5.6.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 140/88

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiivis 98/70/EÜ (bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta) (3) kehtestatakse maanteetranspordis ja väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates kasutatava bensiini ja diislikütuse miinimumspetsifikatsioonid.

(2)

Üks 22. juuli 2002. aasta otsusega nr 1600/2002/EÜ (4) loodud ühenduse kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis püstitatud eesmärke on saavutada õhu kvaliteedi tase, mis ei suurendaks märkimisväärset negatiivset mõju või ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivile 2008/50/EÜ (välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta) (5) lisatud avalduses tunnistas komisjon vajadust vähendada kahjulike õhusaasteainete heitkoguseid, kui soovitakse teha suuri edusamme ühenduse kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis seatud eesmärkide saavutamiseks, ning nägi eelkõige ette uute õigusaktide ettepanekud, mis vähendaksid täiendavalt peamiste saasteainete liikmesriikide lubatud siseriiklikke heitkoguseid, vähendaksid heitkoguseid bensiinimootoriga autode tankimisel teenindusjaamades ning käsitleksid kütuste, sh laevakütuste väävlisisaldust.

(3)

Ühendus on Kyoto protokolli raames võtnud kasvuhoonegaaside heitkogustega seotud kohustused aastateks 2008–2012. Ühendus on võtnud ka kohustuse vähendada ülemaailmse kokkuleppe raames 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 30 % võrra ja ühepoolselt 20 % võrra. Nende eesmärkide saavutamisele peavad kaasa aitama kõik sektorid.

(4)

Transpordist pärinevate kasvuhoonegaaside ühte aspekti on põhjalikult käsitletud ühenduse poliitikas CO2 ja sõiduautode kohta. Märkimisväärne osa ühenduse kasvuhoonegaaside üldkogusest pärineb transpordis kasutatavast kütusest. Kütuse elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve ja vähendamine aitab ühendusel saavutada kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise eesmärke transpordis kasutatava kütuse süsinikusisalduse vähendamise kaudu.

(5)

Ühendus on vastu võtnud eeskirjad, mis piiravad kerg- ja raskeveokite saasteainete heitkoguseid. Kütusespetsifikatsioon on üks viis, millega lihtsustada nimetatud heidete piirnormide täitmist.

(6)

Erandid bensiini maksimaalsest aururõhust suveperioodil peaksid piirduma nende liikmesriikidega, kus on madalad suvised õhutemperatuurid. Seega on asjakohane selgitada, millistes liikmesriikides tuleks erandit lubada. Need on põhimõtteliselt liikmesriigid, kus keskmine temperatuur enamikul nende territooriumist on alla 12 °C vähemalt kahe kuu jooksul kolmest, milleks on juuni, juuli ja august.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1997. aasta direktiivis 97/68/EÜ (väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (6) sätestatakse piirmäärad väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate mootorite heitkogustele. Nimetatud liikurmasinate nõuetekohaseks töötamiseks on vaja nimetatud mootorite toimimiseks sobivat kütust.

(8)

Maanteetranspordivahendite kütuse põlemine põhjustab umbes 20 % ühenduse kasvuhoonegaaside heidete üldkogusest. Ühe lähenemisviisina heitkoguste vähendamiseks nähakse ette vähendada nimetatud kütuste elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Seda on võimalik teha mitmel viisil. Arvestades ühenduse soovi vähendada veelgi kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja maanteetranspordi märkimisväärset panust nendesse heitkogustesse, on soovitatav kehtestada mehhanism, mille järgi kütusetarnijad teatavad tarnitava kütuse elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkogused ja vähendavad neid alates 2011. aastast. Biokütuste elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamise metoodika peaks vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) alusel kehtestatud kasvuhoonegaaside heitkoguste mõju arvutamise metoodikale.

(9)

Tarnijad peaksid 31. detsembriks 2020 järk-järgult vähendama tarnitud kütuse või energia elutsükli jooksul tekkivaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid energiaühiku kohta kuni 10 %. Nad peaksid saavutama vähemalt 6 % vähenemise 31. detsembriks 2020, võrreldes ELi keskmise tasemega fossiilkütuste elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste osas energiaühiku kohta 2010. aastal tänu biokütuste ja alternatiivsete kütuste kasutamisele ning tootmiskohtades tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele. Olenevalt läbivaatamise tulemustest peaks see hõlmama täiendavat 2 % vähendamist süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise keskkonnaohutute tehnoloogiate ja elektrisõidukite kasutamise abil ning veel 2 % vähendamist heitkoguste vähendamise ühikute ostmisega Kyoto protokolli puhta arengu mehhanismi kaudu. Need täiendavad vähendamised ei tohiks olla liikmesriikidele ja kütusetarnijatele käesoleva direktiivi jõustumisel siduvad. Läbivaatamisel tuleks käsitleda nende mittesiduvat iseloomu.

(10)

Biokütuse tootmine peaks olema säästev. Seepärast tuleks nõuda, et biokütused, mida kasutatakse kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkidega, vastaksid säästlikkuse kriteeriumidele. Selleks et tagada energia- ja keskkonnapoliitikates ühtne lähenemine ning et vältida täiendavaid kulusid ettevõtjatele ja keskkonnanormide vastuolusid, mis tuleneksid ebaühtlasest lähenemisest, on oluline sätestada samad biokütuste kasutamise säästlikkuse kriteeriumid ühelt poolt käesoleva direktiivi tähenduses ja teiselt poolt direktiivi 2009/28/EÜ tähenduses. Samadel põhjustel tuleks selles kontekstid vältida topeltaruandlust. Komisjon ja pädevad riiklikud asutused peaksid lisaks koordineerima oma tegevusi spetsiaalselt säästlikkuse aspektide eest vastutava komitee raames.

(11)

Kasvav ülemaailmne nõudlus biokütuste järele ja käesolevas direktiivis biokütuste kasutamiseks sätestatud soodustused ei tohiks anda tõuget bioloogiliselt mitmekesise maa hävitamiseks. Selliseid taastumatuid ressursse, mis on mitmes rahvusvahelises dokumendis tunnistatud inimkonnale väärtuslikuks, tuleks säilitada. Ühenduse tarbijatele oleks lisaks sellele moraalselt vastuvõetamatu, et nendepoolne suurenev biokütuste kasutamine tooks kaasa bioloogiliselt mitmekesise maa hävitamise. Seepärast on vaja sätestada säästlikkuse kriteeriumid, millega tagatakse, et biokütuste suhtes saab kohaldada soodustusi üksnes juhul, kui on tagatud, et need ei pärine bioloogiliselt mitmekesistelt maa-aladelt või kui looduskaitsealadeks või haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsmiseks määratud maa-alade puhul on asjakohane pädev asutus tõendanud, et asjaomase tooraine tootmine ei ole nimetatud eesmärkidega vastuolus. Säästlikkuse kriteeriumide puhul tuleks käsitada metsa bioloogiliselt mitmekesisena, kui tegemist on ürgmetsaga, järgides määratlust, mida ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) kasutab oma ülemaailmses metsaressursside hindamises, mille alusel maailma riigid esitavad andmeid oma ürgmetsade ulatuse kohta, või kui see on siseriiklike õigusaktide alusel looduskaitse all. Siia hulka peaksid kuuluma ka maa-alad, kus leiab aset mittepuiduliste metsasaaduste korjamine, tingimusel et inimtegevuse mõju on väike. Teisi FAO poolt määratletud metsaliike, nagu inimtegevusest mõjutatud looduslikud metsad, poollooduslikud metsad ja istandused, ei tuleks käsitada ürgmetsana. Lisaks sellele on teatavate parasvöötme ja troopiliste rohumaade, sealhulgas suure bioloogilise mitmekesisusega savannide, steppide, võsamaade ja preeriate suurt bioloogilist mitmekesisust arvestades asjakohane, et sellistelt maa-aladelt pärit toorainest saadud biokütuste suhtes ei tohiks kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud soodustusi. Komisjon peaks kehtestama asjakohased kriteeriumid ja geograafilise ulatuse, et määratleda sellised bioloogiliselt mitmekesised rohumaad vastavalt parimatele kättesaadavatele teaduslikele tõenditele ja vastavatele rahvusvahelistele standarditele.

(12)

Maakasutuse muutmisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste mõju arvutamisel peaks ettevõtjatel olema võimalik kasutada tegelikke andmeid süsinikuvarude kohta, mis on seotud maa võrdluskasutusega ja maakasutusega pärast maakasutuse muutmist. Neil peaks olema võimalik kasutada ka standardväärtuseid. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma töö on nendele standardväärtustele asjakohaseks aluseks. Kõnealusel tööl puudub praegu selline väljendusviis, mis oleks ettevõtjate poolt koheselt kohaldatav. Komisjon peaks seega koostama juhendi, mis tugineb kõnealusele tööle ning moodustaks aluse süsinikuvaru muutuste arvutamisele käesoleva direktiivi tähenduses, sealhulgas seoses metsaaladega, mille võrade liitus on 10–30 %, savannidega, võsamaadega ja preeriatega.

(13)

Komisjonil on asjakohane töötada välja meetodid, et hinnata turbarabade kuivendamise mõju kasvuhoonegaaside heitkogustele.

(14)

Maad ei tohiks biokütuste tootmiseks kasutusele võtta, kui maakasutuse muutmise käigus toimuvat süsinikuvaru vähenemist ei saa kliimamuutustega võitlemise kiireloomulisust arvesse võttes mõistliku ajavahemiku jooksul kompenseerida biokütuste tootmisest tuleneva kasvuhoonegaasi vähenemisega. See väldiks ettevõtjate poolt tarbetute ja koormavate uuringute tegemist ning sellist suure süsinikusisaldusega maakasutuse muutmist, mis osutuks biokütuste tooraine viljeluseks ebasobivaks. Ülemaailmse süsinikuvaru ülevaated osutavad, et sellesse kategooriasse tuleks lisada märgalad ja püsivalt metsaga kaetud alad, mille võrade liitus on üle 30 %. Lisada tuleks ka metsaga kaetud alad, mille võrade liitus on 10–30 %, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et nende süsinikuvaru on piisavalt madal, et õigustada nende alade kasutuse muutmist vastavalt käesolevas direktiivis sätestatud eeskirjadele. Märgaladele osutamise puhul tuleks võtta arvesse 2. veebruaril 1971. aastal Ramsaris vastu võetud rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsioonis sätestatud määratlust.

(15)

Käesolevas direktiivis sätestatud soodustused edendavad biokütuste suurenenud tootmist kogu maailmas. Kui biokütused valmistatakse ühenduses toodetud toorainest, peaksid need vastama ka ühenduse põllumajandusalastele keskkonnanõuetele, sealhulgas põhjavee ja pinnavee kvaliteedi tagamise nõuetele, ning sotsiaalsetele nõuetele. Samas tekitab muret asjaolu, et teatud kolmandates riikides võib biokütuste tootmine mitte vastata minimaalsetele keskkonna- või sotsiaalsetele nõuetele. Seetõttu on asjakohane julgustada olulisi keskkonna- ja sotsiaalseid kaalutlusi arvessevõtvate mitme- ja kahepoolsete kokkulepete ja vabatahtlike rahvusvaheliste või riiklike kavade väljatöötamist, et edendada biokütuste säästvat tootmist kogu maailmas. Selliste kokkulepete või kavade puudumisel peaksid liikmesriigid ettevõtjatelt nõudma aruandeid nende teemade kohta.

(16)

Säästlikkuse kriteeriumid on tõhusad üksnes siis, kui tänu neile muutub turuosaliste käitumine. Need muutused leiavad aset ainult juhul, kui nendele kriteeriumidele vastavaid biokütuseid müüakse kõrgema hinnaga kui kriteeriumidele mittevastavaid kütuseid. Kriteeriumidele vastavuse kontrollimisel kasutatava massibilansimeetodi kohaselt on olemas konkreetne seos säästlikkuse kriteeriumidele vastavate biokütuste tootmise ning biokütuste tarbimise vahel ühenduses, mis tagab asjakohase tasakaalu pakkumise ja nõudluse vahel ning kõrgema hinna, kui see on süsteemides, kus selline seos puudub. Säästlikkuse kriteeriumidele vastavate biokütuste kõrgema hinnaga müümise tagamiseks tuleks kriteeriumidele vastavuse kontrollimiseks seetõttu kasutada massibilansimeetodit. See peaks säilitama süsteemi terviklikkuse ja vältima samal ajal tarbetut koormust tööstusele. Tuleks läbi vaadata ka muud kontrollimeetodid.

(17)

Vajaduse korral peaks komisjon võtma nõuetekohaselt arvesse aastatuhande ökosüsteemi hinnangut, mis sisaldab kasulikke andmeid vähemalt niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenuseid, näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest.

(18)

Kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamisel tuleks arvesse võtta kütuste tootmise ja kasutamise kaassaaduseid. Poliitika analüüsimisel on kohane kasutada asendusmeetodit, kuid üksikute ettevõtjate ja üksikute transpordis kasutatava kütuse saadetiste reguleerimisel ei ole asendusmeetodi kasutus kohane. Sellisel juhul on kõige asjakohasem energia jaotamise meetod, kuna seda on lihtne kohaldada, see on ajaliselt prognoositav ja see vähendab vastupidise mõjuga soodustusi ning annab tulemusi, mis on üldiselt võrreldavad asendusmeetodi abil saadud tulemustega. Poliitika analüüsimisel peaks komisjon esitama oma aruandes asendusmeetodi abil saadud tulemused.

(19)

Selleks et vältida ebaproportsionaalset halduskoormust, tuleks levinud biokütuse tootmisviiside jaoks sätestada vaikeväärtuste loetelu, mida tuleks täiendavate usaldusväärsete andmete kättesaadavaks muutumisel ajakohastada ja laiendada. Ettevõtjatel peaks alati olema õigus kasutada nimetatud loetelus kehtestatud biokütuste kasvuhoonegaaside vähendamise taset. Kui tootmisviisidest tuleneva kasvuhoonegaasi vähenemise vaikeväärtus on väiksem kui kasvuhoonegaasi vähendamise nõutav miinimumtase, peaksid tootjad, kes soovivad tõendada, et nad järgivad nimetatud miinimumtaset, näitama, et nende tootmisprotsessist tulenevad tegelikud heitkogused on vaikeväärtuste arvutustes eeldatutest väiksemad.

(20)

Nimetatud vaikeväärtused tuleb arvutada sõltumatutest teaduslikest ekspertallikatest pärinevate andmete alusel ja vajadusel tuleb neid andmeid ajakohastada, kui nimetatud allikad teevad oma töös edusamme. Komisjon peaks julgustama neid allikaid töö ajakohastamise käigus käsitlema viljelusest tulenevaid heitkoguseid, piirkondlike ja kliimatingimuste mõju, säästva põllumajanduse ja mahepõllumajanduslike meetoditega viljeluse mõju ning ühenduse ja kolmandate riikide tootjate ning kodanikuühiskonna teaduslikku panust.

(21)

Selleks et mitte soodustada biokütuste jaoks vajaliku tooraine viljelust kohtades, kus see tooks kaasa suure kasvuhoonegaasi heitkoguse, tuleks viljelusega seotud vaikeväärtusi kohaldada üksnes nende piirkondade suhtes, kus sellise mõju saab täielikult välistada. Ebaproportsionaalse halduskoormuse vältimiseks peaksid liikmesriigid siiski kehtestama viljelusest, sealhulgas väetiste kasutamisest tulenevate heitkoguste keskmised riiklikud või piirkondlikud tasemed.

(22)

Nõudlus põllumajandusliku tooraine järele kasvab kogu maailmas. Osaliselt rahuldatakse seda nõudlust põllumajandusmaa pindala suurendamise abil. Sellise tõsiselt rikutud või tugevalt saastunud maa taastamine, mida ei ole praeguses seisus võimalik põllumajanduslikel eesmärkidel kasutada, oleks üks võimalus viljelusmaa pindala suurendamiseks. Kuna biokütuste edendamine suurendab nõudlust põllumajandusliku tooraine järele, tuleks säästlikkuskavaga edendada taastatud rikutud maa kasutamist. Isegi kui biokütused ise on valmistatud toorainest, mis on kasvatatud juba põllumajanduslikult kasutataval maal, võib biokütuste edendamisest tingitud teravilja nõudluse netosuurenemine põhjustada haritava maa netosuurenemise. See võib toimuda suure süsinikuvaruga maa-alal, millisel juhul toimuks kahjulik süsinikuvaru vähenemine. Nimetatud ohu leevendamiseks on asjakohane kehtestada kaasnevad meetmed, et julgustada juba põllumajanduslikult kasutatava maa tootlikkuse suurendamist, rikutud maa kasutamist ning selliste säästlikkuse nõuete kehtestamist, mis oleks võrreldavad käesolevas direktiivis ühenduse biokütuse kasutamise kohta sätestatud nõuetega, muudes biokütuseid tarbivates piirkondades. Komisjon peaks välja töötama konkreetsed meetodid, et vähendada miinimumini maakasutuse kaudsetest muutustest tingitud kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Seda tehes peaks komisjon analüüsima parimate olemasolevate teaduslike tõendite põhjal muu hulgas eelkõige maakasutuse kaudsete muutuste teguri lisamist kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamisse ning vajadust stimuleerida säästlikke biokütuseid, mis vähendavad miinimumini maakasutuse muutuse mõju ja parandavad biokütuste säästlikkust seoses maakasutuse kaudse muutusega. Meetodite väljatöötamisel peaks komisjon muu hulgas käsitlema selliste biokütuste tootmisest tingitud maakasutuse kaudse muutuse võimalikku mõju, mis on toodetud toiduks mittekasutatavatest tselluloosmaterjalidest ja lignotselluloosist.

(23)

Kuna direktiivi 98/70/EÜ artiklites 7b kuni 7e sätestatud meetmed edendavad ka siseturu toimimist, ühtlustades säästlikkuse kriteeriume, millele biokütused peavad vastavalt kõnealuses direktiivis sätestatud eesmärkidele vastama, ja hõlbustades sellega vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 7b lõikele 8 liikmesriikide vahelist kaubandust kõnealustele tingimustele vastavate biokütustega, põhinevad need asutamislepingu artiklil 95.

(24)

Jätkuv tehnika areng auto- ja kütusetehnoloogia alal ning jätkuv soov tagada keskkonna- ja tervisekaitse optimaalne tase on põhjustanud vajaduse vaadata kütuste spetsifikatsioonid perioodiliselt läbi, võttes aluseks uued uuringud ja analüüsid lisandite ja biokütuse koostisosade mõju kohta saasteainete heitkogustele. Seepärast tuleks transpordis kasutatavate kütuse süsinikusisalduse vähendamise hõlbustamise võimalustest korrapäraselt aru anda.

(25)

Detergentide kasutamine aitab hoida mootorid puhtana ja vähendada nii saasteainete heitkogust. Hetkel ei ole ühtegi rahuldavat meetodit kütuseproovide kontrollimiseks, millega saaks kindlaks määrata nende detergentsed omadused. Seega vastutavad klientide teavitamise eest detergentidest ja nende kasutamise kasulikkusest kütuse- ja sõidukite tarnijad. Sellegipoolest peaks komisjon kontrollima, kas edasised arengud tooksid kaasa tõhusama lähenemisviisi detergentidest saadava kasu ja nende kasutamise optimeerimiseks.

(26)

Sätted, mis on seotud etanooli lisamisega bensiini, tuleks direktiivi 98/70/EÜ kohaldamisest saadud kogemusi silmas pidades uuesti läbi vaadata. Läbi tuleks vaadata eelkõige sätted, mis on seotud aururõhu piirväärtustega ja võimalikud alternatiivid, millega tagatakse, et etanoolisegude aururõhk ei ületa lubatud piirväärtusi.

(27)

Etanooli lisamine bensiini suurendab saadava kütuse aururõhku. Lisaks sellel tuleks bensiini aururõhku kontrollida, et piirata õhusaasteainete heitkoguseid.

(28)

Etanooli lisamisel bensiini muutub saadava kütusesegu aururõhk mittelineaarselt. On asjakohane võimaldada erandit selliste segude maksimaalsest aururõhust suveperioodil pärast seda, kui komisjon on läbi viinud asjakohase hindamise. Erandi tingimuseks peaks olema õhukvaliteeti ja õhureostust käsitlevate ühenduse õigusaktide täitmine. Selline erand peaks vastama aururõhu tegelikule suurenemisele, mis on tingitud teatava protsendi etanooli lisamisest bensiini.

(29)

Selleks et soodustada madala süsinikusisaldusega kütuste kasutamist, järgides samas õhusaastega seotud eesmärke, peaksid bensiinitöötlejad võimalusel tegema kättesaadavaks nõutava koguse madala aururõhuga bensiini. Kuna praegu see ei toimi, tuleks suurendada teatavatel tingimustel etanoolisegude aururõhu piirväärtust, et biokütuste turg saaks areneda.

(30)

Mõnedes vanemates sõidukites ei saa kõrge biokütusesisaldusega bensiini kasutada. Need sõidukid võivad liikuda ühest liikmesriigist teise. Seepärast on asjakohane tagada nendele vanematele sõidukitele sobiva bensiini jätkuv tarnimine üleminekuperioodil. Liikmesriigid peaksid sidusrühmadega konsulteerides tagama, et sellise kütuse müügiga oleks geograafiliselt kaetud kõik piirkonnad, kus seda vaja on. Bensiini märgistus, näiteks E5 või E10, peaks olema kooskõlas Euroopa Standardikomitee (CEN) kehtestatud vastava standardiga.

(31)

On asjakohane kohandada direktiivi 98/70/EÜ IV lisa, et võimaldada viia turule kõrgema biokütusesisaldusega („B7”) diislikütuseid, kui on ette nähtud standardiga EN 590:2004 („B5”). Seda standardit tuleks vastavalt ajakohastada ja kehtestada piirmäärad tehnilistele parameetritele, mida selles lisas ei ole, nagu vastupidavus oksüdatsioonile, leekpunkt, koksiarv, tuhasus, veesisaldus, kogusaaste, vaseriba korrosioon, määrimisvõime, kinemaatiline viskoossus, hägustumispunkt, külmfiltri ummistumispunkt, fosforisisaldus, happearv, peroksiidid, happearvu muutumine, pihusti saastumine ja stabiliseerivad lisandid.

(32)

Et lihtsustada biokütuste tulemuslikku turustamist, ergutatakse CENi jätkama kiiresti sellise standardi väljatöötamist, mis võimaldaks segada diislikütusesse rohkem biokütust, ning eeskätt töötama välja standardi „B10” jaoks.

(33)

Tehnilistel põhjustel on vaja diislikütuses rasvhapete metüülestrite (FAME) sisalduse piirmäära. Biokütuste teiste komponentide jaoks, nagu biomassist Fischer Tropschi meetodil toodetud puhaste diislisarnaste süsivesinikud või hüdrogeenitud taimeõli, sellist piirmäära siiski vaja ei ole.

(34)

Liikmesriigid ja komisjon peaksid astuma asjakohaseid samme, et hõlbustada 10 ppm väävlisisaldusega gaasiõli turustamist enne 1. jaanuari 2011.

(35)

Spetsiifiliste metallilisandite, eriti metüültsüklopentadienüülmangaan trikarbonüüli (MMT) kasutamine võib suurendada riski inimeste tervisele ja kahjustada sõiduki mootorit ning heitekontrolliseadmeid. Paljud sõidukitootjad soovitavad hoiduda metallilisandeid sisaldava kütuse kasutamisest ja selle kasutamine võib sõiduki garantii kehtetuks muuta. Seepärast on asjakohane jälgida pidevalt MMT kütuses kasutamise mõju ja konsulteerida seejuures huvirühmadega. Kuni täiendava läbivaatamiseni on vaja astuda samme, et piirata mis tahes võimaliku kahjuliku mõju ulatust. Seepärast on asjakohane kehtestada MMT kasutamisele kütuses ülempiir, tuginedes praegu olemasolevatele teaduslikele andmetele. Seda piirmäära saaks tõsta ainult siis, kui tõestatakse, et suuremad kogused ei too kaasa ebasoovitavat mõju. Et vältida olukorda, kus tarbijad teadmatusest muudavad oma sõiduki garantii kehtetuks, tuleb lisaks nõuda, et kõik metallilisandeid sisaldavad kütused oleksid vastavalt märgistatud.

(36)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (7) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning need üldsusele kättesaadavaks tegema.

(37)

Direktiivi 98/70/EÜ rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (8).

(38)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus võtta vastu rakendusmeetmed kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve ja vähendamise mehhanismi jaoks, kohandada metoodilisi põhimõtteid ja väärtusi, mis on vajalikud hindamaks, kas säästlikkuse kriteeriumid on biokütuste puhul täidetud, kehtestada suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa kriteeriumid ja geograafiline ulatus, vaadata läbi kütuse MMT sisalduse piirmäär ning kohandada teaduse ja tehnika arenguga kütuse elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamise meetodeid, kütusespetsifikatsiooniga seotud lubatud analüütilisi meetodeid ja aururõhuga seotud lubatud erandit bioetanooli sisaldava bensiini puhul. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, kohandades metoodilisi põhimõtteid ja väärtusi, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(39)

Direktiivis 98/70/EÜ on mitu kütusespetsifikatsiooni, millest mõned on nüüdseks ülearused. Lisaks on selles sätestatud mitu erandit, mis on aegunud. Selguse huvides tuleks need sätted välja jätta.

(40)

Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivis 1999/32/EÜ (mis käsitleb väävlisisalduse vähendamist teatavates vedelkütustes) (9) sätestatakse siseveetranspordis kasutatava kütuse teatud aspektid. Nimetatud direktiivi ja direktiivi 98/70/EÜ vaheline piiritlemine vajab selgitamist. Mõlema direktiiviga kehtestatakse siseveelaevades kasutatava gaasiõli maksimaalse väävlisisalduse piirmäärad. Selguse ja õiguskindluse huvides oleks asjakohane neid direktiive kohandada, selleks et need piirmäärad oleksid sätestatud ainult ühes õigusaktis.

(41)

Siseveelaevade jaoks on töötatud välja uued puhtamad mootoritehnoloogiad. Sellised mootorid töötavad üksnes väga madala väävlisisaldusega kütusega. Siseveelaevade kütuste väävlisisaldust tuleks võimalikult kiiresti vähendada.

(42)

Seepärast tuleks direktiive 98/70/EÜ ja 1999/32/EÜ vastavalt muuta.

