1.

Kas Saksa ametiasutus ( 2 ), kes on riigisisese õiguse alusel volitatud kasutama teatavate süütegude suhtes prokuratuuri õigusi ja ülesandeid, võib koostada Euroopa uurimismääruse (edaspidi [ka] „uurimismäärus“), jättes täitmata direktiivi 2014/41/EL ( 3 ) artikli 2 punkti c alapunktis ii sätestatud kinnitamise nõude?

2.

Selline on sisuliselt kahtlus, millega pöördub Euroopa Kohtusse Itaalia prokuratuur, ( 4 ) olles saanud ühe Saksamaa ametiasutuse tehtud Euroopa uurimismääruse, mille tunnustamine ja täitmine tal tuleb otsustada. Enne selle küsimuse lahendamist tuleb otsustada, kas Trento prokuratuuril on õigus kasutada ELTL artiklis 267 sätestatud õigusalase koostöö mehhanismi.

3.

Euroopa Kohtul on taas tegemist küsimusega, kas prokuratuur on olemuselt õigusasutus, ( 5 ) seekord aspektist, mida ei ole varem käsitletud. Tal tuleb välja selgitada: a) kas sellel institutsioonil on õigus esitada eelotsusetaotlust seoses Euroopa uurimismäärusega ( 6 ) ja b) kas ametiasutust, millele on riigisisese õigusega antud teatud süütegude eest vastutusele võtmiseks prokuratuurile omased õigused, võib samastada prokuratuuriga jällegi Euroopa uurimismääruse raames.

4.

Põhjendustes 12 ja 15 on märgitud:

[…]

5.

Artikkel 1 („Euroopa uurimismäärus ja selle täitmise kohustus“) näeb ette:

„1.   Euroopa uurimismäärus on liikmesriigi („taotlev riik“) õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks teises liikmesriigis („täitjariik“) eesmärgiga hankida tõendeid käesoleva direktiivi kohaselt.

Euroopa uurimismääruse võib koostada ka selliste tõendite hankimiseks, mis on juba täitjariigi pädevate asutuste valduses.

2.   Liikmesriigid täidavad Euroopa uurimismäärust vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesolevale direktiivile.

[…]“.

6.

Artikli 2 punktis c on mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ määratletud järgmiselt:

7.

Artiklis 6 („Euroopa uurimismääruse koostamise ja edastamise tingimused“) on sätestatud:

„1.   Taotlev asutus või ametiisik võib Euroopa uurimismääruse koostada üksnes juhul, kui ta on veendunud, et täidetud on järgmised tingimused:

2.   Lõikes 1 osutatud tingimusi hindab taotlev asutus või ametiisik iga asja puhul eraldi.

3.   Kui määrust täitval asutusel või ametiisikul on alust arvata, et lõikes 1 osutatud tingimused ei ole täidetud, võib ta konsulteerida taotleva asutuse või ametiisikuga Euroopa uurimismääruse täitmise olulisuse üle. Pärast konsulteerimist võib taotlev asutus või ametiisik otsustada, et ta võtab uurimismääruse tagasi.“

8.

Artiklis 9 („Tunnustamine ja täitmine“) on ette nähtud:

„1.   Määrust täitev asutus või ametiisik tunnustab kooskõlas käesoleva direktiiviga edastatud Euroopa uurimismäärust ilma täiendavate formaalsusteta ja tagab selle täitmise samal viisil ja sama korra kohaselt nagu siis, kui asjaomast uurimistoimingut oleks taotlenud täitjariigi asutus või ametiisik, välja arvatud juhul, kui määrust täitev asutus või ametiisik otsustab tugineda ühele käesolevas direktiivis osutatud Euroopa uurimismääruse mittetunnustamise või edasilükkamise alustest.

2.   Määrust täitev asutus või ametiisik täidab taotleva asutuse või ametiisiku sõnaselgelt esitatud formaalsusi ja menetlusi, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti, tingimusel et sellised formaalsused ja menetlused ei ole vastuolus täitjariigi õiguse aluspõhimõtetega.

3.   Kui määrust täitev asutus või ametiisik saab Euroopa uurimismääruse, mille ei ole teinud või kinnitanud artikli 2 punktis c määratletud taotlev asutus või ametiisik, saadab määrust täitev asutus või ametiisik Euroopa uurimismääruse tagasi taotlevale riigile.

[…]“.

9.

Artiklis 11 on loetletud „[t]unnustamata või täitmata jätmise alused“.

10.

§-s 386 on sätestatud:

„1.   Maksusüüteo kahtluse korral tegeleb eeluurimisega maksuasutus. Käesolevas jaos on selleks asutuseks „Hauptzollamt“ [peatolliamet], „Finanzamt“, „Bundeszentralamt für Steuern“ [keskmaksuamet] ja „Familienkasse“ [peretoetuste kassa].

2.   Maksuasutus uurib asja sõltumatult § 399 lõike 1 ning § 400 ja 401 piirides, kui asjaolud

3.   Lõiget 2 ei kohaldata kohe, kui tagaotsitava vastu on tegude tõttu tehtud vahistamis- või kinnipidamismäärus.

4.   Maksuasutus võib igal ajal juhtumi prokuratuurile saata. Prokuratuur võib asja igal ajal enda peale võtta. Mõlemal juhul võib prokuratuur maksuasutuse nõusolekul asja maksuasutusele tagasi saata.“

11.

Paragrahvi 399 lõikes 1 on märgitud:

„Kui maksuasutus tegutseb § 386 lõike 2 alusel sõltumatult, teostab ta eeluurimise etapis prokurörile kuuluvaid õigusi ja kohustusi.“

12.

Saksamaa Liitvabariigi alaline esindus Euroopa Liidu juures tegi 14. märtsil 2017 Saksamaa ametiasutuste koostatud Euroopa uurimismääruste kohta järgmise avalduse:

„Direktiivi [2014/41] artikli 2 punkti c kohaselt peab Saksamaa ametiasutuste esitatud taotlused üldiselt kinnitama selle regionaalse kohtu prokuratuur, mille tööpiirkonnas see haldusasutus asub. Liidumaad võivad siiski vabalt anda nende kinnitamise pädevuse kohtule või reguleerida prokuratuuri poolt kinnitamise pädevust kohalikul tasandil muul viisil. Kui taotluse on koostanud Saksamaa maksuasutused, kellel on maksuseadustiku § 386 lõike 2 alusel õigus sõltumatult kriminaaluurimist läbi viia, ei ole vaja, et selle taotluse kinnitaks õigusasutus või kohus. Sellisel juhul teostavad maksuasutused maksuseadustiku artikli 399 lõike 1 alusel […] prokuratuuri õigusi ja ülesandeid ning tegutsevad direktiivi [2014/41] artikli 2 punkti c tähenduses õigusasutusena.“

13.

Selle artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et „vabariigi prokurör kohtu juures, kelle tööpiirkonnas tuleb taotletud meetmed ellu viia, tunnustab põhjendatud määrusega uurimismäärust 30 päeva jooksul alates selle kättesaamisest või vajaduse korral taotleva asutuse või ametiisiku määratud erineva tähtaja jooksul, mis ei tohi ületada 60 päeva“.

14.

Artikli 5 lõikes 1 on lisatud, et „[k]ui taotlev asutus või ametiisik nõuab meetme kohtu poolt täitmisele pööramist või kui kohus peab nõutava meetme täitma vastavalt Itaalia õigusele, tunnustab vabariigi prokurör uurimismäärust ja taotleb selle täitmist eeluurimiskohtunikult“.

15.

Artikli 10 lõikes 3 on sätestatud, et „[u]urimismäärus, mille on koostanud muu kui õigusasutus või mida õigusasutus ei ole kinnitanud, tagastatakse taotlevale asutusele“.

16.

Trento prokuratuur sai 14. novembril 2019 uurimismääruse, mille oli samal päeval väljastanud Finanzamt Münster teatud äriruumide läbiotsimiseks maksudest kõrvalehoidmise uurimise raames Saksa maksuseadustiku § 369 ja 370 alusel.

17.

Euroopa uurimismääruse oli allkirjastanud Finanzamt Münsteri peadirektor ja seda ei olnud kohus kinnitanud.

18.

Trento prokuratuur kinnitas 20. detsembril 2019 Finanzamt Münsterile, et ta oli Euroopa uurimismääruse kätte saanud, ja saatis talle kirja, milles ta taotles õigusasutuse kinnitatud selle Euroopa uurimismääruse koopiat. Kinnitamine oli tema arvates vajalik, kuna taotlev asutus on halduslikku laadi asutus.

19.

Finanzamt Münster teatas 8. jaanuaril 2020 Trento prokuratuurile, et Euroopa uurimismäärust ei pea õigusasutus kinnitama, kuna maksuseadustiku § 399 lõike 1 kohaselt täidab Finanzamt maksusüütegudega seotud menetlustes prokuratuuri ülesandeid ja teda tuleb pidada õigusasutuseks direktiivi 2014/41 artikli 2 tähenduses.

20.

Sellega seoses esitas Trento prokuratuur Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi 2014/41/EL […] artikli 2 lõike 1 punkti c alapunkti ii tuleb osas, kus on sätestatud, et uurimismäärust tegeva asutusena on käsitatav ka „taotleva riigi mis tahes muu pädev asutus või ametiisik, kes tegutseb konkreetses asjas uurimisorganina kriminaalmenetluses ja kellel on pädevus taotleda riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist“, kuid samuti sätestatud, et sellisel juhul „peab taotleva riigi kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör Euroopa uurimismääruse kinnitama enne määrust täitvale asutusele või ametiisikule edastamist, olles enne kontrollinud selle vastavust uurimismääruse koostamise tingimustele, eelkõige käesoleva direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele“, tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil vabastada haldusasutuse kohustusest lasta Euroopa uurimismäärust kinnitada, määratledes selle haldusasutuse „direktiivi artikli 2 tähenduses õigusasutuseks“?“

21.

Trento prokuratuuri sõnul on passiivses Euroopa uurimismääruse tunnustamise menetluses vastavalt direktiivi 2014/41 artiklile 9 ning seadusandliku dekreedi nr 108/17 artiklitele 4 ja 10 tema ülesanne „lahendada täiesti sõltumatult kohtuvaidlus“. Seega on tal õigus esitada ELTL artikli 267 alusel eelotsuse küsimus.

22.

Sisuliselt märgib Trento prokuratuur, et Euroopa uurimismääruse peab kindlasti vastu võtma või kinnitama õigusasutus. See tuleneb tema sõnul Euroopa uurimismääruse ja Euroopa vahistamismääruse ( 11 ) vahelisest analoogiast 10. novembri 2016. aasta kohtuotsuses Özçelik ( 12 ).

23.

Seega tuleb kindlaks teha, kas selline haldusasutus nagu Finanzamt, kes on riigisisese õiguse alusel volitatud täitma teatavatel juhtudel prokuratuuri ülesandeid, võib välja anda Euroopa uurimismääruse ilma kohtu toetuseta.

24.

Trento prokuratuuri hinnangul tuleb küsimus lahendada Euroopa Kohtu praktika ülekandmise teel, st lähtudes sellest, et: a) mõiste „õigusasutus“ on ühtne ega või sõltuda eri liikmesriikidest ja b) see mõiste hõlmab ainult asutusi, mis ei allu välistele korraldustele ega juhistele, eelkõige täitevvõimule.

25.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 24. jaanuaril 2020.

26.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Saksamaa, Itaalia ja Portugali valitsus ning komisjon.

27.

Euroopa Kohus ei pidanud vajalikuks avalikku kohtuistungit, vaid palus pooltel vastata kahele küsimusele Euroopa uurimismääruste kohtuliku kontrolli ( 13 ) ja kohaldatava Itaalia õiguse kohta. ( 14 )

28.

Vastavalt ELTL artiklile 267 võivad Euroopa Kohtult „eelotsust“, mis käsitleb „aluslepingute tõlgendamist“ või liidu teisese õiguse „kehtivust ja tõlgendamist“, taotleda – või peavad seda taotlema – ainult „kohtud“.

29.

Mida mõistetakse selles kontekstis kohtute all, on küsimus, mis tuleb lahendada eranditult liidu õiguse alusel: selle kohaldamise ühtsuse ja ühetaolise kohaldamise nõuded muudavad selle iseseisvaks mõisteks, mis ei sõltu liikmesriikide õigusest. ( 15 )

30.

Selle mõiste piiritlemisel on Euroopa Kohus tavaliselt arvesse võtnud rea tegureid, mis hakkasid välja kujunema kohtuotsuses Vaassen-Göbbels. ( 16 ) Kohtu staatus on ainult seaduse alusel alaliselt loodud organitel, mis kohaldavad õigusnorme võistlevas menetluses, kohustuslikus kohtus ja sõltumatult. ( 17 )

31.

Põhimõtteliselt vastavad äsja loetletud tingimustele samal ajal ainult igas liikmesriigis kohtuvõimu alla kuuluvad kohtunikud ja kohtud. Euroopa Kohus on nende tingimuste täitmise hindamisel olnud siiski suhteliselt paindlik, mis on võimaldanud tal tunnustada kohtuna kohtuvõimuväliseid institutsioone, nagu kutseliidu apellatsioonikomisjon ( 18 ) või kohalike omavalitsuste halduskaebuste komitee. ( 19 )

32.

Euroopa Kohtu antiformalismi selles vallas on kritiseeritud, heites ette, et kohtuotsuse Vaassen-Göbbels nõudeid on hiljem lõpuks „moonutatud“ ( 20 ). Euroopa Kohus parandas siiski hiljuti oma varasemat seisukohta, mis lubas liiga palju mööndusi. ( 21 )

33.

Tegelikult lähtub Euroopa Kohtu praktika sügavast mõttest, mis on ELTL artiklis 267 sätestatud õigusalase koostöö mehhanismi aluseks: „[l]iidu õiguskorra eripärade ja autonoomsuse säilitamise tagami[ne]“ ( 22 ).

34.

Sellele eesmärgile vastab kohtusüsteem, mille „alustala [on] ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetlus, mille eesmärk on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise dialoogi loomise teel tagada liidu õiguse tõlgendamise ühtsus, võimaldades seeläbi tagada ka selle järjepidevuse, täieliku õigusmõju ja autonoomsuse ning lõpuks ka aluslepingutega kehtestatud õiguse ainuomase olemuse“ ( 23 ).

35.

Kui ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus on ette nähtud „kohtute vahelise dialoogina“, siis seda seepärast, et just kohtud on need, kellel on üldjuhul viimase sõna õigus õigusnormide kohta, mis moodustavad liikmesriikide õiguskorrad. Kui need õiguskorrad – ja järgnevad kohtuvaidlused – puudutavad liidu õigusnorme, on Euroopa Kohtule esitatava eelotsusetaotluse eesmärk vältida liidu õiguse enda seisukohast sobimatute lõplike lahendite kujunemist. ( 24 )

36.

See seletab, miks liikmesriigi kohtud pöörduvad Euroopa Kohtu poole, et saada vastus kahtlustele, mis tekivad vaidlust mõjutavate liidu õigusnormide tähenduses.

37.

Liikmesriikide kohtutes taandatakse kohtuväliste riigisisese õiguskorra kohaldajate (sealhulgas haldusorganid) antud erinevad õiguse tõlgendused – õiguskaitsevahendite kaudu – ühtseks. Lõppastmes on kehtivad ainult kohtute kinnitatud tõlgendused, mistõttu on loogiline, et ELTL artikliga 267 tehakse kohtutest Euroopa Kohtu loomulikud (ja ainuõiguslikud) suhtluspartnerid.

38.

Kuid on midagi veel. Nagu ma just rõhutasin, on eesmärk tagada „liidu õiguse tõlgendamise ühtsus“ ( 25 ). ELTL artikli 267 eesmärk on mõistagi hõlbustada liikmesriikide kohtutel tõlgendada liidu õiguse sätteid, mida nad peavad kohaldama oma menetluses olevate kohtuasjade lahendamisel. Ent selle eesmärk on ka tagada, et ühegi liidu õigusnormi puhul ei oleks Euroopa Kohtu lubatud tõlgendamine kättesaamatu.

39.

ELTL artikliga 267 püütakse vältida, et liikmesriikide õiguskordades kinnistuvad liidu õiguse tõlgendused, mille puhul ei ole saanud arvestada Euroopa Kohtu kinnitusega. Kui see oleks nii, oleks väära tõlgendamise ohu tulemuseks peaaegu vältimatu Euroopa õigusnormide tõlgenduste paljusus erinevates liikmesriikides, mis seetõttu kahjustaks Euroopa õiguse ühetaolisust. Seepärast ELTL artikkel 267 mitte ainult ei anna viimase astme kohtutele õigust esitada eelotsuse küsimusi, vaid paneb neile eelotsuse küsimuse esitamise kohustuse.

40.

Kuigi oma kohtupraktikas on Euroopa Kohus asunud funktsionaalsele seisukohale, võttes vastu eelotsusetaotlusi institutsioonidelt, mis ei ole otseses mõttes kohtud, arvan ma, et see on tingitud sellestsamast soovist. Kui nende institutsioonide aktide peale ei saa kohtusse edasi kaevata, võivad need riigisiseses õiguskorras kinnistada liidu õiguse lõplikke tõlgendusi ilma Euroopa Kohtu sekkumiseta.

41.

Nagu ma eespool märkisin, on nimelt liikmesriikide õiguskordades üldjuhul viimane sõna kohtutel. ( 26 ) Siit tulenevalt ongi ELTL artiklis 267 silmas peetud kohtuid, ma kordan, Euroopa Kohtu loomulike suhtluspartneritena.

42.

Seda reeglit võib muuta mõõdukamaks, juhtides tähelepanu ohule, et liidu õiguse tõlgendamine võib hajuda erandjuhtudel, kus otseses mõttes kohtulik sekkumine ei ole riigisisese õiguse eripärasid arvestades võimalik.

43.

Nii märkis seda kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer: „[k]ohtukorraldus on 27 liikmesriigiga Euroopas väga erinevate parameetrite ja mudelitega“, mistõttu on „[r]aske […] välja tuua mudelit, mis vastaks nii paljude riikide kohtufunktsioonide ühisele kirjeldusele“. Sellest tulenevalt on kohtuotsuse Vaassen-Göbbels kriteeriume tõlgendatud „nii üldiselt ja laialt“ ( 27 ).

44.

Euroopa Kohus lähtus seega ideaalsest skeemist, mis on määratletud tüüpiliselt kohtuid eristavate tunnustega (sisuliselt kohtuotsuses Vaassen-Göbbels sätestatud tunnused). ( 28 ) Aastate jooksul on talle siiski esitatud juhtumeid, mille tulemusel on ta hakanud selle kohtuotsuse kriteeriumide tähtsust vähendama, kui see on olnud vajalik, et arvata mõiste „kohus“ alla institutsioone, kes tegutsevad küll väljaspool kohtuvõimu, kuid teostasid õigusemõistmist. ( 29 )

45.

Ent nõue, milles ei ole kunagi järeleandmisi tehtud, on see, et eelotsusetaotluse esitaja peab sisuliselt teostama õigusemõistmist, st mõistma konkreetses vaidluses pöördumatult õigust.

46.

Nagu ma juba märkisin, ei ole Euroopa Kohus pidanud probleemiks kvalifitseerida kohtuks kutseliidu apellatsioonikomiteed, kuigi selle otsuseid sai kohtus vaidlustada. Viimati nimetatud asjaolu oleks pidanud olema piisav selleks, et järeldada, et vajaduse korral oleksid pidanud võimaliku eelotsusetaotluse esitama need kohtud. Siiski piisas asjaolust, et praktikas ei olnud komisjoni otsuseid kohtus vaidlustatud, selleks et Euroopa Kohus otsustaks, et need otsused on de facto kohtuotsused. ( 30 )

47.

ELTL artikli 267 kontekstis on seega oluline, et isikutel, kellel on liikmesriigi õiguse kohaselt viimase sõna õigus, oleks õigus pöörduda Euroopa Kohtusse, kui tegemist on liidu õigusnormide tõlgendamisega. Ja see kehtib nii kohtute puhul kitsas tähenduses kui ka teiste puhul, kes ilma sellise staatuseta teostavad erandkorras vaidluses de facto lõplikku õigusemõistmist. Mõlemale tuleb anda võimalus anda sõna Euroopa Kohtule, et see ütleks liidu õiguse lubatud tõlgenduse.

48.

Nii võib aru saada, et ELTL artiklis 267 kasutatud väljendit „otsuse tegemine“ on tõlgendatud laialt, kuna selle eesmärk on vältida, et „paljusid menetlusküsimusi käsitatakse vastuvõetamatuna ja sellistena, mida Euroopa Kohus ei saa tõlgendada, ja et Euroopa Kohtul oleks võimalik tõlgendada kõiki liidu õiguse menetlusnorme, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kohaldama“ ( 31 ).

49.

Euroopa Kohtu soov olla viimane hääl, mis tõlgendab kogu liidu õigust, on seega viinud selleni, et võeti vastu kaks erandit, millele juhtis omal ajal tähelepanu kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer: i) kohtuliku õiguskaitsevahendi puudumine ja ii) kohtulaadsetele organitele põhiseadusega määratud kohtuülesanded. ( 32 )

50.

Trento prokuratuuri esitatud vastuväiteid eelotsusetaotluse vastuvõetavusele tuleb käsitleda nendest eeldustest lähtudes. See institutsioon vastab seadusliku päritolu, alalisuse, otsuste kohustuslikkuse ja õigusnormide kohaldamise kriteeriumidele.

51.

Isegi kui Euroopa uurimismääruse tunnustamise ja täitmise menetlus ei olnud võistlev, mis on kaheldav, on Euroopa Kohus selle tunnuse tähtsust juba vähendanud, välistades võimaluse, et see on „absoluutne kriteerium“ ( 33 ).

52.

Seega näib kõik viitavat sellele, et esimene eespool nimetatud eranditest on täidetud, sest Trento prokuratuuri ja Itaalia valitsuse esitatud teabest ( 34 ) nähtub, et kuigi prokuratuuri otsust Euroopa uurimismäärust tunnustada saab kohtulikult kontrollida, ei ole õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kohtus vaidlustada otsust, millega keeldutakse Euroopa uurimismääruse tunnustamisest, mis on vajalik selle täitmiseks.

53.

Nendel asjaoludel olen ma seisukohal, et Trento prokuratuuril peaks olema õigus eelotsusetaotlust esitada.

54.

Võiks siiski vastu väita, et kui prokuratuur tunnustab Euroopa uurimismääruse kehtivust, võib tema otsuse vaidlustada kohtus, kus viimasel on viimase sõna õigus, millest tulenevalt oleks temal õigus esitada eelotsusetaotlus.

55.

Praeguses menetlusstaadiumis, kus on eelotsusetaotlus esitatud, ei saanud Trento prokuratuur veel otsustada Euroopa uurimismääruse rakendatavuse üle, mille tunnustamise kohta ta peab otsuse tegema. Ning ta ei saanud seda teha just seetõttu, et ta kahtleb, kas vaidlusaluse Euroopa uurimismääruse tunnustamise tingimused on täidetud vastavalt direktiivile 2014/41.

56.

Seega saab Trento prokuratuur viia kohtu sekkumiseni vaid siis, kui ta otsustab Euroopa uurimismäärust tunnustada, sõltumata sellest, kas tema arvates on tegemist mittepädeva organi (Finanzamt Münster) väljastatud Euroopa uurimismäärusega. Kokkuvõttes oleks ta sunnitud tegema otsuse, olles teadlik, et see võib olla ebaõige, ja kindlustundega, et toimub kohtulik sekkumine, mida pealegi ei saa garanteerida.

57.

Trento prokuratuur saaks otsuse teha oma heausksusest ja arusaamisest lähtudes ainult juhul, kui ta on kindel, et tema otsust Euroopa uurimismääruse tunnustamisest keelduda saab samuti kohtulikult kontrollida. ELTL artikli 267 eesmärgi seisukohast ei oma tähtsust, kas sellise läbivaatamise viib läbi Euroopa uurimismääruse päritoluliikmesriigi (Saksamaa) kohus, kellel on alati võimalus pöörduda Euroopa Kohtusse. ( 35 )

58.

Käesoleval juhul vaidlusalust Euroopa uurimismäärust ei ole siiski teinud mitte kohus, vaid haldusorgan, kes ei saa samuti pöörduda ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtusse.

59.

Eelotsusetaotluse esitamise kontekstiga piirdudes kaldub Trento prokuratuur arvama, et Finanzamt Münsteri Euroopa uurimismäärus vajab vaidlusalust kinnitamist. Seda eeldust arvestades palub ta Euroopa Kohtul eelkõige kinnitada tõlgendust, mille ta andis direktiivile 2014/41.

60.

Kui eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, võiks Trento prokuratuur tegutseda selle järgi, nagu tema direktiivi 2014/41 tõlgendab, ja Finanzamt Münsteri taotletud tunnustamisest keelduda. Kordan, et kuna viimati nimetatud asutus ei saaks samuti esitada eelotsusetaotlust ega ole kindel, et Euroopa uurimismäärus on tehtud kohtumenetluse käigus, ( 36 ) järeldub sellest, et ükski kohus ei saaks anda sõna Euroopa Kohtule, et see teeks otsuse selle direktiivi tõlgendamise kohta.

61.

Kui see lahendus oleks üldine ja järeldatakse, et Trento prokuratuur ei saa käesoleva juhtumi asjaoludel eelotsusetaotlust esitada, tekiks liidu õigusnormi tõlgendamisel pimenurk. Just seda tulebki selle õiguskorra ühtsuse huvides vältida, nagu on rõhutatud kohtuotsuses Gradbeništvo Korana.

62.

Lisaks ei ole see, et Euroopa Kohus keeldus tookord kvalifitseerimast Torino prokuratuuri organiks, kellel on õigus esitada eelotsusetaotlust (kohtuotsus X), praeguse asja lahendamisel määrav.

63.

Kohtuotsuse X õigusteooria on küll täiesti kehtiv. Kuid selle kohaldamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et ainus asjasse puutuv teave ei ole mitte prokuratuuri organisatsiooniline või institutsiooniline staatus, vaid tema kui uurimismäärust täitva asutuse roll direktiivi 2014/41 menetluses.

64.

Erinevalt sellest, mida on kirjeldatud kohtuotsuses X, milles Torino prokuratuur osales kohtus kriminaalmenetluse poolena, osaleb Trento prokuratuur nüüd Euroopa õigusnormi riigisisese lõpliku rakendusasutusena. Funktsionaalselt tegutseb ta samamoodi nagu kohtuorgan ning tema otsuse peale, millega ta keeldub Euroopa uurimismäärust tunnustamast, ei saa edasi kaevata. Selliselt tegutsemise alusel ei takista minu arvates miski tunnustada teda kohtuna ELTL artikli 267 tähenduses.

65.

Minu arvates on asjakohane veel üks viimane kaalutlus.

66.

Olenemata sellest, kas Trento prokuratuur tegutseb sisuliselt või funktsionaalselt kohtuna, võiks see näidata mingisugust riigisisese õiguse häiret, sest kõik avalikud toimingud peavad põhimõtteliselt olema kohtulikult kontrollitavad. ( 37 )

67.

See ei ole siiski probleem, mille üle Euroopa Kohus peaks praegu otsuse tegema, kuna see ei ole seotud eelotsusetaotluse esemega. Isegi kui riigisiseses õiguses peaks olema ette nähtud võimalus esitada kohtule kaebus Trento prokuratuuri otsuse peale jätta Euroopa uurimismäärus tunnustamata (rõhutan, et see küsimus ei ole selle menetluse küsimus ja pealegi tuleks sellele komisjoni ja Itaalia valitsuse arvates vastata eitavalt), ( 38 ) ei lahendataks probleemi, mis kaasneks Euroopa Kohtusse pöördumise võimaluse puudumisega konkreetsel juhul, mille tõttu see eelotsuse küsimus esitati.

68.

Kokkuvõttes, kuna Trento prokuratuur osutub „kohtuks“, kelle otsuse peale Euroopa uurimismääruse täitmisest keelduda ei saa edasi kaevata, nagu on eespool kirjeldatud, on tal õigus esitada Euroopa Kohtule see eelotsuse küsimus.

69.

Direktiivi 2014/41/EÜ artikli 1 lõike 1 kohaselt on Euroopa uurimismäärus „õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus“. ( 39 ) Sama direktiivi artikli 2 punkti c kohaselt võib sellise otsuse teha ja väljastada kohtunik või prokuratuur ( 40 ) ning lisaks isik, kes „tegutseb konkreetses asjas uurimisorganina kriminaalmenetluses ja kellel on pädevus taotleda riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist“ ( 41 ).

70.

Viimati nimetatud juhul peab nende „uurimisasutuste“ väljastatud Euroopa uurimismääruseid enne kontrollima „kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör […]“ ( 42 ), see tähendab isik, kes võib Euroopa uurimismäärust teha motu proprio.

71.

Mulle näib, et direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii sõnastus on piisav, et vastata esitatud küsimusele eitavalt. Nõustun seega Itaalia ja Portugali valitsuse ning komisjoni seisukohtadega.

72.

Põhjused, mis Saksamaa valitsus esitas, et õigustada talle riigisisese õigusega antud maksualase uurimispädevuse andmist Finanzamtile, ei ole minu arvates liidu õigusega vastuolus.

73.

Eelkõige on see pädevuse andmine kooskõlas direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis ii sätestatuga, mille järgi on see „taotleva riigi mis tahes muu pädev asutus või ametiisik, kes tegutseb konkreetses asjas uurimisorganina kriminaalmenetluses ja kellel on pädevus taotleda riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist“ ( 43 ).

74.

Kuid selles ei ole küsimus.

75.

Küsimus on selles, et kuigi liikmesriikidel on õigus määrata asutused, kellel on õigus kriminaalmenetluses uurimist läbi viia ja tõendite kogumist taotleda, ei anna direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkt ii nimetatud asutustele ülesannet, mis piirduks sellega, et ta otsustab Euroopa uurimismääruse väljastamise, mis tuleb „kinnita[d]a enne määrust täitvale asutusele või ametiisikule edastamist […]“. Ja seda peab tegema eelkõige kohus, kohtunik või prokurör.

76.

Finanzamt Münster on üheselt haldusasutus, mistõttu ei ole tal direktiivi 2014/41 kohaselt õigust üksi Euroopa uurimismäärust välja anda. Täpsemalt ei ole ta volitatud seda „edastama“ uurimismäärust täitvale asutusele ilma õigusasutuse eelneva kinnitamiseta, kusjuures see asutus on direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii kohaselt kohus, kohtunik või prokurör.

77.

Saksamaa valitsus väidab, et oma menetlusautonoomia raames usaldas ta Finanzamtile riigiprokuratuuri tüüpiliste ülesannete täitmise, andes talle viimase õigused ja kohustused. Tegemist on seaduses ette nähtud erandiga, millega tehakse erand prokuratuuri monopolist kriminaaluurimises.

78.

Kas selline määramine teeb Finanzamtist prokuratuuri direktiivi 2014/41 tähenduses? Minu arvates mitte.

79.

Asjaolu, et riigisisene õigus annab maksusüütegude menetlemisel Finanzamtile samasuguse uurimispädevuse nagu prokuratuuril, ei ole piisav, et need kaks asutust direktiivi 2014/41 süsteemis samastada.

80.

Nagu rõhutab komisjon, on Finanzamt haldusorgan, mille ülesanne on maksuasjade haldamine ja mis kuulub täitevvõimu alla. Kuigi Saksa õigusnormid annavad talle teatud rikkumiste uurimiseks piiratud pädevuse, on maksuasutusel ja prokuratuuril selge vahe. Finanzamtil puudub prokuröri täielik pädevus ning teda ei saa seega Euroopa uurimismääruse väljaandjana samastada prokuratuuriga.

81.

Direktiivi 2014/41 artikli 2 aluseks olev mõte on see, et haldusasutustel on, olenemata nende riigisisesest õigusest tulenevast pädevusest, vaja Euroopa uurimismääruse tegemiseks kohtute (sealhulgas prokuröri) kinnitust.

82.

See mõte kaoks, kui liikmesriigid saaksid lihtsalt niisama võimaldada täitevvõimu asutustel edastada Euroopa uurimismäärust, mida ei ole õigusasutused (sealhulgas prokurör) kinnitanud, kasutades selleks täitevvõimu asutuste ja prokuratuuri võrdsustamise mehhanismi.

83.

Sellele argumendile lisandub veel teine argument, mis puudutab rolli, mida täidavad Euroopa uurimismääruste puhul otseses mõttes õigusasutused (sh prokurörid).

84.

Direktiivi 2014/41 põhjenduse 12 kohaselt peab uurimismääruse teinud asutus pöörama erilist tähelepanu põhiõiguste tagamisele, kuna „[s]üütuse presumptsiooni ning kaitseõigust kriminaalmenetluses on hartas tunnustatud põhiõiguste nurgakivina kriminaalkohtumenetluse valdkonnas“.

85.

Seepärast on liidu seadusandja rõhutanud, et „[k]õnealuste õiguste igasugune piiramine uurimistoiminguga, mille tegemist taotletakse vastavalt käesolevale direktiivile, peaks olema täielikult kooskõlas harta artiklis 52 sätestatud nõuetega uurimistoimingu vajalikkuse, proportsionaalsuse ja eesmärkide osas, eelkõige seoses teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsega“ ( 44 ).

86.

Seda silmas pidades lubab direktiivi 2014/41 artikli 6 lõige 1 uurimismääruse tegemist üksnes juhul, kui see on „vajalik ja sellega proportsionaalne, võttes arvesse kahtlustatava ja süüdistatava õigusi“. Lisaks sellele peab uurimismääruse teinud asutus vastavalt artikli 6 lõikele 2 arvesse võtma rea direktiive, mis käsitlevad menetlusõigusi kriminaalmenetluses. ( 45 )

87.

Euroopa uurimismääruse teinud asutus on seega kohustatud üldise huvi ja asjasse puutuvate põhiõiguste nõuetekohaseks tasakaalustamiseks tegema otsuse vajalikkuse ja proportsionaalsuse kohta, mille puhul on möödapääsmatult vajalik institutsiooniline seisukoht, mis ei ole haldusorganite oma.

88.

Kuigi niisugusel haldusasutusel nagu Finanzamt on prokuratuuri tüüpiline pädevus, ei kujuta see endast õigusasutust direktiivi 2014/41 tähenduses, kes võiks otsustada selle vajalikkuse ja proportsionaalsuse üle.

89.

Kvalifitseeritud sisuline pädevus, mille tõttu Saksa seadusandja andis maksusüütegude uurimise valdkonnas pädevuse Finantzamtidele, näitab, et need on selles konkreetses valdkonnas väga spetsialiseerunud organid. Kuid sellest spetsialiseerumisest ei piisa direktiivi 2014/41 käsitluses selleks, et tunnustada nende perspektiivi ega üldisemat pädevust, mida nõuab õiguste ja huvide kaalumine enne Euroopa uurimismääruse tegemise otsust.

90.

Euroopa Kohus on otsustanud, et mõiste „õigusasutus“ ei piirdu „liikmesriigi kohtunike[…] või kohtute[ga], vaid [seda tuleb mõista] laiemas tähenduses katta need ametiasutused, kes asjaomases õiguskorras osalevad kriminaalasjades õigusemõistmises“ ( 46 ), kuid alati välistades täitevvõimu teostavad haldusasutused. ( 47 )

91.

Kuigi prokuratuuril ei ole tingimata kohtutele omast sõltumatust, ei allu ta täitevvõimule niisugustel alluvustingimustel nagu seda tavapäraselt teevad haldusasutused. On tõsi, et teatavates õigussüsteemides võivad nende liikmed saada täitevvõimult individuaalseid juhiseid, kuid neil on siiski iseseisev staatus, mis eristab neid täitevvõimu organitest. ( 48 )

92.

Prokuratuuri institutsionaalne positsioon kohtus õiguspärasuse tagajana teeb temast tegelikult õigusemõistmises osaleja, sest see ei puuduta üksnes ega peamiselt avaliku halduse selle osa huve, vaid õiguse järgimise üldpõhimõtet. Seega võrdsustab direktiivi 2014/41 artikkel 2 prokuratuuri kohtuga. ( 49 )

93.

Selliste eeluurimisülesannete ad casum täitmine, mis on sarnased prokuratuuri ülesannetega, ei too kaasa seda, et Finanzamt lakkaks olemast haldusorgan ja allumast sellisena struktuuriliselt ja funktsionaalselt võimu hierarhiale, ning eelkõige, et tal ei oleks tingimata pädevust teha direktiivis 2014/41 nõutud vajalikkuse hindamist ja kaalumist. Selle üle otsustamine läheb kaugemale maksuasutuse konkreetsest huvist ning hõlmab kogu riigi üldist huvi ja kodanike põhiõiguste tagamist.

94.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Procura Distrettuale della Repubblica presso il Tribunale ordinario di Trentole (Itaalia Vabariigi ringkonnaprokuratuur Trento kohtu juures) järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, artikli 2 punkti c alapunkti ii tuleb tõlgendada nii, et see ei luba liikmesriigil vabastada liikmesriigi haldusasutusi, kes on pädevad maksuküsimustes, sealhulgas juhul, kui neil on õigus läbi viia teatud kriminaalmenetlusi, kohustusest taotleda enne Euroopa uurimismääruse edastamist täitvale asutusele või ametiisikule selle kinnitamist taotleva riigi kohtuniku, kohtu, prokuratuuri või eeluurimiskohtuniku poolt.