1.

Käesolevates kohtuasjades on Apelativen sad – Varna (Varna apellatsioonikohus, Bulgaaria) esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, mis puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus ( 2 ) tõlgendamist.

2.

Konkreetsemalt on Euroopa Kohtul võimalus anda esimest korda selgitusi selle direktiivi tõlgendamist puudutavates õiguslikes sõlmküsimustes. Esimene puudutab seda, kas selle direktiivi kohaldamiseks peab esinema piiriülene olukord. Teine puudutab erinevaid konfiskeerimise juhtumeid ette nägevate direktiivi 2014/42 sätete vahekorda. Kolmas käsitleb seda, millise ulatusega on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on antud kolmandale isikule, kes väidab, et tal on omandiõigus konfiskeeritud varaesemele.

3.

ELTL artikli 83 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad seadusandliku tavamenetluse kohaselt direktiivide abil kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks eriti ohtlike piiriülese mõõtmega kuriteoliikide puhul tulenevalt nende kuritegude olemusest või mõjust või erivajadusest võidelda nende vastu ühistel alustel.

Need kuriteoliigid on järgmised: terrorism, inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik uimastikaubandus, ebaseaduslik relvaäri, rahapesu, korruptsioon, maksevahendite võltsimine, arvutikuriteod ja organiseeritud kuritegevus.

[…]“.

4.

Nõukogu 25. oktoobri 2004. aasta raamotsuse 2004/757/JSK, millega kehtestatakse miinimumeeskirjad ebaseadusliku uimastiäri kuriteokoosseisu ja karistuste kohta ( 3 ), artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised tahtlikult toime pandud õiguspäratud teod on karistatavad:

[…]

[…]“.

5.

Direktiivi 2014/42 artiklis 1 „Reguleerimisese“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumeeskirjad vara arestimiseks võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil ja vara konfiskeerimiseks kriminaalasjades.

2.   Käesolev direktiiv ei piira menetlusi, mida liikmesriigid võivad kasutada asjaomase vara konfiskeerimiseks.“

6.

Direkriivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

7.

Direktiivi artikkel 3 „Reguleerimisala“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kuritegude suhtes, mida reguleerib:

[…]

g) [raamotsus 2004/757];

[…]“.

8.

Direktiivi 2014/42 artikli 4 „Konfiskeerimine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal osaliselt või täielikult konfiskeerida kuriteovahendid ja tulu või vara, mille väärtus vastab nendele kuriteovahenditele või tulule, mille suhtes on tehtud kuriteo eest lõplik süüdimõistev otsus, mis võib olla ka tagaseljamenetluse tulemus.“

9.

Kõnealuse direktiivi artikkel 5 „Laiendatud konfiskeerimine“ sisaldab lõiget 1, kus on sätestatud:

„Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad otseselt või kaudselt majanduslikku kasu tuua võivas kuriteos süüdi mõistetule kuuluva vara kas täielikult või osaliselt konfiskeerida, kui kohus on kohtuasja asjaoludele, sealhulgas konkreetsetele faktidele ja kättesaadavatele tõenditele, nagu näiteks asjaolu, et vara väärtus ei ole proportsionaalne süüdimõistetu seadusliku sissetulekuga, tuginedes veendunud, et asjaomane vara on saadud kuriteo tulemusena.“

10.

Sama direktiivi artiklis 6 „Konfiskeerimine kolmandalt isikult“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et võimaldada tulu või muu tulule vastava väärtusega vara konfiskeerimist, mis otseselt või kaudselt on kahtlustatava või süüdistatava poolt üle antud kolmandale isikule, või mille kolmas isik omandas kahtlustatavalt või süüdistatavalt, vähemalt juhul, kui need isikud teadsid või oleksid pidanud konkreetsetest faktilistest asjaoludest (sealhulgas sellest, et üleandmine või omandamine toimus tasuta või turuhinnast oluliselt väiksema summa eest) lähtudes teadma, et üleandmise või omandamise eesmärk oli vältida konfiskeerimist.

2.   Lõige 1 ei piira heausksete kolmandate isikute õigusi.“

11.

Kõnealuse direktiivi artiklis 8 „Kaitsemeetmed“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriik võtab vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kõigil isikutel, keda käesolevas direktiivis sätestatud meetmed mõjutavad, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, et nad saaksid oma õigusi kaitsta.

[…]“.

12.

Karistusseadustiku (nakazatelen kodeks, edaspidi „NK“) artiklis 53 on sätestatud:

„(1)   Olenemata kriminaalvastutusest konfiskeeritakse riigi tuludesse:

(2)   Riigi tuludesse konfiskeeritakse ka [(uus – DV nr 28/1982)]:

(3)   Lõike 2 punkti b tähenduses [(uus – DV nr 7/2019)]:

13.

NK artiklis 354a (esimest korda avaldatud: DV nr 95/1975; muudetud: DV nr 28/1982, nr 10/1993, nr 62/1997, nr 21/2000, nr 26/2004 ja nr 75/2006) on sätestatud:

„(1)   Isikut, kes ilma nõuetekohase loata toodab, käitleb, omandab või valdab narkootilist ainet või analoogset ainet edasiandmise eesmärgil või annab narkootilist ainet või analoogset ainet edasi, karistatakse juhul, kui tegemist on väga ohtliku narkootilise aine või analoogse ainega, kahe- kuni kaheksa-aastase vangistusega ja rahalise karistusega summas [5000 kuni 20000 Bulgaaria leevi (BGN) (umbes 2500 kuni 10000 eurot], ning juhul, kui tegemist on ohtliku narkootilise aine või analoogse ainega, ühe- kuni kuueaastase vangistuse ja rahalise karistusega summas [2000 kuni 10000 Bulgaaria leevi (umbes 1000 kuni 5000 eurot)]. […]

[…]

(3)   Isikut, kes ilma nõuetekohase loata omandab või valdab narkootilist ainet või analoogset ainet, karistatakse:

[…]“.

14.

Kriminaalmenetluse seadustiku (nakazatelno-protsesualen kodeks, DV nr 86, 28.10.2005, edaspidi „NPK“) artikli 306 lõike 1 punktis 1 on sätestatud:

„(1)   Kohus saab määrusega otsustada ka järgmisi küsimusi:

15.

Asjaomased isikud mõisteti süüdi selles, et nad üksi või grupis panid 21. veebruaril 2019 Varna linnas (Bulgaaria) toime NK artiklis 354a nimetatud kuriteo, mis seisnes väga ohtliku narkootilise aine ilma loata valdamises edasimüügi eesmärgil. DR-ile mõisteti 28. juuni 2019. aasta kohtuotsusega karistuseks üheaastane vangistus ja 2500 Bulgaaria leevi (umbes 1250 euro) suurune rahaline karistus. TS-ile aga mõisteti karistuseks kaheaastane vangistus, mis jäeti nelja-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata, ja 5000 Bulgaaria leevi (umbes 2500 euro) suurune rahaline karistus.

16.

Kohtueelses menetluses toimunud läbiotsimisel DR-i ning tema ema ja vanavanemate ühises elukohas ja tema autos avastasid pädevad asutused 4447,06 Bulgaaria leevi (umbes 2200 euro) suuruse rahasumma.

17.

Samuti kohtueelses menetluses toimunud läbiotsimisel TS-i ja tema ema ühises elukohas avastasid pädevad asutused 9324,25 Bulgaaria leevi (umbes 4800 euro) suuruse rahasumma.

18.

Pärast asjaomaste isikute süüdimõistmist esitas prokuratuur Okrazhen sad Varna’le (Varna regionaalne kohus, Bulgaaria, edaspidi „esimese astme kohus“) taotluse nimetatud rahasummade konfiskeerimiseks riigi tuludesse vastavalt NPK artikli 306 lõike 1 punktile 1. Esimese astme kohus vaatas prokuratuuri taotluse läbi avalikul kohtuistungil, millest võtsid osa prokurör, asjaomased isikud ja nende kaks advokaati.

19.

Selle kohtumenetluse käigus avaldas DR, et kõnealune rahasumma kuulub tema vanaemale, kes oli selle saanud laenuna pangast. Lisaks sellele esitas ta kirjaliku tõendi, mille kohaselt oli tema vanaema 2018. aasta detsembris oma pangakontolt välja võtnud 7000,06 Bulgaaria leevi (umbes 3500 eurot). Esimese astme kohtus NPK artikli 306 lõike 1 punkti 1 alusel toimunud menetluses DR-i vanaema ei osalenud, kuna Bulgaaria õigus ei võimalda tal seal iseseisva menetlusosalisena osaleda. Teda ei kuulatud üle ka tunnistajana.

20.

TS avaldas selles kohtumenetluses omakorda, et kõnealune rahasumma kuulub tema emale ja õele. Seejuures esitas ta kirjaliku tõendi, mille kohaselt oli tema ema 2018. aasta märtsis sõlminud pangaga DSK EAD tarbijakrediidilepingu summas 17000 Bulgaaria leevi (umbes 8500 eurot). Lisaks sellele esitas ta oma ema ja õe passikoopiad, tõendamaks nende reisi Türki ajavahemikul 19.–21. aprill 2019. TS-i ema esimese kohtuastme menetluses osaleda ei saanud. Küll aga kuulati ta tema ja tema poja ühisest elukohast leitud rahasummaga seoses üle tunnistajana.

21.

Esimese astme kohus ei andnud luba kõnealuste summade konfiskeerimiseks, leides et kuritegu, milles asjaomased isikud süüdi mõisteti ehk narkootilise aine valdamine edasimüügi eesmärgil, ei ole sellist laadi süütegu, mis saaks tuua majanduslikku kasu. Seejuures leidis kohus, et kuigi kõnealustes kohtuasjades oli tõendeid ehk tunnistajate ütlusi selle kohta, et asjaomased isikud narkootilist ainet müüsid, ei ole NK artikli 53 lõikes 2 sätestatud konfiskeerimise tingimused täidetud, kuna sellekohast süüdistust prokuratuur isikutele ei esitanud ning selline kauplemine ei leidnud hiljem kinnitust ka süüdimõistmisel.

22.

Piirkondlik prokuratuur vaidlustas esimese astme kohtu otsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtus, leides et esimese astme kohus ei arvestanud NK artikli 53 lõike 2 kohaldamisel direktiiviga 2014/42. Asjaomaste isikute advokaadid prokuratuuri seisukohaga ei nõustu ning leiavad, et konfiskeerida võib üksnes materiaalset vara, mis on otseselt saadud kuriteoga, mille eest on asjaomane isik süüdi mõistetud.

23.

Selles olukorras otsustas Apelativen sad – Varna (Varna apellatsioonikohus, Bulgaaria) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on kohtuasjades C‑845/19 ja C‑863/19 sõnastatud ühtmoodi:

24.

Nende küsimuste kohta esitasid kirjalikud seisukohad prokuratuur, Bulgaaria valitsus ja Euroopa Komisjon.

25.

Samad pooled ning Austria valitsus kuulati ära kohtuistungil, mis toimus 13. jaanuaril 2021.

26.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas direktiiv 2014/42 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) on kohaldatavad sellise kuriteo puhul nagu seda on narkootilise aine valdamine edasiandmise eesmärgil, kui kõik selle süüteo toimepanemisega seotud asjaolud on ühe liikmesriigi sisesed.

27.

Sellest küsimusest tuleneb selgelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab enesestmõistetavaks, et piiriülese olukorra esinemine on direktiivi 2014/42 kohaldamise conditio sine qua non. Bulgaaria valitsus vaidles sellele eeldusele vastu nii oma kirjalikes seisukohtades kui kohtuistungil, leides et selles direktiivis sätestatud eeskirjade kohaldamine liikmesriigis ei sõltu sellest, kas nimetatud liikmesriigi kohtu menetluses olevas kohtuasjas on võimalik tuvastada piiriülese olukorra esinemine.

28.

Seda arvesse võttes võtan kõigepealt eitava seisukoha Bulgaaria valitsuse argumendi suhtes ning nõustun, et direktiivi 2014/42 ei saa kohaldada, kui kuriteol piiriülest mõõdet ei ole (1. jagu). Seejärel selgitan, milles see mõõde väljenduma peab (2. jagu) ning seon oma analüüsi konkreetse juhtumiga (3. jagu). Viimaks teen Euroopa Kohtule ettepaneku esimesele küsimusele vastamiseks (4. jagu), täpsustades, et harta kohaldatavus sõltub direktiivi 2014/42 kohaldatavusest ( 4 ).

29.

Enda poolt pakutava tõlgenduse toetuseks viitab Bulgaaria valitsus kohtuotsusele Moro ( 5 ), kus Euroopa Kohus leidis seoses direktiiviga 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet ( 6 ), et seal sätestatud reeglite kohaldamine teatud liikmesriigis ei sõltu sellest, kas selles liikmesriigis aset leidvas kohtuvaidluses on tegemist piiriülese olukorraga. Bulgaaria valitsuse hinnangul on põhjendused, millest lähtudes Euroopa Kohus sellele seisukohale asus, ülekantavad käesolevatele kohtuasjadele.

30.

Siinkohal tasub teha neist põhjendustest ( 7 ) kokkuvõte. Kõigepealt juhtis Euroopa Kohus tähelepanu sellele, et direktiivi 2012/13 õiguslikuks aluseks on ELTL artikli 83 lõige 2, mille esimene lõik on sõnastatud järgmiselt: „Määral, mil see on vajalik kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning samuti politsei- ja õiguskoostöö hõlbustamiseks piiriülese mõõtmega kriminaalasjades, võivad Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt kehtestada direktiividega miinimumeeskirjad. Sellised eeskirjad võtavad arvesse liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide vahelisi erinevusi.“ Seejärel märkis Euroopa Kohus direktiivi 2012/13 sõnastuse kohta, et selle direktiivi artiklites 1 ja 2, kus on vastavalt määratletud selle direktiivi reguleerimisese ja reguleerimisala, ei ole selle direktiivi kohaldamist piiratud olukordadega, millel on piiriülene mõõde. Viimaks asus Euroopa Kohus direktiivi 2012/13 eesmärkidega seoses seisukohale, et selle direktiivi põhjendustest tuleneb, et kriminaalmenetluses teabe saamise õigust puudutavate ühiste miinimumeeskirjade kehtestamise eesmärk on tugevdada liikmesriikide vastastikust usaldust üksteise kriminaalõigussüsteemide suhtes ning seeläbi aitab see kaasa õigusasutuste tehtud otsuste vastastikusele tunnustamisele ka juhul, kui need otsused puudutavad puhtalt riigisiseseid olukordi. Sellises olukorras, kui piiriülene koostöö osutub vajalikuks, saavad ühe liikmesriigi politsei- ja õigusasutused seega teise liikmesriigi õigusasutuste otsuseid pidada samaväärseteks enda omadega.

31.

Olen veendunud, et samast arutluskäigust ei saa juhinduda, kui piiriülese mõõtme vajalikkuse küsimus puudutab direktiivi 2014/42 kohaldatavust, kuna selle direktiivi suhtes ei saa analoogia alusel kohaldada ei kohtuotsuse Moro ( 8 ) grammatilist ega teleoloogilist tõlgendust, ning seda järgmistes punktides esile toodud põhjustel.

32.

Esiteks tuleb direktiivi 2014/42 sõnastusega seoses märkida, et erinevalt direktiivi 2012/13 sõnastusest piirab see eelnimetatud direktiiviga hõlmatud kuritegude ringi selliselt, et sinna kuuluvad üksnes piiriülese mõõtmega kuriteod, kuivõrd selle direktiivi 2014/42 põhjenduses 1 põhjendatakse vajadust anda pädevatele asutustele vahendid kriminaaltulu jälitamiseks ning arestimiseks, haldamiseks ja konfiskeerimiseks sellega, et „[p]iiriülese organiseeritud kuritegevuse […] põhiajend on rahaline kasu“ ( 9 ). See, et direktiivi 2014/42 kohaldamiseks on vajalik piiriülese mõõtme olemasolu, kajastub ka selle direktiivi kohta tehtud komisjoni ettepaneku seletuskirjas ( 10 ) ja eelkõige selle punktis 1.1., mille kohaselt on „[d]irektiivi ettepaneku eesmärk […] lihtsustada liikmesriikide ametiasutuste jaoks sellise tulu konfiskeerimist ja tagasivõitmist, mille kurjategijad saavad piiriülese raske ja organiseeritud kuritegevuse teel. […] Organiseeritud kuritegelikud rühmitused on ebaseaduslikud ettevõtted, mis on loodud kasu saamise eesmärgil. Nad osalevad arvukates piiriülestes kuritegudes, nagu ebaseaduslik uimastikaubandus, inimkaubandus, ebaseaduslik relvakaubandus ja korruptsioon, saades sellest väga suurt tulu“ ( 11 ).

33.

Teiseks, mis puudutab direktiivi 2014/42 eesmärke, siis ei leia ma, et õigusasutuste otsuste vastastikune tunnustamine oleks selle direktiivi puhul eesmärgina samaväärsel kohal nagu koht, mis on sellele Euroopa Kohtu hinnangul omistatud direktiivi 2012/13 raames.

34.

Siinkohal on oluline märkida, et direktiivi 2014/42 õiguslik alus ei ole täielikult sama, mis direktiivil 2012/13. Direktiivi 2014/42 puhul on nimelt lisaks ELTL artikli 82 lõikele 2 veel ka ELTL artikli 83 lõige 1, mis on karistusõiguse valdkonnas materiaalõiguse ühtlustamise õiguslikuks aluseks. Pealegi on direktiivi ettepanekus märgitud, et ELTL artikli 83 lõiget 1 tuleb käsitada selle „peamise õigusliku alusena“.

35.

ELTL artikli 83 lõike 1 esimese lõigu sõnastusest tuleneb aga ühemõtteliselt, et erinevalt ELTL artikli 82 lõikest 2 ei ole ühtlustatud materiaalõigusnormide kehtestamise eelduseks nende vajalikkus õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning piiriülese politsei- ja õiguskoostöö hõlbustamiseks ( 12 ).

36.

Lausa vastupidi: ELTL artikli 83 lõike 1 esimeses lõigus on sõnaselgelt sätestatud, et sellise ühtlustamise tingimuseks on – lisaks käsitletavate kuriteoliikide eriliselt raskele laadile – eranditult see, et neil kuriteoliikidel on piiriülene mõõde, tulenevalt asjaomaste süütegude laadist või mõjust või erilisest vajadusest võidelda nende vastu ühistel alustel. ELTL artikli 83 lõike 1 teise lõigu kohaselt on nendeks kuriteoliikideks terrorism, inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik uimastikaubandus, ebaseaduslik relvaäri, rahapesu, korruptsioon, maksevahendite võltsimine, arvutikuriteod ja organiseeritud kuritegevus. Nagu ilmneb direktiivi 2014/42 artiklist 3, kohaldatakse seda üksnes nende süütegude suhtes, mis kuuluvad ülalnimetatud valdkondades materiaalset karistusõigust ühtlustavate teisese õiguse aktide kohaldamisalasse ehk lihtsamini öeldes piiriülese mõõtmega valdkondades.

37.

Seda, et direktiivi 2014/42 kohaldatavus sõltub piiriülese mõõtme esinemisest, kinnitab veenvalt veel üks täiendav tõlgendusargument. Märgin, et see, kuidas mõjutab direktiiv 2014/42 õigusakti, mille asendamiseks see mõeldud oli, ehk nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsust 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist ( 13 ), on kindlaks määratud nimetatud direktiivi artikli 14 lõikes 1 järgmises sõnastuses: „[raamotsuse 2005/212] artikli 1 esimesed neli taanet ja artikkel 3 asendatakse“, mis teistpidi vaadatuna tähendab seda, et selle raamotsuse artikkel 2 („Konfiskeerimine“) ( 14 ), artikkel 4 („Õiguskaitsevahendid“) ( 15 ) ja artikkel 5 („Kaitsemeetmed“) ( 16 ) jäävad kehtima. Direktiivi ettepaneku punktis 2.3 on aga täpsustatud, et võttes arvesse ettepanekukohase direktiivi kohaldamisala piiramist ELTL artikli 83 lõikes 1 loetletud valdkondades toime pandud kuritegudega, ei tunnistata kehtetuks raamotsuse 2005/212 artikleid 2, 4 ja 5, et säilitada teatav ühtsus kuritegude puhul, „mis ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse“ ( 17 ) ja millel sellest tulenevalt igasugune piiriülene mõõde puudub.

38.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb selles, kas konkreetsel juhul piiriülene mõõde esineb, märkides, et ükski kõnealuse kuriteo toime panemisega seotud asjaolu ei ole aset leidnud väljaspool Bulgaaria territooriumi.

39.

Märgin kohe, et see kahtlus on minu meelest tingitud vääritimõistmisest seoses selle tuvastamisega, kas esineb piiriülene olukord, mis käivitab kas peamiselt või ainult ELTL artiklil 83 rajanevate liidu õigusaktide kohaldamise.

40.

Nagu eespool osutatud, on selle aluslepingu sätte sõnastuses tõepoolest viidatud „piiriülesele mõõtmele“, mitte aga „piiriülesele asjaolule“. Selline sõnastus ei ole minu meelest juhuslik. Vastupidi, see näitab, et see, kas vastav tingimus on täidetud, ei sõltu konkreetse juhtumi faktilistele asjaoludele antavast hinnangust, vaid pigem lihtsalt sellest, et asjaomane süütegu kuulub mõnesse sellisesse kuriteoliiki, mille puhul on võimalik materiaalse karistusõiguse ühtlustamine ELTL artikli 83 lõike 1 teise lõigu tähenduses ning et see kuulub vastavat kuriteoliiki reguleeriva ELTL artikli 83 lõike 1 alusel vastu võetud teisese õiguse akti kohaldamisalasse ( 18 ). Sellisel juhul käsitatakse kuritegu ipso facto kuriteona, mille puhul on piiriülese mõõtmega seotud tingimus täidetud, samamoodi nagu ka kuriteo erilist ohtlikkust puudutav tingimus. Sellest tulenevalt on täiesti asjassepuutumatu küsimus sellest, kas mõni kõnealuse süüteo toimepanemisega seotud asjaolu, nagu süüteo toimepanija kodakondsus, süüteo toimepanemise koht või kriminaaltulu asukoht, on piiriülest laadi.

41.

Käesoleval juhul tuleb tähelepanu juhtida sellele, et kuriteod, mille suhtes selle direktiivi sätteid kohaldatakse, on ammendavalt loetletud direktiivi 2014/42 artiklis 3 ehk nendeks on selle artikli punktides a–k nimetatud teisese õiguse aktides osutatud kuriteod. Selle direktiivi artikli 3 punkti g kohaselt kohaldatakse nimetatud direktiivi kuritegude suhtes, mida reguleerib raamotsus 2004/757.

42.

Selle raamotsuse artikli 2 lõike 1 punktis c on aga nende kuritegude hulgas nimetatud ka „uimastite hoidmine või ostmine“ mõne artikli 2 lõike 1 punktis a loetletud tegevuse ehk eelkõige uimastite turustamise ja müügi eesmärgil.

43.

Minu meelest on ilmne, et kuritegu, milles asjaomased isikud jõustunud kohtuotsusega põhikohtuasjades süüdi mõisteti ehk NK artikli 354a lõikes 1 nimetatud tegu, milleks on eriti ohtliku narkootilise aine valdamine edasimüügi eesmärgil, kuulub direktiivi 2014/42 kohaldamisalasse.

44.

Seda järeldust ei saa minu arvates kahtluse alla seada ka vastupidine argument, mille esitas kohtuistungil Austria valitsus. Püüan selle oma sõnadega kokku võtta. Austria valitsuse hinnangul tuleb sellest, et direktiivi 2014/42 peamiseks õiguslikuks aluseks on valitud ELTL artikli 83 lõige 1, et selle direktiivi artiklit 3, milles on määratletud direktiivi kohaldamisala, tuleb tõlgendada kitsalt, nõnda et see direktiiv ei ole kohaldatav mitte kõigi selles artiklis loetletud teisese õiguse aktide kohaldamisalasse kuuluvate kuritegude suhtes, vaid üksnes nende kuritegude suhtes, mis vastavad ELTL artikli 83 lõikes 1 sätestatud erilist ohtlikkust ja piiriülest mõõdet puudutavatele tingimustele. Austria valitsuse meelest tuleneb sellest, et põhikohtuasjas vaidluse all olev kuritegu direktiivi 2014/42 kohaldamisalasse ei kuulu.

45.

Minu meelest aga ei räägi direktiivi 2014/42 artikli 3 sellise kitsa tõlgenduse kasuks mitte ükski asjaolu. See artikkel sisaldab ELTL artikli 83 lõike 1 teises lõigus sätestatud valdkondades vastu võetud teisese õiguse aktide loetelu, mille sissejuhatav lauseosa on „[k]äesolevat direktiivi kohaldatakse kuritegude suhtes, mida reguleerib“, mida saab mõista üksnes viitena kõigis neis aktides nimetatud kõigile kuritegudele. Teisisõnu ei ole selles sättes mitte kuidagi täpsustatud, et nendest kuritegudest kuuluvad direktiivi 2014/42 kohaldamisalasse üksnes need, mis on eriti ohtlikud ning piiriülese mõõtmega. Veelgi enam, nagu juba eespool märgitud, siis vastavad kõik nende aktidega hõlmatud kuriteod ipso facto erilise ohtlikkuse ja piiriülese mõõtmega seotud tingimustele.

46.

Eeltoodut silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele nii, et direktiiv 2014/42 ja harta on kohaldatavad ELTL artikli 83 lõike 1 teises lõigus nimetatud kuriteoliiki kuuluva kuriteo puhul – nagu seda on narkootilise aine valdamine edasiandmise eesmärgil – isegi siis, kui kõik selle kuriteo toimepanemisega seotud asjaolud on liikmesriigisisesed.

47.

Teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kuidas tõlgendada direktiivi 2014/42 artikli 2 punktis 1 sisalduvat mõistet „kuritegelikul teel kaudselt saadud majanduslik hüve“. Konkreetsemalt soovib ta teada, kas sellise majandusliku hüvena saab käsitada vara, mis võeti ära asjaomaste isikute ja nende pereliikmete elukohast ning DR-i kasutuses olnud sõidukist.

48.

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada, kas direktiivi 2014/42 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu NK artikli 53 lõige 2, milles ei ole kuritegelikul teel kaudselt saadud majandusliku hüve konfiskeerimist ette nähtud.

49.

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2014/42 artikli 2 punktis 1 kasutatakse mõistet „tulu“ laias tähenduses ( 19 ), kuna tuluna on määratletud seal „igasugune kuritegelikul teel kas otseselt või kaudselt saadud majanduslik hüve; see võib olla mis tahes vara, sh otsese tulu kõik hilisemad taasinvesteeringud või muundused ja igasugune väärtust omav tulem“. Tõden aga, et sõnaselgelt otsesele või kaudsele majanduslikule hüvele osutades ei ole liidu seadusandja soovinud võtta kasutusele kahte teineteisest sõltumatut mõistet. Direktiivi 2014/42 põhjenduse 11 sõnastusest ilmneb nimelt, et mõiste „tulu“ hõlmab lisaks otseselt kuritegelikul teel saadud tulule ka kõiki selle tulu muundusi ( 20 ). Seetõttu leian, et direktiivi 2014/42 artikli 2 punkt 1 on Bulgaaria õigusesse õigesti üle võetud, kuna ühelt poolt on NK artikli 53 lõikes 2 ette nähtud „kuriteoga otseselt ja kaudselt saadud vara“ konfiskeerimine ja teisalt on NK artikli 53 lõikes 3 täpsustatud, et „kaudne tulu [tähendab] igasugust majanduslikku hüve, mis on saadud otsese tulu käsutamisest, samuti igasugust vara, mis on saadud otsese tulu osalise või täieliku muundamise tulemusel“.

50.

Selline „tulu“ mõiste lai käsitlus ei hõlma siiski vara, mis ei ole saadud kuriteoga, milles isik on süüdi mõistetud. Nimelt tuleneb direktiivi 2014/42 artikli 2 punktis 1 sisalduvast määratlusest, et majanduslik hüve – olgu otsene või kaudne – peab olema saadud kuritegelikul teel. Seoses küsimusega, kas põhikohtuasja menetluses äravõetud rahasummad on käsitatavad konfiskeeritava „varana“ ( 21 ), märgin, et eelotsusetaotlusest nähtub ühelt poolt, et asjaomased isikud mõisteti süüdi edasimüügi eesmärgil narkootilise aine valdamises seisnevas kuriteos, mis iseenesest ei ole laadilt selline kuritegu, mis saaks anda majandusliku hüve. Teiselt poolt oli tõendeid selle kohta, et asjaomased isikud tegelesid narkootilise aine müügiga, ent selles kuriteos ei ole neid ei süüdistatud ega süüdi mõistetud ( 22 ). Sellest järeldub, et konfiskeerimistaotluse põhjendatuse üle otsustamiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas majanduslik hüve võib tuleneda kuriteost nagu narkootilise aine müük, mille eest isikut süüdi mõistetud ei ole.

51.

Neil asjaoludel näib mulle vajalik eelotsusetaotluse esitanud kohtule vaidluse lahendamiseks tarviliku vastuse andmiseks Euroopa Kohtule esitatud küsimused ümber sõnastada ( 23 ).

52.

Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku sõnastada teine ja kolmas küsimus ümber järgmiselt:

„Kas direktiivi 2014/42 tuleb tõlgendada nii, et konfiskeerimine eeldab tingimata seda, et majanduslik hüve on saadud kuriteost, milles isik on süüdi mõistetud, või võib see konfiskeerimine puudutada ka majanduslikku hüve, mis on saadud muust kuriteost, milles isikut süüdi mõistetud ei ole?“

53.

Vastavalt küsimuse ümbersõnastamisel aluseks võetud loogikale tuleb analüüsida erinevaid konfiskeerimise liike, mille liikmesriigid direktiivi 2014/42 kohaselt peavad ette nägema, ning kontrollida neid sätteid analüüsides, kas käesoleva juhtumi asjaolud vastavad ühele või teisele hüpoteesile.

54.

Selle direktiivi artiklite 4, 5 ja 6 kohaselt peavad liikmesriigid kriminaaltulu konfiskeerimise ette nägema kolme sorti juhtudel. Esimene, mida käsitleb artikkel 4, on „harilik konfiskeerimine“ ( 24 ), teine ja kolmas aga, mida käsitlevad direktiivi 2014/42 artiklid 5 ja 6, hõlmavad vastavalt muu vara laiendatud konfiskeerimist ning kahtlustatava või süüdistatava poolt kolmandatele isikutele üle antud vara konfiskeerimist.

55.

Kõigepealt leian, et käesoleva asja asjaolud ei kuulu kolmandate isikute vara konfiskeerimist reguleeriva direktiivi 2014/42 artikli 6 kohaldamisalasse, kuna selles sättes nimetatud meetme võtmine eeldab ühtaegu nii vara üleandmist kolmandale isikule kui ka viimase teadmist, et sellise üleandmise eesmärk on vara konfiskeerimise vältimine. Eelotsusetaotluse kohaselt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus aga kumbagi neist asjaoludest tuvastanud.

56.

Direktiivi 2014/42 artikli 4 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse võimaldada konfiskeerida kuriteovahendid ja tulu või vara, mille väärtus vastab nendele kuriteovahenditele või tulule, kui kuriteo eest on tehtud lõplik süüdimõistev otsus. Selle sätte kohaldamisala võib olla paremini mõistetav, kui seda kõrvutada kõnealuse direktiivi artiklis 5 sätestatud konfiskeerimise juhtumiga. Erinevus direktiivi 2014/42 artiklitega 4 ja 5 hõlmatud juhtumite vahel on minu meelest esile toodud direktiivi põhjenduses 19, mille kohaselt „võib teatavates olukordades olla asjakohane, et süüdimõistva kohtuotsuse järel ei konfiskeerita mitte üksnes konkreetse kuriteoga seotud vara, vaid ka muu vara, mille puhul kohus leiab, et tegemist on muudest kuritegudest saadud tuluga“ ( 25 ) ning et „[s]eda põhimõtet nimetatakse laiendatud konfiskeerimiseks“. Mulle näib, et sellest põhjendusest tulenevalt hõlmab direktiivi 2014/42 artiklis 5 ette nähtud laiendatud konfiskeerimine just neid olukordi, kus direktiivi artiklit 4 kohaldada ei saa, kuna puudub seos tulu ja kohtu poolt tuvastatud kuriteo vahel.

57.

Nende sätete paigutust ja nende ülesehitust silmas pidades leian seega, et direktiivi 2014/42 artikli 4 kohaldamiseks peab tulu või vara, mida konfiskeerida soovitakse, olema saadud kuriteoga, milles isik on süüdi mõistetud. Kui valida selline tõlgendus, siis tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas ei saa direktiivi 2014/42 artiklit 4 kohaldada, kuna eelotsusetaotluses esitatud põhjenduste kohaselt ei saanud olla rahasummad, mille konfiskeerimist taotletakse, saadud kuriteoga, mis seisnes narkootilise aine valdamises edasimüügi eesmärgil.

58.

Direktiivi 2014/42 artiklis 5 omakorda on sätestatud laiendatud konfiskeerimise mehhanism ( 26 ), kusjuures selle lõikes 1 on liikmesriikidele pandud kohustus võtta vajalikud meetmed, mis võimaldavad otseselt või kaudselt majanduslikku kasu tuua võivas kuriteos süüdi mõistetule kuuluva vara kas täielikult või osaliselt konfiskeerida, kui kohus on kohtuasja asjaoludele tuginedes veendunud, et asjaomane vara on saadud kuriteo tulemusena. Lisaks hõlmab mõiste „kuritegu“ nimetatud sätte kohaldamisel vähemalt selle artikli lõikes 2 loetletud kuritegusid. Sellest tuleneb, et kontrollimaks, kas käesolev olukord kuulub direktiivi 2014/42 artikli 5 kohaldamisalasse, tuleb üksteise järel hinnata seda, kas mõlemas neis lõigetes sätestatud tingimused on täidetud.

59.

Esiteks tuleb kindlaks teha, kas käesoleval juhul kuulub kuritegu, milles asjaomane isik süüdi mõistetud on, direktiivi 2014/42 artikli 5 lõike 2 punkti e kohaldamisalasse. Viimati nimetatud sättes osutatakse nimelt kuriteole, „mis on karistatav vastavalt artiklis 3 osutatud asjaomasele õigusaktile […] vabadusekaotusliku karistusega, mille maksimummäär on vähemalt neli aastat“. Kuna kahtlust pole selles, et narkootilise aine valdamine edasimüügi eesmärgil on direktiivi 2014/42 artikli 3 punktis g viidatud raamotsuse 2004/757 artikli 2 lõike 1 punkti c kohaselt karistatav kuritegu, siis tuleb kontrollida, kas kuritegu, mis on kvalifitseeritud nii nagu käesoleval juhul, on karistatav vabadusekaotusliku karistusega, mille maksimummäär on vähemalt neli aastat. Raamotsuse 2004/757 artikli 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt on raamotsuse artikli 2 lõike 1 punktis c nimetatud kuriteo eest ette nähtud vangistus, mille maksimaalne pikkus on vähemalt üks kuni kolm aastat, ning vähemalt viie- kuni kümneaastane vangistus järgmistel juhtudel: (i) kuritegu hõlmab suuri uimastikoguseid või (ii) see hõlmab uimasteid, mis tekitavad väga suurt kahju tervisele või mis on oluliselt kahjustanud paljude isikute tervist. Saab eeldada, et see kriteerium on täidetud, kuna kuritegu, milles asjaomased isikud süüdi mõisteti, hõlmab väga ohtliku narkootilise aine valdamist ning selline kvalifikatsioon näib vastavat eelviidatud mõistele „uimastid, mis tekitavad väga suurt kahju“.

60.

Teiseks on vaja kindlaks teha, kas käesoleval juhul on täidetud tingimus, et tegemist peab olema „otseselt või kaudselt majanduslikku kasu tuua võiva“ kuriteoga ( 27 ). Mulle näib, et seejuures on eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks esmatähtis täpsustada, milliseid asjaolusid sellise hinnangu andmisel arvesse võtta tuleb. Sõna „võiv“ ( 28 ) kasutamisest tingituna on minu meelest vajalik analüüsida liikmesriigi karistusõigusnormi dispositsioonist tulenevat teokoosseisu. Võiks muidugi küsida, kas on ka mingisuguseid täiendavaid kriteeriume, kuivõrd direktiivi 2014/42 põhjenduses 20 on märgitud, et „[k]ui liikmesriik teeb kindlaks, kas kuritegu võib tuua majanduslikku kasu, võib ta võtta arvesse kuriteo toimepanemise meetodit, näiteks seda, kas kuritegu pandi toime organiseeritud kuritegevuse raames või kavatsusega saada kuritegevusest regulaarset tulu“. Võttes arvesse, et selle põhjenduse sõnastuses on kasutatud tegusõna „võima“, leian, et sealt ei tulene, et tegemaks kindlaks, kas kuritegu võib tuua majanduslikku kasu, peaksid liikmesriigid võtma arvesse konkreetse teo toimepanemise meetodit. Seda tõlgendust toetab veel enam sama põhjenduse teine lause, kus on märgitud, et toimepanemise meetodi arvesse võtmine „ei tohiks siiski üldiselt piirata võimalust kasutada laiendatud konfiskeerimist“. Järeldan sellest, et kontrollimaks, kas see tingimus on täidetud, ei ole tingimata vaja uurida konkreetse teo toimepanemise meetodit, kuna liikmesriigi asutused võivad seda, et kuritegu võib tuua majanduslikku kasu, järeldada üksnes liikmesriigi õiguses sätestatud kuriteo koosseisuliste tunnuste põhjal.

61.

Lisan selle seisukoha toetuseks, et kui raamotsuse 2005/212 artikli 3 lõike 1 punktis a oli osutatud kuriteole, mis on „toime pandud kuritegeliku ühenduse raames“, siis direktiivis 2014/42 on see tingimus lisatud vaid artikli 5 lõike 2 punkti b, millest tuleneb, et teiste kõnealuses direktiivis loetletud kuritegude puhul ei ole selle tingimuse täitmine nõutav.

62.

Kohaldades seda arutluskäiku käesolevale juhtumile, leian eelotsusetaotluse esitanud kohtu eeskujul, et pole sugugi selge, et kuritegu, mis kvalifitseeritakse karistusõiguslikult narkootilise aine valdamiseks edasimüügi eesmärgil, saab otseselt või kaudselt tuua majanduslikku kasu. Selles küsimuses seisukoha võtmiseks võib liikmesriigi kohus – kui liikmesriigi õiguses on selline võimalus ette nähtud – võtta arvesse konkreetse kuriteo toimepanemise meetodit, sealhulgas eeskätt asjaolu, et tegu pandi toime kuritegeliku ühenduse raames või kavatsusega saada kuritegudest regulaarset tulu.

63.

Juhul, kui kuriteo puhul on nende kahe etapi läbimise korral laiendatud konfiskeerimine võimalik, peab liikmesriigi kohus direktiivi 2014/42 artikli 5 lõike 1 kohaselt faktide ja talle kättesaadavate tõendite alusel kindlaks tegema, kas vara, mille konfiskeerimist taotletakse, on saadud kuritegeliku tegevuse tulemusel. Kohtu veendumus peab tuginema juhtumit puudutavatele konkreetsetele faktilistele asjaoludele, mille hulgas võib kõnealuses sättes toodud näite kohaselt olla ka see, et kõnealuse vara väärtus ei ole proportsionaalne süüdimõistetu seadusliku sissetulekuga ( 29 ).

64.

Neist põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele ja kolmandale ümbersõnastatud eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2014/42 tuleb tõlgendada nii, et konfiskeerimine ei eelda tingimata seda, et majanduslik hüve oleks saadud kuriteost, milles isik on süüdi mõistetud, vaid see võib puudutada ka vara, mille osas on kohus kohtuasja asjaoludest lähtudes veendunud, et see on saadud muust kuritegelikust tegevusest, tingimusel, et kuritegu, milles isik süüdi mõisteti, kuulub kõnealuse direktiivi artikli 5 lõikes 2 loetletute hulka ning saab tuua otseselt või kaudselt majanduslikku kasu.

65.

Neljanda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu käesoleval juhul, mis võimaldavad riigi tuludesse konfiskeerida vara, mis väidetakse kuuluvat muule isikule kui kuriteo toimepanija, samas kui sellel kolmandal isikul ei ole võimalik menetlusosalisena konfiskeerimise menetluses osaleda.

66.

Sissejuhatuseks tuleb täheldada, et nagu toimikust ilmneb, reguleerib NPK artikli 306 lõike 1 punkt 1 menetlust, mille raames otsustab pädev kohus pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, kas NK artikli 53 lõike 2 punkti b alusel toimuv konfiskeerimine on õiguspärane. Kuivõrd kolmas isik, kes leiab, et tema on konfiskeeritud vara omanik, ei saa menetlusosalisena selles menetluses osaleda, näib eelotsusetaotluse esitanud kohus olevat seisukohal, et kõnealused õigusnormid ei ole kooskõlas harta artiklis 47 nimetatud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile.

67.

Harta nimetatud sättega seoses tuleb tähelepanu juhtida sellele, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laienevad liidu õiguskorras tagatud põhiõigused – ja eelkõige seega hartas nimetatud õigused – kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi ( 30 ).

68.

Käesoleval juhul tuleneb eelotsusetaotlusest, et NK artikli 53 lõike 2 punkt b kehtestati karistusseadustiku muutmise ja täiendamise seadusega (zakon na izmenenie i dopalnenie na nakazatelnia kodeks (DV nr 7, 22.1.2019)) ning selle seaduse eesmärk oli kohaldada Bulgaaria õiguses direktiivi 2014/42 harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. Seega pidi Bulgaaria seadusandja austama harta artiklis 47 nimetatud põhiõigusi ja eelkõige igaühe, kelle liidu õigusega tagatud õigusi rikutakse, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus ( 31 ).

69.

Harta artikli 47 esimeses lõigus on sätestatud, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Selle põhiõiguse austamise tagamiseks liidus on ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus pandud liikmesriikidele kohustus näha ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajalik kaebeõigus liidu õigusega hõlmatud valdkondades ( 32 ).

70.

Lisaks sellele tuleb märkida, et õigust tõhusale õiguskaitsevahendile on kinnitatud ka direktiivis 2014/42 endas ( 33 ). Direktiivi artikli 8 lõikes 1 on nimelt sätestatud, et liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kõigil isikutel, keda käesolevas direktiivis sätestatud meetmed mõjutavad, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, et nad saaksid oma õigusi kaitsta. Selle sätte üldist laadi sõnastust silmas pidades ei ole kahtlust, et see kohaldub ka kolmandate isikute suhtes ( 34 ). Seda, kas liikmesriigi õigusnormid on kooskõlas õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, tuleb niisiis hinnata lähtudes direktiivi 2014/42 artikli 8 lõikest 1 koosmõjus harta artikliga 47, mis on seega säteteks, mille tõlgendamist käesolevas eelotsuse küsimuses tõenäoliselt silmas peeti.

71.

On ilmne, et liikmesriigi õigusnormid, mis ei anna kolmandatele isikutele mis tahes võimalust enda omandiõigust liikmesriigi kohtus kaitsta, rikuvad õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Tähelepanu tuleb aga juhtida sellele, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab sellisele järeldusele jõuda üksnes pärast liikmesriigi õiguskorra tervikuna hindamist ( 35 ). Üksnes juhul, kui selline hindamine viib negatiivse järelduseni, tuleb liidu õiguse kohaselt luua uus õiguskaitsevahend ( 36 ).

72.

Sellega seoses rõhutas Bulgaaria valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et liikmesriigi õigus annab igale kolmandale isikule, kes väidab, et NPK artikli 306 lõike 1 punktis 1 sätestatud konfiskeerimise menetluses on tema omandiõigust rikutud, võimaluse esitada oma nõue tsiviilkohtule. Konkreetsemalt võib see kolmas isik kasutada germaani-romaani õigussüsteemides klassikalist asjaõiguse õiguskaitsevahendit ehk vindikatsioonihagi esitamist, mida reguleerib omandiseaduse (zakon za sobstvenostta) artikkel 108. Bulgaaria valitsuse sõnul võimaldab see esitada aegumisele allumatu soorituseks kohustamise nõude, millega saab asja omanik nõuda asja välja igaühelt, kelle ebaseaduslikus valduses see on.

73.

Seega peab Euroopa Kohus tehtavas kohtuotsuses kindlaks määrama, kas sellise õiguskaitsevahendi olemasolu liikmesriigi õiguses on piisav selleks, et oleksid täidetud nõuded, mis puudutavad õigust tõhusale õiguskaitsevahendile direktiivi 2014/42 artikli 8 tähenduses koosmõjus harta artikliga 47, või on viimati nimetatud sätete kohaselt nõutav, et asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt oleks kolmandatel isikutel õigus osaleda menetlusosalistena konfiskeerimise menetluses.

74.

Esiteks tuleb ümber lükata kohtuistungil komisjoni esitatud argument, mille kohaselt tuleks valida eelmises punktis teisena osutatud tõlgendus, kuna direktiivi 2014/42 artikkel 8 paneb liikmesriikidele kohustuse näha ette õiguskaitsevahend, mis on mõeldud kolmandatele isikutele, kes väidavad, et konfiskeeritud vara on nende omandis. Mulle näib selle argumendi mõte olevat selles, et kõnealune artikkel 8 annab neile kolmandatele isikutele õiguse kaevata otse konfiskeerimisotsuse peale. Selle direktiivi artikli 8 lõikest 6 tuleneb aga, et selline võimalus on ette nähtud üksnes isikule „kes on konfiskeerimisotsuse adressaat“ ( 37 ), samas kui direktiivi 2014/42 põhjendusest 33 ( 38 ) ning artikli 8 lõikest 7 ( 39 ) tuleneb, et kõnealustel kolmandatel isikutel on, kui nad ei ole konfiskeerimise adressaadiks, õigus olla ära kuulatud ja õigus kaasata advokaat kogu konfiskeerimismenetluse jooksul ( 40 ).

75.

Järgnevalt asun käsitlema küsimust, kas Bulgaaria õiguses ette nähtud vindikatsioonihagi esitamise võimalust saab käsitada tõhusa õiguskaitsevahendina harta artikli 47 tähenduses. Seda tuleb minu meelest käsitleda kahes etapis: esiteks tuleb hinnata, kas selle õiguskaitsevahendiga on võimalik õiguste rikkumine otseselt heastada; teiseks tuleb veenduda, et sellega seotud menetlusnormid ei muuda kolmandate isikute jaoks omandiõiguse teostamist ülemäära keeruliseks.

76.

Esimest etappi puudutav järeldus tuleneb minu meelest kohtuotsusest, mille Euroopa Kohus tegi kohtuasjas Okrazhna prokuratura – Haskovo ja Apelativna prokuratura – Plovdiv ( 41 ). Selles kohtuotsuses tuli Euroopa Kohtul võtta seisukoht küsimuses, mis puudutas kolmandale heausksele isikule kuuluva vara konfiskeerimist pärast ühe isiku süüdi mõistmist salakaubaveoga seotud kuriteos. Euroopa Kohus asus seisukohale, et Bulgaaria õigusnormid, mille kohaselt tuleb konfiskeerida kogu kuriteo toimepanemiseks kasutatud ja kolmandale heausksele isikule kuuluv vara, ei ole kooskõlas nõuetega, mis puudutavad õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Kuna ainus õiguskaitsevahend, mis konfiskeeritud vara kolmandast isikust omanikul oli, oli süüdimõistetu vastu kahju hüvitamise hagi esitamine, ei andnud kõnealused õigusnormid sellele kolmandale isikule võimalust vaidlustada konfiskeerimisotsuse õiguspärasust selleks, et asjaomane vara tagasi saada ( 42 ).

77.

Käesoleval juhul ei ole minu hinnangul kahtlust selles, et Bulgaaria õiguses ette nähtud vindikatsioonihagi on selline õiguskaitsevahend, millega saab otseselt heastada isiku õiguste rikkumise, kuna sellise hagi eduka esitamise korral päädib sellega algatatud menetlus täitmisele kuuluva kohtuotsusega ning annab seega asjaomasele kolmandale isikule võimaluse NPK artikli 306 alusel toimunud konfiskeerimise esemeks olnud vara tagasi saada ( 43 ). Vastupidi kohtuistungil komisjoni väljendatud seisukohale leian, et vastus ei oleks teistsugune isegi juhul, kui liikmesriik selle vara pärast sellist konfiskeerimist müüb, kuna minu meelest saab vindikatsioonihagi esitada mitte ainult riigi vastu, vaid ka vara omandanud isiku vastu. Samamoodi ei jaga ma komisjoni seisukohta, milleks on sisuliselt see, et sellise hagi esitamine ei ole tõhus, kui seda ei saa esitada enne lõpliku konfiskeerimisotsuse tegemist. Nagu juba märgitud, nõuab harta artikkel 47 seda, et õiguskaitsevahendi kasutamise tulemusel oleks asjaomastel kolmandatel isikutel võimalik oma vara tagasi saada, ent sealt ei tulene nõuet, et vastavat õiguskaitsevahendit peaks saama kasutada enne seesugust kuupäeva.

78.

Teise etapi puhul tuleb taasesitada Euroopa Kohtu klassikaline analüüs, mis puudutab koos võrdväärsuse põhimõttega liikmesriikide menetlusautonoomiat piirava tõhususe põhimõtte järgimist. Kirjalikus ja suulises menetluses esitati aga Bulgaaria õiguses ette nähtud vindikatsioonihagi esitamist puudutavate menetlusnormide kohta vähe teavet. Seda tuleb analüüsida.

79.

Esiteks märkis Bulgaaria valitsus kohtuistungil, et kolmas isik võib konfiskeeritud vara omandiõiguse kaitseks vindikatsioonihagi esitada vastavalt oma soovile kas ise või advokaadist esindaja kaudu. Kuigi seda, et puudub õigusnorm, mis muudaks esindaja kasutamise kohustuslikuks, võib arvesse võtta, toetamaks väidet, et seda õiguskaitsevahendit saab pidada tõhusaks, on oluline silmas pidada, et sellisele seisukohale asumiseks võib olla vajalik, et sellel kolmandal isikul oleks võimalus saada õigusabi, mida tuleb – nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses DEB ( 44 ) märkis – hinnata järgmistest kriteeriumidest lähtudes: vaidluse ese, taotleja mõistlik võimalus edu saavutada, asja olulisus taotlejale, kohaldatava õiguse ja menetluse keerukus ning taotleja võime oma õigusi tõhusalt kaitsta. Selle hinnangu peab mõistagi andma eelotsusetaotluse esitanud kohus.

80.

Teiseks täpsustas Bulgaaria valitsus kohtuistungil, et vindikatsioonihagi esitamisega algatatud tsiviilkohtumenetlus kestab kaks kuni viis aastat. Siinkohal on minu meelest kasulik osutada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklit 13 puudutavale Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mida võib vastavalt harta artikli 52 lõikes 3 sätestatud ühtluse tingimusele ( 45 ) arvesse võtta harta artikli 47 tõlgendamisel. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et kuivõrd õiguskaitsevahend peab olema tõhus nii praktiliselt kui õiguslikult ( 46 ), võivad hinnangu andmisel sellele, kas õiguskaitsevahend on konventsiooni artikli 13 tähenduses tõhus, asjasse puutuvateks olla EIÕK artiklist 6 tulenevad õiglase kohtumenetlusega seotud nõuded ( 47 ). Selle tõhususe kontrollimise seisukohast võib sobivaks kriteeriumiks eelkõige olla õigus kohtuasja lahendamisele mõistliku aja jooksul ( 48 ). Seda, kas tegemist on „mõistliku“ ajaga, tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hinnata kõigi konkreetse kohtuasja eriomaste asjaolude alusel, võttes eelkõige arvesse vaidluse tähtsust huvitatud isiku jaoks, asja keerukust ning poolte käitumist ( 49 ). Sellise hinnangu peab andma eelotsusetaotluse esitanud kohus.

81.

Eeltoodud põhjendusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata neljandale eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2014/42 artiklit 8 tuleb koosmõjus harta artikliga 47 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu käesolevas asjas käsitletavad, mille kohaselt on riigi tuludesse võimalik konfiskeerida vara, mis väidetakse kuuluvat muule isikule kui kuriteo toimepanija, isegi kui sellel kolmandal isikul ei ole õigust osaleda menetlusosalisena konfiskeerimise menetluses, kui ta saab kasutada riigisisest õiguskaitsevahendit tsiviilkohtus, mis annab talle võimaluse konfiskeeritud vara tagasi saada, ning tingimusel, et sellise õiguskaitsevahendi kasutamist reguleerivad menetlusnormid ei muuda tema omandiõiguse teostamist ülemäära keeruliseks.

82.

Lisan viimaks, et kaitsetase, mille annab selliselt tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, ei ole minu meelest kuidagi madalam sellest, mille tagab Euroopa Inimõiguste Kohus. Kuigi on tõsi, et kohtuotsuse Silickieně vs. Leedu kohaselt peab igaühel, kelle vara konfiskeeritakse, põhimõtteliselt olema menetlusosalise seisund menetluses, mille raames konfiskeerimine otsustatakse, on samavõrd tõsi, et sellest samast kohtupraktikast tulenevalt võib konkreetse kohtuasja faktilistest asjaoludest ilmneda, et liikmesriigi asutused on asjaomastele isikutele de facto andnud mõistliku ja piisava võimaluse oma õiguste kohaseks kaitseks ( 50 ).

83.

Eeltoodut arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Apelativen sad – Varna (Varna apellatsioonikohus, Bulgaaria) eelotsuse küsimustele järgmiselt: