Esialgne tõlge

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

11. juuli 2024(*)

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 1393/2007 – Kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kättetoimetamine – Sellise kahju hüvitamise hagi, mis tekitati ELTL artikli 101 lõikega 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikliga 53 keelatud tegevusega – Hagiavaldus, mis toimetati kätte kostja tütarettevõtja asukohas – Kättetoimetamise kehtivus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 47 – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele

Kohtuasjas C‑632/22,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 7. oktoobri 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. oktoobril 2022, menetluses

Volvo AB

versus

Transsaqui SL,

menetluses osales:

Ministerio Fiscal,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president E. Regan, Euroopa Kohtu president K. Lenaerts viienda koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud M. Ilešič (ettekandja), I. Jarukaitis ja D. Gratsias,

kohtujurist: M. Szpunar,

kohtusekretär: ametnik N. Mundhenke,

arvestades kirjalikku menetlust ja 18. oktoobri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Volvo AB, esindaja: abogada N. Gómez Bernardo,

–        Transsaqui SL, esindajad: abogados J. Bonet Martínez, J. Bonet Sánchez ja A. Penalba Ferrer ning procurador F. Pérez Cruz,

–        Hispaania valitsus, esindaja: L. Aguilera Ruiz,

–        Tšehhi valitsus, esindajad: A. Edelmannová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: S. Baches Opi, M. Domecq ja S. Noë,

olles 11. jaanuari 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 101 ning harta artiklit 53.

2        See taotlus esitati kohtuvaidluse raames, mille pooled on Volvo AB ja Transsaqui SL ning mis käsitleb kahju, mis viimasele väidetavalt tekitati ELTL artikli 101 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) artikli 53 rikkumisega mitme veokitootja, sealhulgas Volvo poolt.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

 Määrus (EÜ) nr 1393/2007

3        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000 (ELT 2007, L 324, lk 79), põhjendustes 2, 8, 11, 12, 16 ja 17 oli märgitud:

„(2)      Siseturu nõuetekohaseks toimimiseks tuleb parandada ja kiirendada tsiviil- ja kaubandusasjades kättetoimetatavate kohtu- ja kohtuväliste dokumentide edastamist liikmesriikide vahel.

[…]

(8)      Käesolevat määrust ei kohaldata, kui dokument toimetatakse kätte poole ametlikule esindajale liikmesriigis, kus menetlus toimub, olenemata kõnealuse poole elu- või asukohast.

[…]

(11)      Dokumentide edastamise lihtsustamiseks liikmesriikide vahel kasutatakse käesoleva määruse lisas esitatud tüüpvorme.

(12)      Vastuvõttev asutus peaks tüüpvormi kasutades adressaati kirjalikult teavitama, et isik võib keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest kättetoimetamise ajal või tagastada dokumendi vastuvõtvale asutusele ühe nädala jooksul, kui dokument ei ole adressaadile arusaadavas keeles või kättetoimetamise koha ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest. […]

[…]

(16)      Õiguskaitse kättesaadavuse lihtsustamiseks peaksid kohtuametniku ja adressaatliikmesriigi õiguse kohaselt pädeva ametiisiku võetavad tasud vastama kõnealuse liikmesriigi poolt eelnevalt kehtestatud kindlale määrale, milles on arvesse võetud proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid. Ühtse kindla tasumäära nõue ei tohiks piirata liikmesriikide võimalust kehtestada erinevatele kättetoimetamisviisidele erinevaid määrasid, kui kehtestamisel järgitakse nimetatud põhimõtteid.

(17)      Igal liikmesriigil peaks olema õigus saata dokument postiteenuseid kasutades teises liikmesriigis elavale isikule otse kätte tähtkirjaga, mis antakse üle vastuvõtuteatise või muu võrdväärse dokumendi vastu.“

4        Määruse artikli 1 „Reguleerimisala“ lõigetes 1 ja 2 oli ette nähtud:

„1.      Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades, kui kohtu- või kohtuväline dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise. See ei laiene eelkõige maksu-, tolli- või haldusasjadele ega ka riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

2.      Käesolevat määrust ei kohaldata, kui isiku, kellele tuleb dokument kätte toimetada, aadress ei ole teada.“

5        Määruse artikkel 5 „Dokumentide tõlkimine“ oli sõnastatud järgmiselt:

„1.      Edastav asutus, kellele taotluse esitaja edastatava dokumendi edasi saadab, teavitab taotluse esitajat, et adressaat võib keelduda taotlust vastu võtmast, kui see ei ole koostatud ühes artiklis 8 sätestatud keeltest.

2.      Taotluse esitaja kannab kõik tõlkekulud enne dokumendi edastamist, ilma et see piiraks kohtul või pädeval asutusel hilisema otsuse tegemist selliste kulude kandmise kohta.“

6        Määruse artikli 8 „Dokumendi vastuvõtmisest keeldumine“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Vastuvõttev asutus teavitab adressaati, kasutades selleks II lisas esitatud tüüpvormi, et ta võib keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest vastuvõtmise ajal või tagastades dokumendi vastuvõtvale asutusele ühe nädala jooksul, kui see ei ole koostatud ühes järgmistest keeltest või kui sellele ei ole lisatud tõlget ühte järgnevatest keeltest:

a)      keel, millest adressaat aru saab, või

b)      adressaatliikmesriigi ametlik keel, või kui nimetatud liikmesriigis on mitu ametlikku keelt, kättetoimetamiskoha ametlik keel või üks selle ametlikest keeltest.“

7        Määruse nr 1393/2007 artikli 11 „Kättetoimetamiskulud“ lõike 2 teises lõigus oli sätestatud:

„Kohtuametniku või adressaatliikmesriigi õiguse kohaselt pädeva ametniku poole pöördumisel võetavad tasud peavad vastama kõnealuse liikmesriigi poolt eelnevalt kehtestatud ühtsele kindlale tasumäärale, milles on arvesse võetud proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid. Liikmesriigid edastavad kõnealused kehtestatud tasumäärad [Euroopa K]omisjonile.“

8        Määruse artikkel 14 oli sõnastatud järgmiselt:

„Igal liikmesriigil on õigus toimetada kohtudokumendid postiteenuseid kasutades teises liikmesriigis elavale isikule otse kätte tähtkirjaga, mis antakse üle vastuvõtuteatise või muu võrdväärse dokumendi vastu.“

9        Määruse artikli 19 „Kohtusse ilmumata jätnud kostja“ lõikes 1 oli ette nähtud:

„Kui kohtukutse või sellega võrdväärne dokument tuli kättetoimetamiseks edastada teisele liikmesriigile käesoleva määruse sätete alusel ning kostja ei ole ilmunud kohtusse, ei tehta kohtuotsust, kuni on tõendatud, et:

a)      dokument on toimetatud kätte korras, mis on adressaatliikmesriigi õiguses ette nähtud dokumentide kättetoimetamiseks riigisisese kohtuasja puhul tema territooriumil asuvatele isikutele, või

b)      dokument on tegelikult kostjale isiklikult üle antud või toimetatud tema elu- või asukohta muul käesolevas määruses ettenähtud viisil

ning et kummalgi juhul on dokument kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et anda kostjale kaitsevõimalus.“

 Määrus (EL) nr 1215/2012

10      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artiklis 7 „Valikuline kohtualluvus“ on sätestatud:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

[…]

2)      lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda;

[…]“.

11      Määruse artikli 28 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud:

„2.      Kohus peatab menetluse niikauaks, kuni on tõendatud, et kostjal on olnud võimalus menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument saada kätte piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, või on tõendatud, et selleks on võetud kõik vajalikud meetmed.

3.      Käesoleva artikli lõike 2 asemel kohaldatakse [määruse nr 1393/2007] artiklit 19, kui menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument tuli kõnealuse määruse kohaselt ühest liikmesriigist teise toimetada.“

12      Määruse nr 1215/2012 artikli 45 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kohtuotsuse tunnustamisest keeldutakse huvitatud poole taotlusel:

[…]

b)      kui kohtuotsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei toimetatud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte piisavalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud kohtuotsuse vaidlustamise menetlust, kui tal oli selleks võimalus;

[…]“.

13      Määruse artikli 63 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva määruse kohaldamisel on äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduse alaline asukoht seal, kus on tema:

a)      põhikirjajärgne asukoht,

b)      juhatuse asukoht või

c)      peamine äritegevuse koht.“

 Hispaania õigus

14      7. jaanuari 2000. aasta seaduse 1/2000 tsiviilkohtumenetluse kohta (Ley 1/2000, de Enjuiciamiento Civil; BOE nr 7, 8.1.2000) artiklis 155 on sätestatud:

„1.      Kui pooltel ei ole esindajat või kui tegemist on kohtudokumendi või -kutse esmakordse kättetoimetamisega kostjale, toimub kättetoimetamine üleandmisega vaidluse poolte elu- või asukohas. […]

2.      Hageja elu- või asukoht on see, mis on ära toodud hagiavalduses, kaebuses või taotluses, mille alusel algatatakse menetlus. Hageja määrab kostja elu- või asukohaks talle kohtudokumendi või -kutse esmakordse kättetoimetamise eesmärgil ühe või mitu kohta, mida on nimetatud käesoleva artikli järgmises lõikes. Kui hageja määrab elu- või asukohaks mitu kohta, näitab ta ära järjekorra, milles tema arvates kättetoimetamine võib õnnestuda.

[…]

3.      Kättetoimetamise eesmärgil võib elu- või asukohaks määrata kohaliku omavalitsusüksuse registrisse kantud või muul otstarbel ametlikult registreeritud koha, samuti ametlikus registris või kutseliitude väljaannetes märgitud koha, kui tegemist on vastavalt ettevõtjate või muude üksuste ja isikutega, kes tegutsevad kutsealal, kus kutseliitu kuulumine on kohustuslik. Elu‑ või asukohaks võib sel eesmärgil määrata ka koha, kus isik tegeleb kutsetegevusega või töötab, v.a juhutöö koha.

[…]

Kui hagi esitatakse juriidilise isiku vastu, võib kohtudokumendid kätte toimetada ka sellise isiku elukohas, kes on äriühingu nõukogu või juhatuse liige või volitatud esindaja või ametlikku registrisse kantud mis tahes ühenduse nõukogu esimees, juhatuse liige või juhataja.

[…]“.

15      Seaduse artikli 510 lõikes 1 on ette nähtud:

„Jõustunud kohtuotsuse peab teistma, kui:

[…]

4)      kohtuasi on võidetud õigustamatult korruptsiooni, vägivalla või pettuse abil.“

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

16      Komisjon tegi 19. juulil 2016 otsuse C(2016) 4673, milles käsitletakse [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid), mille kokkuvõte avaldati 6. aprilli 2017. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2017, C 108, lk 6). Volvo kuulub selle otsuse adressaatide hulka.

17      Komisjon tuvastas selles otsuses, et 15 veokitootjat – sealhulgas Volvo – olid osalenud kartellis, mis kujutab endast ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühte ja pidevat rikkumist ning mis seisnes ühelt poolt salajastes kokkulepetes seoses keskmise suurusega veokite ja raskeveokite hinnastamise ja brutohinna tõstmisega Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ning teiselt poolt EURO 3–6 normidega nõutud heitekontrolli tehnoloogiate juurutamise kulu ajastamise ja ülekandmisega.

18      Volvo puhul tuvastati see rikkumine ajavahemikul 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011.

19      Transsaqui, kes oli 2008. aastal ostnud kaks Volvo veokit, esitas 12. juulil 2018 Volvo vastu kahju hüvitamise hagi Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valenciale (Valencia kaubanduskohus nr 1, Hispaania) nõudega hüvitada kahju, mis oli talle väidetavalt tekitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 16 nimetatud 19. juuli 2016. aasta otsuses tuvastatud kartelliga ja milleks on tema hinnangul 24 420,69 euro suurune ülemäära makstud hind.

20      Transsaqui märkis oma hagiavalduses, et Volvo registrijärgne asukoht on Göteborgis (Rootsi), kuid täpsustas, et kohtukutse tuleb kätte toimetada selle äriühingu Hispaania tütarettevõtja Volvo Group España SAU (edaspidi „Volvo España“) asukohas Madridis (Hispaania).

21      Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) võttis hagi menetlusse ja saatis selleks, et kutsuda Volvo kohtusse ning lasta tal hagiavaldusele vastata, hagiavalduse ja sellele lisatud dokumentide ärakirjad tähitud kirjaga Volvo España aadressile Madridis. Tähitud kirja vastuvõtmisest keelduti ja sellele märgiti käsitsi Volvo aadress Rootsis.

22      Transsaqui väitis kohtuistungil, et Volvo España keeldumine Volvole mõeldud dokumentide vastuvõtmisest on pahauskne manööver, sest Volvole kuulub 100% osalus Volvo España kapitalis, mistõttu nad on konkurentsiõiguse tähenduses üks ja sama ettevõtja.

23      Kohus tegi 22. mail 2019 otsuse, milles ta nõustus „ettevõtjate ühtsuse põhimõtte“ alusel sellega, et Volvole toimetatakse kohtukutse kätte tema Hispaania tütarettevõtja asukohas. Volvo kohtusse kutsumiseks saatis Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) Madridi kohtutele õigusalase koostöö taotluse.

24      Viimased püüdsid 5. septembril 2019 dokumente Volvole kätte toimetada Volvo España aadressil. Kuid üks advokaat, kes nimetas end Volvo España seaduslikuks esindajaks, keeldus dokumentide vastuvõtmisest, märkides, et dokumendid tuleb kätte toimetada Volvo asukohas Rootsis.

25      Kui 30. oktoobril 2019 tehti uus kättetoimetamise katse Volvo España aadressil, võttis dokumendid vastu isik, kes teatas, et ta töötab Volvo España õigusosakonnas.

26      Pärast igat kättetoimetamise katset saatis Volvo España Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valenciale (Valencia kaubanduskohus nr 1) kirja, milles esitas põhjused, miks ta ei ole nõus vastu võtma Volvole kättetoimetamisele kuuluvaid dokumente.

27      Ta märkis neis kirjades eeskätt järgmist:

–        Volvo España on Volvost eraldiseisev juriidiline isik, Volvo España ei ole Volvo nõukogu liige ning tal ei ole õigust teise üksuse nimel kohtudokumente vastu võtta;

–        Hispaania menetlusnormide kohaselt tuleb Volvole dokumendid kätte toimetada tema registrijärgses asukohas;

–        kui kostja asukoht on teises Euroopa Liidu liikmesriigis, tuleb dokumendid kätte toimetada vastavalt määrusele nr 1393/2007;

–        hageja ei saa kasutada muud aadressi, mis ei ole kostjaga seotud, ja selline toimimisviis on pahauskne manööver, mis võib pealegi määruse nr 1215/2012 artikli 45 lõike 1 punkti b kohaselt tuua kaasa selle, et teises liikmesriigis ei tunnustata kostja kahjuks tehtud tagaseljaotsust.

28      Kuna Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) leidis, et dokumendid on Volvole nõuetekohaselt kätte toimetatud, ja kuna see äriühing ei astunud ettenähtud tähtpäevaks menetlusse, otsustas kohus läbi viia tagaseljamenetluse ning kutsus pooled Hispaania menetlusõiguses ette nähtud eelistungile kohtuvaidluse ulatuse täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks. See kohus üritas seda otsust Volvole kätte toimetada Volvo España aadressil, kuid viimane keeldus uuesti dokumentide vastuvõtmisest põhjendusel, et Volvo registrijärgne asukoht on Rootsis.

29      Kohus tegi 26. veebruaril 2020 kohtuotsuse, millega rahuldas Transsaqui hagi, mõistes Volvolt Transsaqui kasuks välja kahjuhüvitise summas 24 420,69 eurot koos seadusjärgse intressiga alates veokite ostmise kuupäevast ning kohtukulud (edaspidi „26. veebruari 2020. aasta kohtuotsus“).

30      See kohtuotsus toimetati Volvole kätte vastuvõtuteatisega tähitud kirjaga, mis saadeti Volvo España aadressile ja mis võeti vastu 10. märtsil 2020. Ent Volvo España saatis Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valenciale (Valencia kaubanduskohus nr 1) kirja, milles vaidlustas asjaolu, et kohtuotsus oli sel moel Volvole nõuetekohaselt kätte toimetatud, korrates argumente, mis ta oli varem esitanud.

31      Transsaqui palus sel kohtul määrata kindlaks kohtukulud, mis olid Volvolt välja mõistetud. Kohus, kes leidis, et tema 26. veebruari 2020. aasta kohtuotsus oli jõustunud, määras kindlaks kohtukulud.

32      Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) saatis Volvole vastuvõtuteatisega tähitud kirjaga Volvo España aadressile kutse kohtukulude kindlaksmääramise istungile, et ta saaks kohtukulude jaotuse vaidlustada. See kiri anti kätte ühele sel aadressil kohal viibinud isikule, kes allkirjastas vastuvõtuteatise.

33      Paar päeva hiljem saatis Volvo España kohtule kirja, kus ta vaidlustas eespool juba toodud põhjustel asjaolu, et Volvolt välja mõistetud kohtukulude kindlaksmääramisest teatati viimasele nõuetekohaselt.

34      Leides, et Volvo ei olnud kohtukulusid seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud, tegi Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) otsuse, milles mõistis Volvolt välja kohtukulud summas 8310,64 eurot. See otsus toimetati Volvole kätte vastuvõtuteatisega tähitud kirjaga, mis saadeti Volvo España aadressile, kus üks sel aadressil kohal viibinud isik selle vastu võttis ja allkirjastas vastuvõtuteatise. Hiljem saatis Volvo España kohtule kirja, kus vaidlustas asjaolu, et see otsus oli Volvole nõuetekohaselt kätte toimetatud.

35      Transsaqui nõudel pööras kohus 26. veebruari 2020. aasta kohtuotsuse täitmisele ning nõudis, et Volvo esitaks kümne päeva jooksul arestimise eesmärgil ülevaate talle kuuluvast varast ja õigustest. Sel eesmärgil tehtud lahendid toimetati kätte Volvo España aadressil 17. märtsil 2021.

36      Volvo esitas 15. juunil 2021 Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, seaduse 1/2000 tsiviilkohtumenetluse kohta artikli 510 lõike 1 punkti 4 alusel teistmisavalduse jõustunud 26. veebruari 2020. aasta kohtuotsuse peale. Volvo väitis oma nõude toetuseks, et Transsaquil õnnestus see kohtuotsus saada petturliku manöövri abil. Ta lisas, et ta sai selle kohtuotsuse olemasolust teada kaudselt, kui kohtuotsuse täitmisele pööramise määrused toimetati 17. märtsil 2021 kätte Volvo España aadressil.

37      Transsaqui väidab omalt poolt, et Volvo toimis pahauskselt, kasutades pahatahtlikku menetlusstrateegiat, mille eesmärk oli sundida teda sarnaselt paljude teiste võrreldavas olukorras olevate hagejatega oma hagist loobuma. Ta väidab lisaks, et Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) nõustus Volvole kohtukutse ja kohtudokumentide kättetoimetamisega Volvo España aadressil menetlusökonoomia põhjustel ning vastavalt „ettevõtjate ühtsuse“ põhimõttele. Lisaks sellele ei ole tema arvates põhjendatud Volvo España keeldumine dokumentide vastuvõtmisest ettekäändel, et tema ja Volvo on eraldiseisvad juriidilised isikud, sest need kaks äriühingut moodustavad konkurentsiõiguse tähenduses koos ühe ja sama ettevõtja.

38      Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes lähtub eeldusest, et asjaolu, et emaettevõtja ja tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse, võib õigustada emaettevõtjale adresseeritud aktide kättetoimetamist tütarettevõtjale, kahtleb sisuliselt selles, kas harta artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 101 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui kutse liikmesriigi kohtusse, mis on adresseeritud emaettevõtjale, kelle asukoht on teises liikmesriigis, toimetatakse kätte viimase tütarettevõtja asukohas selles liikmesriigis, kus esitati hagi, kui viimane ei tugine ühelegi asjaolule, mis välistaks nende kahe äriühingu puhul ettevõtjate ühtsuse olemasolu konkurentsiõiguse tähenduses.

39      See kohus on ühelt poolt seisukohal, et sellistel asjaoludel dokumentide emaettevõtja asukohas kättetoimetamise nõudmine tooks kaasa suure tõlkekulu, mis võiks muuta keeruliseks või suisa võimatuks õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile teostamise isikute poolt, kellele on tekitatud kahju konkurentsiõiguse rikkumisega, ning riivata tõsiselt ELTL artikli 101 soovitavat toimet, kuivõrd selline nõue võib heidutada paljusid inimesi kahju hüvitamist nõudmast.

40      Kuivõrd nõutud kahjuhüvitise summa on väike ning hageja näol on tegemist väikese või keskmise suurusega ettevõttega, võib selline kulu olla tõsiseks takistuseks õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile teostamisele. See on kohtu arvates veelgi enam tõsi olukorras, kus asjaomase liikmesriigi menetlusõigus näeb – nagu Hispaanias – ette, et kui hagi rahuldatakse osaliselt, jäävad poolte kohtukulud nende endi kanda ja neilt mõistetakse välja pool ühistest kuludest.

41      Teiselt poolt toob kohustus toimetada kohtudokumendid kätte teises liikmesriigis kaasa tähtaegade pikenemise, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates õigustatud vaid juhul, kui dokumentide kättetoimetamine aadressil liikmesriigis, kus kohtumenetlus toimub, takistaks kohtuasja asjaolusid arvestades kostjal kohtuvaidlusest tegelikult teada saada.

42      Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et oleks paradoksaalne lubada isikul, kellele on tekitatud kahju konkurentsiõiguse rikkumisega, esitada hagi tütarettevõtja vastu ning mõista tütarettevõtja emaettevõtja käitumise eest süüdi, samas kui tütarettevõtjale ei ole lubatud toimetada kätte kohtukutset või ‑dokumente, mille otsene adressaat on tema emaettevõtja, kellega ta moodustab konkurentsiõiguse tähenduses ühe ja sama ettevõtja.

43      See kohus märgib, et isegi eeldusel, et harta artiklis 47 ette nähtud ning ka kostjale tagatud õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile tulenevate nõuetega on kooskõlas emaettevõtjale adresseeritud kohtukutse kättetoimetamine tema tütarettevõtja aadressil liikmesriigis, kus kohtuvaidlust menetletakse, ei või harta artikli 53 kohaselt harta sätteid tõlgendada neid inimõigusi või põhivabadusi kitsendava või kahjustavana, mida asjaomastes kohaldamisvaldkondades on tunnustatud liikmesriikide põhiseadustega. Ent teiste kohtuasjade puhul, kus veokite ostjad, kes osutusid käesoleva kohtuasja punktis 17 nimetatud kartelli ohvriks, olid esitanud kahju hüvitamise hagi, otsustas Tribunal Constitucional (Hispaania konstitutsioonikohus), kellele kaebas edasi emaettevõtja, kellel ei olnud õnnestunud saavutada sellise menetluse tühistamist, kus talle adresseeritud kohtudokumendid toimetati kätte tema tütarettevõtja aadressil, et oli rikutud emaettevõtjale Hispaania põhiseadusega tunnustatud põhiõigusi- ja vabadusi.

44      Järelikult võib harta artikliga 53 olla vastuolus see, kui olukorras, kus emaettevõtja ja tütarettevõtja moodustavad küll ühe majandusüksuse, peetakse emaettevõtjale adresseeritud kohtukutset, mis on kätte toimetatud tütarettevõtja aadressil, emaettevõtjale nõuetekohaselt kättetoimetatuks just sellise majandusüksuse olemasolu tõttu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib siiski teada, kas harta artikli 53 selline tõlgendus võib takistada tõsiselt kartelli tõttu kahju kannatanud isiku õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning riivata ELTL artikli 101 soovitavat toimet.

45      Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [harta] artiklit 47 koostoimes [ELTL] artikliga 101 võib eelotsusetaotluses kirjeldatud „veokite kartelli“ puudutava vaidluse asjaoludel tõlgendada nii, et kohtukutse emaettevõtjale, kelle vastu on esitatud konkurentsi piirava tegevusega tekitatud kahju hüvitamise hagi, loetakse nõuetekohaselt kättetoimetatuks, kui kohtudokumendid on kätte toimetatud (või neid on püütud kätte toimetada) tütarettevõtja asukohas riigis, kus toimub kohtumenetlus, ja emaettevõtja, kelle asukoht on teises liikmesriigis, jättis kostjana menetlusse astumata ning tema suhtes viiakse läbi tagaseljamenetlus?

2.      Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas harta artikli 47 selline tõlgendus on kooskõlas harta artikliga 53, arvestades Tribunal Constitucionali [(konstitutsioonikohus)] praktikat, mis käsitleb teises liikmesriigis asuvatele emaettevõtjatele kohtudokumentide kättetoimetamist „veokite kartelli“ puudutavates kohtuvaidlustes?“

 Eelotsuse küsimuste analüüs

 Esimene küsimus

46      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 101 tuleb tõlgendada nii, et emaettevõtjat, kelle vastu on esitatud konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi, on nõuetekohaselt kohtusse kutsutud, kui hagiavaldus toimetati kätte tema tütarettevõtja aadressil liikmesriigis, kus hagi esitati, ning ta moodustab tütarettevõtjaga ühe majandusüksuse.

47      Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on eeskätt kahtlus selles, kas harta artiklis 47 tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile arvestades võib asjaolu, et ELTL artikli 101 lõike 1 tõlgendamise raames tuvastati, et emaettevõtja ja üks selle tütarettevõtjatest, kelle asukoht on teises liikmesriigis, moodustasid asjaolude asetleidmise hetkel ühe ja sama majandusüksuse, õigustada emaettevõtjale adresseeritud kohtudokumentide kättetoimetamist tütarettevõtja aadressil eesmärgiga vähendada hageja koostatud õigusdokumentide tõlke- ja kättetoimetamiskulu ning vältida menetlustähtaegade pikenemist.

48      Euroopa Kohus on selle kohta küll juba otsustanud, et kahju hüvitamise hagi raames, mis põhineb ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumisel, mille komisjon on ühes otsuses tuvastanud, võib õigussubjekti, keda ei ole selles otsuses konkurentsiõiguse rikkumise toimepanijana nimetatud, siiski pidada sel alusel vastutavaks teise õigussubjekti rikkumise eest, kui need isikud kuuluvad mõlemad samasse majandusüksusse ja moodustavad seega ettevõtja, kes on ELTL artikli 101 tähenduses rikkumise toime pannud (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sumal, C‑882/19, EU:C:2021:800, punkt 48).

49      Sellega seoses tuleb siiski esiteks märkida, et kuigi mõiste „ettevõtja“ ja selle kaudu mõiste „majandusüksus“ toovad automaatselt kaasa nende üksuste solidaarvastutuse, kes moodustavad rikkumise toimepanemise ajal ühe majandusüksuse, puudub sellisel ettevõtjal siiski selle moodustavatest õigussubjektidest eraldiseisev õigusvõime, mistõttu asjaomase konkurentsivastase tegevuse ohver võib esitada kahju hüvitamise hagi ettevõtja kui sellise vastu, kuid kohtukutse peab kätte toimetama tingimata ühele neist õigussubjektidest, kes selle moodustavad (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sumal, C‑882/19, EU:C:2021:800, punktid 44 ja 51).

50      Vaatamata sellele, et tütarettevõtja moodustab emaettevõtjaga ühe ja sama majandusüksuse konkurentsi valdkonna materiaalõiguse tähenduses, ei tähenda see asjaolu teiseks, et emaettevõtja on andnud kõnealusele tütarettevõtjale sõnaselgelt volituse või ülesande võtta emaettevõtja nimel vastu viimasele adresseeritud kohtudokumendid. Nimelt ei saa sellist volitust eeldada, sest vastasel korral võidakse kahjustada emaettevõtja kaitseõigusi.

51      Sellega seoses tuleb märkida, et kohtudokumentide tegeliku ja tõelise kättesaamise – see tähendab kostjale nende kättetoimetamise ja kostjale oma kaitse ettevalmistamiseks piisava ajavahemiku jätmise – tagamine on harta artiklis 47 ette nähtud õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele tulenev nõue (vt selle kohta 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Henderson, C‑354/15, EU:C:2017:157, punkt 72, ning 5. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Centraal Justitieel Incassobureau (rahaliste sanktsioonide tunnustamine ja täitmine), C‑671/18, EU:C:2019:1054, punkt 39).

52      Järelikult juhul, kui emaettevõtjast ja ühest või mitmest tütarettevõtjast koosnevat majandusüksust kaasava kartelli väidetav ohver otsustab – nagu põhikohtuasjas – esitada kahju hüvitamise hagi pigem emaettevõtja kui selles liikmesriigis, kus elab või asub ohver, asutatud tütarettevõtja vastu – mis on põhimõtteliselt võimalik –, ei saa ohver hiljem tugineda argumendile, et tegemist on majandusüksusega, selleks et toimetada emaettevõtjale adresseeritud kohtudokumendid kätte tütarettevõtja aadressil.

53      Vaatamata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlustele ei saa ei harta artikkel 47, mis näeb ette kartelli väidetava ohvri õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele, ega ELTL artikli 101 soovitav toime õigustada erinevat lahendust ning seda vaatamata sellele, et kohustus toimetada kohtudokumendid kätte teises liikmesriigis toob väidetavatele ohvritele kaasa täiendavad kohustused.

54      Sellega seoses tuleb esimesena rõhutada, et ehkki liidu õiguse rikkumise väidetavad ohvrid võivad tugineda õigusele õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud harta artiklis 47, kaitseb see õigus ka kostjat, sealhulgas juhul, kui eelnevalt on tuvastatud, et ta on rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1. Vastupidi viimati nimetatud sättele, milles peetakse silmas ettevõtjaid, kaitseb harta artiklis 47 ette nähtud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele iga juriidilist isikut individuaalselt. Nii ei jää konkurentsi valdkonna kohtuvaidlused välja sellest artiklist tulenevate niisuguste menetlustagatiste kohaldamisalast, mis nõuavad, et teatavale isikule adresseeritud kohtudokumendid toimetatakse talle tegelikult ja tõeliselt kätte.

55      Teisena on liidu seadusandja võtnud vastu mitu akti, mida kohaldatakse piiriüleste kohtuvaidluste suhtes tsiviil- ja kaubandusasjades, eeskätt määrused nr 1215/2012 ja nr 1393/2007, mille eesmärk on hõlbustada kohtuotsuste vaba liikumist ning parandada kohtu- ja kohtuväliste dokumentide edastamist liikmesriikide vahel nende kättetoimetamise eesmärgil, soodustades nii õiguskaitse kättesaadavust.

56      Määruse nr 1215/2012 artiklis 4 on ühelt poolt ette nähtud, et üldreeglina esitatakse hagi isikute vastu, kelle elu- või asukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Erandina sellest reeglist on määruse artikli 7 punktis 2 sätestatud, et lepinguvälise kahju puhul võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, hagi esitada selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Määruse artiklis 63 on sätestatud, et määruse kohaldamisel on äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduse alaline asukoht seal, kus on tema põhikirjajärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine äritegevuse koht.

57      Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et põhikohtuasjas tugines hageja esimeses kohtuastmes, st konkurentsivastase tegevuse väidetav ohver, määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktile 2, et esitada oma kahju hüvitamise hagi selle koha kohtule, kus kahju tekitanud juhtum toimus, st Hispaania kohtule, samas kui kostja asukoht määruse artikli 63 tähenduses on Rootsis, kus on tema põhikirjajärgne asukoht. Hagejal oli seega selle määruse alusel õiguskaitse lihtsustatult kättesaadav.

58      Teiselt poolt näeb määrus nr 1393/2007 ette kohtu- ja kohtuväliste dokumentide edastamist ja kättetoimetamist tsiviil- ja kaubandusasjades reguleerivate eeskirjade kogumi. Määruse artikli 1 lõiget 1 kohaldatakse siis, kui dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise, kusjuures selle eesmärk on vastavalt määruse põhjendustele 2 ja 11 lihtsustada dokumentide edastamist ning tagada seeläbi siseturu nõuetekohane toimimine.

59      Eeskätt nähtub määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõike 2 ja põhjenduse 8 koostoimes tõlgendamisest, et liidu seadusandja on ette näinud ainult kaks juhtu, mil kohtudokumendi kättetoimetamine liikmesriikide vahel jääb määruse kohaldamisalast välja, st esiteks siis, kui isiku, kellele tuleb dokument kätte toimetada, peamist või alalist elu‑ või asukohta ei ole teada, ning teiseks siis, kui adressaat on nimetanud esindaja riigis, kus kohtumenetlus toimub (vt selle kohta 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Alder, C‑325/11, EU:C:2012:824, punkt 24).

60      Väljaspool neid kahte juhtu kuulub kohtudokumentide kättetoimetamine, kui adressaat elab teises liikmesriigis, tingimata määruse nr 1393/2007 kohaldamisalasse ning seega peab see määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt toimuma määruses ettenähtud viisil (vt selle kohta 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Alder, C‑325/11, EU:C:2012:824, punkt 25).

61      Kuivõrd käesoleval juhul – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 57 – on kohtudokumentide adressaadi asukoht Rootsis, samas kui kohtumenetlus toimub Hispaanias, oleks üks liikmesriik pidanud need dokumendid edastama teisele liikmesriigile vastavalt määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõikele 1. Lisaks ei kuulu põhikohtuasjas kõne all olev olukord käesoleva kohtuotsuse punktis 59 nimetatud juhtude alla – kas see nii on, peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, mistõttu on kohaldatavad määruses nr 1393/2007 ette nähtud kohtudokumentide liikmesriikide vahel kättetoimetamise eeskirjad.

62      Ent mitu määruse nr 1393/2007 sätet viitavad sõnaselgelt soovile ühitada kohtudokumentide tõhus ning kiire edastamine adressaatide kaitseõiguste piisava kaitse tagamise nõudega ning seda eeskätt nende dokumentide tegeliku ja tõelise kättetoimetamise teel (vt selle kohta 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Alder, C‑325/11, EU:C:2012:824, punkt 36).

63      Seoses kohtudokumentide vastuvõtvas liikmesriigis kättetoimetamise kuluga tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 1393/2007 põhjendusele 16 ja artikli 11 lõike 2 teisele lõigule peab see kohtumenetluse kättesaadavuse lihtsustamiseks vastama kõnealuse liikmesriigi poolt eelnevalt kehtestatud ühtsele kindlale tasumäärale, milles on arvesse võetud proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid.

64      Dokumentide edastamisele eelneva võimaliku tõlkekulu osas tuleneb selle määruse artikli 5 lõikest 2 tõepoolest, et see jääb hageja kanda. Pealegi võimaldavad määruse artiklid 5 ja 8 koostoimes selle põhjendusega 12 adressaadil keelduda kättetoimetatavate dokumentide vastuvõtmisest, kui need ei ole koostatud keeles, millest ta aru saab, kättetoimetamiskoha ametlikus keeles või ühes kättetoimetamiskoha ametlikest keeltest.

65      Kuid nagu nähtub määruse nr 1393/2007 artiklist 8, ei nõua määrus alati kättetoimetatavate dokumentide tõlkimist, sest dokumentide adressaat saab nende vastuvõtmisest keelduda vaid siis, kui need ei ole koostatud keeles, millest ta aru saab, ega vastuvõtva liikmesriigi ametlikus keeles, või siis, kui neile ei ole lisatud tõlget nendesse keeltesse. Euroopa Kohus on sellega seoses täpsustanud, et kui asjaomaste dokumentidega on kaasas lisad, mis koosnevad tõenditest, mis ei ole koostatud vastuvõtva liikmesriigi keeles ega päritoluliikmesriigi keeles, millest adressaat aru saab, ei ole adressaadil õigust keelduda nende dokumentide vastuvõtmisest, juhul kui need dokumendid võimaldavad adressaadil päritoluliikmesriigis toimuvas kohtumenetluses oma õigusi kaitsta ning neil lisadel on vaid tõendifunktsioon ja need ei ole hädavajalikud hagi eseme ning põhjuse mõistmiseks (vt selle kohta 8. mai 2008. aasta kohtuotsus Weiss und Partner, C‑14/07, EU:C:2008:264, punkt 78).

66      Lisaks sellele ei mõjuta tõlkekulu kandmine hageja poolt kuidagi kohtu või pädeva ametiasutuse võimalikku hilisemat otsust menetlusega kaasnenud kulude jaotamise kohta.

67      Niivõrd, kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused seoses küsimusega, kas see, et konkurentsivastase tegevuse väidetaval ohvril on võimatu toimetada emaettevõtjale adresseeritud kohtudokumente kätte tütarettevõtja aadressil, riivab viimase õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud harta artiklis 47, või suisa ELTL artikli 101 soovitavat toimet kohtudokumentide tõlke- ja kättetoimetamiskulu tõttu, on seotud asjaoluga, et kulude jaotust käsitlevate riigisiseste õigusnormide alusel hüvitatakse hagejale menetluskulud, mis ta kandis oma hagi esitamiseks, ainult siis, kui kõik tema nõuded rahuldatakse, tuleb pealegi rõhutada, et ainuüksi kohtukulusid käsitlevate riigisiseste õigusnormide võimalik vastuolu liidu õigusega ei saa iseenesest kaasa tuua kohtudokumentide kättetoimetamist reguleerivate sätete kohaldamatust.

68      Samamoodi tuleb seoses menetlustähtaegade pikenemisega märkida, et harta artikli 47 teises lõigus on tõepoolest ette nähtud igaühe õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Ent isegi kui asuda seisukohale, et vaatamata määrusele nr 1393/2007 toob kohtudokumentide teises liikmesriigis kättetoimetamise kohustus kaasa menetlustähtaegade olulise pikenemise, ei tähenda selline pikenemine iseenesest, et seda sätet oleks rikutud, kuivõrd lahendi tegemise aja mõistlikkust tuleb hinnata iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:456, punkt 181) ja seega võttes vajaduse korral arvesse, et kohtuvaidlus on piiriülene.

69      Kolmandana on Euroopa Kohus tõlgendanud ELTL artikli 101 lõiget 1 nii, et kui emaettevõtja ja tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse, siis võib selle ettevõtja konkurentsivastase tegevuse ohver esitada kahju hüvitamise hagi vahet tegemata kas emaettevõtja vastu, keda komisjon selle tegevuse eest ühes otsuses karistas, või tütarettevõtja vastu, ehkki otsus viimast ei puuduta (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sumal, C‑882/19, EU:C:2021:800, punkt 51). Järelikult võib sellise tegevuse väidetav ohver, kes soovib tugineda õigustele, mis tal on ELTL artikli 101 lõike 1 alusel, põhimõtteliselt kahju hüvitamise hagi esitada tütarettevõtja vastu, kellel asukoht on liikmesriigis, kus asub kohus, kelle poole pöörduti – see võimaldab tal vältida võimaliku kohtudokumentide tõlke- või teises liikmesriigis kättetoimetamise kulu kandmist.

70      Esitatud kaalutlustega arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et harta artiklit 47 ja ELTL artiklit 101 koostoimes määrusega nr 1393/2007 tuleb tõlgendada nii, et emaettevõtjat, kelle vastu on esitatud konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi, ei ole nõuetekohaselt kohtusse kutsutud, kui hagiavaldus toimetati kätte tema tütarettevõtja aadressil liikmesriigis, kus hagi esitati, isegi kui emaettevõtja moodustab tütarettevõtjaga ühe majandusüksuse.

 Teine küsimus

71      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, tuleb harta artiklit 53 tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil nõuda hagiavalduse kättetoimetamist selle adressaadist äriühingu asukohas, mitte tütarettevõtja aadressil.

72      Nagu nähtub teise küsimuse sõnastusest, on see esitatud vaid juhuks, kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele jaatavalt.

73      Ent nagu sai järeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 70, tuleb esimesele küsimusele vastata eitavalt.

74      Seega ei ole teisele küsimusele vaja vastata, arvestades esimesele küsimusele antud vastust.

 Kohtukulud

75      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ja ELTL artiklit 101 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000, tuleb tõlgendada nii, et emaettevõtjat, kelle vastu on esitatud konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi, ei ole nõuetekohaselt kohtusse kutsutud, kui hagiavaldus toimetati kätte tema tütarettevõtja aadressil liikmesriigis, kus hagi esitati, isegi kui emaettevõtja moodustab tütarettevõtjaga ühe majandusüksuse.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: hispaania.