1

La Honorable Hermandad, SL, kelle õigusjärglane on hageja La Mafia Franchises, SL, esitas 30. novembril 2006 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146), muudetud redaktsioonis (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (omakorda asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)) ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

3

Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbivaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 25, 35 ja 43 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

4

Kaubamärgitaotlus avaldati 11. juuni 2007. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 24/2007. Vaidlustatud kaubamärk registreeriti 20. detsembril 2007 numbriga 5510921.

5

Itaalia Vabariik esitas 23. juulil 2015 EUIPO-le taotluse tunnistada vaidlustatud kaubamärk kehtetuks seoses kõigi kaupade ja teenustega, mille jaoks see oli registreeritud.

6

Kehtetuks tunnistamise taotlus tugines määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis f (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt f) sätestatud põhjusele. Itaalia Vabariik väitis sisuliselt, et vaidlustatud kaubamärk on vastuolus avaliku korra ja üldtunnustatud moraalipõhimõtetega, kuna sõnaline element „mafia“ viitab kuritegelikule ühendusele ning selle kasutamine nimetatud kaubamärgis hageja restoranide tähistamiseks „manipuleerib“ lisaks sügavalt negatiivsete tunnete esilekutsumisele ka Itaalia kokakunsti positiivse kuvandiga ja normaliseerib selle elemendi negatiivset tähendust.

7

Tühistamisosakond rahuldas 3. märtsi 2016. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse.

8

Hageja esitas 29. aprillil 2016 tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

9

EUIPO esimese apellatsioonikoja 27. oktoobri 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kinnitati, et vaidlustatud kaubamärk on avaliku korraga vastuolus ja kaebus jäeti rahuldamata.

10

Apellatsioonikoda täpsustas kõigepealt, et vaidlustatud kaubamärgi vastuolu avaliku korraga tuleneb hinnangust sellele, kuidas Euroopa Liidu territooriumil või selle ühel osal asuv asjaomane avalikkus seda tajub, arvestades asjaolu, et Euroopa Liidu kaubamärgi registreering tuleb tühistada, kui tühistamispõhjus esineb ka üksnes liidu ühes osas.

11

Apellatsioonikoda leidis seejärel, et arvestades sõnalise elemendi „la mafia“ suurust ja paigutust vaidlustatud kaubamärgis, on see kaubamärgi domineeriv element. Apellatsioonikoda rõhutas, et maffia on kuritegelik ühendus, mille vastu Itaalia valitsus võitleb seadusandlike vahenditega ja konkreetsete rakendusmeetmetega. Peale selle meenutas apellatsioonikoda, et võitlus organiseeritud kuritegevuse vastu on ka liidu institutsioonide üks suur eesmärk. Apellatsioonikoda täpsustas samuti, et EUIPO kui liidu amet peab hoidma Euroopa ühiskonna aluspõhimõtteid ja -väärtusi rikkuvate juhtumite korral ranget positsiooni, mistõttu tal tuleb avaliku korra rikkumise tõttu keelduda mis tahes sellise ELi kaubamärgi registreerimisest, mida saab käsitada nii, et see toetab kuritegelikku ühendust või toob sellele kasu. Analüüsi tulemusena leidis apellatsioonikoda esiteks, et vaidlustatud kaubamärk edendab ilmselgelt nime Mafia all tuntud kuritegelikku ühendust ja teiseks, et kõik vaidlustatud kaubamärgi sõnalised elemendid annavad edasi lõbusa ajaviitmise ja sõnalise elemendi „mafia“ normaliseerimise sõnumit, moonutades seeläbi sellega edasi antava sõnumi karmust.

12

Lõpetuseks kinnitas apellatsioonikoda, et EUIPO ei pea vaidlustatud kaubamärki kaitsma ning seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et sõnalist elementi „mafia“ on kirjanduses ja kinokunstis palju kasutatud, ega ka asjaolu, et EUIPO on registreerinud muid sama elementi sisaldavaid ELi kaubamärke.

13

Hageja palub Üldkohtul:

14

EUIPO ja Itaalia Vabariik paluvad Üldkohtul:

15

EUIPO vaidleb vastu hagiavalduse lisades A.7, A.8 ja A.9 ning hagivalduse punktides 44, 46 ja 54 esitatud kujutistele ja veebisaitidele viitavate linkide vastuvõetavusele. Neid asjaolusid ei ole EUIPO üheski menetlusetapis esitatud.

16

Sellega seoses olgu märgitud, et arvestades määruse nr 207/2009 artiklis 65 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 72) ette nähtud kaebuse eset, ei ole Üldkohtu ülesanne hinnata niisuguse kaebuse raames uuesti faktilisi asjaolusid, arvestades dokumente, mis on esitatud esimest korda tema menetluses (vt selle kohta 24. novembri 2005. aasta kohtuotsus, Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), T‑346/04, EU:T:2005:420, punkt 19, ja 9. veebruari 2017. aasta kohtuotsus, International Gaming Projects vs. EUIPO – adp Gauselmann (TRIPLE EVOLUTION), T‑82/16, ei avaldata, EU:T:2017:66, punkt 16).

17

Käesoleval juhul esitati, nii nagu hageja kohtuistungil tunnistas, eespool punktis 15 osutatud tõendid esimest korda Üldkohtule esitatud hagi raames. Seetõttu tuleb need tõendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et nende tõendusjõudu oleks vaja analüüsida.

18

Hageja põhjendab oma hagi üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt a) koostoimes sama määruse artikli 7 lõike 1 punktiga f.

19

Hageja märgib selles väites esiteks, et ei ühendust, mida teatakse maffia nime all, ega selle liikmeid ole nimetatud nõukogu 27. detsembri 2001. aasta ühisele seisukohale 2001/931/ÜVPJ (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) (EÜT 2001, L 344, lk 93) lisatud loetelus terroristideks loetavate isikute ja ühenduste kohta, millele viidatakse EUIPO kontrollimist käsitlevates suunistes, et tuua näiteid ELi kaubamärgi kohta, mille registreerimine on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis f sätestatud avaliku korraga vastuolus.

20

Seejärel leiab hageja, et EUIPO praktika ja kohtupraktika kohaselt tuleb ELi kaubamärki analüüsida tervikuna. Vaidlustatud kaubamärgi sõnalises elemendis „mafia“ sisalduvast viitest ei piisa selle järeldamiseks, et keskmine tarbija tajub kaubamärki nii, et sellega reklaamitakse või toetatakse kuritegelikku ühendust. Vastupidi, kaubamärgi muud elemendid viitavad pigem sellele, et seda tajutakse kui filmisaaga „Ristiisa“ paroodiana või viitena sellele.

21

Lisaks väidab hageja, et vaidlustatud kaubamärgiga tähistatud kaubad ja teenused ei ole „edastamisteenused“, nimelt teenused, mida on võimalik kasutada teisele isikule sõnumi edastamiseks. Seetõttu ei registreeritud vaidlustatud kaubamärki kellegi solvamiseks, šokeerimiseks või ründamiseks. Lai avalikkus saab hoopis aru, et vaidlustatud kaubamärk on registreeritud teatava restoraniketi tähistamiseks, mille kontsept ei viita kuritegelikule ühendusele, vaid filmisaagale „Ristisa“ ning eelkõige neis filmides kujutatud pereväärtustele ja korporatiivsele elumudelile.

22

Lõpuks väidab hageja, et suur hulk ELi kaubamärke ja Itaalia kaubamärke, mis sisaldavad mõistet „mafia“, on õiguspäraselt registreeritud ja kehtivad. Hageja toob siinkohal näiteks kaks EUIPO apellatsioonikoja otsust, mis tema sõnul on analoogsed käesoleva kohtuasjaga, nimelt 13. jaanuari 2012. aasta otsus asjas R 1224/2011–4, mis käsitleb ELi kaubamärgi MAFIA II taotlust, ja 7. mai 2015. aasta otsus asjas R 2822/2014–5, mis käsitleb ELi kaubamärgi CONTRA‑BANDO taotlust.

23

EUIPO ja Itaalia Vabariik vaidlevad kõigile neile argumentidele vastu.

24

Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti f kohaselt koostoimes sama määruse artikli 52 lõike 1 punktiga a tunnistatakse avaliku korraga või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega vastuolus olevad kaubamärgid kehtetuks.

25

Selle absoluutse keeldumispõhjuse aluseks olev üldine huvi on vältida selliste tähiste registreerimist, mis rikuvad liidu territooriumil kasutades avalikku korda või üldtunnustatud moraalipõhimõtteid (20. septembri 2011. aasta kohtuotsus, Couture Tech vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Nõukogude Liidu riigivapi kujutis), T‑232/10, EU:T:2011:498, punkt 29, ja 26. septembri 2014. aasta kohtuotsus, Brainlab vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Curve), T‑266/13, ei avaldata, EU:T:2014:836, punkt 13). ELi kaubamärgi registreerimine on selle absoluutse keeldumispõhjusega vastuolus muu hulgas siis, kui see on sügavalt solvav (vt selle kohta 5. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, PAKI Logistics vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (PAKI), T‑526/09, ei avaldata, EU:T:2011:564, punkt 12).

26

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis f nimetatud keeldumispõhjuse olemasolu hindamine ei saa põhineda avalikkuse selle osa tajul, keda miski ei šokeeri, ega ka avalikkuse selle osa tajul, kes solvub väga kergesti, vaid see peab põhinema sellise isiku hindamiskriteeriumidel, kes on mõistlik ja kellel on keskmine tundlikkuse ja tolerantsi lävi (vt selle kohta 5. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, PAKI, T‑526/09, ei avaldata, EU:T:2011:564, punkt 12; 9. märtsi 2012. aasta kohtuotsus, Cortés del Valle López vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (¡Que buenu ye! HIJOPUTA), T‑417/10, ei avaldata, EU:T:2012:120, punkt 21, ja 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus, Efag Trade Mark Company vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (FICKEN LIQUORS), T‑54/13, ei avaldata, EU:T:2013:593, punkt 21).

27

Peale selle ei saa määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis f ette nähtud keeldumispõhjuse analüüsimisel asjaomase avalikkusena võtta arvesse üksnes avalikkust, kellele taotletud registreeringuga hõlmatud kaubad ja teenused on otseselt suunatud. Tegelikult tuleb võtta arvesse seda, et kõnealuse keeldumispõhjusega hõlmatud tähised šokeerivad mitte üksnes avalikkust, kellele selle tähisega tähistatud kaubad ja teenused on suunatud, vaid ka muid isikuid, kes, ilma et vastavad kaubad ja teenused neid puudutaksid, puutuvad juhuslikult nendega oma igapäevaelus kokku (vt 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus, Efag Trade Mark Company vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (FICKEN), T‑52/13, ei avaldata, EU:T:2013:596, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. septembri 2014. aasta kohtuotsus, Curve, T‑266/13, ei avaldata, EU:T:2014:836, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Ka tuleb meenutada, et liidu territooriumil elav asjaomane avalikkus on juba selle mõiste tähenduselt liikmesriigi territooriumil elav avalikkus ning tähised, mida võib pidada avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega vastuolus olevaks, ei ole muu hulgas keelelistel, ajaloolistel, sotsiaalsetel ja kultuurilistel põhjustel kõigis liikmesriikides samad (vt selle kohta 20. septembri 2011. aasta kohtuotsus, Nõukogude Liidu riigivapi kujutis, T‑232/10, EU:T:2011:498, punktid 31–33).

29

Järelikult tuleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis f ette nähtud absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamisel arvestada nii liidu kõigile liikmesriikidele ühiste kaalutlustega kui ka eri liikmesriikide eriomaste asjaoludega, mis võivad mõjutada tähise tajumist nende liikmesriikide territooriumil asuva asjaomase avalikkuse poolt (20. septembri 2011. aasta kohtuotsus, Nõukogude Liidu riigivapi kujutis, T‑232/10, EU:T:2011:498, punkt 34).

30

Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et nagu apellatsioonikoda punktis 24 leidis, on vaidlustatud kaubamärk kombineeritud märk, mis koosneb mustast ruudukujulisest taustast, mille keskel on kujutatud sõnalised elemendid „la mafia“ ja „se sienta a la mesa“, mis on kirjutatud valgete tähtedega, ja millele lisandub tagaplaanil punase roosi kujutis.

31

Sõnaline element „la mafia“ tõuseb nii selle alla jääva ruumi kui ka keskse paigutuse poolest vaidlustatud kaubamärgis muude elementide seast esile. Muul sõnalisel elemendil „se sienta a la mesa“ on teisene koht, kuna see asub sõnalise elemendi „la mafia“ all ning see on kirjutatud selgesti väiksemate tähtedega. Sama kehtib punase roosi kohta, mis asub sõnalise elemendi „la mafia“ tagaplaanil.

32

Seetõttu ei teinud apellatsioonikoda viga, kui ta märkis vaidlustatud otsuse punktis 25, et sõnaline element „la mafia“ on vaidlustatud kaubamärgis domineeriv.

33

Teiseks tuleb kohe tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt maffia ei esine ühises seisukohas 2001/931 nimetatud terroristlike ühenduste loetelus, millele viidatakse EUIPO kontrollimist käsitlevates suunistes (B osa, 4. jagu).

34

Nimelt nähtub ühise seisukoha 2001/931 artiklist 1, et selle lisas esitatud loetelus on nimetatud üksnes isikud, ühendused ja üksused, kes on seotud terroristlike aktidega. Selle loetelu eesmärk ei ole loetleda isikuid, ühendusi ja üksusi, kes on seotud muude kuritegelike tegevustega, millele viitamine taotletavas kaubamärgis võib samuti põhjendada määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis f ette nähtud absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamist. Peale selle nähtub EUIPO kontrolli suuniste samast alajaotusest, milles viidatakse ühisele seisukohale 2001/931, et EUIPO on seisnud hea selle eest, et rõhutada määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis f nimetatud absoluutsete keeldumispõhjuste kohta nendes suunistes loetletud näidete mitteammendavust.

35

Seejärel tuleb märkida, et sõnalist elementi „la mafia“ mõistetakse üleilmselt kui viidet teatavale kuritegelikule ühendusele, mille juured on Itaalias ning mille tegevused on laienenud ka muudesse riikidesse kui Itaalia Vabariik, muu hulgas liitu. Peale selle on üldteada, et nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 26 märkis, kasutab see kuritegelik ühendus oma tegevuses, nimelt ebaseaduslikus uimastikaubanduses, ebaseaduslikus relvakaubanduses, rahapesus ja korruptsioonis hirmutamist, füüsilist vägivalda ja mõrvu.

36

Üldkohus leiab, et selline kuritegevus rikub väärtusi, millel liit põhineb, eelkõige inimväärikuse ja vabaduse väärtusi, nagu need on ette nähtud ELL artiklis 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 2, 3 ja 6. Need väärtused on nähtamatud ja moodustavad liidu vaimu- ja kombevaramu. Pealegi kujutavad organiseeritud kuritegevus ja eespool punktis 35 nimetatud tegevused endast niivõrd raskeid ja rahvusvahelisi kuriteoliike, mille suhtes on ELTL artiklis 83 ette nähtud liidu seadusandja sekkumine. Nagu EUIPO ja Itaalia Vabariik rõhutavad, on tehtud selleks, et võidelda maffia vastu, palju pingutusi ja kasutatud palju ressursse mitte üksnes Itaalia Vabariigi poolt, vaid ka liidu tasandil, kuna organiseeritud kuritegevus kujutab endast kogu liidu julgeolekule tõsist ohtu.

37

Lõpetuseks tajutakse sõnalist elementi „la mafia“ selle ühenduse poolt juba mitu aastakümmet Itaalia julgeolekule põhjustatud rikkumiste tõttu selles liikmesriigis sügavalt negatiivsena. Itaalias annavad maffia suhtes toimunud võitluse ulatuse kohta tunnistust selles liikmesriigis kehtivad repressiivsed õigusnormid, millele viitavad EUIPO ja Itaalia Vabariik ja mis puudutavad just sellesse ühendusse kuulumist või selle toetamist. Pealegi kinnitavad võitlust maffia vastu Itaalias selles liikmesriigis olemasolevad avalikud organid, kellel on konkreetne ülesanne teostada maffia seadusvastase tegevuse üle jälitustegevust ja seda maha suruda, nagu ka eraõiguslikud ühendused, mis abistavad kõnealuse ühenduse ohvreid.

38

Seetõttu leidis apellatsioonikoda õigesti, et vaidlustatud kaubamärgi sõnaline element „la mafia“ viitab asjaomase avalikkuse silmis ilmselgelt teatava kuritegeliku ühenduse nimele, mis on vastutav avaliku korra suhtes toime pandud eriti raskete rikkumiste eest.

39

Kolmandaks väidab hageja sisuliselt, et asjaomane avalikkus ei taju vaidlustatud kaubamärgis mis tahes hinnangut maffia kuritegelikule käitumisele, kuna selle alusel on loodud mitu väljamõeldud teost nii raamatute kui ka filmide kujul. Ta lisab, et vaidlustatud kaubamärgi registreerimise eesmärk ei ole šokeerida või solvata, kuna sellega tähistatud kaubad ja teenused ei ole mõeldud muu sõnumi edastamiseks, kui üksnes filmisaagale „Ristiisa“ viitamiseks. Ta täpsustab, et nende restoranide kontsept on temaatiline ja seotud nimetatud saagaga ning vaidlustatud kaubamärk on omandanud Hispaanias maine.

40

Siinkohal tuleb kõigepealt rõhutada, et kui tähis on eriti šokeeriv või solvav, siis tuleb käsitada seda nii, et see on avaliku korra või heade üldtunnustatud moraalipõhimõtetega vastuolus, olenemata milliste kaupade ja teenuste jaoks see on registreeritud (vt selle kohta 5. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, PAKI, T‑526/09, ei avaldata, EU:T:2011:564, punkt 15). Peale selle nähtub määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõige 1) eri lõikude koosmõjust, et nendes viidatakse asjaomase kaubamärgi olemuslikele tunnustele, mitte aga asjaoludele, mis puudutavad kaubamärgitaotlejaks oleva isiku käitumist (9. aprilli 2003. aasta kohtuotsus, Durferrit vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Kolene (NU–TRIDE), T‑224/01, EU:T:2003:107, punkt 76, ja 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus, Sportwetten vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Intertops Sportwetten (INTERTOPS), T‑140/02, EU:T:2005:312, punkt 28).

41

Seega, esiteks asjaolu, et vaidlustatud kaubamärgi registreerimisel ei ole šokeerimise või solvamise eesmärki, vaid sellega soovitakse üksnes viidata filmisaagale „Ristiisa“, ei avalda mõju sellele, et asjaomane avalikkus tajub seda kaubamärki negatiivselt. Peale selle ei viita vaidlustatud kaubamärgi ükski element otseselt sellele saagale.

42

Teiseks ei ole vaidlustatud kaubamärgiga omandatud maine ja hageja temaatiliste restoranide kontseptsioon, mis on seotud filmisaagaga „Ristiisa“, vaidlustatud kaubamärgi olemuslikud tunnused ning seega pole need asjakohased selle hindamisel, kas vaidlustatud kaubamärk on avaliku korraga vastuolus.

43

Samuti tuleb märkida, et kirjandus- ja kinokunstiteosed šokeerivad või solvavad sageli avalikkust või selle üht osa nendes kujutatud teemade kasutamise ja lavastusega (vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus, FICKEN LIQUORS, T‑54/13, ei avaldata, EU:T:2013:593, punkt 33). Seega ei muuda maffia kohta paljude raamatute ja filmide olemasolu sugugi seda, kuidas nimetatud ühenduse toime pandud õigusrikkumisi tajutakse.

44

Lõpetuseks, nagu EUIPO oma kostja vastuses sisuliselt märgib, võib suur osa asjaomasest avalikkusest tajuda vaidlustatud kaubamärgis kujutatud punast roosi kui armastuse või üksmeele sümbolit, mitte kui vägivalla sümbolit, mis on maffia tegevuse tunnus.

45

Seda kontrasti rõhutab vaidlustatud kaubamärgis esinev lause „se sienta a la mesa“. Nimelt tähendab see lause Hispaania keeles „istub lauda“ ning suur osa asjaomasest avalikkusest, kes saab sellest keelest aru, tajub seda kui ühist söömaaega. Seeläbi toob maffia seostamine lõbusa ajaviitmisega ja lõõgastumisega, mida koos einetamine edasi annab, kaasa selle kuritegeliku ühenduse seadusvastase tegevuse normaliseerimise.

46

Nagu EUIPO ja Itaalia Vabariik väidavad, loob sõnalise osa „la mafia“ seostamine vaidlustatud kaubamärgi muude elementidega maffia tegevusest üldjoontes positiivse kuvandi ning seeläbi normaliseerib see asjaomase ühenduse kuritegeliku tegevuse tajumise.

47

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud kaubamärk kui tervik viitab kuritegelikule ühendusele, loob sellest ühendustest üldjoontes positiivse kuvandi, ning normaliseerib need rasked rikkumised, mida see ühendus on eespool punktis 36 osutatud liidu põhiväärtuste suhtes toime pannud. Seega šokeerib või solvab vaidlustatud kaubamärk mitte üksnes selle kuritegeliku ühenduse ohvreid ja nende peresid, vaid ka kõiki teisi liidu territooriumil elavaid inimesi, kes puutuvad selle kaubamärgiga kokku ning kellel on keskmine tundlikkuse ja tolerantsi lävi.

48

Seega ei teinud apellatsioonikoda viga, kui ta leidis, et vaidlustatud kaubamärk on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti f tähenduses avaliku korraga vastuolus ning kinnitas seeläbi, et nimetatud kaubamärk tuleb määruse artikli 52 lõike 1 punkti a kohaselt tunnistada kehtetuks.

49

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja viide mitmele ELi kaubamärgile, mis sisaldavad sõnalist osa „mafia“, ning otsustele MAFIA II ja CONTRA-BANDO, tõendamaks, et vaidlustatud kaubamärk ei ole avaliku korraga vastuolus. Nimelt tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on otsuste puhul, mille EUIPO apellatsioonikojad teevad määruse nr 207/2009 alusel tähise ELi kaubamärgina registreerimise kohta, tegemist piiratud pädevuse, mitte kaalutlusõiguse teostamisega. Seetõttu tuleb nende otsuste õiguspärasust hinnata üksnes nimetatud määruse alusel, mitte apellatsioonikodade varasema otsustuspraktika põhjal (26. aprilli 2007. aasta kohtuotsus, Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑412/05 P, EU:C:2007:252, punkt 65; 24. novembri 2005. aasta kohtuotsus, ARTHUR ET FELICIE, T‑346/04, EU:T:2005:420, punkt 71, ja 6. aprilli 2017. aasta kohtuotsus, Nanu-Nana Joachim Hoepp vs. EUIPO – Fink (NANA FINK), T‑39/16, EU:T:2017:263, punkt 84). Sellest tuleneb, et hageja osutatud EUIPO otsused ja viimase registreeritud muud kui vaidlustatud kaubamärgid, mis samuti sisaldavad sõnalist elementi „mafia“, ei sea vaidlustatud otsust kahtluse alla.

50

Sama kehtib hageja rõhutatud asjaolu suhtes, et mitu sõnalist elementi „mafia“ sisaldavat kaubamärki on Itaalias registreeritud. Euroopa Liidu kaubamärgikord on autonoomne süsteem, mis koosneb normide kogumist ja taotleb sellele ainuomaseid eesmärke, ning selle kohaldamine on sõltumatu mis tahes siseriiklikust süsteemist. Seetõttu tuleb tähise ELi kaubamärgina registreerimise võimalikkust hinnata üksnes asjasse puutuvate õigusnormide alusel. Liikmesriikides tehtud otsused EUIPOt ja olukorrast sõltuvalt liidu kohut ei seo, kuigi nad võivad neid arvesse võtta, isegi kui selline otsus tehti siseriikliku õigusnormi alusel, mida on liidu õigusega ühtlustatud (vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus, FICKEN LIQUORS, T‑54/13, ei avaldata, EU:T:2013:593, punkt 46; 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus, Australian Gold vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Effect Management & Holding (HOT), T‑611/13, EU:T:2015:492, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus, Jiménez Gasalla vs. EUIPO (B2B SOLUTIONS), T‑685/16, ei avaldata, EU:T:2017:438, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et EUIPO ega liidu kohus ei ole seotud selliste siseriiklike registreerimisotsustega nagu see, millele viitab hageja, mistõttu ei ole vaja neid kontrollida (vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus, Compagnie des montres Longines, Francillon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Cheng (B), T‑505/12, EU:T:2015:95, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus, B2B SOLUTIONS, T‑685/16, ei avaldata, EU:T:2017:438, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Sellest tuleneb, et hagi tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust esiteks hagi tervikuna vastuvõetamatuse vastuväite kohta, mille esitas Itaalia Vabariik, ja teiseks EUIPO esitatud väite kohta tunnistada vastuvõetamatuks hageja teine nõue, milles paluti tunnistada vaidlustatud kaubamärk kehtivaks.

52

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja Itaalia Vabariigi nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab: