasutuse või investeerimisühingu määratluse alla;

87)   „kolmanda riigi emaettevõtja”– kolmandas riigis asutatud emaettevõtja, emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja;

88)   „kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus”– kolmanda riigi seaduste kohane meede kolmanda riigi krediidiasutuse või investeerimisühingu või kolmanda riigi emaettevõtja maksejõuetuse haldamiseks, mis on eesmärkide ja eeldatavate tulemuste poolest võrreldav käesoleva direktiivi kohaste kriisilahenduse meetmetega;

89)   „liidu filiaal”– kolmanda riigi krediidiasutuse või investeerimisühingu filiaal, mis asub liikmesriigis;

90)   „asjaomane kolmanda riigi asutus”– kolmanda riigi asutus, mis vastutab ülesannete täitmise eest, mis on võrreldavad kriisilahendusasutuste või pädevate asutuste ülesannetega vastavalt käesolevale direktiivile;

91)   „konsolideerimisgrupi rahastu”– selle liikmesriigi rahastu või rahastud, kus asub konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus;

92)   „kompensatsioonitehing”– kahe samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja vaheline tehing, mille eesmärk on ühe selle konsolideerimisgrupi ettevõtja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud teisest tehingust tekkinud riski osaline või täielik ülekandmine;

93)   „konsolideerimisgrupisisene garantii”– leping, millega üks konsolideerimisgrupi ettevõtja tagab sama konsolideerimisgrupi teise ettevõtja kohustusi kolmanda isiku ees;

94)   „tagatud hoiused”– direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punktis 5 määratletud tagatud hoiused;

95)   „kõlblikud hoiused”– direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punktis 4 määratletud kõlblikud hoiused;

96)   „pandikiri”– Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (26) artikli 52 lõikes 4 osutatud instrument;

97)   „omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe”– Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis b määratletud omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe (27);

98)   „tasaarvestuskokkulepe (netting)”– kokkulepe, mille puhul mitu nõuet või kohustust saab konverteerida üheks netonõudeks, sealhulgas lõpetamisel toimuv tasaarvestus, mille puhul (mis tahes viisil määratletud) täitmist tingiva juhtumi toimumisel poolte kohustusi kiirendatakse, nii et need kuuluvad kohesele täitmisele, või need lõpetatakse, ning kummalgi juhul konverteeritakse kohustused üheks netonõudeks või asendatakse ühe netonõudega; mõiste hõlmab lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitlevaid sätteid, nagu on määratletud direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti n alapunktis i, ja tasaarvestust, nagu on määratletud direktiivi 98/26/EÜ artikli 2 punktis k;

99)   „tasaarvestuskokkulepe (set-off)”– kokkulepe, mille puhul kaks või enam nõuet või kohustust kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu ja vastaspoole vahel võib teineteisega tasaarvestada;

100)   „finantslepingud”– mõiste hõlmab järgmisi lepinguid ja kokkuleppeid:

a)

väärtpaberitega seotud lepingud, sealhulgas:

i)

lepingud väärtpaberi, väärtpaberite rühma või indeksi ostmiseks, võõrandamiseks või laenamiseks;

ii)

väärtpaberioptsioonid või väärtpaberite rühma või indeksi optsioonid;

iii)

repotehingud või pöördrepotehingud seoses mis tahes sellise väärtpaberi, rühma või indeksiga;

b)

kaubalepingud, sealhulgas:

i)

lepingud kauba või kaupade rühma või indeksi ostmiseks, võõrandamiseks või laenamiseks selle hilisema üleandmisega;

ii)

kaubaoptsioonid või kaupade rühma või indeksi optsioonid;

iii)

repotehingud või pöördrepotehingud seoses mis tahes sellise kauba, kaupade rühma või indeksiga;

c)

futuurlepingud ja forvardlepingud, sealhulgas lepingud (välja arvatud kaubalepingud) kauba või muud liiki vara, teenuse, õiguse või osaluse omandamiseks, võõrandamiseks või üleandmiseks kindlaksmääratud hinnaga hilisemal kuupäeval;

d)

vahetuslepingud, sealhulgas:

i)

vahetuslepingud ja optsioonid, mis on seotud intressimääradega, hetke- või muude valuutakursilepingutega, valuutaga, aktsiaindeksi või aktsiaga, võlakirjaindeksi või võlainstrumendiga, kaubaindeksite ja kaupadega, ilmaga, heitkoguste või inflatsiooniga;

ii)

kogutulu vahetustehingud, krediidiriski marginaali või krediidiriski vahetustehingud;

iii)

mis tahes lepingud või tehingud, mis on sarnased alapunktis i või ii osutatud lepinguga, mille suhtes toimub korduv kauplemine vahetuslepingute või tuletisinstrumentide turul;

e)

pankadevahelised laenulepingud, mille puhul laenutähtaeg on kolm kuud või vähem;

f)

punktides a–e osutatud lepingute või kokkulepete raamlepingud;

101)   „kriisiennetusmeede”– finantsseisundi taastatavust pärssivate puuduste või takistuste otsese kõrvaldamise õiguste kasutamine artikli 6 lõike 6 alusel, kriisilahenduskõlblikkust pärssivate takistustega tegelemise või nende kõrvaldamise õiguste kasutamine artiklite 17 või 18 alusel, varase sekkumise meetme võtmine artikli 27 alusel, ajutise halduri nimetamine artikli 29 alusel või allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamine artikli 59 alusel;

102)   „kriisiohjemeede”– kriisilahenduse meede või erihalduri nimetamine vastavalt artiklile 35 või muu isiku nimetamine vastavalt artikli 51 lõikele 2 või artikli 72 lõikele 1;

103)   „taastumissuutlikkus”– krediidiasutuse või investeerimisühingu suutlikkus taastada oma finantsseisund pärast selle olulist halvenemist;

104)   „hoiustaja”– direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punktis 6 määratletud hoiustaja;

105)   „investor”– investor Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/9/EÜ (28) artikli 1 punkti 4 tähenduses;

106)   „makrotasandi usaldatavusjärelevalvet teostav määratud riiklik asutus”– asutus, mille ülesanne on teostada makrotasandi poliitikat, millele on osutatud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu riiklike asutuste makrotasandi pädevusi käsitleva 22. detsembri 2011. aasta soovituse ESRB/2011/3 soovituses B1;

107)   „mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad”– mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, nagu on määratletud seoses komisjoni soovituse 2003/361/EÜ lisa artikli 2 lõikes 1 osutatud aastakäibe kriteeriumiga (29);

108)   „reguleeritud turg”– direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punktis 21 määratletud reguleeritud turg.

2.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada esimese lõigu punktis 35 esitatud mõiste „kriitilised funktsioonid” puhul nimetatud tegevuse, teenuste ja funktsioonide ning esimese lõigu punktis 36 esitatud mõiste „põhiäriliinid” puhul nimetatud äriliinide ja nendega seonduvate teenuste kindlaks määramise kriteeriume.

Artikkel 3

Kriisilahendusasutuste määramine

1.   Iga liikmesriik määrab ühe või erandkorras mitu kriisilahendusasutust, millel on õigus rakendada kriisilahenduse vahendeid ja kasutada kriisilahendusõigusi.

2.   Kriisilahendusasutus on riiklik haldusasutus või asutused, millele on antud avaliku halduse pädevus.

3.   Kriisilahendusasutusteks võivad olla liikmesriigi keskpank, pädev ministeerium või muu riiklik haldusasutus või asutus, millele on antud avaliku halduse pädevus. Liikmesriigid võivad erandkorras sätestada, et kriisilahendusasutuseks võivad olla pädevad järelevalveasutused määruse (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36/EL tähenduses. Kehtestada tuleb piisav struktuurne kord, et tagada tegevuse sõltumatus ja vältida määruse (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36/EL kohaste järelevalvefunktsioonide või asjaomase ametiasutuse muude funktsioonide ning käesoleva direktiivi kohaste kriisilahendusasutuse funktsioonide vahelisi huvide konflikte, piiramata lõikes 4 nõutavat teabe vahetamise ja koostöö kohustust. Eelkõige tagavad liikmesriigid, et pädevates asutustes, riikide keskpankades, pädevates ministeeriumides või muudes ametiasutustes oleksid asjaomase ametiasutuse kriisilahendusfunktsioon ja järelevalvefunktsioon või muud funktsioonid üksteisest tegevuslikult sõltumatud.

Käesoleva direktiivi kohaste kriisilahendusasutuse funktsioonide täitmisega tegelevad töötajad peavad olema struktuurselt eraldatud määruse (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36/EL kohaste ülesannete täitmise või asjaomase ametiasutuse muude funktsioonide täitmisega tegelevatest töötajatest ja neil peab olema eraldi aruandlusahel.

Käesoleva lõike kohaldamiseks võtab liikmesriik või kriisilahendusasutus vastu ja avalikustab kõik vajalikud asjaomased sise-eeskirjad, sealhulgas ametisaladuse hoidmise eeskirjad ja eri funktsioonide vahelise teabevahetuse eeskirjad.

4.   Liikmesriigid nõuavad, et järelevalve- ja kriisilahendusfunktsioone täitvad ametiasutused ja ametiasutuste nimel kõnealuseid funktsioone täitvad isikud teeksid kriisilahenduse otsuste ettevalmistamisel, kavandamisel ja rakendamisel tihedalt koostööd nii juhul, kui kriisilahendusasutus ja pädev asutus on eraldi üksused, kui ka juhul, kui neid funktsioone täidab üks ja sama üksus.

5.   Iga liikmesriik määrab ühe ministeeriumi, mis vastutab käesoleva direktiivi alusel pädeva ministeeriumi funktsioonide täitmise eest.

6.   Kui liikmesriigi kriisilahendusasutus ei ole pädev ministeerium, teavitab ta pädevat ministeeriumit käesoleva direktiivi kohaselt tehtud otsustest ja, juhul kui siseriiklikus õiguses ei ole teisiti sätestatud, palub enne otsese eelarvemõjuga või süsteemse mõjuga otsuste rakendamist tema heakskiitu.

7.   Pädevate asutuste, kriisilahendusasutuste ja Euroopa Pangandusjärelevalve käesoleva direktiivi kohaselt tehtud otsustes võetakse arvesse otsuse võimalikku mõju kõikides liikmesriikides, kus krediidiasutus või investeerimisühing või konsolideerimisgrupp tegutseb, ja vähendatakse võimalikult palju negatiivset mõju finantsstabiilsusele ning negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju nendes liikmesriikides. Euroopa Pangandusjärelevalve otsuste suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1093/2010 artiklit 38.

8.   Liikmesriigid tagavad, et igal kriisilahendusasutusel oleks olemas kriisilahenduse meetmete võtmiseks vajalikud teadmised, ressursid ja tegevussuutlikkus ning et see oleks võimeline kasutama oma õigusi kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks vajaliku kiiruse ja paindlikkusega.

9.   Euroopa Pangandusjärelevalve arendab koostöös pädevate asutuste ja kriisilahendusasutustega vajalikud teadmised, ressursid ja tegevussuutlikkuse ning seirab lõike 8 rakendamist, muu hulgas korraliste vastastikuste eksperdihinnangute kaudu.

10.   Juhul kui liikmesriik määrab lõike 1 kohaselt kriisilahenduse vahendeid rakendama ja kriisilahendusõigusi kasutama rohkem kui ühe asutuse, esitab ta Euroopa Pangandusjärelevalvele ja komisjonile selle kohta igakülgselt põhjendatud teate ning jaotab funktsioonid ja ülesanded kõnealuste asutuste vahel selgelt, tagab asjakohase nendevahelise kooskõlastamise ning määrab ühe ametiasutuse kontaktasutuseks, kelle kaudu toimub koostöö ja kooskõlastamine teiste liikmesriikide asjaomaste ametiasutustega.

11.   Liikmesriigid teavitavad kriisilahendusasutuseks ja kontaktasutuseks määratud ametiasutusest või -asutustest ning vajaduse korral nende konkreetsetest funktsioonidest ja ülesannetest Euroopa Pangandusjärelevalvet. Euroopa Pangandusjärelevalve avaldab kõnealuste kriisilahendusasutuste ja kontaktasutuste nimekirja.

12.   Ilma et see piiraks artikli 85 kohaldamist, võivad liikmesriigid kooskõlas siseriikliku õigusega piirata kriisilahendusasutuse, pädeva asutuse ja nende asutuste töötajate vastutust nende käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmisest tuleneva tegevuse või tegevusetuse eest.

II   JAOTIS

VALMISTUMINE

I   PEATÜKK

Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamine

1.   jagu

Üldsätted

Artikkel 4

Teatavate asutuste lihtsustatud kohustused

1.   Võttes arvesse mõju, mida krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetus võiks avaldada krediidiasutuse või investeerimisühingu majandustegevuse iseloomu, aktsionäride struktuuri, õigusliku vormi, riskiprofiili, suuruse ja õigusliku staatuse tõttu, krediidiasutuse või investeerimisühingu seotuse tõttu teiste krediidiasutuste või investeerimisühingutega või finantssüsteemiga üldiselt, tema tegevuse ulatuse ja keerukuse tõttu, kuulumise tõttu krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi või muusse määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikes 7 osutatud kooperatiivse vastastikuse solidaarsuse süsteemi ning selle tõttu, et krediidiasutus või investeerimisühing osutab direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike1 punktis 2 määratletud investeerimisteenuseid või viljeleb seal osutatud tegevusi, ning olenevalt sellest, kas krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetus ja sellele järgnev lõpetamine ning likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses avaldaks tõenäoliselt märkimisväärselt ebasoodsat mõju finantsturgudele, muudele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt, tagavad liikmesriigid, et pädevad asutused ja kriisilahendusasutused määravad kindlaks:

a)

artiklitega 5–12 ettenähtud finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade sisu ja üksikasjad;

b)

esimeste finantsseisundi taastamise kavade ja kriisilahenduse kavade koostamise tähtpäeva ning finantsseisundi taastamise kavade ja kriisilahenduse kavade ajakohastamise sageduse, mis võib olla väiksem, kui on sätestatud artikli 5 lõikes 2, artikli 7 lõikes 5, artikli 10 lõikes 6 ja artikli 13 lõikes 3;

c)

krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt nõutava teabe sisu ja üksikasjad vastavalt artikli 5 lõikele 5, artikli 11 lõikele 1 ja artikli 12 lõikele 2 ning lisa A ja B jaole;

d)

artiklis 15 ja 16 ja lisa C jaos sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks nõutavate andmete üksikasjalikkuse taseme.

2.   Pädevad asutused ja vajaduse korral kriisilahendusasutused konsulteerivad enne lõikes 1 osutatud hindamist vajaduse korral makrotasandi usaldatavusjärelevalvet teostava riikliku asutusega.

3.   Liikmesriigid tagavad, et lihtsustatud kohustuste kohaldamise korral võivad pädevad asutused ja vajaduse korral kriisilahendusasutused kehtestada igal ajal täiemahulised, lihtsustamata kohustused.

4.   Liikmesriigid tagavad, et lihtsustatud kohustuste kohaldamine iseenesest ei mõjuta pädeva asutuse ja vajaduse korral kriisilahendusasutuse õigust rakendada kriisiennetusmeedet või kriisiohjemeedet.

5.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised, et täpsustada lõikes 1 osutatud kriteeriumid, mille alusel hinnatakse kõnealuse lõike kohaselt krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse mõju finantsturgudele, muudele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele ning rahastamistingimustele.

6.   Võttes vajaduse korral arvesse lõikes 5 osutatud suuniste kohaldamisel saadud kogemusi, koostab Euroopa Pangandusjärelevalve regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et määrata kindlaks lõikes 1 osutatud kriteeriumid, mille alusel hinnatakse kõnealuse lõike kohaselt krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse mõju finantsturgudele, muudele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele ning rahastamistingimustele.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2017.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

7.   Pädevad asutused ja kriisilahendusasutused teatavad Euroopa Pangandusjärelevalvele sellest, kuidas nad on kohaldanud lõikeid 1, 8, 9 ja 10 nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes. Euroopa Pangandusjärelevalve esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile, hiljemalt 31. detsembriks 2017 aruande lõigete 1, 8, 9, ja 10 rakendamise kohta. Eelkõige tehakse kõnealuses aruandes kindlaks, kas lõigete 1, 8, 9 ja 10 rakendamisel on liikmesriikides lahknevusi.

8.   Arvestades lõikeid 9 ja 10, tagavad liikmesriigid, et pädevad asutused ja vajaduse korral kriisilahendusasutused võivad loobuda järgmisest:

a)

käesoleva peatüki 2. ja 3. jaos sätestatud nõuete kohaldamine keskasutusega seotud krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, kes on kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 10 siseriiklikus õiguses sätestatud usaldatavusnõuete täitmisest täielikult või osaliselt vabastatud;

b)

2. jaos sätestatud nõuete kohaldamine krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, kes kuuluvad mõnda krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi.

9.   Lõike 8 kohase loobumise korral:

a)

kohaldavad liikmesriigid käesoleva peatüki 2. ja 3. jaos sätestatud nõudeid konsolideeritud alusel keskasutuse ja sellega seotud krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes määruse (EL) nr 575/2013 artikli 10 tähenduses;

b)

nõuavad liikmesriigid, et krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeem täidaks 2. jaos sätestatud nõudeid koostöös kõikide oma liikmetega, kes on nõuete kohaldamisest loobunud.

Kõnealusel eesmärgil hõlmab mis tahes viide konsolideerimisgrupile käesoleva peatüki 2. ja 3. jaos keskasutust ja sellega seotud krediidiasutusi ja investeerimisühinguid määruse (EL) nr 575/2013 artikli 10 tähenduses ja nende tütarettevõtjaid, ning mis tahes viide emaettevõtjatele või krediidiasutustele või investeerimisühingutele, mille suhtes teostatakse konsolideeritud järelevalvet direktiivi 2013/36/EL artikli 111 alusel, hõlmab ka keskasutust.

10.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud, mis määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 kohaselt kuuluvad Euroopa Keskpanga otsese järelevalve alla või moodustavad olulise osa liikmesriigi finantssüsteemist, koostavad oma finantsseisundi taastamise kavad vastavalt käesoleva peatüki 2. jaole ja nende suhtes kohaldatakse individuaalseid kriisilahenduse kavasid vastavalt 3. jaole.

Käesoleva lõike tähenduses moodustab krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevus olulise osa asjaomase liikmesriigi finantssüsteemist, kui täidetud on mõni järgmistest tingimustest:

a)

tütarettevõtja vara koguväärtus on suurem kui 30 000 000 000 eurot, või

b)

tema vara moodustab rohkem kui 20 % asukohaliikmesriigi SKPst, välja arvatud juhul, kui tema vara koguväärtus on väiksem kui 5 000 000 000 eurot.

11.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et määrata kindlaks ühtsed vormid, mudelid ja mõisted pädevate asutuste ja kriisilahendusasutuste poolt teabe kindlakstegemiseks ja selle edastamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele lõike 7 kohaldamise eesmärgil, järgides proportsionaalsuse põhimõtet.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

2.   jagu

Finantsseisundi taastamise kavandamine

Artikkel 5

Finantsseisundi taastamise kavad

1.   Liikmesriigid tagavad, et iga krediidiasutus või investeerimisühing, mis ei kuulu konsolideerimisgruppi, mille suhtes kohaldatakse konsolideeritud järelevalvet vastavalt direktiivi 2013/36/EL artiklitele 111 ja 112, koostab ja haldab finantsseisundi taastamise kava, milles nähakse ette meetmed, mille krediidiasutus või investeerimisühing võtab tarvitusele oma finantsseisundi taastamiseks, kui see on oluliselt halvenenud. Finantsseisundi taastamise kavasid käsitatakse äriühingu juhtimiskorrana direktiivi 2013/36/EL artikli 74 tähenduses.

2.   Pädevad asutused tagavad, et krediidiasutused ja investeerimisühingud ajakohastavad oma finantsseisundi taastamise kavasid vähemalt kord aastas või pärast mõnd krediidiasutuse või investeerimisühingu õigusliku või organisatsioonilise struktuuri, selle majandustegevuse või finantsolukorraga seotud sündmust või juhtumit, mis võib finantsseisundi taastamise kava oluliselt mõjutada või luua vajaduse selle muutmiseks. Pädevad asutused võivad nõuda, et krediidiasutused ja investeerimisühingud ajakohastaksid oma finantsseisundi taastamise kavasid sagedamini.

3.   Finantsseisundi taastamise kavades ei saa eeldada juurdepääsu erakorralisele riiklikule finantstoetusele ega selle saamist.

4.   Finantsseisundi taastamise kavad peavad vajaduse korral sisaldama analüüsi, kuidas ja millal võib krediidiasutus või investeerimisühing taotleda kavas käsitletavate tingimuste korral võimalust kasutada keskpanga vahendeid, ning määrama kindlaks eeldatavalt tagatiseks kvalifitseeruva vara.

5.   Ilma et see piiraks artikli 4 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et finantsseisundi taastamise kavad sisaldaksid kogu lisa A jaos loetletud teavet. Liikmesriigid võivad nõuda, et finantsseisundi taastamise kavad sisaldaksid täiendavat teavet.

Finantsseisundi taastamise kavad peavad sisaldama ka võimalikke meetmeid, mida krediidiasutus või investeerimisühing võib võtta, kui artikli 27 kohased varase sekkumise tingimused on täidetud.

6.   Liikmesriigid nõuavad, et finantsseisundi taastamise kavad sisaldaksid asjakohaseid tingimusi ja korda, millega tagatakse finantsseisundi taastamise meetmete rakendamine õigel ajal, ning mitut eri võimalust finantsseisundi taastamiseks. Liikmesriigid nõuavad, et finantsseisundi taastamise kavades analüüsitaks tõsiste makromajanduslike ja finantsraskuste mitut võimalikku stsenaariumi, mis on krediidiasutuse või investeerimisühingu konkreetset olukorda arvestades asjakohased, sealhulgas kogu süsteemi haaravad sündmused ning konkreetsele juriidilisele isikule ja konsolideerimisgrupile omased raskused.

7.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 tihedas koostöös Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga välja suunised, et täpsustada stsenaariumid, mida kasutatakse käesoleva artikli lõike 6 kohaldamisel.

8.   Samuti võivad liikmesriigid ette näha, et pädevatel asutustel on õigus nõuda, et krediidiasutus või investeerimisühing säilitaks üksikasjalikud andmed finantslepingute kohta, mille üheks pooleks on asjaomane krediidiasutus või investeerimisühing.

9.   Lõikes 1 osutatud krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan peab finantsseisundi taastamise kava enne selle pädevale asutusele esitamist hindama ja heaks kiitma.

10.   Ilma et see piiraks artikli 4 rakendamist, töötab Euroopa Pangandusjärelevalve välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et määrata täpsemalt kindlaks käesoleva artikli lõikes 5 osutatud finantsseisundi taastamise kavas sisalduv teave.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

Artikkel 6

Finantsseisundi taastamise kavade hindamine

1.   Liikmesriigid nõuavad, et krediidiasutused ja investeerimisühingud, mis on vastavalt artikli 5 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 kohustatud koostama finantsseisundi taastamise kavad, esitaksid need pädevale asutusele läbivaatamiseks. Liikmesriigid nõuavad, et krediidiasutused ja investeerimisühingud tõendaksid pädevale asutusele teda rahuldaval viisil, et kõnealused finantsseisundi taastamise kavad vastavad lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele.

2.   Pärast konsulteerimist oluliste filiaalide asukohaliikmesriikide pädevate asutustega, niivõrd kui see on asjaomase filiaali puhul vajalik, vaatavad pädevad asutused kuue kuu jooksul pärast iga kava esitamist kava läbi ning hindavad, mil määral see vastab artiklis 5 sätestatud nõuetele ja järgmistele kriteeriumidele:

a)

kavas kavandatud meetmete rakendamine säilitab või taastab mõistliku tõenäosusega krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi jätkusuutlikkuse ja finantsseisundi, võttes arvesse ettevalmistusmeetmeid, mida krediidiasutus või investeerimisühing on võtnud või kavatseb võtta;

b)

kava ja selles sisalduvaid konkreetseid meetmeid on mõistliku tõenäosusega võimalik kiiresti ja tõhusalt rakendada ka stressiolukorras, vältides nii palju kui võimalik märkimisväärselt ebasoodsat mõju finantssüsteemile, sealhulgas stsenaariumide korral, millega kaasneks finantsseisundi taastamise kavade samaaegne rakendamine teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt.

3.   Finantsseisundi taastamise kavade asjakohasust hinnates võtab pädev asutus arvesse krediidiasutuse või investeerimisühingu kapitali- ja rahastamisstruktuuri sobivust krediidiasutuse või investeerimisühingu organisatsioonilise struktuuri keerukuse ja riskiprofiili seisukohalt.

4.   Pädev asutus esitab finantsseisundi taastamise kava kriisilahendusasutusele. Kriisilahendusasutus võib finantsseisundi taastamise kava läbi vaadata, et teha kindlaks selles sisalduvad meetmed, millel võib olla negatiivne mõju asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduskõlblikkusele, ning esitada pädevale asutusele kõnealuseid küsimusi käsitlevaid soovitusi.

5.   Kui pädev asutus leiab oma hinnangus, et finantsseisundi taastamise kavas on olulisi puudusi või selle rakendamisel võib ette tulla olulisi takistusi, teavitab ta krediidiasutust või investeerimisühingut või konsolideerimisgrupi emaettevõtjat oma hinnangust ning nõuab, et krediidiasutus või investeerimisühing esitaks kahe kuu jooksul (tähtaega võib pädeva asutuse nõusolekul ühe kuu võrra pikendada) muudetud kava, milles näidatakse, kuidas need puudused ja takistused kõrvaldatakse.

Enne krediidiasutuselt või investeerimisühingult finantsseisundi taastamise kava uuesti esitamise nõudmist annab pädev asutus krediidiasutusele või investeerimisühingule võimaluse esitada oma arvamus kõnealuse nõude kohta.

Kui pädev asutus leiab, et puudusi ja takistusi ei ole muudetud finantsseisundi taastamise kavas piisavalt käsitletud, võib ta soovitada krediidiasutusel või investeerimisühingul teha finantsseisundi taastamise kavas konkreetseid muudatusi.

6.   Juhul kui krediidiasutus või investeerimisühing ei esita finantsseisundi taastamise muudetud kava või kui pädev asutus leiab, et algses hinnangus tuvastatud puudusi ja takistusi ei ole muudetud kavas piisavalt kõrvaldatud ning puudusi ja takistusi ei ole konkreetsete muudatuste soovitamisega võimalik piisavalt kõrvaldada, nõuab pädev asutus, et krediidiasutus või investeerimisühing teeks mõistliku aja jooksul kindlaks, milliseid muudatusi ta võib oma majandustegevuses teha finantsseisundi taastamise kavas esinevate puuduste või selle rakendamisel tekkivate takistuste kõrvaldamiseks.

Kui krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda pädeva asutuse kehtestatud mõistliku aja jooksul selliseid muudatusi välja pakkuda või kui pädev asutus leiab, et krediidiasutuse või investeerimisühingu pakutud meetmed ei ole puuduste ja takistuste kõrvaldamiseks piisavad, võib pädev asutus soovitada krediidiasutusel või investeerimisühingul võtta mis tahes meetmeid, mida ta peab vajalikuks ja proportsionaalseks, võttes arvesse kõnealuste puuduste ja takistuste raskusastet ja meetmete mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu majandustegevusele.

Ilma et see piiraks direktiivi 2013/36/EL artikli 104 kohaldamist, võib pädev asutus soovitada krediidiasutusel või investeerimisühingul teha järgmist:

a)

vähendada krediidiasutuse või investeerimisühingu riske, sealhulgas likviidsusriski;

b)

võimaldada rekapitaliseerimismeetmete õigeaegset võtmist;

c)

vaadata läbi krediidiasutuse või investeerimisühingu strateegia ja struktuur;

d)

muuta rahastamisstrateegiat, et suurendada põhiäriliinide ja kriitiliste funktsioonide vastupanuvõimet;

e)

muuta krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtimisstruktuuri.

Käesolevas lõikes sätestatud meetmed ei välista liikmesriikide võimalust lubada pädevatel asutustel võtta siseriikliku õiguse kohaseid täiendavaid meetmeid.

7.   Kui pädev asutus nõuab krediidiasutuselt või investeerimisühingult lõike 6 kohaste meetmete võtmist, peab meetmeid käsitlev otsus olema põhjendatud ja proportsionaalne.

Otsusest teatatakse krediidiasutusele või investeerimisühingule kirjalikult ning krediidiasutus või investeerimisühing võib selle kaevata edasi.

8.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, milles määratakse kindlaks miinimumkriteeriumid, mida pädev asutus peab käesoleva artikli lõike 2 ja artikli 8 lõike 1 kohasel hindamisel arvestama.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

Artikkel 7

Konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava

1.   Liikmesriigid tagavad, et liidus tegutsevad emaettevõtjad koostavad ja esitavad konsolideeritud järelevalvet teostavale asutusele konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava. Konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava koosneb kogu liidus tegutseva emaettevõtja juhitavat konsolideerimisgruppi hõlmavast finantsseisundi taastamise kavast. Konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavas esitatakse meetmed, mille rakendamist võib nõuda liidus tegutseva emaettevõtja ja iga üksiku tütarettevõtja tasandil.

2.   Pädevad asutused võivad kooskõlas artikliga 8 nõuda, et tütarettevõtjad koostaksid ja esitaksid finantsseisundi taastamise kavad individuaalselt.

3.   Tingimusel, et kohaldatakse käesolevas direktiivis sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid, edastab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavad

a)

direktiivi 2013/36/EL artiklites 115 ja 116 osutatud asjaomastele pädevatele asutustele;

b)

oluliste filiaalide asukohaliikmesriikide pädevatele asutustele, kui see on asjaomase filiaali puhul vajalik;

c)

konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusele ning

d)

tütarettevõtjate kriisilahendusasutustele.

4.   Konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava eesmärk on saavutada konsolideerimisgrupi kui terviku või konsolideerimisgruppi kuuluva mis tahes krediidiasutuse või investeerimisühingu stabiliseerumine, juhuks kui keegi neist satub raskustesse, nii et tegeletakse nende põhjustega või kõrvaldatakse need ning taastatakse asjaomase konsolideerimisgrupi või krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisund, võttes samal ajal arvesse teiste konsolideerimisgrupi ettevõtjate finantsseisundit.

Konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava sisaldab korda, mis tagab liidus tegutseva emaettevõtja, artikli 1 lõike 1 punktides c ja d osutatud ettevõtjate ja tütarettevõtjate ning vajaduse korral kooskõlas direktiiviga 2013/36/EL oluliste filiaalide tasandil võetavate meetmete koordineerituse ja sidususe.

5.   Konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava ja üksiku tütarettevõtja jaoks koostatud kava peab sisaldama artiklis 5 sätestatud elemente. Kõnealused kavad peavad vajaduse korral sisaldama konsolideerimisgrupisisese finantstoetuse pakkumise korda, mis on kehtestatud vastavalt III peatüki kohaselt sõlmitud konsolideerimisgrupisisese finantstoetuse lepingule.

6.   Konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavad peavad sisaldama mitmeid finantsseisundi taastamise võimalusi ja artikli 5 lõikes 6 osutatud stsenaariumide puhul võetavaid meetmeid.

Konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavas märgitakse iga stsenaariumi puhul, kas konsolideerimisgrupisiseste finantsseisundi taastamise meetmete rakendamisel, sealhulgas kavaga hõlmatud üksikute ettevõtjate tasandil, võib esineda takistusi ning kas konsolideerimisgrupisisesel omavahendite kiirel ülekandmisel või kohustuste tagasimaksmisel või vara tagastamisel võib esineda olulisi praktilisi või õiguslikke takistusi.

7.   Lõike 1 kohast konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava koostava ettevõtja juhtorgan hindab ja kinnitab finantsseisundi taastamise kava enne selle esitamist konsolideeritud järelevalvet teostavale asutusele.

Artikkel 8

Konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavade hindamine

1.   Pärast konsulteerimist direktiivi 2013/36/EL artiklis 116 osutatud pädevate asutustega ja oluliste filiaalide pädevate asutustega, kui see on asjaomase filiaali puhul vajalik, vaatab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus koos tütarettevõtjate pädevate asutustega konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava läbi ja hindab, mil määral vastab kava artiklites 6 ja 7 sätestatud nõuetele ja kriteeriumidele. Kõnealune hinnang antakse vastavalt artikliga 6 ja käesoleva artikliga kehtestatud menetlusele ning selles võetakse arvesse finantsseisundi taastamise meetmete võimalikku mõju finantsstabiilsusele kõikides liikmesriikides, kus konsolideerimisgrupp tegutseb.

2.   Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus ja tütarettevõtjate pädevad asutused püüavad jõuda ühisele otsusele järgmistes küsimustes:

a)

konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava läbivaatamine ja hindamine;

b)

kas konsolideerimisgruppi kuuluvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul koostatakse individuaalne finantsseisundi taastamise kava ning

c)

artikli 6 lõigetes 5 ja 6 osutatud meetmete kohaldamine.

Osalised püüavad jõuda ühisele otsusele nelja kuu jooksul alates kuupäevast, mil konsolideeritud järelevalvet teostav asutus edastab konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava vastavalt artikli 7 lõikele 3.

Euroopa Pangandusjärelevalve võib pädeva asutuse taotlusel kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 31 punktiga c pädevaid asutusi ühisele otsusele jõudmisel abistada.

3.   Juhul kui pädevad asutused ei jõua nelja kuu jooksul arvates kava edastamisest ühisele otsusele konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava läbivaatamise ja hindamise osas või mis tahes meetmete osas, mille võtmist nõutakse liidus tegutsevalt emaettevõtjalt kooskõlas artikli 6 lõigetega 5 ja 6, võtab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus kõnealustes küsimustes vastu oma otsuse. Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus teeb oma otsuse pärast teiste pädevate asutuste poolt nelja kuu jooksul esitatud seisukohtade ja reservatsioonide arvessevõtmist. Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus esitab otsuse liidus tegutsevale emaettevõtjale ja teistele pädevatele asutustele.

Juhul kui mõni lõikes 2 osutatud pädevatest asutustest on vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 esitanud lõikes 7 nimetatud küsimuse enne neljakuulise tähtaja lõppu arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele, lükkab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus otsuse tegemise edasi, jäädes ootama, millise otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve nimetatud määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt vastu võtab, ning teeb seejärel oma otsuse kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve otsusega. Neljakuulist ajavahemikku käsitatakse lepitusperioodina nimetatud määruse tähenduses. Euroopa Pangandusjärelevalve teeb otsuse ühe kuu jooksul. Küsimust ei suunata Euroopa Pangandusjärelevalvele pärast neljakuulise perioodi lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist. Kui Euroopa Pangandusjärelevalve ei ole ühe kuu jooksul otsust teinud, kohaldatakse konsolideeritud järelevalvet teostava asutuse otsust.

4.   Kui pädevad asutused ei tee nelja kuu jooksul arvates kava edastamisest ühisotsust järgmistes küsimustes, otsustab iga pädev asutus ise:

a)

kas nende jurisdiktsiooni kuuluvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul tuleb koostada individuaalne finantsseisundi taastamise kava või

b)

artikli 6 lõigetes 5 ja 6 osutatud meetmete kohaldamise tütarettevõtja tasandil.

Juhul kui mõni asjaomastest pädevatest asutustest on vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 esitanud lõikes 7 nimetatud küsimuse enne neljakuulise perioodi lõppu arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele, lükkab tütarettevõtja pädev asutus otsuse tegemise edasi, jäädes ootama, millise otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve nimetatud määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt vastu võtab, ning teeb seejärel oma otsuse kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve otsusega. Neljakuulist perioodi käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. Euroopa Pangandusjärelevalve teeb otsuse ühe kuu jooksul. Küsimust ei suunata Euroopa Pangandusjärelevalvele pärast neljakuulise perioodi lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist. Kui Euroopa Pangandusjärelevalve ei ole ühe kuu jooksul otsust teinud, kohaldatakse tütarettevõtja eest individuaalsel tasandil vastutava pädeva asutuse otsust.

5.   Teised pädevad asutused, kes ei ole lõike 4 alusel eriarvamusel, võivad jõuda ühisele otsusele konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava osas, mis hõlmab nende jurisdiktsiooni kuuluvaid konsolideerimisgrupi ettevõtjaid.

6.   Lõikes 2 või 5 osutatud ühisotsust ja ühisotsuse puudumise korral pädevate asutuste tehtud otsuseid, millele on osutatud lõigetes 3 ja 4, käsitatakse lõplikuna ja kohaldatakse pädevate asutuste poolt asjaomastes liikmesriikides.

7.   Pädeva asutuse taotlusel kooskõlas lõikega 3 või 4 võib Euroopa Pangandusjärelevalve abistada pädevaid asutusi üksnes kokkuleppe saavutamisel kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 19 lõikega 3 finantsseisundi taastamise kavade hindamise ning artikli 6 lõike 6 punktides a, b ja d osutatud meetmete rakendamise osas.

Artikkel 9

Finantsseisundi taastamise kava näitajad

1.   Artiklite 5–8 kohaldamisel nõuavad pädevad asutused, et iga finantsseisundi taastamise kava sisaldab krediidiasutuse või investeerimisühingu kehtestatud näitajate raamistikku, milles on kindlaks määratud, millal võib võtta finantsseisundi taastamise kavas nimetatud asjakohaseid meetmeid. Pädevad asutused lepivad näitajad kokku finantsseisundi taastamise kavade hindamisel kooskõlas artiklitega 6 ja 8. Kõnealused näitajad võivad olla krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisundiga seotud kvalitatiivsed või kvantitatiivsed näitajad, mida on võimalik kergesti jälgida. Pädevad asutused tagavad, et krediidiasutused ja investeerimisühingud kehtestavad asjakohase korra kõnealuste näitajate regulaarseks seireks.

Esimesest lõigust olenemata võib krediidiasutus või investeerimisühing:

a)

võtta finantsseisundi taastamise kavas ette nähtud meetmeid, kui asjaomast näitajat ei ole ületatud, kuid asjaolude tõttu peab krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan meetmete võtmist asjakohaseks, või

b)

selliste meetmete võtmisest hoiduda, kui krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan ei pea meetmete võtmist olukorra asjaolude tõttu asjakohaseks.

Finantsseisundi taastamise kavas nimetatud meetme võtmise otsusest või sellise meetme võtmisest hoidumise otsusest teatatakse viivitamata pädevale asutusele.

2.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised, et täpsustada lõikes 1 osutatud kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete näitajate minimaalne loetelu.

3.   jagu

Kriisilahenduse kavandamine

Artikkel 10

Kriisilahenduse kavad

1.   Kriisilahendusasutus koostab pärast konsulteerimist pädeva asutuse ja oluliste filiaalide asukohariikide kriisilahendusasutustega, kui see on asjaomase olulise filiaali puhul vajalik, kriisilahenduse kava iga krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks, mis ei kuulu konsolideerimisgruppi, mille suhtes kohaldatakse konsolideeritud järelevalvet vastavalt direktiivi 2013/36/EL artiklitele 111 ja 112. kriisilahenduse kavas nähakse ette kriisilahenduse meetmed, mida kriisilahendusasutus võib võtta, kui krediidiasutus või investeerimisühing vastab kriisilahenduse eeltingimustele. Lõike 7 punktis a osutatud teave avaldatakse asjaomasele krediidiasutusele või investeerimisühingule.

2.   Kriisilahenduse kava koostades selgitab kriisilahendusasutus välja kõik olulised kriisilahenduskõlblikkuse takistused ning, kui see on vajalik ja proportsionaalne, kirjeldab asjakohaseid meetmeid, et kõrvaldada takistavad asjaolud kooskõlas käesoleva jaotise II peatükiga.

3.   Kriisilahenduse kavas võetakse arvesse asjakohaseid stsenaariume, sealhulgas asjaolu, et maksejõuetus võib olla konkreetsele krediidiasutusele või investeerimisühingule ainuomane või võib esineda laiema finantsilise ebastabiilsuse või kogu süsteemi haaravate sündmuste ajal. Kriisilahenduse kavas ei eeldata:

a)

erakorralist avaliku sektori finantstoetuse saamist lisaks kooskõlas artikliga 100 loodud rahastu kasutamisele;

b)

keskpanga erakorralise likviidsusabi saamist ega

c)

keskpanga sellise likviidsusabi saamist, mida antakse mittestandardse tagatise, struktuuri või intressimääraga.

4.   Kriisilahenduse kava peab sisaldama analüüsi, kuidas ja millal võib krediidiasutus või investeerimisühing taotleda kavas käsitletavate tingimuste korral võimalust kasutada keskpanga vahendeid, ning selles tuleb määrata kindlaks eeldatavalt tagatisena kvalifitseeruv vara.

5.   Kriisilahendusasutused võivad nõuda, et krediidiasutused ja investeerimisühingud abistaksid neid kriisilahenduse kavade koostamisel ja ajakohastamisel.

6.   Kriisilahenduse kavad vaadatakse läbi ja vajaduse korral neid ajakohastatakse vähemalt kord aastas ning pärast krediidiasutuse või investeerimisühingu õigusliku või organisatsioonilise struktuuri muutmist või pärast majandustegevuse või finantsseisundiga seotud mis tahes sündmust või juhtumit, mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või muul viisil sunnib kriisilahenduse kava läbi vaatama.

Esimeses lõigus osutatud kriisilahenduse kavade läbivaatamiseks või ajakohastamiseks teatavad krediidiasutuse ja investeerimisühingud ning pädevad asutused kriisilahendusasutustele kohe igast muudatusest, mis sunnib kriisilahenduse kava läbi vaatama või ajakohastama.

7.   Ilma et see piiraks artikli 4 rakendamist, nähakse kriisilahenduse kavas ette võimalused, kuidas IV jaotises osutatud kriisilahenduse vahendeid ja õigusi krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes rakendatakse. Kava sisaldab järgmist, vajaduse ja võimaluse korral kvantifitseerituna:

a)

ülevaade kava põhielementidest;

b)

ülevaade krediidiasutuses või investeerimisühingus pärast kõige viimase kriisilahenduse kava esitamist toimunud olulistest muutustest;

c)

selgitus, kuidas on võimalik kriitilised funktsioonid ja põhiäriliinid vajalikul määral õiguslikult ja majanduslikult teistest funktsioonidest eraldada, et tagada krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse korral tema tegevuse jätkumine;

d)

kava iga olulise aspekti elluviimise prognoositav ajakava;

e)

käesoleva artikli lõike 2 ja artikli 15 kohaselt läbi viidud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise üksikasjalik kirjeldus;

f)

ülevaade artikli 17 kohaselt nõutavatest meetmetest artikli 15 kohaselt läbi viidud hindamise tulemusena kindlaks tehtud kriisilahenduskõlblikkust pärssivate asjaoludega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks;

g)

krediidiasutuse või investeerimisühingu kriitiliste funktsioonide, põhiäriliinide ja vara väärtuse ning turustatavuse määramise protsessi üksikasjalik kirjeldus;

h)

üksikasjalik ülevaade meetmetest, millega tagatakse, et artikli 11 kohaselt nõutav teave on alati ajakohastatud ning kriisilahendusasutustele kättesaadav;

i)

kriisilahendusasutuse selgitus kriisilahenduse võimaluste rahastamise kohta, eeldamata järgmist:

i)

erakorralise avaliku sektori finantstoetuse saamist lisaks kooskõlas artikliga 100 loodud rahastu kasutamisele;

ii)

keskpanga erakorralise likviidsusabi saamist, ega

iii)

keskpanga sellise likviidsusabi saamist, mida antakse mittestandardse tagatise, struktuuri või intressimääraga;

j)

üksikasjalik ülevaade erinevatest kriisilahenduse strateegiatest, mida saaks võimalike eri stsenaariumide korral rakendada, ja kohaldatavad ajakavad;

k)

ülevaade olulisest vastastikusest sõltuvusest;

l)

ülevaade võimalustest säilitada juurdepääs maksetele, kliiringuteenustele ning muudele infrastruktuuridele ja klientide positsioonide üleantavuse hinnang;

m)

analüüs kava mõju kohta krediidiasutuse või investeerimisühingu töötajatele, sealhulgas sellega seotud võimalike kulude hinnang, ja kriisilahenduse vältel personaliga konsulteerimiseks kavandatava korra kirjeldus, võttes vajaduse korral arvesse sotsiaalpartneritega dialoogi pidamise riiklikke süsteeme;

n)

meedia ja avalikkusega suhtlemise kava;

o)

artikli 45 lõike 1 kohaselt nõutavate omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumtase ning vajaduse korral selle taseme saavutamise tähtpäev;

p)

vajaduse korral artikli 45 lõike 1 kohaste omavahendite ja lepinguliste kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendite nõutud miinimumtase ning vajaduse korral selle taseme saavutamise tähtaeg;

q)

krediidiasutuse või investeerimisühingu toimimispidevuseks vajalike oluliste toimingute ja süsteemide kirjeldus;

r)

asjakohasel juhul arvamus, mida krediidiasutus või investeerimisühing on kriisilahenduse kava kohta väljendanud.

8.   Liikmesriigid tagavad samuti, et kriisilahendusasutustel on õigus nõuda, et krediidiasutus või investeerimisühing ja artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja säilitaks üksikasjalikud andmed finantslepingute kohta, mille üheks pooleks ta on. Kriisilahendusasutus võib kehtestada tähtaja, milleks krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja peab suutma nimetatud andmed esitada. Sama tähtaeg kehtib kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute ja artikli 1 lõike 1 punktides b, c ja d osutatud ettevõtjate suhtes, mis kuuluvad asjaomase kriisilahendusasutuse jurisdiktsiooni. Kriisilahendusasutus võib otsustada, et kehtestab artikli 2 punktis 100 loetletud eri liiki finantslepingute jaoks erinevad tähtajad. Käesolev lõige ei mõjuta pädeva asutuse õigust koguda teavet.

9.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab pärast Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et määrata täpsemalt kindlaks kriisilahenduse kava sisu.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid määruse (EL) nr 1093/2010 artiklites 10–14 sätestatud korras.

Artikkel 11

Kriisilahenduse kava koostamiseks ja krediidiasutuse või investeerimisühinguga tehtavaks koostööks vajalik teave

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutustel on õigus nõuda, et asjaomased krediidiasutused ja investeerimisühingud:

a)

teeksid kriisilahenduse kavade koostamisel vajalikul määral koostööd;

b)

esitaksid neile ise või pädeva asutuse vahendusel kogu teabe, mis on kriisilahenduse kava koostamiseks ja rakendamiseks vajalik.

Eelkõige peab kriisilahendusasutustel olema õigus küsida lisaks muule teabele lisa B jaos sätestatud teavet ja analüüse.

2.   Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused teevad kriisilahendusasutustega koostööd selle nimel, et teha kindlaks, kas osa lõikes 1 osutatud teabest või kogu nimetatud teave on juba kättesaadav. Juhul kui teave on olemas, esitavad pädevad asutused teabe kriisilahendusasutustele.

3.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada käesoleva artikli kohase teabe esitamise kord ning minimaalne hulk standardvorme ja -mudeleid.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 15.

Artikkel 12

Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava

1.   Liikmesriigid tagavad, et konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutused koostavad konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavad koostöös tütarettevõtjate kriisilahendusasutustega ja pärast konsulteerimist oluliste filiaalide kriisilahendusasutustega, kui see on asjaomase filiaali puhul vajalik. Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava hõlmab kava liidus tegutseva emaettevõtja juhitava kogu konsolideerimisgrupi kriisilahenduseks kas liidus tegutseva emaettevõtja tasandil kriisilahenduse läbiviimiseks või osadeks lahutamise ja tütarettevõtjate kriisilahendusmenetlusega. Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavas määratakse kindlaks järgmiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse meetmed:

a)

liidus tegutsev emaettevõtja;

b)

konsolideerimisgruppi kuuluvad ja liidus asuvad tütarettevõtjad;

c)

artikli 1 lõike 1 punktides c ja d osutatud ettevõtjad ning

d)

võttes arvesse VI jaotist, konsolideerimisgruppi kuuluvad ja väljaspool liitu asuvad tütarettevõtjad.

2.   Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava koostatakse vastavalt artiklile 11 esitatud teabe alusel.

3.   Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavas:

a)

määratakse kindlaks kriisilahenduse meetmed, mida tuleb võtta konsolideerimisgrupi ettevõtjate puhul, ning seda nii artikli 1 lõike 1 punktides b, c ja d osutatud ettevõtjate kui emaettevõtja ja tütarettevõtja puhul, ning ka koordineeritud kriisilahenduse meetmed tütarettevõtjate puhul artikli 10 lõikega 3 ette nähtud stsenaariumide korral;

b)

vaadeldakse ulatust, mil määral oleks kriisilahenduse vahendeid ja õigusi võimalik koordineeritult rakendada ja kasutada liidus asutatud konsolideerimisgrupi ettevõtjate suhtes, sealhulgas meetmeid, millega soodustataks konsolideerimisgrupi kui terviku või konsolideerimisgrupi mitme ettevõtja või teatavate ettevõtjate eraldiseisvate äriliinide või tegevusalade ostmist kolmanda isiku poolt, ning määratakse kindlaks koordineeritud kriisilahendust pärssivad asjaolud;

c)

kui konsolideerimisgrupis on kolmandates riikides asutatud ettevõtjaid, määratakse kindlaks nende kolmandate riikide asjaomaste ametiasutustega tehtava koostöö ja koordineerimise asjakohane kord ning mõju liidus toimuvatele kriisilahendusmenetlustele;

d)

määratakse kindlaks meetmed, sealhulgas teatavate funktsioonide või äriliinide õiguslik ja majanduslik eraldamine üksteisest, mis on vajalikud kiirendamaks konsolideerimisgrupi kriisilahendust;

e)

sätestatakse kõik täiendavad, käesolevas direktiivis nimetamata meetmed, mida konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus kavatseb võtta konsolideerimisgrupi kriisilahenduseks;

f)

määratakse kindlaks, kuidas konsolideerimisgrupi kriisilahendusemeetmeid rahastatakse, ning juhul, kui on vaja kasutada rahastut, nähakse ette põhimõtted rahastamisalase vastutuse jagamiseks eri liikmesriikide rahastamisallikate vahel. Kavas ei eeldata järgmist:

i)

erakorralise riiklikku finantstoetuse andmist lisaks kooskõlas artikliga 100 loodud rahastute kasutamisele;

ii)

keskpanga erakorralist likviidsusabi, ega

iii)

keskpanga likviidsusabi, mida antakse mittestandardse tagatise taseme, struktuuri või intressimääraga.

Need põhimõtted kehtestatakse tasakaalustatud ja õiglaste kriteeriumide alusel ja neis võetakse arvesse eelkõige artikli 107 lõiget 5 ja kõigi asjaomaste liikmesriikide finantsstabiilsusele avalduvat mõju.

4.   Artikliga 16 ette nähtud konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine viiakse läbi samaaegselt käesoleva artikli kohase konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava koostamise ja ajakohastamisega. Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava peab sisaldama artikli 16 kohaselt läbi viidud konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamise üksikasjalikku kirjeldust.

5.   Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kaval ei tohi olla ebaproportsionaalset mõju ühelegi liikmesriigile.

6.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab pärast konsulteerimist Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, milles täpsustatakse konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade sisu, võttes arvesse konsolideerimisgruppide ärimudelite mitmekesisust siseturul.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

Artikkel 13

Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava koostamise nõue ja menetlus

1.   Liidus tegutsevad emaettevõtjad esitavad konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusele teabe, mida võidakse nõuda artikli 11 alusel. See teave puudutab liidus tegutsevat emaettevõtjat ja vajalikul määral kõiki konsolideerimisgrupi ettevõtjaid, sealhulgas artikli 1 lõike 1 punktides c ja d osutatud ettevõtjaid.

Tingimusel, et kohaldatakse käesolevas direktiivis sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid, edastab konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus käesoleva lõike kohase teabe:

a)

Euroopa Pangandusjärelevalvele;

b)

tütarettevõtjate kriisilahendusasutustele;

c)

oluliste filiaalide asukohaliikmesriikide kriisilahendusasutustele, kui see on olulise filiaali puhul vajalik;

d)

direktiivi 2013/36/EL artiklites 115 ja 116 osutatud asjaomastele pädevatele asutustele ning

e)

selliste liikmesriikide kriisilahendusasutustele, kus on asutatud artikli 1 lõike 1 punktides c ja d osutatud ettevõtjad.

Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse poolt tütarettevõtjate kriisilahendusasutustele ja pädevatele asutustele, oluliste filiaalide asukohariigi kriisilahendusasutustele ning direktiivi 2013/36/EL artiklites 115 ja 116 osutatud asjaomastele pädevatele asutustele esitatav teave peab sisaldama vähemalt kogu teavet, mis on tütarettevõtja või olulise filiaali puhul asjakohane. Euroopa Pangandusjärelevalvele edastatav teave peab sisaldama kogu teavet, mis on asjakohane seoses Euroopa Pangandusjärelevalve rolliga konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavandamises. Kolmanda riigi tütarettevõtjatega seotud teabe puhul ei ole konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus kohustatud kõnealust teavet edastama ilma asjaomase kolmanda riigi järelevalveasutuse või kriisilahendusasutuse nõusolekuta.

2.   Liikmesriigid tagavad, et konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutused koostavad ja haldavad konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava koos käesoleva artikli lõike 1 teises lõigus osutatud kriisilahendusasutustega, kes kuuluvad kriisilahenduse kolleegiumi, ning pärast konsulteerimist asjaomaste pädevate asutustega, sealhulgas oluliste filiaalide asukohaks olevate liikmesriikide jurisdiktsioonide pädevate asutustega. Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutused võivad oma äranägemisel ja tingimusel, et nad järgivad käesoleva direktiivi artiklis 98 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid, kaasata kriisilahenduse kavade koostamisse ja haldamisse kolmanda riigi kriisilahendusasutusi, mis asuvad jurisdiktsioonis, kus konsolideerimisgrupp on asutanud tütarettevõtted või finantsvaldusettevõtted või direktiivi 2013/36/EL artiklis 51 määratletud olulised filiaalid.

3.   Liikmesriigid tagavad, et konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavad vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse neid vähemalt kord aastas ning pärast konsolideerimisgrupi, sealhulgas konsolideerimisgrupi mõne ettevõtja õigusliku või organisatsioonilise struktuuri, majandustegevuse või finantsseisundiga seotud muudatusi, mis võivad kava oluliselt mõjutada või tekitada vajaduse selle muutmiseks.

4.   Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava võetakse vastu konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse ja tütarettevõtjate kriisilahendusasutuste ühise otsusena.

Kõnealused kriisilahendusasutused võtavad ühise otsuse vastu nelja kuu jooksul pärast seda, kui konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus on esitanud lõike 1 teises lõigus osutatud teabe.

Euroopa Pangandusjärelevalve võib kriisilahendusasutuse taotlusel kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 31 punktiga c kriisilahendusasutusi ühisele otsusele jõudmisel abistada.

5.   Juhul kui kriisilahendusasutused ei jõua nelja kuu jooksul ühisele otsusele, võtab konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava kohta vastu oma otsuse. Kõnealune otsus peab olema igakülgselt põhjendatud ja selles võetakse arvesse teiste kriisilahendusasutuste seisukohti ja reservatsioone. Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus esitab otsuse liidus tegutsevale emaettevõtjale.

Kui käesoleva artikli lõikes 9 ei ole sätestatud teisiti, lükkab juhul kui mõni kriisilahendusasutus on enne neljakuulise perioodi lõppu edastanud küsimuse vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele, konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus otsuse tegemise edasi, jäädes ootama, millise otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve nimetatud määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt vastu võtab, ning teeb seejärel oma otsuse kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve otsusega. Neljakuulist perioodi käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. Euroopa Pangandusjärelevalve teeb otsuse ühe kuu jooksul. Küsimust ei suunata Euroopa Pangandusjärelevalvele pärast neljakuulise tähtaja lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist. Kui Euroopa Pangandusjärelevalve ei ole ühe kuu jooksul otsust teinud, kehtib konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse otsus.

6.   Kui kriisilahendusasutused ei ole nelja kuu jooksul ühisotsust vastu võtnud, teeb iga tütarettevõtja eest vastutav kriisilahendusasutus oma otsuse ning koostab ja haldab tema jurisdiktsiooni kuuluvate ettevõtjate kriisilahenduse kava. Iga üksik otsus peab olema igakülgselt põhjendatud, sisaldama esitatud konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavaga mittenõustumise põhjuseid ning võtma arvesse teiste pädevate asutuste ja kriisilahendusasutuste seisukohti ja reservatsioone. Iga kriisilahendusasutus teatab oma otsusest teistele kriisilahenduse kolleegiumi liikmetele.

Kui käesoleva artikli lõikes 9 ei ole sätestatud teisiti, lükkab juhul kui mõni kriisilahendusasutus on enne neljakuulise perioodi lõppu edastanud küsimuse vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele, asjaomane kriisilahendusasutus otsuse tegemise edasi, jäädes ootama, millise otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve nimetatud määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt vastu võtab, ning teeb seejärel oma otsuse kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve otsusega. Neljakuulist perioodi käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. Euroopa Pangandusjärelevalve teeb otsuse ühe kuu jooksul. Küsimust ei suunata Euroopa Pangandusjärelevalvele pärast neljakuulise perioodi lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist. Kui Euroopa Pangandusjärelevalve ei ole ühe kuu jooksul otsust teinud, kohaldatakse tütarettevõtja kriisilahendusasutuse otsust.

7.   Teised kriisilahendusasutused, kes ei ole lõike 6 alusel eriarvamusel, võivad jõuda ühisele otsusele konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava osas, mis hõlmab nende jurisdiktsiooni kuuluvaid konsolideerimisgrupi ettevõtjaid.

8.   Lõigetes 4 ja 7 osutatud ühiseid otsuseid ning lõigetes 5 ja 6 osutatud ühise otsuse puudumise korral kriisilahendusasutuste tehtud otsuseid käsitatakse lõplikuna ja kohaldatakse teiste asjaomaste kriisilahendusasutuste poolt.

9.   Kriisilahendusasutuse taotlusel kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 5 ja 6 võib Euroopa Pangandusjärelevalve abistada kriisilahendusasutusi kokkuleppe saavutamisel kooskõlas määruse nr (EL) nr 1093/2010 artikli 19 lõikega 3, välja arvatud juhul, kui mõne asjaomase kriisilahendusasutuse hinnangul võib lahkarvamust tekitav küsimus minna vastuollu tema liikmesriigi eelarvepädevusega.

10.   Juhul kui tehakse ühiseid otsuseid vastavalt lõigetele 4 ja 7 ning kui kriisilahendusasutuse lõike 9 kohasel hinnangul läheb konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade osas lahkarvamust tekitav küsimus vastuollu tema liikmesriigi eelarvepädevusega, algatab konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava ümberhindamise, mis hõlmab omavahendite miinimumnõude ja kõlblike kohustuste ümberhindamist.

Artikkel 14

Kriisilahenduse kavade edastamine pädevatele asutustele

1.   Kriisilahendusasutus edastab kriisilahenduse kavad ja kõik nende muudatused asjaomastele pädevatele asutustele.

2.   Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus edastab konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavad ja kõik nende muudatused asjaomastele pädevatele asutustele.

II   PEATÜKK

Kriisilahenduskõlblikkus

Artikkel 15

Krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduskõlblikkuse hindamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutus hindab pärast konsulteerimist pädeva asutuse ja oluliste filiaalide asukohariikide kriisilahendusasutustega, kui see on asjaomase olulise filiaali puhul vajalik, mil määral on konsolideerimisgruppi mittekuuluv krediidiasutus või investeerimisühing kriisilahenduskõlblik, ilma et eeldataks järgmist:

a)

erakorralise avaliku sektori finantstoetuse saamist lisaks kooskõlas artikliga 100 loodud rahastute kasutamisele;

b)

keskpanga erakorralise likviidsusabi saamist;

c)

keskpanga sellise likviidsusabi saamist, mida antakse mittestandardse tagatise, struktuuri või intressimääraga.

Krediidiasutust või investeerimisühingut peetakse kriisilahenduskõlblikuks sel juhul, kui kriisilahendusasutuse jaoks on teostatav ja usutav krediidiasutuse või investeerimisühingu lõpetamine ja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses või krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kriisilahenduse vahendite ja õiguste kasutamine, vältides nii palju kui võimalik märkimisväärselt ebasoodsat mõju asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu asutamise liikmesriigi, teiste liikmesriikide või liidu finantssüsteemile, sealhulgas laiema finantsilise ebastabiilsuse või kogu süsteemi haaravate sündmuste korral, ning lähtudes eesmärgist tagada krediidiasutuse või investeerimisühingu kriitiliste funktsioonide täitmise jätkuvus. Kui krediidiasutust või investeerimisühingut ei peeta kriisilahenduskõlblikuks, annavad kriisilahendusasutused sellest Euroopa Pangandusjärelevalvele õigeaegselt teada.

2.   Et hinnata kriisilahenduskõlblikkust, nagu on osutatud lõikes 1, kontrollib kriisilahendusasutus vähemalt lisa C jaos sätestatud aspekte.

3.   Käesoleva artikli kohase kriisilahenduskõlblikkuse hindamise viib kriisilahendusasutus läbi samal ajal ja samal eesmärgil nagu kriisilahenduse kava koostamise ja ajakohastamise vastavalt artiklile 10.

4.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab pärast Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada aspektid ja kriteeriumid, mida tuleb käesoleva artikli lõike 2 ja artikli 16 kohaselt krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel arvestada.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

Artikkel 16

Konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutused hindavad koostöös tütarettevõtjate kriisilahendusasutustega ning pärast konsulteerimist konsolideeritud järelevalvet teostava krediidiasutuse või investeerimisühingu ja tütarettevõtjate pädevate asutustega ning oluliste filiaalide asukohariikide kriisilahendusasutustega, kui see on olulise filiaali puhul vajalik, mil määral on konsolideerimisgrupp kriisilahenduskõlblik, ilma et eeldataks järgmist:

a)

erakorralise avaliku sektori finantstoetuse saamist lisaks kooskõlas artikliga 100 loodud rahastute kasutamisele;

b)

keskpanga erakorralise likviidsusabi saamist;

c)

keskpanga sellise likviidsusabi saamist, mida antakse mittestandardse tagatise taseme, struktuuri või intressimääraga.

Konsolideerimisgruppi peetakse kriisilahenduskõlblikuks sel juhul, kui kriisilahendusasutuste jaoks on teostatav ja usutav konsolideerimisgrupi ettevõtjate lõpetamine ja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses või konsolideerimisgrupi ettevõtjate suhtes kriisilahenduse vahendite ja õiguste kasutamine, vältides nii palju kui võimalik olulist negatiivset mõju konsolideerimisgrupi ettevõtjate asutamise liikmesriikide, teiste liikmesriikide või liidu finantssüsteemile, sealhulgas laiema finantsilise ebastabiilsuse või kogu süsteemi haaravate sündmuste korral, ning lähtudes eesmärgist tagada konsolideerimisgrupi ettevõtjate kriitiliste funktsioonide täitmise jätkuvus sellega, et kõnealuseid funktsioone saab õigel ajal kergesti eraldada, või muul viisil. Kui konsolideerimisgruppi ei peeta kriisilahenduskõlblikuks, annavad konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutused sellest Euroopa Pangandusjärelevalvele õigeaegselt teada.

Konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hinnangut võtavad artiklis 88 osutatud kriisilahenduse kolleegiumid arvesse.

2.   Et hinnata konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkust, kaaluvad kriisilahendusasutused vähemalt lisa C jaos sätestatud aspekte.

3.   Käesoleva artikli kohane konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine viiakse läbi samal ajal ja samal eesmärgil nagu konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade koostamine ja ajakohastamine vastavalt artiklile 12. Hindamine viiakse läbi vastavalt artiklis 13 sätestatud otsustamismenetlusele.

Artikkel 17

Kriisilahenduskõlblikkust pärssivate asjaoludega tegelemise või nende kõrvaldamise õigus

1.   Liikmesriigid tagavad, et kui kriisilahendusasutus on vastavalt artiklitele 15 ja 16 läbiviidud krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduskõlblikkuse hindamisele pärast pädeva asutusega konsulteerimist kindlaks teinud, et kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahendusmenetlust pärsivad olulised asjaolud, teatab kriisilahendusasutus sellest otsusest kirjalikult asjaomasele krediidiasutusele või investeerimisühingule, pädevale asutusele ja oluliste filiaalide asukohariikide kriisilahendusasutustele.

2.   Artikli 10 lõikes 1 ja artikli 13 lõikes 4 kehtestatud nõuded, et kriisilahendusasutus peab koostama kriisilahenduse kava ja asjaomased kriisilahendusasutused jõudma ühisele otsusele konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade osas, peatatakse pärast käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teatamist, kuni kriisilahendust pärssivate oluliste asjaolude kõrvaldamise meetmed on kriisilahendusasutuse poolt käesoleva artikli lõike 3 kohaselt heaks kiidetud või käesoleva artikli lõike 4 kohaselt otsustatud.

3.   Nelja kuu jooksul pärast vastavalt lõikele 1 saadetud teate kättesaamist esitab krediidiasutus või investeerimisühing kriisilahendusasutusele ettepaneku võimalike meetmete kohta teates märgitud oluliste takistustega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks. Pärast konsulteerimist pädeva asutusega hindab kriisilahendusasutus, kas nende meetmetega on võimalik kõnealuste oluliste takistustega tõhusalt tegeleda või need kõrvaldada.

4.   Kui kriisilahendusasutus leiab, et krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt vastavalt lõikele 3 välja pakutud meetmed ei vähenda ega kõrvalda kõnealuseid pärssivaid asjaolusid piisavalt tulemuslikult, nõuab ta kas otse või kaudselt pädeva asutuse vahendusel, et krediidiasutus või investeerimisühing võtaks alternatiivseid meetmeid, millega võib olla võimalik see eesmärk saavutada, ning teavitab krediidiasutust või investeerimisühingut nendest meetmetest kirjalikult, misjärel krediidiasutus või investeerimisühing esitab kuu aja jooksul kava nende meetmete elluviimiseks.

Alternatiivsete meetmete määramisel selgitab kriisilahendusasutus, miks krediidiasutuse või investeerimisühingu pakutud meetmed ei võimaldaks kriisilahendust pärssivaid asjaolusid kõrvaldada ja miks alternatiivsed meetmed on nende kõrvaldamiseks sobivamad. Kriisilahendusasutus võtab arvesse kriisilahenduse takistustest tulenevat ohtu finantsstabiilsusele ning meetmete mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu majandustegevusele, selle stabiilsusele ja suutlikkusele majandusele kasu tuua.

5.   Lõike 4 kohaldamiseks antakse kriisilahendusasutustele õigus võtta järgmisi meetmeid:

a)

nõuda krediidiasutuselt või investeerimisühingult, et see vaataks läbi võimalikud konsolideerimisgrupisisesed rahastamislepingud või tegeleks nende puudumise küsimusega või koostaks teenuslepingud (konsolideerimisgrupisisesed või kolmandate isikutega), mis hõlmaksid kriitiliste funktsioonide täitmist;

b)

nõuda krediidiasutuselt või investeerimisühingult, et see piiraks oma maksimaalset individuaalset ja summaarset riskipositsiooni;

c)

nõuda krediidiasutuselt või investeerimisühingult konkreetsetel juhtudel või regulaarselt kriisilahenduse seisukohast olulise täiendava teabe esitamist;

d)

nõuda krediidiasutuselt või investeerimisühingult teatava vara võõrandamist;

e)

nõuda krediidiasutuselt või investeerimisühingult, et see piiraks teatavat praegust või kavandatud tegevust või lõpetaks selle tegevuse;

f)

piirata või takistada uute või seniste äriliinide arendamist või uute või seniste toodete võõrandamist;

g)

nõuda krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi mõne ettevõtja, mis on kas otse või kaudselt tema kontrolli all, õiguslike või tegevusstruktuuride muutmist vähem keerukaks, tagamaks et kriisilahenduse vahendite rakendamisel oleks võimalik kriitilised funktsioonid teistest funktsioonidest õiguslikult ja tegevuslikult eraldada;

h)

nõuda krediidiasutuselt või investeerimisühingult või selle emaettevõtjalt liikmesriigis emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja loomist;

i)

nõuda krediidiasutuselt või investeerimisühingult või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjalt kõlblike kohustuste emiteerimist, et täita artiklis 45 sätestatud nõuded;

j)

nõuda, et krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja võtaks artiklis 45 osutatud omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmiseks muid meetmeid, muu hulgas püüaks eelkõige uuesti läbi rääkida tema poolt emiteeritud mis tahes kõlbliku kohustuse, täiendavate esimese taseme omavahendite instrumendi või teise taseme omavahendite instrumendi tingimused, eesmärgiga tagada, et kriisilahendusasutuse otsust kõnealuse kohustuse või instrumendi allahindamiseks või konverteerimiseks täidetaks selle jurisdiktsiooni õigusnormide kohaselt, mis laieneb kõnealusele kohustusele või instrumendile, ning

k)

juhul kui krediidiasutus või investeerimisühing on tütarettevõtja või segavaldusettevõtja, nõuda asutuselt, et segavaldusettevõtja looks krediidiasutuse või investeerimisühingu kontrollimiseks eraldi finantsvaldusettevõtja, kui seda on vaja krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduse hõlbustamiseks ning selleks et vältida IV jaotises sätestatud selliste kriisilahenduse vahendite ja õiguste kohaldamist, millel on negatiivne mõju konsolideerimisgrupi mittefinantsosale.

6.   Lõigete 1 või 4 kohane otsus peab vastama järgmistele nõuetele:

a)

selles on esitatud asjaomase hindamise või otsuse põhjused;

b)

selles on näidatud, mil määral vastab hinnang või otsus lõikes 4 sätestatud proportsionaalse kohaldamise nõudele, ning

c)

selle võib kaevata edasi.

7.   Enne lõikes 4 osutatud mis tahes meetmete määramist kaalub kriisilahendusasutus pärast konsulteerimist pädeva asutusega ja vajaduse korral makrotasandi usaldatavusjärelevalvet teostava määratud riikliku asutusega nõuetekohaselt kõnealuste meetmete võimalikku mõju konkreetsele krediidiasutusele või investeerimisühingule, finantsteenuste siseturule ning teiste liikmesriikide ja liidu kui terviku finantsstabiilsusele.

8.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 suuniseid, et täpsustada lõikes 5 sätestatud meetmed ja iga meetme kohaldamise asjaolud.

Artikkel 18

Kriisilahenduskõlblikkust pärssivate asjaoludega tegelemise või nende kõrvaldamise õigus: konsolideerimisgrupi kohtlemine

1.   Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus arutab koos tütarettevõtjate kriisilahendusasutustega ning pärast konsulteerimist järelevalvekolleegiumiga ja oluliste filiaalide asukohariikide kriisilahendusasutustega, kui see on olulise filiaali puhul vajalik, kriisilahenduse kolleegiumis artikli 16 kohaselt nõutava hindamise tulemusi ja teeb kõik endast oleneva, et jõuda vastavalt artikli 17 lõikele 4 määratud meetmete rakendamise suhtes ühisele otsusele seoses kõikide konsolideerimisgruppi kuuluvate krediidiasutuste ja investeerimisühingutega.

2.   Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus koostab koostöös konsolideeritud järelevalvet teostava krediidiasutuse või investeerimisühingu ja Euroopa Pangandusjärelevalvega vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 25 lõikele 1 aruande ja esitab selle liidus tegutsevale emaettevõtjale, tütarettevõtjate kriisilahendusasutustele, kes edastavad selle oma järelevalve all olevatele tütarettevõtjatele, ja oluliste filiaalide asukohariikide kriisilahendusasutustele. Aruanne koostatakse pärast konsulteerimist pädevate asutustega ning selles analüüsitakse olulisi asjaolusid, mis võivad pärssida tõhusat kriisilahenduse vahendite rakendamist ja kriisilahendusõiguste kasutamist konsolideerimisgrupi suhtes. Aruandes analüüsitakse mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu ärimudelile ning soovitatakse proportsionaalseid ja sihipäraseid meetmeid, mis on kriisilahendusasutuse arvates vajalikud või asjakohased nende pärssivate asjaolude kõrvaldamiseks.

3.   Nelja kuu jooksul pärast aruande saamist võib liidus tegutsev emaettevõtja esitada konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusele oma tähelepanekud ning teha ettepaneku alternatiivsete meetmete kohta, millega oleks võimalik aruandes nimetatud pärssivad asjaolud kõrvaldada.

4.   Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus teavitab liidus tegutseva emaettevõtja poolt välja pakutud meetmetest konsolideeritud järelevalvet teostavat asutust, Euroopa Pangandusjärelevalvet, tütarettevõtjate kriisilahendusasutusi ja oluliste filiaalide asukohariikide kriisilahendusasutusi, kui see on olulise filiaali puhul asjakohane. Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutused ja tütarettevõtjate kriisilahendusasutused teevad pärast pädevate asutuste ja oluliste filiaalide asukohariikide kriisilahendusasutustega konsulteerimist kõik endast oleneva selleks, et jõuda kriisilahenduse kolleegiumis oluliste takistuste tuvastamise osas ning vajaduse korral liidus tegutseva emaettevõtja välja pakutud meetmetele hindamise osas ning asutuste poolt nende takistustega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks nõutavate meetmete osas ühisele otsusele, milles võetakse arvesse meetmete võimalikku mõju kõikidele liikmesriikidele, kus konsolideerimisgrupp tegutseb.

5.   Ühisele otsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul pärast liidu emaettevõtja tähelepanekute esitamist või lõikes 3 osutatud neljakuulise tähtaja möödumisel, olenevalt sellest, kumb on varasem. Otsus peab olema põhjendatud ning vormistatud dokumendina, mille konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus esitab liidus tegutsevale emaettevõtjale.

Euroopa Pangandusjärelevalve võib kriisilahendusasutuse taotlusel kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 31 punktiga c kriisilahendusasutusi ühisele otsusele jõudmisel abistada.

6.   Juhul kui lõikes 5 osutatud ajavahemiku jooksul ei ole jõutud ühisele otsusele, võtab konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus konsolideerimisgrupi tasandil artikli 17 lõike 4 kohaselt rakendamisele kuuluvate meetmete suhtes vastu oma otsuse.

Otsus peab olema igakülgselt põhjendatud ja selles tuleb arvesse võtta teiste kriisilahendusasutuste seisukohti ja reservatsioone. Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus esitab otsuse liidus tegutsevale emaettevõtjale.

Juhul kui mõni kriisilahendusasutus on enne neljakuulise perioodi lõppu edastanud käesoleva artikli lõikes 9 osutatud küsimuse vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele, lükkab konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus otsuse tegemise edasi, jäädes ootama, millise otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve nimetatud määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt teeb, ning teeb seejärel oma otsuse kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve otsusega. Neljakuulist perioodi käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. Euroopa Pangandusjärelevalve teeb otsuse ühe kuu jooksul. Küsimust ei suunata Euroopa Pangandusjärelevalvele pärast neljakuulise perioodi lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist. Kui Euroopa Pangandusjärelevalve ei ole ühe kuu jooksul otsust teinud, kohaldatakse konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse otsust.

7.   Ühise otsuse puudumisel teevad tütarettevõtjate kriisilahendusasutused oma otsuse tütarettevõtjate poolt artikli 17 lõike 4 kohaselt individuaalselt võetavate sobivate meetmete kohta. See otsus peab olema igakülgselt põhjendatud ja selles tuleb arvesse võtta teiste kriisilahendusasutuste seisukohti ja reservatsioone. Otsus esitatakse asjaomasele tütarettevõtjale ja konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusele.

Kui mõni kriisilahendusasutus on enne neljakuulise perioodi lõppu edastanud käesoleva artikli lõikes 9 osutatud küsimuse vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele, lükkab tütarettevõtja kriisilahendusasutus otsuse tegemise edasi, jäädes ootama, millise otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve nimetatud määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt teeb, ning teeb seejärel oma otsuse kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve otsusega. Neljakuulist perioodi käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. Euroopa Pangandusjärelevalve teeb otsuse ühe kuu jooksul. Küsimust ei suunata Euroopa Pangandusjärelevalvele pärast neljakuulise perioodi lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist. Kui Euroopa Pangandusjärelevalve ei ole ühe kuu jooksul otsust teinud, kohaldatakse tütarettevõtja kriisilahendusasutuse otsust.

8.   Lõikes 5 osutatud ühisotsust ja lõikes 6 osutatud ühisotsuse puudumise korral kriisilahendusasutuste tehtud otsuseid käsitatakse lõplikuna ja kohaldatakse teiste asjaomaste kriisilahendusasutuste poolt.

9.   Kui artikli 17 lõike 5 punktis g, h või k sätestatud meetmete võtmise kohta ei ole tehtud ühisotsust, võib Euroopa Pangandusjärelevalve kriisilahendusasutuse poolt käesoleva artikli lõike 6 või 7 kohaselt esitatud taotluse korral abistada kriisilahendusasutusi kokkuleppe saavutamisel kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 19 lõikega 3.

III   PEATÜKK

Konsolideerimisgrupisisene finantstoetus

Artikkel 19

Konsolideerimisgrupi finantstoetuse leping

1.   Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing või liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1punktis c või d osutatud ettevõtja ja selle teistes liikmesriikides või kolmandates riikides asuvad tütarettevõtja, mis on emaettevõtja konsolideeritud järelevalve all olev krediidiasutus või investeerimisühing või muu finantseerimisasutus, võivad sõlmida finantstoetuse lepingu, mille kohaselt antakse teisele lepingupoolele, kes vastab artikli 27 kohase varase sekkumise tingimustele, finantstoetust, juhul kui on täidetud käesolevas peatükis sätestatud tingimused.

2.   Käesolev peatükk ei mõjuta konsolideerimisgrupisisest finantseerimiskorda, sealhulgas rahastute ja tsentraliseeritud rahastute toimimist, tingimusel et ükski sellise rahastu osaline ei vasta varase sekkumise tingimustele.

3.   Konsolideerimisgrupi finantstoetuse leping ei ole eeltingimus:

a)

konsolideerimisgrupi finantstoetuse andmiseks igale konsolideerimisgrupi finantsraskustes ettevõtjale, juhul kui krediidiasutus või investeerimisühing otsustab seda teha, iga üksikjuhtumi puhul eraldi ja vastavalt konsolideerimisgrupi põhimõtetele, kui see ei kujuta riski konsolideerimisgrupile tervikuna, ega

b)

liikmesriigis tegutsemiseks.

4.   Liikmesriigid kõrvaldavad kõik siseriiklikus õiguses esinevad õiguslikud takistused konsolideerimisgrupisisesteks finantstoetustehinguteks, mida tehakse vastavalt käesolevale peatükile, tingimusel et käesolev peatükk ei takista mingil viisil liikmesriike kehtestamast piiranguid konsolideerimisgrupisisestele tehingutele, millega kasutatakse määruse (EL) nr 575/2013 pakutud võimalusi või lähtuvalt siseriiklikust õigusest, millega võetakse üle direktiiv 2013/36/EL või milles finantsstabiilsuse huvides nõutakse konsolideerimisgrupi osade või konsolideerimisgrupisiseste tegevuste eraldamist.

5.   Konsolideerimisgrupi finantstoetuse leping võib:

a)

hõlmata konsolideerimisgrupi ühte või mitut tütarettevõtjat ning selles võidakse sätestada finantstoetuse andmine emaettevõtjalt tütarettevõtjatele, tütarettevõtjatelt emaettevõtjale, ühelt tütarettevõtjalt teisele tütarettevõtjale, kes kõik kuuluvad konsolideerimisgruppi ja on lepingu osalised, või kõnealuste ettevõtjate mis tahes kombinatsioonis;

b)

sätestada finantstoetuse andmise laenuna, garantiina, tehingu tagatiseks vara pakkumisena või nimetatud finantstoetuse vormide kombinatsioonina, ühe või mitme tehinguna, sealhulgas toetuse saaja ja kolmanda isiku vahel sõlmitava tehinguna.

6.   Juhul kui konsolideerimisgrupi ettevõtja on konsolideerimisgrupi finantstoetuse lepingu tingimuste kohaselt nõus andma finantstoetust teisele konsolideerimisgrupi ettevõtjale, võib leping sisaldada ka vastastikust kokkulepet, mille kohaselt toetust saav konsolideerimisgrupi ettevõtja on nõus andma finantstoetust toetust andvale konsolideerimisgrupi ettevõtjale.

7.   Konsolideerimisgrupi finantstoetuse lepingus määratakse kindlaks lepingu alusel sooritatavate tehingute eest tasumisele kuuluva lepingutasu arvutamise põhimõtted. Kõnealused põhimõtted sisaldavad nõuet selle kohta, et lepingutasu määratakse kindlaks finantstoetuse andmise ajal. Leping, sealhulgas finantstoetuse andmisel kasutatava lepingutasu arvutamise põhimõtted ning lepingu muud tingimused peavad vastama järgmistele põhimõtetele:

a)

iga lepingupool peab sõlmima lepingu oma vabast tahtest;

b)

lepingut sõlmides ja finantstoetuse andmise lepingutasu kindlaks määrates peab iga lepingupool tegutsema oma parimatest huvidest lähtuvalt, mille puhul võib arvesse võtta mis tahes otsest või kaudset tulu, mida lepingupool võib teenida finantstoetuse andmise tulemusel;

c)

enne finantstoetuse andmise lepingutasu kindlaksmääramist ja enne finantstoetuse andmise otsuse tegemist peab igal finantstoetuse andjal olema täielik ülevaade finantstoetuse saaja esitatud asjaomasest teabest;

d)

finantstoetuse andmise lepingutasu kindlaksmääramisel võib arvesse võtta finantstoetuse andja käsutuses olevat teavet, mille aluseks on kuulumine finantstoetuse saajaga samasse konsolideerimisgruppi ja mis ei ole turule kättesaadav, ning

e)

finantstoetuse andmise lepingutasu arvutamise põhimõtetes ei ole vaja arvesse võtta eeldatavat ajutist mõju turuhindadele, mis tuleneb konsolideerimisgrupi välistest sündmustest.

8.   Konsolideerimisgrupi finantstoetuse lepingu võib sõlmida ainult sel juhul, kui vastavate pädevate asutuste arvates ei vasta ükski pooltest kavandatud lepingu sõlmimise ajal varase sekkumise tingimustele.

9.   Liikmesriigid tagavad, et konsolideerimisgrupi finantstoetuse lepingust tulenevat mis tahes õigust, nõuet või meedet võivad rakendada ainult lepingupooled ning kolmandad isikud on sellest välistatud.

Artikkel 20

Kavandatava lepingu läbivaatamine pädevate asutuste poolt ning vahendamine

1.   Liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing esitab konsolideeritud järelevalvet teostavale asutusele artikli 19 kohaselt kavandatava konsolideerimisgrupi finantstoetuse lepingu kinnitamise taotluse. Taotlus peab sisaldama kavandatava lepingu teksti ning määrama kindlaks konsolideerimisgrupi ettevõtjad, kes on avaldanud soovi olla lepingupooled.

2.   Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus edastab taotluse viivitamata iga lepingus osaleda soovinud tütarettevõtja pädevatele asutustele, et jõuda ühisele otsusele.

3.   Kooskõlas käesoleva artikli lõigetes 5 ja 6 sätestatud menetlusega kinnitab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus lepingu juhul, kui kavandatava lepingu tingimused vastavad artiklis 23 sätestatud finantstoetuse andmise tingimustele.

4.   Kooskõlas käesoleva artikli lõigetes 5 ja 6 sätestatud menetlusega võib konsolideeritud järelevalvet teostav asutus keelata kavandatava lepingu sõlmimise, kui seda peetakse artiklis 23 sätestatud finantstoetuse andmise tingimustega vastuolus olevaks.

5.   Pädevad asutused teevad kõik endast oleneva selle nimel, et jõuda ühisele otsusele, võttes arvesse lepingu täitmisega kaasnevat võimalikku mõju, sealhulgas võimalikku fiskaalmõju, kõigis liikmesriikides, kus konsolideerimisgrupp tegutseb, selles, kas kavandatava lepingu tingimused on kooskõlas artiklis 23 sätestatud finantstoetuse andmise tingimustega, nelja kuu jooksul pärast taotluse laekumist konsolideeritud järelevalvet teostavale asutusele. Ühisotsus esitatakse igakülgselt põhjendatud otsust sisaldavas dokumendis ning konsolideeritud järelevalvet teostav asutus edastab selle taotlejale.

Euroopa Pangandusjärelevalve võib pädeva asutuse taotlusel kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 31 pädevaid asutusi kokkuleppe saavutamisel abistada.

6.   Kui pädevad asutused ei võta nelja kuu jooksul vastu ühisotsust, teeb konsolideeritud järelevalvet teostav asutus selle taotluse suhtes ise otsuse. Kõnealune otsus esitatakse dokumendis, mis sisaldab igakülgselt põhjendatud otsuseid, ja selles võetakse arvesse teiste pädevate asutuste seisukohti ja reservatsioone, mis esitati neljakuulise tähtaja jooksul. Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus esitab oma otsuse taotlejale ja teistele pädevatele asutustele.

