–

Austria valitsus, esindajad: J. Schmoll, E. Samoilova ja A. Posch,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann ja U. Bartl,

–

Hispaania valitsus, esindaja: M. J. Ruiz Sánchez,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja K. Szíjjártó,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja M. Heller,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT 2012, L 201, lk 107; parandused ELT 2012, L 344, lk 3; ELT 2013, L 60, lk 140; ELT 2019, L 243, lk 9), artiklit 63, artikli 65 lõiget 1, artiklit 69 ja artikli 70 lõiget 3.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt surnud VJi – kelle viimane alaline elukoht oli Hispaanias – poja UE ja tütre HC ning teiselt poolt Austrias asuva panga Vorarlberger Landes- und Hypothekenbank AG vahelises kohtuvaidluses nõude üle tagastada selle panga poolt kohtule hoiule antud rahasumma ja väärtpaberid.

3

Määruse nr 650/2012 põhjendustes 7, 67, 71 ja 72 on märgitud:

[…]

4

Määruse artiklis 62 „Euroopa pärimistunnistuse loomine“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva määrusega luuakse Euroopa pärimistunnistus (edaspidi „tunnistus“), mis antakse välja kasutamiseks teises liikmesriigis ja millel on artiklis 69 määratletud õiguslik toime.

2.   Tunnistuse kasutamine ei ole kohustuslik.

3.   Tunnistus ei asenda liikmesriikides samal eesmärgil kasutatavaid siseriiklikke dokumente. Sellegipoolest on teises liikmesriigis kasutamiseks väljastatud tunnistusel artiklis 69 määratletud õiguslik toime ka liikmesriigis, mille asutus on selle käesoleva peatüki kohaselt välja andnud.“

5

Sama määruse artiklis 63 „Tunnistuse eesmärk“ on nähtud ette:

„1.   Tunnistus on ette nähtud kasutamiseks pärijatele, annakusaajatele, kellel on vahetu õigus pärandile, ning testamenditäitjatele või pärandi hooldajatele, kes peavad teises liikmesriigis kasutama oma õiguslikku seisundit või teostama oma õigusi pärijana või annakusaajana ja/või testamenditäitja või pärandi hooldaja volitusi.

2.   Eelkõige võib tunnistust kasutada selleks, et tõendada järgmist:

[…]“.

6

Artiklis 65 „Tunnistuse väljaandmise taotlus“ on nähtud ette:

„1.   Tunnistus antakse välja artikli 63 lõikes 1 osutatud isiku (edaspidi „taotleja“) taotlusel.

[…]

3.   Taotluses esitatakse allpool loetletud teave, mis on taotlejale teada ja mis on vajalik selleks, et tunnistust välja andev asutus saaks tõendada nende asjaolude olemasolu, mille tõendamist taotleja soovib, ning taotlusele lisatakse kõikide asjakohaste dokumentide originaalid või koopiad, mis vastavad dokumentide õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, ilma et see piiraks artikli 66 lõike 2 kohaldamist:

[…]

[…]“.

7

Määruse nr 650/2012 artiklis 68 „Tunnistuse sisu“ on nähtud ette:

„Tunnistus sisaldab järgmist teavet ulatuses, mis on vajalik tunnistuse välja andmise eesmärgi täitmiseks:

[…]

[…]“.

8

Sama määruse artiklis 69 „Tunnistuse õiguslik toime“ on nähtud ette:

„1.   Tunnistusel on õiguslik toime kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta.

2.   Eeldatakse, et tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega, või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, vastavad tegelikkusele. Isikul, kes on tunnistuses märgitud pärija, annakusaaja, testamenditäitja või pärandi hooldajana, eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja/või tunnistuses nimetatud õigused või volitused, ilma ühegi muu nende õiguste või volitustega seotud tingimuse ja/või piiranguta peale tunnistuses märgitute.

3.   Iga isik, kes tunnistuses esitatud teabe alusel teeb makse või annab vara üle isikule, kes on tunnistuse kohaselt volitatud makset või vara vastu võtma, loetakse astunuks tehingusse makset või vara vastu võtma volitatud isikuga, välja arvatud juhul, kui ta teadis, et tunnistuse sisu ei vasta tegelikkusele, või ei teadnud sellest mittevastavusest raske hooletuse tõttu.

4.   Kui tunnistuses nimetatud isik, kellel on tunnistuse kohaselt õigus pärandvara käsutada, käsutab sellist vara teise isiku kasuks, loetakse see teine isik, kui tegutsetakse tunnistuses tõendatud teabe alusel, astunuks tehingusse asjaomase vara käsutamiseks volitatud isikuga, välja arvatud juhul, kui ta teadis, et tunnistuse sisu ei vasta tegelikkusele, või ei teadnud sellest mittevastavusest raske hooletuse tõttu.

5.   Tunnistus on kehtiv dokument, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi asjakohasesse registrisse, ilma et see piiraks artikli 1 lõike 2 punktide k ja l kohaldamist.“

9

Määruse artiklis 70 „Tunnistuse kinnitatud ärakirjad“ on nähtud ette:

„1.   Tunnistust välja andev asutus säilitab tunnistuse originaali ning väljastab taotlejale ja õigustatud huvi omavale isikule ühe või mitu kinnitatud ärakirja.

2.   Tunnistust välja andev asutus peab artikli 71 lõike 3 ja artikli 73 lõike 2 kohaldamisel nende isikute nimekirja, kellele on lõike 1 kohaselt väljastatud kinnitatud ärakirjad.

3.   Välja antud kinnitatud ärakirjad kehtivad kuue kuu jooksul ning nende kehtivusaeg on kinnitatud ärakirjas märgitud kehtivusaja lõppemise kuupäeva kujul. Nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel võib tunnistust välja andev asutus erandkorras otsustada, et kehtivusaeg on pikem. Nimetatud tähtaja möödumisel peab isik, kelle valduses on kinnitatud ärakiri, selleks et ta saaks kasutada tunnistust artiklis 63 nimetatud eesmärkidel, taotlema kinnitatud ärakirja kehtivusaja pikendamist või taotlema tunnistuse välja andnud asutuselt uut kinnitatud ärakirja.“

10

Nimetatud määruse artikli 71 „Tunnistuse parandamine, muutmine või tagasivõtmine“ lõikes 3 on nähtud ette:

„Tunnistust välja andev asutus teavitab tunnistuse parandamisest, muutmisest või tagasivõtmisest viivitamata kõiki isikuid, kellele on vastavalt artikli 70 lõikele 1 väljastatud tunnistuse kinnitatud ärakirjad.“

11

Vorarlberger Landes- und Hypothekenbank andis kohtule hoiule rahasumma ja väärtpaberid pärast seda, kui HC ja UE ning ka nende isa VJ olid nõudnud selle vara tagastamist, esitades konkureerivad nõuded, mille põhjendatus oli vaieldav.

12

VJ, kelle viimane alaline elukoht oli Hispaanias, suri 5. mail 2017. Pärast surma jätkus pärimismenetlus Hispaania õiguse kohaselt Hispaania notari juures.

13

HC ja UE taotlesid hoiul oleva vara väljaandmist ja tõendamaks, et nad on VJi pärijad, esitasid nad Bezirksgericht Bregenzile (Bregenzi esimese astme kohus, Austria) nimetatud Hispaania notari poolt HC taotlusel välja antud Euroopa pärimistunnistuse ärakirja vastavalt määruse nr 650/2012 artiklile 62 ja sellele järgnevatele artiklitele. See ärakiri, mille vorm on „5. vorm“ (edaspidi „5. vorm“), nagu on ette nähtud komisjoni 9. detsembri 2014. aasta rakendusmääruses (EL) nr 1329/2014, millega kehtestatakse määruses nr 650/2012 nimetatud vormid (ELT 2014, L 359, lk 30), sisaldab lahtris „Kehtib kuni“ märget „tähtajatu“. Nimetatud tunnistusel on UE oma õe nime kõrval märgitud isikuna, kes pärib poole pärandvarast.

14

Bezirksgericht Bregenz (Bregenzi esimese astme kohus) jättis hagejate taotluse rahuldamata. Landesgericht Feldkirch (liidumaa kohus Feldkirchis, Austria) jättis esimeses kohtuastmes tehtud otsuse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata. Ta leidis esiteks, et ainult Euroopa pärimistunnistuse väljaandmist taotlenud isik saab seda tunnistust esitades oma õigusi tõendada; teiseks, et määramata kehtivusajaga pärimistunnistuse ärakirja väljaandmine on vastuolus nõudega näha ette, et see ärakiri kehtib kuus kuud, ning kolmandaks, et see ärakiri pidi olema kehtiv esimese astme kohtu otsuse tegemise ajal.

15

Eelotsusetaotluse esitanud Oberster Gerichtshofile (Austria kõrgeim üldkohus) esitati Landesgericht Feldkirchi (liidumaa kohus Feldkirchis) otsuse peale kassatsioonkaebus. Ta märgib, et Austria õiguse kohaselt on hoiule antud vara väljaandmiseks vaja kõikide poolte (vastaspooled) ühist kirjalikku taotlust, kuni ei ole tehtud lõplikku kohtuotsust. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtul asjas lahendi tegemiseks tekkinud küsimus, kas Euroopa pärimistunnistuse ärakirjaga saab tõendada pärijate õigusi.

16

Täpsemalt kahtleb Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) esimesena selles, kas kinnitatud ärakiri, millel ei ole aegumiskuupäeva, on kehtiv. Ta märgib, et sellist juhtumit ei ole määruses nr 650/2012 ette nähtud ja et Euroopa Kohtu sellekohast kohtupraktikat ei ole. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab esiteks võimalusele, et sellel dokumendil ei ole selle eeskirjade eiramise tõttu mõju, ja teiseks asjaolule, et märge „tähtajatu“ võiks tähendada kehtivusaja pikendamist, kui seda võiks pidada „erandjuhuks“ selle määruse artikli 70 lõike 3 tähenduses. Selle sätte sõnastust võib siiski tõlgendada ka nii, et see dokument kehtib kuus kuud, ja niisugusel juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, mis kuupäevast alates tuleb seda ajavahemikku arvutada.

17

Teisena soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas arvestades seda, et määruses nr 650/2012 ei nähta ette olukorda, kus ainult üks pärijatest taotleb Euroopa pärimistunnistuse väljaandmist, puudutab selle tunnistuse õiguslik toime üksnes „taotlejat“ või ka kõiki selles tunnistuses nimetatud isikuid.

18

Kolmandana on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, millised tagajärjed võivad olla Euroopa pärimistunnistuse ärakirja kehtivusaja möödumisel. Sellega seoses viitab ta lahknevusele erinevate õigusteoreetiliste seisukohtade vahel selles valdkonnas ning Austria kohtute ja Saksamaa kohtute praktika vahel küsimuses, kas piisab sellest, kui see ärakiri on kehtiv kuupäeval, mil taotlus esitati asja menetlevale asutusele, või peab nimetatud ärakiri olema kehtiv ka otsuse tegemise ajal.

19

Selles olukorras otsustas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Esimese ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 650/2012 artikli 70 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakiri, mis kannab märget „kehtib tähtajatult“, on kehtiv ning et selle õiguslikku toimet kõnealuse määruse artikli 69 tähenduses tuleb tunnustada ajalise piiranguta, kui see ärakiri oli esmase esitamise ajal kehtiv.

21

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 650/2012 artikli 70 lõikes 3 ette nähtud tähtaeg ei mõjuta Euroopa pärimistunnistuse kehtivusaega, vaid üksnes selle kinnitatud ärakirjade kehtivusaega. Lisaks, nagu nähtub selle artikli 70 lõikest 1 tõlgendatuna lähtuvalt selle määruse põhjendusest 72, peab Euroopa pärimistunnistus jääma tunnistusi välja andvale asutusele, kes väljastab ärakirjad.

22

Määruse nr 650/2012 artikli 70 lõike 3 sõnastusest ilmneb, et välja antud kinnitatud ärakirjad kehtivad kuue kuu jooksul ning nende kehtivusaeg on kinnitatud ärakirjas märgitud kehtivusaja lõppemise kuupäeva kujul. Nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel võib tunnistust välja andev asutus erandkorras otsustada, et kehtivusaeg on pikem. Kuuekuulise tähtaja möödumisel peab isik, kelle valduses on Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakiri, selleks et ta saaks kasutada tunnistust artiklis 63 nimetatud eesmärkidel, taotlema kinnitatud ärakirja kehtivusaja pikendamist või taotlema tunnistuse välja andnud asutuselt uut kinnitatud ärakirja.

23

Nimelt oli ärakirjade kehtivusaja piiramine ette nähtud seetõttu, et Euroopa pärimistunnistusel on õiguslik toime kõikides liikmesriikides ning eeldatakse, et tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, vastavad tegelikkusele; samuti eeldatakse, et isikul, kes on märgitud pärija, annakusaaja, testamenditäitja või pärandi hooldajana, on tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja õigused vastavalt määruse artikli 69 lõigetele 1 ja 2.

24

Nagu kohtujurist sellega seoses oma ettepaneku punktis 41 sisuliselt märkis, võimaldab määruse nr 650/2012 artikli 70 lõikes 3 ette nähtud kuuekuuline tähtaeg tagada Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakirja sisu vastavus pärimise tegelikkusele ning eelkõige kontrollida korrapäraselt, et seda tunnistust ei ole selle määruse artikli 71 alusel parandatud, tagasi võetud või muudetud või et selle õiguslikku toimet ei ole selle määruse artikli 73 kohaselt peatatud.

25

Sellest tuleneb, et välja arvatud erandjuhtudel on sellise kinnitatud ärakirja kehtivus kuus kuud.

26

Siiski tekib küsimus, kas juhul, kui tunnistuse välja andnud asutus on 5. vormil otsesõnu täpsustanud, et ärakirjal ei ole aegumiskuupäeva, tuleb seda lugeda kuus kuud kehtivaks või kas see aegumiskuupäeva puudumine takistab nimetatud ärakirja kasutamist selle määruse artikli 63 tähenduses.

27

Sellega seoses satuks määruse nr 650/2012 eesmärk – nagu see tuleneb määruse põhjendusest 7 ja milleks on edendada siseturu nõuetekohast toimimist, kaotades isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad praegu kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjade puhul – ohtu, kui pärijatel või teistel õigustatud huvi omavatel isikutel ei oleks vormivea tõttu, mis esineb neile välja antud Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakirjas, võimalik tõendada oma õigusi, vaid nad peaksid taotlema selle tunnistuse uue kinnitatud ärakirja, mis tooks kaasa tähtaegade pikenemise ja võimalike kulude suurenemise.

28

Järelikult, kui Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakirjal on märge „tähtajatu“, tuleb see ärakiri lugeda kuus kuud kehtivaks.

29

Mis puutub selle ärakirja kehtivusaja alguskuupäeva, siis tuleb märkida, et tunnistuse välja andnud asutus peab 5. vormil näitama kinnitatud ärakirja kehtivusaja järel ära selle väljastamise kuupäeva. Seega tuleb kehtivusaega arvutada alates sellest kuupäevast, mis tagab nimetatud ärakirja kasutamise puhul nõutava ettearvatavuse ja õiguskindluse.

30

Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi selle kohta, mis kuupäeval peab Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakiri kehtima, et tekiks selle õiguslik toime määruse nr 650/2012 artikli 69 tähenduses, ja eelkõige seoses selle ärakirja aegumisega menetluse käigus, siis tuleb märkida, et ükski selle määruse säte ei vasta otseselt sellele küsimusele.

31

Kuid nagu märkis kohtujurist muu hulgas oma ettepaneku punktis 49, peab selle ärakirja õiguslik toime olema kõikides liikmesriikides sama, mistõttu peab selle kehtivust reguleerima määrus nr 650/2012.

32

Määruse nr 650/2012 põhjendusest 71 nähtub nimelt, et Euroopa pärimistunnistusel peab olema kõigis liikmesriikides sama õiguslik toime ning et selle tunnistusega tõendatud teabe õigsusele tuginevatele isikutele tuleks kehtiva kinnitatud ärakirja esitamisel tagada kaitse. See tagab eelkõige selliste kolmandate isikute kaitse, kes teevad makseid või annavad üle pärandvara selles tunnistuses märgitud isikule, kellel on õigus seda makset või vara pärijana vastu võtta.

33

Kui aga Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakirja kehtivust nõutakse selle kuupäeva seisuga, mil asutus, kellele ärakiri esitati, teeb taotletud otsuse, või seda puudutava kohtumenetluse ajal ja mitte taotluse esitamise kuupäeval, võib selline nõue kahjustada pärijate ja teiste pärimisõigust omavate isikute õigusi, kes, omamata mingit mõju selle otsuseni viiva menetluse kestusele, peaksid vajaduse korral taotlema ja esitama korduvalt niisuguse ärakirja.

34

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 58 ja 59 märkis, tekitaks see tõlgendus hilinemisi ning täiendavaid asjaajamisi ja pingutusi nii pärimisega seotud isikutele kui ka pärimisasja menetlevatele asutustele ning oleks vastuolus määruse nr 650/2012 eesmärgiga, milleks – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 27 märgitud – on piiriülese mõjuga pärimisasja kiire, sujuv ja tõhus lahendamine, ning pärimisega seotud isikute õigustega, nagu tuleneb selle määruse põhjendustest 7 ja 67.

35

Lisaks on määruse nr 650/2012 artikli 71 lõikes 3 täpsustatud, et tunnistust välja andev asutus peab isikuid, kellele on väljastatud kinnitatud ärakirjad ja kelle kohta ta selle määruse artikli 70 lõike 2 kohaldamisel peab nimekirja, teavitama viivitamata Euroopa pärimistunnistuse igast parandamisest, muutmisest või tagasivõtmisest, et vastavalt nimetatud määruse põhjendusele 72 vältida nende ärakirjade väärkasutamist ja piirata ohtu, et kinnitatud ärakiri, mille kehtivus on taotletud otsuse vastuvõtmise hetkel lõppenud, ei vasta enam Euroopa pärimistunnistuse sisule.

36

Sellega seoses, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 70, kui ametiasutusel, kellele Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakiri esitati, on andmeid, mis mõistlikult õigustavad selle tunnistuse seisus kahtlemist, võib ta erandkorras nõuda uue ärakirja või niisuguse ärakirja esitamist, mille kehtivusaega on pikendatud.

37

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 650/2012 artikli 70 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakiri, mis kannab märget „kehtib tähtajatult“, kehtib kuus kuud alates selle väljastamise kuupäevast ning sellel on õiguslik toime kõnealuse määruse artikli 69 tähenduses, kui see ärakiri oli pädevale asutusele esmase esitamise ajal kehtiv.

38

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 650/2012 artikli 65 lõiget 1 tuleb lähtuvalt sama määruse artikli 69 lõikest 3 tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistuse õiguslik toime laieneb kõigile isikutele, keda on selles nimeliselt nimetatud pärijate, annakusaajate, testamenditäitjate või pärandi hooldajatena, isegi kui nad ise ei ole taotlenud selle tunnistuse väljaandmist.

39

Nimetatud määruse artikli 63 – Euroopa pärimistunnistuse eesmärgi kohta – lõikes 1 ja lõike 2 punktis a on loetletud isikud, kes võivad seda kasutada, nimelt pärijad, annakusaajad, kellel on vahetu õigus pärandile, ning testamenditäitjad või pärandi hooldajad, et tõendada teises liikmesriigis muu hulgas oma õiguslikku seisundit ja/või oma pärimisõigusi (vt selle kohta 1. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Mahnkopf, C‑558/16, EU:C:2018:138, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Määruse nr 650/2012 artikli 65 lõike 1 kohaselt antakse Euroopa pärimistunnistus välja selle määruse artikli 63 lõikes 1 osutatud isikute taotlusel. Määruse artikli 65 lõike 3 punktis e on täpsustatud, et Euroopa pärimistunnistuse taotluses esitatakse muu hulgas teiste võimalike surma puhuks tehtud korralduse kohaste ja/või seadusjärgsete soodustatud isikute andmed peale taotleja. See teave tuleb määruse artikli 68 punkti g kohaselt sellesse tunnistusse lisada.

41

Määruse nr 650/2012 artikli 69 lõikes 3 on ette nähtud, et Euroopa pärimistunnistuses sisalduva teabe alusel võib makseid teha või vara üle anda isikule, kes on tunnistuses märgitud pärija, annakusaaja, testamenditäitja või pärandi hooldajana, kes on volitatud makseid või vara vastu võtma. Seega võib Euroopa pärimistunnistusel olla talle õiguslik toime, ilma et selles sättes oleks täpsustatud, kas ta peab olema taotleja.

42

Lisaks, olenemata taotleja staatusest, väljastab määruse artikli 70 lõike 1 kohaselt tunnistust välja andev asutus, kes säilitab tunnistuse originaali, taotlejale ja õigustatud huvi omavale isikule ühe või mitu kinnitatud ärakirja. Sellest järeldub, et kohustus, mille kohaselt peab isik, kes tugineb Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakirjale, tingimata olema see, kes algul tunnistust taotles, on vastuolus nimetatud määruse artikli 70 lõike 1 sõnastusega.

43

Ükski neist sätetest ei kohusta isikut, kes kasutab Euroopa pärimistunnistuse kinnitatud ärakirja selle tunnistuse õiguslikust toimest kasu saamiseks, olema selle tunnistuse taotleja.

44

Lisaks, nagu märkis Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, kui iga huvitatud isik oleks kohustatud konkreetse pärimise korral taotlema Euroopa pärimistunnistust ja selle kinnitatud ärakirja, samas kui selle kohta on juba väljastatud tunnistused ja ärakirjad, kaasneksid sellega tarbetud kulud. Niisugune kohustus oleks aga vastuolus määruse nr 650/2012 eesmärgiga, nagu see tuleneb määruse põhjendusest 67 ja mis seisneb piiriülese mõjuga pärimisasja kiires, sujuvas ja tõhusas lahendamises.

45

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 650/2012 artikli 65 lõiget 1 tuleb lähtuvalt selle määruse artikli 69 lõikest 3 tõlgendada nii, et Euroopa pärimistunnistusel on õiguslik toime kõigile isikutele, keda on selles nimeliselt nimetatud, isegi kui nad ise ei ole taotlenud selle tunnistuse väljaandmist.

46

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: