1.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed ( 2 ) (edaspidi „alusmäärus“), artikli 15 lõiget 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47, ja seda, kas lugeda õiguspäraseks nõukogu 18. juuli 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 723/2011, millega laiendatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes määrusega (EÜ) nr 91/2009 kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Malaisiast lähetatud teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide impordile, olenemata sellest, kas need deklareeritakse Malaisiast pärinevatena või mitte. ( 3 ) Eelotsusetaotlusest tulenev kriitiline küsimus on eeskätt selles, kas teatavate artikli 15 lõikes 2 ette nähtud menetluslike tagatiste järgimata jätmine võib viia rakendusmääruse tühistamiseni.

2.

Eelotsusetaotlus on esitatud kohtumenetluses, mille pooled on Eurobolt BV ja Staatssecretaris van Financiën (rahanduse riigisekretär, Madalmaad) ning mis puudutab dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide impordile Euroopa Liitu.

3.

Dumpinguvastaste meetmete võtmisel juhinduti asjasse puutuval ajal alusmäärusest.

4.

Esiteks on otstarbekas juhtida tähelepanu alusmääruse põhjendusele 12:

„On vaja sätestada, kuidas huvitatud isikutele teatada, millist teavet ametiasutused nõuavad, ning neile peab andma piisava võimaluse esitada kõik asjakohased tõendid ja kaitsta oma huve. Samuti on soovitav sätestada selgelt eeskirjad ja kord, mida tuleb järgida uurimise käigus, eelkõige eeskirjad, mille kohaselt huvitatud isikud peavad andma endast teada, esitama oma seisukohad ja esitama teabe kindlaksmääratud tähtajaks, selleks et neid seisukohti ja seda teavet arvesse võetaks. Samuti on kohane ette näha tingimused, mille alusel huvitatud isik võib omada juurdepääsu teiste huvitatud isikute esitatud teabele ja selle kohta arvamused esitada. Samuti peaksid liikmesriigid ja komisjon teabe kogumiseks koostööd tegema.“

5.

Samuti on kasulik osundada alusmääruse põhjendust 25:

„Teave, mida liikmesriigid saavad nõuandekomiteelt, on sageli väga tehnilist laadi ja sisaldab keerulist majandus‑ ja õigusanalüüsi. Et anda liikmesriikidele piisavalt aega niisuguse teabega tutvumiseks, tuleks see saata neile kohasel ajal enne nõuandekomitee eesistuja määratud kohtumise kuupäeva.“

6.

Alusmääruse artiklis 13 „Kõrvalehoidmine“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse alusel kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse võib laiendada kolmandatest riikidest pärineva samasuguse toote või sellega võrreldes väheseid muudatusi sisaldava toote impordile või vähesel määral muudetud samasuguse toote impordile riigist, kus meetmeid kohaldatakse, või selle toote osade impordile, kui esineb kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmine. Kui toimub kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmine, võib dumpinguvastaseid tollimakse, mis ei ületa artikli 9 lõike 5 kohaselt kehtestatud tasakaalustavat jääktollimaksu, laiendada neid meetmeid kohaldava riigi äriühingutest pärinevale impordile, mille toodete suhtes kohaldatakse individuaalseid tollimaksumäärasid. Kõrvalehoidmiseks loetakse kolmandate riikide ja ühenduse või riigi, kus meetmeid kohaldatakse, üksikute äriühingute ja ühenduse vahelise kaubandusstruktuuri muutust, mis tuleneb tavast, protsessist või toimingust, millel ei ole piisavat nõuetekohast põhjendust või majanduslikku õigustust peale tollimaksu kehtestamise, ja kui on tõendeid kahju kohta või selle kohta, et tollimaksu parandav mõju on samasuguse toote hindade ja/või koguste tõttu ohustatud ning et dumping esineb seoses samasuguste või sarnaste toodete puhul varem kindlaksmääratud normaalväärtustega, vajaduse korral artikli 2 sätete kohaselt.

[…]

3.   Uurimised algatatakse käesoleva artikli kohaselt komisjoni algatusel või liikmesriigi või huvitatud isikute taotlusel, kui on olemas piisavalt tõendeid lõikes 1 sätestatud asjaolude kohta. Uurimised algatatakse pärast nõuandekomiteega konsulteerimist komisjoni määrusega, millega võib anda tolliasutustele ka korralduse nõuda impordi registreerimist artikli 14 lõike 5 kohaselt või nõuda tagatisi. Uurimisi toimetab komisjon, keda võivad abistada tolliasutused, ning see viiakse lõpule üheksa kuu jooksul. Kui lõplikult tuvastatud faktid õigustavad meetmete kohaldamisala laiendamist, teeb seda nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist nõuandekomiteega. Nõukogu võtab ettepaneku vastu, kui ta ei otsusta ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni osapoolt. Laiendamine jõustub kuupäevast, mil artikli 14 lõike 5 kohaselt kehtestati registreerimise nõue või hakati nõudma tagatisi. Käesoleva määruse asjakohaseid menetlussätteid, mis käsitlevad uurimiste algatamist ja läbiviimist, kohaldatakse käesoleva artikli alusel.

[…]“.

7.

Alusmääruse artiklis 15 „Konsultatsioonid“ on sätestatud:

„1.   Kõik käesolevas määruses ettenähtud konsultatsioonid toimuvad nõuandekomitees, mis koosneb iga liikmesriigi esindajatest ja mille eesistujaks on komisjoni esindaja. Konsultatsioonid toimuvad viivitamata liikmesriigi taotlusel või komisjoni algatusel ning igal juhul aja jooksul, mis võimaldab käesolevas määruses ettenähtud tähtaegadest kinni pidada.

2.   Komitee tuleb kokku eesistuja kutsel. Eesistuja annab liikmesriikidele võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 10 tööpäeva enne kohtumist, kogu asjakohase teabe.

3.   Vajaduse korral võib konsultatsioon toimuda üksnes kirja teel; sellisel juhul annab komisjon sellest liikmesriikidele teada ning määrab aja, mille jooksul liikmesriigid saavad esitada oma seisukohad või nõuda suulist konsultatsiooni, mille eesistuja korraldab aja jooksul, mis võimaldab käesolevas määruses ettenähtud tähtaegadest kinni pidada.

4.   Konsultatsioonid hõlmavad eelkõige järgmist:

8.

Nõukogu võttis 26. jaanuaril 2009 vastu määruse (EÜ) nr 91/2009, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes. ( 4 )

9.

Määrusega (EL) nr 966/2010 otsustas komisjon algatada alusmääruse artikli 13 lõike 3 alusel uurimise seoses võimaliku kõrvalehoidmisega määrusega nr 91/2009 kehtestatud dumpinguvastastest meetmetest toote ümberlaadimise kaudu Malaisias. ( 5 )

10.

Määruse nr 966/2010 artikli 2 kohaselt tuleb Malaisiast lähetatud teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide import Euroopa Liitu tolliasutustes registreerida.

11.

Rakendusmäärusega nr 723/2011 laiendati teatavate Hiinast imporditavate rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavatele Malaisiast lähetatud rauast või terasest kinnitusdetailidele, olenemata sellest, kas need deklareeritakse Malaisiast pärinevatena või mitte.

12.

Eurobolt on äriühing, mille registrijärgne asukoht on ‘s-Heerenbergis (Madalmaad). Ta kaupleb terasest ja rauast kinnitusdetailidega, mida ta ostab Aasiast, et need Euroopa Liidus edasi müüa.

13.

Pärast seda, kui määrusega nr 91/2009 kehtestati dumpinguvastased tollimaksud teatavatele Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailidele, mis klassifitseeritakse CN‑koodi 7318 alla, ostis kaebaja samasuguseid kinnitusdetaile kahelt Malaisias asuvalt tarnijalt, kelleks olid TZ Fasteners (edaspidi „TZ“) ja HBS Fasteners Manufacturing (edaspidi „HBS“).

14.

Ajavahemikus 29. oktoobrist 2010 kuni 4. augustini 2011 esitas kaebaja Madalmaades 32 deklaratsiooni HBSilt ja TZ‑lt ostetud terasest kinnitusdetailide vabasse ringlusse lubamiseks. Päritoluriigiks deklareeris ta Malaisia. Määruse nr 966/2010 kohaselt registreerisid tolliasutused need kinnitusdetailid ja lubasid need vabasse ringlusse, nõudmata dumpinguvastast tollimaksu.

15.

Pärast selle määruse avaldamist otsustas komisjon algatada uurimise. Sellest teatati ametlikult Hiina ja Malaisia ametiasutustele, samuti teadaolevatele nendest riikidest importijatele – kellest üks oli Eurobolt – ja asjaomastele tööstusharudele Euroopa Liidus.

16.

HBS ja TZ andsid endast komisjonile seoses selle uurimisega teada ja esitasid oma vastused dumpinguvastasele küsimustikule. Eurobolt nimetas end ka huvitatud isikuks.

17.

Komisjon saatis 26. mai 2011. aasta kirjas Euroboltile esialgsed järeldused seoses uurimisega. Kaebaja vastas sellele kirjale 13. juunil 2011 kirjalikult, jäädes talle antud tähtaja piiresse. Nõuandekomitee koosolek peeti 15. juunil 2011.

18.

Rakendusmäärusega nr 723/2011 laiendati teatavate Hiinast imporditavate rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavatele Malaisiast lähetatud rauast või terasest kinnitusdetailidele, olenemata sellest, kas need deklareeritakse Malaisiast pärinevatena või mitte. Seega ei olnud kaebaja ostetud kinnitusdetailid tollimaksust vabastatud.

19.

Pärast selle määruse jõustumist viis Inspecteur (tollihaldur) kaebaja juures läbi revisjoni. Määrati dumpinguvastane tollimaks summas 587802,20 eurot.

20.

Pärast seda, kui Nijmegeni toll oli Eurobolti vaide rahuldamata jätnud, pöördus kaebaja liikmesriigi kohtutesse tühistamiskaebusega. Rechtbank Noord-Holland (Põhja-Hollandi provintsi esimese astme kohus, Madalmaad) ja Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad) jätsid kaebuse rahuldamata. Seejärel pöördus Eurobolt kassatsioonkaebusega Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) poole. Nimetatud kohus esitas käesoleva eelotsusetaotluse.

21.

Kassatsioonkaebuses väitis Eurobolt esiteks, et määrus nr 723/2011 on alusmääruse artiklis 13 sätestatud kriteeriumide põhjal tühine. Teiseks väitis Eurobolt, et komisjon on uurimise käigus rikkunud tema kaitseõigusi, sest nõuandekomitee ei saanud kogu asjakohast teavet, mille Eurobolt komisjonile saatis, hiljemalt kümme päeva enne nõuandekomitee kohtumist, mistõttu tekkis vastuolu alusmääruse artikli 15 lõikega 2.

22.

Sellega seoses on Hoge Raad der Nederlandenil (Madalmaade kõrgeim kohus) tekkinud kahtlusi selles, millise ulatusega on liikmesriigi kohtute ülesanne liidu institutsioonide aktide kontrollimisel, eriti harta artikli 47 alusel. Teiseks tekib küsimus, kas kaebaja vastust uurimise käigus tehtud järeldustele tuleb pidada „asjakohaseks teabeks“ alusmääruse artikli 15 lõike 2 tähenduses ja kui tuleb, siis millised tagajärjed peavad kaasnema väitega, et erinevalt ettenähtust ei saanud nõuandekomitee komisjonilt kõiki dokumente hiljemalt kümme tööpäeva enne kohtumist.

23.

Nendel asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

24.

Oma kirjalikud seisukohad on esitanud Eurobolt, Itaalia ja Madalmaade valitsus, nõukogu ja Euroopa Komisjon. Menetluse kirjaliku osa lõppedes leidis Euroopa Kohus, et tal on asja lahendamiseks piisavalt teavet ja puudub vajadus korraldada kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, nagu on sätestatud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 lõikes 2.

25.

Esimeses allküsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada liikmesriigi kohtu ülesande ulatust, kui liikmesriigi kohtus on üles tõstetud liidu akti õiguspärasuse küsimus. Vastus nendele küsimustele leidub kohtuliku kontrolli mehhanismis, mis õigusriigi põhimõttel rajanevas Euroopa Liidus kehtib.

26.

Kohtuotsuse Les Verts põhjal on selge, et Euroopa Liit on õigusriigi põhimõttel rajanev ühendus, kuna tema liikmesriikide kui ka institutsioonide suhtes teostatakse järelevalvet, mille raames kontrollitakse nende õigusaktide vastavust põhiseaduslikule alusele ehk aluslepingule või sellest tulenevatele õigusnormidele. ( 6 ) See tähendab, et „isikutel on õigus vaidlustada kohtus liikmesriigi iga niisuguse otsuse või muu akti õiguspärasus, millega kohaldatakse nende suhtes mõnda liidu akti“. ( 7 )

27.

Selleks kehtestab EL toimimise leping esiteks artiklitega 263 ja 277 ning teiseks artikliga 267 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, milles liidu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud liidu kohtutele. ( 8 )

28.

Seega ei ole kahtlust, et Euroopa Liidu õiguskorrale vastavuse kohtuliku kontrolli tagavad Euroopa Kohus ja liikmesriikide kohtud. ELL artikliga 19, milles konkreetselt väljendub ELL artiklis 2 ette nähtud õigusriigi põhimõte, on sõnaselgelt usaldatud vastutus kohtuliku kontrolli tagamise eest liidu õiguskorras lisaks Euroopa Kohtule ka liikmesriikide kohtutele. ( 9 )

29.

Sellega seoses ei tohi ka unustada, et esiteks on ELL artikkel 19 ja harta artikkel 47 selgelt omavahel seotud. Euroopa Kohus on ju märkinud, et ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus kehtestatud liikmesriikide kohustus näha ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajalik kaebeõigus liidu õigusega hõlmatud valdkondades vastab õigusele, mis on sätestatud harta artiklis 47, kus on ette nähtud, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. ( 10 ) Teiseks on kehtivuse hindamiseks esitatud eelotsusetaotlus samamoodi nagu tühistamishagi Euroopa Liidu aktide seaduslikkuse kontrolli vahend. ( 11 )

30.

Sellest kontekstist ning eeskätt tühistamishagide ja eelotsusetaotluste vahelisest parallelismist järeldub, et kuna ELTL artikkel 267 seda küsimust ei käsitle, võib pöörduda ELTL artiklis 263 viidatud kohtuliku kontrolli alustele tuginedes liikmesriigi kohtusse väitega, et vaidlusalune Euroopa Liidu akt on kehtetu, selleks et see kohus taotleks eelotsust Euroopa Kohtult. ( 12 )

31.

Võib lisada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et „Euroopa Kohtu pädevus [ELTL] artikli [267] alusel [liidu] institutsioonide õigusaktide kehtivuse küsimuste lahendamisel [ei ole] millegagi piiratud nende põhjuste osas, mille alusel nimetatud õigusaktide kehtivust võib vaidlustada“. ( 13 ) Selle kohtupraktika alusel saab väita sedagi, et eelotsus liidu õiguse kehtivuse kohta ei pea piirduma selles tühistamishagis nimetatud põhjendustega. ( 14 )

32.

Teine allküsimus puudutab koostööd liikmesriigi kohtuniku ja kohtumenetlusega seotud liidu institutsioonide vahel. Selles küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada, kas harta artiklit 47 koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et liidu institutsioonid, kes osalevad niisuguste otsuse vastuvõtmisel, mille kehtivus on liikmesriigi kohtus vaidlustatud, on kohustatud andma selle kohtu nõudmisel talle kogu nende käsutuses oleva teabe, mida nad selle otsuse tegemisel arvesse võtsid või oleksid pidanud arvesse võtma.

33.

Nagu juba mainitud, on ELL artikliga 19 sõnaselgelt usaldatud vastutus kohtuliku kontrolli tagamise eest liidu õiguskorras Euroopa Kohtule ja liikmesriikide kohtutele. Seejuures kinnitab ELL artikkel 19, et liikmesriigi kohtunik on esimene liidu õigust kohaldav kohtunik. ( 15 )

34.

Kui liikmesriikide kohtute kohtunikud ei ole pädevad ise liidu institutsioonide õigusaktide kehtetust tuvastama, ( 16 ) võivad need kohtud kaaluda liidu akti õiguspärasust. Kui nad on seisukohal, et poolte argumendid kehtetuse kohta ei ole põhjendatud, võivad nad need argumendid tagasi lükata, otsustades, et meede on täiesti kehtiv. Teisest küljest, kui selline kohus peab põhjendatuks üht või mitut kehtetust puudutavat väidet, mille on esitanud pooled või mille on vajaduse korral tõstatanud kohus ise, tuleb tal menetlus peatada ja kehtivuse tuvastamiseks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus. ( 17 )

35.

Sellega seoses, kuna liikmesriigi kohtunikul peab olema kogu teave, mida on vaja liidu õiguse kohaldamise ja kehtivuse tagamiseks, peab tal olema ka kogu teave, mida on vaja, et anda esialgne hinnang õiguspärasuse ja ELTL artikli 267 alusel eelotsuse taotlemise vajaduse kohta.

36.

Sellepärast eeldab ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte, et kui liikmesriigi kohus vajab teavet, mida saavad anda vaid liidu institutsioonid, annavad nad selle talle tema palvel niipea kui võimalik, kui ei ole ülekaalukaid põhjusi selle teabe andmisest keeldumiseks seoses vajadusega hoida ära võimalik liidu toimimisvõime ja sõltumatuse kahjustamine või kaitsta liidu huve. ( 18 )

37.

Nimetatud reegel on iseäranis põhjendatud sellega, et Euroopa Liit on õigusriigi põhimõttel rajanev ühendus, kuna tema liikmesriikide kui ka institutsioonide suhtes teostatakse järelevalvet, mille raames kontrollitakse nende võetud meetmete vastavust aluslepingule, ( 19 ) ja nii on „[liidu] institutsioonidel lasuval lojaalse koostöö kohustusel eriline tähtsus siis, kui seda koostööd tehakse liikmesriikide kohtutega, kelle ülesanne on hoolitseda siseriiklikus õiguskorras [liidu] õiguse kohaldamise ja järgimise eest“. ( 20 )

38.

Sellegipoolest ei tohi unustada, et „[ü]ldjuhul […] eeldatakse liidu institutsioonide aktide õiguspärasust ja need tekitavad seega õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid ei ole tagasi võetud, tühistamishagi menetlemise tulemusena tühistatud ega eelotsusemenetluse tulemusel või õigusvastasuse väite alusel kehtetuks tunnistatud“. ( 21 ) Selle eelduse kohaselt tuleb kaebajal, kes õigusvastasusele tugineb, kõigepealt tõendada oma väite tõenäosus ja anda kogu tema käsutuses olev teave.

39.

Kolmas allküsimus puudutab kohtuliku kontrolli ulatust. Oma küsimuses on eelotsusetaotluse esitanud kohus viidanud faktiliste asjaolude õigsuse hindamisele, aga ka pädevusele hinnata, kas faktilised asjaolud on täielikult ja õigesti välja selgitatud.

40.

Selles suhtes tuleb täheldada, et Euroopa Kohtus välja kujunenud praktika kohaselt on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad. Kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab niisiis piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist. ( 22 )

41.

Euroopa Kohus on seoses tõendite kontrollimisega Üldkohtus juba märkinud, et „[s]eega ei pea Üldkohus mitte üksnes kontrollima esitatud tõendite sisulist paikapidavust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende alusel on tehtud“. ( 23 )

42.

Nagu eespool mainitud: kui liikmesriigi kohtud ei ole ise pädevad liidu akte kehtetuks tunnistama, võivad nad kaaluda liidu akti õiguspärasust. Seega ei ole põhjust, miks ei peaks eelmises punktis viidatud kohtupraktika nendele kohtutele kohaldatav olema.

43.

Selles perspektiivis peab liikmesriigi kohtunikul kahtlemata olema lubatud kontrollida, kas menetlusnorme on järgitud, kas faktilised asjaolud, millel vaidlustatud otsus põhineb, on esitatud täpselt, aga samuti seda, kas pädev ametiasutus on võtnud arvesse kõik asjasse puutuvad faktilised asjaolud.

44.

Seda tehes ei asenda liikmesriigi kohtunik oma hinnangut faktiliste asjaolude kohta selle institutsiooni omaga, kellele on see ülesanne aluslepinguga pandud, ta lihtsalt kontrollib, et akt oleks vastu võetud tõese ja piisava teabe põhjal, mis võimaldab asjakohase hinnangu anda. Mulle näib see kooskõlas akti õiguspärasuse hindamiseks pädeva kohtu funktsiooniga.

45.

Seevastu, kuna liidu institutsioonidel on kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, saab õiguspärasust kontrolliv kohtunik, olles asjasse puutuvad faktilised asjaolud kokku kogunud ja nende tõesust kontrollinud, hinnata vaid seda, et nende faktiliste asjaolude hindamisel või muude faktiliste asjaolude kõrvalejätmisel ei ole tehtud ilmset viga. Materiaalõiguslike tingimuste (alusmääruse kohane) hindamine allub samale piirangule.

46.

Oma teises küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada sisuliselt seda, kas rakendusmäärus nr 723/2011 on alusmääruse artikli 15 lõike 2 rikkumise tagajärjel kehtetu, kuna märkusi, mis Eurobolt esitas vastuseks komisjoni järeldustele ( 24 ) – kui need on selle sätte tähenduses asjakohane teave – ei tehtud nõuandekomiteele kättesaadavaks hiljemalt kümme tööpäeva enne selle komitee kohtumist.

47.

Mõistet „asjakohane teave“ ei ole alusmääruses määratletud. Alusmääruse ülesehitusest ilmneb siiski, et alusmääruse artikli 15 lõikes 2 kasutatud sõnad „kogu asjakohane teave“ hõlmavad sõltumatu kaupade importija vastust, mis on komisjoni uurimise ese.

48.

Dumpinguvastased tollimaksud ja nendest kõrvalehoidumise korral nende kohaldamisala laiendamise kehtestab nõukogu komisjoni ettepanekul pärast nõuandekomiteega konsulteerimist. Komisjoni ettepanek põhineb niisuguse uurimise tulemustel, milles tuleb alusmääruse artikli 5 lõike 10 kohaselt arvesse võtta huvitatud isikute esitatud seisukohti ja teavet. Sama määruse artikli 6 lõikes 7 on lisatud, et kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning kasutajad ja tarbijaorganisatsioonid, kes on andnud endast teada artikli 5 lõike 10 kohaselt, võivad kirjaliku taotluse korral tutvuda põhimõtteliselt kogu teabega, mille ükskõik milline uurimisega seotud isik on kättesaadavaks teinud. Selles sättes on ette nähtud, et „[k]õnealused isikud võivad nimetatud teabe kohta esitada oma tähelepanekuid, mis võetakse arvesse niivõrd, kuivõrd need on piisavalt põhjendatud“. ( 25 ) Lõpuks on alusmääruse artikli 20 lõikes 4 sätestatud, et „[l]õplik avalikustamine toimub kirjalikult. Avalikustamine toimub […] nii kiiresti kui võimalik ning tavaliselt hiljemalt üks kuu enne lõpliku otsuse tegemist või komisjoni poolt artikli 9 kohast lõplikku meedet käsitleva ettepaneku esitamist“ ja artikli 20 lõikes 5 on sätestatud, et märkusi, mis esitatakse pärast lõplikku avalikustamist, võib arvesse võtta, kui need esitatakse komisjoni seatud tähtaja jooksul, mille pikkus on vähemalt kümme päeva.

49.

Seda tõlgendust kinnitab alusmääruse põhjendus 12, milles toonitati, kui olulised on kaitseõigused ja huvitatud isikute võimalust esitada oma seisukohad ja kaitsta oma huve kogu menetluse vältel.

50.

Neid kaalutlusi arvesse võttes on selge, et komisjonile uurimise kestel esitatavad teave, märkused ja seisukohad, aga ka märkused, mis esitatakse vastuseks komisjoni järeldustele uurimise kohta, on seega „asjakohane teave“ nõuandekomiteele, et ta saaks esitada komisjoni ettepaneku kohta asjakohase arvamuse. Niisiis on selge, et teave, mille Eurobolt oma 13. juuni 2011. aasta kirjas esitas, oli selles mõttes „asjakohane teave“.

51.

Kuna märkused, mis esitati vastuseks komisjoni järeldustele uurimise kohta, kujutavad endast alusmääruse artikli 15 lõike 2 tähenduses „asjakohast teavet“, tekib küsimus, kas sellega, et nõuandekomiteed ettenähtud tähtaja jooksul ei teavitatud, peab seonduma tagajärgi ja kui, siis milliseid.

52.

Esiteks ei tohi unustada, et kui liidu institutsioonil on lai kaalutlusõigus – nagu kaubanduse kaitsemeetmete, näiteks dumpinguvastaste meetmete puhul, nagu juba osutatud ( 26 ) – on teatavate menetluslike tagatiste järgimise kontroll põhimõttelise tähtsusega. ( 27 )

53.

Alusmääruse artikli 15 eesmärk on eriti tagada, et üks kohustuslikke samme dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise menetluses, nimelt konsulteerimine nõuandekomiteega, on korrakohane. Sellele vastavalt sisaldab see säte mitut menetluslikku tagatist, nagu nõue, et kogu asjakohane teave tuleb anda „võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 10 tööpäeva enne kohtumist“.

54.

Seega ei ole kahtlust, et alusmääruse artiklile 15 saab tugineda – põhimõtteliselt vähemalt – selleks, et põhjendada tühistamishagi või teha eelotsus õiguspärasuse küsimuses.

55.

Märgin meenutuseks, et nõuandekomitee koosneb iga liikmesriigi esindajatest ja komisjoni esindaja on selle esimees. ( 28 ) Seesugune komitee ei ole liidu õigusaktide vastuvõtmise menetluses ebatavaline.

56.

Uue, tegelikult kehtiva õigusakti kohaselt on nõuandekomitee lihtsalt asendatud komiteega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes, tähenduses. ( 29 )

57.

Seoses määrusega nr 182/2011 märgiksin, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kui seadusandja on nõudnud teabe saatmist liikmesriikide esindajatele teatava tähtaja jooksul, on sedalaadi tähtaja eesmärk tagada, et nende liikmed komitees teavitaksid oma liikmesriikide valitsusi komisjoni ettepanekutest. ( 30 ) Samuti tagab sedalaadi tähtaeg, et liikmesriikidel on piisavalt aega, et uurida dokumente, mis võivad olla iseäranis keerulised ja võivad eeldada ulatuslikke kokkupuuteid ja arutelusid eri ametiasutuste vahel või sise‑ ja väliskonsultatsioone. ( 31 )

58.

Käesoleval juhul ei saa eitada, et artikli 15 lõikel 2 on just see eesmärk, sest põhjenduses 25 on sõnaselgelt märgitud, et „[t]eave, mida liikmesriigid saavad nõuandekomiteelt, on sageli väga tehnilist laadi ja sisaldab keerulist majandus‑ ja õigusanalüüsi“ ja lisatud, et selleks, „[e]t anda liikmesriikidele piisavalt aega niisuguse teabega tutvumiseks, tuleks see saata neile kohasel ajal enne nõuandekomitee eesistuja määratud kohtumise kuupäeva“.

59.

Kuigi selles põhjenduses on kasutatud tingivat kõneviisi, on alusmääruse artikli 15 lõikes 2 kasutatud kindlat kõneviisi. Samuti lisas seadusandja range tähtaja, kasutades sõnastust „hiljemalt 10 tööpäeva“ pärast sõnu „võimalikult kiiresti“. Nagu Euroopa Kohus on teistes kontekstides juba otsustanud, „[e]i ole kahtlust, et selline sõnastus annab nimetatud tähtajale siduva iseloomu“. ( 32 )

60.

See tõlgendus on kooskõlas ka ühe põhieesmärgiga alusmääruses, milles on selle põhjenduse 12 kohaselt selgelt sätestatud eeskirjad ja kord, mida tuleb järgida uurimise käigus, eelkõige eeskirjad, mille kohaselt huvitatud isikud peavad andma endast teada, esitama oma seisukohad ja esitama teabe kindlaksmääratud tähtajaks, selleks et neid seisukohti ja seda teavet arvesse võetaks.

61.

Nendel kaalutlustel olen sunnitud kohaldama lahendust, mida Euroopa Kohus rakendas kohtuasjas Tilly-Sabco vs. komisjon, ja järeldama, et alusmääruse artikli 15 lõikes 2 sätestatud nõuded on „olulised menetluseeskirjad, mis on sellised menetluse nõuetekohasuse seisukohalt olulised menetlusnormid, mille rikkumine toob kaasa asjaomase akti tühisuse“. ( 33 )

62.

On tõsi, et viimati nimetatud kohtuasjas vaidluse all olnud rikkumine ei seisnenud teabe esitamisega hilinemises, vaid rakendusakti eelnõu enda hilinenud esitamises.

63.

Sellest hoolimata võib täheldada, et kohtuasjas Tilly-Sabco põhjenduste aluseks olnud põhimõte ei rajane sellel, mis laadi on esitatud dokument, vaid hoopis tähtajal, mis algab rakendusakti eelnõu ja päevakorra projekti esitamisest. Nagu Euroopa Kohus on toonitanud, on selle tähtaja eesmärk „anda halduskomitee liikmetele võimalus vaadata rakendusakti eelnõu enne mis tahes koosolekut rahulikult läbi“. ( 34 ) See nõue kujutab endast Euroopa Kohtu sõnul ühte nendest olulistest menetlusnormidest, mille rikkumine toob kaasa asjaomase akti tühisuse. ( 35 )

64.

Käesoleval juhul on seadusandja ise toonitanud, kui oluline on piisav aeg, et kaaluda nii komisjoni ettepanekut kui ka asjakohast teavet. Nagu eespool osutatud, on alusmääruse põhjenduses 25 märgitud, et teave, mida liikmesriigid saavad nõuandekomiteelt, on sageli väga tehnilist laadi ja sisaldab keerulist majandus- ja õigusanalüüsi. Sellepärast, „[e]t anda liikmesriikidele piisavalt aega niisuguse teabega tutvumiseks, tuleks see saata neile kohasel ajal enne nõuandekomitee eesistuja määratud kohtumise kuupäeva“.

65.

Nii on alusmääruse artikli 15 lõikes 2 sätestatud, et eesistuja annab liikmesriikidele kogu asjakohase teabe võimalikult kiiresti, ja lisatud range tähtaeg sõnastuses „hiljemalt 10 tööpäeva enne kohtumist“.

66.

Nendel asjaoludel, võttes arvesse alusmääruse artikli 15 lõike 2 sõnastust ja eesmärki, ei näe ma põhjust, miks peaks selle sätte rikkumisega kaasnema teistsugune lahendus kui see, mida Euroopa Kohus kohaldas kohtuasjas Tilly-Sabco vs. komisjon. Selles sättes ette nähtud tähtaeg on menetluse nõuetekohasuse seisukohalt oluline menetlusnorm, mille rikkumine toob kaasa asjaomase akti tühisuse.

67.

Asun nüüd küsimuse juurde, kas käesoleval juhul oli tegelikult tegu sellise rikkumisega.

68.

Käesolevas asjas on tunnistatud, et nõuandekomitee ei saanud kogu asjakohast teavet kümme tööpäeva enne kohtumist, ja see oli vastuolus alusmääruse artikli 15 lõikes 2 ettenähtuga. Nendel asjaoludel tuleb vältimatult järeldada, et on toime pandud oluline rikkumine.

69.

Selle tähtaja rikkumise tagajärjel on selle menetluse kontekstis vastu võetud akt tühine. Käesoleval juhul tähendab see ka määruse nr 723/2011 kehtetust.

70.

Tõepoolest ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus määruse nr 723/2011 kehtivust otseselt küsimärgi alla seadnud. Siiski on nii 2 b kui ka 2 c küsimuse sõnastuse põhjal selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on palunud selgitada, millised tagajärjed on alusmääruse artikli 15 lõike 2 nõuete järgimata jätmisel. Kuna selles osas, mis puudutab käesolevat asja, on selle tegemata jätmise vahetu tagajärg määruse kehtetus, olen seisukohal, et Euroopa Kohus ei saa käesolevale eelotsusetaotlusele tarviliku vastuse andmisel selle probleemi – mis igal juhul näib olevat eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustesse kätketud – suhtes otsuse tegemist vältida.

71.

Samuti olen juba märkinud, et liikmesriigi kohtud ei ole ise pädevad liidu akte kehtetuks tunnistama. ( 36 ) Selles konkreetses kontekstis ja võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste laadi ja seda, et üldiselt on soovitav teistkordse eelotsusetaotluse esitamist ära hoida, teen Euroopa Kohtule ettepaneku määrus nr 723/2011 kehtetuks tunnistada.

72.

Niisiis teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) küsimustele järgmiselt: