1. 

Pärast põhjalikku eeluurimist keeldusid ühe liikmesriigi (Belgia) kohtuasutused süüdistatavat kohtu alla andmast ja tegid hoopis järelduse küllaldaste tõendite puudumise kohta (non‑lieu, ligikaudu võrdne mõistega no case to answer) ( 2 ). Selle järeldusega sisuliselt lõpetati (potentsiaalne) süüdistusasi enne kohtulikku arutamist, kuid siseriiklik õigus võimaldab selle järelduse tühistada asjaomase isiku vastu uute faktide ja/või tõendite leidmise korral. Eelotsusetaotluses soovib Tribunale di Fermo (Fermo ringkonnakohus) (Itaalia) teada, kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ( 3 ) (edaspidi „rakenduskonventsioon”) artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõte välistab teise liikmesriigi kohtutes samadel faktilistel asjaoludel põhineva kriminaalmenetluse sama isiku suhtes.

2.

ELL artikli 3 lõikes 2 on sätestatud:

„Liit moodustab oma kodanikele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva sisepiirideta ala, kus isikute vaba liikumine on tagatud koos välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserändega ning kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete rakendamisega.”

3.

ELTL artikli 67 lõikes 1 on sätestatud:

„Liit moodustab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala, kus austatakse põhiõigusi ning liikmesriikide erinevaid õigustraditsioone ja ‑süsteeme.”

4.

ELTL protokolli nr 19 ( 4 ) teise põhjenduse kohaselt on lepinguosaliste eesmärk säilitada Schengeni acquis ja „arendada seda acquis’d edasi, et aidata kaasa eesmärgi saavutamisele tagada liidu kodanikele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev sisepiirideta ala”.

5.

Vastavalt sama protokolli artiklile 2 kohaldatakse Schengeni acquis’d, mis hõlmab ka Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni, ( 5 ) selle protokolli artiklis 1 osutatud liikmesriikide suhtes. Nende liikmesriikide hulka kuuluvad ka Belgia Kuningriik ja Itaalia Vabariik.

6.

Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni III jaotise („Politsei ja julgeolek”) 3. peatüki pealkiri on „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine” ja sellesse kuuluvad artiklid 54‐58.

7.

Artiklis 54 on sätestatud:

„Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.”

8.

Artiklis 57 on ette nähtud normid tagamaks, et lepinguosaliste pädevad asutused teevad koostööd, et vahetada teavet ne bis in idem põhimõtte rakendamiseks.

9.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklis 50 on sätestatud:

„Kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.”

10.

Selgitustes põhiõiguste harta kohta ( 6 ) on seoses artikliga 50 märgitud, et „non bis in idem põhimõtet [kohaldatakse] mitte ainult ühe liikmesriigi jurisdiktsioonis, vaid ka mitme liikmesriigi jurisdiktsioonide vahel. See on vastavuses liidu õiguse acquis’ga; vt Schengeni konventsiooni artikleid 54‐58 […] [Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi ka „inimõiguste konventsioon”] [p]rotokolli nr 7 artiklis 4 osutatud olukordade suhtes, eriti nimetatud põhimõtte kohaldamisel ühes ja samas liikmesriigis, omab tagatud õigus sama tähendust ja ulatust kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni vastav õigus.”

11.

Inimõiguste konventsiooni protokolli nr 7 artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.

2.   Eelmise lõike sätted ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjassepuutuva riigi seaduse ja kriminaalprotsessiga, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.”

12.

Protokolli nr 7 seletuskirjas ( 7 ) on artikli 4 kohta märgitud:

„29.   Selles sättes kehtestatud põhimõtet kohaldatakse üksnes pärast seda, kui isik on vastavalt asjaomase riigi õigusele ja kriminaalmenetluse korrale lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. See tähendab, et peab olema eespool punktis 22 määratletud lõplik otsus.[ ( 8 ) ]

30.   Juhtumi võib kooskõlas asjaomase riigi õigusnormidega siiski uuesti menetlusse võtta, kui on tõendeid uute või äsjailmnenud faktide kohta või kui ilmneb, et menetluses on tehtud oluline viga, mis võis mõjustada kohtuasja lahendit isiku kasuks või kahjuks.

31.   Mõiste „uued või äsjailmnenud faktid” hõlmab uusi tõendusvahendeid varem eksisteerinud faktiliste asjaolude kohta. Samuti ei ole selle artikliga vastuolus juhtumi uuesti menetlusse võtmine süüdi mõistetud isiku kasuks ja kohtuotsuse mis tahes muutmine süüdi mõistetud isiku kasuks.”

13.

Vastavalt määratlusele, mida sisaldab kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsiooni seletuskiri ( 9 ), on otsus lõplik, kui „see on res judicata tähenduses jõustunud. Sellega on tegu siis, kui otsust ei saa tühistada, s.t kui ei ole enam võimalik kasutada muid tavapäraseid õiguskaitsevahendeid või kui pooled on niisugused õiguskaitsevahendid ammendanud või lasknud tähtajal ilma neid kasutamata mööduda”.

14.

Belgia Code d’instruction criminelle’i (kriminaalmenetluse seadustik; edaspidi „CIC”) artiklis 128 on sätestatud, et kui taotletakse süüdistatava kohtu alla andmist ja „kui kohtunikekolleegium on seisukohal, et faktilistest asjaoludest ei ilmne kuritegu, süütegu ega väärtegu või et süüdistatava vastu ei ole fakte ega/või tõendeid, võib ta otsustada, et menetlust ei jätkata”.

Niisugust järeldust nimetatakse non‑lieu (edaspidi „järeldus küllaldaste tõendite puudumise kohta” või „otsus küllaldaste tõendite puudumise kohta”).

15.

CIC artiklis 246 on sätestatud:

„Süüdistatava üle, kelle suhtes eeluurimiskolleegium on otsustanud, et teda ei ole vaja kohtu alla anda, ei saa enam seejärel samade faktiliste asjaolude põhjal kohut mõista, välja arvatud juhul, kui ilmnevad uued faktid ja/või tõendid.”

16.

CIC artiklis 247 on sätestatud:

„Uuteks faktideks ja/või tõenditeks peetakse tunnistajate ütlusi, dokumente ja protokolle, mida ei olnud võimalik esitada eeluurimiskolleegiumile läbivaatamiseks ja mis võivad kas tugevdada tõendeid, mida eeluurimiskolleegium pidas liiga nõrkadeks, või näidata faktilisi asjaolusid uues valguses, millest on kasu tõe kindlakstegemisel.”

17.

Belgia Cour de cassation (kassatsioonikohus) on märkinud, ( 10 ) et CIC artikleid 246 ja 247 ei tule kohaldada mitte üksnes eeluurimiskolleegiumi otsustele, mille kohaselt asi ei peaks kohtu alla minema, vaid igas astmes tehtud otsustele, milles eeluurimisega tegelevad kohtud, sealhulgas CIC artiklis 128 viidatud kohtunikekolleegium, on eeluurimise lõpetanud järeldusega küllaldaste tõendite puudumise kohta.

18.

CIC artikkel 248 nõuab, et uute faktide ja/või tõendite leidmise korral peab asjaomane vanempolitseiametnik või eeluurimiskohtunik saatma dokumentide koopiad ning faktid ja/või tõendusmaterjal viivitamata apellatsioonikohtu vanemprokurörile, kes võib taotleda, et eeluurimiskolleegiumi eesistuja määraks kohtuniku, kelle ees prokuratuuri taotlusel toimetatakse uut eeluurimist. ( 11 )

19.

Kriminaalkoodeksi artiklis 604 on sätestatud, et Itaalia kodaniku toime pandud seksuaalvägivallateo asjas võidakse alustada kriminaalmenetlust Itaalias ka juhul, kui see on toime pandud välismaal.

20.

Belgias elav Itaalia kodanik M oli Belgias eeluurimise all seoses väidetavate kordunud seksuaalvägivallategudega või igal juhul seksuaalset laadi õigusvastaste tegudega pärast seda, kui tema minia esitas selle kohta 2004. aasta algul rea teateid. Väidetavalt pani M need teod toime ajavahemikus maist 2001 kuni veebruarini 2004 Belgias oma alaealise (29. aprillil 1999 sündinud) pojatütre N suhtes.

21.

Belgia politsei viis läbi ulatusliku uurimise, mille käigus koguti arvukalt dokumente, küsitleti mitut isikut, nende seas N, ja saadi mitu eksperdihinnangut. Eksperdihinnangud anti küsimustes, kas alaealine N kandis füüsilisi ja/või psühholoogilisi jälgi teatatud vägivallast; kas kaebuse esitajat Q‑d saab pidada usaldusväärseks; ja kas M‑l on seksuaalsusega seotud isiksusehäireid.

22.

Pärast seda uurimist tegi Tribunal de première instance de Monsi (esimese astme kohus, Mons) kohtunikekolleegium 15. detsembril 2008 järelduse küllaldaste tõendite puudumise kohta ja lõpetas kriminaalmenetluse, andmata asja kohtule edasi. Seda põhjendati nii, et M vastu esitatud süüdistuses ei olnud piisavalt fakte ja/või tõendeid.

23.

Cour d’appel de Monsi (apellatsioonikohus, Mons) eeluurimiskolleegium kinnitas 21. aprillil 2009 järeldust küllaldaste tõendite puudumise kohta. Nimetatud kohtu otsust kinnitas omakorda ka Cour de cassation oma 2. detsembri 2009. aasta otsusega. Selle otsusega ammendusid asja menetlemise võimalused Belgias, kui ei leita uusi fakte ja/või tõendeid (nagu on ette nähtud CIC artiklitega 246 ja 247).

24.

Vahepeal alustati pärast seda, kui Q oli teinud 23. novembril 2006 Itaalia politseile avalduse, M vastu kriminaalmenetlust Itaalias Tribunale di Fermos nendesamade faktiliste asjaolude põhjal, mis olid tinginud eeluurimise Belgias. Sellele järgnes ulatuslik eeluurimine sisuliselt samades küsimustes, milles samal ajal toimetati eeluurimist Belgias. Tribunale di Fermo eeluurimiskohtunik andis M asja õigusemõistmiseks üle samale kohtule kollegiaalses koosseisus 19. detsembril 2008 (s.o neli päeva pärast seda, kui Tribunal de première instance de Monsi kohtunikekolleegium oli teinud järelduse küllaldaste tõendite puudumise kohta).

25.

Tribunale di Fermo istungil 9. detsembril 2009 märkis M, et tal on õigus tugineda ne bis in idem põhimõttele, arvestades nädal varem (2. detsembril 2009) tehtud Belgia Cour de cassationi otsust, millega lõpetati paralleelne menetlus Belgias.

26.

Seda arvestades peatas Tribunale di Fermo (Itaalia) menetluse ja esitas järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooniga ühinenud Euroopa Liidu liikmesriigis tehtud jõustunud kohtuotsusega, millega pärast ulatuslikku eeluurimist lõpetati kriminaalmenetlus küllaldaste tõendite puudumise tõttu, kuid mis võimaldab uute tõendite leidmise korral menetlust taasalustada, on vastuolus sama isiku suhtes samade faktiliste asjaolude põhjal kriminaalmenetluse alustamine või toimetamine teises liikmesriigis?”

27.

Oma kirjalikud seisukohad esitasid Q, Austria, Belgia, Itaalia, Madalmaade, Poola, Saksamaa ja Šveitsi valitsus ning komisjon. Kohtuistungil, mis peeti 12. septembril 2013, olid esindatud ja esitasid suulisi seisukohti Q, Madalmaade, Poola ja Saksamaa valitsus ning komisjon.

28.

Vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele oleneb sellest, kuidas tõlgendada rakenduskonventsiooni artiklis 54 kasutatud sõnastust „langetanud lõpliku kohtuotsuse”. Kas niisugune otsus küllaldaste tõendite puudumise kohta, nagu Belgia menetluses tehti, kujutab endast lõplikku kohtuotsust nii, et seejärel on kohaldatav artiklis 54 kajastuv ne bis in idem põhimõte?

29.

Euroopa Kohtu senine praktika rakenduskonventsiooni artikli 54 ja ne bis in idem põhimõtte kohta, ( 12 ) mis käsitleb nii enne kui ka pärast kohtupidamist tehtud otsuseid lõpetada kriminaalmenetlus, ei anna sellele küsimusele ühest vastust.

30.

Kohtupraktikas on välja kujunenud, et kui selline otsus tehakse pärast kohtupidamist, kohaldatakse ne bis in idem põhimõtet süüdistatava õigeks‑ või süüdimõistmise korral. See kehtib in absentia kohtupidamisel langetatud süüdimõistva otsuse puhul (olenemata siseriiklikus õiguses kehtestatud nõudest alustada uut menetlust, kui isik hiljem vahistatakse) ( 13 ) ning pärast asja täielikku arutamist kohtuistungil tõendite puudusel langetatud õigeksmõistva otsuse puhul. ( 14 ) Viimati nimetatud juhul keeldus Euroopa Kohus selgelt tegemast otsust üldises küsimuses, kas õigeksmõistmine, mis ei põhine sisulise hinnangu andmisel, võib tingida rakenduskonventsiooni artikli 54 kohaldatavuse. Ta piirdus kinnitamisega, et tõendite puudusel õigeksmõistmine kujutab endast niisugust tuvastamist ning seetõttu tingib rakenduskonventsiooni artiklis 54 sisalduva ne bis in idem põhimõtte kohaldatavuse. ( 15 )

31.

Ka olukordi, kus selline otsus tehakse enne asja arutamist kohtuistungil, on Euroopa Kohus käsitlenud liberaalselt. Ne bis in idem põhimõte on kohaldatav, kui prokuratuur lõpetab ilma kohtu sekkumiseta kriminaalmenetluse süüdistatavate suhtes, kes on nõustunud oma tegude eest trahvi maksma. ( 16 ) Samas otsuses märkis Euroopa Kohus, et rakenduskonventsiooni artikli 54 eesmärk on„vältida, et isik võetakse liikumisvabaduse kasutamise tõttu sama teo eest vastutusele mitme liikmesriigi territooriumil”, ning lisas, et selle eesmärgi täielikuks saavutamiseks peab artikkel 54 olema kohaldatav „ka otsuste suhtes, millega ühes liikmesriigis kriminaalmenetlus lõplikult lõpeta[ta]kse, [isegi, kui] need otsused tehti ilma kohtu sekkumiseta ja need ei ole vormistatud kohtuotsusena” ( 17 ).

32.

Ne bis in idem põhimõte on kohaldatav ka juhul, kui kriminaalmenetlus „esimeses” liikmesriigis lõpetatakse kuriteo aegumise tõttu, ( 18 ) olenemata sellest, et aegumistähtaegu käsitlevad lepinguosaliste riikide õigusaktid on ühtlustamata, mistõttu kriminaalmenetlus ei pruugi olla „teises” liikmesriigis aegumise tõttu välistatud. (Komisjoni seisukoht käesolevas asjas – et rakenduskonventsiooni artikli 54 kohaldumise aluseks peaks olema üksnes pärast kohtulikku uurimist tehtud otsus, millega mõisteti süüdistatav tõendite puudumisel õigeks – näib mulle seda lahendit arvestades edutu.) ( 19 ) Kohtuasjas Gasparini toonitas Euroopa Kohus, et ne bis in idem põhimõte eeldab tingimata lepinguosaliste riikide vastastikust usaldust üksteise karistusõigussüsteemide vastu, ja et iga riik tunnustab teises lepinguosalises riigis kehtiva karistusõiguse kohaldamist isegi siis, kui tema enda siseriikliku õiguse rakendamise tulemuseks oleks teistsugune lahend. ( 20 )

33.

Seevastu kohtuasjas Miraglia ( 21 ) oli kriminaalmenetlus Madalmaades peatatud seetõttu, et sama kahtlustatava suhtes oli samadel faktilistel asjaoludel alustatud kriminaalmenetlust Itaalias. Menetluse peatamise otsusega välistati Madalmaades kriminaalmenetlus samade kuriteosündmuste suhtes ning õigusalane koostöö välisriikide ametiasutustega, välja arvatud uute tõendite leidmisel. ( 22 ) Euroopa Kohus märkis, et niisugune õiguskaitseorgani otsus, mis on langetatud ilma sisulist hinnangut andmata, ei saa endast kujutada selle isiku suhtes rakenduskonventsiooni artikli 54 tähenduses lõplikku kohtuotsust, mis võiks takistada Itaalias kriminaalmenetluse jätkumist. ( 23 ) Kui Madalmaade otsus (mis tehti just seetõttu, et Itaalias oli kriminaalmenetlus käimas) oleks loetud niisuguseks, millest piisab ne bis in idem põhimõtte kohaldumiseks, „[oleks see teinud] veelgi raskemaks või lausa takista[nud] üheski asjaomases liikmesriigis kahtlustatavale ette heidetud ebaseadusliku käitumise karistamist”. ( 24 ) Niisiis rõhutas Euroopa Kohus, kui tähtis on tagada isikute vaba liikumine koos kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete võtmisega ( 25 ) (mis ELL artikli 3 lõikes 2 sätestatuna on V jaotises ette nähtud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala loovate sätete eesmärk).

34.

Kohtuasjas Turanský ( 26 ) oli tehtud kriminaalmenetluse peatamise otsus enne kahtlustatavale süüdistuse esitamist. Siseriikliku õiguse kohaselt ei välistanud see otsus uue kriminaalmenetluse alustamist samade tegude eest. Euroopa Kohus otsustas, et see menetluse peatamise otsus ei ole asjaomase isiku suhtes tehtud „lõplik kohtuotsus”, mis tingib ne bis in idem põhimõtte kohaldamise. ( 27 ) Sealsamas sõnastas Euroopa Kohus „Turanský kriteeriumi”, mille põhjal tuvastatakse, kas mingis asjas on tehtud „lõplik kohtuotsus”. See otsus peab „lõpeta[ma] kriminaalmenetluse ja kriminaalasja lõplikult” ( 28 ) ja „tuleb esiteks kontrollida […], kas selle konventsiooniosalise õiguses, kelle ametiasutused võtsid vastu asjaomase otsuse, käsitatakse seda otsust lõpliku ja siduvana, ning teha kindlaks, kas see annab nimetatud riigis ne bis in idem põhimõttega tagatud kaitse” ( 29 ). See kriteerium leidis heakskiitu ja kohaldamist kohtuasjas Mantello (mis käsitles Euroopa vahistamismäärust). ( 30 )

35.

Üldiselt näib mulle, et siiani ei ole Euroopa Kohtu lähenemisviis erinenud Euroopa Inimõiguste Kohtu omast inimõiguste konventsiooni protokolli nr 7 artikli 4 lõike 1 kohaldamisel. Nimetatud artikliga antud tagatis „muutub asjakohaseks, kui varasem õigeks‑ või süüdimõistev otsus on juba res judicata tähenduses jõustunud”. ( 31 ) Nagu nimetatud protokolli puudutavas seletuskirjas on täpsustatud, „on [sellega] tegu siis, kui otsust ei saa tühistada, st kui ei ole enam võimalik kasutada muid tavapäraseid õiguskaitsevahendeid või kui pooled on niisugused õiguskaitsevahendid ammendanud või lasknud tähtajal ilma neid kasutamata mööduda”. ( 32 )

36.

Ne bis in idem põhimõtte sõnastus harta artiklis 50 kajastab protokolli nr 7 artiklis 4 sisalduvat. Harta selgitustes on märgitud, et artiklit 50 kohaldatakse „mitte ainult ühe liikmesriigi jurisdiktsioonis, vaid ka mitme liikmesriigi jurisdiktsioonide vahel”, lisades et „[p]rotokolli nr 7 artiklis 4 osutatud olukordade suhtes, eriti nimetatud põhimõtte kohaldamisel ühes ja samas liikmesriigis, omab tagatud õigus sama tähendust ja ulatust kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni vastav õigus”.

37.

Tavaliselt peavad selle liikmesriigi kohtud, kus taotletakse ne bis in idem põhimõtte kohaldamist (käesoleval juhul Itaalia), otsustama selle küsimuse, lähtudes teabest ja abist, mida annab rakenduskonventsiooni artikli 57 kohaselt see liikmesriik, kus tehti otsus, millele tuginedes soovitakse nimetatud põhimõtte kohaldamist (käesoleval juhul Belgia). ( 33 ) Kohaldada tuleb Euroopa Kohtu otsuses Turanský ( 34 ) kehtestatud kriteeriumi. Nagu käesolevas kohtuasjas, võib siseriiklik kohus vajadusel paluda eelotsust taotledes abi Euroopa Kohtult.

38.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Belgia õiguses oli Cour de cassationi 2. detsembri 2009. aasta otsusel niisugune mõju, et edaspidi on samadel faktilistel asjaoludel põhinev kriminaalmenetlus endise süüdistatava suhtes välistatud. Kriminaalmenetlust ei peatatud mitteametlikult, vaid selle jätkumine välistati ametlikult. Pärast seda, kui on tehtud otsus küllaldaste tõendite puudumise kohta, võidakse uute faktide ja/või tõendite leidmise korral tõepoolest menetlust taasalustada, kuid see võimalus on piiratud. Uued faktid ja/või tõendusmaterjal peavad saama kas tugevdada tõendeid, mida eeluurimiskolleegium (või kohtunikekolleegium, nagu käesoleval asjas) pidas liiga nõrkadeks, või näidata faktilisi asjaolusid uues valguses, millest on kasu tõe kindlakstegemisel (CIC artikkel 247). Menetlust võidakse taasalustada üksnes prokuröri taotlusel, kellel on kaalutlusõigus selline taotlus esitada või esitamata jätta (CIC artikkel 248). ( 35 ) Niivõrd kui mul õnnestus tuvastada, ei saa eraisik sundida prokuröri taotlema kriminaalmenetluse taasalustamist ega algatada erasüüdistusmenetlust nende faktide ja/või tõendite põhjal, mille läbivaatamise tulemusel tehti järeldus küllaldaste tõendite puudumise kohta. Käesolevas asjas viidi selle järelduse suhtes läbi tavaline edasikaebemenetlus, mis ammendus Cour de cassationi otsusega. Sel teel jõustus Tribunal de première instance de Monsi kohtunikekolleegiumi järeldus res judicata tähenduses ning see kaitseb nüüd M Belgias kriminaalmenetluse eest. Seega on Turanský kriteerium täidetud.

39.

Belgia valitsus asus (oma kirjalikes seisukohtades – istungil ei olnud ta esindatud) siiski seisukohale, et niisugune otsus ei ole lõplik, sest on olemas võimalus taasalustada menetlust uute faktide ja/või tõendite leidmise korral, ja seetõttu ei ole rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõte kohaldatav. Mulle näib, et niisugust seisukohta võivad põhjendada kaks mõttekäiku. Nendest esimene on niisugune, et Itaalias alustati kriminaalmenetlust alles nädal pärast Belgia Cour de cassationi otsust lihtsalt juhuslikult ebaõnnestunud ajastuse tõttu ning kui süüdistatava vastu esitatud väited on (nagu käesolevas asjas) tõsised ja ebameeldivad, „tuleks” ta võimaluse korral kohtu alla anda. Teise mõttekäigu kohaselt ei saa ne bis in idem põhimõte olla kunagi kohaldatav „teises” liikmesriigis niikaua, kui on olemas kasvõi imeväike võimalus, et „esimeses” liikmesriigis saab kriminaalmenetlust jätkata või taasalustada. Käsitlen kumbagi mõttekäiku kordamööda.

40.

Üks käesoleva asja rabavamaid külgi on sündmuste kronoloogia. Kahte ulatuslikku eeluurimist toimetati Belgias ja Itaalias paralleelselt. Sündmused kahe liikmesriigi kohtutes arenesid nii: a) Belgia Tribunal de première instance de Monsi kohtunikekolleegium tegi järelduse küllaldaste tõendite puudumise kohta (15. detsember 2008); b) Itaalia Tribunale di Fermo eeluurimiskohtunik andis M kohtu alla (19. detsember 2008); c) Belgia Cour d’appel de Monsi eeluurimiskolleegium kinnitas järeldust küllaldaste tõendite puudumise kohta (21. aprill 2009); d) Belgia Cour de cassation kinnitas Cour d’appel de Monsi otsust (2. detsember 2009); ja lõpuks: e) Tribunale di Fermo kolleegium pidas kohtuistungi (9. detsember 2009).

41.

Abi võib olla selle sündmuste käigu eri ajahetkede uurimisest, et selgitada, kas süüdistatav M saab tugineda rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõttele, ja kui ta seda saab, siis millises etapis ja miks.

42.

Kuupäeval, mil Tribunale di Fermo eeluurimiskohtunik andis M kohtu alla (19. detsembril 2008), oli Tribunal de première instance de Monsi kohtunikekolleegium äsja (15. detsembril 2008) teinud järelduse küllaldaste tõendite puudumise kohta. Ometi ei olnud see otsus Belgia õiguse kohaselt „lõplik”. Selle peale sai edasi kaevata (mida ka tehti). Seetõttu ei saanud M sel ajahetkel tugineda Itaalia kohtumenetluse seiskamiseks ne bis in idem põhimõttele.

43.

Analüüs oleks samasugune, kui M üle kohtupidamine Itaalias oleks läinud oma rada ning kohtuotsus oleks tehtud kas enne 21. aprilli 2009 (mil tegi oma otsuse Cour d’appel Monsis) või enne 2. detsembrit 2009 (mil tegi oma otsuse Belgia Cour de cassation). Kuigi mõlemal juhul oleks olemas olnud teises liikmesriigis varem tehtud otsus sama isiku ja samade faktiliste asjaolude kohta, ei oleks see otsus olnud veel siseriikliku õiguse kohaselt „lõplik”.

44.

Ent 2. detsembril 2009 olukord muutus. Alates sellest kuupäevast kaitseb M – kui ta on Belgias – kriminaalmenetluse eest Cour de cassationi lõplik otsus, millega kinnitati järeldust küllaldaste tõendite puudumise kohta. On tõsi, et kui tuleks välja uusi fakte ja/või tõendeid, oleks asjaomane vanempolitseiametnik või eeluurimiskohtunik CIC artikli 248 kohaselt kohustatud saatma dokumentide koopiad ja tõendid viivitamata apellatsioonikohtu vanemprokurörile. See samm on kohustuslik. Seejärel näib vanemprokuröril olevat kaalutlusõigus. ( 36 ) Ta „võib” (eeldatavasti juhul, kui uued faktid ja/või tõendid olukorda tema arvates vajalikul määral muudavad) taotleda, et eeluurimiskolleegiumi eesistuja määraks kohtuniku, kelle ees toimetatakse uut eeluurimist. Eeldatavasti ei tee vanemprokurör seda juhul, kui ta asub seisukohale, et uued faktid ja/või tõendid ei muuda olukorda või ei ole küllaldased. Ent kui uut tõendusmaterjali ei ole leitud ja seda menetlust ei ole alustatud, on M ikkagi kriminaalmenetluse eest kaitstud. ( 37 )

45.

Isik ei tohi vaba liikumise õiguse teostamise tõttu kaotada kaitset, mida pakub talle siseriiklik kriminaalõigus. Sel põhjusel peab Belgia Cour de cassationi 2. detsembri 2009. aasta otsus välistama pärast seda kuupäeva M suhtes Itaalias kohtupidamise.

46.

Täielikkuse huvides käsitlen veel nelja aspekti.

47.

Esiteks asun seisukohale, et otsustav kuupäev peab olema see, mil kohus teeb kohtuotsuse, mitte aga (hilisem) kuupäev, mil see otsus jõuab teises liikmesriigis prokuröri või kohtuni. Niisugust käsitust nõuab õiguskindluse põhimõte. Otsuse kuupäev on kindel. Otsusest teatamise kuupäev on muutuv suurus, mis võib olla välisteguritest mõjutatud.

48.

Teiseks on kohtu alla antav isik „ohus” hetkeni, mil kuulutatakse tema kohtumenetlust lahendav otsus. Isiku kohtu alla andmise kuupäeva ja tema üle kohtupidamise alguskuupäeva vahele võib jääda aega (loodetavasti harilikult mitte nii kaua kui käesolevas asjas); ka kohtumenetlus ise võib aega võtta. Ne bis in idem põhimõte on mõeldud topeltohu ärahoidmiseks. Minu arvates järeldub sellest, et ne bis in idem põhimõte ei lakka kohaldumast siis, kui isik antakse kohtu alla, ega ka tema üle kohtupidamise alguspäeval. Sellele põhimõttele võib tugineda seni, kui kohtumenetluse tulemus on selgunud.

49.

Kolmandaks, kui isiku üle juba on„teises” liikmesriigis kohut peetud ja ta seal süüdi mõistetud, ei ole oluline, et sama isiku kohta samade faktiliste asjaolude põhjal „esimeses” liikmesriigis tehtud otsus pärast seda jõustub. Põhjus on selles, et kui tema üle teises liikmesriigis kohut peeti, ei olnud esimeses liikmesriigis lõplikku otsust (veel) tehtud. Muidugi saab teises liikmesriigis tehtud otsuse siseriikliku õiguse alusel edasi kaevata mis tahes alustel, mida selle liikmesriigi karistusõigus võimaldab. Rakenduskonventsiooni artiklile 54 aga tugineda ei saa.

50.

Neljandaks on vaja kuidagi vastata küsimusele „Mida öelda teises liikmesriigis üksikasjalikule eeluurimisele raisatud politsei tööaja ja riiklike kulutuste kohta, kui niisugustel asjaoludel kohaldub ne bis in idem põhimõte ning kriminaalmenetlus juba kohtu alla antud isiku suhtes ei saa jätkuda?”

51.

Kindlasti on selle taga olemas tõsist kaalumist vääriv küsimus seoses „kriminaalmenetluste võidujooksuga” ning võimalike kohtualluvuse kollisioonidega kriminaalasjades. Praegu ei ole kriminaalkohtualluvuse kollisiooninorme liidu tasandil kokku lepitud. ( 38 )Ne bis in idem põhimõtte kohaldamine lahendab probleemi piiratud ulatuses, mõnikord meelevaldselt. ( 39 ) Sellega ei saa rahuldavalt asendada niisuguste kollisioonide lahendamist vastavalt kokkulepitud kriteeriumidele.

52.

Liidu õiguses on praegu olemas regulatsioon, mis käsitleb teabevahetust eri liikmesriikide uurimisasutuste vahel. ( 40 ) Vastavalt nõukogu raamotsusele 2009/948/JSK, ( 41 ) mis ilmus ja jõustus 15. detsembril 2009 (s.o vaid mõni päev pärast seda, kui Itaalias peeti põhikohtuasjas kohtuistung), peab liikmesriigi pädev asutus, kui tal on põhjendatult alust arvata, et teises liikmesriigis toimetatakse paralleelset kriminaalmenetlust, võtma ühendust kõnealuse teise liikmesriigi pädeva asutusega, et alustada otseseid konsultatsioone. Need konsultatsioonid, mille eesmärk on hoida ära seesugustest paralleelsetest menetlustest tulenevaid negatiivseid tagajärgi, võivad vastavalt vajadusele viia kriminaalmenetluste koondamiseni ühte liikmesriiki.

53.

Mõningal määral pakub see lahendust käesoleva kohtuasja põhjustanud (ja varem Miraglia kohtuasjas tekkinud) küsimustele. Ent nõukogu raamotsus 2009/948/JSK ei ühtlusta selles õigusvaldkonnas siseriiklikke õigusnorme ega menetluste korda. Muu hulgas ei kohusta see liikmesriiki enda kohtulikust pädevusest loobuma ega seda teostama. ( 42 ) Niikaua, kui seadusandja ei ole paralleelsete kohtumenetluste küsimust üldisemalt lahendanud, tuleb selle tühimiku täitmiseks paratamatult käiku suruda rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõte.

54.

Rakenduskonventsiooni artiklis 54 ega harta artiklis 50 ei ole otsesõnu käsitletud seda, mis peab juhtuma ne bis in idem põhimõttega juhul, kui leitakse uusi fakte ja/või tõendeid. Harta selgitustes on seoses artikliga 50 märgitud, et kui hartas sätestatud õigust kohaldatakse ühes ja samas liikmesriigis, „omab tagatud õigus sama tähendust ja ulatust kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni vastav õigus”.

55.

Sellest lähtudes inimõiguste konventsiooni poole pöördudes näeme, et selle konventsiooni protokolli nr 7 artikli 4 lõike 2 kohaselt ei takista artikli 4 lõike 1 sätted (mis kaitsevad õigust mitte olla ühe ja sama teo eest kaks korda kohtu all ega kaks korda karistatud) menetluse taasalustamist, „kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest”. Protokolli nr 7 seletuskirjas on selgitatud, ( 43 ) et mõiste „uued või äsjailmnenud faktid” hõlmab uusi tõendusvahendeid varem eksisteerinud faktiliste asjaolude kohta. Niisiis kajastab Belgia õiguses ette nähtud erandvõimalus taasalustada kriminaalmenetlust pärast järeldust küllaldaste tõendite puudumise kohta üsna täpselt protokolli nr 7 artikli 4 lõike 2 sisu.

56.

Saan inimõiguste konventsiooni protokolli nr 7 artikli 4 lõikest 1 aru nii, et sellega on kehtestatud ne bis in idem põhimõtte kohane kaitse. Artikli 4 lõige 2 aga sisaldab sel juhul erandit, mis võimaldab taasalustada menetlust (vastavalt asjaomase riigi õigusele ja kriminaalmenetluse korrale) hoolimata sellest, et muidu kohalduks ne bis in idem põhimõte. See ei tähenda (ja kindlasti ei saa seda mõistlikult tõlgendada nii, nagu see tähendaks), et niikaua, kui on olemas teoreetiline võimalus leida „uued või äsjailmnenud faktid”, ei ole ne bis in idem põhimõte kohaldatav. Teoreetiliselt võib varasema täienduseks alati välja tulla uusi fakte ja/või tõendeid. Seetõttu jätaks Belgia poolehoiu pälvinud tõlgendus ne bis in idem põhimõtte sisuta. Olenemata järeldusest küllaldaste tõendite puudumise kohta, mis on leidnud kinnitust kõrgeima astme kohtus ja res judicata tähenduses jõustunud, jääks endine süüdistatav ilma talle siseriikliku õigusega ette nähtud kaitsest. On selge, et kui teist menetlust oleks ilma uute faktide ja/või tõenditeta alustatud Belgias (mitte Itaalias), olnuks see nimetatud otsuse mõjul takistatud.

57.

Kas järeldus peaks olema teistsugune, kui teist menetlust toimetatakse „teises” liikmesriigis?

58.

Ma ei arva nii. Rakenduskonventsiooni artikli 54 eesmärk on just nimelt hoida ära olukord, kus vaba liikumise õigust teostav isik kaotab ne bis in idem põhimõttega tagatud kaitse, mis tal muidu oleks. On selge, et ne bis in idem põhimõtte kohaldumine ühes liikmesriigis (käesoleval juhul Belgias) tehtud otsuse mõjul võib tõkestada teises liikmesriigis (käesoleval juhul Itaalias) kriminaalmenetluse ka siis, kui teise liikmesriigi kohtud on jõudnud sisuliselt samade faktide ja/või tõendite alusel teistsugusele järeldusele. Erisuguste lahendite võimalus aga on tingitud sellest, et ne bis in idem põhimõte toimib õigusnormide ühtlustamatusest hoolimata, olles rajatud kõrgel tasemel vastastikusele usaldusele. ( 44 )

59.

Põhjapanevamalt aga on selge, et ne bis in idem põhimõte ei tõkesta menetluse taasalustamist uute faktide ja/või tõendite leidmise korral. ( 45 ) Kui Itaalia prokuratuur annab kõik enda käsutuses oleva Belgia kolleegide käsutusse, saavad nemad neid faktilist ja/või tõendusmaterjali hinnata ja otsustada, kas üritada taasalustada Belgias menetlust CIC artiklite 246, 247 ja 248 alusel. Toonitan siiski, et mis tahes edasist kohtumenetlust endise süüdistatava suhtes, keda kaitseb lõplik otsus küllaldaste tõendite puudumise kohta, tuleb alustada liikmesriigis, kus see otsus tehti (s.o esimeses liikmesriigis). Teise liikmesriigi kohtud ei saa mööda minna sellest kohtuasjast (ega endisele süüdistatavale esimese liikmesriigi õigusnormidega võimaldatud menetlustagatistest), otsustades kasutada tema kohtu alla andmiseks fakte ja/või tõendeid, mis võivad (kuid ei pruugi) olla „uued”.

60.

Eelnevat arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale di Fermo (Itaalia) esitatud küsimusele järgmiselt:

Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54 tuleb tõlgendada nii, et üksikasjalikule uurimisele järgnev lõplik otsus küllaldaste tõendite puudumise kohta (non-lieu), millega lõpetatakse kriminaalmenetlus ja mis välistab edaspidi samadel faktilistel asjaoludel põhineva kriminaalmenetluse sama isiku suhtes, ent mis võidakse siseriikliku õiguse kohaselt tühistada uute faktide ja/või tõendite leidmise korral, kujutab endast selles asjas lõplikku kohtuotsust ning annab aluse kohaldada selles artiklis sätestatud ne bis in idem põhimõtet.