Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 02013R0549-20150824

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 549/2013, 21. mai 2013 , Euroopa Liidus kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta (EMPs kohaldatav tekst)

ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2013/549/2015-08-24

2013R0549 — ET — 24.08.2015 — 001.001


Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest

►B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 549/2013,

21. mai 2013,

Euroopa Liidus kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

(ELT L 174 26.6.2013, lk 1)

Muudetud:

 

 

Euroopa Liidu Teataja

  nr

lehekülg

kuupäev

►M1

KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2015/1342, 22. aprill 2015,

  L 207

35

4.8.2015




▼B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 549/2013,

21. mai 2013,

Euroopa Liidus kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta

(EMPs kohaldatav tekst)



EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 338 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust ( 1 ),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ( 2 )

ning arvestades järgmist:

(1)

Liidu poliitika kujundamiseks ja liikmesriikide majanduse ning majandus- ja rahaliidu järelevalveks on vaja võrreldavaid, ajakohaseid ja usaldusväärseid andmeid iga liikmesriigi või piirkonna majanduse struktuuri ja arengu kohta.

(2)

Liikmesriikide majanduse ning majandus- ja rahaliidu järelevalves peaks komisjonil olema oma osa ning eelkõige peaks ta andma nõukogule korrapäraselt aru liikmesriikide edusammudest majandus- ja rahaliiduga seonduvate kohustuste täitmisel.

(3)

Liidu kodanikud vajavad rahvamajanduse arvepidamist kui liikmesriigi või piirkonna majanduse olukorra hindamise peamist vahendit. Võrreldavuse huvides tuleks selline arvepidamine koostada ühtsete põhimõtete alusel, mis ei ole mitmeti tõlgendatavad. Esitatav teave peaks olema võimalikult täpne, täielik ja õigeaegne, et tagada kõigi sektorite maksimaalne läbipaistvus.

(4)

Komisjon peaks liidu halduseesmärkidel ja eelkõige eelarvega seotud arvutusteks kasutama rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise koondnäitajaid.

(5)

1970. aastal avaldati haldusdokument pealkirjaga „Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteem (ESA)”, mis hõlmas käesoleva määrusega reguleeritavat valdkonda. Selle dokumendi ainukoostajaks oli Euroopa Ühenduste Statistikaamet, tehes seda omaenda vastutusel, ning see oli statistikaameti ja liikmesriikide statistikaasutuste mitmeaastase töö tulemus, mille eesmärk oli töötada välja rahvamajanduse arvepidamise süsteem, mis vastaks Euroopa ühenduste majandus- ja sotsiaalpoliitika vajadustele. See kujutas endast Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) rahvamajanduse arvepidamise süsteemi ühenduse versiooni; seni olid ühendused kasutanud ÜRO versiooni. Et algteksti ajakohastada, anti 1979. aastal välja teine trükk ( 3 ).

(6)

Nõukogu 25. juuni 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 2223/96 ühenduses kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta ( 4 ) kehtestati rahvamajanduse arvepidamise süsteem, mis vastas ühenduse majandus-, sotsiaal- ja regionaalpoliitika vajadustele. Süsteem oli üldjoontes kooskõlas toonase uue rahvamajanduse arvepidamise süsteemiga (SNA 1993), mille ÜRO statistikakomisjon oli 1993. aasta veebruaris vastu võtnud, et kõikide ÜRO liikmesriikide tulemused oleksid rahvusvaheliselt võrreldavad.

(7)

SNA 1993 ajakohastati uueks rahvamajanduse arvepidamise süsteemiks (SNA 2008), mille ÜRO statistikakomisjon võttis vastu 2009. aasta veebruaris, et viia rahvamajanduse arvepidamine paremini vastavusse uue majanduskeskkonna, metodoloogia arengu ja kasutajate vajadustega.

(8)

Euroopa arvepidamise süsteem, mis on kehtestatud määrusega (EÜ) nr 2223/96 (ESA 95), tuleks SNA uusi arengusuundi silmas pidades läbi vaadata nii, et Euroopa arvepidamise muudetud süsteemist, nagu see kehtestatakse käesoleva määrusega, saaks versioon SNA 2008, mis on kohandatud vastavaks liikmesriikide majandusstruktuurile, ning et liidu andmed oleksid võrreldavad tema peamiste rahvusvaheliste partnerite andmetega.

(9)

Selleks et luua Euroopa arvepidamise muudetud süsteemi satelliitarvepidamise kontodena keskkonnamajandusliku arvepidamise kontod, on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2011. aasta määrusega (EL) nr 691/2011 (Euroopa keskkonnamajandusliku arvepidamise kohta) ( 5 ) loodud Euroopa keskkonnamajandusliku arvepidamise kogumise, koostamise, edastamise ja hindamise ühine raamistik.

(10)

Keskkonda ja sotsiaalvaldkonda käsitleva arvepidamise puhul tuleks samuti täielikult arvesse võtta komisjoni 20. augusti 2009. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „SKP täiendamine: edu mõõtmine muutuvas maailmas”. Vaja on veel teha aktiivselt metodoloogilisi uuringuid ja andmeteste, eriti SKP täiendamisega ja strateegiaga „Euroopa 2020” seotud küsimustes, eesmärgiga töötada välja põhjalikum heaolu ja edusammude mõõtmise metoodika, toetamaks aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamist. Sellega seoses tuleks käsitleda keskkonna välismõju ja sotsiaalse ebavõrdsuse küsimust. Tootlikkuse muutusi tuleks samuti arvesse võtta. See peaks võimaldama teha SKP koondnäitajaid täiendavad andmed kättesaadavaks niipea kui võimalik. Komisjon peaks 2013. aastal esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule SKP täiendamist käsitleva teatise järelmeetmed ning asjakohasel juhul 2014. aastal seadusandlikud ettepanekud. Rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise andmeid tuleks käsitada nende eesmärkide saavutamise vahendina.

(11)

Uurida tuleks võimalust kasutada uusi automatiseeritud ja reaalajas toimuva kogumise meetodeid.

(12)

Käesoleva määrusega kehtestatav Euroopa arvepidamise muudetud süsteem (ESA 2010) sisaldab metoodikat ja edastamise programmi, milles on kindlaks määratud kontod ja tabelid, mille kõik liikmesriigid peavad kindlateks tähtaegadeks edastama. Komisjon peaks need kontod ja tabelid kasutajatele kättesaadavaks tegema kindlatel kuupäevadel ning, kui see on asjakohane, eelnevalt välja kuulutatud avaldamiskalendri kohaselt, eriti majandusliku lähenemise seire ja liikmesriikide majanduspoliitika tiheda kooskõlastuse eesmärkidel.

(13)

Andmete avaldamisel tuleks rakendada kasutajale orienteeritud lähenemist, pakkudes liidu kodanikele ja teistele sidusrühmadele ligipääsetavat ja kasulikku teavet.

(14)

ESA 2010 peaks järk-järgult asendama kõik muud süsteemid, moodustades ühistest standarditest, määratlustest, klassifikaatoritest ja arvepidamiseeskirjadest koosneva raamistiku liikmesriikide kontode koostamiseks liidu poolt järgitavatel eesmärkidel, et oleks võimalik saada liikmesriikide vahel võrreldavaid tulemusi.

(15)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määrusele (EÜ) nr 1059/2003, millega kehtestatakse ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus (NUTS), ( 6 ) tuleb kõikides komisjonile edastatavates liikmesriikide statistilistes andmetes, mis on jaotatud territoriaalüksuste järgi, kasutada NUTSi klassifikatsiooni. Seetõttu tuleks piirkondliku statistika võrreldavuse huvides määratleda territoriaalüksused NUTSi alusel.

(16)

Liikmesriikide andmeedastus, sealhulgas konfidentsiaalsete andmete edastus, on reguleeritud eeskirjadega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määruses (EÜ) nr 223/2009 Euroopa statistika kohta ( 7 ). Seepärast peaksid käesoleva määrusega kooskõlas võetavad meetmed samuti tagama konfidentsiaalsete andmete kaitse ja selle, et Euroopa statistika tegemisel ja levitamisel ei avaldata andmeid ebaseaduslikult ega kasutata neid muudel kui statistilistel eesmärkidel.

(17)

Moodustatud on rakkerühm, et uurida edasi küsimust, kuidas käsitleda kaudselt mõõdetavaid finantsvahendusteenuseid (FISIM) rahvamajanduse arvepidamises, sealhulgas selleks, et uurida riskiga korrigeerimise meetodit, mille puhul risk jäetakse FISIMi arvutamisest välja, et kajastada realiseerunud riski eeldatavaid tulevasi kulusid. Võttes arvesse selle rakkerühma järeldusi, võib osutuda vajalikuks muuta delegeeritud õigusaktiga FISIMi arvutamise ja jaotamise metoodikat, et saada paremaid tulemusi.

(18)

Kulutused teadus- ja arendustegevusele on investeering ja seetõttu tuleks need kirjendada põhivarasse tehtud kapitali kogumahutusena. Sellegipoolest on vaja delegeeritud õigusaktiga täpsustada pärast seda, kui lisatabelite väljatöötamisel põhinevate katsete käigus on saavutatud piisav kindlus, et need andmed on usaldusväärsed ja võrreldavad, milline on nende põhivarasse tehtud kapitali kogumahutusena kirjendatavate teadus- ja arendustegevuse kulutusi kajastavate andmete vorming.

(19)

Nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiivis 2011/85/EL (liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta) ( 8 ) nõutakse asjakohase teabe avaldamist selliste tingimuslike kohustuste kohta, millel võib olla avalik-õiguslikele eelarvetele suur mõju, näiteks teave riigi tagatiste, halbade laenude ja riigi osalusega ettevõtete tegevusest tulenevate kohustuste, sealhulgas nende suuruse kohta. Need nõuded teevad vajalikuks teabe avaldamise lisaks käesoleva määruse alusel nõutavale.

(20)

Komisjon (Eurostat) moodustas 2012. aasta juunis rakkerühma, et uurida direktiivi 2011/85/EL mõju eelarveandmete kogumisele ja levitamisele; rakkerühm võttis tähelepanu alla nende nõuete rakendamise, mis on seotud tingimuslikke kohustusi käsitleva teabe ja muu asjakohase teabega, mis võib osutada eelarvele avalduvale potentsiaalselt suurele mõjule, sealhulgas teave riigi tagatiste, riigi osalusega ettevõtete kohustuste, avaliku ja erasektori partnerluste, halbade laenude ja valitsuse osaluse kohta ettevõtete kapitalis. Kõnealuse rakkerühma töö täielik rakendamine aitaks nõuetekohaselt analüüsida avaliku ja erasektori partnerluslepingute aluseks olevaid majandussuhteid, sealhulgas asjakohasel juhul ehitusriske ning kättesaadavuse ja nõudlusega seotud riske, ning kajastada bilansiväliste avaliku ja erasektori partnerluste kaudseid võlgu, suurendades seeläbi võlastatistika läbipaistvust ja usaldusväärsust.

(21)

Nõukogu otsusega 74/122/EMÜ ( 9 ) loodud majanduspoliitika komitee on tegelenud pensionide jätkusuutlikkuse ja pensionireformide küsimusega. Nii liikmesriikide kui ka Euroopa tasandil tuleks tihedalt koordineerida ühelt poolt statistikute ja teiselt poolt majanduspoliitika komitee egiidi all vananeva elanikkonna ekspertide tööd, mis puudutab makromajanduslikke eeldusi ja teisi kindlustusmatemaatilisi parameetreid, selleks et tagada tulemuste järjepidevus ja riikidevaheline võrreldavus ning pensionidega seotud andmete ja teabe tõhus edastamine kasutajatele ja sidusrühmadele. Samuti tuleks teha selgeks, et sotsiaalkindlustusskeemides kogunenud pensioniõigused ei ole sellistena riigi rahanduse jätkusuutlikkuse näitajaks.

(22)

Liikmesriikide tingimuslikke kohustusi käsitlevad andmed ja sellekohane teave esitatakse stabiilsuse ja kasvu paktiga kehtestatud mitmepoolse järelevalvega seotud töö raames. Komisjon peaks 2018. aasta juuliks esitama aruande, milles hinnatakse, kas need andmed tuleks teha kättesaadavaks ESA 2010 kontekstis.

(23)

Oluline on toonitada liikmesriikide regionaalse arvepidamise tähtsust liidu regionaal-, majandus- ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika seisukohast ning majanduste vastastikuse sõltuvuse analüüsi olulisust. Ühtlasi tunnistatakse vajadust suurendada piirkondliku tasandi arvepidamise, sealhulgas valitsemissektori arvepidamise läbipaistvust. Komisjon (Eurostat) peaks pöörama erilist tähelepanu piirkondade eelarveandmetele juhul, kui liikmesriigis on autonoomseid piirkondi või omavalitsusi.

(24)

Selleks et muuta käesoleva määruse A lisa eesmärgiga tagada selle ühtlustatud tõlgendamine ja rahvusvaheline võrreldavus, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise lepingu) artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas määruse (EÜ) nr 223/2009 alusel moodustatud Euroopa statistikasüsteemi komiteega. Peale selle on ELi toimimise lepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 kohaselt oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus asjakohasel juhul läbi konsultatsioone Euroopa Keskpangaga selle pädevusse kuuluvates valdkondades. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(25)

Enamik liidu majanduse juhtimise raamistikus, eelkõige ülemäärase eelarvepuudujäägi ja makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluses kasutatavatest statistilistest koondnäitajatest on määratletud ESA põhjal. Komisjon peaks nende menetluste raames andmeid ja aruandeid esitades andma asjakohast teavet sellise mõju kohta, mida ESA 2010 metoodika muudatused, mis kehtestatakse käesoleva määruse kohaselt delegeeritud õigusaktidega, avaldavad asjaomastele koondnäitajatele.

(26)

Komisjon hindab enne 2013. aasta mai lõppu tihedas koostöös liikmesriikidega, kas teadus- ja arendustegevuse andmed on piisavalt kvaliteetsed nii jooksevhindades kui ka mahus arvestatuna rahvamajanduse arvepidamises kasutamiseks, eesmärgiga tagada ESA teadus- ja arendustegevuse andmete usaldusväärsus ja võrreldavus.

(27)

Kuna käesoleva määruse rakendamine nõuab liikmesriikide statistikasüsteemides põhjalike kohanduste tegemist, teeb komisjon liikmesriikidele erandeid. Eelkõige tuleks rahvamajanduse arvepidamise andmete edastamise programmis arvesse võtta mõnes liikmesriigis programmi vaatlusperioodidel toimunud põhjalikke poliitilisi ja statistilisi muutusi. Komisjoni tehtavad erandid peaksid olema ajutised ja kuuluma läbivaatamisele. Komisjon peaks toetama asjaomaseid liikmesriike tegevuses, mille eesmärk on tagada nende statistikasüsteemide nõutav kohandamine, selleks et need erandid saaks võimalikult kiiresti kaotada.

(28)

Andmete esitamise tähtaegade lühendamine võib märkimisväärselt suurendada koormust liidu andmeesitajatele ja liikmesriikide statistikaametitele ja nende kulusid, seades ohtu esitatava teabe kvaliteedi. Seetõttu tuleks andmete esitamise tähtaegade määramisel kaaluda eeliste ja puuduste tasakaalu.

(29)

Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes ( 10 ).

(30)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt Euroopa muudetud arvepidamissüsteemi kehtestamist ei suuda liikmesriigid eraldi piisavalt saavutada ning seda on parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(31)

Konsulteeritud on Euroopa statistikasüsteemi komiteega.

(32)

Konsulteeritud on monetaar-, finants- ja maksebilansistatistika komiteega, mis on moodustatud nõukogu 13. novembri 2006. aasta otsusega 2006/856/EÜ, millega moodustatakse monetaar-, finants- ja maksebilansistatistika komitee, ( 11 ) ning rahvamajanduse kogutulu komiteega, mis on moodustatud nõukogu 15. juuli 2003. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1287/2003 rahvamajanduse kogutulu ühtlustamise kohta turuhindades (rahvamajanduse kogutulu määrus) ( 12 ),

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:



Artikkel 1

Sisu

1.  Käesoleva määrusega kehtestatakse Euroopa arvepidamissüsteem 2010 (edaspidi „ESA 2010” või „ESA”).

2.  ESA 2010s on sätestatud:

a) ühiste standardite, määratluste, klassifikaatorite ja arvepidamiseeskirjade metoodika (A lisa), mida kasutatakse liidus vajalike võrreldavate kontode ja tabelite ning artiklis 3 nõutud tulemuste koostamiseks;

b) programm (B lisa), mis näeb ette tähtajad, milleks liikmesriigid peavad edastama komisjonile (Eurostatile) punktis a osutatud metoodika kohaselt koostatavad kontod ja tabelid.

3.  Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 10 kohaldamist, kohaldatakse käesolevat määrust kõikide liidu õigusaktide suhtes, mis viitavad ESA-le või selle määratlustele.

4.  Käesolev määrus ei kohusta liikmesriike kasutama ESA 2010 neile endile vajalike kontode koostamiseks.

Artikkel 2

Metoodika

1.  Artikli 1 lõike 2 punktis a osutatud ESA 2010 metoodika on sätestatud A lisas.

2.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 7 vastu delegeeritud õigusakte ESA 2010 metoodika muutmiseks, et selgitada ja täiustada selle sisu ühtlustatud tõlgenduse või rahvusvahelise võrreldavuse tagamise nimel, tingimusel et muudatused ei muuda metoodika alusmõisteid, nende rakendamine ei eelda Euroopa statistikasüsteemi andmetootjatelt lisavahendeid ja need ei põhjusta muutust omavahendites.

3.  Kui on kahtlusi, kas ESA 2010 arvepidamiseeskirju rakendatakse õigesti, taotleb asjaomane liikmesriik komisjonilt (Eurostatilt) selgitust. Komisjon (Eurostat) tegutseb kiiresti nii taotluse läbivaatamisel kui ka selgitatavas küsimuses asjaomasele liikmesriigile ja kõigile teistele liikmesriikidele nõu andmisel.

4.  Liikmesriigid arvutavad ja jaotavad kaudselt mõõdetavad finantsvahendusteenused (FISIM) rahvamajanduse arvepidamises vastavalt A lisas kirjeldatud metoodikale. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 7 enne 17. septembrit 2013 vastu delegeeritud õigusakt, milles sätestatakse FISIMi arvutamise ja jaotamise muudetud metoodika. Käesoleva lõike kohase õiguse kasutamisel tagab komisjon, et delegeeritud õigusaktiga ei kaasne märkimisväärset täiendavat halduskoormust liikmesriikidele ja andmeesitajatele.

5.  Liikmesriigid kirjendavad kulutused teadus- ja arendustegevusele põhivarasse tehtud kapitali kogumahutusena. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 7 vastu delegeeritud õigusakte, mille eesmärk on tagada liikmesriikide teadus- ja arendustegevust käsitlevate ESA 2010 andmete usaldusväärsus ja võrreldavus. Käesoleva lõike kohase õiguse kasutamisel tagab komisjon, et delegeeritud õigusaktidega ei kaasne märkimisväärset täiendavat halduskoormust liikmesriikidele ega andmeesitajatele.

Artikkel 3

Andmete edastamine komisjonile

1.  Liikmesriigid edastavad komisjonile (Eurostatile) B lisas sätestatud kontod ja tabelid igale tabelile lisas kehtestatud tähtaja jooksul.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva määrusega nõutavad andmed ja metaandmed kindlaksmääratud andmevahetusstandardi ja muu praktikas kohaldatava korra kohaselt.

Andmed edastatakse või laaditakse üles elektrooniliselt komisjoni ühtsesse andmesisestusportaali. Komisjon määrab andmete edastamise andmevahetusstandardi ja muudes küsimustes kohaldatava korra kindlaks rakendusaktidega. Rakendusaktid võetakse vastu artikli 8 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

Artikkel 4

Kvaliteedi hindamine

1.  Käesoleva määruse kohaldamisel rakendatakse edastatavate andmete suhtes määruse (EÜ) nr 223/2009 artikli 12 lõikes 1 sätestatud kvaliteedikriteeriume kooskõlas käesoleva määruse artikliga 3.

2.  Liikmesriigid esitavad komisjonile (Eurostatile) aruande artikli 3 kohaselt edastatavate andmete kvaliteedi kohta.

3.  Käesoleva määrusega hõlmatud andmete suhtes lõikes 1 osutatud kvaliteedikriteeriumide kohaldamisel määrab komisjon kvaliteediaruandeid puudutavad üksikasjad, aruannete struktuuri, esitamise sageduse ning hindamisnäitajad kindlaks rakendusaktiga. Rakendusaktid võetakse vastu artikli 8 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

4.  Komisjon (Eurostat) hindab edastatud andmete kvaliteeti.

Artikkel 5

Kohaldamise ja esimese andmeedastuse kuupäev

1.  ESA 2010 kohaldatakse esimest korda andmete suhtes, mis on koostatud B lisa kohaselt ja mis tuleb edastada alates 2014. aasta 1. septembrist.

2.  Andmed edastatakse komisjonile (Eurostatile) B lisas sätestatud tähtaegadeks.

3.  Enne esimest ESA 2010-l põhinevat andmeedastust kooskõlas lõikega 1 saadavad liikmesriigid komisjonile (Eurostatile) jätkuvalt ESA 95-l põhinevaid kontosid ja tabeleid.

4.  Ilma et see piiraks nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000 (millega rakendatakse otsus 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta) ( 13 ) artikli 19 kohaldamist, kontrollivad komisjon ja asjaomane liikmesriik, kas käesolevat määrust kohaldatakse õigesti, ja esitavad selle kontrolli tulemused käesoleva määruse artikli 8 lõikes 1 osutatud komiteele.

Artikkel 6

Erandid

1.  Kui liikmesriigi statistikasüsteemis on käesoleva määruse kohaldamiseks vaja teha põhjalikke muudatusi, teeb komisjon liikmesriigile ajutise erandi rakendusaktiga. Kõnealused erandid kaotavad kehtivuse hiljemalt 1. jaanuaril 2020. Rakendusaktid võetakse vastu artikli 8 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

2.  Komisjon teeb lõike 1 kohase erandi üksnes ajavahemikuks, mis on piisav selleks, et liikmesriik saaks oma statistikasüsteemi kohandada. Liikmesriigi SKP osakaal liidus või euroalal ei ole iseenesest erandi tegemise põhjenduseks. Komisjon abistab asjakohasel juhul asjaomaseid liikmesriike nende statistikasüsteemide nõutaval kohandamisel.

3.  Lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkidel peab asjaomane liikmesriik esitama komisjonile nõuetekohaselt põhjendatud taotluse hiljemalt 17. oktoobril 2013.

Pärast konsulteerimist Euroopa statistikasüsteemi komiteega annab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 1. juulil 2018 aru tehtud erandite kohaldamisest, et kontrollida, kas need erandid on endiselt põhjendatud.

Artikkel 7

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artikli 2 lõigetes 2 ja 5 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 16. juulist 2013. Artikli 2 lõikes 4 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile kaheks kuuks alates 16. juulist 2013. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 2 lõigetes 2, 4 ja 5 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta.

Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 2 lõigete 2, 4 ja 5 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 8

Komitee

1.  Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 223/2009 alusel moodustatud Euroopa statistikasüsteemi komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Artikkel 9

Koostöö teiste komiteedega

1.  Kõikides otsuse 2006/856/EÜ alusel loodud monetaar-, finants- ja maksebilansistatistika komitee pädevusse kuuluvates küsimustes küsib komisjon selle komitee arvamust vastavalt nimetatud otsuse artiklile 2.

2.  Komisjon edastab määruse (EÜ, Euratom) nr 1287/2003 alusel moodustatud rahvamajanduse kogutulu komiteele mis tahes teabe käesoleva määruse rakendamise kohta, mida nimetatud komitee vajab oma ülesannete täitmiseks.

Artikkel 10

Üleminekusätted

1.  Eelarve ja omavahendite puhul on kehtivaks Euroopa arvepidamise süsteemiks, nagu on osutatud määruse (EÜ, Euratom) nr 1287/2003 artikli 1 lõikes 1 ning sellega seotud õigusaktides, eelkõige määruses (EÜ, Euratom) nr 1150/2000 ja nõukogu 29. mai 1989. aasta määruses (EMÜ, Euratom) nr 1553/89 (käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta) ( 14 ) jätkuvalt ESA 95 senikaua, kuni kehtib nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsus 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta ( 15 ).

2.  Käibemaksupõhiste omavahendite kindlaksmääramisel võivad liikmesriigid erandina lõikest 1 kasutada ESA 2010-l põhinevaid andmeid ka siis, kui otsus 2007/436/EÜ, Euratom on veel jõus, juhul kui nõutavad ESA 95 üksikasjalikud andmed ei ole kättesaadavad.

Artikkel 11

Kaudsete kohustuste kohta aruannete esitamine

Komisjon esitab 2014. aastaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis sisaldab olemasolevat teavet avaliku ja erasektori partnerluste ning muude valitsemissektoriväliste kaudsete kohustuste, sealhulgas tingimuslike kohustuste kohta.

Komisjon (Eurostat) esitab 2018. aastaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule veel ühe aruande, milles hinnatakse, mil määral Eurostati avaldatud kohustusi käsitlev teave väljendab kõiki valitsemissektoriväliseid kaudseid kohustusi, sealhulgas tingimuslikke kohustusi.

Artikkel 12

Läbivaatamine

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule 1. juuliks 2018 ja seejärel iga viie aasta järel aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta.

Aruandes hinnatakse muu hulgas järgmist:

a) rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise andmete kvaliteeti;

b) käesoleva määruse tõhusust ja ESA 2010 suhtes kohaldatavat seiret ning

c) edasiminekut seoses ESA 2010 andmete kättesaadavuse ja tingimuslike kohustustega.

Artikkel 13

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.




A LISA

1. PEATÜKK

ÜLDTUNNUSED JA ALUSPÕHIMÕTTED

ÜLDTUNNUSED

Üleilmastumine

ESA 2010 KASUTAMINE

Analüüsi ja poliitika raamistik

ESA 2010 mõistete tunnused

Klassifitseerimine sektorite järgi

Satelliitarvepidamine

ESA 2010 ja SNA 2008

ESA 2010 ja ESA 95

ESA 2010 KUI SÜSTEEMI ALUSPÕHIMÕTTED

Statistilised üksused ja nende rühmitamine

Institutsionaalsed üksused ja sektorid

Kohalikud tegevusalaüksused ja tegevusalad

Residendist üksused ja mitteresidendist üksused, kogumajandus ja välismaailm

Vood ja vara seisud

Vood

Tehingud

Tehingute omadused

Üksustevahelised versus üksusesisesed tehingud

Rahalised versus mitterahalised tehingud

Tehingud vastaspoolega ja ilma vastaspooleta

Ümberkorraldatud tehingud

Ümbersuunamine

Osadeks jaotamine

Peamise tehingupoole eristamine

Piiripealsed juhtumid

Vara muud muutused

Vara või kohustuste mahu muud muutused

Kapitalikasum ja -kahjum

Vara seis

Kontode ja koondnäitajate süsteem

Arvepidamise reeglid

Kahepoolse arvepidamise terminoloogia

Kahekordne kanne / neljakordne kanne

Väärtuse arvestamine

Toodete väärtuse arvestamise erieeskirjad

Väärtuse arvestamine püsivhindades

Kirjendamise aeg

Konsolideerimine ja tasaarvestus

Konsolideerimine

Tasaarvestus

Kontod, tasakaalustavad kirjed ja koondnäitajad

Kontode kogum

Kaupade ja teenuste konto

Välismaailma konto

Tasakaalustavad kirjed

Koondnäitajad

SKP: peamine koondnäitaja

Sisend-väljundraamistik

Pakkumise ja kasutamise tabelid

Sümmeetrilised sisend-väljundtabelid

2. PEATÜKK

ÜKSUSED JA ÜKSUSTE RÜHMAD

RAHVAMAJANDUSE PIIRID

INSTITUTSIONAALSED ÜKSUSED

Peakontorid ja valdusettevõtted

Ettevõtete grupid

Eriotstarbelised üksused

Varasid hoidvad finantsasutused

Kunstlikud tütarettevõtted

Valitsemissektori eriotstarbelised üksused

INSTITUTSIONAALSED SEKTORID

Mittefinantsettevõtted (S.11)

Allsektor „Avaliku sektori mittefinantsettevõtted” (S.11001)

Allsektor „Omamaised erasektori mittefinantsettevõtted” (S.11002)

Allsektor „Väliskapitali kontrolli all olevad mittefinantsettevõtted” (S.11003)

Finantsinstitutsioonid (S.12)

Finantsvahendajad

Finantsvahenduse abiettevõtted

Muud finantsinstitutsioonid kui finantsvahendajad ja finantsvahenduse abiettevõtted

Finantsinstitutsioonide sektorisse kuuluvad institutsionaalsed üksused

Finantsinstitutsioonide sektori allsektorid

Finantsinstitutsioonide sektori allsektorite kombineerimine

Finantsinstitutsioonide sektori allsektorite jaotamine avaliku sektori, omamaisteks erasektori ja väliskapitali kontrolli all olevateks finantsinstitutsioonideks

Keskpank (S.121)

Hoiuseid kaasavad ettevõtted, v.a keskpank (S.122)

Rahaturufondid (S.123)

Investeerimisfondid, mis ei ole rahaturufondid (S.124)

Muud finantsvahendusettevõtted peale kindlustusseltside ja pensionifondide (S.125)

Väärtpaberistamistehingutesse kaasatud finantsvahendusettevõtted

Väärtpaberi- ja tuletisinstrumendimaaklerid, laenuandmisega tegelevad finantsinstitutsioonid ning spetsialiseerunud finantsinstitutsioonid

Finantsvahenduse abiettevõtted (S.126)

Varasid hoidvad finantsasutused ja laenuandjad (S.127)

Kindlustusseltsid (S.128)

Pensionifondid (S.129)

Valitsemissektor (S.13)

Keskvalitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid) (S.1311)

Osariigi/liidumaa valitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid) (S.1312)

Kohalik omavalitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid) (S.1313)

Riiklikud sotsiaalkindlustusfondid (S.1314)

Kodumajapidamised (S.14)

Tööandjad ja füüsilisest isikust ettevõtjad (S.141 ja S.142)

Töötajad (S.143)

Omanditulu saajad (S.1441)

Pensionisaajad (S.1442)

Muude siirdetulude saajad (S.1443)

Kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid (S.15)

Välismaailm (S.2)

Tootjaüksuste sektorite klassifikatsioon peamiste standardsete õiguslike omandivormide lõikes

KOHALIKUD TEGEVUSALAÜKSUSED JA TEGEVUSALAD

Kohalik tegevusalaüksus

Tegevusalad

Majanduse tegevusalade klassifikaator

HOMOGEENSE TOOTMISE ÜKSUSED JA HOMOGEENSED TEGEVUSALAD

Homogeense tootmise üksus

Homogeenne tegevusala

3. PEATÜKK

TEHINGUD TOODETEGA JA MITTETOODETUD VARADEGA

TEHINGUD TOODETEGA ÜLDISELT

TOOTMINE JA TOODANG

Põhi-, kõrval- ja abitegevusalad

Toodang (P.1)

Institutsionaalsed üksused: turutootjate, enda lõpptarbeks tootjate ja turuväliste tootjate eristamine

Toodangu kirjendamise aeg ja väärtuse arvestamine

Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük (jaotis A)

Töötlev tööstus (jaotis C), ehitus (jaotis F)

Hulgi- ja jaekaubandus; mootorsõidukite ja mootorrataste remont (jaotis G)

Veondus ja laondus (jaotis H)

Majutus ja toitlustus (jaotis I)

Finants- ja kindlustustegevus (jaotis K): keskpanga toodang

Finants- ja kindlustustegevus (jaotis K): finantsteenused üldiselt

Finantsteenused, mida osutatakse otseste maksete eest

Finantsteenused, mille eest makstakse intresside kujul

Finantsteenused, mis seisnevad finantsturgudel finantsvara ja -kohustuste soetamises ja realiseerimises

Finantsteenused, mida osutatakse kindlustus- ja pensioniskeemide raames, kusjuures tegevust rahastatakse kindlustusmaksetest ja säästudelt saadavast tulust

Kinnisvaraalane tegevus (jaotis L)

Kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus (jaotis M); haldus- ja abitegevused (jaotis N)

Avalik haldus ja riigikaitse; kohustusliku riikliku sotsiaalkindlustuse teenused (jaotis O)

Haridus (jaotis P); tervishoid ja sotsiaalhoolekanne (jaotis Q)

Kunst, meelelahutus ja vaba aeg (jaotis R); muud teenindavad tegevused (jaotis S)

Kodumajapidamiste kui tööandjate tegevus (jaotis T)

VAHETARBIMINE (P.2)

Vahetarbimise kirjendamise aeg ja väärtuse arvestamine

LÕPPTARBIMINE (P.3, P.4)

Lõpptarbimiskulutused (P.3)

Tegelik lõpptarbimine (P.4)

Lõpptarbimiskulutuste kirjendamise aeg ja väärtuse arvestamine

Tegeliku lõpptarbimise kirjendamise aeg ja väärtuse arvestamine

KAPITALI KOGUMAHUTUS (P.5)

Kapitali kogumahutus põhivarasse (P.51g)

Kapitali kogumahutus põhivarasse – kirjendamise aeg ja väärtuse arvestamine

Põhivara kulum (P.51c)

Varude muutus (P.52)

Varude muutuse kirjendamise aeg ja väärtuse arvestamine

Väärisesemete soetamine miinus realiseerimine (P.53)

KAUPADE JA TEENUSTE EKSPORT JA IMPORT (P.6 ja P.7)

Kaupade eksport ja import (P.61 ja P.71)

Teenuste eksport ja import (P.62 ja P.72)

TEHINGUD OLEMASOLEVATE KAUPADEGA

MITTETOODETUD VARA SOETAMINE MIINUS REALISEERIMINE (NP)

4. PEATÜKK

JAOTUSTEHINGUD

HÜVITISED TÖÖTAJATELE (D.1)

Palk (D.11)

Rahaline palk

Mitterahaline palk

Tööandjate sotsiaalmaksed (D.12)

Tööandjate tegelikud sotsiaalmaksed (D.121)

Tööandjate arvestuslikud sotsiaalmaksed (D.122)

TOOTMIS- JA IMPORDIMAKSUD (D.2)

Tootemaksud (D.21)

Lisandväärtusmaksu tüüpi maksud (käibemaks) (D.211)

Impordimaksud ja -tollimaksud, välja arvatud käibemaks (D.212)

Tootemaksud, välja arvatud käibemaks ja impordimaksud (D.214)

Muud tootmismaksud (D.29)

Euroopa Liidu institutsioonidele makstavad tootmis- ja impordimaksud

Tootmis- ja impordimaksud: kirjendamise aeg ja kirjendatavad summad

SUBSIIDIUMID (D.3)

Tootesubsiidiumid (D.31)

Impordisubsiidiumid (D.311)

Muud tootesubsiidiumid (D.319)

Muud tootmissubsiidiumid (D.39)

OMANDITULU (D.4)

Intressid (D.41)

Hoiuste ja laenude intressid

Võlaväärtpaberite intressid

Lühiajaliste võlakirjade ja teiste samalaadsete lühiajaliste instrumentide intressid

Võlakirjade ja obligatsioonide intressid

Intressimäära vahetuslepingud ja forvardintressiga lepingud

Kapitalirendi intressid

Muud intressid

Kirjendamise aeg

Ettevõtete jaotatud tulu (D.42)

Dividendid (D.421)

Kvaasikorporatiivsete ettevõtete tuludest välja võetud summad (D.422)

Reinvesteeritud tulu välismaistelt otseinvesteeringutelt (D.43)

Muu investeerimistulu (D.44)

Kindlustuspoliiside omanike investeerimistulu (D.441)

Pensioniõigustelt makstav investeerimistulu (D.442)

Kollektiivsete investeerimisfondide osanike investeerimistulu (D.443)

Rent ja üür (D.45)

Maarent

Maavarade rent

JOOKSVAD TULUMAKSUD, OMANDIMAKSUD JNE (D.5)

Tulumaksud (D.51)

Muud jooksvad maksud (D.59)

SOTSIAALMAKSED JA -TOETUSED (D.6)

Netosotsiaalmaksed (D.61)

Tööandjate tegelikud sotsiaalmaksed (D.611)

Tööandjate arvestuslikud sotsiaalmaksed (D.612)

Kodumajapidamiste tegelikud sotsiaalmaksed (D.613)

Kodumajapidamiste sotsiaalmaksete täiendused (D.614)

Sotsiaaltoetused, v.a mitterahalised sotsiaalsiirded (D.62)

Rahalised riiklikud sotsiaalkindlustushüvitised (D.621)

Muud sotsiaalkindlustushüvitised (D.622)

Rahalised sotsiaalabitoetused (D.623)

Mitterahalised sotsiaalsiirded (D.63)

Mitterahalised sotsiaalsiirded – valitsemissektori ja KTKTIde turuväline toodang (D.631)

Mitterahalised sotsiaalsiirded – valitsemissektori ja KTKTIde ostetud turutoodang (D.632)

MUUD JOOKSVAD SIIRDED (D.7)

Kahjukindlustuse netopreemiad (D.71)

Kahjukindlustuse nõuded (D.72)

Valitsemissektorisisesed jooksvad siirded (D.73)

Jooksev rahvusvaheline koostöö (D.74)

Mitmesugused jooksvad siirded (D.75)

Jooksvad siirded KTKTIdele (D.751)

Kodumajapidamistevahelised jooksvad siirded (D.752)

Mitmesugused muud jooksvad siirded (D.759)

Trahvid

Loteriid ja hasartmängud

Kompensatsioonimaksed

Käibemaksu- ja kogurahvatulupõhised ELi omavahendid (D.76)

KOHANDUS PENSIONIÕIGUSTE MUUTUSTE ARVESSEVÕTMISEKS (D.8)

KAPITALISIIRDED (D.9)

Kapitalimaksud (D.91)

Investeeringutoetused (D.92)

Muud kapitalisiirded (D.99)

TÖÖTAJATE AKTSIAOPTSIOONID

5. PEATÜKK

FINANTSTEHINGUD

FINANTSTEHINGUTE ÜLDTUNNUSED

Finantsvara, finantsnõuded ja -kohustused

Tingimuslik vara ja tingimuslikud kohustused

Finantsvara ja -kohustuste kategooriad

Bilansid, finantskonto ja muud vood

Väärtuse arvestamine

Neto- ja brutokirjendamine

Konsolideerimine

Tasaarvestus

Finantstehingute arvepidamiseeskirjad

Finantstehing, mille vastastehing on jooksev või kapitalisiire

Finantstehing, mille vastastehing on omanditulu

Kirjendamise aeg

Kellelt-kellele-finantskonto

FINANTSTEHINGUTE KLASSIFITSEERIMINE ÜKSIKASJALIKE KATEGOORIATE KAUPA

Rahaline kuld ja eriarveldusühikud (F.1)

Rahaline kuld (F.11)

SDRid (F.12)

Sularaha ja hoiused (F.2)

Sularaha (F.21)

Hoiused (F.22 ja F.29)

Arveldushoiused (F.22)

Muud hoiused (F.29)

Võlaväärtpaberid (F.3)

Võlaväärtpaberite peamised tunnused

Klassifikatsioon algse lunastamistähtaja ja valuuta alusel

Klassifikatsioon intressimäära järgi

Fikseeritud intressimääraga võlaväärtpaberid

Muutuva intressimääraga võlaväärtpaberid

Kombineeritud intressimääraga võlaväärtpaberid

Suunatud emissioonid

Väärtpaberistamine

Tagatud võlakirjad

Laenud (F.4)

Laenude peamised tunnused

Laenude klassifitseerimine algse tähtaja, valuuta ja laenueesmärgi alusel

Laenutehingute ja hoiusetehingute eristamine

Laenutehingute ja võlaväärtpaberitehingute eristamine

Laenu-, kaubanduskrediidi- ja kaubavekslitehingute eristamine

Väärtpaberite laenuks andmine ja tagasiostulepingud

Kapitalirent

Muud laenuliigid

Finantsvarad, mis ei kuulu laenude kategooriasse

Omandiväärtpaberid ja investeerimisfondide aktsiad või osakud (F.5)

Omandiväärtpaberid (F.51)

Hoidmistunnistused

Noteeritud aktsiad (F.511)

Noteerimata aktsiad (F.512)

Väärtpaberite esimene avalik pakkumine, noteerimine, noteerimise lõpetamine ja aktsiate tagasiostmine

Finantsvarad, mis ei kuulu omandiväärtpaberite hulka

Muud omandiväärtpaberid (F.519)

Omandiväärtpaberitega tehtavate tehingute väärtuse arvestamine

Investeerimisfondide aktsiad ja osakud (F.52)

Rahaturufondide aktsiad ja osakud (F.521)

Muude investeerimisfondide (v.a rahaturufondid) aktsiad ja osakud (F.522)

Investeerimisfondide aktsiate ja osakute tehingute väärtuse arvestamine

Kindlustus-, pensioni- ja muud standardsed tagatisskeemid (F.6)

Kahjukindlustuse kindlustustehnilised eraldised (F.61)

Elukindlustuse ja annuiteedi õigused (F.62)

Pensioniõigused (F.63)

Tingimuslikud pensioniõigused

Pensionifondide nõuded pensioniskeemide halduritele (F.64)

Õigus saada hüvitisi, mis ei ole pensionihüvitised (F.65)

Reservid nõuete jaoks standardsete tagatiste raames (F.66)

Standardsed tagatised ja ühekordsed tagatised

Tuletisinstrumendid ja töötajate aktsiaoptsioonid (F.7)

Tuletisinstrumendid (F.71)

Optsioonid

Forvardlepingud

Optsioonide ja forvardlepingute erinevus

Vahetuslepingud

Forvardintressiga leping

Krediididerivatiivid

Krediidiriski vahetustehingud

Muud finantsinstrumendid, mis ei kuulu tuletisinstrumentide hulka

Töötajate aktsiaoptsioonid (F.72)

Tuletisinstrumentide ja töötajate aktsiaoptsiooni tehingute väärtuse arvestamine

Muud saadavad/makstavad arved (F.8)

Kaubanduskrediit ja ettemaksed (F.81)

Muud saadavad/makstavad arved, v.a kaubanduskrediit ja ettemaksed (F.89)

LISA 5.1.

FINANTSTEHINGUTE KLASSIFITSEERIMINE

Finantstehingute klassifitseerimine kategooria alusel

Finantstehingute klassifitseerimine kaubeldavuse alusel

Struktureeritud väärtpaberid

Finantstehingute klassifitseerimine tulu liigi alusel

Finantstehingute klassifitseerimine intressimäära liigi alusel

Finantstehingute klassifitseerimine tähtaja alusel

Lühike ja pikk tähtaeg

Algne tähtaeg ja järelejäänud tähtaeg

Finantstehingute klassifitseerimine valuuta alusel

Rahanäitajad

6. PEATÜKK

MUUD VOOD

SISSEJUHATUS

VARADE JA KOHUSTUSTE MUUD MUUTUSED

Varade või kohustuste muud mahumuutused (K.1–K.6)

Vara majanduslik tekkimine (K.1)

Mittetoodetud vara majanduslik kadumine (K.2)

Katastroofikahjud (K.3)

Hüvituseta võõrandamine (K.4)

Mujal kvalifitseerimata muud mahumuutused (K.5)

Muutused klassifitseerimises (K.6)

Muutused sektorilises klassifitseerimises ja institutsionaalse üksuse struktuuris (K.61)

Muutused vara ja kohustuste klassifitseerimises (K.62)

Nominaalsed kapitalikasumid ja -kahjumid (K.7)

Neutraalne kapitalikasum/-kahjum (K.71)

Reaalne kapitalikasum/-kahjum (K.72)

Kapitalikasum ja -kahjum finantsvara ja -kohustuste liikide kaupa

Rahaline kuld ja SDRid (AF.1)

Sularaha ja hoiused (AF.2)

Võlaväärtpaberid (AF.3)

Laenud (AF.4)

Omandiväärtpaberid ja investeerimisfondide aktsiad ja osakud (AF.5)

Kindlustus-, pensioni- ja muud standardsed tagatisskeemid (AF.6)

Tuletisinstrumendid ja töötajate aktsiaoptsioonid (AF.7)

Muud saadavad/makstavad arved (AF.8)

Välisvaluutas nomineeritud vara

7. PEATÜKK

BILANSID

VARA JA KOHUSTUSTE LIIGID

Vara määratlus

VARA JA KOHUSTUSTE KAJASTAMISEL TEHTAVAD ERANDID

VARA JA KOHUSTUSTE KATEGOORIAD

Toodetud mittefinantsvara (AN.1)

Mittetoodetud mittefinantsvara (AN.2)

Finantsvara ja -kohustused (AF)

KIRJETE VÄÄRTUSE ARVESTAMINE BILANSSIDES

Väärtuse arvestamise üldpõhimõtted

MITTEFINANTSVARA (AN)

Toodetud mittefinantsvara (AN.1)

Põhivara (AN.11)

Intellektuaalomandiõigustega seotud tooted (AN.117)

Mittetoodetud vara omandiõiguse ülemineku kulu (AN.116)

Varud (AN.12)

Väärisesemed (AN.13)

Mittetoodetud mittefinantsvara (AN.2)

Loodusvarad (AN.21)

Maa (AN.211)

Mineraalsed ja energeetilised maavarad (AN.212)

Muud loodusvarad (AN.213, AN.214 ja AN.215)

Lepingud, rendi-/üürilepingud ja litsentsid (AN.22)

Firmaväärtuse ja turundusvarade soetamine miinus realiseerimine (AN.23)

FINANTSVARA JA -KOHUSTUSED (AF)

Rahaline kuld ja eriarveldusühikud (AF.1)

Sularaha ja hoiused (AF.2)

Võlaväärtpaberid (AF.3)

Laenud (AF.4)

Omandiväärtpaberid ning investeerimisfondide aktsiad/osakud (AF.5)

Kindlustus-, pensioni- ja muud standardsed tagatisskeemid (AF.6)

Tuletisinstrumendid ja töötajate aktsiaoptsioonid (AF.7)

Muud saadavad/makstavad arved (AF.8)

FINANTSBILANSID

MEMOKIRJED

Kestvuskaubad (AN.m)

Välismaised otseinvesteeringud (AF.m1)

Viivislaenud (AF.m2)

Viivislaenude kirjendamine

LISA 7.1.

VARA KATEGOORIATE KOKKUVÕTTED

LISA 7.2.

LIIKUMINE ALGBILANSIST LÕPPBILANSSI

8. PEATÜKK

KONTODE KOGUM

SISSEJUHATUS

Kontode kogum

KONTODE KOGUM

Jooksevkontod

Tootmiskonto (I)

Tulude jaotamise ja kasutamise kontod (II)

Tulu esmase jaotamise kontod (II.1)

Tulude moodustamise konto (II.1.1)

Esmaste tulude jaotamise konto (II.1.2)

Ettevõtlustulu konto (II.1.2.1)

Muude esmaste tulude jaotamise konto (II.1.2.2)

Tulude teisese jaotamise konto (II.2)

Mitterahalise tulu ümberjaotamise konto (II.3)

Tulude kasutamise konto (II.4)

Kasutatava tulu kasutamise konto (II.4.1)

Korrigeeritud kasutatava tulu kasutamise konto (II.4.2)

Akumulatsioonikontod (III)

Kapitalikonto (III.1)

Säästmisest ja kapitalisiiretest tingitud netoväärtuse muutuste konto (III.1.1)

Mittefinantsvara soetuste konto (III.1.2)

Finantskonto (III.2)

Vara muude muutuste konto (III.3)

Vara muude mahumuutuste konto (III.3.1)

Ümberhindluskonto (III.3.2)

Neutraalse kapitalikasumi/-kahjumi konto (III.3.2.1)

Reaalse kapitalikasumi/-kahjumi konto (III.3.2.2)

Bilanss (IV)

Algbilanss (IV.1)

Bilansimuutused (IV.2)

Lõppbilanss (IV.3)

VÄLISMAAILMA KONTOD (V)

Jooksevkontod

Kaupade ja teenuste välismajanduskonto (V.I)

Esmaste tulude ja jooksvate siirete välismajanduskonto (V.II)

Välismaailma akumulatsioonikontod (V.III)

Kapitalikonto (V.III.1)

Finantskonto (V.III.2)

Vara muude muutuste konto (V.III.3)

Bilanss (V.IV)

KAUPADE JA TEENUSTE KONTO (0)

MAJANDUSE INTEGREERITUD KONTOD

KOONDNÄITAJAD

Sisemajanduse koguprodukt turuhindades (SKP)

Kogumajanduse tegevuse ülejääk

Kogumajanduse segatulu

Kogumajanduse ettevõtlustulu

Rahvatulu (turuhindades)

Kasutatav rahvatulu

Sääst

Välismajanduse jooksevkonto saldo

Kogumajanduse netolaenuandmine (+) või -võtmine (–)

Kogumajanduse netoväärtus

Valitsemissektori kulud ja tulud

9. PEATÜKK

PAKKUMISE JA KASUTAMISE TABELID NING SISEND-VÄLJUNDRAAMISTIK

SISSEJUHATUS

KIRJELDAMINE

STATISTILINE VAHEND

ANALÜÜSIVAHEND

PAKKUMISE JA KASUTAMISE TABELITE ÜKSIKASJALIKUM KIRJELDUS

Klassifikaatorid

Hindamispõhimõtted

Kaubanduslikud ja transpordimarginaalid

Tootmis- ja impordimaksud miinus tootmis- ja impordisubsiidiumid

Muud põhimõtted

Lisateave

ANDMEALLIKAD JA TASAKAALUSTAMINE

ANALÜÜSIVAHEND JA LAIENDUSED

10. PEATÜKK

HINNA JA MAHU NÄITAJAD

HINNA- JA MAHUINDEKSITE ROLL RAHVAMAJANDUSE ARVEPIDAMISE SÜSTEEMIS

Hinna- ja mahuindeksite koondsüsteem

Muud hinna- ja mahuindeksid

HINNA- JA MAHUINDEKSITE MÄÄRAMISE ÜLDISED PÕHIMÕTTED

Turutoodete hindade ja mahtude määratlus

Kvaliteet, hind ja homogeensed tooted

Hinnad ja maht

Uued tooted

Turuväliste teenuste käsitlemise põhimõtted

Lisandväärtuse ja SKP arvestamise põhimõtted

PROBLEEMID PÕHIMÕTETE RAKENDAMISEL

Tootemaksud ja -subsiidiumid, impordimaksud ja -subsiidiumid

Muud tootmismaksud ja -subsiidiumid

Põhivara kulum

Hüvitised töötajatele

Toodetud põhivara seis ja varud

KOGUMAJANDUSE REAALTULU NÄITAJAD

MAJANDUSRUUMIDEVAHELISED HINNA- JA MAHUINDEKSID

11. PEATÜKK

RAHVASTIK JA TÖÖJÕUSISENDID

KOGURAHVASTIK

MAJANDUSLIKULT AKTIIVNE RAHVASTIK

TÖÖHÕIVE

Töötajad

Mittepalgalised töötajad

Tööhõive ja residentsus

TÖÖTUS

AMETIKOHAD

Ametikohad ja residentsus

VARIMAJANDUS

TÖÖTATUD TUNDIDE KOGUARV

Tegelikult töötatud tunnid

TÄISTÖÖAJA EKVIVALENT

TÖÖTAJA TÖÖJÕUSISEND PÜSIVA HÜVITISE KORRAL

TOOTLIKKUSE NÄITAJA

12. PEATÜKK

KVARTAALNE RAHVAMAJANDUSE ARVEPIDAMINE

SISSEJUHATUS

KVARTAALSE RAHVAMAJANDUSE ARVEPIDAMISE ERIJOONED

Kirjendamise aeg

Lõpetamata toodang

Ühe aasta jooksul konkreetsesse perioodi koondunud tegevus

Pika intervalliga maksed

Kiirhinnangud

Kvartaalse rahvamajanduse arvepidamise tasakaalustamine ja hinnangute ühildamine

Tasakaalustamine

Kooskõla kvartaalse ja aastase arvepidamise vahel – hinnangute ühildamine

Aheldamise meetodil saadud hinna- ja mahumuutuse näitajad

Sesoonne ja kalendaarne korrigeerimine

Sesoonselt korrigeeritud aheldatud mahunäitajate koostamise järjestus

13. PEATÜKK

REGIONAALNE ARVEPIDAMINE

SISSEJUHATUS

REGIONAALNE TERRITOORIUM

ÜKSUSED JA REGIONAALNE ARVEPIDAMINE

Institutsionaalsed üksused

Kohalikud tegevusalaüksused (toimlad) ja regionaalsed tootmistegevused tegevusalade kaupa

REGIONALISEERIMISE MEETODID

TOOTMISTEGEVUSE KOONDNÄITAJAD

Kogulisandväärtus ja sisemajanduse koguprodukt piirkondade kaupa

FISIMi jaotamine kasutavate tegevusalade vahel

Tööhõive

Hüvitised töötajatele

Üleminek regionaalselt kogulisandväärtuselt regionaalsele SKP-le

Regionaalse kogulisandväärtuse kasvumäär

KODUMAJAPIDAMISTE TULUDE REGIONAALNE ARVEPIDAMINE

14. PEATÜKK

KAUDSELT MÕÕDETAVAD FINANTSVAHENDUSTEENUSED (FISIM)

FISIMi MÕISTE JA NENDE KASUTAJATE JAOTAMISE MÕJU PEAMISTELE KOONDNÄITAJATELE

FISIMi KOGUTOODANGU ARVUTAMINE SEKTORITES S.122 ja S.125

Vajalikud statistilised andmed

Baasintressimäärad

Sisemine baasintressimäär

Välised baasintressimäärad

FISIMi üksikasjalik jaotus institutsionaalsete sektorite lõikes

Kodumajapidamiste kasutatava FISIMi rühmitamine vahe- ja lõpptarbimiseks

FISIMi IMPORDI ARVUTAMINE

FISIM MAHUNÄITAJATES

FISIMi ARVUTAMINE TEGEVUSALADE LÕIKES

KESKPANGA TOODANG

15. PEATÜKK

LEPINGUD, RENDI-/ÜÜRILEPINGUD JA LITSENTSID

SISSEJUHATUS

KASUTUSRENDI, LOODUSVARADE RENDI JA KAPITALIRENDI ERINEVUS

Kasutusrent

Kapitalirent

Loodusvarade rent

Loodusvarade kasutusload

Spetsiifilised tegevusload

Avaliku ja erasektori partnerlus (PPP)

Teenuste kontsessioonilepingud

Kaubeldavad kasutusrendilepingud (AN.221)

Ainuõigus kaupadele ja teenustele tulevikus (AN.224)

16. PEATÜKK

KINDLUSTUS

SISSEJUHATUS

Otsekindlustus

Edasikindlustus

Osalevad üksused

OTSEKINDLUSTUSE TOODANG

Teenitud kindlustuspreemiad

Kindlustuspreemia lisandid

Korrigeeritud tekkinud nõuded ja maksmisele kuuluvad hüvitised

Kahjukindlustuse korrigeeritud tekkinud nõuded

Elukindlustuse maksmisele kuuluvad hüvitised

Kindlustustehnilised eraldised

Kindlustuse toodangu kindlaksmääramine

Kahjukindlustus

Elukindlustus

Edasikindlustus

KAHJUKINDLUSTUSEGA SEOTUD TEHINGUD

Kindlustuse toodangu jaotus kasutajate vahel

Välismaailmale ja välismaailmast osutatavad kindlustusteenused

Arvestuskirjed

ELUKINDLUSTUSTEHINGUD

EDASIKINDLUSTUSEGA SEOTUD TEHINGUD

KINDLUSTUSE ABIETTEVÕTETEGA SEOTUD TEHINGUD

ANNUITEEDID

KAHJUKINDLUSTUSNÕUETE KIRJENDAMINE

Korrigeeritud nõuete käsitlemine

Katastroofikahjude käsitlemine

17. PEATÜKK

SOTSIAALKINDLUSTUS, SH PENSIONID

SISSEJUHATUS

Sotsiaalkindlustusskeemid, sotsiaalabi ja individuaalsed kindlustuslepingud

Sotsiaaltoetused

Valitsemissektori pakutavad sotsiaaltoetused

Muude institutsionaalsete üksuste pakutavad sotsiaaltoetused

Pensionid ja muud hüvitised

MUUD SOTSIAALKINDLUSTUSHÜVITISED KUI PENSIONID

Muud riiklikud sotsiaalkindlustusskeemid kui pensioniskeemid

Muud tööga seotud sotsiaalkindlustusskeemid

Vara seisu ja voogude kirjendamine vastavalt sotsiaalkindlustusskeemi (v.a pensioniskeem) liigile

Riiklikud sotsiaalkindlustusskeemid

Muud tööga seotud sotsiaalkindlustusskeemid (v.a pensioniskeemid)

PENSIONID

Pensioniskeemide liigid

Riikliku sotsiaalkindlustuse pensioniskeemid

Muud tööga seotud pensioniskeemid

Määratud sissemaksega pensioniskeemid

Määratud väljamaksega pensioniskeemid

Tinglikud määratud sissemaksega pensioniskeemid ja kombineeritud pensioniskeemid

Määratud väljamaksega skeemide ja määratud sissemaksega skeemide võrdlus

Pensionikorraldaja, pensioniskeemi haldur, pensionifond ja mitut tööandjat hõlmav pensioniskeem

Pensionikorraldaja, pensioniskeemi haldur, pensionifond ja mitut tööandjat hõlmav pensioniskeem

Riikliku sotsiaalkindlustuse pensioniskeemidega seotud tehingud

Muude tööga seotud pensioniskeemidega seotud tehingud

Määratud sissemaksega pensioniskeemidega seotud tehingud

Muud määratud sissemaksega pensioniskeemiga seotud vood

Määratud väljamaksega pensioniskeemidega seotud tehingud

SOTSIAALKINDLUSTUSSKEEMIDES KOGUNENUD PENSIONIÕIGUSTE TÄIENDAV TABEL

Täiendava tabeli ülesehitus

Tabeli veerud

Tabeli read

Alg- ja lõppbilanss

Muutused pensioniõigustes tehingute tõttu

Muutused pensioniõigustes muude majandusvoogude tõttu

Seotud näitajad

Kindlustusmatemaatilised eeldused

Kogunenud pensioniõigused

Diskontomäär

Palgakasv

Demograafilised eeldused

18. PEATÜKK

VÄLISMAAILMA KONTO

SISSEJUHATUS

MAJANDUSTERRITOORIUM

Residentsus

INSTITUTSIONAALSED ÜKSUSED

FILIAALI KUI MÕISTE KASUTAMINE MAKSEBILANSI RAHVUSVAHELISTEL KONTODEL

TINGLIKUD RESIDENDIST ÜKSUSED

MULTITERRITORIAALSED ETTEVÕTTED

GEOGRAAFILINE JAOTUS

MAKSEBILANSI RAHVUSVAHELISED KONTOD

RAHVUSVAHELISTE KONTODE JOOKSEVKONTODE TASAKAALUSTAVAD KIRJED

VÄLISMAAILMA SEKTORI KONTOD JA NENDE SUHE MAKSEBILANSI RAHVUSVAHELISTESSE KONTODESSE

Kaupade ja teenuste välismajanduskonto

Väärtuse arvestamine

Töötlemiseks tarnitud kaubad

Kaupade vahendamine

Vahenduskaubad

Kaudselt mõõdetavate finantsvahendusteenuste (FISIM) import ja eksport

Esmaste ja teiseste tulude välismajanduskonto

Esmaste tulude konto

Tulu otseinvesteeringutelt

BPM6 teiseste tulude (jooksvate siirete) konto

Väliskapitalikonto

Välisfinantskonto ja rahvusvaheline investeerimispositsioon

VÄLISMAAILMA SEKTORI BILANSID

19. PEATÜKK

EUROOPA KONTOD

SISSEJUHATUS

RAHVAMAJANDUSE KONTODEST EUROOPA KONTODENI

Eri vääringus andmete teisendamine

Euroopa institutsioonid

Välismaailma konto

Tehingute tasakaalustamine

Hinna ja mahu näitajad

Bilansid

Kellelt-kellele-maatriksid

LISA 19.1.

EUROOPA INSTITUTSIOONIDE KONTOD

Ressursid

Kasutamine

Konsolideerimine

20. PEATÜKK

VALITSEMISSEKTORI ARVEPIDAMINE

SISSEJUHATUS

VALITSEMISSEKTORI MÄÄRATLUS

Valitsusüksuste kindlaksmääramine

Valitsusüksused

Valitsemissektorisse klassifitseeritavad kasumitaotluseta institutsioonid

Valitsemissektori muud üksused

Avaliku sektori poolne kontroll

Turupõhisuse ja turuvälisuse eristus

Majanduslikult olulise hinna mõiste

Avaliku sektori tootja toodangu ostjaga seotud kriteeriumid

Toodangut müüakse peamiselt ettevõtetele ja kodumajapidamistele

Toodangut müüakse üksnes valitsemissektorile

Toodangut müüakse nii valitsemissektorile kui ka teistele

Turupõhisuse või -välisuse kontroll

Finantsvahenduse ja valitsemissektori vaheline piirjoon

Piiripealsed juhtumid

Avaliku sektori peakontorid

Pensionifondid

Kvaasikorporatiivsed ettevõtted

Restruktureerimisasutused

Erastamisagentuurid

Võõrandamise struktuurid

Eriotstarbelised üksused

Ühisettevõtted

Turu reguleerimisega tegelevad asutused

Riigiülesed institutsioonid

Valitsemissektori allsektorid

Keskvalitsus

Osariigi/liidumaa valitsus

Kohalik omavalitsus

Riiklikud sotsiaalkindlustusfondid

VALITSEMISSEKTORI FINANTSSTATISTIKA ARUANDLUS

Raamistik

Tulud

Maksud ja sotsiaalmaksed

Müügitulud

Muud tulud

Kulud

Hüvitised töötajatele ja vahetarbimine

Sotsiaaltoetustega seotud kulud

Intressid

Muud jooksvad kulud

Kapitalikulud

Seos valitsemissektori lõpptarbimiskulutustega (P.3)

Valitsemissektori kulutused funktsioonide järgi (COFOG)

Tasakaalustavad kirjed

Netolaenuandmine/-võtmine (B.9)

Säästmisest ja kapitalisiiretest tingitud netoväärtuse muutused (B.101)

Finantseerimine

Tehingud varadega

Tehingud kohustustega

Muud majanduslikud vood

Ümberhindluskonto

Vara muude mahumuutuste konto

Bilansid

Konsolideerimine

VALITSEMISSEKTORI ARVEPIDAMISEGA SEOTUD KÜSIMUSED

Maksutulu

Maksutulu olemus

Maksuvähendus

Kirjendatavad summad

Ebatõenäoliselt laekuvad summad

Kirjendamise aeg

Tekkepõhine kirjendamine

Maksude tekkepõhine kirjendamine

Intressid

Diskonteeritud ja nullkupongvõlakirjad

Indeksväärtpaberid

Tuletisinstrumendid

Kohtuotsused

Sõjalised kulutused

Valitsemissektori suhted avaliku sektori ettevõtetega

Omakapitali investeeringud avaliku sektori ettevõtetesse ja kasumi jaotamine

Omakapitali investeeringud

Kapitalisüstid

Subsiidiumid ja kapitalisüstid

Erandlike asjaolude korral kohaldatavad eeskirjad

Rahastamistehingud

Avaliku sektori ettevõtetest välja võetud summad

Dividendid versus väljavõetud omakapital

Maksud versus väljavõetud omakapital

Erastamine ja riigistamine

Erastamine

Kaudne erastamine

Riigistamine

Tehingud keskpangaga

Restruktureerimised, ühinemised ja ümberklassifitseerimised

Võlatehingud

Võla enda kanda võtmine, kustutamine ja mahakandmine

Võla enda kanda võtmine ja kustutamine

Võla enda kanda võtmine koos mittefinantsvarade siirdega

Võla mahakandmine või allahindlus

Võlgade muul viisil restruktureerimine

Võla ostmine turuväärtusest kõrgema väärtusega

Võõrandamine ja päästmine

Laenutagatised

Tuletisinstrumendi tüüpi tagatised

Standardsed tagatised

Ühekordsed tagatised

Väärtpaberistamine

Määratlus

Müügi kindlaksmääramise kriteeriumid

Voogude kirjendamine

Muud küsimused

Pensionikohustused

Ühekordsed maksed

Avaliku ja erasektori partnerluslepingud

Avaliku ja erasektori partnerluslepingute ulatus

Vara majanduslik kuuluvus ja kuuluvuse klassifitseerimine

Arvepidamisküsimused

Tehingud rahvusvaheliste ja riigiüleste organisatsioonidega

Arenguabi

AVALIK SEKTOR

Avaliku sektori kontrollimine

Keskpangad

Avaliku sektori kvaasikorporatiivsed ettevõtted

Eriotstarbelised üksused ja mitteresidendid

Ühisettevõtted

21. PEATÜKK

ETTEVÕTTE RAAMATUPIDAMISE JA RAHVAMAJANDUSE ARVEPIDAMISE SEOSED NING ETTEVÕTETE TEGEVUSE MÕÕTMINE

ETTEVÕTTE RAAMATUPIDAMISEGA SEOTUD TEATAVAD ERIEESKIRJAD JA -MEETODID

Kirjendamise aeg

Kahe- ja neljakordne kirjendamine

Hindamine

Kasumiaruanne ja bilanss

RAHVAMAJANDUSE ARVEPIDAMISE JA ETTEVÕTTE RAAMATUPIDAMISEGA SEOTUD PRAKTILISED KÜSIMUSED

ETTEVÕTTE RAAMATUPIDAMISANDMETE ÜLEKANDMINE RAHVAMAJANDUSE ARVEPIDAMISSE MITTEFINANTSASUTUSTE NÄITEL

Põhimõtteline korrigeerimine

Korrigeerimine sidususe tagamiseks muude sektorite arvepidamisega

Näited ammendavuse tagamiseks tehtavast korrigeerimisest

SPETSIIFILISED VALDKONNAD

Kapitalikasum ja -kahjum

Üleilmastumine

Ettevõtete ühinemised ja ülevõtmised

22. PEATÜKK

SATELLIITARVEPIDAMINE

SISSEJUHATUS

Funktsioonipõhised klassifikaatorid

SATELLIITARVEPIDAMISE PEAMISED TUNNUSJOONED

Funktsioonipõhine satelliitarvepidamine

Konkreetse sektori arvepidamine

Mitterahaliste andmete kaasamine

Täiendavad üksikasjad ja mõisted

Erinevused põhimõistetes

Modelleerimise kasutamine ja katsetulemuste kaasamine

Satelliitarvepidamise loomine ja koostamine

ÜHEKSA KONKREETSET SATELLIITARVEPIDAMIST

Põllumajanduse arvepidamine

Keskkonna arvepidamine

Tervishoiu arvepidamine

Kodumajapidamiste tootmise arvepidamine

Tööjõuarvepidamine ja sotsiaalse arvepidamise maatriks (SAM)

Tootlikkuse ja majanduskasvu arvepidamine

Teadus- ja arendustegevuse arvepidamine

Sotsiaalkaitse arvepidamine

Turismi satelliitarvepidamine

23. PEATÜKK

KLASSIFIKAATORID

SISSEJUHATUS

INSTITUTSIONAALSETE SEKTORITE KLASSIFIKAATOR (S)

TEHINGUTE JA MUUDE VOOGUDE KLASSIFIKAATOR

Tehingud toodetega (P)

Tehingud mittetoodetud mittefinantsvaraga (NP)

Jaotustehingud (D)

Jooksvad rahalised ja mitterahalised siirded (D.5–D.8)

Tehingud finantsvara ja -kohustustega (F)

Muud muutused varades (K)

TASAKAALUSTAVATE KIRJETE JA NETOVÄÄRTUSE KLASSIFIKAATOR (B)

BILANSI KIRJETE KLASSIFIKAATOR (L)

VARA KLASSIFIKAATOR (A)

Mittefinantsvara (AN)

Finantsvara (AF)

LISATEEMADE KLASSIFIKAATOR

Viivislaenud

Kapitaliteenused

Pensionitabel

Kestvuskaubad

Välismaised otseinvesteeringud

Tingimuslikud positsioonid

Sularaha ja hoiused

Võlaväärtpaberite klassifikaatorid lunastustähtaja järgi

Börsil noteeritud ja noteerimata võlaväärtpaberid

Pikaajalised laenud, mille tagasimaksetähtpäev on vähem kui ühe aasta pärast, ja pikaajalised hüpoteeklaenud

Börsil noteeritud ja noteerimata investeerimisfondide aktsiad ja osakud

Intressi- ja tagasimaksete võlad

Eraviisilised rahaülekanded ja rahaülekanded kokku

ÜMBERGRUPEERITUD JA KODEERITUD TEGEVUSALAD (A) JA TOOTED (P)

VALITSEMISFUNKTSIOONIDE KLASSIFIKAATOR (COFOG)

INDIVIDUAALSE TARBIMISE KLASSIFIKAATOR EESMÄRGI JÄRGI (COICOP)

KODUMAJAPIDAMISI TEENINDAVATE KASUMITAOTLUSETA INSTITUTSIOONIDE ÜLESANNETE KLASSIFIKAATOR (COPNI)

OTSTARBEPÕHINE TOOTMISKULUDE KLASSIFIKAATOR (COPP)

24. PEATÜKK

KONTOD

Tabel 24.1.

Konto 0: kaupade ja teenuste konto

Tabel 24.2.

Kogumajanduse täielik kontode kogum

Tabel 24.3.

Mittefinantsettevõtete sektori täielik kontode kogum

Tabel 24.4.

Finantsinstitutsioonide sektori täielik kontode kogum

Tabel 24.5.

Valitsemissektori täielik kontode kogum

Tabel 24.6.

Kodumajapidamiste sektori täielik kontode kogum

Tabel 24.7.

Kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide sektori täielik kontode kogum




1.   PEATÜKK

ÜLDTUNNUSED JA ALUSPÕHIMÕTTED

ÜLDTUNNUSED

1.01 Euroopa arvepidamise süsteem (edaspidi „ESA 2010” või „ESA”) on rahvusvaheliselt ühilduv arvepidamise raamistik, mille abil kirjeldatakse süstemaatiliselt ja detailselt kogumajandust (regiooni, riiki või riikide rühma), selle komponente ja seoseid teiste kogumajandustega.

1.02 ESA 2010 eelkäija Euroopa arvepidamise süsteem 1995 (ESA 95) avaldati 1996. aastal ( 16 ). ESA 2010 metoodikal, nagu see on esitatud lisas, on samasugune struktuur nagu ESA 95-l esimese 13 peatüki osas, kuid lisatud on 11 uut peatükki, mis käsitlevad süsteemi neid aspekte, mis peegeldavad tänapäeva majanduse hindamise arengusuundi või arengut ESA 95 kasutamisel Euroopa Liidus (EL).

1.03 Käesoleva käsiraamatu ülesehitus on järgmine. 1. peatükis on esitatud süsteemi kontseptuaalsed põhitunnused ning ESA põhimõtted, samuti kirjeldatakse selles peamisi statistilisi üksusi ja nende rühmi. Peatükis antakse ülevaade kontode kogumist, esitatakse koondnäitajate lühikirjeldus ning käsitletakse pakkumise ja kasutamise tabelite ja sisend-väljundraamistiku tähtsust. 2. peatükis kirjeldatakse majanduse hindamisel kasutatavaid institutsionaalseid üksusi ning üksuste klassifitseerimist sektoriteks ja muudeks rühmadeks analüüsi eesmärgil. 3. peatükis kirjeldatakse kõiki toodetega (kaubad ja teenused) ja mittetoodetud varaga süsteemis tehtavaid tehinguid. 4. peatükis kirjeldatakse kõiki majandustehinguid, millega majanduses jaotatakse ja jaotatakse ümber tulu ja rikkust. 5. peatükis kirjeldatakse finantstehinguid majanduses. 6. peatükis kirjeldatakse muutusi, mis võivad toimuda varade väärtuses mittemajanduslike sündmuste või hinnamuutuste tõttu. 7. peatükis kirjeldatakse bilanssi ning varade ja kohustuste klassifitseerimise skeemi. 8. peatükis esitatakse kontode kogum ja iga konto tasakaalustavad kirjed. 9. peatükis kirjeldatakse pakkumise ja kasutamise tabeleid, nende tähtsust tulude, toodangu ja kulutuste näitajate ühildamisel. Samuti kirjeldatakse selles peatükis sisend-väljundtabeleid, mida on võimalik tuletada pakkumise ja kasutamise tabelitest. 10. peatükis kirjeldatakse arvestustes leiduvate nominaalsete väärtustega seotud hindade ja mahtude näitajate kontseptuaalseid aluseid. 11. peatükis kirjeldatakse rahvastiku ja tööjõuturu näitajaid, mida saab majandusanalüüsis kasutada koos rahvamajanduse arvepidamise näitajatega. 12. peatükis esitatakse rahvamajanduse kvartaalse arvepidamise lühikirjeldus ning põhimõtteline erinevus aastasest arvepidamisest.

1.04 13. peatükis kirjeldatakse regionaalse arvepidamise eesmärke, mõisteid ja koostamise küsimusi. 14. peatükk hõlmab finantsvahendajate pakutavate ja netointresside laekumiste kaudu rahastatavate finantsteenuste hindamist ning see peegeldab liikmesriikide aastatepikkust uurimis- ja arendustööd, et töötada välja usaldusväärne ja liikmesriikide lõikes ühtlustatud näitaja. 15. peatükis lepingute, rendi-/üürilepingute ja litsentside kohta kirjeldatakse rahvamajanduse arvepidamises üha suuremat tähtsust omandavat valdkonda. 16. ja 17. peatükis kindlustuse, sotsiaalkindlustuse ja pensionide kohta kirjeldatakse, kuidas neid valdkondi rahvamajanduse arvepidamises käsitatakse, sest rahvastiku vananedes pakuvad üha enam huvi ümberjaotamist käsitlevad teemad. 18. peatükk hõlmab välismaailma kontosid, mis on maksebilansi hindamissüsteemi kontode vaste rahvamajanduse arvepidamises. 19. peatükk Euroopa kontode kohta on samuti uus ning hõlmab rahvamajanduse arvepidamise aspekte, mis kajastavad Euroopa institutsionaalsest ja kaubanduskorraldusest tulenevaid küsimusi, mis vajavad ühtlustatud lähenemisviisi. 20. peatükis kirjeldatakse valitsemissektori arvepidamist, mis on erilist huvi pakkuv valdkond, sest liikmesriikide konservatiivne eelarvepoliitika on ELi majanduspoliitika elluviimisel jätkuvalt otsustava tähtsusega. 21. peatükis kirjeldatakse seoseid ettevõtte raamatupidamise ja rahvamajanduse arvepidamise vahel, mis on üha suuremat huvi pakkuv valdkond, sest rahvusvaheliste ettevõtete osakaal sisemajanduse koguproduktis (SKP) kasvab kõikides riikides. 22. peatükis kirjeldatakse satelliitarvepidamise seoseid rahvamajanduse põhiarvepidamisega. 23. ja 24. peatükis on esitatud abimaterjalid: 23. peatükis sätestatakse ESA 2010-s kasutatavad sektorite, tegevusalade ja toodete klassifikaatorid ning 24. peatükis sätestatakse iga sektori kontode täielik kogum.

1.05 ESA 2010 struktuur on kooskõlas ülemaailmsete juhistega rahvamajanduse arvepidamise kohta – rahvamajanduse arvepidamise süsteem 2008 (System of National Accounts; edaspidi „SNA 2008”) –, välja arvatud teatavad erinevused esitusviisis ja mõningate eriomaselt ELi eesmärkidel kasutatavate ESA 2010 kontseptsioonide suuremas detailsuses. Need juhised koostati Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF), Euroopa Liidu Statistikaameti (Eurostat), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Maailmapanga ühisvastutusel. ESA 2010 keskendub ELi oludele ja andmevajadustele. Nagu SNA 2008, kasutab ka ESA 2010 ühtlustatud mõisteid ja klassifikaatoreid, mida kasutatakse paljudes teistes sotsiaal- ja majandusstatistika valdkondades (näiteks tööhõive-, tööstus- ja väliskaubandusstatistika). Seetõttu käsitatakse ESA 2010 kui ELi ja selle liikmesriikide sotsiaal- ja majandusstatistika keskset võrdlusraamistikku.

1.06 ESA raamistik koosneb kahest peamisest tabelite komplektist:

a) institutsionaalsete sektorite arvepidamine;

b) sisend-väljundraamistik ja arvepidamine tegevusalade järgi.

1.07 Sektoriaalne arvepidamine kirjeldab süsteemselt majandusprotsessi erinevaid etappe institutsionaalsete sektorite lõikes: tootmine, tulu moodustamine, tulu jaotamine, tulu ümberjaotamine, tulu kasutamine ning finants- ja mittefinantsakumulatsioon. Sektoriaalne arvepidamine hõlmab ka bilanssi kirjeldamaks vara, kohustuste ja netoväärtuse seisu arvestusperioodi alguses ja lõpus.

1.08 Sisend-väljundraamistik kirjeldab pakkumise ja kasutamise tabelite kaudu detailsemalt tootmisprotsessi (kulude struktuur, moodustatud tulu ja tööhõive) ning kaupade ja teenuste vooge (toodang, import, eksport, lõpptarbimine, vahetarbimine ja kapitalimahutus tooterühmade lõikes). Selles raamistikus leiavad kajastamist kaks olulist arvepidamispõhimõtet: tegevusalas moodustatud tulude summa on võrdne selles tegevusalas toodetud lisandväärtusega ning mis tahes toote või toodete rühma korral võrdub pakkumine nõudlusega.

1.09 ESA 2010 sisaldab rahvastiku ja tööhõive mõisteid. Need mõisted on olulised sektoriaalse arvepidamise, tegevusalade järgi peetava arvepidamise ning pakkumise ja kasutamise raamistiku puhul.

1.10 ESA 2010 ei ole piiratud aastase rahvamajanduse arvepidamisega, vaid seda kasutatakse ka kvartali ning lühemaid või pikemaid ajavahemikke hõlmava arvepidamise jaoks. Seda kasutatakse ka regionaalse arvepidamise jaoks.

1.11 ESA 2010 eksisteerib kõrvuti SNA 2008-ga ELis kasutatavate rahvamajanduse arvepidamise näitajate arvestamiseks. Liikmesriigid vastutavad oma majandusolukorra kirjeldamisel rahvamajanduse arvepidamise andmete kogumise ja esitamise eest. Lisaks koostavad liikmesriigid kontode kogumi, mis esitatakse komisjonile (Eurostat) regulatiivse andmete edastamise programmi raames liidu peamiste sotsiaal-, majandus- ja rahanduspoliitika kasutusvõimaluste lõikes. Need prioriteedid hõlmavad liikmesriikide poolt ELi eelarvesse „neljanda allika” kaudu antava rahalise panuse kindlaksmääramist, ELi piirkondade toetamist struktuurifondide programmi kaudu ning liikmesriikide majandustulemuste jälgimist ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse ning stabiilsuse ja kasvu pakti raames.

1.12 Selleks et maksud ja toetused oleksid jaotatud kooskõlas koostatud näitajatega ja esitatud rangelt järjepideval viisil, tuleb vastav majandusstatistika koostada samade põhimõtete ja eeskirjade järgi. ESA 2010 on määrus, mis näeb ette eeskirjad, kokkulepped, määratlused ja klassifikatsioonid, mida tuleb rahvamajanduse arvepidamise koostamisel järgida liikmesriikides, kes osalevad andmete edastamise programmis, nagu on sätestatud käesoleva määruse B lisas.

1.13 Pidades silmas ELi sissemaksete ja toetuste süsteemis liikuvaid väga suuri rahasummasid, on äärmiselt oluline, et hindamissüsteemi kohaldataks igas liikmesriigis järjepidevalt. Siinkohal on oluline suhtuda ettevaatlikult arvestustesse, mida ei saa jälgida otse turul, ning vältida mudelitel põhinevaid protseduure rahvamajanduse arvepidamise näitajate arvutamiseks.

1.14 ESA 2010 mõisted on mitmel juhul spetsiifilisemad ja täpsemad kui SNA 2008 omad, et tagada võimalikult suur kooskõla rahvamajanduse arvepidamisest saadud liikmesriikide näitajate vahel. Usaldusväärsete ja järjepidevate arvestuste koostamise nõudest tulenevalt on ELis kindlaks määratud rahvamajanduse põhiarvepidamine. Kui hindamise järjepidevus ei ole liikmesriikide lõikes piisav, lisatakse viimati nimetatud arvestused tavaliselt nn kõrvalarvestusse, mis hõlmab täiendavaid tabeleid ja satelliitkontosid.

1.15 Näitena valdkonnast, kus on peetud vajalikuks olla ESA 2010 koostamisel ettevaatlik, võib nimetada pensionikohustused. Nende hindamine majandusanalüüside läbiviimiseks on oluline, kuid ELis kehtiv nõue esitada andmeid, mis on järjepidevad ajas ja ruumis, on sundinud lähenema neile ettevaatlikult.

Üleilmastumine

1.16 Kuna majandustegevus on muutunud üha enam globaalseks, on rahvusvaheline kaubandus selle kõigis vormides elavnenud, mistõttu riikidel on järjest rohkem raskusi omamaise majanduse kirjendamisel rahvamajanduse arvepidamises. Üleilmastumine on dünaamiline ja mitmemõõtmeline protsess, mille raames omamaised ressursid muutuvad rahvusvaheliselt liikuvamaks, samal ajal kui üha suureneb riikide majanduste vastastikune sõltuvus. Üleilmastumise tunnusjooneks, mis põhjustab rahvamajanduse arvepidamisel tõenäoliselt kõige rohkem hindamisprobleeme, on rahvusvaheliste ettevõtete tehtavate rahvusvaheliste tehingute suurenev osakaal, mille puhul piiriülesed tehingud toimuvad emaettevõtete, tütarettevõtete ja sidusettevõtete vahel. Kuid on ka teisi raskusi ning põhjalikum loetelu andmetega seotud probleemidest on järgmine:

1) siirdehindade kindlaksmääramine sidusettevõtete vahel (impordi ja ekspordi väärtuse arvestamine);

2) sellise tollikäitluse suurenemine, mille puhul piiriülesel kauplemisel ei muutu omandisuhe (kaubad töötlemiseks), ning kaupade vahendamise mahu suurenemine;

3) rahvusvaheline kauplemine interneti vahendusel nii ettevõtete kui ka kodumajapidamiste puhul;

4) intellektuaalomandiga kauplemine ja sellise omandi kasutamine rahvusvahelisel tasandil;

5) töötajad, kes töötavad välismaal ning kannavad üle märkimisväärseid summasid perele kodumaal (töötajate rahaülekanded, mis kuuluvad üksikisikute siirete alla);

6) rahvusvahelised ettevõtted, kes korraldavad oma majandustegevust piiriüleselt, et muuta tootmine võimalikult tõhusaks ja üldine maksukoorem võimalikult väikeseks. See võib kaasa tuua kunstlikud ettevõttestruktuurid, mis ei pruugi kajastada majanduse tegelikku olukorda;

7)  offshore-finantsvahendusettevõtete kasutamine (eriotstarbelised üksused ja muud vormid), et korraldada globaalse tegevuse finantsvahendeid;

8) kaupade reeksport ning kaupade vedu ELi liikmesriikide vahel pärast liitu sisenemist (transiidilaadne kaubandus);

9) välismaiste otseinvesteeringute suurenemine ning vajadus kindlaks määrata ja jaotada otseinvesteeringute vooge.

1.17 Kõik need üleilmastumisele üha enam omased aspektid muudavad piiriüleste voogude tuvastamise ja täpse mõõtmise riikide statistikute jaoks aina keerulisemaks. Isegi juhul, kui on olemas välismaailma sektori (ja seega ka maksebilansis leiduvate rahvusvaheliste kontode) kirjete jaoks laiaulatuslik ja usaldusväärne andmete kogumise ja hindamise süsteem, suurendab üleilmastumine vajadust teha täiendavaid jõupingutusi, et säilitada kõikide majanduste ja majandusrühmade puhul rahvamajanduse arvepidamise kvaliteet.

ESA 2010 KASUTAMINE

Analüüsi ja poliitika raamistik

1.18 ESA raamistikku saab kasutada järgmiste näitajate analüüsimisel ja hindamisel:

a) kogumajanduse struktuur. Kasutatakse näiteks järgmist liiki näitajaid:

1) lisandväärtus ja tööhõive tegevusala järgi;

2) lisandväärtus ja tööhõive piirkonna järgi;

3) tulu jaotus sektori järgi;

4) import ja eksport tooterühma järgi;

5) lõpptarbimiskulutused funktsionaalse jaotuse ja tooterühma järgi;

6) kapitalimahutus põhivarasse ja põhivara seis tegevusala järgi;

7) finantsvara seisu ja voogude struktuur vara liigi ja sektori järgi;

b) majanduse konkreetsed osad või aspektid. Näited:

1) pangandus ja rahandus rahvamajanduses;

2) valitsemissektori roll ja finantspositsioon;

3) teatava piirkonna majandus (võrreldes riigi kui tervikuga);

4) kodumajapidamiste säästu- ja võlatase;

c) majanduse areng ajas. Näited:

1) SKP kasvu analüüs;

2) inflatsiooni analüüs;

3) kodumajapidamiste kulutuste sesoonsuse analüüs kvartaalse arvepidamise alusel;

4) erinevate finantsinstrumentide tähtsuse muutumise analüüs, nt tuletisinstrumentide suurenenud tähtsus;

5) rahvamajanduse ülesehituse võrdlus tegevusalade järgi pika aja jooksul;

d) kogumajanduse seosed teiste majandustega. Näited:

1) valitsuse rolli ja suuruse võrdlus ELi liikmesriikides;

2) ELi riikide majanduste vastastikuse sõltuvuse analüüs, võttes arvesse liikmesriike ja nende piirkondi;

3) ELi ekspordi struktuuri ja sihtkohtade analüüs;

4) ELi ja teiste arenenud majandusega riikide SKP kasvumäära või inimese kohta kasutatava tulu võrdlus.

1.19 ELis ja selle liikmesriikides etendavad ESA raamistiku näitajad sotsiaal- ja majanduspoliitika kujundamisel ja jälgimisel väga olulist rolli.

ESA raamistiku kasutamise kohta võib esitada järgmised näited:

a) euroala makromajandus- ja rahapoliitika jälgimine ja suunamine ning majandus- ja rahaliidu lähenemiskriteeriumide kindlaksmääramine rahvamajanduse arvepidamise näitajate kaudu (nt SKP kasv);

b) ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kriteeriumide kindlaksmääramine: valitsemissektori eelarve puudujäägi ja võla näitajad;

c) rahalise toetuse andmine ELi regioonidele: kulutusteks ettenähtud summade eraldamisel regioonidele kasutatakse regionaalse arvepidamise statistikat;

d) ELi eelarve omavahendite kindlaksmääramine; need sõltuvad rahvamajanduse arvepidamise näitajatest kolmel viisil:

1) ELi koguvahendid on määratletud protsendina liikmesriikide kogurahvatulu summast;

2) ELi kolmas omavahend on käibemaks. Liikmesriikide panused sellesse omavahendisse sõltuvad suures osas rahvamajanduse arvepidamise näitajatest, sest neid näitajaid kasutatakse käibemaksu keskmise määra arvutamiseks;

3) liikmesriikide poolt ELi neljandasse omavahendisse tehtavate panuste suhteline suurus põhineb nende kogurahvatulu arvestustel. Need arvestused on aluseks enamikule liikmesriikide maksetele.

ESA 2010 mõistete tunnused

1.20 Saavutamaks tasakaalu andmevajaduse ja andmete saamise võimaluste vahel, eristatakse ESA 2010 mõistetega seoses mitut tähtsat tunnust. Arvepidamise tunnused on järgmised:

a) rahvusvaheline ühilduvus;

b) ühtlustatus muude sotsiaal- ja majandusstatistika süsteemidega;

c) järjepidevus;

d) kasutatavus, st praktikas mõõdetavus;

e) erinevus enamikust muudest administratiivsetest mõistetest;

f) juurdunud ja kindlaks määratud pikaks ajaks;

g) suunatus majandusprotsesside kirjeldamisele rahaliste ja teiste kergesti jälgitavate näitajate abil;

h) kohaldatavus erinevates olukordades ja erineval otstarbel.

1.21 ESA 2010 mõisted on rahvusvaheliselt ühilduvad, sest:

a) ESA 2010 mõisted on kooskõlas rahvamajanduse arvepidamise ülemaailmsetes juhendites, st SNA 2008-s, kasutatavate mõistetega;

b) liikmesriikide jaoks on ESA 2010 standard, mille alusel esitatakse rahvamajanduse arvepidamise andmed kõikidele rahvusvahelistele organisatsioonidele;

c) eri riikide statistika võrdlemisel on mõistete rahvusvaheline ühilduvus äärmiselt tähtis.

1.22 ESA 2010 mõisted on ühtlustatud muu sotsiaal- ja majandusstatistika mõistetega, sest ESA 2010 kasutab mõisteid ja klassifikaatoreid (nt Euroopa Liidu majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator NACE Rev. 2 ( 17 )), mida kasutatakse teistes liikmesriikide sotsiaal- ja majandusstatistika süsteemides, nt tööstus-, väliskaubandus- ja tööhõivestatistikas; mõistelised erinevused on minimaalsed. Peale selle on ESA 2010 mõisted ja klassifikaatorid ühtlustatud ÜRO omadega.

Ühtlustamine sotsiaal- ja majandusstatistikaga lihtsustab nende näitajate koos kasutamist ja võrreldavust, mis omakorda tagab rahvamajanduse arvepidamise näitajate kvaliteedi. Peale selle saab spetsiifilistes statistikavaldkondades sisalduvat teavet niimoodi paremini siduda rahvamajanduse üldstatistikaga.

1.23 Rahvamajanduse arvepidamise raamistikus ning muudes sotsiaal- ja majandusstatistika süsteemides läbivalt kasutatavad ühismõisted võimaldavad tuletada järjepidevaid näitajaid. Näiteks võib arvutada järgmisi suhtarve:

a) tootlikkuse näitajad, nagu lisandväärtus töötatud tunni kohta (nende näitajate puhul on vajalik kooskõla lisandväärtuse ja töötatud tundide mõistete vahel);

b) inimese kohta kasutatav rahvatulu (selle näitaja puhul on vajalik kooskõla kasutatava rahvatulu mõiste ja rahvastiku arvu näitajate vahel);

c) kapitalimahutus põhivarasse protsendina põhivara seisust (selle näitaja puhul on vajalik kooskõla nende voogude ja vara seisu mõistete vahel);

d) valitsemissektori eelarve puudujääk ja valitsemissektori võlg protsendina sisemajanduse koguproduktist (nende näitajate puhul on vajalik kooskõla valitsemissektori eelarve puudujäägi, valitsemissektori võla ja sisemajanduse koguprodukti mõistete vahel).

Mõistete sisemine kooskõla võimaldab näitajaid üksteisest tuletada (st jääknäitajana), nt säästmist võib hinnata kasutatava tulu ja lõpptarbimiskulutuste vahena.

1.24 ESA 2010 mõisteid kohaldatakse andmete kogumist ja hindamist silmas pidades. See väljendub mitmel viisil arvepidamise koostamise juhistes:

a) tegevusi või nähtusi kirjeldatakse ainult siis, kui need on olulise suurusega. Näiteks kodumajapidamistes kaupade tootmist enda tarbeks, nagu riidekudumist ja keraamika valmistamist, ei kirjendata tootmisena, sest need tegevused ei ole ELi riikide jaoks olulised;

b) mõne mõistega koos on esitatud juhised, kuidas neid tuleb arvestada. Näiteks põhivara kulumit soovitatakse arvestada lineaarse meetodi järgi. Põhivara seisu arvestamiseks kohaldatakse pideva inventariseerimise meetodit juhul, kui põhivara seisu kohta puudub otsene teave. Teine näide on enda tarbeks toodetu arvestamine: põhimõtteliselt arvestatakse selle väärtust alushindades, kuid vajaduse korral võib alushindu arvestada ligilähedaselt, liites kokku erinevad tootmisega seotud kulud;

c) kasutusele on võetud mõned kokkulepped. Näiteks arvestatakse valitsemissektori osutatud kollektiivseid teenuseid lõpptarbimiskulutustena.

1.25 Siiski ei pruugi olla lihtne koguda andmeid rahvamajanduse arvepidamise statistika tarvis otse, sest selle põhimõisted lahknevad tavaliselt administratiivsete andmeallikate aluseks olevatest põhimõistetest. Administratiivsed andmeallikad on näiteks äriraamatupidamine, erinevate maksuliikide aruandlus (käibemaks, üksikisiku tulumaks, impordimaksud jne), riikliku sotsiaalkindlustuse andmed ning pankade ja kindlustuse järelevalveametite andmed. Neid administratiivseid andmeid kasutatakse rahvamajanduse arvepidamise koostamisel sisendina. Üldiselt teisendatakse neid selleks, et nad ühilduksid ESAga.

ESA mõisted erinevad tavaliselt oma administratiivsetest vastaskirjetest selle poolest, et:

a) administratiivsed mõisted erinevad riigiti. Seetõttu ei ole administratiivsed mõisted rahvusvaheliselt ühilduvad;

b) administratiivsed mõisted muutuvad aja jooksul. Seetõttu ei ole ajaline võrdlus administratiivsete mõistete abil võimalik;

c) administratiivsete andmeallikate aluseks olevad mõisted ei ole tavaliselt erinevates administratiivsüsteemides omavahel kooskõlas. Rahvamajanduse arvepidamise koostamisel on äärmiselt oluline andmete seostamine ja võrdlemine, mis on võimalik ainult siis, kui mõisted on omavahel kooskõlas;

d) üldiselt ei ole administratiivsed mõisted majandusanalüüsiks ja majanduspoliitika hindamiseks optimaalsed.

1.26 Sellest olenemata rahuldavad administratiivsed andmeallikad rahvamajanduse arvepidamise ja muu statistika vajadusi väga hästi, sest:

a) mõisteid ja klassifikaatoreid, mis töötati esialgu välja statistilistel eesmärkidel, kasutatakse ka administratiivsetel eesmärkidel, nt valitsemissektori kulutuste klassifitseerimiseks liikide kaupa;

b) administratiivsed andmeallikad arvestavad otseselt statistika andmevajadusega, see kehtib näiteks Intrastati süsteemi jaoks vajaliku teabe kogumisel liikmesriikidevahelise kaubavahetuse kohta.

1.27 ESA põhimõisted on juurdunud ja kindlaks määratud pikaks ajaks, sest:

a) nad on kiidetud rahvusvahelise standardina heaks paljudeks aastateks;

b) järjestikustes rahvusvahelistes rahvamajanduse arvepidamise juhendites on muudetud vaid väheseid põhimõisteid.

Selline järjepidevus mõistete osas vähendab vajadust aegridasid uuesti arvutada. Lisaks vähendab see mõistete tundlikkust riikide ja rahvusvahelise poliitilise surve suhtes. Nendel põhjustel on rahvamajanduse arvepidamise näitajad olnud majanduspoliitika ja -analüüsi objektiivseks andmebaasiks.

1.28 ESA 2010 mõisted on suunatud majandusprotsessi kirjeldamisele rahalistes ja kergesti mõõdetavates näitajates. ESAs ei kirjendata vara seise ja vooge, mis ei ole rahalises väärtuses kergesti mõõdetavad või millel ei ole selget rahalist vastet.

Seda põhimõtet ei ole rangelt järgitud, sest arvestada tuleb ka andmete vastastikuse kooskõla nõuet ja kasutaja vajadusi. Näiteks tuleb kooskõlast lähtuvalt valitsemissektori pakutud kollektiivsete teenuste väärtus kirjendada toodanguna, sest töötajatele makstavad hüvitised ja iga liiki kaupade ja teenuste ostud valitsemissektori poolt on kergesti mõõdetavad rahalises väärtuses. Veelgi enam, majandusanalüüsi ja -poliitika seisukohast suurendab valitsemissektori kollektiivsete teenuste kirjeldamine suhtes ülejäänud rahvamajandusega rahvamajanduse arvepidamise kui terviku kasulikkust.

1.29 ESA mõistete ulatust võib illustreerida mõningate oluliste piiripealsete juhtumitega.

Neist järgmised kirjendatakse ESA määratluse järgi tootmisena (vt punktid 3.07–3.09):

a) valitsemissektori pakutavad individuaalsed ja kollektiivsed teenused;

b) omanike kasutuses olevate eluruumide teenused oma tarbeks;

c) kaupade tootmine isiklikuks lõpptarbimiseks, nt põllumajandustooted;

d) oma tarbeks ehitamine, kaasa arvatud kodumajapidamiste poolt;

e) teenuste tootmine kodumajapidamiste palgatöötajate poolt;

f) kalakasvatus kalafarmides;

g) seadusega keelatud tootmine, kui kõik tehingusse kaasatud üksused teevad seda vabatahtlikult;

h) tootmine, mille tulusid ei deklareerita maksuametile täies mahus, nt tekstiili salajane tootmine.

1.30 Järgmised aga ei kuulu tootmise alla ning neid ei kirjendata ESAs:

a) majapidamis- ja isikuteenused, mida osutatakse ja tarbitakse samas kodumajapidamises, nt koristamine, toiduvalmistamine, haigete ja eakate hooldamine;

b) vabatahtlikud teenused, mis ei seondu kaupade tootmisega, nt tasuta hooldamine ja koristamine;

c) looduslik kalade kasvatamine avavees.

1.31 ESAs kirjendatakse kogu toodangut, mis on saadud tootmise määratlusele vastava tegevuse tulemusel. Abitegevusalade toodangut siiski ei kirjendata. Kõiki abitegevusala jaoks vajaminevaid sisendeid käsitatakse sisenditena tegevusalasse, mida see toetab. Kui üksnes abitegevusalaga tegelev ettevõtja on statistilises mõttes jälgitav, st tema tootmist käsitlevate eraldi kontode andmed on kergesti kättesaadavad, või kui ta asub geograafiliselt teises asukohas võrreldes ettevõtjaga, keda ta teenindab, tuleb ta kirjendada eraldi üksusena ning paigutada tema põhitegevusele vastava majanduse tegevusala alla nii rahvamajanduse arvepidamises kui ka regionaalses arvepidamises. Sobivate alusandmete puudumisel võib abitegevusala toodangu arvutada kulude liitmise teel.

1.32 Kui tegevust peetakse tootmiseks ja selle tulemusena saadud toodang kirjendatakse, siis sellega kaasnev tulu, tööhõive, lõpptarbimine jne kirjendatakse samuti. Näiteks kui omaniku kasutuses olevate eluruumide teenused oma tarbeks kirjendatakse tootmisena, siis kirjendatakse ka omanik-kasutajate tulu ja lõpptarbimiskulutused. Kuna omaniku kasutuses olevate eluruumide teenuste tootmisesse ei ole määratluse järgi kaasatud tööjõusisendit, siis tööhõivet ei kirjendata. Nii säilib kooskõla tööhõivestatistikaga, kus eluruumide omandiõiguse puhul ei kirjendata tööhõivet. Vastupidine kehtib juhul, kui tegevust ei kirjendata tootmisena: samas kodumajapidamises toodetud ja tarbitud majapidamisteenustega ei kaasne tulu ega lõpptarbimiskulutusi ning siin ei ole tegemist tegevusega, millega kaasneb tööhõive.

1.33 Samuti sätestab ESA kokkulepped, näiteks:

a) valitsemissektori toodangu väärtuse arvestamine;

b) kindlustusteenuste ja kaudselt mõõdetavate finantsvahendusteenuste toodangu väärtuse arvestamine;

c) kõigi valitsemissektori pakutavate kollektiivsete teenuste kirjendamine lõpptarbimiskulutusena ja mitte vahetarbimisena.

Klassifitseerimine sektorite järgi

1.34 Sektoriaalne arvepidamine luuakse üksuste jaotamisel sektoritesse, mis võimaldab tehingute ja tasakaalustavate kirjete esitamist sektorite kaupa. Esitamine sektorite kaupa toob esile paljud majandus- ja fiskaalpoliitika põhinäitajad. Peamised sektorid on kodumajapidamised, valitsemissektor, ettevõtted (finantsinstitutsioonid ning mittefinantsettevõtted), kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid (KTKTId) ning välismaailm.

Oluline on eristada turupõhiseid ja -väliseid tegevusi. Valitsuse kontrollitav üksus, mida näidatakse turuettevõttena, klassifitseeritakse ettevõtete sektorisse, väljapoole valitsemissektorit. Seega ei kuulu ettevõtte eelarvepuudujääk ja võlg valitsemissektori üldise eelarvepuudujäägi ja võla hulka.

1.35 On oluline, et sätestataks selged ja kindlad kriteeriumid üksuste jaotamiseks sektoritesse.

Avalik sektor koosneb kõikidest valitsuse kontrollitavatest institutsionaalsetest üksustest, mis on selle riigi residendiks. Erasektor koosneb kõikidest teistest residentideks olevatest üksustest.

Tabelis 1.1 on välja toodud kriteeriumid, mida kasutatakse avaliku ja erasektori eristamiseks, avalikus sektoris valitsemissektori ja avaliku sektori ettevõtete eristamiseks ning erasektoris KTKTIde sektori ja ettevõtete sektori eristamiseks.



Tabel 1.1

Kriteeriumid

Valitsuse kontrollitav

(avalik sektor)

Eraviisiliselt kontrollitav

(erasektor)

Turuväline toodang

Valitsemissektor

KTKTId

Turutoodang

Avaliku sektori ettevõtted

Eraettevõtted

1.36 Kontrolli määratletakse kui võimet kindlaks määrata institutsionaalse üksuse üldpoliitika või -programm. Täpsem kontrolli määratlus on esitatud punktides 2.35–2.39.

1.37 Turu- ja turuväliste üksuste eristamine ning seeläbi avaliku sektori üksuste klassifitseerimine valitsemissektoriks või avaliku sektori ettevõteteks otsustatakse järgmise reegli põhjal.

Tegevust käsitatakse turupõhise tegevusena, kui vastavate kaupade ja teenustega kaubeldakse järgmistel tingimustel:

1) müüjad tegutsevad, et maksimeerida oma kasumit pikas perspektiivis, ning teevad seda turul vabalt kaupu müües ja teenuseid pakkudes kõigile, kes on valmis küsitud hinda maksma;

2) ostjad tegutsevad oma piiratud ressursse silmas pidades kasu maksimeerimiseks, ostes ainult lähtuvalt sellest, millised tooted vastavad küsitud hinna juures kõige paremini nende vajadustele;

3) toimiv turg eksisteerib siis, kui müüjatel ja ostjatel on juurdepääs turule ja teave turu kohta. Turg võib olla toimiv isegi siis, kui need tingimused ei ole täielikult täidetud.

1.38 ESA kontseptuaalse raamistiku detailsus tagab paindlikkuse: mõned mõisted ei ole ESAs otseselt esitatud, kuid siiski saab neid ESAst kergesti tuletada. Näiteks võib tuua uute sektorite moodustamise, mida saab teha ESA allsektorite ümberkorraldamisega.

1.39 Paindlikkus tuleneb ka võimalusest kehtestada lisakriteeriume, mis ei lähe vastuollu süsteemi loogikaga. Näiteks võimaldavad need kriteeriumid koostada allsektorite kontosid tootjaüksuse tööhõiveskaala või kodumajapidamiste tulu suuruse alusel. Tööhõive puhul võib võtta kasutusele haridustaseme, vanuse ja soo allklassifikaatorid.

Satelliitarvepidamine

1.40 Mõne andmevajaduse puhul tuleks teha eraldi satelliitarvepidamine.

Näited:

a) sotsiaalse arvepidamise maatriksid (SAMid);

b) turismi roll rahvamajanduses;

c) tervishoiu kulude ja finantseerimise analüüs;

d) teadus- ja arendustegevus, mida käsitatakse kapitalimahutusena intellektuaalomandisse;

e) inimkapitali käsitamine varana rahvamajanduses;

f) kodumajapidamiste tulude ja kulutuste analüüs tulude ja kulutuste mikrotaseme mõistete alusel;

g) keskkonna ja majanduse koostoime;

h) tootmine kodumajapidamistes;

i) heaolu taseme muutuse analüüs;

j) rahvamajanduse arvepidamise ja äriraamatupidamise näitajate erinevuste ning sellest aktsia- ja valuutaturgudele tuleneva mõju analüüs;

k) maksutulu arvestamine.

1.41 Satelliitarvepidamine täidab eespool nimetatud andmevajadusi järgmisel viisil:

a) vajaduse korral detailide eristamine ja üleliigsete detailide väljajätmine;

b) arvepidamise raamistiku laiendamine mitterahalise teabe lisamisega, näiteks reostuse ja keskkonnaressursside kohta;

c) teatavate alusmõistete muutmine, näiteks kapitali kogumahutuse mõiste laiendamine hariduskulutuste lisamisega.

1.42 Sotsiaalse arvepidamise maatriks (SAM) on maatriksesitus, mis kirjeldab üksikasjaliselt pakkumise ja kasutamise tabelite ja sektoriaalse arvepidamise vahelisi seoseid. SAM annab lisateavet tööhõive taseme ja struktuuri kohta, jagades töötajatele makstavad hüvitised töötajate liigi järgi. Seda alajaotust rakendatakse nii tööjõu kasutamise puhul tegevusalade lõikes (nagu on näidatud kasutamise tabelites) kui ka tööjõu pakkumise puhul sotsiaal-majanduslike alarühmade kaupa (nagu on näidatud esmaste tulude jaotamise kontol kodumajapidamiste allsektorite osas). Sel viisil on süsteemselt kajastatud tööjõu erinevate kategooriate pakkumine ja kasutamine.

1.43 Satelliitarvepidamises säilitatakse kõik ESA 2010 keskse raamistiku alusmõisted ja klassifikaatorid. Mõisteid muudetakse vaid siis, kui seda on satelliitarvepidamise jaoks tarvis. Sellistel juhtudel peab satelliitarvepidamine sisaldama tabelit, mis näitab seost satelliitarvepidamise ja keskse raamistiku põhiliste koondnäitajate vahel. Niimoodi säilitab keskne raamistik oma rolli alussüsteemina ja samas on rahuldatud spetsiifilisemad vajadused.

1.44 Üldiselt ei hõlma keskne raamistik selliseid vara seise ja vooge, mis ei ole hõlpsasti jälgitavad rahalistes ühikutes (või millel puudub selge rahaline vaste). Selliseid vara seise ja vooge on nende laadi tõttu hõlbus esitada mitterahalistes ühikutes väljendatud arvandmete abil, näiteks:

a) kodumajapidamiste tootmist saab kirjeldada alternatiivtegevustele kulunud tundides;

b) haridust saab kirjeldada haridusliigi, õpilaste arvu või diplomi saamiseks vajaliku keskmise kooliaastate arvu jne järgi;

c) reostuse mõju võib kirjeldada elusliikide arvu muutuste, metsapuude seisundi, jäätmete hulga, süsinikmonooksiidi koguse, kiirguse jne abil.

1.45 Satelliitarvepidamine võimaldab seostada mitterahalistes ühikutes väljendatud statistikat rahvamajanduse arvepidamise keskse raamistikuga. Seostamine on võimalik, kui kasutada mitterahaliste arvandmete puhul samu klassifikaatoreid, mida kasutatakse keskses raamistikus, näiteks klassifitseerides kodumajapidamise liigi või tegevusala järgi. Nii on loodud sisemiselt kooskõlaline laiendatud raamistik. Seda raamistikku võib kasutada andmebaasina, mis võimaldab analüüsida ja hinnata keskse raamistiku ja selle laiendatud osa erinevate muutujate vahelisi seoseid.

1.46 Keskne raamistik ja selle peamised koondnäitajad ei kirjelda heaolu muutusi. Võib koostada laiendatud arvepidamise, mis sisaldab ka teatavate näitajate arvestuslikku rahalist väärtust, näiteks:

a) samas kodumajapidamises toodetud ja tarbitud majapidamis- ja isikuteenused;

b) muutused puhkeajas;

c) linnaelu mugavused ja puudused;

d) tulude ebavõrdne jaotumine isikute vahel.

1.47 Laiendatud arvepidamises võib vahetarbimiseks ümber klassifitseerida ka lõppkulutused, mis on vajalikud, aga ei suurenda otseselt heaolu (nt kaitsekulutused). Samamoodi võib klassifitseerida üleujutuste ja muude loodusõnnetuste tekitatud kahju vahetarbimiseks, st kulutusteks, mis vähendavad (absoluutset) heaolu. Sel viisil võib konstrueerida väga algelisi ja ebatäielikke heaolu muutuse näitajaid. Siiski on heaolul erinevaid dimensioone, millest enamikku ei saa adekvaatselt rahalistes ühikutes väljendada. Seetõttu on parem kasutada heaolu mõõtmiseks igale dimensioonile vastavaid näitajaid ja mõõtühikuid. Näitajad võivad olla näiteks laste suremus, eeldatav eluiga, täiskasvanute kirjaoskus ja rahvatulu inimese kohta. Neid kõiki võib kaasata satelliitarvepidamisse.

1.48 Saavutamaks kooskõlalist, rahvusvaheliselt ühilduvat raamistikku, ei kasutata ESAs administratiivseid mõisteid. Samas võivad administratiivsetel mõistetel põhinevad näitajad olla erinevatel riiklikel eesmärkidel väga kasulikud. Näiteks maksutulu arvestuseks on vajalik statistika maksustatava tulu kohta. Neid arvandmeid saab esitada, tehes rahvamajanduse arvepidamise statistikas mõningaid kohandusi.

1.49 Samasugust lähenemisviisi võib kasutada mõistete korral, mida kasutatakse riigi majanduspoliitikas, näiteks:

a) inflatsiooni mõiste, mida kasutatakse pensionide, töötushüvitiste või riigiteenistujate hüvitiste suurendamisel;

b) maksude, sotsiaalmaksete, valitsuse ja kollektiivse sektori mõisted, mida kasutatakse kollektiivse sektori optimaalse suuruse üle arutlemisel;

c) strateegiliste sektorite/tegevusalade mõiste, mida kasutatakse riigi või ELi majanduspoliitikas;

d) äriinvesteeringute mõiste, mida kasutatakse riigi majanduspoliitikas;

e) tabel, milles on täielikult kirjendatud pensioniskeemid.

Satelliitarvepidamine või täiendavad tabelid võivad rahuldada selliseid andmevajadusi.

ESA 2010 ja SNA 2008

1.50 ESA 2010 põhineb SNA 2008-l, mis annab juhised rahvamajanduse arvepidamiseks kogu maailmas. Sellest olenemata on ESA 2010 ja SNA 2008 vahel mitmeid erinevusi:

a) andmete esituses on järgmised erinevused:

1) ESA 2010s on eraldi peatükkidena tehingud toodetega, jaotustehingud ja finantstehingud. SNA 2008-s on aga neid tehinguid seletatud vastavaid kontosid käsitlevates peatükkides, näiteks peatükid tootmiskonto, tulude esmase jaotamise konto, kapitalikonto ja välismaailma konto kohta;

2) ESA 2010 kirjeldab mõisteid neid määratledes ja täpsustab, mida need hõlmavad ja mida mitte. SNA 2008 kirjeldab mõisteid tavaliselt palju üldisemalt ja selgitab kasutatavate kokkulepete loogikat ja tausta;

b) ESA 2010 mõisted on tihtipeale palju konkreetsemad ja täpsemad kui SNA 2008 omad:

1) SNA 2008 ei sisalda konkreetseid kriteeriume turutoodangu, oma lõpptarbimiseks mõeldud toodangu ja turuvälise toodangu eristamiseks. Seetõttu on ESA kehtestanud üksikasjalikumad juhised ühtse lähenemisviisi tagamiseks;

2) ESA 2010 eeldab, et mitmed kodumajapidamistes kaupade tootmise liigid, nagu riidematerjali kudumine või mööbli valmistamine, ei oma liikmesriikides tähtsust ja seetõttu ei pea neid kirjendama;

3) ESA 2010 viitab institutsionaalsetele korraldustele ELis, nt Intrastati süsteemile, mille abil kirjendatakse ELi-siseseid kaubavooge ning liikmesriikide rahalisi osamakseid ELi eelarvesse;

4) ESA 2010 sisaldab ELi-spetsiifilisi klassifikaatoreid, näiteks tegevusaladel põhinev toodete klassifikaator (CPA) ( 18 ) toodete jaoks ning majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator (NACE Rev. 2) tegevusalade jaoks (mõlemad on ühtlustatud vastavate ÜRO klassifikaatoritega);

5) ESA 2010 sisaldab lisaklassifikaatorit kõikide välismajandustehingute kohta. Need tehingud on jagatud ELi residentide vahelisteks ja väljaspool ELi paiknevate residentidega tehtud tehinguteks;

6) ESAs on SNA 2008 finantsinstitutsioonide sektori allsektorid ümber korraldatud, et rahuldada Euroopa rahaliidu vajadusi. ESA 2010 võib olla konkreetsem kui SNA 2008, sest ESA 2010 kohaldatakse peamiselt liikmesriikide suhtes. ESA 2010 peaks olema konkreetsem ka liidu andmevajaduste tõttu.

ESA 2010 ja ESA 95

1.51 ESA 2010 erineb ESA 95-st nii ulatuse kui ka mõistete poolest. Enamik neist erinevustest vastavad erinevustele SNA 1993 ja SNA 2008 vahel. Peamised erinevused on järgmised:

a) teadus- ja arendustegevuse käsitamine kapitalimahutusena, mille tulemusel tekib intellektuaalomand. See muutus kirjendatakse satelliitarvepidamises ning lisatakse põhiarvepidamisse, kui liikmesriikides on võimalik hinnata näitajaid piisavalt usaldusväärselt ja ühtlustatult;

b) kulutused relvasüsteemidele, mis vastavad vara üldmääratlusele, on klassifitseeritud kapitalimahutusena põhivarasse, mitte vahetarbimisena;

c) turutoodangu puhul on kasutusele võetud kapitaliteenuste analüütiline mõiste, et saaks koostada täiendava tabeli, milles neid näidataks lisandväärtuse elemendina;

d) finantsvara piire on laiendatud, et tuletisinstrumendilepinguid laiemalt katta;

e) uued eeskirjad pensioniõiguste kirjendamiseks. Arvepidamisse on lisatud täiendav tabel, mis võimaldab kirjendada kõigi sotsiaalkindlustusskeemidega (kogumispensioni või jooksvalt finantseeritavad skeemid) kaasnevaid õigusi. Põhjaliku analüüsi tegemiseks vajalik kogu teave esitatakse selles tabelis, milles tuuakse välja õigused ja nendega kaasnevad vood kõikide era- ja riiklike pensioniskeemide (kogumispensioni või jooksvalt finantseeritavad skeemid), sealhulgas riikliku sotsiaalkindlustuse pensioniskeemide kohta;

f) kaupade omandiõiguse üleminekut käsitlevate eeskirjade kohaldamine on tehtud üldkehtivaks ning selle tulemusel on muutunud kaubanduse kirjendamine ning välismaale ja omamaiselt töötlemiseks saadetud kaupade kirjendamine. Välismaale töötlemiseks saadetud kaupade kirjendamine netopõhiselt on vastupidine SNA 1993-s ja ESA 95-s kasutatud kogunäitajapõhisele kirjendamisele. Sel muutusel on oluline mõju nende tegevuste kirjendamisele pakkumise ja kasutamise raamistikus;

g) rohkem juhiseid antakse finantsinstitutsioonide kohta üldiselt ja eelkõige eriotstarbeliste üksuste kohta. Valitsuse kontrollitud välismaiste eriotstarbeliste üksuste käsitlemist on muudetud, et tagada eriotstarbeliste üksuste võetud kohustuste näitamine valitsemissektori kontodel;

h) selgitatud on avaliku sektori ettevõtete makstud superdividendide käsitlemist – neid käsitatakse erakorraliste maksetena ja mahaarvamistena omakapitalist;

i) kehtestatud on avaliku ja erasektori partnerluste käsitlemise põhimõtted; neid on laiendatud restruktureerimisasutuste puhul;

j) selgitatud on tehinguid valitsemissektori ja avaliku sektori ettevõtete vahel ning väärtpaberistamisvahenditega eesmärgiga parandada selliste tehingute kirjendamist, mis võivad oluliselt mõjutada valitsemissektori võlga;

k) selgitatud on laenugarantiide käsitlemist ning selliste standarditud laenugarantiide nagu ekspordikrediidi garantii ja õppelaenugarantii puhul on kasutusele võetud uus käsitlemisviis. Uus käsitlemisviis seisneb selles, et arvepidamises peab olema näidatud finantsvara ja kohustus garantii võimaliku kasutamise ulatuses.

1.52 ESA 95-ga võrreldes ei piirdu ESA 2010-s tehtud muudatused ainult mõistetega. Esinevad suured erinevused käsitlusala ulatuses, kusjuures lisatud on uued peatükid satelliitarvepidamise ning valitsemissektori ja välismaailma kontode kohta. Lisaks on märkimisväärselt laiendatud kvartaalset ja regionaalset arvepidamist käsitlevaid peatükke.

ESA 2010 KUI SÜSTEEMI ALUSPÕHIMÕTTED

1.53 Süsteemi peamised tunnusjooned on järgmised:

a) statistilised üksused ja nende rühmitamine;

b) vood ja varade seis;

c) kontode ja koondnäitajate süsteem;

d) sisend-väljundraamistik.

Statistilised üksused ja nende rühmitamine

1.54 ESA 2010 süsteem kasutab kahte liiki üksusi ja kahte vastavasisulist majanduse allüksusteks jaotamise viisi, mis erinevad omavahel ja täidavad erinevaid analüütilisi eesmärke.

1.55 Esimene eesmärk – tulude, kulutuste, finantsvoogude ning seisude kirjeldamine – saavutatakse institutsionaalsete üksuste rühmitamisega sektoriteks vastavalt nende põhifunktsioonidele, käitumisele ja eesmärkidele.

1.56 Teine eesmärk – tootmisprotsessi kirjeldamine ja sisend-väljundanalüüsi tegemine – saavutatakse kohalike tegevusalaüksuste (toimlate) rühmitamisega süsteemis tegevusalade alla vastavalt nende tegevuse liigile. Tegevust iseloomustavad sisend toodete näol, tootmisprotsess ja väljund toodete näol.

Institutsionaalsed üksused ja sektorid

1.57 Institutsionaalsed üksused on majandusüksused, kes saavad iseseisvalt omada kaupu ja vara, võtta kohustusi ning teostada majandustegevust ja tehinguid teiste üksustega. ESA 2010 süsteemi tarvis rühmitatakse institutsionaalsed üksused viieks eraldiseisvaks, üksteist välistavaks omamaiseks institutsionaalseks sektoriks:

a) mittefinantsettevõtted;

b) finantsinstitutsioonid;

c) valitsemissektor;

d) kodumajapidamised;

e) kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid.

Need viis sektorit koos moodustavad riigi kogumajanduse. Lisaks on iga sektor jaotatud allsektoriteks. ESA 2010 süsteem võimaldab koostada iga sektori ja allsektori ning majanduse kui terviku kohta kõik voogude kontod ja seisud. Mitteresidendist üksused võivad toimida koos nende viie omamaise sektoriga ning seda näidatakse tehingutena omamaiste sektorite ja kuuenda sektori – välismaailma sektori – vahel.

Kohalikud tegevusalaüksused ja tegevusalad

1.58 Kui institutsionaalsed üksused tegelevad rohkem kui ühe tegevusega, jaotatakse nad osadeks vastavalt tegevusaladele. Kohalikud tegevusalaüksused võimaldavad neid selliselt esitada.

Kohalik tegevusalaüksus koondab institutsionaalse üksuse kui tootja kõik osad, mis asuvad ühes asukohas või lähedastes asukohtades ja panustavad tegevusse, mida saab klassifitseerida ühte tegevusalade klassi (neli numbrit) NACE Rev. 2 klassifikaatoris.

1.59 Kohalikud tegevusalaüksused registreeritakse iga kõrvaltegevusala puhul. Kui selliste tegevuste eraldi kirjeldamiseks vajalikud raamatupidamisdokumendid ei ole kättesaadavad, koondab kohalik tegevusalaüksus mitu kõrvaltegevusala. Kõikide sama või samalaadse tegevusalaga tegelevate kohalike tegevusalaüksuste rühm moodustab tegevusala.

Institutsionaalne üksus hõlmab ühte või enamat kohalikku tegevusalaüksust; kohalik tegevusalaüksus kuulub vaid ühte institutsionaalsesse üksusesse.

1.60 Tootmisprotsessi analüüsiks kasutatakse analüütilist tootmisüksust. Selline üksus on jälgitav ainult siis, kui kohalik tegevusalaüksus toodab ainult ühte liiki toodangut, omamata ühtegi kõrvaltegevusala. Seda üksust nimetatakse homogeenseks tootmisüksuseks. Selliste üksuste rühmad moodustavad homogeensed tegevusalad.

Residendist üksused ja mitteresidendist üksused, kogumajandus ja välismaailm

1.61 Kogumajandus on määratletud residendist üksuste abil. Üksus on riigi residendist üksus, kui tema ülekaalukas majanduslike huvide kese asub riigi majandusterritooriumil, st kui ta tegeleb pikemal perioodil (aasta või enam) kõnealusel territooriumil majandustegevusega. Punktis 1.57 osutatud institutsionaalsed sektorid moodustuvad residendist institutsionaalsete üksuste rühmadest.

1.62 Residendist üksused teevad tehinguid mitteresidendist üksustega (st üksustega, mis on teiste maade residendist üksused). Need tehingud on majanduse välistehingud ja on rühmitatud välismaailma kontosse. Nii etendab välismaailm samasugust rolli kui institutsionaalne sektor, kuigi mitteresidendist üksused on kaasatud ainult sedavõrd, kui nad teevad tehinguid residendist institutsionaalsete üksustega.

1.63 Tinglikke residendist üksusi, mida ESA 2010 süsteemis käsitatakse institutsionaalsete üksustena, määratletakse järgmiselt:

a) mitteresidendist üksuste osad, mille ülekaalukas majanduslike huvide kese asub riigi majandusterritooriumil (tavaliselt need, mis on teinud majandustehinguid aasta või enam);

b) mitteresidendist üksused maa või ehitiste omanikena riigi majandusterritooriumil, kuid ainult seoses kõnealust maad või kõnealuseid ehitisi puudutavate tehingutega.

Vood ja vara seisud

1.64 Kirjendatakse kahte põhilist teabeliiki: voogusid ja vara seise.

Vood viitavad sellisele tegevusele ja selliste sündmuste tagajärgedele, mis leiavad aset kindlal perioodil, ning vara seis viitab positsioonile teataval ajahetkel.

Vood

1.65 Vood peegeldavad majandusliku väärtuse loomist, muutumist, vahetust, ülekandmist või kadumist. Nad hõlmavad muutusi institutsionaalse üksuse vara või kohustuste väärtuses. Majanduslikke vooge on kahte liiki: tehingud ja vara muud muutused.

Tehinguid kajastatakse kõikidel kontodel ja kõikides tabelites, kus esinevad vood, välja arvatud vara muude mahumuutuste kontol ja ümberhindluskontol. Vara muud muutused kirjendatakse ainult nendel kahel kontol.

Algtehingud ja muud vood rühmitatakse suhteliselt vähestesse liikidesse vastavalt nende laadile.

1.66 Tehing on majanduslik voog, mis on toiming institutsionaalsete üksuste vahel vastavalt vastastikusele kokkuleppele või institutsionaalses üksuses teostatav tegevus, mida on kasulik käsitada kui tehingut seetõttu, et üksus tegutseb kahel erineval tegevusalal. Tehingud on jaotatud nelja peamisesse rühma:

a) tehingud toodetega: kirjeldavad toodete päritolu (sisemajanduse toodang või import) ja kasutust (vahetarbimine, lõpptarbimine, kapitalimahutus – hõlmab põhivara kulumit – või eksport);

b) jaotustehingud: kirjeldavad, kuidas tootmisega loodud lisandväärtus jaotub tööjõu, kapitali ja valitsemissektori vahel ning kuidas toimub tulu ja rikkuse ümberjaotus (tulumaks, varamaks ning muud siirded);

c) finantstehingud: kirjeldavad finantsvara netosoetamist või kohustuste netovõtmist iga finantsinstrumendi liigi kohta. Sellised tehingud toimuvad nii mittefinantstehingute vastandtehingutena kui ka tehingutena, mis hõlmavad ainult finantsinstrumente;

d) tehingud, mis ei kuulu eespool nimetatud kolme rühma: mittetoodetud mittefinantsvara soetamine miinus realiseerimine.

1.67 Enamik tehinguid toimub kahe või enama institutsionaalse üksuse vahel. ESA 2010 süsteem kirjendab siiski mõningaid institutsionaalse üksuse sees toimuvaid tegevusi tehingutena. Selliste üksusesiseste tehingute kirjendamise eesmärk on analüütiliselt täpsema pildi andmine toodangu, lõppkasutuse ja kulude kohta.

1.68 Põhivara kulum, mis ESA 2010 süsteemis on kirjendatud kuluna, on üksusesisene tehing. Enamik ülejäänud üksusesisestest tehingutest on tehingud toodetega, mida tüüpiliselt kirjendatakse juhul, kui institutsionaalne üksus, kes tegutseb nii tootja kui ka lõpptarbijana, otsustab tarbida osa enda toodangust. Selline tehing on sageli omane kodumajapidamistele või valitsemissektorile.

1.69 Kogu omatoodang, mida kasutatakse lõpptarbimiseks samas institutsionaalses üksuses, kirjendatakse. Omatoodang, mida kasutatakse samas institutsionaalses üksuses vahetarbimiseks, kirjendatakse ainult siis, kui tootmine ja vahetarbimine leiavad aset samasse institutsionaalsesse üksusse kuuluvates, kuid erinevates kohalikes tegevusalaüksustes. Toodangut, mis on toodetud ja mida kasutatakse samas kohalikus tegevusalaüksuses vahetarbimiseks, ei kirjendata.

1.70 Tehingud on rahalised tehingud, kui üksused teevad või saavad makseid või võtavad kohustusi või saavad vara, mis on väljendatud rahaühikutes.

Tehingud, millega ei kaasne sularaha ega rahaühikutes väljendatud kohustuste või vara vahetamist, on mitterahalised tehingud. Üksusesisesed tehingud on mitterahalised tehingud. Mitterahalised tehingud, millesse on kaasatud rohkem kui üks institutsionaalne üksus, võivad olla tehingud toodetega (vahetuskaubandus), jaotustehingud (mitterahalised tasud, siirded jms) ja muud tehingud (mittetoodetud mittefinantsvarade vahetuskaubandus). ESA 2010 süsteem kirjendab kõik tehingud rahalistes ühikutes väljendatuna. Seetõttu peab mitterahaliste tehingute kirjendamiseks nende väärtust mõõtma kaudselt või hindama mõnel muul viisil.

1.71 Tehinguid, millesse on kaasatud rohkem kui üks üksus, on kahte liiki. Need võivad olla tehingud, mille käigus antakse midagi ära ja saadakse midagi vastu, st vastuteenustega kompenseeritud tehingud, või sellised tehingud, mille käigus antakse midagi ära ilma midagi vastu saamata, st vastuteenustega kompenseerimata tehingud. Vastuteenustega kompenseeritud tehingud on institutsionaalsete üksuste vahelised vahetused, st kaupade, teenuste või vara pakkumine ja selle eest millegi, nt raha vastu saamine. Vastuteenustega kompenseerimata tehingud kujutavad endast rahalisi või mitterahalisi makseid ühelt institutsionaalselt üksuselt teisele, ilma et midagi vastu saadaks. Vastuteenustega kompenseeritud tehingud toimuvad kõigis neljas tehingute rühmas, samal ajal kui vastuteenustega kompenseerimata tehingud on peamiselt jaotustehingud, näiteks maksud, sotsiaaltoetused või kingitused. Neid vastuteenustega kompenseerimata tehinguid nimetatakse siireteks.

1.72 Tehinguid kirjendatakse nii, nagu nad vastavate institutsionaalsete üksustega toimuvad. Siiski on mõni tehing ümber korraldatud selleks, et selgemini välja tuua nende aluseks olevaid majanduslikke seoseid. Tehinguid võib ümber korraldada kolmel viisil: ümber suunates, osadeks jaotades ja tehingu peamist osalist eristades.

1.73 Tehingut, mis toimub sellesse kaasatud üksuste jaoks otseselt üksuste A ja C vahel, võib arvepidamises kirjendada kui kaudselt läbi kolmanda üksuse B toimuvat tehingut. Seega kirjendatakse üksik tehing A ja C vahel kahe tehinguna: üks A ja B vahel ning teine B ja C vahel. Sellisel juhul on tehing ümber suunatud.

1.74 Ümbersuunamise näiteks on viis, kuidas arvepidamises kirjendatakse tööandjate sotsiaalmaksed, mida tööandjad maksavad otse sotsiaalkindlustusfondile. Süsteem kirjendab neid makseid kui kahte tehingut: tööandjad maksavad tööandjate sotsiaalmaksed oma töötajatele ja töötajad maksavad need edasi sotsiaalkindlustusfondile. Ümbersuunamiste eesmärk on välja tuua tehingu majanduslik olemus, mis antud juhul seisneb selles, et tööandjate sotsiaalmakseid näidatakse kui makseid, mis on makstud töötajate kasuks.

1.75 Teine ümbersuunamise liik seisneb selles, et tehingud kirjendatakse, nagu nad oleksid toimunud kahe või enama institutsionaalse üksuse vahel, kuigi osaliste seisukohalt tehingut ei toimunudki. Näiteks võib tuua sellise omanditulu käsitlemise, mis teeniti teatavast kindlustusfondist ja mille kindlustusandja jätab endale. Süsteem kirjendab alguses omanditulu, mille kindlustusandja maksab poliisi omanikule, kes seejärel maksab sama summa kindlustusandjale täiendava preemiana tagasi.

1.76 Kui tehing, mis on sellesse kaasatud osaliste jaoks üksik tehing, on kirjendatud kahe või enama erinevalt klassifitseeritud tehinguna, siis on tegemist tehingu jaotamisega osadeks. Osadeks jaotamine ei tähenda lisaüksuse kaasamist tehingusse.

1.77 Kahjukindlustuse preemiate maksmine on tüüpiline osadeks jaotatud tehing. Kuigi poliisiomanikud ja kindlustusandjad arvestavad neid makseid kui ühte tehingut, jaotab ESA 2010 süsteem need kaheks täiesti erinevaks tehinguks: kahjukindlustuse teenuse eest tehtavad maksed ja kahjukindlustuse netopreemiad. Toote müügi kirjendamine toote müügi ja kaubanduse marginaali müügina on teine näide osadeks jaotamisest.

1.78 Kui üksus (peamine tehingupool) teeb tehingu teise üksuse nimel ja rahastab tehingut, siis kirjendatakse tehing ainult selle peamise tehingupoole kontodel. Üldjuhul ei tohiks sellest põhimõttest kõrvale kalduda, püüdes näiteks maksud või subsiidiumid siduda lõppmaksjate või kasusaajatega, eeldades seoseid.

Siin võib näiteks tuua olukorra, kus üks valitsusüksus kogub makse teise nimel. Maks omistatakse valitsusüksusele, kellel on õigus maksu kehtestada (kas peamise tehingupoolena või peamise tehingupoole volituse alusel) ja kellel on lõplik otsustusõigus maksumäära kindlaksmääramisel ja muutmisel.

1.79 Tehingu määratlusest tuleneb, et institutsionaalsete üksuste vaheline tegevus peab toimuma vastastikusel kokkuleppel. Kui tehing toimub vastastikusel kokkuleppel, siis tähendab see kaasatud institutsionaalsete üksuste eelnevat informeeritust ja tehinguga nõusolekut. Maksusid ja trahve makstakse vastastikuse kokkuleppe alusel, kuivõrd maksja on kodanikuna allutatud riigi seadustele. Samas ei kirjendata vara hüvitamata võõrandamist tehinguna isegi siis, kui see on seadusega ette nähtud.

Ebaseaduslikku majandustegevust käsitatakse tehinguna siis, kui kõik kaasatud üksused astuvad tegevusse vastastikusel kokkuleppel. Seega on ebaseaduslike uimastite või varastatud omandi ost, müük või vahetus tehingud, samal ajal kui vargus ei ole tehing.

1.80 Vara muude muutuste all kirjendatakse muutusi, mis ei ole tehingute tulemus. Nendeks on kas:

a) vara või kohustuste muud mahumuutused või

b) kapitalikasum ja -kahjum.

1.81 Vara või kohustuste mahu muud muutused on jaotatud kolme põhirühma:

a) tavapärane vara tekkimine ja kadumine muul viisil kui tehingutega;

b) vara ja kohustuste muutused, mis tulenevad erakordsetest ja ettenägematutest sündmustest, mis ei ole olemuselt majanduslikud;

c) muutused klassifitseerimises ja struktuuris.

1.82 Näited punkti 1.81 alapunktis a osutatud kategooriasisestest muudatustest on maavarade avastamine või kahanemine ning mittekultiveeritavate bioloogiliste ressursside looduslik kasv. Näited punkti 1.81 alapunktis b osutatud kategooriasisestest muudatustest on looduskatastroofide, sõdade või tõsiste kuritegude tagajärjel toimunud vara vähenemine. Võla ühepoolne tühistamine ja vara hüvituseta võõrandamine kuuluvad samuti kategooriasse b. Näide punkti 1.81 alapunktis c osutatud kategooriasisestest muudatustest on institutsionaalse üksuse ümberklassifitseerimine ühest sektorist teise.

1.83 Kapitalikasum ja -kahjum tuleneb vara hinna muutusest. Kapitalikasum ja -kahjum esineb igasuguste finants- ja mittefinantsvarade ning kohustuste puhul. Vara ja kohustuste omanike kapitalikasum ja -kahjum koguneb lihtsalt vara või kohustuste hoidmisest, ilma et vara või kohustusi mingil viisil muudetaks.

1.84 Kapitalikasumit ja -kahjumit, mida mõõdetakse jooksvates turuhindades, nimetatakse nominaalseks kapitalikasumiks ja -kahjumiks. Seda saab jaotada neutraalseks kapitalikasumiks ja -kahjumiks, mis kajastab muutusi üldises hinnatasemes, ning reaalseks kapitalikasumiks ja -kahjumiks, mis kajastab muutusi vara hinnas väljaspool üldist hinnataseme muutust.

Vara seis

1.85 Vara seis on vara ja kohustuste valdamine teataval ajahetkel. Vara seis kirjendatakse iga arvestusperioodi alguses ja lõpus. Kontot, mis näitab vara seisu, nimetatakse bilansiks.

1.86 Ka rahvastiku ja tööhõive seis kirjendatakse. Neid kirjendatakse siiski arvestusperioodi keskmiste suurustena. Vara seisu kirjendatakse kõigi süsteemi piiridesse jäävate varade, st nii toodetud kui ka mittetoodetud finantsvara ja -kohustuste ning mittefinantsvara puhul. Kirjendatakse siiski ainult seda vara, mida kasutatakse majandustegevuses ja mille suhtes kehtib omandiõigus.

1.87 Seega ei kirjendata sellise vara seisu nagu inimkapital ja loodusressursid, millel pole omanikku.

ESA 2010 süsteemi piires on süsteem nii voogude kui ka vara seisu osas kõikehõlmav. See tähendab, et vood kirjeldavad kõiki muutusi vara seisus.

Kontode ja koondnäitajate süsteem

Arvepidamise reeglid

1.88 Kontol kirjendatakse üksusele või sektorile koguneva väärtuse muutusi vastavalt arvepidamises näidatud majandusvoogude olemusele. See on kahe veeruga tabel. Jooksevkontol kajastatakse tootmist, tulu moodustamist ja omistamist, selle jaotamist ja ümberjaotamist ning kasutamist. Akumulatsioonikontod on kapitali- ja finantskonto ning mahu muude muutuste konto.

1.89 ESA 2010 süsteem näitab „ressursse” jooksevkonto paremal poolel, kus on kajastatud üksuste või sektorite majanduslikku väärtust suurendavad tehingud. Konto vasak pool kajastab „kasutamist”, st tehinguid, mis vähendavad majanduslikku väärtust. Akumulatsioonikonto parem pool kajastab „muutusi kohustustes ja netoväärtuses” ja vasak pool kajastab „vara muutusi”. Bilansi paremal poolel on „kohustused ja netoväärtus” (vahe vara ja kohustuste vahel) ja vasakul „vara”. Kahe järjestikuse bilansi võrdlemine näitab muutusi kohustustes ja netoväärtuses ning varas.

1.90 ESAs eristatakse seaduslikku omandiõigust ja majanduslikku omandiõigust. Kaupade ühelt üksuselt teisele ülemineku kirjendamise kriteerium on, et majanduslik omandiõigus läheb ühelt üksuselt teisele. Seaduslik omanik on üksus, kellel on seadusest tulenev õigus omandist saadavatele hüvedele. Seaduslik omanik võib siiski sõlmida lepingu teise üksusega, et see võtaks kokkulepitud summa eest enda peale tootmises olevate toodete kasutamisest tulenevad riskid ja kasud. Kokkulepe on oma olemuselt kapitalirent, mille puhul maksed peegeldavad ainult seda, et vara pakkuja annab vara laenaja kasutusse. Näiteks kui pangale kuulub seaduslikult lennuk, kuid ta sõlmib kapitalirendi lepingu lennuettevõtjaga, et see hakkaks lennukit kasutama, siis peetakse kontodel näidatavates tehingutes lennuettevõtjat lennuki omanikuks. Kuna lennuettevõtjat näidatakse lennuki ostjana, arvestatakse pangast lennuettevõtjale laen summade ulatuses, mille lennuettevõtja peab tulevikus lennuki kasutamise eest tasuma.

1.91 Üksuse või sektori korral rakendatakse rahvamajanduse arvepidamises kahekordse kirjendamise põhimõtet. Iga tehingut kirjendatakse kaks korda, esimest korda kui ressurssi (või kohustuste muutust) ja teist korda kui kasutamist (või vara muutust). Tehingute kogusumma, mida kirjendatakse kui ressurssi või kohustuste muutust, ja tehingute kogusumma, mida kirjendatakse kui kasutamist või vara muutust, peavad olema omavahel võrdsed ja seega võimaldama arvepidamise järjepidevust kontrollida.

1.92 Rahvamajanduse kontod – kõik selle üksused ja sektorid – põhinevad neljakordse kirjendamise põhimõttel, sest enamik tehinguid hõlmab kahte institutsionaalset üksust. Iga tehingut kirjendatakse kaks korda mõlema tehingus osaleja seisukohast. Näiteks valitsusüksuse poolt kodumajapidamistele sularahas makstud sotsiaaltoetused on kirjendatud valitsemissektori kontol kui kasutamine siirete all ning negatiivne vara soetamine sularaha ja hoiuste all; kodumajapidamiste kontol on kirjendatud see kui ressurss siirete all ning vara soetamine sularaha ja hoiuste all.

1.93 Tehingud ühe üksuse sees (nt samas üksuses toodetud toodangu tarbimine) nõuavad ainult kahte kannet, mille väärtus tuleb tuletada.

Väärtuse arvestamine

1.94 ESA 2010 süsteem näitab kõiki voogusid ja vara seise rahalistes ühikutes, välja arvatud mõned rahvastiku ja tööjõuga seotud näitajad. Vooge ja vara seise arvestatakse vastavalt nende vahetusväärtusele, st väärtusele, mille alusel voogusid ja vara vahetatakse (või saaks vahetada) sularaha vastu. Turuhinnad on ESAs järelikult väärtuse arvestamise aluseks.

1.95 Rahaliste tehingute ning sularaha ja kohustuste puhul on vajalikud väärtused otseselt määratavad. Enamikul muudel juhtudel on väärtuse arvestamise parimaks meetodiks analoogsete kaupade, teenuste ja vara turuhindade kasutamine. Seda meetodit kasutatakse näiteks vahetuskaubanduse ning omaniku kasutuses olevate eluruumidega seotud teenuste korral. Kui analoogsete toodete turuhinnad ei ole kättesaadavad – näiteks valitsuse toodetud turuväliste teenuste puhul –, saadakse väärtus tootmiskulude summeerimise teel. Kui turuhinda ei saa kasutada ning kulude andmed ei ole kättesaadavad, võib voogude ja vara seisu väärtust hinnata oodatava tulu diskonteeritud nüüdisväärtuse alusel. Seda meetodit võib kasutada ainult äärmise abinõuna.

1.96 Vara seisu väärtust arvestatakse jooksevhindades bilansi koostamise aja järgi, mitte lähtuvalt vara seisu moodustavate kaupade või varade tootmise või soetamise hetkest. Vara seisu väärtust on vaja arvestada allahinnatud jooksva soetusmaksumuse või tootmiskulude alusel.

1.97 Transpordikulude, kaubanduse marginaali ning netotootemaksude tõttu arvestavad asjaomase toote tootja ja kasutaja selle väärtust erinevalt. Selleks et olla nii lähedal kui võimalik tehingu osaliste vaatepunktidele, kirjendab ESA 2010 süsteem kõiki kasutusi ostjahindades, mis sisaldavad transpordikulusid, kaubanduse marginaali ja netotootemakse, samal ajal kui toodangut kirjendatakse alushindades, millest jäetakse need elemendid välja.

1.98 Toodete import ja eksport kirjendatakse piiril registreeritud väärtuse järgi. Impordi ja ekspordi koguväärtust arvestatakse eksportija tollipiiril või FOB-väärtusena (franko laeva pardal). Kaupade väärtuses ei sisaldu importija ja eksportija piiride vaheline välismaine transport ega kindlustusteenused, vaid need kirjendatakse teenuste all. Kui toodete detailseks analüüsiks ei ole FOB-väärtust võimalik saada, siis väliskaubanduse tabelid näitavad impordi väärtust importija tollipiiril (CIF-väärtus). Kõik transpordi- ja kindlustusteenused importija piirini sisalduvad imporditud kaupade väärtuses. Kuna need teenused hõlmavad kodumaiseid teenuseid, korrigeeritakse nende esitust FOB või CIFiga.

1.99 Voogude ja vara seisu väärtuse arvestamine püsivhindades arvestusperioodil tähendab nende väärtuse arvestamist varasema perioodi hindades. Püsivhindades arvestamise eesmärk on teisendada voogude ja vara seisu väärtuse muutused ajas hinna- ja mahumuutustesse. Voogusid ja vara seisu püsivhindades kirjeldatakse mahunäitajates.

1.100 Paljudel voogudel ja vara seisul, näiteks tulul, ei ole hinna ega koguse dimensiooni. Samas võib nende muutujate ostujõu leida, kui deflateerida jooksev väärtus sobiva hinnaindeksiga, nt kodumaise lõppkasutuse hinnaindeksiga, välja arvatud varude muutused. Selliselt leitud voogusid ja vara seisu kirjeldatakse samuti reaalarvestuses. Selle näiteks on reaalne kasutatav tulu.

Kirjendamise aeg

1.101 Vood kirjendatakse tekkepõhistena, st majandusliku väärtuse loomisel, muutmisel või kustutamisel või nõuete ja kohustuste tekkimisel, muutmisel või kustutamisel.

1.102 Toodang kirjendatakse siis, kui see on toodetud, mitte siis, kui ostja on toodangu eest tasunud. Vara müük kirjendatakse siis, kui vara vahetab omanikku, mitte siis, kui vastav makse on tehtud. Intressid kirjendatakse arvestusperioodil, mil nad tekivad, hoolimata sellest, kas neid sellel perioodil maksti või mitte. Tekkepõhist kirjendamist rakendatakse kõikide rahaliste ja mitterahaliste voogude puhul nii üksusesiseselt kui ka üksustevaheliselt.

1.103 Võib osutuda vajalikuks ilmutada paindlikkust sellise lähenemisviisi kasutamisel maksude ja muude valitsemissektoriga seotud voogude osas, mida sageli kirjendatakse kassapõhisena valitsemissektori kontodel. Neid vooge võib olla raske täpselt teisendada kassapõhiselt tekkepõhisele arvestusele ja seega võib osutuda vajalikuks ligikaudne arvestamine.

1.104 Erandina valitsemissektorile makstavate maksude ja sotsiaalmaksete kirjendamise üldpõhimõtetest võib neid kirjendada ilma osata, mis tõenäoliselt jääb laekumata, või – kui kirje sisaldab nimetatud osa – neutraliseeritakse see sama arvestusperioodi jooksul valitsemissektorilt asjaomastele sektoritele tehtavate kapitalisiiretega.

1.105 Kõikide asjasse puutuvate institutsionaalsete üksuste kõikidel asjaomastel kontodel tuleb kõik vood kirjendada ühel ja samal ajamomendil. Institutsionaalsed üksused ei kasuta alati samu arvepidamise reegleid. Isegi kui nad seda teevad, võivad praktilistel põhjustel, nagu viivitused teabevahetuses, tekkida tegelikul kirjendamisel erinevused. Sellest tulenevalt võivad tehingus osalejad kirjendada tehingud erineval ajahetkel. Need lahknevused kõrvaldatakse andmete korrigeerimisega.

Konsolideerimine ja tasaarvestus

1.106 Konsolideerimist kasutatakse selleks, et kõrvaldada üksuste kasutamise ja ressursside poolel tehingud, mis toimuvad üksuste rühmitamise tagajärjel üksuste vahel, ning vastastikused finantsvarad ja -kohustused. See juhtub üldiselt siis, kui omavahel kombineeritakse valitsemissektori allsektorite kontosid.

1.107 Allsektorites või sektorites osaüksustevahelisi vooge ja vara seise põhimõtteliselt ei konsolideerita.

1.108 Samas võidakse kontosid konsolideerida täiendavate esituste ja analüüside otstarbel. Teave, mis käsitleb (all)sektorite tehinguid muude sektoritega, ja vastav nn väline finantspositsioon võib olla palju tähtsam kui üldised koguarvud.

1.109 Peale selle annavad kontod ja tabelid, mis näitavad võlausaldaja ja võlgniku vahelisi seoseid, üksikasjaliku pildi majanduse finantseerimisest ning need on väga kasulikud mõistmaks kanaleid, mille kaudu rahastamise ülejääk liigub lõpplaenuandjalt lõpplaenuvõtjale.

1.110 Üksustel või sektoritel võivad sama liiki tehingud olla kirjendatud nii kasutamise kui ka ressursside poolel (nt nad mõlemad maksavad ja saavad intresse) ning sama liiki finantsinstrumendid nii vara kui ka kohustustena. ESA lähenemisviisiks on brutokirjendamine, v.a tasaarvestus, mis sisaldub klassifikaatorites endis.

1.111 Tasaarvestus on mitmes tehingukategoorias kaudselt olemas, mille üheks väljapaistvamaks näiteks on „varude muutus”. Viimane annab pildi pigem üldisest kapitalimahutusest, mis on analüütiliselt tähtis aspekt, kui et jälgib igapäevaseid lisandumisi ja väljavõtmisi. Kui mõned erandid välja arvata, siis samamoodi kirjendatakse finantskontol ja vara muude muutuste kontodel vara ja kohustuste suurenemist netoprintsiibil, tuues välja seda liiki voogude lõpptulemuse arvestusperioodi lõpus.

Kontod, tasakaalustavad kirjed ja koondnäitajad

1.112 Üksuste või üksuste rühmade erinevatel kontodel on kirjendatud tehingud, mis on seotud majanduselu mõne konkreetse aspektiga (nt tootmisega). Tootmiskonto puhul ei ole tehingud kasutamise ja ressursside poolel tasakaalus ilma, et oleks lisatud tasakaalustav kirje. Samamoodi tuleb lisada tasakaalustav kirje (netoväärtus) institutsionaalse üksuse või sektori koguvara ja -kohustuste vahele. Tasakaalustavad kirjed on ka ise sisulised majandustegevust mõõtvad näitajad. Kui need summeeritakse kogumajanduses, saadakse olulised koondnäitajad.

Kontode kogum

1.113 ESA 2010 süsteem on üles ehitatud omavahel seotud kontode kogumina. Institutsionaalsete üksuste ja sektorite kontode täielik kogum koosneb jooksevkontodest, akumulatsioonikontodest ja bilansist.

1.114 Jooksevkontod kajastavad tootmist, tulu moodustamist, jaotamist ja ümberjaotamist ning selle tulu kasutamist lõpptarbimiseks. Akumulatsioonikontodel kirjendatakse muutusi varas, kohustustes ja netoväärtuses (iga institutsionaalse üksuse või üksuste rühma vara ja kohustuste vahe). Bilanss kajastab vara ja kohustuste seisu ning netoväärtust.

1.115 Kohalike tegevusalaüksuste ja tegevusalade kontode kogum piirdub esimeste jooksevkontodega: tootmiskonto ja tulude moodustamise kontoga, mille tasakaalustav kirje on tegevuse ülejääk.

Kaupade ja teenuste konto

1.116 Kaupade ja teenuste konto näitab majanduse kui terviku või tooterühmade puhul koguressursse (toodang ja import) ning kaupade ja teenuste kasutamist (vahetarbimine, lõpptarbimine, varude muutus, kapitali kogumahutus põhivarasse, väärisesemete soetamine miinus realiseerimine ning eksport). Kõnealune konto ei sarnane oma põhimõttelt teiste kogumis olevate kontodega ning sellel ei näidata tasakaalustavat kirjet, mis kantakse kogumis üle järgmisele kontole. Pigem on tegemist tabelis kajastatava raamatupidamispõhimõttega, mille kohaselt majanduses võrdub kõikide toodete ja tooterühmade puhul pakkumine nõudlusega.

Välismaailma konto

1.117 Välismaailma konto näitab tehinguid residendist ja mitteresidendist institutsionaalsete üksuste vahel ning vastavate varade ja kohustuste seisu.

Kuna välismaailmal on arvepidamise ülesehituses samasugune roll kui institutsionaalsete üksuste sektoril, on välismaailma konto koostatud välismaailma vaatepunktist lähtudes. Välismaailma ressurss on kogumajanduse jaoks kasutamine ja vastupidi. Kui tasakaalustav kirje on positiivne, siis tähendab see välismaailma ülejääki ja kogumajanduse puudujääki, negatiivse bilansikirje korral aga vastupidist.

Välismaailma konto erineb teistest sektori kontodest selle poolest, et sellel ei esitata kõiki välismaailmas toimuvaid arvepidamistehinguid, vaid ainult neid, millel on analüüsitavas kodumaises majanduses vastaspool.

Tasakaalustavad kirjed

1.118 Tasakaalustav kirje saadakse, kui lahutatakse konto ühe poole kirjete koguväärtusest teise poole kirjete koguväärtus.

Tasakaalustavad kirjed sisaldavad suurt hulka teavet ja siia kuuluvad kontode mõned tähtsaimad kirjed, nagu võib näha järgmistest tasakaalustavate kirjete näidetest: lisandväärtus, tegevuse ülejääk, kasutatav tulu, sääst, netolaenuandmine/-võtmine.

Järgmine diagramm näitab kontode kogumit voodiagrammina – tasakaalustavad kirjed on esitatud paksus kirjas.

image

1.119 Esimene konto kogumis on tootmiskonto, millel kirjendatakse tootmisprotsessi sisend ja väljund ning tasakaalustavaks kirjeks on lisandväärtus.

1.120 Lisandväärtus viiakse üle järgmisele kontole, milleks on tulude moodustamise konto. Siin kirjendatakse hüvitised tootmisprotsessis osalevatele töötajatele ning valitsemissektorile tootmise tõttu tasutavad maksud, nii et tegevuse ülejäägi (või kodumajapidamiste sektori mittepalgaliste töötajate segatulu) saab tuletada iga sektori tasakaalustava näitajana. See samm on vajalik, et saaks hinnata lisandväärtuse summat, mis säilitati tootmissektoris tegevuse ülejäägi või segatuluna.

1.121 Seejärel kantakse lisandväärtus, mis on jagatud hüvitisteks töötajatele, maksudeks ja tegevuse ülejäägiks / segatuluks, selliselt jaotatuna edasi esmaste tulude jaotamise kontole. Selline jaotus võimaldab jaotada iga teguri tulu asjaomasele kasusaavale sektorile, mis on tootmissektori vastaspool. Näiteks kõik hüvitised töötajatele jaotatakse kodumajapidamiste sektori ja välismaailma sektori vahel, samal ajal kui tegevuse ülejääk jääb ettevõtete sektorisse, kus see moodustati. Lisaks kirjendatakse sellel kontol omandituluvood sektorisse ja sealt välja, nii et tasakaalustav kirje on sektori esmaste tulude saldo.

1.122 Järgmisel kontol kirjendatakse nende tulude ümberjaotamist siirete kaudu – see on tulude teisese jaotamise konto. Ümberjaotamise peamisteks instrumentideks on kodumajapidamiste sektorilt sissenõutavad valitsemissektori maksud ja sellele makstavad sotsiaaltoetused. Tasakaalustavaks kirjeks on kasutatav tulu.

1.123 Põhiarvepidamise peamises kogumis järgneb kasutatava tulu kasutamise konto; tegemist on kontoga, mis on asjakohane kodumajapidamiste sektori puhul, sest just siin kirjendatakse kodumajapidamiste lõppkulutused, kusjuures tasakaalustavaks kirjeks on kodumajapidamiste sääst.

1.124 Samal ajal luuakse paralleelne konto – mitterahalise tulu ümberjaotamise konto. Konto loomise eesmärk on näidata mitterahalisi sotsiaalsiirdeid arvestusliku siirdena valitsemissektorilt kodumajapidamiste sektorile, et kodumajapidamiste tulu saaks suureneda valitsemissektori teenuste väärtuse võrra. Järgmisel, korrigeeritud kasutatava tulu kasutamise kontol suureneb kasutatava tulu kasutamine kodumajapidamiste poolt sama summa võrra, justkui kodumajapidamiste sektor ostaks valitsemissektori pakutud teenuseid. Need kaks arvestust taandavad teineteist, nii et tasakaalustavaks kirjeks on sääst, mis on võrdne säästuga kontode põhikogumis.

1.125 Sääst viiakse üle kapitalikontole, kus seda kasutatakse kapitalimahutuseks, võimaldades kapitalisiirdeid sektoritesse ja neist välja. Ala- või ülekulutamine tegelike varade soetamisel annab tulemuseks netolaenuandmise/-võtmise tasakaalustava kirje. Netolaenuandmine on väljalaenatud ülejääk ning netolaenuvõtmine on puudujäägi rahastamine.

1.126 Viimaseks elemendiks on finantskontod, kus iga sektori üksikasjalik laenuandmine ja -võtmine esitatakse nii, et saab tuletada netolaenuandmise või -võtmise tasakaalustava kirje. See peaks täpselt vastama kapitalikonto netolaenuandmise/-võtmise tasakaalustavale kirjele ning mis tahes erinevus peab olema majandustegevuse tegeliku ja finantskirjendamise vaheline hindamiserinevus.

1.127 Diagrammi viimases reas on vasakul esitatud konto algbilanss, mis näitab kõikide varade ja kohustuste taset (nii tegelikku kui ka rahalist) konkreetse perioodi alguses. Majanduse rikkust mõõdetakse selle netoväärtuse alusel (varad miinus kohustused) ning see on näidatud bilansi alumises osas.

1.128 Algbilansist paremale liikudes kirjendatakse arvepidamisperioodil toimunud erinevad muutused varades ja kohustustes. Kapitalikonto ja finantskonto näitavad muutusi, mis tulenevad vastavalt tegelike varade ning finantsvarade ja -kohustustega tehtavatest tehingutest. Muude mõjude puudumisel võimaldaks see kohe arvutada lõppseisu, lisades muutused algseisule.

1.129 Sellegipoolest võivad väljaspool tootmise ja tarbimise majandustsüklit esineda muutused ning sellised muutused mõjutavad vara ja kohustuste väärtust arvestusperioodi lõpus. Üks seda liiki muutus on vara mahu muutused – tegelik muutus põhivaras, mille on põhjustanud sündmused, mis ei ole seotud majandustegevusega. Näiteks võib tuua katastroofikahju – võimas maavärin, mille käigus märkimisväärne osa varast hävis, kuid selle põhjuseks ei olnud majandustehingud ega -siirded. See kahju tuleb kirjendada teiste mahumuutuste all, et kajastada puhtalt majandussündmuste alusel oodatust madalamat varade taset. Teine võimalus, kuidas vara (ja kohustuste) väärtus võib muutuda peale majandustehinguid, on hinnamuutus, mis tuleneb hoitava vara kapitalikasumist või -kahjumist. See muutus kirjendatakse ümberhindluskontodel. Kui arvestada nende kahe lisamõjuga, mis muudavad vara ja kohustuste seisu, on võimalik hinnata lõppbilanssi, kohandades algbilanssi muutustega, mis on toimunud diagrammi alumises reas näidatud voogude kontodel.

Koondnäitajad

1.130 Koondnäitajad on summaarsed väärtused, millega mõõdetakse kogumajanduse tegevuse tulemust; siia kuuluvad näiteks toodang, lisandväärtus, kasutatav tulu, lõpptarbimine, sääst, kapitalimahutus jne. Kuigi koondnäitajate leidmine ei ole ESA ainus eesmärk, on need olulised ülevaatlike näitajatena, mida kasutatakse makromajandusliku analüüsi ja võrdluse tegemiseks ajas ja ruumis.

1.131 Eristatakse kahte liiki koondnäitajaid:

a) koondnäitajad, mis viitavad otseselt ESA 2010 süsteemis toimunud tehingutele, nt kaupade ja teenuste tootmine, lõpptarbimine, kapitali kogumahutus põhivarasse, hüvitised töötajatele jne;

b) koondnäitajad, milleks on kontode tasakaalustavad kirjed, nagu SKP turuhindades, kogumajanduse tegevuse ülejääk, kogurahvatulu, kasutatav rahvatulu, sääst, välismajanduse jooksevkonto saldo ning kogumajanduse netoväärtus (rahvamajanduse rikkus).

1.132 Rahvamajanduse arvepidamises ühe inimese kohta arvutatavatel näitajatel on mitu olulist kasutusvõimalust. Selliste laiaulatuslike koondnäitajate puhul nagu SKP, rahvatulu või kodumajapidamiste lõpptarbimine kasutatakse nimetajana tavaliselt kogurahvastikku (residente). Kui aga kodumajapidamiste sektori kontod või kontode osad on jaotatud allsektoriteks, siis kasutatakse andmeid nendesse allsektoritesse kuuluvate kodumajapidamiste ja isikute arvu kohta.

1.133 SKP on üks ESA peamistest koondnäitajatest. SKPga mõõdetakse kogu majandustegevust, mis toimub majandusterritooriumil ja mille käigus valmib toodang, mis vastab majanduse lõppnõudlusele. SKP mõõtmiseks turuhindades on kolm võimalust:

1) tootmise meetod, mille kohaselt SKP on kõikides kaupu tootvates ja teenuseid pakkuvates tegevusalades loodud lisandväärtuste summa, millele on lisatud netotootemaksud;

2) tarbimise meetod, mille kohaselt SKP on kõikide selliste lõppkulutuste summa, mis on tehtud kas majanduse lõpptoodangu tarbimisel või rikkuse suurendamisel ning millele on lisatud kaupade ja teenuste eksport miinus import;

3) sissetulekute meetod, mille kohaselt SKP on kõikide selliste tulude summa, mis teeniti kaupade tootmise või teenuste osutamise protsessis ning millele on lisatud tootmis- ja impordimaksud miinus subsiidiumid.

1.134 Need kolm SKP arvestamise meetodit peegeldavad ka erinevaid võimalusi, kuidas SKPd võib käsitleda lähtuvalt selle komponentidest. Lisandväärtuse võib jaotada institutsionaalsete sektorite järgi ning kogumajandusse panustava tegevusala järgi (nt põllumajandus, tööstus, ehitus, teenused jne).

Lõppkulutused võib jaotada järgmistesse liikidesse: kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused, KTKTIde lõpptarbimiskulutused, valitsemissektori lõpptarbimiskulutused, varude muutus, kapitalimahutus põhivarasse ja eksport, millest on maha arvatud impordikulu.

Teenitud tulu võib jaotada tulu liigi järgi – hüvitised töötajatele ja tegevuse ülejääk.

1.135 Kõige täpsema SKP näitaja saamiseks seotakse nende kolme meetodi komponendid pakkumise ja kasutamise raamistikku. See võimaldab ühildada tegevusala lisandväärtuse ja tulu arvestused ning tasakaalustada toodete pakkumise ja nõudluse. Selline integreeritud lähenemisviis tagab järjepidevuse SKP erinevate komponentide vahel ning annab täpsema SKP taseme näitaja kui nimetatud kolmest meetodist ainult ühe kasutamine. Lahutades SKPst põhivara kulumi, saame sisemajanduse netoprodukti turuhindades (SNP).

Sisend-väljundraamistik

1.136 Sisend-väljundraamistik ühendab kogulisandväärtuse komponendid, tegevusala vahetarbimise ja toodangu, toote pakkumise ja nõudluse ning kasutamise ja ressursi struktuuri majanduse institutsionaalsete sektorite lõikes. See raamistik liigendab majanduse, et näidata kõikide kaupade ja teenustega tehtavaid tehinguid tegevusalade ja lõpptarbijate vahel teataval perioodil (nt kvartal või aasta). Teabe võib esitada kahel viisil:

a) pakkumise ja kasutamise tabelitena ning

b) sümmeetriliste sisend-väljundtabelitena.

Pakkumise ja kasutamise tabelid

1.137 Pakkumise ja kasutamise tabelid näitavad kogu majandust tegevusalade (nt mootorsõidukitööstus) ja toodete (nt spordikaubad) lõikes. Tabelid näitavad seoseid kogulisandväärtuse komponentide, tegevusala vahetarbimise ja toodangu ning toote pakkumise ja nõudluse vahel. Pakkumise ja kasutamise tabelid aitavad omavahel seostada majanduse erinevaid institutsionaalseid sektoreid (nt avaliku sektori ettevõtted) ja üksikasjalikke andmeid, mis on seotud kaupade ja teenuste impordi ja ekspordi, valitsemissektori lõpptarbimiskulutuste, kodumajapidamiste ja KTKTIde lõpptarbimiskulutuste ning kapitalimahutusega.

1.138 Pakkumise ja kasutamise tabelite koostamine võimaldab uurida rahvamajanduse arvepidamise komponentide järjepidevust ja sidusust ühtses üksikasjalikus raamistikus ning määrata kolme SKP arvestamise meetodi (st tootmine, sissetulekud ja tarbimine) komponentide abil kindlaks SKP ühtse väärtuse.

1.139 Kui pakkumise ja kasutamise tabelid on integreeritud viisil tasakaalustatud, aitavad need järjepidevalt ja sidusalt omavahel seostada ka järgmise kolme konto komponendid:

1) kaupade ja teenuste konto;

2) tootmiskonto (tegevusalade ja institutsionaalsete sektorite järgi) ning

3) tulude moodustamise konto (tegevusalade ja institutsionaalsete sektorite järgi).

Sümmeetrilised sisend-väljundtabelid

1.140 Sümmeetrilised sisend-väljundtabelid tuletatakse pakkumise ja kasutamise tabelites ning muudes täiendavates allikates esitatud andmetest, et anda teoreetiline alus edasisteks analüüsideks.

1.141 Need tabelid sisaldavad sümmeetrilisi tabeleid (toodete või tegevusalade kaupa), Leontjevi pöördmaatriksit ja muid diagnostilise analüüsi näitajaid, nt toodangu kordajaid. Kõnealused tabelid näitavad eraldi kodumaiselt toodetud ning imporditud kaupade ja teenuste tarbimist, andes teoreetilise raamistiku majanduse täiendavaks strukturaalseks analüüsiks, mis kajastab ka lõppnõudluse muutuste struktuuri ja mõju majandusele.




2.   PEATÜKK

ÜKSUSED JA ÜKSUSTE RÜHMAD

2.01 Riigi majandus on süsteem, milles institutsioonid ja inimesed tegutsevad vastastikku kaupu, teenuseid ja maksevahendeid (nt raha) vahetades ja edasi andes, et toota kaupu ja pakkuda teenuseid ning neid tarbida.

Majanduses on koostoimivateks üksusteks majandusüksused, mis saavad omada vara, võtta kohustusi ning teostada majandustegevust ja tehinguid teiste üksustega. Neid teatakse kui institutsionaalseid üksusi.

Rahvamajanduse arvepidamises kasutusel olevate üksuste määratlemisel on erinevad eesmärgid. Esiteks, üksustel on oluline roll majanduse määratlemisel geograafilises mõttes, nt riigid, regioonid ja riikide rühmad, nagu raha- või poliitilised liidud. Teiseks on kõnealustel üksustel oluline roll üksuste rühmitamisel institutsionaalseteks sektoriteks. Kolmandaks, nad on olulised selleks, et määratleda, millised vood ja vara seisud kirjendatakse. Sama institutsionaalse üksuse eri osade vahelisi tehinguid rahvamajanduse arvepidamises põhimõtteliselt ei kirjendata.

2.02 Rahvamajanduse arvepidamises kasutatavad üksused ja üksuste rühmad määratletakse majandusanalüüsi vajadustest lähtudes, mitte lihtsalt üle võttes statistilistes küsitlustes kasutatavaid üksuste liike. Need viimati nimetatud üksused (nt ettevõtted, valdusettevõtted, tegevusalaüksused, kohalikud üksused, valitsusasutused, kasumitaotluseta institutsioonid, kodumajapidamised jne) ei pruugi rahvamajanduse arvepidamiseks sobida, sest nad on moodustatud juriidilistest, administratiivsetest või raamatupidamise kriteeriumidest lähtudes.

Selle tagamiseks, et andmete kogumiseks tehtavates uuringutes võetaks järk-järgult kasutusele kõik teabeelemendid, mis on vajalikud koostamaks ESA 2010 analüüsiüksustel põhinevaid andmeid, peavad statistikud võtma arvesse ESA 2010s sätestatud analüüsiüksuste määratlusi.

2.03 ESA 2010 süsteemi iseärasuseks on eri liiki üksuste kasutamine, mis vastavad majanduse kolmele jaotusviisile:

1) voogude ja positsioonide analüüsimiseks on oluline valida üksused, mille puhul on võimalik uurida majandustegevuses osalejate vahelisi käitumuslikke seoseid;

2) tootmisprotsessi analüüsimiseks on oluline valida üksused, mis toovad esile tehnilis-majanduslikku laadi seosed või mis peegeldavad kohalikke tegevusi;

3) regionaalse analüüsi tegemiseks on vaja üksuseid, mis kajastaksid kohalikke tegevusi.

Esimese eesmärgi täitmiseks on institutsionaalsed üksused määratletud. Punktis 1 nimetatud käitumuslike seoste puhul peavad üksused kajastama kogu oma institutsionaalse majandustegevuse.

Punktides 2 ja 3 nimetatud tootmisprotsesside, tehnilis-majanduslike seoste ja regionaalse analüüsi puhul on vaja selliseid üksusi nagu kohalikud tegevusalaüksused. Neid üksuseid kirjeldatakse käesolevas peatükis hiljem.

Enne ESA 2010s kasutatavate üksuste määratluste esitamist on vaja määratleda rahvamajanduse piirid.

RAHVAMAJANDUSE PIIRID

2.04 Üksused, kes moodustavad riigi majanduse ning kelle vood ja vara seisud kirjendatakse ESA 2010s, on residentidest üksused. Institutsionaalne üksus on riigi resident siis, kui tema ülekaalukas majanduslike huvide kese asub selle riigi majandusterritooriumil. Neid üksusi nimetatakse residendist üksusteks, olenemata nende riikkondsusest, õiguslikust vormist või sellest, kas nad asuvad tehingu toimumise ajal riigi majandusterritooriumil.

2.05 Majandusterritooriumi moodustab:

a) ühe valitsuse toimiva haldus- ja majanduskontrolli alla kuuluv ala (geograafiline territoorium);

b) kõik vabatsoonid, sealhulgas tollilaod ja tollikontrolli all olevad vabrikud;

c) riigi õhuruum, territoriaalveed ja rahvusvahelistes vetes asuv mandrilava, millele riigil on ainuõigus;

d) territoriaalsed enklaavid (st geograafilised territooriumid, mis asuvad välismaailmas ja mida riigi valitsusasutused (nagu saatkonnad, konsulaadid, sõjaväebaasid, teaduskeskused jne) kasutavad vastavalt rahvusvahelistele lepingutele või riikidevahelistele kokkulepetele);

e) rahvusvahelistes vetes riigi mandrilavast väljaspool paiknevad nafta-, maagaasi- jms maardlad, mida käitavad üksused on punktides a–d määratletud territooriumi residendid.

Kalalaevu, teisi laevu, ujuvaluseid ja õhusõidukeid käsitatakse ESAs liikuvvahenditena, olenemata sellest, kas need on riigi residendist üksuse omandis ja/või kasutuses või mitteresidendi omandis ja residendist üksuse kasutuses. Tehingud, mis hõlmavad liikuvvahendite omandamist (kapitali kogumahutus põhivarasse) ja kasutamist (rentimine, üürimine, kindlustus jne), loetakse selle riigi majanduse osaks, mille resident vastavalt omanik ja/või käitaja on. Kapitalirendi puhul eeldatakse omanikuõiguse üleminekut.

Majandusterritoorium võib olla eespool määratletust suurem või väiksem ala. Suurem ala võib olla rahaliit, näiteks Euroopa rahaliit; väiksema ala näide on riigi osa, nagu piirkond.

2.06 Majandusterritoorium ei hõlma eksterritoriaalseid enklaave.

Välja on arvatud ka riigi enda geograafilise territooriumi osad, mida kasutavad järgmised organisatsioonid:

a) teiste riikide valitsusasutused;

b) Euroopa Liidu institutsioonid ja asutused ning

c) rahvusvahelised organisatsioonid riikide vahel sõlmitud rahvusvaheliste lepingute alusel.

Euroopa Liidu institutsioonide ja asutuste ning rahvusvaheliste organisatsioonide kasutatavad territooriumid on eraldi majandusterritooriumid. Sellistele territooriumidele on omane, et ainsateks residentideks on institutsioonid.

2.07 Ülekaalukas majanduslike huvide kese tähendab, et riigi majandusterritooriumil on koht, kus üksus tegeleb olulisel määral majandustegevuse või -tehingutega tähtajatult või kindlaksmääratud, kuid pika aja (aasta või rohkem) jooksul. Maa või ehitiste omamist majandusterritooriumil loetakse piisavaks, et omanikul oleks seal ülekaalukas majanduslike huvide kese.

Ettevõtted on peaaegu alati seotud ainult ühe majandusega. Maksustamisest ja muudest õiguslikest nõuetest tulenevalt kasutatakse eri õigusruumides tegutsemiseks sageli eri juriidilisi isikuid. Lisaks eristatakse statistilistel eesmärkidel eraldi institutsionaalset üksust, kui ühel juriidilisel isikul on märkimisväärselt ulatuslik tegevus kahel või enamal territooriumil (nt filiaalid, maaomand ning mitmel territooriumil tegutsevad ettevõtted). Selliste juriidiliste isikute jagamise tulemusel on iga seejärel kindlaks määratud ettevõtte residentsus selge. Ülekaalukas majanduslike huvide kese ei tähenda, et üksuseid, kellel on märkimisväärselt ulatuslik tegevus kahel või enamal territooriumil, ei tohi jaotada.

Kui ettevõttel puudub füüsiline mõõde, määratakse tema residentsus kindlaks selle majandusterritooriumi järgi, mille seaduste kohaselt on ettevõte asutatud või registreeritud.

2.08 Riigi residentideks peetavad üksused saab jagada järgmiselt:

a) üksused, mille tegevus on seotud tootmise, rahastamise, kindlustuse või ümberjaotamisega kõigi oma tehingute osas, välja arvatud tehingud, mis on seotud maa ja ehitiste omamisega;

b) üksused, mille peamiseks tegevuseks on tarbimine kõigi oma tehingute osas, välja arvatud tehingud, mis on seotud maa ja ehitiste omamisega;

c) kõik üksused kui maa ja ehitiste omanikud, välja arvatud teiste riikide majandusterritooriumi osaks olevate või sõltumatu riigi moodustavate eksterritoriaalsete enklaavide omanikud.

2.09 Üksuste puhul, mis ei ole kodumajapidamised, võib kõikide muude kui maa ja ehitiste omandilise kuuluvusega seotud tehingute puhul eristada järgmist kahte võimalust:

a) tegevus toimub ainult riigi majandusterritooriumil: üksused, mis teostavad sellist tegevust, on riigi residendist üksused;

b) tegevus toimub vähemalt ühe aasta jooksul mitme riigi majandusterritooriumil: sel juhul peetakse riigi residendist üksuseks ainult seda üksuse osa, mille ülekaalukas majanduslike huvide kese asub riigi majandusterritooriumil.

Residendist institutsionaalne üksus võib olla tinglik residendist üksus sellise tegevuse puhul, millega teise riigi residendist üksus on vähemalt aasta aega riigis tegelenud. Kui tegevus kestab alla aasta, loetakse see tootjana tegutseva institutsionaalse üksuse tegevuse hulka ning eraldi institutsionaalset üksust ei määratleta. Vähetähtsa tegevuse korral, isegi kui see kestab üle aasta, ja seadmete välismaal paigaldamise korral eraldi üksust ei määratleta ja tegevus kirjendatakse tootjana tegutseva institutsionaalse üksuse tegevusena.

2.10 Kodumajapidamisi, välja arvatud maa ja ehitiste omanikena, peetakse residendist üksusteks majandusterritooriumil, kus on nende ülekaalukas majanduslike huvide kese. Nad on residendid, olenemata välismaal veedetud vähem kui aastasest perioodist. Nad hõlmavad eelkõige järgmisi isikuid:

a) piiriülesed töötajad, kes on määratletud kui isikud, kes naaberriigis töötamiseks ületavad iga päev riigipiiri;

b) hooajatöötajad, kes on määratletud kui isikud, kes vastavalt hooajale lahkuvad riigist mitmeks kuuks, kuid vähem kui aastaks, et töötada teises riigis;

c) turistid, patsiendid, üliõpilased, külalisametnikud, ärimehed, müügimehed, kunstnikud ja laevameeskonna liikmed, kes reisivad välismaale;

d) välisriikide valitsuste eksterritoriaalsete enklaavide kohalikud töötajad;

e) nende Euroopa Liidu institutsioonide ning rahvusvaheliste tsiviil- või sõjaliste organisatsioonide töötajad, kelle peakontor asub eksterritoriaalses enklaavis;

f) territoriaalenklaavides asuvate riikide valitsuste ametlikud, tsiviil- või sõjalised esindajad (kaasa arvatud nende leibkonnad).

Õpilasi käsitatakse alati residentidena, olenemata nende õppeaja kestusest välisriigis.

2.11 Kõik majandusterritooriumi osaks olevat maad ja/või ehitisi omavad üksused on selle riigi residendist üksused või tinglikud residendist üksused, kus kõnesolev maa või kõnesolevad ehitised asuvad.

INSTITUTSIONAALSED ÜKSUSED

2.12  Määratlus: institutsionaalne üksus on majandusüksus, kes on sõltumatu otsuste vastuvõtmisel oma peamiste funktsioonide täitmiseks. Residendist üksust käsitatakse institutsionaalse üksusena majandusterritooriumil, kus tal on ülekaalukas majanduslike huvide kese, kui ta on sõltumatu otsuste vastuvõtmisel ning ta peab või ta on võimeline pidama täielikku raamatupidamisarvestust.

Selleks et üksus saaks olla sõltumatu otsuste vastuvõtmisel oma peamise funktsiooni täitmiseks, peavad olema täidetud järgmised tingimused:

a) üksusel on õigus omada kaupu ja vara, ta on võimeline vahetama kaupade ja vara omandiõigust tehingutes teiste institutsionaalsete üksustega;

b) üksus on võimeline vastu võtma majandusotsuseid ja tegelema majandustegevusega, mille eest ta vastutab ja seaduse ees aru annab;

c) üksus on võimeline võtma enda nimel rahalisi kohustusi, muid kohustusi või täiendavaid lubadusi ning sõlmima lepinguid ning

d) üksus on võimeline pidama täielikku raamatupidamisarvestust, mis koosneb arvepidamise sissekannetest kõikide oma tehingute kohta, mis toimusid arvestusperioodi jooksul, ning samuti pidama vara ja kohustuste bilanssi.

2.13 Järgmisi põhimõtteid kohaldatakse siis, kui üksusel puuduvad institutsionaalse üksuse tunnused:

a) kodumajapidamisi käsitatakse sõltumatutena otsuste vastuvõtmisel seoses oma peamise funktsiooniga ja seepärast on nad institutsionaalsed üksused, isegi kui neil ei ole täielikku arvepidamist;

b) üksused, kes ei pea ja kes ei ole nõudmise korral võimelised pidama täielikku raamatupidamisarvestust, ei ole institutsionaalsed üksused;

c) üksused, kes peavad küll täielikku raamatupidamisarvestust, kuid kes ei ole sõltumatud otsuste vastuvõtmisel, on neid kontrollivate üksuste osaks;

d) üksused ei pea oma arvepidamist avaldama, et neid saaks käsitada institutsionaalsete üksustena;

e) üksusi, kes moodustavad osa tootmisega tegelevate üksuste rühmast ja peavad täielikku raamatupidamisarvestust, käsitatakse institutsionaalsete üksustena isegi siis, kui nad on osa oma sõltumatusest otsuste vastuvõtmisel loovutanud keskusele (peakontorile), kes vastutab rühma üldjuhtimise eest; peakontorit peetakse tema poolt kontrollitavatest üksustest eraldi seisvaks institutsionaalseks üksuseks;

f) kvaasikorporatiivsed ettevõtted on üksused, kes peavad täielikku raamatupidamisarvestust, kuid ei oma juriidilist staatust. Nende majandus- ja finantskäitumine erineb nende omanike käitumisest ja sarnaneb ettevõtete omaga. Neid peetakse sõltumatuteks otsuste vastuvõtmisel ja vaadeldakse kui teistest eraldi seisvaid institutsionaalseid üksuseid.

Peakontorid ja valdusettevõtted

2.14 Peakontorid ja valdusettevõtted on institutsionaalsed üksused. Nende kahe liigi kirjeldus on järgmine.

a) Peakontor on üksus, mis teostab juhtimiskontrolli oma tütarettevõtete üle. Peakontorid liigitatakse oma tütarettevõtete domineerivasse mittefinantsettevõtete sektorisse, välja arvatud juhul, kui kõik või enamik nende tütarettevõtetest on finantsinstitutsioonid; sellisel juhul käsitatakse neid finantsvahenduse abiettevõtetena (S.126) sektoris „Finantsinstitutsioonid”.

Kui tütarettevõteteks on nii mittefinantsettevõtted kui ka finantsinstitutsioonid, siis toimub peakontorite sektorisse klassifitseerimine nende ettevõtete järgi, kelle lisandväärtus on ülekaalus.

Peakontoreid kirjeldatakse rahvusvahelise majanduse tegevusalade klassifikaatoriga ISIC Rev. 4 M osas klassis 7010 (NACE Rev. 2, M 70.10) järgmiselt:

See klass hõlmab äriühingu või ettevõtte muude üksuste juhtimist ja järelevalvet nende üle, äriühingu või ettevõtte strateegilise või organisatsioonilise planeerimise ja otsuste tegemise rolli täitmist ning tegevuskontrolli teostamist ja nendega seotud üksuste igapäevase tegevuse juhtimist.

b) Valdusettevõte, kes valdab tütarettevõtete varasid, kuid ei tegele juhtimisega, on varasid hoidev finantsasutus (S.127) ja klassifitseeritakse finantsinstitutsioonina.

Valdusettevõtteid kirjeldatakse ISIC Rev. 4 K osas klassis 6420 (NACE Rev. 2, K 64.20) järgmiselt:

See klass hõlmab valdusettevõtete tegevust, st selliste üksuste tegevust, kes valdavad tütarettevõtete grupi varasid (omades aktsiaid või osakuid kontrollitasemel) ja kelle põhitegevusala on grupi omamine. Sellesse klassi kuuluvad valdusettevõtted ei osuta muid teenuseid ettevõtetele, milles vara hoitakse, st nad ei halda ega juhi teisi üksusi.

Ettevõtete grupid

2.15 Suured ettevõtete grupid moodustuvad siis, kui emaettevõte kontrollib mitut tütarettevõtet, kellel võib omakorda olla tütarettevõtteid jne. Grupi iga liiget käsitatakse eraldiseisva institutsionaalse üksusena, kui ta vastab institutsionaalse üksuse määratlusele.

2.16 Ettevõtete gruppi ei ole mõistlik käsitada ühe institutsionaalse üksusena, sest grupid ei ole alati ajas püsivad, samuti ei ole neid praktikas lihtne kindlaks määrata. Võib olla raske saada teavet gruppide kohta, mille liikmete tegevus ei ole tihedalt seotud. Paljud grupid on liiga suured ja heterogeensed selleks, et neid saaks käsitada ühe üksusena, ning nende suurus ja koosseis võib ühinemiste ja ülevõtmiste tulemusel aja jooksul muutuda.

Eriotstarbelised üksused

2.17 Eriotstarbeline üksus (special purpose entity – SPE) või eriotstarbeline rahastamisvahend (special purpose vehicle – SPV) on tavaliselt kapitali- või usaldusühing, mis on loodud kitsaste, konkreetsete või ajutiste eesmärkide täitmiseks ning finantsriski, konkreetse maksu- või regulatiivse riski eraldamiseks.

2.18 Ühtset eriotstarbelise üksuse määratlust ei ole, kuid sellistele üksustele on omased järgmised tunnusjooned:

a) neil ei ole töötajaid ega mittefinantsvara;

b) nende olemasolust ei ole muud füüsilist märki kui vaid „silt seinal”, mis kinnitab nende registreerimiskohta;

c) nad on alati seotud teise ettevõttega, sageli tütarettevõttena;

d) nad on nendega seotud ettevõtete asukohaterritooriumist erineva territooriumi residendid. Kui ettevõttel puudub füüsiline asukoht, määratakse tema residentsus kindlaks vastavalt majandusterritooriumile, mille õigusaktide alusel on ettevõte moodustatud või registreeritud;

e) neid juhivad mõne teise ettevõtte töötajad, kusjuures kõnealune teine ettevõte võib, aga ei pruugi olla juhitava üksusega seotud. Eriotstarbeline üksus maksab tasu talle osutatud teenuste eest ning esitab omakorda oma emaettevõttele või teistele seotud ettevõtetele arveid nende kulude katmiseks. See on ainus tootmine, millesse eriotstarbeline üksus on kaasatud, kuigi ta võtab sageli kohustusi oma omaniku nimel ning saab tavaliselt investeerimistulu ja kapitalikasumit tema hoitava vara eest.

2.19 Olenemata sellest, kas üksusel on kõik nimetatud tunnusjooned või mitte ühtegi neist ning kas teda kirjeldatakse eriotstarbelise üksusena või mõne samalaadse nimetusega või mitte, käsitatakse teda nii nagu mis tahes muud institutsionaalset üksust, liigitades ta sektorisse ja tegevusalasse vastavalt tema põhitegevusalale, välja arvatud juhul, kui kõnealusel eriotstarbelisel üksusel ei ole iseseisvat tegutsemisõigust.

2.20 Seega liigitatakse iseseisva tegutsemisõiguseta, varasid hoidvad finantsasutused, kunstlikud tütarettevõtted ja valitsemissektori eriotstarbelised üksused neid kontrolliva organiga samasse sektorisse. Erandiks on olukord, kui nad on mitteresidendid; sellisel juhul käsitatakse neid kontrollivast organist eraldi seisvana. Valitsemissektori puhul kajastatakse tütarettevõtte tegevust aga valitsemissektori arvepidamises.

Varasid hoidvad finantsasutused

2.21 Valdusettevõte, kes lihtsalt omab tütarettevõtete varasid, on üks varasid hoidva finantsasutuse näide. Näited muudest üksustest, mida samuti käsitatakse varasid hoidva finantsasutustena, on eespool kirjeldatud eriotstarbeliste üksuste tunnusjoontega üksused, mis hõlmavad investeerimis- ja pensionifonde ning üksuseid, mida kasutatakse üksikisikute või perekondade rikkuse hoidmiseks ja haldamiseks, võlaväärtpaberite emiteerimiseks seotud ettevõtete nimel (sellist ettevõtet võib kutsuda sihtäriühinguks) ning muude finantsfunktsioonide täitmiseks.

2.22 Emaettevõttest sõltumatuse määra võib näidata, teostades teatavat tegelikku kontrolli oma varade ja kohustuste üle kuni vara ja kohustustega seotud riskide kandmiseni ning vara ja kohustustega seotud kasu lõikamiseni. Sellised üksused klassifitseeritakse sektorisse „Finantsinstitutsioonid”.

2.23 Seda liiki üksust, kes ei saa tegutseda oma emaettevõttest sõltumatult ning on lihtsalt varade ja kohustuste passiivne hoidja (mõnikord kirjeldatakse teda tegutsevat autopiloodina), ei käsitata eraldiseisva institutsionaalse üksusena, välja arvatud juhul, kui ta on teise majanduse resident võrreldes oma emaettevõttega. Kui ta on emaettevõttega sama majanduse resident, käsitatakse teda kunstliku tütarettevõttena, nagu on kirjeldatud allpool.

Kunstlikud tütarettevõtted

2.24 Täielikult emaettevõttele kuuluv tütarettevõte võidakse luua, et pakkuda teenuseid emaettevõttele või teistele samasse gruppi kuuluvatele ettevõtetele, eesmärgiga vältida maksude maksmist, minimeerida kohustusi pankroti korral või tagada muid tehnilisi eeliseid, mis tulenevad konkreetses riigis kehtivast maksu- või äriõigusest.

2.25 Üldiselt ei vasta seda liiki üksused institutsionaalse üksuse määratlusele, sest neil puudub võime tegutseda emaettevõttest sõltumatult ning nende võime vallata nende bilansis hoitavaid varasid või teha nendega tehinguid võib olla piiratud. Nende toodangu taseme ja selle eest saadava hinna määrab kindlaks emaettevõte, kes (võimalik et koos teiste sama grupi ettevõtetega) on nende ainuke klient. Seetõttu ei käsitata neid eraldiseisvate institutsionaalsete üksustena, vaid emaettevõtte lahutamatu osana ning nende arvepidamine konsolideeritakse emaettevõtte arvepidamisega, välja arvatud juhul, kui nad on teise majandusterritooriumi residendid võrreldes oma emaettevõttega.

2.26 Eristada tuleb äsja kirjeldatud kunstlikke tütarettevõtteid ja üksuseid, mis tegelevad ainult abitegevusega. Abitegevused hõlmavad üksnes teenuseid, mida peaaegu kõik ettevõtted vajavad teataval määral, näiteks ruumide puhastamine, töötajate palgaarvestuse pidamine või infotehnoloogia infrastruktuuri pakkumine ettevõttele (vt 1. peatüki punkt 1.31).

Valitsemissektori eriotstarbelised üksused

2.27 Ka valitsemissektor võib moodustada varasid hoidvatele finantsasutustele ja kunstlikele tütarettevõtetele omaste tunnusjoonte ja funktsioonidega eriotstarbelisi üksusi. Sellistel üksustel puudub võime tegutseda iseseisvalt ning nende tehingute ulatus on piiratud. Nad ei kanna oma valduses olevatest varadest ja kohustustest tulenevaid riske ega saa neist kasu. Kui sellised üksused on residendid, käsitatakse neid valitsemissektori lahutamatu osana, mitte aga eraldiseisvate üksustena. Kui nad on mitteresidendid, käsitatakse neid eraldi üksustena. Kõik nende poolt välismaal tehtud tehingud kajastatakse vastavates tehingutes valitsusega. Seega kui üksus võtab välismaal laenu, käsitatakse teda üksusena, kes laenas sama summa samadel tingimustel valitsemissektorile.

2.28 Kokkuvõttes, iseseisva tegutsemisõiguseta eriotstarbeliste üksuste arvepidamine konsolideeritakse emaettevõtte arvepidamisega, välja arvatud juhul, kui need üksused on teise majanduse residendid võrreldes oma emaettevõttega. Sellest üldisest reeglist on üks erand, nimelt siis, kui mitteresidendist eriotstarbelise üksuse loob valitsemissektor.

2.29 Tinglikke residendist üksusi (notional resident units) määratletakse järgmiselt:

a) need mitteresidendist üksuste osad, mille ülekaalukas majanduslike huvide kese on riigi majandusterritooriumil (enamikul juhtudel üksused, kes tegelevad majandusliku tootmisega aasta või enam);

b) mitteresidendist üksused maa ja/või ehitiste omanikena riigi majandusterritooriumil, kuid ainult seoses kõnealust maad või kõnealuseid ehitisi puudutavate tehingutega.

Tinglikke residendist üksusi, isegi kui nad peavad ainult osalist raamatupidamisarvestust ega ole alati sõltumatud otsuste vastuvõtmisel, käsitatakse kui institutsionaalseid üksusi.

2.30 Institutsionaalsete üksustena käsitatakse järgmisi üksusi:

a) üksused, mis on sõltumatud otsuste vastuvõtmisel ja omavad täielikku raamatupidamisarvestust:

1) era- ja avaliku sektori ettevõtted;

2) iseseisva juriidilise isiku staatust omavad ühistud või ühingud;

3) avaliku sektori tootjad, mis on vastavalt eriõigusaktidele iseseisvad juriidilised isikud;

4) iseseisva juriidilise isiku staatust omavad kasumitaotluseta institutsioonid ning

5) valitsemissektori asutused;

b) üksused, mis omavad täielikku raamatupidamisarvestust ja mida peetakse sõltumatuteks otsuste vastuvõtmisel, kuigi nad ei ole asutatud oma emaettevõttest eraldi: kvaasikorporatiivsed ettevõtted;

c) üksused, mis ei oma tingimata täielikku raamatupidamisarvestust, kuid mida loetakse sõltumatuteks otsuste vastuvõtmisel, nimelt:

1) kodumajapidamised;

2) tinglikud residendist üksused.

INSTITUTSIONAALSED SEKTORID

2.31 Makromajanduslikus analüüsis ei käsitleta iga institutsionaalse üksuse tegevust eraldi, vaid samalaadsete institutsioonide koondtegevust. Seega ühendatakse üksused rühmadesse, mida nimetatakse institutsionaalseteks sektoriteks, millest mõned jaotatakse allsektoriteks.



Tabel 2.1.  Sektorid ja allsektorid

Sektorid ja allsektorid

 

Avalik sektor

Omamaised erasektorid ja allsektorid

Väliskapitali kontrolli all olevad sektorid ja allsektorid

Mittefinantsettevõtted

S.11

S.11001

S.11002

S.11003

Finantsinstitutsioonid

S.12

 

 

 

Rahaloomeasutused

Keskpank

S.121

 

 

 

Muud rahaloomeasutused

Hoiuseid kaasavad ettevõtted, v.a keskpank

S.122

S.12201

S.12202

S.12203

Rahaturufondid

S.123

S.12301

S.12302

S.12303

Finantsinstitutsioonid, v.a rahaloomeasutused ning kindlustusseltsid ja pensionifondid

Investeerimisfondid, mis ei ole rahaturufondid

S.124

S.12401

S.12402

S.12403

Muud finantsvahendusettevõtted peale kindlustusseltside ja pensionifondide

S.125

S.12501

S.12502

S.12503

Finantsvahenduse abiettevõtted

S.126

S.12601

S.12602

S.12603

Varasid hoidvad finantsasutused ja laenuandjad

S.127

S.12701

S.12702

S.12703

Kindlustusseltsid ja pensionifondid

Kindlustusseltsid

S.128

S.12801

S.12802

S.12803

Pensionifondid

S.129

S.12901

S.12902

S.12903

Valitsemissektor

S.13

 

 

 

Keskvalitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid)

S.1311

 

 

 

Osariigi/liidumaa valitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid)

S.1312

 

 

 

Kohalik omavalitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid)

S.1313

 

 

 

Riiklikud sotsiaalkindlustusfondid

S.1314

 

 

 

Kodumajapidamised

S.14

 

 

 

Tööandjad ja füüsilisest isikust ettevõtjad

S.141 + S.142

 

 

 

Töötajad

S.143

 

 

 

Omandi- ja siirdetulu saajad

S.144

 

 

 

Omanditulu saajad

S.1441

 

 

 

Pensionisaajad

S.1442

 

 

 

Muude siirdetulude saajad

S.1443

 

 

 

Kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid

S.15

 

 

 

Välismaailm

S.2

 

 

 

Euroopa Liidu liikmesriigid, institutsioonid ja asutused

S.21

 

 

 

Euroopa Liidu liikmesriigid

S.211

 

 

 

Euroopa Liidu institutsioonid ja asutused

S.212

 

 

 

ELi mittekuuluvad riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid, kes ei ole residendid Euroopa Liidus

S.22

 

 

 

2.32 Iga sektor ja allsektor koondab samalaadse majanduskäitumisega institutsionaalseid üksusi.

Diagramm 2.1.    Üksuste liigitamine sektoritesse image

2.33 Institutsionaalsed üksused rühmitatakse sektoritesse vastavalt sellele, mis liiki tootjatega on tegemist, ning sõltuvalt nende põhitegevusest ja -funktsioonist, mida peetakse nende majanduskäitumise puhul representatiivseks.

2.34 Diagrammil 2.1 on näidatud, kuidas üksused peamistesse sektoritesse jaotatakse. Selleks et määrata kindlaks sellise residendist üksuse sektor, mis ei ole kodumajapidamine, tuleb diagrammi kohaselt kindlaks määrata, kas seda üksust kontrollib valitsemissektor ning kas tegemist on turutootjaga või turuvälise tootjaga.

2.35 Kontrolli finantsinstitutsiooni ning mittefinantsettevõtte üle määratletakse kui võimet määrata kindlaks üldine ettevõttepoliitika, näiteks valides vajaduse korral sobivad juhatuse liikmed.

2.36 Üks institutsionaalne üksus (ettevõte, kodumajapidamine, kasumitaotluseta institutsioon või valitsusüksus) omab kontrolli teise ettevõtte või kvaasikorporatiivse ettevõtte üle, kui ta omab üle poole hääleõigusega aktsiatest või kontrollib muul viisil enam kui poolt aktsiaomanike hääleõigusest.

2.37 Selleks et kontrollida enam kui poolt aktsiaomanike hääleõigusest, ei pea institutsionaalne üksus ise omama ühtegi hääleõigusega aktsiat. Teatav ettevõte, ettevõte C, võib olla teise ettevõtte B tütarettevõte, milles kolmandal ettevõttel A on hääleõigusega aktsiate enamus. Ettevõte C on ettevõtte B tütarettevõte, kui ettevõte B kontrollib rohkem kui poolt aktsiaomanike hääleõigusest ettevõttes C või kui ettevõte B on ettevõtte C aktsiaomanik, kellel on õigus ametisse nimetada ja ametist vabastada enamikku ettevõtte C juhatuse liikmetest.

2.38 Valitsemissektor saab omada kontrolli ettevõtte üle tulenevalt eriõigusaktidest või eriõigusnormidest, mis annavad valitsusele õiguse kujundada ettevõttepoliitikat. Allpool esitatud kaheksa näitajat on peamised tegurid, mida kaaluda, otsustamaks, kas ettevõtet kontrollib valitsemissektor:

a) häälteenamuse omamine valitsemissektori poolt;

b) valitsemissektori kontroll juhatuse või nõukogu üle;

c) valitsemissektori kontroll võtmeisikute ametisse nimetamise või ametist vabastamise üle;

d) valitsemissektori kontroll üksuse põhikomisjonide üle;

e) nn kuldaktsia omamine valitsemissektori poolt;

f) eriõigusnormid;

g) valitsemissektor kui peamine klient;

h) laenamine valitsemissektorilt.

Kontrolli kindlakstegemiseks võib mõnel juhul piisata ühest näitajast, kuid muudel juhtudel võivad kontrolli olemasolu näidata mitu näitajat üheskoos.

2.39 Iseseisva juriidilise isiku staatust omavate kasumitaotluseta institutsioonide puhul on kontrolli kindlaksmääramiseks viis näitajat:

a) ametnike ametisse nimetamine;

b) tegevust võimaldavate vahendite pakkumine;

c) lepingulised suhted;

d) rahastamise tase;

e) valitsemissektori riskisuse määr.

Nagu ka ettevõtete puhul, võib mõnel juhul kontrolli kindlakstegemiseks piisata ühest näitajast, kuid muudel juhtudel võivad kontrolli olemasolu näidata mitu eraldiseisvat näitajat üheskoos.

2.40 Turuettevõtete ja turuväliste ettevõtete eristamine ja seeläbi avaliku sektori ettevõtete puhul nende klassifitseerimine kas valitsemissektorisse või ettevõtete sektorisse sõltub punktis 1.37 esitatud kriteeriumidest.

2.41 Sektor jaotatakse allsektoriteks vastavalt selle sektori jaoks asjakohastele kriteeriumidele – näiteks valitsemissektori võib jaotada keskvalitsuseks, osariigi/liidumaa valitsuseks ja kohalikuks omavalitsuseks ning riiklikeks sotsiaalkindlustusfondideks. See võimaldab üksuste majanduskäitumist täpsemalt kirjeldada.

Sektorite ja allsektorite kontodel kirjendatakse kõik asjaomase sektoriga hõlmatud institutsionaalsete üksuste tegevused, sealhulgas nii põhi- kui ka kõrvaltegevused.

Iga institutsionaalne üksus kuulub ainult ühte sektorisse või allsektorisse.

2.42 Kui institutsionaalse üksuse põhifunktsioon on toota kaupu ja osutada teenuseid, tuleb selle üksuse sektorisse jaotamiseks otsustada kõigepealt tootja liigi üle.

2.43 Tabel 2.2 näitab tootja liiki ning igale sektorile iseloomulikke põhitegevusi ja -funktsioone.



Tabel 2.2.  Tootja liik ning põhitegevused ja -funktsioonid sektorite kaupa

Tootja liik

Põhitegevus ja -funktsioon

Sektor

Turutootja

Turukaupade tootmine ja mittefinantsteenuste osutamine

Mittefinantsettevõtted (S.11)

Turutootja

Finantsvahendus, sealhulgas kindlustus

Finantsabiteenused

Finantsinstitutsioonid (S.12)

Avaliku sektori turuväline tootja

Turuvälise toodangu tootmine ja pakkumine kollektiivseks ja individuaalseks tarbimiseks ning selliste tehingute tegemine, mis on seotud rahvatulu ja -rikkuse ümberjaotamisega

Valitsemissektor (S.13)

Turutootja või eratootja, kes toodab enda lõpptarbeks

Tarbimine

Turutoodangu ja enda lõpptarbeks toodangu tootmine

Kodumajapidamised (S.14)

kui tarbijad

kui ettevõtjad

Turuväline eratootja

Turuvälise toodangu tootmine ja pakkumine individuaalseks tarbimiseks

Kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid (S.15)

2.44 Välismaailma sektor (S.2) viitab residentidest ja mitteresidentidest üksuste vahelistele voogudele ja positsioonidele – mitteresidentidest üksuseid ei iseloomusta sarnased eesmärgid ja käitumisliigid, neid eristatakse üksnes nende ja residentidest üksuste vaheliste voogude ja positsioonide kaudu.

Mittefinantsettevõtted (S.11)

2.45  Määratlus: mittefinantsettevõtete sektor (S.11) koosneb institutsionaalsetest üksustest, mis on iseseisvad juriidilised isikud ja turutootjad ning tegelevad peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega. Mittefinantsettevõtete sektorisse kuuluvad ka kvaasikorporatiivsed mittefinantsettevõtted (vt punkti 2.13 alapunkt f).

2.46 Hõlmatud institutsionaalsed üksused on järgmised:

a) era- ja avaliku sektori ettevõtted, mis on turutootjad ning tegelevad peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega;

b) iseseisva juriidilise isiku staatust omavad ühistud ja ühingud, mis on turutootjad ning tegelevad peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega;

c) iseseisva juriidilise isiku staatust omavad avaliku sektori tootjad, mis on turutootjad ning tegelevad peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega;

d) mittefinantsettevõtteid teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid või liidud, mis on iseseisvad juriidilised isikud ja turutootjad ning tegelevad peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega;

e) peakontorid, mis kontrollivad turutootjatest ettevõtete gruppi, kui ettevõtete grupi kui terviku peamine tegevusala (mõõdetuna lisandväärtuse alusel) on kaupade tootmine ja mittefinantsteenuste osutamine;

f) eriotstarbelised üksused, mis tegelevad peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega;

g) era- ja avaliku sektori kvaasikorporatiivsed ettevõtted, mis on turutootjad ning tegelevad peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega.

2.47 Kvaasikorporatiivsed mittefinantsettevõtted on kõik üksused, mis on turutootjad ja tegelevad peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega ning vastavad tingimustele, mille alusel neid käsitatakse kvaasikorporatiivsete ettevõtetena (vt punkti 2.13 alapunkt f).

Kvaasikorporatiivsed mittefinantsettevõtted peavad säilitama piisavalt teavet, et oleks võimalik pidada täielikku raamatupidamisarvestust, ning neid juhitakse kui ettevõtteid. Nende de facto suhe oma omanikuga on sama, mis ettevõttel oma aktsionäride või osanikega.

Kvaasikorporatiivsed mittefinantsettevõtted, mille omanikeks on kodumajapidamised, valitsemissektori üksused või kasumitaotluseta institutsioonid, rühmitatakse koos mittefinantsettevõtetega mittefinantsettevõtete sektorisse, mitte nende omaniku sektorisse.

2.48 Täieliku raamatupidamisarvestuse, kaasa arvatud bilansi olemasolu ei ole piisav tingimus selleks, et turutootjat saaks käsitada institutsionaalse üksusena, näiteks kvaasikorporatiivse ettevõttena. Ühingud ja avaliku sektori tootjad (v.a need, mis on hõlmatud punkti 2.46 alapunktidega a, b, c ja f, ning füüsilisest isikust ettevõtjad) ei ole üldjuhul kindlalt eristatavad institutsionaalsed üksused – isegi kui neil on täielik raamatupidamisarvestus –, sest nad ei ole sõltumatud otsuste vastuvõtmisel ning nende juhtimist kontrollib nende omanikuks olev kodumajapidamine, kasumitaotluseta institutsioon või valitsus.

2.49 Mittefinantsettevõtete sektor hõlmab ka tinglikke residendist üksusi, mida käsitatakse kui kvaasikorporatiivseid ettevõtteid.

2.50 Mittefinantsettevõtete sektor on jaotatud kolme allsektorisse:

a) avaliku sektori mittefinantsettevõtted (S.11001);

b) omamaised erasektori mittefinantsettevõtted (S.11002);

c) väliskapitali kontrolli all olevad mittefinantsettevõtted (S.11003).

Allsektor „Avaliku sektori mittefinantsettevõtted” (S.11001)

2.51  Määratlus: avaliku sektori mittefinantsettevõtete allsektor koosneb kõigist mittefinantsettevõtetest, kvaasikorporatiivsetest mittefinantsettevõtetest ja kasumitaotluseta institutsioonidest, mis on iseseisvad juriidilised isikud ja turutootjad ning mis alluvad valitsemissektori üksuste kontrollile.

2.52 Avaliku sektori kvaasikorporatiivsed ettevõtted on kvaasikorporatiivsed ettevõtted, mille otseseks omanikuks on valitsemissektori üksused.

Allsektor „Omamaised erasektori mittefinantsettevõtted” (S.11002)

2.53  Määratlus: omamaiste erasektori mittefinantsettevõtete allsektor koosneb kõigist mittefinantsettevõtetest, kvaasikorporatiivsetest mittefinantsettevõtetest ja kasumitaotluseta institutsioonidest, mis on iseseisvad juriidilised isikud ja turutootjad ning mida ei kontrolli valitsemissektor või mitteresidendist institutsionaalsed üksused.

See allsektor hõlmab otsese välisinvesteeringuga korporatiivseid ja kvaasikorporatiivseid üksuseid, mida ei klassifitseerita väliskapitali kontrolli all olevate mittefinantsettevõtete allsektorisse (S.11003).

Allsektor „Väliskapitali kontrolli all olevad mittefinantsettevõtted” (S.11003)

2.54  Määratlus: väliskapitali kontrolli all olevate mittefinantsettevõtete allsektor koosneb kõigist mittefinantsettevõtetest ja kvaasikorporatiivsetest mittefinantsettevõtetest, mida kontrollivad mitteresidendist institutsionaalsed üksused.

Sellesse allsektorisse kuuluvad:

a) kõik mitteresidendist ettevõtete tütarettevõtted;

b) kõik ettevõtted, mida kontrollivad mitteresidendist institutsionaalsed üksused, mis ise ei ole ettevõtted: näiteks ettevõte, mida kontrollib välisriigi valitsus. See hõlmab ettevõtteid, mida kontrollib (kooskõlastatult tegutsev) rühm mitteresidendist üksusi;

c) kõik mitteresidendist ettevõtete ja juriidilise isiku õigusteta tootjate filiaalid ja muud juriidilise isiku õigusteta üksused, mis on tinglikud residendist üksused.

Finantsinstitutsioonid (S.12)

2.55  Määratlus: finantsinstitutsioonide sektor (S.12) koosneb institutsionaalsetest üksustest, mis on iseseisvad juriidilised isikud ja turutootjad ning tegelevad peamiselt finantsteenuste osutamisega. Need institutsionaalsed üksused hõlmavad kõiki ettevõtteid ja kvaasikorporatiivseid ettevõtteid, kes tegelevad peamiselt järgmisega:

a) finantsvahendus (finantsvahendajad) ja/või

b) finantsabiteenused (finantsvahenduse abiettevõtted).

Samuti on hõlmatud finantsteenuseid osutavad institutsionaalsed üksused, kui enamiku nende vara või kohustustega ei tehta tehinguid avatud turgudel.

2.56 Finantsvahendus on tegevus, mille käigus institutsionaalne üksus omandab finantsvara ja võtab endale kohustusi omal vastutusel, astudes turul finantstehingutesse. Finantsvahendajate vara ja kohustused kujundatakse ümber või restruktureeritakse finantsvahenduse protsessis näiteks seoses nende lõpptähtajaga, ulatusega, riskiga jne.

Finantsabiteenused on tegevused, mis on seotud finantsvahendusega, kuid mis ei ole ise finantsvahendus.

Finantsvahendajad

2.57 Finantsvahenduse protsessis liiguvad vahendid sellistelt kolmandatelt pooltelt, kellel on vahendite ülejääk, sellistele kolmandatele pooltele, kellel on nende puudus. Finantsvahendaja ei toimi üksnes selliste teiste institutsionaalsete üksuste agendina, vaid võtab endale riski, omandades finantsvara ja võttes kohustusi omal vastutusel.

2.58 Finantsvahenduse protsessi võivad olla kaasatud igat liiki kohustused, välja arvatud kohustuste kategooria „Muud makstavad arved” (AF.8). Finantsvahenduse protsessi kaasatud finantsvara võib klassifitseerida mis tahes kategooriasse, välja arvatud kategooria „Kindlustus-, pensioni- ja muud standardsed tagatisskeemid” (AF.6), kuid kaasa arvatud kategooria „Muud saadavad arved”. Finantsvahendajad võivad investeerida oma vahendeid mittefinantsvarasse, näiteks kinnisvarasse. Selleks et ettevõtet saaks käsitada finantsvahendajana, peab ta võtma endale kohustusi turul ja vahendeid ümber kujundama. Kinnisvaraettevõtted ei ole finantsvahendajad.

2.59 Kindlustusseltside ja pensionifondide funktsiooniks on riskide koondamine. Nende institutsioonide kohustusteks on kindlustus-, pensioni- ja muud standardsed tagatisskeemid (AF.6). Kohustuste vastaspooleks on finantsvahendajana tegutsevate kindlustusseltside ja pensionifondide investeeringud.

2.60 Investeerimisfondid (edaspidi „rahaturufondid ja muud investeerimisfondid”) võtavad eeskätt kohustusi investeerimisfondide aktsiate või osakute emiteerimise kaudu (AF.52). Finantsvara ja/või kinnisvara omandamisega kujundavad nad neid fonde ümber. Seepärast klassifitseeritakse investeerimisfondid finantsvahendajateks. Nende vara ja kohustuste väärtuse iga muutus, mis pole seotud nende oma aktsiatega, mõjutab nende omavahendeid (vt punkt 7.07). Kuna omavahendite hulk on võrdne investeerimisfondi aktsiate või osakute väärtusega, siis iga muutus fondi vara ja kohustuste väärtuses kajastub ka nende aktsiate või osakute turuväärtuses. Investeerimisfonde, mis investeerivad kinnisvarasse, käsitatakse finantsvahendajatena.

2.61 Finantsvahendus piirdub vara omandamise ja kohustuste võtmisega üldsuse või selle konkreetsema ja suhteliselt suure allrühmaga tehtavate tehingute kaudu. Kui tegevus piirdub väikese inimeste või perekondade rühmaga, siis finantsvahendust ei toimu.

2.62 Üldisest põhimõttest, mille kohaselt piirdub finantsvahendus turul tehtavate finantstehingutega, võib esineda erandeid. Näideteks on munitsipaalomanduses olevad krediidi- ja hoiupangad, mis sõltuvad vastavast kohalikust omavalitsusest, või kapitalirendi ettevõtted, mis vahendite omandamisel või investeerimisel sõltuvad emaettevõtete grupist. Nende laenu- või hoiustamistegevus peab olema sõltumatu vastavast kohalikust omavalitsusest või emaettevõtete grupist selleks, et klassifitseerida neid finantsvahendajaks.

Finantsvahenduse abiettevõtted

2.63 Finantsabiteenused hõlmavad täiendavaid teenuseid, mis on vajalikud tehingute sooritamiseks finantsvara ja -kohustustega või vahendite ümberkujundamiseks või restruktureerimiseks. Finantsvahenduse abiettevõtted ei võta endale riske finantsvara või -kohustuste omandamisega. Nad hõlbustavad finantsvahendust. Peakontorid, mille kõik tütarettevõtted või enamik neist on finantsinstitutsioonid, on finantsvahenduse abiettevõtted.

Muud finantsinstitutsioonid kui finantsvahendajad ja finantsvahenduse abiettevõtted

2.64 Muud finantsinstitutsioonid kui finantsvahendajad ja finantsvahenduse abiettevõtted on institutsionaalsed üksused, mis pakuvad selliseid finantsteenuseid, mille puhul enamiku nende vara või kohustustega ei tehta tehinguid avatud turgudel.

Finantsinstitutsioonide sektorisse kuuluvad institutsionaalsed üksused

2.65 Finantsinstitutsioonide sektorisse (S.12) kuuluvad järgmised institutsionaalsed üksused:

a) era- või avaliku sektori ettevõtted, mille peamiseks tegevusalaks on finantsvahendus ja/või finantsabiteenuste osutamine;

b) ühistud ja ühingud, mis on iseseisvad juriidilised isikud ning mille peamiseks tegevusalaks on finantsvahendus ja/või finantsabiteenuste osutamine;

c) avaliku sektori tootjad, mis on juriidilised isikud ning mille peamiseks tegevusalaks on finantsvahendus ja/või finantsabiteenuste osutamine;

d) kasumitaotluseta institutsioonid, mis on juriidilised isikud ning mille peamiseks tegevusalaks on finantsvahendus ja/või finantsabiteenuste osutamine või mis teenindavad finantsinstitutsioone;

e) peakontorid, kui kõigi või enamiku nende tütarettevõtete peamine tegevusala finantsinstitutsioonina on finantsvahendus ja/või finantsabiteenuste osutamine. Kõnealused peakontorid klassifitseeritakse finantsvahenduse abiettevõteteks (S.126);

f) valdusettevõtted, mille peamine ülesanne on tütarettevõtete grupi varade hoidmine. Grupp võib koosneda finantsinstitutsioonidest või mittefinantsettevõtetest – see ei mõjuta valdusettevõtete klassifitseerimist varasid hoidvaks finantsasutuseks (S.127);

g) eriotstarbelised üksused, mis tegelevad peamiselt finantsteenuste osutamisega;

h) juriidilise isiku õigusteta investeerimisfondid, mis koosnevad osalejate rühmale kuuluvatest investeerimisportfellidest ja mida juhib tavaliselt mõni teine finantsinstitutsioon. Sellised fondid on neid juhtivast finantsinstitutsioonist eraldi seisvad institutsionaalsed üksused;

i) juriidilise isiku õigusteta üksused, mille peamine tegevusala on finantsvahendus ja mille suhtes kohaldatakse õigusnorme ja järelevalvet (enamasti klassifitseeritud hoiuseid kaasavate ettevõtetena, v.a keskpank, kindlustusseltside või pensionifondidena; neid käsitatakse sõltumatutena otsuste vastuvõtmisel, neil on oma juhtkond, mis on sõltumatu omanikest, ning nende majandus- ja finantskäitumine sarnaneb finantsinstitutsioonide omaga. Sellisel juhul käsitatakse neid kui eraldiseisvaid institutsionaalseid üksusi. Näiteks võib tuua mitteresidendist finantsinstitutsioonide filiaalid.

Finantsinstitutsioonide sektori allsektorid

2.66 Finantsinstitutsioonide sektor on jaotatud järgmisteks allsektoriteks:

a) keskpank (S.121);

b) hoiuseid kaasavad ettevõtted, v.a keskpank (S.122);

c) rahaturufondid (S.123);

d) investeerimisfondid, mis ei ole rahaturufondid (S.124);

e) muud finantsvahendusettevõtted peale kindlustusseltside ja pensionifondide (S.125);

f) finantsvahenduse abiettevõtted (S.126);

g) varasid hoidvad finantsasutused ja laenuandjad (S.127);

h) kindlustusseltsid (S.128) ning

i) pensionifondid (S.129).

Finantsinstitutsioonide sektori allsektorite kombineerimine

2.67 EKP määratlusele vastavad rahaloomeasutused on allsektorite „Keskpank” (S.121), „Hoiuseid kaasavad ettevõtted, v.a keskpank” (S.122) ja „Rahaturufondid” (S.123) kombinatsioon.

2.68 „Muud rahaloomeasutused” hõlmavad neid finantsvahendajaid, kelle kaudu keskpanga (S.121) rahapoliitika mõju jõuab teiste majanduses osalejateni. Nendeks on „Hoiuseid kaasavad ettevõtted, v.a keskpank” (S.122) ja „Rahaturufondid” (S.123).

2.69 Riskide koondamisega tegelevateks finantsvahendajateks on kindlustusseltsid ja pensionifondid. Need hõlmavad allsektoreid „Kindlustusseltsid” (S.128) ja „Pensionifondid” (S.129).

2.70 „Finantsinstitutsioonid, v.a rahaloomeasutused ning kindlustusseltsid ja pensionifondid” hõlmavad allsektoreid „Investeerimisfondid, mis ei ole rahaturufondid” (S.124), „Muud finantsvahendusettevõtted peale kindlustusseltside ja pensionifondide” (S.125), „Finantsvahenduse abiettevõtted” (S.126) ning „Varasid hoidvad finantsasutused ja laenuandjad” (S.127).

Finantsinstitutsioonide sektori allsektorite jaotamine avaliku sektori, omamaisteks erasektori ja väliskapitali kontrolli all olevateks finantsinstitutsioonideks

2.71 Iga allsektor, v.a S.121, jagatakse omakorda järgmiselt:

a) avaliku sektori finantsinstitutsioonid;

b) omamaised erasektori finantsinstitutsioonid ning

c) väliskapitali kontrolli all olevad finantsinstitutsioonid.

Selle alajaotuse kriteeriumid on samad, mis mittefinantsettevõtete puhul (vt punktid 2.51–2.54).



Tabel 2.3.  Finantsinstitutsioonide sektor ja selle allsektorid

Sektorid ja allsektorid

Avalik sektor

Omamaised erasektorid ja allsektorid

Väliskapitali kontrolli all olevad sektorid ja allsektorid

Finantsinstitutsioonid

S.12

 

 

 

Rahaloomeasutused

Keskpank

S.121

 

 

 

Muud rahaloomeasutused

Hoiuseid kaasavad ettevõtted, v.a keskpank

S.122

S.12201

S.12202

S.12203

Rahaturufondid

S.123

S.12301

S.12302

S.12303

Finantsinstitutsioonid, v.a rahaloomeasutused ning kindlustusseltsid ja pensionifondid

Investeerimisfondid, mis ei ole rahaturufondid

S.124

S.12401

S.12402

S.12403

Muud finantsvahendusettevõtted peale kindlustusseltside ja pensionifondide

S.125

S.12501

S.12502

S.12503

Finantsvahenduse abiettevõtted

S.126

S.12601

S.12602

S.12603

Varasid hoidvad finantsasutused ja laenuandjad

S.127

S.12701

S.12702

S.12703

Kindlustusseltsid ja pensionifondid

Kindlustusseltsid

S.128

S.12801

S.12802

S.12803

Pensionifondid

S.129

S.12901

S.12902

S.12903

Keskpank (S.121)

2.72  Määratlus: keskpanga allsektor (S.121) koosneb kõigist finantsinstitutsioonidest ja kvaasikorporatiivsetest finantsinstitutsioonidest, mille peamine funktsioon on raha emiteerimine, valuuta sisemise ja välise väärtuse säilitamine ning riigi rahvusvaheliste reservide osaline või täielik hoidmine.

2.73 Allsektorisse S.121 klassifitseeritakse järgmised finantsvahendajad:

a) riigi keskpank, sealhulgas juhul, kui see on Euroopa Keskpankade Süsteemi osa;

b) keskpanga funktsioone täitvad avaliku sektori asutused (nt asutused, kes tegelevad välisvaluutareservide haldamise või raha käibelelaskmisega), kes peavad täielikku raamatupidamisarvestust ja on otsuste tegemisel keskvalitsusest sõltumatud. Kui selline tegevus toimub kas keskvalitsuses või keskpangas, siis eraldi institutsionaalset üksust ei eksisteeri.

2.74 Allsektor S.121 ei hõlma peale keskpanga ühtki teist asutust või organit, kes tegeleb finantsinstitutsioonide või finantsturgude reguleerimise ja järelevalvega. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126.

Hoiuseid kaasavad ettevõtted, v.a keskpank (S.122)

2.75  Määratlus: hoiuseid kaasavate ettevõtete, v.a keskpank, allsektor (S.122) hõlmab kõiki finantsinstitutsioone ja kvaasikorporatiivseid finantsinstitutsioone (v.a need, mis kuuluvad keskpanga ja rahaturufondide allsektoritesse), mis tegelevad peamiselt finantsvahendusega ja võtavad institutsionaalsetelt üksustelt, seega mitte üksnes rahaloomeasutustelt, vastu hoiuseid ja/või nende lähedasi asendajaid ning annavad oma arvel ja nimel laenu ja/või investeerivad väärtpaberitesse.

2.76 Hoiuseid kaasavaid ettevõtteid, v.a keskpank, ei saa kirjeldada lihtsalt kui panku, sest siia alla võivad kuuluda mõned finantsinstitutsioonid, mis ei nimeta end pangaks, ning mõned sellised finantsinstitutsioonid, mis mõnes riigis seda isegi teha ei tohi, samal ajal kui mõni teine finantsinstitutsioon, mis nimetab end pangaks, ei pruugi tegelikult olla hoiuseid kaasav ettevõte. Allsektorisse S.122 klassifitseeritakse järgmised finantsvahendajad:

a) kommertspangad, universaalpangad, laiaotstarbelised pangad;

b) hoiupangad (sealhulgas usaldushoiupangad ning hoiu-laenuühistud);

c) postižiiroasutused, postipangad, žiiropangad;

d) maapangad, põllumajanduspangad;

e) ühistupangad, krediidiühistud;

f) eripangad (nt kaubanduspangad, emissioonipangad, erapangad) ning

g) elektronrahaasutused, mis tegelevad peamiselt finantsvahendusega.

2.77 Järgmised finantsvahendajad klassifitseeritakse allsektorisse S.122, kui nad tegelevad tagasimakstavate vahendite vastuvõtmisega üldsuselt kas hoiustena või muul kujul, näiteks pikaajaliste võlaväärtpaberite pideva väljalaskmisena:

a) ettevõtted, mis tegelevad hüpoteeklaenude andmisega (sealhulgas elamuhoiupangad, hüpoteegipangad ja hüpoteegikrediidiasutused);

b) munitsipaalkrediidiasutused.

Muudel juhtudel klassifitseeritakse finantsvahendajad allsektorisse S.124.

2.78 Allsektor S.122 ei hõlma järgmist:

a) peakontorid, mis juhivad peamiselt hoiuseid kaasavatest ettevõtetest, v.a keskpank, koosneva grupi muid üksusi ja teostavad nende üle järelevalvet, kuid mis ei ole ise hoiuseid kaasavad ettevõtted. Sellised peakontorid klassifitseeritakse allsektorisse S.126;

b) kasumitaotluseta institutsioonid, mis on iseseisvad juriidilised isikud ning mis teenindavad hoiuseid kaasavaid ettevõtteid, aga ei tegele finantsvahendusega. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126, ning

c) elektronrahaasutused, mille peamine tegevus ei ole finantsvahendus.

Rahaturufondid (S.123)

2.79  Määratlus: rahaturufondide allsektor (S.123) hõlmab kollektiivsete investeerimisskeemidena kõiki peamiselt finantsvahendusega tegelevaid finantsinstitutsioone ja kvaasikorporatiivseid finantsinstitutsioone, v.a need, mis kuuluvad allsektoritesse „Keskpank” ja „Krediidiasutused”. Nende tegevuseks on emiteerida investeerimisfondi aktsiaid või osakuid, mis on institutsionaalsetelt üksustelt vastu võetavate hoiuste lähedased asendajad, ning oma arvel ja nimel investeerida peamiselt rahaturufondi aktsiatesse/osakutesse, lühiajalistesse võlaväärtpaberitesse ja/või hoiustesse.

2.80 Allsektorisse S.123 klassifitseeritakse järgmised finantsvahendajad: investeerimisfondid, sealhulgas investeerimisühingud, usaldusfondid ja muud kollektiivsed investeerimisskeemid, mille aktsiaid või osakuid käsitatakse hoiuste lähedaste asendajatena.

2.81 Allsektor S.123 ei hõlma järgmist:

a) peakontorid, mis juhivad peamiselt rahaturufondidest koosnevat gruppi ja teostavad selle üle järelevalvet, kuid mis ei ole ise rahaturufondid. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126;

b) kasumitaotluseta institutsioonid, mis on iseseisvad juriidilised isikud ning mis teenindavad rahaturufonde, aga ei tegele finantsvahendusega. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126.

Investeerimisfondid, mis ei ole rahaturufondid (S.124)

2.82  Määratlus: allsektor „Investeerimisfondid, mis ei ole rahaturufondid” (S.124) hõlmab kõiki peamiselt finantsvahendusega tegelevaid kollektiivseid investeerimisskeeme, v.a need, mis kuuluvad allsektorisse „Rahaturufondid”. Nende tegevuseks on emiteerida investeerimisfondi aktsiaid või osakuid, mis ei ole hoiuste lähedased asendajad, ning oma arvel ja nimel investeerida peamiselt muudesse finantsvaradesse kui lühiajalised finantsvarad ja mittefinantsvaradesse (tavaliselt kinnisvara).

2.83 Investeerimisfondid, mis ei ole rahaturufondid, hõlmavad investeerimisühinguid, usaldusfonde ja muid kollektiivseid investeerimisskeeme, mille investeerimisfondi aktsiaid või osakuid ei käsitata hoiuste lähedaste asendajatena.

2.84 Allsektorisse S.124 klassifitseeritakse järgmised finantsvahendajad:

a) avatud investeerimisfondid, mille aktsiad või osakud ostetakse või võetakse tagasi aktsia- või osakuomanike nõudmisel otse või kaudselt ettevõtte vara arvelt;

b) kinnised investeerimisfondid, millel on fikseeritud aktsiakapital ning mille puhul fondiga liituvad või sealt lahkuvad investorid peavad ostma või müüma olemasolevaid aktsiaid;

c) kinnisvara investeerimisfondid;

d) teistesse fondidesse investeerivad fondid (nn fondifondid);

e) riskifondid, mis hõlmavad mitmesuguseid kollektiivseid investeerimisskeeme, mida iseloomustab suur miinimuminvesteering, vähene regulatsioon ning suur valik investeerimisstrateegiaid.

2.85 Allsektor S.124 ei hõlma järgmist:

a) pensionifondide allsektorisse kuuluvad pensionifondid;

b) eriotstarbelised valitsemissektori fondid, mida nimetatakse riiklikeks investeerimisfondideks. Eriotstarbeline valitsemissektori fond klassifitseeritakse varasid hoidvaks finantsasutusteks, kui tegemist on finantsinstitutsiooniga; klassifikatsioon „Eriotstarbelised valitsemissektori fondid” määratakse valitsemissektori või finantsinstitutsioonide sektori osana kindlaks vastavalt punktis 2.27 sätestatud kriteeriumidele, mis käsitlevad valitsemissektori eriotstarbelisi üksusi;

c) peakontorid, mis juhivad peamiselt muudest investeerimisfondidest, v.a rahaturufondid, koosnevat gruppi ja teostavad selle üle järelevalvet, kuid mis ise ei ole investeerimisfondid. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126;

d) kasumitaotluseta institutsioonid, mis on iseseisvad juriidilised isikud ning mis teenindavad muid investeerimisfonde, v.a rahaturufondid, aga ei tegele finantsvahendusega. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126.

Muud finantsvahendusettevõtted peale kindlustusseltside ja pensionifondide (S.125)

2.86  Määratlus: allsektor „Muud finantsvahendusettevõtted peale kindlustusseltside ja pensionifondide” (S.125) hõlmab kõiki finantsinstitutsioone ja kvaasikorporatiivseid finantsinstitutsioone, mis tegelevad peamiselt finantsvahendusega, võttes institutsionaalsete üksuste ees kohustusi muul kujul kui raha, hoiused, investeerimisfondide aktsiad või seoses kindlustus-, pensioni- ja muude standardsete tagatisskeemidega.

2.87 Allsektor S.125 hõlmab finantsvahendajaid, kes tegelevad peamiselt pikaajalise rahastamisega. Üldjuhul eristatakse seda allsektorit muude rahaloomeasutuste allsektoritest (S.122 ja S.123) sellise domineeriva maksetähtaja alusel. Tuginedes kohustuste puudumisele investeerimisfondi osakute kujul, mida ei käsitata lähedaste asendajatena hoiustele või kindlustus-, pensioni- ja muudele standardsetele tagatisskeemidele, saab seda eristada allsektoritest „Investeerimisfondid, mis ei ole rahaturufondid” (S.124), „Kindlustusseltsid” (S.128) ja „Pensionifondid” (S.129).

2.88 Allsektor „Muud finantsvahendusettevõtted peale kindlustusseltside ja pensionifondide” (S.125) jagatakse omakorda alljaotisteks, mis hõlmavad väärtpaberistamistehingutesse kaasatud finantsvahendusettevõtteid, väärtpaberi- ja tuletisinstrumendimaaklereid, laenuandmisega tegelevaid finantsinstitutsioone ning spetsialiseerunud finantsinstitutsioone. Seda illustreerib tabel 2.4.

Tabel 2.4.    Allsektor „Muud finantsvahendusettevõtted peale kindlustusseltside ja pensionifondide” (S.125) ja selle alljaotised

Väärtpaberistamistehingutesse kaasatud finantsvahendusettevõtted,

väärtpaberi- ja tuletisinstrumendimaaklerid,

laenuandmisega tegelevad finantsinstitutsioonid ning

spetsialiseerunud finantsinstitutsioonid

2.89 Allsektor S.125 ei hõlma iseseisva juriidilise isiku staatust omavaid kasumitaotluseta institutsioone, kes teenindavad teisi finantsvahendajaid, kuid ei tegele ise finantsvahendusega. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126.

2.90  Määratlus: väärtpaberistamistehingutesse kaasatud finantsvahendusettevõtted on ettevõtted, mis teevad väärtpaberistamistehinguid. Finantsvahendusettevõtted, mis vastavad institutsionaalse üksuse kriteeriumitele, klassifitseeritakse allsektorisse S.125, muudel puhkudel käsitatakse neid osana emaettevõttest.

2.91 Väärtpaberi- ja tuletisinstrumendimaaklerid (omal arvel) on finantsvahendajad omal arvel.

2.92 Laenuandmisega tegelevad finantsinstitutsioonid hõlmavad näiteks finantsvahendajaid, kes tegelevad järgmisega:

a) kapitalirent;

b) järelmaksuga ostud ning rahaliste vahendite pakkumine üksikisikutele või ettevõtetele või

c) faktooring.

2.93 Spetsialiseerunud finantsinstitutsioonid on finantsvahendusettevõtted, näiteks:

a) riskikapitaliettevõtted ja arengukapitaliettevõtted;

b) eksporti/importi rahastavad ettevõtted või

c) finantsvahendusettevõtted, mis omandavad hoiuseid ja/või nende lähedasi asendajaid või võtavad laenu ainult rahaloomeasutustelt; need finantsvahendusettevõtted hõlmavad ka keskse vastaspoolega kliiringukodasid, mis teevad rahaloomeasutustesiseseid repotehinguid.

2.94 Peakontorid, mis juhivad peamiselt finantsvahendusega tegelevate ja/või finantsabiteenuseid osutavate tütarettevõtete gruppi ning teostavad selle üle järelevalvet, klassifitseeritakse allsektorisse S.126.

Finantsvahenduse abiettevõtted (S.126)

2.95  Määratlus: finantsvahenduse abiettevõtete allsektor (S.126) koosneb kõigist finantsinstitutsioonidest ja kvaasikorporatiivsetest finantsinstitutsioonidest, mis tegelevad peamiselt finantsvahendusega tihedalt seotud tegevusega, kuid mis ei ole ise finantsvahendajad.

2.96 Allsektorisse S.126 klassifitseeritakse järgmised finantsinstitutsioonid ja kvaasikorporatiivsed finantsinstitutsioonid:

a) kindlustusmaaklerid, vara ja kahju hindamise eksperdid, kindlustus- ja pensionikonsultandid jne;

b) laenumaaklerid, väärtpaberimaaklerid, investeerimisnõustajad jne;

c) väärtpaberite emissiooni teostavad ettevõtted;

d) ettevõtted, mille peamine funktsioon on garanteerida veksleid ja muid samalaadseid instrumente;

e) ettevõtted, mis tegelevad tuletis- ja riskiturbeinstrumentidega, nagu vahetuslepingud, futuurid ja optsioonid (ilma neid emiteerimata);

f) ettevõtted, mis loovad infrastruktuuri finantsturgude jaoks;

g) finantsvahendusettevõtete ja finantsturgude üle järelevalvet teostavad keskasutused, kui nad on eraldiseisvad institutsionaalsed üksused;

h) pensionifondide, usaldusfondide jne valitsejad;

i) ettevõtted, mis tegelevad börsinduse ja kindlustusbörsindusega;

j) kasumitaotluseta institutsioonid, mis on iseseisvad juriidilised isikud ja mis teenindavad finantsinstitutsioone, aga ei tegele finantsvahendusega (vt punkti 2.46 alapunkt d);

k) makseasutused (mis hõlbustavad maksete tegemist ostja ja müüja vahel).

2.97 Allsektorisse S.126 kuuluvad ka peakontorid, mille kõik tütarettevõtted või enamik neist on finantsinstitutsioonid.

Varasid hoidvad finantsasutused ja laenuandjad (S.127)

2.98  Määratlus: varasid hoidvate finantsasutuste ja laenuandjate allsektor (S.127) hõlmab kõiki finantsinstitutsioone ja kvaasikorporatiivseid finantsinstitutsioone, mis ei tegele finantsvahendusega ega osuta finantsabiteenuseid ning mille puhul enamiku nende vara või kohustustega ei kaubelda avatud turgudel.

2.99 Eelkõige klassifitseeritakse allsektorisse S.127 järgmised finantsinstitutsioonid ja kvaasikorporatiivsed finantsinstitutsioonid:

a) juriidilisest isikust üksused, nt fondid, maavaldused, agentuurid või varifirmad;

b) valdusettevõtted, mis hoiavad tütarettevõtete grupi aktsiaid või osakuid kontrollitasemel ning mille peamine tegevus on omada gruppi, pakkumata mis tahes muid teenuseid ettevõtetele, milles vara hoitakse, st nad ei halda ega juhi teisi üksusi;

c) eriotstarbelised üksused, mis kvalifitseeruvad institutsionaalseteks üksusteks ja koguvad vahendeid avatud turgudel ning neid vahendeid kasutab nende emaettevõte;

d) üksused, mis osutavad finantsteenuseid ainult oma rahaliste vahenditega või sponsori pakutud rahaliste vahenditega teatavale hulgale klientidele ning võtavad endale finantsriski võlgniku maksejõuetuks muutumise korral. Selliste üksuste näited on laenuandjad, õppelaenu andmisega või väliskaubanduse finantseerimisega tegelevad ettevõtted, mis laenavad välja sponsoritelt, nt valitsusüksuselt või kasumitaotluseta institutsioonidelt saadud vahendeid, ning pandimajad, kelle peamine tegevusala on laenuandmine;

e) eriotstarbelised valitsemissektori fondid, mida tavaliselt nimetatakse riiklikeks investeerimisfondideks, kui nad on klassifitseeritud finantsinstitutsioonidena.

Kindlustusseltsid (S.128)

2.100  Määratlus: kindlustusseltside allsektor (S.128) koosneb kõigist finantsinstitutsioonidest ja kvaasikorporatiivsetest finantsinstitutsioonidest, mille peamine tegevusala on finantsvahendus, mis tuleneb riskide koondamisest peamiselt otsekindlustuse või edasikindlustuse kujul (vt punkt 2.59).

2.101 Kindlustusseltsid osutavad järgmisi teenuseid:

a) elukindlustus ja kahjukindlustus üksustele või üksuste rühmadele;

b) edasikindlustus teistele kindlustusseltsidele.

2.102 Kahjukindlustusseltsid võivad pakkuda kindlustust järgmise vastu:

a) tulekahju (nt ettevõtte ja eraisiku vara puhul);

b) vastutus (kannatanu);

c) liiklusõnnetused (enda tekitatud kahju ja tsiviilvastutus);

d) mere-, lennu- ja transpordiriskid (sh energiariskid);

e) õnnetusjuhtumid ja terviseriskid või

f) finantsriskid (tagatiste või tagatisvõlakirjade pakkumine).

Finantskindlustus- või krediidikindlustusettevõtted, mida nimetatakse ka garantiipankadeks, pakuvad tagatisi või tagatisvõlakirju väärtpaberistamise ja muude krediiditoodete tagamiseks.

2.103 Kindlustusseltsid on peamiselt juriidilise isiku õigustega või vastastikused kindlustusandjad. Juriidilise isiku õigustega üksused kuuluvad aktsionäridele ning paljud neist on noteeritud börsil. Vastastikused kindlustusandjad kuuluvad kindlustusvõtjatele ning nad tagastavad oma kasumi dividendide või boonuste kaudu kasu saavatele või osalevatele kindlustusvõtjatele. Allutatud kindlustusandjad kuuluvad tavaliselt mittefinantsettevõtetele ning kindlustavad enamasti oma aktsionäride riske.



Tekstikast 2.1.  Kindlustuse liigid

Kindlustuse liik

Sektor või allsektor

Otsekindlustus

Elukindlustus

Kindlustuspoliisi omanik teeb korrapäraseid makseid või ühekordse kogumakse kindlustusandjale, mille eest kindlustusandja tagab poliisi omanikule kokkulepitud summa või annuiteedi konkreetsel kuupäeval või enne seda.

Kindlustusseltsid

Kahjukindlustus

Kindlustus selliste riskide katmiseks nagu õnnetused, haigus, tulekahju, laen jne.

Kindlustusseltsid

Edasikindlustus

Kindlustus, mille kindlustusandja on ostnud eesmärgiga kaitsta ennast ootamatult suure hulga nõuete või erakordselt suurte nõuete vastu.

Kindlustusseltsid

Sotsiaalkindlustus

Riiklik sotsiaalkindlustus

Osalemiskohustus on kehtestatud valitsemissektori poolt, et kindlustada teatud sotsiaalriskide vastu.

Riikliku sotsiaalkindlustuse pensionid

Riiklikud sotsiaalkindlustusfondid

Muu riiklik sotsiaalkindlustus

Tööga seotud muu sotsiaalkindlustus kui riiklik sotsiaalkindlustus

Tööandjad võivad teenistustingimuseks seada, et töötaja kindlustaks teatud sotsiaalriskide vastu.

Tööga seotud pensionid

Tööandjate, kindlustusseltside, pensionifondide või kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide sektor

Tööga seotud muu sotsiaalkindlustus

2.104 Allsektorisse S.128 ei kuulu:

a) institutsionaalsed üksused, mis vastavad mõlemale punktis 2.117 loetletud kriteeriumile. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.1314;

b) peakontorid, mis juhivad peamiselt kindlustusseltsidest koosnevat gruppi ja teostavad selle üle järelevalvet, kuid ei ole ise kindlustusseltsid. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126;

c) kasumitaotluseta institutsioonid, mis on iseseisvad juriidilised isikud ja mis teenindavad kindlustusseltse, kuid ei tegele finantsvahendusega. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126.

Pensionifondid (S.129)

2.105  Määratlus: pensionifondide allsektor (S.129) koosneb kõigist finantsinstitutsioonidest ja kvaasikorporatiivsetest finantsinstitutsioonidest, mille peamine tegevusala on finantsvahendus, mis tuleneb kindlustatud isikute sotsiaalsete riskide ja vajaduste koondamisest (sotsiaalkindlustus). Pensionifondid kui sotsiaalkindlustusskeemid pakuvad sissetulekut pensionile jäämisel ning sageli hüvitisi surma ja puude korral.

2.106 Allsektor S.129 koosneb ainult neist sotsiaalkindlustussüsteemi pensionifondidest, mis on neid loonud üksustest eraldi seisvad institutsionaalsed üksused. Sellised iseseisvad fondid on sõltumatud otsuste vastuvõtmisel ja omavad täielikku raamatupidamisarvestust. Mitteiseseisvad pensionifondid ei ole institutsionaalsed üksused ja jäävad neid loonud institutsionaalsete üksuste osaks.

2.107 Sellistes pensionifondides osalejateks on näiteks ühe ettevõtte või ettevõtete grupi töötajad, teatava tegevusharu või -ala töötajad või sama erialaga inimesed. Kindlustuslepinguga pakutavad hüvitised võivad olla järgmised:

a) hüvitis, mis makstakse pärast kindlustatud isiku surma tema lesele ja lastele;

b) hüvitis, mis makstakse pärast pensionile jäämist või

c) hüvitis, mis makstakse pärast kindlustatud isiku invaliidistumist.

2.108 Mõnes riigis saab kõiki selliseid riske kindlustada nii elukindlustusseltside kui ka pensionifondide kaudu. Teistes riikides nõutakse, et osa sellistest riskidest kindlustatakse vaid läbi elukindlustusseltside. Vastupidiselt elukindlustusseltsidele on pensionifondide kasutamine seaduse järgi piiratud töötajate ja mittepalgaliste töötajate konkreetsete rühmadega.

2.109 Pensionifonde võivad luua tööandjad või valitsemissektor; samuti võivad neid luua kindlustusseltsid töötajate nimel; võidakse luua ka eraldiseisvad institutsionaalsed üksused eesmärgiga hoida ja hallata varasid, mida kasutatakse pensioniõiguste tagamiseks ja pensionite jaotamiseks.

2.110 Allsektorisse S.129 ei kuulu:

a) institutsionaalsed üksused, mis vastavad mõlemale punktis 2.117 loetletud kriteeriumile. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.1314;

b) peakontorid, mis juhivad peamiselt pensionifondidest koosnevat gruppi ja teostavad selle üle järelevalvet, kuid ei ole ise pensionifondid. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126;

c ) kasumitaotluseta institutsioonid, mis on iseseisvad juriidilised isikud ja mis teenindavad pensionifonde, kuid ei tegele finantsvahendusega. Need klassifitseeritakse allsektorisse S.126.

Valitsemissektor (S.13)

2.111  Määratlus: valitsemissektor (S.13) hõlmab institutsionaalseid üksusi, mis on turuvälised tootjad, kelle toodang on mõeldud individuaalseks ja kollektiivseks tarbimiseks, ning mida finantseeritakse kohustuslikest maksetest, mida teevad teistesse sektoritesse kuuluvad üksused, ja institutsionaalseid üksusi, mille põhitegevuseks on rahvatulu ja rikkuse ümberjaotamine.

2.112 Sektorisse S.13 kuuluvad institutsionaalsed üksused on näiteks järgmised:

a) valitsemissektori üksused, kellel on seadusest tulenev võim selle majandusterritooriumi muude üksuste üle ning kes haldavad ja rahastavad tegevusvaldkondi, milles toodetakse peamiselt turuväliseid kaupu ja osutatakse turuväliseid teenuseid, mille eesmärk on tuua kasu ühiskonnale;

b) valitsemissektori üksusest ettevõte või kvaasikorporatiivne ettevõte, kui selle toodang on peamiselt turuväline ning kui seda kontrollib valitsemissektori üksus;

c) kasumitaotluseta institutsioonid, mis on iseseisvad juriidilised isikud ja valitsemissektori poolt kontrollitud turuvälised tootjad;

d) iseseisvad pensionifondid, mille puhul on õigusaktidest tulenev kohustus teha sissemakseid ning mille puhul valitsemissektor juhib fonde seoses osamaksete ja hüvitiste kindlaksmääramise ja heakskiitmisega.

2.113 Valitsemissektor on jagatud nelja allsektorisse:

a) keskvalitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid) (S.1311);

b) osariigi/liidumaa valitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid) (S.1312);

c) kohalik omavalitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid) (S.1313);

d) riiklikud sotsiaalkindlustusfondid (S.1314).

Keskvalitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid) (S.1311)

2.114  Määratlus: kõnealune allsektor hõlmab kõiki riigi administratiivseid üksusi ja teisi keskasutusi, mille pädevus ulatub tavaliselt üle kogu majandusterritooriumi, v.a riiklike sotsiaalkindlustusfondide juhtimine.

Allsektorisse S.1311 kuuluvad need kasumitaotluseta institutsioonid, mida kontrollib keskvalitsus ning mille pädevus laieneb tervele majandusterritooriumile.

Turu reguleerimisega tegelevad organisatsioonid, mis on kas ainult või peamiselt subsiidiumide laialijagajad, klassifitseeritakse allsektorisse S.1311. Organisatsioonid, mis tegelevad ainult või peamiselt põllumajandustoodete või toiduainete ostmise, säilitamise ja müümisega, klassifitseeritakse sektorisse S.11.

Osariigi/liidumaa valitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid) (S.1312)

2.115  Määratlus: kõnealune allsektor koosneb avaliku halduse üksustest, mis on eraldiseisvad institutsionaalsed üksused ja viivad ellu mõningaid valitsemissektori funktsioone, v.a riiklike sotsiaalkindlustusfondide juhtimine, allpool keskvalitsuse tasandit ning ülevalpool kohaliku omavalitsuse tasandit.

Allsektorisse S.1312 kuuluvad need kasumitaotluseta institutsioonid, mida kontrollib osariigi/liidumaa valitsus ning mille pädevus piirdub osariigi/liidumaa majandusterritooriumiga.

Kohalik omavalitsus (v.a riiklikud sotsiaalkindlustusfondid) (S.1313)

2.116  Määratlus: kõnealune allsektor hõlmab selliseid avaliku halduse asutuste liike, mille pädevus laieneb ainult majandusterritooriumi kohalikule osale, v.a riiklike sotsiaalkindlustusfondide kohalikud asutused.

Allsektorisse S.1313 kuuluvad need kasumitaotluseta institutsioonid, mida kontrollib kohalik omavalitsus ning mille pädevus piirdub kohaliku omavalitsuse majandusterritooriumiga.

Riiklikud sotsiaalkindlustusfondid (S.1314)

2.117  Määratlus: sotsiaalkindlustusfondide allsektor hõlmab kesktasandi, osariigi/liidumaa ja kohalikke institutsionaalseid üksusi, mis tegelevad peamiselt sotsiaaltoetuste pakkumisega ja vastavad järgmisele kahele kriteeriumile:

a) seaduse või muu õigusnormi kohaselt on teatavatel rahvastiku rühmadel kohustus osaleda sotsiaalkindlustuse skeemis või maksta osamakseid ning

b) valitsemissektor vastutab institutsiooni juhtimise eest, kehtestades või heaks kiites osamaksed ja sotsiaaltoetused sõltumatult oma rollist järelevalvet teostava organi või tööandjana.

Tavaliselt ei ole otsest seost üksikisiku poolt makstava osamakse suuruse ja temale langeva riski vahel.

Kodumajapidamised (S.14)

2.118  Määratlus: kodumajapidamiste sektor (S.14) hõlmab üksikisikuid või üksikisikute rühmasid kui tarbijaid ning kui ettevõtjaid, kes toodavad turukaupu ning osutavad mittefinants- ja finantsteenuseid (turutootjad), tingimusel et kaupade tootmise ja teenuste osutamisega ei tegele eraldiseisvad üksused, mida käsitatakse kvaasikorporatiivsete ettevõtetena. Siia kuuluvad ka üksikisikud või üksikisikute rühmad, kes toodavad kaupu ja osutavad mittefinantsteenuseid vaid enda lõpptarbeks.

Kodumajapidamisi kui tarbijaid võib määratleda kui väikeseid inimeste rühmasid, kes jagavad sama eluaset, koondavad oma sissetulekut ja vara ning tarbivad ühiselt teatavat liiki kaupu ja teenuseid, peamiselt eluaset ja toitu.

Kodumajapidamiste peamised ressursid on järgmised:

a) hüvitised töötajatele;

b) omanditulu;

c) siirded teistelt sektoritelt;

d) turukaupade müügist saadav tulu ning

e) oma lõpptarbimiseks toodetavate toodete arvestuslik tulu.

2.119 Kodumajapidamiste sektor hõlmab järgmist:

a) üksikisikud või üksikisikute rühmad, kelle peamine funktsioon on tarbimine;

b) isikud, kes elavad püsivalt institutsioonides ning kes on oma tegevuses või majandusotsuste vastuvõtmisel osaliselt või täiel määral sõltuvad (nt kloostrites elavad religioossete rühmituste liikmed, pikaajalised haiglapatsiendid, pikaajalist karistust kandvad vangid, püsivalt vanadekodus elavad eakad inimesed). Selliseid inimesi käsitatakse ühe institutsionaalse üksusena, st ühe kodumajapidamisena;

c) üksikisikud või üksikisikute rühmad, kelle peamine funktsioon on tarbimine ja kes toodavad kaupu ja osutavad mittefinantsteenuseid vaid oma isiklikuks lõpptarbimiseks. Süsteem hõlmab vaid kahte kategooriat oma lõpptarbimiseks osutatud teenuseid: omaniku kasutuses oleva eluruumi teenused ja majapidamisteenused, mida osutavad palgatöötajad;

d) füüsilisest isikust ettevõtjad ning ühingud, millel puudub juriidiline staatus (v.a need, mida käsitatakse kvaasikorporatiivsete ettevõtetena) ja mis on turutootjad, ning

e) kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid, millel puudub iseseisev juriidiline staatus või millel see on olemas, kuid mis on üksnes vähe tähtsad.

2.120 ESA 2010s on kodumajapidamiste sektor jaotatud järgmisteks allsektoriteks:

a) tööandjad (S.141) ja füüsilisest isikust ettevõtjad (S.142);

b) töötajad (S.143);

c) omanditulu saajad (S.1441);

d) pensionisaajad (S.1442);

e) muude siirdetulude saajad (S.1443).

2.121 Kodumajapidamised jagatakse allsektoritesse vastavalt kodumajapidamise kui terviku suurimale tululiigile (tööandja tulu, hüvitised töötajatele jne). Kui sama kodumajapidamine saab teatavat liiki tulu rohkem kui ühest allikast, võetakse klassifitseerimise aluseks kodumajapidamise kogutulu iga kategooria lõikes.

Tööandjad ja füüsilisest isikust ettevõtjad (S.141 ja S.142)

2.122  Määratlus: tööandjate ja füüsilisest isikust ettevõtjate allsektor koosneb kodumajapidamiste rühmast, kelle (sega)tulu (B.3), mis saadakse kodumajapidamisele kuuluva juriidilise isiku õigusteta üksuse tegevusest turukaupade ja -teenuste tootjana kas palgatöötajate abil või ilma, on kodumajapidamise kui terviku suurim tuluallikas isegi juhul, kui see tulu ei moodusta rohkem kui poolt kodumajapidamise kõigist tuludest.

Töötajad (S.143)

2.123  Määratlus: töötajate allsektor koosneb kodumajapidamiste rühmast, kelle jaoks töötajatele makstud hüvitistest saadav tulu (D.1) on kodumajapidamise kui terviku suurim tuluallikas.

Omanditulu saajad (S.1441)

2.124  Määratlus: omanditulu saajate allsektor koosneb kodumajapidamiste rühmast, kelle jaoks omanditulu (D.4) on kodumajapidamise kui terviku suurim tuluallikas.

Pensionisaajad (S.1442)

2.125  Määratlus: pensionisaajate allsektor koosneb kodumajapidamiste rühmast, kelle jaoks pensionitulu on kodumajapidamise kui terviku suurim tuluallikas.

Pensionisaajatest kodumajapidamised on need, mille suurima tuluallika moodustab vanadus- või muu pension, sh pensionid eelmistelt tööandjatelt.

Muude siirdetulude saajad (S.1443)

2.126  Määratlus: muude siirdetulude saajate allsektor koosneb kodumajapidamiste rühmast, kelle jaoks muudest jooksvatest siiretest saadav tulu on kodumajapidamise kui terviku suurim tuluallikas.

Muud jooksvad siirded on kõik jooksvad siirded peale omanditulu, pensioni ning tulu, mida saavad institutsioonides püsivalt elavad inimesed.

2.127 Kui kodumajapidamise kui terviku tuluallikate suhtelist panust käsitlev teave ei ole sektoritesse jagamise eesmärgil kättesaadav, võetakse klassifitseerimisel aluseks võrdlusisiku tulu. Kodumajapidamise võrdlusisik on isik, kelle tulu on kodumajapidamises suurim. Kui selline teave ei ole kättesaadav, kasutatakse allsektoriteks klassifitseerimisel selle isiku tulu, kes väidab end olevat võrdlusisik.

2.128 Kodumajapidamiste allsektoritesse klassifitseerimisel võib kasutada muid kriteeriume, näiteks kodumajapidamiste kui ettevõtjate klassifitseerimine tegevusala järgi: põllumajanduslikud kodumajapidamised ja mittepõllumajanduslikud kodumajapidamised.

Kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid (S.15)

2.129  Määratlus: kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide (KTKTId) sektor (S.15) koosneb kasumitaotluseta institutsioonidest, mis on eraldiseisvad juriidilised isikud, kes teenindavad kodumajapidamisi ning on turuvälised eratootjad. Nende peamised ressursid on kodumajapidamiste kui tarbijate vabatahtlikud rahalised või mitterahalised maksed, valitsemissektori poolt tehtavad maksed ja omanditulu.

2.130 Kui need institutsioonid pole piisava tähtsusega nende arvamiseks KTKTIde sektorisse, siis lisatakse nad kodumajapidamiste sektorisse (S.14), sest nende tehingud on eristamatud tolle sektori üksustest. Turuvälised KTKTId, mida kontrollib valitsemissektor, klassifitseeritakse aga valitsemissektorisse (S.13).

KTKTIde sektor hõlmab järgmisi põhilisi KTKTIsid, mis pakuvad majapidamistele turuväliseid kaupu ja osutavad neile turuväliseid teenuseid:

a) ametiühingud, erialaliidud või teadusseltsid, tarbijate liidud, erakonnad, kirikud või usulised ühendused (sh need, mida valitsused finantseerivad, aga ei kontrolli) ning ühiskondlikud, kultuuri-, puhke- ja spordiklubid ning

b) heategevus-, hoolekande- ja abiorganisatsioonid, mida finantseeritakse muude institutsionaalsete üksuste vabatahtlike rahaliste või mitterahaliste siiretega.

Sektor S.15 hõlmab heategevus-, hoolekande- ja abiorganisatsioone, mis teenindavad mitteresidendist üksusi, ning siia ei arvata üksusi, kus liikmeksolek annab õiguse eelnevalt kindlaks määratud kaupade ja teenuste kogumile.

Välismaailm (S.2)

2.131  Määratlus: välismaailma sektor (S.2) on üksuste rühm ilma iseloomulike funktsioonide ja ressurssideta. See hõlmab mitteresidendist üksusi niivõrd, kuivõrd nad teevad tehinguid residendist institutsionaalsete üksustega või omavad muid majandussidemeid residendist üksustega. Välismaailma kontod annavad üldise pildi majandussuhetest, mis ühendavad rahvamajandust välismaailmaga. ELi institutsioonid ja rahvusvahelised organisatsioonid kuuluvad siia alla.

2.132 Välismaailm ei ole sektor, mille kohta peab pidama täielikku raamatupidamisarvestust, kuid on mugav käsitada välismaailma sektorina. Sektorid saadakse, jagades kogumajanduse homogeensemateks residendist institutsionaalsete üksuste rühmadeks, mis on oma majanduskäitumise, eesmärkide ja funktsioonide poolest sarnased. Välismaailma sektori kohta see ei käi. Selle sektori puhul kirjendatakse finantsinstitutsioonide ning mittefinantsettevõtete, kasumitaotluseta institutsioonide, kodumajapidamiste ja valitsemissektori tehingud ja muud vood mitteresidendist institutsionaalsete üksustega ning muud majandussidemed residentide ja mitteresidentide vahel, näiteks residentide nõuded mitteresidentidele.

2.133 Välismaailma kontod sisaldavad vaid residendist institutsionaalsete üksuste ja mitteresidendist üksuste vahelisi tehinguid, mille suhtes kehtivad järgmised erandid:

a) transporditeenus (kuni eksportiva riigi piirini), mida residendist üksus osutab seoses imporditud kaubaga, kirjendatakse välismaailma kontodel koos FOB-impordiga hoolimata sellest, et teenust osutab residendist üksus;

b) omamaise majanduse eri sektoritesse kuuluvate residentide tehingud välismaise varaga näidatakse välismaailma detailsetel finantskontodel. Need tehingud ei mõjuta riigi finantspositsiooni välismaailma suhtes; need mõjutavad üksikute sektorite finantssuhteid välismaailmaga;

c) riigi kohustustega tehtavad tehingud erinevatesse geograafilistesse piirkondadesse kuuluvate mitteresidentide vahel näidatakse välismaailma kontodel vastavalt geograafilisele jaotusele. Kuigi need tehingud ei mõjuta riigi üldist kohustust välismaailma suhtes, mõjutavad need kohustusi maailma eri piirkondade suhtes.

2.134 Välismaailma sektor (S.2) on jagatud järgmiselt:

a) Euroopa Liidu liikmesriigid, institutsioonid ja asutused (S.21):

1) Euroopa Liidu liikmesriigid (S.211);

2) Euroopa Liidu institutsioonid ja asutused (S.212);

b) ELi mittekuuluvad riigid ja mitteresidentsed rahvusvahelised organisatsioonid (S.22).

Tootjaüksuste sektorite klassifikatsioon peamiste standardsete õiguslike omandivormide lõikes

2.135 Järgnev ülevaade ja punktid 2.31–2.44 võtavad kokku põhimõtted, mille alusel jaotatakse tootjaüksused sektoritesse, kasutades peamiste institutsiooniliikide kirjeldamisel standardset terminoloogiat.

2.136 Turutootjatest era- ja avaliku sektori ettevõtted klassifitseeritakse järgmiselt:

a) peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.11 „Mittefinantsettevõtted”;

b) peamiselt finantsvahenduse ja finantsabiteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.12 „Finantsinstitutsioonid”.

2.137 Ühistud ja ühingud, mis on iseseisvad juriidilised isikud ja turutootjad, klassifitseeritakse järgmiselt:

a) peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.11 „Mittefinantsettevõtted”;

b) peamiselt finantsvahenduse ja finantsabiteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.12 „Finantsinstitutsioonid”.

2.138 Vastavalt eriõigusaktidele iseseisva juriidilise isiku staatust omavad avaliku sektori turutootjad klassifitseeritakse järgmiselt:

a) peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.11 „Mittefinantsettevõtted”;

b) peamiselt finantsvahenduse ja finantsabiteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.12 „Finantsinstitutsioonid”.

2.139 Iseseisva juriidilise isiku staatuseta avaliku sektori turutootjad klassifitseeritakse järgmiselt:

a) kvaasikorporatiivsed ettevõtted:

1) peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.11 „Mittefinantsettevõtted”;

2) peamiselt finantsvahenduse ja finantsabiteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.12 „Finantsinstitutsioonid”;

b) kui ei ole tegemist kvaasikorporatiivsete ettevõtetega: sektorisse S.13 „Valitsemissektor”, sest nad on neid kontrollivate üksuste lahutamatu osa.

2.140 Iseseisva juriidilise isiku staatusega kasumitaotluseta institutsioonid (ühingud ja sihtasutused) klassifitseeritakse järgmiselt:

a) peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega tegelevad turutootjad: sektorisse S.11 „Mittefinantsettevõtted”;

b) peamiselt finantsvahenduse ja finantsabiteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.12 „Finantsinstitutsioonid”;

c) turuvälised tootjad:

1) sektorisse S.13 „Valitsemissektor”, kui nad on avaliku sektori tootjad, mida kontrollib valitsemissektor;

2) sektorisse S.15 „Kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid”, kui nad on erasektori tootjad.

2.141 Füüsilisest isikust ettevõtjad ja partnerlused, mis ei ole iseseisvad juriidilised isikud ning mis on turutootjad, klassifitseeritakse järgmiselt:

a) kvaasikorporatiivsed ettevõtted:

1) peamiselt kaupade tootmise ja mittefinantsteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.11 „Mittefinantsettevõtted”;

2) peamiselt finantsvahenduse ja finantsabiteenuste osutamisega tegelevad üksused: sektorisse S.12 „Finantsinstitutsioonid”;

b) kui ei ole tegemist kvaasikorporatiivsete ettevõtetega, klassifitseeritakse nad sektorisse S.14 „Kodumajapidamised”.

2.142 Peakontorid klassifitseeritakse järgmiselt:

a) sektorisse S.11 „Mittefinantsettevõtted”, juhul kui turutootjatest ettevõtete grupi kui terviku peamine tegevusala on kaupade tootmine ja mittefinantsteenuste osutamine (vt punkti 2.46 alapunkt e);

b) sektorisse S.12 „Finantsinstitutsioonid”, juhul kui üksuste grupi kui terviku peamine tegevusala on finantsvahendus (vt punkti 2.65 alapunkt e).

Valdusettevõtteid, kes on tütarettevõtete grupi varade hoidjad, käsitatakse alati finantsinstitutsioonidena. Valdusettevõtted hoiavad ettevõtete grupi vara, kuid ei teosta ühtegi juhtimistegevust seoses selle grupiga.

2.143 Tabel 2.5 illustreerib eespool toodud juhtumeid skemaatiliselt.



Tabel 2.5.  Tootjaüksuste sektorite klassifikatsioon peamiste standardsete õiguslike omandivormide lõikes

Tootja liik

Standardne õiguslik kirjeldus

Turutootjad (kaubad ja mittefinantsteenused)

Turutootjad (finantsvahendus)

Turuvälised tootjad

Avaliku sektori tootjad

Eratootjad

Era- ja avaliku sektori ettevõtted

S.11: mittefinantsettevõtted

S.12: finantsinstitutsioonid

 

 

Ühistud ja ühingud, mis on iseseisvad juriidilised isikud

S.11: mittefinantsettevõtted

S.12: finantsinstitutsioonid

 

 

Avaliku sektori tootjad, mis vastavalt eriõigusaktidele on iseseisvad juriidilised isikud

S.11: mittefinantsettevõtted

S.12: finantsinstitutsioonid

 

 

Avaliku sektori tootjad, kes ei ole iseseisvad juriidilised isikud

Kvaasikorporatiivse ettevõtte tunnustega üksused

S.11: mittefinantsettevõtted

S.12: finantsinstitutsioonid

 

 

Muud

 

 

S.13: valitsemissektor

 

Iseseisva juriidilise isiku staatusega kasumitaotluseta institutsioonid

S.11: mittefinantsettevõtted

S.12: finantsinstitutsioonid

S.13: valitsemissektor

S.15: kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid

Ühingud, mis ei ole iseseisvad juriidilised isikud

Füüsilisest isikust ettevõtjad

Kvaasikorporatiivse ettevõtte tunnustega üksused

S.11: mittefinantsettevõtted

S.12: finantsinstitutsioonid

 

 

Muud

S.14: kodumajapidamised

S.14: kodumajapidamised

 

 

Peakontorid, kelle poolt kontrollitava ettevõtete grupi peamiseks tegevusalaks on:

kaupade tootmine ja mittefinantsteenuste osutamine

S.11: mittefinantsettevõtted

 

 

 

finantsteenuste osutamine

 

S.12: finantsinstitutsioonid

 

 

KOHALIKUD TEGEVUSALAÜKSUSED JA TEGEVUSALAD

2.144 Enamik kaupu tootvaid ja teenuseid osutavaid institutsionaalseid üksusi tegutseb kombineeritult mitmel alal ühel ajal. Nad võivad tegeleda ühe põhitegevusega, mõne kõrvaltegevusega ja mõne abitegevusega.

2.145 Tegevus toimub siis, kui sellised vahendid nagu seadmed, tööjõud, tootmisviis, infovõrgud või tooted on omavahel ühendatud, mille tulemusel luuakse konkreetseid kaupu või teenuseid. Tegevust iseloomustavad sisend toodete näol, tootmisprotsess ja väljund toodete näol.

Tegevused võib kindlaks määrata ka konkreetse NACE Rev. 2 taseme järgi.

2.146 Kui üksus tegeleb mitme tegevusega, siis järjestatakse kõik tegevused, mis ei ole abitegevused (vt 3. peatüki punkt 3.12), vastavalt kogulisandväärtusele. Suurima osakaaluga kogulisandväärtuse põhjal saab eristada põhitegevusala kõrvaltegevusalast.

2.147 Tootmisprotsessi ning kaupade ja teenuste kasutamisega kaasnevate voogude analüüsimiseks tuleb valida üksused, mis toovad esile tehnilis-majanduslikud seosed. Sellest nõudest tulenevalt tuleb institutsionaalsed üksused jaotada väiksemateks ja homogeensemateks üksusteks vastavalt tootmise liigile. Seda nõuet täidavad praktikas kohalikud tegevusalaüksused.

Kohalik tegevusalaüksus

2.148  Määratlus: kohalik tegevusalaüksus on tegevusalaüksuse osa, mis vastab kohalikule üksusele. SNA 2008 ja ISIC Rev. 4 süsteemides nimetatakse kohalikku tegevusalaüksust inglise keeles sõnaga „establishment”. Tegevusalaüksus võtab enda alla kokku kõik institutsionaalse üksuse kui tootja osad, mis aitavad kaasa tegevuse sooritamisele vastavalt NACE Rev. 2 klassile (neljakohaline number), ning vastab ühele või mitmele institutsionaalse üksuse tegevuspõhisele alljaotusele. Institutsionaalse üksuse infosüsteem peab olema võimeline näitama või arvutama iga kohaliku tegevusalaüksuse kohta vähemalt toodangu väärtuse, vahetarbimise, hüvitised töötajatele, tegevuse ülejäägi, tööhõive ja kapitali kogumahutuse põhivarasse.

Kohalik üksus on institutsionaalne üksus või osa institutsionaalsest üksusest, mis toodab kaupu ja osutab teenuseid ning asub geograafiliselt määratletud kohas.

Kohalik tegevusalaüksus võib vastata institutsionaalsele üksusele kui tootjale, kuid teisalt ei saa ta kunagi kuuluda kahte erinevasse institutsionaalsesse üksusesse.

2.149 Kui kaupu tootval ja teenuseid osutaval institutsionaalsel üksusel on põhitegevusala ja üks või mitu kõrvaltegevusala, jagatakse ta sama paljudeks tegevusalaüksusteks ja kõrvaltegevusalad klassifitseeritakse põhitegevusalast eraldi. Abitegevusi ei eristata põhi- või kõrvaltegevusalast. Tegevusalaüksus, mis kuulub klassifikatsioonisüsteemis mingi kindla rubriigi alla, võib toota tooteid ka väljaspool homogeenset gruppi kõrvaltegevusalana, mida ei saa olemasolevate raamatupidamisdokumentide põhjal eraldi identifitseerida. Seega võib tegevusalaüksusel olla üks või mitu kõrvaltegevusala.

Tegevusalad

2.150  Määratlus: tegevusala koosneb grupist kohalikest tegevusalaüksustest, mis tegelevad sama või samalaadse tegevusalaga. Kõige detailsemal klassifitseerimise tasemel koosneb tegevusala kõigist kohalikest tegevusalaüksustest, mis kuuluvad samasse NACE Rev. 2 klassi (neljakohaline number) ja mis tegelevad seetõttu sama tegevusalaga, nagu on määratletud NACE Rev. 2 klassifikaatoris.

Tegevusalad koondavad nii kohalikke turukaupu ja -teenuseid tootvaid tegevusalaüksusi kui ka turuväliseid kaupu ja teenuseid tootvaid kohalikke tegevusalaüksusi. Määratluse kohaselt koosneb tööstusharu rühmast kohalikest tegevusalaüksustest, mis tegelevad sama liiki tootmisega sõltumata sellest, kas institutsionaalsed üksused, kuhu nad kuuluvad, toodavad turutoodangut või turuvälist toodangut.

2.151 Tegevusalad klassifitseeritakse kolme rühma:

a) turutooteid ja -teenuseid tootvad tegevusalad (turumajandusharud) ning kaupu ja teenuseid enda lõpptarbeks tootvad tegevusalad. Teenused oma lõpptarbeks on omanike kasutuses olevate eluruumide teenused ning kodumajapidamisteenused, mida osutavad palgatöötajad;

b) valitsemissektori turuväliseid kaupu ja teenuseid tootvad tegevusalad: valitsemissektori turuvälised tegevusalad;

c) kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide turuväliseid kaupu ja teenuseid tootvad tegevusalad: kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide turuvälised tegevusalad.

Majanduse tegevusalade klassifikaator

2.152 Kohalike tegevusalaüksuste klassifitseerimisel tegevusaladeks kasutatakse klassifikaatorit NACE Rev. 2.

HOMOGEENSE TOOTMISE ÜKSUSED JA HOMOGEENSED TEGEVUSALAD

2.153 Tootmisprotsessi analüüsimiseks kõige sobivam üksus on homogeense tootmise üksus. Sellel üksusel on talle omane tegevus, mis määratletakse tema sisendite, tootmisprotsessi ja toodangu kaudu.

Homogeense tootmise üksus

2.154  Määratlus: homogeense tootmise üksus teostab talle omast tegevust, mis määratletakse tema sisendite, tootmisprotsessi ja toodangu kaudu. Sisendi ja toodangu moodustavaid tooteid eristatakse nende füüsiliste tunnuste, töötlemise ulatuse ning kasutatava tootmistehnoloogia alusel. Neid võib kindlaks määrata toodete klassifikatsiooni abil (tegevusaladel põhinev toodete statistiline klassifikaator – CPA). CPA on toodete klassifikaator, mille elemendid on struktureeritud vastavalt tegevusala päritolu kriteeriumile. Tegevusala päritolu määratletakse vastavalt NACE Rev. 2-le.

Homogeenne tegevusala

2.155  Määratlus: homogeenne tegevusala on homogeense tootmise üksuste rühm. Homogeense tegevusalaga hõlmatud tegevuste ring määratakse kindlaks vastavalt toodete klassifikaatorile. Homogeenne tegevusala toodab neid ja ainult neid kaupu või teenuseid, mis on märgitud klassifikaatoris.

2.156 Homogeensed tegevusalad on üksused, mis on loodud majandusanalüüsi tegemiseks. Homogeense tootmise üksusi ei ole tavaliselt võimalik otse jälgida; üksustelt statistilistel eesmärkidel kogutavat teavet tuleb teisendada nii, et moodustuksid homogeensed tegevusalad.




3.   PEATÜKK

TEHINGUD TOODETEGA JA MITTETOODETUD VARADEGA

TEHINGUD TOODETEGA ÜLDISELT

3.01  Määratlus: tooted on kõik kaubad ja teenused, mis on tootmise teel saadud. Tootmine on määratletud punktis 3.07.

3.02 ESAs eristatakse järgmisi toodetega sooritatavate tehingute kategooriaid.



Tehingu kategooriad

Kood

Toodang

P.1

Vahetarbimine

P.2

Lõpptarbimiskulutused

P.3

Tegelik lõpptarbimine

P.4

Kapitali kogumahutus

P.5

Kaupade ja teenuste eksport

P.6

Kaupade ja teenuste import

P.7

3.03 Tehingud toodetega kirjendatakse järgmistel kontodel:

a) kaupade ja teenuste kontol kirjendatakse toodang ja import ressursina ja muud tehingud toodetega kasutamisena;

b) tootmiskontol kirjendatakse toodang ressursina ja vahetarbimine kirjendatakse kasutamisena; nende kahe toodetega tehtava tehingu tasakaalustav kirje on kogulisandväärtus;

c) kasutatava tulu kasutamise kontol kirjendatakse lõpptarbimiskulutused kasutamisena;

d) korrigeeritud kasutatava tulu kasutamise kontol kirjendatakse tegelik lõpptarbimine kasutamisena;

e) kapitalikontol kirjendatakse kapitali kogumahutus kasutamisena (muutusena mittefinantsvaras);

f) kaupade ja teenuste välismajanduskontol kirjendatakse kaupade ja teenuste import ressursina ning kaupade ja teenuste eksport kirjendatakse kasutamisena.

Mitmed olulisemad tasakaalustavad kirjed kontodel, näiteks lisandväärtus, sisemajanduse koguprodukt, rahvatulu ja kasutatav tulu, arvestatakse toodetega tehtavate tehingute kaudu. Toodetega tehtavate tehingute määratlus määrab ära need tasakaalustavad kirjed.

3.04 Pakkumise tabelis (vt punkt 1.136) kirjendatakse toodang ja import pakkumisena. Kasutamise tabelis kirjendatakse vahetarbimine, kapitali kogumahutus, lõpptarbimiskulutused ja eksport kasutamisena. Sümmeetrilises sisend-väljundtabelis kirjendatakse toodang ja import pakkumisena ja muud tehingud toodetega kasutamisena.

3.05 Toodete pakkumist hinnatakse alushindades (vt punkt 3.44). Toodete kasutamist hinnatakse ostjahindades (vt punkt 3.06). Mõne pakkumise ja kasutamise liigi, nt kaupade impordi ja ekspordi puhul kasutatakse täpsemaid hindamispõhimõtteid.

3.06  Määratlus:

ostjahind on hind, mida ostja toodete eest maksab. Ostjahind sisaldab alljärgnevat:

a) tootemaksud miinus -subsiidiumid (kuid välja arvatud mahaarvatavad tootemaksud, näiteks käibemaks);

b) transpordikulud, mida ostja maksab eraldi toote kohaletoimetamise eest nõutud ajal ja kohta;

c) allahindlus hulgikoguse või hooajaväliste ostude standardhinnast või -kuludest.

Ostjahind ei sisalda alljärgnevat:

a) vastavalt krediiditingimustele lisatud intress või teenuskulud;

b) lisatasud, mis on seotud makse hilinemisega, st kui makset ei tehta ostu tegemise ajal kokkulepitud ajavahemiku jooksul.

Kui kasutamisaeg ei kattu ostuajaga, siis korrigeeritakse aja möödumisest tingitud hinnamuutuste arvesse võtmiseks väärtust (proportsionaalselt muutustega varude hindades). Sellised korrigeerimised on olulised, kui asjaomaste toodete hinnad aasta jooksul märkimisväärselt muutuvad.

TOOTMINE JA TOODANG

3.07  Määratlus: tootmine on tegevus, mida teostatakse institutsionaalse üksuse kontrollimisel, vastutusel ja juhtimisel, kasutades tööjõu, kapitali, kaupade ja teenuste sisendeid, et toota kaupu ja teenuseid.

Tootmine ei hõlma ilma inimese sekkumise või suunamiseta toimuvaid looduslikke protsesse, näiteks kalavarude mittejuhitud kasvu rahvusvahelistes vetes; samas kalakasvatus on tootmine.

3.08 Tootmine hõlmab:

a) kõikide teistele üksustele pakutavate individuaalsete või kollektiivsete kaupade ja teenuste tootmist;

b) kõikide selliste kaupade enda tarbeks tootmist, mida tootjad kasutavad enda lõpptarbeks või kapitali kogumahutuseks põhivarasse.

Näitena enda tarbeks tootmisest, mille sihiks on kapitali kogumahutus põhivarasse, võib tuua sellise põhivara tootmise nagu ehitus, tarkvara arendamine ja maavarade uurimine. Mõiste „kapitali kogumahutus põhivarasse” kohta vt punktid 3.124–3.138.

Kodumajapidamiste enda tarbeks kaupade tootmise hulka arvatakse:

1) eluruumide enda tarbeks ehitamine;

2) põllumajanduslike toodete tootmine ja ladustamine;

3) põllumajanduslike toodete töötlemine, näiteks jahu jahvatamine, puuvilja konserveerimine või kuivatamine, selliste piimatoodete nagu või ja juust tootmine, õlle, veini ja muude alkohoolsete jookide tootmine;

4) muude esmaste toodete tootmine, näiteks soola kaevandamine, turba lõikamine ja vee transportimine;

5) muud töötlemise liigid, näiteks riidekudumine, keraamiliste esemete ja mööbli valmistamine;

c) omanike kasutuses olevate eluruumide teenused oma tarbeks;

d) majapidamis- ja isikuteenuste tootmine kodumajapidamiste palgatöötajate poolt;

e) vabatahtlike tegevus, kui selle tulemuseks on kaubad. Selline tootmine on näiteks elamu, kiriku või muu hoone ehitamine. Arvestamata jäetakse vabatahtlike tegevus, mille tulemuseks ei ole kaubad, nt tasuta hooldamine ja koristamine.

Eespool punktides a–e loetletud tegevused arvatakse tootmise hulka isegi siis, kui need on ebaseaduslikud või ei ole registreeritud maksuametis, sotsiaalkindlustus-, statistika- ega mõnes muus avaliku sektori asutuses.

Kodumajapidamiste enda tarbeks kaupade tootmine kirjendatakse juhul, kui seda liiki tootmine on tähtis, st kui see on olulise osatähtsusega selle kauba kogupakkumises antud riigis.

Kodumajapidamiste enda tarbeks kaupade tootmisena arvestatakse ainult eluruumide ehitamist ning põllumajandusliku toodangu tootmist, ladustamist ja töötlemist.

3.09 Tootmisena ei käsitata selliste majapidamis- ja isikuteenuste tootmist, mida toodetakse ja tarbitakse samas kodumajapidamises. Tootmisena ei käsitata näiteks järgmisi kodumajapidamiste endi toodetud majapidamisteenuseid:

a) elamute koristamine, siseviimistlus ja hooldus niivõrd, kuivõrd need tegevused on elanike jaoks tavalised;

b) kodumajapidamiste kestvuskaupade puhastamine, hooldus ja remont;

c) toidu valmistamine ja serveerimine;

d) laste hoidmine, õpetamine ja juhendamine;

e) haigete, põdurate või vanade inimeste hooldamine ning

f) kodumajapidamise liikmete või nende kaupade transport.

Majapidamis- ja isikuteenuste tootmine kodumajapidamiste palgatöötajate poolt ning omaniku kasutuses olevate eluruumide eluasemeteenused arvatakse tootmise hulka.

Põhi-, kõrval- ja abitegevusalad

3.10  Määratlus: kohaliku tegevusalaüksuse põhitegevusala on tegevusala, mille lisandväärtus ületab iga teise sellise tegevusala lisandväärtuse, millega samas üksuses tegeletakse. Põhitegevusala määratakse vastavalt NACE Rev. 2 klassifikaatorile, esmalt klassifikaatori kõrgeimal tasemel ja siis madalamatel tasemetel.

3.11  Määratlus: kõrvaltegevusala on tegevusala, millega kohalik tegevusalaüksus tegeleb lisaks põhitegevusalale. Kõrvaltegevusala toodang on teisene toodang.

3.12  Määratlus: abitegevusala on tegevusala, mille toodang on mõeldud kasutamiseks ettevõttesiseselt.

Abitegevusala on toetav tegevus, mida teostatakse ettevõttes selleks, et võimaldada kohaliku tegevusalaüksuse põhi- või kõrvaltegevusalaga tegelemist. Kõiki abitegevusala tarbitavaid sisendeid – materjali, tööjõudu, põhivara kulumit jne – käsitatakse sisendina abitegevusalaga toetatavasse pea- või kõrvaltegevusalasse.

Abitegevusalad on näiteks:

a) ostmine;

b) müük;

c) turundus;

d) raamatupidamine;

e) andmetöötlus;

f) transport;

g) ladustamine;

h) hooldus;

i) koristamine ning

j) turvateenused.

Ettevõtetel on valida, kas teostada ise abitegevusi või osta selliseid teenuseid turult vastavate teenuste tootjatelt.

Kapitali kogumahutus enda tarbeks ei ole abitegevusala.

3.13 Abitegevusalasid ei isoleerita eraldiseisvate üksuste moodustamiseks ega eraldata pea- või kõrvaltegevusaladest või -üksustest, mida abitegevusalad teenindavad. Seega peab abitegevusalad ühendama kohaliku tegevusalaüksusega, mida need teenindavad.

Abitegevusaladega võidakse tegeleda eraldi asukohtades, mis asuvad teenindatavast kohalikust tegevusalaüksusest erinevas piirkonnas. Esimeses lõigus viidatud abitegevusalade geograafilise jaotuse reegli range kohaldamise tulemuseks oleks nende piirkondade koondandmete alahindamine, kuhu abitegevusalad on koondunud. Seetõttu tuleb abitegevusalad residentsuse põhimõtte kohaselt omistada piirkonnale, kus nendega tegeletakse; abitegevusalad jäävad sama tegevusala alla, millega tegeleb teenindatav kohalik tegevusalaüksus.

Toodang (P.1)

3.14  Määratlus: toodang on arvestusperioodi jooksul toodetud tooted kokku.

Toodangu näited on alljärgnevad:

a) kaubad ja teenused, millega üks kohalik tegevusalaüksus varustab teist kohalikku tegevusalaüksust, mis kuulub samasse institutsionaalsesse üksusesse;

b) kaubad, mida toodab kohalik tegevusalaüksus ja mis jäävad varudesse selle perioodi lõpuni, millal need toodeti, ükskõik milline on nende edaspidine kasutamine. Eraldi ei määratleta kaupu või teenuseid, mida toodeti ja tarbiti samas kohalikus tegevusalaüksuses samal arvestusperioodil. Neid ei kirjendata kui kohaliku tegevusalaüksuse toodangu või vahetarbimise osa.

3.15 Kui institutsionaalne üksus sisaldab rohkem kui ühte kohalikku tegevusalaüksust, siis võrdub institutsionaalse üksuse toodang kohalike tegevusalaüksuste toodangute summaga, st et hõlmatud on ka toodang, mida üks kohalik tegevusalaüksus toodab teise jaoks.

3.16 ESA 2010s eristatakse kolme liiki toodangut:

a) turutoodang (P.11);

b) toodang, mis on toodetud enda lõpptarbeks (P.12);

c) turuväline toodang (P.13).

Sellist eristamist kohaldatakse ka kohalike tegevusalaüksuste ja institutsionaalsete üksuste suhtes:

a) turutootjad;

b) tootjad enda lõpptarbeks;

c) turuvälised tootjad.

Turutoodangu, enda lõpptarbeks toodetud toodangu ja turuvälise toodangu eristamine on põhimõttelise tähtsusega järgmistel põhjustel:

a) see mõjutab toodangu ja sellega seotud mõistete, näiteks lisandväärtuse, sisemajanduse koguprodukti ning valitsemissektori ja KTKTIde lõpptarbimiskulutuste väärtuse arvestamist;

b) see mõjutab institutsionaalsete üksuste klassifitseerimist sektoritesse, näiteks seda, millised üksused klassifitseeritakse valitsemissektorisse ja millised mitte.

See eristamine määrab toodangu suhtes rakendatavad arvestuspõhimõtted. Turutoodangu ja enda lõpptarbeks toodetud toodangu väärtus arvestatakse alushindades. Turuväliste tootjate kogutoodangu väärtuse määramisel liidetakse kokku tootmiskulud. Institutsionaalse üksuse toodangu väärtus arvestatakse tema kohalike tegevusalaüksuste toodangute summana ning sõltub seega ka turutoodangu, enda lõpptarbeks toodetud toodangu ja turuvälise toodangu eristamisest.

Eristamist kasutatakse ka institutsionaalsete üksuste klassifitseerimiseks sektoritesse. Turuvälised tootjad klassifitseeritakse valitsemissektorisse või kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide sektorisse.

Eristamine toimub ülalt-alla-meetodil, st esmalt eristatakse institutsionaalsed üksused, siis kohalikud tegevusalaüksused ning siis nende toodang.

Toodete tasandil klassifitseeritakse toodang turutoodangu, enda lõpptarbeks toodetud toodangu ja turuvälise toodanguna lähtuvalt asjaomast toodangut tootvate institutsionaalsete üksuste ja kohalike tegevusalaüksuste omadustest.

3.17  Määratlus: turutoodangu moodustab toodang, mis realiseeritakse turul või kavatsetakse realiseerida turul.

3.18 Turutoodang hõlmab:

a) tooteid, mida müüakse majanduslikult olulise hinnaga;

b) bartertooteid;

c) tooteid, mida kasutatakse mitterahalisteks makseteks (kaasa arvatud töötajate mitterahalised hüvitised ja mitterahaline segatulu);

d) tooteid, mida pakub üks kohalik tegevusalaüksus teisele kohalikule tegevusalaüksusele samas institutsionaalses üksuses vahe- või lõpptarbimiseks;

e) tooteid, mida lisatakse valmistoodangu või lõpetamata toodangu varudele ja kavatsetakse kasutada ühel või teisel eespool nimetatud otstarbel (kaasa arvatud loomsete või köögiviljatoodete loomulik kasv ning lõpetamata hooned ja rajatised, mille ostja on teadmata).

3.19  Määratlus: majanduslikult olulised hinnad on hinnad, millel on oluline mõju toodete kogusele, mida tootjad on valmis pakkuma ja mida ostjad soovivad omandada. Majanduslikult olulised hinnad tõusevad siis, kui kehtivad mõlemad alljärgnevad tingimused:

a) tootja on motiveeritud kohandama pakkumist kas selleks, et teenida kasumit pikas plaanis, või vähemalt selleks, et katta kapitali- ja muud kulud, ning

b) tarbijatel on vabadus nii osta kui ka ostmata jätta ning teha otsus küsitud hindade alusel.

Majanduslikult mitteolulised hinnad kehtestatakse tõenäoliselt selleks, et teenida mõningast tulu või mõningal määral vähendada ülemäärast nõudlust, mis võib tekkida siis, kui teenuseid osutatakse täiesti tasuta.

Toote majanduslikult olulise hinna määratlemisel lähtutakse toodangu tootnud institutsionaalsest ja kohalikust tegevusalaüksusest. Näiteks müüakse kogu kodumajapidamiste omanduses olevate juriidilise isiku õigusteta üksuste toodang muudele institutsionaalsetele üksustele majanduslikult oluliste hindadega, mistõttu tuleb seda käsitada turutoodanguna. Muude institutsionaalsete üksuste toodangu puhul kontrollitakse nende üksuste suutlikkust tegeleda turupõhise tegevusega majanduslikult oluliste hindadega kvantitatiivse kriteeriumi (50 % kriteeriumi) abil, kasutades müügitulude suhet tootmiskuludesse. Et olla turutootja, peab üksus mitme aasta jooksul katma vähemalt 50 % oma kuludest müügitulude arvelt.

3.20  Määratlus: enda lõpptarbeks toodetud toodang koosneb kaupadest või teenustest, mida kasutatakse samas institutsionaalses üksuses kas oma lõpptarbimiseks või kapitalimahutuseks.

3.21 Tooteid, mida kasutatakse oma lõpptarbimiseks, võivad toota ainult kodumajapidamised. Oma lõpptarbimiseks kasutatavate toodete näited:

a) põllumajandustootjate tarbitavad põllumajandustooted;

b) eluruume kasutava omaniku toodetud eluruumide teenused;

c) kodumajapidamisteenused, mida toodetakse palgatöötajaid kasutades.

3.22 Iga sektor võib valmistada tooteid, mida kasutatakse enda tarbeks tehtavaks kapitalimahutuseks. Selliste toodete näited on alljärgnevad:

a) masinaehitusettevõtete toodetud tööpingid;

b) kodumajapidamiste rajatud eluruumid või nende juurdeehitused;

c) enda tarbeks ehitamine, kaasa arvatud kodumajapidamiste rühma teostatav kommunaalehitus;

d) enda tarbeks arendatav tarkvara;

e) enda tarbeks tehtav teadus- ja arendustegevus. Teadus- ja arendustegevuse kulusid arvestatakse põhivarasse tehtava kapitalimahutusena üksnes juhul, kui liikmesriikide hinnangud on piisavalt usaldusväärsed ja võrreldavad.

3.23  Määratlus: turuväline toodang on toodang, mida pakutakse muudele üksustele tasuta või majanduslikult mitteolulise hinnaga.

„Turuväline toodang” (P.13) on jagatud kaheks kirjeks: „Maksed turuvälise toodangu eest” (P.131), mis koosneb mitmesugustest lõivudest ja tasudest, ning „Muu turuväline toodang” (P.132), mis on tasuta pakutav toodang.

Turuvälist toodangut toodetakse järgmistel põhjustel:

a) üksikisikutelt kollektiivsete teenuste eest tasu võtmine võib olla tehniliselt võimatu, sest nende teenuste tarbimist ei saa jälgida ega kontrollida. Kollektiivsete teenuste osutamist korraldavad valitsemissektori üksused ja seda rahastatakse muudest vahenditest kui müügitulud, nimelt maksutuludest või valitsemissektori muudest tuludest;

b) samuti võivad valitsemissektori üksused ja KTKTId valmistada tooteid ja osutada teenuseid üksikutele kodumajapidamistele, kusjuures nad võiksid nende toodete ja teenuste eest nõuda tasu, ent otsustavad seda sotsiaal- või majanduspoliitilistel kaalutlustel mitte teha. Näideteks on hariduse andmine ja tervishoiuteenuste osutamine tasuta või majanduslikult mitteolulise hinnaga.

3.24  Määratlus: turutootjad on kohalikud tegevusalaüksused või institutsionaalsed üksused, mille toodangu põhiosa on turutoodang.

Kui kohalik tegevusalaüksus või institutsionaalne üksus on turutootja, siis tema põhitoodang on määratluse kohaselt turutoodang, kuna turutoodangu mõiste määratletakse pärast seda, kui selle toodangu tootnud kohaliku tegevusalaüksuse ja institutsionaalse üksuse puhul on eristatud turutoodang, enda lõpptarbeks mõeldud toodang ja turuväline toodang.

3.25  Määratlus: enda lõpptarbeks tootjad on kohalikud tegevusalaüksused või institutsionaalsed üksused, mille toodangu põhiosa on toodetud enda lõpptarbeks samas institutsionaalses üksuses.

3.26  Määratlus: turuvälised tootjad on kohalikud tegevusalaüksused või institutsionaalsed üksused, mille toodangu põhiosa pakutakse tasuta või majanduslikult mitteolulise hinnaga.

Institutsionaalsed üksused: turutootjate, enda lõpptarbeks tootjate ja turuväliste tootjate eristamine

3.27 Institutsionaalsete üksuste kui tootjate puhul turutootjate, enda lõpptarbeks tootjate ja turuväliste tootjate eristamine on esitatud kokkuvõtlikult tabelis 3.1. Samuti on esitatud sektoritesse klassifitseerimine.



Tabel 3.1.  Turutootjate, enda lõpptarbeks tootjate ja turuväliste tootjate eristamine institutsionaalsete üksuste puhul

Institutsionaalne üksus

Klassifikatsioon

Era- või avaliku sektori tootjad?

 

KTI või mitte?

Turutootja?

Tootja liik

Sektor(id)

1.  Eratootjad

1.1.  Kodumajapidamiste omanduses olevad juriidilise isiku õigusteta üksused (v.a kodumajapidamiste omanduses olevad kvaasikorporatiivsed ettevõtted)

 

 

1.1 = turutootja või enda lõpptarbeks tootja

Kodumajapidamised

 

1.2.  Teised eratootjad (k.a kodumajapidamiste omanduses olevad kvaasikorporatiivsed ettevõtted)

1.2.1.  Era-KTId

1.2.1.1.  Jah

1.2.1.1 = turutootja

Ettevõtted

 

 

 

1.2.1.2.  Ei

1.2.1.2 = turuväline tootja

KTKTId

 

 

1.2.2.  Teised eratootjad, kes ei ole KTId

 

1.2.2 = turutootja

Ettevõtted

2.  Avaliku sektori tootjad

 

 

2.1.  Jah

2.1 = turutootja

Ettevõtted

 

 

 

2.2.  Ei

2.2 = turuväline tootja

Valitsemissektor

3.28 Tabel 3.1 näitab, et institutsionaalse üksuse klassifitseerimisel turutootjaks, enda lõpptarbeks tootjaks või turuväliseks tootjaks tehakse järjestikku mitu eristust. Kõigepealt eristatakse erasektori tootjaid ja avaliku sektori tootjaid. Avaliku sektori tootja on tootja, mida kontrollib valitsemissektor, kusjuures kontroll vastab punktis 2.38 määratletule.

3.29 Nagu näitab tabel 3.1, esineb eratootjaid kõikides sektorites, välja arvatud valitsemissektoris. Avaliku sektori tootjaid esineb aga ainult mittefinantsettevõtete sektoris, finantsinstitutsioonide sektoris ja valitsemissektoris.

3.30 Eratootjate ühe eraldi kategooria moodustavad kodumajapidamiste omanduses olevad juriidilise isiku õigusteta üksused. Need üksused on turutootjad või enda lõpptarbeks tootjad. Enda lõpptarbeks tootjad on omaniku kasutuses olevate eluruumide eluasemeteenuste ja kaupade oma tarbeks tootjad. Kõik kodumajapidamiste omanduses olevad juriidilise isiku õigusteta üksused klassifitseeritakse kodumajapidamiste sektorisse, välja arvatud kodumajapidamiste omanduses olevad kvaasikorporatiivsed ettevõtted. Need klassifitseeritakse turutootjatena mittefinantsettevõtete ning finantsinstitutsioonide sektoritesse.

3.31 Muude eratootjate korral tehakse vahet kasumitaotluseta erainstitutsioonide ning muude eratootjate vahel.

Määratlus: kasumitaotluseta erainstitutsioonid (KTId) on juriidilised isikud või ühiskondlikud üksused, mis tegutsevad kaupade või teenuste tootmise eesmärgil ning mille staatus ei võimalda neil olla tulu, kasumi või muu rahalise tulu allikaks neid asutanud, kontrollivate või rahastavate üksuste jaoks. Kui neis institutsioonides tekib tootmistegevuse tulemusena ülejääk, ei või teised institutsionaalsed üksused seda ülejääki omandada.

Era-KTI klassifitseeritakse mittefinantsettevõtete ja finantsinstitutsioonide sektorisse, kui ta on turutootja.

Kui era-KTI on turuväline tootja, klassifitseeritakse ta KTKTIde sektorisse, välja arvatud juhul, kui ta on valitsemissektori kontrolli all. Kui era-KTI on valitsemissektori kontrolli all, klassifitseeritakse ta valitsemissektorisse.

Kõik muud eratootjad, kes ei ole KTId, on turutootjad. Need klassifitseeritakse mittefinantsettevõtete ning finantsinstitutsioonide sektoritesse.

3.32 Turutoodangu ja turuvälise toodangu ning turutootjate ja turuväliste tootjate eristamisel tuleb kasutada mitmesuguseid kriteeriume. Kõnealuste turule orienteerituse / turuvälisuse kriteeriumide (vt punkt 3.19 majanduslikult oluliste hindade määratluse kohta) eesmärk on hinnata turutingimuste esinemist ja tootja piisavat turukäitumist. Turule orienteerituse / turuvälisuse kvantitatiivse kriteeriumi järgi peaksid majanduslikult oluliste hindadega müüdavad tooted müügituludena katma vähemalt enamiku tootmiskuludest.

3.33 Selle turule orienteerituse / turuvälisuse kvantitatiivse kriteeriumi kohaldamisel määratletakse müügitulud ja tootmiskulud alljärgnevalt:

a) müügitulud tähendavad müügitulusid, millest on välja arvatud tootemaksud, kuid kaasa on arvatud kõik valitsemissektori või liidu institutsioonide maksed, mida võimaldatakse kõnealusel tegevusalal tegutsevale ükskõik missugust liiki tootjale, st kaasa on arvatud kõik toodangu mahu või väärtusega seotud maksed, kuid välja on arvatud kogupuudujäägi katmiseks või võlgnevuste tasumiseks tehtavad maksed.

See müügitulude määratlus on vastavuses alushindades toodangu määratlusega, välja arvatud asjaolu, et:

1) toodang alushindades määratletakse üksnes pärast seda, kui on otsustatud, kas tegemist on turutoodanguga või turuvälise toodanguga: müügitulusid kasutatakse üksnes turutoodangu hindamisel; turuvälise toodangu väärtus arvestatakse kulude alusel;

2) valitsemissektori tehtud maksed avaliku sektori ettevõtete ja kvaasikorporatiivsete ettevõtete kogupuudujäägi katmiseks moodustavad osa muudest tootesubsiidiumitest, nagu on määratletud punkti 4.35 alapunktis c. Järelikult sisaldab turutoodang alushindades valitsemissektori poolt kogupuudujäägi katmiseks tehtud makseid;

b) müügitulude hulka ei arvata teisi tuluallikaid, näiteks kapitalikasumit (ehkki kapitalikasum võib olla äritulu tavapärane ja eeldatav osa), investeeringutoetusi, muid kapitalisiirdeid (näiteks võlgade lunastamist) ega omakapitali soetamist;

c) selle kriteeriumi kohaldamisel loetakse tootmiskulud võrdseks vahetarbimise, töötajatele makstava hüvitiste, põhivara kulumi, muude tootmismaksude ja kapitalikulude summaga. Muid tootmissubsiidiume selle kriteeriumi korral maha ei arvata. Selleks et tagada müügitulude ja tootmiskulude ühilduvus turule orienteerituse / turuvälisuse kvantitatiivse kriteeriumi kohaldamisel, tuleb tootmiskuludest välja jätta kõik omatarbeliseks kapitalimahutuseks tehtud kulud. Lihtsustamiseks võib kapitalikulud üldiselt arvestada tegelike netointressimaksetena. Finantsteenuste osutajate puhul arvestatakse siiski intressitasu, st tehakse korrektsioon kaudselt mõõdetavate finantsvahendusteenuste (FISIM) suhtes.

Turule orienteerituse / turuvälisuse kvantitatiivset kriteeriumi rakendatakse pikemaajalist (mitmeaastast) perspektiivi silmas pidades. Müügitulude väiksemad kõikumised aastate lõikes ei tingi institutsionaalsete üksuste (ning nende kohalike tegevusalaüksuste ja toodangu) ümberklassifitseerimist.

3.34 Müügitulud võivad koosneda mitmest elemendist. Näiteks haigla pakutavate tervishoiuteenuste korral võivad müügitulud vastata alljärgnevale:

a) tööandjate ostud, mis kirjendatakse töötajatele makstud mitterahalise sissetuleku ja nende töötajate lõpptarbimiskulutustena;

b) erakindlustusseltside ostud;

c) riiklike sotsiaalkindlustusfondide ja valitsemissektori ostud, mis klassifitseeritakse mitterahalise sotsiaaltoetusena;

d) kodumajapidamiste ostud, mida ei hüvitata (lõpptarbimiskulutused).

Ainult muid tootmissubsiidiume ja (näiteks heategevusest) saadud kingitusi ei käsitata müügituludena.

Samamoodi võivad näiteks ettevõtte transporditeenuste müügitulud vastata tootjate vahetarbimisele, tööandjate makstud mitterahalisele sissetulekule, valitsemissektori mitterahalistele sotsiaaltoetustele ja kodumajapidamiste ostudele, mida ei hüvitata.

3.35 Äriettevõtteid teenindavad kasumitaotluseta erainstitutsioonid moodustavad erijuhu. Neid rahastavad tavaliselt asjaomased äriettevõtted toetuste ja liikmemaksude kaudu. Liikmemaksusid ei käsitata siiretena, vaid kui makseid osutatud teenuste eest, st neid käsitatakse kui müügitulusid. Need KTId on seetõttu turutootjad ja nad klassifitseeritakse mittefinantsettevõtete või finantsinstitutsioonide sektorisse.

3.36 Era- ja avaliku sektori KTIde müügitulude ja tootmiskulude võrdlemise kriteeriumi kohaldamisel võib kõikide toodangu mahuga seotud maksete lisamine müügitulude alla olla mõningatel erijuhtudel eksitav. See võib kehtida näiteks era- ja riiklike koolide rahastamise kohta. Valitsemissektori maksed võib siduda õpilaste arvuga, kuid see võib samas olla küsimus, mille üle rahastava valitsusasutusega läbirääkimisi pidada. Sel juhul ei kirjendata neid makseid müügina, kuigi neil võib olla otsene seos toodangu mahu mõne näitajaga, näiteks õpilaste arvuga. See tähendab, et peamiselt selliste maksetega rahastatav kool on turuväline tootja.

3.37 Avaliku sektori tootjad võivad olla turutootjad või turuvälised tootjad. Turutootjad klassifitseeritakse mittefinantsettevõtete ning finantsinstitutsioonide sektorisse. Kui institutsionaalne üksus on turuväline tootja, siis klassifitseeritakse ta valitsemissektorisse.

3.38 Kohalikud tegevusalaüksused kui turutootjad ja kui enda lõpptarbeks tootjad ei saa pakkuda turuvälist toodangut. Nende toodangut võib seega kirjendada ning vastavalt ka hinnata ainult kui turutoodangut või toodangut enda lõpptarbeks (vt punktid 3.42–3.53).

3.39 Kohalikud tegevusalaüksused kui turuvälised tootjad võivad kõrvaltoodanguna pakkuda turutoodangut ja toodangut enda lõpptarbeks. Toodang enda lõpptarbeks koosneb enda tarbeks tehtavast kapitalimahutusest. Turutoodangu olemasolu tuleks põhimõtteliselt kindlaks määrata turule orienteerituse / turuvälisuse kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete kriteeriumide kohaldamisega konkreetsete toodete suhtes. Turuväliste tootjate kõrvalturutoodanguga võib olla tegemist näiteks siis, kui riigihaiglad küsivad mõne oma teenuse eest majanduslikult olulist hinda.

3.40 Teiste näidetena võib nimetada seda, kui riigimuuseumid müüvad reproduktsioone või meteoroloogiainstituudid ilmaennustusi.

3.41 Turuvälised tootjad võivad teenida tulu ka oma turuvälise toodangu müügist majanduslikult mitteoluliste hindadega (näiteks muuseumide piletitulud). Need tulud kuuluvad turuvälise toodangu juurde. Ent kui kahte liiki tulu (piletitulu ning tulu plakatite ja kaartide müügist) on raske üksteisest eristada, võib neid käsitada kas turu- või turuvälisest toodangust saadava tuluna. Valik nende kahe alternatiivse kirjendamise vahel peaks sõltuma kummagi tululiigi (piletitulu ning tulu plakatite ja kaartide müügist) suhtelisest osatähtsusest.

Toodangu kirjendamise aeg ja väärtuse arvestamine

3.42 Toodang tuleb kirjendada ja selle väärtus arvestada siis, kui see tootmisprotsessi teel luuakse.

3.43 Toodangu väärtus tuleb arvestada alushindades, kuid erikokkulepped kehtivad

a) turuvälise toodangu väärtuse arvestamise kohta;

b) turuvälise tootja (kohaliku tegevusalaüksuse) kogutoodangu väärtuse arvestamise kohta;

c) sellise institutsionaalse üksuse kogutoodangu väärtuse arvestamise kohta, mille kohalik tegevusalaüksus on turuväline tootja.

3.44  Määratlus: alushind on hind, mille ostjad maksavad tootjatele toodanguna toodetud kauba või teenuse ühiku eest, millest arvatakse maha kõik kõnealuse ühiku tootmise või müügiga seotud maksud (s.t tootemaksud) ja millele lisatakse kõik kõnealuse ühiku tootmise või müügiga seotud subsiidiumid (s.t tootesubsiidiumid). Alushind ei sisalda mis tahes tasu, mida tootja eraldi küsib transpordi eest. Samuti ei sisalda see finants- ja mittefinantsvarast tulenevat kapitalikasumit või -kahjumit.

3.45 Toodangut enda lõpptarbeks (P.12) arvestatakse turul müüdavate samalaadsete toodete alushindades. Nii tekib sellise toodangu korral tegevuse netoülejääk või segatulu. Üheks näiteks on omaniku kasutuses olevate eluruumide eluasemeteenused, millest tekib tegevuse netoülejääk. Kui samalaadsete toodete alushinnad ei ole kättesaadavad, tuleks enda lõpptarbeks toodetud toodangu väärtus arvestada tootmiskulude järgi, millele lisatakse tegevuse netoülejäägile või segatulule vastav hinnalisand (välja arvatud turuväliste tootjate puhul).

3.46 Lisandused lõpetamata toodangule arvestatakse vastavalt valmistoote jooksvale alushinnale.

3.47 Lõpetamata toodangu väärtuse arvestamisel võetakse aluseks tegelikud kulud, millele liidetakse tegevuse ülejäägile või segatulule vastav hinnalisand (välja arvatud turuväliste tootjate puhul). Esialgsed arvestused asendatakse edaspidi nendega, mis saadakse valmistoodete tegeliku väärtuse (kui see hiljem selgub) jaotamisel lõpetamata toodangu tootmise perioodi osadele.

Valmistoodete toodangu väärtus on järgmiste väärtuste summa:

a) müüdud või vahetatud valmistooted;

b) valmistoodete lisamine varudesse miinus varude vähendamine;

c) valmistooted enda lõpptarbeks.

3.48 Soetatud lõpetamata hoonete ja rajatiste väärtust arvestatakse kantud kulude põhjal, lisades arvestusliku tegevuse ülejäägi või segatulu. See arvestuslik suurus saadakse samalaadsete hoonete ja rajatiste hindade põhjal. Etapiliste maksete summasid võib kasutada ostja poolt igal etapil põhivarasse tehtud kapitali kogumahutuse väärtuse ligikaudseks hindamiseks, eeldusel et ettemaksed või võlgnevused puuduvad.

Kui rajatise enda tarbeks ehitamist ei lõpetata ühe arvestusperioodi jooksul, arvestatakse toodangu väärtust järgmise meetodi alusel. Arvutatakse jooksval perioodil kantud kulude ja kogu ehitusperioodi vältel kantud kogukulude vaheline suhtarv. Seda suhtarvu kohaldatakse arvestuslikule kogutoodangule, mida on hinnatud jooksvas alushinnas. Kui valmisrajatise väärtust jooksvas alushinnas ei ole võimalik leida, määratakse väärtus tootmise kogukulude alusel, millele lisatakse tegevuse netoülejäägile või segatulule vastav hinnalisand (välja arvatud turuväliste tootjate puhul). Kui osa tööjõudu või kogu tööjõud on saadud tasuta, nagu võib esineda kodumajapidamiste teostatava kommunaalehituse korral, siis lisatakse arvestuslikele tootmise kogukuludele arvestuslik palgatööjõu kulu, kasutades samalaadset liiki tööjõu palgamäärasid.

3.49 Turuvälise tootja (kohaliku tegevusalaüksuse) kogutoodangu väärtus määratakse tootmise kogukulude alusel, st alljärgneva summana:

a) vahetarbimine (P.2);

b) hüvitised töötajatele (D.1);

c) põhivara kulum (P.51c);

d) muud tootmismaksud (D.29) miinus muud tootmissubsiidiumid (D.39).

Intressimakseid (välja arvatud kaudselt mõõdetavate finantsvahendusteenuste intressimaksed) ei arvata turuvälise toodangu kulude hulka. Turuvälise toodanguga seotud kulud ei sisalda ka kapitali puhastulu arvestuslikku väärtust ega omatavate ja turuvälises tootmises kasutatavate mitteeluhoonete arvestuslikku rendiväärtust.

3.50 Institutsionaalse üksuse kogutoodang on tema koosseisu kuuluvate kohalike tegevusalaüksuste toodangute summa. See kehtib ka institutsionaalsete üksuste kohta, mis on turuvälised tootjad.

3.51 Kui turuvälisel tootjal ei ole kõrvalturutoodangut, määratakse turuvälise toodangu väärtus tootmiskulude alusel. Kui turuvälisel tootjal esineb kõrvalturutoodangut, hinnatakse turuvälise toodangu väärtus tootmise kogukulude ja turutoodangust saadud tulu vahena (st jääkväärtusena).

3.52 Turuvälise tootja turutoodangu väärtus määratakse alushindade alusel. Turuvälise kohaliku tegevusalaüksuse kogutoodang, mis hõlmab turutoodangut, turuvälist toodangut ja toodangut enda lõpptarbeks, arvestatakse tootmiskulude summa alusel. Tema turutoodangu väärtus on võrdne turutoodete müügist saadud tuluga; turuvälise toodangu väärtus leitakse jääkväärtusena kui kogutoodangu väärtuse ning turutoodangu ja enda lõpptarbeks toodetud toodangu väärtuse vahe. Tulu, mis on saadud turuväliste toodete ja teenuste müügist majanduslikult mitteoluliste hindadega, ei esine neis arvutustes, vaid see jääb turuvälise toodangu väärtuse osaks.

3.53 Alljärgnevalt esitatakse erandid ja täpsustused toodangu kirjendamise aja ja väärtuse arvestamise kohta tegevusaladel põhineva toodete statistilise klassifikaatori CPA jaotiste järjekorras.

Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük (jaotis A)

3.54 Põllumajandussaadused kirjendatakse pidevalt terve tootmisperioodi jooksul toodetuna (ja mitte üksnes siis, kui viljasaak on koristatud või loomad tapetud).

Kasvavaid põllukultuure, kasvavat metsa ja toiduks kasvatatavaid kala- või loomavarusid käsitatakse tootmisprotsessi jooksul lõpetamata toodangu varudena ja need muudetakse valmistoodangu varudeks, kui tootmisprotsess on lõpule viidud.

Toodang ei sisalda muutusi mittekultiveeritavates bioloogilistes ressurssides, näiteks vabas looduses elavate loomade, lindude ja kalade arvu suurenemist ega metsa kasvu, kui see ei tulene kultiveerimisest.

Töötlev tööstus (jaotis C), ehitus (jaotis F)

3.55 Kui hoone või muu rajatise ehitamine kestab mitme arvestusperioodi vältel, siis käsitatakse igal perioodil toodetud toodangut kui perioodi lõpul ostjale müüdud toodangut , st kirjendatakse ostja kapitalimahutusena põhivarasse, mitte aga ehituses lõpetamata toodanguna. Toodangut käsitatakse ostjale etappides müüdava toodanguna. Kui leping näeb ette etapilised maksed, siis võib toodangu väärtuse määrata arvestuslikult igal perioodil tehtud etapiliste maksete väärtuse alusel. Kui lõplik ostja ei ole teada, kirjendatakse igal perioodil lisandunud osatoodang lõpetamata toodanguna.

Hulgi- ja jaekaubandus; mootorsõidukite ja mootorrataste remont (jaotis G)

3.56 Hulgi- ja jaemüügi teenuste toodangut mõõdetakse edasimüügiks ostetud kaupade kaubandusliku marginaali põhjal.

Määratlus: kaubanduslik marginaal on vahe edasimüügiks ostetud kauba tegeliku või arvestusliku müügihinna ja hinna vahel, mida turustaja oleks pidanud maksma sama kauba asendamise eest selle müümise või muul viisil realiseerimise ajal.

Mõne kauba kaubanduslik marginaal võib olla negatiivne, kui selle kauba müügihinda alandatakse. Marginaalid on negatiivsed kaupade puhul, mida ei müüda, vaid mis on riknenud või varastatud. Töötajatele mitterahalise hüvitisena antavate kaupade või omanike poolt lõpptarbimiseks kasutatavate kaupade kaubanduslik marginaal on null.

Kaubandusliku marginaali sisse ei arvestata kapitalikasumit ja -kahjumit.

Hulgi- või jaemüüja toodang arvestatakse järgmiselt:

toodangu väärtus =

müügi väärtus

pluss edasimüügiks ostetud ning vahetarbimiseks, töötajatele mitterahaliste hüvitiste võimaldamiseks või mitterahalise segatuluna kasutatava kauba väärtus

miinus edasimüügiks ostetud kauba väärtus

pluss edasimüügiks ostetud kauba varudele lisatud kauba väärtus

miinus edasimüügiks ostetud kauba varudest välja võetud kauba väärtus

miinus tavapärastest riknemistest, vargustest või õnnetustest tingitud kahju väärtus.

Veondus ja laondus (jaotis H)

3.57 Transporditeenuste toodangut mõõdetakse kaupade või isikute transportimisest saadavate summade alusel. Vedu enda tarbeks kohaliku tegevusalaüksuse piires vaadeldakse abitegevusena ning seda ei määratleta ega kirjendata eraldi.

3.58 Laondusteenuste toodangut mõõdetakse lisandunud lõpetamata toodangu väärtusena. Varudena hoitavate kaupade hindade kerkimist ei tuleks käsitada lõpetamata toodangu ja tootmisena, vaid kapitalikasumina. Kui väärtuse suurenemine peegeldab hindade tõusmist, ilma et kvaliteet muutuks, siis lisaks ladustamiskuludele või laondusteenuse ostmisele ei toimu sel perioodil mingit täiendavat tootmist. Kolmel juhul käsitatakse väärtuse suurenemist siiski tootmisena:

a) kauba kvaliteet võib aja möödudes paraneda, näiteks veini puhul; ainult siis, kui valmimine või vananemine moodustab osa tavapärasest tootmisprotsessist, käsitatakse kauba kvaliteedi paranemist tootmisena;

b) konkreetse kauba pakkumist ja nõudlust mõjutavad hooajalised tegurid, mille tulemuseks on tavapärased, prognoositavad hinnamuutused aasta jooksul, isegi kui kauba füüsilised omadused ei pruugi olla muutunud;

c) tootmisprotsess on piisavalt pikk selleks, et allahindlust kohaldatakse toodangu suhtes varakult enne tarnimist.

3.59 Enamikul juhtudel ei ole varudena hoitavate kaupade hindade muutused käsitatavad lisandustena lõpetamata toodangule. Et hinnata ladustatud kauba väärtuse kasvu, arvestades ladustamiskulusid, võib lähtuda väärtuse eeldatavast kasvust eelnevalt kindlaks määratud perioodi vältel, arvestades üldist inflatsioonimäära. Väljaspool kindlaksmääratud perioodi saadud kasum kirjendatakse endiselt kapitalikasumi või -kahjumina.

Laondusteenused ei hõlma muutusi hindades, mis on seotud finantsvara, väärisesemete või muu mittefinantsvara, nagu maa ja ehitiste hoidmisega.

3.60 Reisibüroode teenuste toodangut mõõdetakse büroode teenustasude väärtusena (teenus- või komisjonitasud), mitte aga reisija kogukulutustena reisibüroole, sh tasudena kolmandatele isikutele transpordi eest.

3.61 Reisikorraldajate teenuste toodangut mõõdetakse reisijate kogukulutustena reisikorraldajale.

3.62 Erinevus reisibüroo ja -korraldaja teenuste vahel seisneb selles, et reisibüroo teenused hõlmavad ainult vahendamist reisijale, samal ajal kui reisikorraldaja teenustega luuakse uus toode, st reis, mis koosneb mitmesugustest komponentidest (sõit, majutus ja meelelahutus).

Majutus ja toitlustus (jaotis I)

3.63 Hotellide, restoranide ja kohvikute teenuste toodangu väärtus sisaldab tarbitud toidu, joogi jne väärtust.

Finants- ja kindlustustegevus (jaotis K): keskpanga toodang

Keskpank osutab alljärgnevaid teenuseid:

a) rahapoliitilised teenused;

b) finantsvahendusteenused;

c) finantsinstitutsioonide üle teostatava järelevalve teenused.

Keskpanga toodangut mõõdetakse tema kulude summana.

Finants- ja kindlustustegevus (jaotis K): finantsteenused üldiselt

Finantsteenused hõlmavad alljärgnevaid teenuseid:

a) finantsvahendus (sh kindlustus- ja pensioniteenused);

b) finantsvahenduse abiettevõtete teenused ning

c) muud finantsteenused.

3.64 Finantsvahendus on finantsriskide juhtimine ja likviidsuse ümberkujundamine. Neid tegevusi teostavad finantsinstitutsioonid saavad rahalisi vahendeid näiteks hoiuste võtmise ning võlakirjade ja muude väärtpaberite emiteerimise kaudu. Finantsinstitutsioonid kasutavad neid rahalisi vahendeid, aga ka omavahendeid finantsvara hankimiseks, andes teistele laene ning ostes võlakirju ja muid väärtpabereid. Finantsvahendus hõlmab kindlustus- ja pensioniteenuseid.

3.65 Finantsabiteenused on teenused, mis hõlbustavad riskide juhtimist ja likviidsuse ümberkujundamist. Finantsvahenduse abiettevõtted tegutsevad teiste üksuste nimel ega võta osana vahendusteenusest endale riske, mis kaasneksid finantsvara või -kohustuste omandamisega.

3.66 Teised finantsteenused hõlmavad monitoorimisteenuseid (näiteks aktsia- ja võlakirjaturgude monitoorimine), hoiuteenuseid (näiteks kallihinnaliste ehete ja tähtsate dokumentide hoidmine) ning kauplemisteenuseid (näiteks valuutade ja väärtpaberitega kauplemine).

3.67 Finantsteenuseid osutavad peaaegu eranditult finantsasutused, kuna järelevalve nende teenuste üle on range. Näiteks kui jaemüüja soovib pakkuda oma klientidele krediiti, siis võimaldab seda tavaliselt jaemüüja finantsinstitutsioonist tütarettevõtja või mõni muu spetsialiseerunud finantsasutus.

3.68 Finantsteenuste eest võidakse maksta otse või kaudselt. Mõningate tehingute puhul, mis tehakse finantsvaraga, võivad kaasneda nii otsesed kui ka kaudsed tasud. Finantsteenuseid osutatakse ja nende eest võetakse tasu neljal peamisel järgmisel viisil:

a) finantsteenused, mida osutatakse otseste maksete eest;

b) finantsteenused, mille eest makstakse intresside kujul;

c) finantsteenused finantsturgudel finantsvara ja -kohustuste soetamisel ja realiseerimisel;

d) finantsteenused, mida osutatakse kindlustus- ja pensioniskeemide raames, kusjuures tegevust rahastatakse kindlustusmaksetest ja säästudelt saadavast tulust.

3.69 Neid finantsteenuseid osutatakse otseste teenustasude eest ning need hõlmavad väga mitmesuguseid teenuseid, mida võivad osutada eri liiki finantsasutused. Järgmised näited illustreerivad otseste maksete eest osutatavate teenuste olemust:

a) pangad nõuavad kodumajapidamistelt tasu hüpoteegi seadmise, investeerimisportfelli haldamise ja kinnisvara haldamise eest;

b) spetsialiseerunud finantsasutused nõuavad mittefinantsettevõtetelt tasu ülevõtmise korraldamise või ettevõtete grupi restruktureerimise haldamise eest;

c) krediitkaardiettevõtjad nõuavad krediitkaarte kasutavatelt üksustelt tasu, mis tavaliselt moodustab teatava protsendi igast müügitehingust;

d) kaardi omanik maksab kaardi omamise eest kindlat tasu, tavaliselt kord aastas.

3.70 Näiteks finantsvahenduses võtab finantsasutus (nt pank) hoiuseid vastu üksustelt, kes soovivad saada intressi vahenditelt, mida nad hetkel ei kasuta, ja laenab neid teistele üksustele, kelle vahendid on oma vajaduste rahuldamiseks ebapiisavad. Pank loob seega mehhanismi, mis võimaldab esimesel üksusel laenata teisele üksusele. Kumbki pool maksab pakutava teenuse eest pangale tasu: raha välja laenav üksus maksab tasu seeläbi, et nõustub viitemäärast madalama intressimääraga, samal ajal kui laenu võttev üksus maksab tasu seeläbi, et nõustub viitemäärast kõrgema intressimääraga. Laenuvõtjate poolt pankadele makstava intressi määra ja hoiustajatele tegelikult makstava intressi määra vahe on kaudselt mõõdetavate finantsvahendusteenuste (FISIM) eest makstav tasu.

3.71 Finantsasutuse antud laenude maht on harva täpselt võrdne hoiuste mahuga. Teatav hulk raha võib olla hoiustatud, kuid veel mitte välja laenatud. Mõningaid laene võidakse rahastada panga omavahenditest ja mitte laenatud vahenditest. Laenuandmise ja hoiustamise teenust osutatakse sõltumata rahastamisallikast. FISIMit arvestatakse kõigi laenude ja hoiuste puhul. Kõnealuseid kaudseid tasusid kohaldatakse ainult finantsasutuste pakutavate laenude ja finantsasutustes hoiustatavate vahendite suhtes.

3.72 Viitemäär on panga hoiuste ja laenude intressimäärade vahele jääv määr. See ei ole laenude või hoiuste intressimäärade aritmeetiline keskmine. Üks sobilik valik on pankadevahelisel laenamisel kehtiv intressimäär. Kuid iga valuuta puhul, milles laenud on antud ja hoiused vastu võetud, on vaja eri viitemäärasid, eriti kui kaasatud on mitteresidendist finantsasutus.

Kaudselt mõõdetavaid finantsvahendusteenuseid (FISIM) kirjeldatakse üksikasjalikult 14. peatükis.

3.73 Kui finantsasutus pakub müügiks väärtpaberit (nt võlakirja), võetakse selle eest tasu. Ostuhind (küsitud hind) on võrdne väärtpaberi hinnangulise turuväärtusega, millele lisandub marginaal. Tasu võetakse ka väärtpaberi müümisel; müüjale pakutav hind (pakkumishind) on võrdne turuväärtusega, millest on maha arvatud marginaal. Ostu- ja müügihinna marginaale kohaldatakse ka omandiväärtpaberite, investeerimisfondide osakute ja välisvaluutade suhtes. Need marginaalid on tasu finantsteenuste osutamise eest.

3.74 Selle jaotuse alla kuuluvad alljärgnevad finantsteenused. Kõigi nende tulemuseks on rahaliste vahendite ümberjaotamine.

a) Kahjukindlustus. Kahjukindlustuspoliisi alusel võtab kindlustusselts kliendilt vastu kindlustuspreemia ja hoiab seda kuni nõude esitamiseni või kindlustusperioodi lõppemiseni. Kindlustusselts investeerib selle kindlustuspreemia ja investeerimisest saadav omanditulu on täiendav rahaliste vahendite allikas. Selle omanditulu näol on tegemist kliendi poolt loovutatud tuluga ja seda käsitatakse tegeliku kindlustuspreemia kaudse lisandina. Kindlustusselts kehtestab tegelike kindlustuspreemiate summad nii, et kui kindlustuspreemiate ja neilt teenitud omanditulu summast lahutada eeldatavad nõuded, jääks järele teatud marginaal, mis jääb kindlustusseltsile kui kindlustusseltsi toodang.

Kahjukindlustuse toodangut arvutatakse järgmiselt:

teenitud kindlustuspreemiad kokku

pluss kindlustuspreemiate kaudsed lisandid (võrdne kindlustustehnilistelt eraldistelt teenitud omandituluga)

miinus korrigeeritud laekunud nõuded.

Kindlustusseltsi käsutuses on reservid, mis koosnevad ettemakstud preemiatest (tegelikud preemiad, mis on seotud järgmise arvestusperioodiga) ja rahuldamata nõuetest. Rahuldamata nõuded on nõuded, mida pole veel esitatud või mis on esitatud, kuid pole veel arveldatud, või mis on esitatud ja arveldatud, kuid ei ole veel välja makstud. Neid reserve nimetatakse kindlustustehnilisteks eraldisteks ja neid kasutatakse investeerimistulu teenimiseks. Kapitalikasum ja -kahjum ei ole kindlustustehniliste eraldiste investeerimisest saadud tulu. Kindlustustehnilisi eraldisi võib investeerida kindlustusseltsi kõrvaltegevusaladesse, milleks võib olla näiteks eluruumide või kontorite üürile andmine. Nende kõrvaltegevusalade tegevuse netoülejääk on tulu kindlustustehniliste eraldiste investeerimisest.

Toodangu arvutamisel kasutatavat nõuete asjakohast taset (korrigeeritud nõuded) saab määrata kahel viisil. Ootuste meetodi puhul määratakse korrigeeritud nõuete hinnanguline tase kindlaks kindlustusseltsi poolt minevikus välja makstud nõuete alusel. Teise meetodi puhul kasutatakse raamatupidamisandmeid: korrigeeritud nõuded tuletatakse tagantjärele, lisades tegelikele laekunud nõuetele muutuse tasanduseraldistes, st ootamatult suurte nõuete rahuldamiseks kõrvale pandud vahendites. Kui tasanduseraldistest ei piisa korrigeeritud nõuete viimiseks tavapärasele tasemele, lisatakse korrigeeritud nõuetele omavahendeid. Nende meetodite oluline ühisjoon on see, et ootamatult suurte nõuete tulemuseks ei ole kõikuv ja negatiivne arvestuslik toodang.

Kindlustustehnilistes eraldistes ja tasanduseraldistes aset leidnud muutused, mille on tinginud muutused finantsvaldkonna reguleerimises, kirjendatakse muude muutustena varade mahus; need ei ole toodangu arvutamise seisukohast olulised. Kui puuduliku teabe tõttu ei ole kumbagi korrigeeritud nõuete hindamise meetodit võimalik kasutada, võib osutuda vajalikuks hinnata toodangut kulude summa põhjal, võttes arvesse ka tavapärast kasumit.

Kasumiosalusega kindlustuse puhul arvatakse toodangu kindlaksmääramisel maha muutus kasumiosalusega kindlustuse reservides.

b) Elukindlustuspoliis on üks säästmisskeemide liike. Kindlustusvõtja maksab aastate vältel kindlustusseltsile kindlustuspreemiaid lubaduse eest saada kunagi tulevikus hüvitisi. Neid hüvitisi võidakse väljendada valemiga, mis on seotud tasutud preemiatega, või seada sõltuvusse kindlustusseltsi edust rahaliste vahendite investeerimisel. Elukindlustuse toodangu arvutamise meetodi puhul järgitakse samu üldpõhimõtteid nagu kahjukindlustuse puhul. Kindlustuspreemiate laekumise ja hüvitiste maksmise vaheliste ajavahemike tõttu tuleb aga arvesse võtta muutusi kindlustustehnilistes eraldistes. Elukindlustuse toodangut arvestatakse järgmiselt:

teenitud preemiad

pluss preemialisandid,

miinus tasumisele kuuluvad hüvitised,

miinus elukindlustuse kindlustustehniliste eraldiste suurenemised (pluss vähenemised).

Preemiad määratletakse elu- ja kahjukindlustuse puhul täpselt ühtemoodi. Preemialisandid on elukindlustuses suuremad kui kahjukindlustuses. Hüvitised kirjendatakse siis, kui need määratakse või välja makstakse. Elukindlustuse puhul ei ole vaja tuletada hüvitiste korrigeeritud arvestuslikku summat, sest elukindlustuspoliisi alusel tehtavates maksetes ei esine samasugust ootamatut kõikumist. Elukindlustuse kindlustustehnilised eraldised suurenevad igal aastal uute tasutud preemiate ja kindlustusvõtjatele omistatud (ent nende poolt välja võtmata) uue investeerimistulu võrra ning vähenevad makstud hüvitiste võrra. Seega saab elukindlustuse toodangut väljendada elukindlustuse tehnilistelt reservidelt teenitud kogu investeerimistuluna, millest on maha arvatud sellest investeerimistulust kindlustusvõtjatele tegelikult omistatud osa, mis on lisatud kindlustustehnilistele eraldistele.

Kui seda meetodit ei saa andmetega seotud põhjustel kasutada või kui see meetod ei anna usaldusväärseid tulemusi, liidetakse elukindlustuse toodangu arvutamiseks tootmiskuludele arvestuslik tavapärane kasum.

c) Edasikindlustuse toodang määratakse kindlaks täpselt samal viisil nagu kahjukindlustuse toodang, olenemata sellest, kas edasikindlustus hõlmab elu- või kahjukindlustuspoliise.

d) Sotsiaalkindlustuse toodang sõltub sellest, kuidas see skeem on korraldatud. Skeemide korraldamise viiside näited on järgmised.

1) Riikliku sotsiaalkindlustuse skeemid hõlmavad ühiskonda laiemalt ning neid kehtestab ja kontrollib valitsus. Nende eesmärk on maksta kodanikele hüvitisi vanaduse, invaliidsuse või surma, haiguse, tööõnnetuse ja töötuse korral ning pere ja tervishoiuga seotud vajaduste rahuldamiseks. Kui eristatakse eraldi üksusi, määratakse nende toodang kindlaks samamoodi nagu igasugune turuväline toodang, st kulude summana. Kui eraldi üksusi ei eristata, lisatakse riikliku sotsiaalkindlustuse toodang valitsemissektori selle tasandi toodangule, millel riikliku sotsiaalkindlustuse skeem toimib.

2) Kui tööandjal on oma sotsiaalkindlustuse skeem, määratakse selle skeemi toodang kindlaks kulude summana, sealhulgas arvestatakse hinnangulist tulu skeemi toimimise tagamiseks kasutatavalt põhivaralt. Kui tööandja loob skeemi haldamiseks eraldi pensionifondi, mõõdetakse toodangu väärtust samal viisil.

3) Kui tööandja kasutab skeemi haldamiseks kindlustusseltsi, on toodangu väärtuseks kindlustusseltsile makstav tasu.

4) Mitut tööandjat hõlmava skeemi korral arvutatakse toodangu väärtust samamoodi nagu elukindlustuspoliiside puhul, st skeemides teenitud investeerimistulust lahutatakse reservidele lisatud summa.

e) Standardsete laenutagatisskeemide toodangu mõõtmine sõltub asjaomase tootja liigist. Kui standardse laenutagatisskeemi näol on tegemist turutootjaga, arvutatakse toodangu väärtust nii nagu kahjukindlustuse puhul. Kui skeem toimib turuvälise tootjana, arvutatakse toodangu väärtust kulude summana.

Kinnisvaraalane tegevus (jaotis L)

3.75 Omaniku kasutuses olevate eluruumide eluasemeteenuste toodangu väärtus hinnatakse arvestusliku üüri alusel, mida üürnik maksaks samasuguse majutuse eest, võttes lisaks eluruumide endi suurusele ja kvaliteedile arvesse ka selliseid tegureid nagu asukoht, ümbruskonnas pakutavad avalikud teenused jne. Samalaadne arvestus tuleb teha ka eluruumidest eraldi asetsevate garaažide kohta, mida omanik kasutab lõpptarbimise otstarbel koos eluruumidega. Välismaal asuvate omaniku kasutuses olevate eluruumide, näiteks suvilate üüriväärtust ei kirjendata kodumaise tootmise osana, vaid teenuste impordina ja vastav tegevuse netoülejääk välismaailmast saadud esmase tuluna. Analoogsed kanded tehakse ka mitteresidentidest omanike kasutuses olevate eluruumide kohta. Osaajaliselt kasutatavate korterite puhul kirjendatakse võrdeline osa teenustasust.

3.76 Omaniku kasutuses olevate eluruumide teenuste väärtuse määramiseks kasutatakse kihistusmeetodit. Eluruumide üldkogum kihistatakse asukoha, eluruumi liigi ja muude üüri mõjutavate tegurite alusel. Eluruumide üldkogumi arvestusliku üüriväärtuse leidmiseks kasutatakse andmeid üüritavate eluruumide tegelike üüride kohta. Kihi keskmist tegelikku üüri kohaldatakse kõikide eluruumide suhtes selles kihis. Kui teave üüride kohta saadakse valimivaatluste abil, siis laiendamine üldkogumile hõlmab nii üüritavaid kui ka omanike kasutuses olevaid eluruume. Teatava kihi üüri määramise üksikasjalikud arvutused tehakse alusaasta kohta ja ekstrapoleeritakse seejärel hilisematele perioodidele.

3.77 Kihistusmeetodi puhul omanike kasutuses olevate eluruumide suhtes kohaldatav üür määratletakse üürina, mis tuleb maksta eraturul pakutavate möbleerimata eluruumide kasutamise õiguse eest. Arvestuslike üürisummade määramiseks kasutatakse kõigist eraomandis olevate möbleerimata eluruumide lepingutest tulenevaid üüre. Arvesse võetakse eraturu üürisummad, mis on valitsusepoolsest reguleerimisest tulenevalt madalad. Kui teabeallikaks on üürnik, korrigeeritakse vaadeldud üüri, lisades sellele võimaliku üüritoetuse, mida makstakse otse üürileandjale. Kui eespool määratletud vaadeldud üürisummade valim ei ole piisavalt suur, võib arvestuslike üürisummade määramisel kasutada möbleeritud eluruumide puhul vaadeldud üürisummasid, eeldusel et neid kohandatakse vastavalt mööbli teguriga. Erandkorras võib kasutada ka avaliku sektori omanduses olevate eluruumide kõrgendatud üüre. Sugulastele või töötajatele üüritud eluruumide madalaid üüre ei tohiks kasutada.

3.78 Kihistusmeetodit kasutatakse laiendamiseks, et saada kõikide üüritud eluruumide üüri brutosumma. Eespool kirjeldatud keskmised arvestuslikud üürid ei pruugi olla sobilikud kõigi üüriturusegmentide jaoks. Näiteks möbleeritud eluruumide vähendatud üürid või avaliku sektori kõrgendatud üürid ei ole asjakohased vastavate tegelike üüritud eluruumide puhul. Sel juhul on vaja tegelikult üüritud möbleeritud eluruumide ja sotsiaaleluruumide eraldi kihte koos asjakohaste keskmiste üüridega.

3.79 Juhul kui puudub piisavalt suur üüriturg, mis oleks omanike kasutuses olevate eluruumide osas representatiivne, kasutatakse omanike kasutuses olevate eluruumide puhul kasutusmaksumuse meetodit.

Kasutusmaksumuse meetodi puhul on eluruumide teenuste toodang vahetarbimise, põhivara kulumi, muude maksude (millest on maha arvatud tootmissubsiidiumid) ja tegevuse netoülejäägi summa.

Tegevuse netoülejäägi arvutamiseks kohaldatakse püsivat tegelikku aastatootlust omanike kasutuses olevate eluruumide (jooksvates hindades mõõdetud) netoväärtuse suhtes (asenduskulud).

3.80 Mitteeluhoonete kinnisvarateenuste toodangut mõõdetakse makstava rendi väärtusena.

Kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus (jaotis M); haldus- ja abitegevused (jaotis N)

3.81 Kasutusrenditeenuste (nt masinate või seadmete rendile andmine) toodangut mõõdetakse makstud rendimaksete väärtuse alusel. Kasutusrent erineb kapitalirendist: kapitalirendi puhul rahastatakse põhivara soetamist rendileandjalt rentnikule antava laenu vormis. Kapitalirendimaksed koosnevad põhiosa tagasimaksetest ja intressimaksetest ning väikesest tasust otseste osutatud teenuste eest (vt 15. peatükk „Lepingud, rendi-/üürilepingud ja litsentsid”).

3.82 Teadus- ja arendustegevus on süstemaatiline loominguline tegevus, mille eesmärgiks on suurendada teadmiste hulka ning kasutada neid teadmisi uute toodete leidmiseks või väljatöötamiseks, sealhulgas olemasolevate toodete paremate versioonide või omaduste leidmiseks või väljatöötamiseks, või uute või tõhusamate tootmisprotsesside leidmiseks või väljatöötamiseks. Põhitegevusalaga võrreldes olulise suurusega teadus- ja arendustegevus kirjendatakse kohaliku tegevusalaüksuse kõrvaltegevusalana. Võimaluse korral eristatakse teadus- ja arendustegevuse jaoks eraldi kohalik tegevusalaüksus.

3.83 Teadus- ja arendustegevuse teenuste toodangut mõõdetakse järgmiselt:

a) ärivaldkonna spetsialiseerunud uurimislaborite või -instituutide teadus- ja arendustegevuse väärtus määratakse tavalisel viisil müügist, lepingutest, komisjonitasudest, honoraridest jms saadud tulu alusel;

b) sama ettevõtte tarbeks kasutatavat teadus- ja arendustegevuse toodangut hinnatakse hinnanguliste alushindade põhjal, mida makstaks juhul, kui uurimistöö ostetaks sisse. Seda laadi teadus- ja arendustegevuse ostmiseks vajaliku turu puudumisel hinnatakse seda tootmiskulude alusel, millele lisatakse tegevuse netoülejäägile või segatulule vastav hinnalisand (välja arvatud turuväliste tootjate puhul);

c) valitsusüksuste, ülikoolide ja kasumitaotluseta uurimisinstituutide teadus- ja arendustegevust hinnatakse tootmiskulude summa alusel. Turuväliste teadus- ja arendustegevuse tootjate teadus- ja arendustegevuse müügist saadud tulu tuleb kirjendada turu kõrvaltoodangu tuluna.

Teadus- ja arendustegevusele tehtud kulutused eristatakse haridusele ja koolitusele tehtud kulutustest. Kulutused teadus- ja arendustegevusele ei sisalda kulusid põhi- või kõrvaltegevusalaks olevale tarkvara arendamisele.

Avalik haldus ja riigikaitse; kohustusliku riikliku sotsiaalkindlustuse teenused (jaotis O)

3.84 Avaliku halduse, riigikaitse ja kohustusliku riikliku sotsiaalkindlustuse teenuseid osutatakse kui turuväliseid teenuseid ja need arvestatakse vastavalt sellele.

Haridus (jaotis P); tervishoid ja sotsiaalhoolekanne (jaotis Q)

3.85 Haridus- ja tervishoiuteenuste puhul tehakse täpselt vahet turutootjate ja turuväliste tootjate ning nende turutoodangu ja turuvälise toodangu vahel. Näiteks võivad valitsusasutused (või muud institutsioonid spetsiifilistest subsiidiumitest tingituna) nõuda mõnda liiki hariduse või ravi eest tinglikku tasu, kuid samas mõne muu hariduse ja eriravi liigi eest võivad nad nõuda äriliselt põhjendatud tasu. Teine näide on see, et samasugust teenuseliiki (näiteks kõrgharidust) pakuvad ühelt poolt valitsemissektor ja teiselt poolt kommertsasutused.

Haridus- ja tervishoiuteenuste hulka ei arvata teadus- ja arendustegevust; tervishoiuteenuste hulka ei arvata tervishoiualase hariduse pakkumist näiteks ülikoolihaiglate poolt.

Kunst, meelelahutus ja vaba aeg (jaotis R); muud teenindavad tegevused (jaotis S)

3.86 Raamatute, salvestiste, filmide, tarkvara, lintide, heliplaatide jne tootmine on kaheastmeline protsess ja seda mõõdetakse vastavalt järgmisel viisil.

1) Algupärandite tootmisest saadud toodangut (intellektuaalomandiõigustega seotud tooted) hinnatakse selle müümise korral makstud hinna alusel, muul juhul aga samalaadsete algupärandite eest makstud hinna, toodangu tootmiskulude (mis sisaldavad tegevuse netoülejäägile vastavat hinnalisandit) või tootmises kasutamisest oodatavate tulevaste tulude diskonteeritud väärtuse alusel.

2) Selle vara omanik võib seda otseselt kasutada või toota edasistel perioodidel koopiaid. Kui omanik on andnud teistele tootjatele loa algupärandi kasutamiseks tootmises, siis on litsentsidest saadavad lõivud, komisjonitasud, kasutustasud jne teenuste toodanguks. Ent algupärandi müük on negatiivne kapitalimahutus põhivarasse.

Kodumajapidamiste kui tööandjate tegevus (jaotis T)

3.87 Palgatud isikute toodetud kodumajapidamisteenuste toodangut hinnatakse töötajatele makstud hüvitistena; nende hulka kuuluvad kõik mitterahalised hüvitised, näiteks toit või majutus.

VAHETARBIMINE (P.2)

3.88  Määratlus: vahetarbimine koosneb tootmisprotsessis sisenditena tarbitud kaupadest ja teenustest, välja arvatud põhivara, mille tarbimine kirjendatakse põhivara kulumina. Tootmisprotsessis kaupu ja teenuseid kas töödeldakse või siis kasutatakse need tootmisprotsessis ära.

3.89 Vahetarbimise hulka arvatakse alljärgnevad juhud:

a) abitegevusalades sisenditena kasutatavad kaubad ja teenused. Tavalisteks näideteks on ostmine, müük, turundus, raamatupidamine, andmetöötlus, transportimine, ladustamine, hooldus, turvateenused jne. Neid kaupu ja teenuseid ei eristata kohaliku tegevusalaüksuse põhitegevusalas (või kõrvaltegevusalas) tarbitud kaupadest ja teenustest;

b) sama institutsionaalse üksuse teisest kohalikust tegevusalaüksusest saadud kaubad ja teenused;

c) põhivara rentimine, näiteks masinate, autode, tarkvara ja meelelahutustoodete algupärandite rent;

d) tasud lühiajaliste rendi-/üüri- ja muude lepingute ning litsentside eest, mis kirjendatakse mittetoodetud varadena; siia hulka ei kuulu selliste mittetoodetud varade otsene ostmine;

e) kasumitaotluseta äriühingutele makstavad liikmemaksud, toetused või muud maksud (vt punkt 3.35);

f) kirjed, mida ei käsitata kapitali kogumahutusena, näiteks:

1) tavatöödeks kasutatavad odavad tööriistad, näiteks saed, labidad, noad, kirved, haamrid, kruvikeerajad, mutrivõtmed ja teised käsitööriistad; väikesed seadmed, näiteks taskuarvutid. Kõik kulutused sellistele kestvuskaupadele kirjendatakse vahetarbimisena;

2) tootmises kasutatava põhivara korrapärane hooldus ja remont;

3) personali väljaõpe, turu-uuringud ja muud samalaadsed tegevused, mis on ostetud sisse või mida on pakkunud sama institutsionaalse üksuse eraldiseisev kohalik tegevusalaüksus;

4) kulutusi teadus- ja arendustegevusele käsitatakse kapitalimahutusena põhivarasse, kui liikmesriikide hinnangud on piisavalt usaldusväärsed ja võrreldavad;

g) töötajate tehtud ja tööandja kaetud kulutused tootmiseks vajalikele esemetele, näiteks lepingulised kohustused osta enda tarbeks tööriistu või kaitseriideid;

h) tööandjate poolt nii nende endi kui ka nende töötajate heaks tehtud tootmiseks vajalikud kulutused. Näited:

1) töötajate töökohustuste täitmise kestel tekkinud reisi-, lahuselu-, kolimis- ja meelelahutuskulutuste katmine;

2) mugavuste pakkumine töökohal.

Asjaomaste kulude loetelu on toodud punktides, mis käsitlevad hüvitisi töötajatele (D.1) (vt punkt 4.07);

i) kohalike tegevusalaüksuste makstud kahjukindlustuse teenustasud (vt 16. peatükk „Kindlustus”). Selleks et kirjendada vahetarbimisena ainult teenustasu, arvatakse tasutud kindlustuspreemiatest maha näiteks väljamakstud nõuded ja netomuutus kindlustusmatemaatilistes eraldistes. Netomuutus kindlustusmatemaatilistes eraldistes omistatakse kohalikele tegevusalaüksustele võrdeliselt tasutud kindlustuspreemiatega;

j) residentidest tootjate ostetud kaudselt mõõdetavad finantsvahendusteenused (FISIM);

k) keskpanga toodangu turuväline toodang tuleks täies ulatuses omistada teiste finantsvahendajate vahetarbimisele.

3.90 Vahetarbimine ei sisalda

a) kapitali kogumahutusena käsitatavaid kirjeid, milleks on näiteks

1) väärisesemed;

2) maavarade uurimine;

3) olulised parendused, mis on ulatuslikumad põhivara heas töökorras hoidmiseks vajalikest parendustest. Näideteks on renoveerimine, rekonstrueerimine või laiendamine;

4) otseselt ostetud või enda tarbeks toodetud tarkvara;

5) sõjarelvad ja nende kasutamiseks vajalik varustus;

b) mittetoodetud varade ostmisena käsitatavaid kulusid; näideteks on pikaajalised rendi-/üüri- ja muud lepingud ning litsentsid (vt 15. peatükk);

c) tööandjate kulutusi, mida käsitatakse mitterahalise palgana;

d) valitsusüksuste osutatavate kollektiivsete teenuste kasutamist turutootjatest või enda tarbeks tootjatest üksuste poolt (seda käsitatakse kui valitsemissektori kollektiivset tarbimiskulutust);

e) sama arvestusperioodi jooksul sama kohaliku tegevusalaüksuse piires toodetud ja tarbitud kaupu ja teenuseid (neid ei kirjendata ka toodanguna);

f) riigi litsentside eest ja lõivude tasumiseks tehtud makseid, mida käsitatakse muude tootmismaksudena;

g) makseid loodusvarade (näiteks maa) kasutamise litsentside eest, mida käsitatakse rendina, st omanditulu maksena.

Vahetarbimise kirjendamise aeg ja väärtuse arvestamine

3.91 Vahetarbimiseks kasutatavad tooted kirjendatakse ja nende väärtus arvestatakse tootmisprotsessi sisenemise hetkel. Nende väärtus määratakse samalaadsete toodete või teenuste ostjahindade alusel, mis kehtivad kasutamise ajal.

3.92 Tootmisüksused ei kirjenda kaupade kasutamist tootmises otseselt. Nad kirjendavad sisenditena kasutamiseks määratud oste, millest arvatakse maha selliste varudes hoitavate kaupade koguste suurenemine.

LÕPPTARBIMINE (P.3, P.4)

3.93 Kasutusel on kaks lõpptarbimise mõistet:

a) lõpptarbimiskulutused (P.3);

b) tegelik lõpptarbimine (P.4).

Lõpptarbimiskulutused on kulutused kaupadele ja teenustele, mida kodumajapidamised, KTKTId ja valitsemissektor on kasutanud individuaalsete ja kollektiivsete vajaduste rahuldamiseks. Tegelik lõpptarbimine seevastu tähendab tarbekaupade ja -teenuste soetamist nende poolt. Nende kahe mõiste erinevus seisneb selles, kuidas käsitatakse teatavaid kaupu ja teenuseid, mida rahastavad valitsemissektor või KTKTId, kuid mis tarnitakse kodumajapidamistele mitterahaliste sotsiaalsiiretena.

Lõpptarbimiskulutused (P.3)

3.94  Määratlus: lõpptarbimiskulutused koosnevad residentidest institutsionaalsete üksuste kulutustest kaupadele ja teenustele, mida kasutatakse individuaalsete vajaduste, soovide või ühiskonnaliikmete kollektiivsete vajaduste otseseks rahuldamiseks.

3.95 Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused sisaldavad näiteks alljärgnevat:

a) omaniku kasutuses olevate eluruumide eluasemeteenused;

b) mitterahaline tulu, näiteks:

1) töötajate mitterahalise tuluna saadud kaubad ja teenused;

2) kodumajapidamiste omanduses olevate juriidilise isiku õigusteta üksuste toodanguna toodetud kaubad ja teenused, mida tarbivad kodumajapidamiste liikmed. Näideteks on siin toit ja muud põllumajanduslikud kaubad, omaniku kasutuses olevate eluruumide teenused ja palgatöötajate (teenijate, kokkade, aednike, autojuhtide jt) kodumajapidamisteenused;

c) vahetarbimisena mittekäsitatavad kirjed, näiteks:

1) materjalid eluruumide väiksemateks remonditöödeks ja siseviimistluseks, mida teevad nii üürnikud kui ka omanikud;

2) materjalid tarbekestvuskaupade, kaasa arvatud sõidukid, remondiks ja hoolduseks;

d) kapitalimahutusena mittekäsitatavad kirjed, eriti tarbekestvuskaubad, mis püsivalt täidavad oma funktsiooni mitme arvestusperioodi jooksul; see hõlmab ka mõningate kestvuskaupade omandiõiguse üleminekut ettevõttelt kodumajapidamisele;

e) otseselt tasutavad finantsteenused ja see osa kaudselt mõõdetavatest finantsvahendusteenustest, mida kodumajapidamised kasutavad lõpptarbimiseks;

f) kindlustusteenused kaudsete teenustasude summana;

g) pensionifondide teenused kaudsete teenustasude summana;

h) kodumajapidamiste tasutavad maksed litsentside, lubade jne eest, mida loetakse teenuste ostmiseks (vt punktid 4.79 ja 4.80);

i) majanduslikult mitteoluliste hindadega toodangu ostmine, näiteks muuseumipiletite eest tasumine.

3.96 Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutustesse ei kuulu

a) mitterahalised sotsiaalsiirded, näiteks esialgu kodumajapidamiste tehtud, kuid hiljem riikliku sotsiaalkindlustuse kaetud kulutused, näiteks mõningad meditsiiniteenustega seotud kulutused;

b) vahetarbimise või kapitali kogumahutusena käsitatavad kirjed, näiteks:

1) juriidilise isiku õigusteta üksusi omavate kodumajapidamiste kulutused, mis on tekkinud ärilistel eesmärkidel – näiteks kulutused sellistele kestvuskaupadele nagu sõidukid, mööbel või elektriseadmed (kapitali kogumahutus põhivarasse), samuti kulutused mittekestvuskaupadele, nagu kütus (käsitatakse vahetarbimisena);

2) kulutused, mida tavaliselt teeb eluruumide siseviimistluseks, hoolduseks ja remondiks eluruume kasutav omanik, mitte üürnik (käsitatakse kui vahetarbimist eluruumide teenuste tootmisel);

3) eluruumide ostmine (käsitatakse kapitali kogumahutusena põhivarasse);

4) kulutused väärisesemetele (käsitatakse kapitali kogumahutusena);

c) mittetoodetud vara soetamisena käsitatavad kirjed, eriti maa ostmine;

d) kõik need kodumajapidamiste maksed, mida tuleb arvestada maksudena (vt punktid 4.79 ja 4.80);

e) kodumajapidamiste makstavad liikmemaksud, toetused ja muud maksud KTKTIdele, näiteks ameti-, kutse- ja tarbijaühingutele, kirikutele ning ühiskondlikele, kultuuri-, vaba aja ja spordiklubidele;

f) kodumajapidamiste vabatahtlikud rahalised või mitterahalised siirded heategevuseks ning pääste- ja abiorganisatsioonidele.

3.97 KTKTIde lõpptarbimiskulutused sisaldavad kahte järgmist omaette liiki:

a) KTKTIde toodetud selliste kaupade ja teenuste väärtus, mida ei käsitata kapitalimahutusena enda tarbeks ega kodumajapidamiste ja muude üksuste kulutusena;

b) KTKTIde kulutused turutootjate toodetud kaupadele ja teenustele, mida pakutakse – ilma mis tahes töötluse või muutmiseta – mitterahaliste sotsiaalsiiretena tarbimiseks kodumajapidamistele.

3.98 Valitsemissektori lõpptarbimiskulutused (P.3) sisaldavad nii nagu KTKTIde omad kahte järgmist liiki kulutusi:

a) valitsemissektori enda toodetud selliste kaupade ja teenuste (P.1) väärtus, mida ei käsitata kapitalimahutusena enda tarbeks (P.12), turutoodanguna (P.11) ega maksetena turuvälise toodangu eest (P.131);

b) turutootjate toodetud kaubad ja osutatud teenused, mis valitsemissektor on ostnud ja mida pakutakse kodumajapidamistele – ilma mis tahes töötluse või muutmiseta – mitterahaliste sotsiaalsiiretena (D.632). Valitsemissektor maksab kaupade ja teenuste eest, mida müüjad pakuvad kodumajapidamistele.

3.99 Ettevõtted ei tee lõpptarbimiskulutusi. Nende ostetud kaupu ja teenuseid, mis on kodumajapidamiste poolt lõpptarbimiseks kasutatavate kaupade või teenustega võrreldes samasugused, kasutatakse kas vahetarbimiseks või pakutakse töötajatele mitterahalise hüvitisena, st pannakse kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste arvele.

Tegelik lõpptarbimine (P.4)

3.100  Määratlus: tegelik lõpptarbimine koosneb kaupadest ja teenustest, mille on soetanud residendist institutsionaalsed üksused inimeste individuaalsete või kollektiivsete vajaduste otseseks rahuldamiseks.

3.101  Määratlus: kaubad ja teenused individuaalseks tarbimiseks („individuaalsed kaubad ja teenused”) on sellised kaubad ja teenused, mille on soetanud kodumajapidamised ja mida kasutatakse sama kodumajapidamise liikmete vajaduste ja soovide rahuldamiseks. Individuaalsetel kaupadel ja teenustel on järgmised omadused:

a) on võimalik jälgida ja dokumenteerida kaupade ja teenuste soetamist konkreetse kodumajapidamise või selle liikme poolt, samuti aega, millal soetamine toimus;

b) kodumajapidamine on kaupade ja teenuste pakkumisega nõustunud ning tegutseb vastavalt, et neid kaupu ja teenuseid tarbida, näiteks läheb kooli või kliinikusse;

c) kaubad ja teenused on sellised, et nende soetamine ühe kodumajapidamise või isiku või isikute rühma poolt välistab nende soetamise teiste kodumajapidamiste või isikute poolt.

3.102  Määratlus: kollektiivsed teenused on sellised teenused kollektiivseks tarbimiseks, mida osutatakse samal ajal kõigile ühiskonna või ühiskonna teatud osa liikmetele, näiteks kindlas piirkonnas elavatele kodumajapidamistele. Kollektiivsetel teenustel on järgmised tunnused:

a) teenuseid võib samal ajal osutada igale ühiskonnaliikmele või ühiskonna teatud osadele, näiteks kindlale piirkonnale või paikkonnale;

b) selliste teenuste kasutamine on tavaliselt passiivne ega nõua kõigi asjaomaste isikute nõustumist või aktiivset osavõttu;

c) ühe isiku varustamine kollektiivse teenusega ei vähenda samas ühiskonnas või ühiskonna osas teisele isikule kättesaadavat kogust.

3.103 Kõik kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused on individuaalsed. Kõiki KTKTIde pakutavaid kaupu ja teenuseid käsitatakse individuaalsete kaupade ja teenustena.

3.104 Valitsusüksuste pakutavate kaupade ja teenuste puhul tehakse individuaalsetel ja kollektiivsetel kaupadel ja teenustel vahet valitsemisfunktsioonide klassifikaatori (COFOG) põhjal.

Kõiki järgmistes jaotustes loetletud valitsemissektori lõpptarbimiskulutusi käsitatakse individuaalseks tarbimiseks tehtud kulutustena.

a)

 

7.1 Meditsiinitooted, -vahendid ja -seadmed

7.2 Ambulatoorsed teenused

7.3 Haiglateenused

7.4 Rahvatervise teenused

b)

 

8.1 Vabaaja- ja sporditeenused

8.2 Kultuuriteenused

c)

 

9.1 Eelharidus ja esimese taseme haridus

9.2 Teise taseme haridus

9.3 Teise taseme järgne, kolmanda taseme eelne haridus

9.4 Kolmanda taseme haridus

9.5 Haridus, mille taset ei ole võimalik määrata

9.6 Hariduse abiteenused

d)

 

10.1 Haigused ja invaliidsus

10.2 Vanadus

10.3 Toitjakaotus

10.4 Perekond ja lapsed

10.5 Töötus

10.6 Eluase

10.7 Mujal klassifitseerimata sotsiaalsed riskirühmad.

3.105 Alternatiivina vastavad valitsemissektori individuaalsed tarbimiskulutused individuaalse lõpptarbimise klassifikaatori (COICOP) 14. jaole, mis sisaldab järgmisi gruppe:

14.1 Eluase (samaväärne COFOGi grupiga 10.6)

14.2 Tervishoid (samaväärne COFOGi gruppidega 7.1–7.4)

14.3 Vaba aeg ja kultuur (samaväärne COFOGi gruppidega 8.1 ja 8.2)

14.4 Haridus (samaväärne COFOGi gruppidega 9.1–9.6)

14.5 Sotsiaalkaitse (samaväärne COFOGi gruppidega 10.1–10.5 ja 10.7)

3.106 Kollektiivsed tarbimiskulutused moodustavad ülejäänud osa valitsemissektori lõpptarbimiskulutustest.

Need hõlmavad alljärgnevaid COFOGi gruppe:

a) üldised avalikud teenused (1. jagu),

b) riigikaitse (2. jagu),

c) avalik kord ja julgeolek (3. jagu),

d) majandus (4. jagu),

e) keskkonnakaitse (5. jagu),

f) elamu- ja kommunaalmajandus (6. jagu),

g) üldhaldus, korraldus, üldise teabe ja statistika levitamine (kõik jaod),

h) teadus- ja arendustegevus (kõik jaod).

3.107 Erinevate kasutatud tarbimismõistete omavaheline seos on näidatud tabelis 3.2.



Tabel 3.2.  Kulutusi tegev sektor

 

Valitsemissektor

KTKTId

Kodumajapidamised

Soetamised kokku

Individuaalne tarbimine

X (= mitterahalised sotsiaalsiirded)

X (= mitterahalised sotsiaalsiirded)

X

Kodumajapidamiste tegelik individuaalne lõpptarbimine

Kollektiivne tarbimine

X

0

0

Valitsemissektori tegelik kollektiivne lõpptarbimine

Kokku

Valitsemissektori lõpptarbimiskulutused

KTKTIde lõpptarbimiskulutused

Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused

Tegelik lõpptarbimine = lõpptarbimiskulutuste kogusumma

X: kohaldatakse

0: ei kohaldata

3.108 Kõik KTKTIde lõpptarbimiskulutused on individuaalsed. Tegeliku lõpptarbimise kogusumma on võrdne kodumajapidamiste ja valitsemissektori tegeliku lõpptarbimise summaga.

3.109 Mitterahalisi sotsiaalsiirdeid välismaailmaga ei ole (kuigi sellised siirded eksisteerivad rahalises mõttes). Tegeliku lõpptarbimise kogusumma on võrdne lõpptarbimiskulutuste kogusummaga.

Lõpptarbimiskulutuste kirjendamise aeg ja väärtuse arvestamine

3.110 Kulutus kaubale kirjendatakse omandiõiguse ülemineku hetkel; kulutus teenusele kirjendatakse siis, kui teenuse osutamine on lõpetatud.

3.111 Kulutused järelmaksuga või muu samalaadse krediidilepinguga (samuti kapitalirendiga) soetatud kaupadele kirjendatakse kaupade üleandmise ajal isegi siis, kui sel hetkel ei toimu omandiõiguse üleminekut.

3.112 Enda tarbeks toodetud toodangu tarbimine kirjendatakse oma lõpptarbimiseks säilitatava toodangu tootmise ajal.

3.113 Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutused kirjendatakse ostjahindades. See on hind, mille ostja ostmise hetkel toote eest tegelikult maksab. Täpsem määratlus on punktis 3.06.

3.114 Töötajatele mitterahalise hüvitisena pakutud kaupade ja teenuste väärtus arvestatakse alushindades, kui need on tööandja toodetud, ja ostjahindades, kui need on tööandja sisseostetud.

3.115 Enda tarbeks säilitatavate kaupade ja teenuste väärtus arvestatakse alushindades.

3.116 Valitsemissektori või KTKTIde lõpptarbimiskulutused nende endi toodetud toodetele ja osutatud teenustele kirjendatakse nende tootmise või osutamise hetkel. Turutootjate kaudu pakutud kaupade ja teenuste puhul on lõpptarbimiskulutuste kirjendamise ajaks üleandmise hetk.

3.117 Valitsemissektori või KTKTIde lõpptarbimiskulutused (P.3) võrduvad nende toodangu (P.1) summaga pluss kulutused toodetele, mida turutootjate kaudu pakutakse kodumajapidamistele osana mitterahalistest sotsiaalsiiretest (D.632), miinus muude üksuste maksed – turutoodang (P.11) ja maksed turuvälise toodangu eest (P.131), miinus enda tarbeks tehtud kapitalimahutus (P.12).

Tegeliku lõpptarbimise kirjendamise aeg ja väärtuse arvestamine

3.118 Institutsionaalsed üksused on kaubad ja teenused soetanud siis, kui nad saavad kaupade uuteks omanikeks ja kui teenuste osutamine neile on lõpetatud.

3.119 Soetamiste (tegeliku lõpptarbimise) väärtus määratakse kulutusi tegevate üksuste ostjahindade alusel.

3.120 Mitterahalisi siirdeid, välja arvatud valitsemissektori ja KTKTIde mitterahalised sotsiaalsiirded, käsitatakse nii, nagu need oleksid rahalised siirded. Seega kirjendatakse kaupade ja teenuste väärtused neid soetanud institutsionaalsete üksuste või sektorite kulutustena.

3.121 Lõpptarbimiskulutuste ja tegeliku lõpptarbimise koondnäitajate väärtused on samad. Residendist kodumajapidamiste poolt mitterahaliste sotsiaalsiirete kaudu soetatud kaupade ja teenuste väärtus määratakse samade hindade alusel, millest lähtutakse kulutuste koondnäitajate puhul.

KAPITALI KOGUMAHUTUS (P.5)

3.122 Kapitali kogumahutusse kuulub

a) kapitali kogumahutus põhivarasse (P.51g):

1) põhivara kulum (P.51c);

2) kapitali netomahutus põhivarasse (P.51n);

b) varude muutus (P.52);

c) väärisesemete soetamine miinus realiseerimine (P.53).

3.123 Kapitali kogumahutuse määramisel jäetakse põhivara kulum maha arvestamata. Põhivara kulumi lahutamisel kapitali kogumahutusest saadakse kapitali netomahutus.

Kapitali kogumahutus põhivarasse (P.51g)

3.124  Määratlus: kapitali kogumahutus põhivarasse (P.51) koosneb järgmistest osadest: residendist tootjate põhivara soetamine miinus põhivara realiseerimine teatud perioodi jooksul pluss teatud lisandumised mittetoodetud vara väärtusele, mis on saadud tootja või institutsionaalse üksuse tootliku tegevuse kaudu. Põhivara on toodetud vara, mida kasutatakse tootmises enam kui ühe aasta vältel.

3.125 Kapitali kogumahutus põhivarasse koosneb järgmistest nii positiivsetest kui ka negatiivsetest väärtustest:

a) positiivsed väärtused:

1) ostetud uus või olemasolev põhivara;

2) tootja enda tarbeks toodetud põhivara (kaasa arvatud enda tarbeks toodetud pooleli olev või täiesti valmis põhivara);

3) bartertehingutega soetatud uus või olemasolev põhivara;

4) mitterahaliste kapitalisiiretena saadud uus või olemasolev põhivara;

5) kasutaja poolt kapitalirendiga soetatud uus või olemasolev põhivara;

6) põhivara ja olemasolevate ajalooliste mälestusmärkide oluline parendamine;

7) korduvat toodangut andvate loodusvarade looduslik juurdekasv;

b) negatiivsed väärtused, st negatiivse soetamisena kirjendatud põhivara realiseerimine:

1) müüdud põhivara;

2) bartertehingutega ära antud põhivara;

3) mitterahaliste kapitalisiiretena ära antud põhivara.

3.126 Põhivara realiseerimine ei sisalda järgmisi elemente:

a) põhivara kulumit (mis sisaldab ka oodatavat tavapärast õnnetustega seotud kahju);

b) erakorralisi kahjusid, mis on tingitud näiteks põuast või teistest loodusõnnetustest ja mis kirjendatakse vara muude mahumuutustena.

3.127 Kapitali kogumahutuses põhivarasse eristatakse järgmisi liike:

1) eluruumid;

2) muud hooned ja rajatised, see sisaldab olulist maaparandust;

3) masinad ja seadmed, näiteks laevad, autod ja arvutid;

4) kaitseotstarbeline põhivara;

5) kultiveeritavad bioloogilised ressursid, näiteks puud ja kariloomad;

6) mittetoodetud varade, näiteks maa, rendi-/üüri- ja muude lepingute ning litsentside omandiõiguse ülemineku kulud;

7) teadus- ja arendustegevus, sealhulgas vabalt kasutatava teadus- ja arendustegevuse tootmine. Kulutusi teadus- ja arendustegevusele käsitatakse kapitalimahutusena põhivarasse üksnes siis, kui liikmesriikide arvestused on piisavalt usaldusväärsed ja võrreldavad;

8) maavarade uurimine ja hindamine;

9) arvutitarkvara ja andmebaasid;

10) meelelahutus-, kirjandus- ja kunstialgupärandid;

11) muud intellektuaalomandiõigused.

3.128 Oluline maaparandus on

a) maa tekitamine merest kaitsevallide, kaldakindlustuste või tammide ehitamise abil;

b) metsade, kivide jms eemaldamine, mis teeb võimalikuks maa esmakordse tootliku kasutamise;

c) soode kuivendamine või kõrbete niisutamine kaitsevallide, kraavide ja niisutuskanalite ehitamise abil; lainemurdjate, kaldakindlustuste või üleujutusbarjääride ehitamine mere või jõgede tekitatud üleujutuste või erosiooni vältimiseks.

Need tegevused võivad viia selliste oluliste uute rajatiste nagu kaldakindlustuste, üleujutusbarjääride ja tammide ehitamiseni, kuid neid rajatisi ei kasutata muude kaupade ja teenuste tootmiseks, vaid suurema või parema maa-ala saamiseks ja seda maad – mittetoodetud vara – kasutatakse tootmiseks. Näiteks on elektri tootmiseks ehitatud tammil teine otstarve kui tammil, mis on ehitatud kaitseks mere pealetungi eest. Ainult viimast liiki tammi klassifitseeritakse maaparandusena.

3.129 Kapitali kogumahutus põhivarasse sisaldab järgmisi piiripealseid juhtumeid:

a) kodumajapidamiste elukohana kasutatavate paatmajade, pargaste, furgoonelamute ja haagissuvilate ning igasuguste juurdekuuluvate rajatiste, näiteks garaažide soetamine;

b) sõjaväe kasutatavad rajatised ja seadmed;

c) mittesõjaväeliste üksuste kasutatavad kerged relvad ja soomussõidukid;

d) muutused, mis on seotud mitme aasta jooksul tootmises kasutatavate kariloomadega, näiteks aretuskari, piimakari, villalambad ja veoloomad;

e) muutused, mis on seotud aastast aastasse kultiveeritavate puudega, näiteks vilja-, viina-, kautšuki-, palmipuud jne;

f) olemasoleva põhivara parendused, mis on ulatuslikumad tavapärasest hooldusest ja remondist;

g) põhivara soetamine kapitalirendiga;

h) lõpetamiskulud, st suured lõpetamisega seotud kulud, näiteks tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimise või prügilate likvideerimisega seotud kulud.

3.130 Kapitali kogumahutus põhivarasse ei sisalda järgmist:

a) vahetarbimise hulka arvatud tehingud, näiteks:

1) väiketööriistade ostmine tootmise otstarbel;

2) tavapärane hooldus ja remont;

3) kasutusrendilepingu alusel kasutatava põhivara soetamine (vt ka 15. peatükk „Lepingud, rendi-/üürilepingud ja litsentsid”). Põhivara kasutava ettevõtte puhul käsitatakse rentimist vahetarbimisena. Vara omaniku puhul kirjendatakse soetuskulu kapitali kogumahutusena põhivarasse;

b) varude muutusena kirjendatavad tehingud:

1) tapaloomad, kaasa arvatud kodulinnud;

2) ehituspuiduks kasvatatud mets (lõpetamata toodang);

c) kodumajapidamiste poolt lõpptarbimiseks soetatud masinad ja seadmed;

d) kapitalikasum ja -kahjum põhivaralt;

e) põhivara katastroofikahjud, näiteks kultiveeritava vara ja kariloomade häving haiguspuhangu tõttu, mis tavaliselt ei ole kindlustusega kaetud, või ebatavalisest üleujutusest, tuulest või metsatulekahjust tekkinud kahjud;

f) kõrvale või reservi pandud rahalised vahendid ilma konkreetse kapitalikauba tegeliku ostmise või ehitamise kohustuseta, nt valitsemissektori fond infrastruktuuri rajamiseks.

3.131 Kapitali kogumahutus põhivarasse olemasoleva põhivara parendamisena kirjendatakse samaliigilise uue põhivara soetamisena.

3.132 Intellektuaalomandiõigustega seotud tooted tulenevad teadus- ja arendustegevusest, uurimistööst või uuendustegevusest, mille tulemuseks on teadmised, mille kasutamist piiravad õigusaktid või muud kaitsevahendid.

Intellektuaalomandiõigustega seotud tooted on näiteks

a) teadus- ja arendustegevuse tulemused;

b) maavarade uurimise tulemused, mille maksumus koosneb tegelike proovipuurimiste, õhust tehtavate vaatluste või muude uuringute, transportimise jne kuludest;

c) üle ühe aasta tootmises kasutatav arvutitarkvara ning suu