Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62019TN0347

    kohtuasi T-347/19: 10. juunil 2019 esitatud hagi — Falqui versus Euroopa Parlament

    ELT C 263, 5.8.2019, p. 54–55 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    5.8.2019   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 263/54


    10. juunil 2019 esitatud hagi — Falqui versus Euroopa Parlament

    (kohtuasi T-347/19)

    (2019/C 263/61)

    Kohtumenetluse keel: itaalia

    Pooled

    Hageja: Enrico Falqui (Firenze, Itaalia) (esindajad: advokaadid F. Sorrentino ja A. Sandulli)

    Kostja: Euroopa Parlament

    Nõuded

    Hageja nõuab vaidlustatud teate tühistamist ja Euroopa Parlamendilt menetluse ajal alusetult kinni peetud summade väljamaksmist.

    Väited ja peamised argumendid

    Käesolev hagi on esitatud Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi 11. aprilli 2019. aasta teate nr D (2019) 14406 peale, mis puudutab hageja kui endise Euroopa Parlamendi liikme pensioni kindlaksmääramist.

    Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

    1.

    Esimene väide, et rikutud on Euroopa Parlamendi juhatuse 2008. aasta 19. mai ja 9. juuli otsuseid „Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmed“.

    Selle kohta märgib ta, et kuna 2008. aasta 19. mai ja 9. juuli otsuste „Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmed“ artikli 75 lõike 2 kohaselt „jääb kehtima“ õigus kogumispensionile, millele tal oli õigus põhimääruse jõustumise ajal, ning et Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirjas tehtud varasemat viidet riigisisesele õigusele tuleb pidada eriviiteks (sel ajal kehtinud korrale), kuna Euroopa Paralamendi endiste liikmete enne põhimääruse jõustumist omandatud pensioniõigusi ei ole võimalik hilisemate aktidega muuta.

    2.

    Teine väide, et Euroopa Parlament ei ole jätnud kohaldamata õigusvastaseid riigisiseseid õigusnorme.

    Ta väidab selle kohta, et Itaalia Saadikutekoja juhatuse otsusega nr 14/2018 kehtestatud regulatsioon ei ole Itaalia õigusnormide endiga võrreldes kehtiv.

    Juhatus on nimelt otsustanud arvutada uuesti välja endiste saadikute eluaegsed toetused, kohaldades sissemaksetel põhinevat süsteemi ka pensionile perioodi eest enne 2012. aastat, mida nii avaliku- kui erasektori töötajatele makstakse pro rata süsteemi alusel, ning isegi perioodile enne 1996. aastat, mille eest nii avaliku- kui erasektori töötajatele makstakse pensionit „kuiva“ staažisüsteemi alusel. Selleks et kohaldada sissemaksetel põhinevat süsteemi tagasiulatuvalt ka perioodide suhtes, mil seda Itaalias veel ei kehtinud, võttis ta aluseks arvutamissüsteemi, mis on kallutatud, ebamõistlik ja kindlustusmatemaatiliselt alusetu.

    Samuti on selline reform ebaseaduslik, sest saadikute eluaegsete toetuste valdkond peab olema reguleeritud vähemalt põhiaspektides seadusega, mitte asutusesiseste normidega (põhiseaduse artikkel 69).

    Lisaks kahjustab see endiste saadikute õiguspärast ootust nende pensionide stabiilsuse suhtes, mis on vastuolus õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega, mis on ka Itaalia õiguskorra üldpõhimõte.

    3.

    Kolmas väide, et Euroopa Parlament on õigusvastaselt kohaldanud riigisiseseid õigusnorme, mis on vastuolus liidu õiguskorra aluspõhimõtetega ja eelkõige õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega. Liidu õiguse esimuslikkuse põhimõtte rikkumine.

    Selle kohta väidab hageja, et endiste Itaalia saadikute eluaegsete toetuste reformi käigus arvutati nende toetuste summad tagantjärgi ümber täiesti ettenägematult, ühe korraga ja ilma kaitseklausliteta, mistõttu rikub see reform väga oluliselt õiguspärase ootuse põhimõtet, mis on üks liidu õiguskorra aluspõhimõtetest.

    Sel põhjusel ei saanud Euroopa Parlament seda reformi üle võtta: üldpõhimõtete alusel, mis reguleerivad õiguskordade vahelisi suhteid, nimelt normide ühest õiguskorrast ülevõtmist teise õiguskorda viitega (kas üld- või eriviide) saab toimuda kindlates piirides — nimelt ei saa viidet kasutada, kui viitava õiguskorra norm on vastuolus viidatava õiguskorra aluspõhimõtetega. Lisaks, arvestades liidu õiguse esimust — mis on liidu õiguse aluspõhimõte —, tuleb liidu õigusega vastuolus olev riigisisene norm jätta kohaldamata, et tagada kogu liidu territooriumil kodanike ühetaoline kaitse liidu õigusega.


    Top