—

Netto Marken‑Discount AG & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt M. Rauscher,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas ja F.‑X. Bréchot,

—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: J. Beeko, keda abistas barrister S. Ford,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: F. W. Bulst ja E. Montaguti,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 299, lk 25, ja parandus ELT 2009, L 11, lk 86) artikli 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Netto Marken‑Discount AG & Co. KG (edaspidi „Netto Marken‑Discount”) ning Deutsches Patent- und Markenamti (Saksamaa patendi- ja kaubamärkide amet, edaspidi „DPMA”) vahelises vaidluses asjaolu üle, et viimane lükkas teatava kaubamärgi registreerimise taotluse tagasi.

3

Rahvusvahelisel tasandil on kaubamärgiõigus reguleeritud 20. märtsil 1883. aastal Pariisis allkirjastatud, viimati 14. juulil 1967 Stockholmis läbi vaadatud ning 28. septembril 1979 muudetud tööstusomandi kaitse konventsiooniga (Recueil des traités des Nations unies, vol. 828, nr 11851, lk 305, edaspidi „Pariisi konventsioon”). Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on konventsiooni osalised.

4

Vastavalt Pariisi konventsiooni artiklile 19 jätavad riigid, kelle suhtes seda konventsiooni kohaldatakse, endale õiguse sõlmida omavahel eraldi kokkuleppeid kaitsmaks tööstusomandit.

5

Seda sätet kasutati õigusliku alusena, kui 15. juunil 1957 sõlmiti Nizza diplomaatilisel konverentsil kaubamärkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkulepe (Recueil des traités des Nations unies, vol. 1154, nr I‑18200, lk 89, edaspidi „Nizza kokkulepe”), mis vaadati viimati läbi 13. mail 1977 Genfis ja mida muudeti 28. septembril 1979. Selle kokkuleppe artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

[...]”.

6

Nizza kokkuleppe artikkel 2 „[Nizza k]lassifikatsiooni õiguslik toime ja kasutamine” on sõnastatud järgmiselt:

7

Nizza klassifikatsiooni klasside loendisse kuulub alates 8. redaktsioonist, mis jõustus 1. jaanuaril 2002, 34 kauba- ja 11 teenuseklassi. Iga klass koosneb ühest või mitmest üldnimetusest, mida nimetatakse mitteametlikult „klassipäiseks”, mis näitab üldiselt ära valdkonna, millesse selle klassi kaubad või teenused reeglina kuuluvad.

8

Vastavalt Nizza klassifikatsiooni kasutajajuhendile tuleb iga kauba või teenuse õige klassifitseerimise tagamiseks tutvuda kaupade ja teenuste alfabeetilise loendi ja eri klasside kohta käivate selgitavate märkustega.

9

Alates 1. jaanuarist 2007 jõus olnud 9. redaktsioonis, mis võeti 1. jaanuarist 2012 jõus olevasse 10. redaktsiooni samal kujul üle, on Nizza klassifikatsiooni teenusteklassi 35 päis järgmine:

„Reklaam; ärijuhtimine; kontoriteenused”.

10

Selle klassi selgitavad märkused on sõnastatud järgmiselt:

„Klassi 35 kuuluvad peamiselt üksikisikute või organisatsioonide poolt pakutavad teenused, mille eesmärk on:

Käsitletavasse klassi kuuluvad ka:

Klassi ei kuulu:

11

Nizza klassifikatsiooni alfabeetilises loendis on klassi 35 kuuluvate teenuste seas nimetatud ka teenuseid „müügikampaaniad, -reklaam teenusena”.

12

Nizza klassifikatsiooni kuuluvad järgmised vastavalt klasside 36, 39, 41 ja 45 päised, mis samuti puudutavad teenuseid: „kindlustus; rahalised, finants- ja kinnisvaratehingud”; „transport (veondus); kaupade pakendamine ja ladustamine; reiside korraldamine”; „haridus; väljaõpe; meelelahutus; spordi- ja kultuurialane tegevus”, „juriidilised teenused; turvateenused vara ja isikute kaitseks; kolmandate isikute poolt üksikisikutele nende vajaduste rahuldamiseks osutatavad isiklikud ja sotsiaalsed teenused”.

13

Direktiivi 2008/95 põhjendus 13 on sõnastatud järgmiselt:

„Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon on siduv kõigi ühenduse liikmesriikide jaoks. On oluline, et käesoleva direktiivi sätted oleksid nimetatud konventsiooni sätetega täielikus kooskõlas. Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad nimetatud konventsioonist. […]”

14

Nimetatud direktiivi artikkel 2 sätestab:

„Kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige sõnad, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.”

15

Direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt:

„Järgmisi ei registreerita kaubamärgina ja kui nad on registreeritud, võib need tühiseks tunnistada:

[…]”.

16

Direktiivi 2008/95 artiklite 2 ja 3 sõnastus vastab nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) (tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2008/95, mis jõustus 28. novembril 2008) artiklitele 2 ja 3.

17

25. oktoobri 1994. aasta kaubamärkide ja muude eristavate tähiste kaitse seaduse (Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen, Bundesgesetzblatt 1994 I, lk 3082, edaspidi „MarkenG”) § 3 lõige 1 vastab sisuliselt direktiivi 2008/95 artiklile 2.

18

MarkenG § 32 lõige 3 sätestab:

„Taotluse esitamine peab vastama muudele taotluse esitamise tingimustele, mis on nähtud ette § 65 lõike 1 punkti 2 alusel võetud määruses.”

19

MarkenG § 65 lõike 1 punkt 2 sätestab:

„Liitvabariigi justiitsminister on pädev nägema ette määrusega, millele ei ole vaja Bundesrati heakskiitu, […] kaubamärgitaotluse esitamise suhtes muid tingimusi […]”.

20

MarkenG rakendusmääruse (edaspidi „MarkenV”) § 20 lõige 1 näeb ette:

„Kaubad ja teenused peavad olema määratletud viisil, mis võimaldab klassifitseerida iga kaupa või teenust § 19 lõikes 1 ette nähtud nomenklatuuri klassi.”

21

MarkenV § 19 lõige 1 sätestab, et „[k]aupade ja teenuste klassifitseerimine toimub käesoleva määruse lisas 1 esitatud kaupade ja teenuste klassifikatsiooni kohaselt”. See lisa 1 sisaldab klassi 35, mille sõnastus vastab Nizza klassifikatsiooni klassi 35 sõnastusele.

22

MarkenG § 36 lõige 4 näeb ette:

„Kui muud puudused ei ole [DPMA] ette nähtud tähtajaks kõrvaldatud, lükatakse taotlus tagasi.”

23

Netto Marken‑Discount esitas 10. septembril 2011 DPMA‑le taotluse registreerida Nizza kokkuleppe klassidesse 18, 25, 35 ja 36 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks järgmine sõna- ja kujutismärk:

24

Klassi 35 puudutavas osas märgiti registreerimistaotluses järgmist:

„klass 35: jae- ja hulgimüügiteenused, eelkõige erinevate teenuste komplekteerimine kolmandate isikute huvides, et tarbijate jaoks nende ostmist hõlbustada, selliseid teenuseid võivad osutada jae-, hulgikauplused postimüügikataloogide kaudu või elektroonselt (näiteks veebilehtedel või telemüügiprogrammides) järgmiste teenuste suhtes: klassis 35: reklaam; ärijuhtimine; kontoriteenused; klassis 36: müügikupongide või talongide väljalase; klassis 39: reisikorraldus; klassis 41: meelelahutus; klassis 45: üksikisikutele nende vajaduste rahuldamiseks osutatavad isiklikud ja sotsiaalsed teenused.”

25

DPMA lükkas registreerimistaotluse 10. septembri 2012. aasta otsusega klassi 35 kuuluvate teenuste osas MarkenG § 36 lõike 4 alusel tagasi põhjusel, et see ei vastanud MarkenV § 20 lõikes 1 nimetatud tingimusele, kuivõrd taotluses nimetatud asjaomase klassi teenuseid ei saa tema sõnul ei nende olemuse ega ulatuse osas muudest teenustest selgesti eristada.

26

Netto Marken‑Discount esitas selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule tühistamiskaebuse.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohus ei ole veel teinud otsust küsimuses, kas kaubamärgikaitset saab anda teenuste jaekaubandusele. Kui see on nii, soovib ta teada, millise täpsusastmega peavad sellise jaekaubandusega hõlmatud teenused olema kirjeldatud ning kas selline teenuste jaemüüki tähistava kaubamärgiga antav kaitse võib laieneda ka jaemüüja enda osutatavatele teenustele.

28

Neil asjaoludel otsustas Bundespatentgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas jaemüüja osutatavad teenused, mis seisnevad teenuste komplekteerimises, et tarbija saaks neid mugavalt võrrelda ja osta, võivad kuuluda direktiivi 2008/95 artikli 2 tähenduses mõiste „teenused” alla.

30

Netto Marken‑Discount, Prantsuse ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon leiavad, et sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt, samas kui Poola valitsuse arvates on mõttetu määratleda teenuste jaemüüki teenusena.

31

Kõigepealt tuleb meenutada, et selleks, et taotluse ese saaks moodustada kaubamärgi, peab see direktiivi 2008/95 artikli 2 alusel vastama kolmele tingimusele. Esiteks peab see moodustama tähise. Teiseks peab seda tähist olema võimalik graafiliselt esitada. Kolmandaks peab tähis olema selline, et see võimaldab eristada ühe ettevõtja „kaupu” või „teenuseid” teiste ettevõtjate omadest (vt seoses direktiivi 89/104 artikliga 2 kohtuotsused Libertel, C‑104/01, EU:C:2003:244, punkt 23; Heidelberger Bauchemie, C‑49/02, EU:C:2004:384, punkt 22, ja Dyson, C‑321/03, EU:C:2007:51, punkt 28).

32

Sellega seoses tuleb mõiste „teenused” osas märkida, et liidu seadusandja ei ole seda määratlenud ning vältimaks võimalust, et kaubamärkide registreerimise tingimused siseriiklike õigusnormide põhjal erinevad, tuleb anda sellele mõistele ühetaoline tõlgendus (vt selle kohta kohtuotsus Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte, C‑418/02, EU:C:2005:425, punktid 28–33).

33

Sellise tõlgendusega seoses on Euroopa Kohus teatava jaemüüja esitatud registreerimistaotlust puudutavas kohtuasjas juba sedastanud, et kaupade jaemüügi raames tehtavad tegevused võivad kujutada endast teenuseid. Kaupade jaemüük hõlmab peale nende kaupade müügi kui sellise muid jaemüügitegevusi nagu müügiks pakutava kaubavaliku väljavalimine ning muud tegevused, mille eesmärk on suunata tarbijat ostma pigem kõnealuselt jaemüüjalt kui konkurendilt (vt selle kohta kohtuotsus Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte, EU:C:2005:425, punktid 34, 39 ja 52).

34

Ilma et oleks vaja uurida, kas teenused võivad samuti nagu kaubad olla „jaemüügi” esemeks selle mõiste sõnasõnalises tähenduses, tuleb nentida, et nagu Euroopa Kohtule oma seisukohti avaldanud valitsused ja komisjon märkisid, on olukordi, kus ettevõtja valib välja ja pakub müügiks kolmandate isikute osutatavaid teenuseid, et tarbija saaks valida nende teenuste seas ühe vahendaja kaudu.

35

Sellise ettevõtja teenus võib seisneda eelkõige tegevuses, mille eesmärk on võimaldada tarbijal mugavalt võrrelda ja osta neid teenuseid, ning reklaamitegevuses.

36

Selline komplekteerimise ja reklaamimise teenus võib vastavalt olukorrale kuuluda Nizza klassifikatsiooni klassi 35 alla, mille päis ja selgitavad märkused on tsiteeritud käesoleva kohtuotsuse punktides 9 ja 10. Seda võimalust kinnitab Nizza klassifikatsiooni alfabeetiline loend, mis hõlmab selle klassi hulka kuuluvate teenuste seas teenuseid „müügikampaaniad, -reklaam teenusena”.

37

Nimetatud teenused kuuluvad direktiivi 2008/95 artikli 2 tähenduses mõiste „teenused” alla. Kõnealuse direktiivi põhjenduse 13 kohaselt peavad selle õigusnormid olema täielikus kooskõlas Pariisi konventsiooni sätetega ega tohi mõjutada liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad sellest konventsioonist. Arvestades asjaolu, et Nizza kokkulepe võeti vastu Pariisi konventsiooni alusel, ei saa kõnealust artiklit 2 tõlgendada viisil, mis välistab selle artikliga hõlmatud mõiste „teenused” alt tegevused, mis kuuluvad Nizza klassifikatsiooni teatava teenusteklassi alla (vt analoogia alusel kohtuotsus Chartered Institute of Patent Attorneys, C‑307/10, EU:C:2012:361, punkt 52).

38

Asjaomasel juhul nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 24 tsiteeritud taotluse väljavõttest, et nimetatud kohtuotsuse punktis 23 kujutatud sõna- ja kujutistähise registreerimist kaubamärgina taotletakse „eelkõige” erinevate teenuste komplekteerimisele kolmandate isikute huvides. Kuigi Netto Marken‑Discount täpsustas kohtuistungil Euroopa Kohtule, et kõiki tema komplekteeritavaid teenuseid pakuvad kolmandad isikud, võib pädevale ametiasutusele jääda sõnast „eelkõige” mulje, et nimetatud ettevõtja ei välista peale nende teenuste, mida pakuvad muud ettevõtjad, ka nende teenuste komplekteerimist, mida ta ise pakub.

39

Siiski, isegi kui eeldada, et Netto Marken‑Discounti pakutav teenuste valik võib hõlmata tema enda pakutavaid teenuseid, ei lükka nimetatud asjaolu sugugi ümber seda, et tema registreerimistaotluses järgmiste sõnadega kirjeldatud tegevust „eelkõige erinevate teenuste komplekteerimine kolmandate isikute huvides, et tarbijate jaoks nende ostmist hõlbustada” saab käesoleva kohtuotsuse punktides 34–37 esitatud põhjustel määratleda teenusena. Selleks, et mitte võtta põhikohtuasja hagejalt võimalust registreerida asjaomane tähis kaubamärgina asjaomase komplekteerimisteenuse jaoks, ei saa lükata tema esitatud registreerimistaotlust Nizza klassifikatsiooni klassi 35 osas tagasi ainuüksi põhjusel, et tema poolt tarbijale pakutavate teenuste valik võib hõlmata ka tema enda pakutavaid teenuseid.

40

Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ettevõtja tegevus, mis seisneb teenuste komplekteerimises, et tarbija saaks neid mugavalt võrrelda ja osta, võib kuuluda direktiivi 2008/95 artikli 2 tähenduses mõiste „teenused” alla.

41

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/95 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt peab taotluses registreerida kaubamärk teenuste komplekteerimises seisneva teenuse jaoks määrama konkreetselt ja täpselt kindlaks tegevused, milles komplekteerimise teenus ning komplekteeritavad teenused seisnevad.

42

Kõigepealt tuleb meenutada, et kaubamärgi avalikku registrisse kandmise eesmärk on teha see pädevatele ametiasutustele ja avalikkusele ning eelkõige ettevõtjatele kättesaadavaks (kohtuotsused Heidelberger Bauchemie, EU:C:2004:384, punkt 28, ja Chartered Institute of Patent Attorneys, EU:C:2012:361, punkt 46).

43

Ühelt poolt peavad pädevad ametiasutused piisavalt selgesti ja täpselt teada saama, millised kaubad või teenused on kaubamärgiga hõlmatud, et olla võimelised täitma oma kohustusi, mis on seotud registreerimistaotluste eelkontrolliga ning õige ja täpse kaubamärgiregistri avaldamise ja pidamisega. Teiselt poolt peavad ettevõtjad selgesti ja täpselt saama teada, milliseid registreeringuid on teinud ning milliseid registreerimistaotlusi on esitanud nende praegused või tulevased konkurendid, saades niimoodi asjakohast teavet kolmandate isikute õiguste kohta (kohtuotsus Chartered Institute of Patent Attorneys, EU:C:2012:361, punktid 47 ja 48).

44

Seetõttu nõuab direktiiv 2008/95, et taotleja määratleks piisavalt selgesti ja täpselt need kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi õiguskaitset taotletakse, et pädevad ametiasutused ja ettevõtjad saaksid taotletava õiguskaitse ulatuse kindlaks teha üksnes sel alusel (kohtuotsus Chartered Institute of Patent Attorneys, EU:C:2012:361, punkt 49).

45

Selle nõude täitmiseks ei ole taotluse esitajal vaja konkreetselt välja tuua iga tegevust, millest taotletava kaubamärgiga tähistatav komplekteerimise teenus koosneb (vt selle kohta kohtuotsused Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte, EU:C:2005:425, punkt 49, ja Chartered Institute of Patent Attorneys, EU:C:2012:361, punkt 45). Selline kirjeldus nagu see, mille Netto Marken‑Discount on esitanud registreerimistaotluses ning mille kohaselt kõnealune teenus hõlmab eelkõige teenuseid „erinevate teenuste komplekteerimist kolmandate isikute huvides, et tarbijate jaoks nende ostmist hõlbustada, selliseid teenuseid võivad osutada jae-, hulgikauplused postimüügikataloogide kaudu või elektroonselt (näiteks veebilehtedel või telemüügiprogrammides)” ning võimaldab pädevatel ametiasutustel ja ettevõtjatel aru saada, et taotlus on esitatud teenuse suhtes, mis seisneb teatavate teenuste valiku välja valimises ja pakkumises, et tarbija saaks valida nende teenuste seas ühe vahendaja kaudu.

46

Seevastu on vajalik, et taotluse esitaja, kes soovib registreerida kaubamärki teenuste komplekteerimise teenusele, tähistaks piisavalt selgelt ja täpselt need viimati nimetatud teenused (vt analoogia alusel kohtuotsused Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte, EU:C:2005:425, punkt 50, ja Chartered Institute of Patent Attorneys, EU:C:2012:361, punkt 45).

47

Kui teenused, mida taotleja kavatseb tarbija jaoks välja valida ja pakkuda, ei ole piisavalt selgelt ja täpselt määratletud, võib olla raske või lausa võimatu pädevatel ametiasutustel taotlust täies mahus läbi vaadata. Kuna viimased ei saa taotlusest välja lugeda, milliseid teenuseid taotleja silmas peab, siis ei saa nad nõuetekohaselt uurida muu seas seda, kas kaubamärgitaotluse esemeks olev tähis on üht või mitut taotleja välja valitavat ja pakutavat teenust kirjeldav.

48

Käesoleval juhul viitas Netto Marken‑Discount komplekteeritavate teenuste määratlemiseks Nizza klassifikatsiooni klassidele 35, 36, 39, 41 ja 45. Nendest klassidest enamikku puudutavas osas piirdus ta aga nende klasside päises esitatud üldnimetuste kasutamisega.

49

Sellega seoses tuleb meenutada, et teatavad Nizza klassifikatsiooni klassipäistes olevad üldnimetused hõlmavad kaupu ja teenuseid, mis erinevad üksteisest liialt selleks, et need võiksid täita selguse ja täpsuse nõuet. Sellest tulenevalt lubab direktiiv 2008/95 nendes päistes esitatud üldnimetusi ilma täiendavate täpsustusteta kasutada vaid siis, kui need nimetused on ise piisavalt selged ja täpsed, et võimaldada pädevatel ametiasutustel ja ettevõtjatel taotletava õiguskaitse ulatus kindlaks teha (vt kohtuotsus Chartered Institute of Patent Attorneys, EU:C:2012:361, punktid 54 ja 56).

50

Pädevate ametiasutuste ülesanne on hinnata, kas Netto Marken‑Discounti esitatud registreerimistaotluses kasutatud nimetused nagu „meelelahutus” ja „kolmandate isikute poolt üksikisikutele nende vajaduste rahuldamiseks osutatavad isiklikud ja sotsiaalsed teenused” täidavad nõutava selguse ja täpsuse nõuet (vt analoogia alusel kohtuotsus Chartered Institute of Patent Attorneys, EU:C:2012:361, punkt 55).

51

Lisaks tuleb meenutada, et kui kaubamärgitaotluse esitaja kasutab teatava konkreetse klassiga seoses kogu üldnimetust ja seega päist tervikuna, peab ta igal juhul täpsustama, kas tema taotlus hõlmab kõiki asjassepuutuva klassi alfabeetilises loendis nimetatud kaupu või teenuseid või üksnes teatavat osa neist. Kui taotlus puudutab üksnes teatavaid asjaomaseid kaupu või teenuseid, peab taotleja täpsustama, millised selle klassi kaubad või teenused on taotlusega hõlmatud (kohtuotsus Chartered Institute of Patent Attorneys, EU:C:2012:361, punkt 61).

52

Käesoleval juhul on Netto Marken‑Discount registreerimistaotluses märkinud, et komplekteerimisteenus, millele ta kaubamärgikaitset taotleb, puudutab muu seas selliste teenuste nagu „reklaam; ärijuhtimine; kontoriteenused” komplekteerimist. Seda peab küll eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kuid näib, et kõnealuses taotluses ei ole täpsustatud, kas Nizza klassifikatsiooni klassi 35 päist tervikuna tsiteerides soovib põhikohtuasja hageja kaubamärgikaitset kõigi nende teenuste komplekteerimiseks, mis selle klassi alfabeetilises loendis on nimetatud või üksnes neist teatavate teenuste komplekteerimiseks. Arvestades asjaolu, et liidus on eriarvamusi küsimuses, kuidas tuleb Nizza klassifikatsiooni päise kasutamist mõista, ei saa registreerimistaotlust, mis ei võimalda kindlaks teha, kas taotleja pidas teatava klassi päist kasutades silmas kõiki selle klassi kaupu või teenuseid või üksnes osa neist, pidada piisavalt selgeks ja täpseks (kohtuotsus Chartered Institute of Patent Attorneys, EU:C:2012:361, punktid 58, 59 ja 62).

53

Eelnimetatut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/95 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt peab taotlus registreerida kaubamärk teenuste komplekteerimises seisneva teenuse jaoks olema sõnastatud piisavalt selgesti ja täpselt, et võimaldada pädevatel ametiasutustel ja ettevõtjatel aru saada, milliseid teenuseid taotluse esitaja kavatseb komplekteerida.

54

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandal küsimusel, mis puudutab seda, milline on teenuste komplekteerimise teenusele registreeritud kaubamärgi kaitse ulatus, puudub, nagu Netto Marken‑Discount ja komisjon märgivad, põhikohtuasjaga ilmselgelt seos, kuna viimane käsitleb üksnes seda, et DPMA keeldus teenuste komplekteerimise teenusele kaubamärgina registreerimast sõna- ja kujutistähist, mis on kujutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23.

55

Seetõttu tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika põhjal, mille kohaselt tuleb jätta liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlus läbi vaatamata, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega (vt eelkõige kohtuotsused Cipolla jt, C‑94/04 ja C‑202/04, EU:C:2006:758, punkt 25, ning Jakubowska, C‑225/09, EU:C:2010:729, punkt 28), tunnistada kolmas eelotsuse küsimus vastuvõetamatuks.

56

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: