1.

Kas ELL artiklit 2, artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja ELL artikli 4 [lõiget 3] koostoimes ELTL artikli 325 lõikega 1, finantshuvide kaitse konventsiooni (1) artikli 2 lõikega 1, finantshuvide kaitse direktiivi (2) artiklitega 2 ja 12 ning nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiviga 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (3), seoses tõhusate ja hoiatavate karistuste põhimõttega Euroopa Liidu finantshuve kahjustavate raskete kelmuste eest ja vastavalt komisjoni otsusele 2006/928/EÜ (4), viitega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 viimasele lausele, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune õiguslik olukord, nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, kus süüdimõistetud apellandid taotlevad kriminaalasjas tehtud lõpliku süüdimõistva otsuse tühistamist erakorralist õiguskaitsevahendit kasutades, tuginedes soodsaima karistusseaduse kohaldamise põhimõttele, mis oleks olnud kohaldatav sisulise menetluse käigus ning mis oleks enne kohtuasjas otsuse tegemist ette näinud lühema ja kehtiva aegumistähtaja, kuid mis tuvastati sellest hetkest hiljem, riigisisese konstitutsioonikohtu otsusega, millega tunnistati põhiseadusevastaseks kriminaalvastutuse aegumise katkemist käsitleva seaduse tekst (2022. aasta otsus) seadusandja tegevusetuse tõttu, kuna viimane ei astunud samme, et viia seaduse tekst kooskõlla sama konstitutsioonikohtu varasema otsusega, mis tehti neli aastat enne eespool viidatud otsust (2018. aasta otsus) – ja vahepeal oli esimese astme kohtute praktika, mis tekkis esimese otsuse alusel, juba välja kujunenud selles suunas, et kõnealune tekst oli jätkuvalt olemas sellisel kujul, nagu seda mõisteti pärast konstitutsioonikohtu esimest otsust –, mille praktiline tagajärg oli see, et kõikide selliste süütegude aegumistähtaeg, mille kohta ei olnud tehtud lõplikku süüdimõistvat kohtuotsust enne konstitutsioonikohtu esimest otsust, vähendati poole võrra ning et kõnealuste süüdistatavate suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus seejärel lõpetati?

2.

Kas ELL artiklit 2, mis on seotud õigusriigi väärtustega ja inimõiguste austamisega ühiskonnas, mida iseloomustab õigus, ning ELL artikli 4 [lõiget 3] liidu ja liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö kohta, kohaldades komisjoni otsust 2006/928/EÜ seoses kohustusega tagada Rumeenia kohtusüsteemi tõhusus, viitega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 [lõike 1] viimasele lausele, milles sätestatakse soodsama karistusseaduse põhimõte, tuleb seoses riigisisese kohtusüsteemi kui tervikuga tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline õiguslik olukord, nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, kus süüdimõistetud apellandid taotlevad kriminaalasjas tehtud lõpliku süüdimõistva otsuse tühistamist erakorralist õiguskaitsevahendit kasutades, tuginedes soodsaima karistusseaduse kohaldamise põhimõttele, mis oleks olnud kohaldatav sisulise menetluse käigus ning mis oleks enne kohtuasjas otsuse tegemist ette näinud lühema ja kehtiva aegumistähtaja, kuid mis tuvastati sellest hetkest hiljem, riigisisese konstitutsioonikohtu otsusega, millega tunnistati põhiseadusevastaseks kriminaalvastutuse aegumise katkemist käsitleva seaduse tekst (2022. aasta otsus) seadusandja tegevusetuse tõttu, kuna viimane ei astunud samme, et viia seaduse tekst kooskõlla sama konstitutsioonikohtu varasema otsusega, mis tehti neli aastat enne eespool viidatud otsust (2018. aasta otsus) – ja vahepeal oli esimese astme kohtute praktika, mis tekkis esimese otsuse alusel, juba välja kujunenud selles suunas, et kõnealune tekst oli jätkuvalt olemas sellisel kujul, nagu seda mõisteti pärast konstitutsioonikohtu esimest otsust –, mille praktiline tagajärg oli see, et kõikide selliste süütegude aegumistähtaeg, mille kohta ei olnud tehtud lõplikku süüdimõistvat kohtuotsust enne konstitutsioonikohtu esimest otsust, vähendati poole võrra ning et kõnealuste süüdistatavate suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus seejärel lõpetati?

3.

Kui vastus on jaatav, ning ainult juhul, kui liidu õigusega kooskõlas olevat tõlgendust ei saa anda, siis kas liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid või praktika, mille alusel riigisisestele tavakohtutele on siduvad riigisiseses konstitutsioonikohtu otsused ning riigisisese kõrgeima kohtu siduvad otsused, ning sel põhjusel ja välja arvatud juhul, kui nad panevad toime distriplinaarrikkumise, ei või nad jätta omal algatusel kohaldamata viidatud otsustest tulenevat kohtupraktikat, ka juhul kui nad leiavad Euroopa Kohtu otsust arvestades, et kõnealune kohtupraktika on vastuolus ELL artikliga 2, ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ja ELL artikli 4 [lõikega 3], koostoimes ELTL artikli 325 lõikega 1, vastavalt komisjoni otsusele 2006/928/EÜ, viitega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 [lõike 1] viimasele lausele, nagu põhikohtuasjas käsitletavas olukorras?