–

X, esindajad: R. Weir, QC ja K. Deal, QC, ning solicitor P. Banks,

–

Kuoni Travel Ltd, esindajad: W. Audland, QC, barristers N. Ross ja A. Burin, ning solicitor G. Tweddle,

–

ABTA Ltd, esindajad: H. Stevens, QC, barrister J. Hawkins, ja solicitor T. Smith,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Lewis ja C. Valero,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (EÜT 1990, L 158, lk 59; ELT eriväljaanne 13/10, lk 132) artikli 5 lõike 2 kolmandat taanet.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Ühendkuningriigis elava tarbija X-i ja Ühendkuningriigis asuva reisikorraldaja Kuoni Travel Ltd (edaspidi „Kuoni“) vahelises kohtuvaidluses seoses X-i esitatud kahjuhüvitisnõudega, mis tulenes tema ja Kuoni vahel sõlmitud pakettreisilepingu (edaspidi „vaidlusalune leping“) mittenõuetekohasest täitmisest.

3

Direktiivi 90/314 esimeses, teises, kolmandas ja kümnendas põhjenduses on märgitud:

„üks [Euroopa Liidu] peamisi eesmärke on siseturu väljakujundamine, mille oluline osa on turismisektor;

liikmesriikide õigusaktid, mis käsitlevad reisipakette, puhkusepakette ja ekskursioonipakette, […] lahknevad paljuski ning siseriiklikud tavad erinevad selles valdkonnas märkimisväärselt, mis tekitab pakettreisidega seoses teenuste osutamise vabadusele takistusi ja moonutab konkurentsi eri liikmesriikides asuvate ettevõtjate vahel;

pakettreiside suhtes ühiseeskirjade kehtestamine aitab kaasa nende takistuste kõrvaldamisele ning seega teenuste ühisturu saavutamisele, võimaldades nii ühes liikmesriigis asuvatel ettevõtjatel pakkuda oma teenuseid teistes liikmesriikides ja [liidu] tarbijatel kasutada pakettreisi ostes võrdväärseid tingimusi kõigis liikmesriikides;

[…]

tarbija peaks saama kasutada käesoleva direktiiviga kehtestatud kaitset sõltumata sellest, kas ta on otsene lepingupool, lepingu ülevõtja või rühma liige, kelle nimel teine isik on sõlminud pakettreisilepingu.“

4

Direktiivi artiklis 1 on ette nähtud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on [liidu] territooriumil müüdavaid või müügiks pakutavaid pakettreise käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamine.“

5

Direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

6

Direktiivi 90/314 artikli 4 lõike 6 teises lõigus on ette nähtud:

„Kui tarbija taganeb lepingust vastavalt lõikele 5 või kui korraldaja mõnel mitte tarbija süül tekkinud põhjusel tühistab pakettreisi enne kokkulepitud ärasõidukuupäeva, on tarbijal õigus […] saada kas korraldajalt või vahendajalt, vastavalt sellele, mis on ette nähtud asjaomase liikmesriigi õigusaktidega, hüvitist lepingu täitmata jätmise eest, välja arvatud juhul, kui:

[…]

7

Nimetatud direktiivi artikli 5 lõigetes 1–3 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lepingu korraldav ja/või vahendav pool vastutab tarbija ees lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest vaatamata sellele, kas neid kohustusi peab täitma korraldaja ja/või vahendaja või muud teenuste osutajad, ilma et see piiraks korraldaja ja/või vahendaja õigust esitada nõudmisi neile muudele teenuste osutajatele.

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lepingu täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tarbijale tuleneva kahju eest vastutab korraldaja ja/või vahendaja, välja arvatud juhul, kui selline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine ei ole tingitud tema ega mõne teise teenuste osutaja veast, sest:

[…]

3.   Ilma et see piiraks lõike 2 neljandat lõiku, ei tohi lepingutingimustega teha erandit lõigete 1 ja 2 sätetest.

[…]“. [täpsustatud sõnastus]

8

22. detsembri 1992. aasta määrusega reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (Package Travel, Package Holidays and Package Tours Regulations 1992, edaspidi „1992. aasta määrus“) võeti direktiiv 90/314 üle Ühendkuningriigi õigusesse.

9

1992. aasta määruse artikli 15 lõigetes 1, 2 ja 5 on ette nähtud:

„1.   Lepingu teine pool vastutab tarbija ees lepingujärgsete kohustuste nõuetekohase täitmise eest, olenemata sellest, kas neid kohustusi peab täitma asjaomane teine pool või muud teenuste osutajad, kuid see ei mõjuta ühtegi õiguskaitsevahendit ega nõudeõigust, mis asjaomasel teisel poolel võib olla nende muude teenuste osutajate vastu.

2.   Lepingu teine pool vastutab tarbija ees kahju eest, mis on talle lepingu täitmata jätmise või lepingu mittekohase täitmise tõttu tekitatud, välja arvatud juhul, kui lepingu täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine ei tulene asjaomase teise poole ega teise teenuste osutaja süüst, sest:

[…]

5.   Ilma et see piiraks lõigete 3 ja 4 kohaldamist, ei saa lõigetest 1 ja 2 tulenevat vastutust välistada ühegi lepingutingimusega.“

10

Vastavalt 13. juuli 1982. aasta seaduse kaupade ja teenuste pakkumise kohta (Supply of Goods and Services Act 1982) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artiklile 13 oli Kuoni kohustatud osutama lepinguga ette nähtud teenuseid mõistliku hoolsuse ja asjatundlikkusega.

11

X ja tema abikaasa sõlmisid Kuoniga vaidlusaluse lepingu, mille kohaselt võttis Kuoni endale kohustuse korraldada pakettreisi Sri Lankale, mis sisaldas edasi-tagasi lennureisi Ühendkuningriigist ja 15 ööd „kõik hinnas“ majutust hotellis ajavahemikus 8.–23. juuli 2010.

12

Selle lepingu punktis 2.2 on märgitud:

„Teie leping on sõlmitud [Kuoniga]. Korraldame Teile erinevate teenuste osutamise, mis moodustavad osa meie juures broneeritud puhkusereisist.“

13

Sama lepingu punkti 5.10 alapunktis b on sätestatud esiteks, et Kuoni võtab enda kanda vastutuse, kui „[tema enda] või [tema] esindajate või teenuste osutajate süül ei vasta mingi osa [teise lepingupoole] poolt enne Ühendkuningriigist lahkumist broneeritud puhkuse korraldamisega seotud teenustest brošüüris kirjeldatule või mõistlikule standardile või kui [see lepingupool] ise või [tema] reisikaaslane saab asjaomaste puhkuse korraldamisega seotud teenuste osaks oleva tegevuse tulemusena surma või vigastada“, ning teiseks välistab Kuoni igasuguse endapoolse vastutuse „juhul ja vastavas ulatuses, kui […] puhkuse korraldamisega seotud teenuste raames tekkinud tõrge või aset leidnud surm või vigastus ei ole põhjustatud [ettevõtja enda või tema] esindajate või teenuste osutajate süül; on [teise lepingupoole] enda põhjustatud; või on tingitud ettenägematutest asjaoludest, mida [see ettevõtja] ise ega [tema] esindajad ega teenuste osutajad ei oleks isegi vaatamata kõikidele asjakohastele abinõudele [olnud] võimelised ette nägema ega ära hoidma“.

14

X sattus 17. juulil 2010, suundudes selle hotelli vastuvõtulaua poole, kus ta peatus, kokku hotellitöötajast elektriku N‑iga, kes täitis parajasti ametikohustusi ja kandis hotellipersonali vormirõivastust. N pakkus välja, et näitab X‑ile otsemat teed vastuvõtulauani, ning meelitas seejärel X‑i tehnoruumi, kus ta teda vägistas ja ründas.

15

X nõudis põhikohtuasjas Kuonilt vägistamisest ja ründest tingitud kahju hüvitamist põhjendusel, et need teod olid käsitatavad vaidlusaluse lepingu mittenõuetekohase täitmisena ning 1992. aasta määruse rikkumisena. Kuoni vaidles vastu sellele, et N‑i toime pandud vägistamine ja rünne said endast kujutada nende kohustuste rikkumist, mida ta pidi X‑i suhtes täitma vastavalt lepingule või 1992. aasta määrusele. Selle väite põhjendamiseks tugines Kuoni lepingu punkti 5.10 alapunktile b ja 1992. aasta määruse artikli 15 lõike 2 punkti c alapunktile ii.

16

High Court of Justice (England & Wales) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales)) jättis X‑i kahju hüvitamise nõude rahuldamata põhjendusel, et lepingu punkti 5.10 alapunktis b nimetatud „puhkuse korraldamisega seotud teenused“ ei hõlmanud seda, et hoolduspersonali liige juhatab külalise vastuvõtulauda. Peale selle leidis kohus kõrvalmärkusena (obiter dictum), et Kuoni oleks igal juhul saanud tugineda 1992. aasta määruse artikli 15 lõike 2 punkti c alapunktis ii ette nähtud vastutuse välistamise alusele.

17

Apellatsiooniastmes jättis Court of Appeal (England & Wales) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales), Ühendkuningriik) X-i apellatsioonkaebuse samuti rahuldamata. See kohus leidis, et hotelli hooldusmeeskonna liige, kelle niisugusest rollist hotellikülaline oli teadlik ja kes juhatas külalise hotelli vastuvõtulauda, ei kuulunud vaidlusaluse lepingu punkti 5.10 alapunkti b kohaldamisalasse. Nimetatud kohus asus samuti seisukohale, et 1992. aasta määruse eesmärk ei olnud hõlbustada nõude esitamist reisikorraldaja vastu teenuste osutaja töötaja süülise käitumise eest, sest asjaomane käitumine ei olnud osa „sellest rollist, mille eesmärgil töötaja palgati“, ja teenuste osutaja ei olnud vastutav kolmanda isiku tegude eest tarbija koduriigis kohaldatava riigisisese õiguse ega teenuste osutaja suhtes kohaldatava välisriigi õiguse kohaselt. Lisaks leidis see kohus kõrvalmärkusena (obiter dictum), et Kuoni ei kanna vastutust lepingu punkti 5.10 alapunkti b alusel ega 1992. aasta määruse artikli 15 kohaselt, sest N ei olnud kõnealuste sätete tähenduses „teenuste osutaja“.

18

Üks Court of Appeali (England & Wales) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales), Ühendkuningriik) kohtunikest väljendas eriarvamuses siiski kahtlusi seoses hinnanguga, et hotell ei vastuta Inglismaa õiguse kohaselt vägistamise eest, mille on toime pannud vormiriietuses töötaja, keda esitletakse üldsusele kui usaldusväärset töötajat. See kohtunik märkis, et Inglise õiguses kehtib üldpõhimõte, mille kohaselt jääb lepingulist vastutust kandev isik lepingu täitmise eest isiklikult vastutavaks ka siis, kui lepingut täidab kolmas isik. Mis puudutab direktiivi 90/314, siis ta täpsustas, et nii selle direktiivi kui ka 1992. aasta määruse peamine eesmärk oli anda puhkajale, kelle puhkus oli rikutud, õiguskaitsevahend teise lepingupoole vastu. Tema arvates peaks reisikorraldaja ülesandeks olema rikutud puhkuse tagajärgedega tegelemine koostöös reisikorraldaja enda lepingupartneritega, kes võiksid siis asja täiendavalt lahendada, olgu siis tegemist tema oma töötajate või sõltumatute alltöövõtjatega. Peale selle leidis nimetatud kohtunik, et miski ei põhjendanud järeldust, et „teenuste osutaja“ mõiste peaks sõltumatu alltöövõtja või töötaja korral piirduma hotelliga. Ta lisas, et ei olnud kahtlust, et mõnda töötajat tuleb pidada teenuste osutajaks.

19

Kassatsioonkaebuse kohta märkis Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus), et talle on esitatud kaks põhiküsimust, millest esimene oli see, kas X‑i vägistamine ja ründamine kujutasid endast Kuonil vaidlusaluse lepingu alusel olevate kohustuste mittenõuetekohast täitmist, ning kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis teiseks, kas Kuoni vastutus N‑i käitumise eest võib olla välistatud lepingu punkti 5.10 alapunkti b ja võimalik et 1992. aasta määruse artikli 15 lõike 2 punkti c alusel.

20

Kassatsioonkaebuse teise küsimuse kohta otsuse tegemiseks leidis Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus), et on tarvis esitada eelotsuse küsimused Euroopa Kohtule.

21

See kohus täpsustas, et tuli eeldada, et X‑i juhatamine vastuvõtulauda hotellitöötaja poolt oli teenus „puhkuse korraldamisega seotud teenuste“ raames, mille osutamise kohta oli Kuoni lepingu sõlminud, ning et vägistamine ja kallaletung kujutasid endast lepingu mittenõuetekohast täitmist.

22

Neil asjaoludel otsustas Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Pärast seda, kui kohtujurist oli esitanud oma ettepaneku, palus Kuoni Euroopa Kohtu kantseleisse 3. detsembril 2020 saabunud dokumendis menetluse suulise osa uuendamist Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel.

24

Kuoni täpsustab taotluses, et selline uuendamine tuleb määrata juhul, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et käesolev kohtuasi tuleb lahendada mõiste „sündmus“ niisuguse tõlgenduse alusel, nagu kohtujurist seda käsitles oma ettepaneku punktides 78‑84.

25

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 järgi võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle ei ole vaieldud.

26

Sellega seoses tuleb siiski märkida, et ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud arutluskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad (3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑742/18 P, EU:C:2020:628, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Lisaks ei ole Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega kodukorras ette nähtud võimalust esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule. Asjaolu, et kohtujuristi ettepanekuga ei nõustuta, ei saa seega iseenesest olla põhjus, mis annaks alust suulise menetluse uuendamiseks (3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑742/18 P, EU:C:2020:628, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Käesoleval juhul said põhikohtuasja pooled ja teised Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud esitada oma seisukohad direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 2 kolmandas taandes sisalduva mõiste „sündmus“ ulatuse kohta.

29

Esimese eelotsuse küsimuse raames, mis käsitleb selle sätte tõlgendamist ja seega kõigi selles sisalduvate mõistete tõlgendamist, said pooled esitada Euroopa Kohtule kirjalikke märkusi ning Kuoni ning teised menetlusosalised esitasid need seisukohad. Osa menetlusosalistest on oma kirjalikes seisukohtades ka konkreetselt võtnud seisukoha mõiste „sündmus“ kohta. Lisaks, vastuseks seitsmendale kirjalikule küsimusele, mille Euroopa Kohus pooltele esitas, oli neil uuesti võimalus esitada oma seisukoht selle sätte ulatuse kohta.

30

Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et kõiki eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele hinnangu andmisel olulisi asjaolusid on Euroopa Kohtus arutatud ja seega puudub alus menetluse suulise osa uuendamiseks.

31

Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 2 kolmandat taanet tuleb osas, milles see näeb ette aluse vabastamaks pakettreisi korraldaja vastutusest nõuetekohaselt täita selle reisikorraldaja ja tarbija vahel sõlmitud ja selle direktiiviga reguleeritud lepinguga võetud kohustusi, tõlgendada nii, et kui sellest lepingust tulenevad kohustused jäetakse täitmata või kui neid täidetakse mittenõuetekohaselt lepingut täitva teenuste osutaja töötaja tegude tõttu, siis tuleb seda töötajat nimetatud sätte kohaldamisel käsitada teenuste osutajana ja reisikorraldaja saab end selle sätte kohaldamisel vabastada niisugusest täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tulenevast vastutusest.

32

Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste esimest osa, siis tuleb märkida, et direktiivi 90/314 artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk ühtlustada liidu territooriumil müüdavaid või müügiks pakutavaid pakettreise käsitlevaid liikmesriikide õigus- ja haldusnorme.

33

Nagu nähtub direktiivi 90/314 artiklist 2, on selles direktiivis silmas peetud lepinguid, mis on sõlmitud ühelt poolt tarbija ja teiselt poolt korraldaja või vahendaja vahel, ja mis kujutavad endast vähemalt kahe järgmise teenuse valmiskombinatsiooni, mida müüakse või pakutakse müügiks summaarhinnaga, kui teenus hõlmab pikemat ajavahemikku kui 24 tundi või sisaldab öist majutust: vedu; majutus; muud turismiteenused, mis pole seotud veo ega majutusega ja mis moodustavad pakettreisi olulise osa (edaspidi „pakettreisilepingud“).

34

Direktiivi 90/314 artiklis 1 sätestatud ühtlustamiseks on selle direktiiviga muu hulgas kehtestatud pakettreisikorraldajate lepingulise vastutuse kord tarbijate ees, kes on sõlminud lepingu niisuguse reisikorraldajaga. Täpsemalt on direktiivi 90/314 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lepingu korraldav ja/või vahendav pool vastutab tarbija ees lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest vaatamata sellele, kas neid kohustusi peab täitma korraldaja ja/või vahendaja või muud teenuste osutajad. Direktiivi artikli 5 lõikes 3 on lisaks täpsustatud, et lepingutingimustega ei tohi sellest vastutusest erandit teha. Ainsad lubatud erandid on direktiivi artikli 5 lõikes 2 ammendavalt loetletud.

35

Direktiivi 90/314 artikli 5 lõiked 1 ja 3 piiravad seega pakettreisilepingu poolte vabadust määrata kindlaks nende suhtes kohaldatavate lepingutingimuste sisu, pannes korraldajale tarbija ees vastutuse selle lepingu nõuetekohase täitmise eest. Üks selle vastutuse erisustest on, et see hõlmab pakettreisilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist teenuste osutajate poolt. Direktiivis 90/314 ei ole mõistet „teenuste osutaja“ siiski määratletud ega ole sellega seoses sõnaselgelt viidatud liikmesriikide õigusele.

36

Niisugusel juhul tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdse kohtlemise põhimõttest, et liidu õigusnormi sõnastust tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Novo Banco, C‑253/19, EU:C:2020:585, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õiguses määratlemata terminite tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda nende tavakeele tähendusest, võttes arvesse terminite kasutamise konteksti ja nende sätete eesmärke, mille osa nad moodustavad (10. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Easycar, C‑336/03, EU:C:2005:150, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Tavakeele tähenduses tähistab direktiivi 90/314 artiklis 5 kasutatud väljend „teenuste osutaja“ füüsilist või juriidilist isikut, kes osutab tasu eest teenuseid. Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 märkis, on sel mõistel selle sätte erinevates keeleversioonides niisugune ühesugune tähendusväli.

39

Lisaks kinnitab mõiste sellist sisu ka kontekst, millesse kõnealune säte paigutub. Nagu nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 33, on pakettreisilepingute ese veo-, majutus- ja muude turismiteenuste kombinatsioon. Ent neist lepingutest tarbija ees tulenevaid kohustusi, mille suhtes kehtib direktiivi 90/314 artiklis 5 ette nähtud lepingulise vastutuse kord, võib täita korraldajast eraldiseisvate füüsilistest või juriidilistest isikutest vahendajate kaudu, kes osutavad tasu eest teenuseid.

40

Direktiivi 90/314 eesmärgid, mis selle direktiivi esimese, teise ja kolmanda põhjenduse kohaselt seisnevad eelkõige teenuste osutamise vabaduse takistuste ja konkurentsimoonutuste kõrvaldamises ning direktiivi kümnenda põhjenduse kohaselt tarbijakaitse kõrge taseme tagamises (16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Blödel‑Pawlik, C‑134/11, EU:C:2012:98, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika), kinnitavad samuti mõiste „teenuste osutaja“ sellist tõlgendust, kuna sellega tagatakse korraldajal tarbija ees oleva vastutuse ühetaoline ulatus.

41

Samas ei saa teenuste osutaja töötajat ennast kvalifitseerida teenuste osutajaks direktiivi 90/314 artikli 5 tähenduses, kuivõrd ta ei ole pakettreisi korraldajaga sõlminud mingit kokkulepet viimasele mõne teenuse osutamiseks, vaid teeb üksnes tööd mõne selle korraldajaga niisuguse lepingu sõlminud teenuste osutaja nimel, mistõttu selle töötaja teod tööülesannete täitmisel panustavad üldjuhul nende kohustuste täitmisse, mis lasuvad tema tööandjal, kes on teenuste osutaja.

42

Lisaks tähistab mõiste „töötaja“ isikut, kes teeb oma tööd alluvussuhtes tööandjaga ja seega tema kontrolli all. Ent teenuste osutajal ei ole juba määratluse kohaselt mingit alluvussuhet, kui ta osutab oma teenuseid, mistõttu direktiivi 90/314 artikli 5 kohaldamisel ei saa töötajat käsitada teenuste osutajana.

43

Asjaolu, et direktiivi 90/314 artiklis 5 sätestatud lepingulise vastutuse korra kohaldamisel ei saa teenuste osutaja töötajat ennast käsitada teenuste osutajana, ei välista siiski seda, et selle töötaja tegevust või tegevusetust saab selle korra raames samastada teda tööle võtnud teenuste osutaja tegevusega.

44

Selleks et hinnata, kas niisugune samastamine on võimalik, tuleb esiteks märkida, et direktiivi 90/314 artiklis 5 sätestatud reisikorraldaja vastutus puudutab üksnes kohustusi, mis tulenevad selle reisikorraldaja ja tarbija vahel sõlmitud pakettreisilepingust, nagu see on määratletud direktiivis. See ei mõjuta seega selle lepingu poolte või kolmandate isikute vastutust, mis tuleneb muudest kohustustest või muudest vastutuse kordadest, nagu kriminaalvastutus.

45

Võttes aga arvesse, et direktiivi 90/314 eesmärk on muu hulgas tagada tarbijate kaitstuse kõrge tase, millele on juhitud tähelepanu käesoleva kohtuotsuse punktis 40, ei saa pakettreisilepingust tulenevaid kohustusi, mille mittenõuetekohane täitmine või täitmata jätmine toob kaasa korraldaja vastutuse, tõlgendada kitsalt. Nimetatud kohustused hõlmavad kõiki pakettreisilepingu eesmärgist tulenevaid veo-, majutus- ja turismiteenuste osutamise kohustusi, olenemata sellest, kas neid kohustusi peab täitma korraldaja ise või peavad seda tegema teenuste osutajad.

46

Selles osas eeldab direktiivi 90/314 artikli 5 lõikes 1 sätestatud korraldaja vastutuse tekkimine – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 40 – seose olemasolu tarbijale kahju tekitanud teo või tegevusetuse ja reisikorraldaja kohustuste vahel, mis tulenevad pakettreisilepingust.

47

Teiseks tuleb tõdeda, et direktiivis 90/314 ette nähtud pakettreisilepingust tulenevaid kohustusi, nii nagu neid on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 45, võivad täita teenuste osutajad, kes võivad ise tegutseda oma töötajate vahendusel, kes on nende kontrolli all. Seega võib nende töötajate poolt teatud toimingute tegemine või tegemata jätmine kujutada endast pakettreisilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist.

48

Järelikult võib selline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, mis on küll tingitud teenuste osutaja kontrolli all olevate töötajate toime pandud tegudest, tuua kaasa korraldaja vastutuse direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 1 alusel.

49

Seda tõlgendust toetab ka direktiiviga 90/314 taotletav tarbijakaitse eesmärk. Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 62 sisuliselt märkis, oleks sellise vastutuse puudumisel põhjendamatult eristatud ühelt poolt korraldajate vastutust oma teenuste osutajate toime pandud tegude eest, kui viimased täidavad pakettreisilepingust tulenevaid kohustusi ise, ja teiselt poolt samadest faktilistest asjaoludest tulenevat vastutust juhul, kui vastava teo paneb toime teenuste osutaja töötaja, mis võimaldaks teenuste osutajal vastutusest vabaneda.

50

Järelikult tuleneb direktiivi 90/314 artikli 5 lõikest 1, et pakettreisilepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine teenuste osutaja töötaja poolt toob kaasa selle reisi korraldaja vastutuse tarbija ees, kellega ta on lepingu sõlminud, kui see täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on sellele tarbijale kahju tekitanud.

51

Nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldusest, et X‑i juhatamine vastuvõtulauda hotellitöötaja poolt oli teenus reisi korraldamisega seotud teenuste raames, mille osutamise kohustuse Kuoni oli endale vaidlusaluse lepingu kohaselt võtnud, ning et N‑i toime pandud vägistamine ja rünne kujutavad endast selle lepingu mittenõuetekohast täitmist.

52

Eeltoodust järeldub, et niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib sellist reisikorraldajat nagu Kuoni pidada sellise tarbija ees nagu X vastutavaks pooli siduva lepingu mittenõuetekohase täitmise eest, kui viimase on põhjustanud sellest lepingust tulenevaid kohustusi täitva teenuste osutaja töötaja käitumine.

53

Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste teist osa, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, siis tuleb märkida, et direktiivi 90/314 artikli 5 lõige 2 näeb ette erandid pakettreisikorraldaja vastutusest. Selle sätte kohaselt vastutab korraldaja lepingu täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tarbijale tuleneva kahju eest, välja arvatud juhul, kui selline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine ei ole tingitud tema ega mõne teise teenuste osutaja veast, sest tema suhtes on kohaldatav üks selles sättes sisalduvatest vastutuse välistamise alustest.

54

Vastutuse välistamise aluste hulgas on direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 2 kolmandas taandes ettenähtu, mis käsitleb olukordi, kus lepingu täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on tingitud sündmusest, mida korraldajal või teenuste osutajal ei olnud kõikidest asjakohastest abinõudest hoolimata võimalik ette näha või ära hoida.

55

Käesoleval juhul, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 19 ja 31, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas juhul, kui pakettreisikorraldaja on usaldanud teda kahe tarbijaga siduva lepingu täitmise hotelliteenuse osutajale ja kui üks selle teenuse osutaja töötajatest paneb nendest kahest reisijast ühe suhtes toime vägistamise ja ründe, võib see asjaolu endast kujutada sündmust, mida ei olnud võimalik ette näha või ära hoida eespool nimetatud vastutuse välistamise aluse tähenduses.

56

Sellega seoses olgu märgitud, et kuna kõnealune vastutuse välistamise alus näeb ette erandi tegemise üldreeglist, milleks on direktiivi 90/314 artikli 5 lõikes 1 sätestatud reisikorraldaja vastutus, siis tuleb seda tõlgendada kitsalt (vt analoogia alusel 22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Pensionsversicherungsanstalt (tegevuse lõpetamine pärast pensioniikka jõudmist), C‑32/19, EU:C:2020:25, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Lisaks tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 37 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb seda vastutuse välistamise alust, kui riigisiseses õiguses sellele viidatud ei ole, tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võtmata arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka selle konteksti ja direktiivi 90/314 eesmärki.

58

Sellega seoses tuleneb esiteks direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 2 kolmanda taande sõnastusest, et selles sättes nimetatud sündmus, mida ei olnud võimalik ette näha või ära hoida, erineb vääramatu jõu juhtumist. Nimelt on selles sättes vastutuse välistamise eraldiseisva alusena ära nimetatud vääramatu jõu juhtum ja määratletud see viitega kõnealuse direktiivi artikli 4 lõike 6 teise lõigu punktile ii, mille kohaselt see seisneb ebatavalistes ja ettenägematutes asjaoludes, mis ei sõltu vääramatule jõule tuginevast poolest ja mille tagajärgi ei oleks olnud kõikidest asjakohastest abinõudest hoolimata võimalik ära hoida. Sidesõna „või“, mis on paigutatud direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 2 kolmanda taande esimeses osas nimetatud vääramatu jõu ja selle sätte teises osas nimetatud „sündmuse, mida ei olnud võimalik ette näha või ära hoida“, vahele, välistab võimaluse, et sellise sündmuse saaks samastada vääramatu jõu juhtumiga.

59

Teiseks vabastab direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 2 kolmas taane korraldaja kohustusest hüvitada tarbijale kahju, mis on tekitatud kas sündmusega, mida ei olnud võimalik ette näha, sõltumata sellest, kas tegemist on millegi tavapärasega, või siis sündmusega, mida ei olnud võimalik ära hoida, sõltumata sellest, kas see oli ettenähtav või tavapärane.

60

Kolmandaks nähtub direktiivi 90/314 artikli 5 lõikest 2, et selle sätte erinevates taanetes loetletud vastutusest vabastamise alused selgitavad konkreetseid juhtumeid, mil pakettreisilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmine või nende mittenõuetekohane täitmine ei ole omistatav korraldajale ega mõnele teisele teenuste osutajale, kuna neile ei ole võimalik süüd omistada. Niisugune süü puudumine tähendab, et sündmust, mida ei olnud võimalik ette näha või ära hoida, mida on nimetatud direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 2 kolmandas taandes, tuleb tõlgendada nii, et see puudutab faktilist asjaolu või intsidenti, mis ei kuulu korraldaja või teenuste osutaja kontrolli alla.

61

Kuna aga käesoleva kohtuotsuse punktis 48 esitatud põhjustel kuuluvad sellise kontrolli alla teenuste osutaja töötaja tegevus või tegevusetus pakettreisilepingust tulenevate kohustuste täitmisel – tegevus või tegevusetus, mis toovad kaasa korraldaja kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise tarbija ees –, siis ei saa niisugust tegevust või tegevusetust pidada direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 2 kolmanda taande tähenduses sündmuseks, mida ei olnud võimalik ette näha või ära hoida.

62

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 2 kolmandale taandele ei saa tugineda selleks, et vabastada korraldajad kohustusest hüvitada kahju, mis tekitati tarbijatele nende korraldajatega sõlmitud pakettreisilepingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega, kui niisugune täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on põhjustatud nende kohustuste täitmise eest vastutava teenuste osutaja töötaja tegudest või tegevusetusest.

63

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 90/314 artikli 5 lõike 2 kolmandat taanet tuleb osas, milles see näeb ette aluse vabastamaks pakettreisi korraldaja vastutusest nõuetekohaselt täita selle reisikorraldaja ja tarbija vahel sõlmitud ja selle direktiiviga reguleeritud lepinguga võetud kohustusi, tuleb tõlgendada nii, et kui kohustuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on põhjustatud seda lepingut täitva teenuste osutaja töötaja tegudest,

64

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta artikli 5 lõike 2 kolmandat taanet tuleb osas, milles see näeb ette aluse vabastamaks pakettreisi korraldaja vastutusest nõuetekohaselt täita selle reisikorraldaja ja tarbija vahel sõlmitud ja selle direktiiviga reguleeritud lepinguga võetud kohustusi, tõlgendada nii, et kui kohustuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on põhjustatud seda lepingut täitva teenuste osutaja töötaja tegudest,