1

Apellatsioonkaebuses palub Euroopa Liidu Nõukogu Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Marquis Energy vs. nõukogu (T‑277/13, ei avaldata, EU:T:2016:343; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus esiteks tunnistas vastuvõetavaks hagi, milles Marquis Energy LCC palus tühistada nõukogu 18. veebruari 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 157/2013, millega kehtestatakse Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2013, L 49, lk 10; edaspidi „vaidlusalune määrus“), ja teiseks tühistas selle määruse osas, milles see teda puudutab.

2

Vaidluste taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–14 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

3

Marquis Energy on Ühendriikides asutatud ettevõtja, kes toodab bioetanooli.

4

Kaebuse alusel, mille esitas 12. oktoobril 2011 ePURE, de Europese Producenten Unie van Hernieuwbare Ethanol (Euroopa taastuvetanooli tootjate ühendus), avaldas Euroopa Komisjon 25. novembril 2011 Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli importi puudutava dumpinguvastase menetluse algatamise teate (ELT 2011, C 345, lk 7), milles ta teavitas oma kavatsusest kasutada selle menetluse (edaspidi „uurimine“) raames uurimisega hõlmatud Ameerika Ühendriikide eksportivate tootjate väljavalimiseks valimi meetodit.

5

Komisjon teatas 16. jaanuaril 2012 Marquis Energy’le ja neljale muule äriühingule, nimelt Patriot Renewable Fuels LLC-le, Plymouth Energy Company LLC-le, POET LLC-le ja Platinum Ethanol LLC-le, et nad kaasati eksportivate tootjate valimisse.

6

Komisjon edastas 24. augustil 2012 Marquis Energy’le esialgse avalikustamise dokumendi, milles teatati, et uurimist jätkatakse ajutisi meetmeid kehtestamata ning et seda laiendatakse kauplejatele/segajatele. Dokumendis oli märgitud, et selles etapis ei ole võimalik hinnata, kas Ühendriikidest pärit bioetanooli eksport toimus dumpinguhindadega, sest valimisse kaasatud tootjad ei eristanud riigisisest müüki eksportmüügist ning nad müüsid oma tooteid ainult Ühendriikides asuvatele sõltumatutele kauplejatele/segajatele, kes segasid bioetanooli bensiiniga ja müüsid seda edasi.

7

Komisjon saatis 6. detsembril 2012 Marquis Energy’le lõpliku avalikustamise dokumendi, milles ta analüüsis sõltumatute kauplejate/segajate andmete alusel sellise dumpingu olemasolu, mis põhjustab Euroopa Liidu tootmisharule kahju, ning teatas kavatsusest kehtestada kolmeks aastaks üleriigiline lõplik dumpinguvastane tollimaks maksumääraga 9,6%.

8

Tuginedes 30. novembri 2009. aasta nõukogu määrusele (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51; edaspidi „dumpinguvastane algmäärus“), võttis nõukogu 18. veebruaril 2013 vastu vaidlusaluse määruse, kehtestades bioetanoolile, mida nimetatakse etanoolkütuseks, viieks aastaks üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu maksumääraga 9,5%.

9

Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 13 kohaselt nentis nõukogu vaidlusaluse määruse põhjendustes 12–16, et uurimine näitas, et ükski valimisse kaasatud tootja ei ole bioetanooli liidu turule eksportinud ning et asjaomast toodet ei eksportinud liitu mitte Ühendriikide bioetanoolitootjad, vaid kauplejad/segajad, mistõttu tugines nõukogu uurimise lõpuleviimiseks kahe uurimise raames koostööd tegema nõustunud kaupleja/segaja andmetele.

10

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 14 on samuti märgitud, et nõukogu selgitas vaidlusaluse määruse põhjendustes 62–64, et peab vajalikuks kehtestada üleriigiline dumpingumarginaal, sest bioetanoolitööstuse struktuuri ja viisi tõttu, kuidas vaatlusalust toodet toodetakse ja Ühendriikide turul müüakse ning liitu eksporditakse, on Ühendriikide tootjate jaoks individuaalsete dumpingumarginaalide kindlaksmääramine võimatu.

11

Marquis Energy esitas vaidlusaluse määruse tühistamise nõudes hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. mail 2013.

12

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 40–118 esitatud kaalutlustel nõustus Üldkohus, et Marquis Energy hagi on vastuvõetav, tuletades kõigepealt meelde ELTL artikli 263 neljanda lõigu tõlgendamist üldiselt ja seoses dumpinguga käsitlevast kohtupraktikast tulenevaid peamisi põhimõtteid ning analüüsis Marquis Energy õigust esitada hagi ja seejärel põhjendatud huvi menetluse algatamise vastu.

13

Seejärel nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121–168 ja 203 Marquis Energy esimese väite teise osaga, mis põhines dumpinguvastase algmääruse artikli 9 lõike 5 rikkumisel, ja tühistas seetõttu vaidlustatud määruse osas, milles see puudutas nimetatud ettevõtjat.

14

Konkreetselt analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–80 küsimust, kas vaidlustatud määrus puudutab Marquis Energy’t otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

15

Esiteks tuletas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 meelde oma kohtupraktikat, mille kohaselt puudutab dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus otseselt ettevõtjat, kelle toodete suhtes see tollimaks kehtib, kuivõrd see määrus kohustab liikmesriigi tolli nõudma kehtestatud tollimaksu tasumist, jätmata talle mingit kaalutlusruumi.

16

Teiseks tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–67, et vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks puudutab Marquis Energy’t otseselt põhjusel, et ta toodab kaupa, millelt pärast vaidlusaluse määruse jõustumist tuleb liitu importimisel tasuda dumpinguvastast tollimaksu.

17

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 on sellega seoses tuginetud bioetanooli turu toimimist puudutavale neljale tuvastusele, nii nagu nõukogu oli need välja toonud, tõdedes vaidlusaluses määruses, et uurimisperioodi vältel imporditi liitu regulaarselt suuri koguseid Marquis Energy’lt pärinevat bioetanooli.

18

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, et vaidlusaluse määruse artikli 1 lõige 1 kehtestab ühtse kogu riiki hõlmava dumpinguvastase tollimaksu bioetanooli mis tahes impordi suhtes, identifitseerimata bioetanooli importi konkreetse allika alusel nii, et välja oleks toodud asjasse puutuvad eksportivad ettevõtjad tarneahelas.

19

Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, et vaidlusaluse määruse põhjenduses 12 on nõukogu märkinud, et kuivõrd ükski valimisse kaasatud Ühendriikide tootja ei eksportinud bioetanooli liidu turule ise, siis müüsid nad oma toodangu omamaistele sõltumatutele kauplejatele/segajatele, kes segasid bioetanooli bensiiniga, et müüa segu edasi oma riigis ja eelkõige ekspordiks liitu.

20

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 leidis Üldkohus, et nõukogu märkis vaidlustatud määruse põhjenduses 12, et viis valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat märkisid valimi moodustamise vormi, et nad ekspordivad bioetanooli.

21

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 märkis ta, et komisjon oli algul kasutanud kuuest Ühendriikide bioetanooli tootjast koosnevat valimit, tuginedes bioetanooli suurimale representatiivsele liitu suunatud ekspordimahule, mida oli võimalik olemasoleva aja jooksul mõistlikult selgitada, kuid üks äriühing jäeti uurimise käigus valimist välja, sest tuvastati, et tema toodangut selles ajavahemikus liitu ei eksporditud.

22

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–79 lükkas Üldkohus tagasi nõukogu ja komisjoni mitu argumenti. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 märkis ta eeskätt seda, et kuigi dumpinguvastase tollimaksu pidid tasuma kauplejad/segajad, ja kuigi osutus tõendatuks, et bioetanooli tarneahel oli katkenud, mistõttu neil kauplejatel/segajatel ei olnud võimalik dumpinguvastast tollimaksu tootjatele üle kanda, muutis dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine siiski õiguslikke tingimusi, mille raames valimisse kaasatud bioetanoolitootjate poolt toodetud bioetanooli müüdi siseturul, mistõttu igal juhul mõjutati otseselt ja olulisel määral nende tootjate õiguslikku seisundit sellel turul.

23

Apellatsioonkaebuses palub nõukogu Euroopa Kohtul:

24

Teise võimalusena palub nõukogu Euroopa Kohtul:

25

Komisjon palub oma vastuses apellatsioonkaebusele esimese võimalusena Euroopa Kohtul:

26

Teise võimalusena palub komisjon Euroopa Kohtul:

27

Marquis Energy palub oma vastuses apellatsioonkaebusele Euroopa Kohtul:

28

Nõukogu esitab apellatsioonkaebuses kolm väidet. Esimese väite kohaselt tegi Üldkohus vea ELTL artikli 263 ja asjakohase kohtupraktika tõlgendamisel ning jättis vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamata. Teise väite kohaselt tõlgendas Üldkohus valesti dumpinguvastase algmääruse artikli 9 lõiget 5. Kolmanda väite kohaselt tegi Üldkohus vea, kui ta tuvastas, et valimisse kaasatud Ühendriikide tootjate suhtes ei ole võimalik kohaldada individuaalset tollimaksu.

29

Oma vastuses apellatsioonkaebusele ja vasturepliigis väljendab komisjon täielikku toetust nõukogu apellatsioonkaebusele ja nõustub nõukogu argumentidega, mille viimane on esitanud vastuses vastuapellatsioonkaebusele. Vasturepliigis väidab komisjon siiski kõigepealt, et Marquis Energy vastuse apellatsioonkaebuse on elektrooniliselt allkirjastanud isik, kes väidab, et ta on advokatuuri liige Ateenas (Kreeka) ja Brüsselis (Belgia), kuid esitatud ei ole ei selle isiku ametitõendit ega volikirja, ning kui seda puudust ei kõrvaldata, on see asjaolu piisav, et tunnistada, et sellist vastust apellatsioonkaebusele ei ole esitatud.

30

Marquis Energy väidab, et apellatsioonkaebus on tervikuna vastuvõetamatu. Tema väitel seab nõukogu oma esimeses ja teises väites sisuliselt kahtluse alla faktilised asjaolud, ilma et väidaks, et Üldkohus on tõendeid moonutanud. Teiseks on ta seisukohal, et nõukogu ei ole kolmandas väites oma argumente esitanud piisava selgusega.

31

Euroopa Kohus analüüsib kõigepealt Marquis Energy esitatud väidet, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, ja teiseks nõukogu esimese väite esimest osa, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlustatud määrus puudutab Marquis Energy’t otseselt.

32

Kõigepealt tuleb siiski käsitleda komisjoni väidet, et Marquis Energy vastus apellatsioonkaebusele ei ole nõuetekohaselt allkirjastatud, ja tuleb seega tähelepanuta jätta kui mõjuta menetlusdokument.

33

Tuleb tõdeda, et Marquis Energy poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastusele oli – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 31 – nõuetekohaselt alla kirjutanud advokaat, kelle esindusvolitust ei ole vaidlustatud ja kes on igal juhul vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile b nõuetekohaselt esitanud esiteks tõendi, mis näitab, et tal on õigus esineda liikmesriigi kohtus, ja teiseks Marquis Energy antud volikirja, millele on alla kirjutanud selle ettevõtja tegevjuht.

34

Komisjoni väide tuleb seega täiesti põhjendamatuna tagasi lükata.

35

Tuleb märkida, et faktide ja tõendite hindamine ei ole tõepoolest selline õigusküsimus, mis iseenesest alluks Euroopa Kohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui neid fakte ja tõendeid on moonutatud. Kui aga Üldkohus on faktid tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (28. mai 1998. aasta kohtuotsus Deere vs. komisjon, C‑7/95 P, EU:C:1998:256, punkt 21; 10. detsembri 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Camar ja Tico, C‑312/00 P, EU:C:2002:736, punkt 69, ja 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Andres (Heitkamp BauHoldingu pankrotihaldur) vs. komisjon, C‑203/16 P, EU:C:2018:505, punkt 77).

36

Käesolevas asjas märgib nõukogu oma esimeses väites, et Üldkohus on ELTL artikli 263 neljanda lõigu tõlgendamisel teinud kaks viga, järeldades, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’t kui Ühendriikide bioetanooli tootjat esiteks otseselt ja teiseks isiklikult. Esimese väite raames ei nõustu nõukogu täpsemalt sellega, et Marquis Energy’t saaks pidada selliseks, keda vaidlustatud määrus otseselt puudutab, kuna sisuliselt ei ole ta bioetanooli vahetult liitu eksportinud.

37

Nii toimides seab nõukogu järelikult vaidluse alla õiguslikud järeldused, mille Üldkohus tuletas enda tuvastustest, käesoleval juhul nõustumise sellega, et Marquis Energy’l on ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses õigus esitada hagi vaidlusaluse määruse peale, mistõttu apellatsioonkaebus tuleb vähemalt selles osas vastuvõetavaks tunnistada (vt selle kohta 10. detsembri 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Camar ja Tico, C‑312/00 P, EU:C:2002:736, punkt 71, 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑208/16 P, ei avaldata, EU:C:2018:506, punkt 76, ja 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑209/16 P, ei avaldata, EU:C:2018:507, punkt 74).

38

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse esimese väite peale Marquis Energy poolt esitatud vastuvõetamatuse väide tuleb tagasi lükata, ilma et selles etapis oleks vaja teha otsust nõukogu kahe ülejäänud väite vastuvõetavuse kohta.

39

Nõukogu väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’t otseselt, kusjuures seda järeldust on põhjendatud muu hulgas asjaoludega, mis on välja toodud selle kohtuotsuse punktides 76, 78 ja 79.

40

Üldkohus leidis, et Marquis Energy puhul esineb otsene puutumus, kuna ta toodab kaupa, mille liitu importimisel kohaldatakse dumpinguvastast tollimaksu. Sellise tollimaksu kehtestamine muudab siseturul bioetanooli turustamise õiguslikke tingimusi. Kuid selline tuvastus on nõukogu arvates vastuolus Euroopa Kohtu 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon (C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punktid 44–51) sedastatuga. Kuna tootja ei müü oma tooteid otse liitu, võib tema puhul äärmisel juhul tegemist olla majanduslikust aspektist kaudse puutumusega, sest tema konkurentsiolukord võib olla ebasoodsam võrreldes teiste bioetanooli tootjatega, kellelt tollimaksu tasumist ei nõuta.

41

Nõukogu väidab, et Üldkohus asus ekslikult seisukohale, et dumpinguvastane tollimaks muudab asjaomase toote turustamise õiguslikke tingimusi ning mõjutab otseselt ja oluliselt kõiki valimisse kaasatud tootjaid, olenemata sellest, kas nad on või ei ole eksportijad. Nõukogu leiab, et järeldades kõigi tootjate automaatse puutumuse olemasolu, läks Üldkohus kaugemale enda poolt viidatud kohtupraktikast, minnes nõnda kohtuliku „liialduse“ teele.

42

Seega on Üldkohus nõukogu arvates rikkunud ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud otsese puutumuse tingimust, mille kohaselt peab vaidlustatud meede avaldama otsest mõju asjaomase isiku õiguslikule olukorrale ega või jätta seda rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusruumi, kuna rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme, lugedes piisavaks oletatavat ja kaudset muutust Marquis Energy majanduslikus olukorras.

43

Marquis Energy leiab, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune määrus puudutab teda otseselt.

44

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 meelde tuletas, eeldab tingimus, mille järgi peab hagi esemeks olev otsus puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, kahe kumulatiivse kriteeriumi täitmist, nimelt esiteks seda, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks seda, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust, mispuhul akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt eelkõige 5. mai 1998. aasta kohtuotsus Compagnie Continentale (France) vs. komisjon, C‑391/96 P, EU:C:1998:194, punkt 41; 10. märtsi 2016. aasta kohtumäärus SolarWorld vs. komisjon, C‑142/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:163, punkt 22, ja 21. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Makro autoservicio mayorista ja Vestel Iberia vs. komisjon, C‑264/15 P ja C‑265/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:301, punkt 45).

45

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 38 märkis, ei nõustu nõukogu ja komisjon hinnanguga, mille Üldkohus andis nimetatud tingimustest esimesele.

46

Nimelt väidavad institutsioonid sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et vaidlustatud määrus puudutab Marquis Energy’t otseselt, põhjusel et uurimisperioodil eksportisid kauplejad/segajad liitu märkimisväärse osa tema bioetanoolitoodangust, mistõttu dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine mõjutas märkimisväärselt tema õiguslikku olukorda siseturul.

47

Oluline on märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei ole vaatamata sellele, et dumpinguvastast tollimaksu kehtestavad määrused on oma olemuselt ja ulatuselt normatiivset laadi, sest neid kohaldatakse kõigi asjasse puutuvate ettevõtjate suhtes, välistatud, et sellised määrused võivad eeskätt teatavate eriasjaolude tõttu mõnda vaatlusaluse toote tootjat ja eksportijat puudutada otseselt ja isiklikult (vt selle kohta 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus TMK Europe, C‑143/14, EU:C:2015:236, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Selle aspektiga seoses on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et meetmed, millega kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks, võivad otseselt ja isiklikult puudutada neid vaatlusealuse toote tootjaid ja eksportijaid, kellele nende äritegevust puudutavate andmete põhjal pannakse süüks dumpingut. Nii on see üldjuhul nende tootjate ja eksportijate puhul, kes suudavad tõendada, et neid on komisjoni ja nõukogu aktides nimetatud, või neid puudutas esialgne uurimine (vt selle kohta eelkõige 21. veebruari 1984. aasta kohtuotsus Allied Corporation jt vs. komisjon, 239/82 ja 275/82, EU:C:1984:68, punktid 11 ja 12, ning 7. mai 1987. aasta kohtuotsus NTN Toyo Bearing jt vs. nõukogu, 240/84, EU:C:1987:202 punkt 5).

49

Sellest kohtupraktikast nähtub, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus ei puuduta ettevõtjat otseselt üksnes selle tõttu, et ettevõtja toodab asjaomase tollimaksuga maksustatud toodet, sest selles küsimuses on eksportijaks olemine määrava tähtsusega. Nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktikast, et teatavate uurimisaluse toote tootjate ja eksportijate otsene puutumus dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määrusega on seotud just nimelt asjaoluga, et neile pannakse süüks dumpingut. Ent tootjale, kes ei ekspordi oma toodangut siseturule, vaid piirdub müügitegevusega omamaisel turul, ei saa panna süüks dumpingut.

50

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 57 tõdes, ei piisa järelikult ainuüksi asjaolust, et toode on siseturul – isegi märkimisväärses koguses –, et asuda seisukohale, et kui selle toote suhtes kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks, siis mõjutab see maks otseselt selle tootja õiguslikku olukorda.

51

Nagu nähtub vaidlusaluse määruse põhjendustest 12 ja 63 ning nagu Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, ei eksportinud valimisse kaasatud Ühendriikide tootjad, nende hulgas Marquis Energy, uurimisperioodi vältel oma toodangut vahetult siseturule. Seega ei saanud neile süüks panna dumpingut ja nende puhul ei olnud võimalik kindlaks määrata individuaalset dumpingumarginaali, nagu nähtub vaidlusaluse määruse põhjendustest 64 ja 76 ning nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–74.

52

Kuna need tootjad, nende hulgas Marquis Energy, ei eksportinud oma toodangut vahetult siseturule ja seega ei olnud vaidlusaluses määruses lõplikult eksportijatena identifitseeritud, siis ei puudutanud järeldused dumpingu esinemise kohta otseselt ei neid ega nende vara, sest vahetult nende toodangu suhtes ei olnud kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu.

53

Ühendriikide bioetanoolitootjad, nende hulgas Marquis Energy, tõepoolest identifitseeriti institutsioonide aktides, kuna komisjon kaasas nad alguses Ühendriikide tootjate/eksportijate valimisse. Siiski ei ole see asjaolu, mida Üldkohus muu hulgas Marquis Energy isiklikku puutumust käsitlevas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 mainis, piisav, järeldamaks, et vaidlusalune määrus puudutab viimati nimetatut otseselt.

54

Nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 48 meenutatud kohtupraktikast, et üksnes dumpinguvastase tollimaksuga maksustatud toote neid „tootjad ja eksportijad“, kellele pannakse süüks dumpingut ning kes suudavad tõendada, et nad on institutsioonide aktides identifitseeritud, saab selle tollimaksu kehtestav määrus otseselt puudutada.

55

Nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, on siiski selge, et Marquis Energy ei eksportinud enda toodetud bioetanooli vahetult siseturule.

56

Kuigi vastab tõele, et vaidlusalune määrus võib Ühendriikide bioetanooli tootja, nagu Marquis Energy, seada ebasoodsamasse konkurentsiolukorda, ei võimalda see asjaolu – isegi tõendatuse korral – iseenesest tuvastada, et selle määruse sätted mõjutavad seega nende tootjate õiguslikku olukorda (vt selle kohta 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 37, ja 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Confederazione Cooperative Italiane jt vs. Anicav jt, C‑455/13 P, C‑457/13 P ja C‑460/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:616, punkt 49).

57

Niisiis rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’t otseselt. Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada, ilma et oleks vaja uurida apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid.

58

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel võib Euroopa Kohus, kui ta Üldkohtu otsuse tühistab, saata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks või teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

59

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, et tal on olemas kõik vajalikud tõendid, et teha otsus Marquis Energy poolt Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetavuse kohta.

60

Tõendamaks, et vaidlustatud määrus puudutab teda otseselt, väitis Marquis Energy esiteks, et ta on vaidlusaluses määruses identifitseeritud kui eksportiv tootja ja on kaasatud eksportivate tootjate valimisse, ning teiseks tõi välja asjaolu, et dumpinguvastast tollimaksu kohaldatakse tema tulevase ekspordi suhtes.

61

Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 44–57, ei ole niisugused asjaolud piisavad, selleks et tõendada, et vaidlusalune määrus puudutab Marquis Energy’t otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

62

Pidades silmas, et Marquis Energy peab tõendama, et vaidlusalune määrus ei puuduta teda mitte ainult isiklikult, vaid samuti otseselt ja need kaks tingimust on kumulatiivsed (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 76, ja 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑244/16 P, EU:C:2018:177, punkt 93), tuleb seega nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väitega nõustuda ja vaidlusaluse määruse peale esitatud tühistamishagi läbi vaatamata jätta, kuna see on vastuvõetamatu.

63

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

64

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

65

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Marquis Energy on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb jätta Marquis Energy kohtukulud apellatsioonimenetluses tema enda kanda ja mõista temalt välja nõukogu kohtukulud. Lisaks tuleb sedastada, et kuna Marquis Energy poolt Üldkohtule esitatud hagi jäeti tervikuna rahuldamata, tuleb Marquis Energy kohtukulud esimeses kohtuastmes jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja nõukogu kohtukulud.

66

Lõpuks tuleneb kodukorra artikli 140 lõikest 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, et menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid kannavad ise oma kohtukulud.

67

Komisjon ise oma kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: