—

Roquette Frères, esindaja: advokaat N. Coutrelis,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja J.-C. Niollet,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: A. Gregorio Merino ja A. Westerhof Löfflerová,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: M. Nolin,

1

Eelotsusetaotlus puudutab järgmiste õigusnormide kehtivust:

2

Eelotsusetaotlus esitati Roquette Frères’i (edaspidi „Roquette”), kes on ainus Prantsuse emamaal asutatud isoglükoosi tootja, ja Ministre de l’Agrculture, de l’Alimentation, de la Pêche et de la Ruralité (edaspidi „minister”) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb Roquette’ile suhkrusektori turgude ühise korralduse alusel antud isoglükoosi tootmiskvoote.

3

Nõukogu 17. mai 1977. aasta määruse (EMÜ) nr 1111/77, mis kehtestab ühtsed normid isoglükoosile (EÜT L 134, lk 4), artikkel 9, muudetud nõukogu 25. juuni 1979. aasta määrusega (EMÜ) nr 1293/79 (EÜT L 162, lk 10), sätestab:

„1.   Baaskvoot antakse igale isoglükoosi tootvale ühenduses asutatud ettevõtjale […] ajavahemikuks [1. juulist 1979 kuni 30. juunini 1980].

[…] iga ettevõtja baaskvoot [on] käesoleva määruse järgi võrdne tema kahekordse toodanguga ajavahemikul 1. november 1978 kuni 30. aprill 1979.

2.   Igale ettevõtjale, kellel on baaskvoot, antakse ka maksimaalkvoot, mis leitakse baaskvoodi korrutamisel teatud koefitsiendiga. […]

[…]” [mitteametlik tõlge]

4

Sama artikli lõike 4 kohaselt kinnitati baaskvoot igale kõnesolevale ettevõtjale nimeliselt. Määruse nr 1111/77 II lisa, mida on muudetud määrusega nr 1293/79, nägi ette, et Roquette’i baaskvoot oli kuivainena väljendatuna 15887 tonni.

5

Euroopa Kohus tühistas viimati nimetatu poolt esitatud hagi põhjal määruse nr 1293/79 oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu (29. oktoobri 1980. aasta otsus kohtuasjas 138/79: Roquette Frères vs. nõukogu, EKL 1980, lk 3333).

6

Määruse nr 1293/79 tühistamise järel võttis nõukogu 10. veebruaril 1981 vastu määruse (EMÜ) nr 387/81, millega muudetakse määrust nr 1111/77 (EÜT L 44, lk 1), millega määruse nr 1111/77 sätetele viidates taastatakse tagasiulatuvalt kvoodirežiim ajavahemiku 1. juuli 1979 kuni 30. juuni 1980 osas.

7

Seejärel kehtestati nõukogu 10. veebruari 1981. aasta määrusega (EMÜ) nr 388/81, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1592/80 tootmiskvootide süsteemi kohaldamise kohta suhkru- ja isoglükoosisektorites ajavahemikul 1. juulist 1980 kuni 30. juunini 1981 (EÜT L 44, lk 4) baaskvootide režiim ajavahemikuks 1. juuli 1980 kuni 30. juuni 1981.

8

Määrus nr 1111/77 tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 1785/81. Viimati nimetatud määruses ei ole isoglükoosi tootmiskvoodid määratud mitte enam nimeliselt igale seda tootvale ettevõtjale, vaid piirkondlikul alusel.

9

Selle määruse põhjenduses 14 on öeldud:

„[…] on põhjust anda liikmesriikidele eriliste ühenduse kriteeriumide ja eeskirjade raames, lisaks volitusele määrata […] isoglükoosi tootvatele ettevõtjatele kvoote, volitus seejärel olemasolevate ettevõtjate kvoote muuta, lahutades kogusummast, mis ei tohi ajavahemikul 1. juuli 1981 kuni 30. juuni 1986 siiski olla enam kui 10% asjakohaste kriteeriumide kohaselt esialgselt kehtestatud kvootidest, ja määrata vabanenud kvoodikogused muudele ettevõtjatele; […]” [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

10

Määrus nr 1785/81 kehtis algselt turustusaastate 1981/1982–1985/1986 suhtes. Selle artikkel 24 sätestas:

„1.   Käesolevas jaotises sätestatud tingimustel määravad liikmesriigid A-kvoodi ja B-kvoodi igale liikmesriigi territooriumil registrisse kantud […] isoglükoosi tootvatele ettevõtjale, kellel oli ajavahemikus 1. juuli 1980 kuni 30. juuni 1981 baaskvoot, nii nagu see on määratletud […] määruses (EMÜ) nr 1111/77 […].

[…]

3.   Iga […] isoglükoosi tootva ettevõtja A-kvoot võrdub ajavahemikuks 1. juuli 1980 kuni 30. juuni 1981 määratud baaskvoodiga.

[…]

5.   Iga isoglükoosi tootva ettevõtja B-kvoot võrdub 23,55%ga asjaomase ettevõtja A-kvoodist, mis on määratud […] lõike 3 […] kohaselt.

[…]”

11

Sama artikli lõike 2 kohaselt olid Prantsusmaa emamaale kvootide määramiseks mõeldud põhikogused vastavalt 15887 tonni (A-põhikogused) ja 4135 tonni (B-põhikogused) väljendatuna kuivainena tonnides.

12

Lisaks võimaldas määruse nr 1785/81 artikkel 25 A- ja B-kvootide ülekandmist ja vähendamist järgmistel tingimustel:

„1.   Liikmesriigid võivad A-kvoote ja B-kvoote ettevõtjate vahel üle kanda käesolevas artiklis ettenähtud tingimustel, võttes arvesse kõikide asjaomaste poolte […] huve.

2.   Liikmesriigid võivad iga nende territooriumil asuva […] isoglükoosi tootva ettevõtja A-kvooti ja B-kvooti vähendada üldkoguse võrra, mis ei ületa […] 10% vastavalt olukorrale […] A-kvoodist või B-kvoodist.

[…]

3.   Liikmesriigid jaotavad A-kvootide ja B-kvootide vabanenud kogused ühele või enamale ettevõtjale, kellel on või ei ole kvooti ja kes asub samas piirkonnas artikli 24 lõike 2 tähenduses, välja arvatud ettevõtjad, kellelt kõnealused kogused on ära võetud.

[…]”

13

Nõukogu võttis määrusega nr 2038/1999 vastu uue suhkrusektori turgude ühiskorralduse, kodifitseerides määruse nr 1785/81, mis oli kehtetuks tunnistatud.

14

Määruse nr 2038/1999 artikli 26 lõike 5 esimene lõik täpsustab:

„Järgimaks kooskõlas asutamislepingu [EÜ] artikli 300 lõikega 2 sõlmitud põllumajanduslepingust tulenevate ühenduse kohustusi, võib ühel või mitmel turustusaastal vähendada kvoodi alusel toodetud […] isoglükoosi […] müügitagatisi.” [mitteametlik tõlge]

15

Selle määruse artikli 27 lõige 1 sätestas:

„Liikmesriigid määravad vastavalt käesoleva peatüki tingimustele A- ja B-kvoodi kõikidele oma […] isoglükoosi tootvatele ettevõtjatele:

[…]”

16

Sama artikli lõikes 3 ettenähtud põhikogused nende A- ja B-kvootide määramiseks olid samad, mis olid varem määruse nr 1785/81 artikli 24 lõikes 2 turustusaastate 1981/1982–1985/1986 jaoks ette nähtud.

17

Lisaks nägi määruse nr 2038/1999 artikkel 30 ette A- ja B-kvootide ülekandmise ja vähendamise tingimustel, mis olid analoogsed varem määruse nr 1785/81 artiklis 25 ettenähtud tingimustega.

18

Määrusega nr 2073/2000, mis on vastu võetud määruse nr 2038/1999 artikli 26 lõike 5 alusel, vähendati kvoote, mis olid viimati nimetatud määrusega turustusaastaks 2000/2001 ette nähtud. Artikli 1 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Lõikes 1 osutatud vähendamine [498800 tonni] jaguneb toodete ja piirkondade vahel vastavalt I lisale.

Tootjatele turustusaasta 2000/2001 tootmiskvootide andmiseks kasutatavad põhikogused sellisel kujul, nagu need on pärast vähendamist on ära toodud II lisas.

3.   Liikmesriigid kohaldavad iga tootja osas, kellele oli turustusaastaks 2000/2001 antud tootmiskvoot, tema suhtes ettenähtud vähendamist, ning määravad ka vastava vähendamise tulemusena saadud A- ja B-kvoodi […]” [mitteametlik tõlge]

19

Määrus nr 1260/2001 kehtis turustusaastate 2001/2002–2005/2006 suhtes.

20

Selle määruse artikli 10 lõikest 2 ja artikli 11 lõikest 2 tuleneb, et isoglükoosi tootmise põhikogused olid Prantsusmaa emamaa jaoks 15747,1 tonni (A-põhikogus) ja 4098,6 tonni (B-põhikogus) väljendatuna kuivainena tonnides.

21

Nimetatud määruse artikli 11 lõige 3 täpsustas:

„Ilma et see piiraks artikli 10 lõigete 3–6 ning artikli 12 kohaldamist, on […] isoglükoosi […] tootvate ettevõtjate A- ja B-kvoodid turustusaastaks 2000/2001 liikmesriikide kehtestatud A- ja B-kvoodid enne määruse (EÜ) nr 2038/1999 artikli 26 lõike 5 kohaldamist […]”

22

Nii määruse nr 1260/2001 artikli 10 lõikega 3 kui ka määruse nr 2038/1999 artikli 26 lõikega 5 oli lubatud rahvusvaheliste kohustuste järgimiseks vähendada tootmiskvootide režiimi müügitagatisi.

23

Nii nagu määruse nr 1785/81 artikkel 25 ja määruse nr 2038/1999 artikkel 30, nägi ka määruse nr 1260/2001 artikkel 12 ette, et liikmesriigid võivad A- ja B-kvoote ettevõtjate vahel üle kanda.

24

Komisjon võttis määruse nr 1260/2001 artikli 10 alusel vastu määruse nr 1745/2002, millega vähendati tootmiskvootide režiimi müügitagatisi turustusaastaks 2002/2003. Artikli 1 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Lõikes 1 osutatud vähendamine [862475 tonni] jaguneb toodete ja piirkondade vahel vastavalt I lisale.

Tootjatele turustusaasta 2002/2003 tootmiskvootide andmiseks kasutatavad põhikogused sellisel kujul, nagu need on pärast vähendamist, on ära toodud II lisas.

3.   Liikmesriigid kohaldavad iga tootja osas, kellele oli turustusaastaks 2002/2003 antud tootmiskvoot, tema suhtes ettenähtud vähendamist, ning määravad ka vastava vähendamise tulemusena saadud A- ja B-kvoodi […]” [mitteametlik tõlge]

25

Lõpuks vähendati turustusaasta 2003/2004 isoglükoosi tootmiskvoote veel kord määruse nr 1739/2003 artikli 1 alusel.

26

Põllumajandusministeeriumi majandus- ja rahvusvahelise poliitika direktori 28. juuni 2000. aasta otsusega kinnitati Roquette’ile isoglükoosi aastaseks tootmiskvoodiks sama kogus, mis oli talle määratud määrustega nr 1785/81 ja nr 2038/1999 alates turustusaastast 1981/1982, st 15887 tonni A-isoglükoosi ja 4135 tonni B-isoglükoosi kohta.

27

Seejärel vähendas minister 26. oktoobri 2000. aasta otsusega Roquette’ile määratud kvoote määruse nr 2073/2000 alusel 606,6 tonni võrra A-isoglükoosi osas ja 157,9 tonni võrra B-isoglükoosi osas, kinnitades sel moel turustusaasta 2000/2001 kvootideks vastavalt 15280,4 tonni ja 3977,1 tonni.

28

13. juuli 2001. aasta otsusega, mis võeti vastu määruse nr 1260/2001 kohaldamiseks, kinnitas minister Roquette’i tootmiskvootidena turustusaastateks 2001/2002–2005/2006 15747,1 tonni A-isoglükoosi ja 4098,6 tonni B-isoglükoosi.

29

23. oktoobri 2002. aasta otsusega, mis võeti vastu määruste nr 1745/2002 ja nr 1739/2003 kohaldamiseks, „deklassifitseeris” minister turustusaasta 2002/2003 osas 1048,9 tonni A-isoglükoosi ja 273 tonni B-isoglükoosi, kinnitades Roquette’i tootmiskvootideks vastavalt 14698,2 tonni ja 3825,6 tonni. Samuti „deklassifitseeris” ta 17. oktoobri 2003. aasta otsusega 262,1 tonni A-isoglükoosi ja 68,2 tonni B-isoglükoosi turustusaasta 2003/2004 osas, kinnitades selle turustusaasta tootmiskvootideks vastavalt 15485 tonni ja 4030,4 tonni.

30

Roquette esitas Tribunal administratif de Lille’i (Lille’i halduskohus) hagi, milles palus tühistada 28. juuni 2000. aasta otsuse ning eespool viidatud neli otsust, väites, et kuus määrust, mille alusel need otsused on vastu võetud, on õigusvastased.

31

Pärast viie kõnealuse kohtuasja liitmist jättis kohus need 11. märtsi 2004. aasta otsusega rahuldamata, asudes seisukohale, et Roquette oleks pidanud esitama hagi määruse nr 1785/81 ja viie hilisema määruse tühistamiseks ühenduse kohtusse.

32

Nimetatud kohus jättis sel moel taotlused tervikuna läbi vaatamata, ilma et oleks uuritud asja põhiküsimust, kohaldades Euroopa Kohtu praktikat, lähtudes 15. veebruari 2001. aasta otsusest kohtuasjas C-239/99: Nachi Europe (EKL 2001, lk I-1197), mille kohaselt ei saa hageja siseriiklikus kohtus toetuda sellise ühenduse õigusakti õigusvastasusele, mida ta pole ühenduse kohtus ettenähtud tähtaja jooksul otseselt vaidlustanud.

33

Roquette esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Cour administrative d’appel de Douai’sse (Douai teise astme halduskohus).

34

Neil asjaoludel otsustas Cour administrative d’appel de Douai menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega teada sisuliselt seda, kas niisugusel füüsilisel või juriidilisel isikul nagu Roquette võib selliste faktiliste ja õiguslike asjaolude korral nagu põhikohtuasjas olla ilma ühegi kahtluseta õigus vaidlustada küsimuses viidatud sätted (edaspidi „vaidlusalused sätted”) EÜ artikli 230 alusel.

36

Kõnealuse kohtu jaoks on oluline saada kindlust küsimuses, kas Roquette võib – arvestades eespool viidatud kohtuotsusest Nachi Europe lähtuvat praktikat – tugineda seal vaidlusaluste sätete õigusvastasusele, kui ta ei ole nende sätete tühistamiseks ühenduse kohtusse EÜ artikli 230 alusel ettenähtud tähtaja jooksul hagi esitanud.

37

Prantsuse valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon väidavad selles osas, et Roquette võis ilma mingi kahtluseta vaidlusaluste sätete tühistamiseks hagi esitada, kuna need puudutasid teda otseselt ja isiklikult, eelkõige seetõttu, et hageja on ainus Prantsuse isoglükoosi tootja ning seetõttu olid kõik Prantsuse emamaa jaoks määratud põhikogused mõeldud talle.

38

Vastupidi sellele on Roquette ja Euroopa Liidu Nõukogu leidnud, et vaidlusalused sätted ei puuduta põhikohtuasja hagejat otseselt ja isiklikult ning et igal juhul säilib teatav kahtlus, kas tal on õigus nende sätete tühistamiseks hagi esitada. Seega ei ole eespool viidatud kohtuotsusest Nachi Europe lähtuv kohtupraktika käesoleval juhul kohaldatav, nii et põhikohtuasja hageja võib toetuda vaidlusaluste sätete võimalikule kehtetusele ning Euroopa Kohus peab andma nende kehtivuse kohta hinnangu.

39

Esmalt tuleb meenutada, et EÜ artiklis 241 on esitatud õiguse üldpõhimõte, millega on hagejale, kes esitab siseriikliku õiguse kohaselt hagi tema varasema kaebuse rahuldamata jätmise peale, antud õigus toetuda tema suhtes tehtud siseriikliku otsuse aluseks olnud ühenduse õigusakti õigusvastasusele, ning seega võib selle ühenduse õigusakti kehtivuse küsimuses taotleda Euroopa Kohtult eelotsust (eespool viidatud kohtuotsus Nachi Europe, punkt 35 ja viidatud kohtupraktika).

40

Sellegipoolest ei välista see üldpõhimõte, mille eesmärk on tagada kõigile võimalus vaidlustada neid puudutava otsuse aluseks olnud ühenduse õigusakt, mitte kuidagi seda, et määrus muutub lõplikuks sellise üksikisiku suhtes, kelle suhtes tuleb seda vaadelda individuaalse otsusena, mille tühistamist ta oleks vähimagi kahtluseta saanud taotleda EÜ artikli 230 alusel ning mis takistab sel isikul tugineda siseriiklikus kohtus selle määruse õigusvastasusele (eespool viidatud kohtuotsus Nachi Europe, punkt 37).

41

Seega tõusetub küsimus, kas Roquette’i poolt vaidlusaluste sätete osas EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel esitatud hagi on vähimagi kahtluseta vastuvõetav, kuna need sätted puudutasid teda otseselt ja isiklikult (vt selle kohta 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-241/95: Accrington Beef jt, EKL 1996, lk I-6699, punkt 15).

42

Sellega seoses tuleb nentida, et määrustega, kust nimetatud sätted pärinevad, kehtestatakse liikmesriikidele eraldatud tootmise põhikoguste süsteem, kohustusega jagada need liikmesriigi territooriumil asukohta omavate tootjate vahel.

43

Tuleb siiski nentida, et süsteemis, kus liikmesriigid on kohustatud neile eraldatud tootmise põhikogused jagama tootjate vahel ning neil on võimalus kvoote ettevõtjate vahel üle kanda, kinnitatakse iga tootja kvoodid otseselt ja isiklikult tema asukohaliikmesriigi otsusega.

44

Lisaks tuleb meenutada, et liikmesriikidel on selles süsteemis teatav tegutsemisruum, kuna neil on ühenduse õigusnormidega ettenähtud tingimustel võimalus kvoote tootjate vahel ümber jagada, eelkõige selleks, et võimaldada uutel ettevõtjatel isoglükoosi tootmise valdkonnas tegevust alustada.

45

Järelikult, vaidlusaluste sätetega ühenduse tasandil tootmise põhikoguste eraldamine liikmesriikidele põhimõtteliselt tootjat EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes otseselt ei puuduta.

46

Seda järeldust ei muuda asjaolu, et Roquette on ainus Prantsuse emamaal asuv isoglükoosi tootev ettevõtja ning et seega on Prantsuse emamaale eraldatud tootmise põhikogus tervikuna suunatud talle, kuna tegelikult ei taga mitte miski sellele ettevõtjale ainuüksi ühenduse määruse alusel sellisel tasemel kvoote, kui puudub siseriiklik otsus, kuna asjassepuutuv liikmesriik oleks saanud osa neist kvootidest ümber jagada, eelkõige mõnele uuele võimalikule isoglükoosi tootjale.

47

Eeltoodud järeldustest tuleneb, et sellist ettevõtjat nagu Roquette ei saa pidada vaidlusaluste sätete poolt otseselt puudutatuks EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes. Järelikult ei saa väita, et tal oli vähimagi kahtluseta õigus esitada ühenduse kohtusse hagi nende sätete tühistamiseks.

48

Seega tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et niisugusel füüsilisel või juriidilisel isikul nagu Roquette ei olnud selliste faktiliste ja õiguslike asjaolude korral nagu põhikohtuasjas ilma ühegi kahtluseta õigust esitada hagi vaidlusaluste sätete tühistamiseks EÜ artikli 230 alusel. Seega võib selline isik siseriikliku õiguse kohaselt esitatud hagis toetuda nende sätete õigusvastasusele ka siis, kui ta ei ole EÜ artiklis 230 ettenähtud tähtajal nende sätete tühistamiseks ühenduse kohtusse hagi esitanud.

49

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selle küsimusega Euroopa Kohtul hinnata vaidlusaluste sätete kehtivust osas, milles nendega määratakse kindlaks isoglükoosi toodangu maksimaalsed põhikogused Prantsuse emamaal, arvestamata ajavahemikus 1. november 1978 kuni 30. aprill 1979 (edaspidi „võrdlusperiood”) selles liikmesriigis vahesaadusena toodetud isoglükoosi, mida kasutati muude müügiks mõeldud toodete valmistamiseks.

50

Roquette väidab sellega seoses, et vaidlusalused sätted on kehtetud. Ta väidab, et määruse nr 1111/77 (muudetud määrusega nr 387/81) alusel toimunud isoglükoosi kvootide esialgne kinnitamine oli õigusvastane, arvestades 13. veebruari 1992. aasta otsusest kohtuasjas C-210/90: Roquette Frères (EKL 1992, lk I-731) tulenevat kohtupraktikat, kuna vahesaadusena toodetud isoglükoosi koguseid ei olnud arvestatud võrdlusperioodi toodangu hulka, mida kasutati nende esialgsete kvootide kindlaksmääramiseks, mille alusel vaidlusaluste sätetega eraldati hiljem liikmesriikidele tootmise põhikogused.

51

Roquette leiab võrdlusperioodiga seonduvate andmete osas, et tol ajal kehtinud õigusnormides ei leidu ühtki märget selle kohta, et tootja oleks pidanud pädevatele ametiasutustele edastatavate andmete hulka arvestama vahesaadusena toodetud isoglükoosi kogused. Selline ebakindlus oli tingitud liikmesriikide ning ka komisjoni käitumisest, kuna komisjon oli nõudnud lakooniliselt vaid seda, et talle edastataks isoglükoosi tootjate tootmismahuga seonduvad andmed, ilma et ta oleks seda täpsustanud. Roquette järeldab sellest, et seega ei saa talle ette heita asjaolu, et ta ei olnud esialgsete kvootide kinnitamiseks kasutatud andmete hulka arvestanud vahesaadusena toodetud isoglükoosi koguseid.

52

Vastupidi sellele on Prantsuse valitsus, nõukogu ja komisjon seisukohal, et vaidlusalused sätted on kehtivad. Nad kinnitavad, et Roquette ei toonud andmeid eraldi välja just seetõttu, et tol ajal kohaldatavates õigusaktides ei eristatud toodetud isoglükoosi selle suunitluse alusel, ning edastas andmed kogu isoglükoosi toodangu kohta, sh vahesaadusena toodetud isoglükoosi kohta. Seega ei saa väita, et nõukogu on teinud vaidlusalustest sätetest nähtuvate põhikoguste kindlaksmääramisel ilmselge hindamisvea.

53

Esmalt tuleb meenutada, et nõukogu on määrusega nr 1111/77 (muudetud määrusega nr 387/81) määranud Roquette’i esialgseks baaskvoodi ajavahemikuks 1. juuli 1979 kuni 30. juuni 1980. Nagu selle määruse artikli 9 lõike 1 teisest lõigust tuleneb, pidi see kvoot olema võrdne tema kahekordse toodanguga võrdlusperioodil.

54

Selleks et määrata kindlaks iga asjassepuutuva ettevõtja selle perioodi toodang, kasutas komisjon liikmesriikide poolt tema 30. juuni 1977. aasta määruse (EMÜ) nr 1471/77, mis käsitleb liikmesriikide teadaandeid isoglükoosi kohta (EÜT L 162, lk 13), artikli 1 kohaselt edastatud andmeid ettevõtjate toodangu kohta igas kalendrikuus. Liikmesriigid said need andmed tootjate endi poolt täidetud deklaratsioonidest.

55

Selle põhjal kinnitas nõukogu ühes määruse nr 1111/77 (muudetud määrusega nr 387/81) II lisas toodud tabelis Roquette’i baaskvoodiks kuivainena väljendatuna 15887 tonni, st tema kahekordse toodangu võrdlusperioodil, arvestatuna käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis kirjeldatud menetluse kohaselt. Selles suhtes on selge, et Roquette ei olnud siseriiklikele pädevatele ametiasutustele edastatavate tootmisandmete hulka arvestanud vahesaadusena toodetud isoglükoosi.

56

Edasi nähtub vaidlusalustest sätetest, et põhikogused kinnitati samale tasemele kui esialgselt antud baaskvoodid, arvestades seda, et neid on lubatud vähendada ühenduse poolt endale võetud rahvusvaheliste kohustuste alusel.

57

Selles osas tuleb nentida, et esialgu ajavahemikuks 1. juuli 1979 kuni 30. juuni 1980 antud kvoodid kinnitati määruse nr 1111/77 (muudetud määrusega nr 387/81) artikli 9 lõike 1 kohaselt tootjate võrdlusperioodi toodangu alusel, kusjuures tugineti andmetele, mida tootjad ise olid edastanud liikmesriikidele, kes pärast nende fikseerimist ja vajaduse korral läbi viidud kontrollimisi edastasid need määruse nr 1471/77 artikli 1 kohaselt komisjonile. Kuna nõukogu oli otsustanud viidata neile kvootidele, ei pidanud ta põhikohtuasjas käsitletavate määruste vastuvõtmisel neid andmeid uuesti koguma.

58

Seega ei too asjaolu, et nõukogu on vaidlusalustes sätetes jätkuvalt toetunud esialgsetele baaskvootidele, iseenesest kaasa vaidlusaluste sätete kehtetust.

59

Igal juhul tuleb märkida, et Roquette ei saa põhikohtuasja vaidluse raames määruse nr 1111/77 (muudetud määrusega nr 387/81) kehtivust vaidlustada, kuna tal oli ilmselgelt õigus vaidlustada see määrus baaskvootide väljaarvutamise küsimuses ühenduse kohtus EÜ artikli 230 alusel.

60

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et nimetatud küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada vaidlusaluste sätete kehtivust.

61

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: