–

IP, esindaja: advokat H. Georgiev,

–

DD, esindaja: advokat V. Vasilev,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wasmeier ja I. Zaloguin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (ELT 2016, L 65, lk 1), artikli 6 lõike 1 ja artikli 8 lõike 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 teise lõigu tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, mis on alustatud HYA, IP, DD, ZI ja SSi (edaspidi koos „süüdistatavad“) suhtes seoses ebaseadusliku sisserände alaste süütegudega.

3

Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikkel 6 pealkirjaga „Õigus õiglasele kohtumenetlusele“ näeb ette:

„1.   Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. […]

[…]

3.   Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused:

[…]

[…]“.

4

Direktiivi 2016/343 põhjendused 22, 33, 34, 36, 41 ja 47 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

[…]

5

Direktiivi artikkel 2 „Kohaldamisala“ sätestab:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale füüsilisele isikule. Seda kohaldatakse kõigis kriminaalmenetluse staadiumites alates hetkest, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo või väidetava kuriteo toimepanemises, kuni otsuse tegemiseni selle kohta, kas isik on asjaomase kuriteo toime pannud, ja see otsus on muutunud lõplikuks.“

6

Direktiivi artikli 6 „Tõendamiskohustus“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal. See ei mõjuta kohtuniku või pädeva kohtu võimalikku kohustust otsida nii süüstavaid kui ka süüst vabastavaid tõendeid ega kaitse õigust esitada tõendeid kooskõlas liikmesriigi õigusega.“

7

Direktiivi artikli 8 „Õigus viibida kohtulikul arutelul“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus viibida kohtulikul arutelul.

2.   Liikmesriigid võivad näha ette, et kohtulik arutelu, mille tulemusena otsustatakse kahtlustatava või süüdistatava süü või süütuse üle, võib toimuda ilma tema kohalviibimiseta, kui

8

28. mai 2014. aasta siseministeeriumi seaduse (zakon za Ministerstvoto na vatreshnite raboti; DV nr 53, 27.6.2014, lk 2) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 72 lõikest 1 koostoimes artikliga 73 tuleneb, et isikut, keda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib kinni pidada kuni 24 tundi enne talle süüdistuse esitamist.

9

Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno-protsesualen kodeks) artikli 12 kohaselt on kohtumenetlus võistlev ja kaitsel on samad õigused kui süüdistusel.

10

Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 46 lõike 2 punkti 1 ja artikli 52 kohaselt viivad kriminaalasja kohtueelset menetlust läbi uurimisasutused prokuröri järelevalve all.

11

Eelotsusetaotlusest nähtub, et kriminaalmenetluse seadustiku artikli 107 lõikes 1 ning artiklites 139 ja 224 on ette nähtud, et kui kriminaalasja kohtueelses menetluses kuulatakse tõendite kogumise eesmärgil üle tunnistaja, tehakse seda tavaliselt ilma süüdistatava ja tema kaitsja juuresolekuta. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku artikli 280 lõikele 2 koostoimes artikliga 253 kuulatakse seejärel kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis tunnistaja uuesti üle kohtuistungil süüdistatava ja tema kaitsja juuresolekul, kellel on siis võimalik tunnistajale küsimusi esitada.

12

Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 223 „Tunnistaja ülekuulamine kohtuniku ees“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kui esineb oht, et tunnistaja ei saa kohtu ette ilmuda raske haiguse, pikaajalise riigist eemalviibimise või muude põhjuste tõttu, mis muudavad tema kohtusse ilmumise võimatuks, ning kui on vaja jäädvustada objektiivse tõe väljaselgitamiseks eriti olulised tunnistaja ütlused, viiakse ülekuulamine läbi asjaomase esimese astme kohtu või selle esimese astme kohtu kohtuniku ees, kelle tööpiirkonnas tegevus toimub. Sellisel juhul toimikut kohtunikule ei edastata.

