1.

Kas tähtajast kinnipidamise hindamisel tuleb lähtuda kohustuslike andmete postitamise või saabumise kuupäevast? Millised tagajärjed on teatise hilinenud esitamisel?

2.

Kõnealused küsimused tekivad seoses pädeva Austria asutuse otsusega jätta põllumajandustootja EP Agrarhandel GmbH taotlus saada 2011. aasta eest 40 veisega seoses ammlehmatoetust rahuldamata põhjendusega, et pädevat asutust teavitati liiga hilja loomade viimisest suveperioodil karjamaadele.

3.

Euroopa Kohus peab käesolevas asjas otsustama esmalt tähtajast kinnipidamise tingimuste üle ning vajaduse korral selle üle, kuidas mõjutab teavitamise tähtaja järgimata jätmine loomade toetuskõlblikkust.

4.

Käesoleva asja õigusliku raamistiku liidu õiguses moodustavad määrus nr 1760/2000 ( 2 ) veiste identifitseerimise ja registreerimise kohta, selle määruse artikli 7 alusel vastu võetud komisjoni otsus 2001/672/EÜ, mida on muudetud otsusega 2010/300/EL ( 3 ), ning määrus (EÜ) nr 73/2009 ( 4 ) põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuste kohta koos rakendusmäärusega (EÜ) nr 1121/2009 ( 5 ) ja rakendusmäärusega (EÜ) nr 1122/2009 ( 6 ).

5.

Sissejuhatuseks tuleb viidata määruse nr 1760/2000 põhjendusele 7:

„Selle tulemusel kasvab tarbijate usaldus veiseliha ja veiselihatoodete vastu, kindlustatakse rahva tervise kaitse kõrge tase ning paraneb veiselihaturu stabiilsus.“

6.

Määruse nr 1760/2000 artikli 3 lõige 1 kirjeldab veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi:

„Veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteem koosneb järgmistest osadest:

7.

Määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõige 1 reguleerib loomapidaja kohustusi veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi raames:

„Iga loomapidaja, välja arvatud loomade transportija, peab:

8.

Määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teise taande teise lause alusel võttis komisjon vastu otsuse 2001/672, millega kehtestatakse erieeskirjad, mida kohaldatakse suveperioodil mägipiirkondades karjatatavate veiste liikumise suhtes.

9.

Kõigepealt tuleb viidata selle otsuse põhjendusele 3:

„Erieeskirjad tuleb sätestada viisil, mille puhul oleks igal ajal võimalik teada iga veise asukohta.“

10.

Otsuse 2001/672 artikli 2 lõige 2 määrab kindlaks esitatavad andmed. Lõige 4 sätestab loomapidajatele siduva tähtaja andmete esitamiseks:

„Lõikes 2 nimetatud loetelus sisalduvad andmed sisestatakse riiklikusse veiste andmebaasi hiljemalt seitsme päeva möödumisel loomade karjamaale viimisest.“

11.

Otsusega 2010/300 muudeti otsuse 2001/672 artikli 2 lõiget 4 järgmiselt:

„Lõikes 2 osutatud loetelus nimetatud andmed esitatakse pädevale asutusele määruse (EÜ) nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 kohaselt hiljemalt viieteistkümne päeva jooksul pärast kuupäeva, mil loomad viidi karjamaale.“

12.

Viidatud otsuse põhjenduse 5 kohaselt põhineb otsuse 2001/672 artikli 2 lõike 4 muutmine järgmisel kaalutlusel:

„Teatavatel tingimustel läheb majanditest liikuma hakkavatel loomadel suvistele karjamaadele jõudmiseks rohkem kui seitse päeva. Tarbetu halduskoormuse vähendamiseks tuleks seetõttu kohandada otsuses 2001/672/EÜ sätestatud tähtaegu ja jälgitavust ohustamata võtta arvesse praktikat.“

13.

Määrusega nr 73/2009 kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks.

14.

Määruse nr 73/2009 II jaotis sisaldab otsetoetuste üldsätteid. Artiklid 21 ja 23 reguleerivad vähendamisi ja väljaarvamisi toetuskõlblikkuse eeskirjade rikkumise korral ja/või nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise korral.

15.

Määruse nr 73/2009 III jaotis reguleerib tootmisest sõltumatut ühtset otsemaksete kava. IV jaotise ese on (seevastu) muud toetuskavad. Viidatud jaotise 1. peatüki („Ühenduse toetuskavad“) 11. jagu näeb ette veise- ja vasikaliha toetused.

16.

Määruse nr 73/2009 artikkel 111 reguleerib ammlehmatoetust:

„1.   Põllumajandustootjal, kes peab oma põllumajanduslikus majapidamises ammlehmi, on taotluse korral õigus saada toetust ammlehmade pidamiseks („ammlehmatoetus“). Seda makstakse aastase toetusena kalendriaasta ja põllumajandustootja kohta individuaalülemmäärade piires.

2.   Ammlehmatoetust makstakse igale põllumajandustootjale

Liikmesriigid võivad nende poolt kindlaks määratavate objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel siiski otsustada seda koguselist piirangut muuta või sellest loobuda, tingimusel et põllumajandustootja peab alates taotluse esitamise päevast vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul sellist arvu loomi, mis ammlehmade puhul on vähemalt 60% ning mullikate puhul ei ole rohkem kui 40% loomade arvust, kelle eest on toetust taotletud. […]“

17.

Määruse nr 73/2009 sama jao artikkel 116 reguleerib tapatoetust. Samuti samas jaos sisalduv artikkel 117 „Toetuse saamise ühiseeskirjad“ sisaldab järgmist sätet:

„Käesolevas jaos sätestatud toetuste saamiseks tuleb loom identifitseerida ja registreerida vastavalt määrusele (EÜ) nr 1760/2000.

Looma peetakse samuti toetuskõlblikuks, kui määruse (EÜ) nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teises taandes sätestatud teave on edastatud pädevale asutusele käesoleva määruse artikli 141 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud loomapidamisperioodi esimesel päeval.“

18.

Määrus nr 1121/2009 sätestab määruse nr 73/2009 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses kõnealuse määruse IV jaotises sätestatud põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate toetuskavadega. Nende hulka kuulub viidatud määruse artiklis 111 sätestatud ammlehmatoetus.

19.

Määruse nr 1121/2009 artikkel 61 reguleerib loomapidamisaega, mis on määruse nr 73/2009 artikli 111 lõike 2 teise lõigu kohaselt ammlehmatoetuse saamise tingimus:

„Määruse (EÜ) nr 73/2009 artikli 111 lõike 2 teises lõigus nimetatud kuuekuuline loomapidamisaeg algab järgmisel päeval pärast taotluse esitamist.

Kui liikmesriik kasutab aga määruse (EÜ) nr 1122/2009 artikli 16 lõike 3 teise lõiguga ette nähtud võimalust, määrab ta kindlaks kuupäeva, mil algab käesoleva artikli esimeses lõigus osutatud ajavahemik.“

20.

Määruse nr 1122/2009 II osa sisaldab sätteid ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi rakendamiseks, mis on ette nähtud määruse nr 73/2009 II jaotise („Otsetoetuste üldsätted“) 4. peatükis.

21.

Määruse nr 1122/2009 artikkel 63 näeb ette sätted antavate toetuste arvutamise aluste moodustamise kohta. Viidatud artikli lõiked 3 ja 4 näevad ette:

„3.   Ilma et see piiraks artiklite 65 ja 66 kohaldamist, kui toetusetaotluses deklareeritud loomade arv ületab haldus- või kohapealse kontrolli tulemusel kindlaksmääratud arvu, arvutatakse toetus kindlaksmääratud loomade alusel.

4.   Kui eeskirjade eiramisi avastatakse veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi suhtes, kohaldatakse järgmist:

Veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi kannete ja teadete suhtes kohaldatakse artiklit 21.“

22.

Austria otsetoetuste määruse ( 7 ) § 12 näeb ette, et veiste elektroonilises andmebaasis sisalduvaid andmeid loetakse põllumajandustootja esitatud ammlehmatoetuse taotluseks.

23.

Austria otsetoetuste määruse § 13 lõike 1 kohaselt loetakse taotluse esitajaks põllumajandustootja, kes peab toetuskõlblikke ammlehmi 1. jaanuaril, 16. märtsil või 10. aprillil ja kelle põllumajandusliku majapidamisega seoses esitatakse koondtaotlus asjaomase aasta kohta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt algab määruse nr 73/2009 artikli 111 lõikes 2 ette nähtud loomapidamisperiood 2. jaanuaril, pärast asjaomase aasta 1. jaanuari lisanduvate ammlehmade puhul 17. märtsil ja pärast asjaomase aasta 16. jaanuari lisanduvate ammlehmade puhul 11. aprillil.

24.

Austria veiste identifitseerimise ja registreerimise määruse ( 8 ) § 6 lõike 5 kohaselt võib suveperioodil karjamaale viimisest teavitada posti teel või elektrooniliselt. Teisi teateid võib edastada ka telefoni teel. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt on loomade mägikarjamaale viimisest teavitamise tähtajast kinnipidamise hindamisel määrava tähtsusega teatise saabumise kuupäev.

25.

Põhikohtuasja kaebaja on põllumajandustootja EP Agrarhandel GmbH. 17. juunil 2011 viidi osa tema veistest mägikarjamaale. Teatise loomade liikumise kohta mägikarjamaale postitas EP Agrarhandel GmbH 30. juunil 2011. Postitempli kuupäeva kohaselt saabus teatis pädevasse asutusse 7. juulil 2011.

26.

Pädev asutus määras 28. märtsi 2012. aasta otsusega elektroonilises andmebaasis olevate andmete alusel põllumajandustootjale EP Agrarhandel GmbH 2011. aasta eest veistega seoses toetuse kogusummas 398,00 eurot. Selle otsuse peale esitas EP Agrarhandel GmbH vaide põhjendusega, et 17. juunil 2011 mägikarjamaale viidud veiste osas on jäetud ammlehmatoetus alusetult määramata.

27.

Bundesminister für Land- und Forstwirtschaft, Umwelt und Wasserwirtschaft (föderaalse põllu- ja metsamajandus-, keskkonna- ja veemajandusminister, edaspidi „minister“) jättis vaide 6. detsembri 2013. aasta otsusega rahuldamata. Otsust põhjendati sellega, et teatis loomade mägikarjamaale viimise kohta saabus pädevasse asutusse alles pärast 15päevase tähtaja möödumist ja seega hilinenult. Hilinemise tõttu ei saa toetust määrata.

28.

EP Agrarhandel GmbH esitas 6. detsembri 2013. aasta otsuse peale kaebuse Austria Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus). Verwaltungsgerichtshof esitas Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

29.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid kirjalikud seisukohad Austria Vabariik ja Euroopa Komisjon.

30.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab otsuse 2001/672 artikli 2 lõike 4 ja määruse nr 73/2009 artikli 117 tõlgendamist.

31.

Esimese eelotsuse küsimuse ese on otsuse 2001/672 artikli 2 lõikes 4 sisalduva lauseosa „andmed esitatakse pädevale asutusele […] hiljemalt viieteistkümne päeva jooksul pärast kuupäeva, mil loomad viidi karjamaale“ tõlgendamine. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas sellega on mõeldud seda, et andmed peavad nimetatud tähtaja jooksul saabuma pädevasse asutusse või piisab sellest, et andmed on nimetatud tähtaja jooksul ära saadetud. Kaks järgmist eelotsuse küsimust puudutavad võimaliku hilinenult esitatud teatise õiguslikke tagajärgi. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 73/2009 artikli 117 teisest lõigust tuleneb, et hoolimata hilinenud teatamisest loetakse loomad toetuskõlblikeks, ning kolmanda küsimusega, kas sellisel juhul tuleb hilinenud teatamise tõttu määrata karistused.

32.

Eelnevalt tuleb märkida, et eelotsuse küsimustele vastamiseks tuleb arvesse võtta otsuse 2001/672 artikli 2 lõike 4 ja määruse nr 73/2009 artikli 117 vahelist seost ning nende õigusaktide eesmärke, mille osaks need on.

33.

Määrus nr 73/2009 näeb ette ühise põllumajanduspoliitika raames otsetoetuste suhtes kohaldatavad ühiseeskirjad. Üks nimetatud otsetoetustest, ammlehmatoetus, on ette nähtud nende põllumajanduslike majapidamiste sissetulekutoetusena, kes peavad vasikaid lihatootmiseks, ning täiendab põhimõtteliselt määratavat toodangust sõltumatut otsemakset. Viidatud määruse artikli 117 esimese lõigu kohaselt antakse ammlehmatoetust vaid loomade eest, kes on identifitseeritud ja registreeritud vastavalt määrusele nr 1760/2000.

34.

Määruse nr 1760/2000 eesmärk on omakorda suurendada tarbijate usaldust veiseliha vastu, kindlustada rahva tervise kaitse kõrge tase ning parandada veiselihaturu stabiilsust. ( 9 ) Nimetatud eesmärgil ette nähtud identifitseerimise ja registreerimise süsteem põhineb muu hulgas sellel, et liikmesriigid seavad sisse riiklikud veiste andmebaasid, mis hõlmavad loomade identiteeti, kõiki liikmesriigi territooriumil olevaid põllumajanduslikke majapidamisi ja kõiki loomade liikumisi. Süsteem peab olema alati tõhus ja usaldusväärne selleks, et pädevad asutused saaksid mis tahes ajal tuvastada veise asukoha ning suudaksid epideemia korral võimalikult kiiresti kindlaks määrata looma päritolu ja rahvatervisele tekkiva ohu vältimiseks võtta kohe vajalikud meetmed. ( 10 )

35.

Identifitseerimise ja registreerimise süsteemi raames on loomapidajal vastavalt määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõikele 1 muu hulgas kohustus esitada pädevatele asutustele täpsed andmed loomade mis tahes liikumise kohta. Põhimõtteliselt tuleb asjaomane teatis esitada kolme kuni maksimaalselt seitsme päeva jooksul. Seoses veiste viimisega suvekarjamaadele annab viidatud artikkel komisjonile õiguse teatise esitamise tähtaega pikendada ja näha ette erieeskirjad. Seda tegi komisjon oma otsusega 2001/672.

36.

Määruse nr 73/2009 artikli 117 teine lõik näeb viimaks ette, et loomi peetakse toetuskõlblikeks ka siis, kui määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõikes 1 sätestatud teave on edastatud pädevale asutusele asjaomast looma puudutava loomapidamisperioodi esimesel päeval.

37.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas otsuse 2001/672 artikli 2 lõikega 4 on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu Austria veiste identifitseerimise ja registreerimise määruse § 6 lõige 6, mille kohaselt peab suveperioodil veiste viimist karjamaale puudutav teatis olema saabunud pädevasse asutusse 15päevase tähtaja jooksul.

38.

Käesoleval juhul viidi loomad karjamaale 17. juunil 2011, millest tulenevalt hakkas tähtaeg kulgema 18. juunil 2011 kell 00.00 ja lõppes 4. juulil 2011 kell 24.00. ( 11 ) Kui lähtuda – nagu seda tegi Austria Vabariik – teatise saabumise kuupäevast (7. juuli 2011), siis on teatis esitatud hilinenult. Kui aga lähtuda – nagu seda tegid EP Agrarhandel GmbH ja komisjon – teatise postitamise kuupäevast (30. juuni 2011), siis on teatis esitatud tähtajaks.

39.

Otsuse 2001/672 artikli 2 lõige 4 sätestab vaid, et „andmed esitatakse pädevale asutusele […] hiljemalt viieteistkümne päeva jooksul pärast kuupäeva, mil loomad viidi karjamaale“. ( 12 )

40.

Asjaolu, et sõnaselgelt ei ole reguleeritud, kas tähtajast kinnipidamise hindamisel on määrav teatise saabumise või postitamise kuupäev, ei anna liikmesriikidele siiski kaalutlusruumi. Seeläbi seataks nimelt ohtu liidu õiguse ühetaoline kohaldamine, majandustegevuses osalejate võrdsus ( 13 ) ja veiste andmebaaside toimivus. Vastuolu ei tekita siiski liikmesriigi selline õigusnorm, mis piirdub liidu õigusnormi teatavate punktide kordamisega, et aidata suurendada sätete omavahelist sidusust ja muuta need arusaadavamaks. ( 14 ) Austria veiste identifitseerimise ja registreerimise määruse § 6 lõike 6 puhul oleks sellise pelgalt kordamisega tegemist juhul, kui otsuse 2001/672 artikli 2 lõiget 4 tuleks tõlgendada nii, et määrav on teatise saabumise kuupäev.

41.

Seda arvestades tuleb tõlgendamise teel kindlaks teha, millisest sündmusest lähtub otsuse 2001/672 artikli 2 lõige 4. Seejuures tuleb lisaks sõnastusele (selle kohta allpool jaotis 1) arvesse võtta eelkõige õigusnormi kasutamise konteksti (selle kohta allpool jaotis 2) ja õigusnormi eesmärki (selle kohta allpool jaotis 3).

42.

Otsuse 2001/672 artikli 2 lõike 4 saksakeelne versioon („sind […] zu übermitteln“) („esitatakse“) toetab minu arvates pigem järeldust, et lähtuda tuleb teatise saabumisest nimetatud tähtaja jooksul. Esitamise toiming algab nimelt postitamisest ja jõuab lõpule alles teatise saabumisega. Sama võib välja lugeda väljenditest „teatatakse“ või „teavitatakse“ prantsuskeelses („sont communiquées“), itaaliakeelses („sono comunicate“), hispaaniakeelses („se comunicará“) ja hollandikeelses („worden meegedeelt“) versioonis.

43.

Siiski tuleb tunnistada, et kõnealused mõisted on üldised ja seega avatud tõlgendusteks. ( 15 ) Seda näitab juba kohtuotsus Borgmann, milles Euroopa Kohus asus seisukohale, et väljendid „esitatakse“ või „teatatakse“„viitavad pigem sellele, et andmed tuleb ära saata enne tähtaja lõppemist“, ilma et ta oleks oma tõlgenduse puhul siiski piirdunud sõnastuse analüüsimisega. ( 16 )

44.

Selgust ei loo ka kontekst, milles otsuse 2001/672 artikli 2 lõige 4 sõna „esitatakse“ kasutab. Ühelt poolt võiks adressaadi sõnaselge mainimine („andmed esitatakse pädevale asutusele“) olla märk sellest, et asutus peab teatise ka kätte saama. ( 17 ) Teiselt poolt võiks sõnastusest „hiljemalt viieteistkümne päeva jooksul“ välja lugeda, et andmeid peab olema võimalik edukalt esitada ka veel 15. päeval. Sellega seoses tuleb omakorda silmas pidada, et näiteks portugalikeelne versioon („no prazo de 15 dias“, st 15 päeva jooksul) on sõnastatud teistsuguses tähenduses ja otsuse 2001/672 artikli 2 lõige 4 ei määra kindlaks, et teatis tuleb saata posti teel. Nagu nähtub näiteks Austria veiste identifitseerimise ja registreerimise määruse § 6 lõikest 5, võib andmeid esitada ka elektrooniliselt või telefoni teel.

45.

Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb tuvastada, et eri keeleversioonid ei vii üheti mõistetava järelduseni. Liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise tagamiseks tuleb kõnealuse sätte tõlgendamisel lähtuda selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa säte on. ( 18 )

46.

Õigusnormi konteksti kohta tuleb märkida, et otsuse 2001/672 artikli 2 lõige 4 põhineb määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teisel taandel.

47.

Seal kasutatud sõnastus „[iga loomapidaja] […] peab […] esitama pädevale asutusele“ ei ole samuti üheti mõistetav. ( 19 ) Kontekstist saab siiski selgeks, et 15päevase tähtaja kehtestamine on spetsiifiline erand määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teise taande esimeses lauses sisalduvast põhimõttest. Viidatud sätte kohaselt tuleb teatis loomade liikumise kohta esitada kolme kuni maksimaalselt seitsme päeva jooksul. Sellest tuleneb nõue tõlgendada otsuse 2001/672 artikli 2 lõiget 4 kitsalt, lähtudes üldpõhimõttest, et erandeid tõlgendatakse kitsendavalt. ( 20 )

48.

Kõnealune kontekst toetab lisaks seisukohta, et otsuse 2001/672 artikli 2 lõikes 4 ja määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tähtajast kinnipidamise tingimusi tuleb tõlgendada ühetaoliselt. Lähtumine teatise postitamise kuupäevast oleks siis aga vastuolus liikmesriikidele antud õigusega määrata tähtajaks „kolm kuni seitse päeva“. Posti teel saatmiseks kuluv erineva pikkusega aeg võtaks liikmesriikidelt tegeliku mõjutamisvõimaluse. Kui seevastu lähtuda teatise saabumise kuupäevast, peaksid liikmesriigid reaalselt kasutama kaalutlusruumi. See, et loomapidajal on sellisel juhul võimalik tähtajast kinni pidada, nähtub näiteks Austria veiste identifitseerimise ja registreerimise määruse § 6 lõikest 5, mille kohaselt võib teateid, mille suhtes on kehtestatud kõnealune lühike tähtaeg, lisaks posti teel saatmisele edastada ka elektrooniliselt või telefoni teel.

49.

Lisandub see, et otsuse 2001/672 artikli 2 lõike 4 algne redaktsioon nõudis, et teatis peab tähtajaks saabuma. Kuna andmed „sisestatakse riiklikusse veiste andmebaasi hiljemalt seitsme päeva möödumisel loomade karjamaale viimisest“, eeldas see loogiliselt võttes andmete saabumist enne kõnealuse tähtaja lõppemist. Erinevalt komisjonist pean vastuvõetamatuks ümberpööratud järeldust, et lauseosa „sisestatakse […] andmebaasi“ väljajätmine tähendab, et nüüd on piisav teatise postitamine 15päevase tähtaja jooksul.

50.

Esiteks ei ole alust eeldada, et otsusega 2010/300 sooviti tähtajast kinnipidamise tingimusi muuta. Nimelt põhjendatakse otsuse 2010/300 põhjendustes muudatust üksnes vajadusega „kohandada otsuses 2001/672/EÜ sätestatud tähtaegu“ ( 21 ).

51.

Teiseks saab sõnastuse muudatust selgitada ka sellega, et muudatusega viiakse otsuse 2001/672 artikli 2 lõige 4 vastavusse määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teise taande sõnastusega ning sätestatakse sõnaselgelt loomapidajate kohustusena.

52.

Kolmandaks tooks lähtumine teatise postitamise kuupäevast kaasa selle, et esialgset tähtaega mitte ainult ei pikendataks rohkem kui kaks korda, vaid pikendataks lisaks veel teguri X võrra, nimelt posti teel saatmiseks kuluva aja võrra. Nagu näitab käesolev asi (postitamise kuupäev 30. juuni 2011, saabumise kuupäev 7. juuli 2011), võib posti teel saatmiseks kuluv aeg olla märkimisväärselt pikk. Sellega pikendataks tähtaega tunduvalt ja juhtumite lõikes erinevalt. See on vastuolus erandite kitsa tõlgendamise nõudega ning toob peale selle kaasa õigusliku ebakindluse ja seab ohtu veiste riiklike andmebaaside ajakohasuse. Seadusandja tahe võtta vastu nii helde õigusnorm oleks minu arvates pidanud kajastuma otsuse 2010/300 sõnastuses või vähemasti põhjendustes.

53.

Lõppkokkuvõttes toetab seega otsuse 2001/672 artikli 2 lõike 4 kontekst järeldust, et endiselt peab teatis olema saabunud pädevasse asutusse nimetatud tähtaja jooksul.

54.

Seda tõlgendust kinnitavad otsuse 2001/672 ja määruse nr 1760/2000 eesmärgid.

55.

Määruse nr 1760/2000 põhjendusest 7 tuleneb, et identifitseerimise ja registreerimise süsteemi tulemusel „kasvab tarbijate usaldus veiseliha ja veiselihatoodete vastu, kindlustatakse rahva tervise kaitse kõrge tase ning paraneb veiselihaturu stabiilsus“. Analoogiliselt on otsuse 2001/672 sätetel otsuse põhjenduse 3 kohaselt eesmärk, et „igal ajal [oleks] võimalik teada iga veise asukohta“ ( 22 ). Nendest eesmärkidest tuleb juhinduda ka tähtajast kinnipidamise tingimuste tõlgendamisel.

56.

See toetab lähtumist teatise saabumise kuupäevast, kuna riiklike andmebaaside ajakohasuse seisukohast on märkimisväärne vahe, kas pädev asutus saab andmed loomade liikumise kohta hiljemalt 15 päeva jooksul või saabuvad need andmed postiteekonnal tekkivate takistuste tõttu pädevasse asutusse mõnel juhul pärast pikema ajavahemiku möödumist.

57.

Erinevalt komisjonist ei ole ma ka arvamusel, et sellega jäetakse loomapidaja kanda ebamõistlik risk, nimelt teatise õigeaegse saabumise risk. Arvestades seda, kuivõrd tähtis on riikliku registri ajakohasus rahvatervise kaitse, veiselihaturu läbipaistvuse ja stabiilsuse seisukohast, ei ole ebamõistlik oodata, et loomapidaja saadab kohustuslikud andmed posti teel või muul viisil ära sellisel ajal, et need saabuvad asutusse tähtaja jooksul. Teavitamine on võimalik alates loomade karjamaale viimise kuupäevast. Kui loomapidaja viivitab teatise postitamisega nii kaua, et teatise õigeaegne saabumine satub kahtluse alla, on loomapidajalt kindlasti mõistlik oodata, et ta esitab asutusele andmed elektrooniliselt. Sellele võimalusele osutab Austria veiste identifitseerimise ja registreerimise määruse § 6 lõige 5 sõnaselgelt. Pealegi võetakse tähtaja ületamise põhjustanud erakorralisi asjaolusid õiguslike tagajärgede puhul arvesse. ( 23 ) Eeltoodud kaalutlustel ei ole ma ka seisukohal, et lähtumist teatise postitamise kuupäevast nõuab mittediskrimineerimise põhimõte. ( 24 )

58.

Loomade liikumist puudutava teatise esitamise tähtaega, mis on kõne all käesolevas asjas, tuleb eristada ka iga aasta 15. maiks esitatava piimakoguseid puudutava teatise tähtajast, mis oli kohtuasja Borgmann ese. ( 25 ) Viimati nimetatud teatise eesmärk on tagada piimaga seotud lisatasu arvutamine ja kindlaksmääramine, et seda oleks võimalik välja maksta 1. septembriks. Seda eesmärki ei sea ohtu lähtumine teatise postitamisest tähtaja jooksul. Loomade liikumist puudutava teatise tähtaegse esitamise eesmärk on aga vastavalt otsuse 2001/672 põhjendusele 3 „[…] igal ajal […] teada iga veise asukohta“ ja et – nagu Euroopa Kohus rõhutab – veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteem oleks „alati tõhus ja usaldusväärne selleks, et eelkõige pädevad asutused saaksid epideemia korral looma päritolu võimalikult kiiresti kindlaks määrata ja rahvatervisele tekkiva ohu vältimiseks kohe vajalikud meetmed võtta“. ( 26 )

59.

Lisandub see, et otsuse 2010/300 põhjendus 5 annab teavet selle kohta, mida otsuse 2001/672 artikli 2 lõike 4 muutmisega tegelikult taotleti. Muudatusega võetakse nimelt arvesse asjaolu, et suvistele karjamaadele jõudmiseks võib „majanditest liikuma hakkavatel loomadel [minna] rohkem kui seitse päeva“. „Tarbetu halduskoormuse“ vähendamiseks tuleks tähtaegu seetõttu „kohandada“. Tarbetu halduskoormus võis varasema õigusliku olukorra kohaselt tekkida seetõttu, et loomapidaja, kellel kulus suveperioodil loomade viimiseks eri majanditest karjamaadele rohkem kui seitse päeva, ei saanud andmeid kõikide loomade liikumise kohta esitada ühtses teatises. Nimelt kuna teatise esitamise tähtaja kulgemine algab konkreetse looma suhtes selle looma liikuma hakkamise kuupäevast, oleks see tähtaeg sellisel juhul viimase looma liikuma hakkamise kuupäeval juba ületatud.

60.

Tähtaja pikendamisega 15 päevale soovitakse vältida tarbetut halduskoormust, mis tekib loomapidajal ja asutusel mitme ühel ajal esitatud teatise tõttu. Selle eesmärgi saavutamiseks ei ole aga vaja lähtuda teatise postitamise kuupäevast. Nagu juba mainitud, ei näe otsuse 2001/672 artikli 2 lõige 4 ega määruse nr 1760/2000 artikkel 7 ette, et teatis tuleb esitada posti teel. Andmeid on võimalik esitada ka elektrooniliselt või telefoni teel. ( 27 ) Kuid ka juhul, kui loomapidaja otsustab andmed saata posti teel, on 15päevane tähtaeg selline, et õigeaegseks saabumiseks jääb piisavalt aega.

61.

Kooskõlas eespool esitatud kaalutlustega tuleb otsuse 2001/67 artikli 2 lõiget 4 tõlgendada nii, et loomade suveperioodil karjamaale viimist puudutav teatis peab olema saabunud pädevasse asutusse hiljemalt viieteistkümne päeva jooksul pärast kuupäeva, mil loomad viidi karjamaale. Järelikult ei ole seda nõuet ette nägev liikmesriigi õigusnorm liidu õigusega vastuolus.

62.

Esimesele küsimusele tuleb seega vastata järgmiselt:

Otsuse 2001/672 artikli 2 lõikega 4, mida on muudetud otsusega 2010/300, ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt on hindamisel, kas loomade viimist suveperioodil karjamaale puudutav teatis on esitatud tähtajaks, määrav asjaomase teatise saabumise kuupäev.

63.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele tuleb vastata vaid siis, kui esimesele eelotsuse küsimusele vastatakse eespool soovitatud viisil.

64.

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas sellisel juhul nagu põhikohtuasjas peetakse loomi määruse nr 73/2009 artikli 117 teise lõigu kohaselt toetuskõlblikeks, kuigi nende viimisest suveperioodil karjamaale teatati otsuse 2001/672 artikli 2 lõike 4 tähenduses hilinenult.

65.

Kuna komisjon ja eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlevad, kas suveperioodil loomade viimist karjamaale puudutava teatise hilinenud esitamine toob määruse nr 73/2009 artikli 117 esimese lõigu kohaselt üldse kaasa toetuskõlblikkuse minetamise, tuleb seda aspekti eelnevalt käsitleda (selle kohta allpool 1. jaotis). Nimelt kui hilinenud teatamine toetuskõlblikkust üldse ei mõjuta, siis küsimust määruse nr 73/2009 artikli 117 teise lõigu kohaldamise kohta ei teki (selle kohta allpool 2. jaotis). Juhul kui hilinenud teatamine toob põhimõtteliselt kaasa toetuskõlblikkuse minetamise ega kuulu nimetatud erandi alla, tuleb analüüsida, kas kõnealune tulemus on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega (selle kohta allpool 3. jaotis).

66.

Kui loomapidaja otsuse 2001/672 artikli 2 lõikes 4 nimetatud tähtaega ei järgi, rikub ta määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teises taandes sätestatud tähtaegse teatamise kohustust. Otsus 2001/672 ega määrus nr 1760/2000 ei reguleeri selle rikkumise tagajärgi. Määruse nr 73/2009 artikli 117 esimene lõik näeb siiski ette, et toetust antakse vaid loomade eest, kes on identifitseeritud ja registreeritud vastavalt määrusele (EÜ) nr 1760/2000.

67.

Juba viidatud artikli sõnastusest nähtub üheti mõistetavalt, et toetuse andmine sõltub sellest, et asjaomaste loomade pidajad järgivad veiste identifitseerimist ja registreerimist reguleerivaid liidu õigusnorme. ( 28 ) Artikkel 7 kuulub õigusnormide hulka, mis sisalduvad määruse nr 1760/2000 I jaotises pealkirjaga „Veiste identifitseerimine ja registreerimine“. Lisaks tuleneb selle jaotise artiklist 3, et veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteem põhineb eelkõige elektroonilistel andmebaasidel. Need koosnevad andmetest, mille peavad loomapidajad asutusele esitama artikli 7 alusel.

68.

Seega on küsitav vaid see, kas ainuüksi andmete hilinenud esitamise tagajärjel loetakse veis registreerimata veiseks.

69.

Seda järeldust toetab esmalt see, et määruse nr 1760/2000 artikkel 7 sõnastab andmete esitamise tähtajad imperatiivselt ning määrab täpselt kindlaks ja piiritleb pikema tähtaja ettenägemise võimalused. ( 29 ) Olgugi et otsus 2001/672, mida on muudetud otsusega 2010/300, pikendab tähtaja viieteistkümnele päevale, kasutab see samuti imperatiivset sõnastust. Viidatud otsus määrab kindlaks, et andmed „esitatakse […] hiljemalt viieteistkümne päeva jooksul pärast kuupäeva, mil loomad viidi karjamaale“. Nende tingimuste täpsel esitamisel ei oleks aga mingit kasulikku mõju, kui loomapidajad võiksid vabalt jätta nimetatud tähtaja järgimata. ( 30 )

70.

Seda järeldust toetab ka määruse nr 73/2009 artikli 117 teine lõik ise. Selle kohaselt peetakse looma „samuti“ toetuskõlblikuks, kui kohustuslik teave on edastatud pädevale asutusele asjaomase loomaga seotud loomapidamisperioodi esimesel päeval. Selle põhjal saab teha järelduse, et veis on määruse nr 73/2009 artikli 117 esimese lõigu kohaselt toetuskõlblik põhimõtteliselt vaid siis, kui kohustuslikud andmed on esitatud muul ajavahemikul, nimelt määruse nr 1760/2000 artiklis 7 ette nähtud ajavahemikul. Vastupidine järeldus, mille kohaselt ei too teatise esitamise kuupäev toetuskõlblikkuse seisukohast kaasa mingeid tagajärgi, ei ole veenev, kuna teatist saaks siis mis tahes ajal esitada tagantjärele. Artikli 117 teine lõik oleks sellisel juhul aga üleliigne.

71.

Seda tõlgendust kinnitavad otsusega 2001/672 ja määrusega nr 1760/2000 taotletud eesmärgid, mida kajastati punktis 56. Nagu Euroopa Kohus on märkinud, peab veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteem olema nende eesmärkide saavutamiseks alati tõhus ja usaldusväärne, selleks et näiteks epideemia korral oleks võimalik looma päritolu võimalikult kiiresti kindlaks määrata. ( 31 ) See ei ole aga võimalik, kui loomapidaja ei teavita elektroonilist andmebaasi oma loomade liikumisest ette nähtud tähtaja jooksul. Kui määruse nr 73/2009 artikli 117 kohane toetuskõlblikkus ei sõltuks tähtaja järgimisest, ei oleks loomapidajatel rahalist stiimulit täita oma kohustusi ette nähtud aja jooksul. ( 32 )

72.

Seda tõlgendustulemust kinnitab ka määruse nr 73/2009 rakendamiseks vastu võetud määrus nr 1122/2009. Viidatud määruse artikli 63 lõike 3 kohaselt ei arvutata toetust mitte toetusetaotluses deklareeritud loomade arvu alusel, vaid kontrollide käigus „kindlaksmääratud“ loomade arvu alusel. Sama artikli lõike 4 punkti b teise lause kohaselt loetakse loomad juhul, kui tuvastatud on identifitseerimise ja registreerimise süsteemi eeskirjade rikkumine, kindlaksmääramata loomadeks. Erandeid näeb määruse artikkel 63 ette vaid ilmsete vigade parandamise ( 33 ) ja ühe kõrvamärgi kaotuse ( 34 ) korral. Kord on leebem vigaste registrikannete või loomapasside puhul, nimelt loetakse sellisel juhul asjaomane loom kindlaksmääramata loomaks alles siis, kui kahe aasta jooksul on tuvastatud teine rikkumine. ( 35 ) Peale selle kohaldatakse määruse nr 1122/2009 artikli 75 lõike 1 kohaselt erandit juhtudel, mil põllumajandustootja ei ole suutnud täita oma kohustusi vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu. Seega saab õiguslikke tagajärgi, mis tulenevad teatise esitamise tähtaja järgimata jätmisest, teatavatel juhtudel leevendada. Kõikidel muudel juhtudel, nagu ka käesoleval juhul loetakse loomad seevastu kindlaksmääramata loomadeks. Seega ei võeta neid toetuse arvutamise aluse moodustamisel arvesse. Nende eest järelikult toetust ei maksta.

73.

Järeldus, et hilinenud teatamine loomade viimisest karjamaale toob põhimõtteliselt kaasa ammlehmatoetuse kaotuse, on kooskõlas ka Euroopa Kohtu otsusega Maatschap Schonewille-Prins ( 36 ). Euroopa Kohus sedastas viidatud otsuses tapatoetuse kohta, et määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teisest taandest tuleneva teatamiskohustuse täitmata jätmise tulemusena arvatakse asjaomane loom tapatoetuse saajate hulgast välja. ( 37 )

74.

Komisjoni vastuväited viidatud kohtuotsuse ülekandmise vastu ei ole veenvad järgmistel põhjustel.

75.

Esmalt tuleb märkida, et ei ole vahet, et viidatud kohtuotsuses oli tegemist tapatoetusega ja käesolevas asjas on tegemist ammlehmatoetusega. Euroopa Kohtu otsus tugineb nimelt määruse nr 1254/1999 ( 38 ) artikli 21 sõnastusele. ( 39 ) Viidatud sätte sõnastus on peaaegu identne määruse nr 73/2009 artikli 117 esimese lõigu sõnastusega, nähes ette, et toetuskõlblikkus sõltub praegu kehtiva määruse nr 1760/2000 sätete järgimisest. ( 40 ) Nimetatud sätted ei näe kõnealust tingimust pealegi ette eriomaselt tapa- või ammlehmatoetuse jaoks, vaid tegemist on üldnormidega, mis on kohaldatavad kõikide asjaomases jaos nimetatud toetuste suhtes. Nende hulka kuuluvad nii ammlehma- kui ka tapatoetus. ( 41 )

76.

Tagasi tuleb lükata ka vastuväide, et käesolevas asjas on teistsugune järeldus asjakohane seetõttu, et loomade viimist karjamaale puudutav teatis ei ole erinevalt „majandist lahkunud ja sinna saabunud loomade“ kohta esitatud teatisest loomade arvu suhtes lõplik, vaid üksnes esialgne ning loomade tapmist ja viivitamatut tarbimist silmas pidades on see vähem oluline.

77.

Esiteks ei puudutanud kohtuotsus Maatschap Schonewille-Prins mitte hilinenud teavitamist veise tapmisest, vaid hilinenud teavitamist veise saabumisest põllumajandusettevõttesse. ( 42 ) Kuna etapile, mil tarbija veiseliha tarbib, eelneb kõnealune teatis vahetult sama vähe nagu teatis loomade viimisest suveperioodil karjamaale, ei saanud see aspekt Euroopa Kohtu jaoks mingit rolli mängida.

78.

Teiseks põhineb vastuväide vääral eeldusel, et loomade viimine suveperioodil karjamaale ei kujuta endast „[loomade] majandist lahku[mist] ja sinna saabu[mist]“ määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teise taande esimese lause tähenduses. Määruse nr 1760/2000 artikli 2 teises taandes sisalduva määratluse kohaselt on „majand“ nimelt ettevõte või hoone, kus põhimõtteliselt peetakse loomi. Seega kuulub loomade viimine suveperioodil karjamaale viidatud mõiste alla, mitte ei ole selle suhtes mõni muu juhtum. Tähtajast kinnipidamata jätmise õiguslike tagajärgede asjaomaseks eristamiseks ei anna määruse nr 1760/2000 artikli 7 sõnastus seega alust. Sama käib otsuse 2001/672 kohta.

79.

Kolmandaks ei ole tähtaja liigist olenev eristamine veenev, arvestades ka eespool punktides 55 ja 71 nimetatud eesmärke, mida taotletakse otsusega 2001/672 ja määrusega nr 1760/2000. Kuna epideemia võib puhkeda nii suveperioodil karjamaal kui ka põllumajanduslikus majapidamises, tuleb ka loomade viimisest suveperioodil karjamaale teatada nii kiiresti, kui seda on praktikas mõistlik oodata.

80.

Lõppkokkuvõttes tuleb märkida, et hilinenud teatamine loomade viimisest suveperioodil karjamaale toob kaasa selle, et määruse nr 73/2009 artikli 117 esimese lõigu kohaselt ei ole asjaomased loomad vastavalt määrusele nr 1760/2000 registreeritud ja seega ei ole nad põhimõtteliselt toetuskõlblikud.

81.

Seda arvestades tuleb selgitada, kas määruse nr 73/2009 artikli 117 teine lõik toob sellisel juhul nagu käesolev kaasa selle, et loomi peetakse erandkorras siiski toetuskõlblikeks. Eeltingimuseks on, et kohustuslik teave edastatakse pädevale asutusele asjaomast looma puudutava loomapidamisperioodi esimesel päeval.

82.

„Loomapidamisperiood“ on aeg, mille jooksul tuleb toetusetaotlusega hõlmatud looma põllumajandusettevõttes pidada. ( 43 ) Määruse nr 73/2009 artikli 111 lõike 2 teise lõigu kohaselt on ammlehmatoetuse puhul ette nähtud kuue kuu pikkune loomapidamisperiood „alates taotluse esitamise päevast“. Toetusetaotluse esitamise kuupäevaks on Austria otsetoetuste määruse § 13 lõikes 1 määratud 1. jaanuar, 16. märts ja 10. aprill. ( 44 ) Loomapidamisperioodi esimene päev on seega viidatud määruse § 13 lõike 2 kohaselt vastavalt asjaomase aasta 2. jaanuar või 17. märts või 11. aprill (pärast 1. jaanuari ja/või 16. märtsi lisanduvate ammlehmade puhul). ( 45 )

83.

Kuna käesoleval juhul viidi loomad karjamaale 17. juunil 2011, siis leidis karjamaale viimine aset pärast loomapidamisperioodi võimalikku hiliseimat alguskuupäeva (11. aprill). Seega ei edastatud kohustuslikku teavet pädevale asutusele asjaomast looma puudutava loomapidamisperioodi esimesel päeval. Asjaolu, et see ei olnud sellistel juhtudel nagu käesolev ka võimalik, näitab, et määruse nr 73/2009 artikli 117 teine lõik on oma olemuselt erand. Loomapidaja omandab võimaluse saada toetust olenemata sellest, et eelmine loomapidaja on teavitamiskohustust rikkunud, vaid juhtudel, mil ta registreerib uue looma riiklikus andmebaasis enne loomapidamisperioodi võimalikku hiliseimat alguskuupäeva.

84.

Lõppkokkuvõttes leian samamoodi nagu Austria Vabariik, et määruse nr 73/2009 artikli 117 teise lõiguga ei ole hõlmatud sellised juhtumid nagu käesolev.

85.

Seega tekib lõpuks küsimus, kas määruse nr 73/2009 artikkel 117 on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas osas, milles sellest tuleneb, et suveperioodil loomade viimisest karjamaale hilinenud teavitamise tagajärg on ammlehmatoetuse kaotamine.

86.

Kuna liidu seadusandjal on põllumajanduspoliitika valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, mis on vastavuses talle ELTL artiklitega 40–43 antud poliitiliste ülesannetega, hindab Euroopa Kohus proportsionaalsuse kontrolli raames vaid küsimust, kas liidu seadusandja on oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ületanud. ( 46 )

87.

Selle kohta tuleb esmalt märkida, et kui liidu seadusandja määrab kindlaks – nagu määruse nr 73/2009 artikli 117 esimeses lõigus – toetuse saamise tingimused, siis ühe tingimuse järgimata jätmisest tulenev väljaarvamine ei ole karistus, vaid lihtsalt seadusega sätestatud tingimuste täitmata jätmise tagajärg. ( 47 )

88.

Kui liidu seadusandja näeb ette – nagu määruse nr 1122/2009 artikli 23 lõikes 1 –, et toetusetaotluse hilinenud esitamine toob vaid kaasa saadaoleva summa vähendamise, siis ei ole see üldine põhimõte, vaid seadusandja teadlik otsustus, mille kohaselt ei ole tähtaja järgimine erandina tingimata vajalik. ( 48 )

89.

Sellele vastupidi on – nagu nähtub eelkõige käesoleva ettepaneku punktidest 69 ja 71 – otsuse 2001/672 artikli 2 lõikes 4 ette nähtud teatamistähtajast kinnipidamise kohustusel identifitseerimise ja registreerimise süsteemiga taotletud eesmärkide jaoks suur tähtsus. Nagu märgitud käesoleva ettepaneku punktis 73, on erakorraliste asjaolude esinemise, näiteks vääramatu jõu korral, pealegi ette nähtud erandid.

90.

Seega ei ole liidu seadusandja oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ületanud. ( 49 ) Lõppkokkuvõttes ei ole määruse nr 73/2009 artikkel 117 proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus.

91.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata järgmiselt:

Määruse nr 73/2009 artikli 117 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui suveperioodil loomade karjamaale viimisest, mis leidis aset pärast loomapidamisperioodi algust, teatatakse hilinenult, siis ei too viidatud säte kaasa seda, et loomad, kelle kohta esitati teatis hilinenult, loetakse sellegipoolest toetuskõlblikeks.

92.

Kui Euroopa Kohus nõustub minu ettepanekuga esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele vastamise kohta, ei ole kolmandale eelotsuse küsimusele vaja vastata. Nimelt esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus selle vaid juhuks, kui suveperioodil loomade viimist karjamaale puudutav teatis loetakse küll hilinenult esitatuks, kuid see ei too lõppkokkuvõttes kaasa ammlehmatoetuse kaotamist.

93.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas hilinenud teatamise eest tuleb sellisel juhul määrata karistused. Kolmanda eelotsuse küsimuse põhjendusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab selles osas vähendamistele ja väljaarvamistele määruse nr 73/2009 artiklite 21 ja 23 ning määruse nr 1122/2009 artikli 23 alusel.

94.

Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. On tõsi, et määruse nr 73/2009 ja määruse nr 1122/2009 nimetatud sätted näevad ette asjaomased karistused toetusetaotluse hilinenud esitamise eest ( 50 ), toetuskõlblikkuse eeskirjade rikkumise eest ( 51 ) ja põllumajandustootja „nõuetele vastavuse eeskirjade“ rikkumise eest ( 52 ). Määruse nr 1122/2009 artikli 74 esimese lõigu ja artikli 73 lõike 1 kohaselt jäetakse kõnealused vähendamised ja väljaarvamised aga kohaldamata, kui põllumajandustootja on esitanud faktiliselt õiged andmed. Kuna eelotsusetaotlus ei anna alust kahelda hilinenult esitatud andmete õigsuses, ei tule suveperioodil loomade viimisest karjamaale hilinenud teatamise eest määrata viidatud sätetes ette nähtud karistusi.

95.

Kolmandale küsimusele tuleks seega vastata nii, et juhul kui suveperioodil loomade viimisest karjamaale hilinenud teatamine ei too kooskõlas määruse nr 73/2009 artikli 117 teise lõiguga kaasa toetuskõlblikkuse minetamist, siis ei ole vähendamised ja väljaarvamised vastavalt määruse nr 73/2009 artiklile 21, määruse nr 1122/2009 artiklile 65, määruse nr 73/2009 artiklile 23, määruse nr 1122/2009 artiklitele 70–72 ja määruse nr 1122/2009 artiklile 23 kohaldatavad, kui hilinenult esitatud andmed on faktiliselt õiged.

96.

Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Austria Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: