0. ÜLDTEAVE

0.1. Mark (tootja kaubanimi):

0.2. Tüüp:

0.2.1. Ärinimi (-nimed) (olemasolu korral):

0.3. Tüübi identifitseerimisandmed, kui need on märgitud sõidukile/osale: eraldi seadmestikule (1) (3):

0.3.1. Kõnealuse märgistuse asukoht:

0.4. Sõidukikategooria (4):

0.5. Tootja ärinimi ja aadress:

0.8. Koostetehas(t)e nimi (nimed) ja aadress(id):

0.9. Tootja esindaja (olemasolu korral) nimi ja aadress:

1. SÕIDUKI EHITUSE ÜLDANDMED

1.1.  Representatiivsõiduki / osa / eraldi seadmestiku fotod, pildid ja/või joonised (1):

0. ÜLDTEAVE

0.1. Mark (tootja kaubanimi):

0.2. Tüüp:

0.2.1. Ärinimi (-nimed) (olemasolu korral):

0.3. Tüübi identifitseerimisandmed, kui need on märgitud sõidukile/osale / eraldi seadmestikule (1) :

0.3.1. Kõnealuse märgistuse asukoht:

0.4. Sõidukikategooria ( 2 ):

0.5. Tootja nimi ja aadress:

0.8. Koostetehas(t)e nimi (nimed) ja aadress(id):

0.9. Tootja esindaja (olemasolu korral) nimi ja aadress:

1. SÕIDUKI EHITUSE ÜLDANDMED

1.1. Representatiivsõiduki fotod ja/või joonised:

1. Lisateave (vajaduse korral): Vt addendum.

2. Katsete tegemise eest vastutav tehniline teenistus:

3. Katsearuande kuupäev:

4. Katsearuande number:

5. Märkused (kui on): Vt addendum.

6. Koht:

7. Kuupäev:

8. Allkiri:

1. ÜRO eeskirja alusel, kasutades ELi tüübikinnitusega osi või eraldi seadmestikke: jah/ei ( 3 )

2. Määruse (EL) 2018/858 artikli 30 lõike 7 kohane tüübikinnitusmenetlus (virtuaalne katsetamine): jah/ei (3)

3. Määruse (EL) 2018/858 artikli 72 lõike 1 ja VII lisa kohane tüübikinnitusmenetlus (ettevõttesisene tehniline teenistus): jah/ei (3)

4. Osade ja eraldi seadmestike puhul osal või eraldil seadmestikul oleva tüübikinnitusmärgi näidis:

5. Märkused:

1.1. Üldsätted

1.1.1. Igale sõidukile paigaldatakse käesolevas jaos kirjeldatud tootja andmesilt.

1.1.2. Tootja andmesildi kinnitab sõiduki tootja või sõiduki tootja esindaja.

1.1.3. Tootja andmesilt on üks kahest järgmisest variandist:

1.1.4. Metallplaadid kinnitatakse neetide või muu samaväärsega.

1.1.5. Märgised on eemaldamiskatse tuvastamist võimaldavad, pettusekindlad ning eemaldamiskatsel isehävinevad.

1.2. Tootja andmesildile kantav teave

1.2.1. Tootja andmesildile trükitakse kustumatult järgmine teave siin esitatud järjekorras:

1.2.2. Punkti 1.2.1 alapunktis d osutatud tähemärkide kõrgus ei tohi olla väiksem kui 4 mm.

1.2.3. Muu punktis 1.2.1 osutatud teabe kui sõiduki valmistajatehase tähise tähemärkide kõrgus peab olema vähemalt 2 mm.

1.3. Erisätted

1.3.1. Haagised

1.3.1.1. Haagiste puhul tuleb märkida haakepunktile rakenduv suurim tehniliselt lubatud staatiline vertikaalmass.

1.3.1.2. Haakepunkt loetakse teljeks. See telg märgitakse numbriga „0“.

1.3.1.3. Esimene telg märgitakse numbriga „1“, teine numbriga „2“ jne, neid eraldab sidekriips.

1.3.1.4. Punkti 1.2.1 alapunktis f osutatud autorongi mass jäetakse välja.

1.3.2. Raskeveokid:

1.3.2.1. N3-, O3- või O4-kategooria sõidukite puhul tuleb märkida teljerühmale rakenduv suurim tehniliselt lubatud mass. Teljerühmale vastav kanne tähistatakse T-tähega, millele järgneb sidekriips.

1.3.2.2. M3-, N3-, O3- või O4-kategooria sõidukite puhul võib tootja märkida tootja andmesildile suurima registreerimisel/kasutamisel lubatud täismassi.

1.3.2.2.1. Sellisel juhul tuleb tootja andmesildi see osa, kuhu märgitakse massid, jagada kaheks veeruks: registreerimisel/kasutamisel lubatud suurimad massid märgitakse vasakusse veergu ja täismassid paremasse veergu.

1.3.2.2.2. Selle riigi kahetäheline kood, kus sõiduk kavatsetakse registreerida, märgitakse vasaku veeru pealkirjana. Kood märgitakse kooskõlas standardiga ISO 3166-1:2006.

1.3.2.3. Punkti 1.3.2.1 nõudeid ei kohaldata, kui:

1.4. Lisateave

1.4.1. Lisateavet võib tootja esitada ettenähtud kirjete all või kõrval, väljaspool selgesti märgitud ristkülikut, mis sisaldab ainult punktides 1.2 ja 1.3 ettenähtud teavet.

1.5. Tootja andmesildi näidis

1.5.1. Tootja andmesildi mitmesugused võimalikud näidised on esitatud B jaos.

1.5.2. Näidistel esitatud andmed on fiktiivsed.

1.6. Nõuded asukohale sõidukil

1.6.1. Tootja andmesilt kinnitatakse kindlalt kohale, mis on selgelt nähtav ja kergesti juurdepääsetav.

1.6.2. Asukoht valitakse selliselt, et seda sõiduki detaili, millele silt kinnitatakse, kasutamise käigus ei vahetata.

2.0.1. VIN-kood märgitakse igale sõidukile.

2.0.2. VIN-kood on unikaalne ja antakse üksnes kindlale sõidukile.

2.0.3. VIN-kood märgitakse šassiile või sõidukile, kui see lahkub tootmisliinilt.

2.0.4. Tootja tagab sõiduki jälgitavuse VIN-koodi abil 30 aasta jooksul.

2.0.5. Selliste meetmete olemasolu, mida tootja võtab punktis 2.0.4 osutatud jälgitavuse tagamiseks, ei saa tüübikinnituse andmise ajal kontrollida.

2.1. VIN-kood koosneb kolmest osast ja kontrollnumbrist:

2.2. rahvusvaheline tootja kood on sõiduki tootjale antud kood, mis võimaldab tootja identifitseerida.

2.2.1. Kood koosneb kolmest tähtnumbrilisest märgist (ladina suurtähtedest või araabia numbritest), mille määrab selle riigi pädev asutus, kus tootjal on peamine tegevuskoht.

2.2.2. Pädev asutus tegutseb kooskõlas ISO standardis 3780:2009 „Maanteesõidukid – rahvusvaheline tootjate nimistu“ viidatud rahvusvahelise organisatsiooniga.

2.2.3. Kui tootja ülemaailmne toodang on väiksem kui 500 sõidukit aastas, siis on kolmas märk alati "9". Selliste tootjate identifitseerimiseks määrab punktis 2.2 nimetatud pädev asutus VISile ka kolmanda, neljanda ja viienda tähemärgi.

2.3. VDS koosneb viiest tähtnumbrilisest märgist (ladina suurtähtedest või araabia numbritest) ja on ette nähtud sõiduki üldiste omaduste märkimiseks. Kui tootja ei kasuta ühte või mitut märki viiest, täidetakse kasutamata kohad tähtnumbriliste märkidega tootja omal äranägemisel nii, et nõutud märkide koguarv on viis.

2.4. VIN-koodi üheksas koht on kontrollnumber, mis on matemaatiliselt õige vastavalt C jaos esitatud valemile.

2.5. VIS koosneb kaheksast tähtnumbrilisest märgist (ladina suurtähtedest või araabia numbritest), millest neli viimast on ainult numbrid.

2.6. Šassiile märgitud VIN-koodi märkide kõrgus ei tohi olla väiksem kui 7 mm.

2.7. Märkide vahel ei tohi olla tühikuid.

2.8. I-, O- või Q-tähe kasutamine ei ole lubatud.

2.9. VIN-koodi algus ja lõpp tähistatakse ühe sümboliga, mille valib tootja. See sümbol ei tohiks olla ladina suurtäht ega araabia number.

2.9.1. Punktis 2.9 sätestatud nõudest võib loobuda, kui VIN-kood on märgitud ühele reale.

2.9.2. Kui VIN-kood on märgitud kahele reale, siis kohaldatakse kummagi rea suhtes punkti 2.9 nõuet.

2.10. Sõiduki VIN-koodi asukohale esitatavad nõuded

2.10.1. VIN-kood paigutatakse ühele reale.

2.10.1.1. Kui tehnilisel põhjusel, näiteks ruumi vähesuse tõttu, ei ole võimalik VIN-koodi märkida ühele reale, siis võib pädev asutus tootja taotluse korral anda loa märkida VIN-kood kahele reale. Sellisel juhul ei tohi punktis 2.1 nimetatud osi lahutada.

2.10.2. VIN-kood märgitakse pressimise teel või lüüakse numbriraudadega mehaaniliselt šassiile, raamile või muule sarnasele konstruktsioonile.

2.10.3. Mehaanilise pressimise asemel võib kasutada tehnikaid, mille puhul on tagatud pressimisega samaväärne muutmatus kaitseks rikkumise või võltsimise eest.

2.10.4. VIN-kood märgitakse selgelt nähtavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta nii, et märgistust ei oleks võimalik kustutada ega kahjustada.

2.10.5. VIN-kood asub sõiduki paremal pool.

Märkus:  vasakpoolne veerg on valikuline

Märkus:  vasakpoolne veerg on valikuline

1.1. Igale VIN-koodi numbrile antakse selle tegelik matemaatiline väärtus ja igale tähele järgmine väärtus:

1.2. VIN-koodi igale märgile määratud väärtus korrutatakse allpool esitatud positsiooni kaaluteguriga:

1.3. Saadud korrutised liidetakse ja kogusumma jagatakse 11ga.

1.4. Kontrollnumber (numbrid 0–9 või X-täht) põhineb järgmise tabeli kohaselt kas hariliku murru või kümnendmurruna (ümardatud lähima tuhandendikuni) väljendatud jäägil.

1. Lisateave:

1.1. Sõidukitüübi ehituse, mõõtmete, kuju ja koostismaterjalide lühikirjeldus:

2. Valmistajatehase tähise asukoht:

3. Andmesildi asukoht:

4. Andmesilt mitmeastmelise ehitusega sõidukile: jah/ei (1)

5. Märkused:

1. Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid.

1.1. „Peaaegu tasapinnaline pind“ – tahkest materjalist pind, milleks võib olla ka mustriline sõelvõrk või võre, mille kõverusraadius on vähemalt 3 000  mm.

1.2. „Mustrilise sõelvõrgu pind“ – pind, mis koosneb kuni 15 mm intervalliga ühtlaselt jaotatud ringi-, ovaali-, rombi-, ristküliku- või ruudukujuliste aukudega mustrist.

1.3. „Võre pind“ – pind, mis moodustub ühtlaselt jaotatud paralleelsetest lattidest, mille vastastikune kaugus ei ületa 15 mm.

1.4. „Nominaalpind“ – teoreetiline geomeetriliselt täiuslik pind, arvestamata selliseid pinna ebatasasusi nagu väljaulatuvad osad või süvendid.

1.5. „Sõiduki keskpikitasapind“ – sõiduki sümmeetriatasand, või kui sõiduk ei ole sümmeetriline, sõiduki telgesid keskelt läbiv vertikaalne pikitasand.

1.6. „Kalle“ – kõrvalekalde suurus vertikaaltasandi suhtes.

2. Tehnilised nõuded

2.1. Sõidukitel peab olema tagumise registreerimismärgi paigaldus- ja kinnituskoht.

2.1.1. M- ja N-kategooria mootorsõidukitel peab lisaks olema eesmise registreerimismärgi paigaldus- ja kinnituskoht.

2.1.2. O3- ja O4-kategooria sõidukid peavad olema varustatud kahe eraldi kohaga tagumiste registreerimismärkide paigaldamiseks ja kinnitamiseks (st mis võimaldaks veduki identifitseerimist, kui riigi ametiasutus seda nõuab).

2.2. Registreerimismärgi paigalduskoha kuju ja mõõtmed

2.2.1. Ettenähtud paigalduskoht peab olema tasapinnaline või peaaegu tasapinnaline ristkülikukujuline pind, mille vähimad mõõtmed on:

2.3. Eesmise ja tagumise registreerimismärgi paigaldamine ja kinnitamine

2.3.1. Eesmise või tagumise registreerimismärgi paigalduskoht peab olema tasane või peaaegu tasane ristkülikukujuline pind.

2.3.1.1. Registreerimismärgi paigalduskoha aluseks võib olla adapterplaat või kandur, kui seda kasutatakse standardvarustusena. See võib olla konstrueeritud nii, et kinnitub sõiduki külge ainult koos registreerimismärgiga.

2.3.1.2. Sõiduki tootja võib sõidukil ette näha valikulised või alternatiivsed registreerimismärgi kohad, tingimusel et need vastavad samuti nõuetele.

2.3.2. Eesmise või tagumise numbrimärgiga kaetaval pinnal võib olla avasid või pilusid, kuid need ei tohi olla kõrgemad kui 75 mm, kusjuures nende laiust ei arvestata.

2.3.3. Eesmise või tagumise registreerimismärgiga kaetaval pinnal võib olla väljaulatuvaid osi, tingimusel et need ei ulatu nominaalpinnast kõrgemale kui 5,0 mm. Arvesse ei võeta selliseid väga pehmeid materjale nagu vaht või vilt, mida kasutatakse registreerimismärgi vibreerimise kõrvaldamiseks.

2.3.4. Eesmise või tagumise registreerimismärgi paigalduskoht peab olema selline, et punktis 3.4 määratletud katseplaat, mis on kinnitatud vastavalt tootja juhistele, vastab järgmistele omadustele:

2.3.4.1. Eesmise või tagumise registreerimismärgi asukoht

2.3.4.1.1. Sõiduki eesmise registreerimismärgi asukoht peab olema selline, et registreerimismärgi saab täielikult paigutada kahe paralleelse vertikaalse pikitasapinna vahele, mis läbivad sõiduki kõige kaugemale ulatuvaid välispinna punkte, võtmata arvesse kaudse nähtavuse seadmeid. Koht ise ei tohi moodustada sõiduki kõige laiemat punkti.

2.3.4.1.2. Sõiduki tagumise registreerimismärgi asukoht peab olema selline, et registreerimismärgi saab täielikult paigutada kahe paralleelse vertikaalse pikitasapinna vahele, mis läbivad sõiduki kõige kaugemale ulatuvaid välispinna punkte, võtmata arvesse kaudse nähtavuse seadmeid. Koht ise ei tohi moodustada sõiduki kõige laiemat punkti.

2.3.4.1.3. Eesmised ja tagumised registreerimismärgid peavad olema sõiduki keskpikitasapinnaga risti (±5°), mõõdetuna registreerimismärgi keskel. ►M1  Kui tootja seda taotleb, võib tüübikinnitusasutus tehnilistel, aerodünaamilistel või muudel põhjustel siiski lubada hälvet kuni ± 15° keskjoonest eesmise registreerimismärgi paigaldamisel sõiduki esiküljele. ◄

2.3.4.2. Eesmise ja tagumise registreerimismärgi asukoht vertikaalse risttasapinna suhtes:

2.3.4.2.1. Märk peab olema vertikaali suhtes kaldu vähemalt – 5° , kuid mitte üle 30°, tingimusel et märgi ülemise serva kõrgus maapinnast ei ületa 1 500  mm.

2.3.4.2.2. Märk peab olema vertikaali suhtes kaldu vähemalt – 15°, kuid mitte üle 5°, tingimusel et märgi ülemise serva kõrgus maapinnast on üle 1 500  mm.

2.3.4.3. Eesmise ja tagumise registreerimismärgi kõrgus maapinnast:

2.3.4.3.1. Eesmise registreerimismärgi alumine serv ei tohi olla maapinnast vähem kui 100 mm kaugusel.

2.3.4.3.2. Tagumise registreerimismärgi alumine serv ei tohi olla maapinnast vähem kui 200 mm kaugusel.

2.3.4.3.3. Eesmise ja tagumise registreerimismärgi ülemise serva kõrgus maapinnast ei tohi ületada 1 500  mm.

2.3.4.3.3.1. Eriotstarbeliste sõidukite puhul, kui sõiduki ehituse tõttu ei ole võimalik täita eesmise ja tagumise registreerimismärgi paigaldusruumi kõrguse nõuet, võib suurim kõrgus erandina punktist 2.3.4.3.3 ületada 1 500  mm, tingimusel et see on kõnealusele piirnormile nii lähedal, nagu sõiduki konstruktsiooniomadused seda võimaldavad.

2.3.4.4. Geomeetriline nähtavus

2.3.4.4.1. Eesmine ja tagumine märk peavad olema nähtavad kogu järgmise nelja tasapinnaga piiratud ruumis:

2.3.4.4.2. Eespool kirjeldatud kohale ei tohi paigaldada ühtegi struktuuri osa, isegi kui see on täiesti läbipaistev.

2.3.4.5. Vahe paigaldatud ja kinnitatud registreerimismärgi servade ja märgi paigalduspinna vahel ei tohi märgi servade kogu ulatuses ületada 5,0 mm.

2.3.4.5.1. Seda vahet võib paiguti ületada, kui see mõõdetakse mustrilise võrgu avast või pilust või võre pinna paralleelvarraste vahelt.

2.3.5. Eespool kirjeldatud viisil paigaldatud ja kinnitatud katseplaadi tegelikku asendit ja kuju, eelkõige selle kõverusraadiust, võetakse arvesse tagumise registreerimismärgi valgustusseadmele esitatavate nõuete puhul.

2.4. Muud nõuded

2.4.1. Registreerimismärk ei tohi olla ühegi muu sõidukiosa või seadme sõiduki külge kinnitamise aluseks või aluse osaks (näiteks valgustusseadme hoidikuid ei tohi registreerimismärgi külge kinnitada).

2.4.2. Ükski sõiduki osa ega seade ei tohi registreerimismärgi eemaldamisel lahti tulla või eralduda.

2.4.3. Kui registreerimismärk on kinnitatud, ei tohi selle nähtavus tavapärastel kasutustingimustel väheneda, eelkõige mitte vibratsiooni ja dünaamiliste jõudude (nt sõitmisel tekkiv tuul) tõttu.

2.4.4. Registreerimismärki ei ole lubatud paigutada kohta, mis võib sõiduki tavapärase sõidu korral (st uksed ja luugid suletud) kergesti pöörduda üles ja/või allapoole suurema nurga alla, kui punktides 2.3.4.2.1 ja 2.3.4.2.2 on ette nähtud.

2.4.5. Kui sõiduk on tootja andmetel ette nähtud koorma pukseerimiseks (määruse (EL) 2018/858 artikli 24 lõikes 1 osutatud teabedokumendi punkt 2.11.5) ja sobiva mehhaanilise haakeseadise mis tahes osa, olgu see mootorsõidukile paigaldatud või mitte, võib (osaliselt) varjata tagumise registreerimismärgi paigaldus- ja kinnituskohta, kohaldatakse järgmist:

3. Katsemenetlus

3.1. Registreerimismärgi vertikaalse kalde ja kõrguse kindlaksmääramine maapinna suhtes

3.1.1. Sõiduk asetatakse tasasele horisontaalsele pinnale. Enne mõõtmisi tuleb juhitavad rattad pöörata otseasendisse ja sõiduki mass tuleb viia kooskõlla töökorras sõiduki massiga, kuid ilma juhita.

3.1.2. Kui sõiduk on varustatud hüdropneumaatilise, hüdraulilise või pneumaatilise vedrustusega või muu seadmega, mida saab reguleerida vastavalt koormusele, siis tuleb sõidukit katsetada selliselt, et see vedrustus või seade on sõiduki tootja täpsustatud tavakasutuse tingimustes.

3.1.3. Kui katse-registreerimismärgi eesmine ja nähtav külg on suunatud allapoole, väljendatakse mõõtmistulemus negatiivse (miinus)nurga väärtusena.

3.2. Väljaulatuvate osade kõrgus mõõdetakse risti ja otsesuunas nominaalse pinnaga, millele registreerimismärk paigaldatakse.

3.3. Paigaldatud ja kinnitatud katse-registreerimismärgi serva ning tegeliku pinna vahelistvahet mõõdetakse otse tegeliku pinna suunas, millele registreerimismärk paigaldatakse, ja sellega risti.

3.4. Vastavuse kontrollimiseks kasutataval registreerimismärgil peab olema üks kahest punktis 2.2.1 sätestatud suurusest ja selle paksus ei tohi ületada 4,0 mm. Nurkade ümarusraadius peab olema 10 mm.

1. Lisateave:

1.1. Sõidukitüübi ehituse, mõõtmete, kuju ja koostismaterjalide lühikirjeldus:

1.2. Registreerimismärgi asukohtade kirjeldus (ees ja taga):

2. Registreerimismärgi koht on sobilik, et kinnitada registreerimismärki suurusega kuni (mm):

2.1. Ees: 520 × 120 / 340 × 240 (2)

2.2. Taga: 520 × 120 / 340 × 240 (2)

2.3. Teine tagumine registreerimismärk O3- ja O4-kategooria sõidukite puhul: 520 × 120/340 × 240 (2)

4. Tagumise registreerimismärgi koht on varjatud, kui sinna on paigaldatud mis tahes haakeseadis: jah/ei (2)

5. Märkused:

1. Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid.

1.1. „Klaasipuhasti tööala“ – tuuleklaasi pind (pinnad), mida puhasti hari (harjad) pühib (pühivad), kui puhastisüsteem töötab tavatingimustes.

1.2. „Puhastisüsteemi pausidega töö“ – puhastisüsteemi automaatne pausidega töörežiim, mille korral pärast iga terviklikku töötsüklit on puhastid teatava aja jooksul liikumatuna kindlaksmääratud konkreetses seisuasendis.

1.3. „Pesuri juhtseadis“ – seadis, mille abil pesurisüsteem lülitatakse käsitsi sisse ja välja.

1.4. „Pesuri pump“ – seadis vedeliku teisaldamiseks pesurisüsteemi paagist tuuleklaasi välispinnale.

1.5. „Pihusti“ – seadis vedeliku suunamiseks tuuleklaasile.

1.6. „Töövalmis süsteem“ – süsteem, mis on tavapärasel moel teatavaks ajaks käivitatud ja mille puhul on vedelik kantud läbi pumba ja torude ning on väljunud pihusti(te)st.

1.7. „Puhastatud pind“ – eelnevalt määrdunud pind, millel ei ole pärast täielikku kuivamist piiskade ja mustuse jälgi.

1.8. „Vaateväli A“ – katsepiirkond A, nagu on määratletud ÜRO eeskirja nr 43 (ühtsed sätted ohutute klaaspindade ja nende sõidukitele paigaldamise tüübikinnituse kohta) ( 7 ) 21. lisa punktis 2.2.

1.9. „Vaateväli B“ – vähendatud B-tsoon, nagu see on määratletud ÜRO eeskirja nr 43 21. lisa punktis 2.4, jätmata välja nimetatud lisa punktis 2.4.1 määratletud ala (s.t vaateväli A on hõlmatud).

1.10. „Kolmemõõtmeline teljestik“ – sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 1. lisas kirjeldatud taustsüsteem.

1.11. „Sõiduki pealüliti“ – seadis, mis lülitab sõiduki sisseehitatud elektroonilise süsteemi väljalülitatud režiimilt (kui sõiduk on pargitud ja juht ei viibi sõidukis) tavalisele töörežiimile.

2. Tehnilised nõuded

2.1. Klaasipuhastisüsteem.

2.1.1. Iga tuuleklaasiga varustatud sõiduk peab olema varustatud klaasipuhastisüsteemiga, mis on sõiduki pealüliti aktiveerimise korral võimeline töötama ilma juhipoolse tegevuseta, välja arvatud klaasipuhastisüsteemi käivitamiseks ja seiskamiseks vajaliku juhtseadise seadmine sisselülitatud asendisse.

2.1.1.1. Klaasipuhastisüsteem koosneb ühest või mitmest kergesti vahetatavate harjadega puhastihoovast.

2.1.2. Klaasipuhasti tööala peab katma vähemalt 98 % vaateväljast A.

2.1.3. Klaasipuhasti tööala peab katma vähemalt 80 % vaateväljast B.

2.1.4. Klaasipuhasti tööala peab vastama punktide 2.1.2 ja 2.1.3 nõuetele, kui süsteem töötab punktile 2.1.5.1 vastava pühkimissagedusega, ja seda katsetatakse punktides 3.1.10–3.1.10.3 sätestatud tingimustel.

2.1.5. Klaasipuhastisüsteemil peab olema vähemalt kaks pühkimissagedust.

2.1.5.1. Üks sagedus peab olema vähemalt 10 ja mitte rohkem kui 55 tsükliga minutis.

2.1.5.2. Üks sagedus peab olema vähemalt 45 terviktsükliga minutis.

2.1.5.3. Erinevus suurima ja väikseima pühkimissageduse vahel peab olema vähemalt 15 tsüklit minutis.

2.1.5.4. Klaasipuhastisüsteemi pausidega töörežiimi võib kasutada punktides 2.1.5.1–2.1.5.3 sätestatud nõuetele täitmiseks.

2.1.6. Punktides 2.1.5–2.1.5.3 osutatud sagedusi katsetatakse punktides 3.1.1–3.1.6 ja punktis 3.1.8 sätestatud tingimustel.

2.1.7. Kui klaasipuhastisüsteem seisatakse juhtseadise viimisega väljalülitatud asendisse, peab (peavad) puhasti hoob (hoovad) ja hari (harjad) liikuma tagasi puhkeasendisse.

2.1.8. Klaasipuhastisüsteemi peab ilma seda kahjustamata olema võimalik selle liikumist takistades peatada vähemalt 15 sekundiks. Vooluringi automaatkaitsmete kasutamine on lubatud eeldusel, et võimalikuks lähtestamiseks ei ole tarvis astuda muid samme peale klaasipuhasti juhtseadise kasutamise.

2.1.9. Punktis 2.1.8 osutatud klaasipuhastisüsteemi võimet taluda selle peatamist katsetatakse punktis 3.1.7 sätestatud tingimustel.

2.1.10. Kui klaasipuhasti hoova (hoobade) või harja(de) puhkeasend ei ole väljaspool vaatevälja B, peab puhasti hooba(sid) olema võimalik käsitsi selliselt liigutada, et puhasti harja (harju) saab tuuleklaasilt tõsta, et tuuleklaasi oleks võimalik käsitsi puhastada.

2.1.11. Klaasipuhastisüsteem peab keskkonnatemperatuuril – 18 °C suutma töötada kuival tuuleklaasil 120 sekundit, ilma et süsteemi toimivus seejuures halveneks.

2.1.12. Klaasipuhastisüsteemi toimivust temperatuuril – 18 °C katsetatakse punktis 3.1.11 sätestatud tingimustel.

2.1.13. Kui õhu suhteline liikumiskiirus sõiduki suhtes on 80 % sõiduki maksimaalsest valmistajakiirusest või 160 km/h, olenevalt sellest, kumb on väiksem, peab klaasipuhastisüsteem maksimaalse pühkimissagedusega töötades jätkuvalt vastama punkti 2.1.2 nõuetele, ilma et toimuks efektiivsuskadu. Tuuleklaasi vaateväli A valmistatakse ette vastavalt punktidele 3.1.8 ja 3.1.9. Tuuleklaasi suuruse ja kujuga ning puhasti hoova (hoobadega) ja harja(de)ga seonduvat aerodünaamilist mõju kontrollitakse nendel tingimustel, võttes arvesse ka punkti 3.1.9.1. Katse ajal peab (peavad) klaasipuhasti hari (harjad) püsima kontaktis tuuleklaasiga ning täielik klaasilt eemaldumine ei ole lubatud. Punktis 2.1.2 nimetatud alas peab (peavad) klaasipuhasti hari (harjad) püsima tuuleklaasiga täielikus kontaktis kogu terviktsükli jooksul ja mis tahes osaline eemaldumine klaasilt ei ole harja(de) üles või alla liikumise ajal lubatud.

2.2. Klaasipesurisüsteem.

2.2.1. Igale sõidukile peab olema paigaldatud klaasipesurisüsteem, mis on võimeline töötama sõiduki pealüliti aktiveerimise korral ja mis suudab taluda koormust ja survet olukorras, kui pihustid on korgiga suletud ja süsteemi käitatakse käesoleva lisa punktides 3.2.1.1–3.2.1.1.2 sätestatud korras.

2.2.2. Punktide 3.2.1–3.2.5 kohaste temperatuuritsüklite läbimine ei tohi ebasoodsalt mõjutada klaasipesurisüsteemi toimivust.

2.2.3. Klaasipesurisüsteem peab tavatingimustes ja keskkonnatemperatuuril vahemikus – 18...80 °C olema võimeline pihustama pesuvedelikku tuuleklaasi sihtalale, põhjustamata seejuures leket, voolikuühenduste katkemist või pihustite talitlushäiret. Samuti ei tohi süsteem olukorras, kus pihustid on korgiga suletud, näidata mingeid lekkimise või voolikuühenduste katkemise märke.

2.2.3.1. Kui tuuleklaasi pesurisüsteem on projekteeritud nii, et see sisaldab ülerõhu langetamise funktsiooni pihustite ummistumise korral (nt kaitseklapp), on selline funktsioon erandina punkti 2.2.3 teisest lausest lubatud järgmistel tingimustel:

2.2.4. Klaasipesurisüsteem peab suutma ette anda sellises koguses pesuvedelikku, mis on piisav vaatevälja A puhastamiseks vähemalt 60 % ulatuses punktides 3.2.6–3.2.6.4 sätestatud tingimustel.

2.2.5. Klaasipesurisüsteemi peab saama pesuri juhtseadise abil käsitsi aktiveerida. Lisaks võib süsteemi aktiveerimine ja deaktiveerimine olla koordineeritud ja kombineeritud sõiduki mis tahes muu süsteemiga.

2.2.6. Vedelikupaagi maht ei tohi olla väiksem kui 1,0 liitrit.

3. Katsemenetlus

3.1. Klaasipuhastisüsteemi katsetamise tingimused.

3.1.1. Järgmised katsed tehakse punktides 3.1.2–3.1.5 nimetatud tingimustel, kui ei ole sätestatud teisiti.

3.1.2. Keskkonnatemperatuur peab olema vahemikus 5–40 °C.

3.1.3. Tuuleklaasi tuleb hoida pidevalt märjana.

3.1.4. Elektriliste klaasipuhastisüsteemide korral peavad olema täidetud järgmised lisatingimused.

3.1.4.1. Katse alguses peavad kõik akud olema täielikult laetud.

3.1.4.2. Kui sõidukil on mootor, peab see töötama kiirusel, mis ei ületa 30 % maksimumvõimsusele vastavast pöörlemiskiirusest. Kui see ei ole aga teostatav, sest mootori jaoks on eriline juhtimismehhanism, nagu näiteks hübriidelektrisõidukite korral, tuleb kindlaks määrata realistlik stsenaarium, mille puhul võetakse arvesse mootori pöörlemiskiirust ning seda, et mootor tavalistes sõidutingimustes kas perioodiliselt või üldse ei tööta. Kui klaasipuhastisüsteem suudab täita nõuded töötava mootorita, puudub vajadus mootori töölerakendamiseks.

3.1.4.3. Lähituled peavad olema sisse lülitatud.

3.1.4.4. Kõik paigaldatud kütte-, ventilatsiooni- ning jäite ja niiskuse eemaldamise süsteemid (olenemata nende asukohast sõidukis) peavad töötama maksimaalsel elektritarbel.

3.1.5. Suruõhul või vaakumil töötavad klaasipuhastisüsteemid peavad suutma pidevalt toimida ettenähtud pühkimissagedusega ükskõik millisel mootori pöörlemiskiirusel ja koormusel või aku minimaalse ja maksimaalse täituvuse taseme korral, mille tootja on tavatingimustes käitamiseks ette näinud.

3.1.6. Klaasipuhastisüsteemi pühkimissagedused peavad pärast eelnevat 20minutilist märjal tuuleklaasil töötamist vastama punktides 2.1.5–2.1.5.3 esitatud nõuetele.

3.1.7. Kui puhasti hoobade töö tõkestatakse 15 sekundiks asendis, mis vastab poolele tsüklile, ja klaasipuhasti on lülitatud maksimaalsele pühkimissagedusele, peavad olema täidetud punkti 2.1.8 nõuded.

3.1.8. Tuuleklaasi välispind puhastatakse hoolikalt rasvast metüülpiirituse või samaväärse rasvaeemaldusvahendiga. Pärast kuivamist kaetakse pinnad 3–10 % ammoniaagilahusega. Pinnal lastakse uuesti kuivada ja seejärel pühitakse see üle kuiva puuvillase lapiga.

3.1.9. Tuuleklaasi välispinnale kantakse ühtlase kihina punktis 4 sätestatud tehnilisele kirjeldusele vastav katsesegu ja sellel lastakse kuivada.

3.1.9.1. Kui tuuleklaasi välispind on punktide 3.1.8 ja 3.1.9 kohaselt ette valmistatud, võib kohaldatavate katsete ajal klaasipesurisüsteemi kasutada.

3.1.10. Punktis 2.1.4 kirjeldatud klaasipuhasti tööala määratakse kindlaks järgmise korra kohaselt.

3.1.10.1. Tuuleklaasi välispind töödeldakse punktides 3.1.8 ja 3.1.9 ette nähtud viisil.

3.1.10.2. Punktides 2.1.2 ja 2.1.3 esitatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks aktiveeritakse klaasipuhastisüsteem, võttes seejuures arvesse punkti 3.1.9.1, ning klaasile jäävat puhasti tööala jälge võrreldakse vaateväljade A ja B jäljega.

3.1.10.3. Punktide 2.1.2 ja 2.1.3 nõuetele vastavuse kontrollimiseks võib tehniline teenistus nõustuda alternatiivse katsemenetlusega (nt virtuaalne katsetamine).

3.1.11. Punktis 2.1.11 esitatud nõuded peavad olema täidetud keskkonnatemperatuuril – 18 ±3 °C, kus sõidukit on hoitud vähemalt neli tundi. Sõiduk peab olema ette valmistatud käitamiseks punktides 3.1.4 ja 3.1.5 sätestatud tingimustel. Katse käigus peab puhastisüsteem töötama tavapäraselt, kuid maksimaalse pühkimissagedusega. Puhasti tööala ei ole vaja jälgida.

3.2. Klaasipesurisüsteemi katsetamise tingimused

3.2.1. Katse nr 1 Klaasipesurisüsteem täidetakse veega, seatakse töövalmis ja paigutatakse vähemalt neljaks tunniks keskkonnatemperatuurile 20 ±2 °C. Sellel temperatuuril vesi stabiliseeritakse.

3.2.1.1. Kõik pihusti väljalaskeavad, kust vedelik väljub, suletakse korgiga ja klaasipesuri juhtseadist käitatakse kuus korda ühe minuti jooksul, iga kord vähemalt kolmeks sekundiks. Kui aga paigaldamine ei ole vedeliku väljumiskohas tehniliselt teostatav, võib pihusti paigaldada ava(de) sisse.

3.2.1.1.1. Kui klaasipesurisüsteemi käitatakse juhi lihasenergiaga, peab käsipumbale rakendatav jõud olema vahemikus 11,0–13,5 daN. Jalgpumbale rakendatav jõud peab olema vahemikus 40,0–44,5 daN.

3.2.1.1.2. Elektripumba korral ei või katsepinge olla väiksem nimipingest ega ületada nimipinget rohkem kui 2 V.

3.2.1.2. Klaasipesurisüsteemi jõudlus peab katse lõpul vastama punktile 2.2.3.

3.2.2. Katse nr 2 Klaasipesurisüsteem täidetakse veega, seatakse töövalmis ja paigutatakse vähemalt neljaks tunniks keskkonnatemperatuurile – 18 ±3 °C. Vee stabiliseerimine sellel temperatuuril ei ole vajalik.

3.2.2.1. Klaasipesuri juhtseadist käitatakse kuus korda ühe minuti jooksul, iga kord vähemalt kolmeks sekundiks, vastavalt punktidele 3.2.1.1.1 ja 3.2.1.1.2. Süsteem paigutatakse seejärel keskkonnatemperatuurile 20 ±2 °C, kuni jää on täielikult sulanud. Vee stabiliseerimine sellel temperatuuril ei ole vajalik. Seejärel kontrollitakse klaasipesurisüsteemi toimivust süsteemi käitamisega punktide 3.2.1.1–3.2.1.2 kohaselt.

3.2.3. Katse nr 3 Madalal temperatuuril töötamise katse

3.2.3.1. Klaasipesurisüsteem täidetakse veega, seatakse töövalmis ja paigutatakse vähemalt neljaks tunniks keskkonnatemperatuurile – 18 ±3 °C, et kogu vesi pesurisüsteemis jäätuks. Süsteem paigutatakse seejärel keskkonnatemperatuurile 20 ±2 °C, kuni jää on täielikult sulanud, kuid mitte kauemaks kui neljaks tunniks. Seda jäätumise-sulamise tsüklit korratakse kuus korda. Kui klaasipesurisüsteem on paigutatud keskkonnatemperatuurile 20 ±2 °C ja jää on täielikult sulanud, kuigi vee stabiliseerimine sellel temperatuuril ei ole vajalik, kontrollitakse klaasipesurisüsteemi toimivust, käitades süsteemi punktide 3.2.1.1–3.2.1.2 kohaselt.

3.2.3.2. Klaasipesurisüsteem täidetakse madalal temperatuuril kasutamiseks ette nähtud klaasipesuvedelikuga, mis koosneb metanooli või teise võimalusena isopropüülalkoholi 50 % vesilahusest, kusjuures vee karedus ei tohi olla suurem kui 205 mg/l (Ca). Süsteem paigutatakse keskkonnatemperatuurile – 18 ±3 °C vähemalt neljaks tunniks. Vedeliku stabiliseerimine sellel temperatuuril ei ole vajalik. Seejärel kontrollitakse klaasipesurisüsteemi toimivust süsteemi käitamisega punktide 3.2.1.1–3.2.1.2 kohaselt.

3.2.4. Katse nr 4 Kõrgel temperatuuril töötamise katse

3.2.4.1. Kui klaasipesurisüsteemi mis tahes osa asub mootoriruumis, täidetakse süsteem veega, seatakse töövalmis ja paigutatakse vähemalt kaheksaks tunniks keskkonnatemperatuurile 80 ±3 °C. Vee stabiliseerimine sellel temperatuuril ei ole vajalik. Seejärel kontrollitakse klaasipesurisüsteemi toimivust süsteemi käitamisega punktide 3.2.1.1–3.2.1.2 kohaselt.

3.2.4.2. Kui klaasipesurisüsteemi ükski osa ei asu mootoriruumis, täidetakse süsteem veega, seatakse töövalmis ja paigutatakse vähemalt kaheksaks tunniks keskkonnatemperatuurile 80 ±3 °C. Vee stabiliseerimine sellel temperatuuril ei ole vajalik. Seejärel paigutatakse süsteem keskkonnatemperatuurile 20 ±2 °C. Kui vee temperatuur on stabiliseerunud, kontrollitakse klaasipesurisüsteemi toimivust süsteemi käitamisega punktide 3.2.1.1–3.2.1.2 kohaselt. Pärast seda täidetakse klaasipesurisüsteem veega, seatakse töövalmis ja paigutatakse vähemalt kaheksaks tunniks keskkonnatemperatuurile 60 ±3 °C. Vee stabiliseerimine sellel temperatuuril ei ole vajalik. Seejärel kontrollitakse klaasipesurisüsteemi toimivust süsteemi käitamisega punktide 3.2.1.1–3.2.1.2 kohaselt. Teise võimalusena võib tootja taotleda klaasipesurisüsteemi katsetamist punktis 3.2.4.1 sätestatud tingimustel.

3.2.5. Punktides 3.2.1–3.2.4.2 kirjeldatud klaasipesurisüsteemi katsed viiakse läbi esitatud järjekorras ühe ja sama pesurisüsteemiga. Süsteemi võib katsetada kas paigaldatuna sõidukile, millele taotletakse ELi tüübikinnitust, või eraldi. Kui taotletakse eraldi seadmestiku ELi tüübikinnitust, katsetatakse süsteemi eraldi.

3.2.6. Katse nr 5 Klaasipesurisüsteemi katse

3.2.6.1. Klaasipesurisüsteem täidetakse veega ja seatakse töövalmis. Seisva sõiduki puhul ja olukorras, kus tuule mõju pole märkimisväärne, võib pesuri pihusti(te) suunda reguleerida selliselt, et see/need oleks(id) suunatud tuuleklaasi välispinna sihtala suunas.

3.2.6.2. Tuuleklaasi välispind töödeldakse punktides 3.1.8 ja 3.1.9 ette nähtud viisil.

3.2.6.3. Klaasipesurisüsteemi käitatakse tootja juhiste kohaselt, võttes arvesse punktide 3.2.1.1.1 ja 3.2.1.1.2 tingimusi. Katse kogukestus ei tohi olla pikem kui maksimaalsel pühkimissagedusel töötava klaasipuhastisüsteemi kümme automaatset terviktsüklit.

3.2.6.4. Punkti 2.2.4 nõuete täitmise kontrollimiseks võetakse asjaomase puhastatud ala jälg ja võrreldakse seda vaatevälja A jäljega. Kui vaatlejale on selge, et nõuded on täidetud, ei ole jälgede ettevalmistamine nõutav.

3.2.7. Punktides 3.2.6–3.2.6.4 sätestatud katse tehakse alati nende sõidukite puhul, millele taotletakse ELi tüübikinnitust, isegi kui sõidukile on paigaldatud tüübikinnituse saanud eraldi seadmestik.

4. Klaasipuhasti- ja -pesurisüsteemide katsetamisel kasutatava katsesegu tehniline kirjeldus

4.1. Punktis 3.1.9 osutatud katsesegu koostis on järgmine:

4.1.1. vesi karedusega alla 205 mg/l (Ca): 92,5 mahuprotsenti

4.1.2. keedusoola (naatriumkloriid) vesilahus: 5,0 mahuprotsenti

4.1.3. punktides 4.1.3.1–4.1.3.2.6 esitatud tehnilisele kirjeldusele vastav tolm: 2,5 mahuprotsenti

4.1.3.1. Katsetolmu kirjeldus

4.1.3.1.1. SiO2 – 68 ± 1 massiprotsenti

4.1.3.1.2. Fe2O3 – 4 ± 1 massiprotsenti

4.1.3.1.3. Al2O3 – 16 ± 1 massiprotsenti

4.1.3.1.4. CaO – 3 ± 1 massiprotsenti

4.1.3.1.5. MgO – 1,0 ± 0,5 massiprotsenti

4.1.3.1.6. leelised – 4 ±1 massiprotsenti

4.1.3.1.7. põletuskadu – 2,5 ± 0,5 massiprotsenti

4.1.3.2. Jämedateralise tolmu osakeste suuruse jaotus:

4.1.3.2.1. osakesed suurusega 0–5 μm: 12 ± 2 %

4.1.3.2.2. osakesed suurusega 5–10 μm: 12 ± 3 %

4.1.3.2.3. osakesed suurusega 10–20 μm: 14 ± 3 %

4.1.3.2.4. osakesed suurusega 20–40 μm: 23 ± 3 %

4.1.3.2.5. osakesed suurusega 40–80 μm: 30 ± 3 %

4.1.3.2.6. osakesed suurusega 80–200 μm: 9 ±3 %.

1. Lisateave:

1.1. Sõidukitüübi ehituse, mõõtmete, kuju ja koostismaterjalide lühikirjeldus:

1.2. Puhasti- ja pesurisüsteemide tööpõhimõtte kirjeldus:

1.3. Puhastisüsteemi üksikasjalik kirjeldus (st harjade arv, harjade pikkus, puhasti hoobade mõõtmed jne):

1.4. Pesurisüsteemi üksikasjalik kirjeldus (st pihustite arv, väljalaskeavade arv pihusti kohta, pesuri pump, pesuvedeliku paak, pesuri voolikud ja nende kinnitamine pumba ja pihustite külge jne):

1.5. Pesuvedeliku paagi maht (liitrites):

1.6. Sõiduki maksimaalne valmistajakiirus (km/h):

2. Rooli asukoht: vasakul/paremal (2)

3. Vasakpoolse ja parempoolse juhtimisega süsteemid on valmistatud peegelpildis: jah/ei (2)

4. Puhasti hoova/harja (2) külge on juhi poolel / keskel / kaassõitja poolel / … (2) kinnitatud aerodünaamiline spoiler

5. Märkused:

1. Lisateave

1.1. Eraldi seadmestiku tüübi lühikirjeldus:

1.2. Pesurisüsteemi üksikasjalik kirjeldus:

1.2.1. Pihustite arv:

1.2.2. Väljalaskeavade arv pihusti kohta:

1.2.3. Pesuri voolikute ning nende pumba ja pihustite külge kinnitamise kirjeldus:

1.2.4. Pesuri pumba kirjeldus:

1.2.5. Pesuvedeliku paagi maht (liitrites):

2. Sobiv rooli asukoha suhtes: vasakul/paremal (3)

3. Süsteemi mis tahes osa võib asuda mootoriruumis: jah/ei (3)

4. „Eraldi seadmestik“ – universaalne/sõidukispetsiifiline (3)

5. Märkused:

6. Loetelu sõidukitüüpidest, mille jaoks eraldi seadmestik on saanud tüübikinnituse (kui see on kohaldatav):

1. Määruse (EL) 2018/858 artikli 38 lõikes 2 osutatud ELi tüübikinnitusmärk osadele ja eraldi seadmestikele koosneb järgmisest.

1.1. Ristkülik, mille sees on väiketäht „e“, millele järgneb osale või eraldi seadmestikule ELi tüübikinnituse andnud liikmesriigi tunnusnumber vastavalt järgmisele tabelile:

1.2. Selle ristküliku lähedal kahekohaline arv, mis näitab muudatusseeriat, millega kehtestatakse nõuded, millele kõnealune eraldi seadmestik peab vastama (praegusel juhul „00“), ning selle numbri järel tühik ja määruse (EL) 2018/858 IV lisa punktis 2.4 osutatud viiekohaline arv.

2. Eraldi seadmestiku ELi tüübikinnitusmärk peab olema kustumatu ja selgesti loetav.

3. Eraldi seadmestiku ELi tüübikinnitusmärgi näidis on esitatud joonisel 1.

Selgitus Eraldi seadmestiku ELi tüübikinnitus on antud Madalmaades numbri 00406 all. Esimesed kaks numbrit „00“ osutavad sellele, et asjaomasele eraldi seadmestikule on antud tüübikinnitus käesoleva määruse alusel.

1. Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid.

1.1. „Rehvi väliskuju“ – rehvi ristlõike maksimumlaius ja välisläbimõõt, kaasa arvatud hälbed, mis on lubatud ja kindlaks määratud vastavalt sõidukiosa tüübikinnitusele.

1.2. „Lumekett“ – lumekett või muu samaväärne lumel haardumist pakkuv seade, mida saab paigaldada sõiduki rehvi/velje kombinatsioonile ning mis ei ole iseenesest lumerehv, talverehv, universaalrehv või mõni muu rehv.

2. Tehnilised nõuded

2.1. Üldsätted

2.1.1. Sõiduki iga ratas peab olema varustatud ratta porikaitsmega.

2.1.2. Rataste porikaitsmed võivad koosneda kereosadest või eraldi poritiibadest, mis peavad olema kavandatud nii, et kaitsta liiklejaid nii palju kui võimalik õhku paiskuvate kivide, pori, jää, lume ja vee eest ning vähendada pöörlevate ratastega kokkupuutumisest tulenevaid ohte.

2.2. Erinõuded

2.2.1. Sõiduki korral, mille juhitavad rattad on otse pikisuunas ning mille mass on reguleeritud vastavalt tootja deklareeritud massile töökorras sõiduki puhul pluss üks kaasreisija esimesel istmereal (kui see on asjakohane), peavad rataste porikaitsmed vastama punktide 2.2.1.1–2.2.1.4 nõuetele.

2.2.1.1. Piirkonnas, mille moodustavad ratta keset läbivad radiaaltasandid, millest üks kaldub 30° nurga all ettepoole ja teine 50° nurga all tahapoole (vt joonis 1), peab ratta porikaitsme kogulaius q olema piisav, et katta vähemalt kogu rehvi laius b, arvestades rehvi väliskuju ja tootja määratud rehvi/velje kombinatsiooni(de) piirmõõtmeid. Paarisrataste korral tuleb arvestada rehvi väliskuju ja mõlema ratta kogulaiust t.

2.2.1.1.1. Punktis 2.2.1.1 märgitud laiuste määramisel ei arvestata rehvil olevaid etikette (markeeringut) ega dekoratsioone, kaitseribasid või -ribisid.

2.2.1.2. Rataste porikaitsmete tagumine külg ei tohi ületada horisontaaltasapinda, mis paikneb rataste pöörlemistelgedest 150 mm kõrgemal ning

2.2.1.2.1. üksikrataste puhul asub ratta porikaitsme tagumise serva ja punktis 2.2.1.2 osutatud horisontaaltasandi lõikepunkt (vt joonis 1 punkt A) rehvi keskpikitasapinnast väljaspool;

2.2.1.2.2. topeltrataste puhul asub ratta porikaitsme tagumise serva ja välimise ratta punktis 2.2.1.2 osutatud horisontaaltasandi lõikepunkt (vt joonis 1 punkt A) välimise rehvi keskpikitasapinnast väljaspool.

2.2.1.3. Iga ratta porikaitsme kontuurjoon ja asukoht peavad olema sellised, et need oleksid rehvile võimalikult lähedal. Eelkõige punktis 2.2.1.1 viidatud radiaaltasandite puhul peavad olema täidetud järgmised nõuded:

2.2.1.3.1. rehvi telge läbival vertikaaltasapinnal asuva tühimiku sügavus p, mõõdetuna ratta porikaitsme seespoolsest ja väljaspoolsest servast ratta porikaitsme sees oleva rehvi keset läbival vertikaalsel pikitasapinnal, peab olema vähemalt 30 mm. Seda sügavust p võib punktis 2.2.1.1 määratud radiaaltasanditel progresseeruvalt vähendada kuni nullini;

2.2.1.3.2. rataste porikaitsmete alumiste servade ja rataste pöörlemiskeset läbivate telgede vaheline kaugus c ei tohi ületada 2 × r, kus r on rehvi staatiline raadius.

2.2.1.4. Juhul, kui sõiduk on varustatud reguleeritava kõrgusega vedrustusega, peavad punktide 2.2.1.3.1 ja 2.2.1.3.2 nõuded olema täidetud tootja määratud tavalises tööasendis sõidukil.

2.2.2. Rataste porikaitsmed võivad koosneda mitmest osast, eeldusel et kokkumonteerituna ei ole nende vahel või üksikosade sees avasid.

2.2.3. Rataste porikaitsmed peavad olema kindlalt kinnitatud. Neid võivad siiski olla eemaldatavad kas tervikuna või osadena.

2.3. Lumekettide kasutamine

2.3.1. Sõidukite korral, millel on ainult kaks veoratast, peab tootja tõendama, et sõiduk on konstrueeritud viisil, mis võimaldab kasutada vähemalt ühte tüüpi lumekette vähemalt ühte tüüpi rehvi/velje kombinatsioonil, mis on saanud tüübikinnituse kõnealuse sõidukitüübi veotelje jaoks. Sõidukitüübile sobiva lumeketi ja rehvi/velje kombinatsiooni peab tootja kindlaks määrama teabedokumendi punktis 6.6.4.

2.3.2. Sõidukite korral, mille kõik rattad on veorattad, sh sõidukid, millel telje vedu on käsitsi või automaatselt väljalülitatav, peab tootja tõendama, et sõiduk on konstrueeritud viisil, mis võimaldab kasutada vähemalt ühte tüüpi lumekette vähemalt ühte tüüpi rehvi/velje kombinatsioonil, mis on saanud tüübikinnituse kõnealuse sõidukitüübi mitte väljalülitatava veotelje jaoks. Sõidukitüübile sobiva lumeketi ja rehvi/velje kombinatsiooni peab tootja kindlaks määrama teabedokumendi punktis 6.6.4.

2.3.3. Sõiduki tootja lisab mootorsõiduki kasutusjuhendisse (nt sõiduki käsiraamatusse) asjakohased juhised kindlaksmääratud lumekettide õige kasutamise kohta.

(1) Rehvi laius (b) määratakse rehvi ülaosas (rehvi radiaaltasandite vahelise lõigu laius, nagu on viidatud punktis 2.2.1.1).

1. Lisateave:

1.1. Sõidukitüübi ehituse, mõõtmete, kuju ja koostismaterjalide lühikirjeldus:

1.2. Rataste porikaitsmete kirjeldus:

1.3. Rehvi/velje kombinatsioon(id) (k.a rehvi mõõtmed, velje mõõtmed ja nihk):

1.4. Kasutada lubatud lumeketi/-kettide tüübi kirjeldus:

1.5. Rehvi/velje kombinatsioon(id) (k.a rehvi mõõtmed, velje mõõtmed ja nihk), mida kasutatakse koos lumekettidega:

2. Pidevalt vedav telg/teljed: telg 1 / telg 2 / … (1)

3. Reguleeritav vedrustuse kõrgus: jah/ei (1)

4. Rataste porikaitsmed eemaldatavad / mitte-eemaldatavad (1) tervikuna / osaliselt (1)

5. Märkused:

1.1. „Jäitevaba ala“ – tuuleklaasi osa, mille välispind on kuiv või kaetud sulanud või pooleldi sulanud märja jäitega, mida saab eemaldada sõiduki klaasipuhasti abil.

1.2. „Niiskus“ – kondenseerunud niiskuse kiht tuuleklaasi sisepinnal.

1.3. „Niiskusvaba ala“ – tuuleklaasi osa, mille sisepind oli kaetud niiskusega, kuid on saanud kuivaks ja sinna pole jäänud jälgegi veest või veepiiskadest.

1.4. „Vaateväli A“ – katse A-tsoon, nagu see on määratletud ÜRO eeskirja nr 43 21. lisa punktis 2.2.

1.5. „Vaateväli B“ – vähendatud B-tsoon, nagu see on määratletud ÜRO eeskirja nr 43 21. lisa punktis 2.4, jätmata välja punktis 2.4.1 määratletud ala (s.t hõlmatud on vaateväli A).

1.6. „Sõiduki pealüliti“ – seade, mis lülitab sõiduki sisseehitatud elektroonilise süsteemi väljalülitatud režiimilt (kui sõiduk on pargitud ja juht ei viibi sõidukis) tavalisele töörežiimile.

2.1.1. Igal tuuleklaasiga varustatud sõidukil peab olema süsteem jäite ja jää eemaldamiseks tuuleklaasi välispinnalt. Tuuleklaasilt jäite eemaldamise süsteem peab olema piisavalt tõhus, et kindlustada külma ilma korral küllaldane nähtavus läbi tuuleklaasi.

2.1.2. Süsteemi tõhususe kontrollimiseks määratakse sõidukil, mida on teatud aeg hoitud külmkambris, pärast käivitamist perioodiliselt tuuleklaasi jäitest vabanenud ala suurus.

2.1.3. Punktide 2.1.1 ja 2.1.2 nõuete täitmist kontrollitakse punktis 3.1 sätestatud meetodil.

2.1.4. Täita tuleb järgmisi nõudeid:

2.1.4.1. 20 minutit pärast katseperioodi algust peab vaateväli A olema 80 % ulatuses sulatatud;

2.1.4.2. 25 minutit pärast katseperioodi algust peab tuuleklaasi jäitest vabastatud ala kaassõitja poolel olema võrreldav punktis 2.1.4.1 sätestatud alaga juhi poolel;

2.1.4.3. 40 minutit pärast katseperioodi algust peab vaateväli B olema 95 % ulatuses sulatatud.

2.2.1. Igal tuuleklaasiga varustatud sõidukil peab olema süsteem niiskuse eemaldamiseks tuuleklaasi sisepinnalt.

2.2.2. Niiskust eemaldav süsteem peab olema piisavalt tõhus, et taastada nähtavus läbi niiskuse tõttu uduseks läinud tuuleklaasi. Selle tõhusust kontrollitakse punktis 3.2 kirjeldatud korras.

2.2.3. Täita tuleb järgmisi nõudeid:

2.2.3.1. vaateväli A peab olema 90 % ulatuses niiskusest vabastatud 10 minuti jooksul;

2.2.3.2. vaateväli B peab olema 80 % ulatuses niiskusest vabastatud 10 minuti jooksul.

3.1.1. Katse tehakse temperatuuril – 8 ± 2 °C või – 18 ± 3 °C vastavalt tootja valikule.

3.1.1.1. Katse tuleb teha piisavalt suures külmkambris, mis mahutab kogu sõiduki ning on varustatud seadmetega, mis võimaldavad kambris säilitada emba-kumba punktis 3.1.1 mainitud temperatuuri kogu katse jooksul ja panna külma õhu ringlema. Külmkambris peab ettenähtud katsetemperatuur või sellest madalam temperatuur olema olnud vähemalt 24 tundi enne seda, kui sõiduk külma kätte jäetakse. ►M1  Kui aga on võimalik kontrollida, kas tüüpilistes kohtades, näiteks õhu väljalaskeavas või seintes mõõdetud külmkambri temperatuur on stabiliseerunud ettenähtud katsetemperatuuril, võib 24-tunnist ajavahemikku lühendada. ◄

3.1.2. Enne sõiduki katsekambrisse paigutamist puhastatakse tuuleklaasi sise- ja välispind hoolikalt rasvast metüülpiirituse või samaväärse rasvaeemaldusvahendiga. Pärast kuivatamist kasutatakse kuni 2 % ammoniaagilahust või kaubanduslikku ammoniaagilahust, millele ei ole lisatud lõhnaaineid. Pinnad lastakse uuesti kuivada ja seejärel pühitakse üle kuiva puuvillase lapiga.

3.1.3. Enne katse alustamist tuleb sõiduk välja lülitada ja hoida katsetemperatuuril vähemalt kümme tundi.

3.1.3.1. Kui on võimalik veenduda, et mootori jahutusvedelik ja õli on saavutanud püsivalt katsetemperatuuri, võib punktis 3.1.3 nimetatud aega lühendada.

3.1.4. Pärast punktis 3.1.3 kirjeldatud toimeaega tuleb kogu tuuleklaasi välispinnale tekitada ühtlane jääkiht 0 044 g/cm2, kasutades veepihustit töösurvega 3,5 ± 0,2 baari.

3.1.4.1. Pihustidüüsi, mis on reguleeritud nii, et tekiks võimalikult lai ja tugev juga, tuleb hoida klaaspinnaga risti sellest 200–250 mm kaugusel ja suunata nii, et tuuleklaasi ühest servast teiseni moodustuks ühtlane jääkiht.

3.1.4.1.1. Punktis 3.1.5 sätestatud nõuete täitmiseks võib kasutada veepihustit düüsi läbimõõduga 1,7 mm ja pihustuskiirusega 0,395 l/min, mis tekitab klaaspinnale 200 mm kauguselt pihustamisel 300 mm läbimõõduga veejoa. Lubatud on ka iga muu seade, millega saab nõudeid täita.

3.1.5. Pärast jää moodustumist tuuleklaasil tuleb sõidukit hoida külmkambris veel vähemalt 30 minutit, kuid mitte kauem kui 40 minutit.

3.1.6. Kui punktis 3.1.5 nimetatud ajavahemik on möödunud, tuleb ühel või kahel vaatlejal siseneda sõidukisse; seejärel võib lülitada sisse sõiduki pealüliti ja käivitada mootori, kasutades vajadusel väliseid lisaseadmeid. Katseperiood algab hetkest, kui pealüliti on sisse lülitatud.

3.1.6.1. Kui sõidukil on mootor, võib katse esimeseks viieks minutiks seadistada mootori pöörlemiskiiruse vastavalt sellele, nagu tootja on mootori soojendamiseks ette näinud, kui mootorit käivitatakse külma ilmaga.

3.1.6.2. Katseperioodi viimase 35 minuti jooksul (või kogu katseperioodi jooksul, kui ei järgita viieminutilist soojendusperioodi) kohaldatakse järgmisi nõudeid.

3.1.6.2.1. Kui sõidukil on mootor, peab see töötama kiirusel, mis ei ületa 50 % maksimumvõimsusele vastavast pöörlemiskiirusest. Kui see ei ole teostatav, sest mootori jaoks on eriline juhtmehhanism, nagu näiteks hübriidmootorite korral, tuleb määrata halvim võimalik olukord. See tähendab, et tuleb arvestada mootori pöörlemiskiirust, seda, et mootor tavalistes sõidutingimustes kas perioodiliselt või üldse ei tööta, ning keskkonnatemperatuuri kas – 8 °C või – 18 °C, vastavalt sellele, kumma katsetemperatuuri on tootja ette näinud. Kui süsteem võib täita jäite eemaldamise nõudeid ilma töötava mootorita, ei ole vaja mootorit üldse tööle panna.

3.1.6.3. Katse alguses peavad kõik akud olema täielikult laetud. Elektrilise jõuseadmega sõidukite kõrgepingeakude laetus peab siiski olema > 60 %.

3.1.6.5. Katsekambris tuleb temperatuuri mõõta tuuleklaasi kõrgusel, punktis, mida katsealusest sõidukist lähtuv kuumus märgatavalt ei mõjuta.

3.1.6.6. Katsekambrit jahutava õhujoa kiiruse rõhtne komponent, mida mõõdetakse vahetult enne katse alustamist sõiduki kesktasapinnal punktis, mis on 300 mm tuuleklaasi alaservast eespool tuuleklaasi alaserva ja ülaserva vahelise kauguse keskkoha kõrgusel, peab olema võimalikult väike ega tohi ületada 8 km/h.

3.1.6.7. Kapott, katus, kõik uksed, aknad ja õhutusavad (kui need on olemas) peavad olema suletud, välja arvatud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi sisse- ja väljalaskeavad; üks või kaks akent võivad vertikaalsuunas olla avatud kokku 25 mm võrra, kui sõiduki tootja nii nõuab.

3.1.7.8. Sõiduki jäite eemaldamise süsteemi regulaatorid tuleb reguleerida nii, nagu tootja on katsetemperatuuri puhul soovitanud.

3.1.6.9. Klaasipuhastid võivad katse ajal töötada, kuid ilma käega sekkumiseta, välja arvatud juhtimine sõidukis olevatest regulaatoritest.

3.1.7. Vaatleja(d) peab/peavad märkima jäitevaba ala kontuure tuuleklaasi siseküljele alates katseperioodi algusest iga viie minuti järel.

3.1.8. Kui katse on lõppenud, registreeritakse tuuleklaasi sisepinnale punkti 3.1.7 kohaselt märgitud jäitevabad alad ja need märgistatakse, et määrata vaateväljad A ja B.

3.2.1. Enne sõiduki katsekambrisse paigutamist puhastatakse tuuleklaasi sise- ja välispind hoolikalt rasvast metüülpiirituse või samaväärse rasvaeemaldusvahendiga. Pärast kuivatamist kasutatakse kuni 2 % ammoniaagilahust või kaubanduslikku ammoniaagilahust, millele ei ole lisatud lõhnaaineid. Pinnad lastakse uuesti kuivada ja seejärel pühitakse üle kuiva puuvillase lapiga.

3.2.2. Katse tehakse piisavalt suures katsekambris, mis mahutab kogu sõiduki ning on varustatud seadmetega, mis võimaldavad kambris tekitada ja hoida katsetemperatuuri –3 ± 1 °C kogu katseperioodi vältel.

3.2.2.1. Katsekambris tuleb temperatuuri mõõta tuuleklaasi kõrgusel, punktis, mida katsealusest sõidukist lähtuv kuumus märgatavalt ei mõjuta.

3.2.2.2. Katsekambrit jahutava õhujoa kiiruse rõhtne komponent, mida mõõdetakse vahetult enne katse alustamist sõiduki kesktasapinnal punktis, mis on 300 mm tuuleklaasi alaservast eespool tuuleklaasi alaserva ja ülaserva vahelise kauguse keskkoha kõrgusel, peab olema võimalikult väike ega tohi ületada 8 km/h.

3.2.2.3. Kapott, katus, kõik uksed, aknad ja õhutusavad (kui need on olemas) peavad olema suletud, välja arvatud kütte- ja ventilatsioonisüsteemi sisse- ja väljalaskeavad; üks või kaks akent võivad niiskuse eemaldamise katse algusest alates olla vertikaalsuunas avatud kokku 25 mm võrra, kui sõiduki tootja nii nõuab.

3.2.3. Niiskus tekitatakse punktis 4 kirjeldatud aurugeneraatori abil. Generaatoris peab olema piisavalt vett, et tekitada auru vähemalt 70 ± 5 g/h iga tootja määratud istekoha kohta, kui keskkonnatemperatuur on – 3 °C.

3.2.4. Tuuleklaasi sisepind puhastatakse punkti 3.2.1 kohaselt enne seda, kui sõiduk asetatakse katsekambrisse. Keskkonnatemperatuuri tuleb seejärel alandada ja stabiliseerida –3 ± 1 °C juures. Sõiduk lülitatakse välja ja seda hoitakse katsetemperatuuril vähemalt 10 tundi enne katse algust. Kui on aga võimalik veenduda, et mootori jahutusvedelik ja õli on saavutanud püsivalt nõutud katsetemperatuuri, võib 10 tunni pikkust perioodi lühendada.

3.2.5. Aurugeneraator paigutatakse sõiduki pikisuunalisele mediaantasapinnale teise istmeritta. Tavaliselt asetatakse see esiistmete taha. Kui sõiduki ehitus seda ei võimalda, võib generaatori paigutada seljatoe ette, eespool kirjeldatule lähimasse sobivasse asendisse.

3.2.6. Kui generaator on sõidukis töötanud viis minutit, sisenevad üks või kaks vaatlejat kiiresti sõidukisse, hoides selleks uksi avatuna kokku mitte rohkem kui 8 sekundit, ning istuvad esiistme(te)le; seejärel vähendatakse generaatori toodetavat auru 70 ± 5 g/h võrra iga vaatleja kohta.

3.2.7. Üks minut pärast seda, kui vaatleja(d) on sõidukisse sisenenud, võib lülitada sisse sõiduki pealüliti ja käivitada mootori, kasutades vajadusel väliseid lisaseadmeid. Katseperiood algab hetkest, kui pealüliti on sisse lülitatud.

3.2.7.1. Kui sõidukil on mootor, peab see töötama kiirusel, mis ei ole suurem kui 50 % maksimumvõimsusele vastavast pöörlemiskiirusest. Kui see ei ole teostatav, sest mootori jaoks on eriline juhtmehhanism, nagu näiteks hübriidmootorite korral, tuleb määrata halvim võimalik olukord. See tähendab, et tuleb arvestada mootori pöörlemiskiirust ning seda, et mootor tavalistes sõidutingimustes keskkonnatemperatuuri – 1 °C korral kas perioodiliselt või üldse ei tööta. Kui süsteem võib täita niiskuse eemaldamise nõudeid ilma töötava mootorita, ei ole vaja mootorit üldse tööle panna.

3.2.7.2. Sõiduki niiskuse eemaldamise süsteemi regulaatorid tuleb reguleerida nii, nagu tootja on katsetemperatuuri puhul soovitanud.

3.2.7.3. Katse alguses peavad kõik akud olema täielikult laetud. Elektrilise jõuseadmega sõidukite kõrgepingeakude laetus peab siiski olema >60 %.

3.2.8. Kui katse on lõppenud, registreeritakse tuuleklaasi sisepinna niiskusvaba ala ja see märgistatakse, et määrata vaateväljad A ja B.

4.1. Katses kasutatav generaator peab olema järgmiste näitajatega.

4.1.1. Veemahuti maht peab olema vähemalt 2,25 liitrit.

4.1.2. Soojuskadu keemispunkti juures ei tohi ületada 75 W keskkonnatemperatuuril – 3 ± 1 °C.

4.1.3. Ventilaatori töömaht peab 0,5 mbar staatilise rõhu juures olema 0,07–0,10 m3/min.

4.1.4. Generaatori ülaossa paigutatakse võrdsete vahemaadega ümber perimeetri kuus auru väljalaskeava (vt joonis 1).

4.1.5. Generaator peab olema kalibreeritud temperatuuril – 3 ± 1 °C, nii et selle väljundnäit iga väljalaskeava kohta oleks maksimaalselt 70 ± 5 g/h korda maksimaalne tootja ettenähtud istekohtade arv n.

4.2. Kujutatud osade mõõtmed ja materjal peavad olema järgmised.

4.2.1. Pihusti

4.2.1.1. Mõõtmed:

4.2.1.1.1. pikkus 100 mm

4.2.1.1.2. siseläbimõõt 15 mm

4.2.1.2. Materjal:

4.2.1.2.1. messing

4.2.2. Aurukamber

4.2.2.1. Mõõtmed:

4.2.2.1.1. toru välisläbimõõt 75 mm

4.2.2.1.2. seina paksus 0,38 mm

4.2.2.1.3. pikkus 115 mm

4.2.2.1.4. Kuus ühtlaste vahedega ava läbimõõduga 6,3 mm aurukambri põhjast 25 mm kõrgusel.

4.2.2.2. Materjal:

4.2.2.2.1. messing

1. Lisateave

1.1. Sõidukitüübi ehituse, mõõtmete, kuju ja koostismaterjalide lühikirjeldus:

1.2. Jäite ja niiskuse eemaldamise süsteemi omadused:

1.3. Sisepaigutuse või sisustuse kirjeldus, mis võib katsetulemusi mõjutada:

1.4. Maksimaalne istekohtade arv:

1.5. Tuuleklaasi andmed:

1.6. Elektripaigaldise nimipinge (V):

2. Rooli asukoht: vasakul/paremal (1)

3. Jõuseade: ottomootor/diiselmootor/elektrimootor/hübriidelektrimootor (1)

4. Jäite eemaldamise katse temperatuur: – 8 °C / – 18 °C (1)

5. Märkused:

1.1.1. Kõik mootorsõidukid peavad olema varustatud sõiduki esiossa paigaldatud pukseerimisseadmega.

1.1.2. M1-kategooria sõidukid, mis on määratletud määruse (EL) 2018/858 I lisa A osas, välja arvatud pukseerimiseks sobimatud sõidukid, peavad olema varustatud ka sõiduki tagaossa paigaldatud pukseerimisseadmega.

1.1.3. Tagumise pukseerimisseadme võib asendada mehaanilise haakeseadisega, nagu on sätestatud ÜRO eeskirjas nr 55, tingimusel et punkti 1.2.1 nõuded on täidetud.

1.2.1. Iga sõidukile kinnitatud pukseerimisseade peab suutma vastu pidada staatilisele tõmbe- ja survejõule, mis vastab vähemalt poolele sõiduki täismassile.

1.3.1. Selleks et teele jäänud mootorsõiduk oma ratastel teelt eemaldada, peab olema võimalik sõidukit pukseerida või lülitada pukseeritavasse režiimi sõiduki võtmega ja ilma spetsiaalseid tööriistu kasutamata või selleks mitte ette nähtud osi lahti võtmata, järgides tootja sätestatud menetlust mootorsõiduki kasutusjuhendis. Tootja võib pöördumatute kahjustuste vältimiseks esitada kasutusjuhendis piirangud pukseerimise kiiruse ja vahemaa kohta; siiski peab olema võimalik läbida minimaalne pukseerimisvahemaa 100 m vähem kui 10 minutiga.

2.1. Tõmbe- ja survekoormust rakendatakse igale sõiduki külge kinnitatud pukseerimisseadmele eraldi.

2.2. Katsekoormusi rakendatakse sõiduki suhtes horisontaaltasapinnal pikisuunas.

1. Lisateave:

1.1. Sõidukitüübi ehituse, mõõtmete, kuju ja koostismaterjalide lühikirjeldus:

1.2. Pukseerimisseadme(te) arv ja asukoht:

1.3. Sõiduki külge kinnitumise meetod:

1.4. Sõiduki täismass (kg):

2. Eesmine pukseerimisseade / eesmised pukseerimisseadmed: eemaldatav / mitte-eemaldatav (1) konksuga / aasaga / muu (1)

3. Tagumine pukseerimisseade / tagumised pukseerimisseadmed: eemaldatav / mitte-eemaldatav (1) konksuga / aasaga / muu / puudub (1)

4. Sõiduk on / ei ole (1) ette nähtud koorma vedamiseks

5. Märkused:

1.1. „Poritiib“ – jäik või pooljäik osa, mis on ette nähtud liikuvate rehvide poolt üles paisatud vee kinnipüüdmiseks ja maapinna poole suunamiseks ning mis võib osaliselt või täielikult moodustada lahutamatu osa sõiduki kerest või muudest osadest, näiteks laadimisplatvormi alumisest osast.

1.2. „Poripõll“ – painduv osa, mis on paigaldatud vertikaalselt ratta taha, šassii või laadimispinna alumisele osale või poritiivale ning mis vähendab ohtu, et rehvid paiskavad üles väikesi esemeid, eriti kive, ja et need paiskuvad üles või küljele teiste liiklejate suunas.

1.3. „Vee-/õhueraldi“ – see osa külgpõllest ja/või poripõllest, millest läbiliikuv õhk vähendab pihustatud vee eraldumist.

1.4. „Energiasummuti“ – see osa poritiivast ja/või külgpõllest ja/või poripõllest, mis neelab pihustatud vee energiat, vähendades seeläbi pihustatud vee hulka.

1.5. „Välimine külgpõll“ – osa, mis asub umbes sellel vertikaaltasapinnal, mis on paralleelne sõiduki pikitasapinnaga ning mis võib moodustada osa poritiivast või sõiduki kerest.

1.6. „Juhitavad rattad“ – rattad, mida juhitakse sõiduki roolisüsteemiga.

1.7. „Pöördetelg“ – telg, mida on võimalik keskpunkti ümber pöörata nii, et seda saab kirjeldada horisontaalse ringina.

1.8. „Isejuhtivad rattad“ – rattad, mida ei juhita sõiduki rooliseadmega ja mis võivad maapinna tekitatud hõõrdumise tõttu pöörduda maksimaalselt 20o ulatuses.

1.9. „sissetõmmatav telg“ – XIII lisa 2. osa A jao punktis 1.34 määratletud telg.

1.10. „Tühimassiga sõiduk“ – XIII lisa 2. osa A jao punktis 1.3 sätestatud töökorras sõiduk.

1.11. „Turvis“ – rehvi osa, nagu on määratletud vastavalt kas ÜRO eeskirja nr 30 ( 13 ) või ÜRO eeskirja nr 54 ( 14 ) punktis 2.8.

2.1. Üldsätted

2.2. Tehtavad katsed

2.3. Tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele tuleb esitada alljärgnev.

2.4. Märgistus

2.5. Tüübikinnitusmärgile tuleb vastavalt C jao 3. osale lisada A-täht, kui seade on energiat neelav, või S-täht, kui seade on vee-/õhueraldiga.

3.1.  Katsed energiat neelavat tüüpi pritsmekaitsmetega

3.1.1. Põhimõte

3.1.2. Varustus

3.1.3. Katsetingimused

3.1.3.1. Katsed tehakse suletud ruumis, seisva õhuga keskkonnas.

3.1.3.2. Keskkonnatemperatuur ja katseseadmete temperatuur peab olema 21 ±3 °C.

3.1.3.3. Kasutada tuleb deioniseeritud vett.

3.1.3.4. Katseseadmeid niisutatakse enne iga katset.

3.1.4. Menetlus

3.1.4.1. 500 (+ 0/– 5) mm laiune ja 750 mm kõrgune katsetatava seadme näidis kinnitatakse katseseadme vertikaaltasapinna külge, veendudes, et näidis asub täielikult kogumispaagi piirides ja et ükski takistus ei saa vett kõrvale juhtida ei enne ega ka pärast kokkupuudet seadmega.

3.1.4.2. Vee vooluhulgaks seatakse 0,675 (± 0,01) l/s ja kauguselt 500 (± 2) mm suunatakse näidisele horisontaalselt vähemalt 90 l (maksimaalselt 120 l) vett (vt V lisa joonis 8).

3.1.4.3. Veel lastakse näidiselt kogumispaaki nõrguda. Arvutatakse kogutud vee protsent pihustatud vee kogusest.

3.1.4.4. Katse tehakse näidisega viis korda vastavalt punktidele 3.1.4.2 ja 3.1.4.3. Arvutatakse viiekatselise seeria keskmine protsent.

3.1.5. Tulemused

3.1.5.1. Punkti 3.1.4.4 järgi arvutatud keskmine protsent peab olema vähemalt 70 %.

3.1.5.2. Kui viiekatselise seeria jooksul kõrgeim ja madalaim kogutud vee protsent erinevad keskmisest protsendist rohkem kui 5 %, tuleb viiekatselist seeriat korrata.

3.1.5.3. Tuleb kontrollida, kas seadme vertikaalasend mõjutab saadud tulemusi. Sellisel juhul tuleb punktides 3.1.4.1–3.1.4.4 kirjeldatud menetlust korrata kõrgeima ja madalaima kogutud vee protsendi andnud asendites; kohaldatakse punkti 3.1.5.2 nõudeid.

3.2. Katse vee-/õhueraldiga pritsmekaitsmetega

3.2.1. Põhimõte

3.2.2. Varustus

3.2.3. Katsetingimused

3.2.3.1. Katsed tehakse suletud ruumis, seisva õhuga keskkonnas.

3.2.3.2. Keskkonnatemperatuur ja katseseadmete temperatuur peab olema 21 ±3 °C.

3.2.3.3. Kasutada tuleb deioniseeritud vett.

3.2.3.4. Katseseadmeid niisutatakse enne iga katset.

3.2.4. Menetlus

3.2.4.1. Katsekoostule kinnitatakse vertikaalsuunas 305 × 100 mm läbimõõduga näidis. Kontrollitakse, kas näidise ja ülemise kumera plaadi vahel ei ole vahet ning kas alus on õiges asendis. Pihustipaak täidetakse 1 ± 0,005 liitri veega ja asetatakse vastavalt joonisele.

3.2.4.2. Pihusti peab olema reguleeritud järgmiselt:

3.2.4.3. Vett pihustatakse, kuni veeudu enam ei ole, ning märgitakse ära selleks kulunud aeg. 60 sekundi jooksul lastakse veel voolata näidiselt alusele ja mõõdetakse kogutud vee hulk. Mõõdetakse pihusti paaki jäänud vee hulk. Arvutatakse kogutud vee mahu protsent pulbristatud vee mahust.

3.2.4.4. Katse tehakse viis korda ja arvutatakse kogutud koguse keskmine protsent. Enne iga katset veendutakse, et kogumisalus, pihusti paak ja mõõteanum on kuivad.

3.2.5. Tulemused

3.2.5.1. Punkti 3.2.4.4 kohaselt arvutatud keskmine protsent peab olema vähemalt 85.

3.2.5.2. Kui viiekatselise seeria jooksul kõrgeim ja madalaim kogutud vee protsent erinevad keskmisest protsendist rohkem kui 5 %, tuleb viiekatselist seeriat korrata. Kui ka teise viiekatselise seeria järel erinevad kõrgeim ja madalaim kogutud vee protsent keskmisest protsendist rohkem kui 5 % ja kui madalam väärtus ei vasta punkti 3.2.5.1 nõuetele, jäetakse tüübikinnitus andmata.

3.2.5.3. Kui seadme vertikaalne asend mõjutab saadud tulemusi, tuleb punktides 3.2.4.1–3.2.4.4 kirjeldatud menetlust korrata asendis, mis annab suurima ja vähima kogutud vee protsendi; kohaldatakse punkti 3.2.5.2 nõudeid.

4.1. N- ja O-kategooria sõidukid, välja arvatud määruse (EL) 2018/858 I lisas määratletud maastikusõidukid, peavad olema konstrueeritud ja/või varustatud pritsmekaitsevarustusega sellisel viisil, et oleksid täidetud käesolevas lisas esitatud nõuded. Šassiiga/kabiiniga sõidukite puhul kohaldatakse kõnealuseid nõudeid ainult kabiini all asuvate rataste suhtes.

4.2. Käesoleva lisa nõuded artikli 2 lõikes 19 määratletud pritsmekaitsmete kohta ei ole kohustuslikud N-, O1- ja O2-kategooria sõidukitele, mille täismass ei ületa 7,5 tonni, šassiiga/kabiiniga sõidukitele, kereta sõidukitele või sõidukitele, mille puhul pritsmekaitsmete olemasolu ei võimaldaks sõidukit kasutada. Kui sellised seadmed on siiski nendele sõidukitele paigaldatud, peavad need vastama käesolevas määruses sätestatud nõuetele.

4.3. Tüübikinnituskatseid tegevale tehnilisele teenistusele esitatakse kinnitatava sõidukitüübi representatiivsõiduk, millele on paigaldatud selle pritsmekaitsesüsteem.

4.4. Teljed

4.4.1.  Ülestõstetavad teljed

4.4.2.  Pöördeteljed

4.5.  Välimise külgpõlle asend

4.6.  Sõiduki seisukord

4.7.  Pritsmekaitsesüsteemid

4.7.1. Pritsmekaitsesüsteem peab vastama punktis 4.8 või 4.10 esitatud tingimustele.

4.7.2. Kere põranda või laadimisplatvormi alumise osaga kaetud mittejuhitavate või isejuhtivate rataste pritsmekaitsesüsteem peab vastama kas punktides 4.8 või 4.10 esitatud tingimustele või punktis 4.9 esitatud tingimustele.

4.8.  Nõuded energiat neelavatele pritsmekaitsesüsteemidele juhitavate, isejuhtivate või mittejuhitavate ratastega varustatud telgedel

4.8.1. Poritiivad

4.8.1.1. Poritiivad peavad katma rehvidest vahetult üles, ette ja taha jääva ala järgmisel viisil:

4.8.1.2. Poritiiva tagumise osa esikülg peab olema varustatud pritsmekaitsmega, mis vastab punktis 3.1 esitatud tingimustele. See seade peab katma poritiiva sisekülje kõrguseni, mis on määratud läbi ratta keskme kulgeva sirgjoonega, mis lõikub horisontaaliga vähemalt 30° nurga all (liite joonis 3).

4.8.1.3. Kui paigaldatud poritiivad koosnevad mitmest osast, ei tohi need sisaldada ühtki ava, mis pritsmeid sõiduki liikumise ajal läbi laseks. See nõue on täidetud, kui nii koormatud kui ka tühimassiga sõiduki puhul ratta keskpunktist väljapoole üle kogu rehvi veerepinna laiuse suunduv radiaalne veejuga paiskub poritiivaga kaitstud alas alati vastu pritsmekaitsesüsteemi mõnda osa.

4.8.2. Välimised külgpõlled

4.8.2.1. Üksikute telgede korral ei või välimise külgpõlle alumine äär ratta keskmest mõõdetuna asuda kaugemal järgmistest vahekaugustest ja raadiustest, välja arvatud alumistes äärtes (liite joonis 2).

4.8.2.2. Mitme telje korral ei kehti punktis 4.8.2.1 sätestatud nõuded esimese ja tagumise telje keset läbivate vertikaalsete risttasapindade vahel, kus välimine külgpõll võib olla paigaldatud sirgelt, et tagada pritsmekaitsesüsteemi pidevus. (Liite joonis 4).

4.8.2.3. Pritsmekaitsesüsteemi kõige ülemise ja kõige alumise punkti (poritiib ja välimine külgpõll) vaheline kaugus mõõdetuna ükskõik millisest poritiivaga risti olevast ristlõike punktist (liite joonised 1b ja 2) peab kõikides punktides, mis jäävad ratta või mitme telje korral esimese ratta keset läbivast vertikaaljoonest tahapoole, ületama 45 mm. Seda kaugust võib nimetatud vertikaaljoone ees astmeliselt vähendada.

4.8.2.4. Välimistes külgpõlledes või välimiste külgpõllede ja muude poritiiva osade vahel ei tohi olla ühtegi ava, mis sõiduki liikumise ajal pritsmeid läbi laseks.

4.8.2.5. Punktide 4.8.2.3 ja 4.8.2.4 nõuded ei pruugi olla täidetud, kui külgpõll koosneb erinevatest üksteise suhtes liikuvatest elementidest.

4.8.2.6. Madala šassiiga poolhaagiste sadulvedukid (määratletud standardi ISO 612:1978 punktis 6.20), eelkõige need, mille haakeseadise kõrgus on kuni 1 100  mm, võivad olla ehitatud viisil, mis vabastab nad punktide 4.8.1.1 (alapunkt a), 4.8.1.3 ja 4.8.2.4 nõuete täitmisest. Kui sellised sadulvedukid on haagitud poolhaagise külge, ei pea poritiivad ja külgpõlled katma otse tagumise telje rehvide kohal olevat ala, et vältida pritsmekaitsesüsteemi kahjustamist. Selliste sõidukite poritiivad ja külgpõlled peavad siiski vastama punktide 4.8.1.1 (alapunkt a), 4.8.1.3 ja 4.8.2.4 nõuetele sektorite puhul, mis ulatuvad rohkem kui 60o ratta keset läbivast vertikaaljoonest rehvide ette ja taha.

4.8.3. Poripõlled

4.8.3.1. Poripõlle laius peab vastama punkti 4.8.1.1 alapunktis c väärtusele q esitatud nõuetele, välja arvatud juhul, kui mis tahes põlle osa on poritiiva sees. Sellisel juhul peab põlle see osa olema rehvi turvisega vähemalt võrdse laiusega.

4.8.3.2. Põlle asend peab olema põhiliselt vertikaalne.

4.8.3.3. Alumise serva maksimaalne kõrgus ei tohi ületada 200 mm (liite joonis 3).

4.8.3.4. Poripõll ei tohi horisontaalselt mõõdetuna olla rehvi kõige tagumisest punktist rohkem kui 300 mm kaugusel.

4.8.3.5. Kui mitme telje korral on naabertelgedele paigutatud rehvide vaheline kaugus d väiksem kui 250 mm, peavad poripõlledega varustatud olema ainult tagumised rattad. Kui naabertelgede rehvide vahekaugus d on vähemalt 250 mm, peab iga ratta taga olema poripõll (liite joonis 4).

4.8.3.6. 100 mm põllelaiuse korral ei tohi poripõlled 3 N suuruse jõu mõjul tahapoole painduda rohkem kui 100 mm, jõud suunatakse punkti, mis asub 50 mm ülalpool põllede alumist serva.

4.8.3.7. Minimaalsete nõutavate mõõtmetega poripõlle osa kogu esikülg peab olema varustatud pritsmekaitsmega, mis vastab punktis 3.1 esitatud nõuetele.

4.8.3.8. Poritiiva alumise tagumise ääre ja poripõllede vahel ei tohi olla ühtegi ava, mis pritsmeid sõiduki liikumise ajal läbi laseks.

4.8.3.9. Kui pritsmekaitse vastab poripõlledega seotud tingimustele (punkt 4.8.3), ei nõuta lisaporipõlle.

4.9.  Nõuded energiat neelavate pritsmekaitsmetega varustatud pritsmekaitsesüsteemidele teatavatel mittejuhitavate või isejuhtivate ratastega telgedel (vt punkt 5.2).

4.9.1. Poritiivad

4.9.1.1. Poritiivad peavad katma vahetult rehvi(de) kohal oleva ala. Nende eesmised ja tagumised ääred peavad ulatuma vähemalt rehvi(de) ülemist äärt puutuva horisontaaltasandini (liite joonis 5). Tagumise ääre võib siiski asendada poripõllega; sellisel juhul peab poripõll ulatuma poritiiva (või samaväärse osa) ülemise osani.

4.9.1.2. Kogu poritiiva sisemine tagumine osa peab olema varustatud pritsmekaitsmega, mis vastab punktis 3.1 esitatud nõuetele.

4.9.2. Välimised külgpõlled

4.9.2.1. Kui üksikute telgede või mitme telje korral on naaberrehvide vaheline kaugus vähemalt 250 mm, peab välimine külgpõll katma pinna, mis ulatub poritiiva alumisest osast ülemiseni kuni rehvi(de) kõrgeima punktiga puutuva sirgjooneni, mis asub rehvi esikülge puutuva vertikaaltasandi ja ratta/rataste taga asuva poritiiva või poripõlle vahel (liite joonis 5b).

4.9.2.2. Välimise külgpõlle ja poritiiva sisemise osa vahel ei tohi olla ühtegi ava, mis pritsmeid läbi laseks.

4.9.2.3. Kui poripõllesid ei ole paigaldatud iga ratta taha (vt punkt 4.8.3.5), peab välimine külgpõll olema pidev poripõlle välimisest servast kuni esiteljel oleva rehvi kõige eesmise punktiga puutuva vertikaaltasapinnani (liite joonis 5a).

4.9.2.4. Kogu välimise külgpõlle sisepind, mille kõrgus peab olema vähemalt 100 mm, peab olema varustatud energiat neelava pritsmekaitsmega, mis vastab punkti 3.1 nõuetele.

4.9.3. Need põlled peavad ulatuma poritiiva alumise osani ja vastama punktidele 4.8.3.1–4.8.3.9.

4.10  Nõuded vee-/õhueraldiga pritsmekaitsmetega varustatud pritsmekaitsesüsteemidele juhitavate ja mittejuhitavate ratastega telgedel

4.10.1. Poritiivad

4.10.1.1. Poritiivad peavad vastama punkti 4.8.1.1 alapunkti c nõuetele.

4.10.1.2. Üksiku telje korral või mitme telje korral, kui vahekaugus naabertelgedel olevate rehvide vahel ületab 300 mm, peavad poritiivad vastama ka punkti 4.8.1.1 alapunkti a nõuetele.

4.10.1.3. Mitme telje korral, kui vahekaugus naabertelgedel olevate rehvide vahel ei ületa 300 mm, peavad poritiivad vastama lisaks joonisel 7 kujutatud näidisele.

4.10.2. Välimised külgpõlled

4.10.2.1. Välimiste külgpõllede alumised servad peavad olema varustatud vee-/õhueraldiga pritsmekaitsmetega, mis vastavad käesoleva lisa nõuetele.

4.10.2.2. Kui üksiku või mitme telje korral ületab naabertelgedel olevate rehvide vahekaugus 300 mm, peavad välimisele külgpõllele paigaldatud pritsmekaitsme alumisel serval alates ratta keskmest olema järgmised maksimaalsed mõõtmed ja raadiused (liite joonised 6 ja 7):

4.10.2.3. Kui mitme telje korral ei ületa naabertelgedel olevate rehvide vahekaugus 300 mm, peavad telgede vahel asuvad välimised külgpõlled vastama punktis 4.10.1.3 määratud nõuetele ja ulatuma allapoole nii, et need oleksid ratta keset läbivast horisontaalsest sirgjoonest maksimaalselt 100 mm kõrgemal (liite joonis 7).

4.10.2.4. Välimise külgpõlle sügavus peab kõikides ratta keset läbivates vertikaaljoone taga olevates punktides ületama 45 mm. Seda sügavust võib nimetatud vertikaaljoone ees astmeliselt vähendada.

4.10.2.5. Välimistes külgpõlledes või välimiste külgpõllede ja poritiiva vahel ei tohi olla ühtegi ava, mis pritsmeid läbi laseks.

4.10.3. Poripõlled

4.10.3.1. Poripõlled peavad vastama ühele järgmistest nõuetest:

4.10.3.2. Liite punktis 4 esitatud tingimustele vastav pritsmekaitsevarustus peab olema paigaldatud punkti 4.10.3.1 alapunktis b nimetatud poripõlledele vähemalt kogu serva ulatuses.

4.10.3.2.1. Pritsmekaitsme alumine serv ei tohi olla maapinnast kõrgemal kui 200 mm. Poripõlle alumise serva maksimaalset kõrgust maapinnast võib suurendada 300 mm-ni, kui tootja peab seda vedrustussüsteemi omadusi arvestades tehniliselt sobivaks.

4.10.3.2.2. Pritsmekaitse peab olema vähemalt 100 mm sügav.

4.10.3.2.3. Peale pritsmekaitset sisaldava alumise osa ei tohi punkti 4.10.3.1 alapunktis b nimetatud poripõll 100 mm põlle laiuse korral 3 N suuruse jõu mõjul tahapoole painduda rohkem kui 100 mm; seda mõõdetakse poripõlle ja tööasendis pritsmekaitsme lõikejoonel ning kohaldatakse punkti suhtes, mis asub 50 mm ülalpool põlle alumist serva.

4.10.3.3. Poripõll ei tohi horisontaalselt mõõdetuna olla rehvi kõige tagumisest punktist rohkem kui 200 mm kaugusel.

4.11. Mitme telje korral ei pea ühe telje (mitte kõige tagumise telje) pritsmekaitsesüsteem katma rehvi turvise kogu laiust, kui pritsmekaitsesüsteem ja telgede või vedrustuse või veermiku ehitus võivad teineteist vastastikku mõjutada.