1

Hageja Feralpi Holding SpA (varem Feralpi Siderurgica SpA ja Federalpi Siderurgica SRL) on Itaalias asuv sarrusvarraste tootja.

2

2000. aasta oktoobrist detsembrini viis Euroopa Liidu Komisjon ST artikli 47 alusel läbi kontrolle Itaalia betoonisarruste tootjate, sealhulgas hageja, ja ühe ettevõtjate ühenduse, Federazione imprese siderurgiche italiane (Itaalia terasetootmisettevõtjate ühendus, edaspidi „Federacciai“) ruumides. Ta esitas neile ka selle sätte alusel teabenõuded.

3

Komisjon alustas 26. märtsil 2002 ST artikli 65 kohaldamise menetlust ja esitas ST artikli 36 alusel vastuväiteteatise (edaspidi „vastuväiteteatis“), mille ta saatis teiste seas ka hagejale. Viimane vastas vastuväiteteatisele 31. mail 2002.

4

13. juunil 2002 toimus haldusmenetluses isikute ärakuulamine.

5

Komisjon saatis samadele adressaatidele 12. augustil 2002 nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 1), artikli 19 lõike 1 alusel täiendava vastuväiteteatise (edaspidi „täiendav vastuväiteteatis“). Ta selgitas oma seisukohta seoses menetluse jätkamisega pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist 23. juulil 2002. Hageja vastas täiendavale vastuväiteteatisele 20. septembril 2002.

6

30. septembril 2002 toimus haldusmenetluses isikute uus ärakuulamine liikmesriikide konkurentsiasutuste kohalolekul. Ärakuulamisel käsitleti täiendava vastuväiteteatise eset, st ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise õiguslikke tagajärgi menetluse jätkamisele.

7

Haldusmenetluse lõpus võttis komisjon 17. detsembril 2002 vastu otsuse K(2002) 5087 (lõplik) ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/37.956 – sarrusevardad) (edaspidi „2002. aasta otsus“), mille adressaadid olid Federacciai ja kaheksa ettevõtjat, nende seas hageja. Komisjon tegi selles otsuses kindlaks, et ajavahemikul 1989. aasta detsembrist kuni 2000. aasta juulini olid otsuse adressaadid tegutsenud ühe, mitmeosalise ja vältava kartellina Itaalia sarrusevarraste või ‑rullide (edaspidi „sarrusevardad“) turul, mille eesmärk või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ning tootmise või müügi piiramine või kontrollimine vastuolus ST artikli 65 lõikega 1. Ta määras hagejale selle eest trahvi 10,25 miljonit eurot.

8

Hageja esitas 4. märtsil 2003 Üldkohtule 2002. aasta otsuse peale hagi. Üldkohus tühistas selle otsuse hagejat puudutavas osas (25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Feralpi Siderurgica vs. komisjon, T‑77/03, ei avaldata, EU:T:2007:319) ja teisi adressaate puudutavas osas põhjusel, et otsuse õiguslik alus ehk ST artikli 65 lõiked 4 ja 5 ei olnud selle vastuvõtmise ajal enam jõus. Seetõttu ei olnud komisjon pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist nende sätete alusel pädev ST artikli 65 lõike 1 rikkumisi tuvastama ja nende eest karistusi määrama. Üldkohus ei uurinud selle otsuse teisi aspekte.

9

2002. aasta otsus jõustus Federacciai suhtes, kes Üldkohtule hagi ei esitanud.

10

Komisjon teatas 30. juuni 2008. aasta kirjas hagejale ja teistele asjasse puutuvatele ettevõtjatele oma kavatsusest korrigeerida õiguslikku alust ja võtta vastu uus otsus. Lisaks täpsustas ta, et otsus põhineb vastuväiteteatises ja täiendavas vastuväiteteatises esitatud tõenditel. Hageja esitas 31. juulil 2008 komisjoni palvel selle kohta oma kirjalikud seisukohad.

11

Komisjon palus 24. juuli ja 25. septembri 2008. aasta faksis ning seejärel 13. märtsi, 30. juuni ja 15. juuli 2009. aasta faksis hagejal esitada teavet oma struktuuri muutuse ja käibe kohta. Hageja vastas nendele teabenõuetele vastavalt 4. septembri ja 17. oktoobri 2008. aasta e-kirjas ning seejärel 3. aprilli, 6. juuli ja 22. juuli 2009. aasta e-kirjas.

12

Komisjon võttis 30. septembril 2009 vastu otsuse K(2009) 7492 (lõplik) ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/37.956 – sarrusevardad raudbetooni jaoks, otsuse uuesti vastuvõtmine), mille ta adresseeris samadele ettevõtjatele, kellele oli adresseeritud 2002. aasta otsus ja kelle seas oli ka hageja. See otsus võeti vastu EÜ asutamislepingus ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruses nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) ette nähtud menetlusnormide alusel. Selles otsuses tugineti vastuväiteteatises ja täiendavas vastuväiteteatises esitatud asjaoludele ning korrati sisuliselt 2002. aasta otsuse sisu ja järeldusi. Eelkõige jäi muutumatuks hagejale määratud trahv summas 10,25 miljonit eurot.

13

Komisjon võttis 8. detsembril 2009 vastu muutmisotsuse, mille lisas olid hinnamuutusi näitavad tabelid, mis olid 30. septembri 2009. aasta otsusest välja jäetud, ja mille kaheksas joonealuses märkuses parandati viitenumbrid nendele tabelitele.

14

Hageja esitas 19. veebruaril 2010 Üldkohtule hagi komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsuse (muudetud kujul) (edaspidi „2009. aasta otsus“) peale. Üldkohus jättis 9. detsembril 2014 hagi rahuldamata (9. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Feralpi vs. komisjon, T‑70/10, ei avaldata, EU:T:2014:1031). Üldkohus tühistas 2009. aasta otsuse osaliselt seoses otsuse ühe teise adressaadiga, vähendas kahele muule adressaadile määratud trahvisummat ja jättis ülejäänud hagid rahuldamata.

15

Hageja esitas 19. veebruaril 2015 apellatsioonkaebuse 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse Feralpi vs. komisjon (T‑70/10, ei avaldata, EU:T:2014:1031) peale. Euroopa Kohus tühistas 21. septembri 2017. aasta otsusega Feralpi vs. komisjon (C‑85/15 P, EU:C:2017:709) Üldkohtu otsuse ja 2009. aasta otsuse muu hulgas hageja suhtes.

16

Euroopa Kohus otsustas 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Feralpi vs. komisjon (C‑85/15 P, EU:C:2017:709), et kui otsus võetakse vastu määruse nr 1/2003 alusel, siis peab menetlus, milles lõpus see otsus tehakse, olema kooskõlas selles määruses ja komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruses (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), ette nähtud menetlusnormidega, isegi kui menetlus algas enne nende aktide jõustumist.

17

Euroopa Kohus tuvastas aga, et käesolevas asjas ei saa 13. juuni 2002. aasta ärakuulamist – ainsat, mis puudutas menetluse sisu – pidada määruse nr 1/2003 alusel otsuse vastuvõtmise menetlusnõuetega kooskõlas olevaks, kuna liikmesriikide konkurentsiasutused ei võtnud sellest osa.

18

Euroopa Kohus järeldas, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et komisjonil ei olnud enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist kohustust korraldada uut ärakuulamist, kuna asjasse puutuvad ettevõtjad kuulati juba ära 13. juuni ja 30. septembri 2002. aasta ärakuulamistel.

19

Euroopa Kohus tuletas 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Feralpi vs. komisjon (C‑85/15 P, EU:C:2017:709) meelde, kui tähtis on korraldada asjasse puutuvate isikute taotlusel ärakuulamine, kuhu kutsutakse liikmesriikide konkurentsiasutused, ning selle korraldamata jätmine kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist.

20

Euroopa Kohus otsustas, et kuna sellest õigusest, mis on selgelt ette nähtud määruses nr 773/2004, kinni ei peetud, ei pea ettevõtja, kelle õigust on sel viisil rikutud, tõendama, et see rikkumine võis tema jaoks kahjulikult mõjutada menetluse kulgu ja vaidlusaluse otsuse sisu.

21

Euroopa Kohus tühistas samadel põhjustel ka muud Üldkohtu 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsused, milles käsitleti 2009. aasta otsuse õiguspärasust, ning 2009. aasta otsuse nelja muu ettevõtja suhtes. 2009. aasta otsus on aga jõustunud ettevõtjate suhtes, kes nimetatud kohtuotsuste peale apellatsioonkaebust ei esitanud.

22

Komisjon teatas 15. detsembri 2017. aasta kirjas hagejale oma kavatsusest haldusmenetlus uuendada ja korraldada nimetatud menetluses isikute uus ärakuulamine liikmesriikide konkurentsiasutuste osavõtul.

23

Hageja teavitas 20. detsembril 2017 ja 16. jaanuaril 2018 komisjoni oma soovist ärakuulamisel osaleda. Ta esitas 1. veebruari 2018. aasta kirjas oma seisukohad, milles ta vaidles vastu komisjoni õigusele haldusmenetlus uuendada ning palus seetõttu komisjonil menetluse jätkamisest loobuda.

24

Komisjon korraldas menetluse sisulistes küsimustes 23. aprillil 2018 uue ärakuulamise, millest võtsid osa liikmesriikide konkurentsiasutused ja ärakuulamise eest vastutav ametnik, hageja ja veel kolm ettevõtjat, kes olid 2009. aasta otsuse adressaadid.

25

Hageja esitas 7. mail 2018 juhtumi kohta uusi kirjalikke seisukohti. Komisjon saatis 19. novembri 2018. aasta ning 18. jaanuari ja 6. mai 2019. aasta kirjas hagejale kolm teabenõuet tema struktuuri muutuse ja käibe kohta. Hageja vastas nendele teabenõuetele vastavalt 7. detsembri 2018. aasta ning 30. jaanuari ja 9. mai 2019. aasta kirjas.

26

4. juulil 2019 võttis komisjon vastu otsuse C(2019) 4969 (final) ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum AT.37956 – sarrusevardad) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), mis adresseeriti viiele ettevõtjale, kelle suhtes 2009. aasta otsus oli tühistatud ning kes olid peale hageja Alfa Acciai SpA, Partecipazioni Industriali SpA (varem Riva Acciaio SpA ja seejärel Riva Fire SpA, edaspidi „Riva“), Valsabbia Investimenti SpA ja Ferriere Nord SpA.

27

Vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastas komisjon Itaalia sarrusevarraste sektoris ajavahemikus 6. detsembrist 1989 kuni 4. juulini 2000 ST artikli 65 lõike 1 rikkumise, milles osales hageja ja need neli teist ettevõtjat. Rikkumine seisnes vältavas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ja tootmise või müügi piiramine või kontrollimine sarrusvarraste Itaalia turul.

28

Komisjon tuvastas hageja vastutuse keelatud kokkuleppes osalemise tõttu ajavahmikus 6. detsembrist 1989 kuni 27. juunini 2000. Pärast trahvi 50% võrra vähendamist menetluse kestuse tõttu määras ta vaidlustatud otsuse artiklis 2 hagejale selle eest trahvi summas 5,125 miljonit eurot.

29

18. juulil 2019 tehti vaidlustatud otsus hagejale teatavaks.

30

Hageja esitas käesolevas kohtuasjas hagiavalduse Üldkohtu kantseleile 28. septembril 2019.

31

Üldkohtu kodukorra artikli 28 kohaselt otsustas Üldkohus neljanda koja ettepanekul anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud koosseisule.

32

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul alusel otsustas Üldkohus (neljas koda laiendatud koosseisus) alustada menetluse suulist osa ning esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi ja palus neil esitada dokumente. Pooled vastasid nendele küsimustele ja esitasid nõutud dokumendid selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

33

Poolte kohtukõned ning vastused Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 3. juuni 2021. aasta kohtuistungil. Kohtuistungi käigus nõustus hageja pärast ühte Üldkohtu küsimust sellega, et kohtuotsuse koostamisel käesoleva hagi põhjendamiseks hagiavalduses esitatud väited nummerdatakse; see kanti kohtuistungi protokolli.

34

Hageja palub Üldkohtul:

35

Komisjon palub Üldkohtul:

36

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja palub oma kolmandas nõudes Üldkohtul „tunnistada määruse nr 1/2003 artikli 25 lõiked 3–6 õigusvastaseks ja kohaldamatuks“.

37

Hagiavaldusest ilmneb aga, et selle nõudega esitab hageja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigete 3–6 õigusvastasuse vastuväite, et põhjendada oma nõuet tühistada vaidlustatud otsus või nõuet tühistada trahv või vähendada seda.

38

Õigusvastasuse vastuväidet analüüsitakse seega väitena koos väidetega, mis esitati vaidlustatud otsuse tühistamise nõude või trahvi tühistamise või vähendamise nõude põhjendamiseks.

39

Vaidlustatud otsuse tühistamise nõude või trahvi tühistamise või vähendamise nõude põhjendamiseks esitab hageja kaheksa väidet:

[…]

156

Hageja väidab, et komisjon rikkus harta artiklit 41, kui ta keeldus enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist hindamast, kas otsuse vastuvõtmine on kooskõlas mõistliku aja põhimõttega.

157

Selle kohta tuleb märkida, nagu teeb ka hageja, et komisjon on kohustatud järgima harta artiklis 41 sätestatud mõistliku aja põhimõtet (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 179, ning 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, T‑214/06, EU:T:2012:275, punkt 285).

158

Seega tuleb aja möödumist arvesse võtta, kui komisjon talle liidu õigusega antud kaalutlusõiguse teostamisel hindab, kas konkurentsieeskirjade kohaldamisel tuleb algatada menetlus ja võtta vastu otsus.

159

Vaidlustatud otsusest nähtub, et vastupidi hageja väidetule ei ole komisjon rikkunud kohustust võtta arvesse aja möödumist selle hindamisel, kas niisugune menetlus tuleb algatada ja karistust määrav otsus teha. Vaidlustatud otsuses on märgitud nimelt, et see institutsioon analüüsis enne otsuse tegemist, kas käesolevas asjas võib menetluse uuendada ja kas selle menetluse lõpus võib vastu võtta otsuse, millega määratakse trahv.

[…]

170

Nii nähtub vaidlustatud otsusest, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, kontrollis komisjon enne selle otsuse vastuvõtmist, kas mõistliku aja põhimõtet on järgitud, analüüsides selleks haldusmenetluse pikkust, mille hulka ta arvas nii haldusmenetluse staadiumid kui ka kohtulikust kontrollist tingitud katkestused – mis võivad selgitada menetluse kestust ja selle tagajärgi.

171

Hageja vaidleb sellele järeldusele vastu ja leiab, et komisjon keeldus vaidlustatud otsuses menetluse ebamõistliku pikkuse kohta seisukoha võtmisest põhjusel, et selle hinnangu peab andma liidu kohus, ilma et ta saaks selle kohta arvamust avaldada.

172

Sellega seoses tuleb märkida, et menetluse kestuse küsimustes on lubatud liidu kohtu poole pöörduda. Vastutuse vaidlustes tuleb liidu kohtul süüdi mõista liidu institutsioonid, organid või asutused, kes on tekitanud kahju mõistliku aja põhimõtet rikkudes (26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punkt 94, ning 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Italmobiliare jt vs. komisjon, T‑523/15, ei avaldata, EU:T:2019:499, punkt 159). Vaidluses, milles on esitatud tühistamishagi, võib menetluse pikkuse tõttu vaidlustatud otsuse tühistada siis, kui kumulatiivselt on täidetud kaks tingimust: esiteks on näha, et see kestus oli ebamõistlik, ja teiseks takistas mõistliku aja ületamine kaitseõiguste teostamist (21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, C‑113/04 P, EU:C:2006:593, punktid 47 ja 48; 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, C‑414/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:301, punktid 84 ja 85, ning 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus PROAS vs. komisjon, C‑616/13 P, EU:C:2016:415, punktid 74–76).

173

Nagu märgib hageja, ei saa liidu kohtule antud selline pädevus vabastada komisjoni hinnangust, mille ta peab andma tühistava kohtuotsuse täitmiseks võetavate meetmete kindlaksmääramisel vastavalt ELTL artiklile 266.

174

Nagu täheldatud, peab komisjon sellise hinnangu andmisel võtma arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, muu hulgas võimalust võtta vastu uus otsus, määrata karistus või kergendada kavandatavat karistust, kui muu hulgas selgub, et menetluse kestus, ilma et see ise kujutaks endast süülist rikkumist, kuid hõlmates nii haldusmenetluse staadiume kui ka võimalikke katkestusi tulenevalt kohtulikust kontrollist, võib mõjutada trahvi kindlaksmääramisel arvestatavaid asjaolusid, eriti trahvi hoiatava laadi aspektist, kui otsus tehakse kaua aega pärast rikkumisena kvalifitseeritud tegude toimepanemist.

175

See hinnang just menetluse kogukestusele, mis hõlmab kohtumenetlusi, anti peamiselt vaidlustatud otsuse põhjenduses 528.

176

Sellest järeldub, et vastupidi hageja väidetule kontrollis komisjon vaidlustatud otsuses, kas menetluse kestus võis menetluse uuendamist takistada, kusjuures ta tunnistas seejuures, et tema hinnangut võib liidu kohus kontrollida õiguspärasust või ka vastutust puudutavat vaidlust lahendades.

[…]

180

Etteheide tuleb seega tagasi lükata.

[…]

185

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna see võeti vastu mõistlikku aega ületava menetluse lõpus. Tema hinnangul tõi menetluse liiga pikk kestus kaasa komisjoni karistamispädevuse lõppemise. Kolmanda väite põhjendamiseks esitatud väide koosneb sisuliselt neljast etteheitest, millele kõigile komisjon vastu vaidleb.

186

Enne nende etteheidete analüüsimise juurde asumist tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu hinnangul võib menetluse kestuse tõttu vaidlustatud otsuse tühistada siis, kui täidetud on kaks kumulatiivset tingimust: esiteks on näha, et see kestus on ebamõistlik, ja teiseks takistas mõistliku aja ületamine kaitseõiguste teostamist (vt eespool punkt 172).

187

Sellest tuleneb, et komisjoni otsust ei saa tühistada ainuüksi mõistliku aja ületamise tõttu, kui see ei riiva hageja kaitseõigusi.

[…]

189

Hageja väidab, et komisjoni kinnitus, mille kohaselt haldusmenetluse staadiumid viidi alati läbi „kiiresti ja põhjendamatute katkestusteta“, ei võta arvesse tegelikke faktilisi asjaolusid ja kõige enam saab seda õigeks pidada ainult 2002. aasta otsuse vastuvõtmise staadiumi puhul, mis kokku kestis kaks aastat ja kaks kuud.

190

Haldusmenetluse teisi staadiume, mille tulemusel võeti vastu vastavalt 2009. aasta otsus ja vaidlustatud otsus, iseloomustavad komisjoni tegevusetuse perioodid, mis on ilmselgelt ebamõistlikud.

191

Haldusmenetluse kogukestus on samuti ebamõistlik, arvestades eelkõige kohtuasja, milles tehti 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582).

192

Selle kohta olgu märgitud, et liidu õigus nõuab institutsioonidelt, et nad vaataksid haldusmenetlustes käsitletavaid asju läbi mõistliku aja jooksul (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, T‑214/06, EU:T:2012:275, punkt 284).

193

Haldusmenetluse läbiviimisel mõistliku aja järgimise kohustus kujutab endast nimelt õiguse üldpõhimõtet, mida kordab ka harta artikli 41 lõige 1 (15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 167; 11. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Angeletti vs. komisjon, T‑394/03, EU:T:2006:111, punkt 162, ning 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑267/07, EU:T:2013:305, punkt 61).

194

Käesolevas asjas nähtub toimikust, et juhtumi käsitlemisel komisjonis järgnesid üksteisele neli alljärgnevat staadiumit, mis kestsid kokku kuus aastat ja üks kuu:

195

Kohtupraktikast tuleneb, et menetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata iga juhtumi eripäraste asjaolude alusel, võttes eelkõige arvesse vaidluse tähtsust huvitatud isiku jaoks, asja keerukust ning hageja ja pädevate asutuste käitumist (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 187 ja 188).

196

Seega, isegi kui oletada, et teistes asjades kestis pärast liidu kohtu poolt komisjoni otsuse tühistamist uue otsuse vastuvõtmiseks uuendatud haldusmenetlus vähem aega kui käesolevas asjas, ei võimalda see iseenesest järeldada, et mõistliku aja põhimõtet on rikutud.

197

Nimelt tuleb menetluse kestuse mõistliku aja analüüsimisel võtta arvesse iga juhtumi eripäraseid asjaolusid, pidades eelkõige silmas eespool punktis 195 mainitud kriteeriume.

198

Esimesena, mis puudutab vaidluse tähtsust huvitatud isiku jaoks, siis olgu meenutatud, et konkurentsieeskirjade rikkumist käsitlevas kohtuasjas kujutavad alustingimusena õiguskindlus, mis peab ettevõtjatele olema garanteeritud, ning eesmärk tagada, et siseturul ei kahjustataks konkurentsi, endast märkimisväärset huvi mitte üksnes hagejale endale ja tema konkurentidele, vaid ka kolmandatele isikutele, ja seda suure hulga puudutatud isikute ja mängus oleva rahalise huvi tõttu (vt 1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Aalberts Industries vs. Euroopa Liit, T‑725/14, EU:T:2017:47, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

199

Käesolevas asjas tuvastas komisjon vaidlustatud otsuses, et hageja on rikkunud ST artikli 65 lõiget 1, kuna ta osales 6. detsembrist 1989 kuni 27. juunini 2000 betoonisarruseid puudutavas vältavas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ja tootmise või müügi piiramine ja kontrollimine siseturul.

200

Selle järelduse põhjal määras komisjon hagejale trahvi 5,125 miljonit eurot.

201

Neid asjaolusid arvestades võib asuda seisukohale, et asjas tehtav otsus oli hageja jaoks oluline.

202

Teisena, mis puudutab juhtumi keerukust, siis tuleb märkida, et komisjoni vead puudutavad ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärgi menetluse jaoks.

203

Tuleb aga meenutada, et nii sisulised kui ka menetlusküsimused, mis on seotud ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu faktiliste asjaolude suhtes kohaldatavate eeskirjadega, on suhteliselt keerukad, nagu märkis komisjon.

204

Lisaks toimis kartell suhteliselt pika perioodi jooksul (10 aastat ja 7 kuud), puudutas suurt hulka ettevõtjaid (8 ettevõtjat, kuhu kuulusid kokku 11 äriühingut ja üks kutseühendus) ja hõlmas suurt hulka dokumente, mis esitati või saadi kontrollide käigus (ligikaudu 20000 lehekülge).

205

Neid asjaolusid arvestades tuleb asja pidada keeruliseks.

206

Kolmandana, mis puudutab poolte käitumist, siis tuleb märkida, et komisjon oli pidevalt tegev suure hulga nõudmiste tõttu, mille talle esitasid haldusmenetluses osalevad isikud.

207

Nii pidi komisjon vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetluses käsitlema arvukaid kirju, valmistades samal ajal ette 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamist ja uurides teatavate haldusmenetluses osalevate isikute 4. detsembril 2018 esitatud kokkuleppe sõlmimise taotlust.

208

Nende asjaolude kogumist nähtub, et haldusmenetluse staadiumide kestus ei ole ebamõistlik, arvestades juhtumi eripärasid ja eelkõige selle keerukust kontekstis, kus komisjonile ei saa ette heita ühtegi seletamatut tegevusetuse perioodi läbi viidud haldusmenetluse eri staadiumides.

209

Etteheide tuleb seega tagasi lükata.

210

Hageja kritiseerib kohtumenetluste staadiumide kestust, mis tema arvates on ebamõistlik. Esiteks oli nende menetluste kogupikkus 12 aastat. Teiseks kestis iga menetlus Üldkohtus (kohtuasjad T‑77/03 ja T‑70/10) peaaegu viis aastat.

211

Sellega seoses tuleb märkida, et haldusmenetluste läbiviimisel mõistliku aja järgimise kohustus on õiguse üldpõhimõte, mida on korratud eelkõige harta artikli 41 lõikes 1.

212

Samuti on kohtuotsuse mõistliku aja jooksul tegemata jätmine käsitatav menetlusnormi rikkumisena (16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:456, punkt 191).

213

Nimelt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse põhjendatuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus vastavalt harta artiklile 47 ja EIÕK artiklile 6 (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:456, punktid 177–179, ning 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, T‑214/06, EU:T:2012:275, punktid 282 ja 283).

214

Kohtupraktikast nähtub, et kui liidu kohus rikub kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, siis ei ole sanktsioon sellise rikkumise eest mitte tühistamishagi ja trahvi tühistamine või vähendamine, vaid kahju hüvitamise nõue, kusjuures selline nõue on tõhus õiguskaitsevahend (vt selle kohta analoogia alusel 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, C‑40/12 P, EU:C:2013:768, punkt 89, ja 21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Feralpi vs. komisjon, C‑85/15 P, EU:C:2017:709, punkt 54).

215

Seda kohtupraktikat seletab liidu kohtu eesmärk mitte muuta komisjoni vastuvõetud otsuse seaduslikkust sõltuvaks sellest, millistel asjaoludel kohus menetluse läbi viis (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 203).

216

Seega tuleb etteheide tulemusetuna tagasi lükata.

217

Hageja kritiseerib juhtumi menetlemise kogukestust – st aega esimestest menetlustoimingutest kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni. Ta leiab, et asjaolu, et selle otsuse vastuvõtmise ajaks oli menetlus kestnud kokku ligi 19 aastat ja et see puudutas tegusid, millest mõned olid toime pandud enam kui 30 aastat tagasi, muutis menetluse kestuse mõistliku aja põhimõttega vastuolus olevaks.

218

Selle kohta tuleb märkida, et mõistliku aja nõuet tuleb järgida nii menetluse iga staadiumi kui ka menetluse kui terviku läbiviimisel (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 230 ja 231, ning kohtujurist Kokotti ettepanek kohtuasjas Solvay vs. komisjon, C‑109/10 P, EU:C:2011:256, punkt 239).

219

Tuleb tõdeda, et käesolevas asjas oli ajavahemik, mille jooksul haldusmenetlus tervikuna läbi viidi, erakordselt pikk, mistõttu komisjon vähendaski hagejale lõpuks määratud trahvi (vt eespool punkt 169).

220

Haldusmenetluse kogukestust võib käesolevas asjas siiski selgitada toimiku keerukusega, arvestades, et teatud aspektides on see seletatav juhtumi enda asjaoludega, ja teisalt põhjustas selle toimiku eriline kontekst, nimelt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemine (vt eespool punktid 202–205).

221

On tõsi, et komisjon tegi vigu ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärgede hindamisel ning need vead tõid kaasa tühistamisi üksteise järel Üldkohtu ja Euroopa Kohtu poolt.

222

Siiski tuleb neid vigu ning nende võimalikku mõju haldusmenetluse kestusele hinnata kerkinud küsimuste keerukust arvestades.

223

Lisaks on haldusmenetluse kogukestus osaliselt seotud kohtulikust kontrollist tingitud katkestustega ja seega seotud liidu kohtule juhtumi erinevate aspektide kohta esitatud hagide arvuga.

224

Selle kohta tuleb märkida, et võimalus, mis on antud niisuguses olukorras olevatele ettevõtjatele nagu hageja, kus nende juhtumit vaatavad rohkem kui üks kord läbi liidu haldusasutused ja olenevalt asjaoludest ka kohtuasutused, on loomulik osa süsteemist, mille aluslepingute koostajad on kehtestanud seoses kontrolliga tegevuse ja tehingute üle konkurentsi valdkonnas.

225

Nii ei saa ettevõtjad kogu protsessi lõpus kasutada argumendina haldusasutuse kohustust täita erinevaid formaalsusi ja teha erinevaid toiminguid enne konkurentsi valdkonnas lõpliku otsuse vastuvõtmist, ja ka õigust need formaalsused või toimingud edasi kaevata, et toetada oma väidet, et mõistlik aeg on ületatud (vt selle kohta kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Feralpi jt vs. komisjon, C‑85/15 P, C‑86/15 P ja C‑87/15 P, C‑88/15 P ja C‑89/15 P, EU:C:2016:940, punkt 70).

226

Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et haldusmenetlus tervikuna oli ebamõistlikult pikk, ning seega et haldusmenetluse pikkuse tõttu ei saanud komisjon uut trahvi määramise otsust vastu võtta.

227

Etteheide tuleb seega tagasi lükata.

228

Hageja väidab, et haldusmenetluse ebamõistlik pikkus mõjutas tema kaitseõiguste kasutamist kolmandas haldusmenetluse staadiumis, mis algas 21. septembri 2017. aasta kohtuotsuse Feralpi vs. komisjon (C‑85/15 P, EU:C:2017:709) tegemisega ja lõppes vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega.

229

Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu on märgitud eespool punktis 186, peavad selleks, et kohus tühistaks otsuse, mille komisjon on teinud mõistliku aja põhimõtet rikkudes, olema täidetud kaks tingimust. Kuna esimene neist (ebamõistlikult pikk menetlus) ei ole täidetud, ei ole neljandale etteheitele vastates põhimõtteliselt vaja kontrollida, kas haldusmenetluse pikkus takistas kaitseõiguste teostamist. Selle tingimuse täidetust tuleb siiski analüüsida ammendavuse huvides, et anda hageja tõstatatud küsimustele täielik vastus.

230

Esiteks tuleb tõdeda, et kogu vaadeldava menetluse jooksul oli hagejal vähemalt seitsmel korral võimalik väljendada oma seisukohta ja esitada oma argumendid (vt eespool punktid 3–6, 10, 23 ja 24).

231

Täpsemalt oli hagejal võimalus väljendada oma seisukohta haldusmenetluse kolmandas staadiumis oma 1. veebruari 2018. aasta seisukohtades, 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel ja 7. mai 2018. aasta seisukohtades (vt eespool punktid 23–25).

232

Teiseks võimaldas esimese väite analüüs kindlaks teha, et hageja kaitseõigusi ei mõjutanud asjaolu, et kõik eelnevatel ärakuulamistel osalenud isikud ei olnud kohal 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel, ega asjaolu, et liikmesriikide konkurentsiasutuste esindajad võisid nõuandekomitees oma arvamuse avaldamise ajal teada, et asjasse puutuvate ettevõtjate suhtes oli varem tehtud kaks otsust, millest ühe õiguspärasust oli Üldkohus kinnitanud (vt eespool punktid 55–149).

233

Nendest asjaoludest tuleneb, et isegi kui eeldada, et haldusmenetluse kestust võib pidada mõistliku aja põhimõttega vastuolus olevaks, ei ole täidetud tingimused, mis peavad olema täidetud vaidlustatud otsuse tühistamiseks, kuna hageja ei ole tõendanud sellest kestusest tulenevat kaitseõiguste rikkumist.

234

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et täidetud ei ole ühtegi nõuet selleks, et Üldkohus saaks vaidlustatud otsuse tühistada mõistliku aja põhimõtte rikkumise tõttu.

235

See etteheide ning järelikult kolmas väide tervikuna tuleb seega tagasi lükata.

237

Hageja väidab, et komisjon kasutas oma kaalutlusõigust valesti, pidades konkurentsieeskirjade tõhusat kohaldamist ja nende hoiatavat mõju mõistliku aja põhimõttest olulisemaks. Vaidlustatud otsust on selles küsimuses ka ebapiisavalt põhjendatud.

238

Sellega seoses tuleb märkida, et komisjonile on ELTL artikli 105 lõikega 1 antud ülesanne tagada ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamine.

239

Vastavalt kohtupraktikale tuleb komisjonil selleks määratleda liidu konkurentsipoliitika ja seda rakendada (vt selle kohta 16. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Vivendi vs. komisjon, T‑432/10, ei avaldata, EU:T:2013:538, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

240

Selles raamistikus on komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus, mida kinnitab määrus nr 1/2003, mille kohaselt juhul, kui komisjon tuvastab rikkumise esinemise, „võib“ ta esiteks kohustada ettevõtjaid rikkumist lõpetama (artikli 7 lõige 1) ja teiseks määrata rikkumise toime pannud ettevõtjatele trahve (artikli 23 lõige 2).

241

Konkurentsi valdkonnas anti seega komisjonile olenemata sellest, mis alusel ta juhtumit uurima hakkab – nimelt kas talle esitati kaebus või ta algatas uurimise ise –, pädevus otsustada, kas tegevust tuleb uurida või teha selle kohta otsus või määrata trahv, juhindudes prioriteetidest, mille ta määratleb oma konkurentsipoliitika raames.

242

Kuid komisjoni selline pädevus ei vabasta teda põhjendamiskohustusest (vt selle kohta 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus LL-Carpenter vs. komisjon, T‑531/18, ei avaldata, EU:T:2020:91, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

243

Olukorras, kus esiteks – nagu käesolevas asjas – tühistati komisjoni otsus kahel korral ja teiseks oli esimeste uurimistoimingute ja otsuse vastuvõtmise vaheline aeg erakordselt pikk, peab see institutsioon hea halduse põhimõtet järgides võtma arvesse menetluse kestust ja tagajärgi, mis sellel kestusel võisid olla tema otsusele asjasse puutuvate ettevõtjate suhtes menetlus uuendada, ning seega peab vastav hinnang kajastuma otsuse põhjenduses.

244

Esimesena tuleb märkida, et kolmandale väitele antud vastusest nähtuvalt ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel mõistliku aja põhimõtet rikutud.

245

Sellest tuleneb, et hageja argumendid, mille kohaselt kasutas komisjon oma kaalutlusõigust valesti, kuna ta ei võtnud arvesse asjaolu, et menetluse pikkus ületas mõistliku aja, tuleb kohe tagasi lükata.

246

Teisena tuleb igal juhul seoses vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud põhjendusega märkida, et ta esitas üksikasjalikult esiteks vaidlustatud otsuse põhjendustes 526–529 ning teiseks otsuse põhjendustes 536–573 põhjused, miks tema hinnangul tuli vastu võtta uus otsus, milles tuvastatakse rikkumine ja määratakse ettevõtjatele trahv.

247

Kõigepealt märkis komisjon, et menetluse kestus ei toonud tema hinnangul kaasa mõistliku aja põhimõtte rikkumist (vaidlustatud otsuse põhjendused 528 ja 555) ning et ettevõtjate kaitseõigusi ei rikutud, kuna esiteks oli neil menetluse uuendamise kohta võimalik esitada oma seisukohad ning teiseks esitasid nad oma argumendid ka 23. aprilli 2018. aasta ärakuulamisel. Selle kohta täpsustas ta, et hageja ei ole esitanud ühtegi konkreetset asjaolu oma kinnituse põhjendamiseks, mille kohaselt ei olnud tal võimalik täielikult oma kaitseõigusi kasutada (vaidlustatud otsuse põhjendused 556 ja 557).

248

Komisjon möönis siiski, et ta rikkus menetlusnorme ja et need rikkumised võisid menetluse kestust pikendada.

249

Seetõttu kaalus komisjon vaidlustatud otsuses üldist huvi tagada konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine ning eesmärki piirata toimepandud menetlusnormi rikkumiste võimalikke tagajärgi (vaidlustatud otsuse põhjendus 559).

250

Sellega seoses märkis komisjon, et asjasse puutuvad ettevõtjad olid osalenud 11 aasta jooksul rikkumises, mida peetakse konkurentsi valdkonnas üheks kõige tõsisemaks piiranguks. Ta märkis, et sellises kontekstis oleks selles rikkumises ettevõtjate osalemist tuvastava otsuse uuesti vastu võtmata jätmine vastuolus üldise huviga tagada liidu konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine ning läheks kaugemale huvist piirata adressaatide põhiõiguste võimaliku rikkumise tagajärgi (vaidlustatud otsuse põhjendused 560 ja 561).

251

Kaalumise tulemusel jõudis komisjon järeldusele, et kuna rikkumine pandi toime, siis sai ta ainult vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega tagada, et rikkumises osalejad ei jää karistamata ja et neid heidutatakse tulevikus sarnast tegevust toime panemast (vaidlustatud otsuse põhjendused 563–569).

252

Analüüsi lõpus täpsustas komisjon, et selleks et piirata negatiivseid tagajärgi, mis võib olla põhjustatud sellise menetluse pikkusega, mille eesmärk oli parandada uurimise käigus toimunud menetlusnormi rikkumised, mis ei ole omistatavad asjasse puutuvatele ettevõtjatele, otsustas ta vähendada määratud trahvide summat 50% võrra (vaidlustatud otsuse põhjendused 570–573).

253

Seega ilmneb, et komisjon esitas vaidlustatud otsuses üksikasjalikud põhjendused, millest nähtub selgelt ja üheti mõistetavalt põhjenduskäik, mida ta järgis selleks, et põhjendada uue otsuse vastuvõtmist vaatamata varem aset leidnud kahele tühistamisele.

254

Etteheide tuleb seega tagasi lükata.

[…]

268

Hageja väitis oma menetlusdokumentides ja kohtuistungil, et menetluse ebamõistliku pikkuse tõttu on vaidlustatud otsuse vastuvõtmine vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Ta esitab selle kohta kolm argumenti. Esiteks ei oleks tohtinud haldusmenetlust uuendada. Teiseks, kuivõrd menetlust uuendati, oleks komisjon võinud vastu võtta otsuse, jättes trahvi määramata. Kolmandaks, kuivõrd komisjon määras trahvi ekslikult, peaks Üldkohus selle suurust muutma.

269

Sellega seoses on oluline meelde tuletada, et proportsionaalsuse põhimõte, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, nõuab, et liidu institutsioonide aktid oleksid asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet, ning tekitatud ebamugavused ei tohi olla seatud eesmärke arvestades ülemäära suured (vt selle kohta 13. novembri 1990. aasta kohtuotsus Fedesa jt, C‑331/88, EU:C:1990:391, punkt 13, ning 14. juuli 2005. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, C‑180/00, EU:C:2005:451, punkt 103).

270

Hageja esimese argumendi kohta tuleb meelde tuletada, et käesolevas asjas uuendas komisjon haldusmenetluse, nagu tal tema vastu võetud akti tühistamise korral on kohtupraktika kohaselt lubatud teha (vt eespool punktid 49 ja 51).

271

Nagu nähtub esimese ja kolmanda väite analüüsist, ei too haldusmenetluse uuendamine kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna hageja ei tõendanud vastavalt eespool punktis 172 viidatud kohtupraktikale, et haldusmenetluse kestus oli ülemäära pikk, ega seda, et rikuti tema kaitseõigusi. Käesolevas asjas nähtub esimese ja kolmanda väite analüüsist aga, et hageja ei saa sellistele rikkumistele tugineda.

272

Sellele vaatamata selgitas komisjon vaidlustatud otsuses põhjusi, miks näisid haldusmenetluse uuendamine ning uue otsuse vastuvõtmine ja sanktsiooni määramine talle põhjendatud, st:

273

Neid asjaolusid arvestades tuleb hageja esimene argument tagasi lükata.

274

Hageja teise argumendi kohta tuleb märkida, et komisjon pööras tähelepanu vaidlustatud otsuse adressaatide haldusmenetluse pikkuse tagajärgede piiramisele, vähendades trahvi summat 50% võrra.

275

Hageja sõnul nõudis proportsionaalsuse põhimõte siiski, et kui käesolevas asjas võetakse vastu kolmas otsus, ei määrata talle trahvi.

276

Sellega seoses, nagu meenutatud eespool punktis 172, ei piisa iseenesest mõistliku aja ületamisest – kui seda tõendatuks lugeda –, et tuua kaasa vaidlustatud otsuse tühistamine, tühistamine puudutab vaid olukordi, kus ületamine takistab kaitseõiguste kasutamist.

277

Lisaks, nagu meenutatud eespool punktis 172, kui mõistliku aja ületamine ei takista kaitseõiguste kasutamist, saab tekitatud kahju hüvitamist nõuda kahju hüvitamise hagi raames liidu kohtus.

278

Hageja kritiseerib seda seisukohta, sest tema jaoks ei ole kahju hüvitamise hagi esitamine „tõhus õiguskaitsevahend“, kuna see viivitab veelgi tema õiguse mõistliku aja järgimisele rikkumise tuvastamist.

279

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on ette nähtud harta artikli 47 lõikes 1 ja see on õigus, mille austamise peab tagama liidu kohus. Seda õigust tuleb kasutada süsteemi raames, mille moodustavad aluslepingus ette nähtud õiguskaitsevahendid, kusjuures tühistamishagi eesmärk on kontrollida liidu aktide seaduslikkust, samas kui kahju hüvitamise nõude eesmärk on saada hüvitist institutsioonide ebaseadusliku käitumisega tekitatud kahju eest. Selleks, et huve kahjustav akt selles süsteemis tühistataks, peab hageja tõendama, et akti kehtivust mõjutab selle vastuvõtja ebaseaduslik käitumine.

280

Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et vaidlustatud otsus sisaldas mis tahes õigusvastasust, mis tulenes õiguse mõistliku aja järgimisele rikkumisest või kaitseõiguste rikkumisest, mis võib viia otsuse tühistamiseni.

281

Hageja teine argument tuleb seega tagasi lükata.

282

Kolmandas argumendis palub hageja Üldkohtul sisuliselt kasutada oma täielikku pädevust ja muuta talle määratud trahvi summat, et võtta arvesse juhtumi asjaolusid, kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

283

Sellega seoses olgu meenutatud, et liidu kohtul on õigus teostada täielikku pädevust ELTL artikli 261 ja määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel, kui tal on palutud anda hinnang trahvisumma küsimuses (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Siemens Österreich jt ning Siemens Transmission & Distribution jt vs. komisjon, C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 126).

284

Käesolevas asjas esitas hageja Üldkohtule sellise nõude, nagu nähtub eelkõige hagiavalduse punktist 158, kus ta oma nõudeid kokku võttes märgib, et ta soovib vähemalt, et trahvi suurust vähendataks muu hulgas ELTL artikli 261 alusel.

285

Kui liidu kohus teostab oma täielikku pädevust, on tal lisaks pelgale seaduslikkuse kontrollile, mis võimaldab ainult tühistamishagi rahuldamata jätta või vaidlustatud akt (täielikult või osaliselt) tühistada, võtta arvesse kõiki faktilisi asjaolusid, et vajaduse korral sanktsiooni suurust muuta (vt selle kohta 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, C‑534/07 P, EU:C:2009:505, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. novembri 2021. aasta kohtuotsus Google ja Alphabet vs. komisjon (Google Shopping), T‑612/17, edasi kaevatud, EU:T:2021:763, punkt 605).

286

Oma täieliku pädevuse teostamisel võib liidu kohus määratud trahvi tühistada, seda vähendada või isegi suurendada (vt 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon, C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866, punkt 334 ja seal viidatud kohtupraktika).

287

Neil asjaoludel võib liidu kohus vajaduse korral ka anda määratud trahvi suuruse kindlaksmääramise kohta teistsuguseid hinnanguid, kui andis komisjon (vt 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 75).

288

Komisjon vähendas vaidlustatud otsuses hageja trahvi suurust, tuvastamata mõistliku aja rikkumist ega kaitseõiguste rikkumist, põhjendades seda järgmiselt:

289

Sellest tuleneb, et hagejale määratud trahvi suuruse vähendamiseks tugines komisjon sisuliselt järgmistele asjaoludele:

290

Sellega seoses olgu märgitud, et komisjon osutas mitmel korral eespool punktis 288 tsiteeritud põhjendustes, et trahvi suuruse vähendamisega soovis ta „piirata“ või „heastada“„kahjulikku mõju“, st kahju, mis võidi tekitada talle omistatavate „vigadega“.

291

Kuigi sellised mõisted on üldiselt seotud kahju hüvitamise menetlustega, ei nähtu vaidlustatud otsusest, et trahvi summat vähendades soovis komisjon hüvitada õigusvastase käitumisega tekitatud kahju. Komisjon ei tunnista selles otsuses kusagil, et ta käitus õigusvastaselt, näiteks ületades mõistlikku menetlusaega või rikkudes hageja kaitseõigusi. Otsuse mitmes lõigus viitab ta vastupidi kohtupraktikale, mille kohaselt on menetluse kestust käsitleva etteheite korral õiguskaitsevahendiks kahju hüvitamise nõue (põhjendused 568 ja 578).

292

Seega tuleb leida, võttes arvesse neid erinevaid asjaolusid, et komisjoni poolt trahvi summa vähendamise eesmärk ei olnud võimaldada tal heastada õigusvastast käitumist, vaid lihtsalt võtta arvesse juhtumi asjaolusid oma kaalutlusõiguse raames, mida on sanktsioonide määramisel tunnustatud eelkõige 19. märtsi 2009. aasta kohtuotsuses Archer Daniels Midland vs. komisjon (C‑510/06 P, EU:C:2009:166, punkt 82) (vt eespool punkt 288).

293

Üldkohus on oma täieliku pädevuse kasutamisel seisukohal, et käesolevas asjas ei tule trahvi tühistada eelkõige vajaduse tõttu tagada konkurentsiõiguse täielik kohaldamine hageja puhul tuvastatud eriti tõsisele rikkumisele, mis kestis märkimisväärselt kaua, kuna rikkumise põhjendust ja tõendit ning hageja osalemist selles ei ole tulemuslikult vaidlustatud (vt tagapool seitsmes ja kaheksas väide).

294

Samas tuleb arvesse võtta asjaolu, et hagejale ei määratud trahvi ajal, mil komisjoni tuvastatud viimasest konkurentsivastasest tegevusest oli möödunud mitte mõni aasta, vaid peaaegu 20 aastat.

295

Sellega seoses tuleb käesolevas asjas trahvi suuruse kindlaksmääramisel kõikide asjasse puutuvate asjaolude hulgas arvesse võtta trahvi hoiatavat mõju.

296

Nimelt on hoiatava mõju arvesse võtmise eesmärk tagada, et trahvi suurus motiveerib piisavalt asjasse puutuvat ettevõtjat ja üldiselt kõiki ettevõtjaid liidu konkurentsieeskirjadest kinni pidama (vt 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, C‑413/08 P, EU:C:2010:346, punkt 102).

297

Käesolevas asjas rakendati hoiatava mõju eesmärki hageja suhtes vähemalt osaliselt esiteks sanktsiooniga, mis talle määrati 2002. aasta otsuses, seejärel 2009. aasta otsuses, ning teiseks võimalusega, et see sanktsioon võidakse säilitada menetluse lõpus, kui nende otsuste peale hageja esitatud hagid rahuldamata jäetakse või kui nende otsuste tühistamise korral võetakse vastu uus otsus, millega uuesti sanktsioon määratakse (vt eespool punkt 257).

298

Neil asjaoludel tuleb täieliku pädevuse teostamise raames asuda seisukohale, et võttes arvesse viimase konkurentsivastase tegevuse ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise vahel möödunud aega, on trahvi suuruse kindlaksmääramine 10,25 miljoni euro suurusest põhisummast madalamale tasemele, mille komisjon selles otsuses kindlaks määras, kohaldades oma suuniseid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3), millest liidu kohtud oma täieliku pädevuse teostamisel võivad juhinduda (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 80), käesolevas asjas piisav, et tekitada taotletud hoiatav mõju.

299

Eeltoodut arvestades on kohane vähendada trahvi suurust 50% võrra aja tõttu, mis möödus viimase konkurentsivastase tegevuse ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise vahel.

300

Kokkuvõttes tuleb:

301

Hageja väidab, et non bis in idem põhimõte ja õiguskindluse põhimõte takistasid vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

302

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

303

Sellega seoses tuleb märkida, et non bis in idem põhimõte kajastub:

304

Non bis in idem põhimõte, mis on res judicata põhimõtte otsene järelm, tagab õiguskindluse ja õigluse, kindlustades, et kui asjaomane isik on kohtu alla antud ja olenevalt olukorrast süüdi mõistetud, on tal kindlus, et sama rikkumise eest teda uuesti kohtu alla ei anta (3. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie, C‑617/17, EU:C:2019:283, punkt 33).

305

Non bis in idem põhimõte keelab konkurentsiasjades üldjuhul ettevõtjale uuesti sanktsiooni määrata või tema suhtes uuesti menetlust alustada sellise konkurentsivastase tegevuse tõttu, mille eest on talle juba sanktsioon määratud või mille puhul on tuvastatud tema vastutuse puudumine varasema otsusega, mille peale ei saa enam edasi kaevata (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 59, ning 1. juuli 2009. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, T‑24/07, EU:T:2009:236, punkt 178).

306

Non bis in idem põhimõtte kohaldamine eeldab nimelt, et on otsustatud rikkumise esinemise üle või et on kontrollitud rikkumisele antud hinnangu õiguspärasust (15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 60).

307

Kui see nõue on täidetud, keelab non bis in idem põhimõte rikkumise esinemise uue sisulise hindamise, kui selle uue hindamise tulemusel:

308

Non bis in idem põhimõttega ei ole aga vastuolus uue menetluse algatamine, mille ese on sama konkurentsivastane tegevus, kui esimene otsus tühistati menetluslikel põhjustel, ilma et etteheidetud faktilisi asjaolusid oleks sisuliselt kontrollitud, kuna tühistamisotsus ei tähenda sellises olukorras „õigeksmõistmist“ kriminaal- või väärteoasjades sellele mõistele antud tähenduses (15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 62, ning 1. juuli 2009. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, T‑24/07, EU:T:2009:236, punkt 190).

309

Sellisel juhul ei lisandu uue otsusega kehtestatud karistused tühistatud otsusega määratud karistustele, vaid asendavad neid (15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 62, 1. juuli 2009. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, T‑24/07, EU:T:2009:236, punkt 190).

310

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et tänaseni ei ole üheski otsuses tehtud lõplikku otsust juhtumi sisu üle seoses hageja osalemisega talle ette heidetavates rikkumistes. Üldkohus tühistas 2002. aasta otsuse komisjoni kasutatud õigusliku aluse tõttu ning 2009. aasta otsus tühistati oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu, ilma et kummalgi juhul oleks võetud lõplik seisukoht hageja esitatud sisuliste väidete kohta, mis puudutavad tema osalemist talle ette heidetavates tegudes. 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Feralpi vs. komisjon (T‑70/10, ei avaldata, EU:T:2014:1031) on ainus otsus, kus neid väiteid käsitleti, kuid Euroopa Kohus tühistas selle tervikuna. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega on komisjon hagejale sanktsiooni määranud või juhtumit menetlenud kaks korda seoses samade tegudega (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 63).

311

Hagejale vaidlustatud otsuses määratud sanktsioon asendab 2009. aasta otsuses määratud sanktsiooni, mis omakorda asendas 2002. aasta otsuses määratud sanktsiooni. 2002. aasta otsuses ja seejärel 2009. aasta otsuses määratud trahvi alusel hageja makstud summad maksti talle nende kahe otsuse tühistamise järel tagasi.

312

Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et non bis in idem põhimõtet on rikutud.

313

Õiguskindluse põhimõtte rikkumine, mis tuleneb väidetavalt non bis in idem põhimõtte rikkumisest, tuleb seega samuti tagasi lükata ning järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.

314

Hageja esitab õigusvastasuse vastuväite määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigetes 3-6 kehtestatud aegumise katkemise ja peatumise regulatsiooni suhtes. Tema sõnul tuleb see regulatsioon tunnistada käesolevas menetluses kohaldamatuks. Nimelt viib see olukordadeni, kus nagu käesolevas asjas võiks komisjon pärast tühistamist vastu võtta uusi otsuseid, ilma et selle võimaluse suhtes oleks kehtestatud ajaline limiit. Selline tulemus on vastuolus esiteks harta artiklitega 41 ja 47 ning teiseks EIÕK artikliga 6, mis kõik kehtestavad kohustuse järgida menetlustes mõistlikku aega.

315

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

316

Sellega seoses tuleb meenutada, et konkurentsi valdkonnas on aegumistähtaeg reguleeritud määruse nr 1/2003 artiklis 25 järgmiselt:

317

Mis puudutab mõistliku aja põhimõtet, siis see ei ole ette abstraktselt kehtestatud või kindlaks määratud kõikide menetluste puhul, mida see puudutada võib, vaid selle hindamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripäraseid asjaolusid, mille hulgas on vaidluse tähtsus, juhtumi keerukus ning hageja ja pädevate asutuste käitumine (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 187 ja 188).

318

Hageja heidab liidu seadusandjale ette seda, et ta ei näinud määruse nr 1/2003 artiklis 25 ette maksimaalset tähtaega, mille möödumisel on komisjoni igasugune sekkumine välistatud, isegi kui aegumistähtaeg on peatunud.

319

Sellega seoses tuleb märkida, et sellisena nagu see on sõnastatud, on määruse nr 1/2003 artikkel 25 liidu seadusandja poolt talle antud pädevuse raames kahe sellise eesmärgi ühitamise tulemus, mis võivad nõuda teineteisele vastukäivaid meetmeid, st ühelt poolt nõue tagada õiguskindlus, vältides seda, et lõputult saaks vaidlustada aja möödudes kindlustunud olukordi ning teiselt poolt nõue tagada õigusest kinnipidamine, liidu õiguse rikkumisi menetledes, tuvastades ja nende eest karistusi määrates (vt selle kohta 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, T‑22/02 ja T‑23/02, EU:T:2005:349, punkt 82).

320

Hageja ei ole käesolevas asjas aga tõendanud, et liidu seadusandja ületas nende erinevate eesmärkide ühitamisel kaalutlusruumi, mida selle raames talle on antud. Nimelt, pädevusel kontrolle teha ja sanktsioone määrata on kaks ranget piiri. On tõsi, et aegumistähtaeg peatub, kui liidu kohtule esitatakse hagi. Siiski on selle võimaluse rakendumiseks vaja toimingut, mille teevad ettevõtjad ise. Liidu seadusandjale ei saa ette heita asjaolu, et pärast mitme hagi esitamist, millest igaühe on esitanud asjasse puutuvad ettevõtjad, võetakse menetluse lõpus otsus vastu mõne aja pärast.

321

Selline ühitamine liidu seadusandja poolt näib seda enam sobiv, et õigussubjektid, kes kurdavad ebamõistlikult pika menetluse üle, võivad selle pikkuse vaidlustada, nõudes selle menetluse lõpus vastu võetud otsuse tühistamist, mis on võimalik ainult olukordades, kus mõistliku aja ületamine takistas kaitseõiguste teostamist, või kui mõistliku aja ületamine kaitseõigusi ei rikkunud, esitades liidu kohtule kahju hüvitamise nõude (vt eespool punkt 172).

322

Järelikult tuleb kuues väide tagasi lükata.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: