1. Euroopa kestlikkusaruandluse standardite (ESRS) eesmärk on määrata kindlaks kestlikkusalane teave, mida ettevõtja avalikustab kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/34/EL, ( 1 ) mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2022/2464 ( 2 ). ESRSide kohane aruandlus ei vabasta ettevõtjaid muudest liidu õiguses sätestatud kohustustest.

2. Täpsemalt on ESRSides esitatud teave, mida ettevõtja avalikustab oma oluliste mõjude , riskide ja võimaluste kohta seoses keskkonna-, sotsiaal- ja valitsemisteemadega seotud kestlikkusaspektidega . ESRSides ei nõuta, et ettevõtjad avalikustaksid ESRSidega hõlmatud keskkonna-, sotsiaal- ja valitsemisteemade kohta teavet, kui ettevõtja on hinnanud kõnealuse teema mitteoluliseks (vt käesoleva standardi E liide „Vooskeem avalikustatava teabe kindlaksmääramiseks“). ESRSide kohaselt avalikustatav teave võimaldab kestlikkusaruande kasutajatel mõista ettevõtja olulisi mõjusid inimestele ja keskkonnale ning kestlikkusaspektide olulist mõju ettevõtja arengule, tulemustele ja seisundile.

3. Standardi (ESRS 1) eesmärk on anda ettekujutus ESRSide ülesehitusest, koostamise tavadest ja kasutatud põhimõistetest ning kestlikkusteabe koostamise ja esitamise üldnõuetest kooskõlas direktiiviga 2013/34/EL, mida on muudetud direktiiviga (EL) 2022/2464.

4. ESRSid jagunevad kolme kategooriasse:

5. Teemadeüleseid ESRS 1 „Peamised nõuded“ ja ESRS 2 „Üldine avalikustatav teave“ kohaldatakse teema- ja sektoripõhiste standarditega hõlmatud kestlikkusaspektide suhtes.

6. Käesolevas standardis (ESRS 1) kirjeldatakse ESRSide ülesehitust, selgitatakse nende koostamise tavasid ja põhimõisteid ning sätestatakse kestlikkusteabe koostamise ja esitamise üldnõuded.

7. ESRS 2 sätestab avalikustamisnõuded teabe kohta, mida ettevõtja esitab üldisel tasandil kõigi oluliste kestlikkusaspektide kohta valitsemise, strateegia, mõjude, riskide ja võimaluste juhtimise ning mõõdikute ja eesmärkide aruandlusvaldkondades.

8. Teemapõhised ESRSid hõlmavad teatavaid kestlikkusteemasid ja alateemasid ja vajaduse korral alateema alateemasid. Selle standardi kohaldamisnõude 16 (AR 16) juures esitatud tabel annab ülevaate kestlikkusteemadest, alateemadest ja alateema alateemasid (edaspidi koos „ kestlikkusaspektid “), mida teemapõhised standardid hõlmavad.

9. Teemapõhised ESRSid võivad hõlmata konkreetseid nõudeid, mis täiendavad ESRS 2s esitatud üldiseid avalikustamisnõudeid. ESRS 2 C liites „Teemapõhiste ESRSide avalikustamis- ja kohaldamisnõuded, mida kohaldatakse koos ESRS 2ga „Üldine avalikustatav teave“ on esitatud loend teemapõhiste ESRSide täiendavatest nõuetest, mida ettevõtja kohaldab koos ESRS 2s esitatud üldiste avalikustamisnõuetega.

10. Sektoripõhiseid standardeid kohaldatakse sektori kõigi ettevõtjate suhtes. Nendes käsitletakse mõjusid, riske ja võimalusi , mis on tõenäoliselt olulised kõigi teatava sektori ettevõtjate jaoks ja mis ei ole hõlmatud või piisavalt hõlmatud teemapõhiste standarditega. Sektoripõhised standardid käsitlevad mitut teemat ja hõlmavad asjaomasele sektorile kõige olulisemaid teemasid. Sektoripõhised standardid võimaldavad kõrget võrreldavuse taset.

11. Kui ettevõtja jõuab järeldusele, et mõned mõjud, riskid või võimalused ei ole hõlmatud või ei ole piisavalt üksikasjalikult hõlmatud mõne ESRSiga, kuid on konkreetsetest asjaoludest ja olukorrast tulenevalt siiski olulised, avalikustab ettevõtja lisaks kõigi kolme kategooria ESRSides sätestatud avalikustamisnõuete täitmisele täiendavat üksusepõhist teavet, mis võimaldab kasutajatel mõista ettevõtja kestlikkusalaseid mõjusid, riske või võimalusi . Kohaldamisnõuded AR 1–AR 5 annavad täpsemaid suuniseid üksusepõhiselt avalikustatava teabe kohta.

12. Avalikustamisnõuded ESRS 2s, teemapõhistes standardites ja sektoripõhistes standardites hõlmavad järgmisi aruandlusvaldkondi:

13. ESRS 2 hõlmab:

14. Kõigis ESRSides

15. Kogu ESRSi ulatuses on mõistete sõnastikus (II lisa) sisalduvad terminid esitatud poolpaksus kursiivkirjas , v.a juhul, kui määratletud terminit on kasutatud ühes lõigus mitu korda.

16. ESRSides on avalikustatav teave esitatud struktureeritult avalikustamisnõuete alusel. Iga avalikustamisnõue sisaldab üht või mitut konkreetset andmepunkti. Termin „andmepunkt“ võib viidata ka avalikustamisnõude kirjeldavale alamelemendile.

17. Lisaks avalikustamisnõuetele sisaldab enamik standardeid ka kohaldamisnõudeid. Kohaldamisnõuded toetavad avalikustamisnõuete kohaldamist ja neil on sama tähtsus kui ESRSi teistel osadel.

18. ESRSis kasutatakse järgmist sõnastust, et teha vahet ettevõtja avalikustamiskohustuse erinevate astmete vahel:

19.  Kestlikkusaruande koostamisel kohaldab ettevõtja järgmist:

20. Need teabe kvalitatiivsed omadused on määratletud ja neid on kirjeldatud käesoleva standardi B liites.

21. Ettevõtja lähtub kestlikkusaspektide kohta aru andes käesolevas peatükis määratletud ja selgitatud kahesest olulisusest .

22.  Sidusrühmad on isikud, kes saavad ettevõtjat mõjutada või keda ettevõtja mõjutab. Sidusrühmade kaks peamist rühma on:

23. Mõned, kuid mitte kõik sidusrühmad võivad kuuluda mõlemasse paragrahvis 22 nimetatud rühma.

24. Koostöö mõjutatud sidusrühmadega on kesksel kohal ettevõtja käimasolevas hoolsuskohustuse protsessis (vt 4. peatükk „Hoolsuskohustus“) ja kestlikkusalasel olulisuse hindamisel. See hõlmab tegelike ja võimalike negatiivsete mõjude kindlakstegemise ja hindamise protsesse, mille alusel tehakse seejärel kindlaks olulised mõjud kestlikkusaruandluse jaoks (vt selle standardi peatükk 3.4).

25.  Olulisuse hindamine (vt peatükid 3.4 „Mõjudest tulenev olulisus“ ja 3.5 „Finantsolulisus“) on vajalik selleks, et ettevõtja saaks kindlaks teha aruandes kajastatavad olulised mõjud, riskid ja võimalused .

26.  Olulisuse hindamine on ESRSi kohase kestlikkusaruandluse lähtepunkt. ESRS 2 peatüki 4.1 avalikustamisnõudes IRO-1 sisalduvad üldised avalikustamisnõuded seoses protsessiga, mida ettevõtja kasutab mõjude, riskide ja võimaluste kindlaksmääramiseks ja nende olulisuse hindamiseks. ESRS 2 avalikustamisnõudes SBM-3 on esitatud üldised avalikustamisnõuded ettevõtja olulisuse hinnangust tulenevate oluliste mõjude, riskide ja võimaluste kohta.

27. Selle standardi A liites esitatud kohaldamisnõuded sisaldavad loetelu teemapõhistes ESRSides käsitletud kestlikkusaspektidest , mis on liigitatud teemade, alateemade ja alateema alateemade kaupa, et olulisuse hindamist hõlbustada. E liites esitatud vooskeem avalikustatava teabe kindlaksmääramiseks näitlikustab käesolevas paragrahvis kirjeldatud olulisuse hindamist.

28. Kestlikkusaspekt on ettevõtja jaoks oluline, kui see vastab mõjudest tuleneva olulisuse (vt selle standardi peatükk 3.4) või finantsolulisuse (vt selle standardi peatükk 3.5) või mõlema kriteeriumidele.

29. Olenemata olulisuse hindamise tulemusest avalikustab ettevõtja alati teabe, mida nõutakse järgmiste standarditega: ESRS 2 „Üldine avalikustatav teave“ (st kõik ESRS 2s sätestatud avalikustamisnõuded ja andmepunktid) ja avalikustamisnõuded (sh nende andmepunktid) teemapõhistes ESRSides, mis on seotud avalikustamisnõudega IRO-1 „Oluliste mõjude, riskide ja võimaluste kindlakstegemise ja hindamise protsessi kirjeldus“, mis on loetletud ESRS 2 C liites „Teemapõhiste ESRSide avalikustamis-/kohaldamisnõuded, mida kohaldatakse koos ESRS 2ga „Üldine avalikustatav teave““.

30. Kui ettevõtja jõuab olulisuse hindamise tulemusel järeldusele, et kestlikkusaspekt on oluline ja hõlmatud ESRS 2 avalikustamisnõuetes IRO-1, IRO-2 ja SBM-3 sisalduvate avalikustamisnõuetega, teeb ta järgmist:

31. Kohaldatav teave, mis on ette nähtud mõnes avalikustamisnõudes, sh selle andmepunktides, või üksusepõhises avalikustatavas teabes, lisatakse siis, kui ettevõtja peab seda olulise teabe hindamise osana kestlikkusaruandes asjakohaseks, pidades silmas üht või mitut järgmist vaatepunkti:

32. Kui ettevõtja jõuab järeldusele, et kliimamuutused ei ole olulised ja jätab seetõttu kohaldamata kõik ESRS E1 „Kliimamuutused“ avalikustamisnõuded, selgitab ta üksikasjalikult oma olulisuse hindamise järeldusi kliimamuutuste kohta (vt ESRS 2 avalikustamisnõue IRO-2 „ESRSide avalikustamisnõuded, mis on hõlmatud ettevõtja kestlikkusaruandega“), lisades sh tulevikku suunatud analüüsi tingimustest, mille alusel ettevõtja võiks järeldada, et kliimamuutused on tulevikus olulised. Kui ettevõtja jõuab järeldusele, et mõni muu teema (v.a kliimamuutused) ei ole oluline ja jätab seetõttu kohaldamata vastava teemapõhise ESRSi kõik avalikustamisnõuded, võib ta lühidalt selgitada oma olulisuse hindamise järeldusi asjaomase teema kohta.

33. Oluliseks hinnatud kestlikkusaspektiga seotud poliitika, meetmete ja eesmärkide kohta aru andes avalikustab ettevõtja teabe, mis on nõutav vastavalt kõigile avalikustamisnõuetele ja andmepunktidele selle aspektiga seotud asjaomastes teemapõhistes ja sektoripõhistes ESRSides ning ESRS 2 kohaselt nõutud vastavas avalikustamise miinimumnõudes poliitika, meetmete ja eesmärkide kohta. Kui ettevõtja ei saa avalikustada teavet, mis on ette nähtud kas teema- või sektoripõhise standardi avalikustamisnõuetega ja andmepunktidega või ESRS 2 kohaste avalikustamise miinimumnõuetega poliitika, meetmete ja eesmärkide kohta, sest ta ei ole vastavat poliitikat vastu võtnud, vastavaid meetmeid rakendanud või eesmärke seadnud, avalikustab ta selle kohta teabe ja võib esitada ajakava, mille jooksul ta kavatseb need kehtestada.

34. Esitades teavet asjakohase teemapõhise standardi mõõdikute ja eesmärkide osa kohaselt olulise kestlikkusaspektiga seotud mõõdikute kohta, ettevõtja:

35. Kui ettevõtja jätab välja andmepunktiga ettenähtud teabe, mis tuleneb ESRS 2 B liites loetletud muudest ELi õigusaktidest, märgib ta sõnaselgelt, et kõnealune teave ei ole oluline.

36. Ettevõtja otsustab, kuidas ta kohaldab kriteeriume, sealhulgas asjakohaseid künniseid, et määrata kindlaks:

37.  Kahesel olulisusel on kaks mõõdet: mõjudest tulenev olulisus ja finantsolulisus . Kui ei ole sätestatud teisiti, kasutatakse mõisteid „oluline“ ja „olulisus“ kogu ESRSis kahese olulisuse tähenduses.

38.  Mõjudest tuleneva olulisuse ja finantsolulisuse hindamine on omavahel seotud ning võetakse arvesse nende kahe mõõtme vastastikust sõltuvust. Üldiselt on lähtepunktiks mõjude hindamine, kuigi võib esineda ka olulisi riske ja võimalusi , mis ei ole seotud ettevõtja mõjuga . Kestlikkusele avalduvad mõjud võivad olla algusest peale finantsolulised või muutuda finantsolulisteks, kui võib põhjendatult eeldada, et see mõjutab ettevõtja finantsseisundit, finantstulemusi, rahavooge, juurdepääsu rahastamisele või kapitalikulu lühikeses, keskmises või pikas perspektiivis. Mõjudest tuleneva olulisuse perspektiiv hõlmab mõjusid olenemata sellest, kas need on finantsolulised.

39. Ettevõtja väärtusahela mõjude, riskid e ja võimaluste kindlakstegemisel ja hindamisel, et teha kindlaks nende olulisus , keskendub ettevõtja valdkondadele, kus mõjud, riskid ja võimalused tõenäoliselt tekivad, võttes arvesse asjaomaste tegevuste laadi, ärisuhteid, geograafilisi asukohti või muid tegureid.

40. Ettevõtja võtab arvesse, kuidas teda mõjutab sõltuvus loodus-, inim- ja sotsiaalsete ressursside kättesaadavusest asjakohase hinna ja kvaliteediga, olenemata tema võimalikest mõjudest nendele ressurssidele.

41. Ettevõtja peamised mõjud, riskid ja võimalused on samad kui kahese olulisuse alusel kindlaks tehtud olulised mõjud, riskid ja võimalused ning seetõttu on need esitatud tema kestlikkusaruandes .

42. Ettevõtja kohaldab käesoleva standardi peatükkides 3.4 ja 3.5 sätestatud kriteeriume, kasutades asjakohaseid kvantitatiivseid ja/või kvalitatiivseid künniseid. On vaja asjakohaseid künniseid, et määrata kindlaks, millised mõjud, riskid ja võimalused on ettevõtja määratletud ja mida ettevõtja käsitab olulisena ning millised kestlikkusaspektid on aruandluse seisukohast olulised. Mõnes olemasolevas standardis ja raamistikus kasutatakse mõistet „kõige olulisemad mõjud“, kui viidatakse künnisele, mida kasutatakse selliste mõjude kindlakstegemiseks, mida on ESRSis kirjeldatud oluliste mõjudena.

43.  Kestlikkusaspekt on mõjude seisukohast oluline, kui see on seotud ettevõtja tegelike või võimalike oluliste positiivsete või negatiivsete mõjudega inimestele või keskkonnale lühikeses, keskmises või pikas perspektiivis. Mõjud hõlmavad ettevõtja enda tegevuse ja väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappidega seotud mõjusid, sh tema toodete ja teenuste ning ärisuhete kaudu avalduvaid mõjusid. Ärisuhted hõlmavad ettevõtja väärtusahela eelnevaid ja järgnevaid etappe ega piirdu otseste lepinguliste suhetega.

44. Sellega seoses hõlmavad mõjud inimestele või keskkonnale mõjusid keskkonna-, sotsiaal- ja valitsemisaspektidele.

45. Negatiivsetest mõjudest tuleneva olulisuse hindamisel lähtutakse hoolsuskohustuse protsessist, mis on määratletud ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rahvusvahelistes dokumentides ning OECD suunistes hargmaistele ettevõtetele. Tegelike negatiivsete mõjude puhul põhineb olulisus mõjude tõsidusel, samal ajal kui võimalike negatiivsete mõjude puhul põhineb see mõjude tõsidusel ja tõenäosusel. Tõsidus sõltub järgmistest teguritest:

46. Positiivsete mõjude puhul põhineb olulisus järgmisel:

47. Kestlikkusaruandluses on finantsolulisuse ulatuse aluseks selle olulisuse ulatuse laiendamine, mida kasutatakse eesmärgiga määrata kindlaks, millist teavet tuleks esitada ettevõtja finantsaruannetes.

48.  Finantsolulisuse hindamine vastab sellise teabe kindlakstegemisele, mida peetakse oluliseks üldotstarbeliste finantsaruannete esmaste kasutajate jaoks üksusele ressursside andmist käsitlevate otsuste tegemisel. Eelkõige peetakse teavet üldotstarbeliste finantsaruannete esmaste kasutajate jaoks oluliseks, kui võib mõistlikult eeldada, et selle teabe väljajätmine, väärkajastamine või varjamine mõjutab otsuseid, mida nad ettevõtja kestlikkusaruande alusel teevad.

49. Kestlikkusaspekt on finantsperspektiivist oluline, kui sellest tuleneb või võib tuleneda oluline finantsmõju ettevõtjale. See on nii juhul, kui kestlikkusaspekt tingib riske või loob võimalusi , millel on oluline mõju või mille puhul võib põhjendatult eeldada, et sellel on oluline mõju ettevõtja arengule, finantsseisundile, finantstulemustele, rahavoogudele, rahastamisvõimalustele või kapitalikuludele lühikeses, keskmises või pikas perspektiivis. Riskid ja võimalused võivad tuleneda minevikus toimunud sündmustest või tulevastest sündmustest. Kestlikkusaspekti finantsolulisus ei ole piiratud küsimustega, mis on ettevõtja kontrolli all, vaid see hõlmab teavet oluliste riskide ja võimaluste kohta, mis tulenevad ärisuhetest , mis ei kuulu finantsaruannete koostamisel konsolideerimise alla.

50.  Sõltuvus loodus-, inim- ja sotsiaalsetest ressurssidest on finantsriskide või võimaluste allikas. Sõltuvus võib mõju esile kutsuda kahel võimalikul viisil:

51.  Riskide ja võimaluste olulisust hinnatakse esinemise tõenäosuse ja võimaliku finantsmõju suuruse kombinatsiooni alusel.

52. Ettevõtja olulisuse hindamise käigus võivad ilmneda olukorrad, kus ettevõtja meetmed , mille eesmärk on käsitleda teatavaid mõjusid või riske või saada kasu teatavatest kestlikkusaspektidega seotud võimalustest , võivad avaldada olulist negatiivset mõju või põhjustada olulisi riske seoses ühe või mitme muu kestlikkusaspektiga . Näiteks:

53. Sellistes olukordades peab ettevõtja:

54. Kui see on vajalik oluliste mõjude, riskide ja võimaluste nõuetekohaseks mõistmiseks, liigendab ettevõtja esitatava teabe järgmiselt:

55. Aruandluse asjakohase liigendustasandi kindlaksmääramisel võtab ettevõtja arvesse olulisuse hindamisel kasutatud liigendustasandit. Sõltuvalt ettevõtja konkreetsetest asjaoludest ja olukordadest võib olla vaja esitada andmed tütarettevõtjate kaupa.

56. Kui eri tasandite või tasandi eri asukohtade andmed koondatakse, tagab ettevõtja, et selline koondamine ei varja teabe tõlgendamiseks vajalikku spetsiifilisust ja konteksti. Ettevõtja ei koonda oma olemuselt erinevaid olulisi andmeid.

57. Kui ettevõtja esitab teavet sektorite kaupa, võtab ta kasutusele ESRSis esitatud sektorite liigituse, mis määratakse kindlaks komisjoni poolt direktiivi 2013/34/EL artikli 29b lõike 1 kolmanda lõigu punkti ii kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktis. Kui teema- või sektoripõhise standardiga on nõutud, et konkreetse teabe ettevalmistamisel kasutatakse teatavat liigendustasandit, kohaldatakse teema- või sektoripõhise standardiga ette nähtud nõuet.

58. Ettevõtja võtab kestlikkusalase hoolsuskohustuse protsessi (mida allpool nimetatud rahvusvahelistes dokumentides on nimetatud „hoolsuskohustuseks“) tulemust arvesse oma olulistele mõjudele, riskidele ja võimalustele hinnangu andmisel. ESRSidega ei kehtestata käitumisnõudeid seoses kestlikkusalase hoolsuskohustusega; samuti ei laiendate või muudeta nendega ettevõtja haldus-, juht- või järelevalveorganite rolli seoses hoolsuskohustuse täitmisega.

59. Hoolsuskohustus on protsess, millega ettevõtja teeb kindlaks tegelikud ja võimalikud negatiivsed mõjud keskkonnale ja oma äritegevusega seotud inimestele, väldib ja leevendav selliseid mõjusid ning esitab nende kohta aruandeid. Need mõjud hõlmavad ettevõtja enda tegevuse ja väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappidega seotud negatiivseid mõjusid, sh tema toodete ja teenuste ning ärisuhete kaudu avalduvaid mõjusid. Hoolsuskohustus on pidev tava, mida rakendatakse, reageerides muutustele ettevõtja strateegias, ärimudelis, tegevuses, ärisuhetes ning tegevus-, hanke- ja müügikontekstis, ja mis võib muutusi esile kutsuda. Seda protsessi on kirjeldatud ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rahvusvahelistes dokumentides ning OECD suunistes hargmaistele ettevõtetele.

60. Nendes rahvusvahelistes suunistes on kindlaks määratud hoolsuskohustuse protsessi mitu etappi, sh ettevõtja enda tegevuse ning väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappidega seotud, sh ettevõtja toodete või teenuste ning ärisuhete kaudu avalduvate negatiivsete mõjude kindlakstegemine ja hindamine. Kui ettevõtja ei suuda kõiki mõjusid korraga käsitleda, võimaldab hoolsuskohustuse protsess seada meetmed tähtsuse järjekorda, lähtudes mõjude tõsidusest ja tõenäosusest. Oluliste mõjude hindamisel võetakse arvesse hoolsuskohustuse protsessi seda aspekti (vt käesoleva standardi peatükk 3.4). Oluliste mõjude kindlakstegemine toetab ka oluliste kestlikkusalaste riskide ja võimaluste kindlakstegemist, mis sageli tekivad selliste mõjude tagajärjel.

61. Hoolsuskohustuse põhielemendid kajastuvad otseselt ESRS 2s ja teemapõhistes standardites sätestatud avalikustamisnõuetes, nagu on näidatud allpool:

62.  Kestlikkusaruanne esitatakse sama aruandva ettevõtja kohta kui finantsaruanded. Näiteks kui aruandev ettevõtja on emaettevõtja ja kohustatud koostama konsolideeritud finantsaruanded, esitatakse kestlikkusaruanne kontserni kohta. Seda nõuet ei kohaldata, kui aruandev ettevõtja ei pea finantsaruandeid koostama või kui aruandev ettevõtja koostab konsolideeritud kestlikkusaruandlust vastavalt direktiivi 2013/34/EL artiklile 48i.

63.  Kestlikkusaruandes aruandva ettevõtja kohta esitatud teavet laiendatakse nii, et see hõlmaks teavet oluliste mõjude, riskide ja võimaluste kohta, mis on ettevõtjaga seotud tema otseste ja kaudsete ärisuhete kaudu väärtusahela eelnevates ja/või järgnevates etappides (edaspidi „väärtusahela teave“). Aruandvat ettevõtjat käsitleva teabe laiendamisel võtab ettevõtja arvesse olulisi mõjusid, riske ja võimalusi, mis on seotud tema väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappidega:

64. Paragrahvis 63 ei nõuta teavet iga väärtusahelas osaleja kohta, vaid üksnes väärtusahela eelnevaid ja järgnevaid etappe käsitleva olulise teabe lisamist. Ettevõtja väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappide eri osade puhul võivad olla olulised erinevad kestlikkusaspektid . Teavet laiendatakse nii, et see hõlmaks väärtusahela teavet ainult seoses väärtusahela nende osadega, mille puhul aspekt on oluline.

65. Ettevõtja lisab olulise teabe väärtusahela kohta, kui see on vajalik selleks, et

66. Selleks, et määrata kindlaks, millisel tasandil tema tegevuses ning väärtusahela eelnevates ja järgnevates etappides oluline kestlikkusaspekt tekib, kasutab ettevõtja oma mõjude, riskide ja võimaluste hinnangut, järgides kahese olulisuse põhimõtet (vt käesoleva standardi 3. peatükk).

67. Kui sidus- või ühisettevõtted, mida kajastatakse kapitaliosaluse meetodil või mis on finantsaruannetes proportsionaalselt konsolideeritud, on osa ettevõtja väärtusahelast, nt tarnijana, lisab ettevõtja paragrahvi 63 kohaselt nende ettevõtjatega seotud teabe, mis on kooskõlas väärtusahela muude ärisuhete puhul kasutatud meetodiga. Sellisel juhul ei piirdu sidus- või ühisettevõtte andmed mõjude mõõdikute kindlaksmääramisel omatava osalusega omakapitalis, vaid neid võetakse arvesse mõju alusel, mis on seotud ettevõtja toodete ja teenustega tema ärisuhete kaudu.

68. Ettevõtja suutlikkus saada vajalikku teavet väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappide kohta võib varieeruda sõltuvalt mitmesugustest teguritest, nagu ettevõtja lepingupõhised kokkulepped, see, mil määral tal on kontroll konsolideerimisest välja jäävate tehingute üle, ja tema ostujõud. Kui ettevõtjal ei ole suutlikkust kontrollida oma väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappide tegevust ja ärisuhteid, võib väärtusahelat käsitleva teabe hankimine olla keerulisem.

69. On olukordi, kus ettevõtja ei saa mõistlike jõupingutustega koguda teavet oma väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappide kohta, nagu on nõutud paragrahvis 63. Sellisel juhul hindab ettevõtja oma väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappide kohta esitatavat teavet, kasutades kogu mõistlikku ja toetavat teavet, nagu sektori keskmised andmed ja muud asendusandmed.

70.  Väärtusahelat käsitleva teabe hankimine võib olla keeruline ka VKEde ja muude väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappide üksuste puhul, mis ei kuulu direktiivi 2013/34/EL artiklitega 19a ja 29a nõutud kestlikkusaruandluse kohaldamisalasse (vt ESRS 2 avalikustamisnõue BP-2 „Avalikustamine seoses konkreetsete asjaoludega“).

71. Seoses poliitika, meetmete ja eesmärkidega hõlmab ettevõtja aruandlus väärtusahelat käsitlevat teavet niivõrd, kuivõrd see poliitika ning need meetmed ja eesmärgid hõlmavad väärtusahelas osalejaid . Mis puudutab mõõdikuid , siis paljudel juhtudel, eelkõige keskkonnaaspektides, mille kohta on olemas asendusandmed, võib ettevõtja olla võimeline täitma aruandlusnõudeid ilma väärtusahela eelnevates ja järgmistes etappides osalejatelt, eelkõige VKEdelt, andmeid kogumata, nt mõjuala 3 KHG heitkoguste arvutamisel.

72. Sektori keskmisi andmeid või muid asendusandmeid kasutades antud hinnangute arvessevõtmise tulemuseks ei tohi olla teave, mis ei vasta teabe kvalitatiivsetele omadustele (vt käesoleva standardi 2. peatükk ja peatükk 7.2 „Hinnangute allikad ja tulemuste määramatus“).

73. Ettevõtja kestlikkusaruande aruandeperiood peab vastama tema finantsaruannete aruandeperioodile.

74. Ettevõtja loob oma kestlikkusaruandes asjakohased seosed tagasiulatuva ja tulevikku suunatud teabe vahel, kui see on asjakohane, et edendada selget arusaamist sellest, kuidas ajalooline teave on seotud tulevikku suunatud teabega.

75. Võrdlusaasta on varasem vaatluskuupäev või -periood, mille kohta on teave kättesaadav ja millega saab hilisemat teavet aja jooksul võrrelda.

76. Ettevõtja esitab võrdlusaasta võrdlusandmed jooksval perioodil esitatud väärtuste kohta, kui ta annab aru arengust ja edusammudest eesmärgi saavutamisel, välja arvatud juhul, kui asjakohase avalikustamisnõudega on juba kindlaks määratud, kuidas edusammudest teatada. Ettevõtja võib lisada ka varasema teabe võrdlusaasta ja aruandeperioodi vahel saavutatud vahe-eesmärkide kohta, kui see on asjakohane teave.

77.  Kestlikkusaruande koostamisel kohaldab ettevõtja alates aruandeperioodi lõpust järgmisi ajavahemikke:

78. Ettevõtja kasutab pika ajaperspektiivi täiendavat jaotust, kui mõjud või meetmed kestavad eeldatavasti kauem kui viis aastat ja kui kestlikkusaruannete kasutajatele on vaja anda asjakohast teavet.

79. Kui mõne muu ESRSi kohaselt avalikustatava teabe puhul on vaja teistsuguseid keskmise või pika ajavahemiku määratlusi, on ülimuslikud nende ESRSide määratlused.

80. Võib esineda olukordi, kus paragrahvis 77 osutatud keskmise või pika perspektiivi kasutamise tulemuseks on ebaoluline teave, sest ettevõtja kasutab teistsugust määratlust i) oluliste mõjude, riskide ja võimaluste kindlakstegemise ja valitsemise protsesside puhul või ii) oma meetmete kindlaksmääramisel ja eesmärkide seadmisel. Need asjaolud võivad olla tingitud valdkonnaspetsiifilistest omadustest, nagu rahavood ja äritsüklid, kapitaliinvesteeringute eeldatav kestus, ajavahemikud, mille jooksul kestlikkusaruannete kasutajad oma hinnangud läbi viivad, või planeerimisperioodid, mida ettevõtja sektoris tavaliselt otsuste tegemisel kasutatakse. Sellises olukorras võib ettevõtja kasutada teistsugust keskmise ja/või pika ajavahemiku määratlust (vt ESRS 2, avalikustamisnõue BP-2, paragrahv 9).

81. ESRSide viited lühikesele, keskmisele ja pikale perspektiivile viitavad ajavahemikule, mille ettevõtja on kindlaks määranud vastavalt paragrahvide 77–80 sätetele.

82. Selles peatükis esitatakse üldnõuded, mida tuleb kohaldada kestlikkusteabe koostamisel ja esitamisel.

83. Ettevõtja avalikustab eelmise perioodi võrdlusandmed kõigi jooksval perioodil avalikustatud kvantitatiivsete mõõdikute ja rahaliste summade kohta. Kui see on käesoleva perioodi kestlikkusaruande mõistmiseks oluline, avalikustab ettevõtja ka kirjeldava teabe võrdlusteabe.

84. Kui ettevõtja esitab võrdlusandmed, mis erinevad eelmisel perioodil esitatud teabest, avalikustab ta:

85. Mõnikord on võimatu kohandada ühe või mitme eelneva perioodi võrdlusandmeid, et saavutada võrreldavus käesoleva perioodiga. Näiteks ei pruugi olla andmeid kogutud eelmis(t)e perioodi(de) jooksul viisil, mis võimaldab kas uue mõõdiku või eesmärgi määratluse tagasiulatuvat kohaldamist või korrigeerimist, et parandada varasema perioodi viga, ning teabe taasloomine ei pruugi olla teostatav (vt ESRS 2 avalikustamisnõue BP-2). Kui ühe või mitme eelneva perioodi võrdlusandmete kohandamine ei ole võimalik, avalikustab ettevõtja selle asjaolu.

86. Kui ettevõtja peab mõne ESRSi kohaselt esitama mõõdiku või andmepunkti kohta rohkem kui ühe võrdlusperioodi andmed, kohaldatakse selle ESRSi nõudeid.

87. Kui kvantitatiivseid mõõdikuid ja rahalisi summasid, sh teavet väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappide kohta (vt käesoleva standardi 5. peatükk), ei saa otseselt mõõta ja neid saab ainult hinnata, võib tekkida mõõtemääramatus.

88. Ettevõtja avalikustab teabe, mis võimaldab kasutajatel mõista kõige olulisemat ebakindlust, mis mõjutab tema kestlikkusaruandes esitatud kvantitatiivseid mõõdikuid ja rahalisi summasid.

89. Mõistlike eelduste ja hinnangute, sh stsenaariumi- või tundlikkusanalüüsi kasutamine on kestlikkusalase teabe koostamise oluline osa ega vähenda selle teabe kasulikkust, tingimusel et eeldusi ja hinnanguid kirjeldatakse ja selgitatakse täpselt. Isegi suur mõõtemääramatus ei välista alati, et selline eeldus või hinnang võib anda kasulikku teavet või vastab teabe kvalitatiivsetele omadustele (vt käesoleva standardi B liide).

90. Kestlikkusaruande koostamisel kasutatud andmed ja eeldused peavad olema võimalikult täpselt kooskõlas ettevõtja finantsaruannetes kasutatud vastavate finantsandmete ja eeldustega.

91. Mõne ESRSi kohaselt tuleb avalikustada teave, näiteks selgitused võimalike tulevikusündmuste kohta, mille tulemused on ebakindlad. Hinnates, kas teave selliste võimalike tulevaste sündmuste kohta on oluline, viitab ettevõtja käesoleva standardi 3. peatükis esitatud kriteeriumidele ja võtab arvesse järgmist:

92. Võimalike tulemuste hindamisel võtab ettevõtja arvesse kõiki asjakohaseid fakte ja asjaolusid, sh teavet väikese tõenäosuse ja suure mõjuga tulemuste kohta, mis koondatuna võivad muutuda oluliseks. Näiteks võib ettevõtja kokku puutuda mitme mõju või riskiga, millest igaüks võib põhjustada sama liiki häireid, näiteks häireid ettevõtja tarneahelas . Teave üksiku riskiallika kohta ei pruugi olla oluline, kui sellest allikast on häirete esinemine väga ebatõenäoline. Teave tarneahela kõigi allikate häirete koondriski kohta võib siiski olla oluline (vt ESRS 2 avalikustamisnõue BP-2).

93. Mõnel juhul võib ettevõtja saada teavet pärast aruandeperioodi, kuid enne, kui tegevusaruanne on avaldamiseks heaks kiidetud. Kui selline teave annab tõendeid või teavet perioodi lõpus valitsevate tingimuste kohta, ajakohastab ettevõtja vajaduse korral hinnanguid ja avalikustatavat kestlikkusteavet, võttes arvesse uut teavet.

94. Kui selline teave annab tõendeid või teavet pärast aruandeperioodi lõppu toimunud oluliste tehingute, muude sündmuste ja esinenud tingimuste kohta, esitab ettevõtja kirjeldava teabe selliste aastalõpujärgsete sündmuste olemasolu, laadi ja võimalike tagajärgede kohta, kui see on asjakohane.

95.  Mõõdikute , sh eesmärkide seadmisel ja nende saavutamisel tehtavate edusammude jälgimiseks kasutatavate mõõdikute kindlaksmääramine ja arvutamine peab olema ajas järjepidev. Ettevõtja esitab korrigeeritud võrdlusandmed, v.a juhul, kui see on teostamatu (vt ESRS 2 avalikustamisnõue BP-2), kui ta on:

96. Ettevõtja korrigeerib eelmiste perioodide olulised vead, korrigeerides eelmis(t)e perioodi(de) võrdlussummad, v.a juhul, kui see on võimatu. See nõue ei laiene aruandeperioodidele, mis eelnevad esimesele aastale, mil ettevõtja ESRSi kohaldas.

97. Eelnevate perioodide vead on väljajätted ja väärkajastamised ettevõtja ühe või mitme eelmise perioodi kestlikkusaruandes . Sellised vead tulenevad sellest, et ei kasutata või väärkasutatakse usaldusväärset teavet,

98. Selliste vigade hulka kuuluvad: matemaatiliste vigade, mõõdikute või eesmärkide määratluste kohaldamisel tehtud vigade, faktide tähelepanuta jätmise või väära tõlgendamise ning pettuse mõju.

99. Sel perioodil avastatud jooksva perioodi võimalikud vead parandatakse enne, kui tegevusaruanne avaldamiseks heaks kiidetakse. Ent mõnikord avastatakse olulisi vigu alles mõnel hilisemal perioodil.

100. Kui ei ole võimalik kindlaks määrata vea mõju kõigile esitatud varasematele perioodidele, korrigeerib ettevõtja võrdlusandmeid, et parandada viga alates varaseimast võimalikust kuupäevast. Varasema perioodi kohta avalikustatud teabe korrigeerimisel ei kasuta ettevõtja tagantjärele saadud teavet ei eeldustes selle kohta, millised oleksid olnud juhtkonna kavatsused varasemal perioodil, ega varasemal perioodil avalikustatud summade hindamisel. Seda nõuet kohaldatakse nii tagasivaatava kui ka tulevikku suunatud teabe korrigeerimise suhtes.

101. Vigade parandusi eristatakse hinnangute muudatustest. Hinnangud tuleb läbi vaadata niipea, kui saadakse lisateavet (vt ESRS 2 avalikustamisnõue BP-2).

102. Kui ettevõtja esitab konsolideeritud aruandeid, hindab ta olulisi mõjusid, riske ja võimalusi kogu konsolideerimisgrupi jaoks olenemata konsolideerimisgrupi õiguslikust struktuurist. Ettevõtja tagab, et kõik tütarettevõtjad on hõlmatud viisil, mis võimaldab erapooletult tuvastada olulisi mõjusid, riske ja võimalusi. Kriteeriumid ja künnised mõjude, riski või võimaluse olulisuse hindamiseks määratakse kindlaks käesoleva standardi 3. peatüki alusel.

103. Kui ettevõtja tuvastab märkimisväärseid erinevusi konsolideerimisgrupi tasandi oluliste mõjude, riskide või võimaluste ning ühe või mitme tütarettevõtja oluliste mõjude, riskide või võimaluste vahel, esitab ettevõtja vajaduse korral asjaomas(t)e tütarettevõtja(te) mõjude, riskide ja võimaluste piisava kirjelduse.

104. Hinnates, kas erinevused konsolideerimisgrupi tasandi oluliste mõjude, riskide või võimaluste ning ühe või mitme tütarettevõtja oluliste mõjude, riskide või võimaluste vahel on märkimisväärsed, võib ettevõtja võtta arvesse erinevaid asjaolusid, näiteks seda, kas tütarettevõtja tegutseb või tütarettevõtjad tegutsevad muus sektoris kui ülejäänud konsolideerimisgrupp, või peatükis 3.7 „Liigendamise tasand“ kirjeldatud asjaolusid.

105. Ettevõtja ei ole kohustatud avaldama salastatud teavet või tundlikku teavet , isegi kui sellist teavet peetakse oluliseks.

106. Oma strateegiat, kavasid ja meetmeid käsitleva teabe avalikustamisel, kui konkreetne intellektuaalomandile, oskusteabele või innovatsiooni tulemustele vastav teave on avalikustamisnõude eesmärgi täitmiseks asjakohane, võib ettevõtja siiski selle konkreetse teabe esitamata jätta, kui:

107. Kui ettevõtja jätab välja salastatud teabe või tundliku teabe või konkreetse teabe, mis vastab intellektuaalomandile, oskusteabele või innovatsiooni tulemustele, sest see vastab eelmises paragrahvis sätestatud kriteeriumidele, täidab ta kõnealust avalikustamisnõuet, avalikustades kogu muu nõutava teabe.

108. Ettevõtja teeb kõik mõistlikud jõupingutused tagamaks, et lisaks salastatud teabe või tundliku teabe või intellektuaalomandile, oskusteabele või innovatsiooni tulemustele vastava konkreetse teabe väljajätmisele ei kahjustata kõnealuse avalikustatava teabe üldist asjakohasust.

109. Kui antakse aru võimalustest , peab avalikustatav teave hõlmama kirjeldavat teavet, mis võimaldab lugejal mõista võimalust ettevõtja või kogu sektori jaoks. Võimalustest aru andes võtab ettevõtja arvesse avalikustatava teabe olulisust . Sellega seoses võtab ta muude tegurite hulgas arvesse järgmist:

110. See peatükk on aluseks kestlikkusaspektide kohta teabe esitamisel ettevõtja tegevusaruandes kooskõlas direktiivi 2013/34/EL artiklitega 19a ja 29a (st kestlikkusaruanne ). Selline teave on esitatud tegevusaruande spetsiaalses osas, mida nimetatakse kestlikkusaruandeks. Käesoleva standardi F liites „ESRSide kohase kestlikkusaruande struktuuri näide“ on esitatud illustreeriv näide kestlikkusaruandest, mis on struktureeritud vastavalt käesoleva peatüki nõuetele.

111. Kestlikkusteave esitatakse:

112. V.a käesoleva standardi peatükiga 9.1 „Andmete esitamine viidetena“ ette nähtud võimalus esitada andmeid viidetena, esitab ettevõtja kogu teabe, mille avalikustamist on ESRSiga vastavalt käesoleva standardi 1. peatükile nõutud, tegevusaruande vastavas osas.

113. Ettevõtja lisab kestlikkusaruandesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852 ( 8 ) artikli 8 ja komisjoni delegeeritud määruste kohase teabe, milles täpsustatakse sellise avalikustamise sisu ja muu vajalik teave. Ettevõtja tagab, et selline avalikustatav teave on kestlikkusaruandes eraldi tuvastatav. Kõigi taksonoomiamääruses määratletud keskkonnaeesmärkidega seotud avalikustatav teave esitatakse üheskoos kestlikkusaruande keskkonnaosa selgelt eristatavas osas. Sellise avalikustamise suhtes ei kohaldata ESRSi sätteid, v.a käesolev paragrahv ja käesoleva standardi paragrahvi 115 esimene lause.

114. Kui ettevõtja lisab oma kestlikkusaruandesse täiendava teabe, mis tuleneb i) muudest õigusaktidest, millega nõutakse ettevõtjalt kestlikkusteabe avalikustamist, või ii) üldtunnustatud kestlikkusaruandluse standarditest ja raamistikest, sh mittekohustuslikest suunistest ja sektoripõhistest suunistest, mille on avaldanud muud standardeid kehtestavad organid (nt rahvusvahelise kestlikkusstandardite nõukogu ISSB (International Sustainability Standards Board, edaspidi „ISSB“) või globaalse aruandlusalgatuse (Global Reporting Initiative, edaspidi „GRI“) välja antud tehniline materjal), siis avalikustatav teave:

115. Ettevõtja jagab oma kestlikkusaruande nelja ossa järgmises järjestuses: üldteave, keskkonnateave (sh määruse (EL) 2020/852 artikli 8 kohane avalikustamine), sotsiaalne ja valitsemisteave. Järgides käesoleva standardi peatükis 3.6 „Kestlikkusaspektide suhtes võetud meetmetest tulenevad olulised mõjud ja riskid“ esitatut, võib ettevõtja juhul, kui aruande ühes osas esitatud teave hõlmab ka teises osas esitatavat teavet, osutada ühes osas teabele, mis on esitatud teises osas, vältides dubleerimist. Ettevõtja võib rakendada käesoleva standardi F liites kirjeldatud üksikasjalikku struktuuri.

116. Sektoripõhiste ESRSide kohaselt nõutav avalikustatav teave rühmitatakse aruandlusvaldkondade ja vajaduse korral kestlikkusteemade järgi. See esitatakse koos ESRS 2 ja vastavate teemapõhiste ESRSidega nõutava teabega.

117. Kui ettevõtja töötab välja olulise üksusepõhiselt avalikustatava teabe kooskõlas paragrahviga 11, avalikustab ta selle teabe koos kõige asjakohasema sektoriülese ja sektoripõhise teabega.

118. Ettevõtja esitab teabe, mis võimaldab tema kestlikkusaruande kasutajatel hinnata seoseid aruandes esitatud teabe eri osade vahel ning seoseid kestlikkusaruandes esitatud teabe ja muu teabe vahel äriühingu muus aruandluses.

119. Kui paragrahvis 120 sätestatud tingimused on täidetud, võib mõne standardi avalikustamisnõudes ette nähtud teabe, sh avalikustamisnõudega ette nähtud konkreetse andmepunkti, lisada kestlikkusaruandesse sel viisil, et viidatakse järgmisele:

120. Ettevõtja võib lisada andmeid viidetena paragrahvis 119 loetletud dokumentidele või nende osadele, tingimusel et viitena esitatud teave:

121. Kui paragrahvis 120 kehtestatud tingimused on täidetud, võib mõne standardi avalikustamisnõudega ette nähtud andmed (sh avalikustamisnõudega ette nähtud konkreetse andmepunkti) lisada kestlikkusaruandesse viitena ettevõtja aruandele, mis on koostatud vastavalt ELi keskkonnavalitsemis- ja -auditeerimissüsteemi (EMAS) määrusele (EL) nr 1221/2009 ( 12 ). Sellisel juhul tagab ettevõtja, et viitena esitatud andmete koostamisel on lähtutud samadest alustest nagu ESRSide puhul, sh seoses konsolideerimise ulatuse ja väärtusahela teabe käsitlemisega.

122. Kui kestlikkusaruande koostamisel kasutatakse andmete esitamist viidetena, võtab ettevõtja arvesse esitatud teabe üldist sidusust ja tagab, et viitena esitamine ei kahjusta kestlikkusaruande loetavust. Käesoleva standardi G liites „Näide andmete esitamise kohta viidetena“ on esitatud illustreeriv näide andmete esitamise kohta viitena (vt ESRS 2 avalikustamisnõue BP-2).

123. Ettevõtja kirjeldab eri andmete vahelisi seoseid. Selleks võib olla vaja ühendada kirjeldav teave valitsemise, strateegia ja riskijuhtimise kohta seotud mõõdikute ja eesmärkidega . Näiteks võib ettevõtjal seotud teabe esitamisel olla vaja selgitada oma strateegia mõju või tõenäolist mõju oma finantsaruannetele või finantsplaanidele või selgitada, kuidas ettevõtja strateegia on seotud mõõdikute ja eesmärkidega, mida kasutatakse edusammude mõõtmiseks. Lisaks võib ettevõtjal olla vaja selgitada, kuidas tema loodusvarade kasutamine ja muutused tarneahelas võivad võimendada, muuta või vähendada tema olulisi mõjusid, riske ja võimalusi . Tal võib olla vaja siduda see teave teabega tootmiskuludele avalduva praeguse või oodatava finantsmõju kohta, strateegilise reageerimisega selliste mõjude või riskide leevendamiseks ja sellega seotud investeeringutega uutesse varadesse. Samuti võib ettevõtjal olla vaja siduda kirjeldav teave asjaomaste mõõdikute ja eesmärkidega ning finantsaruannetes sisalduva teabega. Seoseid kirjeldav teave peab olema selge ja kokkuvõtlik.

124. Kui kestlikkusaruanne sisaldab rahalisi summasid või muid kvantitatiivseid andmepunkte, mis ületavad olulisuse künnise ja esitatakse finantsaruannetes (otsene seos kestlikkusaruandes ja finantsaruannetes avalikustatud teabe vahel), lisab ettevõtja viite oma finantsaruannete asjaomasele punktile, kust leiab vastava teabe.

125.  Kestlikkusaruanne võib sisaldada rahalisi summasid või muid kvantitatiivseid andmepunkte, mis ületavad olulisuse piirmäära ja mis on kas ettevõtja finantsaruannetes esitatud rahasummade või kvantitatiivsete andmete koondsumma või osa nendest (kaudne seos kestlikkusaruandes ja finantsaruannetes avalikustatud teabe vahel). Sellisel juhul selgitab ettevõtja, kuidas need summad või andmepunktid on seotud finantsaruandes esitatud kõige asjakohasema(te) summa(de)ga. Avalikustatav teave peab sisaldama viidet finantsaruannete kirjele ja/või asjaomas(t)ele punkti(de)le, kust on võimalik leida vastavat teavet. Vajaduse korral võib esitada kooskõlastava võrdlemise, mille võib esitada tabeli kujul.

126. Kui teave ei ole paragrahvidega 124 ja 125 hõlmatud, selgitab ettevõtja olulisuse künnise alusel oma kestlikkusaruandes esitatud oluliste andmete, eelduste ja kvalitatiivse teabe vastavust finantsaruannete vastavatele andmetele, eeldustele ja kvalitatiivsele teabele. See võib nii olla juhul, kui kestlikkusaruanne sisaldab järgmist:

127. Paragrahvis 126 nõutud järjepidevus peab olema ühe andmepunkti tasandil ja sisaldama viidet finantsaruannete asjakohasele kirjele või finantsaruannete lisa punktile. Kui olulised andmed, eeldused ja kvalitatiivne teave ei ole kooskõlas, teatab ettevõtja sellest ja selgitab selle põhjust.

128. Näited punktidest, mille puhul nõutakse paragrahvis 126 mainitud selgitust, on järgmised:

129. Teema- ja sektoripõhised standardid võivad sisaldada nõudeid, mis hõlmavad võrdlusi või illustreerivad andmete ja eelduste järjepidevust konkreetsete avalikustamisnõuete puhul. Sellisel juhul kohaldatakse kõnealuste ESRSide nõudeid.

130. See, mil määral kestlikkusaspektid on ESRSiga hõlmatud, peaks selguma edasiste avalikustamisnõuete väljatöötamisel. Seetõttu on tõenäoline, et vajadus üksusepõhise avalikustamise järele väheneb aja jooksul, eelkõige tulevaste sektoripõhiste standardite vastuvõtmise tõttu.

131. Oma üksusepõhise avalikustatava teabe kindlaksmääramisel võib ettevõtja rakendada üleminekumeetmeid seoses sellise teabe koostamisega esimeses kolmes iga-aastases kestlikkusaruandes , mille käigus ta võib esmajärjekorras:

132. ESRSide kohase kestlikkusaruandluse esimese kolme aasta jooksul selgitab ettevõtja juhul, kui kogu vajalik teave väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappide kohta ei ole kättesaadav, mida ta on teinud, et oma väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappide kohta vajalikku teavet saada, põhjuseid, miks kogu vajalikku teavet ei ole veel saadud, ja seda, kuidas ta kavatseb edaspidi vajaliku teabe saada.

133. ESRSide kohase kestlikkusaruandluse esimese kolme aasta jooksul lähtub ettevõtja järgmisest, et võtta arvesse raskusi, millega ettevõtjad võivad kokku puutuda teabe kogumisel osalejatelt kogu oma väärtusahelas , ning selleks, et piirata VKEde koormust väärtusahelas:

134. Paragrahve 132 ja 133 kohaldatakse olenemata sellest, kas asjaomane väärtusahelas osaleja on VKE või mitte.

135. Ettevõtja lisab alates ESRSi kohase aruandluse neljandast aastast väärtusahela eelnevate ja järgnevate etappide teabe vastavalt paragrahvile 63. Sellega seoses ei lähe teave, mille esitamist ettevõtja väärtusahela eelnevatesse ja/või järgnevatesse etappidesse kuuluvatelt VKEdelt standardiga nõutakse, kaugemale börsil noteeritud VKEsid käsitleva tulevase ESRSi sisust.

136. Selleks, et lihtsustada käesoleva standardi esmakordset kohaldamist, ei ole ettevõtja kohustatud avalikustama peatükis 7.1 „Võrdlusandmete esitamine“ nõutud võrdlevat teavet ESRSide kohase kestlikkusaruande koostamise esimesel aastal. C liites „Järk-järgult kohaldatavate avalikustamisnõuete loetelu“ loetletud avalikustamisnõuete puhul kohaldatakse käesolevat üleminekusätet järkjärgulise avalikustamise nõude kohustusliku kohaldamise esimese aasta suhtes.

137. Käesoleva standardi C liitega „Järk-järgult kohaldatavate avalikustamisnõuete loetelu“ on kehtestatud sätted selliste järk-järgult kohaldatavate avalikustamisnõuete või standardite avalikustamisnõuete andmepunktide kohta, mille võib välja jätta või mis ei ole kohaldatavad ESRSi kohase kestlikkusaruande koostamise esimes(t)el aasta(te)l.

AR 1. Üksusepõhine avalikustatav teave peab võimaldama kasutajatel mõista ettevõtja mõjusid, riske ja võimalusi seoses keskkonnaga seotud, sotsiaalsete või valitsemisaspektidega.

AR 2. Üksusepõhise avalikustatava teabe koostamisel tagab ettevõtja, et:

AR 3. Määratledes mõõdikute kasulikkust oma üksusepõhises avalikustatavas teabes, võtab ettevõtja arvesse,

AR 4. Üksusepõhise avalikustatava teabe koostamisel võtab ettevõtja hoolikalt arvesse järgmist:

AR 5. Täiendavaid suuniseid üksusepõhise avalikustatava teabe koostamiseks võib leida, kui võtta arvesse teavet, mida nõutakse teemapõhiste standardite raames, milles käsitletakse sarnaseid kestlikkusaspekte .

AR 6. Lisaks paragrahvis 22 loetletud sidusrühmadele on tavapärased sidusrühmade kategooriad veel: palgatöötajad jm töötajad, tarnijad , tarbijad , kliendid, lõppkasutajad , kohalikud kogukonnad ja haavatavas olukorras isikud, ametiasutused, sh reguleerivad asutused, järelevalveasutused ja keskpangad.

AR 7. Loodust võib pidada vaikivaks sidusrühmaks . Sellisel juhul võivad ettevõtja olulisuse hindamist toetada ökoloogilised ja liikide kaitset käsitlevad andmed.

AR 8.  Olulisuse hindamisel lähtutakse dialoogist mõjutatud sidusrühmadega. Ettevõtja võib teha koostööd mõjutatud sidusrühmade või nende esindajatega (nt palgatöötajad või ametiühingud), kestlikkusaruannete kasutajate ja muude ekspertidega, et anda sisendeid või saada tagasisidet oma järelduste kohta seoses oluliste mõjude, riskide ja võimalustega .

AR 9.  Mõjudest tuleneva olulisuse hindamisel ja aruandes käsitletavate oluliste aspektide kindlaksmääramisel võtab ettevõtja arvesse kolme järgmist etappi:

AR 10. Tõsiduse kindlakstegemisel lähtutakse järgmistest teguritest:

AR 11. Ükskõik milline nendest kolmest näitajast (tase, ulatus ja pöördumatus) võib muuta negatiivsed mõjud tõsisteks. Võimalike negatiivsete mõjude korral inimõigustele on mõjude tõsidus selle tõenäosuse suhtes ülimuslik.

AR 12. Illustreeriv näide:

AR 13. Allpool on esitatud näited selle kohta, kuidas mõjud ja sõltuvus on riskide või võimaluste allikaks:

AR 14.  Finantsolulisuse hindamise lähtepunktiks on selliste riskide ja võimaluste kindlakstegemine, mis mõjutavad või mille puhul võib põhjendatult eeldada, et need mõjutavad ettevõtja finantsseisundit, finantstulemusi, rahavooge, rahastamisele juurdepääsu või kapitalikulusid lühikeses, keskmises või pikas perspektiivis. Sellega seoses võtab ettevõtja arvesse järgmist:

AR 15. Kui ettevõtja on oma riskid ja võimalused kindlaks teinud, otsustab ta, millised neist on aruandluse seisukohast olulised. See põhineb i) esinemise tõenäosuse ja ii) asjakohaste künniste alusel kindlaks määratud võimaliku finantsmõju suuruse kombinatsioonil. Selles etapis võtab ta arvesse nende riskide ja võimaluste mõju finantsmõjule lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis, tuginedes järgmisele:

AR 16.  Olulisuse hindamisel võtab ettevõtja arvesse järgmist teemapõhistes ESRSides käsitletud kestlikkusaspektide loetelu. Kui ettevõtja olulisuse hindamise tulemusena (vt ESRS 2 avalikustamisnõue IRO-1) hinnatakse mõnd selles loetelus esitatud kestlikkusaspekti oluliseks, esitab ettevõtja aruande vastavalt asjaomase teemakohase standardi avalikustamisnõuetele. Selle loetelu kasutamine ei asenda oluliste aspektide kindlaksmääramise protsessi. See loetelu on vahend, mis toetab ettevõtja olulisuse hindamist. Ettevõtja peab oma oluliste asjaolude kindlaksmääramisel siiski arvesse võtma enda konkreetset olukorda. Samuti töötab ettevõtja vajaduse korral välja üksusepõhiselt avalikustatava teabe oluliste mõjude , riskide ja võimaluste kohta, mida ESRSid ei hõlma, nagu on kirjeldatud käesoleva standardi paragrahvis 11.

AR 17. Kui ettevõtja ei saa mõistlikele jõupingutustele vaatamata koguda väärtusahela eelnevaid ja järgnevaid etappe käsitlevat teavet, nagu on nõutud paragrahvis 63, hindab ta esitatavat teavet, kasutades kogu mõistlikku ja toetavat teavet, mis on ettevõtjale aruandekuupäeval kättesaadav ilma liigsete kulude või jõupingutusteta. See hõlmab muu hulgas ettevõttesisest ja -välist teavet, nt kaudsetest allikatest pärit andmeid, sektori keskmisi andmeid, valimianalüüse, turu- ja võrdlusrühmade andmeid, muid asendusandmeid või kulupõhiseid andmeid.

AR 18. Käesoleva standardi peatüki 8.2 „Kestlikkusaruannete sisu ja struktuur“ paragrahvi 115 näitena võib ettevõtja, kes hõlmab sama poliitikaga keskkonna- ja sotsiaalaspekte, kasutada ristviiteid. See tähendab, et ettevõtja võib seda poliitikat käsitleda oma avalikustatava keskkonnaalase teabe all ja asjaomase sotsiaalse teabe all sellele viidata või vastupidi. Lubatud on mitut teemat hõlmav poliitika koondtutvustus.

QC 1. Kestlikkusteave on asjakohane, kui see võib muuta kasutajate otsuseid kahese olulisuse alusel (vt käesoleva standardi 3. peatükk).

QC 2. Teave võib muuta otsust isegi siis, kui mõni kasutaja otsustab seda mitte kasutada või on sellest juba teadlik muudest allikatest. Kestlikkusteave võib mõjutada kasutajate otsuseid, kui sellel on prognoosiv väärtus, kinnitav väärtus või mõlemad. Teabel on prognoosiv väärtus, kui seda saab kasutada sisendina protsessides, mida kasutajad kasutavad tulevaste tulemuste prognoosimiseks. Kestlikkusteave ise ei pea olema prognoos, vaid sellel on prognoosiv väärtus pigem siis, kui kasutajad kasutavad seda oma prognooside tegemisel.

QC 3. Teabel on kinnitav väärtus, kui see annab tagasisidet varasemale hinnangule (kinnitab või muudab seda).

QC 4. Olulisus on üksusepõhine aspekt, mis põhineb teabega seotud andmete laadil või ulatusel või mõlemal, nagu seda on hinnatud ettevõtja kestlikkusaruandluse kontekstis (vt käesoleva standardi 3. peatükk).

QC 5. Selleks, et teave oleks kasulik, peab see kajastama mitte ainult asjakohaseid nähtusi, vaid ka tõetruult nende nähtuste sisu, mida sellega soovitakse kujutada. Tõene esitus eeldab, et teave on i) täielik, ii) neutraalne ja iii) täpne.

QC 6. Mõju, riski või võimaluse täielik kirjeldus hõlmab kogu olulist teavet, mida kasutajad vajavad selle mõju, riski või võimaluse mõistmiseks. See hõlmab nii seda, kuidas ettevõtja on kohandanud oma strateegiat, riskijuhtimist ja valitsemist vastavalt sellele mõjule, riskile või võimalusele, samuti eesmärkide seadmiseks ja tulemuslikkuse mõõtmiseks kindlaksmääratud mõõdikuid .

QC 7. Kirjeldus on neutraalne siis, kui see on teabe valikul või avalikustamisel erapooletu. Teave on neutraalne, kui seda ei ole kallutatud, kaalutud, rõhutatud, varju jäetud või sellega muul viisil manipuleeritud, et suurendada tõenäosust, et kasutajad reageerivad sellele teabele positiivselt või negatiivselt. See peab olema tasakaalustatud, et hõlmata nii soodsaid/positiivseid kui ka ebasoodsaid/negatiivseid aspekte. Võrdset tähelepanu pööratakse nii mõjudest tuleneva olulisuse seisukohast negatiivsele või positiivsele olulisele mõjule kui ka finantsolulisuse seisukohast olulistele riskidele ja võimalustele . Igasugune kestlikkusalane teave, näiteks eesmärgid või kavad, peab hõlmama nii püüdlusi kui ka tegureid, mis võivad takistada ettevõtjat neid püüdlusi saavutamast, et esitatud kirjeldus oleks neutraalne.

QC 8. Neutraalsust toetab hoolsuskohustus, mis tähendab, et ebakindlates tingimustes tuleb otsuste tegemisel olla ettevaatlik. Teavet ei tasakaalustata ega kompenseerita, et see oleks neutraalne. Hoolsuskohustus tähendab, et võimalusi ei ole ülehinnatud ja riske ei ole alahinnatud. Samuti ei võimalda hoolsuskohustuse rakendamine võimalusi alahinnata ega riske ülehinnata. Ettevõtja võib esitada netoandmed, kui nende lisamine brutoväärtustele ei varja asjakohast teavet ning sisaldab selget selgitust tasakaalustamise mõju ja põhjuste kohta.

QC 9. Teave võib olla korrektne, ilma et see oleks kõigis aspektides täiesti täpne. Korrektne teave tähendab, et ettevõtja on rakendanud asjakohaseid protsesse ja sisekontrolli, et vältida olulisi vigu või olulisi väärkajastamisi. Sellisel kujul esitatakse hinnangud selge rõhuasetusega nende võimalikele piirangutele ja nendega seotud määramatusele (vt käesoleva standardi peatükk 7.2). Vajalik ja saavutatav täpsus ning tegurid, mis muudavad teabe korrektseks, sõltuvad teabe laadist ja nende aspektide laadist, mida selles käsitletakse. Näiteks eeldab korrektsus, et:

QC 10. Kestlikkusteave on võrreldav, kui seda saab võrrelda teabega, mille ettevõtja on esitanud eelmistel perioodidel, ja seda võib võrrelda teiste ettevõtjate, eelkõige sarnase tegevusega või samas tööstusharus tegutsevate ettevõtjate esitatud teabega. Võrdluse aluseks võib olla eesmärk, lähtetase, tööstusharu võrdlusalus, võrreldav teave teistelt ettevõtjatelt või rahvusvaheliselt tunnustatud organisatsioonilt jne.

QC 11. Võrreldavusega on seotud järjepidevus, kuid need ei ole üks ja sama. Järjepidevus tähendab seda, et ettevõtja ja teised ettevõtjad kasutavad sama kestlikkusaspekti puhul perioodist perioodi samu lähenemisviise või meetodeid. Järjepidevus aitab saavutada võrreldavuse eesmärki.

QC 12. Võrreldavus ei ole ühetaoline. Selleks, et teave oleks võrreldav, peavad sarnased osad nägema välja sarnased ja erinevad osad peavad välja nägema erinevad. Kestlikkusteabe võrreldavust ei aita parandada see, kui erinevad asjad esitatakse nii, et need näevad välja sarnased, ega ka see, kui sarnased asjad esitatakse nii, et need näevad välja erinevad.

QC 13. Kontrollitavus aitab anda kasutajatele kindluse, et teave on täielik, neutraalne ja korrektne. Kestlikkusteave on kontrollitav, kui sellist teavet ennast või selle tuletamiseks kasutatud sisendeid on võimalik kinnitada.

QC 14. Kontrollitavus tähendab, et erinevad asjatundlikud ja sõltumatud vaatlejad võivad jõuda üksmeelele, kuigi mitte tingimata täielikule kokkuleppele, et konkreetne kirjeldus on usaldusväärne. Kestlikkusteave esitatakse viisil, mis suurendab selle kontrollitavust, näiteks:

QC 15. Osa kestlikkusteabest esitatakse selgituste või tulevikku suunatud teabe kujul. Sellist avalikustamist saab toetada, esitades tõeselt ja faktipõhiselt nt ettevõtja strateegiaid, plaane ja riskianalüüse. Selleks, et aidata kasutajatel otsustada, kas sellist teavet kasutada, kirjeldab ettevõtja teabe koostamise aluseks olevaid eeldusi ja meetodeid ning muid tegureid, mis tõendavad, et see kajastab ettevõtja tegelikke plaane või tehtud otsuseid.

QC 16. Kestlikkusteave on arusaadav, kui see on selge ja kokkuvõtlik. Arusaadav teave võimaldab igal mõistlikult asjatundlikul kasutajal edastatavast teabest hõlpsasti aru saada.

QC 17. Et kestlikkuse kohta avaldatav teave oleks sisutihe, tuleb selles a) vältida üldist korduvat teavet, mis ei ole seotud konkreetselt asjaomase ettevõtjaga; b) vältida teabe, sealhulgas ka finantsaruannetes esitatud teabe tarbetut dubleerimist ning c) kasutada selget keelt ning hästi struktureeritud lauseid ja lõike. Sisutihe avalikustamine hõlmab üksnes olulist teavet. Paragrahvi 114 kohaselt esitatud täiendav teave tuleb esitada viisil, millega välditakse olulise teabe varjamist.

QC 18. Selgust saab suurendada, kui eristada aruandeperioodil toimunud arengut käsitlevat teavet n-ö püsiteabest, mis jääb ühest perioodist teise suhteliselt muutumatuks. Seda saab teha näiteks sel viisil, et ettevõtja kestlikkusega seotud valitsemis- ja riskijuhtimisprotsesside omadusi, mis on pärast eelmist aruandeperioodi muutunud, kirjeldatakse eraldi nendest, mis jäävad samaks.

QC 19. Kestlikkust käsitleva teabe täielikkus, selgus ja võrreldavus tuginevad kõik sellele, et teave esitatakse sidusa tervikuna. Selleks, et kestlikkusteabe avalikustamine oleks sidus, esitatakse see viisil, millega selgitatakse tausta ja asjassepuutuva teabe omavahelisi seoseid. Sidususe huvides peab ettevõtja esitama teavet viisil, mis võimaldab kasutajatel seostada teavet tema kestlikkusega seotud mõjude, riskide ja võimaluste kohta ettevõtja finantsaruannetes esitatud teabega.

QC 20. Kui finantsaruannetes käsitletud kestlikkusega seotud riskid ja võimalused mõjutavad kestlikkusaruandlust, lisab ettevõtja kestlikkusaruandesse teabe, mida kasutajad vajavad vastavate mõjude hindamiseks, ja esitab asjakohased lingid finantsaruannetele (vt käesoleva standardi 9. peatükk). Teabe tase, detailsus ja tehnilisus peavad olema kooskõlas kasutajate vajaduste ja ootustega. Lühendeid tuleb vältida ning mõõtühikud tuleb määratleda ja avalikustada.