02002D0657 — ET — 10.06.2021 — 003.001

---

Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

►B	KOMISJONI OTSUS, 14. august 2002, millega rakendatakse nõukogu direktiivi 96/23/EÜ analüüsimeetodite tulemuslikkuse ja tulemuste tõlgendamise osas (teatavaks tehtud numbri K(2002) 3044 all) (EMPs kohaldatav tekst) (2002/657/EÜ) (ELT L 221 17.8.2002, lk 8)

Muudetud:

		Euroopa Liidu Teataja
		nr	lehekülg	kuupäev
►M1	KOMISJONI OTSUS, 13. märts 2003,	L 71	17	15.3.2003
►M2	KOMISJONI OTSUS, 22. detsember 2003,	L 6	38	10.1.2004
►M3	KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2021/808, 22. märts 2021,	L 180	84	21.5.2021
M4	Muudetud: KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2021/810, 20. mai 2021,	L 180	112	21.5.2021

---

▼B

KOMISJONI OTSUS,

14. august 2002,

millega rakendatakse nõukogu direktiivi 96/23/EÜ analüüsimeetodite tulemuslikkuse ja tulemuste tõlgendamise osas

(teatavaks tehtud numbri K(2002) 3044 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2002/657/EÜ)

▼M3 —————

---

▼B

2.   ANALÜÜSIMEETODITE TULEMUSLIKKUSE KRITEERIUMID JA MUUD NÕUDED

Allpool kirjeldamata analüüsimeetodeid või meetodite kombinatsioone võib kasutada üksnes sõelumise või kinnitamise eesmärgil juhul, kui suudetakse tõestada kõnealuste meetodite vastavust käesolevas otsuses sätestatud asjakohaste nõuetega.

2.1.   ÜLDNÕUDED

2.1.1.   Proovide käitlemine

Proovid võetakse ja neid käideldakse ja töödeldakse sellisel viisil, et aine avastamisvõimalus oleks maksimaalne. Proovi käitlemine peab välistama analüütide juhusliku saastumise või kao võimalused.

2.1.2.   Katsete tegemine

2.1.2.1.   Saagis

Proovide analüüsimise käigus määratakse iga proovipartii saagis, kasutades saagise kindlaksmääratud paranduskoefitsienti. Kindlaksmääratud paranduskoefitsienti kasutatakse juhtudel, kui saagis jääb piirnormi piiresse. Kui proovis sisalduva analüüdi konkreetset saagisetegurit ei kohaldata, kasutatakse proovis sisalduva analüüdi kvantitatiivseks kindlaksmääramiseks standardlisandi meetodit (vt 3.5) või sisestandardit, vastasel korral kasutatakse konkreetse partii jaoks saadud saagise paranduskoefitsienti.

2.1.2.2.   Spetsiifilisus

Meetodiga peab saama katsetingimustes eristada analüüti ja muid aineid. Esitada tuleb hinnang selle kohta, mil määral kõnealune eristamine on võimalik. Kirjeldatud mõõtmismeetodi kasutamisel tuleb iga eeldatava aine häirituse kõrvaldamiseks rakendada strateegiaid, näiteks homolooge, analooge, asjaomase jäägi ainevahetusprodukte. Ülioluline on võimalikest maatriksi osadest tuleneva häirituse uurimine.

2.2.   SÕELUMISMEETODID

Vastavalt direktiivile 96/23/EÜ kasutatakse sõelumiseks üksnes selliseid analüüsimeetodeid, mille valideerimist saab dokumentaalselt tõestada ja mille vajalikul tasemel valenegatiivne vastus on < 5 % (ß-viga). Oletatav mittevastav tulemus tuleb kinnitada kinnitava meetodiga.

2.3.   ORGAANILISTE JÄÄKIDE JA SAASTEAINETE KINNITAVAD MEETODID

Orgaaniliste jääkide või saasteainete kinnitavad meetodid annavad teavet analüüdi keemilise struktuuri kohta. Järelikult meetodid, mis põhinevad üksnes kromatograafilisel analüüsil ja mille puhul ei kasutata spektromeetrilist avastamist ei sobi kasutamiseks kinnitavate meetoditena. Kui üksikmeetod pole siiski piisavalt spetsiifiline, saavutatakse soovitav spetsiifilisus menetlustega, mis koosnevad puhastamisest, kromatograafilis(t)est lahutamis(t)est ja spektromeetrilise avastamise sobivatest kombinatsioonidest.

Orgaaniliste jääkide või saasteainete osutatud ainerühmade määramiseks sobivad järgmised meetodid või meetodite kombinatsioonid:

2.3.1.   Tulemuslikkuse ühiskriteeriumid ja -nõuded

Kinnitavad meetodid annavad teavet analüüdi keemilise struktuuri kohta. Kui rohkem kui üks ühend annab sama vastuse, ei suuda meetod neid ühendeid eristada. Meetodeid, mis põhinevad üksnes kromatograafilisel analüüsil ja mille puhul ei kasutata spektromeetrilist avastamist, ei sobi kinnitavate meetoditena kasutada.

Kui meetodis kasutatakse sobivat sisestandardit, lisatakse see katsekogusele ekstraheerimise alguses. Sõltuvalt kättesaadavusest kasutatakse kas analüüdi stabiilse isotoobiga märgistatud vorme, mis sobivad eelkõige mass-spektromeetriliseks avastamiseks, või ühendeid, mis on analüüdiga struktuurselt seotud.

Kui sobivat sisestandardit kasutada ei saa, kinnitatakse analüüdi identifitseerimine täiendava kromatograafiaga. Sel juhul saadakse ainult üks piik, mille suurenenud kõrgus (või pindala) vastab lisatud analüüdi kogusele. Gaaskromatograafia (GK) või vedelikkromatograafia (VK) kasutamisel peab piigi laius (poolel piigi kõrgusel) selle keskosas olema vahemikus 90-110 % piigi aluslaiusest ning peetumisajad võivad erineda 5 % ulatuses. Õhukese kihi kromatograafia (ÕKK) meetodite puhul muutub intensiivsemaks üksnes analüüdi poolt tekitatud laik; uut laiku ei teki ja visuaalne välimus ei muutu.

Etalonainet või rikastatud proovi, mis sisaldab teadaolevaid analüüdikoguseid kas piirnormile või (otsustamis)määramispiirile (mittevastav kontrollproov) vastaval või ligilähedasel määral, samuti kontrollaineid ja reaktiivifoone tuleks eelistatult rakendada kogu menetluse vältel üheaegselt iga analüüsitava proovipartiiga. Ekstraktide analüüsiseadmesse sisestamise järjekord on järgmine: reaktiivifoon, vastav kontrollproov, kinnitatav(ad) proov(id), seejärel jälle vastav kontrollproov ja lõpuks mittevastav kontrollproov. Selle järjekorra muutmist tuleb põhjendada.

2.3.2.   Kvantitatiivsete analüüsimeetodite tulemuslikkuse lisakriteeriumid ja muud nõuded

2.3.2.1.   Kvantitatiivsete meetodite tõesus

Sertifitseeritud etalonaine korduval analüüsimisel on katseliselt määratud, saagisega parandatud keskmise massiosa hälbe ulatus sertifitseeritud väärtusest järgmine:

Sellise sertifitseeritud etalonaine puudumise korral tunnistatakse vastuvõetavaks mõõtmiste tõesuse hindamine (tühja) põhiainesse lisatud kindlate analüüdikoguste saagiste järgi. Keskmise saagisega parandatud andmed on vastuvõetavad üksnes siis, kui need jäävad tabelis 2 esitatud vahemikesse.

2.3.2.2.   Kvantitatiivsete meetodite kordustäpsus

Etalonaine või rikastatud proovi korduval analüüsimisel reprodutseeritavuse tingimustes ei tohi laboritevaheline variatsioonikoefitsient (CV) ületada Horwitzi võrrandi järgi arvutatud väärtust. Võrrand on:

kus C on massiosa, mida väljendatakse 10 astendajana (nt 1 mg/g = 10-3). Näited on esitatud tabelis 3.

Korratavuse tingimustes tehtavate analüüside puhul on laborisisene variatsioonikordaja harilikult ½ kuni 2/3 eespool esitatud väärtustest. Laborisisese reprodutseeritavuse tingimustes tehtavate analüüside laborisisene variatsioonikordaja peab olema väiksem kui reprodutseeritavuse variatsioonikordaja.

Kindlaksmääratud piirnormiga ainete puhul peab meetodi laborisisene reprodutseeritavus kontsentratsioonil 0,5 × piirnorm olema väiksem kui vastav reprodutseeritavuse variatsioonikoefitsient.

2.3.3.   Mass-spektromeetrilise avastamise tulemuslikkuse kriteeriumid ja muud nõuded

Mass-spektromeetrilised meetodid sobivad kinnitavateks meetoditeks üksnes pärast on-line või off-line kromatograafilist lahutamist.

2.3.3.1.   Kromatograafiline lahutamine

Gaaskromatograafia mass-spektromeetria menetlemiseks peab gaaskromatograafiliseks lahutamiseks kasutama kapillaarkolonne. Vedelikkromatograafia mass-spektromeetria menetlemiseks peab kromatograafiline lahutamine toimuma sobivas vedelikkromatograafilises kolonnis. Igal juhul vastab analüüdi minimaalselt aktsepteeritav peetumisaeg kahekordsele kolonni tühimahule vastavale peetumisajale. Katsekoguses oleva analüüdi peetumisaeg (või suhteline peetumisaeg) peaks kokku langema analüüdi kaliibrimisstandardi peetumisaegade vahemikuga. Peetumisaegade aken/vahemik peaks olema samaulatuslik kromatograafilise süsteemi lahutusvõimega. Analüüdi kromatograafilise peetumisaja ja sisestandardi suhe, st analüüdi suhteline peetumisaeg, peab vastama kaliibrimislahuse omale lubatava hälbega ± 0,5 % gaaskromatograafias ja ± 2,5 % vedelikkromatograafias.

2.3.3.2.   Mass-spektromeetriline avastamine

Mass-spektromeetriline avastamine viiakse läbi, kasutades selliseid MS-metoodeid nagu täieliku massispektri (täielik skaneerimine) või ioonide valikkontrolli (IVK) analüüsid, samuti selliseid MS-MSn meetodeid nagu reaktsioonide valikkontroll (RVK), või teisi sobivaid MS või MS-MSn meetodeid, kombineeritult kohaste ionisatsiooniviisidega. Kõrglahutuvusega mass-spektromeetrias (KLMS) peab masside koguulatuse iseloomulik eristusvõime 10 % orus olema suurem kui 10 000 .

Täielik skaneerimine: Kui mass-spektromeetriline avastamine sooritatakse kogu spektri analüüsil (täielikul skaneerimisel), siis kõigi määratud diagnostiliste ioonide (molekulaarsed ioonid, molekulaarsete ioonide iseloomulikud liitumissaadused, iseloomulikud fragmentioonid ja isotoopioonid mille suhteline intensiivsus kaliibrimisstandardi võrdlusspektris on üle 10 %, olemasolu on kohustuslik.

IVK: Kui mass-spektromeetriline avastamine sooritatakse fragmentograafiliselt, peaks molekulaarne ioon eelistatult olema üks valitud diagnostilistest ioonidest (molekulaarsed ioonid, molekulaarse iooni iseloomulikud liitumissaadused, iseloomulikud ioonide ja kõigi nende isotoopide fragmendid). Valitud diagnostilised ioonid peavad eranditult pärinema molekuli ühest ja samast osast. Iga diagnostilise iooni signaali/müra suhe peab olema 3:1.

Täielik skaneerimine ja IVK: Avastatud ioonide suhtelised intensiivsused, mida väljendatakse kõige intensiivsema iooni või siirde intensiivsuse protsendina, peavad vastama võrreldavates kontsentratsioonides ja samadel tingimustel kas kaliiberlahustest või tembitud proovidest määratud kaliibrimisstandardi suhtelistele intensiivsustele järgmiste lubatavate hälvetega.

Massispektrite tulemuste tõlgendamine: diagnostiliste ioonide ja/või eellas-/järglasioonpaaride suhtelised intensiivsused tuleb identifitseerida võrreldes spektreid või integreerides üksikute massi jälgede signaale. Iga taustaparanduse kasutamine kohaldatakse ühtlaselt kogu partiile (vt 2.3.1, punkt 4) ja näidatakse selgelt ära.

Täielik skaneerimine/täisspekter: koguspektri salvestamiseks liht-mass-spektromeetias peavad esinema vähemalt neli iooni ja olema suhteliste intensiivsustega 10 % põhipiigist. Molekulaarne ioon tuleb kaasata, kui ta esineb referents-spektris suhtelise intensiivsusega 10 %. Vähemalt neli iooni peavad olema suhteliste iooni intensiivsuste maksimaalselt lubatud hälvete piires (tabel 5). Kasutatakse otsingut arvuti andmebaasidest. Sel juhul tuleks uuritavate proovide mass-spektri tulemuste ja kaliibrimislahuse võrdlusel ületada kriitiline kokkulangevusfaktor. See faktor määratakse valideerimise käigus iga analüüdi jaoks spektri alusel, mille jaoks täidetakse allpool kirjeldatud kriteeriumid. Kontrollitakse proovi põhiaine ja detektori poolt põhjustatud muutusi spektris.

IVK: Kui massiosad mõõdetakse muul viisil kui kogu spektri analüüsil, tuleb tulemuste tõlgendamisel kasutada identifitseerimispunktide süsteemi. Direktiivi 96/23/EÜ I lisa rühmas A loetletud ainete kinnitamiseks on vaja vähemalt 4 identifitseerimispunkti. Direktiivi 96/23/EÜ I lisa rühmas B loetletud ainete kinnitamiseks on vaja vähemalt 3 identifitseerimispunkti. Allpool esitatud tabel näitab identifitseerimispunktide arvu, mida iga mass-spektromeetriline meetod võib leida. Selleks aga, et sobivaid kinnitamiseks vajalikke identifitseerimispunkte ja identifitseerimispunktide summat leida, tuleb:

2.3.4.   Kromatograafia ja infrapuna(se) spektri avastamise tulemuslikkuse kriteeriumid ja muud nõuded

Nõuetekohased piigid: nõuetekohased piigid on standardanalüüdi suurim neeldumine infrapuna spektris, ja need vastavad järgmistele nõuetele.

2.3.4.1.   Infrapuna(ne) avastamine

Neeldumismaksimum: lainepikkuste vahemik 4 000 -500 cm-1.

Neeldumisintensiivsus: see ei tohi olla väiksem kui kas:

kui mõlemad on mõõdetud nullneeldumise suhtes, ning moodustavad 5 % kõige intensiivsema piigi neeldumisest vahemikus 4 000 -500 cm-1, kui mõlemad on mõõdetud piigi põhijoone suhtes.

Märkus:

Kuigi teoreetiliselt võib eelistada punkti a kohaselt määratud piike, on praktikas neid lihtsam määrata vastavalt punktile b.

Määratakse piikide arv analüüdi infrapuna spektris, mille sagedus vastab standardanalüüdi kaliiberspektri nõuetekohasele piigile piirides ± 1 cm –1.

2.3.4.2.   Infrapuna spektri tulemuste tõlgendamine

Neeldumine peab esinema analüüdi spektri kõikides osades, mis vastavad standardanalüüdi võrdlusspektris olevale nõuetekohasele piigile. Standardanalüüdi infrapuna spektris peab olema vähemalt kuus nõuetekohast piiki. Kui nõuetekohaseid piike on vähem kui kuus, ei saa kõnealust spektrit kasutada võrdlusspektrina. Tulemus, st analüüdi infrapuna spektris leitud nõuetekohaste piikide protsent, peab olema vähemalt 50. Kui nõuetekohasele piigile ei ole täpset vastet, peab analüüdi spektri vastav osa olema vastavuses sobiva piigiga. Menetlust kohaldatakse ainult neeldumispiikide suhtes, mis asuvad proovi spektris, mille intensiivsus vastab vähemalt kolmekordsele tippudevahelisele mürale.

2.3.5.   Vedelikkromatograafia ja teiste avastamismeetodite analüüdi avastamise tulemuslikkuse kriteeriumid ja muud nõuded

2.3.5.1.   Kromatograafiline lahutamine

Kui antud eesmärgiks sobiv materjal on kättesaadav, tuleks kasutada sisestandardit. See on eelistatult analüüdile lähedase peetumisajaga sarnane standard. Analüüt peaks elueeruma peetumisaja jooksul, mis on tüüpiline vastavale standardanalüüdile samadel katsetingimustel. Analüüdi vähim lubatav peetumisaeg peab olema kaks korda suurem kui kolonni tühimahule vastav peetumisaeg. Analüüdi peetumisaja ja sisestandardi suhe, st analüüdi suhteline peetumisaeg, peaks olema sama kui standardanalüüdi peetumisaeg sobiva põhiaine puhul, st jääma ± 2,5 % piiridesse.

2.3.5.2.   Täieliku skaneerimisega UV/VIS avastamine

Täidetud peavad olema vedelik-kromatograafia tulemuslikkuse kriteeriumid.

Analüüdi spektri suurim neeldumine peaks olema samadel lainepikkustel kui standardanalüüdi puhul analüüsiseadme lahutusvõime piires. Dioodirea määramisel on see tavaliselt ± 2 nm. Analüüdi spekter üle 220 nm ei või neis osades, kus kahe spektri suhteline neeldumine on ≥ 10 %, nähtavalt erineda standardanalüüdi omast. See kriteerium kehtib, kui esiteks esinevad samad maksimumid ja teiseks ükski kahe spektri punkt ei erine standardanalüüdist rohkem kui 10 %. Juhul kui kasutatakse otsinguid ja kokkulangevusi andmebaasidest, tuleb uuritavate proovide ja standardanalüüdi spektraalandmete võrdlusel ületada kriitiline kokkulangevusfaktor. See faktor tuleb valideerimise käigus spektri alusel määrata igale analüüdile, jälgides et ülalpoolkirjeldatud kriteeriumid oleksid täidetud. Kontrollida tuleb proovi põhiaine ja detektori poolt põhjustatud muutusi spektris.

2.3.5.3.   Fluorimeetrilise avastamise tulemuslikkuse kriteeriumid

VK-meetodite tulemuslikkuse kriteeriumid peavad olema täidetud.

See kehtib loomulikult fluorestseeruvate ja kas transformatsiooni või derivatsiooni käigus fluoerestsentsi omandavate molekulide kohta. Kiirguslainepikkuste ja ergastuslainepikkuste valimine kombineeritult kromatograafiliste tingimustega tuleks teha viisil, mis minimiseeriks häirivaid komponente fooniproovi ekstraktis.

Kromatogrammi piigi lähim maksimum peaks olema eraldatud analüüdi piigist vähemalt ühe piigi täislaiuse võrra analüüdipiigi 10 % maksimumkõrguse juures.

2.3.5.4   VK-immunogrammiga analüüdi avastamise tulemuslikkuse kriteeriumid

VK-immunogramm pole iseseisvalt kinnitava meetodina kasutatav.

Tuleb täita VK-meetoditele vastavad kriteeriumid.

Varem määratletud kvaliteedikontrolli parameetrid, näiteks mittespetsiifiline seondumine, kontrollproovide suhteline seondumine ja tausta neeldumisväärtus peavad olema analüüsi valideerimise käigus saadud piirides.

Immunogrammi peab konstrueerima vähemalt viiest osast.

Iga osa peab olema väiksem kui pool piigilaiust.

Suurima analüüdisisaldusega osa peab olema sama kahtlustatavas proovis, mittevastavas kontrollis ja standardis.

2.3.5.5.   Analüüdi avastamine, kasutades VK-d koos ühe lainepikkusega UV/VIS-ga

VK koos UV/VIS (ühel lainepikkusel) avastamisega pole iseseisvaks kasutamiseks sobiv kinnitav meetod.

Kromatogrammi piigi lähim maksimum peaks olema eraldatud analüüdi piigist vähemalt ühe piigi täislaiuse võrra analüüdipiigi 10 % maksimumkõrguse juures.

2.3.6.   Kahedimensionaalne ÕKK koos täieliku skaneerimisega UV/VIS spektromeetrilise avastamise tulemuslikkuse kriteeriumid ja muud nõuded analüüdi avastamiseks

Kahedimensionaalne (KLÕKK) (HPTLC) ja ko-kromatograafia on kohustuslikud.

Analüüdi ja standardi RF-väärtuste kokkulangevus peab olema ± 5 % piires.

Analüüdi ja standardanalüüdi visuaalne välimus peaksid olema eristamatud.

Sama värvi laikude jaoks peavad lähima laigu ja analüüdilaigu tsenterid olema eraldatud vähemalt poole laikude diameetrite summaga.

Analüüdi ja standardi spektrid ei tohi visuaalselt erineda, nagu on kirjeldatud täieliku skaneerimisega UV/VIS avastamise juures.

Juhul kui kasutatakse otsinguid ja kokkulangevusi andmebaasidest, tuleb uuritavate proovide ja standardanalüüdi spektraalandmete võrdlusel ületada kriitiline kokkulangevusfaktor. See faktor tuleb valideerimise käigus spektri alusel määrata igale analüüdile, jälgides, et eespool kirjeldatud kriteeriumid oleks täidetud. Kontrollida tuleb proovi põhiaine ja detektori poolt põhjustatud muutusi spektris.

2.3.7.   GK- ja elektonihaardega avastamise (EHA)(ECD) kombineerimise tulemuslikkuse kriteeriumid ja muud nõuded analüüdi avastamiseks

Kui antud eesmärgiks sobiv materjal on kättesaadav, tuleks kasutada sisestandardit. See võiks eelistatult olla analüüdile sarnane aine, talle lähedase peetumisajaga. Analüüt peaks elueeruma peetumisajaga, mis on tüüpiline vastavale standardanalüüdile samadel katsetingimustel. Analüüdi vähim lubatav peetumisaeg peab olema kaks korda suurem kui kolonni tühimahule vastav peetumisaeg. Analüüdi ja sisestandardi peetumisaegade suhe, st analüüdi suhteline peetumisaeg, peaks olema sama kui standardanalüüdi peetumisaeg sobiva põhiaine puhul, st jääma ± 0,5 % piiridesse. Kromatogrammi piigi lähim maksimum peaks olema eraldatud analüüdi piigist vähemalt ühe piigi täislaiuse võrra analüüdipiigi 10 % maksimumkõrguse juures. Lisateabe saamiseks võib kasutada ko-(täiendavat)kromatograafiat.

2.4   KINNITAVAD MEETODID ELEMENTIDE ANALÜÜSIKS

Keemiliste elementide kinnitavad analüüsid põhinevad selgel identifitseerimisel ja nii õigel kui ka täpsel kvantifitseerimisel keemilistele elementidele unikaalsete füüsikalis-keemiliste omaduste põhjal (nt elemendile iseloomulik kiirgus- ja neeldumislainepikkus, aatommass) vajalikul tasemel.

Keemiliste elementide identifitseerimiseks on sobivad järgmised meetodid või meetodite kombinatsioonid:

2.4.1.   Kinnitavate meetodite üldised tulemuslikkuse kriteeriumid ja muud nõuded

Etalonainet või rikastatud proovi, mis sisaldab kindlaid analüüdikoguseid kas piirnormile või määramispiirile (mittevastav kontrollproov) vastaval või ligilähedasel määral, samuti kontrollaineid ja reaktiivifoone tuleks eelistatult rakendada kogu menetluse vältel üheaegselt iga analüüsitava proovipartiiga. Ekstraktide analüüsiseadmesse soovitav sisestamise järjekord on järgmine: reaktiivifoon, vastav kontrollproov, kinnitatav proov, vastav kontrollproov ja lõpuks mittevastav kontrollproov. Selle järjekorra muutmist tuleb põhjendada.

Üldiselt vajab enamik analüüsimeetodeid enne analüüdi määramist lahuse saamiseks orgaanilise põhiaine täielikku lagundamist. See saavutatakse mikrolainemineralisatsiooni menetlust kasutades, mis vähendab asjaomase analüüdi kadu ja/või saastumisohtu. Kasutada tuleks desinfitseeritud/(üli)puhtaid hea kvaliteediga teflonanumaid. Kui kasutatakse teisi märg- või kuivlaagerdusmeetodeid, peaks potentsiaalse kao või saastumise ilmingud olema dokumentaalselt välistatavad. Analüüsiseadmesse sisestamiseks võib alternatiivina laagerdamisele valida eraldamise menetlusi (nt ekstraheerimine), mis kindlatel tingimustel eraldavad analüüdid põhiainest ja/või kontsentreerivad neid.

Kaliibrimisel, olgu ta väline või põhinegu standardi lisamise meetodil, ei tohiks väljuda analüüsi jaoks kehtestatud töövahemikust. Välist kaliibrimist kasutades on obligatoorne valmistada standardanalüüt proovilahuse koostisele võimalikult sarnases lahuses. Eri analüüsi tingimustes kasutatakse vajadusel taustaparandust.

2.4.2.   Kvantitatiivsete analüüsimeetodite täiendavad tulemuslikkuse kriteeriumid ja muud nõuded

2.4.2.1.   Kvantitatiivsete meetodite tõesus

Sertifitseeritud etalonaine elementide kordusanalüüside puhul võib eksperimentaalselt määratud keskväärtuse hälve olla ± 10 % sertifitseeritud väärtusest. Selliste SE-de puudumisel tunnistatakse vastuvõetavaks mõõtmiste tõesuse hindamine tundmatusse proovi lisatud kindla elemendi hulga saagise järgi. Tähelepanuvääriv on asjaolu, et lisatud element, erinevalt analüüdist, ei ole maatriksiga keemiliselt seotud ja et seetõttu võrreldes SE-ga on sel viisil saadud tulemused vähem valiidsed. Saagise tulemused on aktsepteeritavad, kui erinevus sihtväärtusest jääb ± 10 % piiresse.

2.4.2.2.   Kvantitatiivsete meetodite kordustäpsus

Laborisisese reprodutseeritavuse tingimustes tehtud proovi kordusanalüüsid ei tohi ületada laboritevahelise keskväärtuse variatsioonikordaja (CV) järgmisi väärtusi:

2.4.3.   Diferentsiaal-inversioonvoltamperomeetria kriteeriumid

Väga oluline on orgaanilise aine täielik lagunemine proovides enne määramist diferentsiaal-inversioonvoltamperomeetriaga. Voltamperogrammil ei tohiks olla nähtavaid signaale orgaaniliste ainete olemasolu kohta. Anorgaanilised maatriksi koostisosad võivad mõjutada piikide kõrgust diferentsiaal-inversioonvoltamperomeetrias. Seepärast tuleb teha kvantifitseerimine standardlisandi meetodil. Proovilahuse tüüpilisi voltamperogrammi näiteid tuleb koos meetodiga lisada.

2.4.4.   Aatomabsorbtsioonspektromeetria erinõuded

See meetod on põhiliselt üheelemendiline ja vajab seetõttu katseseadistuse optimeerimist konkreetse kvantifitseeritava elemendi suhtes. Tulemusi kontrollitakse võimalusel kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt alternatiivsetel absorptsioonijoontel (kahe joone valik oleks ideaalne). Kaliibrimisstandardid valmistatakse võimalikult proovimõõtmislahusele sarnases põhiaine lahuses (nt happe kontsentratsioon või modifikaatori koostis). Taustaväärtuste vähendamiseks peavad kõik reaktiivid olema kõrgeima kättesaadava puhtusastmega. Sõltuvalt proovi aurustamis- ja/või pihustamisviisist saab eristada eri tüüpe AAS-e.

2.4.4.1.   Leek-aatomabsorptsioonspektromeetria erinõuded

Seade tuleks optimeerida iga elemendi tarvis. Eriti tuleks kontrollida gaasi koostist ja voolukiirust. Valguse taustneeldumise häirete vältimiseks kasutatakse toiteallika pidevat korrektsiooni. Tundmatute matriitside korral kontrollitakse taustaparanduse vajadust.

2.4.4.2.   Grafiitahju-aatomabsorptsioonspektromeetria erinõuded

Laboratoorne saastumine mõjutab tihti kordustäpsust grafiitahjus ultraväikeste kogustega töötamisel. Seetõttu tuleks kasutada kõrge puhtusastmega reaktiive, deioniseeritud vett ja inertset plastikut proovide ja standardite käitlemiseks. Iga elemendi jaoks optimeeritakse seadistus. Eriliselt kontrollitakse eeltöötluse ja atomiseerimise tingimusi (temperatuur, aeg) ja maatriksi modifikatsioone.

Töö isotermilistes atomiseerimistingimustes (nt Lvovi platvormile integreeritud ülekandega kuumutatav grafiittoru) (8) vähendab analüüdi atomiseerimisse puutuvat maatriksi mõju. Kombineerides maatriksi modifitseerimist ja Zeemani taustaparandust (9) lubatakse vee standardlahuste kaliibrimiskõveral põhinevat kvantifitseerimist.

2.4.5.   Hüdriidide generatsiooni aatomabsorptsioonspektromeetria erinõuded

Arseeni, vismutit, germaaniumi, pliid, antimoni, seleeni, tina ja telluuriumi sisaldavad orgaanilised ühendid võivad olla väga stabiilsed ja vajavad elementide kogusisalduse õige tulemuse saamiseks oksüdatiivset lagundamist. Seetõttu soovitatakse mikrolainelagundamist või kõrgsurvetuhastust tugevates oksüdatiivsetes tingimustes. Väga oluline on elementide täielik ja korratav muundumine vastavateks hüdriidideks.

Arseenhüdriidi generatsioon soolhappe lahuses NaBH4 osalusel sõltub arseeni oksüdatsiooniastmest (As III: moodustub kiiresti, As V: nõuab pikemat moodustumisaega). Vähendamaks voogsisestusmeetodil As V määramisel tundlikkuse kadu, mis on põhjustatud selle süsteemi lühikesest reaktsiooniajast, tuleks As V pärast oksüdatiivset lagundamist redutseerida As III-ks. Selleks otstarbeks sobivad kaaliumjodiid/askorbiinhape või tsüsteiin. Tühiproovid, kaliiberlahused ja proovilahused tuleb töödelda samal viisil. Ilma täpsuskaota saab mõlemat arseeni vormi määrata perioodilises süsteemis. As V hüdriidi viivitunud generatsiooni tõttu tuleb kaliibrimisel kasutada piigi pindala integreerimist. Aparatuuri seaded tuleb optimeerida. Eriti tähtis on kontrollida gaasi voolu, mis viib hüdriidi atomisaatorisse.

2.4.6.   Külmauru aatomabsorptsioonspektromeetria erinõuded

Külmauru kasutatakse ainult elavhõbeda puhul. Elementaarelavhõbeda aurustumis- ja adsorptsioonikadude tõttu tuleks kogu analüüsi vältel olla väga tähepanelik. Vältida tuleks reaktiivide ja väliskeskkonna poolset saastumist.

Elavhõbeda kogusisalduse õigeks määramiseks vajatakse elavhõbedat sisaldavate orgaanilisete ühendite oksüdatiivset lagundamist. Lagundamiseks kasutatakse mikrolainetöötlusega või kõrgsurvetuhastamisega suletud süsteeme. Erilist tähelepanu vajavad elavhõbedaga kontaktis olnud seadmed.

Kasulik on töötada voolusisestusmeetodil. Madalamatel määramispiiridel soovitatakse elementaarse elavhõbeda adsorptsiooni määrata kuld-/plaatinaadsorbendil ja termilisel lagundamisel. Vältima peaks mõõtmist häirivat adsorbendi või rakuseina niiskumist.

2.4.7.   Induktiivsidestunud plasma aatomiemissioonspektromeetria (ISP-AES) erinõuded

Induktiivsidestunud plasma aatomiemissioonspektromeetria (10) on mitmeelementne meetod, mille abil saab üheaegselt mõõta erinevaid elemente. Orgaaniliste maatriksite lagundamiseks tuleks enne ISP-AES kasutamist proovid lagundada. Kasutada tuleks mikrolainetöötlusega või kõrgsurvetuhastamisega suletud süsteeme. Aparaadi kaliibrimine ja elemendi või lainepikkuse valik on olulise tähtsusega mõtestatud ISP-AES analüüsil. Spektromeetri kaliibrimiseks lineaarsete kaliiberkõverate jaoks on tavaliselt vaja mõõta ainult neli kaliiberlahust, sest kontsentratsioonide vahemikus, mis erinevad neli kuni kuus suurusjärku, on ISP-AES kaliiberkõverad üldjuhul lineaarsed. ISP-AES süsteemis peaks kaliibreerimise läbi viima multi-elementse standardiga, lahuses, mis sisaldaks mõõtelahusega samas kontsentratsioonis hapet. Lineaarse kõvera saamiseks kontrollitakse elemendi kontsentratsioone.

Lainepikkuste valik analüütide kiirguste mõõtmiseks vastab määratavate elementide kontsentratsioonidele. Kui analüüdi kontsentratsioon langeb kiirgusjoone mõõtepiirkonnast välja, tuleb kasutada teist kiirgusjoont. Kõigepealt valitakse kõige tundlikum kiirgusjoon (mitte interfereeruv), siis vähem tundlik joon. Töötades määramispiiril või selle läheduses, on kõige tundlikum joon tavaliselt parim valik. Spektraalsed ja taustainterferentsid põhjustavad peamisi raskusi ISP-AES-is. Võimalikud interferentsid (häired) on näiteks lihtne ja tõusu-langusega taustanihe, otsene spektri kattumine ja keerukas taustanihe. Igal sellisel interferentsil on omad põhjused ja abinõud selle vältimiseks. Sõltuvalt maatriksist rakendatakse kasutatavate parameetrite interferentsi korrektsioone ja optimeerimist. Mõnd interferentsi saab vältida maatriksi lahjendamisega või adaptatsiooniga. Iga katsepartiiga koos analüüsitavad kindlas hulgas analüüti sisaldavad etalonaine ja rikastatud proov, aga ka foonproov töödeldakse samuti kui katseproovid. Triivi määramiseks kontrollitakse näiteks iga 10 proovi järel standardit. Kõik reaktiivid ja plasmagaas peaksid olema kõrgeima võimaliku puhtusastmega.

2.4.8.   Induktiivsidestunud plasma mass-spektromeetria (ISP-MS) erinõuded (11)

Keskmise aatommassiga raskemetallide, nagu kroomi, vase ja nikli määramine on mõjutatud teistest isobaarsetest ja mitmeaatomilistest ioonidest. Seda saab vältida lahutusvõimsusega, mis on vähemalt 7 000 -8 000 . Mass-spektromeetriat komplitseerivad triiv, maatriksefektid ja molekulaarne ioonide interferents (m/z<80). Seadme triivi ja maatriksefektide vältimiseks kaetakse määratavate elementide masside vahemik mitmete sisestandarditega.

Enne ISP-MS mõõtmist on vaja orgaanilised ühendid täielikult lagundada. Nagu ka AAS puhul, peaks lenduvad elemendid, näiteks joodi, pärast suletud anumates lagundamist, üle viima stabiilsesse oksüdeerunud olekusse. Kõige tugevamaid interferentse põhjustavad molekulaarse iooni kombinatsioonid argooniga (plasma gaas), vesinikuga, süsinikuga, lämmastikuga ja hapnikuga (lahustuvad happed, plasmagaasi lisandid ja atmosfääri gaaside kaasamine) ja proovi maatriksiga. Interferentside vältimiseks on vajalik täielik laagerdus, tausta mõõtmine, sobivate analüütiliste masside valik, millega mõnikord kaasnevad madalam saagis (puudulik määramispiir) ja lahustuvad happed, näiteks lämmastikhape.

Elementide määramiseks tuleb välistada interferentsid, valides spetsiifilisi analüütilisi masse, kaasa arvatud sobivaid isotoopide suhteid. Iga mõõtmise juures kasutatakse sisestandardeid kontrollimaks aparatuuri Fano-koefitsente.

3.   VALIDEERIMINE

Valideerimine peab näitama analüüsimeetodi kasutatavuse kriteeriumi vastavust asjaomase tulemuslikkuse näitajaga.

Erinevate eesmärkide kontrollimiseks on eri tüüpi meetodid. Järgmine tabel piiritleb tulemuslikkuse näitaja ja kontrollitava meetodi tüübi.

3.1.   VALIDEERIMISEMENETLUS

See peatükk sisaldab näiteid ja/või viiteid analüüsimeetodite valideerimismenetlustest. Tulemuslikkuse näitajate vastavust analüüsimeetodite tulemuslikkuse kriteeriumidele saab ka teisiti näidata, kui on tagatud informatsiooni sama tase ja kvaliteet.

Valideerimist saab teha, organiseerides Codex Alimentarium’i, ISO või IUPAC-i (12) järgi laboritevahelise uuringu või alternatiivsete meetodite jaoks üksiklabori uuringu või laborisisese valideerimise (13) (14). See osa pöörab tähelepanu ühtsele laboriuuringule (või laborisisesele valideerimisele) kasutades modulaarset lähenemist. Selline lähenemine koosneb:

3.1.1.   Mudelist sõltumatud tulemuslikkuse näitajad

Valitud valideerimisviisist olenemata tuleb määrata järgmised tulemuslikkuse näitajad. Töömahu vähendamiseks võib hoolikalt ettevalmistatud ja statistiliselt korrektset lähenemist kasutada eri parameetrite määramiseks, kombineeritult tehtud katsetega.

3.1.1.1.   Spetsiifilisus

Analüüsimeetodite jaoks on oluline analüüdi ja temaga lähedaste ainete (isomeerid, metaboliidid, lagunemisproduktid, endogeensed ained, maatriksi komponendid jne) eristusvõime. Interferentsi tuleks kontrollida kahel viisil.

Seetõttu tuleks välja valida potentsiaalselt interfereeruvad ained ja analüüsida vastavad tühiproovid võimalike häirete suhtes ning interferentsi efekti hindamiseks:

3.1.1.2.   Tõesus (keskmise tulemuse lähedusaste etaloni väärtusele)

Selles lõigus kirjeldatakse tõesuse (ühe mõõtetäpsuse komponendi) määramist. Mõõtetäpsust saab hinnata ainult sertifitseeritud etalonainet (SE) kasutades. SE-d kasutatakse kus iganes võimalik. Seda menetlust kirjeldab üksikasjalikult ISO 5725-4 (5). Näide on toodud allpool:

Mõõtetäpsus ( %) = saagisega parandatud kontsentratsiooni määratud keskväärtus × 100/standardväärtus.

Kui pole võimalik kasutada sertifitseeritud etalonainet, tuleks mõõtetäpsuse asemel määrata saagis, nagu on kirjeldatud edaspidi punktis 4.1.2.1.

3.1.1.3.   Rakendatavus/ebaühtlus: väiksed muutused

Sellistel uuringutel kasutatakse labori väikseimate võimalike variatsioonide ja nende tähtsuse etteantud juhiseid.

Eeluuringud tuleks teha, valides mõõtmistulemusi mõjutavaid proovi eeltöötluse, puhastamise ja analüüsi tegureid. Sellisteks teguriteks võivad olla nii analüüsija, reaktiivide, lahustite, standardite ja proovi ekstraktide päritolu ja vanus, kuumutuskiirus, temperatuur, pH-väärtus kui ka palju teisi laboris esinevaid mõjureid. Neid tegureid tuleks modifitseerida laboritevaheliste hälvete piires.

Põhiidee on mitte ühe, vaid mitmete muutujate jälgimine ajas. Näiteks tähistagu A, B, C, D, E, F, G seitsme erineva tulemusi mõjutada võiva muutuja nominaalväärtusi juhul, kui nende nominaalväärtusi on veidi muudetud. Olgu nende asendusväärtused tähistatud vastavalt väikeste tähtedega a, b, c, d, e, f ja g. See osutab 27-le või 128 võimalikule kombinatsioonile.

Kaheksast sellisest kombinatsioonist on võimalik valida alamhulk, kus väikesed ja suured tähed on tasakaalus (tabel 11). Valitud tegurite (A–G) kombinatsioonist tuleks teha kaheksa määramist. Määramistulemused on esitatud tabelis 11 kui S–Z.

3.1.1.4.   Stabiilsus

On näidatud, et analüüsitulemuste märkimisväärsed hälbed võib põhjustada analüüdi ja maatriksi koostisosade vähene stabiilsus proovi säilitamisel või analüüsimisel. Peale selle tuleks kontrollida kaliibrimisstandardi lahuse stabiilsust. Tavaliselt on hästi teada analüüdi stabiilsus erinevatel säilitamistingimustel. Säilitamistingimuste järelevalve on osa labori akrediteerimissüsteemist. Kui see pole teada, määratakse stabiilsus vastavalt allpool toodud näidetele.

Analüüdi stabiilsus lahuses:

Analüüdi stabiilsus maatriksis

3.1.1.5.   Kaliibrimiskõverad

Kui kaliibrimiskõveraid kasutatakse kvantifitseerimisel:

Kui standardlahust on vaja seeriaviisiliselt kaliibrida, tuleks näidata seeriast seeriasse muutuvate kaliibrimiskõvera parameetrite lubatud piirid.

3.1.2.   Tavalised valideerimismenetlused

Parameetrite arvutamine kooskõlas tavameetoditega nõuab mitmete üksikkatsete tegemist. Iga suurema muutuse jaoks tuleb määrata mõõtmissuurus (vaata rakendatavuse/ebaühtluse alt eestpoolt). Kui enne on välistatud võimalikud interferentsid, võib mitme analüüdi koosmääramismeetodite puhul üheaegselt määrata mitut analüüti. Mitmeid mõõtmissuurusi võib määrata samal viisil. Seetõttu soovitatakse töömahu vähendamiseks kombineerida nii palju katseid kui võimalik (nt korratavust ja laborisisest reprodutseeritavust spetsiifilisusega, tühiproovide analüüsi määramispiiri kindlakstegemise ja spetsiifilisusega).

3.1.2.1.   Saagis

Kui sertifitseeritud etalonainet pole, tuleks saagist määrata katsetes, kus kasutatakse rikastatud puhast maatriksit, näiteks järgmise skeemi kohaselt:

See saagise määramise tavameetod on üks osa punktis 3.5 kirjeldatud standardi lisamise meetodist, kui

Kui üks neist eespool kirjeldatud tingimustest ei ole täidetud, tuleb kohaldada täielikku standardi lisamise meetodi saagise määramismenetlust, nagu on kirjeldatud punktis 3.5.

3.1.2.2.   Korratavus

3.1.2.3.   Laborisisene reprodutseeritavus

3.1.2.4.   Reprodutseeritavus

Reprodutseeritavuse kinnitamiseks peaksid laborid vastavalt ISO 5725-2 (5) osalema ühisuuringutes.

3.1.2.5.   Määramispiir (CCα)

Määramispiir tuleb kindlaks teha vastavalt avastamisnõuetele või avastamis- ja kvantifitseerimisnõuetele nagu on määratletud 2. osas “Analüüsimeetodite tulemuslikkuse kriteeriumid ja teised nõuded”.

Ainete jaoks, millele pole lubatud piirnorme kehtestatud, tuleks määratleda CCα:

Ainetele, mille jaoks lubatud piirnormid on kehtestatud, tuleks määratleda CCα:

Vaata ka artiklit 5 ja punkti 3.2.

3.1.2.6.   Avastamisvõime (CCβ)

Avastamisvõime määratakse vastavalt sõelumise, avastamise või avastamise ja kvantifitseerimise järgi Commande ZA sans blanc avant! -- FI 2004/06/001(vaata 2. osa).

Ainetele, mille jaoks pole lubatud piirnorme kehtestatud, tuleks määratleda CCβ:

Ainetele, mille jaoks lubatud piirnormid on kehtestatud, tuleks määratleda CCβ:

Vaata ka punkti 3.2.

3.1.2.7.   Ebaühtlus (suured muutused)

Analüüsimeetodeid tuleks katsetada erinevatel katsetingimustel, mis sisaldaksid näiteks erinevaid vorme, erinevaid maatrikseid või erinevaid proovivõtmise tingimusi. Leitud muutused peaksid olema suured. Nende muutuste tähtsust hinnatakse näiteks kasutades Youdeni meetodit (15) (16). Iga tulemuslikkuse näitaja määratakse kõikide meetodi tulemuslikkust märkimisväärselt mõjutavate oluliste muutuste jaoks.

3.1.3.   Valideerimine vastavalt alternatiivsetele mudelitele

Alternatiivseid valideerimismenetlusi kasutades kehtestatakse aluseks olev mudel ja strateegia koos vastavate eeltingimuste, oletuste ja eeskirjadega valideerimisprotokollis või vähemalt viidatakse nende kättesaadavusele. Järgmises näites antakse alternatiivse meetodi ülevaade. Kasutades näiteks laborisisest valideerimismudelit, määratakse tulemuslikkuse näitajad viisil, mis lubaks oluliste muutuste valideerimist samas valideerimismenetluses. See nõuab valideerimise katseplaani kavandamist.

3.1.3.1.   Katseplaan

Katseplaan kavandatakse sõltuvalt uuritavate erinevate liikide ja tegurite arvust. Siitpeale on valideerimise esimeseks sammuks laboris tulevikus analüüsitavate proovide üldkogumi arvessevõtmine, et välja valida kõige tähtsamad liigid ja need tegurid, mis mõjutaksid mõõtmistulemusi kõige enam. Hiljem valitakse otstarbele kohandatud viisil vastav vajalikul tasemel olev kontsentratsioonidevahemik.

Näide:

Kuna iga proovi (iga kombinatsioon teguri tasemel) tuleb tempida nelja erineva vajalikul tasemel kontsentratsiooniga ja iga taseme jaoks tuleb analüüsida üks tühiproov, tuleks kogu valideerimise käigus teha 5 × 16 = 80 analüüsi.

Nendest 80 mõõtmistulemusest on võimalik teha arvutusi (13) (14).

Saagis

Need tulemuslikkuse näitajad võimaldavad meetodi tulemuslikkuse laiahaardelist hindamist siis, kui lisaks üksiktegurite mõjule uuritakse ka nendevahelisi vastavaid kombinatsioone. Selle katseplaani alusel võib otsustada, millised valitud teguritest võib üldiselt kaliiberkõveralt välja jätta teiste tegurite standardveast oluliselt erineva hälbimise tõttu.

3.1.3.2.   Võimsuskõver

Võimsuskõver annab informatsiooni meetodi avastamisvõime kohta valitud kontsentratsioonide vahemikus. See viitab uurimismeetodi kohaldamisel β-veale. Võimsuskõver võimaldab meetodi vastavate kategooriate (sõelumine, kinnitamine) või vormide (kvalitatiivne või kvantitatiivne) kindlate β-vigade (nt 5 %) jaoks arvutada avastamisvõimet.

Joonis 1
Võimsuskõver

Joonisel 1 on graafiliselt näidatud analüüsimeetodi avastamisvõime (CCβ). Selle konkreetse meetodi puhul on 0,50 μg/kg kontsentratsiooni puhul valenegatiivse otsuse tegemise oht 5 %. 0,55 μg/kg kontsentratsiooni puhul valenegatiivse otsuse tegemise oht väheneb 1 %ni.

3.1.3.3.   Reprodutseeritavus

Meetodi reprodutseeritavuse määramine üksikute laboriuuringute kontseptsiooni kasutades (laborisisene valideerimine) nõuab vastavalt ISO juhistele 43-1 (3) ja 43-2 (4) korduvaid tasemekatseid. Laboritel võimaldatakse ise valida oma rutiinselt kasutusel olevaid meetodeid. Labori standardviga kasutatakse meetodi reprodutseeritavuse hindamiseks.

3.2.   ERINEVATE ANALÜÜSI PIIRVÄÄRTUSTE GRAAFILINE ESITLUS

Joonis 2
Ained, mille jaoks lubatud piirnorme pole kindlaks tehtud

Joonis 3
Kindlaksmääratud piirväärtustega ained

3.3.   VÄIKESTE MUUTUSTEGA EBAÜHTLUSE MÄÄRAMISE ARVUTUSNÄIDE YOUDENI MEETODIT KASUTADES (16)

Erinevuste standardviga Di (SDi):

Kui SDi on oluliselt suurem kui laborisisese reprodutseeritavuse tingimustes kasutatud meetodi standardviga (vaata eespoolt), on ette teada, et tegurid üheskoos mõjutavad tulemust, isegi kui iga tegur eraldivõetuna ei avalda tulemusele mõju ja valitud modifikatsioonid ei ole küllaldaselt tugevad.

3.4.   LABORISISESE VALIDEERIMISMENETLUSE ARVUTUSNÄITED

Laborisisese valideerimisprotokolli näited ja arvutused on kirjeldatud alternatiivsete mudelite järgi kaliibrimise all (3.1.3) (13) (14).

3.5.   STANDARDLISANDI MEETODI NÄITED

Katseproov analüüdisisaldusega T jagatakse kahte katsekogusesse 1 ja 2 vastavate kaalutistega m1 ja m2. Katsekogust 2 tembitakse analüüdikontsentratsiooniga ρA mahus VA. Pärast meetodi ekstraheerimis- ja puhastamisetappe saadakse kaks katsekoguste ekstrakti mahtudega V1 ja V2. Analüüdi saagis on eeldatavalt rc. Mõlemad ekstraktid analüüsitakse mõõtemeetodi tundlikkusega b ja nad annavad analüüsitulemuseks vastavalt x1 ja x2.

Kui eeldada, et rc ja b on töötlemata ja tembitud proovides samad, siis sisaldust T saab arvutada juhul kui:

Meetod võimaldab saagise rc määramist. Siis, lisaks ülalpool kirjeldatud analüüsile osa katsekoguse 1 (mahuga V3) ekstraktist tembitakse kindla analüüdihulgaga ρB.VB ja analüüsitakse. Analüüsi vastuseks on x3 ja saagiseks on:

Peale selle on võimalik arvutada tundlikkus b kui:

Kõik kasutamise tingimused ja üksikasjad on kirjeldatud (18).

▼M3 —————

▼M1

---

II LISA

---

( 1 ) Saagis: see analüüdi osakaal proovis, mis esineb lõppekstraktis.

( 2 ) Taastamisvõime (siin): see proovile lisatud analüüdi osakaal, mis esineb lõppekstraktis. Kogu ülejäänud dokumendis eeldatakse, et saagis ja taastumine on võrdsed ja seetõttu kasutatakse ainult terminit “saagis”.