2.   Kohtueelse menetluse eest vastutav asutus tagab tunnistaja kohaloleku ning võimaluse, et süüdistatav ja tema kaitsja, kui see on olemas, saaksid osaleda ülekuulamisel.“

13

Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 281 „Tunnistaja ütluste ettelugemine“ lõike 1 punktis 4 ja lõikes 3 on sätestatud:

„1.   Samas asjas kohtueelses menetluses kohtuniku ees või teise kohtukoosseisu ees antud tunnistaja ütlused loetakse [kohtuistungil] ette, kui

[…]

[…]

3.   Lõike 1 punktides 1–6 sätestatud tingimustel loetakse kohtueelse menetluse eest vastutava ametiasutuse ees antud tunnistaja ütlused [kohtuistungil] ette, kui ülekuulamisel osalesid süüdistatav ja tema kaitsja, kui kaitsja oli volitatud või määratud. Kui süüdistatavaid on mitu, on nende vastu esitatud süüdistusi puudutavate tunnistajate ütluste ettelugemiseks vaja nende süüdistatavate nõusolekut, keda ei kutsutud ülekuulamisele või kes esitasid nõuetekohased põhjused oma mitteilmumise kohta.“

14

Süüdistatavad, kelle hulgas on Sofia (Bulgaaria) lennujaama piirivalveametnikud, on antud ebaseadusliku sisserände alaste süütegude eest kohtu alla.

15

IP, DD, SS ja HYA peeti kinni 25. mai 2017. aasta õhtul ja neile esitati süüdistus järgmisel päeval. ZI peeti kinni 31. mail 2017 ja talle esitati süüdistus samal päeval. Seejärel peeti süüdistatavaid vahi all ja neile võimaldati kaitsja abi.

16

Kriminaalasja kohtueelses menetluses kuulasid prokuratuuri uurimisasutused üle mitu kolmanda riigi kodanikku, nimelt MMi, RB, KH, HNi ja PRi (edaspidi koos „tunnistajad“), kelle ebaseaduslikku sisenemist Bulgaaria territooriumile olid süüdistatavad hõlbustanud.

17

Osa ülekuulamistest toimus kohtuniku ees. MM ja RB kuulati kohtuniku ees üle vastavalt 30. märtsil 2017 ja 12. aprillil 2017, KH 26. mail 2017, HN 30. märtsil 2017 ning PR 30. märtsil 2017 ja 12. aprillil 2017.

18

Kuna tunnistajad viibisid Bulgaaria territooriumil ebaseaduslikult, alustati nende suhtes haldusmenetlust väljasaatmise eesmärgil.

19

SS ja DD taotlesid kriminaalasja kohtueelses menetluses sõnaselgelt luba MMi küsitleda. Prokurör neid taotlusi ei rahuldanud.

20

Spetsializirana prokuratura (eriasjade prokuratuur, Bulgaaria) leidis, et süüdistatavatele on põhjendatult ette heidetud kuritegude toimepanemist, ning saatis asja nende süüdimõistmiseks 19. juunil 2020 Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria).

21

Eelotsusetaotlusest nähtub, et tunnistajaid ei olnud kohtul võimalik süüdistatavate ja nende kaitsjate juuresolekul ülekuulamisele kutsuda kas seetõttu, et tunnistajate elukohta ei olnud võimalik kindlaks teha, või seetõttu, et nad olid Bulgaaria territooriumilt välja saadetud või sealt vabatahtlikult lahkunud. Järelikult ei ole nimetatud kohtu sõnul mingit võimalust, et tunnistajaid saaks kriminaalasja kohtulikul arutamisel isiklikult küsitleda.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus 9. aprillil 2021 toimunud kohtuistungil palus prokuratuur lugeda vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku artikli 281 lõikele 1 ette kriminaalasja kohtueelses menetluses antud tunnistajate ütlused, et need ütlused muutuksid tõenditeks, mille alusel teeb kohus sisulise otsuse.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas selle riigisisese sätte kohaldamine käesolevas asjas on liidu õigusega kooskõlas, ning küsib, kas ta ei peaks selle põhikohtuasjas kohaldamata jätma.

24

Ta märgib sellega seoses, et tunnistajate ütlused on süüdistatavate süü hindamiseks otsustava tähendusega ning tema otsus sõltub määravas osas sellest, kas ja mil määral võib ta kasutada tunnistajate ütluste põhjal saadud teavet.

25

Ta täpsustab, et kõnealuse riigisisese sätte eesmärk on vältida ohtu, et tunnistajat ei saa kriminaalasja kohtulikul arutamisel üle kuulata, nähes ette, et tunnistaja võib kuulata üle kohtueelses menetluses kohtuniku ees. Selle kohtuniku – kelle käsutuses ei ole toimikut – ülesanne on eelkõige tagada ülekuulamise formaalne õiguspärasus. Kui kahtlustatavale on juba esitatud süüdistus, peab teda tunnistaja ülekuulamisest teavitama ja talle tuleb pakkuda võimalust selles osaleda.

26

Siiski minnakse neist riigisisestest õigusnormidest praktikas mööda, nagu tehti ka käesolevas asjas. Nimelt piisab sellest, kui kriminaalasja kohtueelses menetluses kuulatakse tunnistaja kohtuniku juures üle 24 tunni pikkuse ajavahemiku jooksul pärast kahtlustatava kinnipidamist ja enne talle süüdistuse esitamist, et ülekuulamisel ei oleks õigust osaleda ei kahtlustataval, kui talle ei ole veel ametlikult süüdistust esitatud, ega tema kaitsjal.

27

Neil asjaoludel otsustas Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 1 ja artikli 6 lõikega 1 koosmõjus põhjendustega 33 ja 34 ning harta artikli 47 teise lõiguga on kooskõlas riigisisene seadus, mis näeb ette, et süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutamisel on tagatud ja prokuratuur on oma kohustuse tõendada süüdistatava süüd nõuetekohaselt täitnud, kui kriminaalasja kohtulikul arutamisel võetakse tunnistajate ütlused, keda objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik üle kuulata, üle kohtueelsest menetlusest, kusjuures kõnealused tunnistajad kuulas kohtuniku ees üle vaid süüdistaja ilma kaitsja osavõtuta ja süüdistaja oleks saanud juba kohtueelses menetluses anda kaitsjale võimaluse ülekuulamisel osaleda, kuid ta ei teinud seda?“

28

Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria) teavitas 5. augusti 2022. aasta kirjaga Euroopa Kohut, et pärast seadusemuudatust, mis jõustus 27. juulil 2022, on Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus) tegevus lõpetatud ning teatud selles kohtus pooleli olevad kriminaalasjad, sealhulgas põhikohtuasi, on sellest kuupäevast alates üle antud Sofiyski gradski sadile (Sofia linnakohus).

29

Kõigepealt olgu märgitud, et harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. Nagu nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), vastab harta artikli 48 lõige 2, mille kohaselt on iga süüdistatava õigus kaitsele tagatud, EIÕK artikli 6 lõikele 3. Järelikult tuleb eelotsuse küsimust analüüsida ka harta artikli 48 lõikest 2 lähtudes.

30

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimust mõista selliselt, et sisuliselt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2016/343 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 8 lõiget 1, tõlgendatuna koostoimes harta artikli 47 teise lõiguga ja artikli 48 lõikega 2, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis lubavad liikmesriigi kohtul juhul, kui kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei ole võimalik süüdistuse poole tunnistajat üle kuulata, tugineda süüdistatava süü või süütuse üle otsustamisel tunnistaja ütlusele, mille ta andis kohtueelses menetluses kohtuniku ees, kuid ilma süüdistatava või tema kaitsja juuresolekuta.

31

Esiteks, mis puudutab direktiivi 2016/343 artikli 6 lõiget 1, siis selles on ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal.

32

On tõsi, et direktiivi 2016/343 artikli 6 lõikega 1, mis reguleerib kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustuse jaotust (vt selle kohta 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura, C‑653/19 PPU, EU:C:2019:1024, punkt 31), on direktiivi põhjendusest 22 nähtuvalt vastuolus, kui tõendamiskoormis pööratakse ümber süüdistuselt kaitsele. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 61 märkis, ei ole direktiivi artikli 6 lõikes 1 siiski üksikasjalikult sätestatud seda, kuidas süüdistaja peab süüdistatava süüd tõendama, ega seda, mismoodi peab süüdistataval olema võimalik oma kaitseõigusi kasutades vaidlustada kriminaalasja kohtulikul arutamisel süüdistaja esitatud tõendeid.

33

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et direktiivi 2016/343 artikli 6 lõige 1 ei ole kohaldatav sellistele riigisisestele õigusnormidele, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

34

Teiseks, mis puudutab direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 1, siis selles on ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus viibida kohtulikul arutelul.

35

Seoses sellega olgu ühelt poolt meenutatud, et direktiivi 2016/343 artikli 2 kohaselt kohaldatakse direktiivi kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale füüsilisele isikule. Direktiivi kohaldatakse kõigis kriminaalmenetluse staadiumides alates hetkest, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo või väidetava kuriteo toimepanemises, kuni otsuse tegemiseni selle kohta, kas isik on asjaomase kuriteo toime pannud, ja see otsus on muutunud lõplikuks.

36

Teiselt poolt nähtub direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikest 2 koostoimes direktiivi põhjendustega 36 ja 41, et tulenevalt süüdistatava õigusest viibida kohtulikul arutelul peab tal olema võimalik ilmuda isiklikult kohtuistungitele, mis toimuvad tema suhtes läbiviidava menetluse raames.

37

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 38 sisuliselt märkis, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, missugune on kriminaalasja kohtulikul arutelul viibimise õiguse sisu ja teostamise kord. On küll tõsi, et see, kui süüdistatava süü või süütuse üle otsustamisel võetakse arvesse kriminaalasja kohtueelses menetluses süüdistatava ja tema kaitsja juuresolekuta üle kuulatud tunnistaja ütlusi, ilma et süüdistataval ja tema kaitsjal oleks olnud võimalik seda tunnistajat kohtulikul arutamisel ise küsitleda või lasta küsitleda, ei võta süüdistatavalt võimalust ilmuda isiklikult kohtuistungitele, mis toimuvad tema suhtes läbiviidava menetluse raames. Ent niisugusel juhul piirdub süüdistatava roll sellega, et ta osaleb passiivselt tunnistaja antud ütluste sisu ettelugemisel, nagu need ütlused on kriminaalasja kohtueelses menetluses kantud sellise ülekuulamise protokolli, kus süüdistatav ei saanud osaleda.

38

Neil asjaoludel tuleb esiteks kindlaks teha, kas lisaks õigusele ilmuda isiklikult kohtuistungile, mis toimub süüdistatava suhtes läbiviidava menetluse raames, annab direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1 sätestatud õigus viibida kohtulikul arutelul süüdistatavale ka õiguse küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid kriminaalmenetluse kohtuliku arutamise staadiumis.

39

Seoses sellega olgu meenutatud, et direktiivi 2016/343 põhjenduse 47 kohaselt on direktiiv kooskõlas hartas ning EIÕKs tunnustatud põhiõiguste ja põhimõtetega, kaasa arvatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsioon ja kaitseõigused.

40

Direktiivi põhjendusest 33 tuleneb, et kahtlustatava ja süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutelul tugineb õigusele õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud EIÕK artiklis 6, millele vastavad – nagu on täpsustatud selgitustes põhiõiguste harta kohta – harta artikli 47 teine ja kolmas lõik ning harta artikkel 48. Euroopa Kohus peab seega tagama, et tõlgendusega, mille ta viimati nimetatud sätetele annab, oleks tagatud kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artiklis 6 – nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud – tagatud kaitse tasemega (15. septembri 2022. aasta kohtuotsus DD (tunnistaja uuesti ülekuulamine), C‑347/21, EU:C:2022:692, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Selle kohta nähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et süüdistatava kohtusse ilmumine on kriminaalasjas õiglase menetluse huvides ülioluline ning kohustus tagada süüdistatavale õigus viibida kohtusaalis on üks EIÕK artikli 6 põhielemente (vt selle kohta EIK 18. oktoobri 2006. aasta otsus Hermi vs. Itaalia, CE:ECHR:2006:1018JUD001811402, punkt 58).

42

Täpsemalt on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, et arvestades kaitseõigusi, mis on tagatud eelkõige EIÕK artikli 6 lõike 3 punktiga d, tähendab süüdistatava võimalus kohtuistungil osaleda süüdistatava õigust teda puudutavas menetluses tegelikult osaleda (vt selle kohta EIK 5. oktoobri 2006. aasta otsus Marcello Viola vs. Itaalia, CE:ECHR:2006:1005JUD004510604, punktid 52 ja 53, ning EIK 15. detsembri 2011. aasta otsus Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2011:1215JUD002676605, punkt 142), kusjuures selles sättes ette nähtud süüdistatava õigus küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid on EIÕK artikli 6 lõikega 1 tagatud õiglase kohtumenetluse õiguse konkreetne element (vt selle kohta EIK 19. veebruari 2013. aasta otsus Gani vs. Hispaania, CE:ECHR:2013:0219JUD006180008, punkt 36).

43

Euroopa Kohus on veel märkinud, et süüdistatava võimalus olla vastamisi tunnistajatega selle kohtuniku juuresolekul, kes lõpuks teeb otsuse süüdistatava süü või süütuse üle, on õiglase kriminaalkohtumenetluse üks oluline element, sest tunnistaja usaldusväärsuse hindamine on keeruline ülesanne, mida tavaliselt ei saa täita ülekuulamisprotokollides kirja pandud tunnistaja ütluste lihtsa lugemise põhjal (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Gambino ja Hyka, C‑38/18, EU:C:2019:628, punktid 42 ja 43).

44

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et õigus viibida kohtulikul arutelul, mis on sätestatud direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1, peab olema tagatud nii, et seda saaks kriminaalasja kohtulikul arutamisel kasutada tingimustel, mis on kooskõlas õiglase kohtumenetluse nõuetega. See õigus ei piirdu niisiis lihtsalt süüdistatava kohaloleku tagamisega tema suhtes alustatud menetluse raames toimuvatel kohtuistungitel, vaid eeldab, et süüdistataval oleks võimalik kohtuistungitel tegelikult osaleda ja kasutada selleks kaitseõigusi, mille hulka kuulub õigus süüdistuse poole tunnistajat kohtulikul arutamisel ise küsitleda või lasta küsitleda.

45

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 43 sisuliselt märkis, tooks direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 1 kitsam tõlgendus, mille kohaselt piirdub õigus viibida kohtulikul arutelul selle tagamisega, et süüdistatav saaks isiklikult viibida kohtuistungitel, mis toimuvad tema suhtes alustatud menetluse raames, kaasa tagajärje, et põhiõigus õiglasele kohtulikule arutamisele kaotab oma põhisisu.

46

Neil asjaoludel tuleb teiseks kindlaks teha, kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 1, tõlgendatuna koostoimes harta artikli 47 teise lõiguga ja artikli 48 lõikega 2, on vastuolus see, kui kriminaalkohtunik kohaldab liikmesriigi õigusnorme, mille kohaselt juhul, kui tunnistajal ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik osaleda kriminaalasja kohtulikul arutamisel, võib kohtunik lasta ette lugeda ütlused, mida tunnistaja andis kohtueelses menetluses kohtuniku ees, et otsustada süüdistatava süü või süütuse üle, kaasa arvatud juhul, kui süüdistatavale ei olnud tunnistaja ülekuulamise ajaks veel süüdistust esitatud ning süüdistatav ega tema advokaat ei saanud ülekuulamisel osaleda.

47

Selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamine võib aga riivata õigust viibida kohtulikul arutelul, nagu see on määratletud käesoleva kohtuotsuse punktis 44.

48

Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne vastavalt Euroopa Kohtu esitatud tõlgendusjuhistele hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide kohaldamine on nende liidu õigusnormidega kooskõlas.

49

Tuleb nimelt meeles pidada, et ELTL artikliga 267 ei anta Euroopa Kohtule pädevust kohaldada liidu õigusnorme konkreetsel juhtumil, vaid üksnes pädevus võtta seisukoht aluslepingute ja liidu institutsioonide vastuvõetud õigusaktide tõlgendamise kohta. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus siiski selle artikliga kehtestatud õigusalase koostöö raames ja talle esitatud toimikumaterjalide põhjal anda liikmesriigi kohtule liidu õiguse tõlgendusjuhise, mis võib liikmesriigi kohtule olla tarvilik liidu õiguse sätte toime hindamisel (2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A. B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 96 ning seal viidatud kohtupraktika).

50

Seoses sellega olgu meenutatud, et vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 võib hartaga tagatud õiguste teostamist piirata, tingimusel et piirangud on ette nähtud seaduses, arvestavad nimetatud õiguste olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi teenivatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

51

Esiteks, mis puudutab nõuet, et põhiõiguste teostamise igasugune piiramine peab olema ette nähtud seaduses, siis see eeldab, et võimalus võtta arvesse kohtulikult arutamiselt puuduvate tunnistajate ütlusi peab olema ette nähtud liikmesriigi asjakohases õiguslikus raamistikus. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu sellekohastest hinnangutest ei tulene teisiti, näib see põhikohtuasjas nii olevat.

52

Teiseks, mis puudutab süüdistatava põhiõiguste olemuse austamist, siis tuleb asuda seisukohale, et põhiõiguste olemust on austatud, kui kohtulikult arutamiselt puuduvate tunnistajate ütlusi saab arvesse võtta üksnes piiratud juhtudel, õiguspärastel põhjustel ja kriminaalmenetluse kui terviku õiglust järgides.

53

Sellega seoses on oluline täpsustada, et niisugune hinnang on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohase kohtupraktikaga, millest nähtub, et kriminaalasja kohtueelses menetluses võetud tunnistajate ütluste kasutamine tõendina ei ole iseenesest vastuolus EIÕK artikli 6 lõikega 1 ja lõike 3 punktiga d, tingimusel et järgitakse kaitseõigusi, mis üldjuhul nõuavad, et süüdistatavale antakse kohane ja piisav võimalus tema vastu esitatud süüstavate ütluste vaidlustamiseks ning ütlusi andnud isikute küsitlemiseks nii ütluste andmisel kui ka hilisemas etapis (vt selle kohta EIK 15. detsembri 2015. aasta otsus Schatschaschwili vs. Saksamaa, CE:ECHR:2015:1215JUD000915410, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Kolmandaks, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte järgimist, siis see nõuab, et piirangud, mida võib muu hulgas liidu õigusaktidega seada hartas tagatud õigustele ja vabadustele, ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks sobiv ja vajalik, võttes arvesse, et juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet (vt selle kohta 8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Orde van Vlaamse Balies jt, C‑694/20, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Selle põhimõtte järgimise kontrollimiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas tunnistaja kohtusse mitteilmumisel on mõjuv põhjus ning kas juhul, kui tunnistaja ütlus võib olla ainus või otsustav alus süüdistatava võimalikule süüdimõistmisele, on olemas korvavad asjaolud, eelkõige kindlad menetluslikud tagatised, mis on piisavad selleks, et tasakaalustada raskused, mida sellise ütluse arvessevõtmise tõttu põhjustati süüdistatavale ja tema kaitsjale, ning selleks, et tagada, et kriminaalmenetlus tervikuna oleks õiglane (vt selle kohta EIK 15. detsembri 2011. aasta otsus Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2011:1215JUD002676605, punkt 152; EIK 15. detsembri 2015. aasta otsus Schatschaschwili vs. Saksamaa CE:ECHR:2015:1215JUD000915410, punkt 107, ning EIK 7. juuni 2018. aasta otsus Dimitrov ja Momin vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2018:0607JUD003513208, punkt 52).

56

Sellega seoses tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kõigepealt kontrollida, kas süüdistuse poole tunnistaja puudus kriminaalasja kohtulikult arutamiselt mõjuval põhjusel, nagu surm, terviseseisund, hirm tunnistada või võimatus tema asukohta kindlaks teha, ning viimasel juhul peab see kohus tegema kõik pingutused, mida temalt võib mõistlikult oodata, et tagada tunnistaja ilmumine kohtusse (vt selle kohta EIK 15. detsembri 2015. aasta otsus Schatschaschwili vs. Saksamaa, CE:ECHR:2015:1215JUD000915410, punkt 119–121 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Selle järel tuleb tõdeda, et kriminaalasja kohtulikult arutamiselt puudunud tunnistaja ütlused, kui need on tõendina arvesse võetud kohtulikul arutamisel, kuid on kogutud enne seda, on ainus alus süüdistatava süüdimõistmisele siis, kui tunnistaja ütlused on ainsad tõendid tema vastu. Seda alust tuleks pidada otsustavaks juhul, kui tunnistaja ütlused on niivõrd olulised, et need võivad anda võimaluse asjas otsuse tegemiseks, kusjuures kui puuduva tunnistaja ütlusi võivad kinnitada muud tõendid, sõltub selliste ütluste otsustava tähenduse hindamine nende muude tõendite tõendusjõust – mida suurema tõendusjõuga on need tõendid, seda väiksem on tõenäosus, et puuduva tunnistaja ütlusi peetakse otsustavaks (vt selle kohta EIK 15. detsembri 2015. aasta otsus Schatschaschwili vs. Saksamaa, CE:ECHR:2015:1215JUD000915410, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Lõpuks, mis puudutab korvavate asjaolude olemasolu, siis peavad need võimaldama õigesti ja õiglaselt hinnata kontrollimata ütluste usaldusväärsust ning puudutama eelkõige seda, kuidas asja arutav kohus hindab puuduva tunnistaja kontrollimata ütlusi, kinnitavate tõendite esitamist kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis ja nende tõendusjõudu ning menetluslikke meetmeid, mis on võetud kompenseerimaks seda, et puudub võimalus tunnistajat kohtuistungil vahetult ristküsitleda (vt selle kohta EIK 15. detsembri 2015. aasta otsus Schatschaschwili vs. Saksamaa CE:ECHR:2015:1215JUD000915410, punktid 125–131 ja seal viidatud kohtupraktika, ning EIK 7. juuni 2018. aasta otsus Dimitrov ja Momin vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2018:0607JUD003513208, punkt 53). Mis puudutab viimati nimetatud aspekti, siis menetluslik tagatis, mis võimaldab kompenseerida raskused, mida põhjustati kaitsele tunnistaja puudumisega kriminaalasja kohtulikult arutamiselt, võib seisneda selles, et süüdistatavale või tema kaitsjale on antud võimalus küsitleda tunnistajat kohtueelses menetluses (vt selle kohta EIK 10. veebruari 2022. aasta otsus Al Alo vs. Slovakkia, CE:ECHR:2022:0210JUD003208419, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Käesoleval juhul tuleb esiteks meenutada, et võimatus teha kindlaks tunnistaja asukohta tema kohtusse kutsumiseks kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis kujutab endast üldjuhul mõjuvat põhjust käesoleva kohtuotsuse punktis 56 viidatud kohtupraktika tähenduses, eelkõige juhul, kui tunnistaja ei ela enam asjaomase liikmesriigi territooriumil ja kui muu hulgas Interpoli kaudu tema asukoha kindlakstegemise katsed on jäänud tulemusteta.

60

Teiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas juhul, kui süüdistatavad mõistetakse süüdi, võib tema otsus tugineda käesoleva kohtuotsuse punktis 57 viidatud kohtupraktika tähenduses üksnes või otsustaval määral tunnistajate ütlustele kriminaalasja kohtueelses menetluses.

61

Kolmandaks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas kõnealusel juhul on olemas korvavad asjaolud – mis on piisavad, et tasakaalustada raskused, mida põhjustati süüdistatavatele ja nende kaitsjatele seetõttu, et tõenditena võis arvesse võtta kriminaalasja kohtueelses menetluses antud tunnistajate ütlusi – käesoleva kohtuotsuse punktis 58 viidatud kohtupraktika tähenduses, eelkõige süüdistatavate ja nende kaitsjate võimalus küsitleda kriminaalasja kohtueelses menetluses tunnistajaid, ning kas võimaliku keeldumisotsuse peale saab kaebuse esitada.

62

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 1, tõlgendatuna koostoimes harta artikli 47 teise lõiguga ja artikli 48 lõikega 2, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguste riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis lubavad liikmesriigi kohtul juhul, kui kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei ole võimalik süüdistuse poole tunnistajat üle kuulata, tugineda süüdistatava süü või süütuse üle otsustamisel tunnistaja ütlusele, mille ta andis kohtueelses menetluses kohtuniku ees, kuid ilma süüdistatava või tema kaitsja juuresolekuta, välja arvatud juhul, kui tunnistaja puudus kriminaalasja kohtulikult arutamiselt mõjuval põhjusel, kui selle tunnistaja ütlus ei ole ainus või otsustav alus süüdistatava süüdimõistmisele ning kui on olemas korvavad asjaolud, mis on piisavad selleks, et tasakaalustada raskused, mida sellise ütluse arvessevõtmise tõttu põhjustati süüdistatavale ja tema kaitsjale.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, artikli 8 lõiget 1, tõlgendatuna koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga ja artikli 48 lõikega 2,

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus niisuguste riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis lubavad liikmesriigi kohtul juhul, kui kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei ole võimalik süüdistuse poole tunnistajat üle kuulata, tugineda süüdistatava süü või süütuse üle otsustamisel tunnistaja ütlusele, mille ta andis kohtueelses menetluses kohtuniku ees, kuid ilma süüdistatava või tema kaitsja juuresolekuta, välja arvatud juhul, kui tunnistaja puudus kriminaalasja kohtulikult arutamiselt mõjuval põhjusel, kui selle tunnistaja ütlus ei ole ainus või otsustav alus süüdistatava süüdimõistmisele ning kui on olemas korvavad asjaolud, mis on piisavad selleks, et tasakaalustada raskused, mida sellise ütluse arvessevõtmise tõttu põhjustati süüdistatavale ja tema kaitsjale.