—

Laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemi lahendamine integreeritud strateegiate abil, mis pakuvad enamat kui laste materiaalse kindlustatuse tagamine ja mis edendavad võrdseid võimalusi nii, et kõik lapsed saaksid täielikult realiseerida oma potentsiaali.

—

Laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemi lahendamine laste õiguste seisukohast lähtuvalt, viidates eelkõige Euroopa Liidu lepingu asjakohastele sätetele, Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ja ÜRO lapse õiguste konventsioonile, ning tagamine, et laste õigusi austatakse, kaitstakse ja viiakse ellu.

—

Alati tuleb esmajoones lähtuda laste parimatest huvidest ja tunnustada lapsi kui sõltumatuid isikuid, kellel on õigused, samal ajal tuleks teadvustada perekondade (esmaste hooldajate) toetamise olulisust.

—

Säilitada sobiv tasakaal üldiste poliitikasuundade (mille eesmärk on edendada kõigi laste heaolu) ja sihipäraste meetmete (mille eesmärk on toetada kõige ebasoodsamas olukorras olijaid) vahel.

—

Tagada, et kõige rohkem pööratakse tähelepanu sellistele lastele, kes on rohkem ohustatud mitme ebasoodsa teguri koosmõju tagajärjel (näiteks roma lapsed, teatavad sisserändajate või rahvusvähemuste lapsed, erivajadustega või puudega lapsed, alternatiivhooldust vajavad lapsed ja tänavalapsed, vangis olevate vanemate lapsed, samuti lapsed leibkondadest, kus vaesusriskid on suuremad, nt üksikvanemate lapsed või suurte perede lapsed).

—

Jätkata investeeringuid lastesse ja perekondadesse, nii et poliitikas säiliks järjepidevus ja planeerimisel pikaajaline perspektiiv; hinnata, kuidas poliitilised reformid mõjutavad kõige ebasoodsamas olukorras olijaid ja võtta meetmeid, vähendamaks mis tahes kahjulikku mõju.

—

kindlustada, et tööl käimine oleks kasulik: selleks tuleb kindlaks teha, milliste konkreetsete tööturult kõrvalejäämist soodustavate teguritega puutuvad tööturule sisenedes ja töötades kokku lapsevanemad, ning kõrvaldada need tegurid, sealhulgas tegurid, mis on seotud maksu- ja sotsiaalhüvitissüsteemide ülesehituse ja vastastikuse mõjuga;

—

toetada üksikvanemate ja leibkonna teiseste palgasaajate tööl käimist ja raha teenimisel osalemist, edendades soolist võrdõiguslikkust tööturul ja perekondliku vastutuse jagamisel;

—

pakkuda suuremat toetust lastevanematele, kes tahavad pärast vanemapuhkust tööturule naasta; selleks sobivad koolitusmeetmed ja tööotsimistoetus ning keskenduda tuleks eelkõige riskirühmadele;

—

tõhustada pingutusi tagamaks, et kõigil perekondadel, sealhulgas haavatavas olukorras ja vaesust soodustavates piirkondades elavatel perekondadel oleks juurdepääs taskukohastele ja kvaliteetsetele väikelaste haridus- ja lastehoiuteenustele;

—

kohandada lastehoiuteenuste kavandamise ja kättesaadavuse kriteeriumeid, eesmärgiga mitmekesistada töölkäimise viise, millega abistataks lapsevanemaid töökohustuste täitmise jätkamisel või töö leidmisel ja pöörataks samal ajal tähelepanu lapse huvide kaitsmisele;

—

edendada töökohtade ja töökeskkonna kvaliteeti nii, et see võimaldaks lapsevanematel töölkäija ja lapsevanema rolle tasakaalus hoida, pakkudes vanemapuhkust ja toetust töökohtadel ning tagades paindliku töökorralduse.

—

toetada perekonna sissetulekut piisavate, ühtsete ja tõhusate hüvitiste pakkumisega, sealhulgas maksusoodustused, pere- ja lapsetoetused, eluasemetoetused ja miinimumsissetuleku kavad;

—

täiendada rahalise sissetulekutoetuse kavasid mitterahaliste hüvitistega, eelkõige just toitlustamise, lastehoiu, hariduse, tervise, eluaseme, transpordi ja spordi või sotsiaal-kultuurilise tegevuse valdkondades;

—

tagada, et lastele suunatud rahalise toetuse kavandamisel ja määramisel arvestataks elukorralduse arenguid ja et toetus põhineks piisaval ümberjaotamisel sissetulekurühmade vahel;

—

juurdepääs hüvitistele, mida lastel või nende perekondadel on õigus saada, peaks olema lihtsam ning välja tuleks töötada hüvitisesaajatele suunatud tugiteenused;

—

pakkuda isiku majanduslikust olukorrast sõltuvaid või sihtotstarbelisi hüvitisi nii, et välditaks häbimärgistamist, tehtaks vahet laste vajaduste vahel ja vähendataks ohtu sattuda vaesusse, vältides samas seda, et leibkonna teiseste palgasaajate ja üksikvanemate töötamine oleks ebasoodne;

—

juhul kui perekondadele suunatud hüvitised tahetakse teha sõltuvaks lapsevanema käitumisest või lapse kooliskäimisest, tuleb põhjalikult kaalutleda ja hinnata sellise meetme võimalikku negatiivset mõju;

—

luua regulaarsed ja paindlikud maksevahendid, mis tagavad maksimaalse kaetuse ja on lastele kõige kasulikumad, näiteks ettemaksete süsteemid.

—

tagada juurdepääs kvaliteetsetele, kaasavatele väikelapse haridus- ja lastehoiuteenustele, mis oleksid taskukohased, ja kohandada vastavate teenuste osutamine perekondade vajadustele;

—

soodustada ebasoodsa taustaga laste (eelkõige alla kolmeaastaste laste) osalemist, seda vaatamata nende vanemate olukorrale tööturul, samal ajal vältides häbimärgistamist ja segregatsiooni;

—

toetada lapsevanemaid, kes on laste esimestel eluaastatel oma laste peamise õpetaja rollis, ja soodustada seda, et väikelaste haridus- ja lastehoiuteenuste osutamisel tehtaks tihedat koostööd lapsevanemate ja muude lastekasvatuses osalevate isikutega (nt tervishoiuteenuste või lapsevanematele suunatud tugiteenuste osutajad);

—

tõsta lapsevanemate teadlikkust sellest, kui kasulik on väikelapse haridus- ja lastehoiuprogrammides osalemine nii lastele kui lapsevanematele; kasutada väikelapse haridus- ja lastehoiuprogramme varase hoiatussüsteemina, mille alusel teha kindlaks perekondlikke või kooliga seonduvaid füüsilisi või psühholoogilisi probleeme, erivajadusi või väärkohtlemist.

—

tagada, et kaasatakse kõik õppurid, suunates vajaduse korral vahendid ja võimalused ebasoodsamates oludes isikutele, ning tähelepanelikult jälgida tulemusi;

—

tunnistada piirkondlikke erinevusi hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi ning õpitulemuste osas, ning tegeleda nende erinevustega; tõhustada segregatsioonivastaseid meetmeid, mis tugevdavad kõigile kättesaadavat kooliharidust;

—

luua kaasav õpikeskkond, tugevdades koolide ja lapsevanemate sidemeid ja pakkuda vajadusel personaalset toetust, kompenseerimaks konkreetseid ebasoodsaid olusid (selleks sobib näiteks sisserändajate ja rahvusvähemuste hulka kuuluvate lapsevanemate koolitamine);

—

tegeleda koolist kõrvalehoidmise või väljalangemise põhjustega (näiteks kohustusliku hariduse eest täiendava rahalise tasu küsimine), pakkudes sihipäraseid õppetoetusi ja luues toetava õpikeskkonna;

—

parandada madalate baasoskustega õpilaste õpiedukust, tugevdades kirjaoskuse, arvutusoskuse ning matemaatika ja loodusteaduste algteadmiste õpetamist ja tagada, et õpiraskustega õpilased selgitataks varakult välja;

—

töötada välja ja rakendada ulatuslik poliitiline lähenemine koolist väljalangemise vähendamiseks. See lähenemine peaks hõlmama ennetamis-, sekkumis- ja kompensatsioonimeetmeid. Tuleb tagada, et kõnealune lähenemine hõlmab meetmeid, mis on suunatud koolist väljalangemise ohus olevatele õpilastele;

—

tõhustada võrdõiguslikkust käsitlevat õigusraamistikku ja tagada, et ka kõige marginaalsemaile õppureile oleks tagatud põhiõigus omandada kvaliteetne miinimumkvalifikatsioon.