(43)

Nõukogu 23. märtsi 1993. aasta direktiivi 93/12/EMÜ (teatud vedelkütuste väävlisisalduse kohta) (10) on palju muudetud, mistõttu ei oma see enam sisulist tähtsust. Seepärast tuleks see kehtetuks tunnistada.

(44)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt maanteesõidukites ja väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates kasutatava kütuse ühtse turu tagamist ning nimetatud masinate kütuse kasutamisel keskkonnakaitse miinimumtaseme järgimist ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

1)

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 1

Reguleerimisala

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse maanteesõidukitele ja väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele (sealhulgas siseveelaevadele, kui need ei ole merel), põllu- ja metsamajanduslikele traktoritele ning väikelaevadele, kui need ei ole merel:

2)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt.

3)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt.

4)

Artikkel 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 4

Diislikütus

1.   Liikmesriigid tagavad, et diislikütust tohib nende territooriumil turustada ainult siis, kui see vastab II lisas sätestatud spetsifikatsioonidele.

Olenemata II lisa nõuetest võivad liikmesriigid lubada turustada diislikütust, mille rasvhappe metüülestri (FAME) sisaldus ületab 7 %.

Liikmesriigid tagavad asjakohase teabe andmise tarbijatele diislikütuse biokütusesisalduse, eelkõige FAME sisalduse kohta.

2.   Liikmesriigid tagavad, et hiljemalt 1. jaanuarist 2008 võib gaasiõli, mis on ette nähtud kasutamiseks väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates (sealhulgas siseveelaevades), põllu- ja metsamajanduslikes traktorites ning väikelaevades, turule viia nende territooriumil ainult sel juhul, kui selle väävlisisaldus ei ületa 1 000 mg/kg. Alates 1. jaanuarist 2011 on sellise gaasiõli maksimaalne lubatud väävlisisaldus 10 mg/kg. Liikmesriigid tagavad, et vedelkütuseid, mis ei ole selline gaasiõli, võib kasutada siseveelaevades ja väikelaevades ainult sel juhul, kui nende vedelkütuste väävlisisaldus ei ületa selle gaasiõli maksimaalset lubatud väävlisisaldust.

Liikmesriigid võivad siiski väheolulise reostuse arvessevõtmiseks tarneahelas alates 1. jaanuarist 2011 lubada, et gaasiõli, mis on ette nähtud kasutamiseks väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates (sealhulgas siseveelaevades), põllu- ja metsamajanduslikes traktorites ning väikelaevades, võib sisaldada lõpp-punktis lõppkasutajatele turustamisel väävlit kuni 20 mg/kg. Liikmesriigid võivad ka lubada, et kuni 31. detsembrini 2011 võib raudteesõidukite ning põllu- ja metsamajanduslike traktorite jaoks jätkuvalt turule viia gaasiõli, mis sisaldab väävlit kuni 1 000 mg/kg, tingimusel et nad suudavad tagada, et sellega ei kahjustata heitekontrollisüsteemide nõuetekohast toimimist.

3.   Liikmesriigid võivad äärepoolseimate piirkondade jaoks ette näha erisätted sellise diislikütuse ja gaasiõli kasutuselevõtmiseks, mille maksimaalne väävlisisaldus on 10 mg/kg. Seda sätet kohaldavad liikmesriigid teavitavad sellest komisjoni.

4.   Karmide talvetingimustega liikmesriikides võib diislikütuse ja gaasiõlide maksimaalse destillatsioonipunkti 65 % 250 °C juures asendada maksimaalse destillatsioonipunktiga 10 % (vol/vol) 180 °C juures.”

5)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 7a

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine

1.   Liikmesriigid määravad tarnija või tarnijad, kes vastutavad tarnitud kütuse või energia elutsükli jooksul energiaühiku kohta tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve eest. Maanteesõidukites kasutatava elektri tarnijate puhul tagavad liikmesriigid, et sellised tarnijad võivad ühineda lõikes 2 sätestatud vähendamise kohustusega, kui nad suudavad näidata, et nad on võimelised nendes sõidukites kasutamiseks tarnitavat elektrit nõuetekohaselt mõõtma ja jälgima.

Alates 1. jaanuarist 2011 esitavad tarnijad igal aastal liikmesriigi poolt määratud asutusele liikmesriigis tarnitud kütuste ja energia kasvuhoonegaasi intensiivsuse kohta aruande, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet:

Liikmesriigid tagavad aruannete kontrollimise.

Komisjon kehtestab vajaduse korral suunised käesoleva lõike rakendamise kohta.

2.   Liikmesriigid nõuavad, et tarnijad vähendaksid võimalikult sujuvalt elutsükli jooksul energiaühiku kohta tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguseid kuni 10 % 31. detsembriks 2020, võrreldes lõike 5 punktis b osutatud kütuse alusstandardiga. See vähendamine koosneb:

3.   Biokütuste elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkogused arvutatakse artikli 7d kohaselt. Teiste kütuste ja muu energia elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkogused arvutatakse käesoleva artikli lõike 5 alusel sätestatud meetodit kasutades.

4.   Liikmesriigid tagavad, et tarnijate rühm võib täita lõikes 2 sätestatud vähendamise eesmärgi ühiselt. Sellisel juhul loetakse nad lõike 2 tähenduses üheks tarnijaks.

5.   Käesoleva artikli rakendamiseks vajalikud meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Nende meetmete hulka kuuluvad eriti:

6)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 7b

Biokütuste säästlikkuse kriteeriumid

1.   Sõltumata sellest, kas tooraine on kasvatatud ühenduse territooriumil või väljaspool seda, võetakse biokütustest toodetud energiat arvesse artikli 7a eesmärkidel üksnes siis, kui need vastavad käesoleva artikli lõigetes 2 kuni 6 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.

Jäätmetest ja jääkidest (välja arvatud põllumajanduslikust tootmisest, vesiviljelusest, kalandusest ja metsatööstusest pärit jääkidest) toodetud biokütused peavad siiski selleks, et neid Artiklis 7a osutatud eesmärkidel arvesse võetaks, vastama üksnes käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.

2.   Lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine tänu biokütuste kasutamisele on vähemalt 35 %.

Alates 1. jaanuarist 2017 on lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine tänu biokütuste kasutamisele vähemalt 50 %. Alates 1. jaanuarist 2018 on kõnealune kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine vähemalt 60 % biokütuste osas, mis on toodetud käitistes, mis alustasid tootmist 1. jaanuaril 2017 või hiljem.

Biokütuste kasutamisest tulenevat kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemist arvutatakse vastavalt artikli 7d lõikele 1.

23. jaanuaril 2008 tegutsevates käitistes toodetud biokütuste puhul kohaldatakse esimest lõiku alates 1. aprill 2013.

3.   Lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ei valmistata toorainest, mis on saadud suure bioloogilise mitmekesisusega maa-alalt, see tähendab maa-alalt, mida 2008. aasta jaanuaris või pärast seda iseloomustas üks järgmistest seisunditest, olenemata sellest, kas seda maatükki iseloomustab see seisund ka praegu:

Komisjon kehtestab kriteeriumid ja geograafilise ulatuse, et määrata kindlaks, milline rohumaa on kuulub esimese lõigu punkti c alla. Need meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4.   Lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ei valmistata toorainest, mis on saadud suure süsinikuvaruga maa-alalt, see tähendab maa-alalt, mida 2008. aasta jaanuaris iseloomustas üks järgmistest seisunditest, kuid mida see seisund enam ei iseloomusta:

Käesoleva lõike sätteid ei kohaldata, kui tooraine hankimise ajal iseloomustas maa-ala sama seisund kui 2008. aasta jaanuaris.

5.   Lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ei valmistata toorainest, mis on saadud maa-alalt, mis oli 2008. aasta jaanuaris turbaraba, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et selle tooraine viljelus ja kogumine ei too kaasa varem kuivendamata pinnase kuivendamist.

6.   Ühenduses kasvatatud põllumajanduslik tooraine, mida kasutatakse artiklis 7a osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuste tootmiseks, saadakse vastavalt nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 73/2009 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) (17) II lisa punktis A pealkirja all „Keskkond” ja punktis 9 loetletud nõuetele ja standarditele ning vastavalt kõnealuse määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt määratletud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuetele.

7.   Komisjon esitab iga kahe aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande nende kolmandate riikide ja liikmesriikide kohta, kes on ühenduses tarbitavate biokütuste või biokütuste tooraine oluliseks allikaks ja lõigetes 2 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide täitmise ning pinnase, vee ja õhu kaitseks võetud riiklike meetmete kohta. Esimene aruanne esitatakse 2012. aastal.

Komisjon esitab iga kahe aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande mõju kohta, mida kasvav nõudlus biokütuste järele avaldab sotsiaalsele säästlikkusele ühenduses ja kolmandates riikides, samuti ühenduse biokütusepoliitika mõju kohta toiduainete taskukohase hinnaga kättesaadavusele, eelkõige arengumaade elanikele, ning üldisemate arenguküsimuste kohta. Aruandes käsitletakse maakasutusõiguste järgimist. Aruandes esitatakse ühenduses tarbitava biokütuse tooraine oluliseks allikaks olevate nii kolmandate riikide kui ka liikmesriikide puhul andmed selle kohta, kas asjaomane riik on ratifitseerinud ja rakendanud kõik järgmised Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonid:

Aruandes esitatakse ühenduses tarbitava biokütuse tooraine oluliseks allikaks olevate nii kolmandate riikide kui ka liikmesriikide puhul andmed selle kohta, kas asjaomane riik on ratifitseerinud ja rakendanud:

Esimene aruanne esitatakse 2012. aastal. Komisjon teeb vajadusel ettepanekuid parandusmeetmete kohta, eelkõige juhul, kui on olemas tõendid, et biokütuse tootmine avaldab olulist mõju toiduainete hindadele.

8.   Liikmesriigid ei keeldu muudel säästlikkusega seotud põhjustel käesoleva artikli kohaselt saadud biokütuste arvessevõtmisest lõikes 1 osutatud eesmärkidel.

Artikkel 7c

Biokütuste säästlikkuse kriteeriumide järgimise kontrollimine

1.   Kui biokütuseid tuleb arvesse võtta artiklis 7a osutatud eesmärkidel, nõuavad liikmesriigid ettevõtjatelt artikli 7b lõigetes 2 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide täitmise tõestamist. Sel põhjusel nõuavad nad, et ettevõtjad kasutaksid massibilansisüsteemi, mis:

2.   Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aastatel 2010 ja 2012 aruanded lõikes 1 kirjeldatud massibilansi kontrollimeetodi toimimise kohta ja mõne või kõigi uut tüüpi tooraine või biokütusega seotud muu kontrollimeetodi kasutuselevõtmise võimaluste kohta. Oma hinnangus käsitleb komisjon selliseid kontrollimeetodeid, mille puhul ei pea teave säästlikkuse näitajate kohta olema füüsiliselt seotud konkreetse saadetise või seguga. Hinnangus võetakse arvesse vajadust säilitada kontrollisüsteemi terviklikkus ja tõhusus ning vältida samal ajal tarbetut koormust tööstusharule. Aruandele lisatakse vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks ettepanekud muude kontrollimeetodite kasutuselevõtmise kohta.

3.   Liikmesriigid võtavad meetmeid, et tagada ettevõtjate poolt usaldusväärse teabe esitamine ning et teha liikmesriikide nõudmisel kättesaadavaks andmed, mida kasutati teabe koostamisel. Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad tagaksid esitatava teabe asjakohasele standardile vastava sõltumatu auditeerimise ning esitaksid tõendid selle teostamise kohta. Auditi käigus kontrollitakse, kas ettevõtjate kasutatavad süsteemid on täpsed, usaldusväärsed ja pettusekindlad. Samuti hinnatakse selle käigus proovivõtu tihedust ja metoodikat ning andmete stabiilsust.

Esimeses lõigus nimetatud teave sisaldab eelkõige teavet vastavuse kohta artikli 7b lõigetes 2 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele, asjakohast ja piisavat teavet pinnase, vee ja õhu kaitseks, rikutud maa taastamiseks ja veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks võetud meetmete kohta ning asjakohast ja piisavat teavet artikli 7b lõike 7 teises lõigus osutatud küsimuste arvessevõtmiseks võetud meetmete kohta.

Vastavalt artikli 11 lõikes 3 osutatud nõuandemenetlusele koostab komisjon nimekirja esimeses kahes lõigus nimetatud asjakohasest ja piisavast teabest. Komisjon tagab eelkõige, et nimetatud teabe esitamine ei tekitaks ülemäärast halduskoormust ettevõtjatele üldiselt või eelkõige väikemaapidajatele, tootjate organisatsioonidele ja kooperatiividele.

Käesolevas lõikes sätestatud kohustusi kohaldatakse nii ühenduses toodetud kui imporditud biokütuste korral.

Liikmesriigid esitavad käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud teabe kokkuvõtlikul kujul komisjonile. Komisjon avaldab selle teabe kokkuvõtte direktiivi 2009/28/EÜ artiklis 24 osutatud läbipaistvusplatvormis, säilitades samal ajal tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.

4.   Ühendus püüab sõlmida kolmandate riikidega kahe- või mitmepoolseid lepinguid, mis sisaldavad sätteid käesoleva direktiivi säästlikkuse kriteeriumidele vastavate säästlikkuse kriteeriumide kohta. Kui ühendus on sõlminud lepingud, mis sisaldavad sätteid artikli 7b lõigetes 2 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide kohta, võib komisjon otsustada, et nimetatud lepingutega on tõestatud, et kõnealustes riikides kasvatatud toorainest toodetud biokütused vastavad kõnealustele säästlikkuse kriteeriumidele. Nimetatud lepingute sõlmimisel tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta meetmeid niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenuseid (näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest), meetmeid pinnase, vee ja õhu kaitseks, kaudseid maakasutuse muudatusi ja rikutud maa taastamist, veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmist ning artikli 7b lõike 7 teises lõigus osutatud küsimusi.

Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud riiklikud või rahvusvahelised kavad, millega kehtestatakse standardid biomassist toodete tootmisele, sisaldavad täpseid andmeid artikli 7b lõike 2 kohaldamise eesmärgil või et kõnealuste kavadega tõestatakse, et biomassi saadetised vastavad artikli 7b lõigetes 3 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele. Komisjon võib otsustada, et nimetatud kavad sisaldavad täpseid andmeid, mis annavad teavet meetmetest, mida on võetud niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenuseid (näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest), pinnase, vee ja õhu kaitseks, rikutud maa taastamiseks ning veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks ja artikli 7b lõike 7 teises lõigus osutatud küsimuste kohta. Komisjon võib samuti tunnustada maa-alasid selliste haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsmiseks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Loodusvarade ja Looduskaitse Ühingu poolt koostatud loeteludesse artikli 7b lõike 3 punkti b alapunktis ii nimetatud eesmärkidel.

Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud riiklikud või rahvusvahelised kavad, millega mõõdetakse kasvuhoonegaaside vähenemist, sisaldavad täpseid andmeid artikli 7b lõike 2 kohaldamiseks.

Komisjon võib otsustada, et maa, mis on hõlmatud tõsiselt rikutud või tugevalt saastunud maa parandamise riikliku või piirkondliku taastamisprogrammiga, vastab IV lisa C osa punktis 9 osutatud kriteeriumidele.

5.   Komisjon võtab käesoleva artikli lõike 4 kohaseid otsuseid vastu üksnes siis, kui asjaomane leping või kava vastab asjakohastele usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja sõltumatu auditi standarditele. Kasvuhoonegaaside vähenemise mõõtmise kavad peavad vastama ka IV lisa metodoloogilistele nõuetele. Artikli 7b lõike 3 punkti b alapunktis ii nimetatud suure bioloogilise mitmekesisusega alade puhul peavad selliste alade nimekirjad vastama piisavatele objektiivsusstandarditele, olema kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud standarditega ning nägema ette asjakohased edasikaebamismenetlused.

6.   Lõike 4 kohased otsused võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 3 osutatud nõuandemenetlusele. Sellised otsused kehtivad kuni viis aastat.

7.   Kui ettevõtja esitab tõendeid või andmeid, mis on saadud vastavalt lepingule või kavale, mille suhtes on tehtud lõike 4 kohane otsus (vastavalt kõnealuse otsuse ulatusele), ei nõua liikmesriik tarnijalt artikli 7b lõigetes 2 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide järgimise tõendamiseks täiendavate tõendite ega käesoleva artikli lõike 3 teises lõigus nimetatud meetmete kohta teabe esitamist.

8.   Komisjon uurib liikmesriigi taotlusel või omal algatusel artikli 7b kohaldamist seoses biokütuse allikaga ning otsustab kuue kuu jooksul alates taotluse kättesaamisest vastavalt artikli 11 lõikes 3 osutatud nõuandemenetlusele, kas asjaomane liikmesriik võib võtta kõnealusest allikast pärit biokütust arvesse artiklis 7a osutatud eesmärkidel.

9.   Hiljemalt 31. detsembriks 2012 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis käsitleb:

Komisjon teeb vajadusel ettepanekuid parandusmeetmete kohta.

Artikkel 7d

Biokütuste kasutamisest elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamine

1.   Artikli 7a ja artikli 7b lõike 2 kohaldamisel arvutatakse biokütuste kasutamisest elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguseid järgmiselt:

2.   Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt 31. märtsiks 2010 aruande, mis sisaldab loetelu nende territooriumi alade kohta, mis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1059/2003 (millega kehtestatakse ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus (NUTS)) (18) kohaselt liigitatakse statistiliste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) 2. või madalamale tasandile, kus põllumajandusliku tooraine viljelusest tekkivad tüüpilised kasvuhoonegaaside heitkogused on eelduste kohaselt käesoleva direktiivi IV lisa D osas pealkirja all „Viljeluse summeerimata väärtused” esitatud heitkogustest väiksemad või nendega võrdsed, lisades aruandele meetodi kirjelduse ja kõnealuse loetelu koostamiseks kasutatud andmed. Nimetatud meetodi puhul võetakse arvesse pinnase omadusi, kliimat ning eeldatavat tooraine saagist.

3.   Biokütuste jaoks IV lisa A osas sätestatud vaikeväärtusi ning biokütuste puhul IV lisa D osas sätestatud viljeluse summeerimata vaikeväärtusi kohaldatakse üksnes siis, kui tooraine on:

Biokütuste puhul, mis ei kuulu punktide a, b ega c alla, kasutatakse viljeluse tegelikke väärtusi.

4.   Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 31. märtsiks 2010 aruande selliste kolmandates riikides asuvate alade loetelu koostamise teostatavuse kohta, kus põllumajandusliku tooraine viljelusest tekkivad tüüpilised kasvuhoonegaaside heitkogused on eelduste kohaselt IV lisa D osas pealkirja all „viljelus” registreeritud heitkogustest väiksemad või nendega võrdsed, ning lisab aruandele võimaluse korral sellise loetelu ning kõnealuse loetelu koostamiseks kasutatud meetodi kirjelduse ja andmed. Vajadusel lisatakse aruandele asjakohased ettepanekud.

5.   Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2012 ning pärast seda iga kahe aasta järel aruande IV lisa B ja E osa prognoositavate tüüpiliste ja vaikeväärtuste kohta, pöörates erilist tähelepanu transpordist ja töötlemisest tulenevatele heitkogustele ja võib vajadusel otsustada neid väärtusi korrigeerida. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

6.   Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2010 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles antakse ülevaade kaudsete maakasutuse muudatuste mõju kohta kasvuhoonegaasi heitkogustele ning käsitletakse nimetatud mõju vähendamise viise. Aruandele lisatakse vajaduse korral ettepanek, mis põhineb parimatel kättesaadavatel teaduslikel tõenditel, sisaldades konkreetseid meetodeid, et võtta arvesse kaudsetest maakasutuse muudatustest tingitud süsinikuvaru muudatustest tulenevaid heitkoguseid, tagades vastavuse käesoleva direktiiviga, eelkõige artikli 7b lõikega 2.

See ettepanek sisaldab vajalikke kaitsemeetmeid, et tagada kindlus enne kõnealuste meetodite kohaldamist tehtud investeeringutele. Nende käitiste osas, mis tootsid biokütust enne 2013. aasta lõppu, ei too esimeses lõigus osutatud meetmete kohaldamine enne 31. detsembrit 2017 kaasa seda, et nendes käitistes toodetud biokütuseid ei peeta käesolevas direktiivis sätestatud säästlikkuse nõuetele vastavaks, kui neid muidu oleks nõuetele vastavaks peetud, eeldusel et nende biokütuste abil saavutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähemalt 45 % vähendamine. Seda kohaldatakse biokütuste käitiste mahtudele 2012. aasta lõpust.

Euroopa Parlament ja nõukogu püüavad hiljemalt 31. detsembriks 2012 võtta vastu otsused selliste komisjoni esitatud ettepanekute kohta.

7.   IV lisa võib kohandada tehnika ja teaduse arenguga, sealhulgas lisades sama või muu tooraine puhul täiendavate biokütuste tootmisviiside väärtused ning kohandades C osas sätestatud metoodikat. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Seoses IV lisas sätestatud vaikeväärtuste ja metoodikaga tuleks erilist tähelepanu pöörata:

Loomsete või taimsete õlide jäätmetest toodetud biodiisli vaikeväärtused vaadatakse läbi nii kiirelt kui võimalik.

Kõikide IV lisa vaikeväärtuste loetelus tehtavate kohanduste või muudatuste puhul peetakse kinni järgmisest:

8.   Koostatakse üksikasjalikud määratlused, sealhulgas IV lisa C osa punktis 9 sätestatud kategooriate nõutavad tehnilised spetsifikatsioonid. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 7e

Biokütuste säästlikkust käsitlevad rakenduseeskirjad ja aruanded

1.   Artikli 7b lõike 3 teises lõigus, artikli 7c lõike 3 kolmandas lõigus, artikli 7c lõikes 6, artikli 7c lõikes 8, artikli 7d lõikes 5, artikli 7d lõike 7 esimeses lõigus ja artikli 7d lõikes 8 osutatud rakendusmeetmete puhul võetakse täiel määral arvesse ka direktiivi 2009/28/EÜ eesmärke.

2.   Artikli 7b lõikes 7, artikli 7c lõikes 2, artikli 7c lõikes 9, artikli 7d lõigetes 4 ja 5 ning artikli 7d lõike 6 esimeses lõigus osutatud komisjoni aruanded, mis esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule, ning artikli 7c lõike 3 esimese ja viienda lõigu ning artikli 7d lõike 2 kohaselt esitatavad aruanded ja teave koostatakse ja edastatakse nii käesolevat direktiivi kui ka direktiivi 2009/28/EÜ silmas pidades.

7)

Artikli 8 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid teostavad bensiini ja diislikütuse artiklite 3 ja 4 nõuetele vastavuse järelevalvet Euroopa standardites EN 228:2004 ja EN 590:2004 osutatud analüütiliste meetodite alusel.”

8)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 8a

Metallilisandid

1.   Komisjon hindab metallilisandite kütustes kasutamise ohtu tervisele ja keskkonnale ja töötab selleks välja katsemeetodi. Ta esitab oma järeldused Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. detsembriks 2012.

2.   Kuni lõikes 1 osutatud katsemeetodi väljatöötamiseni piiratakse metallilisandi metüültsüklopentadienüülmangaan trikarbonüüli (MMT) kasutamist kütustes alates 1. jaanuarist 2011 kuni 6 mg mangaani liitri kohta. Alates 1. jaanuarist 2014 on nimetatud piirang 2 mg mangaani liitri kohta.

3.   Lõikes 2 sätestatud MMT sisalduse piirang kütuses vaadatakse lõikes 1 osutatud katsemeetodiga teostatud hindamise tulemuste alusel läbi. Kui riskianalüüs seda õigustab, võib sisaldust vähendada nullini. Sisaldust ei või suurendada, välja arvatud juhul, kui riskianalüüs seda õigustab. Kõnealune meede, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4.   Liikmesriigid tagavad, et märgistus kütuse metallilisandisisalduse kohta paigaldatakse kõikidesse punktidesse, kus metallilisandiga kütus tarbijatele kättesaadavaks tehakse.

5.   Märgistusel peab olema järgmine tekst: „Sisaldab metallilisandeid”.

6.   Märgistus kinnitatakse selgelt nähtaval viisil kohta, kus on esitatud teave kütuseliigi kohta. Märgistus peab olema selgelt nähtava ja kergesti loetava suuruse ja kirjaga.”

9)

Artikkel 9 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 9

Aruandlus

1.   Komisjon esitab 31. detsembriks 2012 ja seejärel iga kolme aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, lisades sellele vajaduse korral ettepaneku käesoleva direktiivi muutmiseks. Selles aruandes võetakse eelkõige arvesse järgmist:

2.   Komisjon esitab hiljemalt 2014. aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles käsitletakse artiklis 7a osutatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamist aastaks 2020, võttes arvesse vajadust kooskõla järele selle eesmärgi ja direktiivi 2009/28/EÜ artikli 3 lõikes 3 seoses taastuvenergia osakaaluga transpordis osutatud eesmärgi vahel, arvestades kõnealuse direktiivi artikli 23 lõikes 8 ja artikli 23 lõikes 9 osutatud aruandeid.

Komisjon lisab oma aruandele vajaduse korral ettepaneku eesmärgi muutmiseks.

10)

Artikli 10 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Kui I või II lisas sätestatud lubatud analüütilisi meetodeid on vaja kohandada tehnika arenguga, võib muudatused, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, vastu võtta vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Ka III lisa võib kohandada tehnika ja teaduse arenguga. Kõnealune meede, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.”

11)

Artikkel 11 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 11

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab kütusekvaliteedi komitee, välja arvatud lõikes 2 osutatud juhtudel.

2.   Biokütuste säästlikkusega seotud küsimustes artiklite 7b, 7c ja 7d alusel abistab komisjoni biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse komitee, millele osutatakse direktiivi 2009/28/EÜ artikli 25 lõikes 2.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

4.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.”

12)

Artikkel 14 jäetakse välja.

13)

I, II, III ja IV lisa asendatakse käesoleva direktiivi lisas esitatud tekstiga.

1)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklit 4b muudetakse järgmiselt:

3)

Artikli 6 lõike 1a kolmas lõik asendatakse järgmisega:

„Proovide võtmine algab ajast, mil jõustub asjaomane kütuse väävlisisalduse piirmäär. Proovide võtmine viiakse läbi piisavalt sageli ning piisaval hulgal ja sel viisil, et proovid oleks kontrollitava kütuse suhtes ning kütuse suhtes, mida kasutavad alused kõnealustes merepiirkondades ja sadamates, representatiivsed.”