—

võttes arvesse idanaabruspoliitika arengut alates 2004. aastast ja selle idapartnerluse komponenti alates 2009. aastast ning eelkõige komisjoni eduaruandeid selle rakendamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 5 ja 6, artikleid 145–149 (IX jaotis – Tööhõive) ning artikleid 166 ja 165 (XII jaotis – Haridus, kutseõpe, noorsugu ja sport),

—

võttes arvesse ELi ja Gruusia, (1) ELi ja Moldova (2) ning ELi ja Ukraina (3) (sealhulgas põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduspiirkonnad) vahelisi assotsieerimislepinguid, ELi ja Armeenia vahelist ulatuslikku ja laiendatud partnerluslepingut (4) ning ELi ja Aserbaidžaani vahelist partnerlus- ja koostöölepingut (5),

—

võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee 3. mai 2011. aasta asutamisdokumenti (viimati muudetud 26. juunil 2018) (6),

—

võttes arvesse komisjoni ja Euroopa välisteenistuse talituste 9. juuni 2017. aasta ühist töödokumenti „Eastern Partnership – 20 Deliverables for 2020 focusing on key priorities and tangible results“ (Idapartnerlus – 2020. aastaks seatud 20 eesmärki: keskendumine peamistele ja käegakatsutavatele tulemustele),

—

võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 18. märtsi 2020. aasta ühisteatist „Idapartnerluse poliitika pärast 2020. aastat. Vastupanuvõime tugevdamine – idapartnerlus, mis toob kasu kõigile“ ning nõukogu 11. mai 2020. aasta järeldusi idapartnerluse poliitika kohta pärast 2020. aastat,

—

võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee juhatuse 12. juuni 2020. aasta teadet seoses idapartnerlusriikide juhtide 18. juunil 2020. aastal korraldatud video- ja telekonverentsiga,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 19. juuni 2020. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb idapartnerlust 2020. aasta juuni tippkohtumise eel (7),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Micheli märkusi pärast idapartnerlusriikide juhtide 18. juunil 2020. aastal korraldatud video- ja telekonverentsi,

—

võttes arvesse idapartnerlusriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverentsil vastu võetud tegevuskava aastateks 2018–2020,

—

võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee 9. detsembri 2019. aasta resolutsiooni innovatsiooni kohta hariduses ja haridusreformides ELis ja idapartnerlusriikides: probleemid ja võimalused (8),

—

võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tippkohtumisel 25. septembril 2015. aastal vastu võetud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja eriti kestliku arengu 4. eesmärki kõikidele kaasava ja õiglase kvaliteetse hariduse ning elukestva õppe võimaluste tagamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mille kuulutasid välja Euroopa Parlament, nõukogu ja Euroopa Komisjon 17. novembril 2017. aastal Göteborgis toimunud õiglase töö ja majanduskasvu teemalisel sotsiaaltippkohtumisel, eelkõige 1. sammast igaühe õiguse kohta kvaliteetsele ja kaasavale haridusele, koolitusele ja elukestvale õppele, et säilitada ja omandada oskused, mis võimaldavad ühiskonnas täielikult osaleda ja aitavad suunduda edukalt tööturule,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1288/2013, millega luuakse „Erasmus+“: liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm (9),

—

võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee 22. märtsi 2016. aasta resolutsiooni kutsekvalifikatsiooni, töökogemuse ja ülikoolidiplomite vastastikuse tunnustamise kohta Bologna protsessi raames (10),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 10. juuni 2016. aasta töödokumenti „Analytical underpinning for a New Skills Agenda for Europe“ (Euroopa uue oskuste tegevuskava analüütilised põhialused),

—

võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa uus oskuste tegevuskava. Koostöö inimkapitali tugevdamiseks ning töölesobivuse ja konkurentsivõime suurendamiseks“ (COM(2016)381),

—

võttes arvesse komisjoni 7. detsembri 2016. aasta teatist „Hariduse täiustamine ja moderniseerimine“ (COM(2016)941),

—

võttes arvesse komisjoni 17. jaanuari 2018. aasta teatist digiõppe tegevuskava kohta (COM(2018)22),

—

võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist „Digiõppe tegevuskava 2021–2027. Hariduse ja koolituse ümberkujundamine digiajastu jaoks“ (COM(2020)624),

—

võttes arvesse komisjoni 17. jaanuari 2018. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus, milles käsitletakse ühiste väärtuste, kaasava hariduse ja õpetamise Euroopa mõõtme edendamist (COM(2018)0023),

—

võttes arvesse komisjoni 17. jaanuari 2018. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus võtmepädevuste kohta elukestvas õppes (COM(2018)24),

—

võttes arvesse komisjoni 22. mai 2018. aasta teatist „Tugevama Euroopa väljakujundamine: noorte-, haridus- ja kultuuripoliitika roll“ (COM(2018)268),

—

võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist Euroopa haridusruumi saavutamise kohta aastaks 2025 (COM(2020)625),

—

võttes arvesse nõukogu 26. novembri 2018. aasta soovitust kõrg- ja keskhariduskvalifikatsioonide ning välismaal läbitud õppeperioodide õpiväljundite automaatse vastastikuse tunnustamise edendamise kohta (11),

—

võttes arvesse 19. novembri 2020. aasta ministrite Rooma kommünikeed, mis allkirjastati pärast Euroopa kõrgharidusruumi käsitlevat ministrite kohtumist,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2018. aasta resolutsiooni hariduse kohta digiajastul ning ELi poliitikakujundamisega seotud probleemide, võimaluste ja õppetundide kohta (12),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2020. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 5. mai 2020. aasta arvamust ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist „Digiõppe tegevuskava 2021–2027. Hariduse ja koolituse ümberkujundamine digiajastu jaoks“ (COM(2020)624), mis põhineb digitaalsel tegevuskaval aastateks 2018–2020,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 25. juuni 1958. aasta töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlevat konventsiooni,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 23. juuni 1975. aasta inimressursside arendamist käsitlevat konventsiooni,

—

võttes arvesse komisjoni 26. veebruari 2020. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (COM(2020)70) ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 5. mai 2020. aasta arvamust ja Euroopa Parlamendi 10. juuli 2020. aasta seadusandlikku resolutsiooni selle ettepaneku kohta (13),

—

võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Euroopa uus tööstusstrateegia“ (COM(2020)102),

—

võttes arvesse komisjoni 27. mai 2020. aasta teatist „Euroopa võimalus: parandame vead ja teeme ettevalmistusi järgmise põlvkonna jaoks“ (COM(2020)456),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 21. juuli 2020. aasta järeldusi ja Euroopa Parlamendi 23. juuli 2020. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogu 17.–21. juuli 2020. aasta erakorralise kohtumise järelduste kohta (14) ning Euroopa Ülemkogu 10.–11. detsembri 2020. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse komisjoni aruannet 2019. aastal kolmandatele riikidele antud makromajandusliku finantsabi rakendamise kohta (COM(2020)296),

—

võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga 2018. aasta aruannet idapartnerluse tehnilise abi usaldusfondi kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 6. juuli 2018. aasta ettepanekut kehtestada ajavahemikuks 2021–2027 digitaalse Euroopa programm (COM(2018)434),

—

võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist Euroopa rohelise kokkuleppe kehtestamiseks, pöörates erilist tähelepanu keskkonna-, energia- ja kliimapartnerluste tagamisele idapartnerluse riikidega (COM(2019)640),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. septembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/1601, millega luuakse Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD), EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond,

—

võttes arvesse komisjoni 28. mai 2020. aasta ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi loomise kohta (COM(2020)408),

—

võttes arvesse 12. detsembri 2015. aasta ÜRO Pariisi kliimakokkulepet,

—

võttes arvesse komisjoni 19. jaanuari 2021. aasta teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule „Ühiste jõududega COVID-19 vastu“, eelkõige selleks, et tagada juurdepääs osale 2,3 miljardist doosist, mille EL on idapartnerluse riikidele taganud (COM(2021)35),

—

võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „VKEde strateegia kestliku ja digitaalse Euroopa kujundamiseks“ (COM(2020)103),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 10. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni välisriikide sekkumise kohta valimistesse ja desinformatsiooni kohta riiklikes ja üleeuroopalistes demokraatlikes protsessides,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni, millega rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule,

—

võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2020. aasta teatist uue ringmajanduse tegevuskava kohta (COM(2020)98),

—

võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal („ET 2020“)(2009/C119/02),

—

võttes arvesse 15. detsembril 2020. aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel saavutatud kokkulepet, mis käsitleb esialgse kokkuleppe sõlmimist liidu tervisevaldkonna tegevusprogrammi loomiseks ajavahemikuks 2021–2027 (programm „EL tervise heaks“) (COM(2020)405),

A.

arvestades, et 2009. aastal ühise poliitilise algatusena käivitatud idapartnerluse eesmärk on süvendada ja tugevdada suhteid ELi, selle liikmesriikide ja kuue idanaabri (Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Moldova ja Ukraina) vahel;

B.

arvestades, et idapartnerluse projekti raames tehtud ühised jõupingutused on juba toonud Euroopa inimestele märkimisväärset, käegakatsutavat kasu, sealhulgas elavam kaubandus, liikuvus, suurem majandusareng, rohkem inimestevahelisi kontakte ja parem elukvaliteet;

C.

arvestades, et komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitatud strateegias idapartnerluspoliitika kohta pärast 2020. aastat rõhutatakse kestliku arengu stabiliseerimise tähtsust, mis on saavutatud investeeringute abil majanduse ajakohastamisse, pöörates erilist tähelepanu noortele ja töötusele, et suurendada heaolu kogu Euroopas;

D.

arvestades, et rahvusvaheliste kultuurisuhete ELi strateegias (JOIN(2016)29) kohustutakse toetama aktiivseid kultuurilisi/sotsiaalseid suhteid ELi ja selle idapartnerlusriikide vahel, kaasama nii kodanikke, valitsuse tegevuses osalejaid kui ka kultuurivaldkonna ettevõtjaid, tugevdama kodanikuühiskonda ja pakkuma suuremaid majanduslikke võimalusi;

E.

arvestades, et õigus haridusele on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 26, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 14 ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhiõiguste kaitse konventsiooni protokolli artiklis 2, milles käsitletakse õigust haridusele;

F.

arvestades, et inimõigused ja põhivabadused on kõigi idapartnerluse peamiste koostöövaldkondade lahutamatu osa, kusjuures iga riigi jaoks on kindlaks määratud eriprioriteedid; arvestades, et vähemuste, sealhulgas LGBTI-inimeste inimõiguste kaitse sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide eest on otseselt seotud elanikkonna juurdepääsuga kvaliteetsele haridusele;

G.

arvestades, et õigus tööd teha ja vabalt valitud või vastuvõetaval kutsealal tegutseda on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 15;

H.

arvestades, et ELi liikmesriigid peavad oma majanduspoliitikat ja tööhõive edendamist käsitlema ühist huvi pakkuvate teemadena ning neil tuleb oma tegevust vastavalt sellele nõukogus kooskõlastada;

I.

arvestades, et EL tegutseb koos oma liikmesriikidega koordineeritud Euroopa tööhõivestrateegia nimel, julgustades nendevahelist koostööd ning toetades ja hinnates nende jõupingutusi, näiteks Euroopa poolaasta, tööhõivesuuniste ja ühise tööhõivearuande teel tehtava siseriiklike poliitikameetmete järelevalve kaudu, samuti riiklike reformikavade ja riigipõhiste soovituste kaudu;

J.

arvestades, et EL peab kaasa aitama kvaliteetse hariduse, kutseõppe ja noortepoliitika edendamisele ning kõigi inimeste jaoks haridusele juurdepääsu võimaldamisele, julgustades oma liikmesriike ning vajaduse korral nende tegevust toetades, koordineerides ja täiendades;

K.

arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste samba raames, mille nõukogu, parlament ja komisjon 16. novembril 2017. aastal heaks kiitsid, rõhutatakse hariduse, koolituse, elukestva õppe, võrdsete võimaluste tähtsust olenemata soost, rassilisest või etnilisest päritolust, usust või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, samuti aktiivse toetuse olulisust töö saamisel ja õiglaste töötingimuste tagamisel, toonitatakse eelkõige, et noortel on õigus nelja kuu jooksul pärast töötuks jäämist või õpingute lõpetamist saada kvaliteetne täiendusõppe, töökohapõhise õppe, praktika- või tööpakkumine ning tuuakse esile, et lastel on õigus taskukohasele alusharidusele;

L.

arvestades, et komisjon on esitanud Euroopa haridusruumi soodustava raamistiku eesmärgiga tagada hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku (HK 2020) õnnestunud toimimine ja jätkata foorumiga, mis võimaldab osalevatel riikidel vahetada parimaid tavasid, õppida üksteiselt, koguda ja levitada teadmisi ning edendada hariduspoliitika reforme riiklikul ja piirkondlikul tasandil; arvestades, et HK 2020 uus raamistik peaks põhinema ka elukestva õppe lähenemisviisil, käsitledes tulemusi alusharidusest täiskasvanute kutseõppe ja kõrghariduseni ning hõlmates õppimist kõigis valdkondades ja kõigis vormides (formaalõpe, mitteformaalne ja informaalne õppimine);

M.

arvestades, et komisjon töötab praegu välja ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus põhi- ja keskhariduse veebipõhise ja distantsõppe kohta, keskendudes kogu ELi hõlmavale ühisele arusaamale sellest, kuidas muuta distants-, veebipõhine ja põimõpe 2021. aasta lõpuks tõhusaks, kaasavaks ja osalemist innustavaks;

N.

arvestades, et praegu on ettevalmistamisel nõukogu soovitus eduka hariduse tagamiseks 2022. aastaks;

O.

arvestades, et COVID-19 kriis on toonud kaasa enneolematu ja ulatusliku ülemineku veebipõhistele õppimis-, koolitus- ja kaugtöömeetoditele, mis nõuavad uuenduslikke distantsõppelahendusi ja soodustavad pikaajalist positiivset digipööret, riskides sellega, et suured erinevused tehnoloogia kättesaadavuses võivad viia õpilaste ja töötajate saavutuste erisusteni;

P.

arvestades, et majanduskasvu, töökohtade, sotsiaalse võrdsuse ja kaasamise strateegias „Euroopa 2020“ rõhutatakse, kui tähtis on see, et ELi liikmesriigid suurendaksid kõigil tasanditel haridus- ja koolituspoliitikasse tehtavaid investeeringuid;

Q.

arvestades, et komisjon töötab praegu välja ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus digioskuste pakkumise tõhustamise kohta hariduses ja koolituses ning teeb koostööd ärisektoriga, et teha kindlaks ja ajakohastada vajadusi oskuste järele selliste vajaduste ilmnemisel;

R.

arvestades, et akadeemiliste ja kutseõppeasutuste pakutavate kvalifikatsioonide vaheline jätkuv ebakõla ning tööturu kiiresti muutuvad nõudmised – mida on viimastel aastatel iseloomustanud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning kogu tertsiaarsektori areng – on mõne ELi liikmesriigi ja veelgi enam idapartnerlusriikide jaoks endiselt suur probleem;

S.

arvestades, et korrapärane ja ulatuslik riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil toimuv konsulteerimine ja koostöö, mis hõlmab sidusrühmi, nagu haridus- ja koolitusasutused, kodanikuühiskonna organisatsioonid, äriühingud, sotsiaalpartnerid ja tööhõivebürood ning noored ise, on kõnealuse ebakõla vähendamiseks keskse tähtsusega;

T.

arvestades, et idapartnerluse muudetud mitmepoolse struktuuri raames tegeletakse 4. platvormil (liikuvus ja inimestevahelised kontaktid) idapartnerlusriikide osaluse suurendamise nimel ELi programmides sellistes valdkondades nagu haridus, teadusuuringud ja innovatsioon ning selle eesmärk on edendada koostööd haridus- ja koolitusasutuste, kõrgharidusasutuste, koolide ja teadusasutuste vahel ning suurendada teadmisi ja soodustada parimate tavade vahetamist nimetatud valdkondades;

U.

arvestades, et EL, selle liikmesriigid ja idapartnerlusriigid peavad kaitsma oma kodanike õigusi kvaliteetsele haridusele, töökohapõhisele õppele ja praktikale ning õiglastele võimalustele kaasaval tööturul, et nad saaksid omakorda aidata kaasa konkurentsivõimelisele ja kestlikule Euroopa majandusele;

V.

arvestades, et uus oskuste tegevuskava on viieaastane kava, mis aitab ELi kodanikel arendada rohkem ja paremaid oskusi ning neid kasutada, võimaldades neil leida kvaliteetset tööd ja tugevdades sel viisil jätkusuutlikku konkurentsivõimet, nagu on sätestatud Euroopa rohelises kokkuleppes; arvestades, et tegevuskavaga tagatakse ka võrdsed võimalused, rakendatakse praktikas Euroopa sotsiaalõiguste samba esimest põhimõtet (kõigile inimestele kõikjal ELis tagatud juurdepääs haridusele, koolitusele ja elukestvale õppele) ning luuakse vastupanuvõimekus, et ELi liikmesriigid oleksid suutelised kriisidele reageerima, tuginedes COVID-19 pandeemia ajal saadud õppetundidele;

W.

arvestades, et COVID-19 pandeemia on laastanud Euroopa perekondi, töötajaid ja äriühinguid ning nõuab seetõttu enneolematut reageerimist;

X.

arvestades, et EL vajab kutsehariduses ja -koolituses oskuste ümberkujundamist, et tagada rohe- ja digipöörde ajal inimeste areng ning hõlbustada liidu taastumist COVID-19 pandeemiast tingitud sotsiaal-majanduslikust langusest;

Y.

arvestades, et on hädavajalik, et ELi liikmesriigid ja idapartnerlusriikide valitsused mõõdaksid oma olemasoleva tööjõu oskuste nappust ja investeeriksid seejärel ohtralt vahendeid selle vähendamiseks;

Z.

arvestades, et see taastumine peab põhinema Euroopa rohelisel kokkuleppel, Euroopa digitaalarengu tegevuskaval ja Euroopa uuel tööstusstrateegial, nii et liikmesriikide majandused väljuksid COVID-19 kriisist tugevamana, vastupanuvõimelisemana, kestlikumana ja konkurentsivõimelisemana ning suudaksid juhtida kaksiküleminekut kliimaneutraalsusele ja juhtpositsioonile digitaalvaldkonnas;

1.

tuletab meelde, et idapartnerluse 24. novembri 2017. aasta tippkohtumise ühisdeklaratsioonis rõhutati osalejate pühendumust sellele, et teha kõigi partneritega tihedat koostööd hariduse ja koolituse, teadusuuringute ja innovatsioonisüsteemide ajakohastamisel ning panna rõhku noorte toetamisele ja nende mõjuvõimu suurendamisele;

2.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles tegema koostööd vastupanuvõimelise, kestliku ja integreeritud majanduse nimel, st suurendades investeeringuid inimestesse, pöörates seejuures erilist tähelepanu noortele, ning ühendades hariduse, teadusuuringud ja innovatsiooni paremini ärisektori vajadustega;

3.

nõuab tungivalt, et EL, selle liikmesriigid ja idapartnerlusriigid suurendaksid oma jõupingutusi nelja ühise eesmärgi saavutamiseks kooskõlas HK 2020-s sätestatud prioriteetidega ning arendaksid neid edasi Euroopa haridusruumi võimaldavas raamistikus – muutes elukestva õppe ja liikuvuse tegelikkuseks, parandades hariduse ja koolituse kvaliteeti ja tõhusust, edendades võrdsust, demokraatlikke väärtusi, sotsiaalset ühtekuuluvust ja kodanikuaktiivsust ning soodustades loovust ja innovatsiooni, sealhulgas ettevõtlust, hariduse ja koolituse kõigil tasanditel;

4.

nõuab, et kõigil Euroopas peaks olema juurdepääs ligitõmbavatele, uuenduslikele ja kaasavatele kvaliteetse elukestva õppe programmidele (mille üks põhjus on see, et oskused vananevad kiiremini), millega parandatakse õppijate eluvõimalusi ja luuakse alus kodanikuaktiivsusele, sotsiaalsele liikuvusele ja õiglasemale ühiskonnale;

5.

rõhutab, et hästi kohandatud haridus- ja elukestva õppe poliitikal on keskne roll tööjõu oskuste tulemuslikumas majanduse vajadustega vastavusse viimises ning et inimestel, kes omavad tööturul tõeliselt vajalikke oskusi, on kindlasti paremad võimalused tööd leida; märgib, et kvaliteetse hariduse, sealhulgas kutsehariduse kõigile kättesaadavus on elukestva õppe lähenemisviisi osana täiskasvanuhariduses ja oskuste õppimises esmatähtis; rõhutab, et hariduse, ettevõtluse ja tööjõu arendamise juhtide kaasamine on väga oluline selleks, et luua raamistik, kuidas riigid saaksid haridussüsteeme ja kohaliku tööturu vajadusi tulemuslikumalt ühtlustada;

6.

rõhutab, kui tähtis on Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi säilitamine uue naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi raames, eraldades sealhulgas ajavahemikuks 2021–2027 vähemalt 19,2 miljardit eurot idanaabruse projektidele;

7.

nõuab kindlalt, et haridusreforme tuleb hoolsalt edendada selliste põhiprogrammide nagu „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ ja „Euroopa horisont“ rakendamise kaudu, et vältida tulevasi lahknevusi idapartnerlusriikide haridussüsteemide ja tööturu nõudluse vahel;

8.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles tugevdama inimestevahelisi kontakte ja tunnistama idapartnerluse 4. platvormi „Liikuvus ja inimestevahelised kontaktid“ raames piiriülese liikuvuse tähtsust;

9.

rõhutab, kui oluline on edendada mitmepoolsust, strateegilisi prioriteete ja kliimamuutustega seotud peamiste rahvusvaheliste kohustuste ja eesmärkide, sealhulgas kestliku arengu eesmärkide, kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja Pariisi kokkuleppe täitmist ja saavutamist;

10.

taunib eeldusi, et hariduse ja koolitusega seotud digitehnoloogiad suurendavad üldiselt majanduse ja hariduse vahelist koostoimet ning et haridus- ja koolitusasutuste investeeringud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatesse toovad viljakaid tulemusi; rõhutab vajadust integreerida info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad õpetamis- ja õppeprotsessidesse ning minna hariduses teadmiste edastamiselt üle teadmiste ühisloomisele – see peaks hõlmama mitmesuguseid muudatusi, sealhulgas koolide ja õpetajate suuremat autonoomiat, uute hübriidsete õppevormide kasutuselevõttu ja õpilaste hindamise olulisi reforme, seades samal ajal esikohale näost näkku õppe, kuna koolid pakuvad abistavat rolli, mida ei saa veebipõhisesse vormi üle viia;

11.

rõhutab, et idapartnerlusriigid peavad parandama oma haridussüsteemi kvaliteeti, eelkõige koolitades õpetajaid ümber ja ajakohastades haridussüsteemi, et see sobiks digiajastuga; avaldab Gruusiale kiitust selle eest, et ta on selles valdkonnas olnud esirinnas, olles rakendanud oma hariduse reformikava (2018–2023), mille eesmärk on viia Gruusia haridussüsteem vastavusse Euroopa standarditega, pöörates erilist tähelepanu keskkoolidele ja kutseõppekeskustele;

12.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles tugevdama oma strateegiaid ja suurendama investeeringuid haridus- ja koolitussüsteemidesse, et tagada inimestele hästitoimiv, kättesaadav ja kaasav haridus, sealhulgas kutseharidus ja -õpe, elukestev õpe, täienduskoolitus ja kutsealane ümberõpe, keskendudes eelkõige töötajatele ja töötutele tõhusa toetuse pakkumisele ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia pakutavate võimaluste täielikule ärakasutamisele, sealhulgas ringmajanduse eeliste rõhutamisele, võttes samal ajal arvesse digi- ja rohepädevuse nõudeid;

13.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles püüdlema nende eesmärkide poole, pakkudes paremat taristut, ühendatust ja digiseadmeid, koolitades õpetajaid tehnoloogiat omaks võtma ja digitaalseid metoodikaid rakendama ning edendades tipptasemel õppesisu, kasutajasõbralikke töövahendeid ja turvalisi platvorme, mille raames austatakse privaatsust ja eetikastandardeid ning tugevdatakse vastupanuvõimet küberohtude suhtes;

14.

märgib, et hariduse ja õppega seotud liikuvus soodustab põhipädevuse ja -kogemuste arengut, mis on tööturul ja üldiselt ühiskonnas aktiivse osalemise seisukohast väga olulised, ning rõhutab diplomite vastastikuse tunnustamise tähtsust selle liikuvuse suurendamiseks; rõhutab sellega seoses, et programmiga „Erasmus+“ (2014–2020), mis on ELi juhtprogramm hariduse, koolituse, noorte ja spordi valdkonnas, on antud HK 2020-sse väga oluline panus, kuna selle kaudu on pakutud enam kui neljale miljonile eurooplasele võimalusi õppimiseks, koolitusteks ja kogemuste omandamiseks välismaal, muutes sellega elukestva õppe põhimõtte tõelisuseks; kutsub komisjoni üles uurima võimalusi, kuidas suurendada idapartnerlusriikidest pärit noorte üliõpilaste ja töötajate osalemist ELi-põhistes liikuvusprojektides, sealhulgas vabatahtliku tegevuse raames;

15.

märgib, et programmi „Erasmus+“ vahehindamisega tõsteti esile liikuvuse positiivset mõju õppijate enesekindlusele, iseseisvusele, sotsiaalsele integratsioonile ja nende hilisemale tööturule integreerimisele ning aidati kaasa Euroopa identiteedi loomisele; rõhutab enamate inimestevaheliste kontaktide, liikmesriikide vastuvõtjate ja nende idapartnerlusriikide vahelise vastastikuse õppimise ning vastastikuse kultuurivahetuse suurendamise tähtsust, mis saavutatakse programmi „Erasmus+“ ulatuslikuma kasutamise kaudu;

16.

märgib, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendiga tuleb lisaks rahalisele toetusele pakkuda ka selget sotsiaal-, tööhõive- ja tööturule integreerimise poliitika raamistikku, et valmistada partnereid ette tulevaseks Euroopa Liidu liikmeks saamiseks ja toetada nende ühinemisprotsessi;

17.

nõuab kindlalt, et globaliseerunud haridus-, koolitus- ja tööhõivekeskkondade kontekstis on oluline, et noored saaksid kõiki õppimisvõimalusi kogu Euroopas võimalikult hästi ära kasutada; tunneb seetõttu heameelt komisjoni ettepaneku üle, et ajavahemikuks 2021–2027 väljaarendatud programmi „Erasmus+“ järel rakendatava Erasmuse programmi eelarvet tuleks kahekordistada 30 miljardi euroni ja et rohkem peaks keskenduma vähemate võimalustega inimeste kaasamisele;

18.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles suurendama oma jõupingutusi, et aidata madala kvalifikatsiooniga täiskasvanutel omandada minimaalne kirjaoskus, arvutusoskus ja digioskused, näiteks sihipäraste rahaliste stiimulite ja moodulõppevõimaluste kaudu, et julgustada koolitusel osalemist;

19.

palub ELil, selle liikmesriikidel ja idapartnerlusriikidel aidata kaasa mestimisvahendi „Twinning“ projektidele, pakkudes nii avalikku oskusteavet, mis saadakse idapartnerlusriikide haldusasutustelt, kui ka rakendades tegevusi, mis hõlmavad seminare, koolitusi, ekspertide lähetusi, õppekäike, praktikat ja nõustamist kvalifitseeritud tööjõu ettevalmistamiseks erinevatel aladel, eriti digivaldkonnas, ring- ja rohemajanduses;

20.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles töötama spetsialiseeritud ülikoolides välja sihtotstarbelised idapartnerluse programmid ja elektroonilise haridusplatvormi veebipõhise koolituse kursuste jaoks, milles keskendutakse Euroopa väärtustele ja õigusriigile, heale valitsemistavale, avalikule haldusele ja korruptsiooni kaotamisele idapartnerlusriikides;

21.

toetab ELi ja idapartnerlusriikide vahelise akadeemilise ja haridusalase koostöö tugevdamist, sealhulgas idapartnerluse sisese koostöö loomist ja piirkondliku programmi väljatöötamist, millega toetataks piirkonna akadeemilisi ja teadusuuringute tippkeskusi;

22.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles analüüsima ja jagama parimaid tavasid küsimuses, kuidas juhtida kõrge kvalifikatsiooniga töötajate ja oskustööliste liikumist riikide vahel, sätestades sel viisil tingimused ajude tasakaalustatud sisse- ja äravooluks ning ennetades noore ja haritud tööjõu kaotust, millel on kahjulik mõju päritoluriikide majanduskasvule ja arengule;

23.

julgustab komisjoni tegema koostööd ELi liikmesriikide ja idapartnerlusriikidega, et saavutada HK 2020 raames seatud eesmärgid, nimelt et vähemalt 95 %-l lastest peaks olema juurdepääs alusharidusele, et haridus- ja koolitussüsteemist ei tohiks varakult lahkuda rohkem kui 10 % lastest, et kõrghariduse omandanute osakaalu tuleks suurendada vähemalt 40 %-ni 30–34-aastastest, et vähemalt 15 % 25–64-aastastest täiskasvanutest peaks igal ajal osalema elukestvas õppes, et vähemalt 20 % kõrghariduse omandanutest ja 6 % 18–34-aastastest esmase kutsekvalifikatsiooniga töötajatest peaks olema olnud mõnda aega õppinud või koolitust saanud välismaal ja et vähemalt 82 % kesk- või kõrghariduse omandanud 20–34-aastastest, kes lahkusid haridussüsteemist üks kuni kolm aastat tagasi, peaksid käima tööl;

24.

märgib rahuloluga, et kõigil idapartnerlusriikidel on majanduslikest probleemidest hoolimata õnnestunud lapsed koolidesse vastu võtta ja neid haridussüsteemis hoida;

25.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles kaitsma akadeemilist vabadust osana Bologna protsessi rakendamisest ja kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga; tuletab sellega seoses meelde, et kõrghariduses vajatakse institutsioonilise autonoomia tagamiseks regulatiivset mudelit;

26.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles edendama juba varases eas põhilisi digioskusi ja -pädevust ning töötama välja ligitõmbavad kõrghariduse õppekavad, kust saaks tulla rohkem digispetsialiste, tagades samas, et digiõppes ja -karjääris pööratakse erilist tähelepanu võrdsetele võimalustele ja soolisele tasakaalule;

27.

palub ELil, selle liikmesriikidel ja idapartnerlusriikidel pöörata eritähelepanu ebasoodsas olukorras olevate, diskrimineeritud ja tõrjutud rühmade vajadustele hariduses, tagades ühtlasi, et neid ei jäetaks veebipõhises õppekeskkonnas kahekordselt kõrvale;

28.

rõhutab vajadust tagada konfliktiolukordades ja -piirkondades õigus haridusele ning rõhutab sellega seoses vajadust kaitsta koole, kuna need peaksid pakkuma turvalist ruumi, kus lapsi saab ohtude ja kriiside eest kaitsta; märgib, et haridus on kriisitsükli katkestamisel otsustava tähtsusega samm ja vähendab tulevaste konfliktide tõenäosust;

29.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles vähendama soolist ebavõrdsust ja edendama koolides sootundlikumat õpet vastavalt uuele soolise võrdõiguslikkuse strateegiale aastateks 2020–2025, et soodustada sooliselt võrdset töökultuuri ja aidata võidelda diskrimineerimise kõigi vormide, sealhulgas soolise stereotüpiseerimise vastu;

30.

rõhutab Euroopa tasandil elluviidava tugevama koostöö tähtsust niisugusest COVID-19 kriisist õppimisel, mille käigus on hariduses, koolituses ja töös kasutatud enneolematult ulatuslikul määral tehnoloogiat, tähistades seega määrava tähtsusega hetke, mis on haridusmaastikku oluliselt muutnud; rõhutab, et see kriis on muutnud internetiühenduse ja veebipõhiste võimaluste puudujäägid teravamaks, kuid see kujutab endast ka võimalust muuta haridus- ja koolitussüsteemid digiajastule sobivaks kooskõlas digiõppe tegevuskavaga aastateks 2021–2027;

31.

rõhutab, et igasugune tehnoloogia peaks täiendama traditsioonilist ja näost näkku õpetamist, ning juhib tähelepanu probleemile, et paljudel inimestel, eriti lastel, ei ole olnud võimalik veebipõhises koolihariduses osaleda, kuna neil puudub juurdepääs elektrile, internetile või arvutile või ei oma nad vajalikke digioskusi;

32.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles suurendama asjaomaste sidusrühmade (näiteks kodanikuühiskonna osalejate, tööandjate organisatsioonide, ametiühingute, sotsiaalpartnerite, akadeemiliste asutuste, koolituskeskuste ja tööhõivebüroode) vahelist koostoimet ja koordineeritust ning kaasama neid asjakohaste meetmete kavandamisse ja rakendamisse, et tuvastada ja kõrvaldada lahknevused tööturgude vajaduste ning haridus- ja koolitussüsteemide pakutavate akadeemiliste kvalifikatsioonide ja kutseoskuste vahel;

33.

rõhutab asjaolu, et Euroopa demokraatia rahastul ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendil on idapartnerlusriikides oluline roll, pakkudes noortele vahendeid ja teadmisi kodanikuaktiivsusega tegelemiseks ning parema tuleviku loomiseks endale ja oma riikidele; nõuab, et komisjon, Euroopa välisteenistus, liikmesriigid ja idapartnerlusriigid toetaksid Euroopa demokraatia rahastu ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi tööd ning kasutaksid demokraatliku hariduse valdkonnas idapartnerlusriikidega elluviidava koostöö ja sünergia potentsiaali täielikult ära;

34.

rõhutab, et tihe koostöö hariduse ja koolituse pakkujate ning ärisektori vahel on meie haridus- ja koolitussüsteemide tulevikukindluse tagamiseks keskse tähtsusega; tuletab meelde, et tõhus üleminek hariduse omandamiselt tööhõivesse eeldab äriühingute ja kõrgharidusasutuste tugevat kaasatust õppekavade kohandamisse ning praktika ja juhendamise pakkumisse, säilitades samal ajal haridus- ja koolitusasutuste autonoomia; julgustab avaliku ja erasektori partnerluste edendamist noorte koolitamiseks ja tööandjate ootuste edastamiseks tulevase tööjõu oskuste kohta;

35.

kutsub komisjoni üles uurima võimalikke viise, kuidas ELi liikmesriigid ja nende idapartnerlusriigid saaksid juba varakult integreerida ettevõtluse haridusse ja suurendada toetust noortele ettevõtjatele;

36.

rõhutab, et idapartnerlusriikide haridus- ja koolitussüsteemide ajakohastamisega pakutakse nende riikide kodanikele käegakatsutavaid eeliseid (kooskõlas idapartnerluspoliitika aluspõhimõtetega), ennetades intellektuaalse kapitali kadu ja edendades majanduslikku vastupanuvõimet ja taastuvust;

37.

märgib, et sõbralik ettevõtluskliima koos arukate, läbipaistvate, selgete ja prognoositavate reeglite ning minimaalse bürokraatiaga on ettevõtluse, idufirmade ja innovatsiooni edendamiseks äärmiselt vajalik, samas kui korruptsiooni vastu võitlemine ja konkurentsi kaitsmine võivad pakkuda noortele tegevust alustavatele ettevõtjatele väga vajalikke majanduslikke võimalusi;

38.

kutsub komisjoni üles võtma endale ennetavama osa digihariduse valdkonnas heade tavade väljaselgitamisel, jagamisel ja ulatuslikumal rakendamisel ning uue Euroopa digiõppe keskuse loomise kaudu kõigi riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi sidusrühmade vahelise koostöö edendamisel;

39.

rõhutab vajadust käivitada katseprojekt eesmärgiga luua idapartnerluse avatud teadus- ja innovatsioonikeskus, mis kujutab endast kõigi idapartnerlusriikide temaatiliste pädevuskeskuste võrgustikku, mille siht on pakkuda teadusuuringute ja innovatsiooni alast tuge ja teenuseid;

40.

märgib, et samas kui ELi liikmesriigid vastutavad oma haridus- ja koolitussüsteemide eest peamiselt ise, on ELil juba siiski keskne roll, toetades ja täiendades nende püüdlusi, eelkõige Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) kaudu;

41.

kutsub komisjoni üles kontrollima hoolikamalt ELi vahendite mõju noortele ning kaasama noortega seotud kaalutlused ELi eelarve- ja makromajanduspoliitikasse;

42.

julgustab komisjoni ja kõiki Euroopa kõrgharidusruumis osalevaid riike suurendama oma jõupingutusi, et saavutada 2025. aastaks kõrg- ja keskhariduse diplomite ning välismaal veedetud õppeperioodide tulemuste automaatne ja vastastikune tunnustamine kooskõlas nõukogu 26. novembri 2018. aasta soovitusega, tuginedes seeläbi juba teistel foorumitel, eriti Bologna protsessi ja tunnistuste tunnustamise Lissaboni konventsiooni raames, juba tehtud edusammudele; kutsub kõiki osalevaid riike üles kaotama kogu Euroopas õppimist takistavad asjaolud ning edendama kõigile mõeldud uuenduslikku ja kaasavat haridust ning koolitust, muutes sel viisil Euroopa kõrgharidusruumi tõelisuseks;

43.

nõuab tungivalt, et EL, selle liikmesriigid ja idapartnerlusriigid järgiksid kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa regioonis tunnustamise konventsiooni (Lissaboni konventsioon) sätteid, võttes nõuetekohaselt arvesse kõnealuse konventsiooni osalisriigi pädevat asutust ja tunnustades samal ajal kõrghariduse diplomeid programmi „Erasmus+“ ja muude haridusprogrammide raames ning nende kahepoolses koostöös;

44.

kutsub ELi üles laiendama veelgi oma toetust idanaabruses elavatele noortele, suurendades hariduse ja noorte paketi raames, mille eesmärk on luua noortele vajalikud tingimused õppimiseks, koolituse saamiseks, töötamiseks ja ühiskonnas osalemiseks, rahastamist ajavahemikul 2014–2016 ette nähtud 75 miljonilt eurolt ajavahemikuks 2017–2020 määratud 340 miljoni euroni; palub ELil sellega seoses oma toetust veelgi suurendada;

45.

tunneb heameelt esimese idapartnerluse Euroopa kooli avamise üle 2018. aasta septembris Thbilisis; tuletab meelde, et nimetatud juhtkool pakub ühena idapartnerluse 20 eesmärgist 2020. aastaks kõigi kuue idapartnerlusriigi õpilastele uuenduslikku programmi, mida tunnustatakse kogu maailmas; palub ELil kaaluda sarnaste koolide avamist ka teistes idapartnerlusriikides;

46.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja idapartnerlusriike üles suurendama jõupingutusi hariduse ja majanduse vahelise tulemusliku koostoime täieliku potentsiaali rakendamiseks, kasutades idapartnerluse deklaratsioonides (COM(SWD(2020)56) sätestatud juhtpõhimõtteid (demokraatia, hea valitsemistava ja stabiilsus), töötama välja kultuurilise ja demokraatliku hariduse alaseid algatusi, et edendada liikuvust ja inimestevahelisi kontakte, ehitama kestliku, sotsiaalse ja majandusarengu kaudu üles tugevamaid ühiskondi;

47.

tunneb heameelt uue jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava üle, kuna see aitab kaasa Euroopa sotsiaalõiguste samba ja eelkõige selle esimese põhimõtte saavutamisele, arvestades, et selles sätestatakse õigus kvaliteetsele ja kaasavale haridusele, koolitusele ja elukestvale õppele ning et sellel on kindel koht ka Euroopa rohelises kokkuleppes, uues ELi digistrateegias ning uues ELi tööstusstrateegias ja VKEde strateegias, mis on edukad üksnes juhul, kui töötajatel on asjakohased oskused;

48.

märgib, et uues ELi ringmajanduse tegevuskavas ja ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 juhitakse tähelepanu ka oskuste kesksele rollile üleminekul rohemajandusele; kiidab heaks komisjoni ettepanekud meetmete kohta, mille eesmärk on edendada rohepööret hariduses;

49.

peab kahetsusväärseks, et praegused pikaajaliste töötute määrad ja noorte töötuse näitajad tekitavad paljudes ELi liikmesriikides ja idapartnerluseriikides jätkuvalt probleeme; rõhutab noortele arvukamate kvaliteetsete töökohtade loomise tähtsust; märgib, et see on eriti keeruline muutuste struktuursete tõukejõudude kontekstis, nagu tehnoloogilised uuendused ja üleilmastumine, mis pakuvad tööhõive valdkonnas nii võimalusi kui ka tekitavad probleeme; toonitab, et COVID-19 pandeemia tõttu, millega kaasnes 2020. aastal hinnanguline ELi SKP langus suurusjärgus rohkem kui 7 % ja töötuse määra tõus 9 %ni, on vaja rakendada tavapärasest veelgi jõulisemat aktiivset tööturupoliitikat;

50.

märgib, et COVID-19 pandeemia on kiirendanud digiüleminekut ja andnud tõuke hariduse paradigma kestlikkuse ja tõhususe ümbermõtestamiseks; märgib, et kuigi kaugtöö ja distantsõpe on kümnete miljonite inimeste jaoks kogu Euroopas reaalsuseks saanud, on sageli ilmnenud meie digitaalse valmisoleku piirid, esile on kerkinud digioskuste nappus ja tekkinud on ebavõrdsuse uued liigid, kuid pandeemia aitas meie digitaalset valmisolekut ümber mõtestada, osutades teemadele, mida tuleb digivaldkonnas tugevdada;

51.

rõhutab, et nüüd pani EL aluse üleminekuks uuele oskuste tegevuskavale, kuid peab rohe- ja digipöörde juhtimiseks looma siiski töökohti reguleeriva selge raamistiku, et tagada taastumine COVID-19 pandeemia sotsiaal-majanduslikust mõjust, tugevdada jätkusuutlikku konkurentsivõimet, tagada inimväärsus ja võrdsed võimalused ning parandada ELi vastupanuvõimet;

52.

nõuab majandusliku ja sotsiaalse arengu tugevdamist, sh suurema ühendatuse ja regionaalarengu, põllumajanduse ja maaelu arengu ning sotsiaal- ja tööhõivepoliitika kaudu, et parandada keskkonnakaitset, suurendada kliimamuutustele vastupanu võimet, kiirendada üleminekut vähese CO2 heitega majandusele ning arendada digimajandust ja -ühiskonda.