1.

Viimase saja aasta jooksul on Ameerika Ühendriikide õlletehas Anheuser-Busch Inc. ja Tšehhi õlletehas Budějovický Budvar pidanud lõputuid kohtuvaidlusi seoses nimetuste Budweiser ja Bud kasutamise ainuõiguse saamisega.

2.

Menetlus põhikohtuasjas toimub praegu Austrias Handelsgericht Wien’is (Viini esimese astme kaubanduskohus), kes 2001. aastal esitas Euroopa Kohtule sama vaidluse raames ühe eelotsuse küsimuse, millele Euroopa Kohus vastas 18. novembri 2003. aasta otsusega, edaspidi „otsus Bud I”. ( 2 )

3.

Pärast pikki arutelusid kõrgema astme kohtutes on asi – siiani lahendamata – jõudnud tagasi Viini kohtusse, kes otsustas enne kohtuotsuse langetamist esitada uued eelotsuse küsimused.

4.

Esimeses küsimuses, mille sõnastus on üsna keeruline, palutakse tõlgendada kohtuotsuse Bud I erinevaid lõike, eelkõige neid, mis käsitlevad EÜ artikli 28 kohaselt lihtsale päritolutähisele esitatavaid tingimusi.

5.

Teine ja kolmas küsimus käsitlevad põhjalikumalt poleemilist arutelu nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 510/2006 (põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) ( 3 ) ammendava laadi üle. Lähtudes üllatuslikult kvalifitseeritud geograafilise tähise eeldusest, huvitab Handelsgericht Wieni sellist liiki nimetuste riikliku kaitse või lepingu alusel teise liikmesriiki laieneva kahepoolse kaitse kehtivus kahe erineva asjaolu valguses: ühest küljest asjaolu, et ei ole taotletud nimetuse ühenduses registreerimist, ning teisest küljest asjaolu, et erinevalt kõnealuse joogi puhul kasutatavatest muudest nimetustest ei ole nimetatud kvalifitseeritud geograafilist tähist kantud liikmesriigi ühinemislepingusse.

6.

Päritolunimetuste kaitse ja nende rahvusvahelise registreerimise Lissaboni kokkuleppe ( 4 ) artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et selle kokkuleppe osalisriigid ( 5 ) kohustuvad selle kokkuleppe kohaselt oma territooriumil kaitsma „eriliidu” teiste osalisriikide kaupade päritolunimetusi, mida tunnustatakse päritolunimetustena päritoluriigis ning mis on registreeritud Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (edaspidi WIPO) aluslepingus viidatud rahvusvahelises büroos.

7.

Lissaboni kokkuleppe artikli 2 lõike 1 kohaselt tuleb „päritolunimetuse” all mõista „riigi, piirkonna või koha geograafilist tähist, millega tähistatakse sellest kohast pärinevat toodet, ja mille kvaliteet või omadused tulenevad eranditult või valdavalt asjaomasest geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega”. Päritolunimetus „Bud” registreeriti WIPO juures Lissaboni kokkuleppe alusel õlle jaoks 10. märtsil 1975 numbri 598 all.

8.

Austria Vabariik ja Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik sõlmisid 11. juunil 1976 lepingu põllumajandus- ja tööstustoodete päritolutähiste, päritolunimetuste ning muude päritolule viitavate nimetuste kaitse kohta (edaspidi „kahepoolne leping”). ( 6 )

9.

Selle artiklis 2 sätestatu kohaselt on kõnealuse kokkuleppe tähenduses päritolutähised, päritolunimetused ning muud päritolule viitavad nimetused kõik tähised, mis on otseselt või kaudselt seotud kauba päritoluga.

10.

Kahepoolse lepingu artikli 3 lõige 1 sätestab, et „[…] artikli 6 alusel sõlmitud lepingus loetletud Tšehhoslovakkia nimetusi võib Austria Vabariigis kasutada ainult Tšehhoslovakkia toodete kohta”. Artikli 5 lõike 1 B osa punktis 2 nimetatakse selle kahepoolse lepinguga kehtestatud kaitse alla võetud Tšehhi kaubaliikide seas õlut; ning selle lepingu B lisas, millele viitab lepingu artikkel 6, on Bud lisatud Tšehhoslovakkia põllumajandus- ja tööstustoodete nimetuste loendisse (pealkirja „Õlu” all).

11.

Tšehhi Vabariik kinnitas 15. detsembri 1992. aasta konstitutsioonilise seadusega nr 4/1993, et ta võtab üle rahvusvahelise õiguse kohaselt Tšehhoslovakkia Sotsialistlikule Vabariigile selle olemasolu lõppemise kuupäeva seisuga kuuluvad õigused ja kohustused.

12.

Sellesse uude määrusesse geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kohta on sisuliselt koondatud sätted nõukogu määrusest (EMÜ) nr 2081/92, ( 7 ) mis uue määrusega kehtetuks tunnistatakse ja asendatakse.

13.

Selle põhjenduses 6 tuletatakse meelde, et „[s]ätestada tuleks ühenduse lähenemine päritolunimetustele ja geograafilistele tähistele,” selleks et tagada võrdsed konkurentsitingimused selliseid märgiseid kandvate toodete tootjatele ja toodete suurem usaldusväärsust tarbijate silmis.

14.

Artikkel 2 selgitab kõnealuses määruses kasutatud mõisteid „päritolunimetus” ja „geograafiline tähis” Selle lõige 1 sätestab järgmist:

15.

Selleks et kasutada väljendit päritolunimetuse või geograafilise tähisena, ei pea see tingimata olema kohanimi, sest kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 kohaselt käsitatakse nendena „ka traditsioonilisi geograafilisi või mittegeograafilisi nimetusi”, mis tähistavad põllumajandustoodet või toitu, mis vastab lõikes 1 sätestatud tingimustele.

16.

Määruse nr 510/2006 artiklid 5–7 kehtestavad päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste registreerimise korra, nn tavalise korra, mis koosneb kahest teineteisele järgnevast etapist: esimene toimub liikmesriigi valitsuses ja teine komisjonis.

17.

Artikli 5 kohaselt tuleb registreerimistaotlused esitada vastavale liikmesriigile ning kui määruse nr 510/2006 nõuded on täidetud, edastab liikmesriik dokumendid komisjonile.

18.

Määruse nr 510/2006 artikli 5 lõige 6 annab liikmesriikidele võimaluse kohaldada nimetuse suhtes ajutiselt riigi tasandil kõnealuse määruse kohast kaitset. See ajutine kaitse algab päevast, mil taotlus komisjonile esitatakse, ja lakkab ühenduse registrisse kandmise otsuse vastuvõtmise kuupäevast. Juhul kui nimetust ei registreerita, „vastutab ajutise riikliku kaitse tagajärgede eest ainult vastav liikmesriik.”

19.

Kümne uue liikmesriigi ühinemine Euroopa Liiduga 2004. aastal tingis vajaduse kiita seoses päritolunimetuste ja geograafiliste tähistega heaks teatavad üleminekumeetmed.

20.

Selleks võeti vastu määrus (EÜ) nr 918/2004, ( 8 ) mille artikkel 1 lubab Tšehhi Vabariigil, Eesti Vabariigil, Küprose Vabariigil, Läti Vabariigil, Leedu Vabariigil, Ungari Vabariigil, Malta Vabariigil, Poola Vabariigil, Sloveenia Vabariigil ja Slovakkia Vabariigil jätta 30. aprillil 2004 kehtinud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste riiklik kaitse määruse (EMÜ) nr 2081/92 kohaselt kehtima:

21.

Ühtlasi näeb see artikkel kolmandas lõigus ette, et „[k]ui nimetus ei ole registreeritud ühenduse tasandil, vastutab sellise riikliku kaitse tagajärgede eest üksnes asjaomane liikmesriik”.

22.

Ühinemisakti II lisas laiendati ühenduse kaitset kolmele järgmisele Tšehhist České Budějovice linnast pärit õlle nimetusele ja registreeriti need kaitstud geograafiliste tähistena:

23.

Võitlus nimetuste Budweiser ja Bud kasutamise ainuõiguse pärast on juba üle sajandi põhjustanud kohtuvaidlusi Tšehhi ettevõtja Budejovický Budvar (Budweiser Budvar, edaspidi „Budvar”) ja Ameerika Ühendriikide ettevõtja Anheuser-Busch vahel.

24.

Budvari õlletehas ( 10 ) asub Tšehhis České Budějovice linnas, mis on kuulus oma pika õlletootmise traditsiooni poolest. ( 11 ) Alates 1795. aastast toodavad ja turustavad ettevõtjad, kes hiljem koondusid praeguseks Budvar’iks, õlut nimetustega „Budweis”, ( 12 )„Budweiser Bier”, ( 13 )„Budvar” või „Budbräu”. ( 14 )„Budweiser” registreeriti kaubamärgina 1895. aastal.

25.

Nagu peaaegu kõik Saint Louis’i (Missouri) õlletootjad, olid ka Anheuser-Buschid Saksa päritolu. ( 15 ) Seega ei ole midagi üllatavat asjaolus, et teades õlle Budweis mainet, otsustasid nad 1876. aastal lasta Ameerika Ühendriikide turule kerge õlle nimega „Budweiser”, millele hiljem järgnes ka teine õlu, millele anti lühendatud nimetus „Bud”. Nad ei võtnud kasutusele üksnes Tšehhi joogi nimetust, vaid ka nende retsept oli inspireeritud Böömimaal ( 16 ) kasutatavatest tootmismeetoditest ja nad sõnastasid ümber selle Budweisis kasutatava hüüdnime „the beer of kings” (kuningate õlu), lisades Ameerika Ühendriikide õlle etiketile fraasi „the king of beers” (õllede kuningas). 1906. aasta veebruaris jättis USA patendiamet rahuldamata Anheuser-Buschi taotluse kaubamärgi „Budweiser” tunnustamiseks, sest see oli geograafiline nimi. Aasta hiljem siiski nõustuti kõnealuse kaubamärgi registreerimisega Ameerika Ühendriikides kümneks aastaks.

26.

Kaubavahetuse kasv mõlemal pool Atlandi ookeani viis konfliktini, mille esimesed kohtuepisoodid ulatuvad tagasi aastasse 1880. Sellest ajast alates on kohtuvaidlusi nimetuste Budweiser ja Bud kasutuse üle peetud mitmes riigis ( 17 ) ja väga erinevate tulemustega. ( 18 )

27.

Ka ühenduse kohtupraktika ei ole sellest ülemaailmsest kohtuvaidluste strateegiast saanud kõrvale jääda. Mõlema ettevõtja esindajad (või nende toodete turustajad) on pöördunud sageli Euroopa kohtuorganite poole, esitades kaebusi ühenduse õiguse rikkumise kohta.

28.

Anheuser-Busch on taotlenud korduvalt nimetuste Budweiser ja Bud registreerimist ühenduse kaubamärgina (nii sõna- kui kujutismärgina ning eri klasside jaoks). Siseturu Ühtlustamise Ameti (edaspidi „ühtlustamisamet”) teine apellatsioonikoda on Budvari varasematel õigustel põhineva vastulause suhtes teinud mitu otsust, mis on Euroopa Ühenduse Esimese Astme Kohtus vaidlustatud.

29.

Näiteks rahuldas ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda 3. detsembri 2003. aasta otsusega ( 19 ) Budvari vastuväite, mille viimane esitas Budweiseri registreerimisele ühenduse kaubamärgina klassi 32 (õlled, …) jaoks. See otsus vaidlustati Esimese Astme Kohtus, kuid vajadus kohtuasjas otsus teha langes ära, sest Anheuser-Busch võttis oma registreerimistaotluse tagasi. ( 20 )

30.

Seevastu 2006. aasta 14. ja 28. juuni ning 1. septembri otsustega ( 21 ) lubas ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda registreerida nimetuse Bud ühenduse kaubamärgina, hoolimata Budvari vastulausest, mis tugines Austria ja Tšehhoslovakkia vahelistele kahepoolsetele lepingutele ning vaidlusaluse nimetuse registreerimisele WIPO juures vastavalt Lissaboni kokkulepetele päritolunimetusena, mis kehtib Prantsusmaal, Itaalias ja Portugalis. ( 22 ) Apellatsioonikoda leidis, et tähist Bud on raske pidada kaudseks päritolunimetuseks või geograafiliseks tähiseks, sest Budvari esitatud tõendid nimetuse Bud kasutuse kohta, eelkõige Austrias, Prantsusmaal ja Portugalis ei ole piisavad. Ühtlasi märkis apellatsioonikoda, et üksnes tähise Bud kasutamine ei saa tähendada samal ajal kaubamärgi ja päritolutähise kasutamist, sest neil on erinevad ülesanded, mis ei sobi omavahel kokku. Hiljutises 16. detsembri 2008 aasta otsuses ( 23 ) tühistas Esimese Astme Kohus kõnealused ühtlustamisameti otsused.

31.

Ka Euroopa Kohus ise on teinud juba kaks otsust Tšehhi äriühingu Budvar ja Ameerika Ühendriikide äriühingu Anheuser-Busch vahel peetava üldise kohtuvaidluse raames. Esiteks 16. novembri 2004. aasta kohtuotsus Anheuser-Busch ( 24 ) ning teiseks eespool viidatud 2003 aasta otsus Bud I.

32.

Esimeses kohtuotsuses, mis puudutab selle pikka vaidlustesaaga Soome haru, otsustas Euroopa Kohus, millist korda kohaldatakse võimalikus vastuolus olevate registreeritud kaubamärgi ja ärinime kasutamise suhtes ja seda eelkõige intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi „TRIPS-leping”) valguses. ( 25 ) Nimetatud otsusest ei saa teha mingeid järeldusi praegu vaadeldavate küsimuste suhtes.

33.

Seevastu kohtuotsus Bud I on käesoleva asjaga palju otsesemalt seotud, sest sellega avati vaidluses Austria peatükk, milles keskendutakse enam geograafilistele tähistele kui kaubamärkidele.

34.

Selle kohtuvaidluse Austrias põhjustanud asjaolud ulatuvad tagasi aastasse 1999, kui Budvar taotles Handelsgericht Wienilt, et ettevõtjale Rudolf Ammersin GmbH (kaubamärgiga American Bud õlle turustaja Austrias) tehtaks ettekirjutus lõpetada Austria territooriumil nimetuse Bud või segadust põhjustavate samalaadsete nimetuste kasutamine, kui tegemist ei ole Budvari enda toodetega. Peamiselt tugines Budvar Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi ja Austria Vabariigi vahel sõlmitud kahepoolsele lepingule, mille kohaselt nimetust Bud (kantud kõnealuse lepingu B lisasse) võib Austrias kasutada üksnes Tšehhi päritolu kaupade puhul.

35.

Paralleelselt oli Budvar samasuguse nõude esitanud Landesgericht Salzburgile (Salzburgi maakohus), kuid see oli suunatud Josef Sigl KG vastu, kes on American Bud õlle ainumaaletooja Austrias. Nimetatud teises menetluses, täpsemalt korraldava määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel, andis Oberster Gerichtshof (Austria ülemkohus) 1. veebruaril 2000 kohtumääruse, kus lisaks madalama astme kohtu korraldava määruse kinnitamist leiti, et kahepoolse lepinguga nimetusele Bud tagatud kaitse vastab EÜ artiklis 28 sätestatule, sest see kuulub EÜ artikli 30 tähenduses tööstus- ja kaubandusomandi mõiste alla. Oberster Gerichtshof leidis, et nimetus Bud on „lihtne” (sest toote omaduste ja selle päritolu vaheline seos puudub) ja „kaudne” (sest sellisena ei ole ta geograafiline nimi, vaid kirjeldus, mis annab tarbijale teada kauba päritolu) geograafiline tähis, ning et sellel on „absoluutne kaitse”, see tähendab, et see on kaitstud sõltumata kogu segiajamise või eksitamise ohust.

36.

Sellistel asjaoludel peatas Handelsgericht Wien 26. veebruaril 2001 Ammersini vastu algatatud kohtuasja menetlemise ja esitas Euroopa Kohtule neli eelotsuse küsimust, millele Euroopa Kohus vastas eespool nimetatud . aasta kohtuotsusega Bud I.

37.

Kolmas ja neljas küsimus puudutasid kahepoolse lepingu kehtivust Tšehhi Vabariigis (tuleb meeles pidada, et lepingu allkirjastas endine Tšehhoslovakkia) ja EÜ artikli 307 mõju.

38.

Praegu käsitletava juhtumi puhul on asjakohasemad kaks esimest küsimust, mis 2001. aastal Euroopa Kohtule esitati ja milles ta otsustas järgmist:

39.

Otsuse punktide 101 ja 107 kohaselt peab eelotsustaotluse esitanud kohus kontrollima, kas „vastavalt Tšehhi Vabariigis esinevatele faktilistele asjaoludele ning konseptuaalsetele arusaamadele” tähistab nimetus Bud toote päritolu või viitab sellele.

40.

Pärast Euroopa Kohtu vastust jättis Handelsgericht Wien 8. detsembri 2004. aasta otsusega hageja nõuded rahuldamata. Ta leidis, et Tšehhi elanikud ei seosta nimetust Bud teatud piirkonna või kohaga, ka mitte České Budějovice linnaga, ega saa sellest aru kui konkreetsest kohast pärit toodetele või teenustele viitavana, mistõttu ei saa seda kvalifitseerida geograafilise tähisena. Euroopa Kohtu otsusest juhindudes tõdes Viini kohus, et kõnealusele nimetusele antud kaitset tuleb pidada EÜ artikliga 28 kokkusobimatuks.

41.

Kuigi kirjeldatud esimese astme kohtu otsus sai apellatsiooniastmes kinnitust, ei olnud vaidlus veel sugugi lõpusirgel.

42.

29. novembri 2005. aasta kohtumäärusega tühistas Oberster Gerichtshof varasemad kohtuotsused ning saatis kohtuasja täiendava menetluse järel uue otsuse tegemiseks Handelsgericht Wienile tagasi. Kohaldades kohtuotsuse Bud I punktide 54 ja 101 kriteeriume jõudis Austria ülemkohus järeldusele, et kuigi Bud ei ole geograafiline nimi, võib see anda tarbijatele teada, et sellist nimetust kandev toode on pärit konkreetsest kohast, piirkonnast või riigist, kusjuures jääb lahtiseks, kas tarbijad mõistavad õllega seotud nimetust Bud päritolutähisena. Ta leidis seega, et veel ei ole kindlaks määratud, kas vaidlusalune nimetus on lihtne või kaudne geograafiline tähis.

43.

Kohtuasja uuesti läbi vaadates jättis esimese astme kohus 23. märtsi 2006. aasta otsusega Budvari nõuded teist korda rahuldamata. Ammersini esitatud tarbijaküsitluse tulemustele tuginedes sedastas esimese astme kohus, et Tšehhi elanikud ei seosta nimetust Bud konkreetse koha, piirkonna või riigiga ega arva, et Budi õllel on kindel päritolu (nimelt České Budějovice).

44.

Hageja kaebas taas otsuse edasi Oberlandesgericht Wieni (Viini ülemmaakohus), kes seekord tühistas vaidlustatud otsuse, saates kohtuasja esimese astme kaubanduskohtusse, soovitades Budvari ettepanekul teostada asjaomase elanikkonna seas küsitlus, selleks et välja selgitada kas Tšehhi tarbijad seostavad nimetust Bud õllega; kui nad seostavad seda nimetust (ise või eksperdi ettepanekul) õllega, kas nad tõlgendavad nimetusest viitena sellele, et toode on pärit konkreetsest kohast, piirkonnast või riigist; ning juhul kui see nii on, siis millise konkreetse koha, piirkonna või riigiga.

45.

Sama kohtuasja juba kolmandat korda järjest menetledes pidas Handelsgericht Wien vajalikuks pöörduda Euroopa Kohtu poole veel ühe eelotsuse küsimusega, selleks et Euroopa Kohus selgitaks teatavaid aspekte kohtuotsuses Bud I, mille tõlgendamine on Austria kohturingkondades tekitanud ebakindlust, kui võtta arvesse olulisi ainelisi ja juriidilisi muutusi, mis on aset leidnud pärast 2003. aasta otsust ning eelkõige pärast Tšehhi Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemist, mitme České Budějovicest pärit õlle nimetuse kaitsmist geograafilise tähisena ühinemislepingus ning eespool viidatud ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja 14. juuni 2006. aasta otsust, mille põhjendustes sedastati, et nimetus Bud, millele Budvar tugines, ei või olla üheaegselt kaubamärk ja geograafiline tähis.

46.

EÜ artikli 234 alusel esitas Handelsgericht Wien Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

47.

Eelotsusetaotlus esitati Euroopa Kohtu kantseleile 25. oktoobril 2007.

48.

Kirjalikke märkusi esitasid põhikohtuasja hageja ja kostja, Kreeka valitsus ja Tšehhi Vabariigi valitsus ning komisjon.

49.

2. detsembri 2008. aasta kohtuistungil osalesid suuliste väidete esitamiseks Budejovicky Budvar Nacional Corporation’i, Rudolf Ammersin GMBH, Tšehhi Vabariigi, Kreeka Vabariigi ja komisjoni esindajad.

50.

Kõnealuses eelotsusetaotluses on kaks erijoont, mida tuleb kõigepealt uurida.

51.

Esimene iseärasus seisneb selles, et Handelsgericht Wien palub Euroopa Kohtul selgitada kohtuotsuse Bud I teatavate lõikude tähendust.

52.

Asjaolu, et eelotsusetaotluse ese on osaliselt Euroopa Kohtu enda otsus, mitte ühenduse õigusnorm, ei tekita minu arvates vastuvõetavuse probleemi. Varasemas kohtupraktikas on vastatud liikmesriikide kohtute esitatud seda laadi eelotsusetaotlustele, näiteks 16. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas Robert Bosch ( 26 ) ja . aasta otsus nn Stoke-on-Trent’i kohtuasjas. ( 27 )

53.

Varasema otsuse tõlgendamise taotlus on tingitud sellest, et kaks Austria kohut, kelle vahel on hierarhiline suhe, on juhtumi suhtes erineval seisukohal. Kuna Oberster Gerichtshofil ja Oberlandesgericht Wienil on erinev arusaamine sellest, kuidas koguda ja hinnata tõendeid menetluse ühe aspekti kohta (kuidas tajutakse Tšehhi Vabariigis nimetust Bud), andis Handelsgericht Wien asja arutamise edasi Euroopa Kohtusse, ehk lootuses, et viimane kinnitab tema seisukohta või et siseriiklike kohtute vahelised varjatud erimeelsused leiavad vähemalt lahenduse.

54.

Kuid Euroopa Kohus ei tohiks sellist käiku heaks kiita. Otsuses Bud I tegi ta kõnealuse hinnangu andmise selgesõnaliselt riikliku kohtu ülesandeks ja tal ei ole mingit põhjust nüüd oma seisukohta muuta või oma varasematele kriteeriumitele lisaks erinevaid kriteeriume või täpsustusi esitada.

55.

Teine iseärasus käesoleva asja puhul seisneb selles, eelotsusetaotluse esitanud kohus muudab oma lähtekohta kolmes eelotsuse küsimuses. Esimeses küsib Viini kohus kriteeriumide kohta, mille alusel peetakse nimetust Bud EÜ artikliga 28 kooskõlas olevaks „lihtsaks ja kaudseks” geograafiliseks tähiseks, samas kui teise ja kolmanda küsimuse puhul lähtutakse eeldusest, et päritoluriigi õiguse kohaselt on nimetuse puhul tegemist „kvalifitseeritud” geograafilise tähisega.

56.

Vahe tegemine lihtsa ja kvalifitseeritud geograafilise tähise vahel on õiguskirjanduses ( 28 ) ja kohtupraktikas laialdaselt heaks kiidetud. ( 29 )

57.

Lihtsate geograafiliste tähiste puhul ei eeldata, et tootel on selle päritolukohast tingitud eriomadus või teatud maine, kuid need peavad olema piisavad selle kohaga seostamiseks. Seevastu kvalifitseeritud tähisega tähistatakse tooteid, millel on päritoluga seotud kvaliteet, maine või muu omadus; peale territoriaalse seose on neil ka teine omadus, mis pole sedavõrd intensiivne kui päritolunimetuste puhul, millega tähistatakse kaupu, mille eripära tuleneb nende päritolukoha looduslikest tingimustest ja inimfaktorist. Ühenduse õigusnormidega kaitstakse üksnes päritolunimetusi ja kvalifitseeritud geograafilisi tähiseid.

58.

Kohtuotsuses Bud I leiti, et Bud on lihtne geograafiline tähis, ( 30 ) mis ei kuulu määruse nr 2081/92 kohaldamisalasse, ning määrati kindlaks tingimused, mille puhul oleks selle kaitse riigi tasandil kooskõlas ühenduse õigusega või millistel tingimustel laieneks kõnealune kaitse kolmandale riigile. Kõnealuse kohtuotsuse sõnastuse kohta uusi kahtlusi esitades kordab eelotsusetaotluse esitanud kohus esialgu esitatud seisukohta, et ta mõistab nimetust lihtsa geograafilise tähisena. Üllatav on aga see, et kohe seejärel esitab liikmesriigi kohus kaks küsimust, mis põhinevad võimalusel, et nimetus Bud on kvalifitseeritud geograafiline tähis, mis kuulub ühenduse määruse kohaldamisalasse.

59.

Hagi esitanud ettevõtja leiab, et kõne all oleva vasturääkivuse tõttu tuleb esimest eelotsuse küsimust pidada vastuvõetamatuks.

60.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on vaid kohtuasja menetleva siseriikliku kohtu pädevuses määrata kindlaks, kas eelotsus on kohtuotsuse tegemiseks vajalik ja kas EÜ artikli 234 alusel esitatud küsimused on asjakohased. ( 31 ) Euroopa Kohus on siiski möönnud, et erandjuhul on tal omaenda pädevuse hindamiseks kohustus kontrollida asjaolusid, mille alusel siseriiklik kohus on tema poole pöördunud. ( 32 ) Sellise juhuga on tegemist siis, kui Euroopa Kohtule esitatud küsimus on puhtalt hüpoteetiline, ( 33 ) sest koostöö, mis eelotsusemenetluses on esmatähtis, eeldab seda, et siseriiklik kohus arvestab Euroopa Kohtule usaldatud ülesandega, mis seisneb liikmesriikide õigusemõistmisele kaasaaitamises, ega palu üldistes hüpoteetilistes küsimustes Euroopa Kohtult nõuandvaid arvamusi. ( 34 )

61.

Handelsgericht Wien tunnistab kaudselt ka ise oma kohtumääruses esimese küsimuse hüpoteetilisust, kui ta tõdeb, et kuigi 2000. aastal (kui ta koostas eelotsuse küsimused, mille kohta tehti otsus Bud I) „eeldati, et nimetus [Bud] on lihtne ja kaudne geograafiline tähis”, on sellest ajast saadik kõik muutunud, sest otsuses Bud I „viitas Euroopa Kohus küsimuse puhul, kas kaudne geograafiline tähis on kooskõlas EÜ artikliga 28, olukorrale päritoluriigis, st Tšehhi Vabariigis [ja] nimetus [Bud on Tšehhi Vabariigis] päritolutähisena kaitstud”.

62.

Neist selgetest väidetest hoolimata tekitab tähendus, mis Tšehhi Vabariigis antakse nimetusele Bud, seni avatud arutelu, mille ümber kogu põhikohtuasi tegelikult käib. Vastamine esimesele eelotsuse küsimusele võiks aidata kindlaks määrata, kas territoriaalse nimetuse tingimus on täidetud, mis on vajalik selleks, et kõnealust nimetust saaks pidada geograafiliseks tähiseks. Kui lisaks sellele on olemas ka kvalitatiivne seos või mis tahes muu põhjus selle päritolunimetuseks liigitamiseks Tšehhi Vabariigis, oleks Euroopa Kohtu vastustest teisele ja kolmandale küsimusele eriti palju kasu.

63.

Kuigi muudel asjaoludel oleks hädavajalik, et Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise ajal oleksid tõendatud juhtumi asjaolud ja lahendatud üksnes siseriikliku õigusega seotud probleemid, ( 35 ) tuleks käesolevas asjas esitatud kolm eelotsuse küsimust järelikult vastu võtta.

64.

Esimeses eelotsuse küsimuses esitab Handelsgericht Wien Euroopa Kohtule oma kahtlused seoses kohtuotsuse Bud I lõikudega, milles määratleti „tingimused selle kohta, millal kaitstakse nimetust kui geograafilist tähist, mis päritoluriigis ei ole ei koha- ega piirkonnanimi, nii, et see on kooskõlas EÜ artikliga 28”.

65.

Ennekõike mõeldakse siinkohal otsuse punkte 101 ja 107, milles palutakse eelotsusetaotluse esitanud kohtul välja selgitada, kas „vastavalt Tšehhi Vabariigis esinevatele tegelikele asjaoludele ning kontseptuaalsele arusaamale” tähistab nimetus Bud piirkonda või selle liikmesriigi territooriumil asuvat kohta. Kui see oleks niimoodi ja riiklik kaitse oleks „EÜ artiklis 30 sätestatud kriteeriumide kohaselt […] põhjendatud”, vastaks selle laienemine liikmesriigi territooriumile ühenduse õigusele, vastasel juhul oleks aga tegemist EÜ artikli 28 rikkumisega.

66.

Viini kohtu esimene kahtlus on seotud sellega, kas nimetus kui selline peab viitama konkreetsele geograafilisele kohale või piirkonnale, või piisab sellest, kui see annab tarbijale mõista, et toode on teatud päritolu.

67.

Kohtuotsuse Bud I punktis 101 on soovitatud kontrollida, kas nimetus Bud „tähistab” piirkonda või kohta, mis esmapilgul tähendaks seda, et nimetus vastab kohanimele. Ent punktis 107 see idee kummutati, viidates otsesele või kaudsele tähisele; pealegi põhineb kõnealune otsus eeldusel, et Bud on „lihtne ja kaudne” geograafiline tähis. ( 36 )

68.

Geograafilised tähised ja isegi päritolunimetused ei koosne alati geograafilistest nimedest: kui need koosnevad geograafilisest nimest, peetakse neid „otsesteks”, muul juhul aga „kaudseteks”, seda tingimusel, et see annab tarbijale teada vähemalt seda, et nimetusega tähistatud toit pärineb konkreetsest kohast, piirkonnast või riigist. Ka määrus nr 510/2006 möönab viimast võimalust, kui artikli 1 lõikes 2 käsitleb „traditsioonilisi nimetusi”, mis ei ole küll kohanimed. ( 37 )

69.

Kohtuotsuse Bud I nõuetele vastamiseks piisab seega, kui nimetus määratleb toote päritolukoha. Käesolevas asjas tuleb välja selgitada, kas Bud annab Tšehhi elanikele teada, et sellise nimetusega õlu on pärit České Budějovice linnast; see aga ei tähenda, et see nimi täidaks geograafilise tähise ülesannet, kui seda mainitakse koos kõnealuse tootega, ja üksnes sellisel juhul.

70.

Mõned kostja vastuväited on asjakohased. Ammersin väidab kirjalike märkuste punktides 25 ja 26, et tema konkurent Budvar kasutab de facto sõna Bud kaubamärgina ja mitte geograafilise tähisena, ( 38 ) mis võib sõna Bud tegeliku ülesande objektiivset hindamist segada, sest „õllejoojad – nagu autojuhidki – teavad tavaliselt kohta, piirkonda või riiki, kus nende ostetud õlut või autosid toodetakse”, mis ei tohiks viia selleni, et need kaubamärgid aetakse segamini päritolutähistega. Sealjuures toob ta väga kõnekaid näiteid nagu Coca-Cola ja Volkswagen: enamik ameeriklasi teab, et esimest neist toodetakse Atlantas, ja suur osa sakslasi seostab teist toodet Wolfsburgi linnaga, kuid kumbki neist ei muutu seepärast geograafiliseks tähiseks.

71.

Sõltumata sellest, kas Tšehhi elanikud aimavad „Budi õlle” päritolu, tuleb kindlaks teha, kas nimetus Bud on piisavalt selge, et tuua silme ette toode ehk õlu, ja selle päritolukoht ehk České Budějovice linn.

72.

Samamoodi nagu sõnad cava ja grappa toovad vastavalt meelde vahuveini Hispaania päritolu ja viinamarjaviina Itaalia päritolu ja nagu feta tähistab Kreekast pärit juustu, ( 39 ) peaksid Tšehhi tarbijad juhul, kui nimetus Bud kujutab endast geograafilist tähist, seostama selle sõna konkreetse koha ja õlle tootmisega.

73.

Handelsgericht Wien soovib esimese eelotsuse küsimuse teises punktis teada, kas kohtuotsuse Bud I – kus kinnitatakse, et kõik sõltub „tegelikest asjaoludest ja Tšehhi Vabariigis levinud kontseptuaalsest arusaamast”, ja sellest, kas selle nimetuse kaitse on EÜ artiklis 30 sätestatud kriteeriume arvestades õigustatud – „eesmärk on teha selline eristus, et tuleks hinnata kolme erinevat kriteeriumi, või piisab sellest, kui Tšehhi tarbijad seostavad nimetuse Bud (kas seoses tootega, mida see märgistab, või mitte, vastavalt sellele, missugune vastus antakse esimesele eelotsuse küsimusele) konkreetse koha, piirkonna või riigiga”.

74.

Viimane tõlgendus on õigem. Tundub, et kohtuotsuse Bud I sõnastus põhineb eespool viidatud kohtuotsuse Exportur punktil 12, mille kohaselt päritolutähiste kaitse on määratletud impordiriigi õigusega ning „seal esinevate faktiliste asjaolude ja konseptuaalsete arusaamadega”. Kohtuotsuse Bud I puhul tuleks siiski arvesse võtta kaupade päritoluriigi (Tšehhi Vabariik), mitte impordiriigi (Austria) asjaolusid, sest kõnealuses otsuses uuriti nimetuse Bud suhtes esimeses riigis kehtiva kaitse laiendamist teise riiki kahepoolse lepingu alusel.

75.

Seega tähendab punkt 101, et Tšehhi tarbijad peavad seostama nimetuse Bud konkreetse koha või piirkonnaga esimese küsimuse esimesele alapunktile antud vastuses esitatud tingimustel, ilma et sealjuures peaks esinema erilisi asjaolusid.

76.

Kui kirjeldatud tingimus on täidetud, tuleb kontrollida, et nimetus Bud ei ole muutunud päritoluriigis üldnimeks, mis on kohtupraktika kohaselt päritolutähise EÜ artikli 30 tähenduses „tööstusomandi” alla liigitamise eeltingimus. ( 40 ) Sellisel juhul oleks nimetuse kaitse kõnealuse õigusnormi kriteeriume arvestades põhjendatud.

77.

Esimese eelotsuse küsimuse kolmandas alapunktis küsib liikmesriigi kohus Euroopa Kohtult mehhanismi kohta, mis sobiks „päritoluriigis levinud kontseptuaalse arusaama kindlakstegemiseks”, ja eelkõige küsitluse asjakohasuse kohta.

78.

Kohtupraktikas on kasutatud mainitud võimalust teha tarbijaküsitlus – nii selleks, et kindlaks teha, kas reklaam on eksitava iseloomuga, ( 41 ) kui ka kaubamärgi eristusvõime kontrollimiseks. ( 42 ) Euroopa Kohus täpsustas mõlemal juhul, et otsuse tegemine ühe või teise vahendi kasutamise kohta kuulub liikmesriigi kohtu pädevusse, kes peab otsuse vastu võtma liikmesriigi õigusaktide kohaselt.

79.

Menetlusautonoomia põhimõtet rakendades kuulub seega ka käesoleval juhul liikmesriikide kohtute pädevusse oma riigi õigusnormidest lähtudes otsustada, kas asjakohane on tellida ekspertiisiakt või tarbijaküsitlus, selleks et välja selgitada, kas nimetust Bud saab kvalifitseerida päritolutähisena, ja selleks et kindlaks määrata, milline on nende kontrollide läbiviimiseks vajalik piisavalt oluline arv tarbijaid.

80.

Handelsgericht Wien küsib esimese eelotsuse küsimuse neljandas ja viimases alapunktis, kas kohtuotsuse Bud I kohaselt eeldatakse, et mitu ettevõtjat kasutab päritoluriigis geograafilist tähist kui sellist, seega kas nimetuse kasutamine kaubamärgina ainult üheainsa ettevõtja poolt välistab kaitse.

81.

Siseriikliku kohtu kahtlused tulenevad sellest, et „[n]imetus [Bud] on hagejale kuuluv, Tšehhi Vabariigis registreeritud kaubamärk”; hageja on pealegi ainus ettevõtja, kes seda Tšehhi Vabariigis kasutab, kuigi „päritolutähise olemuse juurde kuulub see, et seda kasutavad kõik vastava õigusega teatava piirkonna tootjad”.

82.

Geograafilised tähised ja kaubamärgid on erinevad, kuigi omavahel seotud mõisted. Mõlemad kaitsevad toote kaubanduslikku mainet võimalike kolmandate isikute ebaseadusliku väärkasutuste eest ja põhinevad kauba päritolul – vastavalt geograafilisel või tootjale viitaval päritolul. Erinevus seisneb selles, et kui kaubamärgiga kaitstakse omaniku erahuve, siis geograafilise tähisega kaitstakse kõigi vastava piirkonna tootjate huve.

83.

Minu arvates ei eelda eespool esitatud eristus, et geograafilise tähise kehtivuse säilitamiseks peab seda samal ajal kasutama mitu asjaomase piirkonna ettevõtjat, sest kehtivus sõltub muudest teguritest. Samuti ei usu ma, et see mõte põhineb, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus näib arvavat, kohtuotsuse Bud I punktil 101, kus mainitakse kohustust uurida „tegelikke asjaolusid”, mis seoses vaidlusaluse nimetusega valitsevad Tšehhi Vabariigis.

84.

Käesoleval juhul ei ole siiski tegemist ei ühenduse tasandil registreeritud kaubamärgi ega geograafilise tähisega. Seega tuleb nende isikute arv, kes peaksid nimetuse kehtivuse säilitamiseks tegelikkuses seda kasutama, välja selgitada siseriikliku õiguse kohaselt kahepoolse lepingu põhjal.

85.

Sama leian ma ka seoses küsimusega, kas nimetuse Bud kasutamine kaubamärgina ainult ühe ettevõtja poolt välistab selle kaitse geograafilise tähisena.

86.

Ühenduse õigusaktidega on sätestatud eeskirjad selle kohta, kuidas lahendada võimalikud vastuolud geograafiliste tähiste ja kaubamärkide vahel; nendest eeskirjadest võib-olla aimate teatavat esimeste eelistamist – ehk seepärast, et nendega kaitstakse avalikku huvi, mis seisneb selles, et tarbijad teavad kaupade päritolu ja omadusi. ( 43 ) Seega määruse nr 510/2006 artikli 14 kohaselt keeldutakse selliste kaubamärkide registreerimisest, mis vastavad kaitstud päritolunimetustele või geograafilistele tähistele, kusjuures need kaubamärgid, mis on varem registreeritud või mis on heauskse kasutamisega sisse seatud, jäävad ühenduse õiguse kohaselt kehtima koos hiljem registreeritud tähistega. Kaubamärke käsitlevates ühenduse õigusaktides on keelatud kasutada ka tähiseid, mis kauba geograafilise päritoluga seoses võivad osutuda eksitavaks. ( 44 )

87.

Käesoleval juhul tuleb siiski liikmesriigi kohtul kahepoolse lepingu põhjal otsustada, kas kaubamärgi Bud kasutamine on vastuolus selle tunnustamisega geograafilise tähisena.

88.

Teise eelotsuse küsimusega tahab Austria kohus teada saada, kas juhul, kui nimetusest ei ole selle ühenduses registreerimiseks komisjonile teada antud, muutub olemasolev riiklik kaitse või kahepoolselt teise liikmesriiki laiendatud kaitse kehtetuks, kui päritoluriigi (antud juhul Tšehhi Vabariigi) õiguse kohaselt on nimetuse puhul tegemist kvalifitseeritud geograafilise tähisega. ( 45 )

89.

Lühidalt öeldes palub Austria kohus Euroopa Kohtul teha otsus selle kohta, kas ühenduse geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitsesüsteem on ammendav; see on üks kõige vaieldavamaid küsimusi kõne all olevas valdkonnas, millele kohtupraktika on andnud tänase seisuga üksnes osalise vastuse.

90.

Kohtuotsuses Bud I leiti, et niisuguste nimetuste kaitsmine, mis ei osuta ühelegi territoriaalsele seosele, ehk teisisõnu nende nimetustega, mis ei viita ei otseselt ega kaudselt toote geograafilisele päritolule, on vastuolus EÜ artikliga 28. Järelikult ei kehti selliste nimetuste suhtes riiklik kaitse. ( 46 ) Neid ei kaitsta ka ühenduse õigusega.

91.

Nimetatud kohtuotsusest Bud I ja kohtuotsusest Warsteiner ( 47 ) järeldub, et lihtsate geograafiliste tähiste kaitse riigi tasandil on EÜ artikliga 28 kooskõlas, sest nad kuuluvad „tööstusomandina” EÜ artiklis 30 toodud erandite alla. Sellist liiki tähised ei kuulu ühenduse määruse kohaldamisalasse (kus on seatud tingimuseks, et mõistel peab olema topograafiline tähendus, ja see, et toodetel peab olema mõni nende päritolukohast tulenev eriomadus või maine).

92.

Jäävad veel kvalifitseeritud päritolunimetused ja geograafilised tähised, mis vastavad ühenduse õigusaktide nõuetele ja mida võib seepärast registreerida ja mis võivad saada määruse nr 510/2006 kohase kaitse. Ent kui neid ühenduse tasandil ei registreerita, on kaheldav, kas liikmesriigid saavad neid oma süsteemi abil kaitsta või kas eespool nimetatud määrus on ammendav ja välistab igasuguse riigipoolse sekkumise määruse formaalses ja materiaalses kohaldamisalas.

93.

Küsimus on väga keeruline. ( 48 ) Viimases astmes näib arutelu keerlevat ühenduse „eelisõiguse” ümber seoses ulatuse ja olukordadega, mil ühenduse seadusandja on liikmesriikide konkureeriva pädevuse teatud valdkonnas kõrvale tõrjunud. ( 49 )

94.

Käesoleva juhtumi arutelu muudab keerulisemaks asjaolu, et riiklike õigusnorme kohaldatakse kooskõlas EÜ artikliga 30. Nagu kohtupraktika on korduvalt osutanud, ei ole selle artikli eesmärk „jätta teatud küsimused liikmesriikide ainupädevusse, vaid möönda, et liikmesriigid võivad teha vaba liikumise põhimõttest erandeid, tingimusel et need on selles artiklis ettenähtud eesmärkide saavutamise seisukohast põhjendatud”. ( 50 ) EÜ artikli 30 kohastele eranditele tuginemine võib siiski osutuda põhjendamatuks, kui pärast ühtlustamise lõpuleviimist kaitseb ühenduse õigusnorm juba samu huve, mida riiklik õigusnormgi. ( 51 )

95.

Määrus nr 510/2006 ei lahenda täielikult ebaselgust, mis on andnud alust eriarvamuste tekkele õiguskirjanduses ( 52 ) ja sellele, et liikmesriigid on jõudnud lahknevatele seisukohtadele.

96.

Mulle näib, et ühenduse süsteemi ammendavus on ühenduse eeskirjade sõnastuse, selle eesmärkide ja Euroopa Kohtu praktikaga enam kooskõlas.

97.

Vastupidiselt kaubamärkidele, mille puhul otsustati selgelt topeltsüsteemi, riikliku ja ühenduse kaitsesüsteemi poolt, ( 53 ) on geograafiliste tähiste puhul ühenduse seadusandja piirdunud nende kaitsmiseks ühenduse tasandil ühe määruse vastuvõtmisega, ühtlustamata samal ajal paralleelselt võimalikke siseriiklikke kaitsesüsteeme.

98.

Ehk võib kirjeldatud erinevat reguleerimisstrateegiat mõista just niimoodi, et ei ole võimalik säilitada nende siseriiklike õigusnormide kehtivust, mille kohaldamisala kattub ühenduse määruse omaga. Määruse nr 510/2006 tekstis on sellele mõnes kohas osutatud.

99.

Määruse artikli 5 lõige 6 osutub üsna kõnekaks, kuigi seda tuleb veidi täpsustada.

100.

Nimetatud artiklis on sätestatud: „Siseriiklikul tasandil võib see liikmesriik alates taotluse komisjonile esitamisest kohaldada nimetusele üksnes ajutiselt käesoleva määruse kohast kaitset […]” (esimene lõik). Sellest veidi edasi on lisatud: „Ajutine siseriiklik kaitse lakkab […] registreerimisotsuse vastuvõtmise kuupäevast” (kolmas lõik) ja täpsustatud: „Juhul kui nimetust vastavalt käesolevale määrusele ei registreerita, vastutab ajutise riikliku kaitse tagajärgede eest ainult vastav liikmesriik” (neljas lõik).

101.

Euroopa Kohus tõdes oma eespool viidatud otsuses Warsteiner, et kõne all oleva artikli 5 lõikel 6 ( 54 )„puudub seos küsimusega, kas liikmesriigid võivad siseriikliku õiguse alusel anda oma territooriumil kaitse geograafilistele nimetustele, mille registreerimist nad ei taotle määruse nr 2081/92 alusel või mis ei vasta nimetatud määruse kohase kaitse saamiseks vajalikele nõuetele” (punkt 53).

102.

Tõepoolest ei ole artikli 5 lõikes 6 ette nähtud ühenduse määruse ammendavat laadi, sest see reguleerib üksnes niisuguseid olukordi, mis tekivad ühenduse registreerimisotsust oodates, kuid mainitud olukord ei takista meil mainitud sätet tõlgendamisel appi võtmast, sest seda liiki sättel puuduks mõte, kui liikmesriigid saaksid säilitada oma kaitsesüsteemid ühenduse määruse kohaldamisalas, kuna siis reguleeriks üleminekuajal nimetust liikmesriigi õigusnorm.

103.

Eeldus, mille kohaselt kvalifitseeritud geograafiliste tähiste riiklik kaitse kehtib vaid ajutiselt, näib olevat määruses nr 918/2004 sisalduvate uute liikmesriikide põllumajandustoodete ja toiduainete päritolunimetuste geograafiliste tähiste kaitset käsitlevate üleminekusätete aluseks.

104.

Kõne all oleva määruse artiklis 1 on Tšehhi Vabariigil ja muudel 2004. aastal ühinenud riikidel lubatud pikendada 31. oktoobrini 2004 „geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste riiklikku kaitset määruse (EMÜ) nr 2081/92 tähenduses, mis kehtib […] 30. aprillist 2004”, kusjuures lisatakse, paralleelselt määruse nr 510/2006 artikli 5 lõikes 6 sätestatule, et kui „komisjonile esitatakse registreerimistaotlus”, võib sellist kaitset säilitada kuni asjaomase otsuse vastuvõtmiseni.

105.

Kõnealune säte, mis on selgem kui määruse nr 510/2006 artikkel 5, ei osuta mitte üksnes asjaolule, et registreerimistaotluse korral pikendatakse ajaliselt riikliku süsteemi kehtivusaega kuni registreerimisotsuse tegemiseni, vaid tõdeb selgesõnaliselt ka seda, et liikmesriikides ühinemise hetkel kehtivad süsteemid jäävad jõusse üksnes 31. oktoobrini 2004, millest järeldub, et emma-kumma kuupäeva möödudes ei kehti ühenduse määrusele vastava kaitsega paralleelselt riiklikku kaitset, mis toimiks samas kohaldamisalas.

106.

Eelmist järeldust ei välista minu arvates viide sellele, et „[k]ui nimetus ei ole registreeritud ühenduse tasandil, vastutab sellise riikliku kaitse tagajärgede eest” asjaomane liikmesriik (ega ka määruse nr 510/2006 artikli 5 lõike 6 neljandas lõigus sisalduv paralleelne säte). Selles sättes on mainitud riikliku kaitsesüsteemi tagajärgi üleminekuajal, kui tähise registreerimistaotlust ei rahuldata, kuid mitte neid, mis on tingitud sellest, kui riiklikud õigusnormid jäävad kehtima pärast ajutise kehtivusaja möödumist.

107.

Määruse nr 510/2006 eesmärke on võimalik saavutada üksnes juhul, kui päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid kaitstakse üheainsa Euroopa õigusaktiga.

108.

Juba algusest peale on kõnealune õigusakt vastanud vajadusele järgida kõne all olevas valdkonnas „ühenduse lähenemisviisi”.

109.

See ilmneb 1992. aasta määruse põhjendustest 6 ja 7, milles tõdeti, et „soovist kaitsta määratletava geograafilise päritoluga põllumajandustooteid ja toiduaineid, on teatavad liikmesriigid kehtestanud „registreeritud päritolunimetused””. Määruses tunnistati, et eri riikide tavades on praegu „erinevusi”, mistõttu tuleks paika panna „ühenduse seisukoht”, sest „ühenduse kaitse-eeskirjad soodustavad geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste arengut, kuna tänu ühtsemale lähenemisviisile tagavad kõnealused eeskirjad ausa konkurentsi selliseid märgiseid kandvate toodete tootjate vahel ning suurendavad toote usaldusväärsust tarbija silmis” (uue, 2006. aasta määruse põhjenduse 6 sõnastus on sellele üsna sarnane).

110.

Sellega soovitakse seega tagada ühesugune kvaliteet kõigile tarbijaile asutamislepingu piires, see on eesmärk, mida oleks raske saavutada, kui koheldaks erinevalt nimetusi – isegi kui tegemist oleks piiratud geograafilise alaga –, mille omadused vastavad ühenduse tasandil registreeritud nimetuste omadustele. ( 55 )

111.

Tõenäoliselt just seetõttu on mõlema määruse põhjendustes rõhutatud vajadust ühtlustada kvalifitseeritud geograafilisi tähiseid käsitlevat korda, ning eelkõige siis, kui paralleelselt ei ole vastu võetud ühtegi võimalike siseriiklike kaitsesüsteemide ühtlustamist käsitlevat direktiivi. Kui riiklikke süsteeme oleks tahetud ilma sellist „ühtsust” piiramata säilitada, oleks tulnud ühtlustada, nagu tehti kaubamärkide puhul.

112.

Määruse nr 2081/92 eeltööd annavad samuti vihjeid ühenduse seadusandja kavatsuste kohta.

113.

Komisjoni seisukoht on alati selge olnud. 1990. aasta ettepanekus ( 56 ) rõhutas komisjon, et kaitse ühenduse tasandil peab asendama riiklikud kaitsemehhanismid – seda seisukohta on komisjon hiljem ka mitmes sõnavõtus Euroopa Kohtu ees kinnitanud. Seevastu Majandus- ja Sotsiaalkomitee eelistas vastupidi oma arvamuses mõlema tasandi kooseksisteerimist. ( 57 )

114.

Erimeelsused püsisid kogu läkirääkimismenetluse vältel, kuid nõukogu otsustas lõpuks, et määrusesse ei lisata selgesõnalist viidet riiklike süsteemide kehtima jäämise kohta. Siiski osutati määruse ammendavale olemusele, sätestades põhjenduses 12, et „[g]eograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse tagamiseks liikmesriikides tuleks need registreerida ühenduse tasandil”.

115.

Nagu ma juba eespool mainisin, ei ole Euroopa Kohus käesolevas küsimuses veel arvamust avaldanud, küll aga ennustavad mõned kohtuotsused seisukohta, et ühenduse õigusnormid on ammendavad.

116.

Kohtuotsustes Gorgonzola ( 58 ) ning Chiciak ja Fol ( 59 ) on rõhutatud piiranguid, mis hakkavad liikmesriike mõjutama alates sellest hetkest, kui nad taotlevad komisjonilt mõne nimetuse registreerimist.

117.

Kohtuotsus Gorgonzola sedastas, et väide selle kohta, et liikmesriigi poolt päritolunimetusele antud kaitse säilib pärast nimetuse registreerimist tingimusel, et selle ulatus on ühenduse kaitsest suurem, on vastuolus määruse tekstiga, „mis lubab liikmesriikidel säilitada nimetuse riikliku kaitse üksnes selle ajani, kui on tehtud otsus nimetuse ühenduse kaitstud nimetusena registreerimise kohta”.

118.

Kohtuotsuses Chiciak ja Fol leiti, et liikmesriik ei või muuta päritolunimetust, mille registreerimist ta on vastavalt määrusele taotlenud, ega kaitsta seda siseriiklikul tasandil, seostades lisaks määruse ühtlustava mõju selle ammendava laadiga, kui ta tõdes, et selle „eesmärk on tagada geograafiliste nimetuste ühtne kaitse kogu ühenduses”, lisades, et „tuleb tõdeda, et kõnealuse ühtse kaitse tagab registreerimine, mis toimub määruses selleks eraldi ette nähtud sätete kohaselt” (punkt 25). Samuti sedastati, et ühenduse õigusakt kehtestab „kohustuse geograafilised tähised ühenduses registreerida selleks, et need oleksid kaitstud kõikides liikmesriikides”, määrates kindlaks ühenduse raamistiku, mis peaks edaspidi kõnealust kaitset reguleerima (punkt 26).

119.

Samasuguse väite võib leida ka eespool viidatud kohtuotsuse Warsteiner punktis 50. Samuti tuleb siinkohal mainida nimetatud kohtuotsuse punkti 49, mille kohaselt „määruse nr 2081/92 eesmärki ei tohi ohustada seeläbi, et ühenduse määrusega paralleelselt kohaldatakse riiklikke õigusnorme, mis kaitsevad geograafilise päritolu tähiseid, mis ei kuulu määruse kohaldamisalasse”. A contrario tõlgendamisel tähendab see väide seda, et riiklikud õigusnormid, mis reguleerivad kvalifitseeritud geograafilisi tähiseid, mis kuuluvad ühenduse määruse kohaldamisalasse, võivad ohustada Euroopa õigusnormide eesmärgi saavutamist.

120.

Tundub, et kohtupraktikas on heaks kiidetud määruse nr 2081/92 nimetatud põhjenduses 12 sisalduv ettepanek ühenduse tasandil registreerimise kohustuslikkuse kohta.

121.

Kuigi määruse – mis on lisaks ammendavat laadi – kohaldamisalasse kuuluvate nimetuste registreerimine on kohustuslik, jääb selliste omadustega tähis, millest ei ole ühenduses registreerimiseks nõuetekohase aja jooksul teada antud, kaitseta seetõttu, et puudub paralleelne riiklik kaitse, kuna riiklik kaitsesüsteem on kaotanud kehtivuse.

122.

Kui riikliku kaitse säilitamine samas kohaldamisalas läheb ühenduse määrusega loodud süsteemiga vastuollu, on veelgi enam põhjust vaielda vastu selle laienemisele teistesse liikmesriikidesse.

123.

See seisukoht põhineb määruse nr 510/2006 artikli 5 lõike 6 viiendal lõigul, mis sätestab, et liikmesriikide poolt nende nimetuste suhtes, mille registreerimist ühenduse tasandil taotletakse, ajutiselt rakendatavatel kaitsemeetmetel „on üksnes siseriiklik mõju ja need ei tohi mõjutada ühendusesisest […] kaubavahetust.”

124.

Selle sättega soovitakse vältida seda, et pärast ühenduse tasandil registreerimise taotlemist kaotaks määruse kohaldamisalasse kuuluvate nimetuste kaitse kehtivuse. See piirab siiski üleminekuaja riikliku kaitse mõju nii ajaliselt kui ka ruumiliselt, mis vastab soovile „ühtlustada” geograafiliste tähiste käsitlemist Euroopa Liidus.

125.

Määrusest nr 510/2006 ilmnev „ühenduse lähenemisviis” ei tähenda ainuüksi kõigi kvalifitseeritud geograafiliste tähiste riiklike kaitsesüsteemide kadumist, vaid a fortiori ka seda, et mis tahes liikmesriikide vahel nende tähiste kaitseks väljaspool määruse kohaldamisala sõlmitud kahepoolset lepingut ei saa kohaldada. Ühenduse määrusega kattuvate Euroopa-siseste lepingute võrgu säilimisega kaasneks läbipaistmatus, mis on vastuolus kõnealuse mehhanismi eesmärkidega.

126.

Tšehhi Vabariik väidab siiski, et kõik argumendid, mis on toodud selle kaitseks, et määrus nr 510/2006 on ammendav, tingivad ühinenud riikide rahvusvaheliste kohustuste eiramise, eelkõige Lissaboni lepingu osalisriikides kehtiva kaitse kontekstis, ja seega ka EÜ artikli 307 rikkumise. ( 60 )

127.

Kuid käesolevas kohtuasjas ei saa tulemuslikult tugineda EÜ artiklile 307, sest ei arutata ühegi Euroopa Liitu mitte kuuluva riigi õiguste üle. See tuleneb sätte sõnastusest, mille kohaselt EÜ asutamislepingu sätted „ei mõjuta õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne 1. jaanuari 1958 või ühinevate riikide puhul enne nende ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel”. Nagu tuletas meelde Euroopa Kohus oma kohtuotsuses Matteucci, ( 61 ) ei viita kõnealune artikkel (varasem EÜ artikkel 234) „üksnes liikmesriikide vahel sõlmitud lepingutele”. Seega ei saa seda kasutada seoses lepinguga, mille osapoolteks on ainult kaks liikmesriiki (sõltumata sellest, kas nad olid seda lepingu sõlmimise ajal) ja millel ei ole mingisugust seost kolmanda riigiga.

128.

Ühenduse seadusandja ei ole otsustanud selles küsimuses kahepoolse tunnustamise, vaid kaitsemeetmete tsentraliseerimise kasuks ühenduse tasandil. Kogu mehhanismil on mõte üksnes sellisel juhul, kui märgil „kaitstud geograafiline tähis” on konkreetne tähendus, mida saab seostada kvaliteediga ja mis on kõikide tarbijate jaoks sama, see on eesmärk, mida ei saavutata juhul, kui Euroopa eeskirjad kehtivad paralleelselt muude erinevate piirkondlike süsteemidega, mida kohaldatakse samade omadustega nimetuste suhtes.

129.

Mina leian, et määrusega nr 510/2006 tunnistatakse kehtetuks kogu selle kohaldamisalasse kuuluvate kvalifitseeritud geograafiliste tähiste riiklik ja kahepoolne kaitse. Seega nimetatud kohaldamisalasse kuuluvat nimetust, millest ei ole komisjonile teada antud, ei saa kaitsta üks või mitu liikmesriiki iseseisvalt, ja see jääb kaitseta; kuid see asjaolu ei tulene üksnes tähise registreerimata jätmisest, mida võiks järeldada eelotsuse küsimuse sõnastusest, vaid see on tingitud asjaolust, et ühenduse süsteem on ammendav.

130.

Handelsgericht Wieni kolmanda eelotsuse küsimusega soovitakse välja selgitada, kas asjaolu, et Tšehhi Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise lepingu alusel kaitstakse mitmesuguseid České Budějovice linnast pärit õlle kvalifitseeritud geograafilisi tähiseid, omab tähtsust seoses sama toote teise nimetuse riikliku ja kahepoolsel lepingul põhineva kaitse kehtivusega.

131.

Viimasele eelotsuse küsimusele ei ole vajalik vastata, kui asuda seisukohale, et määrus nr 510/2006 on ammendav, sest igasugune määruse kohaldamisalas kehtiv riiklik või lepingust tulenev kaitse peab lõppema, olenemata sellest, kas muud toitu märgistavad tähised on ühenduse tasandil registreeritud või mitte.

132.

Ilma et see piiraks eespool öeldut, tuleb kõnealusele küsimusele vastamiseks analüüsida eespool viidatud kohtuotsust Chiciak ja Fol, mille puhul tehti otsus asjas, millel on teatud määral ühist käesoleva vaidlusaluse juhtumiga.

133.

14. mai 1991. aasta määrusega kehtestas Prantsusmaa valitsus päritolunimetuse „Epoisses de Bourgogne” teatud liiki juustude suhtes, mis on pärit sellest piirkonnast, ja taotles Euroopa Komisjonilt selle registreerimist vastavalt määrusele nr 2081/92. 1995. aastal muudeti siseriiklikku määrust ning registreeriti kontrollitud päritolunimetusena mõiste „Epoisses”. Kohtuotsuses Chiciak ja Fol leiti, et liikmesriik ei saa võtta meetmeid päritolunimetuse muutmiseks, mille registreerimist on taotletud ühenduse määruse kohaselt, ega kaitsta seda riigi tasandil.

134.

Selle otsusega piirati liikmesriigi volitusi seoses geograafilise tähisega, millest on komisjonile registreerimise jaoks teda antud. Ühenduse määrus lubab seda, et liikmesriigis kehtib selle nimetuse suhtes üleminekuaja kaitse (mis on nii ajaliselt kui ruumiliselt piiratud, nagu ma varem juba märkisin); kõne all olevas kohtuotsuses lisatakse, et liikmesriikide ametiasutused ei saa muuta tähist, millest on teada antud.

135.

Kohtuasjas „Epoisse” seisnes liikmesriigi teguviis, mida Euroopa Kohus talle ette heitis, sellise nimetuse muutmises, mille registreerimine oli alles menetlemisel, seetõttu ei saa kohtuotsust põhimõtteliselt otseselt kohaldada, kui soovitakse kaitsta nimetust, mis tähistab sama toote puhul sama päritolukohta, mis on teistel ühenduse tasandil juba registreeritud nimetustel.

136.

Selline mõte, et on vaja piirata liikmesriikide pädevusala selles valdkonnas, peitub kohtuotsuses Chiciak ja Fol, kuid põhjendamatu oleks tõlgendada seda niivõrd laialt, kui võtta arvesse asjaolu, et määrus on minu arvates ilmselgelt ammendavat laadi.

137.

Chiciak ja Fol kohtupraktika kohaldamine antud juhtumi puhul oleks seega asjakohane üksnes juhul, kui nimetus Bud moodustaks mõne ühenduse tasandil kaitstud České Budějovice õlle (ühinemislepingu kohaselt Budějovické pivo, Českobudějovické pivo ja Budějovický měšťanský var) geograafilise tähise osa või lühendi. ( 62 ) Kuid selle asjaolu peavad välja selgitama siseriiklikud kohtud.

138.

Seega, kui nimetust ei ole erinevalt teistest sama toitu ja sama päritolu puudutavatest nimetustest kantud ühinemislepingu nimekirja selle kaitsmiseks ühenduse tasandil, ei takista see põhimõtteliselt nimetuse kaitsmist riigi tasandil või kahepoolselt, välja arvatud juhul, kui nimetus on lühend mõnest teada antud geograafilisest tähisest või selle osa. Sellisel väitel puuduvad siiski praktilised tagajärjed, sest määrus nr 510/2006 on ammendavat laadi.

139.

Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Handelsgericht Wieni esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: