30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 223/26

1.

Kas mängukihu ohjamisele suunatud piirav siseriiklik õnne- ja hasartmängupoliitika, mis tõepoolest aitab kaasa asjaomaste siseriiklike õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamisele, st mängusõltuvuse piiramisele ja pettuste ennetamisele seeläbi, et tänu õnnemängude reguleeritud pakkumisele jääb hasartmängimise ulatus (palju) piiratumaks kui siseriikliku regulatsiooni puudumisel, vastab Euroopa Ühenduste Kohtu praktikas, iseäranis 6. novembri 2003. aasta otsuses kohtuasjas C-243/01: Gambelli (EKL 2003, lk I-13031) sõnastatud tingimusele, mille kohaselt kihlvedudega seotud tegevusi tuleb piirata järjepideval ja süstemaatilisel viisil, ka juhul kui loa omanikul või omanikel on õigus oma õnnemängude pakkumist atraktiivseks muuta, võttes kasutusele uusi õnnemänge, juhtides laia avalikkuse tähelepanu reklaami teel oma õnnemängude pakkumisele ning hoides (potentsiaalseid) mängijaid seeläbi ebaseaduslikest õnnemängudest eemale (vt Euroopa Ühenduste Kohtu 6. märtsi 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-338/04, C-359/04 ja C-360/04: Placanica jt, EKL 2007, lk I-1891, punkti 55 lõpp)?

2.a

Kas eeldusel, et õnne- ja hasartmängupoliitikat puudutav teatav siseriiklik õigusnorm on EÜ artikliga 49 kooskõlas, on siseriikliku kohtu ülesanne selle normi kohaldamisel konkreetsele juhtumile kindlaks teha, kas rakendatav meede — näiteks ettekirjutus muuta teatav veebileht spetsiaalse tarkvara abil asjaomase liikmesriigi residentidele kättesaamatuks, selleks et välistada nende osalemine veebilehel pakutavates õnnemängudes — vastab juhtumi konkreetsetel asjaoludel iseenesest tingimusele, mille kohaselt peab meede tõepoolest teenima siseriiklike õigusnormide õigustamiseks esile toodud eesmärke, ning kas nendest õigusnormidest ja nende kohaldamisest tulenev teenuste osutamise vabaduse piirang ei ole nende eesmärkide seisukohast ebaproportsionaalne?

2.b

Kas küsimusele 2a vastamisel on tähtsust sellel, et rakendatavat meedet ei taotleta ega määrata ametivõimude poolt siseriiklike õigusnormide rakendamise kontekstis, vaid tsiviilkohtumenetluses, milles õnnemängude korraldaja, kes tegutseb nõutava loa alusel, palub meetme võtta tsiviilõigusliku õigusvastase teo tõttu, mis on tema suhtes toime pandud ja mis seisneb selles, et vastaspool eiras asjaomaseid siseriiklikke õigusnorme, saades sel viisil ebaõiglase eelise selle poole ees, kes tegutseb nõutava loa alusel?

3.

Kas EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamise tulemusena ei saa liikmesriigi pädev ametiasutus selles liikmesriigis kehtiva õnne- ja hasartmänguteenuse pakkumise lubade suletud väljastamise süsteemi alusel keelata, et teenuse pakkuja, kellele on juba teises liikmesriigis väljastatud luba selle teenuse pakkumiseks internetis, pakub seda teenust interneti teel ka esimesena nimetatud liikmeriigis?