KOHTUJURISTI ETTEPANEK

L. A. GEELHOED

esitatud 19. jaanuaril 2006¹(1)

Kohtuasi C‑308/04 P

SGL Carbon AG

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Grafiitelektroodid – EÜ artikli 81 lõige 1 – Trahvid – Suunised määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta – Koostööteatis

1.     Käesolevas asjas on tegemist apellatsioonkaebusega, mille SGL Carbon AG (edaspidi „SGL”) esitas Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T‑236/91, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon Co. Ltd jt vs. Euroopa Ühenduste Komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”).

I       Õiguslik raamistik

A       EÜ artikkel 81 ja määrus nr 17/62

2.     EÜ artikli 81 kohaselt on keelatud „kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires”.

3.     Komisjon võib sellist käitumist karistada, määrates nii käitunud ettevõtjatele trahve.

4.     Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (edaspidi „määrus nr 17”),(2) artiklis 15 on sätestatud:

„1. Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 100–5000 arvestusühikut, kui need tahtlikult või hooletusest:

[…]

b) annavad ebaõiget informatsiooni vastuses nõudele, mis on esitatud vastavalt artikli 11 lõigetele 3 või 5 […]

2. Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–1 000 000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

a)      rikuvad EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 või artiklit 86, […]

[…]

Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.”

B       Suunised

5.     Komisjoni teatise „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta”(3) (edaspidi „suunised”) preambulis on sätestatud:

„[...] [S]uunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa Ühenduste Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires kogukäibest. Seda kaalutlusõigust tuleb siiski kasutada ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamise eesmärkidega.

Trahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel, kusjuures lähtutakse põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks.”

C       Koostööteatis

6.     Komisjoni teatises, mis puudutab trahvide määramata jätmist või nende summa vähendamist kartelliasjades (edaspidi „koostööteatis”),(4) [siin ja edaspidi on koostööteatist tsiteeritud mitteametlikus tõlkes] on komisjon asjaomase teatise peatüki A punktis 3 määratlenud, millistel tingimustel võib komisjoni teostatava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid neil muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada.

7.     Koostööteatise peatüki A punktis 5 on sätestatud:

„Ettevõtja koostöö komisjoniga on vaid üks asjaolu, mida komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtab. [...]”

D       Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon

8.     Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „konventsioon”) protokolli nr 7 artiklis 4 on sätestatud:

„1. Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.

2. Eelmise lõike sätted ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjassepuutuva riigi seaduse ja kriminaalprotsessiga, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjutada.”

II      Asjaolud ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise taust

9.     Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuses võtnud tema menetluses oleva vaidluse asjaolud kokku järgmiselt:

„1. Komisjon on otsuses 2002/271/EÜ […] tuvastanud mitme grafiitelektroodide sektori ettevõtja osalemise reas kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ja Euroopa Majanduspiirkonna asutamislepingu (edaspidi „EMP leping”) artikli 53 lõike 1 tähenduses.

2. Grafiitelektroode kasutatakse põhiliselt terase tootmiseks elektrilistes kaarahjudes. Terase tootmine nendes ahjudes toimub peamiselt taaskasutuse teel, st uut terast toodetakse terase jäätmetest; see erineb klassikalisest terase tootmisest, kus hapniku kõrgahjudes kasutatakse toorainena rauamaaki. Üheksat elektroodi, mis on kolmekaupa ühendatud varrasteks, kasutatakse elektriahjus, kus sulatatakse vanarauda. Arvestades sulamisprotsessi intensiivsust, tarbitakse iga kaheksa tunni kohta üks elektrood. Elektroodi moodustumisaeg on umbes kaks kuud. Grafiitelektroodid on selles tootmisprotsessis asendamatud.

3. Grafiitelektroodide nõudlus on otseselt seotud terase tootmisega elektrilistes kaarahjudes. Peamised kliendid on terasetootjad, kes esindavad 85% nõudlusest. 1998. aastal toodeti maailmas toorterast kokku 800 miljonit tonni, millest 280 miljonit tonni toodeti elektrilistes kaarahjudes […].

[…]

5. 1980. aastate tehnoloogilised uuendused võimaldasid elektroodide tarbimist tonni toodetud terase kohta oluliselt vähendada. Sel perioodil toimusid terasetööstuses ka olulised ümberkorraldused. Elektroodide nõudluse vähenemise tõttu toimusid ümberkorraldused ülemaailmses elektroodide tööstuses ning mitmed tehased suleti.

6. 2001. aastal varustasid Euroopa turgu üheksa Lääne grafiitelektroodide tootjat […].

7. Kohaldades määruse nr 17 artikli 14 lõiget 3 […], teostasid komisjoni ametnikud 5. juunil 1997 […] üheaegsed etteteatamata uurimised.

8. Samal päeval korraldasid Federal Bureau of Investigation (FBI) ametnikud Ameerika Ühendriikides läbiotsimise mitme tootja asukohas. Nende läbiotsimiste tulemusena esitati SGL […] vastu süüdistus kriminaalasjas kartellis osalemise eest. Kõik süüdistatavad tunnistasid ennast süüdi ja nõustusid kandma rahalist karistust, mis SGL puhul oli määratud summas 135 miljonit Ameerika Ühendriikide dollarit (USD) […].

[…]

10. Teatud hulk ostjaid esitasid Ameerika Ühendriikides SGL […] vastu hagi kahju hüvitamiseks kolmekordses määras.

11. Kanadas, […] [j]uulis 2000 tunnistas SGL end süüdi ja nõustus tasuma rahalise karistuse summas 12,5 miljonit Kanada dollarit sama rikkumise eest. Seoses SGL-i osalemisega kartellis esitasid Kanada terasetootjad 1998. aasta juunis SGL-i vastu tsiviilhagi.

12. 24. jaanuaril 2000 esitas komisjon süüdimõistetud ettevõtjatele vastuväiteteatise. Haldusmenetluse tulemusena võeti 18. juulil 2001 vastu otsus, milles väidetakse, et hagejaks olevad ettevõtjad [...] osalesid ülemaailmses hindade kindlaksmääramise ning asjaomase toote siseriiklike ja regionaalsete turgude jagamise kokkuleppes „kodumaise tootja” põhimõtte alusel: UCAR ja SGL vastutasid Ühendriikide eest, lisaks vastutas UCAR Euroopa teatud osade eest ja SGL vastutas ülejäänud Euroopa eest; […]

13. Otsuse kohaselt olid kartelli põhikokkulepped järgmised:

–       grafiitelektroodide hinnad tuli kindlaks määrata ülemaailmselt;

–       hinnaga seotud otsuseid võis iga äriühing vastu võtta ainult presidendi või juhatuse liikmete tasandil;

–       „kodumaine tootja” pidi määrama turuhinna oma „territooriumil” ja teised tootjad pidid seda „järgima”;

–       „välismaistel” turgudel, st turgudel, mis ei olnud ühegi tootja „kodumaa”, määrati hind kindlaks kokkuleppel;

–       „välismaised” tootjad ei tohtinud osutada mingit agressiivset konkurentsi ja pidid teiste tootjate „kodumaistelt” turgudelt tagasi tõmbuma;

–       tootmismahtu suurendada ei olnud lubatud (Jaapani tootjad pidid mahte vähendama);

–       tootmistehnoloogiat ei tohtinud võõrandada kartellis osalevatest tootjatest erinevatele isikutele.

14. Otsuses sätestatakse veel, et kartelli põhikokkuleppeid sõlmiti kartelli osaliste koosolekutel, mida korraldati mitmel tasandil: „tegevjuhtide” koosolekud, „töötajate” koosolekud, Euroopa tootjate koosolekud (ilma Jaapani ettevõtjateta), siseriiklikud või regionaalsed koosolekud konkreetsete turgude suhtes ning ettevõtjatevahelised kahepoolsed kontaktid.

[…]

16. Otsuses tuvastatud asjaolude ja selles tehtud õiguslike hinnangute alusel määras komisjon rikkumise toimepannud ettevõtjatele trahvid, mille summad arvutati vastavalt meetodile, mis on sätestatud suunistes […].

17. Otsuse resolutiivosa artiklis 3 määratakse järgmised trahvid:

–       SGL: 80,2 miljonit eurot;

[…]

18. Resolutiivosa artiklis 4 kohustatakse asjassepuutuvaid ettevõtjaid tasuma trahv kolme kuu jooksul alates otsuse kättesaamisest ja määratakse tasumisega hilinemise eest viivis 8,04%.”

III    Vaidlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

10.   SGL ja teised vaidlustatud otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad esitasid Esimese Astme Kohtule 20. oktoobril 2001 esitatud hagiavaldusega tühistamishagid nimetatud otsuse peale.

11.   Vaidlustatud kohtuotsuses on Esimese Astme Kohus sedastanud järgmist:

„[…]

2) Kohtuasjas T‑239/01, SGL Carbon vs. komisjon:

–       kinnitada hagejale komisjoni otsuse 2002/271 artikli 3 alusel määratud trahvi suuruseks 69 114 000 eurot;

–       jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;

[…]”.

IV      Apellatsioonkaebus

12.   SGL palub Euroopa Kohtul:

–       jäädes Esimese Astme Kohtus esitatud nõuete juurde, tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu otsus kohtuasjas T‑239/01 osas, milles jäeti komisjoni 18. juuli 2001. aasta otsuse artikli 3 ja 4 vastu esitatud hagi rahuldamata,

–       teise võimalusena alandada kohasel määral hagejale komisjoni otsuse artiklis 3 määratud rahatrahvi ning otsuse punktis 4 (koosmõjus komisjoni 23. juuli 2001. aasta kirjaga) määratud menetluse- ja viiviseprotsente,

–       kolmanda võimalusena saata kohtuasi uue otsuse tegemiseks Esimese Astme Kohtule tagasi, arvestades uue otsuse tegemisel Euroopa Kohtu seisukohaga,

–       jätta kogu menetluse kulud komisjoni kanda.

13.   Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–       jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–       mõista kohtukulud välja apellandilt.

V       Väited ja peamised argumendid

14.   SGL esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks seitse väidet:

–       Esimene väide tugineb ne bis in idem põhimõtte väidetavale rikkumisele.

–       Teine väide puudutab põhisumma kindlaksmääramist või täpsemalt selle vähendamata jätmist.

–       Kolmas väide on seotud põhisumma suurendamisega 25% võrra (raskendava asjaolu tõttu) seoses teiste kartelliliikmete hoiatamisega enne 1997. aasta uurimist.

–       Neljas väide puudutab seda, et ei arvestatud trahvisumma ülemmäära, mis on määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt 10% kogukäibest.

–       Viienda väite kohaselt rikuti dokumentidele ebapiisava juurdepääsu võimaldamisega kaitstavaid õigusi.

–       Kuues väide on seotud apellandi võimega maksta trahvi (ei arvestatud tema vähenenud maksevõimet).

–       Seitsmes väide puudutab viiviseprotsentide määramist.

VI      Analüüs

Sissejuhatavad märkused

15.   Käesoleva kohtuasja apellant, nagu ka hageja kohtuasjas C‑289/04 P: Show a Denko vs. komisjon, mille kohta esitan samuti täna ettepaneku, on esitanud trahvi teatud aspektidega seotud väiteid. Kohtuasjas C‑298/04 P keskenduvad väited peamiselt hoiatamise kordajale. Käesolevas asjas on väited seotud pigem trahvi määramise protsessi teatud aspektidega.

16.   Seetõttu alustan mõne üldise märkusega komisjoni trahvi määramise poliitikaga seotud kohtupraktika kohta.

17.   Esiteks sedastas Euroopa Kohus 7. juuni 1983. aasta rohkelt tsiteeritud kohtuotsuses Musique Diffusion française,(5) et komisjoni ülesanne hõlmab kindlasti nii kohustust uurida üksikuid rikkumisi ja nende eest karistada, kui ka kohustust järgida üldist poliitikat konkurentsiõiguses asutamislepingus kehtestatud normide kohaldamiseks ning juhendada nendest põhimõtetest lähtuvalt ka ettevõtjate käitumist.(6)

18.   Lisaks peab komisjon, hinnates trahvisumma kindlaksmääramise eesmärgil rikkumise raskust, võtma arvesse mitte ainult kõnealuse asja konkreetseid asjaolusid, vaid ka rikkumise toimepaneku tausta, ning tagama, et tema tegevusel on vajalik hoiatav mõju eelkõige selliste rikkumiste osas, mis on ühenduse eesmärgi saavutamise seisukohast eriti kahjulikud.(7)

19.   Seega leidis Euroopa Kohus kõnealuses otsuses, et trahvide määramise eesmärk on tagada ühenduse konkurentsipoliitika rakendamine.

20.   Kõnealusest kohtuotsusest ja sellele järgnenud kohtuotsustest ilmnes selgelt, et arvestada tuleb mitut tegurit; et komisjon ei ole kohustatud kohaldama ühtegi konkreetset matemaatilist valemit; et komisjon võib arvestada nii ettevõtja kogukäivet kui ka territooriumi ja toodangu põhjal arvutatud käivet, kui ükski neist teguritest ei ole teistega võrreldes ebaproportsionaalne; ja et seega ei saa sobivat trahvi kindlaks määrata üksnes kogukäibel põhineva arvutuse alusel.

21.   Lisaks on komisjonil oma trahvipoliitikas ulatuslik kaalutlusõigus, kuigi ta peab arvestama ühenduse õiguse üldpõhimõtteid ja ei tohi ületada määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud käibel põhinevat ülemmäära. Kui komisjon avaldab suunised, millega kehtestatakse käitumisnormid, ei tohi ta neist suunistest üksikjuhtumi puhul kõrvale kalduda, esitamata põhjendusi, mis on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Komisjon võib muidugi kohandada oma suuniseid, mida võib kohaldada alles nende vastuvõtmise kuupäevast alates.

22.   Komisjon on vahepeal suunised avaldanud. Kõnealused suunised kajastavad teatud määral ühenduse kohtupraktikat. Hiljutises Euroopa Kohtu nn eelisoleeritud torude otsuses(8) käsitleti just neis suunistes ette nähtud arvutusmeetodit. Euroopa Kohus sedastas sellega seoses, et „suunistes esitatud arvutusmeetod, niivõrd, kuivõrd sellega nähakse ette suure hulga asjaolude arvesse võtmine rikkumise raskusastme hindamisel trahvisumma määramiseks, sh eelkõige rikkumisega saadud tulu või vajadus tagada trahvide ennetavat mõju, tundub paremini vastavat määruses nr 17 sätestatud põhimõtetele, nagu Euroopa Kohus neid eelkõige eespool viidatud kohtuotsuses Musique Diffusion française jt vs. komisjon on tõlgendanud, kui komisjoni varasem väidetav praktika, millele hagejad viitavad ja milles asjaomane käive omab ülekaalukat ja suhteliselt mehaanilist rolli”.(9) Lisaks sedastas Euroopa Kohus, et „[…] suunistes on erinevaid paindlikke elemente, mis võimaldavad komisjonil oma kaalutlusõigust kasutada kooskõlas määruse nr 17 artikli 15 sätetega, nagu Euroopa Kohus neid on […] kohtupraktikas tõlgendanud”.(10)

23.   Suuniste kohaselt hindab komisjon trahvi suurust mitmes etapis. Esimene etapp on põhisumma kindlaksmääramine rikkumise raskusastme (väiksem, raske või väga raske) ja kestuse (lühiajaline, keskmise pikkusega ja pikaajaline) alusel. Komisjon alustab põhisumma määramisega rikkumise raskusastme alusel. Kui rikkumises osalenud ettevõtjate suurus on väga erinev, võib komisjon liigitada ettevõtjad nende suuruse alusel ja määrata igale rühmale erineva suurusega põhisumma eesmärgiga võtta arvesse iga ettevõtja rikkumise erikaalu ja seega selle tegelikku mõju. Pärast teatud rikkumise raskusastme hindamist ja enne selle kestuse hindamist võib komisjon trahvi suurendada, et tagada trahvi piisav hoiatav mõju (kohaldades seega „hoiatamise kordajat”). Pärast trahvi suurendamist rikkumise kestuse alusel jätkab komisjon järgmise etapiga, milles ta hindab raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.

24.   Järgmisena kohaldatakse koostööteatist, kui ettevõtja ja komisjoni koostööd võib pidada kõnealuses koostööteatises ette nähtud koostööks.

25.   Kui trahvisumma ületab määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud 10% ülemmäära, võib komisjon enne koostööteatise kohaldamist esmalt vähendada trahvisummat (mis saadi suunistel põhineva arvutuse alusel) kõnealuse ülemmäärani, et tagada koostööteatise täielik mõju.

26.   Käesolevas asjas jaotas komisjon asjaomased ettevõtjad kolme rühma vastavalt sellele, milline oli nende suhteline tähtsus asjaomasel turul, arvestades nende ülemaailmset toodangukäivet ja turuosa. Trahvide asjakohaseks lähtesummaks määrati 40 miljonit eurot, 16 miljonit eurot ja 8 miljonit eurot. SGL määrati kõige kõrgema lähtesummaga rühma. Lähtesummat suurendati 55% võrra SGL-i rikkumise kestuse alusel. Järgmises etapis suurendas komisjon põhisummat raskendavate asjaolude tõttu 85% võrra, millest 25% tulenes sellest, et SGL oli hoiatanud teisi kartelliliikmeid tulevase uurimise eest. Kergendavad asjaolud puudusid. Järgmisena vähendas komisjon trahvi koostööteatise alusel 30% võrra. Esimese Astme Kohus vähendas trahvisummat veelgi, kuna komisjon ei olnud võtnud SGL-i koostööd asjakohaselt arvesse. Seda aspekti puudutab kohtuasjas C‑301/04 P esitatud apellatsioonkaebus, mille kohta esitan samuti täna oma ettepaneku. Nagu olen märkinud, keskendutakse käesolevas asjas peamiselt trahvi määramise protsessi eri etappidele.

27.   Enne väidete käsitlemist tuletan meelde, et apellatsioonkaebuse raames kontrollib Euroopa Kohus ühelt poolt seda, kas Esimese Astme Kohus võttis juriidiliselt korrektselt arvesse kõiki olulisi asjaolusid, et hinnata asutamislepingu artiklit 81 ja määruse nr 17 artiklit 15 silmas pidades mingi konkreetse käitumise raskusastet, ja teiselt poolt seda, kas Esimese Astme Kohus vastas õiguslikult piisavalt kõigile hageja esitatud argumentidele, millega taotleti trahvi tühistamist või vähendamist.

28.   Euroopa Kohus ei saa apellatsioonkaebuse raames õigusküsimusi käsitledes asendada õigluse kaalutlustel Esimese Astme Kohtu hinnangut oma hinnanguga, kui Esimese Astme Kohus andis hinnangu oma täieliku pädevuse raames, otsustades ettevõtjatele ühenduse õiguse rikkumise eest määratud trahvide summa üle.

29.   Sellest tuleneb, et väite peab tunnistama vastuvõetamatuks, kui selle esemeks on trahvide üldine uuesti hindamine.

A       Esimene väide: ne bis in idem põhimõtte rikkumine

30.   SGL väitis Esimese Astme Kohtus, et komisjon rikkus reeglit, mis keelab mitmekordsete sanktsioonide kehtestamise sama rikkumise eest, keeldudes lahutamast komisjoni vaidlustatud otsusega määratud trahvist neid trahve, mis olid juba määratud Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.

31.   Kõnealusele väitele vastates viitas Esimese Astme Kohus varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ne bis in idem põhimõte on ühenduse õiguse üldpõhimõte ning et konkurentsi valdkonnas takistab see põhimõte komisjonil kehtestada teist korda sanktsioone või algatada kohtumenetlust ettevõtja suhtes seoses sellise konkurentsivastase käitumisega, mille eest on ettevõtjat juba karistatud.

32.   Esimese Astme Kohus sedastas seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134, et ne bis in idem põhimõte ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna ühest küljest komisjoni ja teisest küljest Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametiasutuste teostatud menetlustel ja määratud karistustel oli selgelt erinev eesmärk. Komisjoni eesmärk oli tagada moonutusteta konkurents Euroopa Liidus või EMP-s, samas kui teiste eesmärk oli kaitsta Ameerika Ühendriikide või Kanada turgu. Ne bis in idem põhimõtte kohaldamine eeldab mitte ainult seda, et karistatud rikkumised ja isikud on samad, vaid ka kaitstud õigushüvede ühtelangevust. Kõnealust järeldust toetab konventsiooni protokolli nr 7 artiklis 4 sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei tohi sama teo eest karistada teist korda. Artikli 4 sõnastusest ilmneb, et kõnealuse põhimõtte eesmärk on ainult takistada mis tahes riigi kohtutel menetleda sellist kuritegu või karistada sellise kuriteo eest, milles asjaomane isik on kõnealuses riigis juba õigeks või süüdi mõistetud. Teisalt ei takista ne bis in idem põhimõte isiku süüdistamist või karistamist mitu korda sama käitumise eest kahes või enamas eri riigis.(11)

33.   Esimese Astme Kohus rõhutas ka seda, et hagejad ei ole tuginenud ühelegi sellisele konventsioonile või rahvusvahelise avaliku õiguse sättele, mis keelab eri riikide ametiasutustel või kohtutel süüdistada või mõista süüdi sama isikut samade tegude eest, ja sedastas, et „selline keeld võiks antud hetkel tuleneda vaid väga tihedast rahvusvahelisest koostööst, mis põhjustaks selliste ühtsete eeskirjade vastuvõtmist nagu eespool nimetatud Schengeni lepingut rakendava konventsiooni sätted. Hagejad ei ole viidanud ühelegi sellist keeldu sätestavale siduvale lepingule ühenduse ja niisuguste kolmandate riikide nagu Ameerika Ühendriigid või Kanada vahel”.(12)

34.   Esimese Astme Kohus tunnistas, et „[p]õhiõiguste harta artiklis 50 on sätestatud, et kedagi ei või kriminaalmenetluse käigus süüdistada või karistada uuesti sellise kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. On siiski selge, et kõnealust hartat võib kohaldada ainult Euroopa Liidu territooriumil ja artiklis 50 sätestatud õiguse kohaldamisala on sõnaselgelt piiratud selliste juhtumitega, kus õigeks- või süüdimõistev kohtuotsus tehti liidu territooriumil”.(13)

35.   Samuti heitis SGL ette, et komisjon oli valesti tõlgendanud kohtuotsust Boehringer,(14) milles sedastati, et komisjon on kohustatud võtma arvesse kolmanda riigi ametiasutuste määratud karistust, kui teod, milles komisjon hagejat süüdistab, on samad, milles teda süüdistasid kõnealused ametiasutused.

36.   Esimese Astme Kohus tuletas sellega seoses meelde, et Euroopa Kohus oli kõnealuses kohtuotsuses (punkt 3) sedastanud, et „seda, kas komisjon peab võtma arvesse ka kolmanda riigi ametiasutuste määratud karistust, tuleb otsustada vaid juhul, kui teod, mida heidavad hagejale kõnealuses asjas ette ühelt poolt komisjon ja teiselt poolt [Ameerika Ühendriikide] ametiasutused, on samad”, ja märkis, et „selle punkti sõnastusest ilmneb selgelt, et Euroopa Kohus, ei ole kaugeltki otsustanud küsimust, kas komisjon on kohustatud võtma arvesse kolmanda riigi ametiasutuste määratud karistust, kui teod, mida komisjon ja kõnealused ametiasutused ettevõtjale ette heidavad, on samad; ta seadis vaid komisjoni ja kolmanda riigi ametiasutuste poolt vaidlustatud tegude samasuse nimetatud kontrolli eeltingimuseks”.(15)

37.   Esimese Astme Kohus tõi seejärel esile, et „et eriolukorra tõttu, mis tuleneb esiteks liikmesriikide siseturgude ja ühisturu tugevast sidemest ning teiseks kartelli alal pädevuste erilisest jaotamissüsteemist ühenduse ja liikmesriikide vahel samal territooriumil, s.t ühisturul, pidas Euroopa Kohus vajalikuks, tunnistades topeltmenetluse võimalikkust ning arvestades sellest tulenevat võimalikku topeltkaristust, võtta õigluse alusel arvesse esimest karistamise otsust […]. Käesoleva asja asjaolud on siiski selgelt erinevad. Kuna hagejad ei tuginenud sõnaselgele konventsiooni sättele, mis kohustab komisjoni trahvisumma kindlaksmääramisel võtma arvesse karistusi, mille on kolmanda riigi nagu Ameerika Ühendriikide või Kanada ametiasutused või kohtud samale ettevõtjale sama teo eest juba määranud, siis puudub hagejatel õigus heita komisjonile ette, et viimane on käesolevas asjas rikkunud nimetatud väidetavat kohustust”.(16)

38.   Esimese Astme Kohus jätkas igal juhul järgmiselt: „Isegi kui oletada, et eespool nimetatud kohtuasjas [Boehringer] tehtud otsusest oleks võimalik teha vastupidine järeldus, et komisjon peab võtma arvesse kolmanda riigi ametiasutuste määratud karistust, kui teod, milles komisjon ja asjaomased ametiasutused kõnealust ettevõtjat süüdistavad, on samad, tuleb rõhutada, et kuigi Ameerika Ühendriikides SGL-i vastu tehtud otsuses viidatakse sellele, et grafiitelektroodidega seotud kartellikokkuleppe eesmärk oli piirata toodangut ja tõsta nende toodete hindu „Ühendriikides ja mujal”, ei ole kuidagi tõendatud, et Ameerika Ühendriikides kehtestatud karistus oli seotud muude kartellikokkuleppe rakenduste või mõjudega kui need, mis puudutasid Ühendriikide territooriumi (vt sellega seoses [Boehringeri kohtuasja] otsuse punkt 6) ja iseäranis neid, mis esinesid EMP-s, mis lisaks oleks tähendanud selget sekkumist komisjoni territoriaalsesse pädevusse. See märkus kehtib ka Kanadas tehtud otsuse kohta”.(17)

39.   Käesolevas apellatsioonkaebuses heidab SGL Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei tuvastanud oma otsuses, et komisjon rikkus ne bis in idem põhimõtet (või teise võimalusena loomuõigluse üldist nõuet), jättes tähelepanuta juba enne vaidlustatud komisjoni otsuse vastuvõtmist Ühendriikides SGL-ile määratud karistuse.

40.   SGL väidab, et komisjon oli kohustatud võtma arvesse kolmandate riikide ametiasutuste poolt sama rikkumise eest juba määratud trahve. See tuleneb ne bis in idem põhimõttest ja igal juhul proportsionaalsuse põhimõttest. SGL heidab sellega seoses Esimese Astme Kohtule ette, et viimane tõlgendas vääralt Boehringeri kohtuotsust. SGL väidab, et ne bis in idem põhimõtet on võimalik tõlgendada kahel viisil, millest üks on kitsas ja teine laiem. Kitsas tõlgendus – vähemalt sellisena nagu seda ühenduses kohaldatakse – puudutab reaalset keeldu, st seda, et sellise rikkumise korral, mille eest on juba karistatud, ei või uuesti süüdistust esitada ega karistust määrata. Laiemas tõlgenduses, mida kohaldatakse eelkõige kolmandate riikide ametiasutuste menetletud asjadele, tõlgendatakse ne bis in idem põhimõtet kohustusena võtta arvesse välisriigis määratud karistusi.

41.   Lisaks väidab SGL, et ne bis in idem põhimõtte kohaldamiseks peab olema täidetud kolm tingimust (sama teo toimepanija, sama tegu ja sama kaitstav õigushüve). Trahvid on määratud SGL-ile, mis on ühtne ja iseseisev juriidiline isik; tegu on sama (ülemaailmne kartellikokkulepe) ja seaduslikult kaitstud huvid on Euroopas ja Ühendriikides samad.

42.   SGL vaidlustab Esimese Astme Kohtu otsuse, mille kohaselt ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt Ühendriikide ametiasutuste teostatud menetlustel ja määratud karistustel oli selgelt erinev eesmärk. SGL viitab sellega seoses kohtujurist Ruiz‑Jarabo Colomeri ettepanekule kohtuasjas Italcementi.(18) SGL väidab, et sama mõttekäiku võib kohaldada kolmandatele riikidele. Tema arvates püütakse mõlema õiguskorraga kaitsta vaba konkurentsi. SGL on seisukohal, et territoriaalsuse põhimõte ei ole oluline mitte kahekordse karistamise küsimuse otsustamisel, vaid ainult selles osas, kas rikkumiste eest süüdistuse esitamine kuulub komisjoni pädevusse. Konkurentsi valdkonnas võib kahtlemata toimuda samaaegseid täitemenetlusi, kuid arvesse tuleks võtta kolmandate riikide ametiasutuste poolt juba määratud trahve.

43.   Isegi kui ne bis in idem põhimõtet ei saa kohaldada kolmandate riikide suhtes, oleksid komisjon ja Esimese Astme Kohus pidanud arvestama juba määratud trahve. See tuleneb proportsionaalsuse põhimõttest või Walt Wilhelmi kohtuotsuses(19) sõnastatud loomuõiglusel põhinevast nõudest.

44.   Samuti väidab SGL, et ne bis in idem põhimõtte kohaldamine ei eelda välislepingu olemasolu. Ta viitab sellega seoses mitmele siseriiklikule õiguskorrale, kus seda põhimõtet tunnustatakse ja kus seetõttu ei ole vastastikuseid rahvusvahelisi lepinguid.

45.   Komisjon nõustub Esimese Astme Kohtu järeldustega.

Hinnang

46.   Kohtujurist A. Tizzano käsitles hiljuti oma ettepanekus kohtuasjas Archer Daniels Midland ne bis in idem põhimõtte võimaliku rikkumise küsimust.(20) Kõnealuses asjas käsitleti samuti olukorda, kus karistuse olid määranud nii komisjon kui Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametiasutused. Esimese Astme Kohus oli nimetatud otsuses(21) jõudnud samale järeldusele nagu käesolevas asjas, st et ne bis in idem põhimõtet ei kohaldata ja komisjon ei ole kohustatud võtma arvesse asjaomaste ametiasutuste poolt juba määratud trahve.

47.   Kohtujurist A. Tizzano ettepaneku kohaselt ei saa väita, et on olemas selline rahvusvahelise avaliku õiguse norm, mis takistab eri riikide ametiasutustel või kohtutel süüdistada ja süüdi mõista isikut samade asjaolude alusel, ja üldiselt piiravad mitmepoolsed lepingud, kus kinnitatakse ne bis in idem põhimõtet, selle kohaldamist üksnes sama riigi kohtuotsustele. Ta viitas sellega seoses 1966. aastal sõlmitud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 14 lõikele 7, konventsiooni protokolli nr 7 artiklile 4 ning endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Tribunali ja mitme siseriikliku konstitutsioonikohtu praktikale. Samuti rõhutas ta, et isegi ühenduse õiguse sarnases integreeritud raamistikus on ne bis in idem põhimõtet toetatud ainult seetõttu, et see on sätestatud muu hulgas sellistes lepingutes nagu Schengeni lepingut rakendav konventsioon.

48.   Kohtujurist A. Tizzano jätkas siiski väitega, et isegi kui selline üldine õiguspõhimõte oleks olemas (st et isikut ei või sama kuriteo eest karistada eri riikides mitu korda), tuleks täita Euroopa Kohtu praktikas sätestatud kolm tingimust. Ta nõustus Esimese Astme Kohtuga selles, et üks neist tingimustest – kaitstavate õiguslike huvide ühtelangevuse tingimus – ei olnud täidetud, kuna ei saa öelda, et Ameerika Ühendriikide kartellivastane õigus ja ühenduse konkurentsiõigus kaitsevad sama õigushüve. Ta väitis – ja ma nõustun sellega –, et komisjoni trahvipoliitikaga püütakse kaitsta vaba konkurentsi ühisturul, mis on selgelt erinev kolmandate riikide ametiasutuste poolt kaitstud õigushüvest.

49.   Nõustun nende järeldustega. Ükski rahvusvaheline õigusnorm ei keela ühendusel määrata trahve juhul, kui mõni teine ametiasutus on juba määranud trahve konkurentsieeskirjade rikkumise eest, või määrata vähendatud trahvi. Teiseks kohaldatakse ne bis in idem põhimõtet tavaliselt ainult ühe riigi piires. Kolmandaks ei saa öelda, et ühenduse ja Ameerika Ühendriikide või Kanada vahel on sõlmitud kahepoolne leping. Konkurentsi valdkonnas kehtivates koostöölepingutes(22) ei ole seda aspekti käsitletud. Kuid isegi kui ne bis in idem põhimõtet tuleks kohaldada, peavad eespool nimetatud kolm tingimust olema täidetud samal ajal. Nõustun komisjoni ja Esimese Astme Kohtuga selles, et kolmas tingimus – ühtelangev õiguslik huvi – ei ole täidetud. Kartell rikub õigusnorme igas jurisdiktsioonis, kus ta tegutseb. Seega ei muuda asjaolu, et kartell tegutseb ülemaailmselt, tõsiasja, et Ameerika Ühendriikide kartellivastane õigus ja ühenduse konkurentsiõigus käsitlevad eelkõige kartelli mõju oma territooriumil. Seega SGL-i viide mitmele siseriiklikule õiguskorrale, kus välisriigis tehtud otsus on võrdne siseriikliku otsusega, ei ole asjakohane, kuna kõik kolm tingimust ei ole täidetud.

50.   Loomuõigluse üldnõude osas soovin märkida, et minu arvates ei või Walt Wilhelmi või Boehringeri kohtuotsuseid kohaldada sellisena kolmandate riikide olukordadele. Lisaks tõsiasjale, et Walt Wilhelmi kohtuotsuses ei käsitleta rangelt võttes ne bis in idem teemat – samuti mitte Boehringeri kohtuotsuses –, oli kõnealuse asja eripära selles, et asjaomane rikkumine toimus siiski ühenduse territooriumil, kuigi ametiasutused käsitlesid asja erinevast vaatenurgast. Seega oli põhjendatud territoriaalse kattuvuse arvessevõtmine ja nõudmine, et teine konkurentsiamet peab järgmist rahalist karistust määrates arvesse võtma esimesena määratud trahvi.(23) Kolmandate riikide puhul selline põhjendus puudub, kuna need riigid asuvad territoriaalselt eraldi. Kuigi komisjon ei ole kohustatud arvesse võtma kolmandas riigis varem määratud trahve, võib ta seda oma äranägemisel teha; vastastikkuse põhimõtte puudumisel ei või siiski väita, et komisjon on kohustatud sellist trahvi arvestama.

51.   Lõpuks soovin rõhutada, et õiguskorrad erinevad ja et kõnealustest eri õiguskordadest tuleneb, et turukäitumist reguleerivate õigusnormide sisu ja kohaldamisala on erinevad; rikkumisel ei ole seega mitte ainult erinevad või vastukäivad tagajärjed, vaid tagajärgi tuleb isegi samas õiguskorras hinnata nende mõju järgi selles korras.

52.   SGL-i pooldatud seisukohta järgides kaotaks avalikus majandusõiguses sisalduv territoriaalsuse kontseptsioon oma tähtsuse. See tähendaks, et ettevõtjate turukäitumist reguleerivad sätted oleksid samad kogu maailmas, mis ilmselgetel põhjustel ei ole tõsi.

B       Teine väide

53.   Oma teises väites, mis puudutab Esimese Astme Kohtu järeldusi seoses trahvi põhisumma kindlaksmääramisega, väidab SGL, et Esimese Astme Kohus eksis, jättes SGL-ile määratud trahvi põhisumma vähendamata, kuigi Esimese Astme Kohtu kindlaksmääratud ning konkreetsel juhul kohaldatavaid arvestuskriteeriume mittediskrimineerivalt rakendades oleks pidanud seda tegema.

54.   Seoses sellega viitab SGL teiste kartelliliikmete uuesti liigitamisele, mille tulemusel vähendati nende trahvi lähtesummat. SGL seab esiteks kahtluse alla selle, kas rühma keskmise käibe ja turuosa arvutamine on lubatud, kuna tema arvates tuleks iga ettevõtja turumõju hinnata eraldi, mitte koos. Teiseks väidab SGL, et tema ja UCAR-i turuosad on liiga erinevad, et õigustada tema paigutamist UCAR-iga samasse rühma. Turuosade vaheline maksimaalne erinevus on suurem, kui komisjoni otsuses kasutatud protsentuaalsed astmed. Lähtesummat tuleks seetõttu korrigeerida. Kolmandaks liigitati mõningaid teisi liikmeid ümber olukorras, kus nende turuosade vaheline erinevus oli väiksem.

Hinnang

55.   Esiteks tuleb meeles pidada, et komisjonil on trahvide määramisel laiaulatuslik kaalutlusõigus ning et ta ei ole kohustatud selleks kohaldama ühtegi konkreetset matemaatilist valemit. Ühenduse kohtud peavad siiski kindlaks tegema, ega komisjon ei ole oma kaalutlusõigust ületanud. Euroopa Kohus ei saa apellatsioonimenetluse raames õigusküsimusi käsitledes asendada õigluse kaalutlustel Esimese Astme Kohtu hinnangut oma hinnanguga, kui Esimese Astme Kohus andis hinnangu oma täieliku pädevuse raames, otsustades ettevõtjatele ühenduse õiguse rikkumise eest määratud trahvide summa üle.(24)

56.   Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuses, et liigitamine teatud rühmadesse on sellisena lubatud. Samuti leidis ta, et kui ettevõtjad jagatakse trahvisumma määramise eesmärgil rühmadesse, peab iga selliselt kindlaksmääratud rühma künnis olema ühtne ja objektiivselt põhjendatud. Seejärel uuris Esimese Astme Kohus, kas kolme eri rühma üksteisest eraldavad künnised määrati kindlaks ühtsel ja objektiivselt põhjendatud viisil.

57.   Nagu Esimese Astme Kohus selgitas ja nagu komisjoni otsusest ilmnes, tugines komisjon kolme rühma moodustamisel ja eri lähtesummade kindlaksmääramisel ühele kriteeriumile, täpsemalt tegelikule käibele ja turuosadele, mida kartelliliikmed saavutasid asjaomase toote müümisel maailmaturul. Komisjon lähtus 1998. aasta käibenäitajatest ning turuosade arengust aastatel 1992–1998. Ta kasutas arvestusmeetodit, mis põhines teatud protsentuaalse turuosa kordajatel, kusjuures nimetatud osa vastas kindlaksmääratud summale eurodes. Lähtesumma suurenes seega „astmete” kaupa. Selle tulemusel saadi nii SGL-i kui UCAR-i lähtesummaks turuosade alusel 40 miljonit eurot. Esimese Astme Kohus otsustas, et astmeid moodustavate summade valik, mille alusel saadi esimesse rühma kuuluvate ettevõtjate puhul lähtesummaks 40 miljonit eurot, ei olnud meelevaldne ega ületanud komisjoni kaalutlusõigust selles küsimuses. Lisaks kiitis Esimese Astme Kohus heaks asjaolu, et komisjon paigutas SGL-i ja UCAR-i samasse rühma, arvestades nende suhtelist käivet ja vastavaid turuosi.

58.   SGL ei vaidlusta mitte esimese rühma lähtesummat, vaid tegelikult enda liigitamist esimesse rühma. Ta väidab, et Esimese Astme Kohus kaldus kõrvale enda kinnitatud meetodist, mis tähendab kas mittediskrimineerimist käsitlevate õigusnormide rikkumist või hindamisviga.

59.   Ma ei nõustu kõnealuse seisukohaga. Esiteks ei asendanud Esimese Astme Kohus komisjoni meetodit enda omaga. Esimese Astme Kohus kontrollis vaid, kas komisjon oli kohaldanud oma meetodit järjekindlalt ja ühtselt. Nagu eespool märgitud, kiitis ta heaks meetodi, mille puhul kartelliliikmed paigutatakse mitmesse rühma, mille tulemusel määratakse kindel lähtesumma igasse konkreetsesse rühma kuuluvate ettevõtjate jaoks. Ta kontrollis ja kinnitas rühmadevahelised künnised. Samuti kontrollis ta, kas rühmad olid koosseisult piisavalt ühtsed, arvestades suuruse erinevusi ja võrreldes naaberrühmaga. Seega järgis ta komisjoni poolt kartelliliikmete suhtes kasutatud süsteemi üldist loogikat.

60.   Mis puudutab esimest rühma, siis kiitis Esimese Astme Kohus, pidades silmas suurustevahelisi suhtarve, heaks selle, et komisjon paigutas SGL-i ja UCAR-i samasse rühma. Ta liigitas ümber vaid mõned teise rühma paigutatud liikmed, kuna nende suuruste vahelised suhtarvud olid liiga erinevad võrreldes teiste sama rühma liikmetega. Kõnealused liikmed paigutati seetõttu kolmandasse rühma. Kolmas rühm tuleb niisiis kaheks osaks jagada ja moodustada neljas rühm, et tagada komisjoni kasutatud meetodi tasakaal. See ei mõjuta siiski SGL-i.

61.   SGL soovib tegelikult vaidlustada liigitamise süsteemi, kuna tema arvates tuleks iga kartellis osalenud ettevõtja liigitada turuosa või käibe alusel omaette rühma ja iga ettevõtja puhul peaks seega olema individuaalne lähtesumma. See kahjustaks siiski liigitamise süsteemi, mis tähendab teatud vahemike kasutamist. Nagu Esimese Astme Kohus õigesti märkis, võib kartelliliikmed jagada rikkumiste raskusastet arvestades rühmadesse, isegi kui sellisel juhul ei arvestata samasse rühma kuuluvate ettevõtjate erinevat suurust, eeldusel et rühmade moodustamisel järgitakse võrdse kohtlemise põhimõtet ning seega nõuet, mille kohaselt peab kindlaksmääratud rühma liigitamise künnis olema ühtne ja objektiivselt põhjendatud.

62.   Seega tuleb teine väide tagasi lükata.

C       Kolmas väide

63.   SGL väidab, et trahvi põhisumma konkreetne suurendamine 25% võrra, mis on 15,5 miljonit eurot, teiste kartelliliikmete hoiatamise tõttu enne komisjoni kontrolli, oli ebaseaduslik. Esimese Astme Kohus rikkus komisjoni otsust toetades nulla poena sine lege põhimõtet, in dubio pro reo põhimõtet ning võrdse kohtlemise põhimõtet.

64.   Kõnealused väited on seotud vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 312–317 ja 436–438. Komisjon suurendas oma otsuses põhisummat 25% võrra, kuna leidis, et SGL-i püüded takistada komisjoni menetlust, teisi äriühinguid tulevasest kontrollist hoiatades, kujutasid endast olulist raskendavat asjaolu.

65.   SGL väitis Esimese Astme Kohtus, et hoiatamise eest ei või karistada trahvi suurendamisega, kuna hoiatamine ei ole seaduserikkumine. Lisaks rõhutas ta, et hoiatus põhines komisjoni ametnikelt saadud teabel. Pealegi ei karistanud komisjon UCAR-i, kes oli tänu hoiatusele kontrollinud oma toimikuid ning hävitanud või kõrvaldanud süüd ja rikkumiste olemasolu tõendavad dokumendid.

66.   Esimese Astme Kohus sedastas: „Asjaolu, et SGL on hoiatanud teisi äriühinguid eespool nimetatud tulevasest kontrollist, võib põhjendatult pidada raskendavaks asjaoluks (vt selle kohta 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑334/94: Sarrió vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1439, punkt 320). Vastupidi SGL-i väitele ei kujuta kõnealune käitumine endast konkreetset ja eraldiseisvat rikkumist, mille kohta puuduvad sätted nii asutamislepingus kui ka määruses nr 17, vaid käitumist, mis suurendas esialgse rikkumise raskust. Teiste ettevõtjate hoiatamisega soovis SGL tegelikult kartelli olemasolu varjata ja selle tegevust jätkata, mis 1998. aasta märtsini ka õnnestus.”(25)

67.   Seoses sellega sedastas ta, et SGL-i viide määruse nr 17 artikli 15 lõike 1 punktile c ei ole asjakohane, kuna see säte käsitleb takistamisi rikkumistena, mis on eraldiseisvad ja kartellist sõltumatud, samas kui käesolevas asjas SGL-i poolt antud hoiatuse eesmärk oli tagada kartelli tegevuse jätkumine, mille puhul on selge, et tegemist on ühenduse konkurentsiõiguse ilmse ja vaieldamatu rikkumisega.(26)

68.   Seoses SGL-i tuginemisega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, mis väidetavalt seisnes selles, et UCAR-i puhul ei peetud dokumentide hävitamist raskendavaks asjaoluks, leidis Esimese Astme Kohus, et see ei saa muuta hoiatuste kvalifitseerimist raskendava asjaoluna. Esimese Astme Kohus sedastas: „Kuna hoiatus tehti teistele ettevõtjatele, mindi sellega puhtalt SGL-i siseasjadest kaugemale ning püüti nurjata komisjoni kontrolli tervikuna, et tagada kartelli tegevuse jätkumine, samas kui UCAR hävitas oma dokumendid, et vältida enda paljastamist kartelli osalisena. Need on kaks täiesti erinevat käitumist ning seetõttu ei saa komisjoni süüdistada selles, et ta on kohelnud sarnaseid olukordi erinevalt.”

69.   Nagu eespool mainitud, tugineb SGL oma väites, et vaidlustatud kohtuotsuse kõnealune osa tuleks tühistada, kolmele väitele.

70.   Nulla poena sine lege põhimõtte väidetava rikkumise osas viitab SGL konventsiooni artiklile 7 ja põhiõiguste harta artikli 49 lõikele 1. Samuti viitab ta Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt karistuse, ka muu kui kriminaalkaristuse, võib määrata vaid juhul, kui sel on selge ja ühetähenduslik õiguslik alus. SGL väidab, et põhisumma suurendamine teiste kartelliliikmete hoiatamise tõttu rikub kõnealust põhimõtet, kuna nimetatud hoiatus ei riku ühtegi keeldu. Hoiatamist ei ole käsitletud määruse nr 17 artikli 15 lõike 1 punktis c ja seda ei või pidada EÜ artiklites 81 ja 82 ning määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud keelu osaks. Apellant väidab, et määruses nr 17 ja uues määruses nr 1/2003 on karistused sätestatud vaid kohapealse kontrolli takistamise tõttu. Ükski säte ei keela dokumentide hävitamist, kuni ei ole antud kontrolli teostamise korraldust. Ei ole olemas ühtegi sätet, mis keelaks hoiatada teisi kartelliliikmeid. Komisjon ja Esimese Astme Kohus ei või seega jätta kõnealust õiguslikku olukorda järgimata, suurendades trahve, olles liigitanud sellise käitumise ebaõiglaselt raskendavaks asjaoluks.

71.   SGL väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus ka in dubio pro reo põhimõtet, kuna tema hinnang põhines oletustel. Seoses sellega märgib ta, et Sarrió kohtuotsust ei või käesolevas asjas kohaldada, kuna varjamine ei olnud kartelliliikmetevaheliste kokkulepete osa. Teiseks ei ole tõestatud Esimese Astme Kohtu oletusi, täpsemalt seda, et SGL hoiatas teisi kartelliliikmeid, et kartelli olemasolu varjata ja selle tegevust jätkata, mis 1998. aasta märtsini ka õnnestus, ning need ei ole ka usutavad.

72.   Lõpuks väidab SGL, et trahvi suurendamine teiste kartelliliikmete hoiatamise tõttu on diskrimineerimine, arvestades asjaolu, et UCAR-i ei trahvitud dokumentide hävitamise eest.

73.   Komisjoni arvates on esimene ja kolmas väide vastuvõetamatud. Igal juhul tuleks tagasi lükata kolmas väide. Õigusliku aluse väidetava puudumise osas leiab komisjon, et SGL unustab, et komisjon ei määranud trahvi spetsiaalselt teiste kartelliliikmete hoiatamise eest, vaid pidas sellist käitumist trahvi suurust arvutades raskendavaks asjaoluks. Väidetava diskrimineerimise osas märgib komisjon, et teiste kartelliliikmete hoiatamine ei ole võrreldav dokumentide hävitamisega. Seoses sellega leiab komisjon, et SGL ei piirdunud oma dokumentide varjamise või hävitamisega või kompromiteerivate dokumentide avastamise takistamisega, vaid lisaks aitas nurjata teiste ettevõtjate kontrolli. Lõpuks märgib komisjon, et väide Esimese Astme Kohtu väidetavate oletuste kohta ei ole veenev.

Hinnang

74.   Euroopa Kohus peab apellatsioonkaebusega seoses kontrollima, kas Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnorme või teinud vigu arutluskäigus või moonutanud tõendeid.

75.   Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuses, et trahvi suurendamine teiste ettevõtjate hoiatamise tõttu ei olnud ebaproportsionaalne ega diskrimineeriv, ning toetas komisjoni seisukohta SGL-i kontrolli takistava käitumise kohta.

76.   Oluline küsimus, mis tuleb esitada, on see, kas SGL-il oli õigus, kui ta väitis, et karistamisel kontrolli takistamise eest puudub õiguslik alus, välja arvatud juhul, kui komisjon on andnud kontrolli teostamiseks korralduse määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 kohase otsusega.

77.   Esimese Astme Kohtul oli minu arvates õigus, kui ta leidis, et kõnealune käitumine ei olnud konkreetne ja eraldiseisev rikkumine, vaid käitumine, mis suurendas esialgse rikkumise raskust. Asjaolu, et artikli 15 lõige 1 viitab eraldiseisva rikkumisena teatud kontrolli takistamise viisidele, ei tähenda, et teistsugust käitumist ei võiks pidada EÜ artiklite 81 või 82 kohase rikkumise raskust suurendavaks käitumiseks.

78.   Õiguslik alus trahvi suurendamiseks viimati nimetatud käitumise tõttu on sätestatud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2.(27) Seega SGL eksib, väites, et õiguslik alus puudub. Nulla poena sine lege põhimõtet ei ole rikutud.

79.   Seoses sellega meenutan väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt määratakse trahvi suurus vastavalt (esialgse) rikkumise raskusele, rikkumise raskus määratakse kindlaks mitme teguri alusel, komisjonil on kaalutlusõigus trahvi (elementide) määramisel ja komisjon võib igal ajal kohandada trahvi suurust, et tagada konkurentsieeskirjade järgimine. Raskendavate asjaolude arvestamine trahvi määramisel on kooskõlas komisjoni ülesandega tagada konkurentsieeskirjade järgimine. Seoses sellega viitan ka suuniste punktis 2 loetletud raskendavate asjaolude näidetele.

80.   Trahvi suurendamist õigustavate raskendavate asjaolude loetelu ei ole ammendav, nagu nähtub selle viimasest punktist, kuid see ei pea nii olema. Vastus küsimusele trahvi suurendamist õigustava raskendava asjaolu olemasolu kohta sõltub igast konkreetsest juhtumist. Enesestmõistetavalt peab trahvi suurendamist õigustav raskendav asjaolu olema (osa rikkumisest või) rikkumisega piisavalt seotud. Näiteks pärast karistamist uue kuriteo sooritamisel peab olema selge, et asjaomane ettevõtja on juba samasuguse rikkumise toime pannud. Sellisel juhul suurendab tema uus osalemine samasuguses rikkumises kõnealuse rikkumise raskust. Sama kehtib rikkumise tulemusena saadud tulu kohta. Selline tulu on üks tegur, mida võetakse arvesse rikkumise raskuse hindamisel. Kui rikkumise tõttu saadud ebaseadusliku tulu suurust on võimalik objektiivselt hinnata, suurendatakse selle alusel trahvi. Sama võib öelda kontrolli takistamise kohta või teiste kartelliliikmete hoiatamise kohta, mis takistab kontrolli.

81.   Kartelli liige, kes mis tahes viisil saab teada võimalikust tulevasest kontrollist, võib reageerida mitmel moel: 1) ta võib hoiatada teisi liikmeid ja teha ettepaneku kartellikokkuleppe lõpetamiseks, 2) ta võib hoiatada teisi liikmeid ja teha ettepaneku kartelli tegevust jätkata, mis nõuab kartelli varjamiseks selliste meetmete võtmist nagu süüd ja rikkumiste olemasolu tõendavate dokumentide hävitamine, ja 3) ta võib teiste liikmete hoiatamise asemel otsustada kasutada komisjoni leebema kohtlemise poliitikat, tehes komisjoniga koostööd.

82.   Seega ei saa väita, et teiste kartelliliikmete hoiatamine tulevasest kontrollist tingimata suurendab rikkumise raskust; minu arvates oli komisjonil ja Esimese Astme Kohtul siiski õigus asuda seisukohale, et käesolevas asjas oli see nii. Esimese Astme Kohus on oma varasemas praktikas toetanud komisjoni seisukohta, mille kohaselt suurendab rikkumise raskust asjaolu, et ettevõtjad olid oma käitumise ebaseaduslikkusest mitte üksnes teadlikud, vaid ka võtsid meetmeid selle varjamiseks. Käesolevas asjas tehtud hoiatused vastavad sellele. Käesolevas asjas hoiatas SGL, kartelli oluline Euroopas asuv liige, kartelli teisi (Euroopa) liikmeid tulevasest kontrollist. On kindlaks tehtud, et kõnealused hoiatused mõjutasid komisjoni kartelliga seotud kontrolli, kuna suur osa tõenditest oli selleks ajaks hävitatud, kui komisjon teostas kontrolli kartellis osalenud ettevõtjate tööruumides. Komisjoni jaoks tähendasid need asjaolud objektiivset põhjust hoiatuste kvalifitseerimiseks raskendava asjaoluna, mis õigustas trahvi suurendamist. Minu arvates SGL-i väide, et ta hoiatas teisi kartelliliikmeid ainult neile mulje avaldamiseks, ei ole veenev. Hoiatamise mõju osutab kindlalt muule. Seega ei rikkunud Esimese Astme Kohus in dubio pro reo põhimõtet, otsustades, et hoiatuse eesmärk oli kartelli olemasolu varjata ja tagada selle edasine tegevus ning et teatud hetkeni olid nad selles edukad. Nagu eelmises punktis märkisin, oleks SGL võimalikust tulevasest kontrollist kuuldes võinud otsustada komisjoniga koostööteatise alusel koostööd teha ja sel juhul oleks tema trahvi vähendatud palju enam. Ta otsustas teha koostööd siiski palju hilisemas etapis. Samuti otsustas ta palju hilisemas etapis kartelli tegevuse lõpetada.

83.   Väidetava diskrimineerimisega seotud väide tuleb samuti tagasi lükata. Oluline on teha vahet käitumise välise ja sisemise mõju vahel, nagu on teinud Esimese Astme Kohus. Tõepoolest puudub üldine kohustus säilitada toimikus süüd ja rikkumise olemasolu tõendavaid dokumente. Seega võib asjaomane ettevõtja oma siseasjana otsustada kõnealused dokumendid hävitada, et vältida enda kartellis osalemise paljastamist (kui süstemaatiline varjamine ei ole osa kavast, nagu see oli Sarrió kohtuasjas). Sellist käitumist ei või iseenesest pidada raskendavaks asjaoluks. Kartelli teiste liikmete hoiatamisega kaasneb siiski mõju, mis ulatub puhtalt siseküsimustest kaugemale. Selle eesmärk on nurjata komisjoni kontroll tervikuna. Seetõttu leidis Esimese Astme Kohus õigesti, et need on täiesti erinevad käitumise liigid, ning et komisjoni ei saa seega süüdistada sarnaste olukordade erinevas kohtlemises.

D       Neljas väide

84.   Sellega väidab SGL, 1) et Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 366–368 tähelepanuta asjaolu, et komisjoni kindlaksmääratud (keskmine) trahvisumma ületab määruse artikli 15 lõikes 2 sätestatud trahvi ülemmäära, 2) et seega rikutakse nulla poena sine lege põhimõtet ja 3) võrdse kohtlemise põhimõtet ning lisaks 4) et põhjendused on selles osas ebapiisavad.

85.   SGL väite kohaselt ei arvestanud Esimese Astme Kohus seda, et osa 2000. aasta käibest tuli kanda teise äriühingu arvele, mille SGL omandas 2000. aasta alguses ehk pärast rikkumise lõppemist (1998. aasta märtsis). Seoses sellega viitab SGL Esimese Astme Kohtu otsusele kohtuasjas Cimenteries.(28) Samuti viitab SGL oma kaebusele seoses haldusmenetluse kestusega, kuna viivitamine vähendas tema käivet. Seetõttu oleks komisjon pidanud lähtuma 1999. aasta käibest.

86.   Esimese Astme Kohus oli vaatamata ulatuslikele väidetele jätnud lahtiseks küsimuse, kas komisjon oleks pidanud arvesse võtma 1999. aasta käivet (980 miljonit eurot) või 2000. aasta käivet (1,08 või 1,26 miljardit eurot). Esimese Astme Kohus, vastates, et oluline oli ainult see, et lõpuks, st pärast kõigi raskendavate ja kergendavate asjaolude ning koostöö tõttu trahvi vähendamise arvesse võtmist, määratud trahv ei ole suurem kui 10% ülemaailmsest käibest ning et haldusmenetluse liiga pikka kestust puudutav väide ja kohtuasjas Cimenteries tehtud otsus ei ole asjakohased,(29) jättis tähelepanuta asjaolu, et komisjon kohaldas UCAR-i suhtes 10% ülemmäära eelmise aasta käibest enne, kui ta kohaldas koostööteatist. Seega asus Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 353 ekslikult seisukohale, et SGL-i olukord oli UCAR-i omast erinev. SGL väidab, et Esimese Astme Kohtu oletus on väär. SGL-i kogukäive 1999. aastal, nagu ka tema käive 2000. aastal, kui sellest lahutada Keramchemie’le omistatav käive, oli selline, et 10% ülemmäär ületati enne koostööteatise kohaldamist. Seega ei olnud Esimese Astme Kohtul õigust jätta küsimust käibe osas olulise aasta kohta lahtiseks.

87.   Teiseks vaidlustab SGL Esimese Astme Kohtu vaidlustatud otsuse punktis 368 esitatud järeldused, mille kohaselt ei ole ühenduse õiguses sätestatud rikkumiste eri liikide osas mingeid (ei miinimum ega maksimum) halduskaristusi ja seega võib komisjon põhimõtteliselt omal äranägemisel otsustada trahvi suuruse vastavalt rikkumise raskusele ja kestusele, tingimusel et lõplik trahvisumma ei ületa määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud 10% määra. Seoses sellega viitab SGL konventsiooni artiklile 7 ja põhiõiguste harta artikli 49 lõikele 1 ja väidab, et 10% ülemmäära, mis on rangelt maksimaalne karistus, ei tohi mitte mingil juhul ületada, ning et seda kohaldatakse ka trahvi vahearvutustele.

88.   Kolmandaks väidab SGL, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna komisjon vähendas UCAR-i puhul trahvisummat enne koostööteatise kohaldamist 10%ni käibest. Seoses sellega viitab SGL tõsiasjale, mille tõi esile ka Esimese Astme Kohus oma vaidlustatud otsuse punktis 232, et komisjon peab oma meetodit kohaldama asjakohaselt, seostatult ja eelkõige diskrimineerimata. Seega komisjon eksis, kui märkis, et enne koostööteatise kohaldamist kindlaks määratud põhisumma ületas lubatud ülemmäära vaid UCAR-i puhul.

89.   Lõpuks väidab SGL, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnorme, kui leidis, et põhjendamiskohustust ei ole rikutud. Erinevalt Esimese Astme Kohtust oli SGL arvamusel, et komisjon oleks pidanud põhjendama, miks ta vähendas UCAR-i trahvi enne koostööteatise kohaldamist, kuid ei teinud seda SGL-i puhul. SGL väidab, et komisjoni lähenemisviis asetas SGL-i ebasoodsasse olukorda, kuna kõnealused ettevõtjad olid sarnases olukorras. Seega rikkus komisjon EÜ artiklit 253.

90.   Komisjon märgib, et Esimese Astme Kohus lükkas kõnealused argumendid põhjendatult tagasi juba vaidlustatud kohtuotsuse punktides 366–368. Ta väidab, et ei komisjoni määratud trahv ega Esimese Astme Kohtu määratud vähendatud trahv ei ületa määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud 10% ülemmäära.

Hinnang

91.   Väidetava Esimese Astme Kohtu vale tõlgendamise osas märgin järgmist. Komisjoni lähenemisviisi trahvide määramisel on juba selgitatud. Nagu Esimese Astme Kohus õigesti märkis, põhines kolme rühma jaotamine 1998. aasta – rikkumise lõppemise aasta – käibel ja eelmiste aastate turuosadel. Seega ei saa väita, et Esimese Astme Kohus ei käsitlenud seda küsimust. Lisaks sellele ja nagu komisjon on märkinud, tuleb vahet teha ühelt poolt trahvi arvutamisel ja teiselt poolt püüdlusel tagada trahvi arvutamise järel, et trahv ei ületa määruses nr 17 sätestatud 10% määra. Nende arvutuste puhul ei tule kasutada sama võrdlusaastat. Eespool on juba selgitatud, et trahvi arvutamine põhines 1998. aasta näitajatel. Ülemmäära järgimist tagades arvestas komisjon 2000. aasta käivet, mis oli määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt õige võrdluspunkt. Seega puudub vastuolu ka kohtuasjas Cimenteries tehtud otsusega.

92.   Esimese Astme Kohus lükkas tagasi väite, mille kohaselt oli menetlus liiga pikk. SGL ei ole esitanud ühtegi veenvat uut argumenti Esimese Astme Kohtu sellekohase eksimuse suhtes.

93.   Nulla poena sine lege põhimõtte rikkumisega seotud väidete osas viitan eelisoleeritud torude kohtuasjas apellatsioonkaebuse raames hiljuti tehtud kohtuotsusele.(30) Kõnealune kohtuotsus teeb selgeks, et määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 ei keela komisjonil viidata trahvi arvutamise eesmärgil seda määra ületavale vahesummale ega keela ka seda, et vahepealsed rikkumise raskusastet ja kestust arvesse võtvad arvutustehted tehakse kõnealust määra ületava summaga.(31) Seega ei või 10% määra ületada vaid ettevõtjale lõpuks määratud trahvisumma.

94.   Mittediskrimineerimise põhimõtet ei ole samuti rikutud. Esimese Astme Kohus lihtsalt sedastas, et SGL-i ja UCAR-i olukord ei olnud käibenäitajaid arvestades sarnane.

95.   Asjaolu, et komisjon ei selgitanud otsuses endas, et ta vähendas UCAR-i trahvisummat enne koostööteatise kohaldamist, ei mõjuta SGL-i.

E       Viies väide

96.   Kõnealuse väitega kritiseerib SGL asjaolu, et ei pööratud piisavat tähelepanu teatud dokumentide tähtsusele, millega tal ei olnud võimalik tutvuda. Lisaks Esimese Astme Kohtus esitatud märkustele väidab SGL, et Esimese Astme Kohus tugines otsuses isegi sellistele uutele süüd ja rikkumiste olemasolu tõendavatele dokumentidele, millest SGL ei olnud teadlik ning mille osas ei olnud talle varem antud võimalust oma märkusi esitada.

97.   SGL väidab, et Esimese Astme Kohtu järeldused on vastuolulised. Esiteks sedastas kohus, et ettevõtjatevahelise koostööga seotud dokumendid ei kuulunud komisjoni sisetoimikutesse, vaid olid tema uurimistoimikus, millele ettevõtjatel oli juurdepääs.(32) Hiljem ilmnes siiski, et sisetoimik sisaldas UCAR-i esitatud teavet, mis oli seotud ettevõtjatevahelise koostööga ja millel oli tõendamisväärtus või mida Esimese Astme Kohus oli igal juhul tõendina kasutanud, ning mis oleksid võinud olla kasulikud SGL-i kaitsele.(33)

98.   SGL sai alles Esimese Astme Kohtu menetluse käigus teada, et UCAR oli teatanud komisjonile, et Euroopa Pettustevastane Amet oli võtnud meetmeid teabe lekitamises süüdistatud ametniku suhtes ning et Itaalias oli algatatud kriminaalmenetlus kõnealuse ametniku vastu.(34) SGL oletab, et ka kõnealune teave kuulus komisjoni sisetoimikusse ning et ka sellest oleks olnud kasu tema kaitsele.

99.   SGL-i sõnul ei või ka neid dokumente liigitada sisedokumentideks, millele teistel juurdepääs puudub. Kõnealune arvamus põhineb komisjoni teatisel sisemise menetluskorra kohta toimikuga tutvumise taotluste käsitlemisel.(35) Kõnealusest teatisest ja kohtupraktikast(36) järeldab SGL, et tõendavad dokumendid tuleb teha aegsasti kättesaadavaks. Erinevalt Esimese Astme Kohtu seisukohast(37) puudus seega vajadus taotleda saladust või konfidentsiaalset teavet sisaldavate dokumentide loetelu või mittekonfidentsiaalset kokkuvõtet. Komisjon oleks seega pidanud nimetama need dokumendid, millele juurdepääs puudub.

100. SGL väitel on ärakuulamise eest vastutava ametniku aruanne samal põhjusel vigane. Eespool nimetatud teatises on toimikuga tutvumise õiguse osas märgitud, et sisetoimikud (millega ei ole õigust tutvuda) liigitatakse vastava ärakuulamise eest vastutava ametniku kontrolli all, kes vajaduse korral kinnitab, et toimikus olevad dokumendid on „sisedokumendid”.(38) Aruandes ei ole mainitud SGL-i vastuväiteid. Seega leidis Esimese Astme Kohus ekslikult, et ärakuulamise eest vastutav ametnik pidi komisjoni liikmete kolleegiumile teatama vaid haldusmenetluse teostamise õiguspärasuse hindamisse puutuvad vastuväited. SGL-i sõnul ei oleks lõpparuanne vajalik, kui see võib sisaldada vaid hästi põhjendatud vastuväiteid.

Hinnang

101. SGL-i väide, mille kohaselt sisaldas tema kiri komisjonile lisaks taotlusele saada juurdepääs komisjoni sisedokumentidele ka taotlust saada saladust või konfidentsiaalset teavet sisaldavate dokumentide loetelu või mittekonfidentsiaalne kokkuvõte, tuleb tagasi lükata. Apellant ei vaidlusta õigusküsimust, vaid asjaolu. Esimese Astme Kohus tegi sellega seoses kindlaks, et SGL-i taotlus ei olnud seotud loetelu või mittekonfidentsiaalse kokkuvõttega.

102. SGL-i väide, mille kohaselt ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuanne sisaldas vigu, tuleb samuti tagasi lükata. Esiteks, mis puudutab tema väidet, et teatud dokumentide liigitamine sisedokumentideks oli põhjendamatu, ei olnud ärakuulamise eest vastutaval ametnikul sel ajal vajadust kontrollida, kas liigitamine sisedokumentideks oli õige või mitte. Selline kontroll toimub vaid „vajaduse korral”, nagu on märgitud teatise II osa peatüki A punktis 2. SGL ei tõstatanud seda küsimust ärakuulamise eest vastutava ametniku ees, vaid lihtsalt kritiseeris komisjoni selle tõttu, et komisjon ei olnud andnud talle võimalust tutvuda oma sisedokumentidega või esitanud talle konfidentsiaalsete dokumentide loetelu või kokkuvõtet. Teiseks on Esimese Astme Kohus kõnealuseid väiteid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–54 juba nõuetekohaselt käsitlenud. SGL ei ole esitanud ühtegi olulist uut argumenti.

103. Ettevõtjatevahelise koostööga seotud dokumentide osas tuleb meeles pidada, et Esimese Astme Kohus kasutas kõnealuseid dokumente, kontrollides UCAR-i nõuet tema trahvi suuremal määral vähendamiseks nende andmete alusel, mida ta oli, kuigi suuliselt, komisjonile esitanud (ja mis sisaldusid komisjoni ametnike koostatud sisemises märgukirjas ning olid välja jäetud komisjoni uurimistoimikust). Sellega seoses ei kasutanud Esimese Astme Kohus, kes otsustas, et komisjoni leebema kohtlemise poliitika tõttu on oluline ka muu kui kirjalik teave, kõnealuseid süüd ja rikkumiste olemasolu tõendavaid dokumente SGL-i vastu. SGL ei selgitanud, kuidas see võiks mõjutada tema kaitstavat õigust. Sama kehtib oletatava sisedokumendi kohta, mis puudutas Euroopa Pettustevastase Ameti uurimismenetlust. Lisaks tuleb märkida, et SGL tunnistas komisjonile oma osalemist kartellis ja tegi koostööteatise alusel komisjoniga koostööd.

104. Isegi kui komisjon oleks pidanud kõnealustest dokumentidest või vähemalt nende olemasolust teavitama, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt dokumendi esitamata jätmine kaitstava õiguse rikkumine vaid siis, kui asjaomane ettevõtja tõendab esiteks, et komisjon võttis selle dokumendi aluseks rikkumise toimepanemise kohta väite esitamisel, ja teiseks, et väite õigsust sai tõendada vaid nimetatud dokumendile viitamisega. Kui oli olemas muid tõendeid, millest pooled olid teada saanud haldusmenetluse käigus ning mis toetasid eelkõige komisjoni järeldusi, ei mõjuta asjaolu, et süüd ja rikkumiste olemasolu tõendav dokument, millest asjaomasele isikule ei teatatud, oli tõendina vastuvõetamatu, vaidlustatud otsuses arvestatud vastuväidete kehtivust. Samuti on Euroopa Kohus sedastanud, et asjaomase ettevõtja ülesanne on tõendada, et järeldus, milleni komisjon oma otsuses jõudis, oleks olnud erinev, kui nimetatud ettevõtjale esitamata jäetud dokument, mille alusel komisjon rikkumise tuvastas, oleks jäetud tõendina arvesse võtmata.(39)

105. Nagu eespool märgitud, väidab SGL, et talle ei võimaldatud piisavat juurdepääsu muudele ettevõtjatevahelist koostööd puudutavatele dokumentidele, kuid ta ei selgita, kuidas see oleks tema olukorda mõjutanud.

F       Kuues väide (maksevõime)

106. Asjaomases väites vaidlustab SGL kategoorilise otsuse mitte arvestada trahvi arvutamisel tema vähenenud majanduslikku suutlikkust. SGL väidab, et see on proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine ja et sellega rikutakse tema õigust oma vara vabalt käsutada. SGL väidab, et konkurentsiõiguse alusel määratud karistused ei või kahjustada nende olemasolu, kellele asjaomased karistused määrati, ning et toimiv ettevõtja peab olema standard, millest lähtudes hinnata iga üksiku juhtumiga seotud karistuse asjakohasust ja õigustatust. Ta väidab, et hinnang ei tohi üldjuhul keskenduda ettevõtja sellistele osadele, mida võib olla veel võimalik päästa pärast trahvi määramise tõttu põhjustatud maksejõuetust. SGL-i sõnul tuleb trahvi arvutades hoiduda majandusliku „surmaotsuse” langetamisest.

107. Pärast SGL-i majandusliku olukorra analüüsimist järeldas komisjon vaidlustatud otsuses, et trahvisumma korrigeerimine ei ole vajalik. Esimese Astme Kohus toetas seda otsust. Ta sedastas väljakujunenud kohtupraktikale viidates, et komisjon ei ole kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel arvestama asjaomase ettevõtja finantskahjusid, kuna sellise kohustuse tunnustamine tooks kaasa turutingimustega kõige halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmise. Esimese Astme Kohus märkis, et suuniste punkti 5 alapunkti b kohast kohustust võtta arvesse ettevõtja tegelikku maksevõimet kohaldatakse ainult ettevõtja „konkreetses sotsiaalses kontekstis”, mis seisneb trahvi maksmise tagajärgedes eelkõige töötuse suurenemise näol või asjaomasest ettevõtjast tootmisahelas ees- või tagapool olevate majandusharude olukorra halvenemises. Samuti märkis ta, et asjaolu, et ühenduse ametiasutuse võetud meede põhjustab teatud ettevõtja maksejõuetuse või likvideerimise, ei ole iseenesest ühenduse õiguse kohaselt keelatud.(40)

Hinnang

108. SGL-i esitatud väidet ei saa toetada osas, milles ta heidab Esimese Astme Kohtule ette seda, et kohus lükkas tagasi tema argumendi, mille kohaselt komisjon oleks pidanud arvesse võtma SGL-i võimet trahvi maksta ning oli määranud nii suure trahvisumma, et see ähvardas SGL-i püsimajäämist. Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et komisjon ei ole kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma asjaomase ettevõtja halba olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine tooks kaasa turutingimustega kõige halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmise.(41)

109. Samuti ei või toetada argumenti, mille kohaselt komisjon oleks pidanud arvestama kolmandate riikide ametiasutuste poolt juba määratud trahve, mis vähendasid maksevõimet. Kuigi maksevõime erineb ne bis in idem kontseptsioonist, ei ole komisjonil kummalgi juhul kohustust võtta arvesse kolmandate riikide ametiasutuste määratud trahve.

110. Maksevõime ei ole seega trahvide määramise seisukohast oluline kriteerium. See ei tähenda, et komisjon ei või vähenenud maksevõimet arvesse võtta. Maksevõimet käsitlevates Euroopa Kohtu otsustes on kohus üksnes sedastanud, et komisjon ei ole kohustatud asjaomaste ettevõtjate majanduslikku olukorda arvesse võtma. Ta ei ole keelanud komisjonil seda teha.

111. Maksevõimet on konkreetselt mainitud komisjoni suuniste punkti 5 alapunktis b pealkirja all „Üldmärkused”. Esimese Astme Kohus sedastas oma otsuse punktis 371 õigesti, et kõnealune alapunkt ei sea kahtluse alla selles osas tehtud otsuseid. Teiseks on suunistes märgitud, et süüdlase tegelikku maksevõimet konkreetses kontekstis tuleks arvesse võtta ja trahve kohandada „olenevalt olukorrast” ning, nagu Esimese Astme Kohus õigesti märkis, „konkreetses sotsiaalses kontekstis”. Arvessevõtmine ei ole seega automaatne.

112. Samuti kritiseerib SGL seisukohta, mille kohaselt võivad karistused viia tema lahkumiseni turult. Ta väidab, et see rikub tema õigust oma vara vabalt käsutada, ja viitab sellega seoses Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele 16 ja 17. Teiseks vaidlustab ta võrdluse riigiabi puudutava kohtupraktikaga.

113. Seoses viitega äritegevuse vabadusele ja omandiõigusele tuleb märkida, et kõnealune vabadus ja kõnealune õigus on piiratud. Kindlasti ei anna need kartellidele täielikku tegevusvabadust ega kaitse paljastatud kartelli.

114. Mis puudutab võrdlust riigiabiga, siis Esimese Astme Kohus tegi sellega seoses riigiabi valdkonna kohtupraktikale viidates vaid üldise märkuse, et asjaolu, et ühenduse ametiasutuse võetud meede põhjustab teatud ettevõtja maksejõuetuse või likvideerimise, ei ole sellisena ühenduse õiguse kohaselt keelatud. See on iseenesest õige ja SGL ei saa seda vaidlustada. Märgin lisaks, et tõhusa vaba konkurentsi kontseptsioon tähendab muu hulgas tavaliselt vähem tõhusate turuosaliste lahkumist turult. Samuti on teada, et tänu kartellidele suudavad sellised ebaefektiivsed turuosalised kauem tegutseda. Riigiabieeskirjade ja konkurentsieeskirjade ühine tunnus on see, et nende mõlema eesmärk on tagada konkurentsivõimelised turud, ning et sellega seoses püüavad mõlemad, kuigi erineval viisil, ennetada või hüvitada kahju. Komisjon võib oma trahvipoliitikas kindlasti arvesse võtta trahvide mõju ja vajaduse korral ka vähenenud maksevõimet. Trahv, mis ületab ettevõtja maksevõimet ja mida seetõttu ei tasuta ning mis põhjustab lõpuks pankroti, on ebatõhus. Komisjon on käesolevas asjas siiski kontrollinud apellandi majanduslikku olukorda, kuid ei ole leidnud mingit põhjust ettenähtud trahvisummat muuta. Pealegi ei lähe asjaolu, et trahv põhjustab probleeme, komisjonile korda, kuna vastavate vahendite leidmiseks tuleb võtta sisemisi meetmeid.

115. Samuti sedastas Esimese Astme Kohus õigesti, et SGL ei või tugineda nn erigrafiidi kohtulahendile.(42) Kõnealuses otsuses võttis komisjon arvesse vähenenud maksevõimet. SGL-i väide, et komisjon peaks seetõttu tegema sama ka käesolevas asjas, ei ole asjakohane. Komisjon võttis järgmises otsuses SGL-i maksevõimet arvesse just seetõttu, et talle oli juba määratud suur trahv, ning seetõttu, et tõhusa takistava mõju tagamiseks ei tundunud täieliku trahvisumma määramine vajalik olevat. Seega otsustas Esimese Astme Kohus õigesti, et komisjon ei rikkunud õigusnormi ega teinud ilmset hindamisviga.

116. Kõnealune väide tuleb tagasi lükata.

G       Seitsmes väide (viivisintressiga seotud väide)

117. Esimese Astme Kohtu menetluse käigus vaidlustas SGL intressimäära seaduslikkuse ja pangatagatiseks olevale ettevõtjale kohaldatud intressimäära seaduslikkuse. SGL tunnistab, et komisjonil on intressimäärade kohaldamise õigus, et hoida ära pahatahtlikke hagisid ja tagada, et ettevõtjaid, kes maksavad trahvi „hiljem”, ei asetata soodsamasse olukorda, kuid seda vaid juhul, kui kõnealused intressimäärad on sellised, mida kohaldatakse tegelikkuses. SGL-i väitel ei ole põhjendatud selliste turuintresside suurendamine veel 3,5 protsendipunkti võrra.

118. Seitsmendas väites märgib SGL, et Esimese Astme Kohus ei käsitlenud kõiki tema esitatud kaebusi, vaid tegi selle asemel otsuse sellise kaebuse alusel, mida SGL ei ole esitanud.

119. Kõnealune väide on põhjendamatu.

120. Oma otsuses viitas Esimese Astme Kohus väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt hõlmab komisjonile määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel antud pädevus pädevust määrata kindlaks trahvi maksmise tähtaeg ja tähtaeg, millest alates hakatakse arvutama viivisintressi, pädevust määrata kindlaks intressimäär ja oma otsuse elluviimiseks vajalikud täpsemad meetmed ning pädevust nõuda vajaduse korral pangagarantii määratud trahvide põhisumma ja intresside maksmise tagamiseks. Sellise pädevuse puudumisel võiksid ettevõtjad saada kasu hilinenud maksmisest, mis nõrgendaks karistuste mõju. Seega on viivisintresside kohaldamine trahvidega seoses põhjendatud.

121. Seejärel viitas Esimese Astme Kohus kohtupraktikale, milles kiideti heaks selline viivisintress, mis on turuintressist 3,5 protsendipunkti võrra suurem ja pangagarantii olemasolu korral turuintressist 1,5 protsendipunkti võrra suurem, ning milles ta kiitis heaks viivisintressi määra kuni 13,75%, kinnitades, et komisjonil on õigus nõuda kõrgemat intressimäära kui keskmiselt laenusaajalt turul küsitav määr, kui see on vajalik trahvi maksmisega viivitamise ärahoidmiseks (vt punktid 475 ja 476). Esimese Astme Kohus asus lõpuks seisukohale, et komisjon ei ületanud viivisintressi määra otsustamisel oma kaalutlusõigust.

122. Olen seisukohal, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi.

VII    Ettepanek

123. Eeltoodud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

–       jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–       mõista kohtukulud välja SGL-ilt.

---

1 – Algkeel: inglise.

---

2 – EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3.

---

3 – EÜT 1998, C 9, lk 3.

---

4 – EÜT 1996, C 207, lk 4.

---

5 – 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 1825).

---

6 – Eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 105.

---

7 – Eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 106.

---

8 – 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri A/S jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425).

---

9 – Eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri A/S jt vs. komisjon, punkt 260.

---

10 – Eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri A/S jt vs. komisjon, punkt 267.

---

11 – Vt käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punktid 134 ja 135.

---

12 – Käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punkt 136.

---

13 – Käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punkt 137.

---

14 – 14. detsembri 1972. aasta otsus kohtuasjas 7/72: Boehringer vs. komisjon (EKL 1972, lk 1281).

---

15 – Käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punktid 139 ja 140.

---

16 – Käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punktid 141 ja 142.

---

17 – Käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punkt 143.

---

18 – Vt 11. veebruari 2003. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P–C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Postland jt vs. komisjon, milles otsus tehti 7. jaanuaril 2004 (EKL 2004, lk I‑123, ettepaneku punktid 91–94).

---

19 – 13. veebruari 1969. aasta otsus kohtuasjas 14/68: Walt Wilhelm (EKL 1969, lk 1).

---

20 – 7. juuni 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, milles otsus tehti 18. mail 2006 (EKL 2006, lk I‑4429)

---

21 – 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2597).

---

22 – Euroopa Ühenduste ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vaheline 4. juuni 1998. aasta leping nende konkurentsiõiguse rakendamisel viisakuspõhimõtete kohaldamise kohta, EÜT L 173, lk 28, ja 1991. aasta leping, EÜT L 95, lk 47.

---

23 – Kõnealune kohtupraktika on määruse nr 1/2003 jõustumisest alates suures osas asendatud. Vt ka Wils, Wouter P. L., „The principles of Ne Bis inIdem in EC Antitrust Enforcement: A Legal and Economic Analysis”, World Competition, 2003.

---

24 – Vt eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri A/S jt vs. komisjon, punktid 244 ja 245 ning selles viidatud kohtupraktika.

---

25 – Vt käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punkt 312.

---

26 – Vt käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punkt 313.

---

27 – Vt eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri A/S jt vs. komisjon, punkt 293.

---

28 – 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑491, punkt 5045).

---

29 – Käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punkt 367.

---

30 – Eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri A/S jt vs. komisjon.

---

31 – Vt eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri A/S jt vs. komisjon, punkt 278.

---

32 – Käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punkt 41.

---

33 – Käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punktid 430–433.

---

34 – Vt käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punkt 437.

---

35 – EÜT 1997, C 23, lk 3.

---

36 – 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑1775).

---

37 – Vt käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punkt 39.

---

38 – Vt teatise II osa peatüki A punkt 2.

---

39 – 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt (EKL 2004, lk I‑123, punktid 71–73 ja selles viidatud kohtupraktika).

---

40 – Vt käesoleva ettepaneku punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtuotsus, punktid 370–372.

---

41 – Vt eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri A/S jt vs. komisjon, punkt 327 ja selles osundatud 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ vs. komisjon (EKL 1983, lk I‑3369).

---

42 – Otsus K(2002) 5083 (lõplik), 17. detsember 2002.