30.6.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 168/24

(1)

Euroopa Ülemkogu kohtumisel 14. ja 15. detsembril 2006 lepiti kokku selles, et tuleks tihendada liikmesriikidevahelist koostööd võitluses ebaseadusliku sisserände vastu ja eelkõige selles, et ebaseadusliku töötamise vastu võitlemise meetmeid tuleks liikmesriikide ja ELi tasandil intensiivistada.

(2)

Põhiline tegur, mis meelitab ebaseaduslikke sisserändajaid ELi, on võimalus saada ELis tööd ilma nõutava õigusliku seisundita. Ebaseadusliku sisserände ja riigis viibimise vastane tegevus peaks seetõttu hõlmama selle teguri vastaseid meetmeid.

(3)

Kõnealuste meetmete keskmes peaks olema üldine keeld võtta tööle kolmandate riikide kodanikke, kellel puudub õigus elada ELis, ja karistused tööandjate suhtes, kes seda keeldu rikuvad.

(4)

Kuna käesoleva direktiiviga nähakse ette miinimumnõuded, peaks liikmesriikidele jääma õigus kehtestada või säilitada tööandjatele rangemaid karistusi, meetmeid ja kohustusi.

(5)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada kolmandate riikide kodanike suhtes, kes viibivad liikmesriigis seaduslikult, olenemata sellest, kas neil on lubatud liikmesriigi territooriumil töötada. Veelgi enam, selle kohaldamisalast peaksid välja jääma isikud, kes omavad ühenduse vaba liikumise õigust vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 562/2006 (millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad)) (4) artikli 2 lõikele 5. Selle kohaldamisalast peaksid välja jääma ka kolmandate riikide kodanikud, kelle olukorra puhul kohaldatakse ühenduse õigust, näiteks isikud, kes töötavad seaduslikult liikmesriigis ja kes on lähetatud teenuseosutaja poolt teise liikmesriiki teenuste osutamiseks. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata selliste siseriiklike õigusaktide kohaldamist, millega keelatakse selliste kolmandate riikide kodanike töötamine, kes viibivad riigis seaduslikult, kuid töötavad, rikkudes seeläbi oma residendi staatust.

(6)

Käesoleva direktiivi kohaldamiseks tuleks määratleda teatud mõisted ning neid mõisteid võib kasutada ainult käesoleva direktiivi kohaldamisel.

(7)

Töö määratlus peaks hõlmama selle koostisosi, nimelt tööandja tarbeks, tema juhtimisel ja/või järelevalve all teostatavaid tegevusi, mis on või peaksid olema tasustatavad, olenemata õiguslikust suhtest.

(8)

Tööandja määratlus võib hõlmata isikute ühendust, kellel on õigus teha õigustoiminguid juriidilise isiku staatust omamata.

(9)

Selleks, et takistada ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töölevõtmist, tuleks tööandjatelt nõuda, et nad kontrolliksid enne kolmandate riikide kodanike töölevõtmist, sealhulgas juhul, kui kolmanda riigi kodanik võetakse tööle eesmärgiga lähetada ta teenuste osutamiseks teise liikmesriiki, kas kolmandate riikide kodanikel on olemas kehtiv elamisluba või muu riigis viibimise luba, mis tõendab kolmanda riigi kodaniku seaduslikku viibimist liikmesriigi territooriumil.

(10)

Selleks et liikmesriikidel oleks võimalik kontrollida, kas dokumendid on võltsitud, tuleks tööandjatelt nõuda, et nad teavitaksid pädevaid asutusi kolmandate riikide kodanike töölevõtmisest. Halduskoormuse vähendamiseks võivad liikmesriigid näha sellise teavitamise ette muude teavitamissüsteemide kaudu. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada lihtsustatud teavitamise korra kasuks, kui tööandja on füüsiline isik ja töötatakse tema isiklikuks tarbeks.

(11)

Tööandjaid, kes on täitnud käesolevas direktiivis kehtestatud kohustused, ei tuleks vastutusele võtta ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töölevõtmise eest, eelkõige juhul, kui pädevad asutused on hiljem tuvastanud, et töötaja esitatud dokument on võltsitud või seda on väärtarvitatud, välja arvatud juhul, kui tööandja teadis, et dokument on võltsitud.

(12)

Liikmesriigid peaksid selleks, et aidata tööandjaid nende kohustustuste täitmisel, tegema kõik endast oleneva elamisloa pikendamise taotluste õigeaegseks käsitlemiseks.

(13)

Üldise keelu jõustamiseks ja rikkumiste ärahoidmiseks peaksid liikmesriigid kehtestama sobivad karistused. Need peaksid hõlmama rahatrahve ja ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmise kulude maksmises osalemist ning kergemate rahaliste karistuste kehtestamise võimalust tööandjale, kes on füüsiline isik ja kui töötatakse tema isiklikuks tarbeks.

(14)

Igal juhul peaks tööandjalt nõudma, et ta maksaks välja kolmandate riikide kodanikele maksmata jäänud tasu tehtud töö eest ning maksmata jäänud maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. Kui töötasu ei ole võimalik kindlaks määrata, tuleks eeldada, et see on vähemalt asjaomases tegevusvaldkonnas seaduse järgi kohaldatava miinimumpalga, kollektiivlepingute või kehtiva tava kohane töötasu. Ühtlasi peaks tööandjal olema kohustus katta vajaduse korral kõik kulud, mis kaasnevad ebaseaduslikult töötanud ja tagasi pöördunud või tagasi saadetud kolmanda riigi kodanikule maksmata jäänud töötasu saatmisega. Kui tööandja ei maksa maksmata jäänud töötasu, ei peaks liikmesriik olema kohustatud seda kohustust tööandja asemel täitma.

(15)

Ebaseaduslikult töötavate kolmandate riikide kodanikel ei tohiks tekkida õigust siseneda tööturule, seal viibida või omada sellele juurdepääsu tulenevalt ebaseaduslikust töösuhtest või töötasu maksmisest või maksmata jäänud töötasu, sotsiaalkindlustusmaksete või maksude väljamaksmisest tööandja poolt või juriidilise isiku poolt, kes peab tööandja asemel makseid sooritama.

(16)

Liikmesriigid peaksid tagama kaebuste esitamise võimaluse ja selliste mehhanismide olemasolu, millega tagatakse, et kolmandate riikide kodanikud saavad kätte maksmata jäänud töötasu. Liikmesriike ei tuleks kohustada kaasama neisse mehhanismidesse oma kolmandates riikides asuvaid esindusi. Liikmesriigid peaksid tõhusate kaebuste esitamise mehhanismide kehtestamise raames, ja kui nad ei ole seda veel siseriiklikes õigusaktides ette näinud, kaaluma võimalust anda pädevatele asutustele volitused algatada tööandja suhtes maksmata jäänud töötasu väljanõudmiseks menetlusi ning arvestama selle võimaluse lisandväärtust.

(17)

Lisaks sellele peaksid liikmesriigid seadusega tagama, et töösuhe kestaks vähemalt kolm kuud, et kindlustada tööandjate tõendamiskohustus vähemalt teatavaks ajavahemikuks. Töötajal peaks olema muu hulgas võimalus tõendada oma töösuhte kehtivust ja kestust.

(18)

Liikmesriigid peaksid sätestama ka võimaluse määrata tööandjatele täiendavaid karistusi, muu hulgas mõne või kõigi riiklike hüvitiste ja toetuste, sealhulgas põllumajandustoetuste või riigiabi saamise õigusest ilmajätmine, riigihankemenetlustes osalemise õigusest ilmajätmine ning mõne või kõigi juba antud riiklike hüvitiste, toetuste või riigiabi, sealhulgas liikmesriikide hallatavate ELi rahaliste vahendite tagasinõudmine. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, et nad ei kohalda neid täiendavaid karistusi, kui tööandja on füüsiline isik ja töötatakse tema isiklikuks tarbeks.

(19)

Käesolev direktiiv ja eelkõige selle artiklid 7, 10 ja 12 ei tohiks piirata nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust) (5) kohaldamist.

(20)

Arvestades alltöövõtu suurt levikut teatavates valdkondades, kus kõnealune probleem esineb, on vaja tagada, et vähemalt töövõtjat, kelle tööandja on vahetu alltöövõtja, võib kohustada kandma lisaks tööandjale või tema asemel rahalisi karistusi. Erijuhtudel tuleks ka teisi alltöövõtjaid kohustada lisaks ebaseaduslikult riigis viibivaid kolmandate riikide kodanikke tööle võtvale tööandjale või tema asemel rahalisi karistusi kandma. Käesoleva direktiivi vastutust käsitlevate sätetega hõlmatud saadaolev töötasu peaks hõlmama ka sissemakseid seaduste või kollektiivlepingutega reguleeritavatesse riiklikesse puhkuse- ja sotsiaalkassadesse.

(21)

Kogemuste põhjal on näha, et olemasolevad karistussüsteemid ei ole piisavad, et saavutada ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töölevõtmise keelu täielik järgmine. Üks põhjus on see, et halduskaristustest üksi tõenäoliselt ei piisa teatavate vastutustundetute tööandjate heidutamiseks. Keelu järgimist on võimalik tõhustada ja seda tuleks teha kriminaalkaristuste kohaldamise kaudu.

(22)

Üldise keelu täieliku tõhususe tagamiseks on seetõttu eelkõige vaja karmimaid karistusi selliste tõsiste juhtumite puhul nagu korduvad rikkumised, märkimisväärse arvu kolmandate riikide kodanike ebaseaduslik töölevõtmine, eriti orjastavad töötingimused, mille puhul tööandja teab, et töötaja on inimkaubanduse ohver, ning kui tegemist on alaealise ebaseadusliku töötamisega. Käesoleva direktiiviga kohustatakse liikmesriike lisama oma siseriiklikusse õigusesse selliste tõsiste rikkumiste eest kriminaalkaristused. Direktiiviga ei kehtestata kohustusi seoses selliste karistuste ega muude olemasolevate õiguskaitsesüsteemide rakendamisega üksikjuhtumite puhul.

(23)

Käesoleva direktiivi kohaselt tõsisteks juhtumiteks peetavaid rikkumisi tuleks pidada kuriteoks kogu ühenduse piires, kui rikkumine on tahtlik. Käesoleva direktiivi kuritegu käsitlevad sätted ei tohiks piirata nõukogu 19. juuli 2002. aasta raamotsuse 2002/629/JSK (inimkaubanduse vastu võitlemise kohta) (6) kohaldamist.

(24)

Kuriteo eest tuleks karistada tõhusa, proportsionaalse ja hoiatava kriminaalkaristusega. Kohustus tagada käesoleva direktiivi raames tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused ei mõjuta liikmesriigi kriminaalõiguse ja kriminaalkohtusüsteemi sisekorralduse kohaldamist.

(25)

Käesolevas direktiivis osutatud kuritegude eest võib vastutusele võtta ka juriidilisi isikuid, sest paljud tööandjad on juriidilised isikud. Käesoleva direktiivi sätted ei sisalda liikmesriikide kohustust näha ette juriidiliste isikute kriminaalvastutusele võtmine.

(26)

Käesoleva direktiivi jõustamise hõlbustamiseks tuleks luua tõhusad kaebuste esitamise mehhanismid, mille kaudu asjaomastel kolmandate riikide kodanikel oleks võimalik esitada kaebus kas otse või selleks määratud kolmanda isiku (näiteks ametiühingud või muud assotsiatsioonid) kaudu. Kaebuste esitamisel antava abi puhul tuleks selleks määratud kolmandaid isikuid kaitsta võimalike karistuste eest, mida võidakse määrata vastavalt eeskirjadele, mille kohaselt on keelatud riigis ebaseaduslikule elamisele kaasaaitamine.

(27)

Kaebuste esitamise mehhanismide täienduseks peaks liikmesriikidel olema võimalik anda nendele kolmandate riikide kodanikele, kes on töötanud eriti orjastavates töötingimustes või kes olid ebaseaduslikult tööle võetud alaealised ja kes on teinud koostööd oma tööandja vastu algatatud kriminaalmenetluses, ajutine elamisluba, mille kehtivus oleks seotud asjaomaste riiklike menetluste kestusega. Kõnealuseid lubasid tuleks anda tingimustel, mis on võrreldavad nende kolmandate riikide kodanikele kohaldatavate tingimustega, kellele laieneb nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/81/EÜ (elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud). (7)

(28)

Et tagada käesoleva direktiivi jõustamise rahuldav tase ja vähendada võimalikult suures ulatuses jõustamisel esinevaid erinevusi liikmesriikide vahel, peaksid liikmesriigid tagama oma territooriumil tõhusate ja piisavate kontrollide läbiviimise ning edastama komisjonile andmed läbiviidud kontrollide kohta.

(29)

Liikmesriike tuleks innustada kehtestama igal aastal riiklikke eesmärke läbiviidavate kontrollkäikude arvu suhtes sellistes tegevusvaldkondades, kuhu ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötamine nende territooriumil on koondunud.

(30)

Käesoleva direktiivi kohaldamiseks läbiviidavate kontrollide tõhususe parandamiseks peaksid liikmesriigid tagama, et pädevatele asutustele antakse siseriiklike õigusaktidega kontrollide läbiviimiseks piisavad õigused, et käesoleva direktiivi tõhusaks rakendamiseks kogutakse ja töödeldakse teavet ebaseadusliku töötamise, sealhulgas eelnevate kontrollkäikude tulemuste kohta, ning et kontrolli tõhusaks teostamiseks on piisavalt vajalike oskuste ja kvalifikatsiooniga töötajaid.

(31)

Liikmesriigid peaksid tagama, et käesoleva direktiivi kohaldamiseks läbiviidavad kontrollid ei mõjuta töökoha ja töötingimuste hindamiseks teostatavaid kontrollimisi ei kvantitatiivsest ega kvalitatiivsest aspektist.

(32)

Kolmandate riikide kodanikest töötajate lähetamise suhtes võivad liikmesriikide ametiasutused teha koostööd ja vahetada teavet vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivile 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega), (8) et teha kindlaks, kas asjaomased kolmanda riigi kodanikud töötavad päritoluliikmesriigis seaduslikult.

(33)

Käesolevat direktiivi tuleks käsitada nende meetmete täiendusena, mille eesmärk on tegeleda deklareerimata töö ja ekspluateerimise probleemidega.

(34)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (9) punktiga 34 innustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, milles on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning need tabelid üldsusele kättesaadavaks tegema.

(35)

Isikuandmete töötlemine käesoleva direktiivi rakendamisel peaks toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta). (10)

(36)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt võidelda ebaseadusliku sisserändega, vähendades töötamise mõju, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva direktiivi ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(37)

Käesoleva direktiiviga järgitakse põhiõigusi ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige tuleks direktiivi kohaldamisel arvestada nõuetekohaselt ettevõtlusvabadust, võrdsust seaduse ees ja mittediskrimineerimise põhimõtet, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet kooskõlas harta artiklitega 16, 20, 21, 47 ja 49.

(38)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ja ilma, et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale need liikmesriigid käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole neile siduv ega kohaldatav.

(39)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

a)

nõudma, et kolmanda riigi kodanikul oleks ja ta esitaks enne tööleasumist tööandjale kehtiva elamisloa või muu riigis viibimise loa;

b)

säilitama vähemalt töötamise ajal elamisloast või muust riigis viibimise loast koopiat või registreerima selle sisu liikmesriikide pädevate asutuste võimalikuks kontrollimiseks;

c)

teavitama liikmesriikide määratud pädevaid asutusi kolmanda riigi kodaniku tööle võtmisest liikmesriigi poolt sätestatud tähtaja jooksul.

a)

rahalisi karistusi, mis suurenevad vastavalt ebaseaduslikult töötavate kolmanda riigi kodanike arvule, ning

b)

ebaseaduslikult töötava kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmise kulude tasumist, kui kolmanda riigi kodanik saadetakse tagasi. Liikmesriigid võivad otsustada, et punkti a kohaste rahaliste karistuste puhul kajastuvad vähemalt keskmised tagasisaatmiskulud.

a)

kolmanda riigi kodanikule kogu maksmata jäänud töötasu. Kokkulepitud töötasu on eeldatavalt vähemalt asjaomases tegevusvaldkonnas kohaldatava miinimumpalga, kollektiivlepingute või tava kohane töötasu, välja arvatud juhul, kui tööandja või töötaja suudab tõendada muud, järgides vajaduse korral palkade suhtes kehtivaid kohustuslikke siseriiklikke nõudeid;

b)

maksude ja sotsiaalkindlustusmaksetega võrdse summa, mille tööandja oleks tasunud, kui kolmanda riigi kodanik oleks töötanud seaduslikult, sealhulgas hilinemisest tingitud karistusmaksed ja asjaomased haldustrahvid;

c)

vajaduse korral kõik kulud, mis kaasnevad tagasi pöördunud või tagasi saadetud kolmanda riigi kodanikule maksmata jäänud töötasu saatmisega.

a)

saavad esitada taotluse vastavalt siseriiklikes õigusaktides sätestatud aegumistähtajale ja täitmisele pöörata kohtuotsuse tööandja vastu maksmata jäänud töötasu väljanõudmiseks, sealhulgas juhtudel, kui nad on tagasi pöördunud või tagasi saadetud, või

b)

kui siseriiklike õigusaktidega on ette nähtud, pöörduda liikmesriigi pädeva asutuse poole sooviga algatada menetlus maksmata jäänud töötasu väljanõudmiseks, ilma et kolmanda riigi kodanikul oleks vaja esitada sellekohane taotlus.

a)

mõne või kõigi riiklike hüvitiste, toetuste või riigiabi, sealhulgas liikmesriikide hallatavate ELi rahaliste vahendite saamise õigusest ilmajätmine kuni viieks aastaks;

b)

riigihankemenetlustes, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis 2004/18/EÜ (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta) (12) osalemise õigusest ilmajätmine kuni viieks aastaks;

c)

kuni 12 kuu jooksul enne ebaseadusliku töötamise avastamist tööandjale antud mõne või kõigi riiklike hüvitiste, toetuste või riigiabi, sealhulgas liikmesriikide hallatavate ELi rahaliste vahendite tagasinõudmine;

d)

rikkumise toimepanekuks kasutatud asutuste ajutine või alaline sulgemine või kõnealuse äritegevuse loa ajutine või alaline tühistamine, kui see on põhjendatud olukorra tõsidusega.

a)

vastavalt artiklile 5 kehtestatud rahalisi karistusi ja

b)

artikli 6 lõike 1 punktide a ja c ning artikli 6 lõigete 2 ja 3 kohast saadaolevat töötasu.

a)

rikkumine jätkub või kordub pidevalt;

b)

rikkumine hõlmab samaaegselt suurt arvu ebaseaduslikult tiigis viibivate kolmandate riikide kodanikke;

c)

rikkumisega kaasnevad eriti orjastavad töötingimused;

d)

rikkumise on sooritanud tööandja, kellele ei ole esitatud süüdistust ega keda ei ole mõistetud süüdi raamotsuse 2002/629/JSK kohaselt määratletud kuriteos ning kes kasutab ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku tööd või teenuseid, teades, et kõnealune isik on inimkaubanduse ohver;

e)

rikkumine on seotud alaealise ebaseadusliku töötamisega.

a)

õigus esindada juriidilist isikut või

b)

õigus teha juriidilise isiku nimel otsuseid või

c)

õigus kontrollida juriidilist isikut.