7.   Juhul kui mõni asjaomastest pädevatest asutustest on vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 edastanud küsimuse enne neljakuulise tähtaja lõppu arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele, lükkab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus otsuse tegemise edasi, jäädes ootama, millise otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve nimetatud määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt teeb, ning teeb seejärel oma otsuse kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve otsusega. Neljakuulist tähtaega käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. Euroopa Pangandusjärelevalve teeb oma otsuse ühe kuu jooksul. Küsimust ei suunata Euroopa Pangandusjärelevalvele pärast neljakuulise perioodi lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist.

Artikkel 21

Kavandatava lepingu heakskiitmine aktsionäride poolt

1.   Liikmesriigid nõuavad, et kõik kavandatavad lepingud, mis on pädevate asutuste poolt kinnitatud, esitatakse heakskiitmiseks kõigi lepingu sõlmimiseks soovi avaldanud konsolideerimisgrupi ettevõtjate aktsionäridele. Sellisel juhul on leping kehtiv ainult nende poolte suhtes, kelle aktsionärid on lepingu kooskõlas lõikega 2 heaks kiitnud.

2.   Konsolideerimisgrupi finantstoetuse leping on konsolideerimisgrupi ettevõtja suhtes kehtiv ainult juhul, kui konsolideerimisgrupi ettevõtja aktsionärid on andnud heakskiidu kõnealuse konsolideerimisgrupi ettevõtja juhtorganile võtma vastu otsuse, et konsolideerimisgrupi ettevõtja annab või saab finantstoetust vastavalt lepingu tingimustele ja kooskõlas käesolevas peatükis sätestatud tingimustega, ning seda aktsionäride heakskiitu ei ole tühistatud.

3.   Kõigi lepingupoolteks olevate ettevõtjate juhtorganid esitavad aktsionäridele igal aastal aruande lepingu täitmise ning lepingu kohaselt vastu võetud otsuste täitmise kohta.

Artikkel 22

Konsolideerimisgrupi finantstoetuse lepingute edastamine kriisilahendusasutustele

Pädevad asutused edastavad konsolideerimisgrupi finantstoetuse kinnitatud lepingud ja nende võimalikud muudatused asjaomastele kriisilahendusasutustele.

Artikkel 23

Konsolideerimisgrupi finantstoetuse andmise tingimused

1.   Konsolideerimisgrupi ettevõtja võib anda artikli 19 kohast finantstoetust ainult juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

võib põhjendatult eeldada, et pakutav toetus leevendab oluliselt toetust saava konsolideerimisgrupi ettevõtja finantsraskusi;

b)

finantstoetuse andmise eesmärk on konsolideerimisgrupi kui terviku või selle mis tahes ettevõtja finantsstabiilsuse säilitamine või taastamine ning see vastab toetust andva konsolideerimisgrupi ettevõtja huvidele;

c)

finantstoetust antakse vastavalt tingimustele, sealhulgas lepingutasule, kooskõlas artikli 19 lõikega 7;

d)

finantstoetust andva konsolideerimisgrupi ettevõtja juhtorganile finantstoetuse andmise otsuse tegemise ajal kättesaadava teabe alusel võib põhjendatult eeldada, et toetust saav konsolideerimisgrupi ettevõtja teeb toetuse andmise eest vastusoorituse, või kui toetust antakse laenu vormis, et laen makstakse tagasi. Kui toetus antakse garantiina või mis tahes vormis tagatisena, kohaldatakse garantii või tagatise sissenõudmise korral toetuse saaja vastutuse suhtes sama tingimust;

e)

finantstoetuse andmine ei seaks ohtu toetust andva konsolideerimisgrupi ettevõtja likviidsust ega maksevõimet;

f)

finantstoetuse andmine ei seaks ohtu finantsstabiilust, eelkõige toetust andva konsolideerimisgrupi ettevõtja liikmesriigis;

g)

toetust andev konsolideerimisgrupi ettevõtja vastab toetuse andmise ajal direktiivis 2013/36/EL sätestatud kapitali või likviidsuse nõuetele ja direktiivi 2013/36/EL artikli 104 lõikes 2 kehtestatud nõuetele ning finantstoetuse andmine ei põhjusta nimetatud nõuete rikkumist konsolideerimisgrupi ettevõtja poolt, välja arvatud juhul, kui toetust andva ettevõtja individuaalse järelevalve eest vastutav pädev asutus annab vastava loa;

h)

toetust andev konsolideerimisgrupi ettevõtja vastab toetuse andmise ajal määruses (EL) nr 575/2013 ning direktiivis 2013/36/EL sätestatud suure riskide kontsentreerumise nõuetele, sealhulgas kõigile siseriiklikele õigusnormidele, milles kasutatakse selles sätestatud võimalusi, ning finantstoetuse andmine ei põhjusta nimetatud nõuete rikkumist konsolideerimisgrupi ettevõtja poolt, välja arvatud juhul, kui toetust andva konsolideerimisgrupi ettevõtja individuaalse järelevalve eest vastutav pädev asutus annab vastava loa;

i)

finantstoetuse andmine ei kahjustaks toetust andva konsolideerimisgrupi ettevõtja kriisilahenduskõlblikkust.

2.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et määrata kindlaks lõike 1 punktides a, c, e ja i osutatud tingimused.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

3.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. jaanuariks 2016 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised, et edendada käesoleva artikli lõike 1 punktides b, d, f, g ja h sätestatud tingimuste täpsustamise tavade lähendamist.

Artikkel 24

Finantstoetuse andmise otsus

Otsuse anda vastavalt lepingule konsolideerimisgrupi finantstoetust teeb finantstoetust andva konsolideerimisgrupi ettevõtja juhtorgan. Otsus peab olema põhjendatud ning selles peab olema välja toodud finantstoetuse andmise eesmärk. Eelkõige tuleb selles näidata, kuidas finantstoetuse andmine vastab artikli 23 lõikes 1 sätestatud tingimustele. Otsuse võtta vastavalt lepingule vastu konsolideerimisgrupi finantstoetus teeb finantstoetust saava konsolideerimisgrupi ettevõtja juhtorgan.

Artikkel 25

Pädevate asutuste õigus esitada vastuväiteid

1.   Enne toetuse andmist vastavalt konsolideerimisgrupi finantstoetuse lepingule teavitab finantstoetust anda kavatseva konsolideerimisgrupi ettevõtja juhtorgan sellest:

a)

oma pädevat asutust;

b)

konsolideeritud järelevalvet teostavat asutust, kui see on asjakohane ja kui see erineb punktides a ja c osutatud asutustest;

c)

finantstoetust saava konsolideerimisgrupi ettevõtja pädevat asutust, kui see erineb punktides a ja b osutatud asutustest ning

d)

Euroopa Pangandusjärelevalvet.

Teade peab sisaldama juhtorgani põhjendatud otsust kooskõlas artikliga 24 ja kavandatava finantstoetuse üksikasju, sealhulgas konsolideerimisgrupi finantstoetuse lepingu koopiat.

2.   Viie tööpäeva jooksul alates täieliku teate saamisest võib finantstoetust andva konsolideerimisgrupi ettevõtja pädev asutus finantstoetuse andmisega nõustuda, selle keelata või seda piirata, kui tema hinnangul ei ole artiklis 23 sätestatud konsolideerimisgrupi finantstoetuse andmise tingimused täidetud. Pädeva asutuse poolt vastu võetud otsus finantstoetuse andmine keelata või seda piirata peab olema põhjendatud.

3.   Pädeva asutuse otsusest finantstoetuse andmisega nõustuda, see keelata või seda piirata tuleb viivitamata teavitada:

a)

konsolideeritud järelevalvet teostavat asutust;

b)

toetust saava konsolideerimisgrupi ettevõtja pädevat asutust ning

c)

Euroopa Pangandusjärelevalvet.

Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus teavitab kohe teisi järelevalvekolleegiumi liikmeid ja kriisilahenduse kolleegiumi liikmeid.

4.   Juhul kui konsolideeritud järelevalvet teostaval asutusel või toetust saava konsolideerimisgrupi ettevõtja eest vastutaval pädeval asutusel on finantstoetuse andmise keelamise või piiramise otsuse suhtes vastuväiteid, võivad nad kahe päeva jooksul esitada selle küsimuse arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele ning paluda selle abi vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 31.

5.   Kui pädev asutus ei keela ega piira finantstoetuse andmist lõikes 2 märgitud aja jooksul või on toetuse andmisega enne selle ajavahemiku lõppu nõustunud, võib finantstoetust anda vastavalt pädevale asutusele esitatud tingimustele.

6.   Krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgani otsus anda finantstoetust edastatakse:

a)

pädevale asutusele;

b)

konsolideeritud järelevalvet teostavale asutusele, kui see on asjakohane ja kui see erineb punktides a ja c osutatud asutustest;

c)

finantstoetust saava konsolideerimisgrupi ettevõtja pädevale asutusele, kui see erineb punktides a ja b osutatud asutustest;

d)

Euroopa Pangandusjärelevalvele.

Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus teavitab viivitamata teisi järelevalvekolleegiumi liikmeid ja kriisilahenduse kolleegiumi liikmeid.

7.   Juhul kui pädev asutus piirab käesoleva artikli lõike 2 kohaselt finantstoetuse andmist või keelustab selle ja kui artikli 7 lõike 5 kohases konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavas viidatakse konsolideerimisgrupisisesele finantstoetusele, võib selle konsolideerimisgrupi ettevõtja pädev asutus, kellele toetuse andmist piirati või keelustati, paluda konsolideeritud järelevalvet teostaval asutusel algatada artikli 8 kohaselt konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava ümberhindamine, või kui finantsseisundi taastamise kava on koostatud individuaalselt, siis paluda konsolideerimisgrupi ettevõtjal esitada finantsseisundi taastamise muudetud kava.

Artikkel 26

Avalikustamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et konsolideerimisgrupi ettevõtjad avalikustavad, kas nad on artikli 19 kohase konsolideerimisgrupi finantstoetuse lepingu sõlminud või mitte, ning avalikustavad ka sellise võimaliku lepingu üldtingimuste kirjelduse ja lepingu poolteks olevate konsolideerimisgrupi ettevõtjate nimed ning ajakohastavad seda teavet vähemalt kord aastas.

Kohaldatakse määruse (EL) nr 575/2013 artikleid 431–434.

2.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada lõikes 1 sätestatud kirjelduse vormi ja sisu.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu eelmises lõigus osutatud rakenduslike tehniliste standardite eelnõud kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

III   JAOTIS

VARANE SEKKUMINE

Artikkel 27

Varase sekkumise meetmed

1.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing rikub või lähitulevikus tõenäoliselt rikub määruses (EL) nr 575/2013, direktiivis 2013/36/EL või direktiivi 2014/65/EL II jaotises sätestatud nõudeid või ükskõik millist määruse (EL) nr 600/2014 artiklites 3–7, artiklites 14–17 ja artiklis 24, artiklis 25 ja artiklis 26 sätestatud nõuetest, muu hulgas kiiresti halveneva finantsolukorra tõttu ning kiiresti väheneva likviidsuse või finantsvõimenduse, halbade laenude hulga või riskide kontsentratsiooni suurenemise tõttu, mida hinnatakse teatava hulga näitajate põhjal, mis võivad hõlmata krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendite nõuet pluss 1,5 protsendipunkti, tagavad liikmesriigid, et pädevatel asutustel on võimalik, piiramata vajaduse korral direktiivi 2013/36/EL artiklis 104 osutatud meetmete kohaldamist, rakendada vähemalt järgmisi meetmeid:

a)

nõuda krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorganilt ühe või mitme finantsseisundi taastamise kavas kindlaks määratud korra või meetme rakendamist või finantsseisundi taastamise kava ajakohastamist vastavalt artikli 5 lõikele 2, kui asjaolud, mis tõid kaasa varase sekkumise, on erinevad esialgses finantsseisundi taastamise kavas esitatud eeldustest, ning rakendada ühte või mitut ajakohastatud kavas kindlaks määratud korda või meedet täpsustatud aja jooksul tagamaks, et sissejuhatavas lauses osutatud tingimused enam ei kehti;

b)

nõuda krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorganilt olukorra uurimist, tuvastatud probleemide ületamiseks vajalike meetmete kindlaksmääramist ning nende probleemide kõrvaldamise tegevuskava ja tegevuskava elluviimise ajakava koostamist;

c)

nõuda krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorganilt krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride koosoleku kokkukutsumist – või kui krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan kõnealust nõuet ei täida, siis kutsuda ise kokku krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride koosolek – ning mõlemal juhul määrata kindlaks koosoleku päevakord ja nõuda, et aktsionärid arutaksid teatavaid otsuseid, et need vastu võtta;

d)

nõuda juhtorgani või kõrgema juhtkonna ühe või mitme liikme tagasikutsumist või asendamist, kui leitakse, et kõnealused isikud ei ole direktiivi 2013/36/EL artikli 13 või direktiivi 2014/65/EL artikli 9 kohaselt oma ametikohustuste täitmiseks sobivad;

e)

nõuda krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorganilt kava koostamist võlgade restruktureerimise üle läbirääkimistesse astumiseks krediidiasutuse või investeerimisühingu mõne või kõigi võlausaldajatega vastavalt finantsseisundi taastamise kavale, kui see on kohaldatav;

f)

nõuda muudatuste tegemist krediidiasutuse või investeerimisühingu äristrateegias;

g)

nõuda muudatuste tegemist krediidiasutuse või investeerimisühingu õiguslikus või tegevusstruktuuris, ning

h)

koguda, sealhulgas kohapealsete kontrollide kaudu, ja esitada kriisilahendusasutusele kogu teave, mis on vajalik kriisilahenduse kava ajakohastamiseks ja krediidiasutuse või investeerimisühingu võimaliku kriisilahenduse ettevalmistamiseks ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute vara ja kohustuste hindamiseks vastavalt artiklile 36.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kui pädevad asutused teevad kindlaks, et lõikes 1 sätestatud tingimused on krediidiasutuse või investeerimisühingu puhul täidetud, teavitavad nad sellest viivitamata kriisilahendusasutusi, ning et kriisilahendusasutustel on õigus nõuda, et krediidiasutus või investeerimisühing võtaks ühendust võimalike omandajatega krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduse ettevalmistamiseks vastavalt artikli 39 lõikes 2 sätestatud tingimustele ja artiklis 84 sätestatud konfidentsiaalsuse sätetele;

3.   Pädevad asutused kehtestavad kõikide lõikes 1 osutatud meetmete elluviimiseks sobiva tähtaja, mis võimaldaks pädeval asutusel hinnata meetmete tulemuslikkust.

4.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised, et edendada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmete kasutamise käivitamise järjepidevat kohaldamist.

5.   Võttes asjakohasel juhul arvesse lõikes 4 osutatud suuniste kohaldamisel saadud kogemusi, võib Euroopa Pangandusjärelevalve töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada minimaalne hulk näitajaid, mis käivitavad lõikes 1 osutatud meetmete kasutamise.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 28

Kõrgema juhtkonna ja juhtorgani tagasikutsumine

Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisund on oluliselt halvenemas või kui rikutakse tõsiselt seadusi, määrusi või krediidiasutuse või investeerimisühingu põhikirja või esineb tõsiseid haldusaktide rikkumisi ning artikli 27 kohaste muude meetmete võtmine ei ole olukorra parandamiseks piisav, võivad pädevad asutused nõuda krediidiasutuse või investeerimisühingu kõrgema juhtkonna või juhtorgani mõne liikme või täiskoosseisu tagasikutsumist. Kõrgema juhtkonna või juhtorgani uus koosseis nimetatakse ametisse kooskõlas liikmesriigi ja liidu õigusega ning selle eelduseks on pädeva asutuse heakskiit või nõusolek.

Artikkel 29

Ajutine haldur

1.   Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui pädevad asutused leiavad, et artiklis 28 osutatud kõrgema juhtkonna või juhtorgani väljavahetamine ei ole olukorra parandamiseks piisav, võivad pädevad asutused nimetada krediidiasutusele või investeerimisühingule ühe või mitu ajutist haldurit. Pädevad asutused võivad, lähtuvalt sellest, mis on asjaoludega võrreldes proportsionaalne, nimetada ajutise halduri, vahetamaks ajutiselt välja krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgani või töötamaks ajutiselt koos krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorganiga, ning pädev asutus täpsustab oma otsust ajutise halduri nimetamise ajal. Kui pädev asutus nimetab ajutise halduri, kes peab töötama koos krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorganiga, täpsustab pädev asutus ajutise halduri nimetamise ajal ajutise halduri rolli, ülesanded ja õigused ning krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorganile kehtestatud nõuded, mis puudutavad ajutise halduriga konsulteerimist või temalt nõusoleku saamist enne teatavate otsuste tegemist või meetmete võtmist. Pädevalt asutuselt nõutakse iga ajutise halduri nimetamise otsuse avalikustamist, välja arvatud juhul, kui ajutisel halduril ei ole õigust krediidiasutust või investeerimisühingut esindada. Lisaks tagavad liikmesriigid, et ajutisel halduril on oma ülesannete täitmiseks vajalik kvalifikatsioon, võimed ja teadmised ning tal puudub huvide konflikt.

2.   Pädev asutus määrab ajutise halduri õigused kindlaks tema ametisse nimetamise ajal, lähtuvalt sellest, mis on asjaoludega võrreldes proportsionaalne. Ajutise halduri õigused võivad sisaldada mõningaid või kõiki krediidiasutuse või investeerimisühingu põhikirjast ja siseriiklikust õigusest tulenevaid krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgani õigusi, sealhulgas õigust täita mõningaid või kõiki krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgani haldusfunktsioone. Ajutise halduri õigused krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes peavad olema vastavuses kohaldatava äriühinguõigusega.

3.   Pädev asutus määrab kindlaks ajutise halduri rolli ja ülesanded ajutise halduri nimetamise ajal ning nende hulka võib kuuluda krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisundi kindlakstegemine, krediidiasutuse või investeerimisühingu majandustegevuse või selle osa juhtimine eesmärgiga säilitada või taastada krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisund, ning meetmete võtmine krediidiasutuse või investeerimisühingu majandustegevuse aruka ja usaldusväärse juhtimise taastamiseks. Pädev asutus täpsustab ajutise halduri nimetamise ajal ajutise halduri rolli ja ülesannete võimalikud piirangud.

4.   Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on ainuõigus ajutise halduri nimetamiseks ja tagasikutsumiseks. Pädev asutus võib ajutise halduri igal ajal mis tahes põhjusel tagasi kutsuda. Pädev asutus võib ajutise halduri nimetamise tingimusi igal ajal muuta vastavalt käesolevale artiklile.

5.   Pädev asutus võib nõuda, et ajutise halduri teatava tegevuse puhul on vajalik pädeva asutuse eelnev nõusolek. Pädev asutus määrab sellised nõuded kindlaks ajutise halduri nimetamise või ajutise halduri nimetamise tingimuste muutmisel.

Igal juhul võib ajutine haldur kasutada õigust kutsuda kokku krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride üldkoosolek ning koostada sellise koosoleku päevakord üksnes pädeva asutuse eelneval nõusolekul.

6.   Pädev asutus võib nõuda, et ajutine haldur koostaks pädeva asutuse määratud ajavahemike tagant ning ajutise halduri volituste lõppedes aruande krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisundi ning kohustuste täitmise käigus tehtud toimingute kohta.

7.   Ajutist haldurit ei nimetata kauemaks kui üks aasta. Kõnealust perioodi võib erandkorras pikendada juhul, kui ajutise halduri nimetamiseks vajalikud tingimused on jätkuvalt täidetud. Pädeva asutuse ülesanne on teha kindlaks, kas asjaolud nõuavad ajutise halduri tegevuse jätkamist ning põhjendada seda otsust aktsionäridele.

8.   Võttes arvesse käesolevat artiklit, ei tohi ajutise halduri nimetamine piirata liidu ja liikmesriikide äriühinguõiguse kohaseid aktsionäride õigusi.

9.   Liikmesriigid võivad piirata ajutise halduri vastutust vastavalt siseriiklikule õigusele seoses ajutise halduri kohustuste täitmisest tuleneva tegevuse või tegevusetusega kooskõlas lõikega 3.

10.   Käesoleva artikli kohaselt nimetatud ajutist haldurit ei peeta siseriikliku õiguse kohaseks varijuhiks ega de facto juhiks.

Artikkel 30

Varase sekkumise meetmete koordineerimine ning ajutise halduri nimetamine konsolideerimisgruppide puhul

1.   Juhul kui artiklis 27 sätestatud nõuete kehtestamise või artiklis 29 sätestatud ajutise halduri nimetamise tingimused on liidus tegutseva emaettevõtja puhul täidetud, teavitab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus sellest Euroopa Pangandusjärelevalvet ning konsulteerib teiste järelevalvekolleegiumi kuuluvate pädevate asutustega.

2.   Kõnealuse teavitamise ja konsulteerimise järel otsustab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, kas asjaomase liidus tegutseva emaettevõtja puhul kohaldada mõnd artiklis 27 sätestatud meedet või nimetada vastavalt artiklile 29 ametisse ajutine haldur, võttes arvesse kõnealuste meetmete mõju muudes liikmesriikides tegutsevatele konsolideerimisgrupi ettevõtjatele. Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus teeb oma otsuse teatavaks teistele järelevalvekolleegiumi kuuluvatele pädevatele asutustele ja Euroopa Pangandusjärelevalvele.

3.   Juhul kui artiklis 27 sätestatud nõuete kehtestamise või artiklis 29 sätestatud ajutise halduri nimetamise tingimused on liidus tegutseva emaettevõtja tütarettevõtja puhul täidetud, teavitab individuaalse järelevalve eest vastutav pädev asutus, kes kavatseb võtta nimetatud artiklite kohaseid meetmeid, sellest Euroopa Pangandusjärelevalvet ning konsulteerib konsolideeritud järelevalvet teostava asutusega.

Teate saamise järel võib konsolideeritud järelevalvet teostav asutus hinnata tõenäolist mõju, mida artikli 27 kohaste nõuete kehtestamine või artikli 29 kohane ajutise halduri nimetamine avaldab asjaomasele krediidiasutusele või investeerimisühingule, või teistes liikmesriikides asuvatele konsolideerimisgrupi ettevõtjatele. Ta edastab kõnealuse hinnangu pädevale asutusele kolme päeva jooksul.

Kõnealuse teavitamise ja konsulteerimise järel otsustab pädev asutus, kas kohaldada mõnd artiklis 27 sätestatud meedet või nimetada vastavalt artiklile 29 ametisse ajutine haldur. Otsuses võetakse nõuetekohaselt arvesse konsolideeritud järelevalvet teostava asutuse hinnangut. Pädev asutus teeb oma otsuse teatavaks konsolideeritud järelevalvet teostavale asutusele ja teistele järelevalvekolleegiumi kuuluvatele pädevatele asutustele ning Euroopa Pangandusjärelevalvele.

4.   Juhul kui rohkem kui üks pädev asutus kavatseb nimetada rohkem kui ühele samasse konsolideerimisgruppi kuuluvale ettevõtjale ajutise halduri või kohaldada rohkem kui ühe samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja suhtes artiklis 27 sätestatud meetmeid, kaaluvad konsolideeritud järelevalvet teostav asutus ja teised asjaomased pädevad asutused, kas oleks sobivam nimetada sama ajutine haldur kõigile asjaomastele ettevõtjatele või kooskõlastada artiklis 27 sätestatud meetmete kohaldamine rohkem kui ühe konsolideerimisgrupi ettevõtja suhtes, et soodustada lahenduste leidmist, mis taastaksid asjaomase ettevõtja finantsseisundi. Hinnang vormistatakse konsolideeritud järelevalvet teostava asutuse ja teiste asjaomaste pädevate asutuste ühise otsusena. Ühisele otsusele tuleb jõuda viie päeva jooksul alates lõikes 1 osutatud teate kuupäevast. See ühine otsus peab olema põhjendatud ning vormistatud dokumendina, mille konsolideeritud järelevalvet teostav asutus esitab liidus tegutsevale emaettevõtjale.

Euroopa Pangandusjärelevalve võib pädeva asutuse taotluse korral kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 31 pädevaid asutusi kokkuleppe saavutamisel abistada.

Juhul kui ühisele otsusele ei ole jõutud viie päeva jooksul, võivad konsolideeritud järelevalvet teostav asutus ja tütarettevõtjate pädevad asutused võtta vastu oma otsused nende krediidiasutuste või investeerimisühingute suhtes, kelle suhtes neil on vastutus, ajutise halduri nimetamise kohta ja artiklis 27 sätestatud meetmete kohaldamise kohta.

5.   Kui asjaomane pädev asutus ei ole nõus lõike 1 või 3 kohaselt teatatud otsusega või kui lõike 4 kohast ühisotsust ei ole tehtud, võib pädev asutus edastada selle küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalvele vastavalt lõikele 6.

6.   Euroopa Pangandusjärelevalve võib pädeva asutuse taotlusel abistada kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 19 lõikega 3 kokkuleppe saavutamisel pädevaid asutusi, kes kavatsevad kohaldada üht või mitut käesoleva direktiivi artikli 27 lõike 1 punktis a sätestatud meedet seoses käesoleva direktiivi lisa A jao punktidega 4, 10, 11 ja 19 ning käesoleva direktiivi artikli 27 lõike 1 punktis e sätestatud meedet või artikli 27 lõike 1 punktis g sätestatud meedet.

7.   Kõigi pädevate asutuste otsused peavad olema põhjendatud. Otsuse tegemisel võetakse arvesse teiste pädevate asutuste seisukohti ja reservatsioone, mis on esitatud lõigetes 1 ja 3 osutatud konsulteerimisperioodil või lõikes 4 osutatud viie päeva jooksul ning samuti otsuse võimalikku mõju finantsstabiilsusele asjaomastes liikmesriikides. Konsolideeritud järelevalvet teostav asutus esitab need otsused liidus tegutsevale emaettevõtjale ning asjaomased pädevad asutused esitavad need tütarettevõtjatele.

Kui käesoleva artikli lõikes 6 osutatud juhul on mõni asjaomane pädev asutus esitanud enne käesoleva artikli lõigetes 1 ja 3 osutatud konsulteerimisperioodi lõppu või käesoleva artikli lõikes 4 osutatud viiepäevase tähtaja möödumisel küsimuse vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 19 lõikele 3 arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele, lükkavad konsolideeritud järelevalvet teostav asutus ja muud pädevad asutused oma otsuse tegemise edasi, jäädes ootama, millise otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve kõnealuse määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt teeb, ning teeb seejärel oma otsuse kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve otsusega. Viiepäevast perioodi käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. Euroopa Pangandusjärelevalve teeb otsuse kolme päeva jooksul. Küsimust ei suunata Euroopa Pangandusjärelevalvele pärast viiepäevase tähtaja möödumist ega pärast ühisele otsusele jõudmist.

8.   Kui Euroopa Pangandusjärelevalve ei ole kolme päeva jooksul otsust teinud, kehtivad lõigete 1 või 3 või lõike 4 kolmanda lõigu kohaselt tehtud individuaalsed otsused.

IV   JAOTIS

KRIISILAHENDUS

I   PEATÜKK

Eesmärgid, tingimused ja üldpõhimõtted

Artikkel 31

Kriisilahenduse eesmärgid

1.   Kriisilahenduse vahendeid rakendades ja kriisilahendusõigusi kasutades peavad kriisilahendusasutused silmas kriisilahenduse eesmärke ning valivad sellised vahendid ja õigused, mis aitaksid kõige paremini saavutada konkreetsetel asjaoludel sobivaid eesmärke.

2.   Lõikes 1 osutatud kriisilahenduse eesmärgid on järgmised:

a)

tagada kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamine;

b)

vältida märkimisväärset ebasoodsat mõju finantsstabiilsusele, eelkõige hoides ära finantsraskuste ülekandumise muu hulgas turuinfrastruktuuridele, ja säilitades turudistsipliini;

c)

kaitsta avaliku sektori vahendeid, vähendades tuginemist erakorralisele avaliku sektori finantstoetusele;

d)

kaitsta direktiivi 2014/49/EL kohaldamisalasse kuuluvaid hoiustajaid ja direktiivi 97/9/EÜ kohaldamisalasse kuuluvaid investoreid;

e)

kaitsta klientide rahalisi vahendeid ja vara.

Eespool nimetatud eesmärkide taotlemisel peab kriisilahendusasutus vähendama kriisilahenduse kulusid miinimumini ning vältima väärtuse vähenemist, välja arvatud juhul, kui see on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks.

3.   Kui käesoleva direktiivi eri sätetest ei tulene teisiti, on kriisilahenduse eesmärgid tähtsuselt võrdsed ning kriisilahendusasutused peavad neid tasakaalustama lähtuvalt iga juhtumi laadist ja asjaoludest.

Artikkel 32

Kriisilahenduse eeltingimused

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võtavad artikli 1 lõike 1 punktis a osutatud krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kriisilahenduse meetmeid üksnes siis, kui kriisilahendusasutus leiab, et täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)

pädev asutus on teinud pärast kriisilahendusasutusega konsulteerimist kindlaks, et krediidiasutus või investeerimisühing on maksejõetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv või vastavalt lõikes 2 sätestatud tingimustele on kriisilahendusasutus teinud pärast pädeva asutusega konsulteerimist kindlaks, et krediidiasutus või investeerimisühing on maksejõetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv;

b)

võttes arvesse ajastust ja muid asjakohaseid asjaolusid, puudub põhjendatud väljavaade, et ükski alternatiivne eraõigusliku isiku võetav meede, sealhulgas krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi meede, või järelevalvemeede, sealhulgas varase sekkumise meetmed või artikli 59 lõike 2 kohane asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamine või konverteerimine krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes aitaks krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetust mõistliku aja jooksul ära hoida;

c)

kriisilahenduse meede on vajalik avaliku huvi seisukohast vastavalt lõikele 5.

2.   Liikmesriigid võivad ette näha, et lisaks pädevale asutusele võib asjaolu, et krediidiasutus või investeerimisühing on lõike 1 punkti a kohaselt maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv, kindlaks teha ka kriisilahendusasutus pärast pädeva asutusega konsulteerimist, kui kriisilahendusasutusel on siseriikliku õiguse kohaselt vajalikud vahendid sellise asjaolu kindlaks tegemiseks, eelkõige piisav juurdepääs olulisele teabele. Pädev asutus esitab kriisilahendusasutusele viimase nõudmisel kogu olulise teabe, et kriisilahendusasutus saaks hindamise teha viivitamata.

3.   Varase sekkumise meetme eelnev võtmine vastavalt artiklile 27 ei ole tingimus kriisilahenduse meetmete võtmiseks.

4.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel käsitatakse krediidiasutust või investeerimisühingut maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana ühe või mitme järgmise asjaolu esinemisel:

a)

krediidiasutus või investeerimisühing rikub või on objektiivsed tõendid, mis toetavad järeldust, et krediidiasutus või investeerimisühing rikub lähiajal tegevusloa kehtimise nõudeid viisil, mis õigustaks tegevusloa kehtetuks tunnistamist pädeva asutuse poolt, sealhulgas, kuid mitte ainult põhjusel, et krediidiasutuse või investeerimisühingu kahjum või tõenäoline kahjum ammendab kõik omavahendid või olulise osa nendest;

b)

krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ei kata tema kohustusi või on olemas objektiivsed tõendid, mis toetavad järeldust, et krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ei kata lähiajal tema kohustusi;

c)

krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda või on olemas objektiivsed tõendid, mis toetavad järeldust, et krediidiasutus või investeerimisühing ei suuda lähiajal oma võlgnevusi või muid kohustusi tasuda nende sissenõutavaks muutumisel;

d)

krediidiasutus või investeerimisühing vajab erakorralist avaliku sektori finantstoetust, välja arvatud juhul, kui seda antakse tõsiste häirete leevendamiseks liikmesriigi majanduses ja finantsstabiilsuse säilitamiseks järgmises vormis:

i)

riigi tagatis keskpankade poolt nende tingimuste alusel antud likviidsusvahenditele;

ii)

riigi tagatis hiljuti emiteeritud kohustustele või

iii)

omavahenditesse tehtav kapitalisüst või kapitaliinstrumentide ost selliste hindadega ja sellistel tingimustel, mis ei anna krediidiasutusele või investeerimisühingule eelist, kui riikliku toetuse andmise ajal ei esine käesoleva lõike punktides a, b või c ega artikli 59 lõikes 3 osutatud asjaolusid.

Kõigil esimese lõigu punkti d alapunktides i, ii ja iii osutatud juhtudel on nendes osutatud tagatismeetmed või samaväärsed meetmed piiratud maksevõimeliste krediidiasutustega või investeerimisühingutega ning need sõltuvad liidu riigiabi raamistiku kohaselt antavast lõplikust heakskiidust. Kõnealused meetmed võetakse ettevaatusabinõuna, need on ajutised ja proportsionaalsed, selleks et leevendada tõsiste häirete tagajärgi, ning neid ei kasutata selleks, et katta kahjumit, mis krediidiasutusel või investeerimisühingul on tekkinud või kahjumit, mis tõenäoliselt lähiajal tekib.

Punkti d alapunkti iii kohased toetusmeetmed piirduvad rahasüstidega, mis on vajalikud, et lahendada Euroopa Keskpanga, Euroopa Pangandusjärelevalve või liikmesriigi ametiasutuse läbi viidud riiklikku, liidu või kogu ühtset järelevalvekorda hõlmavate stressitestide, vara kvaliteedi läbivaatamise või samaväärse tegevuse käigus kindlaks tehtud kapitalinappuse probleem, mida vajaduse korral kinnitab pädev asutus.

Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. jaanuariks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 suunised eespool osutatud stressitestide, vara kvaliteedi läbivaatamise või muu tegevuse liikide kohta, mille tulemusel võidakse anda niisugust toetust.

Komisjon vaatab hiljemalt 31. detsembriks 2015 läbi, kas esimese lõigu punkti iii kohaste toetusmeetmete andmist tuleb jätkata, ja jätkamise korral selleks vajalikud tingimused ning annab selle kohta aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Asjakohasel juhul lisatakse kõnealusele aruandele seadusandlik ettepanek.

5.   Käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaldamisel käsitatakse kriisilahenduse meetmeid avaliku huvi seisukohast vajalikuna, kui need on vajalikud ühe või mitme artiklis 31 sätestatud kriisilahenduse eesmärgi saavutamiseks ja need on nende eesmärkidega proportsionaalsed, ning krediidiasutuse või investeerimisühingu lõpetamine ja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei aitaks kriisilahenduse eesmärke samavõrra saavutada.

6.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised, et edendada järelevalve- ja kriisilahenduse tavade lähenemist seoses selliste asjaolude tõlgendamisega, mille korral tuleb krediidiasutust või investeerimisühingut käsitada maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana.

Artikkel 33

Kriisilahenduse eeltingimused seoses finantseerimisasutuste ja valdusettevõtjatega

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võivad võtta artikli 1 lõike 1punktis b osutatud finantseerimisasutuse suhtes kriisilahenduse meetmeid, kui artikli 32 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud nii seoses finantseerimisasutuse kui ka konsolideeritud järelevalve alla kuuluva emaettevõtjaga.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võivad võtta artikli 1 lõike 1 punktis c või d osutatud ettevõtja suhtes kriisilahenduse meetmeid, kui artikli 32 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud nii seoses artikli 1 lõike 1 punktis c või d osutatud ettevõtjaga kui ka seoses ühe või enama tütarettevõtjaga, kes on krediidiasutus või investeerimisühing, või kui tütarettevõtja ei ole asutatud liidus, siis on kolmanda riigi ametiasutus otsustanud, et see vastab kolmanda riigi õiguse kohastele kriisilahenduse eeltingimustele.

3.   Kui segavaldusettevõtja tütarettevõtjast krediidiasutus või investeerimisühing on otseselt või kaudselt vahepealse astme finantsvaldusettevõtja omandis, tagab liikmesriik, et kriisilahenduse meetmeid konsolideerimisgrupi kriisilahenduseks võetakse seoses vahepealse astme finantsvaldusettevõtjaga ning mitte konsolideerimisgrupi kriisilahenduseks seoses segavaldusettevõtjaga.

4.   Kui käesoleva artikli lõikest 3 ei tulene teisiti võivad kriisilahendusasutused olenemata asjaolust, et artikli 1 lõike 1 punktides c või d osutatud ettevõtja ei vasta artikli 32 lõikes 1 sätestatud tingimustele, võtta kriisilahenduse meetme artikli 1 lõike 1 punktides c või d osutatud ettevõtja suhtes, kui üks või enam tütarettevõtjat, kes on krediidiasutus või investeerimisühing, vastavad artikli 32 lõigetes 1, 4 ja 5 sätestatud tingimustele ning nende vara ja kohustused on sellised, et nende maksejõuetus ohustab krediidiasutust või investeerimisühingut või konsolideerimisgruppi kui tervikut, või kui liikmesriigi maksejõuetusõigus nõuab konsolideerimisgrupi kohtlemist tervikuna, ning kriisilahenduse meetme võtmine seoses artikli 1 lõike 1punktis c või d osutatud ettevõtjaga on vajalik selliste tütarettevõtjate (kes on krediidiasutus või investeerimisühing) kriisilahendusmenetluseks või konsolideerimisgrupi kui terviku kriisilahendusmenetluseks.

Lõike 2 ja käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamisel, kui hinnatakse, kas artikli 32 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud ühe või mitme tütarettevõtja puhul, kes on krediidiasutus või investeerimisühing, võivad krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahendusasutus ning artikli 1 lõike 1 punktides c või d osutatud ettevõtja kriisilahendusasutus ühisel kokkuleppel jätta arvesse võtmata konsolideerimisgrupisisese kapitali või kahjumi ülekandmise ettevõtjate vahel, sealhulgas allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise.

Artikkel 34

Kriisilahenduse üldpõhimõtted

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahenduse vahendeid rakendades ja kriisilahendusõigusi kasutades võtavad kriisilahendusasutused kõik asjakohased meetmed tagamaks, et kriisilahenduse meetmeid võetakse kooskõlas järgmiste põhimõtetega:

a)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kahjumi katavad esimeses järjekorras aktsionärid;

b)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kahjumi katavad teises järjekorras võlausaldajad pärast aktsionäre vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule tavalises maksejõuetusmenetluses, välja arvatud juhul, kui käesoleva direktiiviga on sõnaselgelt ette nähtud teisiti;

c)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan ja kõrgem juhtkond vahetatakse välja, välja arvatud juhtudel, kui vastavalt asjaoludele peetakse kas kogu juhtorgani ja kõrgema juhtkonna või nende osa ametissejäämist vajalikuks kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks;

d)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan ja kõrgem juhtkond osutab igakülgset vajalikku abi kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks;

e)

füüsilised ja juriidilised isikud vastutavad isiklikult krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetusega seoses vastavalt liikmesriigi tsiviil- või kriminaalõigusele;

f)

kui käesoleva direktiiviga ei ole sätestatud teisiti, koheldakse ühe ja sama järgu võlausaldajaid võrdselt;

g)

ükski võlausaldaja ei kata kahjumit suuremas osas kui see, mida ta oleks katnud, kui krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1lõike 1 punktis b, c, või d osutatud ettevõtja oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses kooskõlas artiklites 73–75 sätestatud kaitsemeetmetega;

h)

tagatud hoiused on täielikult kaitstud ning

i)

kriisilahenduse meetmeid võetakse kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud kaitsemeetmetega.

2.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing on konsolideerimisgrupi ettevõtja, rakendavad kriisilahendusasutused kriisilahenduse vahendeid ning kasutavad kriisilahendusõigusi artikli 31 kohaldamist piiramata nii, et mõju konsolideerimisgrupi teistele ettevõtjatele ning konsolideerimisgrupile tervikuna oleks minimaalne ning ebasoodne mõju finantsstabiilsusele liidus ja selle liikmesriikides, eelkõige neis riikides, kus konsolideerimisgrupp tegutseb, oleks minimaalne.

3.   Kriisilahenduse vahendeid rakendades ja kriisilahendusõigusi kasutades tagavad liikmesriigid, et nad tegutsevad vajaduse korral kooskõlas liidu riigiabi raamistikuga.

4.   Kui krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes rakendatakse ettevõtte võõrandamise vahendit, sildasutuse vahendit või vara eraldamise vahendit, loetakse nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ (30) artikli 5 lõike 1 mõttes kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu või ettevõtja suhtes algatatuks pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus.

5.   Kriisilahendusasutused teavitavad kriisilahenduse vahendite rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise puhul vajaduse korral töötajate esindajaid ning konsulteerivad nendega.

6.   Kriisilahendusasutused rakendavad kriisilahenduse vahendeid ja kasutavad kriisilahendusõigusi, ilma et see piiraks äriühingu juhtorganites töötajate esindatust käsitlevate siseriikliku õiguse või tavade kohaldamist.

II   PEATÜKK

Erihaldur

Artikkel 35

Erihaldur

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võivad nimetada erihalduri, et asendada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan. Kriisilahendusasutused avalikustavad erihalduri nimetamise. Samuti tagavad liikmesriigid, et erihalduril on oma ülesannete täitmiseks vajalik kvalifikatsioon, võimed ja teadmised.

2.   Erihalduril on kõik krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride ja juhtorgani õigused. Erihaldur võib selliseid õigusi kasutada ainult kriisilahendusasutuse kontrolli all.

3.   Erihalduril on seaduses sätestatud kohustus rakendada kõiki vajalikke meetmeid, et edendada artiklis 31 osutatud kriisilahenduse eesmärke ning võtta kriisilahenduse meetmeid vastavalt kriisilahendusasutuse otsusele. Vajaduse korral on see kohustus juhtorgani kõigi teiste krediidiasutuse või investeerimisühingu põhikirjast või siseriiklikust õigusest tulenevate kohustustega võrreldes ülimuslik, juhul kui need on omavahel vastuolus. Kõnealusteks meetmeteks võivad olla krediidiasutuse või investeerimisühingu kapitali suurendamine, reorganiseerimine või krediidiasutuse või investeerimisühingu ülevõtmine finantsiliselt ja organisatsiooniliselt usaldusväärse krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt kooskõlas IV peatükis osutatud kriisilahenduse vahenditega.

4.   Kriisilahendusasutused võivad seada erihalduri tegevusele piiranguid või nõuda, et erihalduri teatava tegevuse jaoks on vaja kriisilahendusasutuse eelnevat nõusolekut. Kriisilahendusasutused võivad erihalduri igal ajal tagasi kutsuda.

5.   Liikmesriigid nõuavad, et erihaldur koostab kriisilahendusasutuse määratud korrapäraste ajavahemike tagant ning erihalduri mandaadi alguses ja lõppedes teda ametisse nimetanud kriisilahendusasutusele aruande krediidiasutuse või investeerimisühingu majandus- ja finantsseisundi ning oma kohustuste täitmisega seotud tegevuse kohta.

6.   Erihaldurit ei nimetata ametisse rohkem kui üheks aastaks. Seda ajavahemikku võib erakorralisel juhul pikendada, kui kriisilahendusasutus otsustab, et erihalduri nimetamise tingimused on jätkuvalt täidetud.

7.   Juhul kui rohkem kui üks kriisilahendusasutus kavatseb nimetada mõnele konsolideerimisgrupi ettevõtjale erihalduri, kaaluvad nad, kas ei oleks sobivam nimetada sama erihaldur kõigile kõnealustele ettevõtjatele, et soodustada lahenduste leidmist, mis parandaksid asjaomaste ettevõtjate finantsilist usaldusväärsust.

8.   Kui siseriiklik õigus näeb maksejõuetuse korral ette pankrotihalduri nimetamise, võib pankrotihalduri tegevust käsitada käesolevas artiklis osutatud erihalduri tegevusena.

III   PEATÜKK

Hindamine

Artikkel 36

Kriisilahenduse eesmärgil väärtuse hindamine

1.   Enne kriisilahenduse meetme võtmist või asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamist tagavad kriisilahendusasutused, et krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara ja kohustuste väärtust hindab õiglaselt, usaldusväärselt ja realistlikult isik, kes on sõltumatu mis tahes avalik-õiguslikust asutusest, sealhulgas kriisilahendusasutusest, ning krediidiasutusest või investeerimisühingust või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjast. Võttes arvesse käesoleva artikli lõiget 13 ja artiklit 85, ja kui kõik käesolevas artiklis sätestatud nõuded on täidetud, käsitatakse väärtuse hindamist lõplikuna.

2.   Kui lõike 1 kohane sõltumatu väärtuse hindamine ei ole võimalik, võivad kriisilahendusasutused viia läbi krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara ja kohustuste esialgse väärtuse hindamise vastavalt käesoleva artikli lõikele 9.

3.   Väärtuse hindamise eesmärk on hinnata artiklites 32 ja 33 sätestatud kriisilahenduse eeltingimustele vastava krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara ja kohustuste väärtust.

4.   Väärtuse hindamise eesmärgid on järgmised:

a)

saada teavet selleks, et teha kindlaks, kas on täidetud kriisilahenduse eeltingimused või kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise tingimused;

b)

saada teavet selleks, et teha otsus sobivate krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes võetavate kriisilahenduse meetmete kohta, kui kriisilahenduse eeltingimused on täidetud;

c)

saada teavet selleks, et teha otsus aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide tühistamise või nende väärtuse alandamise ulatuse kohta ning asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta, kui kasutatakse kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õigust;

d)

saada teavet selleks, et teha otsus kõlblike kohustuste allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta, kui rakendatakse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit;

e)

saada teavet selleks, et teha otsus üleantava vara, õiguste, kohustuste, aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide kohta ja otsus kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule või olenevalt olukorrast aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide omajatele tehtava vastusoorituse väärtuse kohta, kui rakendatakse sildasutuse vahendit või vara eraldamist;

f)

saada teavet selleks, et teha otsus üleantavate vara, õiguste, kohustuste, aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide kohta, ja selleks, et kriisilahendusasutus saaks kindlaks määrata, mida peetakse artikli 38 kohaldamisel äritingimusteks, kui rakendatakse ettevõtte võõrandamise vahendit;

g)

tagada, et kõigil juhtudel võetakse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara vähendav kahjum täies ulatuses arvesse kriisilahenduse vahendite rakendamise või asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise ajal.

5.   Ilma et see piiraks liidu riigiabi raamistiku kohaldamist, põhineb väärtuse hindamine võimaluse korral konservatiivsetel eeldustel, sealhulgas seoses kohustuste täitmata jätmise määra ja kahjumi suurusega. Väärtuse hindamisel ei eeldata potentsiaalset tulevast erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või keskpanga erakorralise likviidsusabi või keskpanga sellise likviidsusabi andmist, mida antakse mittestandardse tagatise taseme, struktuuri või intressimääraga, krediidiasutusele või investeerimisühingule või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjale alates kriisilahenduse meetme võtmise või kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise ajast. Kui rakendatakse mis tahes kriisilahenduse vahendit, võetakse hindamisel lisaks arvesse järgmisi asjaolusid:

a)

kriisilahendusasutus ning mis tahes artikli 101 kohaselt toimiv rahastu võib nõuda kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult sisse kõik mõistlikud nõuetekohaselt tekkinud kulud kooskõlas artikli 37 lõikega 7;

b)

kriisilahendusrahastu võib nõuda kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule antud laenudelt ja tagatistelt intressi või tasusid kooskõlas artikliga 101.

6.   Väärtuse hindamise tulemustele lisatakse järgnev teave, nagu see on esitatud krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja raamatupidamisarvestuses ja -dokumentides:

a)

krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja ajakohastatud bilanss ja finantsseisundi aruanne;

b)

vara bilansilise väärtuse analüüs ja eeldatav maksumus;

c)

krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1punktis b, c või d osutatud ettevõtja raamatupidamisarvestuses ja -dokumentides kajastatud bilansiliste ja bilansiväliste täitmata kohustuste loetelu, milles on märgitud ära ka vastavad laenud ja nõuete rahuldamisjärgud kohaldatava siseriikliku maksejõuetust reguleeriva õiguse järgi.

7.   Selleks et saada teavet lõike 4 punktides e ja f osutatud otsuste tegemiseks, võib asjakohasel juhul lisada lõike 6 punktis b osutatud teabele krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara ja kohustuste turuväärtuse alusel tehtud analüüsi ja selgitatud eeldatava maksumuse.

8.   Väärtuse hindamisel tuleb esitada võlausaldajate jagamine klassidesse vastavalt nende nõuete rahuldamisjärkudele kohaldatava siseriikliku maksejõuetust reguleeriva õiguse järgi ning hinnang sellele, kuidas aktsionäride ja võlausaldajate klasse oleks eeldatavalt koheldud, kui krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses.

Kõnealune hinnang ei mõjuta artikli 74 kohase põhimõtte kohaldamist, mille kohaselt ükski võlausaldaja ei pea katma suuremat kahjumit, kui ta oleks katnud tavalises maksejõuetusmenetluses.

9.   Kui asja kiireloomulisust arvestades ei ole lõigetes 6 ja 8 sätestatud nõudeid võimalik täita või kui kohaldatakse lõiget 2, tuleb läbi viia esialgne hindamine. Esialgne hindamine peab vastama lõikes 3 sätestatud nõuetele ja selles ulatuses, nagu asjaolusid arvestades on mõistlikult saavutatav, lõigetes 1, 6 ja 8 sätestatud nõuetele.

Käesolevas lõikes osutatud esialgne hindamine peab sisaldama täiendava kahjumi puhvrit koos asjakohaste põhjendustega.

10.   Kui väärtuse hindamine ei vasta kõigile käesolevas artiklis sätestatud nõuetele, peetakse seda esialgseks seni, kuni sõltumatu isik viib läbi väärtuse hindamise, mis vastab täielikult kõigile käesolevas artiklis osutatud nõuetele. Kõnealune lõplik järelhindamine viiakse läbi niipea, kui mõistlikult võimalik. See võidakse läbi viia artiklis 74 osutatud hindamisest eraldi või sellega samaaegselt ning sama sõltumatu isiku poolt, kuid kõnealune järelhindamine toimub sellest eraldiseisvalt.

Lõpliku järelhindamise eesmärk on:

a)

tagada, et krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara vähendav kahjum võetakse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja raamatupidamisarvestuses täies ulatuses arvesse;

b)

saada teavet selleks, et teha otsus taastada võlausaldajate nõuded või suurendada vastusoorituse väärtust kooskõlas lõikega 11.

11.   Juhul kui lõpliku järelhindamise tulemuse kohaselt on krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara hinnanguline netoväärtus suurem kui esialgsel väärtuse hindamisel kindlaks tehtud krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara hinnanguline netoväärtus, võib kriisilahendusasutus:

a)

kasutada õigust suurendada nõudeõiguste teisendamise vahendi raames võlausaldajate või asjaomaste kapitaliinstrumentide omanike alla hinnatud nõuete väärtust;

b)

anda sildasutusele või vara valitsemise ettevõtjale korraldus suurendada seoses vara, õiguste ja kohustustega kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule tehtava vastusoorituse väärtust, või vastavalt olukorrale seoses aktsiate või omandiõiguse instrumentidega aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide omajatele tehtava vastusoorituse väärtust.

12.   Olenemata lõikest 1, annab lõigete 9 ja 10 kohaselt läbi viidud esialgne väärtuse hindamine kriisilahendusasutuste jaoks põhjendatud aluse kriisilahenduse meetme võtmiseks, sealhulgas maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja enda kontrolli alla võtmiseks või kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamiseks.

13.   Väärtuse hindamine on lahutamatu osa otsusest rakendada kriisilahenduse vahendit või kasutada kriisilahendusõigust või otsusest kasutada kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õigust. Väärtuse hindamine ei anna iseseisvat kaebeõigust, kuid selle võib vaidlustada otsuse peale kaebuse esitamisega vastavalt artiklile 85.

14.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada, milliste asjaolude korral on isik sõltumatu kriisilahendusasutusest ja krediidiasutusest või investeerimisühingust või artikli 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjast käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 ning artikli 74 kohaldamisel.

15.   Euroopa Pangandusjärelevalve võib töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada käesoleva artikli lõigete 1, 3 ja 9 ning artikli 74 kohaldamise eesmärgil järgmised kriteeriumid:

a)

metoodika krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara ja kohustuste väärtuse hindamiseks;

b)

artiklite 36 ja 74 kohaste hindamiste eraldiseisvus;

c)

metoodika täiendava kahjumi puhvri arvutamiseks ja esialgsele hindamisele lisamiseks.

16.   Euroopa Pangandusjärelevalve esitab lõikes 14 osutatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu lõigetes 14 ja 15 osutatud regulatiivsed tehnilised standardid määruse (EL) nr 1093/2010 artiklites 10–14 sätestatud korras.

IV   PEATÜKK

Kriisilahenduse vahendid

1.   jagu

Üldpõhimõtted

Artikkel 37

Kriisilahenduse vahendite rakendamise üldpõhimõtted

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutustel on vajalikud õigused rakendada kriisilahenduse eeltingimustele vastava krediidiasutuse või investeerimisühingu ning artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjate suhtes kriisilahenduse vahendeid.

2.   Kui kriisilahendusasutus otsustab rakendada krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes kriisilahenduse vahendit ja kriisilahenduse vahendi rakendamine põhjustaks võlausaldajatele kahjumi või nende nõuete konverteerimise, kasutab kriisilahendusasutus artikli 59 kohast kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õigust vahetult enne kriisilahenduse vahendi rakendamist või koos sellega.

3.   Lõikes 1 osutatud kriisilahenduse vahendid on järgmised:

a)

ettevõtte võõrandamine;

b)

sildasutuse loomine;

c)

vara eraldamine;

d)

kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine.

4.   Kui lõikest 5 ei tulene teisiti, võivad kriisilahendusasutused kohaldada kriisilahenduse vahendeid kas üksikult või kriisilahenduse vahendite mis tahes kombinatsioonina.

5.   Kriisilahendusasutused võivad rakendada vara eraldamise vahendit ainult koos mõne teise kriisilahenduse vahendiga.

6.   Kui rakendatakse ainult käesoleva artikli lõike 3 punktides a või b osutatud kriisilahenduse vahendeid ning seda selleks, et anda üle vaid osa kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu varast, õigustest või kohustustest, lõpetatakse ja likvideeritakse järelejäänud osa sellest krediidiasutusest või investeerimisühingust või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjast, kelle vara, õigusi või kohustusi üle anti, tavalises maksejõuetusmenetluses. Selline lõpetamine ja likvideerimine toimub mõistliku aja jooksul, arvestades selle krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vajadust osutada teenuseid või abi vastavalt artiklile 65, et võimaldada saajal tegeleda üleandmise tulemusena omandatud tegevusega või osutada omandatud teenuseid, ning arvestades mis tahes muid põhjuseid, mille kohaselt järelejääva krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja majandustegevuse jätkamine on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks või artiklis 34 osutatud põhimõtete järgimiseks.

7.   Kriisilahendusasutus ning mis tahes artikli 101 kohaselt toimiv rahastu võib nõuda sisse kõik kriisilahenduse vahendite ja õiguste ning valitsuse finantsstabiilsuse vahendi kasutamisega seoses tekkinud mõistlikud kulud ühel või enamal järgmistest viisidest:

a)

mahaarvamine saaja vastusooritusest kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule või vastavalt olukorrale aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide omajale;

b)

eelisvõlausaldajana, kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult või

c)

eelisvõlausaldajana, sildasutuse või vara valitsemise ettevõtja tegevuse lõpetamise tulemusena saadud tulust.

8.   Liikmesriigid tagavad, et kui kriisilahenduse vahendi rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamise või valitsuse finantsstabiilsuse vahendi kasutamise tulemusena antakse kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, õigused ja kohustused üle teisele ettevõtjale, ei kohaldata siseriikliku maksejõuetusõiguse norme, mis on seotud võlausaldajatele kahjulike õigusaktide õigustühisuse või kohtu poolt tähelepanuta jätmisega.

9.   Liikmesriigid võivad anda kriisilahendusasutustele lisavahendeid ja -õigusi, mida saab kasutada, kui krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vastab kriisilahenduse eeltingimustele, tingimusel et:

a)

piiriülese konsolideerimisgrupi suhtes kasutamise puhul ei pärsi sellised lisaõigused konsolideerimisgrupi tulemuslikku kriisilahendust ning

b)

need on kooskõlas artiklites 31 ja 34 osutatud kriisilahenduse eesmärkidega ja üldpõhimõtetega.

10.   Väga erakorralises süsteemse kriisi olukorras võib kriisilahendusasutus taotleda rahastamist alternatiivsetest rahastamisallikatest artiklites 56–58 ette nähtud valitsuse stabiliseerimisvahendite kasutamise abil, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)

aktsionärid ja muude omandiõiguse instrumentide omajad, asjaomaste kapitaliinstrumentide ja muude kõlblike kohustuste omanikud osalevad kahjumi katmises ja rekapitaliseerimises allahindamise või konverteerimise abil või muul viisil vähemalt 8 % ulatuses kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste kogusummast (k.a omavahendid), arvutatuna kriisilahenduse meetme võtmise ajal vastavalt artiklis 36 sätestatud hindamisele;

b)

rahastamine on tingimuslik ning sõltub liidu riigiabi raamistiku kohaselt antavast eelnevast ja lõplikust heakskiidust.

2.   jagu

Ettevõtte võõrandamise vahend

Artikkel 38

Ettevõtte võõrandamise vahend

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutustel on õigus üle anda omandajale, kes ei ole sildasutus:

a)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud aktsiad või muud omandiõiguse instrumendid;

b)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kogu vara, õigused ja kohustused või mis tahes osa varast, õigustest ja kohustustest.

Kui käesoleva artikli lõigetest 8 ja 9 ja artiklist 85 ei tulene teisiti, ei vajata esimeses lõigus osutatud üleandmiseks kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride või mis tahes kolmanda isiku, kes ei ole omandaja, nõusolekut ning sellele ei laiene äriühinguõiguses või väärtpabereid käsitlevas õiguses sätestatud menetlusnormid, välja arvatud artiklis 39 sätestatud menetlusnormid.

2.   Lõike 1 kohane üleandmine toimub äris tavalistel tingimustel, asjaolusid arvesse võttes, ja vastavalt liidu riigiabi raamistikule.

3.   Kriisilahendusasutused võtavad kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2 mõistlikke meetmeid, et saavutada üleandmise jaoks äris tavalised tingimused, mis on kooskõlas artikli 36 kohaselt tehtud hindamisega, võttes arvesse juhtumi asjaolusid.

4.   Kui artikli 37 lõikest 7 ei tulene teisiti, saavad omandaja vastusooritusest kasu:

a)

aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide omajad, kui ettevõtte võõrandamine on toimunud kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt emiteeritud aktsiate või omandiõiguse instrumentide üleandmisega kõnealuste aktsiate või omandiõiguse instrumentide omajatelt omandajale;

b)

kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing, kui ettevõtte võõrandamine on toimunud kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kogu vara või kõigi kohustuste või nende teatava osa üleandmise teel omandajale.

5.   Ettevõtte võõrandamise korral võib kriisilahendusasutus kasutada üleandmisõigust rohkem kui korra, et anda täiendavalt üle kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt emiteeritud aktsiad või muud omandiõiguse instrumendid või anda täiendavalt üle kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, õigused või kohustused.

6.   Pärast ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamist võivad kriisilahendusasutused omandaja nõusolekul kasutada üleandmisõigust seoses omandajale üle antud vara, õiguste või kohustustega, et anda vara, õigused või kohustused tagasi kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule või aktsiad või muud omandiõiguse instrumendid tagasi nende algsetele omajatele, ning kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing või algsed omajad on kohustatud vara, õigused või kohustused või aktsiad või muud omandiõigust tõendavad instrumendid tagasi võtma.

7.   Omandajal on asjakohane tegevusluba, et tegeleda majandustegevusega, mille ta on omandanud lõike 1 kohase üleandmise teel. Pädevad asutused tagavad, et tegevusloa taotlus vaadatakse aegsasti läbi koos üleandmisega.

8.   Erandina direktiivi 2013/36/EL artiklitest 22–25, direktiivi 2013/36/EL artiklis 26 sätestatud pädevate asutuste teavitamise nõudest, direktiivi 2014/65/EL artikli 10 lõikest 3, artikli 11 lõikest 1 ja 2 ning artiklitest 12 ja 13 ning kõnealuse direktiivi artikli 11 lõikes 3 sätestatud teatamise nõudest, kui ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamisel aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide üleandmise tulemusena omandataks krediidiasutuses või investeerimisühingus oluline osalus või suurendataks olulist osalust nii, nagu on osutatud direktiivi 2014/36/EL artikli 22 lõikes 1 või direktiivi 2014/65/EL artikli 11 lõikes 1, viib selle krediidiasutuse või investeerimisühingu pädev asutus õigeaegselt läbi kõnealustes artiklites ette nähtud hindamise, nii et see ei põhjustaks viivitusi ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamisel ega takistaks kriisilahenduse meetme abil kriisilahenduse eesmärkide saavutamist.

9.   Liikmesriigid tagavad, et kui krediidiasutuse või investeerimisühingu pädev asutus ei ole viinud lõikes 8 osutatud hindamist lõpule aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide üleandmise kuupäevaks ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamisel kriisilahendusasutuse poolt, kohaldatakse järgmist:

a)

aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide üleandmisel omandajale on kohene õiguslik mõju;

b)

hindamisaja ja iga punktis f osutatud vara võõrandamise perioodi jooksul on peatatud omandaja õigus kasutada nende aktsiate või muude omandiõiguse instrumentidega seotud hääleõigusi ja see õigus on ainult kriisilahendusasutusel, kes ei ole kohustatud kõnealust hääleõigust kasutama ja kes ei vastuta hääleõiguse kasutamise või selle kasutamisest loobumise tagajärgede eest;

c)

hindamisaja ja punktis f ette nähtud võõrandamisperioodi jooksul ei ole olulise osaluse omandamise või võõrandamise selliste nõuete rikkumise eest kohaldatavad karistused ja muud meetmed, mida käsitletakse direktiivi 2013/36/EL artiklites 66, 67 ja 68 kohaldatavad vastavate aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide üleandmisele;

d)

kohe kui pädev asutus on viinud hindamise lõpule, teavitab ta kriisilahendusasutust ja omandajat kirjalikult sellest, kas pädev asutus kiidab aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide omandajale üleandmise heaks või on kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artikli 22 lõikega 5 selle vastu;

e)

kui pädev asutus kiidab aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide omandajale üleandmise heaks, omandab omandaja nende aktsiate või muude omandiõiguse instrumentidega seotud hääleõigused alates ajast, mil kriisilahendusasutus ja omandaja saavad kätte selle pädeva asutuse teate heakskiidu andmise kohta;

f)

kui pädev asutus on aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide omandajale üleandmise vastu, siis:

i)

jäävad täies ulatuses kehtima punktis b ette nähtud aktsiate või muude omandiõiguse instrumentidega seotud hääleõigused;

ii)

võib kriisilahendusasutus nõuda omandajalt nende aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide võõrandamist kriisilahendusasutuse poolt määratud võõrandamisperioodi jooksul, võttes arvesse turul valitsevaid tingimusi, ning

iii)

kui omandaja ei vii võõrandamist kriisilahendusasutuse määratud võõrandamisperioodi jooksul lõpule, võib pädev asutus kriisilahendusasutuse nõusolekul mõista omandajale karistuse ja võtta tema suhtes muid meetmeid olulise osaluse omandamise või võõrandamise nõuete rikkumise eest, mida käsitletakse direktiivi 2013/36/EL artiklites 66, 67 ja 68.

10.   Ettevõtte võõrandamise tulemusena toimunud üleandmise toimingutele kohaldatakse IV jaotise VII peatükis osutatud kaitsemeetmeid.

11.   Et kasutada teises liikmesriigis teenuste osutamise õigust või asutamisvabaduse õigust kooskõlas direktiiviga 2013/36/EL või direktiiviga 2014/65/EL, käsitatakse omandajat kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu majandustegevust jätkavana ning omandaja võib kasutada üle antud vara, õiguste või kohustuste suhtes kõiki õigusi, mida kasutas kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing.

12.   Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud omandaja võib jätkuvalt kasutada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu õigust olla makse-, kliiring- ja arveldussüsteemide, väärtpaberibörside, investeeringute tagamise skeemide ja hoiuste tagamise skeemide liige ja omada neile juurdepääsu, eeldusel et ta täidab sellistes süsteemides osalemist reguleerivaid liikmeks olemise ja osalemise kriteeriumeid.

Olenemata esimesest lõigust tagavad liikmesriigid, et:

a)

ei keelata juurdepääsu põhjusel, et omandajal ei ole reitinguagentuuri reitingut või et see reiting ei vasta reitingutasemetele, mida nõutakse esimeses lõigus osutatud süsteemidele juurdepääsu andmiseks;

b)

kui omandaja ei täida asjaomase makse-, kliiring- ja arveldussüsteemi, väärtpaberibörsi, investeeringute tagamise skeemi või hoiuste tagamise skeemi liikmeks olemise või nendes osalemise kriteeriumeid, kasutatakse esimeses lõigus osutatud õigusi ajavahemikul, mille kriisilahendusasutus võib kindlaks määrata, kuid mis ei tohi ületada 24 kuud, ja mida võib omandaja poolt kriisilahendusasutusele esitatava taotluse alusel pikendada.

13.   Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäridel või võlausaldajatel ning muudel kolmandatel isikutel, kelle vara, õigusi või kohustusi ei ole üle antud, ei ole mingeid õigusi seoses üle antavate vara, õiguste või kohustustega või nende suhtes, ilma et see piiraks IV jaotise VII peatüki kohaldamist.

Artikkel 39

Ettevõtte võõrandamise vahend: menetlusnõuded

1.   Kui kriisilahendusasutus kasutab krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja puhul ettevõtte võõrandamise vahendit ning kui käesoleva artikli lõikest 3 ei tulene teisiti, turundab kriisilahendusasutus krediidiasutuse või investeerimisühingu seda osa varast, õigustest, kohustustest, aktsiatest või muudest omandiõiguse instrumentidest, mida kriisilahendusasutus kavatseb üle anda, või korraldab sellise turundamise. Vara, õiguste ja kohustuste kogumeid võib turundada eraldi.

2.   Ilma et see piiraks liidu riigiabi raamistiku kohaldamist, toimub lõikes 1 osutatud turundamine vastavalt järgmistele kriteeriumidele:

a)

see on võimalikult läbipaistev ega esita sisuliselt eksitavat teavet krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, õiguste, kohustuste, aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide kohta, mida kriisilahendusasutus kavatseb üle anda, võttes arvesse asjaolusid ning eelkõige finantsstabiilsuse säilitamise vajadust;

b)

ühtki võimalikku omandajat ei asetata teiste võimalike omandajatega võrreldes põhjendamatult soodsamasse ega ebasoodsamasse olukorda;

c)

puudub huvide konflikt;

d)

ühelegi võimalikule omandajale ei anta ebaõiglast eelist;

e)

võetakse arvesse vajadust kriisilahenduse meede kiiresti lõpule viia;

f)

eesmärk on saavutada asjaomaste aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustuste võimalikult kõrge võõrandamisehind.

Käesolevas lõikes osutatud põhimõtted ei takista kriisilahendusasutust võtmast ühendust konkreetsete võimalike omandajatega, tingimusel et järgitakse käesoleva lõike punkti b.

Krediidiasutuse või investeerimisühingu või käesoleva direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja turundamise kohta teabe avalikustamisega, mida tavaliselt nõutaks määruse (EL) nr 596/2014 artikli 17 lõike 1 alusel, võib kooskõlas kõnealuse määruse artikli 17 lõigetega 4 või 5 viivitada.

3.   Ettevõtte võõrandamise vahendit rakendades ei pea kriisilahendusasutus järgima lõikes 1 sätestatud turundamise nõuet, kui ta otsustab, et kõnealuste nõuete järgimine seaks tõenäoliselt ohtu ühe või enama kriisilahenduseesmärgi saavutamise, ning eelkõige kui on täidetud järgmised tingimused:

a)

kriisilahendusasutus leiab, et kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetusest või tõenäolisest maksejõuetusest tuleneb oluline oht finantsstabiilsusele või maksejõuetus või tõenäoline maksejõuetus suurendab sellist ohtu, ning

b)

kriisilahendusasutus leiab, et kõnealuste nõuete järgimine kahjustaks tõenäoliselt ettevõtte võõrandamise vahendi tulemuslikkust sellise ohu leevendamisel või takistaks artikli 31 lõike 2 punktis b osutatud kriisilahenduse eesmärgi saavutamist.

4.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised, milles täpsustatakse faktilised asjaolud, mis moodustavad olulise ohu, ning ettevõtte võõrandamise vahendi tulemuslikkusega seotud elemendid, mis on sätestatud lõike 3 punktides a ja b.

3.   jagu

Sildasutuse vahend

Artikkel 40

Sildasutuse vahend

1.   Sildasutuse vahendi kasutamiseks ning võttes arvesse vajadust säilitada sildasutuses kriitilised funktsioonid, peavad liikmesriigid tagama, et kriisilahendusasutustel on õigus anda sildasutusele üle:

a)

ühe või mitme kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt emiteeritud aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente;

b)

ühe või mitme kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kogu vara ja kõik õigused või kohustused või osa neist.

Kui artiklis 85 ei ole sätestatud teisiti, ei vajata esimeses lõigus osutatud üleandmiseks kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride või mis tahes kolmanda isiku, kes ei ole omandaja, nõusolekut ning sellele ei laiene äriühinguõiguses või väärtpabereid käsitlevas õiguses sätestatud menetlusnormid.

2.   Sildasutus on juriidiline isik, kes täidab kõiki järgmisi nõudeid:

a)

see on täielikult või osaliselt ühe või mitme avalik-õigusliku asutuse (mille hulka võib kuuluda ka kriisilahendusasutus või kriisilahendusrahastu) omanduses ja seda kontrollib kriisilahendusasutus;

b)

see asutatakse eesmärgiga võtta vastu ja saada oma valdusse kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kõik emiteeritud aktsiad või muud omandiõiguse instrumendid või osa nendest ja võtta vastu ja saada oma valdusse ühe või mitme kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kogu vara ja kõik õigused ja kohustused või osa nendest, et säilitada juurdepääs kriitilistele funktsioonidele, ja võõrandada krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja.

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamine artikli 43 lõike 2 punktis b osutatud eesmärgil ei tohi takistada kriisilahendusasutuse võimet kontrollida sildasutust.

3.   Sildasutuse vahendit rakendades tagab kriisilahendusasutus, et sildasutusele üle antud kohustuste koguväärtus ei ületa kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu üle antud või teistest allikatest saadud õiguste ja vara koguväärtust.

4.   Kui artikli 37 lõikest 7 ei tulene teisiti, saavad sildasutuse vastusooritusest kasu:

a)

aktsiate või omandiõiguse instrumentide omajad, kui sildasutusele üleandmine on toimunud kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt emiteeritud aktsiate või omandiõiguse instrumentide ülekandmise teel kõnealuste aktsiate või instrumentide omajatelt sildasutusele;

b)

kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing, kui üleandmine sildasutusele on toimunud kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kogu vara või kõigi kohustuste või nende teatava osa üleandmise teel sildasutusele.

5.   Sildasutuse vahendi rakendamisel võib kriisilahendusasutus kasutada üleandmisõigust rohkem kui korra, et anda täiendavalt üle kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt emiteeritud aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente või olenevalt asjaoludest kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, õigusi või kohustusi.

6.   Pärast sildasutuse vahendi rakendamist võib kriisilahendusasutus:

a)

anda vara, õigusi või kohustusi sildasutusest tagasi kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule või kanda aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente tagasi nende algsetele omajatele, kusjuures kriisilahendusemenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing või algsed omanikud on kohustatud vara, õigused või kohustused või aktsiad või muud omandiõiguse instrumendid tagasi võtma, tingimusel et lõikes 7 sätestatud tingimused on täidetud;

b)

anda aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente või vara, õigusi või kohustusi sildasutuselt üle kolmandale isikule.

7.   Kriisilahendusasutused võivad anda aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente või vara, õigusi või kohustusi sildasutusest tagasi ühel järgmistest põhjustest:

a)

asjaomaste aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustuste tagasiandmise võimalus on selgelt sõnastatud dokumendis, mille alusel toimus üleandmine;

b)

asjaomased aktsiad või muud omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustused ei kuulu tegelikult selliste aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustuste klassi või ei vasta sellistele aktsiatele või muudele omandiõiguse instrumentidele, varale, õigustele või kohustustele seatud üleandmise tingimustele, mis on kindlaks määratud dokumendis, mille alusel toimus üleandmine.

Tagasi andmine võib toimuda mis tahes aja jooksul ja see peab vastama kõigile muudele tingimustele, mis on kõnealuses dokumendis vastavaks otstarbeks kindlaks määratud.

8.   Üleandmise suhtes, mis toimub ühelt poolt kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu või aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide algsete omajate ning teiselt poolt sildasutuse vahel, kohaldatakse IV jaotise VII peatükis osutatud kaitsemeetmeid.

9.   Et kasutada muus liikmesriigis teenuste osutamise õigust või asutamisvabaduse õigust kooskõlas direktiiviga 2013/36/EL või direktiiviga 2014/65/EL, käsitatakse sildasutust kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevust jätkavana ning sildasutus võib kasutada üle antud vara, õiguste või kohustuste suhtes kõiki õigusi, mida kasutas kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing.

Muudel eesmärkidel võivad kriisilahendusasutused nõuda, et sildasutust käsitatakse kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevust jätkavana ning et sildasutus võib kasutada üle antud vara, õiguste või kohustuste suhtes kõiki õigusi, mida kasutas kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing.

10.   Liikmesriigid tagavad, et sildasutus võib jätkuvalt kasutada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu õigust olla makse-, kliiring- ja arveldussüsteemide, väärtpaberibörside, investeeringute tagamise skeemide ja hoiuste tagamise skeemide liige ja omada neile juurdepääsu, kui ta täidab sellistes süsteemides osalemist reguleerivaid liikmeks olemise ja osalemise kriteeriumeid.

Olenemata esimesest lõigust tagavad liikmesriigid, et:

a)

ei keelata juurdepääsu põhjusel, et sildasutusel ei ole reitinguagentuuri reitingut või et see reiting ei vasta reitingutasemetele, mida nõutakse esimeses lõigus osutatud süsteemidele juurdepääsu andmiseks;

b)

kui sildasutus ei täida asjaomase makse-, kliiring- ja arveldussüsteemi, väärtpaberibörsi, investeeringute tagamise skeemi või hoiuste tagamise skeemi liikmeks olemise või nendes osalemise kriteeriumeid, kasutatakse esimeses lõigus osutatud õigusi ajavahemikul, mille kriisilahendusasutus võib kindlaks määrata, kuid mis ei tohi ületada 24 kuud, ja mida võib sildasutuse poolt kriisilahendusasutusele esitatava taotluse alusel pikendada.

11.   Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäridel või võlausaldajatel ning muudel kolmandatel isikutel, kelle vara, õigusi või kohustusi ei ole sildasutusele üle antud, ei ole mingeid õigusi seoses sildasutusele, selle juhtorganile või kõrgemale juhtkonnale üle antud vara, õiguste või kohustustega või nende suhtes, ilma et see piiraks IV jaotise VII peatüki kohaldamist.

12.   Sildasutuse eesmärgid ei hõlma mingeid kohustusi ega vastutust kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride ega võlausaldajate ees ning juhtorgan või kõrgem juhtkond ei vastuta niisuguste aktsionäride ega võlausaldajate ees kahjude eest, mis tulenevad nende tegevusest või tegevusetusest nende ametialaste kohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasne rasket hooletust või tõsist üleastumist siseriikliku õiguse mõistes, mis mõjutab otseselt niisuguste aktsionäride või võlausaldajate õigusi.

Liikmesriigid võivad vastavalt siseriiklikule õigusele täiendavalt piirata sildasutuse ja selle juhtorgani või kõrgema juhtkonna vastutust tegevuse või tegevusetuse eest nende ametialaste kohustuste täitmisel.

Artikkel 41

Sildasutuse tegevus

1.   Liikmesriigid tagavad, et sildasutuse toimimisel järgitakse järgmisi nõudeid:

a)

sildasutuse asutamisdokumentide sisu kinnitab kriisilahendusasutus;

b)

sõltuvalt sildasutuse omandistruktuurist, nimetab kriisilahendusasutus ametisse või kinnitab sildasutuse juhtorgani;

c)

kriisilahendusasutus kinnitab juhtorgani liikmete tasustamise ja teeb kindlaks nende ülesanded;

d)

kriisilahendusasutus kinnitab sildasutuse strateegia ja riskiprofiili;

e)

sildasutusele antakse tegevusluba direktiivi 2013/36/EL või, kui see on kohaldatav, direktiivi 2014/65/EL kohaselt ning kohaldatava siseriikliku õigusega nõutavad load seoses selliste tegevustega tegelemise ja teenuste osutamisega, mis sildasutus omandab käesoleva direktiivi artikli 63 kohase üleandmise tulemusena;

f)

sildasutus tegutseb ning sildasutuse üle teostatakse järelevalvet kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 ning direktiivide 2013/36/EL ja 2014/65/EL nõuetega, olenevalt sellest, mis on kohaldatav;

g)

sildasutuse tegevus on kooskõlas liidu riigiabi raamistikuga ning kriisilahendusasutus võib vastavalt määrata kindlaks tema tegevuse piirangud.

Olenemata esimese lõigu punktides e ja f osutatud sätetest, ja kui see on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks, võib sildasutus olla asutatud ja tegevusloa saanud ilma, et ta vastaks oma tegevuse alguses lühiajaliselt direktiivide 2013/36/EL või 2014/65/EL nõuetele. Selleks esitab kriisilahendusasutus pädevale asutusele vastava taotluse. Kui pädev asutus otsustab tegevusloa anda, märgib ta ära ajavahemiku, mille jooksul tehakse sildasutuse suhtes erand kõnealuste direktiivide nõuete täitmise kohustusest.

2.   Arvestades kõiki liidu või liikmesriikide konkurentsiõigusest lähtuvaid piiranguid, juhib sildasutuse juhtkond sildasutust eesmärgiga säilitada juurdepääs kriitilistele funktsioonidele ja võõrandada krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja, selle vara, õigused ja kohustused sobivate tingimuste korral ning käesoleva artikli lõikes 4 või vajaduse korral käesoleva artikli lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul ühele või enamale erasektori omandajale.

3.   Kriisilahendusasutus teeb otsuse, et sildasutus ei ole enam sildasutus artikli 40 lõike 2 tähenduses mis tahes ühel järgmistest juhtudest, sõltuvalt sellest, mis on varaseim:

a)

sildasutus ühineb mõne muu ettevõtjaga;

b)

sildasutus ei täida enam artikli 40 lõikes 2 sätestatud nõudeid;

c)

sildasutuse kogu vara ja kõik õigused või kohustused või oluline osa nendest võõrandatakse kolmandale isikule;

d)

lõikes 5 või kui see on kohaldatav, lõikes 6 kindlaks määratud tähtaja möödumisel;

e)

sildasutuse vara realiseeritakse täielikult ja selle kohustused täidetakse täies ulatuses.

4.   Kui kriisilahendusasutus soovib võõrandada sildasutuse või selle vara, õigused või kohustused, tagavad liikmesriigid, et sildasutust või asjakohaseid vara või kohustusi turundatakse avalikult ja läbipaistvalt ja et võõrandamisel ei esitata sisuliselt eksitavat teavet nende kohta ning et ühtki võimalikku omandajat ei asetata põhjendamatult teiste võimalike omandajatega võrreldes soodsamasse ega ebasoodsamasse olukorda.

Igasugune võõrandamine peab toimub äris tavalistel tingimustel, asjaolusid arvesse võttes ja kooskõlas liidu riigiabi raamistikuga.

5.   Kui ei saavutata ühtki lõike 3 punktis a, b, c ja e osutatud tulemust, lõpetab kriisilahendusasutus sildasutuse tegevuse nii kiiresti kui võimalik, ent igal juhul kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil kriisilahendusmenetluses olevast krediidiasutusest või investeerimisühingust toimus sildasutuse vahendit rakendades viimane üleandmine.

6.   Kriisilahendusasutus võib lõikes 5 osutatud tähtaega pikendada veel üheks või mitmeks täiendavaks üheaastaseks perioodiks, kui tähtaja pikendamine:

a)

aitab kaasa lõike 3 punktis a, b, c või e osutatud tulemuse saavutamisele või

b)

on vajalik selleks, et tagada oluliste pangandus- või finantsteenuste järjepidevus.

7.   Kriisilahendusasutuse otsus pikendada lõikes 5 osutatud tähtaega peab olema põhjendatud ja see peab sisaldama pikendamist põhjendava olukorra, sealhulgas turutingimuste ja väljavaadete üksikasjalikku hindamist.

8.   Kui sildasutuse tegevus lõpetatakse lõike 3 punktis c või d osutatud asjaoludel, lõpetatakse ja likvideeritakse sildasutus tavalises maksejõuetusmenetluses.

Kui artikli 37 lõikes 7 ei ole sätestatud teisiti, saavad sildasutuse tegevuse lõpetamise tulemusena saadud tulu sildasutuse aktsionärid.

9.   Kui sildasutust kasutatakse mitme kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ja kohustuste üleandmiseks, viitab lõikes 8 osutatud kohustus igalt kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult üle antud varadele ja kohustustele, mitte sildasutusele endale.

4.   jagu

Vara eraldamise vahend

Artikkel 42

Vara eraldamine

1.   Vara eraldamise vahendi rakendamiseks tagavad liikmesriigid, et kriisilahendusasutusel on õigus anda kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu või sildasutuse vara, õigused ja kohustused üle ühele või mitmele vara valitsemise ettevõtjale.

Kui artiklis 85 ei ole sätestatud teisiti, ei vajata esimeses lõigus osutatud üleandmiseks kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride või mis tahes kolmanda isiku, välja arvatud sildasutus, nõusolekut ning sellele ei laiene äriühinguõiguses või väärtpabereid käsitlevas õiguses sätestatud menetlusnormid.

2.   Vara eraldamise vahendi rakendamisel on vara valitsemise ettevõtja juriidiline isik, kes vastab järgmistele nõuetele:

a)

see on täielikult või osaliselt ühe või mitme avalik-õigusliku asutuse (mille hulka võib kuuluda ka kriisilahendusasutus või kriisilahendusrahastu) omanduses ja seda kontrollib kriisilahendusasutus;

b)

see on loodud eesmärgiga saada ühe või mitme kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu või sildasutuse kogu vara ja kõik õigused ja kohustused või osa nendest.

3.   Vara valitsemise ettevõtja haldab talle üle antud vara eesmärgiga vara lõpuks maksimaalse hinna eest võõrandada või nõuetekohaselt realiseerida.

4.   Liikmesriigid tagavad, et vara valitsemise ettevõtja tegevuses järgitakse järgmisi sätteid:

a)

vara valitsemise ettevõtja asutamisdokumentide sisu kinnitab kriisilahendusasutus;

b)

sõltuvalt vara valitsemise ettevõtja omandistruktuurist nimetab kriisilahendusasutus ametisse või kinnitab vara valitsemise ettevõtja juhtorgani;

c)

kriisilahendusasutus kinnitab juhtorgani liikmete tasustamise ja teeb kindlaks nende ülesanded;

d)

kriisilahendusasutus kinnitab vara valitsemise ettevõtja strateegia ja riskiprofiili.

5.   Kriisilahendusasutused võivad kasutada lõikega 1 ette nähtud õigust vara, õiguste või kohustuste üleandmiseks ainult järgmistel juhtudel:

a)

kui asjaomase vara turu seis on selline, et vara realiseerimine tavalises maksejõuetusmenetluses võiks ühte või mitut finantsturgu ebasoodsalt mõjutada;

b)

selline üleandmine on vajalik, et tagada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu või sildasutuse nõuetekohane toimimine, või

c)

selline üleandmine on vajalik likvideerimisest saadava tulu maksimeerimiseks.

6.   Vara eraldamise vahendi rakendamisel määravad kriisilahendusasutused kooskõlas artiklis 36 kehtestatud põhimõtetega ja vastavalt liidu riigiabi raamistikule vastusoorituse, mille eest vara, õigused ja kohustused antakse üle vara valitsemise ettevõtjale. Selle lõikega ei välistata, et vastusooritusel on nominaalne või negatiivne väärtus.

7.   Kui artikli 37 lõikes 7 ei ole sätestatud teisiti, saab vara valitsemise ettevõtja vastusoorituse kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult otse omandatud vara, õiguste või kohustuste eest kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing. Vara valitsemise ettevõtja võib vastusoorituse teha emiteeritud võlakirja vormis.

8.   Kui rakendatakse sildasutuse vahendit, võib vara valitsemise ettevõtja pärast sildasutuse vahendi rakendamist omandada sildasutuselt vara, õigusi või kohustusi.

9.   Kriisilahendusasutused võivad vara, õigusi või kohustusi anda kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult üle ühele või mitmele vara valitsemise ettevõtjale mitu korda ning anda vara, õigusi või kohustusi tagasi ühelt või mitmelt vara valitsemise ettevõtjalt kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule, tingimusel et on täidetud lõikes 10 sätestatud tingimused.

Kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing on sel juhul kohustatud vara, õigused või kohustused tagasi võtma.

10.   Kriisilahendusasutused võivad anda vara, õigusi ja kohustusi vara valitsemise ettevõtjalt tagasi kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule ühel järgmistest asjaoludest:

a)

asjaomaste õiguste, vara või kohustuste tagasiandmise võimalus on selgelt sõnastatud dokumendis, mille alusel üleandmine toimus;

b)

asjaomased õigused, vara või kohustused ei kuulu tegelikult selliste õiguste, vara või kohustuste klassi, mis on kindlaks määratud dokumendis, mille alusel üleandmine toimus, või ei vasta sellistele õigustele, varale või kohustustele seatud üleandmise tingimustele.

Mõlemal punktides a ja b osutatud juhul võib tagasi andmine toimuda igal ajal ja see peab olema kooskõlas mis tahes muude tingimustega, mis on asjaomases dokumendis selles osas kindlaks määratud.

11.   Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu ja vara valitsemise ettevõtja vahel toimunud üleandmisele kohaldatakse IV jaotise VII peatükis sätestatud vara osalise üleandmise kaitsemeetmeid.

12.   Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäridel ja võlausaldajatel ning muudel kolmandatel isikutel, kelle vara, õigusi või kohustusi ei ole vara valitsemise ettevõtjale üle antud, ei ole mingeid õigusi seoses vara valitsemise ettevõtjale või selle juhtorganile või kõrgemale juhtkonnale üle antavate vara, õiguste või kohustustega või nende suhtes, ilma et see piiraks IV jaotise VII peatüki kohaldamist.

13.   Vara valitsemise ettevõtja ülesanded ei hõlma mingeid kohustusi ega vastutust kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride ega võlausaldajate ees ning juhtorgan või kõrgem juhtkond ei vastuta niisuguste aktsionäride ega võlausaldajate ees kahjude eest, mis tulenevad nende tegevusest või tegevusetusest nende töökohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasne rasket hooletust või tõsist üleastumist siseriikliku õiguse mõistes, mis mõjutab otseselt niisuguste aktsionäride või võlausaldajate õigusi.

Liikmesriigid võivad vastavalt siseriiklikule õigusele täiendavalt piirata vara valitsemise ettevõtja ja selle juhtorgani või kõrgema juhtkonna vastutust seoses nende tegevuse või tegevusetusega ametikohustuste täitmisel.

14.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised, et edendada järelevalve- ja kriisilahendustavade lähendamist seoses selle kindlakstegemisega, millal käesoleva artikli lõike 5 kohaselt võiks vara või kohustuste likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ühte või mitut finantsturgu ebasoodsalt mõjutada.

5.   jagu

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahend

1.   alajagu

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi eesmärk ja rakendusala

Artikkel 43

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahend

1.   Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamiseks tagavad liikmesriigid, et kriisilahendusasutustel on artikli 63 lõikes 1 kindlaks määratud kriisilahendusõigused.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võivad rakendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit, et saavutada artiklis 31 sätestatud kriisilahenduse eesmärgid kooskõlas artiklis 34 sätestatud kriisilahenduse põhimõttega, selleks et:

a)

rekapitaliseerida kriisilahenduse eeltingimustele vastav krediidiasutus või investeerimisühing või käesoleva direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja tasemel, mis võimaldaks tal uuesti vastata tegevusloa saamise tingimustele (sel määral, mil kõnealuseid tingimusi tema suhtes kohaldatakse) ja jätkata tegevusi, mille jaoks on talle antud direktiivi 2013/36/EL või direktiivi 2014/65/EL kohane tegevusluba (kui ta sai tegevusloa kõnealuste direktiivide alusel), ning säilitada turu piisav usaldus krediidiasutuse või investeerimisühingu või ettevõtja vastu;

b)

konverteerida omakapitaliks või vähendada nende nõuete või võlainstrumentide põhisummat, mis antakse üle:

i)

sildasutusse eesmärgiga luua sellele sildasutusele kapitali või

ii)

ettevõtte võõrandamise vahendi või vara eraldamise vahendi alusel.

3.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võivad rakendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit käesoleva artikli lõike 2 punktis a osutatud eesmärgil ainult juhul, kui on põhjendatud väljavaade, et kõnealuse vahendi rakendamine koos muude asjakohaste meetmetega, sealhulgas meetmetega, mida võetakse kooskõlas artikliga 52 nõutud ettevõtte reorganiseerimise kavaga, aitab lisaks asjaomaste kriisilahenduse eesmärkide saavutamisele taastada kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja finantsilise usaldusväärsuse ja pikaajalise jätkusuutlikkuse.

Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võivad rakendada artikli 37 lõike 3 punktides a, b ja c osutatud kriisilahenduse vahendeid ja käesoleva artikli lõike 2 punktis b osutatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit, kui esimeses lõigus sätestatud tingimus ei ole täidetud.

4.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võivad rakendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjate puhul, arvestades kõikidel juhtudel asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või ettevõtja õigusliku vormiga, või nad võivad õiguslikku vormi muuta.

Artikkel 44

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendusala

1.   Liikmesriigid tagavad, et kohustuste teisendamise vahendit võib rakendada krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja kõigi kohustuste suhtes, mis ei ole jäetud käesoleva artikli lõigete 2 või 3 kohaselt kõnealuse vahendi rakendusalast välja.

2.   Kriisilahendusasutused ei kasuta võlgade allahindamise ega konverteerimise õigust järgmiste kohustuste suhtes, olenemata sellest, kas neid reguleeritakse liikmesriigi või kolmanda riigi õigusega:

a)

tagatud hoiused;

b)

tagatud kohustused, sealhulgas pandikirjad ja kohustused riskide maandamise eesmärgil kasutatavate instrumentide kujul, mis moodustavad lahutamatu osa tagatiste kogumist ning mis on siseriikliku õiguse kohaselt tagatud sarnaselt pandikirjadele;

c)

kohustused, mis on krediidiasutusele või investeerimisühingule või käesoleva direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjale tekkinud seoses klientide vara või klientide raha, kaasa arvatud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 1 lõikes 2 määratletud eurofondi või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL (31) artikli 4 lõike 1 punktis a määratletud AIFide poolt või nimel hoiustatud klientide vara või klientide raha haldamisega, tingimusel et niisugune klient on kaitstud kohaldatava maksejõuetusõiguse alusel;

d)

kohustused, mis on tekkinud krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja (kui usaldusisiku) ja mõne teise isiku (kui kasusaaja) vahelise usaldussuhte alusel, tingimusel et niisugune kasusaaja on kaitstud kohaldatava maksejõuetus- või tsiviilõiguse alusel;

e)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute, välja arvatud sama konsolideerimisgrupi ettevõtjate ees olevad kohustused, mille esialgne tähtaeg on lühem kui seitse päeva;

f)

kohustused direktiivi 98/26/EÜ kohaldamise eesmärgil määratud süsteemide või süsteemi korraldajate või nendes osalejate ees, mis tulenevad niisuguses süsteemis osalemisest ja mille tähtajani on jäänud vähem kui seitse päeva;

g)

järgmised kohustused:

i)

kohustused töötajate ees seoses palgavõlgnevuse, pensionihüvitise või muu kindlaksmääratud tasuga, välja arvatud tulemustasud, mis ei ole reguleeritud kollektiivlepinguga;

ii)

kohustused kaubakrediiti andnud võlausaldajate ees, välja arvatud sama konsolideerimisgrupi ettevõtjad, seoses krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja igapäevaseks tegevuseks vajalike kriitiliste kaupade tarnetega, või teenuste, välja arvatud finantsteenused, osutamisega, sealhulgas IT-teenused, kommunaalteenused ning ruumide rent, teenindus ja korrashoid;

iii)

kohustused maksu- ja sotsiaalkindlustusasutuste ees, kui selliste asutuste nõudeõigused rahuldatakse kohaldatava õiguse alusel eelisjärjekorras;

iv)

kohustused hoiuste tagamise skeemide ees, mille aluseks on direktiivi 2014/49/EL kohased osamaksed.

Esimese lõigu punkti g alapunkti i ei kohaldata selliste olulise riski võtjate tulemustasu suhtes, kes on identifitseeritud direktiivi 2013/36/EL artikli 92 lõikes 2.

Liikmesriigid tagavad, et kogu pandikirjade tagatud kogumiga seotud tagatud vara jääb mõjutamatuks, eraldatuks ning piisavalt rahastatuks. Ei see nõue ega esimese lõigu punkt b ei takista kriisilahendusasutustel vajaduse korral kasutada kõnealuseid õigusi seoses tagatud kohustuse või pandiga tagatud kohustuse sellise osa suhtes, mis ületab tagatiseks oleva vara, pandi, pandiõiguse või tagatise väärtust.

Esimese lõigu punkt a ei takista kriisilahendusasutusi kasutamast kõnealuseid õigusi seoses hoiuste summaga, mis ületab direktiivi 2014/49/EL artiklis 6 sätestatud tagatud summat, kui see on asjakohane.

Liikmesriigid tagavad, et pidades silmas krediidiasutuste, investeerimisühingute ja nende konsolideerimisgruppide kriisilahenduskõlblikkust piiravad kriisilahendusasutused kooskõlas käesoleva direktiivi artikli 17 lõike 5 punktiga b seda, millises ulatuses muudel krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on kohustusi, mille puhul saab rakendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist, välja arvatud sama konsolideerimisgrupi ettevõtjate hoitavad kohustused, ilma et see piiraks määruses (EL) nr 575/2013 ja direktiivis 2013/36/EL sätestatud riskide kontsentreerumise eeskirjade kohaldamist.

3.   Erandjuhtudel võivad kriisilahendusasutused kohustuste teisendamise vahendi rakendamisel välistada allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise või välistada nende õiguste kasutamise teatavate kohustuste puhul, kui:

a)

kõnealust kohustust ei ole võimalik mõistliku aja jooksul teisendada, hoolimata kriisilahendusasutuse poolt heas usus tehtud jõupingutustest;

b)

välistamine on rangelt vajalik ja on proportsionaalne kriitiliste funktsioonide täitmise ja põhiäriliinidel jätkamise saavutamiseks viisil, mis säilitab kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutuse või investeerimisühingu võime jätkata põhiliste pangaoperatsioonide ja tehingute tegemist ning teenuste osutamist;

c)

välistamine on rangelt vajalik ja on proportsionaalne vältimaks finantsraskuste ulatusliku levimise põhjustamist, eelkõige seoses füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kõlblike hoiustega, mis häiriks tõsiselt finantsturgude ja sealhulgas finantsturgude infrastruktuuride toimimist viisil, mis võib põhjustada tõsiseid häireid liikmesriikide või liidu majanduses, või

d)

selliste kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine põhjustaks väärtuse vähenemise, nii et teiste võlausaldajate kaetav kahjum oleks suurem juhul, kui siis, kui kõnealuste kohustuste puhul välistataks kohustuste teisendamise vahend.

Kui kriisilahendusasutus otsustab käesoleva lõike alusel kõlbliku kohustuse või kõlblike kohustuste klassi välistada või osaliselt välistada, võib muude kõlblike kohustuste suhtes kohaldatava allahindamise või konverteerimise määra tõsta, võtmaks arvesse välistatud kohustusi, tingimusel, et muude kõlblike kohustuste suhtes kohaldatava allahindamise ja konverteerimise määr on kooskõlas artikli 34 lõike 1 punktis g sätestatud põhimõttega.

4.   Kui kriisilahendusasutus otsustab kõlbliku kohustuse või kõlblike kohustuste klassi käesoleva artikli kohaselt välistada või osaliselt välistada ning kahjum, mida nende kohustustega oleks kaetud, ei ole täielikult edastatud teistele võlausaldajatele, võib kriisilahendusrahastust anda vahendeid kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule, et:

a)

katta mis tahes kahjum, mida ei ole kaetud kõlblike kohustustega, ning taastada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara netoväärtus nullini vastavalt artikli 46 lõike 1 punktile a ja/või

b)

omandada kriisilahendusmenetluses olevas krediidiasutuses või investeerimisühingus aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente või kapitaliinstrumente, et rekapitaliseerida krediidiasutus või investeerimisühing kooskõlas artikli 46 lõike 1 punktiga b.

5.   Kriisilahendusrahastust võib lõikes 4 osutatud osamakse teha üksnes tingimusel, et:

a)

aktsionärid ja muude omandiõiguse instrumentide omajad, asjaomaste kapitaliinstrumentide ja muude kõlblike kohustuste omanikud osalevad kahjumi katmises ja rekapitaliseerimises allahindamise või konverteerimise abil või muul viisil vähemalt 8 % ulatuses kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste kogusummast (k.a omavahendid), arvutatuna kriisilahenduse meetme võtmise ajal vastavalt artiklis 36 sätestatud hindamisele, ning

b)

kriisilahendusrahastust tehtav osamakse ei ületa 5 % kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste kogusummast (k.a omavahendid), mis määratakse kindlaks kriisilahenduse meetme võtmise ajal kooskõlas artiklis 36 sätestatud hindamisega.

6.   Lõikes 4 osutatud kriisilahendusrahastust tehtavat osamakset võib rahastada:

a)

kriisilahendusrahastule kasutada olevast summast, mis on saadud krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning liidu filiaalide osamaksetest vastavalt artikli 100 lõikele 6 ja artiklile 103;

b)

summast, mille võib saada kolme aasta jooksul ex post osamaksetest vastavalt artiklile 104, ning

c)

juhul kui käesoleva lõike punktides a ja b osutatud summad ei ole piisavad, siis summadest, mis saadakse alternatiivsetest rahastamisallikatest vastavalt artiklile 105.

7.   Erandjuhtudel võib kriisilahendusasutus taotleda täiendavat rahastamist alternatiivsetest rahastamisallikatest pärast seda, kui:

a)

on saavutatud lõike 5 punktis b sätestatud piirmäär 5 % ning

b)

kõik tagamata eelisnõudeõiguseta kohustused, mis ei ole kõlblikud hoiused, on täielikult alla hinnatud või konverteeritud.

Alternatiivina või lisaks, kui esimese lõigu punktides a ja b sätestatud tingimused on täidetud, võib kriisilahendusrahastust teha osamakse allikatest, mis on saadud ex post osamaksetest vastavalt artikli 100 lõikele 6 ja artiklile 103 ja mida ei ole veel kasutatud.

8.   Erandina lõike 5 punktist a võib kriisilahendusrahastust teha lõikes 4 osutatud osamakse ka tingimusel, et:

a)

lõike 5 punktis a osutatud osalus kahjumi katmises ja rekapitaliseerimises on võrdne summaga, mis moodustab vähemalt 20 % asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiga kaalutud varast;

b)

asjaomase liikmesriigi kriisilahendusrahastu käsutuses on ex ante osamaksete kaudu (mis ei hõlma hoiuste tagamise skeemi tehtavaid osamakseid), mis on kogutud vastavalt artikli 100 lõikele 6 ning artiklile 103, summa, mis moodustab vähemalt 3 % kõigi asjaomase liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste tagatud hoiustest, ning

c)

asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu vara maht on vähem kui 900 miljardit eurot konsolideeritud alusel.

9.   Lõike 3 kohaste kaalutlusõiguste kasutamisel võtavad kriisilahendusasutused nõuetekohaselt arvesse järgmist:

a)

põhimõte, et kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionärid peaksid kahjumi katma esimeses järjekorras, mille järel kataksid üldjuhul kahjumi krediidiasutuse või investeerimisühingu võlausaldajad vastavalt nende nõudeõiguste rahuldamisjärkudele;

b)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kahjumi katmise võime, mis jääks alles siis, kui kohustuse või kohustuste klassi puhul välistataks kohustuste teisendamise vahendi rakendamine, ning

c)

vajadus säilitada piisavad rahalised vahendid kriisilahenduse rahastamiseks.

10.   Lõikes 3 ette nähtud välistamist võib kohaldada, välistades kohustuse puhul täielikult allahindamise või piirates kõnealuse kohustuse suhtes kohaldatava allahindamise ulatust.

11.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada täiendavalt asjaolusid, mille korral välistamine on vajalik käesoleva artikli lõikes 3 kehtestatud eesmärkide saavutamiseks.

12.   Enne kaalutlusõiguse kasutamist kohustuse välistamise osas lõike 3 alusel teavitab kriisilahendusasutus sellest komisjoni. Kui välistamine eeldaks vahendite eraldamist kriisilahendusrahastust või alternatiivsest rahastamisallikatest lõigete 4 kuni 8 alusel, võib komisjon 24 tunni jooksul sellise teate saamisest või kokkuleppel kriisilahendusasutus ega pikema aja jooksul pakutud välistamise keelata või nõuda selle muutmist, kui ei ole täidetud käesolevas artiklis ja delegeeritud õigusaktides sätestatud nõuded, mis puudutavad siseturu terviklikkuse kaitsmist. See ei piira liidu riigiabi raamistiku kohaldamist komisjoni poolt.

2.   alajagu

Miinimumnõue omavahendite ja kõlblike kohustuste puhul

Artikkel 45

Miinimumnõude kohaldamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad alati omavahendite ja kõlblike kohustuste suhtes kohaldatavat miinimumnõuet. Miinimumnõue arvutatakse omavahendite ja kõlblike kohustuste summana, mis on väljendatud protsendina krediidiasutuse või investeerimisühingu kõikidest kohustustest ja omavahenditest.

Esimese lõigu kohaldamisel võetakse tuletisinstrumendist tulenevad kohustused arvesse kohustuste kogusummas, lähtudes sellest, et vastaspoole tasaarvestuse (netting) õigusi tunnustatakse täielikult.

2.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse täiendavalt lõike 6 punktides a–f osutatud hindamiskriteeriumid, mille alusel tehakse kindlaks iga krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue, kaasa arvatud allutatud võla ning kõrgema nõudeõiguse järguga tagamata võla miinimumnõue, mille tähtajani on vähemalt 12 kuud ja millele laieneb kohustuste teisendamise õigus ning mis kvalifitseeruvad omavahenditeks.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealuse regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

Liikmesriigid võivad näha ette lisakriteeriumid, mille alusel tehakse kindlaks omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue.

3.   Olenemata lõikest 1, vabastab kriisilahendusasutus omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kohustuse alalise täitmise kohustusest hüpoteegikrediidiasutused, mida rahastatakse direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 osutatud pandikirjadega ja mis siseriikliku õiguse kohaselt ei või võtta vastu hoiuseid kui:

a)

kõnealuste krediidiasutuste ja investeerimisühingute lõpetamine ja likvideerimine toimub siseriiklikus maksejõuetusmenetluses või mõnes muus, niisuguste krediidiasutuste ja investeerimisühingute jaoks ette nähtud ning käesoleva direktiivi artiklite 38, 40 või 42 kohaselt rakendatavas menetluses, ning

b)

niisugune siseriiklik maksejõuetusmenetlus või muud liiki menetlus tagab, et kõnealuste krediidiasutuste ja investeerimisühingute võlausaldajad, sealhulgas pandikirjade omajad, kui see on asjakohane, katavad kahjumi viisil, mis vastab kriisilahenduse eesmärkidele.

4.   Kõlblikud kohustused, võetakse lõikes 1 osutatud omavahendite ja kõlblike kohustuste summas arvesse ainult juhul, kui need vastavad järgmistele tingimustele:

a)

instrument on emiteeritud ja selle eest on täielikult tasutud;

b)

kohustuse täitmist ei võlgneta krediidiasutusele või investeerimisühingule või krediidiasutus või investeerimisühing ise ei ole seda taganud;

c)

krediidiasutus või investeerimisühing ei rahastanud instrumendi ostu otseselt ega kaudselt;

d)

kohustuse tähtajani on jäänud vähemalt üks aasta;

e)

kohustus ei tulene tuletisinstrumendist;

f)

kohustus ei tulene hoiusest, mis on kooskõlas artikliga 108 siseriikliku maksejõuetusmenetluse nõuete rahuldamisjärkude kohaselt eelistatud.

Punkti d kohaldamisel, kui kohustus annab selle omanikule õiguse ennetähtaegsele tagasimaksmisele, on asjaomase kohustuse tähtaeg esimene kuupäev, mil selline õigus tekib.

5.   Kui kohustust reguleeritakse kolmanda riigi õigusnormidega, võivad kriisilahendusasutused nõuda, et krediidiasutus või investeerimisühing tõendaks, et kriisilahendusasutuse otsust kõnealuse kohustuse allahindamise või konverteerimise kohta täidetakse asjaomase kolmanda riigi õigusnormide kohaselt, võttes arvesse kohustust reguleeriva lepingu tingimusi, kriisilahendusmenetluse tunnustamist käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid ja muid asjakohaseid asjaolusid. Kui kriisilahendusasutus ei ole veendunud, et tema otsust täidetakse asjaomase kolmanda riigi õigusnormide kohaselt, ei võeta seda kohustust omavahendite ja kõlblike kohustuste suhtes kehtiva miinimumnõude täitmise arvutamisel arvesse.

6.   Kriisilahendusasutus määrab pärast pädeva asutusega konsulteerimist kooskõlas lõikega 1 igale krediidiasutusele ja investeerimisühingule omavahendite ja kõlblike kohustuste suhtes kohaldatava miinimumnõude vähemalt järgmiste kriteeriumide põhjal:

a)

vajadus tagada, et krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes saab kriisilahendusmenetluse läbi viia kriisilahenduse vahenditega, rakendades vajaduse korral ja kooskõlas kriisilahenduse eesmärkidega kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit;

b)

vajadus asjakohastel juhtudel tagada, et krediidiasutusel või investeerimisühingul on piisavalt kõlblikke kohustusi selleks, et kui rakendatakse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit, saaks katta kahjumi ja tõsta krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite suhtarvu uuesti tasemele, mis võimaldab krediidiasutusel või investeerimisühingul vastata jätkuvalt tegevusloa saamise tingimustele ja jätkata tegevusi, mille jaoks talle on antud direktiivi 2013/36/EL või direktiivi 2014/65/EL kohane tegevusluba, ning säilitada turu piisav usaldus krediidiasutuse või investeerimisühingu või ettevõtja vastu;

c)

vajadus tagada, et juhul kui kriisilahenduse kava eeldab, et teatavad kõlblike kohustuste klassid võidakse artikli 44 lõike 3 alusel kohustuste teisendamise vahendi rakendusalast välja jätta või et teatavad kõlblike kohustuste klassid võidakse kohustuste osalise üleandmise raames saajale täielikult üle anda, on krediidiasutusel või investeerimisühingul piisavalt muid kõlblikke kohustusi selleks, et saaks katta kahjumi ja tõsta krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite suhtarvu uuesti tasemele, mis võimaldab krediidiasutusel või investeerimisühingul vastata jätkuvalt tegevusloa saamise tingimustele ja jätkata tegevusi, mille jaoks talle on antud direktiivi 2013/36/EL või direktiivi 2014/65/EL kohane tegevusluba;

d)

krediidiasutuse või investeerimisühingu suurus, ärimudel, rahastamismudel ja riskiprofiil;

e)

see, mil määral hoiuste tagamise skeem võiks aidata rahastada kriisilahendust vastavalt artiklile 109;

f)

mil määral oleks krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetusel ebasoodne mõju finantsstabiilsusele, sealhulgas seotuse tõttu muude krediidiasutuste ja investeerimisühingute või ülejäänud finantssüsteemiga, tulenevalt finantsraskuste ülekandumisest muudele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele.

7.   Krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad käesolevas artiklis sätestatud miinimumnõudeid individuaalselt.

Kriisilahendusasutus võib pärast pädeva asutusega konsulteerimist otsustada kohaldada käesolevas artiklis sätestatud miinimumnõuet artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes.

8.   Lisaks lõikele 7 täidavad liidus tegutsevad emaettevõtjad käesolevas artiklis sätestatud miinimumnõudeid konsolideeritud alusel.

Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus teeb omavahendite ja kõlblike kohustuste suhtes liidu emaettevõtja konsolideeritud tasandil kohaldatava minimaalse nõude kindlaks pärast lõike 9 kohast konsulteerimist konsolideeritud järelevalvet teostava asutusega vähemalt lõikes 6 sätestatud kriteeriumide ja selle alusel, kas konsolideerimisgrupi kuuluvate kolmandates riikides asuvate tütarettevõtjate kriisilahendus toimub kriisilahenduse kava kohaselt eraldi.

9.   Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus ja tütarettevõtjate eest individuaalsel alusel vastutavad kriisilahendusasutused teevad kõik endast oleneva, et jõuda ühisotsusele seoses konsolideeritud tasandil kohaldatava miinimumnõude suurusega.

Ühisotsus peab olema igakülgselt põhjendatud ja konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus esitab selle liidus tegutsevale emaettevõtjale.

Kui nelja kuu jooksul pole sellist ühisotsust tehtud, teeb konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus otsuse konsolideeritud miinimumnõude kohta, olles nõuetekohaselt arvesse võtnud tütarettevõtjate suhtes asjakohaste kriisilahendusasutuste poolt läbi viidud hindamist. Juhul kui mõni asjaomastest kriisilahendusasutustest on vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 esitanud neljakuulise perioodi lõpus küsimuse arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele, lükkab konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus oma otsuse edasi, jäädes ootama, millise otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve nimetatud määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt vastu võtab, ning võtab seejärel vastu oma otsuse, mis on kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve otsusega. Neljakuulist perioodi käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. Euroopa Pangandusjärelevalve teeb otsuse ühe kuu jooksul. Küsimust ei suunata Euroopa Pangandusjärelevalvele pärast neljakuulise perioodi lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist. Kui Euroopa Pangandusjärelevalve ei ole ühe kuu jooksul otsust teinud, kehtib konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse otsus.

Ühisotsus ja ühisotsuse puudumise korral konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse poolt tehtav otsus on siduv asjaomaste liikmesriikide kriisilahendusasutustele.

Ühisotsust ja ühisotsuse puudumise korral tehtud mis tahes otsust vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse regulaarselt.

10.   Kriisilahendusasutused kehtestavad miinimumnõude, mida kohaldatakse konsolideerimisgrupi tütarettevõtjate suhtes individuaalselt. Kõnealused miinimumnõuded kehtestatakse tütarettevõtja suhtes asjakohasel tasemel, võttes arvesse järgmist:

a)

lõikes 6 loetletud kriteeriumid, eelkõige tütarettevõtja suurus, ärimudel ja riskiprofiil, sealhulgas selle omavahendid, ning

b)

lõike 9 alusel konsolideerimisgrupi suhtes kehtestatud konsolideeritud nõue.

Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus ja tütarettevõtjate eest individuaalsel alusel vastutavad kriisilahendusasutused teevad kõik endast oleneva, et jõuda ühisele otsusele seoses individuaalsel tasandil iga vastava tütarettevõtja suhtes kohaldatava miinimumnõude tasemega.

Ühine otsus peab olema igakülgselt põhjendatud ning tütarettevõtjate kriisilahendusasutus ja konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus esitavad selle vastavalt tütarettevõtjatele ja liidus emaettevõtjana tegutsevale asutusele.

Kui kriisilahendusasutused ei ole nelja kuu jooksul sellise ühise otsuseni jõudnud, teevad otsuse tütarettevõtjate vastavad kriisilahendusasutused, võttes nõuetekohaselt arvesse konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse seisukohti ja reservatsioone.

Juhul kui konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus on vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 esitanud neljakuulise perioodi lõpus küsimuse arutamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele, lükkavad kriisilahendusasutused, kes on vastutavad tütarettevõtjate eest individuaalsel alusel, oma otsused edasi, jäädes ootama, millise otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve nimetatud määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt teeb, ning võtavad seejärel vastu oma otsused, mis on kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve otsusega. Neljakuulist perioodi käsitatakse lepitusperioodina kõnealuse määruse tähenduses. Euroopa Pangandusjärelevalve teeb otsuse ühe kuu jooksul. Küsimust ei suunata Euroopa Pangandusjärelevalvele pärast neljakuulise perioodi lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist. Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus ei suuna küsimust Euroopa Pangandusjärelevalvele siduva vahendajarolli võtmiseks, kui tütarettevõtja kriisilahendusasutuse kehtestatud tase ei ületa ühte protsendipunkti käesoleva artikli lõike 9 alusel kehtestatud konsolideeritud tasemest.

Kui Euroopa Pangandusjärelevalve ei ole ühe kuu jooksul otsust teinud, kohaldatakse tütarettevõtjate kriisilahendusasutuste otsuseid.

Ühine otsus ja ühise otsuse puudumise korral tütarettevõtjate kriisilahendusasutuste poolt tehtavad otsused on siduvad asjaomastele kriisilahendusasutustele.

Ühisotsust ja ühisotsuse puudumise korral tehtud mis tahes otsust vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse regulaarselt.

11.   Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus võib loobuda täielikult individuaalse miinimumnõude kohaldamisest liidus emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes, kui:

a)

liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing vastab konsolideeritud alusel lõikes 8 kehtestatud miinimumnõudele ning

b)

liidus emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu pädev asutus on loobunud täielikult individuaalsete kapitalinõuete kohaldamisest kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 7 lõikega 3.

12.   Tütarettevõtja kriisilahendusasutus võib loobuda täielikult lõike 7 kohaldamisest vastava tütarettevõtja suhtes, kui:

a)

nii tütar- kui ka emaettevõtja tegevusloa annab ja mõlema üle teostab järelevalvet sama liikmesriik;

b)

tütarettevõtja kuulub emaettevõtjaks oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu üle teostatava konsolideeritud järelevalve alla;

c)

tütarettevõtja liikmesriigis tegutsev konsolideerimisgrupi kõrgeima tasandi krediidiasutus või investeerimisühing (kui see ei ole liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing) vastab allkonsolideeritud alusel lõikes 7 sätestatud miinimumnõudele;

d)

emaettevõtjal ei ole kehtivaid ega prognoositavaid olulisi praktilisi ega õiguslikke takistusi tütarettevõtjale omavahendite kiireks üleandmiseks või kohustuste tagasimaksmiseks;

e)

emaettevõtja kas veenab pädevat asutust tütarettevõtja usaldusväärses juhtimises ja on pädeva asutuse nõusolekul teatanud, et ta tagab tütarettevõtja võetud kohustused, või ei ole tütarettevõtjaga seonduvad riskid märkimisväärsed;

f)

emaettevõtja riskide hindamise, mõõtmise ja kontrollimise protseduurid hõlmavad ka tütarettevõtjat,

g)

emaettevõtjale kuulub enam kui 50 % tütarettevõtja aktsiate või osadega seotud hääleõigusest või emaettevõtjal on õigus määrata enamik tütarettevõtja juhtorgani liikmetest või nad tagasi kutsuda ning

h)

tütarettevõtja pädev asutus on loobunud täielikult individuaalsete kapitalinõuete kohaldamisest kõnealuse tütarettevõtja suhtes määruse (EL) nr 575/2013 artikli 7 lõike 1 alusel.

13.   Käesoleva artikli kohaselt vastu võetud otsustes võidakse sätestada, et omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet täidetakse konsolideeritud alusel või individuaalselt osaliselt finantsinstrumentide teisendamise lepingulise kohustuse kaudu.

14.   Lõike 13 alusel lepinguliselt teisendatava finantsinstrumendina kvalifitseerimiseks peab kriisilahendusasutus olema veendunud, et:

a)

finantsinstrumendi lepingutingimus näeb ette, et juhul kui kriisilahendusasutus otsustab kohaldada asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kohustuste teisendamise vahendit, hinnatakse kõnealune finantsinstrument alla või konverteeritakse vajalikus ulatuses, enne kui muud kõlblikud kohustused hinnatakse alla või konverteeritakse, ning

b)

instrumendi suhtes kehtib siduv allutamisleping, kohustus või säte, mille alusel tavalises maksejõuetusmenetluses on instrument madalama järguga kui teised kõlblikud kohustused ja seda ei saa tagasi maksta enne, kui teised sel hetkel täitmata kõlblikud kohustused on arveldatud.

15.   Kriisilahendusasutused nõuavad ja teevad kindlaks pädevate asutustega kooskõlastatult, et krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad lõikes 1 sätestatud omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet ning vajaduse korral lõikes 13 sätestatud nõuet, ning teevad käesolevale artiklile vastavalt mis tahes otsuse samaaegselt kriisilahenduse kavade väljatöötamise ja ajakohastamisega.

16.   Kriisilahendusasutused teatavad pädevate asutustega kooskõlastatult Euroopa Pangandusjärelevalvele omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude ning vajaduse korral lõikes 13 sätestatud nõude, mis on kehtestatud igale nende jurisdiktsioonis asuvale asutusele.

17.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada ühtsed vormid, mallid ja mõisted kriisilahendusasutuste poolt pädevate asutustega kooskõlastatult teabe kindlakstegemiseks ja selle edastamiseks Euroopa Pangandusjärelevalvele lõike 16 kohaldamise eesmärgil.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

18.   Lõikes 19 osutatud aruande tulemustele tuginedes esitab komisjon asjakohasel juhul hiljemalt 31. detsembriks 2016 Euroopa Parlamendile ja nõukogule seadusandliku ettepaneku omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude ühtlustatud kohaldamise kohta. Kõnealune ettepanek sisaldab, kui see on kohane, ettepanekuid sobiva hulga miinimumnõude miinimumtasemete kehtestamiseks, võttes arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute ja konsolideerimisgruppide mitmesuguseid ärimudeleid. Kõnealune ettepanek sisaldab miinimumnõude parameetrite asjakohast kohandamist ja vajaduse korral asjakohaseid muudatusi konsolideerimisgruppide puhul miinimumnõude kohaldamiseks.

19.   Euroopa Pangandusjärelevalve esitab komisjonile hiljemalt 31. oktoobriks 2016 aruande vähemalt järgmises osas:

a)

kuidas omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet on rakendatud liikmesriikide tasandil ja eelkõige, kas võrreldavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute jaoks kehtestatud tasemetes esineb liikmesriikides erinevusi;

b)

kuidas on rakendatud liikmesriikides õigust nõuda krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmist finantsinstrumentide lepingulise teisendamise kaudu ja kas võetud lähenemisviisid erinevad;

c)

selliste ärimudelite tuvastamine, mis kajastavad krediidiasutuse või investeerimisühingu üldist riskiprofiili;

d)

iga punkti c kohaselt tuvastatud ärimudeli jaoks kohase omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude suurus;

e)

kas iga ärimudeli jaoks tuleks kehtestada omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude vahemik;

f)

asjakohane üleminekuperiood, mille jooksul krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad saavutama vastavuse mis tahes ettenähtud ühtlustatud miinimumtasemega;

g)

kas artiklis 45 sätestatud nõuded on piisavad tagamaks, et igal krediidiasutusel või investeerimisühingul on piisav kahjumi katmise võime, ja kui mitte, siis mis parendusi tuleb teha selle eesmärgi saavutamise tagamiseks;

h)

kas käesoleva artikliga ette nähtud arvutamismeetodit on vaja muuta, selleks et omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet saaks kasutada asjakohase indikaatorina krediidiasutuse või investeerimisühingu kahjumi katmise võime kohta;

i)

kas on asjakohane, et miinimumnõue põhineb kõikidel kohustustel ja omavahenditel ja eelkõige, kas nõude nimetajana on asjakohasem kasutada krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiga kaalutud vara;

j)

kas käesoleva artikli kohane lähenemisviis seoses konsolideerimisgruppidele omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kohaldamisega on asjakohane ja eelkõige, kas see tagab piisavalt, et konsolideerimisgrupi kahjumi katmise võime asub ettevõtjates, kus kahjum võib tekkida, või kas see on nendele ettevõtjatele kättesaadav;

k)

kas omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kohaldamisest loobumise tingimused on asjakohased ja eelkõige, kas sellised erandid peaksid laienema tütarettevõtjatele piiriüleselt tegutsemise korral;

l)

kas on asjakohane, et kriisilahendusasutused võivad nõuda, et omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue täidetaks finantsinstrumentide lepingulise teisendamise kaudu, ja kas finantsinstrumentide lepingulise teisendamise käsitluse täiendav ühtlustamine on asjakohane;

m)

kas lõikes 14 sätestatud finantsinstrumentide lepingulisele teisendamisele esitatavad nõuded on asjakohased ning

n)

kas on asjakohane nõuda, et krediidiasutused, investeerimisühingud ja konsolideerimisgrupid avalikustaksid oma omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude või oma omavahendite ja kõlblike kohustuste suuruse, ja juhul kui leitakse, et see nõue on asjakohane, siis sellise avalikustamise sagedus ja formaat.

20.   Lõikes 19 osutatud aruanne hõlmab vähemalt ajavahemikku alates 2. juulist 2014 kuni 30. juunini 2016 ja selles võetakse arvesse vähemalt järgmist:

a)

omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude ja mis tahes soovitatud miinimumnõude ühtlustatud suuruste mõju järgnevale:

i)

finantsturud üldiselt ning täpsemalt tagamata võlainstrumentide ja tuletisinstrumentide turud;

ii)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute ärimudelid ja bilansside ülesehitus, eelkõige krediidiasutuste ja investeerimisühingute rahastamisprofiil ja -strateegia ning konsolideerimisgruppide õiguslik ja tegevusstruktuur;

iii)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute kasumlikkus, eelkõige nende rahastamiskulud;

iv)

riskipositsioonide ülekandumine ettevõtjatele, kelle suhtes ei kohaldata usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet;

v)

finantsinnovatsioon;

vi)

finantsinstrumentide lepingulise teisendamise ülekaal ning selliste finantsinstrumentide laad ja turustatavus;

vii)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskikäitumine;

viii)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute vara koormamise tase;

ix)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt miinimumnõuete täitmiseks võetud meetmed ning eelkõige, millises ulatuses on miinimumnõudeid täidetud võla vähendamise, pikaajaliste võlainstrumentide emiteerimise ja kapitali kaasamise teel, ning

x)

krediidiasutuste laenuandmise tase, pidades eelkõige silmas laenuandmist mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kohalikele ametiasutustele, piirkondlikele omavalitsustele ja avaliku sektori üksustele ning kaubanduse rahastamist, sealhulgas laenuandmist ametlike ekspordikrediidikindlustuse skeemide alusel;

b)

omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuete koostoimet omavahendite nõuete, finantsvõimenduse määra ja likviidsusnõuetega, mis on sätestatud määruses (EL) nr 575/2013 ja direktiivis 2013/36/EL;

c)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute võime kaasata iseseisvalt kapitali või vahendeid turgudelt, et vastata mis tahes kavandatud ühtlustatud miinimumnõuetele;

d)

kooskõla rahvusvahelistel foorumitel välja töötatud rahvusvahelistes standardites sätestatud miinimumnõuetega.

3.   alajagu

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamine

Artikkel 46

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise summa hindamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit rakendades hindavad kriisilahendusasutused artikli 36 kohasele hindamisele tuginedes järgmiste summade kogusumma:

a)

kui see on asjakohane, summa, mille ulatuses kõlblikud kohustused tuleb alla hinnata, tagamaks, et kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara netoväärtus võrdub nulliga, ning

b)

vajaduse korral summa, mille ulatuses kõlblikud kohustused tuleb konverteerida aktsiatesse või muud liiki kapitaliinstrumentidesse, et taastada esimese taseme põhiomavahendite tase kas:

i)

kriisilahendusmenetluses olevas krediidiasutuses või investeerimisühingus või

ii)

sildasutuses.

2.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud hindamise käigus tehakse kindlaks summa, mille võrra kõlblikke kohustusi tuleb alla hinnata või konverteerida, et taastada esimese taseme põhiomavahendite suhtarv kriisilahendusmenetluses olevas krediidiasutuses või investeerimisühingus või, kui see on kohaldatav, sildasutuses, võttes arvesse käesoleva direktiivi artikli 101 lõike 1 punkti d kohaselt kriisilahendusrahastust tehtavat mis tahes sissemakset, ning et säilitada turu piisav usaldus kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu või sildasutuse vastu ja võimaldada tal vähemalt ühe aasta jooksul jätkuvalt vastata tegevusloa saamise tingimustele ja jätkata tegevusi, mille jaoks talle on antud direktiivi 2013/36/EL või direktiivi 2014/65/EL kohane tegevusluba.

Kui kriisilahendusasutused kavatsevad kasutada artiklis 42 osutatud vara eraldamise vahendit, võetakse summa puhul, mille võrra kõlblikke kohustusi on vaja vähendada, asjakohasel juhul arvesse usaldusväärset hinnangut vara valitsemise ettevõtja kapitalivajaduse kohta.

3.   Kui kapital on artiklite 59 kuni 62 kohaselt alla hinnatud ja vastavalt artikli 43 lõikele 2 on rakendatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist ning on selgunud, et artikli 36 kohasel eelhindamisel põhineva allahindamise tase ületab nõudeid, hinnates seda artikli 36 lõike 10 kohase lõpliku hindamise suhtes, võidakse kohaldada üleshindamismehhanismi võlausaldajatele ja seejärel aktsionäridele hüvitise maksmiseks.

4.   Kriisilahendusasutused kehtestavad ja säilitavad korra, mis aitab tagada, et hindamine ja väärtuse määramine põhinevad võimalikult ajakohasel ja kõikehõlmaval teabel kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ja kohustuste kohta.

Artikkel 47

Aktsionäride kohtlemine kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise või kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise korral

1.   Liikmesriigid tagavad, et artikli 43 lõike 2 kohaselt kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit rakendades või artikli 59 kohaselt kapitaliinstrumente alla hinnates või konverteerides võtavad kriisilahendusasutused aktsionäride ja muude omandiõiguse instrumentide omajate suhtes ühe või mõlemad järgmistest meetmetest:

a)

tühistavad olemasolevad aktsiad või muud omandiõiguse instrumendid või kannavad need üle kohustuste ja nõudeõiguste teisendamises osalevatele võlausaldajatele;

b)

tingimusel, et kooskõlas artikli 36 alusel tehtud hindamisega on kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ja kohustuste netoväärtus positiivne, lahjendavad aktsionäride ja muude omandiõiguse instrumentide omajate olemasolevad nõuded, konverteerides aktsiateks või muudeks omandiõiguse instrumentideks

i)

asjaomased kapitaliinstrumendid, mille krediidiasutus või investeerimisühing on välja andnud kooskõlas artikli 59 lõikes 2 osutatud õigusega, või

ii)

kõlblikud kohustused, mille kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing on emiteerinud kooskõlas artikli 63 lõike 1 punktis f osutatud õigusega.

Esimese lõigu punkti b osas, konverteerimisel kasutatakse määra, mis oluliselt lahjendab olemasolevaid aktsiavaldusi ja muid omandiõiguse instrumente.

2.   Lõikes1 osutatud meetmed võetakse aktsionäride ja muude omandiõiguse instrumentide omajate suhtes ka juhul, kui kõnealused aktsiad või muud omandiõiguse instrumendid emiteeriti või anti järgmistel asjaoludel:

a)

seoses võlainstrumentide konverteerimisega aktsiateks või muudeks omandiõiguse instrumentideks algsete võlainstrumentide lepinguliste tingimuste alusel sündmuse korral, mis eelnes kriisilahendusasutuse tehtud hindamisele, mille kohaselt krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vastas kriisilahenduse eeltingimustele, või toimus sellise hindamisega üheaegselt;

b)

seoses asjaomaste kapitaliinstrumentide konverteerimisega esimese taseme põhiomavahendite instrumentideks kooskõlas artikliga 60.

3.   Otsustades, millist meedet kooskõlas lõikega 1 võtta, võtavad kriisilahendusasutused arvesse:

a)

artikli 36 kohaselt tehtud hindamist;

b)

summat, mille võrra on kriisilahendusasutus otsustanud artikli 60 lõike 1 kohaselt esimese taseme põhiomavahendeid vähendada ja asjaomased kapitaliinstrumendid alla hinnata või konverteerida;

c)

kogusummat, mille kriisilahendusasutus tegi hinnanguliselt kindlaks kooskõlas artikliga 46.

4.   Erandina direktiivi 2013/36/EL artiklitest 22–25, direktiivi 2013/36/EL artiklis 26 sätestatud teatamise nõudest, direktiivi 2014/65/EL artikli 10 lõikest 3, artikli 11 lõigetest 1 ja 2 ning artiklitest 12 ja 13 ning direktiivi 2014/65/EL artikli 11 lõikes 3 sätestatud teatamise nõudest, kui kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamise või kapitaliinstrumentide konverteerimise tulemusena omandataks krediidiasutuses või investeerimisühingus oluline osalus või suurendataks olulist osalust nii, nagu on osutatud direktiivi 2014/36/EL artikli 22 lõikes 1 või direktiivi 2014/65/EL artikli 11 lõikes 1, viivad pädevad asutused õigeaegselt läbi kõnealustes artiklites ette nähtud hindamise, põhjustamata viivitusi kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamisel või kapitaliinstrumentide konverteerimisel ja takistamata kriisilahenduse meetme abil asjakohaste kriisilahenduse eesmärkide saavutamist.

5.   Kui asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu pädev asutus ei ole lõikes 4 ette nähtud hindamist kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamise või kapitaliinstrumentide konverteerimise kuupäevaks lõpule viinud, kohaldatakse artikli 38 lõiget 9 krediidiasutuses või investeerimisühingus olulise osaluse omandamise või suurendamise suhtes, mis tuleneb kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamisest või kapitaliinstrumentide konverteerimisest.

6.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2016 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised asjaolude kohta, mille puhul oleks kohane võtta käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmeid, võttes arvesse käesoleva artikli lõikes 3 kirjeldatud tegureid.

Artikkel 48

Allahindamise ja konverteerimise järjestus

1.   Liikmesriigid tagavad, et kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit rakendades kasutavad kriisilahendusasutused allahindamise ja konverteerimise õigust, mille suhtes kohaldatakse artikli 44 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandeid, järgides järgmisi nõudeid:

a)

esimese taseme põhiomavahendeid vähendatakse kooskõlas artikli 60 lõike 1 punktiga a;

b)

ainult sel juhul, kui punkti a kohane kogu vähendamine on artikli 47 lõike 3 punktides b ja c osutatud summadest väiksem, vähendavad kriisilahendusasutused täiendavate esimese taseme omavahendite põhisummat vajalikul määral ning vajadusel kuni nende ammendumiseni;

c)

ainult sel juhul, kui punktide a ja b kohane kogu vähendamine on artikli 47 lõike 3 punktides b ja c osutatud summadest väiksem, vähendavad kriisilahendusasutused teise taseme omavahendite instrumentide põhisummat vajalikul määral ning vajadusel kuni nende ammendumiseni;

d)

ainult sel juhul, kui punktide a, b ja c kohane aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide ja asjaomaste kapitaliinstrumentide vähendamine kokku on artikli 47 lõike 3 punktides b ja c osutatud summadest väiksem, vähendavad kriisilahendusasutused artikli 47 lõike 3 punktides b ja c osutatud kogusumma saamiseks vajalikul määral täiendavatest esimese taseme omavahenditest või teise taseme omavahenditest välja jääva allutatud võla põhisummat kooskõlas nõuete rahuldamisjärkudega tavalises maksejõuetusmenetluses ning koostoimes punktide a, b ja c kohase allahindamisega;

e)

ainult sel juhul, kui käesoleva lõike punktide a, b, c ja d kohane aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide, asjaomaste kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste vähendamine kokku on artikli 47 lõike 3 punktides b ja d osutatud summadest väiksem, vähendavad kriisilahendusasutused artikli 47 lõike 3 punktides b ja c osutatud kogusumma saamiseks artikli 44 kohaselt vajalikul määral ülejäänud kõlblike kohustuste põhisummat või nendega seoses maksmisele kuuluvat jääki kooskõlas nõuete rahuldamisjärkudega tavalises maksejõuetusmenetluses, sealhulgas artiklis 108 sätestatud hoiuste rahuldamisjärkudega, ning koostoimes käesoleva lõike punkti a, b, c ja d kohase allahindamisega.

2.   Kriisilahendusasutused jaotavad allahindamise ja konverteerimise õiguse kasutamisel artikli 47 lõike 3 punktides b ja c osutatud summadele vastava kahjumi võrdselt aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide ja sama järgu kõlblike kohustuste vahel, vähendades nende aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide ja kõlblike kohustuste põhisummat või nendega seoses maksmisele kuuluvat jääki samal määral proportsionaalselt nende väärtusega, välja arvatud juhul, kui kahjumi erinev jaotamine sama järgu kohustuste vahel on artikli 44 lõikes 3 täpsustatud asjaoludel lubatud.

Käesolev lõige ei takista rakendamast artikli 44 lõigete 2 ja 3 kohaselt kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendusalast välja jäetud kohustuste suhtes soodsamat kohtlemist kui sama järguga kõlblike kohustuste puhul tavalises maksejõuetusmenetluses.

3.   Enne lõike 1 punktis e osutatud allahindamist või konverteerimist konverteerivad kriisilahendusasutused lõike 1 punktides b, c ja d osutatud instrumendid või vähendavad nende põhisummat vastavalt, kui kõnealustele instrumentidele kohalduvad järgmised tingimused ja kui neid ei ole juba konverteeritud:

a)

tingimused, millega nähakse ette instrumendi põhisumma vähendamine mis tahes sündmuse korral, mis on seotud krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja finantsseisundi, maksevõimelisuse või omavahendite tasemega;

b)

tingimused, millega nähakse ette instrumentide konverteerimine aktsiateks või muudeks omandiõiguse instrumentideks mis tahes sellise sündmuse korral.

4.   Kui instrumendi põhisummat on lõike 3 punktis a osutatud tingimuste alusel enne lõike 1 kohast kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kasutamist vähendatud, kuid mitte nullini, rakendavad kriisilahendusasutused kõnealuse põhisumma jäägi suhtes allahindamise ja konverteerimise õigust lõike 1 alusel.

5.   Otsustades, kas kohustused tuleb alla hinnata või konverteerida omakapitaliks, ei konverteeri kriisilahendusasutused ühte kohustuste klassi, kui sellele klassile alluv kohustuste klass jääb suures osas omakapitaliks konverteerimata või alla hindamata, välja arvatud juhul, kui artikli 44 lõigetes 2 ja 3 on lubatud teisiti.

6.   Käesoleva artikli kohaldamiseks annab Euroopa Pangandusjärelevalve hiljemalt 3. jaanuariks 2016 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised käesoleva direktiivi ning määruse (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36/EL sätete omavaheliste seoste tõlgendamiseks.

Artikkel 49

Tuletisinstrumendid

1.   Liikmesriigid tagavad, et kui kriisilahendusasutused kohaldavad tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste suhtes allahindamise ja konverteerimise õigust, järgitakse käesolevas artiklis sätestatut.

2.   Kriisilahendusasutused kasutavad tuletisinstrumendist tuleneva kohustuse suhtes allahindamise ja konverteerimise õigust üksnes kõnealuse tuletisinstrumendi sulgemisel või pärast seda. Kõnealusel eesmärgil antakse kriisilahendusasutustele kriisilahenduse algatamisel õigus lõpetada ja sulgeda mis tahes tuletisinstrumendileping.

Kui tuletisinstrumendist tulenev kohustus on jäetud artikli 44 lõike 3 alusel kohustuste teisendamise vahendi rakendamisest välja, ei ole kriisilahendusasutused kohustatud tuletisinstrumendilepingut lõpetama või sulgema.

3.   Kui tuletisinstrumenditehingute suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet (netting), määrab kriisilahendusasutus või sõltumatu hindaja artikli 36 kohase hindamise raames sellistest tehingutest tuleneva kohustuse väärtuse kindlaks netoväärtusena kokkuleppe tingimuste alusel.

4.   Kriisilahendusasutused teevad tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste väärtuse kindlaks kooskõlas järgmisega:

a)

sobivad meetodid tuletisinstrumentide klasside väärtuse kindlaks määramiseks, sealhulgas tehingute puhul, mille suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet (netting);

b)

põhimõtted ajahetkede kehtestamiseks, millal tuleks kindlaks määrata tuletisinstrumendi positsiooni väärtus, ning

c)

sobivad meetodid, mille abil saaks võrrelda väärtuse sellist vähenemist, mis tuleneks tuletisinstrumentide sulgemisest ning nende suhtes kohustuste teisendamise vahendi rakendamisest, kahjumi suurusega, mis tekiks, kui tuletisinstrumentide puhul rakendataks üksnes kohustuste teisendamise vahendit.

5.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab pärast Euroopa Järelevalveasutusega (Euroopa Väärtpaberite Järelevalve) (edaspidi „Euroopa Väärtpaberite Järelevalve”), mis on asutatud määrusega (EL) nr 1095/2010, konsulteerimist välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse lõike 4 punktides a, b ja c osutatud meetodeid ja põhimõtteid tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste hindamise kohta.

Seoses tuletisinstrumenditehingutega, mille suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet (netting), võtab Euroopa Pangandusjärelevalve arvesse tasaarvestuskokkuleppes (netting) sätestatud sulgemise meetodeid.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealuse regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 3. jaanuariks 2016.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

Artikkel 50

Võla omakapitaliks konverteerimise määr

1.   Liikmesriigid tagavad, et kui kriisilahendusasutused kasutavad artikli 59 lõikes -3 ja artikli 63 lõike 1 punktis f täpsustatud õigusi, võivad nad kohaldada kapitaliinstrumentide ja kohustuste eri klasside suhtes erinevat konverteerimise määra kooskõlas käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud ühe või mõlema põhimõttega.

2.   Konverteerimise määr kujutab endast mõistlikku hüvitist mõjutatud võlausaldajale allahindamise ja konverteerimise õiguse kasutamisega tekitatud kahju eest.

3.   Kui lõike 1 kohaselt kohaldatakse erinevaid konverteerimise määrasid, on kohaldatava maksejõuetusõiguse kohaselt kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustuste konverteerimise määr allutatud kohustuste omast kõrgem.

4.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. jaanuariks 2016 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised konverteerimise määrade kehtestamise kohta.

Kõnealustes suunistes selgitatakse eelkõige seda, kuidas hüvitada mõjutatud võlausaldajatele tekitatud kahju konverteerimise määra abil, ning millised suhtelised konverteerimise määrad võiksid kajastada kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustuste prioriteetsust kooskõlas kohaldatava maksejõuetusõigusega.

Artikkel 51

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamisega kaasnevad finantsseisundi taastamise ja reorganiseerimise meetmed

1.   Liikmesriigid tagavad, et kui kriisilahendusasutused rakendavad kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja rekapitaliseerimiseks vastavalt artikli 43 lõike 2 punktile a, võetakse vastu kord, millega tagatakse, et asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja jaoks koostatakse ettevõtte reorganiseerimise kava ning et seda rakendatakse kooskõlas artikliga 52.

2.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kord võib hõlmata kriisilahendusasutuse poolt vastavalt artikli 72 lõikele 1 isiku või isikute nimetamist, eesmärgiga koostada ja rakendada artiklis 52 nõutud ettevõtte reorganiseerimise kava.

Artikkel 52

Ettevõtte reorganiseerimise kava

1.   Liikmesriigid nõuavad, et ühe kuu jooksul alates kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamisest krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes vastavalt artikli 43 lõike 2 punktile a koostab juhtorgan või artikli 72 lõike 1 kohaselt nimetatud isik või isikud käesoleva artikli lõigete 4 ja 5 nõuetele vastava ettevõtte reorganiseerimise kava ning esitab selle kriisilahendusasutusele. Kui kohaldatakse liidu riigiabi raamistikku, tagavad liikmesriigid, et selline kava on kooskõlas restruktureerimise kavaga, mille krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja peab kõnealuse riigiabi raamistiku kohaselt komisjonile esitama.

2.   Kui artikli 43 lõike 2 punktis a sätestatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit rakendatakse kahe või enama sama konsolideerimisgrupi ettevõtja suhtes, koostab ettevõtte reorganiseerimise kava liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing ning see hõlmab kõiki konsolideerimisgrupi krediidiasutusi ja investeerimisühinguid vastavalt artiklites 7 ja 8 sätestatud korrale ning see esitatakse konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusele. Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus teavitab kavast teisi asjaomaseid kriisilahendusasutusi ja Euroopa Pangandusjärelevalvet.

3.   Erakorralistel asjaoludel ja kui see on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks, võib kriisilahendusasutus pikendada lõikes 1 nimetatud tähtaega kõige rohkem kahe kuuni alates kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamisest.

Kui ettevõtte reorganiseerimisekavast tuleb teatada ka liidu riigiabi raamistikus, võib kriisilahendusasutus pikendada lõikes 1 nimetatud tähtaega kõige rohkem kahe kuuni alates kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamisest või liidu riigiabi raamistikus sätestatud tähtajani, olenevalt sellest, kumb saabub varem.

4.   Ettevõtte reorganiseerimise kavaga kehtestatakse meetmed, mille eesmärk on krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja või mõne selle tegevussuuna pikaajalise jätkusuutlikkuse taastamine mõistliku aja jooksul. Kõnealused meetmed põhinevad realistlikel eeldustel majanduslike tingimuste ja finantsturutingimuste kohta, milles krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja tegutseb.

Ettevõtte reorganiseerimise kavas võetakse muu hulgas arvesse finantsturgude hetkeolukorda ja tuleviku väljavaateid ning see kajastab parima ja halvima stsenaariumi eeldusi, sealhulgas sündmuste kombinatsiooni, mis võimaldab selgitada välja krediidiasutuse või investeerimisühingu peamised nõrgad kohad. Eeldusi võrreldakse sektori asjakohaste näitajatega.

5.   Ettevõtte reorganiseerimise kava koosneb vähemalt järgmistest osadest:

a)

krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja maksejõuetuse või tõenäolise maksejõuetuse põhjuseks olevate tegurite ja probleemide ning raskusi põhjustanud asjaolude üksikasjalik analüüs;

b)

krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja pikaajalise jätkusuutlikkuse taastamiseks võetavate meetmete kirjeldus;

c)

ajakava kõnealuste meetmete rakendamiseks.

6.   Krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja pikaajalise jätkusuutlikkuse taastamiseks võetavad meetmed võivad hõlmata järgmist:

a)

krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja tegevusalade reorganiseerimine;

b)

krediidiasutuse või investeerimisühingu toimimissüsteemide ja infrastruktuuri muutmine;

c)

taandumine kahjumlikest tegevusaladest;

d)

selliste seniste tegevusalade ümberkorraldamine, mida on võimalik konkurentsivõimeliseks muuta;

e)

vara või äriliinide võõrandamine.

7.   Asjaomane kriisilahendusasutus hindab ühe kuu jooksul pärast ettevõtte reorganiseerimise kava esitamist, kui tõenäoline on, et sellise kava rakendamise korral taastatakse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja pikaajaline jätkusuutlikkus. Hindamine viiakse läbi kokkuleppel asjaomase pädeva asutusega.

Kui kriisilahendusasutus ja pädev asutus on veendunud, et kava saavutaks selle eesmärgi, kiidab kriisilahendusasutus kava heaks.

8.   Kui kriisilahendusasutus ei ole veendunud, et kava lõikes 7 osutatud eesmärgi saavutaks, teavitab ta kokkuleppel pädeva asutusega juhtorganit või artikli 72 lõike 1 kohaselt nimetatud isikut või isikuid kavas esinevatest probleemidest ning nõuab, et kava vastavalt muudetaks.

9.   Kahe nädala jooksul alates lõikes 8 osutatud teate saamise kuupäevast esitab juhtorgan või artikli 72 lõike 1 kohaselt nimetatud isik või isikud muudetud kava kriisilahendusasutusele heakskiitmiseks. Kriisilahendusasutus hindab muudetud kava ning teatab juhtorganile või artikli 72 lõike 1 kohaselt nimetatud isikule või isikutele ühe nädala jooksul, kas välja toodud probleemid on muudetud kavas lahendatud ning kas on vaja täiendavaid muudatusi.

10.   Juhtorgan või artikli 72 lõike 1 kohaselt määratud isik või isikud rakendavad reorganiseerimise kava sellisel kujul, nagu kriisilahendusasutus ja pädev asutus selle heaks kiitsid, ning esitavad vähemalt iga kuue kuu tagant kriisilahendusasutusele aruande kava rakendamise edenemise kohta.

11.   Juhtorgan või artikli 72 lõike 1 kohaselt nimetatud isik või isikud vaatavad kava läbi, kui seda on kriisilahendusasutuse hinnangul, mille on heaks kiitnud pädev asutus, vaja lõikes 4 osutatud eesmärgi saavutamiseks, ning esitavad mis tahes muudatused kriisilahendusasutusele heakskiitmiseks.

12.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada:

a)

elemente, mida ettevõtte reorganiseerimise kava peaks lõike 5 kohaselt vähemalt hõlmama, ning

b)

lõike 10 kohaste aruannete miinimumsisu.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealuse regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 3. jaanuariks 2016.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–14.

13.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. jaanuariks 2016 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised, et täpsustada miinimumnõuded, millele ettevõtte reorganiseerimise kava peab vastama, et kriisilahendusasutus selle lõike 7 kohaselt heaks kiidaks.

14.   Võttes asjakohasel juhul arvesse lõikes 13 osutatud suuniste kohaldamisel saadud kogemust, võib Euroopa Pangandusjärelevalve töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada miinimumnõudeid, millele ettevõtte reorganiseerimise kava peab vastama, et kriisilahendusasutus selle lõike 7 kohaselt heaks kiidaks.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

4.   alajagu

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahend: lisasätted

Artikkel 53

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise mõju

1.   Liikmesriigid tagavad, et kui kriisilahendusasutus kasutab artikli 63 lõike 1 punktides e–i ning artikli 59 lõikes 2 osutatud õigusi, jõustub kohustuste põhisumma või tasumata jäägi vähendamine, võlgade konverteerimine või tühistamine ja see on kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu ning mõjutatud võlausaldajate ja aktsionäride suhtes koheselt siduv.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutusel on õigus täita kõiki artikli 63 lõike 1 punktides e–i ja artikli 59 lõikes 2 osutatud õiguse kasutamiseks vajalikke haldus- ja menetlustoiminguid või nõuda nende täitmist, sealhulgas:

a)

kõigi asjaomaste registrite muutmine;

b)

aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentide noteerimise lõpetamine või nendega kauplemise lõpetamine;

c)

uute aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine;

d)

allahinnatud võlainstrumentide uuesti noteerimine või kauplemisele lubamine, ilma et tuleks täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/71/EÜ (32) kohast prospekti avaldamise nõuet.

3.   Kui kriisilahendusasutus vähendab artikli 63 lõike 1 punktis e osutatud õiguse alusel teatava kohustuse põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki nullini, peetakse sellist kohustust ning sellega seotud kohustusi või nõudeid, mis ei ole tekkinud õiguse kasutamise ajaks, tühistatuks ning seda ei saa ühegi järgneva menetluse käigus tõendada seoses kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu ega selle õigusjärglasest üksuse hilisema lõpetamise või likvideerimise menetluses.

4.   Kui kriisilahendusasutus vähendab artikli 63 lõike 1 punktis e osutatud õiguse alusel teatava kohustuse põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki osaliselt, kuid mitte nullini:

a)

tühistatakse kohustus sellise summa ulatuses, mil määral seda vähendatakse;

b)

jääb algse kohustuse aluseks olnud instrument või leping kehtima kohustuse põhisumma või maksmisele kuuluva jäägi ülejäänud osa suhtes, kusjuures arvesse võetakse põhisumma vähenemisega kaasnevat makstava intressisumma muutust ning mis tahes muid tingimuste muudatusi, mis kriisilahendusasutus võib artikli 63 lõike 1 punktis j osutatud õiguste alusel teha.

Artikkel 54

Menetluslike takistuste kõrvaldamine kohustuste ja nõudeõiguste teisendamisele

1.   Ilma et see piiraks artikli 63 lõike 1 punkti i kohaldamist, nõuavad liikmesriigid, kui see on kohaldatav, et krediidiasutustel ja investeerimisühingutel ja artikli 1 lõike 1 punktides b, c ja d osutatud ettevõtjatel oleks alati piisav põhikirjajärgne aktsiakapital või muud esimese taseme põhiomavahendite instrumendid, nii et juhul, kui kriisilahendusasutus kasutab krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja või selle tütarettevõtjate suhtes artikli 63 lõike 1 punktides e ja f osutatud õigusi, oleks krediidiasutusel või investeerimisühingul või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjal võimalik emiteerida piisavalt uusi aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente selleks, et kohustuste konverteerimine aktsiateks või muudeks omandiõiguse instrumentideks saaks toimuda tulemuslikult.

2.   Kriisilahendusasutused hindavad, kas konkreetse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja puhul on asjakohane kohaldada lõikes 1 sätestatud nõuet kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava väljatöötamisel ja ajakohastamisel, võttes eelkõige arvesse kavas käsitletavaid kriisilahenduse meetmeid. Kui kriisilahenduse kavaga on ette nähtud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi võimalik rakendamine, kontrollivad kriisilahendusasutused, et põhikirjajärgne aktsiakapital või muud esimese taseme põhiomavahendite instrumendid on artikli 47 lõike 3 punktides b ja c osutatud summade katmiseks piisav.

3.   Liikmesriigid tagavad, et kohustuste konverteerimisel aktsiateks või muudeks krediidiasutuse või investeerimisühingu põhikirjas kindlaks määratud omandiõiguse instrumentideks ei esineks menetluslikke takistusi, sealhulgas aktsionäride ostueesõigus või aktsionäridelt kapitali suurendamiseks nõusoleku saamise nõue.

4.   Käesolev artikkel ei piira käesoleva direktiivi X jaotises sätestatud direktiivide 82/891/EMÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL ja direktiivi 2012/30/EL muudatuste kohaldamist.

Artikkel 55

Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise lepinguline tunnustamine

1.   Liikmesriigid nõuavad, et krediidiasutused ja investeerimisühingud ning artikli 1 lõike 1 punktides b, c ja d osutatud ettevõtjad lisaksid lepingulise sätte, millega võlausaldaja või kohustuse aluseks oleva lepingu pool nõustub sellega, et kohustuse suhtes võib kohaldada allahindamise ja konverteerimise õigust, ning nõustub kohustuse põhiosa või maksmisele kuuluva jäägi vähendamise, konverteerimise või tühistamisega, mida kriisilahendusasutus võib kõnealuseid õigusi kasutades rakendada tingimusel, et selline kohustus:

a)

ei ole välistatud artikli 44 lõike 2 alusel;

b)

ei ole artikli 108 punktis a osutatud hoius;

c)

on reguleeritud kolmanda riigi õigusega ning

d)

on emiteeritud või võeti pärast kuupäeva, mil liikmesriik kohaldab käesoleva jao ülevõtmiseks vastu võetud norme.

Esimest lõiku ei kohaldata, kui liikmesriigi kriisilahendusasutus teeb kindlaks, et esimeses lõigus osutatud kohustuste või instrumentide suhtes võib liikmesriigi kriisilahendusasutus kohaldada allahindamise ja konverteerimise õigust vastavalt kolmanda riigi õigusele või kõnealuse kolmanda riigiga sõlmitud siduvale lepingule.

Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võivad nõuda, et krediidiasutused ja investeerimisühingud ning artikli 1 lõike 1 punktides b, c ja d osutatud ettevõtjad esitaksid kriisilahendusasutustele õigusliku arvamuse sellise tingimuse õigusliku maksmapaneku ja tulemuslikkuse kohta.

2.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja ei lisa asjaomase kohustuse suhtes kohaldatavatesse lepingulistesse sätetesse lõikega 1 nõutud tingimust, ei takista see kriisilahendusasutust kasutamast vastava kohustuse suhtes allahindamise ja konverteerimise õigust.

3.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada selliste kohustuste loetelu, mille suhtes kohaldatakse lõike 1 kohast väljajätmist ning lõikes 1 osutatud lepingutingimuste sisu, võttes arvesse pankade erinevaid ärimudeleid.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealuse regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 56

Valitsuse finantsstabiilsusvahendid

1.   Liikmesriigid võivad vastavalt käesoleva artikli lõikele 3, artikli 37 lõikele 10 ja liidu riigiabi raamistikule anda täiendavate finantsstabiilsusvahenditega erakorralist avaliku sektori finantstoetust, et osaleda krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja kriisilahendusmenetluses, muu hulgas sekkudes otseselt, et vältida selle lõpetamist ja likvideerimist, eesmärgiga täita artikli 31 lõikes 2 osutatud kriisilahenduse eesmärke liikmesriigis või liidus tervikuna. Sellist meedet rakendatakse pädeva ministeeriumi või valitsuse juhtimisel tihedas koostöös kriisilahendusasutusega.

2.   Valitsuse finantsstabiilsusvahendite rakendamiseks tagavad liikmesriigid selle, et neil või nende pädevatel ministeeriumidel või valitsustel on asjakohased kriisilahendusõigused, mis on sätestatud artiklites 63–72, ning selle, ning et kohaldatakse artikleid 66, 68, 83 ja 117.

3.   Valitsuse finantsstabiilsusvahendeid kasutatakse viimase võimalusena pärast muude kriisilahenduse vahendite kaalumist ja kasutamist nii ulatuslikult, kui see on finantsstabiilsust säilitades võimalik, liikmesriigi või selle pädeva ministeeriumi või valitsuse äranägemisel pärast kriisilahendusasutusega konsulteerimist.

4.   Valitsuse finantsstabiilsusvahendeid rakendades tagavad liikmesriigid, et nemad või nende pädevad ministeeriumid või valitsused ja kriisilahendusasutus rakendavad vahendeid ainult siis, kui on täidetud kõik artikli 32 lõikes 1 sätestatud tingimused ja täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest:

a)

pädev ministeerium või valitsus ja kriisilahendusasutus teevad pärast keskpanga ja pädeva asutusega konsulteerimist kindlaks, et kriisilahenduse vahendite rakendamisest ei piisaks, et vältida märkimisväärset ebasoodsat mõju finantsstabiilsusele;

b)

pädev ministeerium või valitsus ja kriisilahendusasutus teevad kindlaks, et kriisilahenduse meetmete rakendamisest ei piisaks avaliku huvi kaitsmiseks, kui krediidiasutusele ja investeerimisühingule on eelnevalt antud keskpanga erakorralist likviidsusabi;

c)

seoses ajutise riigi osaluse omandamise vahendiga teeb pädev ministeerium või valitsus pärast pädeva asutuse ja kriisilahendusasutusega konsulteerimist kindlaks, et kriisilahenduse meetmete rakendamisest ei piisaks avaliku huvi kaitsmiseks, ning kui krediidiasutusele ja investeerimisühingule on eelnevalt antud omakapitali toetuse vahendi kaudu riigipoolset omakapitali toetust.

5.   Finantsstabiilsusvahend koosneb järgmistest osadest:

a)

artiklis 57 osutatud riigipoolse omakapitalitoetuse vahend;

b)

artiklis 58 osutatud ajutise riigi osaluse omandamise vahend.

Artikkel 57

Riigipoolse omakapitalitoetuse vahend

1.   Liikmesriigid võivad siseriiklikku äriühinguõigust järgides osaleda krediidiasutuse või investeerimisühingu või käesoleva direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja rekapitaliseerimises, andes tollele kapitali järgmiste instrumentide vastu, võttes arvesse määruse (EL) nr 575/2013 nõudeid:

a)

esimese taseme põhiomavahendite instrumendid;

b)

täiendavad esimese taseme omavahendite või teise taseme omavahendite instrumendid.

2.   Liikmesriigid tagavad ulatuses, mida nende aktsiaosalus krediidiasutuses või investeerimisühingus või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjas lubab, et krediidiasutusi ja investeerimisühinguid või ettevõtjaid, kellele riik annab käesoleva artikli kohaselt omakapitalitoetust, juhitakse ärilisel alusel ja professionaalselt.

3.   Kui liikmesriik rakendab käesoleva artikli kohaselt riigipoolse omakapitalitoetuse vahendit, tagab ta krediidiasutuses või investeerimisühingus või artikli 1 lõike 1punktis b, c või d osutatud ettevõtjas omatava osaluse üleandmise erasektorile niipea, kui majanduslikud ja finantsolud seda võimaldavad.

Artikkel 58

Ajutine riigi osaluse omandamise vahend

1.   Liikmesriigid võivad krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja ajutiselt riigi osalusega omandada.

2.   Sel eesmärgil võib liikmesriik anda ühe või mitu aktsiate ülekandmise korraldust, milles ülevõtja on:

a)

liikmesriigi volitatud isik või

b)

äriühing, mis kuulub tervikuna liikmesriigile.

3.   Liikmesriigid tagavad, et krediidiasutusi ja investeerimisühinguid või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjaid, kelle puhul käesoleva artikli kohaselt rakendatakse ajutise riigi osaluse omandamise vahendit, juhitakse ärilisel alusel ja professionaalselt ning et krediidiasutused ja investeerimisühingud või ettevõtjad saavad eraõigusliku omaniku niipea, kui majanduslikud ja finantsolud seda võimaldavad.

V   PEATÜKK

Kapitaliinstrumentide allahindamine

Artikkel 59

Kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise nõue

1.   Asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õigust võib kasutada kas:

a)

kriisilahenduse meetmest sõltumatult või

b)

koos kriisilahenduse meetmega, kui täidetud on artiklites 32 ja 33 sätestatud kriisilahenduse eeltingimused.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutustel on õigus asjaomaseid kapitaliinstrumente alla hinnata või konverteerida krediidiasutuste ja investeerimisühingute ja artikli 1 lõike 1 punktides b, c ja d osutatud ettevõtjate aktsiateks või muudeks omandiõiguse instrumentideks.

3.   Liikmesriigid nõuavad, et kriisilahendusasutused kasutavad seoses krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja poolt emiteeritud asjaomaste kapitaliinstrumentidega allahindamise või konverteerimise õigust vastavalt artiklile 60 ja viivitamata, kui esineb üks või enam järgmistest asjaoludest:

a)

kui on kindlaks tehtud, et artiklites 32 ja 33 sätestatud kriisilahenduse eeltingimused on täidetud, enne mis tahes kriisilahenduse meetme võtmist;

b)

kui asjaomane ametiasutus teeb kindlaks, et kui asjaomaste kapitaliinstrumentide suhtes ei kasutata kõnealust õigust, ei ole krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja enam jätkusuutlik;

c)

kui asjaomased kapitaliinstrumendid on emiteerinud tütarettevõtja ja kui neid võetakse arvesse omavahendite nõude täitmise eesmärgil individuaalsel ja konsolideeritud alusel, teevad konsolideeritud järelevalvet teostava krediidiasutuse või investeerimisühingu liikmesriigi asjaomane ametiasutus ja tütarettevõtja liikmesriigi asjaomane ametiasutus artikli 92 lõigete 3 ja 4 kohaselt ühiselt kindlaks, et kui seoses kõnealuste instrumentidega ei kasutata allahindamise või konverteerimise õigust, ei ole konsolideerimisgrupp enam jätkusuutlik;

d)

kui asjaomased kapitaliinstrumendid on emiteeritud emaettevõtja tasandil ja kui neid võetakse arvesse omavahendite nõude täitmise eesmärgil individuaalsel alusel emaettevõtja tasandil või konsolideeritud alusel ning konsolideeritud järelevalvet teostava krediidiasutuse või investeerimisühingu liikmesriigi asjaomane ametiasutus teeb kindlaks, et kui seoses kõnealuste instrumentidega ei kasutata allahindamise või konverteerimise õigust, ei ole konsolideerimisgrupp enam jätkusuutlik;

e)

kui krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja on taotlenud erakorralist avaliku sektori finantstoetust, välja arvatud juhul, kui esinevad mis tahes asjaolud, mis on sätestatud artikli 32 lõike 4 punkti d alapunktis iii.

4.   Lõike 3 kohaldamisel loetakse krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupp jätkusuutmatuks üksnes juhul, kui mõlemad järgmised tingimused on täidetud:

a)

krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupp on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv;

b)

võttes arvesse ajastust ja muid asjaolusid, puudub põhjendatud väljavaade, et ükski meede, sealhulgas alternatiivne erasektoripoolne meede või järelevalvemeede (k.a varajane sekkumine) peale kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise, iseseisvalt või koos kriisilahenduse meetmega, aitaks krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupi maksejõuetust mõistliku aja jooksul ära hoida.

5.   Käesoleva artikli lõike 4 punkti a kohaldamisel käsitatakse krediidiasutust või investeerimisühingut või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjat maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana, kui tema suhtes kehtib üks või mitu artikli 32 lõikes 4 sätestatud asjaoludest.

6.   Lõike 4 punkti a kohaldamisel käsitatakse konsolideerimisgruppi maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana, kui konsolideerimisgrupp rikub või on objektiivseid tõendid, mis toetavad järeldust, et konsolideerimisgrupp lähiajal rikub konsolideeritud tasandil kohaldatavaid usaldatavusnõudeid viisil, mis õigustaks pädeva asutuse poolt meetmete võtmist, sealhulgas, kuid mitte ainult, kuna konsolideerimisgrupi kahjum või tõenäoline kahjum ammendaks kõik omavahendid või märkimisväärse osa nendest.

7.   Tütarettevõtja emiteeritud asjaomast kapitaliinstrumenti ei hinnata rohkem alla ega konverteerita halvematel tingimustel vastavalt lõike 3 punktile c kui sama järguga kapitaliinstrumente emaettevõtja tasandil.

8.   Kui asjaomane ametiasutus teeb käesoleva artikli lõikes 3 osutatud otsuse, teavitab ta kohe asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja eest vastutavat kriisilahendusasutust, kui see on erinev.

9.   Enne käesoleva artikli lõike 3 punktis c osutatud otsuse tegemist seoses tütarettevõtjaga, kes emiteerib asjaomaseid kapitaliinstrumente, mida võetakse arvesse omavahendite nõuete täitmisel individuaalsel ja konsolideeritud alusel, peab asjaomane ametiasutus täitma artiklis 62 sätestatud teavitamise ja konsulteerimise nõuded.

10.   Kriisilahendusasutused tagavad enne kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamist, et toimub krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara ja kohustuste artikli 36 kohane hindamine. Nimetatud hindamine võetakse aluseks asjaomaste kapitaliinstrumentide suhtes kahjumi katmiseks kohaldatava allahindamise arvutamisele ning asjaomaste kapitaliinstrumentide suhtes kohaldatava konverteerimise tasemele, mis võimaldab krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja rekapitaliseerida.

Artikkel 60

Kapitaliinstrumentide allahindamist või konverteerimist reguleerivad sätted

1.   Artiklis 59 sätestatud nõude täitmisel kasutavad kriisilahendusasutused allahindamise või konverteerimise õigust vastavalt nõuete rahuldamisjärkudele tavalises maksejõuetusmenetluses viisil, millega saavutatakse järgmised tulemused:

a)

esimese taseme põhiomavahendeid vähendatakse esimesena, proportsionaalselt kahjumiga ning kuni nende ammendumiseni ja kriisilahendusasutus võtab seoses esimese taseme põhiomavahendite instrumentide omanikega ühe või mõlemad artikli 47 lõikes 1 sätestatud meetmetest;

b)

täiendavate esimese taseme põhiomavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või konverteeritakse esimese taseme põhiomavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et saavutada artiklis 31 sätestatud kriisilahenduse eesmärgid, või kuni asjaomaste kapitaliinstrumentide ammendumiseni, olenevalt sellest, millise toimingu väärtus on väiksem;

c)

teise taseme põhiomavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või konverteeritakse esimese taseme põhiomavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et saavutada artiklis 31 sätestatud kriisilahenduse eesmärgid, või kuni asjaomaste kapitaliinstrumentide ammendumiseni olenevalt sellest, millise toimingu väärtus on väiksem.

2.   Asjaomase kapitaliinstrumendi põhisumma allahindamisel:

a)

on kõnealuse põhisumma vähendamine püsiv, arvestades üleshindamist kooskõlas artikli 46 lõike 3 kohase hüvitise maksmise korraga;

b)

asjaomase kapitaliinstrumendi omaniku vastu ei jää seoses selle allahinnatud instrumendi summaga alles mingit kohustust, välja arvatud juba tekkinud kohustused ning vastutus kahju eest, mis võib tekkida allahindamise õiguse kasutamise õiguspärasuse kontrollimiseks esitatud kaebuse tagajärjel;

c)

asjaomaste kapitaliinstrumentide omanikele ei maksta muud hüvitist peale lõike 3 kohaselt makstava hüvitise.

Punktiga b ei takistata esimese taseme põhiomavahendite instrumentide andmist asjaomaste kapitaliinstrumentide omanikule vastavalt lõikele 3.

3.   Asjaomaste kapitaliinstrumentide konverteerimiseks käesoleva artikli lõike 1 punkti b alusel võivad kriisilahendusasutused nõuda krediidiasutuselt või investeerimisühingult ja artikli 1 punktides b, c ja d osutatud ettevõtjalt esimese taseme põhiomavahendite instrumentide emiteerimist asjaomaste kapitaliinstrumentide omanikele. Asjaomaseid kapitaliinstrumente võib konverteerida üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)

kõnealused esimese taseme põhiomavahendite instrumendid on emiteerinud krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja või krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike punktis b, c või d osutatud ettevõtja emaettevõtja kokkuleppel krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja kriisilahendusasutusega või vajaduse korral emaettevõtja kriisilahendusasutusega;

b)

kõnealused esimese taseme põhiomavahendite instrumendid emiteeritakse enne seda, kui asjaomane krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja emiteerib aktsiaid või omandiõiguse instrumente riigi või valitsusüksuse poolt omavahendite suurendamiseks;

c)

kõnealused esimese taseme põhiomavahendite instrumendid määratakse ja antakse üle viivitamata pärast konverteerimisõiguse kasutamist;

d)

konverteerimise määr, millega määratakse kindlaks iga asjaomase kapitalinstrumendiga seoses pakutavate esimese taseme põhiomavahendite instrumentide arv, on kooskõlas artiklis 50 sätestatud põhimõtetega ja kõigi Euroopa Pangandusjärelevalve poolt artikli 50 lõike 4 kohaselt välja töötatud suunistega.

4.   Esimese taseme põhiomavahendite instrumentide pakkumiseks kooskõlas lõikega 3 võivad kriisilahendusasutused nõuda, et krediidiasutused ja investeerimisühingud ja artikli 1 lõike 1 punktides b, c ja d osutatud ettevõtjad omavad alati vajalikku eelnevat luba asjaomase arvu esimese taseme põhiomavahendite instrumentide emiteerimiseks.

5.   Kui krediidiasutus või investeerimisühing vastab kriisilahenduse eeltingimustele ja kriisilahendusasutus otsustab rakendada asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kriisilahenduse vahendit, peab kriisilahendusasutus enne kriisilahenduse vahendi rakendamist täitma artikli 59 lõikes 3 sätestatud nõude.

Artikkel 61

Otsustamise eest vastutav asutus

1.   Liikmesriigid tagavad, et artikli 59 lõikes 3 osutatud otsuste tegemise eest vastutavad ametiasutused on käesolevas artiklis sätestatud asutused.

2.   Iga liikmesriik määrab siseriiklikus õiguses asjaomase ametiasutuse, kes vastutab artiklis 59 osutatud otsuste tegemise eest. Asjaomane ametiasutus võib olla pädev asutus või kriisilahendusasutus vastavalt artiklile 32.

3.   Kui asjaomaseid kapitaliinstrumente võetakse arvesse omavahendite nõude täitmisel individuaalsel alusel kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 92, vastutab käesoleva direktiivi artikli 59 lõikes 3 osutatud asjaolude kindlakstegemise eest selle liikmesriigi asjaomane ametiasutus, kus krediidiasutusele või investeerimisühingule või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjale on direktiivi 2013/36/EL III jaotise kohaselt antud tegevusluba.

4.   Kui asjaomased kapitaliinstrumendid on emiteerinud tütarettevõtjast krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja ning neid kapitaliinstrumente võetakse arvesse omavahendite nõude täitmisel individuaalsel ja konsolideeritud alusel, vastutavad artikli 59 lõikes 3 osutatud asjaolude kindlakstegemise eest järgmised ametiasutused:

a)

käesoleva direktiivi artikli 59 lõike 3 punktis b või c osutatud asjaolude kindlakstegemise eest vastutab selle liikmesriigi asjaomane ametiasutus, kus asjaomased instrumendid emiteerinud krediidiasutus või investeerimisühing või käesoleva direktiivi artikli 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja on direktiivi 2013/36/EL III jaotise kohaselt asutatud;

b)

käesoleva direktiivi artikli 59 lõike 3 punktis c osutatud asjaolude ühiselt kindlaks tegemise eest vastutab konsolideeritud järelevalvet teostava krediidiasutuse või investeerimisühingu liikmesriigi asjaomane ametiasutus ja selle liikmesriigi asjaomane ametiasutus, kus asjaomased instrumendid emiteerinud krediidiasutus või investeerimisühing või käesoleva direktiivi artikli 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja on direktiivi 2013/36/EL III jaotise kohaselt asutatud.

Artikkel 62

Konsolideeritud kohaldamine: asjaolude kindlakstegemise kord

1.   Liikmesriigid tagavad, et enne artikli 59 lõike 3 punktis b, c, d või e osutatud asjaolude kindlakstegemist seoses tütarettevõtjaga, kes emiteerib asjaomaseid kapitaliinstrumente, mida võetakse arvesse omavahendite nõude täitmisel individuaalsel ja konsolideeritud alusel, järgivad asjaomased ametiasutused järgmisi nõudeid:

a)

asjaomane ametiasutus, kes kaalub, kas ta saab kindlaks teha artikli 59 lõike 3 punktis b, c, d või e osutatud asjaolud, teavitab viivitamata konsolideeritud järelevalvet teostavat asutust ning kui tegemist on erineva asutusega, selle liikmesriigi asjaomast ametiasutust, kus konsolideeritud järelevalvet teostav asutus asub;

b)

asjaomane ametiasutus, kes kaalub, kas ta saab kindlaks teha artikli 59 lõike 3 punktis c osutatud asjaolud, teavitab viivitamata iga sellise krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja pädevat asutust, kes on emiteerinud asjaomased kapitaliinstrumendid, mille suhtes tuleb kasutada allahindamise või konverteerimise õigust juhul, kui tehakse kindlaks osutatud asjaolud, ning kui see ei ole pädev asutus, siis nende liikmesriikide asjaomaseid ametiasutusi, kus kõnealused pädevad asutused ja konsolideeritud järelevalvet teostav asutus asuvad.

2.   Kui asjaomased ametiasutused teevad krediidiasutuse või investeerimisühingu või piiriüleselt tegutseva konsolideerimisgrupi kriisilahendusmenetlusega seoses kindlaks artikli 59 lõike 3 punktis c, d või e osutatud asjaolud, võtavad nad arvesse kriisilahenduse võimalikku mõju kõigis liikmesriikides, kus krediidiasutus või investeerimisühing või konsolideerimisgrupp tegutseb.

3.   Asjaomane ametiasutus lisab lõike 1 kohasele teatele selgituse põhjuste kohta, miks ta kaalub, et saab kindlaks teha kõnealused asjaolud.

4.   Kui lõike 1 kohane teade on esitatud, hindab asjaomane ametiasutus pärast konsulteerimist teavitatud asutustega järgmisi asjaolusid:

a)

kas on olemas alternatiivne meede artikli 59 lõike 3 kohase allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamisele;

b)

kui selline alternatiivne meede on olemas, kas seda on võimalik rakendada;

c)

kui seda alternatiivset meedet oleks võimalik rakendada, kas on realistlik, et see meede kõrvaldaks piisava aja jooksul asjaolud, mis muidu eeldaksid artikli 59 lõikes 3 osutatud asjaolude kindlakstegemist.

5.   Käesoleva artikli lõike 4 kohaldamisel tähendavad alternatiivsed meetmed käesoleva direktiivi artiklis 27 osutatud varase sekkumise meetmeid, direktiivi 2013/36/EL artikli 104 lõikes 1 osutatud meetmeid või emaettevõtjalt rahaliste vahendite või kapitali ülekandmist.

6.   Kui asjaomane ametiasutus hindab pärast teavitatud ametiasutustega konsulteerimist lõike 4 kohaselt, et on olemas üks või enam alternatiivset meedet, neid on võimalik rakendada ning nendega saavutataks kõnealuse lõike punktis c osutatud tulemus, tagab ta nende meetmete võtmise.

7.   Kui asjaomane ametiasutus hindab pärast teavitatud ametiasutustega konsulteerimist lõike 1 punktis a osutatud juhul ja käesoleva artikli lõike 4 kohaselt, et ei ole alternatiivseid meetmeid, millega saaks saavutada lõike 4 punktis c osutatud tulemuse, peab asjaomane ametiasutus otsustama, kas artikli 59 lõikes 3 osutatud asjaolude kindlakstegemine on konkreetsel juhul asjakohane.

8.   Kui asjaomane ametiasutus otsustab teha kindlaks artikli 59 lõike 3 punktis c osutatud asjaolud, teavitab ta sellest viivitamata nende liikmesriikide asjaomaseid ametiasutusi, kus asuvad tütarettevõtjad, keda kõnealune otsus mõjutab, ja asjaolud tehakse kindlaks ühiselt vastavalt artikli 92 lõigetele 3 ja 6. Ühisotsuse puudumise korral artikli 59 lõike 3 punktis c osutatud asjaolusid kindlaks ei tehta.

9.   Selle liikmesriigi kriisilahendusasutus, kus mõjutatud tütarettevõtja asub, rakendab kohe käesoleva artikliga kooskõlas tehtud kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise otsuse, võttes nõuetekohaselt arvesse asjaolude kiireloomulisust.

VI   PEATÜKK

Kriisilahendusõigused

Artikkel 63

Üldised õigused

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutustel on kõik õigused, mis on vajalikud, et rakendada selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning artikli 1 lõike 1 punktides b, c ja d osutatud ettevõtjate puhul, mis vastavad kriisilahenduse eeltingimustele, kriisilahenduse vahendeid. Eelkõige on kriisilahendusasutustel järgmised kriisilahendusõigused, mida nad võivad kasutada eraldi või koos teiste õigustega:

a)

õigus nõuda kõigilt isikutelt sellise teabe esitamist, mida kriisilahendusasutus vajab kriisilahenduse meetme üle otsustamiseks ja selle ettevalmistamiseks, sealhulgas kriisilahenduse kavades esitatud teabe ajakohastamisi ja täiendusi ning teabe hankimist kohapealsete kontrollide kaudu;

b)

õigus omandada kontroll kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu üle ning kasutada kõiki õigusi ja pädevusi, mis on antud kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäridele, teistele omanikele ja juhtorganile;

c)

õigus üle anda kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud aktsiaid ning muid omandiõiguse instrumente;

d)

õigus üle anda muule ettevõtjale kõnealuse ettevõtja nõusolekul kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu õigusi, vara ja kohustusi;

e)

õigus vähendada, sealhulgas nullini, kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kõlblike kohustuste põhiosa või maksmisele kuuluvat jääki;

f)

õigus konverteerida kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kõlblikke kohustusi selle krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja, asjaomase emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu või sildasutuse, millele krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vara, õigused või kohustused üle antakse, lihtaktsiateks või muudeks omandiõiguse instrumentideks;

g)

õigus tühistada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud võlainstrumente, välja arvatud tagatud kohustusi vastavalt artikli 44 lõikele 2;

h)

õigus vähendada, sealhulgas nullini, kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide nimiväärtust ja tühistada selliseid aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente;

i)

õigus nõuda kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult või asjaomaselt emaettevõtjana tegutsevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult uute aktsiate või muude omandiõiguse instrumentide või muude kapitaliinstrumentide (sealhulgas eelisaktsiad ja teatavatel tingimustel omakapitaliks konverteeritavad, nn CoCo-võlakirjad) emiteerimist;

j)

õigus muuta kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud võlainstrumentide ja muude kõlblike kohustuste tagasimaksmise tähtpäeva või sellistelt instrumentidelt ja muudelt kõlblikelt kohustustelt makstava intressi summat või kuupäeva, millest alates tuleb hakata intressi maksma, sealhulgas ka õigus maksed ajutiselt peatada, välja arvatud tagatud kohustuste puhul vastavalt artikli 44 lõikele 2;

k)

õigus lõpule viia ja lõpetada finantslepingud või tuletislepingud artikli 49 kohaldamise eesmärgil;

l)

õigus kutsuda tagasi või vahetada välja kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan ja kõrgem juhtkond;

m)

õigus nõuda pädevalt asutuselt olulise osaluse omandaja hindamist õigeaegselt, erandina direktiivi 2013/36/EL artiklis 22 ja direktiivi 2014/65/EL artiklis 12 sätestatud tähtaegadest.

2.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kriisilahenduse vahendeid rakendades ja kriisilahendusõigusi kasutades ei kohaldata kriisilahendusasutuste suhtes järgmisi nõudeid, mis oleksid muul juhul siseriikliku õiguse või lepingu või muul alusel kohaldatavad:

a)

kui artikli 3 lõikest 6 ja artikli 85 lõikest 1 ei tulene teisiti, nõue saada mis tahes isiku, kas avalik-õigusliku või era-õigusliku isiku, sealhulgas kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride või võlausaldajate heakskiit või nõusolek;

b)

enne õiguse kasutamist kohaldatavad menetlusnõuded, mille kohaselt tuleb teavitada mis tahes isikut, sealhulgas igasugune nõue avaldada teade või prospekt või esitada mõni dokument konkreetsele ametiasutusele või registreerida see selles ametiasutuses.

Eelkõige tagavad liikmesriigid, et kriisilahendusasutused saavad kasutada käesoleva artikli kohaseid õigusi ilma finantsinstrumentide, õiguste, vara või kohustuste üleandmisele seatud piiranguteta või nende heakskiitmise nõueteta, mida muul juhul kohaldataks.

Esimese lõigu punktiga b ei piirata artiklites 81 ja 83 sätestatud nõuete kohaldamist ega liidu riigiabi raamistiku kohaste teavitamisnõuete kohaldamist.

3.   Liikmesriigid tagavad, et kui mõni käesoleva artikli lõikes 1 loetletud õigus ei ole kohaldatav käesoleva direktiivi artikli 1 lõikega 1 hõlmatud ettevõtja suhtes ettevõtja õigusliku vormi tõttu, on kriisilahendusasutustel võimalikult sarnased õigused, muu hulgas nende õigusmõju osas.

4.   Liikmesriigid tagavad, et kui kriisilahendusasutused kasutavad oma õigusi lõike 3 kohaselt, kohaldatakse mõjutatud isikute, sealhulgas aktsionäride, võlausaldajate ja vastaspoolte suhtes käesolevas direktiivis sätestatud kaitsemeetmeid või samaväärse mõjuga kaitsemeetmeid.

Artikkel 64

Kaasnevad õigused

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutusel, kes kasutab kriisilahendusõigust, on samuti õigus:

a)

kui artiklist 78 ei tulene teisiti, näha ette, et üleandmine toimub, ilma et üleantavaid finantsinstrumente, õigusi, vara või kohustusi mõjutaksid kohustused või koormatised; kõnealuses tähenduses ei käsitata käesoleva direktiivi kohast õigust hüvitisele kohustuse või koormatisena;

b)

tühistada õigused omandada täiendavaid aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente;

c)

nõuda, et asjaomane ametiasutus lõpetaks või peataks finantsinstrumentidega kauplemise lubamise reguleeritud turul või selliste instrumentide ametliku noteerimise kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/34/EÜ (33);

d)

näha ette, et saajat koheldakse seoses kõigi kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu õiguste või kohustuste või sellise krediidiasutuse või investeerimisühingu võetud meetmetega, sealhulgas – kui artiklitest 38 ja 40 ei tulene teisiti – turu infrastruktuuris osalemisega seotud mis tahes õiguste või kohustustega nii, nagu oleks ta kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing;

e)

nõuda, et kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing ja saaja annavad üksteisele teavet ja abi, ning

f)

tühistada või muuta kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu sõlmitud lepingu tingimusi või asendada kõnealune krediidiasutus või investeerimisühing lepingupoolena saajaga.

2.   Kriisilahendusasutused kasutavad lõikes 1 sätestatud õigusi juhul, kui kriisilahendusasutus leiab, et see on asjakohane selleks, et aidata tagada kriisilahenduse meetme tulemuslikkus või saavutada üht või enamat kriisilahenduse eesmärki.

3.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusõigust kasutades on kriisilahendusasutustel õigus näha ette majandustegevuse jätkuvuse tagamise kord, mis võimaldaks tagada, et kriisilahenduse meede on tulemuslik ning saaja saab vajaduse korral üle antud ettevõtte tegevust jätkata. Selline majandustegevuse jätkuvuse tagamise kord hõlmab eelkõige järgmist:

a)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu sõlmitud lepingute jätkamine, nii et saaja võtab üle kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu õigused ja kohustused seoses mis tahes üle antud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustusega, ning kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu asendamine saajaga (kas otseselt või kaudselt) kõigis asjakohastes lepingudokumentides;

b)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu asendamine saajaga kõigis kohtumenetlustes seoses mis tahes üle antud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustusega.

4.   Lõike 1 punktis d ja lõike 3 punktis b osutatud õigused ei mõjuta järgmisi õigusi:

a)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu töötaja õigus tööleping lõpetada;

b)

kui artiklitest 69, 70 ja 71 ei tulene teisiti, lepingu osapoole õigus kasutada lepingujärgseid õigusi, sealhulgas õigus leping lõpetada, kui lepingutingimused seda võimaldavad kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevuse või tegevusetuse tõttu enne asjaomast üleandmist või saaja tegevuse või tegevusetuse tõttu pärast asjaomast üleandmist.

Artikkel 65

Õigus nõuda teenuste osutamist ja vahendite andmist

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutustel on õigus nõuda kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutustelt või investeerimisühingutelt või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvalt mis tahes ettevõtjalt selliste teenuste osutamist ja vahendite andmist, mis on saajale vajalikud temale üle antud ettevõtte tulemuslikuks tegevuseks.

Esimest lõiku kohaldatakse ka juhul, kui kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja suhtes on algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus.

2.   Liikmesriigid tagavad, et nende kriisilahendusasutustel on õigus panna maksma nende territooriumil asutatud konsolideerimisgrupi ettevõtjate suhtes teises liikmesriigis asuva kriisilahendusasutuse kehtestatud kohustusi vastavalt lõikele 1.

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud teenused ja vahendid piirduvad tegevusega seotud teenuste ja vahenditega ning ei hõlma mis tahes kujul rahalist toetust.

4.   Teenuste osutamine ja vahendite andmine lõigete 1 ja 2 alusel toimub järgmistel tingimustel:

a)

kui teenused osutati ja vahendid anti kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule vahetult enne kriisilahenduse meetme võtmist lepingu alusel, siis samadel tingimustel kõnealuse lepingu kestuse jooksul;

b)

kui lepingut ei ole või leping on lõppenud, siis mõistlikel tingimustel.

5.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 suuniseid, et täpsustada nende teenuste ja vahendite miinimumloetelu, mis on vajalikud selleks, et saaja saaks temale üle antud ettevõtte tegevust tulemuslikult jätkata.

Artikkel 66

Õigus tagada teiste liikmesriikide poolt võetud kriisiohje- või kriisiennetusmeetmete täitmine

1.   Liikmesriigid tagavad, et kui aktsiate, muude omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustuste üleandmine hõlmab vara, mis asub muus liikmesriigis kui kriisilahendusasutus, või õigusi või kohustusi, mida reguleeritakse muu liikmesriigi õigusaktidega, toimub üleandmine asjaomase muu liikmesriigi õiguse kohaselt.

2.   Liikmesriigid osutavad kriisilahendusasutusele, kes on korraldanud üleandmise või kes kavandab üleandmist, mõistlikku abi, et tagada, et aktsiad või muud omandiõiguse instrumendid või vara, õigused või kohustused antakse saajale üle kohaldatava siseriikliku õiguse nõuete kohaselt.

3.   Liikmesriigid tagavad, et aktsionäridel, võlausaldajatel ja kolmandatel isikutel, keda lõikes 1 osutatud aktsiate, muude omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustuste üleandmine mõjutab, ei ole õigust üleandmist takistada, vaidlustada ega tühistada ühegi selle liikmesriigi õigusnormi alusel, kus kõnealune vara asub, ega ka aktsiaid, muid omandiõiguse instrumente, õigusi või kohustusi reguleerivate õigusnormide alusel.

4.   Kui liikmesriigi (edaspidi „liikmesriik A”) kriisilahendusasutus kasutab allahindamise või konverteerimise õigust, sealhulgas seoses kapitaliinstrumentidega kooskõlas artikliga 59, ning kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kõlblikud kohustused või asjaomased kapitaliinstrumendid hõlmavad järgmist:

a)

instrumendid või kohustused, mida reguleeritakse sellise liikmesriigi (edaspidi „liikmesriik B”) õigusaktidega, mis ei ole allahindamise või konverteerimise õigust kasutava kriisilahendusasutuse asukohariik;

b)

liikmesriigis B asuvatele võlausaldajatele võlgnetavad kohustused.

Liikmesriik B tagab, et kõnealuste kohustuste või kapitaliinstrumentide põhisummat vähendatakse või kohustusi või kapitaliinstrumente konverteeritakse kooskõlas liikmesriigi A kriisilahendusasutuse kasutatava allahindamise või konverteerimise õigusega.

5.   Liikmesriigid tagavad, et võlausaldajatel, keda lõikes 4 osutatud allahindamise või konverteerimise õiguste kasutamine mõjutab, ei ole õigust liikmesriigi B ühegi õigusnormi alusel vaidlustada instrumendi või kohustuse põhisumma vähendamist ega konverteerimist.

6.   Iga liikmesriik tagab, et järgmised õigused kehtestatakse kooskõlas kriisilahendusasutuse asukoha liikmesriigi õigusnormidega:

a)

aktsionäride, võlausaldajate ja kolmandate isikute õigus artikli 85 alusel kaebuse esitamisega vaidlustada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud aktsiate, muude omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustuste üleandmine;

b)

võlausaldajate õigus kaebuse esitamisega vaidlustada artikli 85 alusel käesoleva artikli lõike 4 punktides a või b hõlmatud instrumendi või kohustuse põhisumma vähendamine või konverteerimine;

c)

VII peatükis osutatud osalise üleandmise kaitsemeetmed seoses lõikes 1 osutatud vara, õiguste või kohustustega.

Artikkel 67

Õigused seoses kolmandates riikides asuva vara, õiguste, kohustuste, aktsiate ja muude omandiõiguse instrumentidega

1.   Liikmesriigid sätestavad, et juhul kui kriisilahenduse meede sisaldab kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritavate aktsiate, muude omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustuste suhtes võetud meedet, võivad kriisilahendusasutused nõuda, et:

a)

haldur, pankrotihaldur või muu isik, kes kontrollib kriisilahendusmenetluses olevat krediidiasutust või investeerimisühingut, ning saaja võtaksid kõik vajalikud meetmed üleandmise, allahindamise, konverteerimise või meetme jõustumise tagamiseks;

b)

haldur, pankrotihaldur või muu isik, kes kontrollib kriisilahendusmenetluses olevat krediidiasutust või investeerimisühingut, haldaks saaja nimel aktsiaid, muid omandiõiguse instrumente, vara või õigusi või täidaks kohustusi kuni üleandmise, allahindamise, konverteerimise või meetme jõustumiseni;

c)

saaja mõistlikud kulud, mis on nõuetekohaselt tekkinud käesoleva lõike punktidega a ja b ette nähtud meetmete rakendamisel, kaetaks ühel artikli 37 lõikes 7 osutatud viisil.

2.   Kui hoolimata sellest, et haldur, pankrotihaldur või muu isik on astunud kõik vajalikud sammud vastavalt lõike 1 punktile a, on kriisilahendusasutuse hinnangu kohaselt väga ebatõenäoline, et üleandmine, konverteerimine või meede saaks jõustuda teatava kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud aktsiate, muude omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustuste suhtes, ei alusta kriisilahendusasutus üleandmist, allahindamist, konverteerimist või meetme võtmist. Kui kriisilahendusasutus on juba andnud korralduse üleandmise, allahindamise, konverteerimise või meetme võtmise jaoks, on see korraldus kõnealuse vara, aktsiate, muude omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustuste suhtes kehtetu.

Artikkel 68

Teatavate lepinguliste tingimuste väljajätmine varase sekkumise ja kriisilahenduse puhul

1.   Kriisiennetusmeedet või kriisiohjemeedet, mis on võetud ettevõtja suhtes käesoleva direktiivi kohaselt, sealhulgas niisuguse meetme kohaldamisega vahetult seotud mis tahes sündmust ei käsitata iseenesest ettevõtja poolt sõlmitud lepingu alusel täitmist tingiva juhtumina direktiivi 2002/47/EÜ tähenduses ega maksejõuetusmenetlusena direktiivi 98/26/EÜ tähenduses, tingimusel et jätkatakse lepingust tulenevate materiaalõiguslike kohustuste, sealhulgas makse- ja tarnekohustuste täitmist ning tagatise andmist.

Lisaks ei käsitata kõnealust kriisiennetusmeedet või kriisiohjemeedet iseenesest täitmist tingiva juhtumina ega maksejõuetusmenetlusena

a)

tütarettevõtja sõlmitud sellise lepingu alusel, mis sisaldab kohustusi, mida tagab või toetab muul viisil emaettevõtja või konsolideerimisgrupi ettevõtja, või

b)

konsolideerimisgrupi ettevõtja sõlmitud sellise lepingu alusel, mis sisaldab samaaegse makseviivituse sätteid.

2.   Kui kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust tunnustatakse artikli 94 kohaselt või kui kriisilahendusasutus nii otsustab, käsitatakse sellist menetlust käesoleva artikli kohaldamise eesmärgil kriisiohjemeetmena.

3.   Tingimusel et jätkatakse lepingust tulenevate materiaalõiguslike kohustuste, sealhulgas makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning tagatise andmist, kriisiennetusmeede või kriisiohjemeede, sealhulgas niisuguse meetme kohaldamisega vahetult seotud mis tahes sündmus ei võimalda iseenesest kellelgi:

a)

kasutada lõpetamise, peatamise, muutmise või tasaarvestuse õigust, sealhulgas seoses lepingutega, mille sõlmib:

i)

tütarettevõtja, ning mille kohaseid kohustusi tagab või toetab muul viisil konsolideerimisgrupi ettevõtja;

ii)

konsolideerimisgrupi ettevõtja ning mis hõlmab vastastikuse kohustuste täitmata jätmise sätet;

b)

saada enda omandisse, kontrollida või tagatisena sisse nõuda asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupi ettevõtja vara, lepingu puhul, mis hõlmab vastastikuse kohustuste täitmata jätmise sätet;

c)

mõjutada asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupi ettevõtja lepingulist õigust, lepingu puhul, mis hõlmab vastastikuse kohustuste täitmata jätmise sätet.

4.   Käesolev artikkel ei mõjuta isikute õigust võtta lõikes 3 osutatud meetmeid, kui selline õigus tuleneb asjaoludest, mis ei ole seotud kriisiennetusmeetme, kriisiohjemeetme või niisuguse meetme rakendamisega vahetult seotud sündmusega.

5.   Artikli 69, 70 või 71 kohane peatamine või piiramine ei tähenda käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohaldamisel lepingulise kohustuse täitmata jätmist.

6.   Käesoleva artikli sätteid käsitatakse üldist kehtivust omavate sätetena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 (34) artikli 9 tähenduses.

Artikkel 69

Õigus peatada teatavaid kohustusi

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutustel on õigus peatada makse- või ülekandekohustused, mis tulenevad lepingutest, mille osaline on kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing, alates peatamisteate avaldamisest artikli 83 lõike 4 kohaselt kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahendusasutuse liikmesriigis.

2.   Kui makse- või ülekandekohustus oleks tulnud täita peatamisajal, peab makse tegemine või ülekanne toimuma kohe pärast peatamisaja lõppu.

3.   Kui kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu lepingust tulenevad makse- või ülekandekohustused peatatakse lõike 1 alusel, peatatakse kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vastaspoolte kõnealusest lepingust tulenevad makse- või ülekandekohustused samaks ajavahemikuks.

4.   Lõike 1 kohast peatamist ei kohaldata:

a)

kõlblike hoiuste suhtes;

b)

makse- ja ülekandekohustuste suhtes süsteemide või süsteemikorraldajate ees, kes on määratud direktiivi 98/26/EÜ kohaldamise eesmärgil, kesksete vastaspoolte ja keskpankade ees;

c)

direktiivi 97/9/EÜ kohaldamisel aktsepteeritavate nõuete suhtes.

5.   Käesoleva artikli kohase õiguse kasutamisel võtavad kriisilahendusasutused arvesse mõju, mida kõnealuse õiguse kasutamine võib avaldada finantsturgude nõuetekohasele toimimisele.

Artikkel 70

Õigus piirata tagatistest tulenevaid õigusi

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutustel on õigus piirata kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu tagatud võlakohustuste omanike tagatistest tulenevate õiguste maksmapanekut seoses kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu mis tahes varaga, alates piiramisteate avaldamisest artikli 83 lõike 4 kohaselt kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahendusasutuse liikmesriigis.

2.   Kriisilahendusasutused ei kasuta lõikes 1 osutatud õigust seoses süsteemide või süsteemikorraldajate, kes on määratud direktiivi 98/26/EÜ kohaldamise eesmärgil, ega kesksete vastaspoolte ja keskpankade mis tahes tagatistest tulenevate õigustega vara suhtes, mille kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing on pantinud või tagatiseks andnud.

3.   Kui kohaldatakse artiklit 80, tagavad kriisilahendusasutused, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud õiguse alusel kehtestatud piirangud kehtivad ühtmoodi kõigi konsolideerimisgrupi ettevõtjate puhul, mille suhtes kriisilahenduse meedet rakendatakse.

4.   Käesoleva artikli kohase õiguse kasutamisel võtavad kriisilahendusasutused arvesse mõju, mida kõnealuse õiguse kasutamine võib avaldada finantsturgude nõuetekohasele toimimisele.

Artikkel 71

Õigus ajutiselt peatada lepingu ülesütlemise õigus

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutustel on õigus peatada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu mis tahes lepingupoole õigus leping üles öelda alates teate avaldamisest artikli 83 lõike 4 kohaselt kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahendusasutuse liikmesriigis tingimusel, et täidetakse makse- ja üleandmise ning ülekandekohustusi ning tagatise andmise kohustust.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutustel on õigus peatada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu tütarettevõtja mis tahes lepingupoole õigus leping üles öelda, kui:

a)

kõnealusest lepingust tulenevaid kohustusi tagab või toetab muul viisil kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing;

b)

kõnealusest lepingust tulenev ülesütlemise õigus põhineb üksnes kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetusel või finantsseisundil, ning

c)

juhul kui kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu puhul on kasutatud või võidakse kasutada üleandmise õigust, ning

i)

kõnealuse lepinguga seotud tütarettevõtja vara ja kohustused on üle antud ja saaja poolt vastu võetud või võidakse üle anda ja saaja poolt vastu võtta, või

ii)

kriisilahendusasutus pakub mis tahes muul viisil piisavat kaitset sellistele kohustustele.

Peatamine jõustub alates teate avaldamisest artikli 83 lõike 4 kohaselt kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni liikmesriigis, kus kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu tütarettevõtja on asutatud.

3.   Lõike 1 või 2 alusel peatamist ei kohaldata süsteemide ja süsteemikorraldajate suhtes, kes on määratud direktiivi 98/26/EÜ kohaldamise eesmärgil või kesksete vastaspoolte ja keskpankade suhtes.

4.   Isik võib kasutada lepingust tulenevat ülesütlemise õigust enne lõikes 1 või 2 osutatud ajavahemiku lõppu, kui ta saab kriisilahendusasutuselt teate, et lepinguga hõlmatud õigusi ja kohustusi:

a)

ei anta üle teisele ettevõtjale või

b)

ei hinnata alla ega konverteerita kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamisel vastavalt artikli 43 lõike 2 punktile a.

5.   Kui kriisilahendusasutus kasutab käesoleva artikli lõikega 1 või 2 ette nähtud õigust peatada lepingu ülesütlemise õigus ning kui ei ole esitatud käesoleva artikli lõike 4 kohast teadet, võib peatatud õigust peatamisaja lõppedes kasutada vastavalt artiklile 68 järgmiselt:

a)

kui lepinguga hõlmatud õigused ja kohustused on üle antud muule ettevõtjale, võib vastaspool kasutada lepingu ülesütlemise õigust vastavalt asjaomase lepingu tingimustele üksnes saajast ettevõtja mis tahes jätkuva või järgneva täitmist tingiva juhtumi korral;

b)

kui lepinguga hõlmatud õigused ja kohustused jäävad kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule ning kriisilahendusasutus ei ole rakendanud kõnealuse lepingu suhtes artikli 43 lõike 2 punkti a kohaselt kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit, võib vastaspool kasutada lõikest 1 tuleneva peatamise lõppemisel lepingu ülesütlemise õigust vastavalt kõnealuse lepingu tingimustele.

6.   Käesoleva artikli kohase õiguse kasutamisel võtavad kriisilahendusasutused arvesse mõju, mida kõnealuse õiguse kasutamine võib avaldada finantsturgude nõuetekohasele toimimisele.

7.   Pädevad asutused või kriisilahendusasutused võivad nõuda, et krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja säilitaks finantslepingute üksikasjalikud andmed.

Pädeva asutuse või kriisilahendusasutuse taotlusel teeb kauplemisteabehoidla vajaliku teabe kättesaadavaks pädevatele asutustele või kriisilahendusasutustele, et võimaldada neil täita nende vastavaid kohustusi ja õigusi kooskõlas määruse (EL) nr 648/2012 artikliga 81.

8.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse lõike 7 kohaldamiseks järgmised elemendid:

a)

finantslepinguid käsitlev minimaalne teave, mis peaks sisalduma üksikasjalikes andmetes, ning

b)

asjaolud, mille korral tuleks nõuet kohaldada.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealuse regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 72

Kriisilahendusõiguste kasutamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahenduse meetme võtmiseks on kriisilahendusasutustel võimalik teostada kontrolli kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu üle, eesmärgiga

a)

juhtida kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevust ja teenuste osutamist, võttes üle kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride ja juhtorgani õigused, ning

b)

hallata ja võõrandada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara.

Esimeses lõigus osutatud kontrolli võib kriisilahendusasutus teostada vahetult ise või kaudselt kriisilahendusasutuse nimetatud isiku või isikute kaudu. Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiate või muude omandiõiguse instrumentidega kaasnevaid hääleõigusi ei saa kasutada kriisilahenduse ajal.

2.   Kui artikli 85 lõikest 1 ei tulene teisiti, tagavad liikmesriigid, et kriisilahendusasutused saavad rakendada kriisilahenduse meetmeid riigisisesele halduspädevusele ja -menetlustele vastava korralduse alusel, omamata kontrolli kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu üle.

3.   Kriisilahendusasutused otsustavad igal konkreetsel juhul, kas kriisilahenduse meetmeid on otstarbekas rakendada lõikes 1 või lõikes 2 sätestatud viisil, võttes arvesse kriisilahenduse eesmärke ja üldpõhimõtteid, kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu olukorda ning vajadust hõlbustada piiriüleste konsolideerimisgruppide tulemuslikku kriisilahendust.

4.   Kriisilahendusasutusi ei peeta siseriikliku õiguse kohaselt varijuhiks ega de facto juhiks.

VII   PEATÜKK

Kaitsemeetmed

Artikkel 73

Aktsionäride ja võlausaldajate kohtlemine osalise üleandmise ning kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamise korral

Liikmesriigid tagavad juhul, kui on rakendatud ühte või enamat kriisilahenduse vahendit, ja eelkõige artikli 75 kohaldamisel, et:

a)

välja arvatud punkti b kohaldamisel, kui kriisilahendusasutused annavad üle ainult osa kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu õigustest, varast ja kohustustest, rahuldatakse nende aktsionäride ja võlausaldajate, kelle nõudeid ei ole üle antud, nõuded sellises osas, millises need oleks rahuldatud, kui kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses ajal, mil tehti artiklis 82 osutatud otsus;

b)

kui kriisilahendusasutused rakendavad kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit, ei kata need aktsionärid ja võlausaldajad, kelle nõuded on alla hinnatud või konverteeritud omakapitaliks, suuremat kahjumit kui see, mida nad oleksid katnud juhul, kui kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses ajal, mil tehti artiklis 82 osutatud otsus.

Artikkel 74

Kohtlemise erinevuse hindamine

1.   Selleks et hinnata, kas aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini, kui kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, sealhulgas, kuid mitte ainult, artikli 73 kohaldamise eesmärgil, tagavad liikmesriigid, et sõltumatu isik viib nii kiiresti kui võimalik pärast kriisilahenduse meetme või meetmete ellu viimist läbi hindamise. Kõnealust hindamist tuleb eristada artikli 36 kohasest väärtuse hindamisest.

2.   Lõikes 1 sätestatud hindamisega tehakse kindlaks järgmine:

a)

see, kuidas aktsionäre ja võlausaldajaid, kaasa arvatud asjaomaseid hoiuste tagamise skeeme, oleks koheldud, kui kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes, mille suhtes on ellu viidud kriisilahenduse meede või meetmed, oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus ajal, mil tehti artiklis 82 osutatud otsus;

b)

see, kuidas kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäre ja võlausaldajaid kriisilahenduse käigus tegelikult koheldi, ning

c)

kas punktis a osutatud kohtlemine erineb punktis b osutatud kohtlemisest.

3.   Hindamisel

a)

eeldatakse, et kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes, mille suhtes võeti kriisilahenduse meedevõi meetmed, oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus ajal, mil tehti artiklis 82 osutatud otsus;

b)

eeldatakse, et kriisilahenduse meedet või meetmeid ei võetud;

c)

jäetakse arvesse võtmata mis tahes erakorralise avaliku sektori finantstoetuse andmine kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule.

4.   Euroopa Pangandusjärelevalve võib töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse käesolevas artiklis sätestatud hindamise läbiviimise metoodika, eelkõige metoodika sellise kohtlemise hindamiseks, mille osaliseks aktsionärid ja võlausaldajad oleksid saanud juhul, kui oleks algatatud kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetusmenetlus ajal, mil tehti artiklis 82 osutatud otsus.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 75

Aktsionäride ja võlausaldajate kaitse

Liikmesriigid tagavad, et juhul kui artikli 74 kohaselt tehtud hindamise käigus tehakse kindlaks, et artiklis 73 osutatud mis tahes aktsionär või võlausaldaja või artikli 109 lõikes 1 osutatud hoiuste tagamise skeem on kandnud suuremat kahjumi, kui ta oleks kandnud lõpetamisel ja likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses, on tal õigus saada kriisilahendusrahastutelt vahe ulatuses hüvitist.

Artikkel 76

Vastaspoole kaitse osalise üleandmise korral

1.   Liikmesriigid tagavad, et lõikes 2 täpsustatud kaitsemeetmeid kohaldatakse järgmistel asjaoludel:

a)

kriisilahendusasutus annab osa, kuid mitte kõik, kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu varast, õigustest või kohustustest üle teisele ettevõtjale või, kriisilahenduse vahendi kasutamisel, sildasutusest või vara valitsemise ettevõtjast muule isikule;

b)

kriisilahendusasutus kasutab artikli 64 lõike1 punktis f täpsustatud õigusi.

2.   Liikmesriigid tagavad nõuetekohase kaitse järgmistele kokkulepetele ning järgmiste kokkulepete vastaspooltele:

a)

tagatiskokkulepped, mille alusel isikul on tagatise kaudu tegelik või tingimuslik õigus üleantava vara või üleantavate õiguste suhtes, olenemata sellest, kas seda õigust tagatakse konkreetse vara või õigustega või muutuva väärtusega kommertspandi või muu sarnase lepinguga;

b)

omandiõiguse üleminekul põhinevad finantstagatiskokkulepped, mille alusel täpsustatud kohustuste täitmist tagava või hõlmava tagatisena antakse vara täielik omandiõigus üle tagatise andjalt tagatise saajale tingimusel, et tagatise saaja annab vara üle, kui need täpsustatud kohustused on täidetud;

c)

tasaarvestuskokkulepped (set-off), mille puhul kaks või enam nõuet või kohustust kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu ja vastaspoole vahel võib teineteisega tasaarvestada;

d)

tasaarvestuskokkulepped (netting);

e)

pandikirjad;

f)

struktureeritud finantskokkulepped, sealhulgas väärtpaberistamised ja riskide maandamise eesmärgil kasutatavad finantsinstrumendid, mis moodustavad lahutamatu osa tagatiste kogumist ning mis on siseriikliku õiguse kohaselt tagatud sarnaselt pandikirjadele, hõlmates kokkuleppe poole, usaldusisiku, agendi või esindaja poolt tagatise andmist ja hoidmist.

Kaitsemeetmeid, mida on asjakohane kohaldada käesoleva lõike punktides a–f sätestatud kokkulepeliikide puhul, täpsustatakse artiklites 77–80 ning nende suhtes kohaldatakse artiklites 68–71 sätestatud piiranguid.

3.   Lõike 2 kohase nõude kohaldamine ei sõltu kokkulepetes osalevate poolte arvust ja sellest, kas kokkulepped

a)

põhinevad lepingul, usalduskokkuleppel või muul alusel või tulenevad automaatselt õigusnormidest;

b)

tulenevad teise liikmesriigi õigusest või on osaliselt või täielikult reguleeritud kolmanda riigi õigusega.

4.   Komisjon võtab artikli 115 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte käesoleva artikli lõike 2 punktide a– alla kuuluvate kokkuleppeliikide täpsustamiseks.

Artikkel 77

Finantstagatis- ja tasaarvestuskokkulepete kaitse

1.   Liikmesriigid tagavad kriisilahendusõigusega kaasnevate õiguste kasutamisega omandiõiguse üleminekul põhinevate finantstagatiskokkulepete ning tasaarvestuskokkulepete (nii set-off kui netting) asjakohase kaitse viisil, millega hoitakse ära mõne, kuid mitte kõigi selliste õiguste ja kohustuste üleandmine, mis on kaitstud kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu ja kolmanda isiku vahelise omandiõiguse üleminekul põhineva finantstagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppega, ning hoitakse ära selliste õiguste ja kohustuste muutmine või lõpetamine, mis on kaitstud sellise omandiõiguse üleminekul põhineva finantstagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppega.

Esimese lõigu kohaldamisel loetakse kõnealuste kokkulepetega kaitstuks sellised õigused ja kohustused, mida kokkuleppe pooltel on õigus tasaarvestada või netonõudeks kokku liita.

2.   Olenemata lõikest 1, võib kriisilahendusasutus, kui see on vajalik tagatud hoiuste kättesaadavuse tagamiseks:

a)

anda üle tagatud hoiused, mis moodustavad osa lõikes 1 nimetatud kokkulepetest, andmata üle muud vara, õigusi ja kohustusi, mis moodustavad osa samast kokkuleppest, ning

b)

seda vara ja neid õigusi või kohustusi üle anda, muuta või lõpetada, andmata üle tagatud hoiuseid.

Artikkel 78

Tagatiskokkulepete kaitse

1.   Liikmesriigid tagavad, et tagatiskokkuleppe kohaselt tagatud kohustuste suhtes kohaldatakse piisavalt kaitsemeetmeid, et takistada ühte järgmistest:

a)

kohustuse tagatiseks oleva vara üleandmine, välja arvatud juhul, kui üle antakse ka asjaomane kohustus ja tagatisest saadav kasu;

b)

tagatud kohustuse üleandmine, välja arvatud juhul, kui üle antakse ka tagatisest saadav kasu;

c)

tagatisest saadava kasu üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatud kohustus;

d)

tagatiskokkuleppe muutmine või lõpetamine kriisilahendusõigusega kaasnevate õiguste kasutamisega, kui sellise muutmise või lõpetamise tagajärjel ei ole kohustus enam tagatud.

2.   Olenemata lõikest 1, võib kriisilahendusasutus, kui see on vajalik tagatud hoiuste kättesaadavuse tagamiseks:

a)

anda üle tagatud hoiused, mis moodustavad osa lõikes 1 nimetatud kokkulepetest, andmata üle muud vara, õigusi ja kohustusi, mis moodustavad osa samast kokkuleppest, ning

b)

seda vara ja neid õigusi või kohustusi üle anda, muuta või lõpetada, andmata üle tagatud hoiuseid.

Artikkel 79

Struktureeritud finantskokkulepete ja pandikirjade kaitse

1.   Liikmesriigid tagavad, et struktureeritud finantskokkulepped, sealhulgas artikli 76 lõike 2 punktides e ja f osutatud kokkulepped on piisavalt kaitstud, et tõkestada järgmisi tegevusi:

a)

osa, kuid mitte kogu vara ning kõigi õiguste ja kohustuste üleandmine, kui nende suhtes on sõlmitud struktureeritud finantskokkulepe, sealhulgas artikli 76 lõike 2 punktides e ja f osutatud finantskokkulepe, mille pooleks on kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing;

b)

kasutades kriisilahendusõigusega kaasnevaid õiguseid, vara, õiguste ja kohustuste muutmine või lõpetamine, kui nende suhtes on sõlmitud struktureeritud finantskokkulepe, sealhulgas artikli 76 lõike 2 punktides e ja f osutatud finantskokkulepe, mille pooleks on kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing.

2.   Olenemata lõikest 1, võib kriisilahendusasutus, kui see on vajalik tagatud hoiuste kättesaadavuse tagamiseks:

a)

anda üle tagatud hoiused, mis moodustavad osa lõikes 1 nimetatud kokkulepetest, andmata üle muud vara, õigusi ja kohustusi, mis moodustavad osa samast kokkuleppest, ning

b)

seda vara, õigusi või kohustusi üle anda, muuta või lõpetada, andmata üle tagatud hoiuseid.

Artikkel 80

Osaline üleandmine: kauplemis-, kliiring- ja arveldussüsteemide kaitse

1.   Liikmesriigid tagavad, et kriisilahenduse vahendi rakendamine ei mõjuta direktiiviga 98/26/EÜ hõlmatud süsteemide toimimist ja eeskirju, kui kriisilahendusasutus:

a)

annab osa, kuid mitte kogu kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ning mitte kõik õigused või kohustused üle teisele ettevõtjale, või

b)

kasutab artikli 64 kohaseid õigusi, et üles öelda kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu sõlmitud leping või muuta selle tingimusi või asendada saaja lepingupoolena.

2.   Eelkõige ei tohi käesoleva artikli lõikes 1 osutatud üleandmine, üles ütlemine või muutmine tühistada maksejuhist, millega rikutaks direktiivi 98/26/EÜ artiklit 5, ega muuta või eirata maksejuhiste ja tasaarvestuse täitmisele pööratavust, mis on ette nähtud kõnealuse direktiivi artiklitega 3 ja 5, selle artikliga 4 ette nähtud rahaliste vahendite, väärtpaberite või laenuvõimaluste kasutamist ega kõnealuse direktiivi artiklis 9 sätestatud tagatise kaitset.

VIII   PEATÜKK

Menetluslikud kohustused

Artikkel 81

Teavitamisnõuded

1.   Liikmesriigid nõuavad, et krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja juhtorgan teavitaks pädevat asutust, kui ta leiab, et krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja on artikli 32 lõike 4 tähenduses maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv.

2.   Pädevad asutused teavitavad asjaomaseid kriisilahendusasutusi käesoleva artikli lõike 1 alusel saadud mis tahes teatest ning mis tahes kriisiennetusmeetmest või direktiivi 2013/36/EL artiklis 104 osutatud meetmest, mille võtmist nad krediidiasutuselt või investeerimisühingult või käesoleva direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjalt nõuavad.

3.   Kui pädev asutus või kriisilahendusasutus on teinud kindlaks, et artikli 32 lõike 1 punktides a ja b osutatud tingimused on krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja puhul täidetud, teatab ta selle asjaolu kindlakstegemisest viivitamata järgmistele asutustele, kui tegemist on eri asutustega:

a)

kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja kriisilahendusasutus;

b)

kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja pädev asutus;

c)

kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja filiaali pädev asutus;

d)

kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja filiaali kriisilahendusasutus;

e)

keskpank;

f)

hoiuste tagamise skeem, kuhu krediidiasutus kuulub, kui see on vajalik hoiuste tagamise skeemi funktsioonide täitmiseks;

g)

kriisilahendusrahastute eest vastutav organ, kui see on vajalik kriisilahendusrahastu funktsioonide täitmiseks;

h)

vajaduse korral konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus;

i)

pädev ministeerium;

j)

konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, kui krediidiasutuse või investeerimisühingu või käesoleva direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes kohaldatakse direktiivi 2013/36/EL VII jaotise 3. peatüki kohaselt konsolideeritud järelevalvet, ning

k)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve asutus.

4.   Kui lõike 3 punktides f ja g osutatud teabe edastamine ei taga sobivat konfidentsiaalsuse taset, kehtestab pädev asutus või kriisilahendusasutus alternatiivse teabevahetuskorra, mis tagab samade eesmärkide saavutamise ning samal ajal sobiva konfidentsiaalsuse taseme.

Artikkel 82

Kriisilahendusasutuse otsus

1.   Pädevalt asutuselt artikli 81 lõike 3 kohase teate saamisel või omal algatusel teeb kriisilahendusasutus artikli 32 lõike 1 ja artikli 33 kohaselt kindlaks, kas kõnealuses lõikes sätestatud tingimused on asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja puhul täidetud.

2.   Otsus selle kohta, kas võtta kriisilahenduse meetmeid krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes, peab sisaldama järgmist teavet:

a)

otsuse põhjendus, sealhulgas asjaolu kindlaks tegemine, kas krediidiasutus või investeerimisühing vastab või ei vasta kriisilahenduse eeltingimustele;

b)

meetmed, mis kriisilahendusasutus kavatseb võtta, sealhulgas vajaduse korral otsus teha lõpetamise ja likvideerimise taotlus või halduri nimetamise või mis tahes muu meetme võtmise taotlus tavalises maksejõuetusmenetluses, võttes arvesse artikli 37 lõike 9 ülevõtmist siseriiklikusse õigusesse.

3.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada järgmiste nõuetega seotud menetlused ja nende sisu:

a)

artikli 81 lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud teated;

b)

artiklis 83 osutatud peatamisteade.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealuse regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 83

Kriisilahendusasutuste menetluslikud kohustused

1.   Liikmesriigid tagavad, et pärast kriisilahenduse meetme võtmist järgivad kriisilahendusasutused võimalikult kiiresti lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud nõudeid.

2.   Kriisilahendusasutus teavitab kriisilahenduse meetmest kriisilahendusmenetluses olevat krediidiasutust või investeerimisühingut ning järgmisi ametiasutusi, kui need on erinevad asutused:

a)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu pädev asutus;

b)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kõigi filiaalide pädevad asutused;

c)

keskpank;

d)

hoiuste tagamise skeem, millesse kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus kuulub;

e)

kriisilahendusrahastute eest vastutav asutus;

f)

vajaduse korral konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus;

g)

pädev ministeerium;

h)

konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, kui kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kohaldatakse direktiivi 2013/36/EL VII jaotise 3. peatüki kohaselt konsolideeritud järelevalvet;

i)

makrotasandi usaldatavusjärelevalvet teostav määratud riiklik asutus ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;

j)

komisjon, Euroopa Keskpank, Euroopa Väärtpaberite Järelevalve, määrusega (EL) nr 1094/2010 asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) (edaspidi „Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve”) ja Euroopa Pangandusjärelevalve;

k)

kui kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing on direktiivi 98/26/EÜ artikli 2 punktis b määratletud isik, siis nende süsteemide korraldajad, milles kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing osaleb.

3.   Lõikes 2 osutatud teade sisaldab koopiat mis tahes korraldusest või dokumendist, mille alusel asjaomaseid õigusi kasutatakse, ning selles näidatakse ära ka kriisilahenduse meetme või meetmete jõustumise kuupäev.

4.   Kriisilahendusasutus avaldab kriisilahenduse meetme võtmise aluseks oleva korralduse või dokumendi koopia või kokkuvõtva teate kriisilahenduse meetme mõju kohta, eelkõige mõju kohta jaeklientidele, ning – kui see on kohaldatav – artiklites 69, 70 ja 71 osutatud peatamise või piiramise tingimused ja tähtaja, või tagab sellise koopia või teate avaldamise:

a)

oma ametlikul veebisaidil;

b)

pädeva asutuse (kui see ei ole kriisilahendusasutus) veebisaidil ja Euroopa Pangandusjärelevalve veebisaidil;

c)

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu veebisaidil;

d)

kui kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiad või muud omandiõiguse või võlainstrumendid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, siis kriisilahendusmenetluses olevat krediidiasutust või investeerimisühingut käsitleva korraldatud teabe avaldamiseks kasutatavas meediakanalis kooskõlas direktiivi 2004/109/EÜ artikli 21 lõikega 1 (35).

5.   Kui aktsiate või muude omandiõiguse või võlainstrumentidega ei ole lubatud reguleeritud turul kaubelda, tagab kriisilahendusasutus, et lõikes 4 osutatud instrumente tõendavad dokumendid saadetakse kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu teadaolevatele aktsionäridele ja võlausaldajatele, kes on teada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu registrite või andmebaaside kaudu, mis on kriisilahendusasutusele kättesaadavad.

Artikkel 84

Konfidentsiaalsus

1.   Ametisaladuse hoidmise nõuet kohaldatakse järgmiste isikute suhtes:

a)

kriisilahendusasutus;

b)

pädev asutus ja Euroopa Pangandusjärelevalve;

c)

pädev ministeerium;

d)

käesoleva direktiivi kohaselt nimetatud erihaldur või ajutine haldur;

e)

võimalikud omandajad, kellega pädev asutus või kriisilahendusasutus on ühendust võtnud, sõltumata sellest, kas ühendust võeti ettevõtte võõrandamise vahendi kasutamise ettevalmistamiseks ja kas ühenduse võtmine päädis omandamisega;

f)

audiitorid, raamatupidajad, juristid ja konsultandid, hindajad ja muud eksperdid, kelle teenuseid kriisilahendusasutus, pädev asutus, pädev ministeerium või punktis e osutatud võimalikud omandajad otseselt või kaudselt kasutavad;

g)

hoiuste tagamise skeeme haldav ametiasutus;

h)

investeeringute tagamise skeeme haldav asutus;

i)

kriisilahendusrahastute eest vastutav asutus;

j)

keskpangad ja muud ametiasutused, kes on kaasatud kriisilahenduse protsessi;

k)

sildasutus või vara valitsemise ettevõtja;

l)

mis tahes muu isik, kes osutab või on osutanud otseselt või kaudselt ning alaliselt või aeg-ajalt teenuseid punktides a kuni k osutatud isikutele;

m)

punktides a kuni k osutatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute või ettevõtjate kõrgem juhtkond, juhtorgani liikmed või töötajad, nende ametisoleku ajal ja pärast seda.

2.   Selleks, et tagada lõigetes 1 ja 3 sätestatud ametisaladuse hoidmise nõuete järgimine, tagavad lõike 1 punktides a, b, c, g, h, j ja k osutatud isikud, et on kehtestatud konfidentsiaalsust käsitlevad sise-eeskirjad, sealhulgas eeskirjad, mis tagavad, et teave on kättesaadav ainult kriisilahendusega otseselt seotud isikutele.

3.   Ilma et see piiraks lõikes 1 sätestatud nõuete üldist iseloomu, keelatakse kõnealuses lõikes osutatud isikutel avalikustada oma töö käigus omandatud või seoses käesolevale direktiivile vastavate ülesannete täitmisega pädevalt asutuselt või kriisilahendusasutuselt saadud konfidentsiaalset teavet ühelegi isikule või ametiasutusele, välja arvatud juhul, kui see toimub nende käesolevale direktiivile vastavate ülesannete täitmise käigus ja kõnealune teave esitatakse kokkuvõtlikult või on selliselt koostatud, et konkreetseid krediidiasutusi või investeerimisühinguid ega artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjaid ei ole võimalik kindlaks teha, või ametiasutuselt või krediidiasutuselt või investeerimisühingult või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtjalt, kes selle teabe andis, on saadud eelnev selgesõnaline nõusolek.

Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud isikud ei avalda konfidentsiaalset teavet ning et hinnatakse avaldamise võimalikku mõju finants-, rahandus- ja majanduspoliitikaga seonduvatele avalikele huvidele, füüsiliste ja juriidiliste isikute kaubanduslikele huvidele ning kontrollidele, uurimisele või audiitorkontrollile.

Teabe avaldamise mõju kontrollimise menetlus hõlmab artiklites 5, 7, 10, 11 ja 12 osutatud finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade ning artiklite 6, 8 ja 15 kohaste hindamiste tulemuste avaldamise mõju eraldi hindamist.

Lõikes 1 osutatud mis tahes isik või üksus kannab käesoleva artikli nõuete rikkumise korral tsiviilvastutust kooskõlas siseriikliku õigusega.

4.   Käesoleva artikli sätted ei takista:

a)

lõike 1 punktides a–j osutatud asutuste või ettevõtjate töötajaid või eksperte jagamast teavet omavahel või asutuses või ettevõtja siseselt, või

b)

kriisilahendusasutusi ja pädevaid asutusi, sealhulgas nende töötajaid ja eksperte jagamast kriisilahenduse meetme kavandamise või rakendamise eesmärgil teavet omavahel ning teiste liidu kriisilahendusasutuste, teiste liidu pädevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute, pädevate ministeeriumide, keskpankade, hoiuste tagamise skeemide, investeeringute tagamise skeemide, tavalise maksejõuetusmenetluse eest vastutavate ametiasutuste, liikmesriigi finantssüsteemi stabiilisuse säilitamise eest makromajanduslike usaldatavusnõuete rakendamisega vastutavate asutuste, raamatupidamisaruannete kohustusliku auditi eest vastutavate isikute, Euroopa Pangandusjärelevalve või artikli 98 kohaselt kolmandate riikide asutustega, kes täidavad kriisilahendusasutustega sarnaseid ülesandeid, või tingimusel, et järgitakse rangeid ametisaladuse hoidmise nõudeid, võimaliku omandajaga või mis tahes muu isikuga, kui see on vajalik.

5.   Olenemata käesoleva artikli sätetest, võib liikmesriik anda loa teabevahetuseks järgmiste isikutega:

a)

järgides rangeid konfidentsiaalsuse nõudeid, igasuguse kolmanda isikuga, kui see on vajalik kriisilahenduse meetme kavandamiseks või läbiviimiseks;

b)

oma liikmesriigi parlamendi uurimiskomisjoniga, oma liikmesriigi riigikontrolliga või muude liikmesriigis uurimisega tegelevate organitega selleks sobilikel tingimustel, ning

c)

liikmesriigi ametiasutustega, mille ülesandeks on teostada järelevalvet maksesüsteemide üle; ametiasutused, mille vastutusalas on tavaline maksejõuetusmenetlus; ametiasutused, mis avalikes huvides teostavad järelevalvet muude finantssektori ettevõtjate üle; ametiasutused, mille vastutusalas on finantsturgude ja kindlustusandjate järelevalve ning nende nimel tegutsevad inspektorid; liikmesriigi ametiasutused, mille vastutusalas on liikmesriigis makrotasandi usaldatavusnõuete rakendamise kaudu finantssüsteemi stabiilsuse säilitamine; ametiasutused, mille vastutusalas on kaitsta finantssüsteemi stabiilsust, ning isikud, kelle ülesanne on teha kohustuslikke auditeid.

6.   Käesolev artikkel ei piira teabe avaldamist käsitleva siseriikliku õiguse kohaldamist kriminaal- või tsiviilasjade kohtumenetlustes.

7.   Euroopa Pangandusjärelevalve annab hiljemalt 3. juuliks 2015 kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised, et täpsustada, kuidas tuleks lõike 3 kohaldamisel esitada teavet kokkuvõtlikult.

IX   PEATÜKK

Kaebuse esitamise õigus ja muude meetmete välistamine

Artikkel 85

Eelnev kohtu luba ja õigus otsuseid vaidlustada

1.   Liikmesriigid võivad nõuda, et kriisiennetusmeetme või kriisiohjemeetme võtmise otsuseks on vajalik kohtu eelnev luba, tingimusel, et kriisiohjemeetme võtmise otsuse jaoks loa taotlemise ja kohtuliku arutamise menetlus toimub vastavalt siseriiklikule õigusele kiirendatud korras.

2.   Liikmesriigid sätestavad oma siseriiklikus õiguses kaebeõiguse käesoleva direktiivi alusel kriisiennetusmeetme võtmise otsuse või sellise otsuse peale, millega otsustatakse kasutada mis tahes muid õigusi, välja arvatud kriisiohjemeetme võtmine.

3.   Liikmesriigid tagavad, et kõigil isikutel, keda mõjutab otsus rakendada kriisiohjemeedet, on õigus esitada selle otsuse peale kaebus. Liikmesriigid tagavad, et asja läbivaatamine on kiire ning et liikmesriigi kohtud tuginevad oma hinnangus faktide kompleksse majandusliku sisu hindamisele, mille kriisilahendusasutus on läbi viinud.

4.   Lõikega 3 osutatud kaebeõiguse suhtes kohaldatakse järgmisi sätteid:

a)

kaebuse esitamine ei peata automaatselt vaidlustatud otsuse täitmist;

b)

kriisilahendusasutuse otsus on viivitamata täitmisele pööratav ja sellega kaasneb ümberlükatav eeldus, et selle täitmise peatamine on vastuolus avaliku huviga.

Kriisilahendusasutuse otsuse tühistamine ei mõjuta asjaomase kriisilahendusasutuse mis tahes hilisemaid haldustoiminguid ega tehinguid, mis põhinesid tühistatud otsusel, kui seda on vaja selliste kolmandate isikute huvide kaitseks, kes tegutsesid heas usus, olles kriisilahendusasutuste poolse kriisilahenduse vahendite või kriisilahendusõiguste kasutamise tulemusena ostnud kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente, vara, õigusi või kohustusi. Kriisilahendusasutuste õigusvastase otsuse või meetme puhul kohaldatavad õiguskaitsemeetmed piirduvad sellise kahju hüvitamisega, mis taotleja selle otsuse või toimingu tagajärjel kandis.

Artikkel 86

Piirangud muude kohtumenetluste puhul

1.   Ilma et see piiraks artikli 82 lõike 2 punkti b kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu või krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes, mille puhul on kindlaks tehtud kriisilahenduse eeltingimuste esinemine, ei algatata tavalist maksejõuetusmenetlust, välja arvatud kriisilahendusasutuse algatusel, ning et otsuse algatada krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja tavaline maksejõuetusmenetlus võib teha ainult kriisilahendusasutuse nõusolekul.

2.   Lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et:

a)

pädevaid asutusi ja kriisilahendusasutusi teavitatakse viivitamata mis tahes avaldusest algatada krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes tavaline maksejõuetusmenetlus, olenemata sellest, kas selle krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes viiakse läbi kriisilahendusmenetlust või kas on avalikustatud artikli 83 lõigete 4 ja 5 kohane otsus;

b)

avalduse üle ei otsustata enne, kui on toimunud punktis a osutatud teavitamine ning täitub üks järgmistest tingimustest:

i)

kriisilahendusasutus on tavaliste maksejõuetusmenetluse läbiviimise eest vastutavale asutusele teatanud, et ta ei kavatse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes võtta kriisilahenduse meetmeid;

ii)

möödunud on rohkem kui seitse päeva alates punktis a osutatud teadete esitamisest.

3.   Ilma et see mõjutaks artikli 70 kohaselt tagatistest tulenevatele õigustele seatud piiranguid, tagavad liikmesriigid, et kriisilahendusasutused võivad paluda kohtul vastavast eesmärgist lähtuvaks ajaks peatada mis tahes kohtumenetluse, milles osaleb või hakkab osalema kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing, kui see on vajalik kriisilahenduse vahendite ja õiguste tõhusaks kasutamiseks.

V   JAOTIS

PIIRIÜLESE KONSOLIDEERIMISGRUPI KRIISILAHENDUS

Artikkel 87

Mitut liikmesriiki hõlmavate otsuste tegemise üldpõhimõtted

Liikmesriigid tagavad, et tehes käesoleva direktiivi alusel otsuseid või võttes meetmeid, mis võivad avaldada mõju ühele või mitmele muule liikmesriigile, võtavad nende ametiasutused arvesse järgmisi üldpõhimõtteid:

a)

kriisilahenduse meetme võtmisel on otsuste tegemine tõhus ning kriisilahenduskulud hoitakse võimalikult väikesed;

b)

otsuseid tehakse ja meetmeid võetakse õigeaegselt ja vajaliku kiirusega;

c)

kriisilahendusasutused, pädevad asutused ja muud ametiasutused teevad üksteisega koostööd, et tagada koordineeritud ja tõhus otsuste tegemine ja meetmete võtmine;

d)

iga liikmesriigi asjaomaste ametiasutuste ülesanded ja kohustused on selgelt kindlaks määratud;

e)

nõuetekohaselt võetakse arvesse nende liikmesriikide huve, kus on asutatud liidus tegutsevad emaettevõtjad, ning eelkõige mis tahes otsuse tegemise või meetme võtmise või meetme võtmata jätmise konkreetset mõju kõnealuste liikmesriikide finantsstabiilsusele, fiskaalvahenditele, kriisilahendusfondile, hoiuste tagamise skeemile või investeeringute tagamise skeemile;

f)

nõuetekohaselt võetakse arvesse nende liikmesriikide individuaalseid huve, kus on asutatud liidus tegutsevad emaettevõtjad, ning eelkõige mis tahes otsuse tegemise või meetme võtmise või meetme võtmata jätmise konkreetset mõju kõnealuste liikmesriikide finantsstabiilsusele, fiskaalvahenditele, kriisilahendusfondile, hoiuste tagamise skeemile või investeeringute tagamise skeemile;

g)

nõuetekohaselt võetakse arvesse iga liikmesriigi huve, kus asuvad olulised filiaalid, ning eelkõige mis tahes otsuse tegemise või meetme võtmise või meetme võtmata jätmise konkreetset mõju kõnealuste liikmesriikide finantsstabiilsusele;

h)

nõuetekohaselt võetakse arvesse eesmärki tasakaalustada erinevate asjaomaste liikmesriikide huve ning hoida ära konkreetsete liikmesriikide huvide ebaõiglast kahjustamist või ebaõiglast kaitsmist, sealhulgas liikmesriikidele ebaõiglase koormuse põhjustamist;

i)

käesolevast direktiivist tulenev kohustus konsulteerida ametiasutusega enne mis tahes otsuse tegemist või meetme võtmist tähendab vähemalt kohustust konsulteerida kõnealuse ametiasutusega kavandatava otsuse või meetme nende elementide osas, millel on või tõenäoliselt on:

i)

mõju liidus tegutsevale emaettevõtjale, tütarettevõtjale või filiaalile;

ii)

mõju selle liikmesriigi stabiilsusele, kus liidus tegutsev emaettevõtja, tütarettevõtja või filiaal on asutatud või asub;

j)

kriisilahenduse meetmete võtmisel võtavad kriisilahendusasutused arvesse ja järgivad artiklis 13 osutatud kriisilahenduse kavasid, välja arvatud juhul, kui kriisilahendusasutused leiavad juhtumi asjaolusid arvestades, et kriisilahenduse eesmärke on võimalik saavutada tulemuslikumalt meetmetega, mida kriisilahenduse kavades ei ole ette nähtud;

k)

läbipaistvuse nõue iga kord, kui kavandataval otsusel või meetmel võib tõenäoliselt olla mõju mis tahes asjaomase liikmesriigi finantsstabiilsusele, fiskaalvahenditele, kriisilahendusfondile, hoiuste tagamise skeemile või investeeringute tagamise skeemile, ning

l)

tunnistatakse, et kõige suurema tõenäosusega on kriisilahenduse üldkulusid vähendavat tulemust võimalik saavutada koordineerimise ja koostöö abil.

Artikkel 88

Kriisilahenduse kolleegiumid

1.   Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutused moodustavad artiklites 12, 13, 16, 18, 45, 91 ja 92 osutatud ülesannete täimiseks ning vajaduse korral kolmandate riikide kriisilahendusasutustega koostöö ja koordineerimise tagamiseks kriisilahenduse kolleegiumid.

Eelkõige kehtestavad kriisilahenduse kolleegiumid konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse, teiste kriisilahendusasutuste ning vajaduse korral pädevate asutuste ja konsolideeritud järelevalvet teostavate asutuste jaoks õigusraamistiku järgmiste ülesannete täitmiseks:

a)

olulise teabe vahetamine konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade välja töötamiseks, ettevalmistavate ja ennetavate õiguste kohaldamiseks konsolideerimisgruppide suhtes ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduseks;

b)

konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade väljatöötamine kooskõlas artikliga 12 ja 13;

c)

konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine kooskõlas artikliga 16;

d)

õiguste kasutamine konsolideerimisgruppide kriisilahenduskõlblikkust takistavatele probleemidele lahenduse otsimiseks või nende lahendamiseks kooskõlas artikliga 18;

e)

otsustamine artiklis 91 või 92 osutatud konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi loomise vajaduse üle;

f)

kokkuleppele jõudmine artikli 91 või 92 kohaselt esitatud konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi osas;

g)

konsolideerimisgrupi kriisilahenduse strateegiatest ja skeemidest avalikkuse teavitamise koordineerimine;

h)

VII jaotise kohaselt loodud rahastute kasutamise koordineerimine;

i)

konsolideerimisgruppide jaoks miinimumnõuete kehtestamine konsolideeritud ja tütarettevõtja tasandil artikli 45 kohaselt.

Peale selle võib kriisilahenduse kolleegiume kasutada foorumina, kus arutada mis tahes piiriülese konsolideerimisgrupi kriisilahendusmenetlusega seotud küsimusi.

2.   Kriisilahenduse kolleegiumi liikmed on järgmised asutused:

a)

konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus;

b)

kõigi nende liikmesriikide kriisilahendusasutused, kus on asutatud konsolideeritud järelevalve alla kuuluv tütarettevõtja;

c)

nende liikmesriikide kriisilahendusasutused, kus on asutatud konsolideerimisgrupi ühe või enama krediidiasutuse või investeerimisühingu emaettevõtja, kelleks on artikli 1 lõike 1 punktis d osutatud ettevõtja;

d)

nende liikmesriikide kriisilahendusasutused, kus asuvad olulised filiaalid;

e)

konsolideeritud järelevalvet teostav asutus ja liikmesriikide pädevad asutused, kui kriisilahendusasutus on kriisilahenduse kolleegiumi liige. Kui liikmesriigi pädev asutus ei ole liikmesriigi keskpank, võib pädev asutus otsustada võtta kohtumisele kaasa liikmesriigi keskpanga esindaja;

f)

pädevad ministeeriumid, kui kriisilahenduse kolleegiumi liikmeks olevad kriisilahendusasutused ei ole pädevad ministeeriumid;

g)

ametiasutus, kes vastutab liikmesriigi hoiuste tagamise skeemide eest, kui kõnealuse liikmesriigi kriisilahendusasutus on kriisilahenduse kolleegiumi liige;

h)

Euroopa Pangandusjärelevalve, kui lõikes 4 ei ole sätestatud teisiti.

3.   Nende kolmandate riikide kriisilahendusasutusi, kus asub liidus asutatud emaettevõtja või krediidiasutuse või investeerimisühingu tütarettevõtja või filiaal, mida peetaks oluliseks, kui see asuks liidus, võib nende taotlusel kutsuda kriisilahenduse kolleegiumis vaatlejana osalema, tingimusel et nende suhtes kohaldatakse konfidentsiaalsusnõudeid, mis on konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse hinnangul samaväärsed artiklis 98 sätestatud nõuetega.

4.   Euroopa Pangandusjärelevalve edendab ja jälgib kriisilahenduse kolleegiumide tõhusat, tulemuslikku ja järjepidevat toimimist rahvusvahelisi standardeid arvesse võttes. Sellel eesmärgil kutsutakse Euroopa Pangandusjärelevalve osalema kriisilahenduse kolleegiumi koosolekutele. Kriisilahenduse kolleegiumide raames toimuvate hääletuste puhul Euroopa Pangandusjärelevalvel hääleõigust ei ole.

5.   Kriisilahenduse kolleegiumi juhatajaks on konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus. Juhatajana täidab ta järgmisi ülesandeid:

a)

koostab pärast teiste kriisilahenduse kolleegiumi liikmetega konsulteerimist kriisilahenduse kolleegiumi toimimiseks kirjaliku korra ja kirjalikud menetlused;

b)

koordineerib kriisilahenduse kolleegiumi kogu tegevust;

c)

kutsub kokku ja juhatab kõiki kriisilahenduse kolleegiumi koosolekuid ning teavitab eelnevalt kõiki selle liikmeid kõnealuste koosolekute korraldamisest, peamistest arutatavatest küsimustest ja päevakorrapunktidest;

d)

teavitab kriisilahenduse kolleegiumi liikmeid kõigist kavandatavatest koosolekutest, et nad saaksid esitada osalemistaotluse;

e)

otsustab vastavalt konkreetsele vajadusele, millised liikmed ja vaatlejad kutsutakse kriisilahenduse kolleegiumi koosolekutel osalema, võttes arvesse arutatava küsimuse asjakohasust asjaomaste liikmete ja vaatlejate jaoks, eelkõige selle võimalikku mõju asjaomaste liikmesriikide finantsstabiilsusele;

f)

teavitab kõiki kriisilahenduse kolleegiumi liikmeid piisavalt kiiresti kõnealuste koosolekute otsustest ja tulemustest.

Kriisilahenduse kolleegiumi liikmed teevad tihedat koostööd.

Hoolimata punktist e on kriisilahendusasutustel õigus osaleda kriisilahenduse kolleegiumi kõigil sellistel koosolekutel, mille päevakorras on küsimused, mis nõuavad ühise otsuse tegemist või on seotud nende liikmesriigis asuva konsolideerimisgrupi ettevõtjaga.

6.   Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutused ei ole kohustatud moodustama kriisilahenduse kolleegiumi juhul, kui muud töörühmad või kolleegiumid täidavad samu funktsioone ja samu ülesandeid, mis on sätestatud käesolevas artiklis, ning järgivad kõiki käesolevas artiklis ja artiklis 90 sätestatud tingimusi ja menetlusi, sealhulgas liikmesust ja kriisilahenduse kolleegiumides osalemist puudutavaid tingimusi ja menetlusi. Sel juhul tuleb kõiki käesoleva direktiivi viiteid kriisilahenduse kolleegiumidele mõista ka viidetena kõnealustele muudele töörühmadele või kolleegiumidele.

7.   Euroopa Pangandusjärelevalve töötab rahvusvahelisi standardeid arvesse võttes välja regulatiivsete standardite eelnõu, et täpsustada kriisilahenduse kolleegiumide tegevus lõikes 1 osutatud ülesannete täitmisel.

Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealuse regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 3. juuliks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 89

Euroopa kriisilahenduskolleegiumid

1.   Kui kolmanda riigi krediidiasutusel või investeerimisühingul või kolmanda riigi emaettevõtjal on kahes või enamas liikmesriigis asutatud liidu tütarettevõtja või kaks või enam kahe või enama liikmesriigi poolt oluliseks peetavat liidu filiaali, moodustavad nende liikmesriikide kriisilahendusasutused, kus liidu tütarettevõtjad on asutatud või kus oluliseks peetavad liidu filiaalid asuvad, Euroopa kriisilahenduskolleegiumi.

2.   Euroopa kriisilahenduskolleegium täidab tütarettevõtjate ja niivõrd, kuivõrd see puudutab ka filiaale, ka filiaalidega seoses artikliga 88 ette nähtud ülesandeid.

3.   Kui liidu tütarettevõtjad on direktiivi 2013/36/EL artikli 127 lõike 3 kolmanda lõigu kohaselt liidus asutatud finantsvaldusettevõtja valduses või kui olulised filiaalid on selle finantsvaldusettevõtja filiaalid, juhatab Euroopa kriisilahenduskolleegiumi selle liikmesriigi kriisilahendusasutus, kus asub kõnealuse direktiivi kohast konsolideeritud järelevalvet teostav asutus.

Kui esimest lõiku ei kohaldata, nimetavad Euroopa kriisilahenduskolleegiumi liikmed juhataja kokkuleppe alusel.

4.   Liikmesriigid võivad kõigi asjaomaste isikute vastastikusel kokkuleppel loobuda Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamise nõude täitmisest, kui muud töörühmad või kolleegiumid, sealhulgas artikli 88 alusel moodustatud kriisilahendus kolleegium, täidavad samu funktsioone ja samu ülesandeid, nagu on sätestatud käesolevas artiklis, ning järgivad kõiki käesolevas artiklis ja artiklis 90 sätestatud tingimusi ja menetlusi, sealhulgas liikmesust ja Euroopa kriisilahenduskolleegiumides osalemist puudutavaid tingimusi ja menetlusi. Sel juhul tuleb kõiki käesoleva direktiivi viiteid Euroopa kriisilahenduskolleegiumidele mõista ka viidetena kõnealustele teistele töörühmadele või kolleegiumidele.

5.   Kui käesoleva artikli lõikes 3 ega 4 ei ole sätestatud teisiti, tegutseb Euroopa kriisilahenduskolleegium kooskõlas artikliga 88.

Artikkel 90

Teabevahetus

1.   Kui artiklis 84 ei ole sätestatud teisiti, esitavad kriisilahendusasutused ja pädevad asutused üksteisele taotluse korral kogu teabe, mis on vajalik teiste ametiasutuste käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks.

2.   Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus kooskõlastab kogu vajaliku teabe liikumise kriisilahendusasutuste vahel. Eelkõige esitab konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus teiste liikmesriikide kriisilahendusasutustele õigeaegselt kogu vajaliku teabe, mis lihtsustab artikli 88 lõike 1 teise lõigu punktides b - i osutatud ülesannete täitmist.

3.   Kolmanda riigi kriisilahendusasutuste esitatud teabenõude korral palub kriisilahendusasutus kolmanda riigi kriisilahendusasutuselt nõusolekut selle teabe edasisaatmiseks, välja arvatud juhul kui kolmanda riigi kriisilahendusasutus on selle teabe edasisaatmisega juba nõustunud.

Kriisilahendusasutused ei ole kohustatud edastama taotluse korral kolmanda riigi kriisilahendusasutuselt saadud teavet, kui kolmanda riigi kriisilahendusasutus ei ole teabe edasisaatmiseks luba andnud.

4.   Kriisilahendusasutused jagavad teavet pädeva ministeeriumiga, kui see on seotud otsuse või küsimusega, mis nõuab pädeva ministeeriumi teavitamist, sellega konsulteerimist või sellelt nõusoleku saamist või mis võib mõjutada avaliku sektori vahendeid.

Artikkel 91

Konsolideerimisgrupi kriisilahendus, mis hõlmab konsolideerimisgrupi tütarettevõtjat

1.   Kui kriisilahendusasutus otsustab, et krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja, mis on konsolideerimisgruppi kuuluv tütarettevõtja, täidab artiklis 32 või 33 osutatud tingimusi, teavitab kõnealune kriisilahendusasutus viivitamata konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutust, või kui see ei ole sama asutus, konsolideeritud järelevalvet teostavat asutust ning asjaomase konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kolleegiumi liikmeid:

a)

otsusest selle kohta, et kõnealune krediidiasutus või investeerimisühing või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja vastab artiklis 32 või 33 osutatud tingimustele;

b)

kriisilahenduse meetmetest või maksejõuetusmenetluse meetmetest, mida kriisilahendusasutus peab asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja puhul otstarbekaks.

2.   Lõike 1 kohase teate saamisel hindab konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus pärast asjaomase kriisilahenduskolleegiumi teiste liikmetega konsulteerimist lõike 1 punkti b kohaselt teatatud kriisilahenduse meetmete või muude meetmete tõenäolist mõju konsolideerimisgrupile ja teistes liikmesriikides asuvatele konsolideerimisgrupi ettevõtjatele ning eelkõige seda, kas kriisilahenduse meetmed või muud meetmed suurendaksid tõenäosust, et kriisilahenduse eeltingimused seoses konsolideerimisgrupi teises liikmesriigis asuva ettevõtjaga täidetakse.

3.   Kui konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus leiab pärast kriisilahenduskolleegiumi teiste liikmetega konsulteerimist, et lõike 1 punkti b kohaselt teatatud kriisilahenduse meetmed ega muud meetmed ei suurenda tõenäosust, et artiklis 32 või 33 sätestatud tingimused seoses konsolideerimisgrupi teises liikmesriigis asuva ettevõtjaga on täidetud, võib kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja eest vastutav kriisilahendusasutus võtta kriisilahenduse meetmeid või muid meetmeid, millest ta on käesoleva artikli lõike 1 punkti b kohaselt teatanud.

4.   Kui konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus leiab pärast kriisilahenduse kolleegiumi teiste liikmetega konsulteerimist, et käesoleva artikli lõike 1 punkti b kohaselt teatatud kriisilahenduse meetmed või muud meetmed suurendavad tõenäosust, et artiklis 32 või 33 sätestatud tingimused seoses konsolideerimisgrupi teises liikmesriigis asuva ettevõtjaga täidetakse, teeb konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus hiljemalt 24 tundi pärast lõike 1 kohase teate saamist ettepaneku konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi kohta ning esitab selle kriisilahenduse kolleegiumile. Kõnealust 24-tunnist tähtaega võib pikendada selle kriisilahendusasutuse nõusolekul, kes käesoleva artikli lõike 1 kohase teate esitas.

5.   Kui konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus ei ole pärast lõike 1 kohase teate kättesaamist 24 tunni või kokku lepitud pikema tähtaja jooksul hinnangut esitanud, võib lõikes 1 osutatud teate esitanud kriisilahendusasutus võtta kriisilahenduse meetmeid või muid meetmeid, millest ta on nimetatud lõike punkti b kohaselt teatanud.

6.   Lõike 4 kohases konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemis:

a)

võetakse arvesse ja järgitakse artiklis 13 osutatud kriisilahenduse kavasid, välja arvatud juhul, kui kriisilahendusasutused jõuavad asjaomaseid asjaolusid arvesse võttes seisukohale, et kriisilahenduse eesmärke on võimalik tõhusamalt saavutada meetmete abil, mida ei ole kriisilahenduse kavades ette nähtud;

b)

kirjeldatakse kriisilahenduse meetmeid, mida asjaomased kriisilahendusasutused peaksid võtma seoses liidus tegutseva emaettevõtja või konkreetsete konsolideerimisgrupi ettevõtjatega, et täita artiklites 31 ja 34 osutatud kriisilahenduse eesmärke ja põhimõtteid;

c)

täpsustatakse, kuidas kõnealused kriisilahenduse meetmed tuleks kooskõlastada;

d)

kehtestatakse rahastamiskava, millega võetakse arvesse konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava, artikli 12 lõike 3 punkti f kohaselt kehtestatud põhimõtteid vastutuse jagamiseks ja artiklis 107 osutatud vastastikuse toetamise üldpõhimõtteid.

7.   Kui lõikes 8 ei ole sätestatud teisiti, vormistatakse konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeem konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemiga hõlmatud tütarettevõtjate eest vastutavate kriisilahendusasutuste ühise otsusena.

Euroopa Pangandusjärelevalve võib kriisilahendusasutuse taotlusel kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 31 punktiga c kriisilahendusasutusi ühisele otsusele jõudmisel abistada.

8.   Kui mõni kriisilahendusasutus ei nõustu konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse esitatud konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemiga või eirab seda või arvab, et finantsstabiilsuse tõttu on tal vaja võtta krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes iseseisvalt kriisilahenduse meetmeid või meetmeid, mis ei ole skeemis esitatud meetmed, esitab ta mittenõustumise või konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi eiramise kohta üksikasjalikud põhjendused, teatab neist konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusele ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemiga hõlmatud muudele kriisilahendusasutustele ning teavitab neid meetmetest, mida ta kavatseb võtta. Mittenõustumise põhjuste esitamisel kaalub kõnealune kriisilahendusasutus artiklis 13 osutatud kriisilahenduse kavasid, võimalikku mõju asjaomaste liikmesriikide finantsstabiilsusele ning asjaomaste meetmete võimalikku mõju konsolideerimisgrupi muudele osadele.

9.   Need kriisilahendusasutused, kes ei väljenda oma mittenõustumist lõike 8 kohaselt, võivad võtta vastu ühise otsuse konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi osas, mis hõlmab konsolideerimisgrupi ettevõtjaid nende liikmesriigis.

10.   Lõikes 7 või 9 osutatud ühisotsust ja lõikes 8 osutatud ühisotsuse puudumise korral kriisilahendusasutuste tehtud otsuseid käsitatakse lõplikuna ja kriisilahendusasutused kohaldavad neid asjaomastes liikmesriikides.

11.   Ametiasutused võtavad kõik käesolevas artiklis ette nähtud meetmed viivitamata ja olukorra tõsidust arvesse võttes.

12.   Juhul, kui konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi ei rakendata ja kriisilahendusasutused võtavad konsolideerimisgrupi mis tahes ettevõtja suhtes kriisilahenduse meetmeid, teevad kriisilahendusasutused tihedat koostööd kriisilahenduse kolleegiumis, et luua kõigi maksejõuetute või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävate konsolideerimisgrupi ettevõtjate jaoks koordineeritud kriisilahenduse strateegia.

13.   Kriisilahendusasutused, kes võtavad konsolideerimisgrupi mis tahes ettevõtja suhtes kriisilahenduse meetmeid, teavitavad kriisilahenduse kolleegiumi liikmeid korrapäraselt ja igakülgselt võetud meetmetest ja nende rakendamise arengust.

Artikkel 92

Konsolideerimisgrupi kriisilahendus

1.   Kui konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus otsustab, et tema vastutusalasse kuuluv liidus tegutsev emaettevõtja vastab artiklis 32 või 33 osutatud tingimustele, esitab ta artikli 91 lõike 1 punktides a ja b osutatud teabe viivitamata konsolideeritud järelevalvet teostavale asutusele, kui see ei ole sama asutus, ja asjaomase konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kolleegiumi teistele liikmetele.

Artikli 91 lõike 1 punkti b kohaldamisel võetavad kriisilahenduse meetmed või maksejõuetusmenetluse meetmed võivad hõlmata ka artikli 91 lõike 6 kohaselt välja töötatud konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi rakendamist, kui esineb mõni järgmistest asjaoludest:

a)

artikli 91 lõike 1 punkti b kohaselt teatatud kriisilahenduse meetmed või muud emaettevõtja tasandi meetmed suurendavad tõenäosust, et konsolideerimisgrupi teises liikmesriigis asuv ettevõtja vastab artiklis 32 või 33 sätestatud tingimustele;

b)

kriisilahenduse meetmed või muud emaettevõtja tasandi meetmed üksi ei ole olukorra stabiliseerimiseks piisavad või ei anna tõenäoliselt optimaalset tulemust;

c)

üks või mitu tütarettevõtjat vastab nende tütarettevõtjate eest vastutavate kriisilahendusasutuste hinnangul artiklis 32 või 33 sätestatud tingimustele, või

d)

kriisilahenduse meetmed või muud konsolideerimisgrupi tasandi meetmed on konsolideerimisgrupi tütarettevõtjatele kasulikud viisil, mis muudab konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi asjakohaseks.

2.   Kui konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse poolt lõike 1 alusel välja pakutud meetmed ei hõlma konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi, teeb konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus otsuse pärast kriisilahenduse kolleegiumi liikmetega konsulteerimist.

Konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse otsuse puhul võetakse arvesse

a)

ja järgitakse artiklis 13 osutatud kriisilahenduse kavasid, välja arvatud juhul, kui kriisilahendusasutused jõuavad juhtumi asjaolusid arvesse võttes seisukohale, et kriisilahenduse eesmärke on võimalik tulemuslikumalt saavutada meetmete abil, mida ei ole kriisilahenduse kavades ette nähtud;

b)

asjaomaste liikmesriikide finantsstabiilsust.

3.   Kui konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse poolt lõike 1 alusel välja pakutud meetmed hõlmavad konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi, vormistatakse konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeem konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse ning konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemiga hõlmatud tütarettevõtjate eest vastutavate kriisilahendusasutuste ühise otsusena.

Euroopa Pangandusjärelevalve võib kriisilahendusasutuse taotlusel kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 31 punktiga c kriisilahendusasutusi ühisele otsusele jõudmisel abistada.

4.   Kui mõni kriisilahendusasutus ei nõustu konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutuse esitatud konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemiga või eirab seda või leiab, et finantsstabiilsuse tõttu on tal vaja võtta krediidiasutuse või investeerimisühingu või artikli 1 lõike 1 punktis b, c või d osutatud ettevõtja suhtes iseseisvalt kriisilahenduse meetmeid või meetmeid, mis ei ole skeemis esitatud meetmed, esitab ta mittenõustumise või konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi eiramise kohta üksikasjalikud põhjendused, teatab neist konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusele ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemiga hõlmatud muudele kriisilahendusasutustele ning teavitab neid meetmetest, mida ta kavatseb võtta. Mittenõustumise põhjuste esitamisel kaalub kõnealune kriisilahendusasutus artiklis 13 osutatud kriisilahenduse kavasid, võimalikku mõju asjaomaste liikmesriikide finantsstabiilsusele ning asjaomaste meetmete võimalikku mõju konsolideerimisgrupi muudele osadele.

5.   Need kriisilahendusasutused, kes ei väljenda oma mittenõustumist lõike 4 kohaselt, võivad võtta vastu ühise otsuse konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi osas, mis hõlmab konsolideerimisgrupi ettevõtjaid nende liikmesriigis.

6.   Lõikes 3 või 5 osutatud ühiseid otsuseid ja lõikes 4 osutatud ühise otsuse puudumise korral kriisilahendusasutuste tehtud otsuseid käsitatakse lõplikuna ja kriisilahendusasutused kohaldavad neid asjaomastes liikmesriikides.

7.   Ametiasutused võtavad kõik käesolevas artiklis ette nähtud meetmed viivitamata ja olukorra tõsidust arvesse võttes.

Juhul, kui konsolideerimisgrupi kriisilahenduse skeemi ei rakendata ja kriisilahendusasutused võtavad konsolideerimisgrupi mis tahes ettevõtja suhtes kriisilahenduse meetmeid, teevad need kriisilahendusasutused tihedat koostööd kriisilahenduse kolleegiumis, et luua kõigi asjaomaste konsolideerimisgrupi ettevõtjate jaoks koordineeritud kriisilahenduse strateegia.

Kriisilahendusasutused, kes võtavad konsolideerimisgrupi mis tahes ettevõtja suhtes kriisilahenduse meetmeid, teavitavad kriisilahenduse kolleegiumi liikmeid regulaarselt ja igakülgselt võetud meetmetest ja nende rakendamise arengust.

VI   JAOTIS

SUHTED KOLMANDATE RIIKIDEGA

Artikkel 93

Lepingud kolmandate riikidega

1.   Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 218 võib komisjon esitada nõukogule ettepanekuid läbirääkimiste pidamiseks ühe või mitme kolmanda riigiga, et sõlmida lepingud, mis käsitlevad kriisilahendusasutuste ja asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste vahelist koostööd muu hulgas eesmärgiga jagada teavet krediidiasutuste ja investeerimisühingute, finantseerimisasutuste, emaettevõtjate ja kolmanda riigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamise kohta järgmistes olukordades: