KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 27. oktoobril 2011(1)

Kohtuasi C‑495/10

Centre hospitalier universitaire de Besançon

versus

Thomas Dutrueux,

Caisse primaire d’assurance maladie du Jura

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))

Õigusaktide ühtlustamine – Avalik-õiguslike tervishoiuasutuste tootevastutus patsientide ees – Teenuseosutaja vastutuse piiramine

1.        Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, lk 29; ELT eriväljaanne 15/01, lk 257, „edaspidi direktiiv 85/374”) artiklite 3 ja 13 tõlgendamist.

2.        Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses, mille ese on Centre hospitalier universitaire de Besançoni (edaspidi „CHU de Besançon”) vastutus patsiendile tekitatud kahju eest, mis tulenes puudusega soojendusmadratsi kasutamisest.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Direktiiv 85/374

3.        Direktiivi 85/374 põhjendustes 1, 4, 13 ja 18 on sätestatud:

„1) vaja on ühtlustada liikmesriikide õigusakte, mis käsitlevad tootja vastutust kahju eest, mida põhjustavad tema toodete puudused, sest olemasolevad lahknevused võivad moonutada konkurentsi, mõjutada kaupade liikumist ühisturul ja kaasa tuua tarbijate erineva kaitstuse kahju suhtes, mida puudusega toode põhjustab tema tervisele või varale;

[...]

4) tarbijate kaitsmiseks peab vastutus hõlmama kõiki tootmisprotsessi kaasatud tootjaid niivõrd, kuivõrd nende tarnitud valmistoode, koostisosa või tooraine oli puudusega; samal põhjusel tuleks vastutust laiendada ka toodete ühendusse importijatele ja isikutele, kes esinevad tootjana, kinnitades tootele oma nime, kaubamärgi või muu selgesti eristatava tunnuse, või tarnivad toodet, mille tootjat ei ole võimalik kindlaks teha;

[...]

13) vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele võib kannatanu nõuda kahju hüvitamist niisuguse lepingust tuleneva või lepinguvälise vastutuse alusel, mida ei ole sätestatud käesolevas direktiivis; niivõrd kui kõnealused sätted on mõeldud tulemusliku tarbijakaitse saavutamiseks, ei tohiks käesolev direktiiv neid mõjutada; kui tulemuslik tarbijakaitse farmaatsiatoodete sektoris saavutatakse liikmesriigis juba spetsiaalse vastutussüsteemi abil, peaks olema võimalik esitada ka sellel süsteemil põhinevaid nõudeid;

[...]

18) käesolevast [direktiivist] tulenev ühtlustamine ei saa praeguses etapis olla täielik, kuid avab tee suurema ühtlustamise poole; [...]”.

4.        Direktiivi 85/374 artiklis 1 on sätestatud, et „[t]ootja vastutab kahju eest, mille põhjustab tema toote puudus”.

5.        Kõnealuse direktiivi artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„1. „Tootja” tähendab valmistoote valmistajat, mis tahes tooraine tootjat või koostisosa valmistajat ja iga isikut, kes tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust kasutades esineb selle tootjana.

2. Ilma et see piiraks tootja vastutuse kohaldamist, peetakse käesoleva direktiivi tähenduses tootjaks ja tootjana vastutavaks iga isikut, kes oma äritegevuse käigus impordib ühendusse müügiks, laenutamiseks, liisimiseks või mõnes muus vormis turustamiseks mõeldud toote.

3. Kui tootjat ei ole võimalik kindlaks teha, käsitletakse toote iga tarnijat selle tootjana, kui ta ei tee kahjukannatajale mõistliku aja jooksul teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid. Kui toode ei osuta lõikes 2 nimetatud importija andmetele, kehtib seesama ka sisseveetud toote puhul, isegi kui tootja nimi on märgitud.”

6.        Direktiivi 85/374 artikli 13 kohaselt:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta ühtki õigust, mis kahjukannatajal võib olla vastavalt lepingust tuleneva või lepinguvälist vastutust käsitlevatele õigusaktidele või käesoleva direktiivi teatavakstegemise hetkel kehtivale vastutuse kohaldamise erikorrale.”

B.      Siseriiklikud õigusnormid

7.        Direktiivi 85/374 sätted on siseriiklikku õigusesse üle võetud code civil’i (tsiviilseadustik) artiklitega 1386-1 kuni 1386-18.

8.        Conseil d’État (Prantsusmaa) selgitab, et avalik-õiguslike tervishoiuasutuste vastutust nende patsientide ees reguleerib vastutuse kord, milles prevaleerivad eelkõige halduskohtupraktikas välja kujunenud põhimõtted.

9.        Viimaste hulgas on ka põhimõte, mille Conseil d’État tõi välja 9. juuli 2003. aasta otsuses(2) ja mille kohaselt peab avalik-õiguslik haiglaraviteenuse pakkuja ka temapoolse süü puudumise korral hüvitama kahju, mis patsiendil tekkis ravi raames kasutatud aparaadi või toote puuduse tõttu.

II.    Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

10.      CHU de Besançonis 3. oktoobril 2000 toimunud operatsiooni käigus sai tollal 13‑aastane patsient põletushaavu. Põletushaavu põhjustas soojendusmadrats, millel ta lamas ja mille temperatuuri reguleerimise süsteem oli puudusega.

11.      Tribunal administratif de Besançon mõistis 27. märtsi 2007. aasta otsusega CHU de Besançonilt välja hüvitise tekitatud kahju eest. Kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse jättis Cour administrative d’appel de Nancy 26. veebruari 2009. aasta otsusega rahuldamata ning CHU de Besançon esitas viimati nimetatud otsuse peale kassatsioonkaebuse Conseil d’État’le.

12.      Kassatsioonkaebuses väidab CHU de Besançon, et Cour administrative d’appel de Nancy otsus on vastuolus direktiiviga 85/374. Nimelt takistavat direktiiv vastutuse rakendamist avalik‑õigusliku haiglaraviteenuse pakkuja suhtes, kui tegemist on üksnes kasutatud tervishoiutoodete ja ‑aparaatide puuduse tõttu tekkinud kahjudega ja viimane ei tekitanud neid süüliselt. Vastutab ainult madratsi tootja, kui ta on nõuetekohaselt kindlaks tehtud.

13.      Põhimõtte, mille kohaselt peab asutus ka omapoolse süü puudumise korral hüvitama kahju, mis on patsiendile tekitatud ravi käigus kasutatud aparaadi või toote puuduse tõttu, sõnastas Conseil d’État 9. juulil 2003. Selline vastutuse erikord tuleneb erilistest suhetest avalik‑õigusliku haiglaraviteenuse pakkuja ja nende isikute vahel, keda ravitakse. Conseil d’État’ arvates võib seega eelkõige väita, et kõnealusel vastutuse erikorral on direktiiviga 85/374 sätestatud korrast eraldiseisev spetsiifiline alus. Avalik-õiguslike haiglaraviteenuse pakkujate puhul kehtivat vastutuse korda võib seega kooskõlas kõnealuse direktiivi artikliga 13 kohaldada ka edaspidi.

14.      Juhul kui see ei ole nii, sõltub põhikohtuasja vaidluse lahendus kõnealuse kohtu arvates sellest, kas direktiivis 85/374 sätestatud vastutuse kord puudutab kahju, mida puudusega toote kasutaja võis põhjustada kolmandale isikule viimasele osutatava teenuse raames.

15.      Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [...] direktiivi [85/374] artikli 13 sätteid arvestades lubab see direktiiv rakendada patsientidel avalik-õiguslikes tervishoiuasutustes olevale erilisele seisundile tuginevat vastutuse korda osas, milles sellega tunnustatakse eelkõige nende õigust saada viidatud tervishoiuasutustelt ka viimaste süü puudumise korral hüvitist kahju eest, mis tekkis tervishoiuasutuste poolt kasutatud puudusega toodete või aparaatide tõttu, ilma et see mõjutaks viidatud tervishoiuasutuse võimalust esitada garantiinõue tootja vastu?

2.      Kas direktiiv [85/374] piirab liikmesriikide võimalust määratleda selliste isikute vastutus, kes kasutavad puudusega aparaate või tooteid teenuse osutamise raames ja tekitavad seega teenusesaajale kahju?”

III. Menetlus Euroopa Kohtus

16.      Conseil d’État’ 4. oktoobri 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 15. oktoobril 2010.

17.      CHU de Besançon, Prantsuse, Saksa ja Kreeka valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud märkused.

18.      Need huvitatud pooled, v.a Saksa valitsus, kuulati ära kohtuistungil, mis toimus 20. septembril 2011.

IV.    Õiguslik analüüs

19.      Nagu kõik kohtuistungil osalenud pooled õigustatult märkisid, peaks Euroopa Kohus esmajärjekorras tegelema teise eelotsuse küsimusega, kuna selle eesmärk on kindlaks teha, kas selline vastutuse kord nagu põhikohtuasjas käsitletav kuulub direktiivi 85/374 kohaldamisalasse või mitte. Juhul kui sellele küsimusele vastatakse eitavalt, siis sellest piisab, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik vastus, ilma et oleks vaja analüüsida esimest eelotsuse küsimust, mis käsitleb direktiivi 85/374 artiklit 13.

A.      Teine eelotsuse küsimus

20.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine küsimus käsitleb direktiivi 85/374 kohaldamisala piiritlemist. Eelkõige tuleb Euroopa Kohtul kindlaks määrata, kas kõnealune direktiiv piirab võimalust rakendada siseriiklikku vastutuse korda avalik-õiguslike haiglate suhtes, mis kasutavad teenuse osutamise raames puudusega aparaate või tooteid.

21.      Üldisemalt on tegemist küsimusega direktiivi 85/374 kohaldamise kohta teenuseosutaja vastutuse korrale juhul, kui on tegemist teenuse osutamisel kasutatud puudusega tootest põhjustatud kahjuga. Kõnealuse direktiivi kohaldamine – mis takistab siseriikliku vastutuse korra rakendamist – sellise teenuseosutaja olukorrale võiks olla võimalik kahel juhul.

22.      Esimese võimalusena oleks direktiiv 85/374 kohaldatav teenuseosutaja vastutuse korrale seetõttu, et teenuseosutaja samastatakse puudusega toote „tarnijaga” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses. Nimetatud sättes on ette nähtud, et „[k]ui tootjat ei ole võimalik kindlaks teha, käsitletakse toote iga tarnijat selle tootjana, kui ta ei tee kahjukannatajale mõistliku aja jooksul teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid”. Seadusandja ei määratle mõistet „tarnija”, mis võib seega hõlmata ka teenuseosutajat. Vastavalt direktiivi 85/374 artikli 3 lõikele 3 käsitletaks teenuseosutajat seega teenuse osutamisel kasutatud puudusega toote „tootjana”, kui ta ei tee kahjukannatajale mõistliku aja jooksul teatavaks „tootja” või talle toote „tarninud isiku” andmeid.

23.      Teise võimalusena oleks direktiiv 85/372 kohaldatav teenuseosutaja vastutuse korrale seetõttu, et direktiivis ei ole teenuseosutajat lisatud puudusega toodete eest vastutavate isikute ammendavasse loetellu, milles sisalduvad sõnaselgelt üksnes „tootja” ja „tarnija”. Erinevalt esimesest võimalusest ei käsitleta teenuseosutajat puudusega toote „tootjana”, kui teda ei saa samastada kõnealuse toote „tarnijaga”. Seega ei saa teda puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutusele võtta isegi juhul, kui ta ei avalda „tootja” või kõnealuse teenuse osutamisel kasutatud toote tarnija andmeid.

24.      Pean alljärgnevalt nende kahe võimaluse juurde tagasi pöörduma: esiteks käsitlen teenuseosutaja hõlmamist mõistesse „tarnija” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses (1) ja teiseks vastutavate isikute ringi ammendavat kindlaksmääramist direktiivis 85/374 (2).

1.      Teenuseosutaja samastamine direktiivi 85/374 artikli 3 lõikes 3 nimetatud „tarnijaga”

25.      Direktiivis 85/374 ei ole määratletud puudusega toote „tarnija” mõistet direktiivi artikli 3 lõike 3 tähenduses.

26.      Kreeka valitsuse arvates on „tarnija” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses isik, kes käitab jaotusahelat.(3) Põhikohtuasjas oleks jaotusahela viimane lüli seega puudusega madratsi tarnimine CHU de Besançonile. See, et CHU de Besançon kasutab kõnealust madratsit hiljem patsientide ravimise käigus, ei kuulu enam jaotusahelasse. Prantsuse valitsus omakorda leiab, et eespool nimetatud „tarnija” all on silmas peetud ettevõtjat toote turustusahelas.(4) Kohtuistungil nõustus komisjon nimetatud kahe poole arvamusega.

27.      Teatavad elemendid direktiivi 85/374 tõlgendamist käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas võimaldavad täpsustada „tarnija” mõistet direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses. Otsuses Skov ja Bilka(5) märkis Euroopa Kohus, et „direktiivi artiklid 1 ja 3 [...] määratlevad tootmise ja turustamise protsessis osalenud ettevõtjate hulgas selle, kes peab kandma direktiivis sätestatud vastutust”.(6) Hilisemas kohtuotsuses kritiseeris Euroopa Kohus Taani õigusnorme, milles on ette nähtud „edasimüügi ketis osalevate tarnijate vastutus” samadel tingimustel, mis tootjate vastutus.(7) Lisaks on Euroopa Kohus puudusega toote „käibelelaskmise” mõistet analüüsides tõdenud, et „[p]õhimõtteliselt ei ole oluline, kas toode müüakse otse tootjalt kasutajale või tarbijale või toimub see müük mitut ettevõtjat hõlmavas turustusprotsessis, nagu on kirjeldatud direktiivi [85/374] artikli 3 lõikes 3”.(8)

28.      Lisaks leidis Euroopa Kohus, et „tootja […] määratletakse eeskätt valmistoote valmistajana. […] Üksnes ammendavalt loetletud juhtudel võib ka muid isikuid käsitleda tootjana, s.o isik, kes tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust kasutades esineb selle tootjana (direktiivi 85/374 artikli 3 lõige 1); isik, kes impordib ühendusse toote (artikli 3 lõige 2); ja tarnija, kui tootjat ei ole võimalik kindlaks teha ja kui ta ei tee kannatanule mõistliku aja jooksul teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid (artikli 3 lõige 3)”.(9)Mõistele „tarnija” väga laia määratluse omistamine läheks vastuollu sooviga sätestada „tootjate” ammendav loetelu.

29.      Euroopa Kohus ei ole mõistet „tarnija” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses kunagi otseselt määratlenud. Eespool nimetatud kohtuotsustest nähtub siiski, et puudusega toote tarnijat tuleb vaadelda kui vahendajat puudusega toote turustus- või jaotusahelas. Selline määratlus peab olema piiratud.

30.      Selleks et piiritleda mõistet „tarnija” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses puudusega toote turustus- või jaotusahela raames, tuleb viidata direktiivile 2001/95/EÜ(10). Nagu Prantsuse valitsus meenutab, on nimetatud direktiivi kohaldamisala piiritlemine tingimata seotud direktiivi 85/374 kohaldamisala piiritlemisega.(11)

31.      Direktiivi 2001/95 põhjenduses 9 on täpsustatud, et „[…] [v]ahendite ohutus[t], mida teenuseosutajad ise kasutavad teenuse osutamiseks tarbijale, [...] tuleb käsitleda seoses osutatava teenuse ohutusega. [...]”. Kõnealuse kahe direktiivi vahelist seost arvesse võttes võib seega paralleelselt direktiivi 85/374 puhul otsustada, et puudusega toote kasutamist teenuseosutaja poolt tuleb käsitleda seoses teenusega, mille osutamiseks seda kasutatakse. Järelikult eristub teenuseosutaja puudusega toote „tarnijast” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses, kuna ta ei ole mitte toodet kohale toimetanud, vaid on osutanud teenust, mille jaoks puudusega toodet kasutati.(12)

32.      Põhikohtuasjas on vaieldamatu, et puudusega madratsit kasutati CHU de Besançonis tervishoiuteenuse osutamise raames. Nagu komisjon kohtuistungil märkis, ei olnud sel juhul tegemist tarbijaga, kes soovis hankida madratsit, vaid patsiendiga, kes tuli haiglasse. Puudusega madratsi turvalisust tuleb seega käsitleda seoses tervishoiuteenuse osutamise endaga. Seega ei saa CHU de Besançoni käsitleda puudusega madratsi turustajana ega samastada „tarnijaga” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses, vastupidi eespool käesoleva ettepaneku punktis 21 sõnastatud esimesele hüpoteesile.

2.      Tootevastutust kandvate isikute ammendav kindlaksmääramine direktiivis 85/374

33.      Avalik‑õiguslike haiglate vastutuse kord, mida kohaldatakse CHU de Besançonile Conseil d’État’ 9. juuli 2003. aasta otsuse alusel, võiks kuuluda direktiivi 85/374 kohaldamisalasse, isegi juhul kui kõnealust haiglat ei saa samastada tarnijaga direktiivi artikli 3 lõike 3 tähenduses, vastavalt eespool käesoleva ettepaneku punktis 22 sõnastatud teisele hüpoteesile. Võiks järeldada, et kõnealuse direktiiviga sätestatud kord jätab kogu tootevastutuse üksnes direktiivis 85/374 sõnaselgelt nimetatud isikute kanda. Järelikult juhul, kui leitakse, et CHU de Besançon ei kuulu direktiivi 85/374 artiklis 3 nimetatud vastutavate isikute hulka, ei saa teda pidada vastutavaks puudusega madratsi kasutamise eest. Teenuse osutamise raames kasutatud puudusega toote tekitatud kahju eest vastutab üksnes puudusega madratsi „tootja” ja vajadusel „tarnija”.

34.      Reas otsustes näib Euroopa Kohus kalduvat selles suunas, kuna ta kinnitab, et „[direktiivi 85/374] artiklites 1 ja 3 sätestatud vastutavate isikute määratlust [tuleb] lugeda ammendavaks”.(13)

35.      Direktiivi 85/374 tõlgendamisega seotud kohtupraktika suuna üksikasjalik analüüs näitab siiski, et Euroopa Kohtu praktika ei kinnita väidet, mille kohaselt teenuseosutaja ei ole vastutav, kuna teda ei ole nimetatud direktiivis 85/374 (punkt a). Lisaks nähtub hiljutisest kohtuotsusest vastupidi, et direktiivi ei tuleks pidada kohaldatavaks muudes punktides kui need, mida direktiiv sõnaselgelt reguleerib (punkt b).

a)      Direktiivi 85/374 teenuseosutajate vastutuse korrale laiendamise puudumine kohtupraktikas

36.      Kõrvale ei saa jätta konteksti, milles esitati eespool käesoleva ettepaneku punktis 33 viidatud Euroopa Kohtu kinnitus. Kõnealusest kontekstist aga nähtub, et otsustes, mis sisaldavad nimetatud kinnitust, ei ole Euroopa Kohus võtnud sõnaselgelt seisukohta direktiivi 85/374 kohaldamisala võimaliku laiendamise kohta teenuseosutajate vastutuse korrale.

37.      Euroopa Kohus on viidanud vastutavate isikute ringi ammendavale kindlaksmääramisele kahes erinevas olukorras. Esiteks selleks, et hinnata, kui suures ulatuses vastutab „tarnija” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses, misjärel Euroopa Kohus kinnitas, et „tarnija” vastutus on „tootja” vastutusega võrreldes teisene.(14) Määratlemine „tarnijana” ei tekitanud raskusi, kuna kõnealusel juhul oli tegemist selle kaupluse omanikuga, kust puudusega toode osteti. Teiseks käsitles Euroopa Kohus vastutavate isikute ringi ammendavust, kui kerkis küsimus ühe poole võimalikust asendamisest teisega olukorras, kus hagi esitati äriühingu vastu, keda ekslikult peeti puudusega toote tootjaks.(15) On täiesti selge, et nimetatud kohtuasjad puudutasid vastutuse korda, mida kohaldatakse „tootjale” või „tarnijale” direktiivi 85/374 artikli 3 tähenduses.

38.      Peale nende kohtuasjade ei ole Euroopa Kohus kordagi võtnud otseselt seisukohta direktiivi 85/374 kohaldamisala laiendamise suhtes teenuseosutaja tootevastutuse korrale. Eelkõige kohtuotsuses Veedfald, mis käsitles direktiivi 85/374 kohaldamist juhul, kui puudusega toodet kasutatakse teenuse osutamise raames, langetas Euroopa Kohus üksnes otsuse kõnealuse puudusega toote „tootja” vastutuse kohta direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 1 tähenduses.(16)

39.      Lisaks tuleb sellega seoses märkida, et ühe konkreetse kohtuasja asjaolud oleksid võimaldanud Euroopa Kohtul võtta selles küsimuses seisukoha. Kõnealuses kohtuotsuses käsitles Euroopa Kohus olukorda, kus M. V. González Sánchez väitis, et ta nakatus C-hepatiidi viirusesse meditsiiniasutuses tehtud vereülekandega.(17) Euroopa Kohus oleks võinud sellega seoses täpsustada, kas asjaomast meditsiiniasutust peeti puudusega toote „tarnijaks” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses. Meditsiiniasutuse „tarnijaga” samastamata jätmisest hoolimata oleks Euroopa Kohus võinud otsustada, et direktiivi 85/374 kohaldamisala laieneb ka kõnealuse meditsiiniasutuse vastutuse korrale. Euroopa Kohus ei teinud selliseid täpsustusi, kuna talle esitati üksnes järgmine küsimus: „[k]as direktiivi [85/374] artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et liikmesriigi õigusnormidega tarbijatele antud õigusi piiratakse direktiivi ülevõtmisega?”.(18)

40.      Euroopa Kohus vastas täpselt sellele küsimusele, kinnitades, et „direktiivi artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et õigusi, mis on liikmesriigi õigusnormidega antud puudusega tootest põhjustatud kahju kannatajatele sellise üldise vastutuse korra kohaselt, millel on direktiiviga sätestatud korraga sama alus, võivad osutuda piiratuks pärast direktiivi ülevõtmist kõnealuse riigi siseriiklikku õiguskorda”.(19) Liikmesriigi õigusnormidega puudusega tootest põhjustatud kahju kannatajatele antud võimalikud õigused võivad pärast direktiivi ülevõtmist osutuda piiratuks. Juhul kui siseriiklik õigus nägi ette muud „tootja” või „tarnija” vastutuse tekkimise tingimused, mis tulenevad samast toote puuduse alusest, ei saa need tingimused pärast kõnealuse direktiivi ülevõtmist enam edasi kehtida. Kõnealuses otsuses ei võtnud Euroopa Kohus seega seisukohta direktiivi 85/374 kohaldamisala kohta ega selle laiendamise kohta teenuseosutajatele.

b)      Direktiivi 85/374 kohaldamatus muudes küsimustes kui need, mida direktiiv sõnaselgelt reguleerib

41.      Euroopa Kohus on hiljuti tootevastutust puudutava küsimuse käsitlemisel kinnitanud direktiivi 85/374 kohaldamatust muudes küsimustes kui need, mida direktiiv sõnaselgelt reguleerib. Tegemist oli juhtumiga, mille alusel langetati kohtuotsus Moteurs Leroy Somer.(20) Kõnealusel juhul süttis haigla elektrigeneraator alalis-vahelduvvoolu muunduri ülekuumenemise tõttu. Puudusega muundur põhjustas seega kahju kutsealaseks tegevuseks kavandatud ja kutsetegevuses kasutatud varale. Euroopa Kohus leidis, et direktiiviga 85/374 läbi viidud ühtlustamine ei hõlma vastutust sellise kahju eest. Seetõttu ei takista kõnealune direktiiv liikmesriigil sellega seoses ette näha direktiiviga sätestatud korra välist vastutuse korda.

42.      Euroopa Kohtu selline seisukoht on kooskõlas asjaoluga, et direktiivi 85/374 põhjenduses 18 on sõnaselgelt sätestatud, et „käesolevast [direktiivist] tulenev ühtlustamine ei saa praeguses etapis olla täielik, kuid avab tee suurema ühtlustamise poole”.(21) Direktiivi 85/374 eesmärk ei ole ammendavalt reguleerida tootevastutuse valdkonda.

43.      Euroopa Kohus võttis sellise seisukoha, ehkki oli varem märkinud, et „[a]rtiklites 1 ja 9 on […] ammendavalt loetletud kahju võimalikud kategooriad”.(22) Kohtuotsuses Moteurs Leroy Somer täpsustas Euroopa Kohus, et „[k]uigi direktiiv 85/374 näeb sellega reguleeritud küsimuste osas ette liikmesriikide õigus- ja haldusnormide täieliku ühtlustamise,(23) […] nähtub direktiivi põhjendusest 18, et direktiivi eesmärk ei ole tootevastutuse valdkonna täielik ühtlustamine direktiiviga reguleerimata küsimustes”.(24) Euroopa Kohus leidis, et „[d]irektiivi 85/374 sõnastusest ja ülesehitusest […] tuleneb, et kutsealaseks tegevuseks kavandatud ja kutsetegevuses kasutatud varale tekitatud kahju hüvitamine ei kuulu direktiiviga reguleeritud küsimuste hulka [...]”.(25) Järelikult ei hõlma direktiivi 85/374 kohaldamisala kahju, mille puudusega toode on põhjustanud kutsealaseks tegevuseks kavandatud ja kutsetegevuses kasutatud varale.

44.      Seisukoht, mille Euroopa Kohus võttis kohtuasjas Moteurs Leroy Somer, on eriti oluline eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastamisel seetõttu, et kohtuotsuses Veedfald kinnitas Euroopa Kohus, et puuduvad eeskirjad, mis käsitlevad teenuseosutaja vastutust puudusega toodetest põhjustatud kahju eest.(26) Euroopa Kohus tunnistas seeläbi, et seadusandja ei soovinud direktiiviga 85/374 sätestada vastutuse korda, mida kohaldatakse ka teenuste osutamisele. Nende kahe kohtuotsuse koostoimest tuleb järeldada, et direktiivi 85/374 kohaldamisala hõlmab üksnes puudusega toote „tootja” ja vajadusel selle „tarnija” – kõnealuse direktiivi artikli 3 tähenduses – vastutust, isegi kui asjaomane toode on tekitanud kahju teenuse osutamise raames. Järelikult ei laiene direktiiviga 85/374 läbi viidud ühtlustamine teenuseosutaja vastutuse korrale, vastupidi käesoleva ettepaneku punktis 22 esitatud teisele hüpoteesile.

45.      Lisaks leidis Euroopa Kohus otsuses Moteurs Leroy Somer, et kõnealune kahju „ei kujuta endast „kahju” direktiivi 85/374 tähenduses”,(27) mitte ei otsustanud, et see kahju kuulub direktiivi kohaldamisalasse ja ei anna õigust hüvitamisele, kuna direktiivis on ette nähtud üksnes sellise kahju hüvitamine, mille on põhjustanud eratarbimiseks mõeldud ja kahjukannataja poolt sel otstarbel kasutatud kaubad. Euroopa Kohtu lähenemisviis jättis avatuks võimaluse tagada puudusega toodete tõttu kahju kannatanutele parem hüvitamise kord.

46.      Põhikohtuasi käsitleb samuti direktiivis 85/374 nimetamata isiku vastutust. Kõnealune siseriiklik vastutuse kord ei puuduta puudusega toote „tootja” ja vajadusel „tarnija” vastutuse korda, mis on direktiiviga ühtlustatud. Nagu märgib Saksa valitsus, lisandub see siseriiklik teenuseosutaja vastutuse kord direktiivis 85/374 nimetatud „tootja” ja „tarnija” vastutusele. Selline avalik‑õigusliku tervishoiuasutuse patsiendi ees vastutavate isikute kategooria laiendamine tugevdab seeläbi patsiendi õigusi. Sellega seoses võib mainida, et kõnealune laiendamine sobib direktiivi 85/374 eesmärgiga tarbijaid tulemuslikult kaitsta.(28)

47.      Sellega seoses on huvitav märkida, et vastupidi sellele, mida komisjon väitis kirjalikes märkustes, leidis ta kohtuistungil, et direktiiv 85/374 ei piira liikmesriikide õigust määrata kindlaks selliste isikute vastutus, kes kasutavad puudusega aparaate või tooteid teenuste osutamise raames. Nagu komisjon õigustatult märkis, annaks põhikohtuasjas üksnes siseriikliku teenuseosutaja vastutuse korra kohaldamine patsiendile õiguse saada hüvitist puudusega madratsist põhjustatud põletushaavade eest. Kuna kõnealune kahju tekkis 3. oktoobril 2000 aset leidnud operatsiooni käigus, ei oleks hagi esitamine puudusega madratsi „tootja” vastu (direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses) aegumise tõttu võimalik.(29)

48.      Kohtuotsusest Moteurs Leroy Somer tuleneva kohtupraktika kohaselt peaks Euroopa Kohus seega otsustama, et teenuse osutamise raames kasutatud puudusega tootest põhjustatud kahju hüvitamine teenuseosutaja poolt ei kuulu nende küsimuste hulka, mida direktiiv 85/374 reguleerib. Seega ei takista kõnealune direktiiv liikmesriigil sätestada selle direktiiviga sätestatud korraga võrreldes täiendavat vastutuse korda, mis võimaldaks vastutusele võtta CHU de Besançoni kui nende raviteenuste osutaja, mille osutamiseks puudusega madratsit kasutati.

3.      Vahekokkuvõte

49.      Kõiki neid põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele, et direktiiv 85/374 võimaldab liikmesriikidel määrata kindlaks selliste isikute vastutuse, kes kasutavad puudusega aparaate või tooteid teenuse osutamise raames ning põhjustavad seeläbi kahju teenuse saajale, ilma et see mõjutaks võimalust rakendada tootja vastu direktiivi 85/374 alusel sätestatud korda.

50.      Juhuks kui Euroopa Kohus ei jaga seda arvamust ning leiab, et direktiivi 85/374 kohaldamisala hõlmab ka teenuseosutaja vastutuse korda teenuse osutamise raames kasutatud puudusega toote eest, analüüsin teise võimalusena ning selleks, et esitada Euroopa Kohtule võimalikult palju selgitusi, esimest küsimust, mis puudutab direktiivi 85/374 artikli 13 tõlgendamist.

B.      Teise võimalusena seisukoht esimese küsimuse kohta

51.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus on esitatud selle kohta, kuidas tõlgendada direktiivi 85/374 artiklit 13, mis on sõnastatud järgmiselt: „[k]äesolev direktiiv ei mõjuta ühtki õigust, mis kahjukannatajal võib olla vastavalt lepingust tulenevatele või lepinguvälist vastutust käsitlevatele õigusaktidele või käesoleva direktiivi teatavakstegemise hetkel kehtivale vastutuse kohaldamise erikorrale”. Käesoleval juhul tuleb otsustada, kas direktiiv 85/374 võimaldab sellise vastutuse korra rakendamist, mis põhineb avalik-õiguslike tervishoiuasutuste patsientide erilisel seisundil, kõnealuste avalik-õiguslike asutuste kasutatavate toodete ja aparaatide puuduste tõttu.

52.      Euroopa Kohus on direktiivi 85/374 artiklit 13 tõlgendanud nii, et „kõnealuses direktiivis sätestatud kord, mis direktiivi artikli 4 kohaselt võimaldab kahjukannatajal nõuda hüvitist, kui ta tõendab kahju, puuduse ning põhjusliku seose puuduse ja kahju vahel, ei välista sellise lepingust tuleneva vastutuse või lepinguvälise vastutuse kohaldamist, mis põhineb muudel alustel, nagu vastutus varjatud puuduste eest või süü”.(30)

53.      Niisiis võimaldab direktiiv 85/374 kohaldada kõnealuse direktiivi teatavakstegemise hetkel kehtivat vastutuse kohaldamise erikorda ja muudel alustel põhinevat lepingust tuleneva vastutuse või lepinguvälise vastutuse korda.

54.      Esiteks, mis puudutab direktiivi 85/374 teatavakstegemise hetkel kehtinud vastutuse kohaldamise erikorda, siis teatavakstegemine liikmesriikidele toimus 30. juulil 1985. Sellega seoses tuleb märkida, nagu nendib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas käsitletav vastutuse kord põhineb kohtupraktikast tuleneval põhimõttel, mida Conseil d’État kinnitas 9. juuli 2003. aasta otsuses. Vastavalt Prantsuse valitsuse kirjalikele märkustele tulenes Conseil d’État’ kõnealusele otsusele eelnevast kohtupraktikast, et avalik-õigusliku tervishoiuasutuse vastutusele võtmine eeldas süü olemasolu.(31) Niisiis saab avalik‑õiguslikku haiglaraviteenuse pakkujat alles alates 9. juuli 2003. aasta otsusest pidada ka süü puudumisel vastutavaks kahjude eest, mis on tingitud teenuse kasutajatele osutatud raviteenuse raames kasutatud tervishoiutoodete ja ‑aparaatide puudustest. Järelikult ei saa kõnealust vastutuse korda pidada direktiivi 85/374 teatavakstegemise hetkel kehtinuks.

55.      Teiseks, mis puudutab muudel alustel põhinevat lepingust tuleneva vastutuse või lepinguvälise vastutuse korda, siis tuleb kindlaks määrata, kas avalik-õigusliku tervishoiuasutuse vastutuse kord põhineb muudel alustel kui direktiiviga 85/374 sätestatud vastutuse kord.

56.      Euroopa Kohtu arvates sätestab direktiiv 85/374 erinevalt vastutuse korrast varjatud puuduste või süü puhul vastutuse korra, mis põhineb üksnes toote puudusel. Direktiivis 85/374 on täpsustatud, mida selle puuduse all mõeldakse, st et tegemist on tootega, mis „ei taga isikule õigustatult oodatud ohutust”.(32) Euroopa Kohtu jaoks on aluse mõiste seotud üksnes toote puudusega.

57.      Selleks et otsustada, et teatav vastutuse kord põhineb muudel alustel, ei ole Euroopa Kohus viidanud üldisemalt vastutuse korra tingimustele või mõjule ega huvitunud sellise vastutuse kontekstist. Seetõttu tuleb direktiivi 85/374 tõlgendada nii, et see välistab sellise korra kohaldamise, millel on sama ese, st vastutus, ja sama alus, st puuduse esinemine tootel, mis ei taga õigustatult oodatud ohutust.

58.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates võib väita, et käsitletav vastutuse kord põhineb muudel alustel, kuna sellise vastutuse aluseks on erilised suhted avalik-õigusliku haiglaraviteenuse pakkuja ja nende isikute vahel, keda ravitakse. Saksa valitsuse arvates seisneb aluse erinevus asjaolus, et vastutavate isikute kategooria määratakse kindlaks direktiivist 85/374 erinevalt. Nende seisukohtade puhul näib, et aluse mõiste puhul peetakse silmas erinevat aluse mõistet kui see, millele viitab Euroopa Kohus direktiivi 85/374 tõlgendamist käsitlevas kohtupraktikas. Selles suhtes on tähelepanuväärne, et Prantsuse valitsuse arvates ei ole käsitletava korra puhul määrav asjaolu, kas see põhineb samal alusel ehk süüst sõltumatul vastutusel või mitte.

59.      Põhikohtuasjas kõne all olev kord on vastutuse kord, mille aluseks on tervishoius kasutatavate toodete ja materjalide puudused. Ent tõsiasi, et vastutuse korra aluseks on toote puudulikkus, tähendab seda, et niisuguse korra aluseks on puudus kõnealusel tootel, mis ei taga õigustatult oodatud ohutust. Kõnealuse vastutuse korra puhul ei saa seega öelda, et see põhineb muudel alustel kui need, millel põhineb direktiiviga 85/374 sätestatud kord.

60.      Järelikult – kui Euroopa Kohus peaks leidma, et direktiivi 85/374 kohaldamisala hõlmab korda, mille kohaselt avalik‑õiguslikud tervishoiuasutused vastutavad nende poolt kasutatud toodete ja aparaatide puuduste eest, siis peaks Euroopa Kohus nõustuma, et võttes arvesse direktiivi 85/374 artikli 13 tõlgendust, ei võimalda kõnealune direktiiv rakendada vastutuse korda, mis põhineb üksnes kõnealuste toodete ja aparaatide puudustel.

V.      Ettepanek

61.      Esmajärjekorras esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’le järgmiselt:

Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta võimaldab liikmesriikidel määrata kindlaks selliste isikute vastutuse, kes kasutavad puudusega aparaate või tooteid teenuse osutamise raames ning põhjustavad seeläbi kahju teenuse saajale, ilma et see mõjutaks võimalust rakendada tootja vastu direktiivi 85/374 alusel sätestatud korda.

---

1 – Algkeel: prantsuse.

---

2 – Conseil d’État 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas nr 220437: Assistance publique-Hôpitaux de Paris vs. Marzouk

---

3 – Kreeka valitsus toetub nõukogu 19. detsembri 2002. aasta resolutsioonile tootevastutust käsitleva direktiivi muutmise kohta (ELT 2003, C 26, lk 2), mille punktis 4 on kirjas: „[n]õukogu märgib, et „tarnija” artikli 3 lõike 3 tähenduses on isik, kes käitab jaotusahelat”.

---

4 – Prantsuse valitsus viitab 10. jaanuari 2006. aasta otsusele kohtuasjas C‑402/03: Skov ja Bilka (EKL 2006, lk I‑199, punkt 28).

---

5 – Eespool viidatud kohtuotsus.

---

6 – Ibidem, punkt 30.

---

7 – 5. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑327/05: komisjon vs. Taani (punkt 18).

---

8 – 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑127/04: O’Byrne (EKL 2006, lk I‑1313, punkt 28).

---

9 – Ibidem, punktid 36 ja 37.

---

10 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, lk 4; ELT eriväljaanne 15/06, lk 447).

---

11 – Prantsuse valitsus tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. mai 1999. aasta direktiivile 1999/34/EÜ, millega muudetakse direktiivi 85/374 liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 141, lk 20; ELT eriväljaanne 15/04, lk 147) – selle direktiiviga lisati põllumajandussaadused direktiivi 85/374 kohaldamisalasse. Direktiivi 1999/34 põhjenduses 1 on täpsustatud, et „tooteohutus ja puudusega toodete põhjustatud kahju hüvitamine on ühiskondlikud nõuded, mida siseturul tuleb täita; ühendus on neile nõuetele vastanud direktiiviga [85/374] ja [...] direktiiviga [92/59] [mis on asendatud direktiiviga 2001/95] [...]”.

---

12 – Euroopa Kohus leidis 10. mai 2001. aasta otsuses kohtuasjas C‑203/99: Veedfald (EKL 2001, lk I‑3569), et puudusega toote kasutamine teenuse osutamise raames kuulub direktiivi kohaldamisalasse ning eristas kasutatud toote puudulikkust teenuseosutamise kui sellise puudulikkusest (punkt 12); kõnealuses kohtuotsuses ei tekkinud siiski küsimust teenuseosutaja määratlemise kohta „tarnijana” direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses. Kohtuasjas käsitleti kohaliku omavalitsuse, kes oli ühtaegu tervishoiuteenuse osutaja ja puudusega toote tootja, vastutust. Seega kuulus kohaliku omavalitsuse vastutus direktiivi 85/374 kohaldamisalasse, kuna kõnealune omavalitsus oli puudusega toote „tootja” kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses. Seetõttu ei kujuta selline kohtuotsus endast pretsedenti, mis takistaks teenuseosutaja väljajätmist puudusega toote „tarnija” mõistest direktiivi 85/374 artikli 3 lõike 3 tähenduses.

---

13 – Vt eespool viidatud kohtuotsused Skov ja Bilka (punkt 33) ja O’Byrne (punkt 35); vt sarnase sõnastuse kohta ka 2. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑358/08: Aventis Pasteur (EKL 2009, lk I‑11305, punkt 36), mille järgi: „selle direktiivi artiklites 1 ja 3 kehtestatud vastutavate isikute ringi, kelle vastu kannatanu saab esitada nimetatud direktiivis ette nähtud vastutuse kohaldamise korra kohaselt hagi, määratlust [tuleb] pidada ammendavaks”.

---

14 – Eespool viidatud kohtuotsus Skov ja Bilka (punkt 37).

---

15 – Vt eespool viidatud kohtuotsused O’Byrne (punkt 39) ja Aventis Pasteur (punktid 62–64).

---

16 – Eespool viidatud kohtuotsus.

---

17 – 25. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑183/00: González Sánchez (EKL 2002, lk I‑3901).

---

18 – Ibidem, punkt 13.

---

19 – Ibidem, punkt 34.

---

20 – 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑285/08: Moteurs Leroy Somer (EKL 2009, lk I‑4733).

---

21 – Vt direktiivi 85/374 põhjendus 18.

---

22 – Eespool viidatud kohtuotsus Veedfald (punkt 32).

---

23 – See kinnitus tuleneb kolmest 25. aprilli 2002. aasta kohtuotsusest: otsus kohtuasjas C‑52/00: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2002, lk I‑3827, punktid 14–24); otsus kohtuasjas C‑154/00: komisjon vs. Kreeka (EKL 2002, lk I‑3879, punktid 10–20) ja eespool viidatud kohtuotsus González Sánchez, (punktid 23–32).

---

24 – Eespool viidatud kohtuotsus Moteurs Leroy Somer (punkt 25).

---

25 – Ibidem, punkt 27.

---

26 – Eespool viidatud kohtuotsuses Veedfald sõnastas Euroopa Kohus järgmise kinnituse: „kuni ühenduse seadusandja ei ole vastu võtnud teenuste osutamist käsitlevaid eeskirju” (punkt 12).

---

27 – Eespool viidatud kohtuotsus Moteurs Leroy Somer (punkt 17).

---

28 – Vt eelkõige põhjendus 13, mille järgi: „vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele võib kannatanu nõuda kahju hüvitamist niisuguse […] lepinguvälise vastutuse alusel, mida ei ole sätestatud käesolevas direktiivis; niivõrd kui kõnealused sätted on mõeldud tulemusliku tarbijakaitse saavutamiseks, ei tohiks käesolev direktiiv neid mõjutada”.

---

29 – Direktiivi 85/374 artikkel 11 sätestab, et „[…] käesoleva direktiivi alusel kahjukannatajale antud õigused [kehtivad] 10 aastat alates päevast, mil tootja lasi käibele kahju põhjustanud toote”.

---

30 – Eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa (punkt 22), komisjon vs. Kreeka (punkt 18), González Sánchez (punkt 31), Skov ja Bilka (punkt 47) ja Moteurs Leroy Somer (punkt 23).

---

31 – Conseil d’État’ 1. märtsi 1989. aasta otsus kohtuasjas nr 67255: Époux Peyre.

---

32 – Direktiivi 85/374 artikli 6 lõige 1.