(1)

Itaalia ametiasutused teatasid 18. mail 2011 elektroonilise teatisega vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 äriühingule Simet SpA (edaspidi „Simet”) makstavast hüvitisest piirkondadevahelise reisijate bussiveo teenuse osutamise eest avaliku teenindamise kohustuse raames ajavahemikul 1987–2003, mille määras oma otsusega Itaalia haldusasjade ülemkohus (Consiglio di Stato), Itaalia kõrgeim halduskohus (edaspidi „teatatud meede”). Kõnealuse teatise registreerimisnumber on SA.33037.

(2)

Itaalia ametiasutused esitasid teatatud meetme kohta täiendavat teavet 12. juulil 2011, 5. oktoobril 2011, 20. veebruaril 2012, 2. ja 28. märtsil 2012 ja 17. aprillil 2012.

(3)

31. mai 2012. aasta kirjaga teatas komisjon Itaaliale oma otsusest algatada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikega 2 ettenähtud menetlus (edaspidi „algatamisotsus”).

Ettenähtud tähtajaks saadi järgmised märkused:

(4)

Simet on eraõiguslik ettevõtja, kes osutab Itaalia poolt vastavalt seadusele nr 1822/39 (2) antud kontsessioonide alusel bussidega regulaarset reisijateveo teenust. Täpsemalt opereerib Simet piirkondadevahelisi regulaarseid bussiühendusi Calabria ja muude Itaalia piirkondade vahel. Lisaks nendele teenustele, mis moodustavad tema tuludest umbes kaks kolmandikku, osutab Simet ka muid teenuseid, sealhulgas rahvusvahelisi reisiteenuseid, turismiteenuseid ja bussiüürimist koos juhiga, (3) mis moodustavad ülejäänud kolmandiku tema tuludest.

(5)

1999. aasta oktoobris taotles Simet esimest korda infrastruktuuri- ja transpordiministeeriumilt (edaspidi „ministeerium”) avaliku teenindamise hüvitist piirkondadevahelise bussiveo eest alates 1987. aastast (4). Ministeerium lükkas selle ja järgnenud taotlused tagasi, leides, et ta ei olnud pannud Simetile avaliku teenindamise kohustust.

(6)

Itaalia ametiasutuste teatel tegutses Simet, nagu teisedki piirkondadevahelise liiniveo korraldajad, ajutiste litsentside (kontsessioonide) alusel, mida uuendati igal aastal teenust osutava ettevõtja taotlusel. Kõnealused kontsessioonid andsid ettevõtjale asjaomaste teenuste osutamise ainuõiguse. Aastase kontsessiooni tingimustes oli sätestatud, et teenuse osutamine ei anna ettevõtjale õigust mingile toetusele ega hüvitisele ja ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil. Ettevõtja enda kehtestatud tariifid kajastusid ka aastase kontsessiooni tingimustes, mille kiitis heaks ministeerium.

(7)

Aastate jooksul esitas Simet mitu osutatavate teenuste korralduse muutmise taotlust, mis tavaliselt ka rahuldati vastavalt presidendi seadluses nr 369/94 (5) kehtestatud korrale. Presidendi seadluse nr 369/94 artiklitega 4 ja 5 nähakse ette üksikasjalik kord kontsessiooni alusel uue teenuse avamise taotluste hindamiseks ja võrdlevaks analüüsiks.

(8)

Vastuseks ministeeriumi keeldumisele maksta 1987. aastaga alanud ajavahemiku eest avaliku teenindamise hüvitist algatas Simet Itaalia halduskohtus kohtumenetluse, nõudes hüvitist avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest.

(9)

Edasikaebuste järel tunnistas Itaalia haldusasjade ülemkohus oma 9. märtsi 2010. aasta otsusega nr 1405/2010 (edaspidi „kohtuotsus nr 1405/2010”) Simeti õigust saada hüvitist regulaarse (peamiselt piirkondadevahelise) bussiveo teenuste eest, mida osutati Itaalia riigi antud kontsessioonide alusel. Hüvitise täpne summa tuli kindlaks määrata usaldusväärsete andmete põhjal, mis saadakse ettevõtja raamatupidamisest.

(10)

Nagu on üksikasjalikumalt selgitatud algatamisotsuses, ei ole kohtuotsuses nr 1405/2010 täpselt määratletud, millise õigusakti alusel ja millisel kujul avaliku teenindamise kohustus kehtestati. Itaalia haldusasjade ülemkohtu korraldus nr 2072/2011, mis väljastati 18. jaanuaril 2011, pärast seda, kui valitsusasutus ei olnud täitnud kohtuotsust nr 1405/2010, on selles suhtes sõnaselgem ning selles märgitakse, et „ministeerium keeldus korduvalt andmast ettevõtjale võimalust muuta marsruute, sõiduplaane ja peatusi ning kohustas teda hoidma tariife Ferrovie dello Stato (Itaalia riigiraudtee) tariifidega samal tasemel või neist madalamal – need asjaolud viitavad ettevõtja arvates avaliku teenuse osutamisele”.

(11)

Ehkki kohtuotsuses nr 1405/2010 nimetatakse uut Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1370/2007, (6) millega reguleeritakse avaliku teenuse hüvitamist, kuna selles „sätestatakse hüvitamistingimused, mis ei erine ühenduse varasemates määrustes sätestatutest”, andis Itaalia haldusasjade ülemkohus pädevatele ametiasutustele korralduse maksta Simetile hüvitist nõukogu määruse (EMÜ) nr 1191/69 (7) artiklite 6, 10 ja 11 alusel.

(12)

Itaalia ametiasutused otsustasid enne Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsuste (kohtuotsuse nr 1405/2010 ja korralduse nr 2072/2010) täitmist ja Simetile hüvitise maksmist oodata ära komisjoni hinnangu teatatud meetmele.

(13)

Osutatud teenuste eest Simetile makstava hüvitise suuruse kohta esitasid Itaalia ametiasutused komisjonile Simeti tellitud ja ettevõttevälise nõustaja koostatud aruande (edaspidi „algne aruanne”), milles sisalduvaid hinnanguid nad ei toetanud. Algses aruandes hinnati maksmisele kuuluva hüvitise suuruseks ligikaudu 59,4 miljonit eurot (8).

(14)

Hiljem vaadati hüvitamistaotlused läbi, sest pärast algatamisotsust küsis Itaalia haldusasjade ülemkohus hüvitise sobiva suuruse kohta sõltumatu hinnangu. Selle hindamise tulemusi käsitletakse jaotistes 2.6 ja 2.7.

(15)

Ehkki Simet nõudis hüvitist 2013. aasta lõpuni osutatud teenuste eest, (9) leiavad Itaalia ametiasutused, et teatise seisukohalt on asjakohane ainult ajavahemik 1987–2003, sest kohtuotsus nr 1405/2010 käib ainult seda ajavahemikku käsitleva apellatsioonikaebuse kohta. Täpsemalt viidatakse kõnealuse kohtuotsuse punktis 3.1 selgelt hüvitistele 1987.–2003. aasta eest.

(16)

Pärast Itaalia ametiasutuste keeldumist täita kohtuotsust nr 1405/2010 ja korraldust nr 2072/2011 võttis Itaalia haldusasjade ülemkohus vastu uue korralduse – korralduse nr 270/2012 –, millega moodustati sõltumatu eksperdikomisjon, et otsustada, kuidas jõustada kohtuotsust nr 1405/2010.

(17)

Esimehest ja kahest liikmest koosnevale komisjonile tehti ülesandeks arvutada välja hüvitis, mis tuleb kohtuotsuse nr 1405/2010 kohaselt Simetile maksta. Samal ajal määrasid kohtuvaidluse pooled oma eksperdid, kes kommenteerisid eksperdikomisjoni esialgseid järeldusi. Selle tulemusena vahetati järgnenud kuude jooksul korduvalt aruandeid ja vastuväiteid.

(18)

Eksperdikomisjon lõpetas töö 2012. aasta augustis. Komisjon ei jõudnud üksmeelsele järeldusele, vaid esitas Itaalia haldusasjade ülemkohtule kaks eraldi aruannet.

(19)

Kuna komisjoni riigiabimenetlus alles kestab, ei ole Itaalia haldusasjade ülemkohus Simetile makstava hüvitise suuruse kohta veel lõplikku otsust langetanud.

(20)

Vähemusaruandes rõhutatakse eelkõige järgmisi punkte:

(21)

Eespool nimetatud puuduste tõttu jõutakse vähemusaruandes järeldusele, et puuduvad usaldusväärsed andmed kohtuotsusega nr 1405/2010 ette nähtud hüvitise arvutamiseks ning seega ei saa mingit summat kindlaks määrata.

(22)

Enamusaruandes kasutatakse Simetile makstava hüvitise arvutamiseks alljärgnevat metoodikat.

(23)

Aastatel 1987–1992 ja 2002–2003 liiniveoteenusest saadud tulu ekstrapoleerisid eksperdid otse finantsaruannetest. Ajavahemiku 1993–2001 puhul kasutasid eksperdid Simeti tuludokumente, sest selle perioodi finantsaruannetes ei esitata üksikasjalikke andmeid kõnealusest teenusest saadud tulu kohta (10). Nende arvutuste põhjal saadi ajavahemiku 1987–2003 kogutuluks 57 213 440 eurot.

(24)

Kuna ajavahemiku 1987–1992 kohta puudus kuluarvestus, jaotasid eksperdid piirkondadevahelise liiniveo kulu vastavalt samadest teenustest sel ajavahemikul saadud tulu protsentuaalsele osakaalule. Eksperdid võtsid iga aasta finantsaruandest kulude kogusumma. Seejärel lahutasid eksperdid üksnes tegevuskulu saamiseks kogukulust kõik kulud, mis ei olnud tegevuskulud, st makstud intressid, finantseerimiskulud, varade võõrandamisest saadud kahju, erinevad kahjumid ja kulud, otsesed maksud ja laojäägid. Lõpuks määrati kindlaks piirkondadevahelise liiniveo tegevuskulu, võttes aluseks samadest teenustest saadud tulu protsentuaalse osakaalu.

(25)

Ajavahemikul 1993–2001 esitas Simet iga-aastastes finantsaruannetes andmeid teisiti (11). Seetõttu tuletasid eksperdid nende aastate puhul äriühingu iga-aastastest finantsaruannetest tegevuskulu kogusumma kui järgmiste tootmiskulu artiklite algebralise summa: abi- ja tarbematerjalid, sisseostetud teenused, kolmandatele isikutele kuuluvate varade kasutamine, personalikulu, amortiseerimine ja allahindamine, tooraine ning abi- ja tarbematerjalide jääkide varieerumine ning erinevad halduskulud. Liiniveo tegevuskulu määrati seejärel kindlaks vastavalt samadest teenustest saadud tulu protsentuaalsele osakaalule (nagu ka ajavahemiku 1987–1992 puhul). Aastatel 2000 ja 2001 kasutati küll kuluarvestust, kuid kuna asjaomased dokumendid ei olnud täielikud, otsustati kasutada liiniveo kulu kindlaksmääramiseks sama meetodit nagu eelnevate aastate puhul.

(26)

Aastate 2002 ja 2003 kohta oli olemas kuluarvestus. Seetõttu jagasid eksperdid kulud järgmistesse kategooriatesse: i) kilometraažiga seotud kulu, ii) otseselt liiniveole omistatav kulu ja iii) käibe alusel omistatav kulu.

(27)

Iga eespool nimetatud perioodi jaoks sellisel viisil arvutatud summade liitmisel saadi liiniveo kogukuluks ajavahemikul 1987–2003 59 510 413 eurot.

(28)

Seejärel lahutati see kulu liiniveo tulust, mille tulemusena saadi enamusaruandes ajavahemiku 1987–2003 tegevuskahjumiks 2 296 973 eurot.

(29)

Eksperdid määrasid iga vaatluse all oleva aasta jaoks kindlaks kasutatud kapitali, liites järgmised komponendid:

(30)

Kasutatud kapitali tulususmäära kindlaksmääramiseks tarvitati kapitali kaalutud keskmise hinna (WACC) valemit.

Kus:

Re	=	omakapitali oodatav tulususmäär;
Rd	=	laenu hind; E = äriühingu omakapital;
D	=	äriühingu võlg; ;
E/V	=	omakapitali protsentuaalne osakaal finantseeringutes;
D/V	=	laenu protsentuaalne osakaal finantseeringutes;
Tc	=	äriühingu tulumaksu määr

(31)

Omakapitali oodatava tulususe arvutamiseks kasutati nn finantsvara hindamismudelit, mis kirjeldab riski ja oodatava tulususe suhet:

Kus:

rf	=	riskivaba intressimäär
βa	=	väärtpaberi beeta
	=	oodatav tulusus

(32)

Riskivaba intressimäärana (rf) kasutati valitsuse kümneaastaste võlakirjade intressimäära, mis võeti riiklikust statistikast.

(33)

Eksperdid jõudsid järeldusele, et aastatel, mille jaoks hüvitise suurus tuli määrata, küsisid Itaalia turul pigem aktsiatesse kui riskivabadesse väärtpaberitesse investeerijad keskmiselt 5,8 % suurust riskipreemiat (rm-rf) (12).

(34)

Simeti kapitali kuuluvate aktsiate beeta (13) arvutamiseks võeti bussiteenuse ja transpordisektori (14) võimendamata beeta (15) väärtuseks 0,39. Seejärel korrigeeriti seda väärust vastavalt ettevõtja poolt iga aasta kohta esitatud finantsstruktuurile:

(35)

Äriühingu tulumaks oli Itaalias aastatel 1987–1994 36 %, 1995–2000 37 % ja 2001–2002 36 %.

(36)

Eksperdid leiavad, et kasutatud kapitali tulu määrab Simetile makstava hüvitise suuruse pärast maksude tasumist. Kuna hüvitis on maksustatav, tuleb seda korrigeerida järgmiselt:

(37)

Nende valemite põhjal said eksperdid Simeti kasutatud kapitali tuluks 5 948 150 eurot.

(38)

Seega said eksperdid hüvitise kogusummaks enne viivise rakendamist 8 245 124 eurot (tegevuskahjumiga ja kasutatud kapitali tulususega seotud hüvitis).

(39)

Kuna eespool arvutatud hüvitisi ei makstud välja aastatel, mille eest need maksmisele kuulusid, suurendasid eksperdid neid summasid järgmisel viisil:

(40)

Nii sai eksperdikomisjon hüvitise kogusummaks 22 049 796 eurot.

(41)

Enamusaruandes leitakse, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu määratud hüvitis ei ole seotud määruse (EMÜ) nr 1191/69 otsese kohaldamisega, st hüvitise otsese – ehkki tagasiulatuva – määramisega kõnealuse määruse tähenduses. Vastupidi, aruandes leitakse, et Itaalia haldusasjade ülemkohus nägi kõnealuses määruses sätestatud ühise hüvitamiskorra kriteeriumide kohaldamise ette selleks, et kinnitada Simeti kantud kahju, mis tulenes tema avaliku teenindamise kohustuse ebaseaduslikust laiendamisest aja jooksul.

(42)

Samuti märgitakse enamusaruandes, et juhtudel, kus komisjon leidis, et määrus (EMÜ) nr 1191/69 ei ole avaliku teenindamise hüvitise hindamisel kohaldatav, kiitis ta sellise hüvitise sageli heaks, rakendades analoogia põhjal avaliku teenindamise kohustuse vormis antud riigiabi käsitlevat liidu õigusraamistikku. Komisjoni peamine kriteerium oli see, et hüvitis ei ületaks summat, mis oli vajalik asjaomaste kohustuste täitmise kulude katmiseks. Küsimuses, kas käesoleval juhtumil on olemas liigse hüvitamise oht, leitakse enamusaruandes, et kuna hindamine seisnes selliste kulude tagantjärele väljaarvutamises, mida äriühing oli nõutud liiniveoteenuste osutamiseks minevikus tegelikult kandnud, ei ole aruande arvutuskäikudes sellist ebakindlust, nagu on alati omane prognoosivatele hinnangutele, kui hüvitise suurus määratakse ette kindlaks. Liigse hüvitamise küsimus seega ei tõstatu.

(43)

Enamusaruandes märgitakse ka raamatupidamisarvestuse eristamise puudumist ja seda, et eraldi raamatupidamisarvestust kohaldatakse avaliku teenuse osutamise eest hüvitist saavatele ettevõtjatele selleks, et hoida ära selliste vahendite väärkasutust ettevõtja muudeks tegevusteks. Kuna aga praegusel juhul ei ole Simetile seni mingeid riigi vahendeid avaliku teenuse osutamise hüvitisena üle kantud, ei tohiks kuluarvestuse nõuet pidada põhjuseks, mille tõttu keelduda Itaalia haldusasjade ülemkohtu mõistetud hüvitise maksmisest.

(44)

Enamusaruandes märgitakse ka, et 2002. ja 2003. aastal, mille kohta oli kuluarvestus olemas, oli tegelik tegevuskahjum põhimõtteliselt sama suur nagu eelnevate aastate jaoks kasutatud metoodikaga saadud kahjum; kõnealuse metoodika kohaselt jaotati piirkondadevahelise liiniveo kulud vastavalt samadest teenustest saadud tulu protsentuaalsele osakaalule (tulemused erinesid üksnes 2,6 % võrra). Eksperdid leiavad seetõttu, et kuluarvestuse puudumine eelneval perioodil ei tohiks hüvitise määramisel mingit praktilist tähendust omada.

(45)

Nagu on algatamisotsuses selgitatud, oli komisjonil mitu kahtlust teatatud meetme siseturuga kokkusobivuse suhtes.

(46)

Esiteks kahtles komisjon teatatud meetme käsitlemises meetmena, mis ei ole riigiabi, ning täpsemalt selles, kas on täidetud Euroopa Kohtu Altmarki otsuses (16) sätestatud neli tingimust.

(47)

Teiseks tõstatas komisjon kohaldatava õigusraamistiku küsimuse. Kuna Itaalia haldusasjade ülemkohtu mõistetud hüvitis oli seotud avaliku teenindamise kohustustega, mis pandi väidetavalt Simetile 1987.–2003. aastal, kuid mille eest ei ole veel makstud, siis tekkis küsimus, kas käesoleval juhtumil tuleb kohaldada määrust (EMÜ) nr 1191/69 või määrust (EÜ) nr 1370/2007.

(48)

Komisjon leidis, et määrus (EMÜ) nr 1191/69 oleks käesoleval juhtumil kohaldatav juhul, kui oleks võimalik tõestada, et Itaalia ametiasutused panid tõepoolest Simetile ühepoolselt avaliku teenindamise kohustuse ja et määratud hüvitis vastab kõikidele kõnealuse määruse nõuetele. Nimelt sätestatakse määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõikes 2, et komisjoni eelneva teavitamise kohustust ei kohaldata kõnealuse määruse alusel makstud hüvitisele ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustuse eest. Kui aga tõestatakse, et kumbki nendest tingimustest ei olnud täidetud, tuleb teatatud meetme kokkusobivust hinnata määruse (EÜ) nr 1370/2007 alusel.

(49)

Kolmandaks, isegi kui Itaalia haldusasjade ülemkohtu mõistetud hüvitis tuleneb tõepoolest ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustusest, kahtleb komisjon enda käsutuses oleva teabe põhjal selles, kas hüvitis on kooskõlas määruse (EMÜ) nr 1191/69 nõuetega. Komisjon kahtleb ka selles, kas määruses (EMÜ) nr 1191/69 kehtestatud ja ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustustele kohaldatav ühine hüvitamiskord on kohaldatav 1992. aastast hilisemate aastate puhul, sest alates 1992. aasta juulist ei saanud piirkondadevaheline bussiteenus olla ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustus (17).

(50)

Neljandaks, kui edasine uurimine peaks kinnitama, et vähemalt üks määruse (EMÜ) nr 1191/69 kohaselt teatamisest vabastav tingimus ei ole täidetud ja hindamine tuleb läbi viia määruse (EÜ) nr 1370/2007 alusel, siis komisjon kahtleks, kas viimati nimetatud määruse tingimused on käesoleval juhtumil täidetud.

(51)

Olenemata kohaldatavast õiguslikust alusest, on komisjonil igal juhul kahtlusi, kas Itaalia haldusasjade ülemkohtu määratud toetus välistab liigse hüvitamise võimaluse. Komisjon märkis, et Simetil puudus vähemalt 2000. aastani (18) toimiv raamatupidamisarvestuste eristamine, ja seadis kahtluse alla selle, et liiniveoteenustega seotud kulu on võimalik tagantjärele täpselt kindlaks määrata. Samuti seadis ta kahtluse alla hüvitise arvutamisel kasutatud oodatava omakapitali tulususe sobivuse.

(52)

Itaalia ametiasutused leiavad esitatud dokumentides, et teatatud meede on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, seda eelkõige seetõttu, et see ei vasta kõikidele Euroopa Kohtu Altmarki otsuses sätestatud tingimustele. Samuti leiavad Itaalia ametiasutused, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu määratud hüvitis ei ole kooskõlas ei määrusega (EMÜ) nr 1191/69 ega määrusega (EÜ) nr 1370/2007.

(53)

Itaalia ametiasutused rõhutavad, et vaatlusalusel ajavahemikul ei kehtinud piirkondadevahelise bussiveo valdkonnas ei ühepoolselt ega lepinguga pandud avaliku teenindamise kohustusi. Riigiasutuse ja reisijateveo teenust osutavate eraettevõtjate vahelisi suhteid reguleerivad õiguslikud vahendid olid ühepoolsed kontsessioonid, mille alusel riigiasutus andis eraettevõtjale üle oma seadusliku õiguse osutada üldkasutatavaid transporditeenuseid, mis seadusega nr 1822/39 oli algselt antud riigile.

(54)

Itaalia ametiasutused märgivad ka, et ministeeriumi poolt ettevõtja taotlusel väljastatud kontsessioonitingimustes oli selgelt märgitud, et ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil, välja arvatud ainuõiguse tagatise osas, mis vaatlusalusel ajavahemikul kehtis. Teenuse osutamine ei andnud õigust mingile toetusele ega hüvitisele. Sellised kontsessioonid olid ajutised ja neid uuendati igal aastal ettevõtja taotlusel. Litsentsides tehti vastavalt ettevõtjate konkreetsetele taotlustele aastati arvukalt muudatusi marsruutides, peatustes, väljumiste arvus jne.

(55)

Algatamisotsuses kirjeldatud ja 2001. aastani kehtinud tariifide ülempiiri kohta märkisid Itaalia ametiasutused, et kõnealust ülempiiri kohaldati kogu Itaalias, mitte ainult ühes kindlas geograafilises piirkonnas. Samuti märkisid nad, et määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 lõike 5 kohaselt oli see hinnapoliitika meede, mitte tariifikohustus, mis tuleb määruse järgi kohustuslikult hüvitada.

(56)

Peale selle ei olnud Itaalia ametiasutuste sõnul ühepoolse avaliku teenindamise kohustuse kehtestamine piirkondadevaheliste bussiteenuste osutamiseks määruse (EMÜ) nr 1191/69 kohaselt alates 1992. aasta juulist (19) lubatudki. Kõneluse määruse artikli 1 lõike 5 kohaselt tohib ühepoolselt kohustusi kehtestada ainult linna- ja linnalähiliinide ning piirkondlike liinidega seoses.

(57)

Igal juhul – märgivad Itaalia ametiasutused – ei taotlenud Simet kunagi avaliku teenindamise kohustuse lõpetamist, nagu on ette nähtud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikliga 4, kusjuures ta peab selle taotlemist kõnealuste kohustuste olemasolu väitmise eeltingimuseks. Simeti 1999. aasta taotlus ministeeriumile (20) oli üldine taotlus, milles küsiti hüvitist alates 1987. aastast väljastatud kontsessioonidega väidetavalt kehtestatud avaliku teenindamise kohustuse eest. Itaalia ametiasutused osutavad, et taotluses ei olnud näidatud, missugused avaliku teenindamise kohustused tuleks lõpetada, et tagada piirkondadevahelise liiniveoteenuse piisav kasumlikkus.

(58)

Itaalia ametiasutused jõuavad seega järeldusele, et Simet ei ole tõestanud, et ta on võtnud endale vastutuse avaliku teenindamise kohustuse eest (määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 lõike 2 tähenduses), ning täpsemalt, et ta ei ole tõestanud, missugused konkreetsed toimimis-, veo- ja tariifikohustused tal on olnud. Itaalia sõnul on Simet tõestanud üksnes seda, et ta on osutanud erinevaid universaalseid veoteenuseid riiklike kontsessioonide alusel, mille pädevad ametiasutused on väljastanud ettevõtja taotlusel. Universaalsete veoteenuste usaldamine Simetile iseenesest ei tõesta, et Simet võttis endale avaliku teenindamise kohustusi määruse (EMÜ) nr 1191/69 tähenduses.

(59)

Itaalia ametiasutused märgivad lisaks, et suuremal osal vaatlusalusest ajavahemikust (1987–2001) ei rakendanud Simet asjakohast raamatupidamisarvestuste eristamist, nagu on nõutud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 1 lõikes 5 (21). Seetõttu ei ole võimalik välja arvutada avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevat täiendavat puhaskulu, mis tähendab, et määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklis 10 kehtestatud tingimused ei ole täidetud.

(60)

Lõpuks osutavad Itaalia ametiasutused, et ministeerium ei määranud eelnevalt kindlaks hüvitise suurust, nagu on ette nähtud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikliga 13, sest ta ei pannud Simetile mingeid avaliku teenindamise kohustusi. Praegusel juhtumil on Simetile makstav hüvitis arvutatud üksnes tagantjärele tehtud hindamise põhjal.

(61)

Itaalia ametiasutused leiavad, et määrusel (EÜ) nr 1370/2007 põhinev hindamine tõstatab suurelt osalt samad küsimused nagu hindamine määruse (EMÜ) nr 1191/69 põhjal (sealhulgas selgelt määratletud avaliku teenindamise kohustuste puudumine, eelnevalt kindlaks määratud objektiivsete hüvitise arvutamise parameetrite puudumine, raamatupidamisarvestuste eristamise puudumine jne). Määruse (EÜ) nr 1370/2007 lisas sätestatud „mõistliku kasumi” mõiste kohta leiavad Itaalia ametiasutused, et Simeti algses aruandes pakutud tulususmäär on liiga suur, arvestades seda, et hüvitis määratakse kindlaks tagantjärele, välistades ootamatu kulu ja kahjumi riski.

(62)

Itaalia ametiasutused toetavad täielikult vähemusaruande järeldusi, mille kohaselt ei ole võimalik hüvitise suurust arvutada. Ühtlasi leiavad nad, et enamusaruandes on sisulisi ja metodoloogilisi vigu. Näiteks kahtlevad Itaalia ametiasutused, kas hüpoteesidel põhinev meetod, mida kasutati kõnealuses aruandes väidetavatest avaliku teenindamise kohustustest tuleneva puhta tegevuskulu hindamiseks, on sobiv. Samuti seavad nad kahtluse alla selle, et aruandes:

(63)

Ainsa kolmanda isikuna esitas vastuseks algatamisotsusele märkusi Simet, teatatud meetme võimalik kasusaaja. Simet ei nõustu esitatud väidetes komisjoni esialgsete seisukohtadega algatamisotsuses.

(64)

Tõestuseks oma väitele, et talle oli pandud kohustusi, esitas Simet talle väljastatud kontsessioonid kohtumenetlustes käsitletud marsruutide kohta. Simeti väidete kohaselt hõlmasid kõnealustes kontsessioonides sätestatud nõuded muu hulgas tariife, marsruutide stabiilsust, peatusi, sõidusagedust ja sõiduplaani, nagu ka reisijate pagasi vedamise tingimusi, tavakirjade tasuta vedamist postiteenistuse jaoks ja posti vedamist tasu eest, mis on sätestatud sellist vedu reguleerivates dokumentides. Kõnealustes kontsessioonides nõuti ka, et ettevõtja teataks kõikidest katketustest, õnnetustest ja muutustest osutatavate teenuste korralduses, ning kohustati ettevõtjat väljastama reisijate, pagasi ja põllumajanduslike pakkide veoks pileteid ja säilitama sellekohaseid andmeid viis aastat. Samuti pidi Simet saama ministeeriumi kohalikust mootorsõidukite büroost eelneva loa kontsessiooni alusel osutatavate teenuste ja ka muude teenuste jaoks kasutatud busside liigi ja omaduste kohta.

(65)

Simet esitas ka dokumendid, mis tema sõnul olid ministeeriumi täielikult või osaliselt eitavad vastused taotlustele teha muudatusi tema osutatavate teenuste korralduses. Vaatlusaluse perioodi kohta esitas Simet (osaliselt) eitavad vastused (22):

(66)

Simeti väitel tõestavad need eitavad vastused, et Itaalia ametiasutused kehtestasid avaliku teenindamise kohustused ühepoolselt. Samuti väidab Simet, et ametiasutused ei lubanud „optimeerida” veoteenuseid nende laiendamise ja mitmekesistamise teel. Ettevõtja teenindatud ühendused tegelikult „külmutati” ja sõltusid ministeeriumi otsustest, ehkki formaalselt nimetati neid „majandustegevuseks”.

(67)

Simet ei nõustu algatamisotsuse põhjenduse 16 väitega, et iga-aastastes kontsessioonitingimustes sisalduvad tariifid esitas ettevõtja. Kaugliinide tariifid pidid algselt olema sarnased raudteeveo teise klassi tariifidega. Seda kinnitab ministeeriumi 19. detsembri 1988. aasta märgukiri (D.C. III Div 32 nr 3846), milles märgitakse, et „võttes arvesse, et paljud riigi pädevusse kuuluvate bussiliinide kontsessionäärid on taotlenud tariifide tõstmist; võttes arvesse, et viimasel ajal ei ole tariifide kohta väljastatud üldisi eeskirju; kuni ei ole kehtestatud uusi eeskirju […] võivad [maakondlikud bürood] otse lubada kontsessionääridel tõsta nende osutatavate teenuste tariife kuni riigiraudtee Ferrovie dello Stato (FS) teise klassi raudteetariifide tasemeni, millele võib lisanduda kiirliini lisatasu, kui bussiliin läbib kiirteed [nagu antud juhtumil]; … tariife ei tohi loomulikult tõsta nendel bussiliinidel, kus juba kehtib eespool nimetatud tariif”. Simeti sõnul tõestavad need meetmed, et tal ei olnud lubatud kehtestada kõrgemaid tariife kui Ferrovie dello Stato teise klassi tariifid (st selle madalaimad tariifid). Seega ei lastud ettevõtjal saada oma tegevusest suuremat tulu seetõttu, et riik soovis põhimõtteliselt täita avalikke vajadusi ja eesmärke.

(68)

Ministeeriumi 3. juuli 1992. aasta ringkirjas nr A/7302 sätestati, et selleks aastaks võib riigi pädevuses olevate bussiliinide tariife tõsta 6,1 %. Simeti sõnul kinnitab kõnealune ringkiri, millega ministeerium lubab tariife tõsta üksnes vastavalt ISTATi näitajale, et ettevõtjal ei olnud võimalik kehtestada iseseisvalt selliseid tariife, nagu ta asjakohaseks pidas. Simet märgib ka, et ministeeriumi 5. aprilli 2002. aasta ringkirja nr 3/02 punktist 2 ilmneb, et tariifide liiridest eurodesse konverteerimise korda kehtestades kinnitatakse, et kõnealused tariifid on „reguleeritud” tariifid ja hinnad.

(69)

Lõpuks märgitakse ministeeriumi väljastatud kontsessioonides, et tariif on „kehtestatud” (stabilita), st valitsusasutuse otsusega kindlaks määratud. Kuna tegemist ei ole lihtsalt loa, vaid kontsessiooniga, on sellekohastes tingimustes selgelt märgitud, et kontsessiooni „reguleerivad kehtestatud klauslid ning võimalikud edaspidi kehtestatavad klauslid” ning et „valitsusasutusel on õigus kontsessioon igal ajal tühistada, ilma et teenuseosutaja saaks mingeid nõudmisi esitada”. Kõikide kontsessioonitingimuste punktis 6 märgitakse sõnaselgelt, et kohaldada tuleb sõiduplaane ja tariife, mille on heaks kiitnud ministeeriumi kohalik mootorsõidukite büroo. Simet väidab, et kuna kindlaksmääratud tariifid ei võimalda osutada kasutajatele paindlikke teenuseid, ei saanud ta reageerida turunõudlusele ega iseenda vajadustele nii, nagu ta õigeks pidas.

(70)

Simet väidab, et kuna ta oli kohustatud kohaldama talle ette antud tariife, ei saanud ta ellu viia sellist hinnapoliitikat, nagu üks ettevõtja nüüdisaegsel, vabal ja konkurentsile avatud turul tavaliselt ellu viiks. Ühelt poolt – rõhutab Simet – oli ministeeriumi kehtestatud tariifide tase (mis pidi olema võrdne Ferrovie dello Stato teise klassi tariifiga) nii madal, et ettevõtja ei saanud katta liiniveo kulusid. Teiselt poolt võimaldasid need meetmed riigil toetada põhjendamatult oma raudtee-ettevõtjat, Ferrovie dello Statot, sest piirkondadevahelise liiniveo kontsessionäärid, nagu Simet, ei saanud kehtestada madalamaid tariife kui kõnealuse ettevõtja teise klassi pileti hind koos kiirliini lisatasuga. Ferrovie dello Statole anti eelis ka sellega, et Simetile ja teistele sarnaseid teenuseid osutavatele ettevõtjatele ei makstud toetusi.

(71)

Eespool kirjeldatut arvestades leiab Simet, et ministeeriumi väljastatud kontsessioonid ja hilisemad marsruutide muutmise taotlusi tagasilükkavad otsused tõestavad, et kõnealused kontsessioonid vastavad avaliku teenindamise lepingu kriteeriumidele määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 14 tähenduses, kuna nendega kehtestatakse kohustusi, mis on seotud marsruutidega, peatustega, tariifidega, tavakirjade tasuta vedamisega postiteenistuse jaoks ja posti vedamisega tasu eest, mis on ette nähtud sellist vedu reguleerivates sätetes.

(72)

Simet väidab, et kui määrus (EMÜ) nr 1191/69 ei annaks piirkondadevaheliste teenuste kontsessionääridele mingit õigust hüvitisele, nagu väidab ministeerium, tähendaks see, et teenus oli liberaliseeritud ja valitsusasutus ei oleks tohtinud seega ettevõtjale mingeid kohustusi kehtestada, eriti tariifide suhtes. Seetõttu leiab Simet, et ministeerium rikkus seadust ja et riiklike õigusaktide kohaselt (Itaalia haldusasjade ülemkohtu kohaldatud seadusandliku dekreedi nr 80/1998 artikkel 35) tuleb kahju hüvitada.

(73)

Simeti jaoks ei ole tegu seda tüüpi juhtumiga, mida reguleerib määrus (EMÜ) nr 1191/69, vaid vaidlusega kahju hüvitamise üle. Simet märgib, et kohtuotsuses nr 1405/2010 tunnistati Simeti õigust kahju hüvitamisele vastavalt seadusandliku dekreedi nr 80/1998 artiklile 35, et korvata kahju, mille põhjustasid ministeeriumi ebaseaduslikud otsused keelduda Simetile pandud avaliku teenindamise kohustuste tühistamisest. Kõnealused otsused rikkusid Itaalia põhiseaduse artiklis 41 sätestatud ettevõtlusvabadust, kuna need põhjustasid ettevõtjale tema majandustegevuses varalist kahju; seetõttu tuleb neid pidada ebaseaduslikeks ning ettevõtjal on seega õigus kantud kahju hüvitamisele. Itaalia haldusasjade ülemkohus tunnistas, et ministeerium oli tekitanud Simetile põhjendamatut kahju, kohustades teda täitma avaliku teenindamise kohustust ja rikkudes tema õigust osutada vabalt ja sõltumatult transporditeenust.

(74)

Kui aga leitakse, et määrus (EMÜ) nr 1191/69 ja selle muudatused lubasid siiski valitsusasutusel kehtestada avaliku teenindamise kohustusi, et rahuldada piirkonna vajadusi, siis oleks ministeerium pidanud Simeti arvates nägema nende kohustuste hüvitamiseks ette vastutasu. Simeti sõnade kohaselt lubab määrus (EMÜ) nr 1191/69 kehtestada avaliku teenindamise kohustusi, mis „vastavad piirkonna transpordivajadustele” (artikkel 1 lõige 2), mitte „transpordivajadustele piirkonnas”.

(75)

Itaalia ametiasutused kordasid kommentaarides kolmanda isiku märkuste kohta oma seisukohta, et mingeid avaliku teenindamise kohustusi määruse (EMÜ) nr 1191/69 või määruse (EÜ) nr 1370/2007 tähenduses ei olnud ja mingit hüvitist ei tule seega maksta.

(76)

Oma seisukoha põhjenduseks selgitasid Itaalia ametiasutused veel süsteemi, mis reguleeris reisijatevedu liinibussiga vastavalt seadusele nr 1822/39 (23) (vaatlusalusel perioodil kohaldatud seadus). Kõnealuse seaduse kohaselt oli riigi pädevuses olevaid liiniteenuseid (mida nimetati ka „tavabussiliinideks”) reguleeriv raamistik järgmine:

(77)

Seega kui ettevõtja esitas taotluse olemasoleva teenuse muutmiseks või uue teenuse jaoks kontsessiooni saamiseks, pidi ministeerium langetama otsuse kooskõlas kõnealuse õigusraamistikuga.

(78)

Seoses ministeeriumi täielikult või osaliselt eitavate vastustega Simeti taotlustele teha osutatavate teenuste korralduses muudatusi märkisid Itaalia ametiasutused, et need olid seotud üksnes seaduses nr 1822/39 sätestatud korraga. Ministeerium ei saanud anda uusi kontsessioone uute teenuste osutamiseks ega laiendada olemasolevate kontsessioonide ulatust (lubades uusi peatusi) juhtudel, kus see oleks avaldanud mõju teiste liinide käitajate huvidele, nagu on sätestatud kõnealuses seaduses. Samal ajal andis ministeerium loa muudatusteks, mis ei olnud vastuolus seaduses nr 1822/39 kehtestatud põhimõtetega (25).

(79)

Itaalia ametiasutused küll tunnistavad, et Simetile ei antud korduvalt luba uute teenuste osutamiseks või täiendavate peatuste lisamiseks olemasolevatele teenustele, kuid leiavad, et Simeti väited ja tema lisatud dokumendid ei tõesta, et oleks esitatud ja seejärel tagasi lükatud ametlikke taotlusi muuta osutatavate teenuste tingimusi, mis on kehtestatud olemasolevates kontsessioonitingimustes. Igal juhul ei lükanud ministeerium kunagi tagasi Simeti taotlusi peatuste kaotamiseks hõredalt asustatud piirkondades ega sõiduplaani muutmiseks.

(80)

Seoses kontsessioonitingimuste klauslitega postisaadetiste veo kohta väidavad Itaalia ametiasutused, et Simet ei esitanud mingeid dokumentaalseid tõendeid tegelikult osutatud teenuste ja nende puhaskulu kohta. Itaalia ametiasutused märkisid ka, et Simet ei esitanud mingeid dokumente, mis oleksid tõestanud, et ministeerium lükkas tagasi tema taotlused tariife muuta. Samuti ei ole Simet küsinud kunagi luba tariifide vähendamiseks.

(81)

Seoses transpordiministeeriumi 19. detsembri 1988. aasta märgukirjaga (D.C. III Div 32 nr 3846) ja sellele järgnenud ministeeriumi 10. jaanuari 1989. aasta ringkirjaga nr A/66 (mille saatis ministeeriumi kohalik mootorsõidukite büroo Catanzaros) märgivad Itaalia ametiasutused, et nendes dokumentides lubati liiniteenuste osutajatel viia oma tariifid vastavusse Ferrovie dello Stato omadega ja neid tuleb käsitada seega laiema riikliku transpordipoliitika ja hinnapoliitika osana. Sama tuleb tunnistada Catanzaro büroo 3. juuli 1992. aasta kirja nr 7302 kohta (millele Simet samuti viitab), millega lubati bussiteenuste osutajatel tõsta tariife kuni 6,1 % (inflatsiooni võrra), nagu on ette nähtud ringkirjaga nr 801/92 (26). Kõnealuses kirjas märgitakse samuti, et ettevõtjad võivad osutada teenust ka teistsuguse tariifisüsteemi alusel, tingimusel, et nad esitavad selleks eraldi taotluse. Itaalia ametisutused märgivad, et Simet ei ole sellist taotlust kunagi esitanud. Igal juhul ei ole ei ministeeriumi 1988. aasta märgukiri ega ministeeriumi 1992. aasta kiri eitav vastus Simeti taotlusele tariifidega seotud avaliku teenindamise kohustuse lõpetamiseks.

(82)

Itaalia ametiasutused ei nõustu ka Simeti väitega, nagu tõestaks 5. aprilli 2002. aasta ringkirja nr 3/02 punkt 2, et liiniveo tariifid määras kindlaks ministeerium. Kõnealuses ringkirjas anti üksnes juhiseid tariifide konverteerimiseks liiridest eurodesse. See, et kaugliiniveo tariifidele oli viidatud kui „reguleeritutele”, ei tähenda mitte seda, et neid ei kehtestanud teenuseosutajad, vaid seda, et need määrati reisijate huvides läbipaistvuse ja teavituse tagamiseks eelnevalt kindlaks ja kiideti seejärel ministeeriumi pädevate talituste poolt heaks. Kuna tegemist on üldkasutatavate regulaarsete teenustega, peavad osutatud teenuste üksikasjad, nagu marsruudid, peatused, sõiduplaanid ja tariifid, olema erinevalt juhuvedudest ette teada. Itaalia ametiasutuste sõnul kehtib liinivedude puhul sama põhimõte ka liidu tasandil; liiniveod on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1073/2009, (27) mille kohaselt tariif on liiniveo loa lahutamatu osa (nimetatud määruse artikli 6 lõige 2). Eelneva kindlaksmääramise kohustust arvestades vaidlustavad Itaalia ametiasutused ka kontsessioonitingimuste punkti 6 (28) Simeti-poolse tõlgenduse, kuna nii ettevõtja esitatud taotluses kui ka ministeeriumi väljastatud kontsessioonis olid liinivedude sõiduplaanid ja nende tariifid eelnevalt kindlaks määratud.

(83)

Nõutud hüvitise suurusega seoses taotles Simet üksnes „hüvitist … maksmisele kuuluvate summade ulatuses”. Itaalia ametiasutuste sõnul on Simeti poolt aja jooksul esitatud arvutused kulude kohta üldised, kuna need hõlmavad tema majandustegevust tervikuna, ja objektiivselt ebaõiged, sest need ei põhine usaldusväärsetel andmetel, sest suuremal osal vaatlusalusest ajavahemikust ei kasutatud raamatupidamisarvestuste eristamist.

(84)

Itaalia ametiasutused peavad täiesti ebaoluliseks, kas antud juhul on tegemist avaliku teenindamise hüvitise määramisega (st määruse (EMÜ) nr 1191/69 otsese kohaldamisega) või kahju hüvitamisega. Isegi kui oletada, et Itaalia haldusasjade ülemkohus tõepoolest tahtis tunnistada Simeti õigust kahju hüvitamisele, mis Itaalia ametiasutuste sõnul ei ole kohtuotsust nr 1405/2010 (29) lugedes ei ilmne ega kindel järeldus, sai kantud kahju tekkida ainult avaliku teenindamise kohustuse täitmisest. Itaalia ametiasutused kordavad, et Simetile ei ole selliseid kohustusi pandud.

(85)

Lõpuks ei nõustu Itaalia ametiasutused sellega, et nõutav on kahju hüvitamine vastavalt Itaalia põhiseaduse artiklile 41. Piirkondadevahelist regulaarset reisijatevedu ei saa pidada Itaalia põhiseaduse artikli 41 otsese kohaldamise kaudu täielikult liberaliseerituks, sest sellele kehtis kõigepealt kontsessioonide süsteem (mis on reguleeritud seadusega nr 1822/39 ja presidendi seadlusega nr 369/94) ning seejärel lubade süsteem (mis on reguleeritud seadusandliku dekreediga nr 285/05).

(86)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

(87)

Artikli 107 lõike 1 tähenduses on meede riigiabi, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

(88)

Komisjon hindab, kas käesoleval juhtumil on kõik need tingimused täidetud.

(89)

Komisjon märgib, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsustes antakse ministeeriumile korraldus maksta Simetile hüvitist piirkondadevahelise bussiveoteenuse osutamise eest ajavahemikul 1987–2003 riigi pädevuses olevatel ühendustel. Ressursid, millest kõnealust hüvitist makstaks, on ministeeriumi käsutuses olevad vahendid ning seega riigi ressursid. Otsus kõnealust hüvitist maksta, mille tegi kohus, on omistatav riigile.

(90)

Komisjon märgib esmalt, et Simet tegeleb majandustegevusega, täpsemalt reisijate veoga tasu eest. Seetõttu tuleb Simetit pidada ettevõtjaks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(91)

Abi andmist tuleb pidada ka valikuliseks, sest selle saaks ainult Simet.

(92)

Majandusliku eelise andmise küsimuses tuleneb Altmarki otsusest, et riigi poolt või riigi ressurssidest ettevõtjale makstud hüvitis vastutasuks neile pandud avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ei anna asjaomasele ettevõtjale eelist ega ole seega riigiabi artikli 107 lõike 1 tähenduses tingimusel, et täidetud on järgmised neli nõuet (30):

(93)

Teises tingimuses nõutakse, et parameetrid, mille alusel hüvitis arvutatakse, peavad olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud, vältimaks seda, et hüvitis annab abi saavale ettevõtjale majandusliku eelise võrreldes konkureerivate ettevõtjatega. Hüvitamise parameetrite eelneva kindlaksmääramise nõue ei tähenda, et hüvitis tuleb arvutada kindla valemi alusel. Oluline on see, et algusest peale oleks selge, mil viisil hüvitis kindlaks määratakse.

(94)

Käesoleval juhtumil ei ole Simet esitanud mingeid tõendeid, mis näitaksid, et kõnealusel perioodil osutatud uuritavate teenuste hüvitamise parameetrid oleksid olnud eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud. Kontsessioonitingimustes, millele Simet toetub, et tõestada avaliku teenindamise kohustuse olemasolu, märgitakse hoopis, et teenuste osutamine ei anna ettevõtjale õigust mingile toetusele ega hüvitisele ja ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil. Sel põhjusel sätestatigi Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsuses nr 1405/2010, et hüvitis tuleb arvutada ettevõtja raamatupidamisest pärinevate usaldusväärsete andmete alusel. Eelnevalt kindlaks määratud hüvitamisparameetrite puudumise korral põhineb igasugune selline arvutus – nagu algse aruande ja enamusaruande arvutuskäigud – paratamatult üksnes asjaomaste piirkondadevahelise liiniveo teenuste puhaskulu hindamisel tagantjärele. Altmarki otsuse teine tingimus ei ole seega käesoleval juhul täidetud.

(95)

Kuna Altmarki otsuse kohaselt peavad kõik neli tingimust olema samaaegselt täidetud, et välistada majandusliku eelise olemasolu juhtumi korral, kus ettevõtjale makstakse hüvitist talle pandud avaliku teenindamise kohustuste eest, ei ole komisjonil seega põhjust hinnata, kas ülejäänud kolm nõuet on antud juhul täidetud. Seega annab Simetile hüvitise maksmine ajavahemikul 1987–2003 osutatud piirkondadevahelise bussiveo teenuse eest kõnealusele ettevõtjale valikulise majandusliku eelise.

(96)

Nende kahe kriteeriumi puhul on vajalik kontrollida, kas teatatud meede võib moonutada konkurentsi sel määral, et see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(97)

Nagu on osutatud Altmarki otsuses, (31) on mitu liikmesriiki alates 1995. aastast avanud teatud veoteenuste turud teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate konkurentsile, tänu millele osutavad juba paljud ettevõtjad linna- ja linnalähi- või piirkondliku transpordi teenuseid nende päritoluriigist erinevas liikmesriigis. Eriti ilmne on see suundumus piirkondadevahelise regulaarse bussiveo teenuste puhul, mida osutab ka Simet. Seega võib igasugust Simetile makstavat hüvitist pidada potentsiaalselt piirkondadevahelise bussiveo teenuste osutamise valdkonnas konkurentsi kahjustavaks ja potentsiaalselt liikmesriikidevahelist kaubandust sel määral mõjutavaks, et see mõjub negatiivselt teiste liikmesriikide transpordiettevõtjate võimalusele osutada oma teenuseid Itaalias ning tugevdab Simeti positsiooni turul.

(98)

Komisjon märgib ka, et Simet tegutseb teistel turgudel, näiteks rahvusvaheliste reisiteenuste, turismiteenuste ja bussiüürimise turul, ning konkureerib seega teiste liidu ettevõtjatega, kes nendel turgudel tegutsevad. Igasugune Simetile makstav hüvitis kahjustaks paratamatult konkurentsi ja mõjutaks ka liikmesriikidevahelist kaubandust kõnealustel turgudel.

(99)

Komisjon leiab seega, et teatatud meede võib kahjustada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(100)

Eespool kirjeldatut arvestades leiab komisjon, et teatatud meede on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(101)

Itaalia haldusasjade ülemkohtu põhjenduse kohaselt sai Simet õiguse hüvitisele uuritavate transporditeenuste osutamise eest sel ajal, kui ta neid teenuseid osutas. See põhjendus eeldab, et hüvitismaksetele ei tulnud kohaldada kohustusliku teavitamise korda, nagu on sätestatud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõikes 2; vastasel juhul oleks hüvitisest teatamata jätmine muutnud selle ebaseaduslikuks, sest see oleks olnud vastuolus ELi toimimise lepingu sätetega riigiabi kohta.

(102)

Nimelt ei kohaldata määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõike 2 kohaselt kõnealuse määruse alusel makstava hüvitise suhtes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud eelinformeerimise korda ning sellest ei pea seega eelnevalt teatama. Combusi kohtuasjas tehtud otsusest ilmneb, et „avaliku teenindamise hüvitist” selle sätte tähenduses tuleb tõlgendada väga kitsalt (32). Artikli 17 lõikega 2 ette nähtud teatamiskohustuse mittekohaldamine hõlmab ainult kõnealuse määruse artikli 2 kohaste ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustuste eest makstavaid hüvitisi, mis arvutatakse kõnealuse määruse artiklites 10–13 kirjeldatud meetodil (ühine hüvitamiskord), mitte aga kõnealuse määruse artiklis 14 defineeritud avaliku teenindamise lepinguid. Määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklis 14 defineeritud avaliku teenindamise lepingu alusel makstavast hüvitisest, mis on riigiabi, tuleb komisjonile enne selle maksmist teatada. Teatamata jätmise korral käsitletakse sellist hüvitist ebaseaduslikult antud abina.

(103)

See, kas Itaalia ametiasutused ei pidanud käesoleval juhtumil tõepoolest vastavalt artikli 17 lõikele 2 meetmest eelnevalt teatama, sõltub seega esiteks sellest, kas Itaalia ametiasutused panid Simetile ühepoolselt avaliku teenindamise kohustuse, ja teiseks sellest, kas selle kohustuse eest määratud hüvitis on kooskõlas määrusega (EMÜ) nr 1191/69. Komisjon uurib mõlemat küsimust järgemööda.

(104)

Simeti väitel (33) järeldub talle ühepoolselt pandud avaliku teenindamise kohustuse olemasolu teenuste osutamise tingimustest, mis olid sätestatud iga piirkondadevahelise liinimarsruudi jaoks väljastatud kontsessioonitingimustes, tariifide kehtestamisest ministeeriumi poolt ja ministeeriumi eitavatest vastustest olemasolevate teenuste muutmise või uute teenuste kontsessioonide väljastamise taotlustele.

(105)

Komisjon leiab talle esitatud teabe põhjal aga, et Simet ei ole veenvalt tõestanud, et Itaalia ametiasutused panid talle ühepoolselt avaliku teenindamise kohustuse.

(106)

Esiteks ei ole avaliku teenindamise kohustuse ühepoolse kehtestamisega kooskõlas Simeti initsiatiiv kontsessioonitingimuste uuendamise taotlemisel vaatlusaluse ajavahemiku kõigil 16 aastal. Kõnealuste tingimuste eesmärk oli anda Simetile asjaomaste teenuste osutamise ainuõigus vaatlusalusel ajavahemikul. Hoolimata sellest, et kõikides kontsessioonitingimustes oli sätestatud, et teenuse osutamist ei hüvitata ja et ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil, taotles Simet korduvalt kõnealuste õiguste pikendamist.

(107)

Teiseks ei tähenda see, et kõnealustes tingimustes olid sätestatud tariifid, marsruudid, sõidusagedus ja sõiduplaan, tingimata seda, et Simetile pandi kontsessioonidega ühepoolselt avaliku teenindamise kohustus. Pigem oli vaja – kuna tegu oli regulaarsete liiniteenustega –, et kontsessioonitingimustes, mis andsid Simetile nende teenuste osutamise ainuõiguse, oleksid eelnevalt sätestatud osutatavate teenuste tingimused. Ei ole esitatud mingeid tõendeid, et kõnealuste tingimuste muutmiseks oleks tehtud ametlikke taotlusi, mille ministeerium oleks tagasi lükanud. Samuti ei ole Simet esitanud tõendeid selle kohta, et kõnealused tingimused olid kehtestatud Simetile ühepoolselt Itaalia ametiasutuste poolt, mitte pakutud välja ettevõtja enda poolt vastutasuks teenuste osutamise ainuõiguse eest ja seejärel ministeeriumi poolt heaks kiidetud.

(108)

Kolmandaks ei ole Simet väidetava postisaadetiste vedamise kohustuse kohta esitanud mingeid tõendeid tegelikult osutatud teenuste ja nende puhaskulude kohta ega ka mitte selle kohta, et ta oleks kunagi vaidlustanud postisaadetiste vedu käsitlevad kontsessioonitingimuste klauslid. See võib tähendada kas seda, et nende teenuste osutamine ei olnud vastuolus ettevõtja majandushuvidega, või seda, et ettevõtja pidas nende osutamist õiglaseks tasuks piirkondadevaheliste transporditeenuste osutamise ainuõiguse eest.

(109)

Neljandaks tunnistavad Itaalia ametiasutused seoses tariifidega, mida Simet võis osutatud teenuste eest reisijatelt küsida, et 2001. aastani kehtis küll tõepoolest riiklik kord, mis nägi ette bussiveoteenuste hinnasüsteemi üldised põhimõtted osana laiemast riiklikust transpordi- ja hinnapoliitikast, (34) kuid ettevõtjad võisid esitada eraldi taotluse teistsuguse tariifi kehtestamiseks. Seda mainitakse sõnaselgelt ministeeriumi kirjas, millele Simet viitab (35). Komisjon märgib, et Simet ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et ta on Itaalia ametiasutustele selliseid taotlusi esitanud ja et ministeerium on ajavahemikul 1987–2003 tariifi muutmise taotlusi tagasi lükanud.

(110)

See, et ministeeriumi kohalik mootorsõidukite büroo kaugliiniveo tariifid „heaks kiitis”, (36) ning viide „reguleeritud” tariifidele 5. aprilli 2002. aasta ringkirjas nr 3/02 (37) ei tähenda vastupidiselt Simeti väitele seda, et neid tariife ei kehtestanud algselt teenuseosutajad. Pigem tähendavad need sõnad lihtsalt seda, et tariifid määrati reisijate huvides läbipaistvuse ja teavituse tagamiseks eelnevalt kindlaks ning ministeeriumi pädevad talitused kiitsid need seejärel heaks.

(111)

Igal juhul ei kujuta need meetmed endast määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 lõike 5 mõistes tariifikohustust, millele oleks kehtinud ühine hüvitamiskord. Tariifikohustuse all mõistetakse üksnes „vedajale pandud mis tahes kohustust kehtestada eelkõige teatavate reisijate ja kaupade kategooriate või teatavate marsruutide suhtes veohinnad, mis avaliku võimu kandja on kindlaks määranud või heaks kiitnud, kuid mis on vastuolus ettevõtja kaubandushuvidega ning mis tulenevad eriliste tariifisätete kehtestamisest või keeldumisest neid muuta”. Tariifikohustuste määratlust „ei kohaldata kohustuste suhtes, mis tulenevad kogu majanduses kohaldatava hinnapoliitika üldmeetmetest või veohindade ja -tingimustega üldiselt seotud meetmetest, mille eesmärk on transpordituru või selle osa korraldamine”.

(112)

Seoses Simeti esitatud ministeeriumi eitavate vastustega märgib komisjon, et tegemist oli laiendamistaotlustega, mis ei olnud seotud olemasolevate teenuste korralduse muutmisega. Teenuste laiendamine ei olnud alati võimalik selle tõttu, kuidas regulaarsete reisijateveo teenuste osutamine on seadusega nr 1822/39 reguleeritud. Kontsessioone uute teenuste osutamiseks või olemasolevate teenuste laiendamiseks võis anda üksnes tingimusel, et need ei avalda mõju teiste liiniveoteenuste osutajate õigustele. Uute teenuste avamise või olemasolevate teenuste laiendamise taotluste tagasilükkamine tulenes seega erinevate ettevõtjate huvide tasakaalustamisest, mitte avaliku teenindamise kohustuste kehtestamisest, nagu väidab Simet.

(113)

Seega ei ole Simet tõestanud, et Itaalia ametiasutused panid talle ühepoolselt avaliku teenindamise kohustuse.

(114)

Isegi kui avaliku teenindamise kohustuste ühepoolne kehtestamine mingil kujul oleks tõestatud, peaks nende eest makstav hüvitis olema igal juhul kooskõlas määruse (EMÜ) nr 1191/69 ühise hüvitamiskorraga (IV jagu), et see oleks kõnealuse määruse artikli 17 lõike 2 kohaselt vabastatud eelnevast teatamiskohustusest. Komisjon ei leia, et see tingimus oleks täidetud.

(115)

Esiteks märgib komisjon, et määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklis 10 on muu hulgas sätestatud, et toimimis- või veokohustuse puhul peab hüvitise suurus võrduma ettevõtja finantskohustuse vähenemise ja tulude vähenemise vahega, kui kõnealune kohustus või selle asjakohane osa lõpetataks kavandatava ajavahemiku jooksul. Samuti märgib komisjon, et Euroopa Kohtu Antropi otsuse kohaselt ei ole kõnealuses sättes kehtestatud nõue täidetud, kui „ei ole … võimalik [ettevõtja raamatupidamise] usaldusväärsete andmete põhjal kindlaks teha [tema] neid kulusid, mis on tekkinud tegevusest kontsessiooni esemeks olevas piirkonnas, ja sellele vastavat tulu, ning seega ei ole võimalik välja arvutada [selle ettevõtja] avaliku teenindamise kohustuse täitmisega seotud täiendavaid kulusid” (38).

(116)

Lisaks nähakse määrusega (EMÜ) nr 1191/69 (artikli 1 lõike 5 punkt a) alates 1. juulist 1992 ette, et veoettevõtjad, kes on peale avaliku teenindamise kohustuse alusel teenuste osutamise seotud ka muu tegevusega, peavad osutama avalikke teenuseid eraldi üksusena, kusjuures i) iga kõnealuse tegevuse kohta peab olema eraldi raamatupidamisarvestus ning iga tegevusega seotud varaosa tuleb kasutada kehtivate raamatupidamiseeskirjade kohaselt ja ii) kulutused tasakaalustatakse põhitegevustuludega ning maksetega ametivõimudelt, ilma et neid oleks võimalik ettevõtte teisest tegevussektorist või teise tegevussektorisse üle kanda.

(117)

Käesoleval juhtumil ei kasutanud Simet kuni 2002. aastani osutatud erinevate teenuste puhul nõuetekohast raamatupidamisarvestuste eristamist. Peale selle võib kahelda 2002. ja 2003. aasta kohta käiva kuluarvestuse õigsuses seoses raamatupidamisarvestuste eristamisega, sest puuduvad tõendid, et äriühingu juhtorganid oleksid kasutanud seda arvestust oma tegevuse kontrollimiseks. Artiklit 10 ei ole seega järgitud.

(118)

Teiseks ei ole Simet tõestanud, et „[m]ajandusliku halvemuse kindlaksmääramisel [võeti] arvesse kohustuse mõju ettevõtja kogu tegevusele” (määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 5 lõige 1), ega ole täidetud hüvitise suuruse ette kindlaks määramise nõue (kõnealuse määruse artikkel 13), nagu on selgitatud jaotises 7.1.2.

(119)

Viimaks hõlmab teatatud meetme hüvitamisperiood aastaid 1987–2003, kuid ühine hüvitamiskord kehtis piirkondadevahelistele bussiteenustele üksnes 1992. aasta juulini ning piirati nõukogu määrusega (EMÜ) nr 1893/91 (39)„ainult linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega”. Määruses (EMÜ) nr 1191/69 antud „piirkondlike liinide” määratlust („veoteenused, mis vastavad piirkonna transpordivajadusele”) ei saa laiendada kõikidele veoteenustele, mis vastavad mingi piirkonna elanike vajadustele, ja seeläbi ka piirkondadevahelistele marsruutidele. Nii lai tõlgendus oleks muutnud määruse üsna ebatõhusaks, sest liikmesriigid võisid niigi jätta selle reguleerimisalast välja ettevõtjad, kelle tegevus piirdub ainult „linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega” (40).

(120)

Komisjon leiab seetõttu, et teatatud hüvitis ei ole kooskõlas määruses (EMÜ) nr 1191/69 sätestatud ühise hüvitamiskorraga.

(121)

Eespool kirjeldatut arvestades järeldab komisjon, et hüvitis, mida Itaalia haldusasjade ülemkohtu hinnangul tuleb Simetile maksta piirkondadevahelise bussiveo teenuste osutamise eest ajavahemikul 1987–2003, ei olnud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõike 2 kohaselt eelneva teatamise kohustusest vabastatud.

(122)

Kuna ei ole tõestatud, et hüvitisele ei pidanud tulenevalt määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõikest 2 kohaldama eelneva teatamise kohustust, tuleb uurida hüvitise kokkusobivust siseturuga, kuna see on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 mõistes riigiabi, nagu on selgitatud eespool jaotises 7.1.

(123)

Komisjon leiab, et teatatud meetme kokkusobivust tuleb uurida määruse (EÜ) nr 1370/2007 alusel, mis jõustus 3. detsembril 2009 ja millega tunnistati kehtetuks määrus (EMÜ) nr 1191/69, sest see on käesoleva otsuse vastuvõtmise ajal jõus olev õigusakt (41). Ta märgib sellega seoses, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu poolt Simetile määratud hüvitis ei ole veel välja makstud, mistõttu kavandatud abi tagajärgede teokssaamise kuupäev langeks kokku ajaga, mil komisjon võtab vastu otsuse abi kokkusobivuse kohta siseturuga (42). Peale selle on kaheldav, kas Simetile oli antud tagasivõetamatult õigus sellele hüvitisele enne Itaalia haldusasjade ülemkohtu 9. märtsi 2010. aasta otsust nr 1405/2010, milles kohustatakse Itaalia riiki ettevõtjale kõnealust hüvitist maksma. Nagu on selgitatud eespool põhjenduses (94), sätestatakse kontsessioonitingimustes, millele Simet avaliku teenindamise kohustuse olemasolu tõestamiseks toetub, et teenuste osutamine ei anna ettevõtjale õigust mingile toetusele ega hüvitisele ja ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil. Viimaks tuleb rõhutada, et Itaalia haldusasjade ülemkohus ei ole veel otsustanud Simetile makstava hüvitise suurust.

(124)

Määrus (EÜ) nr 1370/2007 reguleerib määruse artikli 2 punktis i defineeritud avaliku teenindamise lepingute sõlmimist raudteel ja maanteel toimuva avaliku reisijateveo valdkonnas. Kõnealuse määruse artikli 9 lõikes 1 on sätestatud, et „[ü]histuruga on kokkusobivad üksnes need avaliku teenindamise hüvitised, mida käesoleva määruse kohaselt makstakse avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks … Need hüvitised on vabastatud [ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikega 3] sätestatud eelneva teatamise kohustusest”.

(125)

Allpool esitatud põhjustel leiab komisjon, et teatatud hüvitis ei vasta määruses (EÜ) nr 1370/2007 sätestatud tingimustele ning seega ei saa seda tulenevalt kõnealuse määruse artikli 9 lõikest 1 siseturuga kokkusobivaks tunnistada.

(126)

Eelkõige märgib komisjon, et isegi kui kontsessioonitingimused vastasid määruse (EÜ) nr 1370/07 artikli 2 punktis i sätestatud avaliku teenindamise lepingu määratluse nõuetele, ei ole täidetud kõik kõnealuse määruse artikli 4 sätted, milles kehtestatakse avaliku teenindamise lepingute ja üldeeskirjade kohustuslik sisu. Näiteks artikli 4 lõike 1 punktis b nõutakse, et parameetrid, mille põhjal hüvitis arvutatakse, kehtestataks eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil selliselt, et välditakse liigset hüvitamist, ning artikli 4 lõike 1 punktis c ja lõikes 2 kehtestatakse kulude ja tulude jaotuskord. Nagu on selgitatud jaotises 7.1.2, kus komisjon uurib Altmarki otsuse teist kriteeriumi, oli kõnealustes kontsessioonitingimustes sätestatud, et teenuste osutamine ei anna Simetile õigust mingile toetusele ega hüvitisele ja ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil. Sellisest hüvitamise välistamisest järeldub paratamatult, et hüvitamise parameetrid ei olnud eelnevalt kindlaks määratud, mis ei ole vastavuses kõnealuse määruse artikliga 4.

(127)

Peale selle sätestatakse artikli 6 lõikes 1, et avaliku teenindamise otselepingute puhul peab hüvitis olema kooskõlas määruse (EÜ) nr 1370/2007 ja ka selle lisa sätetega tagamaks, et hüvitis ei oleks suurem, kui on avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks vajalik. Kõnealuses lisas nõutakse muu hulgas raamatupidamisarvestuste eristamist (punkt 5) ja sätestatakse hüvitise maksimaalse suuruse kindlaksmääramise viis.

(128)

Nagu on märgitud eespool põhjenduses (115), ei rakendanud Simet suuremal osal teatatud ajavahemikust (1987–2001) nõuetekohast raamatupidamisarvestuste eristamist ning ka 2002. ja 2003. aasta kuluarvestuse õigsuse võib kahtluse alla seada. Seega on võimatu tõestada, et mis tahes hüvitis, mis lõpuks määratakse, ei ületa summat, mis vastab avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevalt avaliku teenuse osutaja kulude ja tulude suhtes avalduvale kogu positiivse või negatiivse finantsmõjuga võrdsele finantsmõjule (lisa punkt 2).

(129)

Peale selle tuleb eelnevalt kindlaks määratud hüvitamisparameetrite puudumisel jaotada kulud paratamatult tagantjärele meelevaldsete hüpoteeside põhjal, nagu tehti nii algses aruandes kui enamusaruandes. Komisjon ei saa aga aktsepteerida enamusaruande hüpoteese, mille kohaselt iga teenus, mida ettevõtja osutab, moodustab paratamatult võrdse osa nii teatava aasta tuludest kui kuludest. Samuti leiab komisjon, et kuna tagantjärele arvutamise korral hüvitatakse kõik teenuse osutamisel kantud kulud, ei peetaks mõistliku kasumi arvutamisel üldjuhul sobivaks viitemääraks nii algses aruandes kui ka enamusaruandes kasutatud omakapitali tulususmäära, mis ületab asjakohase vahetuslepingu intressimäära pluss 100 baaspunkti.

(130)

Seetõttu leiab komisjon, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsusega määratud hüvitist, mida ei ole kontsessioonitingimustes ette nähtud, ei makstaks kooskõlas määruse (EÜ) nr 1370/2007 sätetega ning teatatud meede on seega siseturuga kokkusobimatu.

(131)

Seoses Simeti väitega, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsus nr 1405/2010 ei käsitle mitte avaliku teenindamise hüvitise määramist vastavalt kohaldatavale nõukogu määrusele, vaid kahjutasu määramist seoses määruse (EMÜ) nr 1191/69 rikkumisega, mis seisneb kõnealuse määruse artikli 1 lõigete 3 ja 5 kohaste avaliku teenindamise kohustuste väidetavas ebaseaduslikus ühepoolses kehtestamises, märgib komisjon, et ehkki kohtuotsuse nr 1405/2010 resolutsioonis määrusele (EMÜ) nr 1191/69 ei viidata, räägitakse otsuses siiski Simeti õigusest saada määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklite 6, 10 ja 11 kohaselt hüvitisena summad, mille suuruse peab valitsusasutus kindlaks määrama usaldusväärsete andmete alusel (43). Peale selle lükkas Itaalia haldusasjade ülemkohus ise otsuses nr 1405/2010 tagasi Simeti kahjunõude, mis ülemkohtu hinnangul hõlmas jääkkahju, mida määratav hüvitis ei kata, nagu ka tema alusetu rikastumise nõude, sest põhinõue saada määruse (EMÜ) nr 1191/69 kohaselt hüvitist oli rahuldatud (44). Seetõttu märgitakse Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsuse punktis 3.3: „Ühtegi apellatsioonikaebuse esitaja kahju hüvitamise nõuet ei saa praeguses seisus aktsepteerida, sest üksnes siis, kui valitsusasutus on määranud kindlaks eespool nimetatud summa, saab ilmneda võimalik jääkkahju, mida hinnatud summa ei kata ja mille asjaomane ettevõtja peab välja arvutama ning mida ta peab tõestama.”

(132)

Igal juhul leiab komisjon, et määruses (EMÜ) nr 1191/69 sätestatud ühise hüvitamiskorra alusel arvutatud kahjutasu maksmine Simetile Itaalia ametiasutuste poolt väidetavalt ebaseaduslikult ühepoolselt kehtestatud avaliku teenindamise kohustuse eest oleks vastuolus ELi toimimise lepingu artiklitega 107 ja 108. Seda sellepärast, et selline kahjutasu annaks Simeti jaoks täpselt samasuguse tulemuse nagu avaliku teenindamise hüvitise määramine vaatlusaluse ajavahemiku eest, hoolimata sellest, et kõnealuste teenuste aluseks olevad kontsessioonitingimused ei olnud ei eelnevast teatamisest vabastatud ega vastavuses määruse (EMÜ) nr 1191/69 või määruse (EÜ) nr 1370/2007 sisuliste nõuetega, nagu on eespool näidatud. Sellise kahjutasu määramise võimalus võimaldaks seega kõrvale hoida riigiabi eeskirjadest ja liidu seadusandja kehtestatud tingimustest, mille alusel pädevad ametiasutused hüvitavad avaliku teenindamise kohustuse kehtestamisel või avaliku teenindamise lepingu sõlmimisel vastutasuks avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest teenuseosutajate kantud kulud. Viimaks, nagu eespool kirjeldatud, ei olnud kontsessioonitingimustes, mille alusel Simet veoteenuseid osutas, mingi rahalise hüvitise maksmist ette nähtud. Simet nõustus osutama teenuseid kontsessioonides sätestatud tingimustel omal riskil.

(133)

Seetõttu ei saa komisjon nõustuda Simeti väitega, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsuses nr 1405/2010 määratakse määruse (EMÜ) nr 1191/69 rikkumisega seotud kahjutasu, mitte avaliku teenindamise hüvitis.

(134)

Eespool kirjeldatut arvestades leiab komisjon, et teatatud meede on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 mõistes riigiabi, mis ei ole siseturuga kokkusobiv,