Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62007CA0523

    Kohtuasi C-523/07: Euroopa Kohtu (kolmas koda) 2. aprilli 2009 . aasta otsus (Korkein hallinto-oikeuse (Soome) eelotsusetaotlus) — menetluse algataja A (Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus (EÜ) nr 2201/2003 — Esemeline kohaldamisala — Tsiviilasja mõiste — Lapse perekonnast eraldamise ja väljapoole kodu paigutamise otsus — Lapse alaline elukoht — Kaitsemeetmed — Kohtualluvus)

    ELT C 141, 20.6.2009, p. 14–15 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    20.6.2009   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 141/14


    Euroopa Kohtu (kolmas koda) 2. aprilli 2009. aasta otsus (Korkein hallinto-oikeuse (Soome) eelotsusetaotlus) — menetluse algataja A

    (Kohtuasi C-523/07) (1)

    (Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega - Määrus (EÜ) nr 2201/2003 - Esemeline kohaldamisala - Tsiviilasja mõiste - Lapse perekonnast eraldamise ja väljapoole kodu paigutamise otsus - Lapse alaline elukoht - Kaitsemeetmed - Kohtualluvus)

    2009/C 141/22

    Kohtumenetluse keel: soome

    Eelotsusetaotluse esitanud kohus

    Korkein hallinto-oikeus

    Põhikohtuasja pooled

    Menetluse algataja: A

    Kohtuasja ese

    Eelotsusetaotlus — Korkein hallinto–oikeus — Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (EÜT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243) artikli 1 lõike 2 punkti d, artikli 8 lõike 1, artikli 13 lõike 1 ja artikli 20 lõike 1 tõlgendamine — Sellise ühe otsuse täitmine, millega laps avalik-õigusliku lastekaitse raames viivitamatult perekonnast eraldatakse ja paigutatakse väljapoole kodu — Lapse olukord siis, kui tema alaline eluase on ühes liikmesriigis, kuid ta viibib teises liikmesriigis, omamata seal alalist elukohta

    Resolutiivosa

    1.

    Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „tsiviilasjad” selle sätte tähenduses hõlmab otsust, millega laps viivitamatult perekonnast eraldatakse ja paigutatakse väljapoole kodu, kui see otsus on tehtud lastekaitset käsitlevate avaliku õiguse normide alusel.

    2.

    Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 alusel tuleb mõistet „alaline elukoht” tõlgendada selliselt, et elukoht vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse selle liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, regulaarsust, tingimusi ja põhjuseid, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud liikmesriigis. Lapse alalise elukoha kindlaksmääramise õigus on siseriiklikul kohtul, võttes sealjuures iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid.

    3.

    Siseriiklik kohus võib kooskõlas määruse nr 2201/2003 artikliga 20 otsustada sellise kaitsemeetme nagu perekonnast eraldamine üle juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

    meede peab olema edasilükkamatu,

    meede peab olema võetud selles liikmesriigis viibivate isikute suhtes, ja

    meede peab olema ajutist laadi.

    Nimetatud meetme rakendamine ja selle siduvus on kindlaks määratud vastavalt siseriiklikule õigusele. Pärast kaitsemeetme rakendamist ei ole siseriiklik kohus kohustatud asja üle andma pädeva liikmesriigi kohtule. Siiski juhul, kui lapse parimate huvide kaitse seda nõuab, peab siseriiklik kohus, kes ajutisi või kaitsemeetmeid rakendas, sellest otse või määruse nr 2201/2003 artikli 53 alusel määratud keskasutuse kaudu teatama teise liikmesriigi pädevale kohtule.

    4.

    Juhul kui liikmesriigi kohtul ei ole pädevust, peab ta ennast omal algatusel tunnistama ebapädevaks, ilma et see kohustaks teda asja teisele kohtule üle andma. Siiski juhul, kui seda nõuab lapse parimate huvide kaitse, peab siseriiklik kohus, kes ennast omal algatusel ebapädevaks tunnistas, sellest otse või määruse nr 2201/2003 artikli 53 alusel määratud keskasutuse kaudu teatama teise liikmesriigi pädevale kohtule.


    (1)  ELT C 22, 26.1.2008.


    Top