—

vaadata läbi kõigi õpetamisega seonduvate elukutsete profiilid ja tõsta nende kvaliteeti ning valmistada õpetajaid ette sotsiaalse mitmekesisuse osas; võtta tööle spetsiaalsed kultuurivahendajad ja võtta kasutusele rollimudelid, millega lihtsustataks romade ja sisserändaja taustaga laste integratsiooni.

—

tegeleda takistustega, millega haavatavas olukorras lapsed ja pered tervishoiuteenuste kasutamisel kokku puutuvad, sealhulgas kulud, kultuurilised või keeleprobleemid, teabe puudumine. Tervishoiuteenuste osutajate koolitust on vaja selles valdkonnas parandada;

—

investeerida haiguste vältimisse varases lapseeas, võttes meetmeid, millega seotakse omavahel toitumine, tervishoid, haridus ja sotsiaalteenused;

—

tegeleda sotsiaalsest seisundist tuleneva ebatervisliku eluviisi ja ainesõltuvuse probleemiga, tehes tasakaalustatud toitumise ja sportlikud eluviisid kõigile lastele kättesaadavaks;

—

pöörata erilist tähelepanu füüsilise või vaimse puudega lastele, ilma dokumentideta või registrisse kandmata lastele, rasedatele teismelistele ja ainesõltuvusprobleemiga perest pärit lastele.

—

võimaldada lastega peredele taskukohane, kvaliteetne eluase (sealhulgas sotsiaaleluase), pöörata tähelepanu olukordadele, kus võidakse kokku puutuda keskkonnaohtude, ülerahvastatuse või rahapuudusest tuleneva suutmatusega tasuda elektrienergia või kütte eest;

—

toetada perekondi ja lapsi, kel on oht jääda kodutuks, vältides väljatõstmisi, ebavajalikke kolimisi ja perekondade lahutamist ning pakkudes ajutist peavarju ja pikaajalisi eluasemelahendusi;

—

kohalikes planeeringutes tuleb pöörata tähelepanu laste huvidele – tuleks vältida getode tekkimist ja eraldatust, selleks tuleks eluasemepoliitikas edendada sotsiaalset segunemist ja pakkuda piisavat ühistranspordi kasutamise võimalust;

—

vähendada lastele kahjulikku mõju avaldavat kokkupuudet kehva elu- ja sotsiaalse keskkonnaga, et kaitsta lapsi vägivalla ja väärkohtlemise ohvriks langemise eest.

—

tagada, et vaesus ei oleks kunagi ainsaks põhjenduseks, miks lapse vanematelt võidakse vanemlikud õigused ära võtta; seada eesmärgiks, et lastel oleks võimalik jääda või tagasi pöörduda oma vanemate juurde, selleks tuleks näiteks aidata perekonnal materiaalsed puudused kõrvaldada;

—

tagada, et laste hooldusasutusse paigutamist kontrollitakse piisavalt ja üritatakse vältida, ning näha ette hooldusasutusse paigutamise regulaarne läbivaatamine juhtudel, kui laps on hooldusasutusse paigutatud;

—

peatada vanemliku hoolduseta laste jaoks ettenähtud institutsionaalsete hooldusasutuste levik; edendada kvaliteetset, kogukonnapõhist hooldust ja soodustada institutsionaalsete hooldusasutuste asemel hooldust perekonnamudelipõhistes asutustes, kus laste arvamusi arvesse võetakse;

—

tagada, et vanemliku hoolduseta lastel on juurdepääs tervise, hariduse, tööhõive, sotsiaalabi, sotsiaalkindlustuse ja eluasemega seonduvatele kvaliteetteenustele (nii üld- kui ka eriteenustele), sealhulgas ka täiskasvanuikka jõudes iseseisva eluga alustades;

—

toetada asjakohaselt lapsi, kelle vanemad on maha jätnud, kui üks neist või mõlemad on riigist lahkunud, et minna tööle teise riiki, samuti tuleb toetada nende laste asendushooldajaid.

—

kõrvaldada takistused, näiteks kuludega, juurdepääsuga või kultuuriliste erinevustega seonduvad probleemid tagamaks, et kõik lapsed saaksid väljaspool kooli mängida, osaleda vabaajategevuses, spordi- ja kultuuriringides;

—

sisse seada turvalised ruumid laste lähikonda ja toetada ebasoodsas olukorras olevaid kogukondi selleks spetsiaalselt kavandatud soodustustega;

—

julgustada koole, ühiskonnategelasi ja kohalikke ametiasutusi välja pakkuma paremaid kooliväliseid tegevusi ja vahendeid kõigi laste jaoks, sõltumata vanemate tööalasest olukorrast ja taustast;

—

peredele tuleb võimaldada sotsiaalmeetmetes osalemist eesmärgiga parandada vanemlikke oskusi ja edendada positiivset suhtlust pereringis;

—

edendada osalemisvõimalusi, mille aluseks on kogukonna vabatahtliku tegevus, ja põlvkondadevahelist solidaarsust.

—

kasutada ja edasi arendada olemasolevaid vahendeid, millega kaasata lapsi teenuste (näiteks lastehoiuteenused, tervishoid ja haridus) organiseerimisse ning konsulteerida nendega asjakohaste poliitiliste meetmete kavandamisel nende vanusele kohandatud vahendite kaudu;

—

toetada kõigi laste kaasamist olemasolevatesse osalemisstruktuuridesse. Tuleb tegutseda nii, et ka ebasoodsates oludes kasvanud lapsed oleksid kaasatud, ja toetada nende osalemist;

—

lastega töötavaid professionaale tuleb innustada lapsi aktiivselt kaasama, seejuures tuleb tõsta teadlikkust nende õigustest ja kohustustest;

—

tagada, et lapse õigusi arvestataks kõigis õigusalastes otsustes ja edendada lapsesõbralikku kohtupidamist, eelkõige võimaldades lastel tõhusalt kohtuprotsessis osaleda.

—

välja töötada regulaarsed ja süstemaatilised seosed laste sotsiaalse kaasatuse seisukohast olulise tähtsusega poliitikavaldkondade vahel ja tugevdada sünergiat võtmeisikute vahel, seda eelkõige hariduse, tööhõive, tervishoiu, võrdõiguslikkuse ja laste õiguste alal;

—

näiteks konkreetsete institutsiooniliste korralduste abil töötada selle nimel, et lastega seotud meetmed ja õigused oleksid hästi integreeritud olulistesse poliitikavaldkondadesse;

—

edendada tihedat koostööd ja regulaarset dialoogi kõikide tasandite riigiasutuste, tööturu osapoolte, kohalike kogukondade ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel;

—

toetada ja edasi arendada laste kaasatust, sealhulgas käesoleva soovituse rakendamisel.

—

jälgimaks poliitika mõju lastele ja nende perekondadele tuleb hästi ära kasutada olemasolevad statistilised ja haldusandmed; vajaduse ja teostatavuse korral tuleb suurendada statistiliste andmete hulka (ja esitada andmed sugupoolte alusel jaotatuna), seda eelkõige puudustkannatavate laste kvaliteetsete ja taskukohaste lastehoiuvõimaluste, laste tervise ja kõige haavatavamasse rühma kuuluvate laste olukorra kohta;

—

tagada, et andmed laste olukorra jälgimiseks esitataks õigeaegselt ja soodustada selliste meetodite ja mudelite kasutamist, mis võimaldavad poliitika võimalikku mõju lastele eelnevalt süsteemselt hinnata, nagu näiteks mikrosimulatsioon;

—

tuleb tugevdada sidemeid poliitikute ja teadlaste vahel ning katsetada asjakohaseid poliitilisi uuendusi; julgustada programmi väljundite hindamist tõendipõhiselt, sealhulgas pikas perspektiivis hindamist pikaajalise uuringu alusel, ning muuta hindamistulemused paremini nähtavaks ja kättesaadavaks;

—

edendada heade tavade ja teadmiste vahetust, läbiproovitud ja kontrollitud sekkumismudelite väljaselgitamist, meetmeid, millega tugevdatakse üldisemalt kogukonna solidaarsust ja mis võimaldavad kohalikel kogukondadel koostööd teha;

—

hinnata majanduskriisi tagajärjel võetud ajutiste meetmete mõju ning alles seejärel otsustada, kas need poliitilised meetmed tuleks lisada struktuurireformidele.

—

laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleem tuleb ametlikult tõsta strateegia „Euroopa 2020” ja riiklike reformiprogrammide keskseks probleemiks, kuna see on osa tööst, mida tehakse vaesuse vähendamisel ja sotsiaalse tõrjutuse vastases võitluses ning mille puhul võetakse arvesse asjakohaseid Euroopa Ülemkogus vastu võetud riigipõhiseid soovitusi;

—

vajaduse korral tuleb kaaluda laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks riiklike eesmärkide püstitamise lisandväärtust, võttes seejuures arvesse riikide omapära;

—

rakendada täismahus strateegia „Euroopa 2020” ja sotsiaalvaldkonna avatud koordineerimismeetodi pakutavaid vahendeid, parandamaks laste vaesuse vastu võitlemiseks ja laste heaolu suurendamiseks võetud meetmete järelevalvet ja hindamist, kasutades kavandatud indikaatoripõhist järelevalveraamistikku, mis on lisatud käesolevale soovitusele;

—

tugevdada sünergiat asjakohaste ELi poliitikavaldkondadega, eelkõige hariduse, tervishoiu, soolise võrdõiguslikkuse ja laste õiguste valdkondades.

—

toetada tõenditel põhineva poliitika ja sotsiaalvaldkonna uuenduste edasist arendamist sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi, Euroopa Sotsiaalfondi, algatuse „Horisont 2020” vahenditest. Neid vahendeid tuleb kasutada võimalike poliitiliste uuenduste testimisel, hindamisel ja ajakohastamisel;

—

tuleb kasutusele võtta enim puudustkannatavatele isikutele suunatud Euroopa toiduabiprogrammi vahendid (suunates need vahendid lastele, kes kannatavad toidu- ja materiaalse puuduse käes), üleeuroopalise koolipiima ja koolipuuvilja programmide vahendid (pakkudes lastele kõrge toiteväärtusega tooteid ja tutvustades tervislikke toitumisharjumusi) ning programmi „Erasmus kõigile” vahendid (parandades laste juurdepääsu haridusele, informaalsele õppimisele ja spordile);

—

tuleb kasutusele võtta struktuurifondide pakutavad võimalused laste ja perekondade toetamiseks, seda eriti Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengufondi 2014.-2020. aasta tööprogrammide koostamisel, seejuures tuleks arvestada konkreetse riigi jaoks esitatud soovitustega;

—

sobivalt ära kasutada eesmärgid, mis on seotud tööhõive edendamise ja tööjõu liikuvuse toetamise, sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesusevastase võitlusega, investeerides haridusse, oskuste omandamisse ja elukestva õppe edendamisse, samuti asjakohastesse prioriteetidesse nende valdkondade raames. Prioriteetide hulka kuuluvad eelkõige väikelaste haridus, enneaegse koolist väljalangemise vähendamine, töö- ja eraelu ühildamine, juurdepääs teenustele (sealhulgas tervishoiu- ja sotsiaalteenustele), kogukondlikult juhitavad kohaliku arengu strateegiad, mahajäänud piirkondade taastamise toetamine ja üleminek institutsionaalsetelt teenustelt kogukonnapõhistele teenustele;

—

tagamaks, et 2014.–2020. aasta struktuurifondide meetmed oleksid edukad, tuleb kasutusele võtta tõenditel põhinevad strateegiad enneaegse koolist väljalangemise vähendamiseks, kaasata asjakohased huvirühmad, ja võtta meetmeid, mis toetavad institutsionaalsete hooldusteenuste muutmist kogukonnapõhisteks hooldusteenusteks;

—

tuleb arendada partnerlust struktuurifondide kavandamisel ja nende kättesaadavuse tagamisel, kaasates asjakohased riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi huvirühmad, eelkõige asjakohased riigiasutused, tööturu osapooled ja valitsusvälised organisatsioonid, ning võtta kasutusele kõik meetmed, et võidelda laste vaesusega.