1.

Kas liidu õigust, eelkõige liidu õiguse kohast keskkonnaasjades erapooletu ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on võimalik menetlusõiguses kindlaks määrata, et isikul, kes esitab individuaalkaebuse linnaarendusprojektile antud loa peale, mille suhtes näeb riigisisene õigus ette eelhindamise vastavalt direktiivi 2011/92/EL (1) artikli 4 lõikele 2 ja II lisa punkti 10 alapunktile b, lõpeb väidete esitamise õigus, kui ta ei järgi kaebuse põhjendamiseks kehtivat 10-nädalast tähtaega, mida arvestatakse alates kaebuse kättesaamisest (keskkonnaküsimustes tehtud otsuste vaidlustamise seaduse (Umwelt-Rechtsbehelfsgesetz) § 6)?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

Kas liikmesriik ületab liidu õigusega tagatud menetlusautonoomiat keskkonnaasjade arutamisel kohaldatava menetlusõiguse kujundamisel, kui ta ei anna esimeses küsimuses nimetatud individuaalkaebuse esitajale, keda ei pea esimese astme halduskohtu menetluses esindama advokaat, teavet selle kohta, millistel tingimustel ja millise tagajärjega leiab aset kohtumenetluses väidete esitamise õiguse lõppemine, mis on ette nähtud keskkonnaküsimustes tehtud otsuste vaidlustamise seaduse (Umwelt-Rechtsbehelfsgesetz) §-s 6?

3.

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt ja teisele küsimusele eitavalt:

Kas liidu õigust, eelkõige liidu õiguse kohast keskkonnaasjades erapooletu ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtul on võimalik otsustada, et esimeses küsimuses nimetatud individuaalkaebuse esitaja väidete esitamise õigus lõpeb, kuna keskkonnaküsimustes tehtud otsuste vaidlustamise seaduse (Umwelt-Rechtsbehelfsgesetz) §-ga 6 kaebuse põhjendamiseks kehtestatud 10-nädalast tähtaega on ületatud, olgugi et sama kohus oli eelnevalt andnud individuaalkaebuse esitajale tema taotluse alusel pärast toimikuga tutvumist piisavad tähtajad kaebuse põhjendamiseks ja oli neid tähtaegu korduvalt pikendanud?

4.

Kui esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele tuleb vastata nii, et väidete esitamise õiguse lõppemine, mis on ette nähtud keskkonnaküsimustes tehtud otsuste vaidlustamise seaduse (Umwelt-Rechtsbehelfsgesetz) §-s 6, tuleb kõne alla:

Kas liidu õigusest, eelkõige direktiivi 2011/92/EL artikli 11 lõikest 3, Århusi konventsiooni artikli 9 lõigetest 2 ja 3 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 tuleneb individuaalkaebuse esitajale keskkonnaküsimustes kaebeõigus, kui ta (pärast täiendavate väidete esitamise õiguse lõppemist) esitab „eraldi“ vaidlustuse linnaarendusprojekti eelhindamise vastu, mille oli asutus teinud riigisisese õiguse alusel koostoimes direktiivi 2011/92/EL artikli 4 lõikega 2 ja II lisa punkti 10 alapunktiga b ning mille tulemusel oli ta hinnanud kaebajale mürast tekkinud häiringu vastuvõetavaks?