–

A jt, esindaja: advocaat E. Dans,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: K. Bulterman, L. Noort, C. S. Schillemans ja J. M. Hoogveld,

–

Taani valitsus, esindajad: J. Nymann‑Lindegren, M. Wolff ja P. Ngo,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja S. Eisenberg, hiljem S. Eisenberg,

–

Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet ja F. Moro,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad (ELT 2004, L 139. lk 55; ELT eriväljaanne 03/45, lk 14), III lisa II jao IV peatüki punkte 5 ja 8 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametlikuks kontrollimiseks (ELT 2004, L 139, lk 206; ELT eriväljaanne 03/45, lk 75), mida on muudetud komisjoni 27. juuli 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 739/2011 (ELT 2011, L 196, lk 3) (edaspidi „määrus nr 854/2004“), I lisa I jao II peatüki D osa punkti 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on A jt (seitse Madalmaades asuvat linnutapamaja) ja Staatssecretaris van Economische Zaken (Madalmaade majandusasjade riigisekretär, edaspidi „riigisekretär“) ning mis puudutab viimase poolt Madalmaade loomapidamise seaduse rikkumise eest määratud haldustrahve.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT 2002, L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463), artikli 3 punktides 9 ja 14 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

4

Määruse artiklis 14 „Toiduohutusnõuded“ on öeldud järgmist:

„1.   Toitu ei tohi turule viia, kui see ei ole ohutu.

2.   Ohutuks ei saa pidada toitu, mis on

3.   Toidu ohutuse üle otsustades võetakse arvesse:

[…]

5.   Toidu inimtoiduks tarvitamise kõlblikkuse üle otsustamisel tuleb arvesse võtta, kas toit on selle kavandatud kasutuseks inimtoiduks sobimatu seetõttu, et on saastunud kas võõrkehade või muuga või mädanemise, riknemise või lagunemise teel.

[…].“

5

Määruse artiklis 17 „Kohustused“ on sätestatud:

„1.   Toidu- ja söödakäitlejad peavad enda juhitava ettevõtte kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel tagama toidu ja sööda vastavuse nende tegevust reguleerivatele toidualaste õigusnormide nõuetele ning kontrollima kõnealuste nõuete täitmist.

2.   Liikmesriigid jõustavad toidualased õigusnormid ning jälgivad ja kontrollivad, et toidu- ja söödakäitlejad täidaksid toidualaste õigusnormide asjakohaseid nõudeid kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel.

Nad kasutavad selleks ametlikku kontrollisüsteemi ning muid asjaoludele vastavaid meetmeid, kaasa arvatud üldsuse teavitamine küsimustes, mis on seotud toidu ja sööda ohutusega ning nendega seotud riskidega, toidu ja sööda ohutuse järelevalvega ja muu seirega kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel.

Liikmesriigid kehtestavad ka eeskirjad meetmete ja karistuste kohta toidu- ja söödaalaste õigusnormide rikkumise puhul. Kehtestatavad meetmed ja karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta (ELT 2004, L 139, lk 1) artikli 2 lõike 1 punktis f on ette nähtud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

7

Määruse artikkel 3 „Üldised kohustused“ sätestab:

„Toidukäitlejad tagavad, et kõik nende juhitavad toidu tootmise, töötlemise ja turustamise etapid vastavad asjakohastele käesolevas määruses sätestatud hügieeninõuetele.“

8

Määruse artiklis 4 „Hügieeni üld‑ ja erinõuded“ on ette nähtud:

„1.   Esmatootmisega ja I lisas loetletud seotud toimingutega tegelevad toidukäitlejad peavad vastama I lisa A osas sätestatud hügieeni üldnõuetele ja määruses (EÜ) nr 853/2004 sätestatud erinõuetele.

2.   Toidukäitlejad, kes tegelevad toidu tootmise, töötlemise või turustamise mis tahes etapiga, mis teostatakse etappide järel, mille suhtes kohaldatakse lõiget 1, peavad vastama II lisas sätestatud hügieeni üldnõuetele ja määruses (EÜ) nr 853/2004 sätestatud erinõuetele.

3.   Toidukäitlejad võtavad, kui on asjakohane, järgmisi hügieeni erimeetmeid:

[…].“

9

Määruse nr 852/2004 artikli 5 „Ohuanalüüs ja kriitilised kontrollpunktid“ lõikes 1 on sätestatud:

„Toidukäitlejad kehtestavad, rakendavad ja haldavad alalist HACCP [(ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide süsteem) (Hazard Analysis Critical Control Point))] põhimõtetel põhinevat menetlust või menetlusi.“

10

Määruse nr 853/2004 põhjendused 1, 2, 4, 9 ja 10 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

11

Määruse nr 853/2004 artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

12

Määruse nr 853/2004 artikli 3 „Üldkohustused“ lõige 1 näeb ette:

„Toidukäitlejad peavad järgima II ja III lisa asjakohaseid sätteid.“

13

Määruse III lisa I jao „Kodukabiloomade liha“ IV peatüki punktis 10 on ette nähtud:

„Rümbad ei tohi olla nähtavalt väljaheitega saastunud. Igasugune silmaga nähtav saaste tuleb viivitamata eemaldada trimmimise või võrdväärse mõjuga alternatiivmeetmete abil“.

14

Määruse III lisa II jao „Kodulindude ja jäneseliste liha“ II peatükis „Nõuded tapamajadele“ on ette nähtud:

„Toidukäitlejad peavad tagama, et nende tapamajade konstruktsioon, põrandaplaan ja sisseseade, kus tapetakse linde või jäneselisi, vastavad järgmistele tingimustele.

[…]

[…].“

15

Määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatükk „Tapahügieen“ sätestab:

„Toidukäitlejad, kes käitavad tapamaju, kus tapetakse linde või jäneselisi, peavad tagama vastavuse järgmistele nõuetele.

[…]

16

Määruse nr 854/2004 põhjendustes 4 ja 8 on öeldud järgmist:

[…]

17

Määruse artikkel 4 „Ametlikke kontrolle käsitlevad üldpõhimõtted kõikide käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate loomsete saaduste osas“ sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et toidukäitlejad pakuvad kogu vajalikku abi, tagamaks, et pädeva asutuse tehtud ametlikke kontrolle saab teostada tõhusalt.

Liikmesriigid eelkõige:

[…]

2.   Pädev asutus viib läbi ametlikke kontrolle, kontrollimaks, kas toidukäitlejad vastavad järgmiste määruste nõuetele:

[…]

3.   Lõikes 1 osutatud ametlikud kontrollid hõlmavad järgmist:

[…]

ja

[…]

5.   Ohuanalüüsil ja kriitilistel kontrollpunktidel (HACCP) põhinevate menetluste kontrollimisel tõendatakse, et toidukäitlejad kohaldavad selliseid menetlusi pidevalt ja nõuetekohaselt, võttes eriti arvesse selle tagamist, et menetlustega antaks määruse (EÜ) nr 853/2004 II lisa II jaos täpsustatud tagatised. Nad määravad eelkõige kindlaks, kas menetlused tagavad võimaluste piires, et loomsed saadused:

[…].“

18

Määruse nr 854/2004 artikkel 5 näeb ette:

„Liikmesriigid tagavad, et värske liha ametlikud kontrollid viiakse läbi I lisa kohaselt.

[…].“

19

Määruse I lisa I jao I peatükis „Kontrolliülesanded“ on sätestatud:

[…].“

20

Määruse I lisa I jao II peatüki D osas „Tapajärgne kontroll“ on ette nähtud:

[…].“

21

Määruse I lisa II jao V peatükis „Liha käsitlevad otsused“ on sätestatud:

[…].“

22

Määruse nr 854/2004 I lisa IV jao V peatüki B osa sätestab:

[…].“

23

19. mai 2011. aasta seaduse, milles sätestatakse loomapidamise eeskirjade ja sellega seotud küsimuste integreeritud raamistik (Wet houdende een integraal kader voor regels over gehouden dieren en daaraan gerelateerde onderwerpen; Stb. 2011, nr 345; edaspidi „loomapidamise seadus“), artikli 6.2 lõikes 1 on sätestatud:

„Halduse üldaktiga või halduse üldakti alusel või ministri määrusega nimetatud EL määruste sätteid, mis puudutavad küsimusi, mille suhtes kohaldatakse käesolevat seadust, on keelatud rikkuda.“

24

Loomapidamise seaduse artiklis 8.7 on sätestatud:

„Minister võib määrata rikkujale haldustrahvi.“

25

Majandusministri 7. detsembri 2012. aasta määruse nr WJZ/12346914, millega kehtestatakse eeskirjad loomsetele saadustele (Regeling van de Minister van Economische Zaken, nr. WJZ/12346914, houdende regels met betrekking tot dierlijke producten; Stcrt. 2012, nr 25949), artikli 2.4 lõike 1 punktis d on sätestatud:

„EL määruse sätted loomapidamise seaduse artikli 6.2 lõike 1 punkti d tähenduses on:

[…]

26

Nederlandse Voedsel‑ en Warenautoriteiti (Madalmaade toiduainete ja tarbekaupade amet) läbiviidud kontrolli raames tuvastati mitmes linnutapamajas toiduvalmiks muutmise liini lõpus, vahetult enne jahutamist kodulinnurümpade saastumist fekaalide, pugusisaldise ja sapiga. Nimetatud asutus koostas kontrolliaruanded, millest nähtub, et saastumise põhjustasid ebapiisavad meetmed saastumise ärahoidmiseks ning et tapamajad olid toime pannud loomapidamise seaduse artikli 6.2 lõike 1 ja majandusministri määruse nr WJZ/12346914 artikli 2.4 lõike 1 ehk seega määruse nr 853/2004 artikli 3 lõike 1 ja III lisa II jao IV peatüki punktide 5 ja 8 kohaldamisalasse kuuluva rikkumise.

27

Nende kontrolliaruannete põhjal määras riigisekretär 27. novembri, 11. detsembri ja 18. detsembri 2015. aasta otsusega igale põhikohtuasjas kõne all olevale tapamajale loomapidamise seaduse rikkumise eest erinevad rahatrahvid summas 2500 eurot. Tapamajad esitasid nende otsuste peale vaided riigisekretärile, kes jättis need vastavalt 29. aprillil, 2. mail ja 3. mail 2016 rahuldamata.

28

Põhikohtuasjas kõne all olevad tapamajad esitasid nende otsuste peale kaebuse Rechtbank Rotterdamile (Rotterdami esimese astme kohus, Madalmaad).

29

Põhikohtuasjas kõne all olevad tapamajad väidavad, et ei määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktide 5 ja 8 sõnastusest ega kontekstist ei saa järeldada, et need kehtestavad nulltolerantsi reegli, et vältida mis tahes saastumist. Nad väidavad, et rümpasid peab olema võimalik puhastada veel jahutamise ajal või hilisemas etapis tükeldamisel ja pakendamisel. Nad ei ole nõus ka sellega, et fekaalid, pugusisaldis ja sapp võivad saastumist põhjustada. Lisaks peavad nad küsitavaks seda, kuidas kontroll läbi viidi, rõhutades, et kontrolli käigus ei või rümpasid liinilt eemaldada ja välispindasid võib uurida üksnes visuaalselt.

30

Riigisekretär väidab seevastu, et nimetatud sätted sisaldavad nulltolerantsi reeglit, mille kohaselt ei või kodulinnurümpadel pärast siseelundite eemaldamist ja puhastamist ega enne jahutamist olla mingit nähtavat saastet. Ta rõhutab sellega seoses, et kontroll tuleb läbi viia jahutamisele eelnevas etapis. Ta väidab, et mõiste „saastumine“ hõlmab ka fekaalide, pugusisaldise ja sapiga saastumist. Kontrolliga seoses leiab riigisekretär, et rümpasid võib liinilt eemaldada ning võib uurida ka sisepindasid ja rasvkoe alust.

31

Neil asjaoludel otsustas Rechtbank Rotterdam (Rotterdami esimese astme kohus), kellel tekkis kahtlus, kuidas tuleb kohaldatavaid liidu õigusnorme tõlgendada, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32

Esmalt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Peale selle võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimustes viidanud (1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Município de Palmela, C‑144/16, EU:C:2017:76, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Käesoleval juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks küsimuste järjekorda muuta ja analüüsida kõigepealt teist küsimust, seejärel esimest, kolmandat ja vajaduse korral viiendat küsimust ning lõpuks neljandat küsimust, nagu need on ümber sõnastatud.

34

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkte 5 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „saastumine“ hõlmab nii saastumist fekaalidega kui ka saastumist pugusisaldise ja sapiga.

35

Tuleb märkida, et ei määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktis 5 ega punktis 8 ei ole täpsustatud, millised võivad olla rümpade saastumise allikad tapmise ajal. Nimelt on punktis 5 üksnes märgitud, et „uimastamine, veretustamine, nülgimine või kitkumine, siseelundite eemaldamine ja muu korrastamine tuleb läbi viia asjatu viivituseta ning liha saastumist vältivalt. Eelkõige tuleb võtta meetmeid, et vältida seedetrakti sisu pudenemist siseelundite eemaldamise ajal“. Mis puudutab punkti 8, siis selles ei mainita sõna „saastumine“.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas fekaalid, pugusisaldis ja sapp on osa „seedetraktist“ määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkti 5 tähenduses ning kas seetõttu võib neid pidada saastumise allikateks selle määruse tähenduses.

37

Sellega seoses olgu märgitud, et määruse nr 853/2004 keeleversioonid on määruse III lisa II jao IV peatüki punkti 5 teise lause sõnastuse poolest erinevad. Kui selle sätte hollandi‑, saksa‑ ja rootsikeelne versioon, mis kasutavad vastavalt väljendeid „inhoud van maag en darmen“, „Magen‑ und Darminhalt“ ja „mag‑ och tarnehåll“, viitavad mao‑ ja soolesisaldisele, siis selle sätte taani‑, inglis‑ ja prantsuskeelne versioon, mis kasutavad vastavalt väljendeid „fordøjelseskanalens indhold“, „digestive tract contents“ ja „contenu du tractus digestif“, on ilmselgelt laiema tähendusega.

38

Selles kontekstis väärib märkimist, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa liidu sätte ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Nimelt tuleb liidu õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone. Kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomase sätte tõlgendamisel lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, mille osa säte on (vt selle kohta eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Tänzer & Trasper, C‑462/17, EU:C:2018:866, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Mis puudutab esiteks kõnealuse sätte konteksti, siis tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 853/2004 artiklile 2 on määruses nr 178/2002 ja määruses nr 852/2004 nimetatud määratlused kohaldatavad määruse nr 853/2004 kohaldamisel. Sellega seoses on määruse nr 852/2004 artikli 2 lõike 1 punktis f määratletud mõiste „saastumine“ kui „ohu olemasolu või sisse toomine“. Mõiste „oht“ omakorda on määruse nr 178/2002 artikli 3 punktis 14 määratletud kui „toidu või sööda bioloogiline, keemiline või füüsikaline mõjur või seisund, mis võib avaldada kahjulikku mõju tervisele“.

40

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 märkis, soovis liidu seadusandja ilmselgelt toetada kõrgetasemelist toiduohutust, käsitades saastumise mõistet laialt.

41

Seda analüüsi kinnitab määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkti 5 enda sõnastus. Nimelt näitab väljend „mis tahes saastumine“ prantsuse ja saksa keeles ning väljend „saastumine“ hollandi ja hispaania keeles ning samas punktis määrsõna „eelkõige“ kasutamine; et liidu seadusandja pidas vajalikuks, et kohustus vältida mis tahes saastumist ei piirduks ühe konkreetse saastumisviisiga. Samuti on selle määruse III lisa II jao IV peatüki punktis 8 ette nähtud pärast kontrollimist ja siseelundite eemaldamist tehtavad toimingud, nimelt eelkõige rümpade puhastamine, ilma et see kohustus piirduks vaid teatavate saastumisviiside kõrvaldamisega.

42

Lisaks tuleneb määruse nr 854/2004 I lisa I jao I peatüki punktist 2, et riiklik veterinaararst peab selliste toidukäitlejate nagu tapamajade menetluste kontrolli käigus kindlaks tegema, et nad tagavad võimaluste piires, et „liha ei ole fekaalselt või muul viisil saastunud“. Tuleb tõdeda, et ka saastumise laadi puhul on kasutatud väga laia sõnastust, mistõttu kinnitab sõnade „muul viisil“ kasutamine, et saastumise allika suhtes ei ole mingit konkreetset piirangut.

43

Mis puudutab teiseks määruse nr 853/2004 eesmärki, siis tuleb täheldada, et määruse põhjenduses 9 on märgitud, et selle uuestisõnastamise peamine eesmärk on tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse toiduohutuse valdkonnas. Lisaks tuleneb määruse põhjendusest 10 selgelt, et liidu seadusandja peab tarbijate tervist oma prioriteediks, kuivõrd seal on mainitud, et „[t]uleb säilitada ja, kui see on vajalik tarbijakaitse tagamiseks, muuta rangemaks üksikasjalikud hügieenieeskirjad loomset päritolu toodetele“.

44

Seega nii määruse nr 853/2004 üldine ülesehitus kui ka kõrgetasemelise tarbijakaitse eesmärk, mida soovitakse saavutada, nõuavad, et võetaks arvesse kõiki saastumise allikaid. Seega ei saa mõistet „seedetrakt“ piirata üksnes soolestiku ja selle sisuga. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 märkis, hõlmab seedetrakt nii kõiki seedekulglat moodustavaid elundeid alates suust kuni pärakuni kui ka nende elundite sisaldist. Fekaalid, pugusisaldis ja sapp on seega osa seedetraktist ja neid tuleb järelikult käsitleda määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktides 5 ja 8 sätestatud kohustuste hulka kuuluvana.

45

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkte 5 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „saastumine“ hõlmab nii saastumist fekaalidega kui ka saastumist pugusisaldise ja sapiga.

46

Oma esimese ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkte 5 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et kodulinnurümbal ei tohi pärast puhastamist enam esineda nähtavat saastet ja kas puhastamine peab toimuma enne jahutamist. Juhul kui seda sätet tõlgendatakse nii, et see ei nõua nähtava saaste puudumist, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma viienda küsimusega Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas seda sätet koostoimes määruse nr 852/2004 sätetega tuleb tõlgendada nii, et rahvatervise kõrgetasemelise kaitse eesmärgi tagamiseks peab pädevate asutuste kontroll piirduma sellega, et tapamajad kontrollivad HACCP‑standardite täitmist.

47

Esmalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus tegelikult teada, kas määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktid 5 ja 8 näevad ette nulltolerantsi reegli, nimelt et pärast siseelundite eemaldamist ei tohi kodulinnurümpadel esineda mingisugust nähtavat või nähtamatut saastet. Seejärel soovib ta teada, kas juhul, kui seda reeglit kohaldatakse, peab selle kohaldamine toimuma tapaliini lõpus, see tähendab enne jahutamist.

48

Tuleb märkida, et ei määruse nr 852/2004 artikli 2 lõike 1 punktis f sisalduva mõiste „saastumine“ määratlus ega määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktid 5 ja 8 ei tee vahet nähtaval saastumisel ja nähtamatul saastumisel.

49

Siiski nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 39–41, et mõiste „saastumine“ määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktide 5 ja 8 tähenduses on määratletud laialt. Seega ei saa ta piirduda üksnes nähtava saastumise mõistega.

50

Sellega seoses tuleb märkida, et liidu seadusandja pidas vajalikuks eristada erinevaid loomaliike, eristades kodukabiloomade liha kodulinnu‑ ja jäneseliste lihast. Selle määruse III lisa I jao IV peatükis, mis käsitleb kodukabiloomade liha puudutavat tapahügieeni, märkis ta punktis 10 sõnaselgelt, et sellesse kategooriasse kuuluvad rümbad „ei tohi olla nähtavalt väljaheitega saastunud“ ning et „igasugune silmaga nähtav saaste tuleb viivitamata eemaldada trimmimise või võrdväärse mõjuga alternatiivmeetmete abil“.

51

Tuleb nentida, et sellist täpsustust ei nähtu kodulinnu‑ ja jäneseliste liha puudutavat tapahügieeni käsitlevas peatükis. Seega soovis liidu seadusandja säilitada määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktides 5 ja 8 sisalduva mõiste „saastumine“ laia määratluse, mis hõlmab nii nähtavat kui ka nähtamatut saastumist.

52

Järelikult tuleb vastavalt määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktidele 5 ja 8 mõiste „saastumine“ all mõista nii nähtavat saastumist kui ka nähtamatut saastumist.

53

Mis puudutab küsimust, millises etapis nõutakse mis tahes saaste puudumist, olgu see siis nähtav või mitte, siis tuleb märkida, et põhikohtuasja kaebajad väidavad eelkõige, et nulltolerantsi reeglit ei ole võimalik täita ja et rümbal esineda võiv saaste toiduvalmiks muutmise etapis kõrvaldatakse jahutusel või tükeldamisel ja pakendamisel. Nende sõnul on tapamajadel seega lihtsalt kohustus võtta tarvitusele abinõusid saaste puudumiseks kogu tapamenetluse käigus.

54

Selle argumendiga ei saa nõustuda.

55

Määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkti 5 sõnastusest nähtub, et tapmisel tuleb võtta kõik meetmed, et vältida saastumist, eelkõige seedetrakti pudenemist siseelundite eemaldamise ajal. Tegusõna „vältima“ kasutamine näitab, et liidu seadusandja ei soovinud kehtestada tulemuse saavutamise kohustust menetluse selles etapis, vaid innustas seevastu tapamajasid rakendama kõiki võimalikke meetmeid, et rümbad ei saastuks. Igasuguse nähtava saaste puudumine selles etapis paneks tapamajadele ebamõistliku kohustuse.

56

Sellist analüüsi kinnitab asjaolu, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 62 ja 63 märkis, et tapajärgne kontroll, mille eesmärk on eemaldada saastunud ja inimtoiduks kõlbmatud rümbad, tuleb vastavalt määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktidele 6 ja 7 ning I lisa IV jao V peatüki B osa punktile 1 nende sätete koostoimes läbi viia pärast siseelundite eemaldamist. Konkreetsemalt on viimati nimetatud punktis ette nähtud, et kõik kodulinnud läbivad tapajärgse kontrolli I lisa I ja III jao kohaselt ning lisaks sellele viib riiklik veterinaararst isiklikult läbi representatiivsesse valimisse kuuluvate lindude sisikonna ja kehaõõnsuste igapäevase kontrolli. Seejuures peab riiklik veterinaararst vastavalt selle määruse I lisa I jao I peatüki punktile 2 kontrollima, et käitlejate menetlused tagavad võimaluste piires, et liha ei ole fekaalselt või muul viisil saastunud.

57

Tapajärgse kontrolli eesmärk on just nimelt eraldada inimtoiduks kõlbmatud osad muudest osadest, mis võivad kanduda edasi puhastamise etappi, nii et oleks eemaldatud kõik mustuse jäägid, nagu veri või sooltesisaldis. See etapp oleks seega täiesti üleliigne, kui kohe pärast siseelundite eemaldamist kohaldataks nulltolerantsi, mis ei luba mingit nähtavat saastet.

58

Töötlemisetappide järjestusest, mille liidu seadusandja on määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punktis 8 kehtestanud, ilmneb seevastu, et puhastamine peab toimuma enne jahutamist ja seega enne tükeldamist, pakendamist ja tarbijale kättesaadavaks tegemist. Pärast puhastamist ei tohi niisiis alles jääda mingit nähtavat saastet.

59

Seega on riikliku veterinaararsti teostatav järelevalve puhastamise etapis juba võimaldanud rakendada vajalikke meetmeid, et veel ohtu kujutada võivate osade puhastamise teel vähendada ohtu vastuvõetavale tasemele, ja kui ohtu ei ole võimalik vastuvõetavale tasemele vähendada, võtta asjakohased parandusmeetmed, et see oht kõrvaldada, see tähendab tunnistada asjaomased osad inimtoiduks kõlbmatuks ja seda vastavalt „HACCP põhimõtetele“ määruse nr 852/2004 artikli 5 tähenduses.

60

Lisaks on rümba nõuetekohase puhastamise läbiviimine, mille tulemusena puudub rümbal nähtav saaste jahutamisel, tükeldamisel ja pakendamisel, seda olulisem, et nimetatud etapid on juba iseenesest kriitilised punktid, kuna liha puutub sagedasti kokku saastunud pindade ja materjaliga. Kui eelmises etapis täheldatud ohtu ei kõrvaldata, võib see edasi kanduda või järgmises etapis isegi suureneda. Seeläbi kahjustataks tõsiselt kõrgetasemelise tarbijakaitse eesmärki.

61

Vastupidi sellele, mida väidavad põhikohtuasja kaebajad, ei ole jahutamise etapi eesmärk rümpasid puhastada, et kõrvaldada mis tahes nähtav saaste, vaid selles etapis püütakse eelkõige pidurdada bakterite levikut ja liha säilitada, et jätkata parimatel tingimustel tükeldamist ja pakendamist.

62

Seetõttu tuleb esimesele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 853/2004 III lisa II jao IV peatüki punkte 5 ja 8 tuleb tõlgendada nii, et kodulinnurümbal ei tohi pärast puhastamist ja enne jahutamist enam esineda nähtavat saastet.

63

Võttes arvesse esimesele ja kolmandale küsimusele antud vastust, ei ole viiendale küsimusele vaja vastata.

64

Oma neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 854/2004 I lisa I jao II peatüki D osa punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui pädev asutus eemaldab kodulinnurümpade kontrollimiseks need tapaliinilt ja kontrollib rümpasid nii sees‑ kui välispidiselt, tõstes vajaduse korral ka rasvkudet.

65

Nimetatud määruse põhjendusest 4 tuleneb, et loomsete saaduste ametlikud kontrollid peaksid hõlmama kõiki neid aspekte, mis on olulised rahvatervise kaitsmiseks.

66

Lisaks on selle määruse artikli 4 lõikes 1 öeldud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et toidukäitlejad pakuvad kogu vajalikku abi, tagamaks, et pädeva asutuse tehtud ametlikke kontrolle saab teostada tõhusalt“.

67

Samuti tuleb märkida, et kõnealuse määruse I lisa I jao II peatüki D osa punkt 1 näeb ette, et tapajärgse kontrolli puhul „tuleb [uurida] kõiki välispindasid“ ning „[s]elleks otstarbeks võivad osutuda vajalikuks rümpade ja rupsi minimaalne käitlemine või tehnilised erivahendid“, kusjuures „[t]apmisliini kiirus ja kohapeal oleva kontrolli läbiviiva personali hulk peab olema selline, et kontrolli saab nõuetekohaselt läbi viia“. Peale selle on sama määruse I lisa IV jao V peatüki B osa punkti 1 alapunktis a sätestatud, et lisaks mis tahes värske liha osas ette nähtud tapajärgsele kontrollile „viib riiklik veterinaararst isiklikult läbi […] representatiivsesse valimisse kuuluvate lindude sisikonna ja kehaõõnsuste igapäeva[s]e kontrollimi[s]e“.

68

Lisaks on määruse nr 854/2004 I lisa I jao II peatüki D osa punktis 2 ette nähtud, et pädev asutus võib läbi viia lisauuringuid, nt rümba osade ja rupsi palpeerimine ja sisselõiked ning laborikatsed, kui neid peetakse vajalikuks.

69

Eeltoodust nähtub, et kõrgetasemelise rahvatervise kaitse saavutamiseks nägi liidu seadusandja kodulinnuliha osas ette minimaalsed kontrollistandardid, nimelt rümpade välispidine kontroll ja rümpade valimi seespidine kontroll, jättes pädevale asutusele laia kaalutlusruumi põhjalikuma kontrolli teostamiseks, näiteks analüüside tegemine, kui ta seda vajalikuks peab.

70

Sellega seoses võib kodulinnurümba tapaliinilt eemaldamine rasvkoe kontrollimiseks osutuda muu hulgas vajalikuks, et tuvastada inimese tervisele kahjulik haigus, näiteks lindude gripp, ja proportsionaalseks, arvestades rahvatervise kaitse tähtsust.

71

Igal juhul on liikmesriigi kohtu ülesanne talle esitatud teavet arvestades teha kindlaks, kas kodulinnurümpade kontrollimiseks rakendatud vahendid on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

72

Seega tuleb neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 854/2004 I lisa I jao II peatüki D osa punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui pädev asutus eemaldab kodulinnurümpade kontrollimiseks need tapaliinilt ja kontrollib rümpasid nii sees‑ kui välispidiselt, tõstes vajaduse korral ka nende rasvkudet, tingimusel et see kontroll ei lähe kaugemale sellest, mis on kontrolli tõhususe tagamiseks vajalik; seda asjaolu peab kontrollima liikmesriigi kohus.

73

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: