—

Hispaania valitsus, esindaja: M. J. García‑Valdecasas Dorrego,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Rius ja M. Kellerbauer,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98) artikli 1 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Administrador de Infraestructuras Ferroviariase (ADIF) (raudteetaristu amet) ning teiselt poolt Luis Aira Pascuali, Fondo de Garantía Salarial (palgatagatisfond) ja Algeposa Terminales Ferroviarios SL‑i (edaspidi „Algeposa”) vahelises vaidluses seoses majanduslikel põhjustel toimunud kollektiivse koondamisega, mille raames öeldi üles Luis Aira Pascuali tööleping.

3

Direktiiviga 2001/23 kodifitseeriti nõukogu 14. veebruari 1977. aasta direktiiv 77/187/EMÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 61, lk 26), muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/50/EÜ (EÜT L 201, lk 88).

4

Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

5

Direktiivi artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]”.

6

Direktiivi artikli 3 lõike 1 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale.”

7

Direktiivi 2001/23 artikli 4 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Ettevõtja, ettevõtte või nende osa üleminek ei saa iseenesest olla vallandamise põhjuseks võõrandaja või omandaja poolt. Käesolev säte ei takista sellist vallandamist, mis võib toimuda majanduslikel, tehnilistel või organisatsioonilistel põhjustel, mis toovad kaasa muudatusi tööjõus.”

8

Majandusüksuse ülemineku korral töötajate suhtes kohaldatavad normid on kehtestatud kuninga 24. märtsi 1995. aasta seadusandliku dekreediga 1/1995, millega kiidetakse heaks töötajate põhimääruse konsolideeritud tekst (Real Decreto Legislativo 1/1995 por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del Estatuto de los Trabajadores) (Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE”, nr 75, 29.3.1995, lk 9654), redaktsioonis, mis tuleneb 9. juuli 2001. aasta seadusest 12/2000 (BOE nr 164, 10.7.2001, lk 24890, edaspidi „töötajate põhimäärus”).

9

Töötajate põhimääruse artikli 44 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Ettevõtte, selle ettevõtte töökeskuse või iseseisva tootmisüksuse üleminek ei lõpeta iseenesest töösuhet; uuele tööandjale lähevad üle eelneva tööandja töölepingust tulenevad ning sotsiaalkindlustust puudutavad õigused ja kohustused, sealhulgas pensioni puudutavad kohustused kohaldatavates erinormides sätestatud tingimustel ning üldjuhul kõik võõrandaja võetud täiendavat sotsiaalkindlustust puudutavad kohustused.

2.   Käesoleva sätte tähenduses on ettevõtte üleminek oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena.”

10

ADIF on riigi osalusega ettevõtja, kes vastutab Bilbao (Hispaania) terminali ühendvedude üksuste haldamisteenuste eest. Teenust osutatakse Renfe Operadorale.

11

ADIF andis kõnealuse teenuse osutamise avalike teenuste haldamise lepingu alusel, mis jõustus 1. märtsil 2008, üle Algeposale. Algeposa osutas seda teenust ADIF‑i rajatistes ja viimasele kuuluvate kraanadega.

12

Leping sõlmiti 48 kuuks. Selle tähtaja lõppemisel pikendati lepingut kuni 30. juunini 2013.

13

2013. aasta mais lähetas ADIF mõned oma töötajad Algeposasse, et nad teeksid selle äriühingu töötajate hulgas töökeskkonnas viibides läbi väljaõppe.

14

2013. aasta juunis teavitas ADIF Algeposat sellest, et ta ei soovi lepingut pärast 30. juunit 2013 pikendada, sest alates sellest kuupäevast pakub ta põhikohtuasjas vaatluse all olevat teenust ise oma töötajatega. ADIF andis Algeposale teada ka seda, et ta keeldus tema töötajate suhtes üle võtmast viimase õigusi ja kohustusi.

15

Sellest tulenevalt ütles Algeposa majanduslikel põhjustel kollektiivselt üles mitme töötaja töölepingud, sh Luis Aira Pascual, kes oli varem määratud ADIF‑iga sõlmitud avalike teenuste haldamise lepingut täitma.

16

Luis Aira Pascual esitas 30. juulil 2013 ADIF‑i, palgatagatisfondi ja Algeposa vastu Juzgado de lo Social no 10 de Bilbaole (Bilbao sotsiaalkohus nr 10) hagi, sest ADIF‑il oli Algeposaga sõlmitud lepingu lõppemisel kohustus võtta üle töötajatega sõlmitud töösuhted. Luis Aira Pascuali arvates oli põhikohtuasjas vaatluse all oleva teenuse osutama hakkamine vahetult ADIF‑i poolt ettevõtte üleminek töötajate põhimääruse artikli 44 tähenduses. Seetõttu palus Luis Aira Pascual tunnistada töölepingu ülesütlemine tühiseks või teisel juhul õigusvastaseks ning kohustada ADIF‑i teda tööle ennistama.

17

Kõnealune kohus rahuldas Luis Aira Pascuali hagi, tunnistades töölepingu ülesütlemise õigusvastaseks ning kohustades ADIF‑i maksma talle hüvitise summas 28793,29 eurot. Luis Aira Pascual omalt poolt pidi Algeposale tagastama hüvitise summas 9577,87 eurot, mille viimane oli talle maksnud töölepingu ülesütlemise tõttu.

18

Sama kohus leidis, et keeldudes üle võtmast töösuhet, mis Algeposal oli Luis Aira Pascualiga, rikkus ADIF kohustust, mis tuleneb töötajate põhimääruse artiklist 44, mida on tõlgendatud kooskõlas direktiiviga 2001/23. Nimelt toimus ettevõtte üleminek, kuna põhikohtuasjas vaatluse all oleva teenuse osutamist jätkati samade selle osutamiseks hädavajalike materiaalsete vahenditega, samale kliendile ja samades rajatistes.

19

ADIF esitas Juzgado de lo Social no 10 de Bilbao (Bilbao sotsiaalkohus nr 10) otsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal Superior de Justicia de la Comunidad Autónoma del País Vascole (Baski autonoomse piirkonna kõrgeim kohus).

20

Viimati nimetatud kohus leiab, et Euroopa Kohus ei ole veel lahendanud küsimust, kas mõiste „ettevõtte üleminek” direktiivi 2001/23 tähenduses hõlmab juhtumit, mil avalikku teenust hakkab vahetult osutama selle teenuse eest vastutav ettevõtja, kui esiteks otsustab see ettevõtja kasutada teenuse haldamisel oma töötajaid, võtmata üle selle teise lepingupoole töötajaid, kellele ta varem oli teenuse haldamise üle andnud, ning teiseks on kasutatavad materiaalsed vahendid, mis on selle teenuse osutamiseks hädavajalikud, alati kuulunud kõnealusele ettevõtjale, kes nõudis sellelt lepingupoolelt nende kasutamist.

21

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Superior de Justicia de la Comunidad Autónoma del País Vasco (Baski autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

22

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada (kohtuotsused Krüger, C‑334/95, EU:C:1997:378, punktid 22 ja 23, ning Byankov, C‑249/11, EU:C:2012:608, punkt 57).

23

Käesolevas asjas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuulub olukord, kus riigi osalusega ettevõtja, kes vastutab ühendvedude üksuste haldamisega seotud majandustegevuse eest, annab avalike teenuste haldamise lepinguga selle tegevuse üle teisele ettevõtjale, tehes viimasele kättesaadavaks talle kuuluvad vajalikud infrastruktuurid ja seadmed, seejärel aga otsustab selle lepingu lõpetada, võtmata teise ettevõtja töötajaid üle põhjusel, et edaspidi viib ta seda tegevust läbi ise oma töötajatega.

24

Selliselt ümbersõnastatud küsimusele vastamiseks on esiteks oluline märkida, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti c kohaselt kohaldatakse seda direktiivi majandustegevusega tegelevate riigi osalusega ettevõtjate suhtes, sõltumata sellest, kas nad tegutsevad kasusaamise eesmärgil või mitte.

25

Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi 2001/23 kohaldamisalast ei jää üleminek välja pelgalt asjaolu tõttu, et omandaja on avalik-õiguslik juriidiline isik (vt selle kohta kohtuotsus CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Järelikult ei välista asjaolu, et põhikohtuasjas asjasse puutuv juriidiline isik on avalikku teenust osutav riigi osalusega ettevõtja, teda direktiivi 2001/23 kohaldamisalast.

27

Teiseks olgu märgitud, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatakse direktiivi ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena.

28

Selles osas nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kõnealuse direktiivi kohaldamisala laieneb kõikidele juhtudele, mil lepinguliste suhete kontekstis muutub ettevõtte tegevuse eest vastutav füüsiline või juriidiline isik, kes võtab seega ettevõtte töötajate ees üle tööandja kohustused, sõltumata sellest, kas materiaalse vara omandiõigus on üle läinud (vt kohtuotsused Abler jt, C‑340/01, EU:C:2003:629, punkt 41, ning CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 30).

29

Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 2001/23 kohaldamisalasse kuulub olukord, kus ettevõtja, kes on tööde tegeliku teostamise üle andnud teisele ettevõtjale, otsustab viimasega sõlmitud lepingu lõpetada ning ise need tööd teostada (vt selle kohta kohtuotsus CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 31).

30

Järelikult ei ole välistud, et direktiiv 2001/23 on kohaldatav olukorras, kus riigi osalusega ettevõtja, kes vastutab ühendvedude üksuste haldamisega seotud majandustegevuse eest, annab avalike teenuste haldamise lepingu alusel selle tegevuse läbiviimise üle teisele ettevõtjale, seejärel aga otsustab lepingu lõpetada ja seda tegevust läbi viia oma töötajatega.

31

Kolmandaks tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punktile b peab selleks, et direktiiv oleks kohaldatav, toimuma oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena.

32

Selleks et kindlaks teha, kas see tingimus on tegelikkuses täidetud, tuleb arvesse võtta kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtte või käitise tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus omanik võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut teostatud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Need asjaolud on siiski vaid kohustusliku üldhinnangu üksikud aspektid ning seega ei saa neid hinnata eraldiseisvana (vt kohtuotsused Abler jt, C‑340/01, EU:C:2003:629, punktid 33 ja 34, ning CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Täpsemalt leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus peab kõnealust toimingut iseloomustavate faktiliste asjaolude hindamisel muu hulgas arvesse võtma asjassepuutuva ettevõtte või käitise tüüpi.

34

Järelikult varieerub igale direktiivi 2001/23 kohast ülemineku toimumist iseloomustavale kriteeriumile omistatava tähtsuse määr tingimata sõltuvalt teostatud tegevusest või ka ettevõttes või käitises või nende osades kasutatud tootmis- või tegevusviisidest (vt selle kohta kohtuotsus Abler jt, C‑340/01, EU:C:2003:629, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Euroopa Kohus on sellega seoses tõesti leidnud, et valdkonnas, kus tegevus põhineb peamiselt tööjõul, ei saa majandusüksuse identiteet säilida juhul, kui eeldatav omandaja ei võta üle suurt osa selle üksuse töötajatest (vt selle kohta kohtuotsus CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 41).

36

Kuid niisuguses olukorras, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, tuleb kõigepealt märkida, et asjaomast majandustegevust, st ühendvedude üksuste haldamisteenust ei saa pidada tegevuseks, mis põhineb peamiselt tööjõul, kuna see nõuab olulisi seadmeid.

37

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, tegi ADIF Algeposaga sõlmitud avalike teenuste haldamise lepingu raames viimasele kättesaadavaks kraanad ja ruumid, mis näivad põhikohtuasjas vaatluse all oleva tegevuse läbiviimiseks hädavajalikud. Tegevus põhineb seega peamiselt seadmetel.

38

Mis puudutab seejärel asjaolu, et põhikohtuasjas vaatluse all oleva tegevuse toimumiseks hädavajalikud materiaalsed vahendid on alati kuulunud ADIF‑ile, siis tuleb meenutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 28 viidatud kohtupraktika kohaselt ei ole direktiivi 2001/23 kohaldamiseks asjassepuutuv see, kas materiaalse vara omandiõigus on üle läinud.

39

Selles suhtes on Euroopa Kohus leidnud, et asjaolu, et uue ettevõtja poolt üle võetud materiaalne vara ei kuulunud mitte tema eelkäijale, vaid selle oli hankija talle kättesaadavaks teinud, ei välista ettevõtte ülemineku toimumist kõnealuse direktiivi mõttes (vt selle kohta kohtuotsus Abler jt, C‑340/01, EU:C:2003:629, punkt 42).

40

Nagu märkis Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, järeldub sellest, et kui direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti b tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalast on välistatud olukord, kus vaatluse all oleva tegevuse toimumiseks hädavajalikud materiaalsed vahendid ei ole kunagi lakanud kuulumast omandajale, kaotaks kõnealune direktiiv osa oma kasulikust mõjust.

41

Mis puudutab lõpetuseks seda, et ADIF ei võtnud Algeposa töötajaid üle, siis on oluline meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et see, et uus tööandja ei võta üle nii arvu kui oskuste poolest olulist osa tööjõust, keda tema eelkäija selle tegevuse jaoks kasutas, ei ole piisav direktiivi 2001/23 tähenduses oma identiteedi säilitava majandusüksuse ülemineku välistamiseks sellises sektoris, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, kus tegevus põhineb peamiselt seadmetel. Teistsugune tõlgendus läheks vastuollu selle direktiivi peamise eesmärgiga, milleks on võõrandaja töötajate töölepingute säilimine isegi omandaja tahte vastaselt (vt selle kohta kohtuotsus Abler jt, C‑340/01, EU:C:2003:629, punkt 37).

42

Järelikult ei välista see, et ADIF ei võtnud Algeposa töötajaid üle, et põhikohtuasjas asjasse puutuv majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, ega välista sellest tulenevalt ettevõtte ülemineku toimumist selle direktiivi tähenduses.

43

Kokkuvõttes peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eeltoodud kaalutlusi arvestades ja kõiki asjassepuutuvat toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid arvesse võttes kindlaks tegema, kas põhikohtuasjas on ettevõtte üleminek toimunud või mitte.

44

Neid asjaolusid arvestades tuleb küsimusele vastata, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuulub olukord, kus riigi osalusega ettevõtja, kes vastutab ühendvedude üksuste haldamisega seotud majandustegevuse eest, annab avalike teenuste haldamise lepingu alusel selle tegevuse läbiviimise üle teisele ettevõtjale, tehes viimasele kättesaadavaks talle kuuluvad vajalikud infrastruktuurid ja seadmed, seejärel aga otsustab lepingu lõpetada, võtmata teise ettevõtja töötajaid üle põhjusel, et edaspidi viib ta seda tegevust läbi oma töötajatega.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuulub olukord, kus riigi osalusega ettevõtja, kes vastutab ühendvedude üksuste haldamisega seotud majandustegevuse eest, annab avalike teenuste haldamise lepingu alusel selle tegevuse läbiviimise üle teisele ettevõtjale, tehes viimasele kättesaadavaks talle kuuluvad vajalikud infrastruktuurid ja seadmed, seejärel aga otsustab lepingu lõpetada, võtmata teise ettevõtja töötajaid üle põhjusel, et edaspidi viib ta seda tegevust läbi oma töötajatega.