1.

Tunnistades teabe asümmeetriat konkurentsiõiguse eraõiguslike meetmete kaudu kohaldamise menetlustes, ühtlustas liidu seadusandja direktiiviga 2014/104/EL ( 2 ) õigusnorme, mis puudutavad kahju hüvitamise hagides nõutud tõendite avaldamist.

2.

Selle direktiivi artiklis 5 on sätestatud õigusnormid, mis moodustavad koos üldregulatsiooni selles valdkonnas. Lisaks sellele sättele on direktiivi artiklis 6 ette nähtud erinormid seoses nende tõendite avaldamisega, mida sisaldavad konkurentsieeskirju avalik-õiguslike meetmete kaudu kohaldama kohustatud ametiasutuste toimikud.

3.

Kui direktiivi 2014/104 artiklis 5 sätestatud õigusnormide tõlgendamise kohta on juba esitatud eelotsusetaotlus, ( 3 ) siis selle direktiivi artikli 6 tõlgendamise küsimuses peab Euroopa Kohus seisukoha võtma esimest korda.

4.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimused asetuvad niisuguse menetluse laiemasse konteksti, mis puudutab nõuet hüvitada kahju, mida kandis RegioJet äriühingu České dráhy a.s. tegevuse tõttu, mis mõjutas raudteeliikluse turgu ja on konkurentsieeskirjadega vastuolus. Kuigi esimene eelotsuse küsimus puudutab direktiivi 2014/104 artikli 5 lõike 1 tõlgendamist, käsitleb see sisuliselt konkurentsiõiguse eraõiguslike meetmete kaudu kohaldamise ja selle õiguse avalik-õiguslike meetmete kaudu kohaldamise omavahelise suhte probleeme. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu neli järgmist küsimust käsitlevad konkreetselt selle direktiivi artiklit 6.

5.

Direktiivi 2014/104 artikli 5 lõigetes 1 ja 8 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et liidus toimuvas kahju hüvitamise hagiga seotud menetluses osaleva hageja taotlusel, kes on esitanud põhjendatud selgituse, mis sisaldab mõistlikult kättesaadavaid fakte ja piisavaid tõendeid, mis kinnitavad usutavalt tema kahju hüvitamise nõuet, on liikmesriikide kohtutel võimalik nõuda kostjalt või kolmandalt isikult tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite avaldamist vastavalt käesolevas peatükis sätestatud tingimustele. Liikmesriigid tagavad, et nende kohtutel on võimalik nõuda kostja taotlusel asjakohaste tõendite avaldamist ka hagejalt või kolmandalt isikult.

[…]

8.   Ilma et see piiraks lõigete 4 ja 7 ning artikli 6 kohaldamist, ei takista käesolev artikkel liikmesriikidel selliste eeskirjade säilitamist või kehtestamist, millega kaasneks tõendite ulatuslikum avaldamine.“

6.

Selle direktiivi artikli 6 lõike 5 punktis a ja lõikes 9 on nähtud ette:

„5.   Liikmesriikide kohtud võivad nõuda järgmiste tõendite kategooriate avaldamist üksnes pärast seda, kui konkurentsiasutus on oma menetluse lõpetanud otsuse vastuvõtmisega või muul viisil:

[…]

9.   Selliste konkurentsiasutuse toimikus sisalduvate tõendite avaldamist, mis ei kuulu ühessegi käesolevas artiklis loetletud kategooriasse, võib nõuda kahju hüvitamise hagide raames igal ajal, ilma et see piiraks käesoleva artikli kohaldamist.“

7.

4. aprilli 2001. aasta seaduse konkurentsi kaitse kohta (zákon č. 143/2001 Sb. o ochraně hospodářské soutěže) põhikohtuasja faktiliste asjaolude suhtes kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „seadus nr 143/2001“) § 1 lõikes 1 on nähtud ette, et see „[…] korraldab konkurentsi kaitsmist toodete ja teenuste turul […] mis tahes tegevuse eest, mis takistab, piirab, kahjustab või ohustab konkurentsi“.

8.

Seaduse nr 143/2001 § 21ca lõikes 2 on sisuliselt sätestatud, et dokumente ja teavet, mis on koostatud ja esitatud liikmesriigi konkurentsiasutuses pooleli olevaks haldusmenetluseks, saab ametiasutustele esitada alles pärast uurimismenetluse lõpetamist või konkurentsiasutuse otsust haldusmenetluse lõpetamise kohta.

9.

20. juuli 2017. aasta seadusega kahju hüvitamise kohta konkurentsi valdkonnas (zákon č. 262/2017 Sb., o náhradě škody v oblasti hospodářské soutěže) on direktiiv 2014/104 Tšehhi õiguskorda üle võetud.

10.

Selle seaduse § 2 lõike 2 punktis c on nähtud ette, et konfidentsiaalseks teabeks, mida kaitseb saladuse hoidmise kohustus, loetakse dokumendid ja teave, mis on konkreetselt esitatud konkurentsiasutuse haldusmenetluse jaoks.

11.

Seaduse § 15 lõikes 4 on sätestatud, et selle seaduse § 2 lõike 2 punktis c nimetatud konfidentsiaalse teabe esitamise kohustuse võib kehtestada kõige varem pärast seda, mil jõustub liikmesriigi konkurentsiasutuse otsus haldusmenetluse lõpetamise kohta.

12.

Sama seaduse § 16 lõike 1 punktis c on nähtud sisuliselt ette, et kui esitatakse taotlus tutvuda konfidentsiaalset teavet sisaldavate dokumentidega liikmesriigi konkurentsiasutuse toimikus, analüüsib koja esimees, ega nende avaldamine ei kahjusta konkurentsieeskirjade tõhusat kohaldamist. Selle § 16 lõike 3 järgi saab dokumente, mis sisaldavad konfidentsiaalset teavet, avaldada alles pärast uurimismenetluse lõpetamist või liikmesriigi konkurentsiasutuse lõplikku otsust haldusmenetluse lõpetamise kohta.

13.

Úřad pro ochranu hospodářské soutěže (Tšehhi Vabariigi konkurentsiamet, edaspidi „Tšehhi konkurentsiamet“) algatas 25. jaanuaril 2012 omal algatusel haldusmenetluse, mis puudutas České dráhy turgu valitseva seisundi võimalikku kuritarvitamist.

14.

RegioJet esitas 25. novembril 2015 ( 4 ) Městský soud v Prazele (Praha linnakohus, Tšehhi Vabariik) kahju hüvitamise hagi, millega ta palus hüvitada kahju, mida ta kandis České dráhy väidetava konkurentsieeskirjadega vastuolus oleva tegevuse tõttu.

15.

Euroopa Komisjon otsustas 10. novembril 2016 algatada määruse (EÜ) nr 773/2004 ( 5 ) artikli 2 lõike 1 alusel menetluse juhtumis nr AT.40156 – Czech Rail.

16.

Tšehhi konkurentsiamet peatas 14. novembril 2016 oma haldusmenetluse, asudes seisukohale, et komisjoni menetlus puudutab materiaalsest vaatevinklist sama tegevust, mida analüüsib tema haldusmenetluse raames.

17.

RegioJet esitas 11. oktoobril 2017 liikmesriigi kohtule 20. juuli 2017. aasta seaduse nr 262/2017 § 10 jj ning § 18 alusel seoses kahju hüvitamise hagiga dokumentide avaldamise taotluse. Selle taotlusega paluti konkreetselt avaldada dokumendid, mille kohta RegioJet oletas, et need on České dráhy valduses, st muu hulgas eelkõige üksikasjalikud loendid ja aruanded avaliku raudteetranspordi kohta ning selle äriühingu ettevõtlussegmendi raamatupidamine.

18.

Tšehhi konkurentsiamet märkis seaduse nr 143/2001 § 21ca lõikele 2 tuginedes, et küsitud dokumente, mis olid tema haldusmenetluses tema valduses, ei saa avaldada ja seda kuni asjaomase haldusmenetluse lõpliku lõpetamiseni sisulistes küsimustes. Ta juhtis ka tähelepanu, et teised küsitud dokumendid kuuluvad dokumentide kategooriasse, mis moodustab tervikliku dokumentide kogumi, ning keeldus nende avaldamisest põhjendusel, et see võib vähendada konkurentsiõiguse rikkumiste eest karistamise poliitika tõhusust.

19.

Komisjon rõhutas vastuseks küsimusele, mille esitas kohus, kellele oli esitatud tõendite avaldamise taotlus, 26. veebruari 2018. aasta kirjas, et tehes otsuse tõendite avaldamise kohta, peab kohus kõigi menetlusosaliste ja kolmandate isikute õigustatud huvide kaitseks eelkõige kohaldama proportsionaalsuse põhimõtet ja võtma meetmeid sellise teabe kaitseks. Komisjon soovitas kahju hüvitamise menetluse peatada.

20.

Esimese astme kohus nõudis oma 14. märtsi 2018. aasta määrusega České dráhylt tõendite avaldamist, lisades toimikusse dokumentide kogumi, mis lisaks teabele, mille see äriühing on konkreetselt koostanud seoses Tšehhi konkurentsiameti algatatud menetlusega, sisaldavad ka teavet, mis on kohustuslikult koostatud ja mida säilitatakse sõltumatult kõnealusest menetlusest, näiteks üksikasjalikud loendid raudteeühenduste kohta, kvartaliaruanded avaliku raudteetranspordi kohta või České dráhy teenindatavate kommertsühenduste loend. Esimese astme kohus jättis seevastu rahuldamata RegioJeti taotluse avaldada České dráhy selle turusegmendi äritegevust puudutavad raamatupidamisdokumendid, sealhulgas vastavuskoodid liini ja rongitüübi järgi, ning taotluse avaldada České dráhy nõukogu 2011. aasta septembri‑ ja oktoobrikuu koosolekute protokollid.

21.

Esimese astme kohus otsustas 19. detsembri 2018. aasta otsusega peatada kahju hüvitamise menetluse, kuni komisjon on lõpetanud 10. novembril 2016 České dráhy suhtes algatatud monopolivastase menetluse. Seoses sellega näeb 20. juuli 2017. aasta seaduse nr 262/2017 § 27 lõige 1 ette, et kahju hüvitamise kohtumenetluses on kohus seotud teise kohtu, Tšehhi konkurentsiameti ja komisjoni otsusega konkurentsipiirangu olemasolu kohta ning selle kohta, kes on vastava rikkumise toime pannud. Lisaks kohustavad ka riigisisesed menetlusnormid kohut peatama tsiviilmenetlust, milles nõutakse kahjuhüvitist, kui teises menetluses tehakse otsus küsimuses, millest kohtu otsus sõltub ning mida kohus ei ole pädev selles menetluses lahendama.

22.

Vrchní soud v Praze (Praha kõrgem kohus, Tšehhi Vabariik), tegutsedes apellatsioonikohtuna, jättis oma 29. novembri 2019. aasta kohtumäärusega 14. märtsi 2018. aasta kohtumääruse muutmata ja võttis avaldatud tõendite kaitse tagamiseks meetmed, mis seisnesid selles, et need tõendid hoiustatakse kohtus ning avaldatakse üksnes menetlusosalistele, nende esindajatele ja ekspertidele põhjendatud kirjaliku taotluse alusel ja selle kohtu eelneval nõusolekul, kelle poole on vastavalt tööjaotusele pöördutud.

23.

České dráhy esitas apellatsioonikohtu määruse peale kassatsioonkaebuse Nejvyšší soudile (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

24.

Neil asjaoludel otsustas Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) 16. detsembri 2020. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 1. veebruaril 2021, menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25.

Kirjalikke seisukohti esitasid põhikohtuasja pooled, Kreeka ja Itaalia valitsus ning komisjon. České dráhy ja komisjon olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 3. veebruaril 2022.

26.

Et anda eelotsuse küsimustele tarvilik vastus (C jagu), tuleb esiteks analüüsida, kas need on vastuvõetavad, võttes arvesse nende sätete ajalist kohaldamisala, mida palub tõlgendada eelotsusetaotluse esitanud kohus (A jagu), ning teiseks teha mõned märkused konkurentsiasutuse toimikus olevate tõendite avaldamise korra kohta (B jagu).

27.

Ehkki direktiivis 2014/104 ei ole tekstis tehtud vahet materiaalõigus‑ ja menetlusnormide vahel, ( 7 ) on Euroopa Kohus juba märkinud, et direktiiv sisaldab erinormi, st artiklit 22, mis sätestab sõnaselgelt selle menetlus- ja materiaalõigusnormide ajalise kohaldamise tingimused ( 8 ).

28.

Ajalise kohaldamise tingimused on nende kahe õigusnormide kategooria puhul erinevad. Et oleks võimalik võtta seisukoht, kas direktiiv 2014/104 on põhikohtuasjas kohaldatav, tuleb seega teha kindlaks, kas need artiklid 5 ja 6 on menetlus‑ või materiaalõigusnormid.

29.

Lühidalt on materiaalõigusnormides määratud kindlaks konkurentsiõiguse rikkumises osalenud isikute vastutus ja selle ulatus, samas kui menetlusnormides on määratud kindlaks menetluse käik. Viimased jäävad ikkagi menetlusnormideks, hoolimata sellest, et nende kohaldamine kahju hüvitamise menetluses võib avaldada mõju selle vastutuse kindlaksmääramisele selle menetluse tulemusena. ( 9 ) Kui lähtuda niisugusest loogikast, siis nagu ma märkisin juba oma ettepanekus kohtuasjas PACCAR ( 10 ), kuigi direktiivi 2014/104 artiklitega 5 ja 6 näib olevat antud isikutele õigusi, saab neid õigusi kasutada ainult liikmesriigi kohtus toimuvas menetluses ning tegemist on sisuliselt menetluslike meetmetega, mis võimaldavad kohtul kindlaks teha faktilised asjaolud, millele menetlusosalised tuginevad. Tingimused, mil kohaldatakse riigisiseseid õigusnorme, millega on võetud üle selle direktiivi artiklid 5 ja 6, on seega kindlaks määratud selle direktiivi artikli 22 lõikes 2.

30.

Direktiivi 2014/104 artikli 22 lõike 2 järgi tagavad liikmesriigid, et ühtegi selles direktiivis sätestatud menetlusnormide järgimiseks vastu võetud riigisisest sätet ei kohaldata selliste kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on liikmesriigi kohtule esitatud enne 26. detsembrit 2014. Sellest sättest tuleneb ümberpöördult, et liikmesriikidel oli selle direktiivi ülevõtmisel kaalutlusõigus otsustada, kas direktiivi menetlusnormide ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseseid õigusnorme võib kohaldada nende kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on esitatud pärast 26. detsembrit 2014, kuid enne direktiivi ülevõtmise kuupäeva või hiljemalt enne ülevõtmise tähtaja möödumist, milleks oli 27. detsember 2016. ( 11 )

31.

Selles küsimuses märgin ühelt poolt, et kassatsioonkaebus on esitatud esimese ja teise astme kohtute otsuste peale, mis käsitlevad tõendite avaldamise taotlust, mille RegioJet esitas 11. oktoobril 2017 riigisiseste õigusnormide alusel, millega on direktiiv 2014/104 Tšehhi õiguskorda üle võetud.

32.

Teiselt poolt, nagu ilmneb asjast huvitatud isikute seisukohtadest, esitati kahju hüvitamise hagi, millega seoses esitati tõendite avaldamise taotlus, 25. novembril 2015, st enne direktiivi 2014/104 ülevõtmise kuupäeva. Sellegipoolest ilmneb 20. juuli 2017. aasta seadusest nr 262/2017, et Tšehhi seadusandja otsustas, et riigisiseseid õigusnorme, millega on üle võetud selles direktiivis sätestatud menetlusnormid, kohaldatakse otse ja tingimusteta ka enne seda ülevõtmise kuupäeva esitatud hagide suhtes. ( 12 )

33.

Seega tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 2014/104 artiklid 5 ja 6 on põhikohtuasjas asjakohased.

34.

Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla asjaolu, et kõnesolev kahju hüvitamise hagi näib puudutavat tegevust, mis toimus enne direktiivi 2014/104 vastuvõtmist. Selle direktiivi artikli 22 lõikega 1 on vastuolus ainult nende riigisiseste õigusnormide tagasiulatuv kohaldamine, millega on üle võetud direktiivis sätestatud materiaalõigusnormid. Direktiivi artiklid 5 ja 6 on aga menetlusnormid.

35.

Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et tõendid, mille avaldamist selles asjas taotleti, on Tšehhi konkurentsiameti toimikus ja viimane algatas oma menetluse 25. jaanuaril 2012. Määrates kindlaks menetlusnormide ajalist kohaldamisala, ei ole direktiivi 2014/104 artikli 22 lõikes 2 viidatud mitte kuupäevale, mil konkurentsiasutus algatas menetluse, mille huvi direktiivi artikli 6 kohaselt kaitstakse, vaid kuupäevale, mil liikmesriigi kohtule esitati kahju hüvitamise hagi. Seejuures on selles sättes – liikmesriigi kohtu menetlusele keskendudes – piiritletud selle kohtu volitused seoses konkurentsiasutuse toimikus olevate tõendite avaldamisega.

36.

Miski ei võimalda seega asuda seisukohale, et direktiivi 2014/104 artiklite 5 ja 6 tõlgendusel ei ole ilmselgelt mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega. Sellest järeldub, et eelotsuse küsimused, milles palutakse tõlgendada neid sätteid, on vastuvõetavad.

37.

Nagu ma meenutasin oma ettepaneku sissejuhatuses, on direktiivi 2014/104 artiklis 5 sätestatud üldnormid tõendite avaldamise valdkonnas, samas kui direktiivi artikliga 6 on neid üldnorme täiendatud õigusnormidega, mis käsitlevad konkreetselt konkurentsiasutuse toimikus olevate tõendite avaldamist.

38.

Selles viimases artiklis on tehtud vahet mitme tõendite kategooria vahel, mis on järgmised:

39.

Lisaks on nendesse kategooriatesse kuuluvate tõendite avaldamisega seoses direktiivis 2014/104 ette nähtud süsteem, mille kohaselt kaalutakse mängus olevaid huve, st kaalutakse, mis on kõige olulisem, kas rikkumiste ohvrite huvid, rikkumise toimepanijate huvid, kolmandate isikute huvid või avalik-õiguslikud huvid konkurentsieeskirjade kohaldamisel liikmesriigi asutuste range kontrolli all, eelkõige mis puudutab küsitavate tõendite asjakohasust ning nende avalikustamisega seotud meetmete vajalikkust ja proportsionaalsust. ( 13 ) Selleks on direktiivi artiklis 5 nimetatud selle kontrolli tegemise kriteeriumid, mida täiendavad selle artiklis 6 kindlaks määratud kriteeriumid.

40.

Nendest märkustest lähtudes tulebki eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusi analüüsida.

41.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/104 artikli 5 lõikega 1 on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus nõuab tõendite avaldamist seoses kahju hüvitamise menetlusega, mis puudutab konkurentsiõiguse rikkumist, ehkki komisjonis on pooleli seda rikkumist käsitlev menetlus eesmärgiga teha määruse nr 1/2003 III peatüki alusel otsus, mille tulemuseks on selle riigisisese menetluse peatamine.

42.

Sellele küsimusele vastamisel on vaja kõigepealt välja selgitada, kuidas tuleb liidu õiguse seisukohast suhtuda sellesse, et liikmesriigi kohus peatab selles kohtus pooleli oleva menetluse põhjusel, et komisjon on algatanud kahju hüvitamise menetluse. Seejärel tuleb analüüsida, kas liidu õigusega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus nõuab niisuguse peatamise tõttu tõendite avaldamist seoses kahju hüvitamise menetlusega. ( 14 )

43.

Määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 on sätestatud, et kui komisjon algatab menetluse, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102 samade rikkumiste osas. Seevastu selle määruse artikli 16 lõike 1 järgi ei kaota liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi, komisjoni menetluse algatamise tõttu automaatselt oma pädevust ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamisel ja seisukoha võtmisel rikkumiste kohta, mida see institutsioon arutab. Ka ei ole see kohus kohustatud oma menetlust peatama.

44.

Määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikes 1 on nimelt ette nähtud, et „[k]ui siseriiklikud kohtud teevad [ELTL] artiklite [101] või [102] alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega. [Niisuguse otsuse puudumise korral] peavad [nad] vältima ka otsuseid, mis võivad olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluse raames. Sellega seoses võib siseriiklik kohus kaaluda oma menetluse peatamist.“

45.

Ka direktiiv 2014/104 ei kohusta liikmesriikide kohtuid oma menetlusi peatama. Selle direktiivi artikli 6 lõigete 5 ja 9 lugemisel ilmneb, et see artikkel kõneleb tõlgenduse kasuks, mille kohaselt võib kahju hüvitamise menetlus jätkuda ka siis, kui konkurentsiasutuses on menetlus pooleli. Kui halli nimekirja kuuluvaid tõendeid ei saa avaldada enne, kui konkurentsiasutus oma menetluse lõpetab (direktiivi artikli 6 lõige 5), saab valgesse nimekirja kuuluvate tõendite avaldamist nõuda „kahju hüvitamise hagide raames igal ajal“ (direktiivi artikli 6 lõige 9).

46.

Liidu õiguse seisukohast ei ole kahju hüvitamise menetluse peatamine komisjoni menetluse algatamise tõttu seega kohustuslik. Tõsi, liidu õigusest lähtudes peab liikmesriigi kohus – olenemata sellest, kas ta peatab oma menetluse või mitte – hoolitsema selle eest, et ei teeks otsust, mis võib olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha. Sellegipoolest ja veelgi enam – ilma et see piiraks niisuguste liidu õigusest tulenevate piirangute kohaldamist nagu need, mida tingib määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikes 1 ette nähtud vajadus tagada selle õiguse kasulik mõju või tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtted – määratakse sellise peatamise tagajärjed kindlaks riigisisese õigusega.

47.

Selles küsimuses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et käesolevas kohtuasjas peatati kahju hüvitamise menetlus riigisisestest menetlusnormidest tuleneva kohustuse tõttu. Euroopa Kohtult ei küsita siiski, kas niisugune „kohustus“ on kooskõlas õigustega, mis on isikutel, kes kandsid konkurentsiõiguse rikkumise tõttu kahju, liidu õiguse alusel. Lisaks ei ole Euroopa Kohtu ülesanne võtta seisukoht küsimuses, kas liikmesriigi kohus võib liidu õigusest tulenevaid piiranguid arvestades oma riigisiseste menetlusnormide alusel võtta meetmeid pärast oma menetluse peatamist. Käsitletaval juhul tekib ainult küsimus, kas direktiiviga 2014/104 on niisuguse peatamise tõttu vastuolus see, kui liikmesriigi kohus nõuab tõendite avaldamist riigisiseste õigusnormide alusel, millega on üle võetud selle direktiivi artiklid 5 ja 6.

48.

Nagu ma märkisin ühes teises kontekstis, ( 15 ) tundub, et direktiiviga 2014/104 ei ole määratud kindlaks, milline suhe peab tehniliselt valitsema menetluslikul tasandil tõendite avaldamise taotluse ja kahju hüvitamise hagi vahel (tõendite esitamise taotlus kui meede sisulises menetluses, vahemenetluses või isegi eraldi menetluses arutatav taotlus). Samas kontekstis leidsin, et enne kahju hüvitamise hagi esitamist esitatud tõendite avaldamise taotlus võib samuti kuuluda selle direktiivi artiklite 5 ja 6 kohaldamisalasse. ( 16 ) Veelgi enam, esialgu ei vii kahju hüvitamise menetluse peatamine selleni, et selle menetlusega seotud tõendite avaldamise meetmed jäävad selle direktiivi kohaldamisalast välja. Igal juhul ei tundu veenev väide, et pärast menetluse jätkamist muutub see taas kohaldatavaks. Hiljem – vähemalt samast direktiivist lähtudes – ei takista kahju hüvitamise nõuet puudutava menetluse peatamine liikmesriigi kohut automaatselt nõudmast tõendite avaldamist seoses selle menetlusega.

49.

Samamoodi on siis, kui niisugune menetlus peatatakse komisjoni menetluse algatamise tõttu – see ei ole liidu õiguse kohaselt kohustuslik. ( 17 ) Nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktis 45 esitatud kaalutlustest, ei ole direktiiviga 2014/104 vähemalt põhimõtteliselt vastuolus – ilma et see piiraks mustas ja hallis nimekirjas olevate tõendite avaldamist käsitlevate erinormide kohaldamist – see, kui liikmesriigi kohus nõuab konkurentsiasutuse toimikus olevate tõendite avaldamist enne, kui see asutus oma menetluse lõpetab.

50.

Seejuures peab liikmesriigi kohus siiski järgima kõiki direktiivist 2014/104 tulenevaid nõudeid ning eelkõige piirama tõendite esitamist sellega, mis on asjakohane, proportsionaalne ja vajalik. Nagu rõhutasin käesoleva ettepaneku punktis 39, kujutavad need nõuded endast keskset elementi süsteemis, mis on nähtud ette tagamaks, et liikmesriikide kohtud kaaluvad konkurentsieeskirjade kohaldamisel mängus olevaid huve, eelkõige avalik-õiguslikke huve.

51.

Sellega seoses on direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 4 punktis b täpsustatud, et teabe avaldamise nõudmise proportsionaalsuse hindamisel kaaluvad liikmesriikide kohtud ka, kas „teabe avaldamist nõudev menetlusosaline teeb seda seoses liikmesriigi kohtule esitatud kahju hüvitamise hagiga“. Järeldan sellest, et selle proportsionaalsuse hoolika hindamise raames, eriti kui tegemist on konkurentsiasutuste toimikus olevate tõenditega, ( 18 ) peab liikmesriigi kohus arvesse võtma ka asjaolu, et kahju hüvitamise menetlus on peatatud.

52.

Kaalutlust, mille kohaselt ei ole direktiiviga 2014/104 põhimõtteliselt vastuolus see, kui liikmesriigi kohus nõuab tõendite avaldamist seoses kahju hüvitamise menetlusega, mis peatati seetõttu, et komisjon algatas menetluse, ei sea kahtluse alla kohustus, mille kohaselt on nii, et „[k]ui siseriiklikud kohtud teevad [ELTL] artiklite [101] või [102] alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta […], ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega“. ( 19 )

53.

Komisjoni esitatud tõlgenduse kohaselt on määruse nr 1/2003 artikli 16 lõike 1 ulatus piiratud ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamisega ehk teiste sõnadega konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamisega liikmesriigi kohtu poolt. Korraldus avaldada tõendid, mis on ainult menetluslik otsus, ei jää selle määruse artikli 16 lõike 1 ulatuse piiresse.

54.

Soovimata seada kahtluse alla komisjoni tõlgendust ja järeldust, millele ta jõuab, kalduksin nüansirikkama tõlgenduse poole. Ühelt poolt nii ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte kui teiselt poolt ka liidu konkurentsiõiguse tõhusa ja ühetaolise kohaldamise põhimõte ning õiguskindluse põhimõte, mis peegeldavad samuti määruse nr 1/2003 artikli 16 lõiget 1, ( 20 ) kohustavad liikmesriigi kohut siis, kui ta teeb kahju hüvitamise menetluses ükskõik missuguse otsuse või võtab mis tahes meetme, minu arvates arvesse võtma komisjonis pooleli olevat menetlust, eelkõige juhul, kui see otsus või meede puudutab – kas või potentsiaalselt – konkurentsiõiguse rikkumise esinemise tuvastamist.

55.

Selles küsimuses märgin, et selleks, et liikmesriigi kohus nõuaks tõendite avaldamist, mida taotleb isik, kes väidab end olevat rikkumise ohver, peab olema tõendatud selle kahju hüvitamise nõude usutavus, millega seoses seda avaldamist taotletakse. ( 21 )

56.

Huvi vältida vastuolulisi otsuseid, mis tuleneb soovist tagada konkurentsieeskirjade ühetaoline kohaldamine ja järgida õiguskindluse üldpõhimõtet, ei sea põhimõtteliselt kahtluse alla see, kui liikmesriigi kohus nõuab tõendite avaldamist seoses kahju hüvitamise menetlusega, mis on peatatud seetõttu, et komisjon on algatanud menetluse. ( 22 )

57.

Kohtuotsustest Gasorba jt ( 23 ) ning Groupe Canal + vs. komisjon ( 24 ) ilmneb nimelt, et kui komisjon ühest küljest „kavatseb vastu võtta rikkumise lõpetamist nõudva otsuse“ ning teisest küljest teeb määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 alusel otsuse, millega muudetakse kohustused asjaomastele ettevõtjatele siduvaks, ei saa liikmesriigi kohtud teha asjaomast tegevust arvestades „negatiivseid“ otsuseid, millega tuvastatakse ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumise puudumine. Asjaolu, et nõutakse tõendite avaldamist – olles leidnud, et selle kahju hüvitamise nõude usutavus, millega seoses seda avaldamist taotletakse, on tõendatud –, ei saa samastada „negatiivse“ otsusega, arvestades et komisjon jätkab oma menetlust ja püüab teha kindlaks, kas esineb ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumine.

58.

Lisaks ilmneb kohtuotsusest Masterfoods ja HB ( 25 ), et kui liikmesriigi kohus peatab „komisjoni otsusega vastuollu mineva lahendi tegemise vältimiseks“ menetluse seetõttu, et vaidluse lahendus selles kohtus sõltub sellest, kas komisjoni ELTL artiklit 101 või 102 käsitlev otsus, mille peale on selle otsuse adressaat esitanud tühistamishagi, on kehtiv, „peab see liikmesriigi kohus analüüsima vajadust määrata ajutised meetmed, et kaitsta menetlusosaliste huve, kuni ta teeb lõpliku otsuse“. Veelgi enam, kui komisjoni otsust ei ole, ei saa huvi vältida vastuolulisi otsuseid takistada liikmesriigi kohut, kes oma menetluse selle institutsiooni menetluse algatamise tõttu peatab, asumast seisukohale, et kahju hüvitamise nõude usutavus on tõendatud, ning nõudmast tõendite avaldamist.

59.

Seega kui liikmesriigi kohus otsustab nõuda tõendite avaldamist seoses kahju hüvitamise menetlusega, mis peatati seetõttu, et komisjon algatas menetluse, ei tee ta põhimõtteliselt otsust, mis võib olla vastuolus komisjoni poolt selles menetluses kavandatava otsusega määruse nr 1/2003 artikli 16 lõike 1 tähenduses.

60.

Eelmistes punktides esitatud kaalutluste põhjal tuleb direktiivi 2014/104 artikli 5 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi kohus nõuab tõendite avaldamist seoses riigisisese kahju hüvitamise menetlusega, mis puudutab konkurentsiõiguse rikkumist, isegi kui komisjonis on pooleli seda rikkumist puudutav menetlus eesmärgiga teha otsus määruse nr 1/2003 III peatüki alusel, mis toob kaasa selle riigisisese menetluse peatamise.

61.

Kolmanda küsimusega – mida tuleb analüüsida enne teist küsimust – soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas seda, kui liikmesriigi konkurentsiasutus peatab oma menetluse sel põhjusel, et komisjon on algatanud määruse nr 1/2003 III peatüki alusel menetluse, võib pidada selle menetluse lõpetamiseks „otsuse vastuvõtmisega või muul viisil“ direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 tähenduses.

62.

Meenutan, et direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 alusel võivad liikmesriikide kohtud nõuda hallis nimekirjas olevate tõendite avaldamist üksnes pärast seda, kui konkurentsiasutus on oma menetluse lõpetanud otsuse vastuvõtmisega või muul viisil. Selle direktiivi põhjenduses 25 on täpsustatud, et menetlus lõpetatakse näiteks nii, et võetakse vastu määruse nr 1/2003 artiklis 5 sätestatud otsus, ( 26 )„välja arvatud otsus ajutiste meetmete kohta“.

63.

Määruse nr 1/2003 artikli 5 esimese lõigu kohaselt võib liikmesriikide konkurentsiasutus nõuda rikkumise lõpetamist, kehtestada ajutisi meetmeid, kiita heaks kohustusi ja kehtestada trahve, karistusmakseid või muid siseriiklikus õiguses sätestatud sanktsioone. Selle määruse artikli 5 teises lõigus on sätestatud, et kui liikmesriikide konkurentsiasutused leiavad, et keelamise tingimused ei ole nende valduses oleva teabe põhjal täidetud, võivad nad ka otsustada, et neil ei ole põhjust meetmeid võtta. ( 27 ) Seega ilma et see piiraks ajutiste meetmete võtmist ja erinevalt nendest on selle määruse artikli 5 esimeses ja teises lõigus silmas peetud otsuseid, mis tehakse, kui liikmesriigi konkurentsiasutus leiab, et tema menetluse jooksul kogutud teavet arvesse võttes on võimalik või isegi vajalik teha selles menetluses otsus ja see lõpetada.

64.

Samas näib eelotsusetaotluse esitanud kohus asetavat menetluse lõpetamise otsuse tegemise puhul rõhu direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikes 5 ette nähtud alternatiivile, st menetluse lõpetamisele „muul viisil“.

65.

Selles küsimuses tuleb märkida, et direktiivi esialgses ettepanekus ( 28 ) oli ühes selle sättes ette nähtud, et halli nimekirja kuuluvate tõendite avaldamist saab nõuda „üksnes pärast seda, kui konkurentsiasutus on oma menetluse lõpetanud või teinud määruse nr 1/2003 artiklis 5 või kõnealuse määruse III peatükis osutatud otsuse“. ( 29 )

66.

Selle sätte sõnastuse üle vaieldi ettevalmistava töö käigus. Konkreetselt tuleneb Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsiooni projektist ( 30 ), et nimetatud institutsioon soovis seda sõnastust muuta, et see peegeldaks üldisemalt ideed, et halli nimekirja kuuluvate tõendite avaldamist saab nõuda ainult siis, kui konkurentsiamet on oma menetluse lõpetanud „ükskõik missugusel viisil“.

67.

Esialgses ettepanekus sätestatud õigusnormi sõnastus võeti lõpuks üle direktiivi 2014/104 põhjendusse 25, täpsustades, et tegemist on näitega („on menetluse lõpetanud, näiteks võttes vastu [määruse nr 1/2003] artiklis 5 või kõnealuse määruse III peatükis sätestatud otsuse“). ( 31 )

68.

Ja mis veelgi olulisem, parlamendi õigusloomega seotud resolutsiooni projekt näib olevat inspireerinud direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 sõnastust („otsuse vastuvõtmisega või muul viisil“), muutmata tegelikult komisjoni esialgse ettepaneku mõtet („pärast seda, kui konkurentsiasutus on oma menetluse lõpetanud või teinud […] otsuse“). Vaja oli ainult selgitada, et määruse nr 1/2003 artikli 5 alusel tehtud otsused „lõpetasid“ samuti konkurentsiasutuse menetluse selle direktiivi artikli 6 lõike 5 tähenduses.

69.

Seega kui direktiivis 2014/104 on viidatud menetluse lõpetamisele „otsuse vastuvõtmisega või muul viisil“, siis on tegemist meetmetega, mis võetakse sisu ja eesmärgi poolest juhul, kui konkurentsiasutus otsustab, et võttes arvesse menetluse vältel kogutud teavet, on võimalik või isegi vajalik teha otsus ja see menetlus lõpetada. Seepärast ei saa seda, kui liikmesriigi konkurentsiasutus menetluse peatab, samastada sellega, et see asutus lõpetab menetluse „muul viisil“.

70.

Nii on see ka siis, kui liikmesriigi konkurentsiasutus peatab menetluse seepärast, et komisjon on algatanud menetluse.

71.

Tuleb märkida nagu Kreeka valitsus, et määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 järgi ( 32 ) ei võta see, kui komisjon algatab menetluse, liikmesriigi konkurentsiasutustelt püsivalt ega lõplikult nende pädevust kohaldada riigisiseseid konkurentsieeskirju. See pädevus taastub niipea, kui komisjoni algatatud menetlus lõpule jõuab. ( 33 ) Lisaks säilitavad liikmesriikide konkurentsiasutused selle määruse artikli 16 lõike 2 kohaselt oma pädevuse võtta nii liidu õiguse kui ka riigisisese konkurentsiõiguse raames meetmeid isegi siis, kui komisjon ise on juba otsuse teinud, tingimusel et nad ei tee otsuseid, mis läheksid vastuollu komisjoni otsusega. ( 34 )

72.

Direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 teleoloogiline tõlgendus kõneleb käesoleva ettepaneku punktis 69 välja pakutud tõlgenduse kasuks.

73.

Direktiivi 2014/104 põhjenduse 25 esimeses lauses on näidatud ära halli nimekirja kuuluvate tõendite ajalise kaitse põhjendus: „Erand tuleks teha avaldamisnõudele, mis rahuldamise korral takistaks põhjendamatult konkurentsiasutuse käimasolevat uurimist liidu või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise asjus.“

74.

Ühelt poolt on komisjoni menetlus, mis viis Tšehhi konkurentsiameti menetluse peatamiseni, ikka veel pooleli. Tšehhi konkurentsiameti toimikus olevate tõendite avaldamine võib seega kahjustada ka selle institutsiooni menetluse huvi, kui lähtuda direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 loogikast. Selle ametiasutuse menetlus puudutab samu rikkumisi, mida analüüsis komisjon. Teiselt poolt, arvestades asjaolu, et selle asutuse pädevus võib teoreetiliselt taastuda, on tema menetluse huvi ikka veel mõjuv põhjus tagada tema toimikus olevatele tõenditele ajaline kaitse.

75.

Järelikult tuleb direktiivi 2014/104 artikli 6 lõiget 5 tõlgendada nii, et seda, kui konkurentsiasutus peatab menetluse sellepärast, et komisjon on algatanud menetluse määruse nr 1/2003 III peatüki alusel, ei saa pidada liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt menetluse lõpetamiseks „otsuse vastuvõtmisega või muul viisil“ selle sätte tähenduses.

76.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/104 artikli 5 lõikega 8 ning artikli 6 lõike 5 punktiga a ja lõikega 9 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega piiratakse selle direktiivi artikli 6 lõike 5 alusel seoses konkurentsiasutuse menetlusega „esitatud“ kogu teabe avaldamist, mitte ainult seoses sellega spetsiaalselt „koostatud“ teabe avaldamist.

77.

Kuigi teine eelotsuse küsimus niisugusena, nagu see on sõnastatud, näib puudutavat ainult direktiivi 2014/104 artikli 6 lõigete 5 ja 9 tõlgendamist, soovib see kohus teada – kui kasutada tema eelotsusetaotluse sõnastust –, kas selle direktiiviga on vastuolus selliste liikmesriigi õigusnormide vastuvõtmine, mis laiendavad selle teabe ulatust, mille avaldamine on välistatud, konkurentsiasutuses toimuva menetluse ajaks. Liikmesriikide kaalutlusruumi selle direktiivi artiklite 5 ja 6 ülevõtmisel on piiratud direktiivi artikli 5 lõikega 8. Mulle tundub seega, et teine eelotsuse küsimus on vaja ümber sõnastada ja laiendada selle ulatust viimati viidatud sättele.

78.

Lisaks tuleb selguse huvides märkida, et teise küsimuse sõnastuses on tõesti mainitud „tea[vet], mida menetlusosaline on kohustatud teiste õigusnormide alusel koostama ja talletama (või mida ta koostab ja talletab), olenemata konkurentsiõiguse rikkumise menetlusest“. Sellest sõnastusest („sealhulgas juhul“) ilmneb siiski – tõlgendatuna käesolevast eelotsusetaotlusest lähtudes –, ( 35 ) et see lauseosa on ainult näide tõenditest, mida selles eelotsuse küsimuses silmas peetakse.

79.

Enne kui analüüsida teist küsimust nõnda ümber sõnastatuna, tuleb analüüsida selle vastuvõetavust, millele České dráhy vastu vaidleb.

80.

České dráhy väidab, et see küsimus on ennatlik ja hüpoteetiline, sest tänase päeva seisuga ei ole Tšehhi kohtud võtnud seisukohta küsimuses, kas dokumendid, mille kohta on esitatud dokumentide avaldamise taotlus, koostati spetsiaalselt Tšehhi konkurentsiameti menetluseks või komisjoni menetluseks.

81.

Tuleb meenutada, et liidu õiguse küsimuste puhul eeldatakse nende asjakohasust. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast ainult siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus.

82.

Euroopa Kohtu vastusest sellele küsimusele sõltub aga, missugused tõendid kuuluvad valgesse nimekirja ning mille võib vajaduse korral avaldada hoolimata sellest, et Tšehhi konkurentsiamet ei ole oma menetlust lõpetanud. Sellest järeldub, et teine eelotsuse küsimus on vastuvõetav.

83.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 punkti a kohaselt ei kuulu halli nimekirja mitte kogu selle menetlusega seoses esitatud teave – nagu eeldab nende Tšehhi õigusnormide sõnastus, millega see direktiiv on üle võetud –, vaid ainult konkreetselt konkurentsiasutuse menetluseks koostatud teave.

84.

Direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 punkti a sõnastusest – tõlgendatuna direktiivi põhjendusest 25 lähtudes ( 36 ) – ilmneb, et selle esimese õigusnormi kohaselt tagatav ajutine kaitse ei puuduta mitte kogu teavet, mis esitati kas ise või konkurentsiasutuse nõudmisel konkreetselt seoses niisuguse menetlusega, vaid ainult teavet, mis koostati konkreetselt selle asutuse menetluseks.

85.

Seda grammatilise tõlgenduse tulemust kinnitavad kaalutlused, mis tulenevad süstemaatilisest tõlgendusest.

86.

Esiteks tuleb märkida, et kõigepealt on direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikes 9, mis käsitleb valgesse nimekirja kuuluvaid tõendeid, ette nähtud, et selliste konkurentsiasutuse toimikus sisalduvate tõendite avaldamist, mis ei kuulu halli või musta nimekirja, võib nõuda kahju hüvitamise hagide raames igal ajal. Seejärel on selle direktiivi põhjenduses 28, milles on täpsustatud selle sätte normatiivset sisu, kasutatud väljendit „tõendi[d], mis on olemas konkurentsiasutuse menetlusest sõltumata (olemasolev teave)“, et tähistada muid tõendeid peale selle direktiivi artikli 6 lõigetes 5 ja 6 nimetatud tõendite. Tegemist on seega ükskõik missuguse tõendiga, mille avaldamine ei ole selle direktiiviga automaatselt keelatud sellepärast, et see kuulub halli või musta nimekirja konkurentsiõiguse avalik-õiguslike meetmete kaudu kohaldamise huvi tõttu. Lõpuks on selle direktiivi artikli 2 punktis 17 mõiste „olemasolev teave“ määratletud nii, et need on „tõendid, mis on olemas konkurentsiasutuse menetlusest sõltumata olenemata sellest, kas selline teave sisaldub konkurentsiasutuse toimikus või mitte“. Sellest määratlusest – eriti selle viimasest osast – tuleneb, et ka niisuguses toimikus olevad tõendid võivad kuuluda valgesse nimekirja. ( 37 ) Konkreetselt kujutab teave, mille menetlusosaline on kohustatud koostama ja talletama (või mille ta koostab ja talletab) teiste õigusnormide alusel ning olenemata konkurentsiõiguse rikkumise menetlusest, endast suurepärast näidet olemasolevast teabest, mille avaldamist võivad liikmesriigi kohtud nõuda põhimõtteliselt igal hetkel.

87.

Teiseks, peegeldades ideed, et ühelt poolt tuleb halli ja musta nimekirja kuuluvatele tõenditele tagatud kaitset piirata juhtudega, mil see kaitse on tõesti vajalik – ja seega direktiivi 2014/104 eesmärkide vaatevinklist –, ning teiselt poolt tagada mõistlikult lai võimalus tõenditega tutvuda, on selle direktiivi artikli 6 lõikes 8 ette nähtud, et kui musta nimekirja kuuluvad („lõige 6 hõlmab“) ainult mõned taotletud tõendi osad, siis sõltuvalt sellest, millisesse kategooriasse ülejäänud tõendi osad kuuluvad, avaldatakse need vastavalt selle direktiivi artikli 8 asjakohastele lõigetele. ( 38 )

88.

Direktiivi 2014/104 artikli 5 lõige 8 lubab liikmesriikidel vastu võtta õigusnorme, millega kaasneks tõendite ulatuslikum avaldamine, ilma et see piiraks selle artikli lõigete 4 ja 7 ning artikli 6 kohaldamist.

89.

Sellest järeldub, et kui direktiivi 2014/104 artikkel 5 rajaneb põhimõtteliselt minimaalsel ühtlustamisel, siis selle artikliga 6 on läbi viidud ammendav ühtlustamine. Järelikult ei ole liikmesriikidel ühest küljest selle direktiivi ülevõtmisel lubatud nüansseerida tingimusi, mille kohaselt liigitatakse tõendeid halli, musta või valgesse nimekirja kuuluvaks („[i]lma et see piiraks […] artikli 6 kohaldamist“). ( 39 ) Teisest küljest viiks see, kui liikmesriikidel lubataks laiendada halli nimekirja kuuluva teabe ulatust – eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastust kasutades –, minu arvates piiratuma tõendite avaldamiseni, mis on vastuolus selle direktiivi artikli 5 lõike 8 loogikaga.

90.

Seega tuleb direktiivi 2014/104 artikli 5 lõiget 8, artikli 6 lõike 5 punkti a ja lõiget 9 tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on selle direktiivi artikli 6 lõike 5 alusel ajutiselt piiratud mitte ainult konkreetselt konkurentsiasutuse menetluseks „koostatud“ teabe avaldamist, vaid ka kogu sellega seoses „esitatud“ teabe avaldamist.

91.

Ammendavuse huvides tuleb meenutada, et kohaldades riigisisest õigust, milles on kasutatud samu termineid nagu direktiivis või direktiivist erinevaid termineid, on liikmesriikide kohtud kohustatud seda tõlgendama võimalikult suures ulatuses asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus. ( 40 )

92.

Neljanda eelotsuse küsimusega, mille ma soovitan eelmistes punktides märgitud põhjustel ümber sõnastada, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/104 artikli 5 lõiget 1, tõlgendatuna koostoimes selle direktiivi artikli 6 lõike 5 punktiga a, tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus võtab seisukoha tõendite avaldamise kohta ja määrab nende hoiustamise kohtus, lükates edasi analüüsi küsimuses, kas need tõendid sisaldavad „teave[t], mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks“, selle viimase sätte tähenduses, hetkeni, mil see kohus saab nende tõenditega tutvuda.

93.

Kuigi neljanda küsimuse sõnastuses on mainitud selle riigisisese sätte kohaldamist, millega on direktiivi 2014/104 artikli 6 lõige 7 üle võetud, analoogia alusel tõendite suhtes, mis võivad kuuluda halli nimekirja, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski, et selle küsimusega soovib ta sisuliselt teada, kas kohus võib nõuda tõendite avaldamist, mida reguleerib selle direktiivi artikli 5 lõige 1, et hinnata, kas need tõendid sisaldavad „teave[t], mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks“, selle direktiivi artikli 6 lõike 5 punkti a tähenduses.

94.

Lisaks on selle küsimusega tõstatatud probleemi allikas 29. novembri 2019. aasta kohtumäärus. Pean märkima, et selle kohtu meetmed ei vasta täpselt direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikes 7 ette nähtud süsteemile. ( 41 ) Selles õigusnormis on nähtud ette musta nimekirja kuuluda võivate tõendite sisu eelnev kontrollimine. Selle sätte kohaselt võib hageja esitada põhjendatud taotluse, et liikmesriigi kohus saaks tutvuda niisuguste tõenditega üksnes veendumaks, et nende sisu tõttu tuleb neid pidada musta nimekirja kuuluvateks tõenditeks. Käsitletaval juhul ei olnud siiski taotluse esitaja taotlust. Lisaks määrati tõendite avaldamine samal ajal kui meetmed, mis võimaldavad kontrollida, kas need tõendid sisaldavad mustas nimekirjas olevat teavet.

95.

Niisuguses olukorras on neljandale eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmisel vähe tähtsust asjaolul, kas tõendite osas, mis võivad kuuluda halli nimekirja, on direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 7 kohaldamine analoogia alusel selle direktiivi järgi lubatud või mitte. Küll aga tuleb seda direktiivi tõlgendada selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks teha kindlaks, kas lähenemine, mille valis teise astme kohus, on selle direktiiviga kooskõlas. See küsimus tuleb niisiis ümber sõnastada nõnda, nagu on esitatud käesoleva ettepaneku punktis 92.

96.

Lähtudes sellest sõnastusest, tuleb lükata tagasi České dráhy argument, et neljas eelotsuse küsimus on hüpoteetiline, sest esimese ja teise astme kohus ei kohaldanud – isegi mitte analoogia alusel – riigisisest õigusnormi, millega on üle võetud direktiivi 2014/104 artikli 6 lõige 7.

97.

Ennekõike pean märkima, et direktiivi 2014/104 esialgses ettepanekus ei olnud ette nähtud niisugust eelneva kontrolli süsteemi nagu selle direktiivi artikli 6 lõikes 7. Tundub, et selle süsteemini viis üks muudatusettepanek, mida arutati parlamendi õigusloomega seotud resolutsiooni projekti raames. Erinevalt selles direktiivis valitud lahendusest näis selle muudatusettepaneku eesmärk aga olevat lubada liikmesriikide kohtutel tutvuda konkurentsiasutuse toimikus olevate tõenditega ja neid analüüsida. See luba puudutas nii tõendeid, mis võivad kuuluda musta nimekirja, kui ka tõendeid, mis võivad kuuluda halli nimekirja. ( 42 )

98.

Seega tuleb vastata küsimusele, kas asjaolu, et direktiiviga 2014/104 ei ole niisugust luba antud tõendite osas, mis võivad kuuluda halli nimekirja, tähendab automaatselt, et lähenemine, mille valis teise astme kohus, ei ole liidu õigusega kooskõlas. Seda tehes tuleb arvesse võtta ühtlustamise liiki, millel direktiivi artikkel 6 rajaneb, ja volitusi, mis on direktiiviga antud liikmesriikide kohtutele seoses juurepääsuga konkurentsiasutuse toimikus olevatele tõenditele.

99.

Direktiivi 2014/104 artikkel 6 rajaneb ammendaval ühtlustamisel. ( 43 ) Tõendite puhul, mis võivad kuuluda halli nimekirja, ei ole liidu seadusandja ette näinud niisugust eelneva kontrolli süsteemi nagu selle direktiivi artikli 6 lõikes 7. Meenutan siiski, et käsitletaval juhul ei ole tegemist selle sätte kohaldamisega analoogia alusel ja/või laiendavalt niisuguste tõendite suhtes.

100.

Et teha kindlaks, kas ammendav ühtlustamine takistab valimast lähenemist, mille valis teise astme kohus, ei piisa seega sellest, et lähtutakse direktiivi 2014/104 artiklist 6. Minu arvates tuleb selle ammendava ühtlustamise visandamiseks, mida liidu seadusandja soovis viimati viidatud sättega saavutada, võtta arvesse ka konteksti, millesse see õigusnorm asetub, ja põhjuseid, mille tõttu liidu seadusandja selle sättega hõlmatud valdkonnad ammendavalt ühtlustas.

101.

Direktiivi 2014/104 põhjenduse 21 kohaselt „[on ELTL] artiklite 101 ja 102 tõhusaks ja ühtseks kohaldamiseks komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt […] vaja tervet liitu hõlmavat ühtset lähenemisviisi konkurentsiasutuse toimikus sisalduvate tõendite avaldamise suhtes“ ning „[t]õendite avaldamine ei tohiks põhjendamatult kahjustada konkurentsiasutuse poolt konkurentsiõiguse täitmise tagamise tõhusust“. Sellest järeldub, et liidu seadusandja viis ammendava ühtlustamise läbi peamiselt konkurentsiõiguse kohaldamiseks avalik-õiguslike meetmete kaudu.

102.

Direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 4 punkti c kohaselt on „vajadu[s] kindlustada konkurentsiõiguse tõhus täitmine avalik-õiguslike meetmete kaudu“ samuti üks tegur, mida liikmesriikide kohtud peavad arvesse võtma, kui nad hindavad konkurentsiasutuse toimikus olevate tõendite avaldamise korralduse proportsionaalsust. Seega kuulub selle tagamine, et niisuguses toimikus olevate tõendite avaldamine ei kahjusta konkurentsiasutuste menetluste tõhusust, ühise ülesandena seadusandjate ja kahju hüvitamise hagide alal pädevate liikmesriikide kohtude pädevusse.

103.

Selle loogika jätkuks tuleb märkida, et kui liikmesriigi kohus peab samuti seda vajadust arvesse võtma, tehes otsust konkurentsiasutuse toimikus olevate tõendite avaldamise küsimuses, ei saa välistada, et hoolimata sellest ühtlustamisest võib selle sättega hõlmatud valdkondade mõnda aspekti täpsustada ja/või nüansseerida liikmesriik. Minu arvates puudutab lähenemine, mille valis teise astme kohus käesolevas asjas, ühte nendest aspektidest.

104.

Lisaks ei eiranud liidu seadusandja direktiivi 2014/104 artikliga 6 hõlmatud valdkondi ammendavalt ühtlustades nende isikute huve, kes väidavad, et on rikkumiste ohvrid, ja konkurentsiõiguse eraõiguslike meetmete kaudu kohaldamise tõhusust. Selle sättega soodustatakse konkurentsiasutuse toimikus olevate halli ja musta nimekirja mitte kuuluvate tõendite mõistlikult laialdast avaldamist. ( 44 ) Seega osas, milles sellega soodustatakse valgesse nimekirja kuuluvate tõendite avaldamist, on teise astme kohtu lähenemine käesolevas asjas selle loogikaga kooskõlas.

105.

Selguse huvides tuleb märkida, et direktiivi 2014/104 artikli 6 lõige 7 kohustab liikmesriike tagama menetlusliku õiguse „hagejale“, kes juhul, kui selle direktiivi artikli 6 lõike 6 alusel tuginetakse erandile, võib liikmesriigi kohtul paluda tutvuda tõenditega, et kontrollida, kas need jäävad nende sisu tõttu mustast nimekirjast välja. ( 45 ) Lähenemine, mille valis käesolevas asjas teise astme kohus, ei põhine siiski niisuguse õiguse olemasolul, millele õigussubjektid võivad kahju hüvitamise menetlustes süstemaatiliselt tugineda. Käsitletaval juhul oli põhikohtuasja asjaolusid arvestades tegemist selle kohtu konkreetse sekkumisega ja seda arvatavasti soovist tagada võimalus tutvuda valgesse nimekirja kuuluvate tõenditega. Nõustun seega komisjoni arvamusega, et direktiivi kohaselt on üksikjuhtudel võimalik kohaldada vastavalt riigisisesele õigusele niisugust lähenemist, nagu valis teise astme kohus käesolevas asjas.

106.

České dráhy ja komisjoni muud argumendid, mis käsitlevad sisuliselt liikmesriikide kohtute rolli konkurentsiasutuse toimikus olevate tõendite avaldamisel, ei sea seda kaalutlust kahtluse alla.

107.

Lähenemine, mille valis käesolevas asjas teise astme kohus, võib mõistagi olla liiga koormav nii liikmesriigi kohtule kui ka isikule, kellelt tõendite avaldamist nõutakse, ja seega vastaval juhul kostjale või konkurentsiasutusele.

108.

Ühest küljest piirab konkurentsiasutuse toimikus olevate tõendite spektrit, mille avaldamist võib menetlusosaliselt nõuda, aga proportsionaalsuse analüüs. Niisuguste tõendite puhul tuleb see analüüs läbi viia tähelepanelikult, nagu näitab direktiivi 2014/104 põhjendus 23. Vastavalt sellele põhjendusele „[ei tuleks avaldamisnõuet] seega pidada proportsionaalseks, kui see hõlmab konkurentsiasutuse teatava juhtumiga seotud toimikus sisalduvate dokumentide üldist avaldamist või selliste dokumentide üldist avaldamist, mida üks menetlusosaline on teatava kohtuasjaga seoses esitanud“.

109.

Teisest küljest, nagu märkisin käesoleva ettepaneku punktis 102, võtavad liikmesriikide kohtud proportsionaalsuse analüüsis arvesse „vajadust kindlustada konkurentsiõiguse tõhus täitmine avalik-õiguslike meetmete kaudu“. Sellest loogikast lähtudes on õigusteoorias leitud, et liikmesriikide kohtud peavad tagama, et dokumentide avaldamine ei ole konkurentsiasutustele liiga koormav. ( 46 )

110.

České dráhy väidab, et kui puudub niisugune eelneva kontrolli süsteem, nagu on nähtud ette direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikes 7, on liikmesriigi kohtul võimatu kontrollida, kas kahju hüvitamise menetluse osalise väited, et taotletavad tõendid kuuluvad musta nimekirja, vastab tõele. Küll on see České dráhy meelest teistmoodi aga tõenditega, mis võivad kuuluda halli nimekirja.

111.

Mis puudutab aga isikut, kes väidab, et taotletavad tõendid kuuluvad musta nimekirja, siis direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 7 ülesehitus viib mõttele, et põhirolli etendavad seejuures konkurentsiasutused. Selles sättes on kõigepealt ette nähtud, et liikmesriikide kohtud võivad taotleda abi pädevalt konkurentsiasutuselt. Alles seejärel on selles õigusnormis nimetatud asjaolu, et asjaomaste tõendite koostajatel võib samuti olla võimalus, et nad kuulatakse ära. Direktiivi artikli 6 lõikest 7 ilmneb siiski, et isegi musta nimekirja osas teeb lõpliku otsuse liikmesriigi kohus. ( 47 )

112.

Komisjon märgib sellega seoses, et kuna musta nimekirja kuuluvate tõendite avaldamisest alati keeldutakse, on kahju, mida põhjustab võimalik ekslik keeldumine nõuda niisuguste tõendite avaldamist, selgelt tõsisem kui kahju, mida põhjustab keeldumine nõuda avaldamast tõendeid, mis kuuluvad halli nimekirja. „Ekslik keeldumine“, mida mainib komisjon, st liikmesriigi kohtu keeldumine, võib aga aset leida ka kontrolli käigus, mille see kohus viib läbi direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikes 7 ette nähtud eelneva kontrolli süsteemi kontekstis. Ja mis veelgi olulisem, selle süsteemi põhieesmärk ei ole mitte parandada liikmesriikide kohtute vigu, vaid piirata põhjendamatu keeldumise ja/või vastuväite ohtu isiku poolt, kellelt tõendite avaldamist taotletakse. Seda tõlgendust kinnitab direktiivi põhjendus 27, milles on märgitud, et nimetatud süsteem puudutab liikmesriikide kohtute juurdepääsu „erandi objektiks olevatele dokumentidele“.

113.

Seega tuleb asuda seisukohale, et isegi musta nimekirja kuuluvad tõendid on kaitstud mitte liikmesriigi kohtu, vaid hageja ja kolmandate isikute eest. Lõpliku otsuse nende „musta nimekirja kuuluvateks tõenditeks“ kvalifitseerimisel teeb liikmesriigi kohus. Veelgi enam, tõendeid, mille avaldamine kahjustab avalik-õiguslikke huve põhimõtteliselt vähem, st halli nimekirja kuuluvaid tõendeid, ei pea tingimata kaitsma sama rangelt liikmesriigi kohtu võimaluse eest nendega tutvuda.

114.

Käsitletaval juhul oli Tšehhi konkurentsiamet selle vastu, et České dráhy avaldab tõendid, mis „olid“ selle asutuse „valduses“ tema haldusmenetluses, mis algatati 2012. aastal, samuti selle vastu, et avaldatakse „muud dokumendid, mida kassaator küsib“, ning seda seetõttu, et need moodustavad „tervikliku dokumentide kogumi [ning nende avaldamine] võib vähendada konkurentsiõiguse rikkumiste eest karistamise poliitika tõhusust“. ( 48 )

115.

Et tõenditele võiks tagada ajutise kaitse, mis kaasneb nende kuulumisega halli nimekirja, peavad need siiski vastama direktiivi 2014/104 artikli 6 lõikes 3 esitatud määratlustele. Taotluse puhul, milles on mõistlikult ja üksikasjalikult kirjeldatud taotletud tõendeid, ( 49 ) ei saa keeldumist asjaomaste tõendite avaldamisest ja/või vastuväidet sellele sõnastada „ühe plokina“ ning see ei saa rajaneda üldisel kaalutlusel, mille kohaselt võib avaldamine vähendada rikkumiste eest karistamise poliitika tõhusust.

116.

Tõendite puhul, mis ei kuulu nende määratluste alla, st mis kuuluvad valgesse nimekirja, peab liikmesriigi kohus ise läbi viima analüüsi, mille käigus võtab ta arvesse vajadust kaitsta konkurentsiõiguse avalik-õiguslike meetmete kaudu kohaldamise tõhusust. ( 50 ) Isik, kellelt tõendite avaldamist nõutakse, ei saa niisugust analüüsi läbi viia ega asendada liikmesriigi kohtu analüüsi enda omaga. Niisugusest loogikast lähtudes ning võttes arvesse vajadust korrigeerida teabe ebavõrdsust ja tagada konkurentsiõiguse eraõiguslike meetmete kaudu kohaldamise tõhusus, mille tõttu ongi direktiiv 2014/104 vastu võetud, tundub, et selle direktiiviga ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi kohtul on riigisiseste menetlusnormide alusel vahend, mis võimaldab tal parandada olukorda, kus selle direktiivi artikli 6 lõikes 5 ette nähtud erandit kohaldatakse liiga palju. Selline menetluslik vahend tugevdab ELTL artiklite 101 ja 102 kasulikku mõju ning aitab kaasa konkurentsiõiguse eraõiguslike meetmete kaudu kohaldamise tõhususele.

117.

Selles olukorras tuleb direktiivi 2014/104 artikli 5 lõiget 1 koostoimes selle artikli 6 lõike 5 punktiga a tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi kohus teeb otsuse tõendite avaldamise kohta ja määrab nende hoiustamise kohtus, lükates edasi analüüsi küsimuses, kas need tõendid sisaldavad „teave[t], mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks“, selle teise sätte tähenduses hetkel, mil see kohus nende tõenditega tutvub.

118.

Viienda küsimusega, mis on esitatud juhuks, kui vastus neljandale küsimusele on jaatav, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas liikmesriigi kohus võib enne selle kontrollimist, kas tõendid, mille avaldamist nõuti, kuuluvad direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 punkti a kohaldamisalasse, keelduda vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõikele 4 sellest, et hageja ja teised menetlusosalised tutvuvad nende tõenditega.

119.

Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab direktiivi 2014/104 artikli 5 lõikele 4, näib mulle, et seda sätet ei ole vaja tõlgendada, et anda tarvilik vastus. Samal ajal kui direktiivi artikli 5 lõige 4 puudutab meetmeid, mis võetakse konfidentsiaalse teabe kaitseks menetlusosalise või kolmanda isiku huvides, st „erahuvides“, puudutab selle artikli 6 lõige 5 vajadust kaitsta konkurentsiõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikke huve, st „avalikku huvi“. Selleks, et anda viiendale küsimusele tarvilik vastus, piisab teise viidatud õigusnormi tõlgendamisest.

120.

Direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 punkti a järgi on liikmesriigi kohtutel mitte ainult õigus – nagu eeldab viies küsimus („tõhusad konfidentsiaalse teabe kaitseks võetud meetmed võivad“ ( 51 )) –, vaid ka kohustus tagada, et menetlusosaline ei saaks konkurentsiasutuse algatatud menetluse käigus tutvuda „tea[bega], mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks“. Sellest loogikast lähtudes on nõnda, et kui liikmesriigi kohus nõuab niisuguste tõendite avaldamist, mis võivad kuuluda halli nimekirja, et kontrollida, kas see on nii, peab see kohus tagama, et teine menetlusosaline ei saa nende tõenditega juhul, kui need kuuluvad valgesse nimekirja, tutvuda enne, kui ta seda kontrollib, või juhul, kui need kuuluvad halli nimekirja, siis enne, kui pädev konkurentsiasutus lõpetab oma menetluse.

121.

Seega tuleb direktiivi 2014/104 artikli 6 lõike 5 punkti a tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus lükkab edasi analüüsi küsimuses, kas tõendid, mille avaldamist taotletakse, sisaldavad „teave[t], mille füüsiline või juriidiline isik koostas konkreetselt konkurentsiasutuse menetluse jaoks“, peab see kohus tagama, et teine menetlusosaline ei saa nende tõenditega juhul, kui need kuuluvad valgesse nimekirja, tutvuda enne, kui ta seda kontrollib, või juhul, kui need kuuluvad halli nimekirja, siis enne, kui pädev konkurentsiasutus lõpetab oma menetluse.

122.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Nejvyšší soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: