KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ANTONIO TIZZANO

esitatud 25. oktoobril 2005¹(1)

Kohtuasi C-551/03 P

General Motors BV (varem General Motors Nederland BV ja Opel Nederland BV)

Konkurents – Sõiduautode turustamine – EÜ artikkel 81 – Ühtse turu eraldamine – Piirav boonustasude süsteem – Ekspordipiirangud – Trahv – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta

I.      Sissejuhatus

1.     Käesolevas kohtuasjas esitavad General Motors Nederland BV ja Opel Nederland BV apellatsioonkaebuse Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kohtuasjas T‑368/00: General Motors Nederland ja Opel Nederland vs. komisjon 21. oktoobril 2003 tehtud otsuse peale (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”)(2), milles jäeti suures osas muutmata komisjoni 20. septembri 2000. aasta otsus 2001/146/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamise menetluses (edaspidi „vaidlusalune otsus”)(3), millega Opel Nederlandi karistati selle eest, et ta sõlmis oma Madalmaade turustusvõrku kuuluvate edasimüüjatega kokkuleppeid, mille eesmärk oli teiste liikmesriikide lõpptarbijatele ja Opeli edasimüüjatele Opeli kaubamärgiga autode müügi piiramine või takistamine.

II.    Õiguslik raamistik

2.     Nagu teada, on EÜ artikli 81 kohaselt keelatud „kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires”.

3.     Selle õigusnormi rikkumise korral võib komisjon vastavalt nõukogu määruse nr 17(4) artikli 15 lõikele 2 määrata konkurentsi piiravalt käitunud ettevõtjatele trahve. Trahvisumma võib olla „kuni 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest” ning seda määrates võetakse arvesse „nii rikkumise raskusastet kui ka kestust”.

4.     Trahvisumma määramise läbipaistvuse ja erapooletuse tagamise eesmärgil võttis komisjon 1998. aastal vastu suunised selles valdkonnas (edaspidi „suunised”)(5), mille kohaselt määratakse trahv sisuliselt kindlaks järjestikuste etappide abil.

5.     Käesolevas kohtuasjas piisab, kui mainida, et suunised näevad muu hulgas ette komisjoni võimaluse vähendada trahvisummat võimalike kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks, milleks võivad olla näiteks kokkulepete täitmata või endast rikkumist kujutavate tegude tegemata jätmine, rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub, või kui on olemas põhjendatud kahtlus, et ettevõtja ei teadnud, et konkurentsi piirav tegevus kujutab endast rikkumist, ja rikkumiste tahtmatus.(6)

III. Asjaolud ja menetlus

A.      Vaidluse aluseks olevad asjaolud

6.     Vaidlustatud otsuses kirjeldatakse vaidluse aluseks olevaid asjaolusid järgmiselt.

„2.      Opel Nederland [,mis kuulub täielikult General Motors Nederland’ile,] on siseriiklikul tasandil ainus kaubamärgiga „Opel” sõidukeid müüv äriühing Madalmaades. [...] Opel Nederland on sõlminud müügi ja teenindusega seotud edasimüügilepinguid umbes 150 edasimüüjaga, kes on seetõttu volitatud edasimüüjatena liidetud Opeli Euroopa turustusvõrku. [...]

5.      [Vastuseks] märkidele sellest, et mõned tema edasimüüjad ekspordivad sõidukeid suures koguses, töötas Opel Nederland alates 1996. aasta teisest poolest välja ja võttis vastu terve rea meetmeid.

6.      28. ja 29. augustil 1996 saatis Opel Nederland kirja 18 edasimüüjale, kes olid 1996. aasta esimese poolaasta jooksul eksportinud vähemalt kümme autot. Selles kirjas oli märgitud:

„[...] Me oleme täheldanud, et Teie äriühing on 1996. aasta esimeses pooles müünud välismaale märkimisväärse arvu Opeli sõidukeid. Meie silmis on need kogused sedavõrd tähelepanuväärsed, et me kahtlustame tõsiselt, et see läbimüük ei ole kooskõlas ei Opeli praeguse ega tulevase ainuõigusliku müügilepingu sätete ja mõttega. [...] Me kavatseme võrrelda Teie vastust ja Teie raamatupidamisandmeid. Hoiame Teid sündmuste järgneva arenguga kursis. Eelnev ei muuda asjaolu, et põhimõtteliselt on Teie ülesandeks heade äritulemuste saavutamine oma konkreetses mõjupiirkonnas […]”.

7.      26. septembri 1996. aasta koosolekul otsustas Opel Nederlandi juhatus võtta vastu mõned meetmed seoses ekspordiga Madalmaadest. Selle koosoleku protokoll kirjeldab neid meetmeid järgnevalt.

„[...] Vastuvõetud otsused:

1.      Opel Nederland BV auditeerib kõiki oma edasimüüjaid (20), kelle kohta on teada, et nad tegelevad ekspordiga. [...]

2.      Hr De Heer [müügi- ja turundusdirektor] vastab kõikidele edasimüüjatele, kes on vastanud esimesele eksporditegevust puudutavale kirjale, mille Opel neile saatis. Neid teavitatakse auditite korraldamisest ja tarneraskustest, mis tingivad sõidukite piiratud eraldamise.

3.      Müügiteeninduse piirkondlikud juhid peavad eksportivate edasimüüjatega eksporitegevuse üle aru kahe järgneva nädala jooksul. Edasimüüjatele antakse teada, et kaupade kättesaadavuse probleemide tõttu saavad nad (kuni uue teateni) üksnes oma hinnangulises müüginormis toodud arvu kaubaühikuid. Neil palutakse piirkondlikele juhtidele teada anda, millised nende ootel olevatest tellimustest on kaubaühikud, mida nad tõesti saada soovivad. Edasimüüjaid peavad ise lahendama probleemid, mis neil oma ostjatega võivad tekkida.

4.      Edasimüüjad, kes teatavad piirkondlikule direktorile, et nad ei soovi lõpetada ulatuslikku eksporti, kutsutakse kohtumisele härrade De Leeuw’i [peadirektor] ja De Heer’iga 22. oktoobril 1996.

5.      Hr Notenboom [müügipersonali direktor] palub GMAC-l välja selgitada edasimüüjate laovarud, et kindlaks teha veel allesolevad ühikud. On tõenäoline, et oluline osa on vahepeal eksporditud.

6.      Praegusest hetkest alates ei võeta enam arvesse sõidukeid, mis müüakse müügikampaaniate käigus, kuid mida ei registreerita Madalmaades. Meie konkurendid rakendavad sarnaseid tingimusi.

7.      Hr Aukema [vastutav turustamise eest] kustutab eksportivate edasimüüjate nimed sooduskampaaniate nimekirjadest. Nende edaspidine osalus toimub auditite tulemuse põhjal.

8.      Hr Aelen [finantspersonali direktor] koostab edasimüüjatele kirja, et neid informeerida, et alates 1. oktoobrist 1996 võtab Opel Nederland BV teatavate maksudest vabastatud (nt diplomaatidele ettenähtud) sõidukite puhul vastava taotluse alusel ametliku impordideklaratsiooni tegemise, sh tüübikinnitustunnistuse vormistamise ja tollivormistusdokumentide ettevalmistamise eest 150 Hollandi kuldnat.”

[...]

9.      Kavandatud auditid toimusid ajavahemikul 19. september – 27. november 1996.

10.       24. oktoobril 1996 saatis Opel Nederland kõikidele oma edasimüüjatele ringkirja seoses müügiga välismaal asuvatele lõpptarbijatele. Selle ringkirja kohaselt on edasimüüjatel õigus müüa Euroopa Liidus asuvatele lõpptarbijatele ning lõpptarbijad võivad ühtlasi kasutada vahendajate teenuseid.”

7.     Saades andmeid, et Opel Nederland kasutab strateegiat, millega püüab süstemaatiliselt takistada uute sõidukite eksportimist Madalmaadest teistesse liikmesriikidesse, alustas komisjon halduslikku uurimist võimalike konkurentsiõiguse rikkumiste tuvastamiseks. Selle uurimise käigus kontrollisid komisjoni talitused 11. ja 12. detsembril 1996 Opel Nederlandi ja ühe tema edasimüüja ruume.

8.     Just sellel viimasel kuupäeval „jagas Opel Nederland edasimüüjatele suunised seoses uute sõidukite müümisega teistele edasimüüjatele ja vahendajatele”. Seejärel „20. jaanuari 1998. aasta ringkirjas teatas [ta] oma edasimüüjatele, et boonustasu maksmise peatamine ekspordiks müümisel on tühistatud tagasiulatuvalt”(7).

B.      Vaidlusalune otsus

9.     Oma uurimise tulemusena tegi komisjon 20. septembril 2000 vaidlusaluse otsuse, milles ta:

–       tuvastas, et Opel Nederland rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1, sest sõlmis oma Madalmaades asuvate Opeli edasimüüjatega „kokkuleppeid müügi piiramiseks või keelamiseks teiste liikmesriikide lõpptarbijatele ja seda kas isiklikult neile või nende nimel tegutsevate vahendajate kaudu ning teistes liikmesriikides asuvatele Opeli turustusvõrku kuuluvatele edasimüüjatele” (vaidlusaluse otsuse artikkel 1);

–       kohustas Opel Nederlandi „[k]ui ta seda veel teinud ei ole, [...] lõpetama seega [artiklis 1] tuvastatud rikkumine” (vaidlusaluse otsuse artikkel 2);

–       määras Opel Nederlandile ja General Motors Nederlandile 43 miljoni euro suuruse trahvi (vaidlusaluse otsuse artikkel 3).

10.   Kui piirduda põhilise ja meid huvitavaga, siis on vaidlusalune otsus lühidalt järgmine.

11.   Otsuse põhjendustes tuvastas komisjon kõigepealt, et alates 1996. aastast oli Opel Nederland välja töötanud ja kasutanud strateegiat, mille eesmärk oli takistada ja/või piirata seda, et tema edasimüüjad müüvad sõidukeid ekspordiks.(8) Selle väite kinnituseks viitab komisjon eelkõige ettevõtja juhatuse 26. septembri 1996. aasta koosoleku protokollile (vt käesoleva ettepaneku punkt 6), mille käigus otsustati „võtta tarnimist piiravaid meetmeid, kasutada piiravat boonustasude poliitikat ja anda edasimüüjatele korraldus hoiduda üldiselt müümast ekspordiks”(9).

12.   Kui oli tuvastatud eksporti piirav poliitika, selgitas komisjon seejärel välja, et see viidi ellu terve rea üksikmeetmete kaudu, mida rakendati tema edasimüüjate nõusolekul ainuõiguslike müügilepingutega. Vastupidi sellele, mida väidavad uurimise all olnud äriühingud, ei olnud niisiis tegemist Opel Nederlandi ühepoolsete meetmetega, vaid niisugustega, mis autotöösturi ja tema edasimüüjate vahel juba varem valitsenud lepingulistesse suhetesse lisandudes kujutavad endast kokkuleppeid EÜ artikli 81 tähenduses.(10)

13.   Nende kokkulepete sisu osas täpsustab vaidlusalune otsus, et need käsitlesid vastavalt:

a) sõidukite edasimüüjatele tarnimist: „sõidukite edasimüüjatele tarnimine importija poolt oli organiseeritud nii, et tarnida tuli ainult sõidukeid, mis olid vajalikud müümiseks klientidele iga edasimüüja lepinguga hõlmatud territooriumil, ja neid tellimusi tuli käsitleda eelisjärjekorras”(11);

b) boonuste maksmist: „erinevate müügiedenduskavade raames kehtestatud boonustasude poliitika oli välja töötatud nii, et müügi korral välismaal asuvatele lõpptarbijatele boonustasusid ei makstud”(12);

c) ekspordi keelamist ja otsest piiramist: „edasimüüjatel paluti korduvalt ja tungivalt igasugune eksport lõpetada. Paljud edasimüüjad kohustusid Opel Nederland BV suhtes sõnaselgelt loobuma tulevikus niisugusest tegevusest”(13).

14.   Käesoleva apellatsioonkaebuse analüüsi seisukohast viimase asjakohase aspekti osas, milleks on trahvisumma määramine, kvalifitseeris komisjon kõigepealt rikkumise väga raskeks, sest Opel Nederland oli tahtlikult takistanud või piiranud eksporti ja seega takistanud ühtse turu eesmärgi saavutamist. Mis puutub rikkumise kestusesse, siis komisjon tuvastas, et see kestis 17 kuud (1996. aasta augusti lõpust või septembri algusest kuni 1998. aasta jaanuarini), ning liigitas selle keskmise kestusega rikkumiseks. Arvestades vastavalt iga kolme konkreetse meetme kestust, tõstis komisjon rikkumise raskusele vastavat 40 miljoni euro suurust põhisummat 7,5%, mis suurendas kogusummat 43 miljoni euroni. Võttes arvesse, et Opel Nederland jätkas selle rikkumise koosseisu olulise tunnuse – piiravate boonustasude poliitika – elluviimist isegi pärast 11. ja 12. detsembril 1996 läbi viidud kontrolli, leidis komisjon lõpuks, et kergendavad asjaolud antud juhul puuduvad.(14)

C.      Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

15.   General Motors Nederland ja Opel Nederland palusid 30. novembri 2000. aasta hagiavalduses Esimese Astme Kohtul vaidlusalune otsus tühistada ning teise võimalusena tühistada selle otsusega määratud trahvi summa või seda vähendada.

16.   Oma hagi toetuseks esitasid hagejateks olevad äriühingud viis väidet, millele vaidlustatud kohtuotsuses vastati analüütiliselt.

17.   Ma annan seega allpool lühidalt ülevaate vaidlustatud kohtuotsuse vastavatest kohtadest ning käsitlen põhjalikumalt küsimusi, mis on käesoleva apellatsioonimenetluse seisukohast asjakohased.

18.   a) Kõigepealt analüüsis Esimese Astme Kohus esimest väidet, mille kohaselt ei ole tõendatud, et Opel Nederland võttis kasutusele üldise poliitika, mille eesmärk oli piirata kogu eksporti.

19.   Esimese Astme Kohus märkis selles osas esiteks, et komisjoni argumendid niisuguse strateegia kasutuselevõtu kohta „põhinevad 26. septembri 1996. aasta juhatuse koosoleku protokollil, mis kujutab endast lõppdokumenti Opel Nederlandi kõige kõrgemate vastutavate isikute võetud meetmete kohta”(15).

20.   Püüdes seejärel „analüüsida, kas 26. septembri 1996. aasta vaidlusalune otsus peegeldab, nagu väidab komisjon, Opel Nederlandi üldist strateegiat ekspordi takistamiseks ja/või piiramiseks tervikuna või pigem, nagu väidavad hagejad, seaduslikku strateegiat, mille eesmärk oli piirata juhuslikku müüki”, märkis Esimese Astme Kohus, et „protokolli sõnastuses ei tehta mingit vahet ainuõiguslike müügilepingutega kooskõlas ja vastuolus oleva ekspordi vahel. Selle sõnastuse kohaselt puudutavad võetud meetmed kogu eksporti. Hagejate arvamus, mille kohaselt Opel Nederland soovis lihtsalt piirata ainuõiguslike müügilepingutega vastuolus olevat eksporti, ei kajastu nimetatud protokollis mitte mingil viisil”(16).

21.   Esimese Astme Kohus lisas, et peale selle „[kinnitavad] [n]iisugust protokolli sõnastusel põhinevat tõlgendust [...] 26. septembri 1996. aasta otsusele eelnenud kolm sisedokumenti”(17).

22.   Samuti märkis Esimese Astme Kohus, et „Opel Nederlandi otsus ekspordi korral boonustasu enam mitte maksta võis oma laadi tõttu puudutada üksnes ainuõiguslike müügilepingutega vastavuses olevat müüki, kuna boonustasu ei ole kunagi makstud müügi korral teistele ostjatele peale lõpptarbija” ning „[k]omisjoni tõlgendust kinnitab asjaolu, et otsuse vastuvõtmise hetkel ei olnud ekspordiga tegelemises kahtlustatavate edasimüüjate juures veel auditid toimunud ja et Opel Nederlandil ei olnud seega võimalik teada, kas „eksportijad” edasimüüjad olid tegelikult sõlminud müügilepinguid volitamata edasimüüjatega”(18).

23.   Lähtudes nendest kaalutlustest, leidis Esimese Astme Kohus, et „komisjon järeldas õigesti, et Opel Nederland võttis 26. septembril 1996 vastu üldise strateegia igasuguse ekspordi takistamiseks”(19), ning lükkas seega esimese väite tagasi.

24.   b) Seevastu nõustus Esimese Astme Kohus hagejate teise väitega, mille kohaselt tehti vaidlustatud otsuse puhul faktivigu ja rikuti õigusnorme, leides, et Opel Nederland rakendas EÜ artikliga 81 vastuolus olevat tarnimise piiramise poliitikat.

25.   Selles osas märkis Esimese Astme Kohus kõigepealt, et kui „pooled ei vaidle selle üle [...], kas Opel Nederlandi juhatus otsustas teavitada eksportijateks peetud edasimüüjaid asjaolust, et tarnemahtusid piiratakse tulevikus näitajani, mis on ette nähtud iga edasimüüja müügieesmärkidega, [...] kerkib siiski küsimus, kas see meede kujutab endast kokkulepet EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses. [Nimelt] ei kuulu selle õigusnormi kohaldamisalasse ettevõtja ühepoolne käitumine”(20).

26.   Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole vaidlusaluses otsuses aga Esimese Astme Kohtu sõnul mingit otsest tõendit selle kohta, et kõnesolevast meetmest teatati edasimüüjatele, ning „teised kohtutoimiku dokumendid ei võimalda samuti järeldada, et kõnesolevat meedet rakendati tõesti või see viidi tõesti ellu”(21).

27.   Et niisugused elemendid puudusid, leidis Esimese Astme Kohus, et „asjaolu, et edasimüüjatele teatati konkurentsi piiravast tarnemeetmest, ei ole piisavalt tõendatud, ja veel vähem on tõendatud, et see meede kuulus Opel Nederlandi ja tema edasimüüjate vaheliste lepinguliste suhete alla”(22), ning nõustus seega kõnesoleva väitega ja tühistas vaidlusaluse otsuse vastava osa.

28.   c) Seejärel jättis Esimese Astme Kohus rahuldamata kolmanda väite, millega heideti komisjonile ette, et see tegi faktivigu ja rikkus õigusnorme, leides, et Opel Nederland rakendas jaemüügi boonustasusid piiravat süsteemi, millega rikkus EÜ artiklit 81.

29.   Esiteks lükkas Esimese Astme Kohus ümber hageja argumendid, mille kohaselt ei tõenda miski, et edasimüüjad nõustusid piirama lepingukohast ekspordiks müümist seoses uue boonustasude poliitikaga. Ta sedastas vastupidi, et „nagu [märkis] komisjon oma kirjalikes menetlusdokumentides, [...] käsitleti boonustasude taotlusi alates 1. oktoobrist 1996 vastavalt siis kohaldatavatele tingimustele, mis arvasid ekspordiks müümise boonustasude süsteemi kohaldamisalast välja”(23). Need tingimused muutusid nii „Opel Nederlandi ja tema edasimüüjate vaheliste ainuõiguslike müügilepingute lahutamatuks osaks ja lisandusid kestvate ärisuhetes tervikusse, mida reguleeris varem sõlmitud üldine kokkulepe. Kõnesolev meede ei ole niisiis ühepoolne akt, vaid kokkulepe EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses”(24).

30.   Hagi esitanud äriühingute arvates ei olnud kõnesoleva boonustasude süsteemi ainus eesmärk siiski konkurentsi piiramine(25) ning veelgi vähem oli sellel niisugune mõju, sest erinevad dokumendid „näitavad vastupidi, et lepingukohase ekspordi maht ei vähenenud tunduvalt”(26).

31.   Esimese Astme Kohus jättis ka need vastuväited rahuldamata.

32.   Kõnesoleva meetme eesmärgi kohta märkis Esimese Astme Kohus nimelt järgmist:

„100. Selles osas tõdeb komisjon õigesti, et kuna boonustasusid ekspordilt enam ei makstud, väheneb eksportööride sellise müügi majanduslik tegutsemisvabadus võrreldes siseriikliku müügiga. Edasimüüjad on nimelt sunnitud kas kohaldama välisklientidele vähem soodsaid tingimusi kui siseriiklikele klientidele või leppima ekspordi korral väiksema vaheltkasuga. Ekspordi korral boonustasude maksmise lõpetamise tõttu muutus eksport kas välisklientide või edasimüüjate jaoks vähem atraktiivseks. See meede võib seega juba oma laadilt mõjutada eksporti negatiivselt, isegi kui tarnepiiranguid ei seatud.

101.      Lisaks nähtub esimesele väitele antud hinnangust, et Opel Nederlandi juhtkonna meetmed olid ajendatud ekspordi kasvust ja nende eesmärk oli seda vähendada.

102.      Võttes arvesse kõnealuse meetme laadi ja selle eesmärke ning lähtudes selle rakendamise majanduslikust kontekstist, tuleb asuda seisukohale, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kujutab see meede endast kokkulepet, mille eesmärk on konkurentsi piiramine (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 19/77: Miller vs. komisjon, EKL 1977, lk 131, punkt 7; 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ jt vs. komisjon, EKL 1982, lk 3369, punktid 23–25, ja [28. märtsi 1984. aasta] otsus [liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83:] CRAM ja Rheinzink vs. komisjon, [EKL 1983, lk 1679,] punkt 26).”

33.   Seejärel meenutas Esimese Astme Kohus, et „[v]äljakujunenud kohtupraktika kohaselt [...] on kokkuleppe konkreetse mõju arvessevõtmine [...] üleliigne, kui ilmneb, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsitingimusi”, ning sedastas seega, et ei ole vaja „analüüsida poolte argumente, mis käsitlevad meetme konkreetset mõju”(27).

34.   Ta lisas siiski, et „veelgi enam tuleb lükata ümber hagejate argument, mille kohaselt [...] ei mõjutanud kõnesolev meede ekspordiks müümist. Nimelt ei välista arvud, mis näitavad, et ekspordiks müümine ei lõppenud ajavahemikul 1996. aasta oktoobrist kuni 1998. aasta jaanuarini, seda, et ilma kõnesoleva meetmeta oleks ekspordiks müüdud rohkem. Vaidlusaluse otsuse 135. põhjenduses on õigesti märgitud, et võimatu on teha kindlaks eksporditehingute arvu, mida Opel Nederlandi võetud meetmed tegelikult takistasid”(28).

35.   d) Neljandas väites tuginesid hagi esitanud äriühingud faktiveale ja õigusnormi rikkumisele komisjoni väites, mille kohaselt rakendas Opel Nederland EÜ artikliga 81 vastuolus olevat ekspordi otsest piirangut.

36.   Esimese Astme Kohus ei nõustunud selle väitega, leides eelkõige, „et komisjon kogus piisavalt täpsed ja üksteisele vastavad tõendid, mis toetavad kindlat veendumust, et üheksa edasimüüjat [...] võtsid tõesti alates 1996. aasta augusti lõpust või septembri algusest kohustuse mitte enam ekspordiks müüa ning seda Opel Nederlandi vastaval palvel”(29). Et see piirang „[t]ulenes Opel Nederlandi ja kõnesolevate edasimüüjate huvide kattumisest, kujutab meede endast „kokkulepet” EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, mis lisandub pooltevahelistesse lepingulistesse suhetesse”(30).

37.   e) Lõpuks välistas Esimese Astme Kohus selle, et hagi esitanud äriühingutele trahvisummat määrates rikkus komisjon proportsionaalsuse põhimõtet, määruse nr 17 artiklit 15 ja omaenese suuniseid.

38.   Selles osas kiitis Esimese Astme Kohus peamiselt heaks viisi, kuidas komisjon trahvi põhisumma rikkumise raskuse ja kestuse põhjal arvutas.(31) Ta rõhutas ka, et „kõnesoleval juhul ei esinenud niisuguste kokkulepete täitmata jätmist, millega Esimese Astme Kohus arvab tegemist olevat, rikkumise lõpetamist kohe, kui komisjon sekkub, või tahtmatut rikkumist”(32), st kergendavaid asjaolusid, mis oleksid võinud trahvisumma vähendamist õigustada.

39.   Esimese Astme Kohus vähendas siiski trahvisummat, et võtta arvesse asjaolu, et teise väitega nõustuti.(33)

40.   Oma analüüsi kokkuvõtteks vaidlustatud otsuses Esimese Astme Kohus: a) kinnitas hinnangut rikkumisele, mille komisjon oma otsuses andis, mis puudutab i) üldise konkurentsi piirava poliitika, ii) boonustasusid piirava süsteemi ja iii) ekspordi otsese keelamise olemasolu; b) tühistas siiski otsuse osa, milles on tuvastatud EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus oleva tarnimist piirava meetme olemasolu, ning c) vähendas seetõttu General Motors Nederlandile ja Opel Nederlandile määratud trahvi summat 35 475 000 eurole.

D.      Menetlus Euroopa Kohtus

41.   General Motors Nederland ja Opel Nederland palusid 29. detsembril 2003 esitatud apellatsioonkaebusega Euroopa Kohtul:

–       tühistada: i) vaidlustatud kohtuotsus nii eksporti piiravat strateegiat kui ka boonustasude poliitikat puudutavas ja nende asjaolude eest määratud trahvi muutmata jätmise osas ning ii) esimeses kohtuastmes vaidlustatud otsus osas, mis puudutab neidsamu punkte;

–       sõltumata Euroopa Kohtu otsusest eespool toodud nõuete osas vähendada trahvi, mille Esimese Astme Kohus muutmata jättis; ja

–       teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus näidatud osades ja saata kohtuasi tagasi Esimese Astme Kohtule;

–       mõista kohtukulud igal juhul välja komisjonilt.

42.   Komisjon vaidles mõistagi nendele nõuetele vastu ning palus Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejatelt.

43.   Pärast kirjaliku menetluse lõppu, mille käigus vahetati eelkõige teist korda menetlusdokumente, kuulati pooled ära 14. juuli 2005. aasta kohtuistungil.

IV.    Õiguslik analüüs

44.   Hagejate Esimese Astme Kohtu otsuse peale esitatud vastuväited käsitlevad peamiselt õigusnormide rikkumisi, mille Esimese Astme Kohus pani toime: i) jättes muutmata komisjoni seisukoha, et Opel Nederland rakendas kogu eksporti piiravat üldist poliitikat ii) ja et Opel Nederland rakendas jaemüügi boonustasusid piiravat süsteemi ning iii) piirdudes sellega, et vähendas trahvisummat üksnes osaliselt.

45.   Analüüsime neid vastuväiteid nüüd järjekorras.

i)      Eksporti piirava üldise strateegia olemasolu

46.   Esimese vastuväitega, nagu me nägime, vaidlustavad hagi esitanud äriühingud Esimese Astme Kohtu kinnituse, mille kohaselt järeldas komisjon „õigesti, et Opel Nederland võttis 26. septembril 1996 kasutusele üldise strateegia igasuguse ekspordi takistamiseks”(34).

47.   Hagejate arvates on niisuguse hinnangu puhul tegemist:

–       nimetatud strateegia väidetavat kasutuselevõtmist käsitleva tõendusmaterjali ja eelkõige 26. septembri 1996. aasta koosoleku protokolli moonutamisega (vt käesoleva ettepaneku punkt 6). Nimelt nähtub sellest protokollist, et Opel Nederland piirdus mõningate eri‑ ja üksikmeetmete heakskiitmisega, mida ei saa samastada eksporti piirava strateegiaga. Et sellel koosolekul tehtud otsused (edaspidi „26. septembri 1996. aasta otsused”) ei käsitlenud ekspordi piiramist, on Esimese Astme Kohtu tuvastatu, mille kohaselt ei tehta protokollis vahet lepingukohase ja lepingutega vastuolus oleva ekspordi vahel (vt käesoleva ettepaneku punkt 20), lisaks täiesti asjakohatu;

–       vastuoluliste põhjendustega tõendusliku väärtuse osas, mida omistatakse mõnedele sisemistele töödokumentidele, mis ei peegelda Opel Nederlandi poliitikat. Välistades, et komisjon rajas oma analüüsi nimetatud sisedokumentidele, kasutas Esimese Astme Kohus nimelt seejärel samu dokumente ning tegi järelduse, et autotööstur oli tõesti kasutusele võtnud eksporti piirava strateegia;

–       loogikaveaga, mille tingis see, et arutluskäik on boonustasude poliitika osas „ringikujuline”. Nimelt tugines Esimese Astme Kohus nimetatud poliitikale kõigepealt selleks, et tõendada, et 26. septembri 1996. aasta otsusega kasutusele võetud strateegia oli piirav, ning siis viitas niisugusele strateegiale, tõendamaks, et ka boonustasude süsteemil oli piirav eesmärk;

–       loogikaveaga, mille tingis see, et „mõttetu” arutluskäiguga viidati 26. septembri 1996. aasta otsuste vastuvõtmise kuupäevale, kinnitamaks, et eksporti püüti piirata kõigi nende otsustega ja mitte ainult nendega, mis ei olnud kooskõlas turustuskokkulepetega. Hagejate arvates ei esitanud Esimese Astme Kohus ühtegi põhjendust, mille kohaselt on see kuupäev niisuguse piirava strateegia olemasolu tuvastamisel asjakohane, ning ei võtnud igal juhul arvesse – nagu oleks pidanud – tõendeid, mis võivad näidata, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsuses kinnitatule olid juhuslikud eksporditehingud vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel Opel Nederlandile juba teada ning ta võis seega võtta sihtotstarbelisi meetmeid.

48.   Komisjon omalt poolt peab seda väidet tervikuna vastuvõetamatuks, sest selle eesmärk on vaidlustada Esimese Astme Kohtu hinnangud faktidele.

49.   Mulle tundub, et enne väite analüüsimist on vaja meenutada, et EÜ artikli 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 kohaselt võib Esimese Astme Kohtu otsuseid Euroopa Kohtusse edasi kaevata „üksnes õigusküsimustes”. Sellest järeldub väljakujunenud kohtupraktika põhjal, et „Euroopa Kohus ei ole pädev tuvastama kohtuasja faktilisi asjaolusid ega põhimõtteliselt ka kontrollima tõendeid, millele Esimese Astme Kohus on kohtuasja faktiliste asjaolude määratlemisel tuginenud. Kui kõnealused tõendid on saadud seaduslikult ning on järgitud tõendamiskoormist ja tõendite esitamist puudutavaid üldisi õiguspõhimõtteid ja menetlussätteid, on üksnes Esimese Astme Kohtu kohustus hinnata talle esitatud tõendite väärtust [...]. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendid on moonutatud, ei moodusta kõnealune hinnang seega õigusküsimust, mis alluks iseenesest Euroopa Kohtu kontrollile”(35).

50.   Selle väljakujunenud kohtupraktika põhjal tundub mulle, et kõnesolev väide on vastuvõetav ainult osas, millega vaidlustatakse tõendusmaterjali moonutamine.

51.   Teistes vastuväidetes piirduvad hagejad nimelt Esimese Astme Kohtu otsuse vaidlustamisega mõne faktilise asjaolu ja dokumendi tõendusliku väärtuse osas ning eelkõige võimaluse osas tugineda nendele elementidele, tõendamaks, et Opel Nederland võttis kasutusele eksporti piirava strateegia.

52.   Kaugel sellest, et tõendada, et Esimese Astme Kohus moonutas faktilisi andmeid ja tõendeid, viivad hagejate argumendid seega tegelikult selleni, et vaidlustatakse Esimese Astme Kohtu hinnang faktidele, milleni lisaks jõuti nii, et vaadati tähelepanelikult läbi dokumendid ja muud elemendid, millele viitavad nii komisjon kui ka hagejad.(36)

53.   Mis puudutab seejärel 26. septembri 1996. aasta koosoleku protokolli väidetavat moonutamist, siis märgin, et hagejad nõustusid esimeses kohtuastmes sõnaselgelt, et sellel koosolekul kasutuselevõetud strateegia eesmärk oli takistada või vähemalt vähendada ekspordiks müümist, isegi kui see puudutab ainult juhuslikku müüki.(37) Minu arvates on seega ilmne, et nad ei saa apellatsioonikohtus väita, et selle strateegia puhul ei olnud tegemist mingi piiramiskavatsusega ning et kui Esimese Astme Kohus tegi vastupidise järelduse, moonutas ta selle dokumendi sisu.

54.   Kuna see on nüüd välja selgitatud, arvan, et Esimese Astme Kohtul oli õigus, kui ta tegi järelduse, et 26. septembril 1996 kasutusele võetud piirav strateegia oli suunatud kogu ekspordile, mitte üksnes turustuskokkulepetega vastuolus olevale ekspordile. Protokolli lugemisel ei ole võimalik leida nimelt mingit vahetegemist lepingukohase ja lepinguga vastuolus oleva ekspordi vahel.

55.   Lähtudes eespool esitatud kaalutlustest, arvan, et esimene väide on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

ii)    Boonustasude süsteem

56.   Teises väites heidavad hagi esitanud äriühingud Esimese Astme Kohtule ette, et kohus rikkus õigusnormi, kinnitades, et jaemüügi boonustasude süsteem kujutab endast EÜ artikli 81 rikkumist.

Poolte argumendid

57.   Täpsemalt kritiseerivad pooled selle arutluse erinevaid aspekte, mille abil jõudis Esimese Astme Kohus järeldusele, et niisugune süsteem, mille kohaselt boonustasusid makstakse ainult riigisisese müügi puhul, kahjustas juba iseenesest konkurentsi, nii et EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamiseks ei olnud tarvis analüüsida selle mõju turule.(38)

58.   a) Hagi esitanud äriühingute arvates kujutab boonustasude süsteemi konkurentsivastase eemärgiga kokkuleppeks liigitamine endast EÜ artikli 81 ja eelkõige mõiste „piiramine” liiga laia kohaldamist „eesmärgi järgi”. Nende arvates saab EÜ artikli 81 rikkumise tuvastada vaid kokkuleppe eesmärgi järgi üksnes siis, kui selle ainus eesmärk ja ilmne tagajärg on konkurentsi tunduv piiramine. Kõnesoleval boonustasude süsteemil olid aga täiesti seaduslikud kaubanduspoliitilised eesmärgid (Opeli kaubamärgiga autode müügi edendamine Madalmaades) ning need õhutasid konkurentsi erinevate Madalmaade turul oma toodangut müüvate autotöösturite vahel.

59.   b) Seisukoht, millele asusid Esimese Astme Kohus ja komisjon ning mille kohaselt oli sellel süsteemil piirav eesmärk, on vastupidi mitte ainult vastuolus EÜ artikliga 81, vaid kuna see hinnang sisaldab ka kõnesoleva meetme absoluutset ebaseaduslikkuse presumptsiooni, siis rikutakse sellega ka süütuse presumptsiooni põhimõtet ja hagejate kaitseõigusi.

60.   c) Lisaks väidavad viimati nimetatud, et asjakohatu on kohtupraktika, millele Esimese Astme Kohus käesolevas kohtuasjas tugineb, et põhjendada seisukohta, mille kohaselt kujutab boonustasude poliitika endast konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepet. Kõnesolev meede eristub nimelt selgelt nendest, mis olid kohtuvaidluse aluseks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 viidatud kohtuasjades Miller vs. komisjon(39), CRAM ja Rheinzink vs. komisjon(40) ja IAZ International Belgium jt vs. komisjon(41). Samal ajal kui viimased sisaldasid ekspordiks müümise keeldu, paralleelse kaubanduse takistust ja kollektiivse boikoti meedet, piirdutakse vaadeldava meetme puhul sellega, et ajutist rahalist soodustust makstakse ainult riigisisese müügi puhul.

61.   d) Asjakohasem ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 esitatud võrdlus autode Madalmaades müümise boonustasude poliitikast tuleneva korra ja ekspordiks müümise korra vahel – võrdlus, millest Esimese Astme Kohus järeldas, et kõnesoleval meetmel, mis muutis teise „välisklientide või edasimüüjate jaoks vähem atraktiivseks”(42), oli piirav eesmärk.

62.   Hagi esitanud äriühingute sõnul oleks Esimese Astme Kohus juhul, kui soovis toimida õigesti, pidanud välja selgitama, kas võrreldes ajavahemikuga, mil boonustasude süsteemi kohaldati ka ekspordiks müümise suhtes, veenis kõnesolev meede Madalmaade edasimüüjaid ühel või teisel viisil nimetatud müügitehinguid mitte tegema. Kui Esimese Astme Kohus oleks esitanud endale selle küsimuse, oleks ta saanud sellele vastata ainult eitavalt, võttes arvesse, et uue boonustasude süsteemiga ei kaasnenud mingit autode tarnimise piirangut ja igal juhul ei sõltunud ekspordi tulusus boonuste maksmisest. Teiste sõnadega oli isegi juhul, kui ekspordile oli keelatud boonustasusid maksta, Madalmaade edasimüüjatel ikka täiesti vaba voli teha seda tüüpi müügitehinguid ning need tehingud olid endiselt tulutoovad.

63.   Hagejad arvavad lisaks, et isegi kui nõustuda vaidlustatud kohtuotsuses esitatud võrdluse loogikaga, on Esimese Astme Kohtu arutluskäik igal juhul ikkagi vale, sest selle puhul ei ole võetud arvesse riigisisese müügi ja ekspordi olulisi erinevusi majanduslike ja rahaliste tingimuste osas ehk erinevusi, mis on eelkõige tingitud Madalmaade kõrgest autoaktsiisist ja asjaolust, et riigisisene müük tähendab sageli autode uuesti kasutusele võtmist. Neid erinevusi eirates eksis Esimese Astme Kohus, asudes seisukohale, et kui lõpetati boonustasude maksmine ekspordiks müümise korral, olid Madalmaade edasimüüjad paratamatult „sunnitud kohaldama välisklientidele vähem soodsaid tingimusi kui siseriiklikele klientidele või leppima ekspordi korral väiksema vaheltkasuga”(43).

64.   e) Seejärel ei oleks Esimese Astme Kohus hagejate sõnul pidanud võtma boonustasude süsteemi eesmärgi hindamisel arvesse poolte eeldatavaid kavatsusi niisugustena, nagu need tulenevad 26. septembri 1996. aasta otsuste vastuvõtmisest. Nimelt tuleb EÜ artikli 81 kohaldamisel kokkuleppe eesmärki alati hinnata objektiivselt, ilma mingi viiteta poolte subjektiivsetele eesmärkidele.

65.   Lõpuks viitasid hagejad seoses esimese väitega esitatud argumentidele, tõendamaks, et Esimese Astme Kohus arutles selles osas „ringikujuliselt”, viidates boonustasude poliitika piirava eesmärgi tuvastamiseks 26. septembri 1996. aasta otsustele ning tuginedes siis sellele poliitikale, et tõendada ka nimetatud otsuste piiravat laadi (vt eespool käesoleva ettepaneku punkti 47).

Õiguslik analüüs

66.   Kinnitan esmalt, et eespool toodud hagejate argumendid näivad põhinevat tervel real ekslikel eeldustel.

67.   a) Märgin esiteks, et vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei nähtu ei asutamislepingust ega ka kohtupraktikast sugugi, et EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamiseks ainult kokkuleppe eesmärgi põhjal peab viimase ainus eesmärk olema konkurentsi piiramine.

68.   See väide näib nimelt põhinevalt selle õigusnormi aluseks oleva loogika ümberpööramisel, kui käsitleda seda loogikat nii, nagu seda on tõlgendatud ühenduse kohtupraktikas. Tegelikult võtabki just kokkuleppe ilmne konkurentsivastane eesmärk kogu asjakohasuse ja mõju asjaolult, et sellel on ka teisi eesmärke. Nimelt on Euroopa Kohus saanud liigitada piirava eesmärgi tõttu EÜ artikliga 81 vastuolus olevaks kokkulepped, millel on samal ajal ka täiesti seaduslikke eesmärke.(44)

69.   b) Sellest nähtub, et kui kokkulepped, mille ainus eesmärk ei ole konkurentsi piiramine, võivad kujutada endast oma eesmärgi tõttu EÜ artiklis 81 sätestatud keelu rikkumist, ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita, et ta rikkus süütuse presumptsiooni või kaitseõigusi. Viimane kohaldas nimelt ainult Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt on „üleliigne võtta arvesse lepingu konkreetset mõju, kui ilmneb, et selle eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsi”(45). Nagu rõhutab komisjon, oli hagejatel lisaks võimalus esitada oma seisukoht kokkuleppe eesmärgi osas nii haldusmenetluses kui ka ühenduse kohtus.

70.   c) Mis puudutab hagejate vastuväiteid viisi osas, kuidas Esimese Astme Kohus kõnesoleva meetme eesmärki hindas, siis esiteks ei tundu mulle, et kohtupraktika, millele vaidlustatud otsuse selles osas tuginetakse, oleks asjakohatu.

71.   Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei arva ma, et Esimese Astme Kohtu viidatud kohtuotsuste ulatus oleks piiratud juhtumitega, mil meetmed keelavad või takistavad edasimüüjal täielikult ekspordiks müüa, või nendega, mil meetmed muudavad need tehingud igal juhul täiesti ebasoodsateks. Jättes kõrvale iga ühenduse kohtule lahendada antud konkreetse juhtumi iseärasused, nähtub sellest kohtupraktikast vastupidi, et otsustades, kas turustuskokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk, tuleb arvesse asjaolu, et kunstlikult konkurentsitingimusi muutev meede võib ilmselgelt mõjutada ettevõtjaid eelistama riigisisest turgu ekspordile, mis viib asutamislepingus taotletud majandusliku ühtesulamise eesmärgiga vastuolus oleva ühtse turu eraldamiseni.

72.   On aga ilmne, et selle eesmärgi võib saavutada mitte üksnes otseste konkurentsipiirangutega, vaid ka kaudsete meetmetega, mille eesmärk on veenda turustajat mitte müüma välismaale, mõjutades eelkõige nende tehingute majanduslikke ja rahalisi tingimusi. Euroopa Kohus on nõnda pidanud juba oma laadilt konkurentsi piiravaks meetmeid, mis nagu vaadeldavgi „muudavad paralleelse impordi raskemaks”(46), sest selle suhtes kehtestatakse ebasoodsam kord võrreldes ametliku impordi suhtes kehtiva korraga, või „piiravad ostja vabadust kasutada tarbitud kaupa vastavalt oma majandushuvidele”(47)(48).

73.   d) Kuna see on nüüd välja selgitatud, ei arva ma, et Esimese Astme Kohtule saab ette heita, et ta võrdles riigisisese müügi suhtes kohaldatavat boonustasude korda vastava korraga ekspordiks müümisel, et teha kindlaks, kas kõnesolev meede on konkurentsivastane.

74.   Meenutan nimelt, et tegemaks kindlaks, kas kokkulepe võib takistada konkurentsi, tuleb „väljakujunenud kohtupraktika kohaselt [...] uurida konkurentsi reaalset toimimist olukorras, kus vaidlusalust kokkulepet sõlmitud ei oleks”(49). Käesolevale juhtumile kohandatuna on selle analüüsi puhul seega vaja hinnata, kuidas oleksid Madalmaade edasimüüjad käitunud ja milline oleks olnud konkurentsitasakaal kõnesoleval turul, kui ekspordiks müümist ei oleks boonustasude poliitikast välja arvatud.

75.   Mulle näib aga, et seda Esimese Astme Kohus just hindaski, väites, et „kuna boonustasusid ekspordilt enam ei makstud, väheneb [...] eksportööride sellise müügi majanduslik tegutsemisvabadus võrreldes siseriikliku müügiga. Nimelt on edasimüüjad sunnitud kas kohaldama välisklientidele vähem soodsaid tingimusi kui siseriiklikele klientidele või leppima ekspordi korral väiksema vaheltkasuga. Ekspordi korral boonustasude maksmise lõpetamise tõttu muutus eksport kas välisklientide või edasimüüjate jaoks vähem atraktiivseks”(50).

76.   Kui ekspordiks müümist ei oleks sõnaselgelt boonustasude süsteemist välja arvatud, oleksid Madalmaade edasimüüjad saanud teiste sõnadega pakkuda potentsiaalsetele Madalmaades mitte elavatele ostjatele paremaid tingimusi kui boonustasude puudumisel kohaldatavad tingimused, ilma et see oleks mõjutanud nende tulu, või kui nad oleksid otsustanud jätta hinna ekspordiks müümise korral samaks, oleksid nad sel juhul saanud nimetatud tulu suurendada. Niisugune seisukoht näib mulle lisaks raskesti vaidlustatav, kui just ei taheta väita, et boonuste maksmisel edasimüüjatele ei olnud mingit kaubanduslikku mõju! See võimalus tuleb välistada, võttes arvesse hagejate enda argumente, milles nad selgitavad uute boonustasude süsteemi õigustamiseks, et makstes neid rahalisi soodustusi ainult riigisisese müügi puhul, tahtis Opel Nederland mõjutada oma edasimüüjaid pühenduma rohkem Madalmaade turule.

77.   e) Lõpuks näib mulle täiesti põhjendamatu hagejate argument, mille kohaselt ei saa kokkuleppe eesmärgi kindlaksmääramisel arvesse võtta poolte kavatsusi. On tõesti tõsi, et Euroopa Kohtu arvates „ei ole […] vaja, et [ettevõtja oleks] teadlik [EÜ artikli 81 lõikes 1] sätestatud keelu rikkumisest”(51). Teiste sõnadega ei ole tõend poolte kavatsuse kohta piirata konkurentsi kokkuleppe piirava eesmärgi kindlakstegemiseks vajalik. See aga tähendab lihtsalt, et kokkulepe, mille korral pooled taotlevad konkurentsi piiramist sisaldavat eesmärki, tähendab iseenesest EÜ artikli 81 rikkumist, sõltumata sellest, kas nimetatud pooled olid selle õigusnormiga kehtestatud keelust teadlikud (ignoratia legis non excusat!)(52).

78.   Sellest järeldub seega, et kokkuleppe hindamisel võib täiesti arvesse võtta poolte kavatsust. Lisaks on Euroopa Kohus ise täpsustanud, et kokkuleppe konkurentsivastane laad võib muidugi peale selle, et tuleneb selle sätetest, tuleneda ka tervest reast muudest teguritest, mille hulgas on just poolte kavatsus niisugusena, nagu see nähtub kokkuleppe „tekkeloost” ja/või ilmneb „selle elluviimise asjaoludes” ja asjaomaste äriühingute „käitumises”(53).

79.   Seega näib mulle, et olles läbi vaadanud kokkulepe teksti ja kõnesoleva meetme omadused, võis Esimese Astme Kohus õiguspäraselt tugineda ka hagi esitanud äriühingute eesmärkidele, mis tulenevad eelkõige eksporti piirava üldise strateegia vastuvõtmisest, et need kinnitaksid järeldust, millele ta jõudis kokkuleppe konkurentsivastase eesmärgi osas.(54)

80.   Mis puudutab lõpuks arutluse väidetavat „ringikujulisust”, millest Esimese Astme Kohus selles osas lähtus, siis ma piirdun ainult viitamisega käesoleva ettepaneku punktides 49–52 esimese väite analüüsi raames esitatud kaalutlustele, mille alusel pean seda vastuväidet vastuvõetamatuks.

81.   Seega tundub mulle, et mitte ükski hagejate vastuväidetest ei suuda vaidlustada järeldust, millele jõudis Esimese Astme Kohus, kinnitades, et kuna vaidlusaluse meetmega lõpetati boonustasude maksmine ekspordiks müümise korral, võis see juba oma laadilt mõjutada seda müüki negatiivselt ja seega piirata konkurentsi EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses.

82.   Seega tuleb see väide jätta rahuldamata.

iii) Trahvisumma

83.   Kolmandas väites kinnitavad hagejad, et isegi kui Esimese Astme Kohus nõustus osaliselt esimeses kohtuastmes esitatud hagiga ja vähendas seega trahvisummat, pani ta siiski toime õigusnormi rikkumise, jättes ülejäänu osas komisjoni arvutuse muutmata.

84.   Nende arvates on see arvutus nimelt vastuolus esiteks määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2, sest põhineb ekslikel seisukohtadel selles osas, mis puudutab EÜ artikliga 81 vastuolus oleva boonustasude poliitika ja eksporti piirava strateegia eeldatavat olemasolu.

85.   Hagejad väidavad seejärel, et Esimese Astme Kohus moonutas ilmselgelt tõendusmaterjali, leides, et käesoleval juhul „ei toimu[nud] [...] rikkumise lõpetamist kohe, kui komisjon sekkus”(55), ning nimetatud institutsioon ei pidanud seega võtma arvesse kergendavaid asjaolusid, millele hagejad tuginevad. Opel Nederland võttis vastupidi kõik vajalikud olukorra parandamise meetmed komisjoni talituste esimeste kontrollide ajal ja tegi nii rikkumisele lõpu. Ta lõpetas nimelt mõlema ekspordikeelu rakendamise, st ainsad kaks EÜ artikliga 81 vastuolus olevat meedet, vastavalt 24. oktoobril ja 12. detsembril 1996.

86.   Lõpuks ei oleks Esimese Astme Kohus pidanud suunistes ette nähtud kergendavate asjaolude kohaldamiseks arvesse võtma kuupäeva (mis oli hilisem kahest nimetatud kuupäevast), mil boonustasude süsteem kaotati. Et tegemist oli seadusliku meetmega, ei ole selle rakendamise kestusel trahvisumma kindlaksmääramise seisukohast nimelt mingit tähtsust.

87.   Märgin omalt poolt kohe, et hagejate esitatud argumendid on tihedalt seotud juba teiste väidete raames esitatutega. Käesolev väide põhineb nimelt eeldusel, et boonustasude süsteem ei kujuta endast EÜ artikli 81 rikkumist.

88.   Nagu ma püüdsin eespool näidata, ei ole aga niisugune väide põhjendatud. Nii et kui asuda seisukohale, et meede boonustasude valdkonnas kujutab endast konkurentsiõiguse rikkumist, järeldub sellest muidugi, et komisjonile ei saa ette heita, et ta võttis seda rikkumist trahvisumma arvutamisel arvesse, ega Esimese Astme Kohtule ette heita, et ta seda lähenemist toetas.

89.   Samadel põhjustel leian lisaks, et Esimese Astme Kohus välistas õigesti selle, et hagejate suhtes oleks tulnud kohaldada kergendava asjaoluna trahvisumma vähendamist, mis on suunistes ette nähtud juhuks, kui rikkumised lõpetatakse „kohe, kui komisjon sekkub (eriti kui ta teostab kontrolli)”(56).

90.   Toimikust nähtub nimelt – ja ei vaidlustanud hagejad selles osas esimeses kohtuastmes tehtud otsust –, et kohe pärast komisjoni talituste läbi viidud kontrolle tegi Opel Nederland lõpu ainsatele otsestele ekspordiks müümise keeldudele, jättes vaidlusaluse boonustasude süsteemi samal ajal kehtima kuni 20. jaanuarini 1998. Teiste sõnadega toimus rikkumise täielik lõpetamine alles sellel kuupäeval, s.o rohkem kui aasta pärast seda, kui komisjon esmakordselt sekkus.(57)

91.   Seega tundub mulle, et Esimese Astme Kohus sedastas õigesti, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud trahvisumma vähendamine rikkumise toime pannud ettevõtja premeerimiseks selle eest, et ta parandas kiiresti oma käitumist.

92.   Ka kolmas väide tuleb seega jätta rahuldamata.

93.   Järelikult ei tundu ükski hagejate vastuväide minu arvates põhjendatud, nii et apellatsioonkaebust ei saa rahuldada.

V.      Kohtukulud

94.   Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 ja võttes arvesse minu järeldusi, mille kohaselt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, arvan, et kohtukulud tuleb välja mõista hagejatelt.

VI.    Ettepanek

95.   Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Mõista kohtukulud välja General Motors Nederlandilt ja Opel Nederlandilt.

---

1 – Algkeel: itaalia.

---

2 – Esimese Astme Kohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑368/00: General Motors Nederland ja Opel Nederland vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4491).

---

3 – Komisjoni 20. septembri 2000. aasta otsus 2001/146/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/36.653 – Opel) (EÜT L 59, lk 1).

---

4 – EÜT 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3. Meenutan, et 2002. aastal asendati see määrus nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

---

5 – Komisjoni teatis „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” (EÜT C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171).

---

6 – Vt suunised, punkt 3.

---

7 – Vaidlustatud otsus, punktid 12 ja 13.

---

8 – Vaidlustatud otsus, punktid 17–22.

---

9 – Vaidlustatud otsus, punkt 17.

---

10 – Vaidlustatud otsus, punktid 103 ja 111.

---

11 –      Vaidlustatud otsus, punktid 22–42.

---

12 –      Vaidlustatud otsus, punktid 22 ja 43–54.

---

13 –      Vaidlustatud otsus, punktid 22 ja 43–54.

---

14 – Vaidlustatud otsus, punktid 173–202.

---

15 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 45.

---

16 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 46 ja 47.

---

17 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 48.

---

18 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 49 ja 50.

---

19 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 56.

---

20 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 78 ja 79.

---

21 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 81 ja 87.

---

22 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 88.

---

23 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 98.

---

24 – Ibidem.

---

25 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 93.

---

26 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 94.

---

27 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 104.

---

28 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 105.

---

29 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 146.

---

30 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 147.

---

31 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 191–199 ja 201–203.

---

32 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 204.

---

33 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 200.

---

34 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 56.

---

35 – Euroopa Kohtu 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/95 P: Deere vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑3111, punktid 21 ja 22). Vt selle kohta ka mh Euroopa Kohtu 21. juuni 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑280/99 P–C‑282/99 P: Moccia Irme jt vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑4717, punkt 78); Euroopa Kohtu 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-122/01 P: T. Port vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑4261, punkt 27); Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑123, punktid 47–49) ja Euroopa Kohtu 9. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas C-116/03: Fichtner vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 33).

---

36 – Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsus, punktid 44, 48, 54 ja 55.

---

37 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 33–35, kus on korralikult resümeeritud Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavalduses toodud väiteid (punktid 19, 26, 33 ja 34).

---

38 – Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsus, punktid 99–104. Seevastu ei vaidlusta hagejad – vastupidi sellele, mida nad väitsid Esimese Astme Kohtus –, et kõnesoleva süsteemi võib liigitada „kokkuleppeks” EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses.

---

39 – Euroopa Kohtu 1. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 19/77: Miller vs. komisjon (EKL 1978, lk 131).

---

40 – Euroopa Kohtu 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: CRAM ja Rheinzink vs. komisjon (EKL 1984, lk 1679).

---

41 – Euroopa Kohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 3369).

---

42 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 100.

---

43 – Ibidem.

---

44 – Vt eelkõige eespool 41. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus IAZ International Belgium jt vs. komisjon, millest võib lugeda, et „kokkuleppe eesmärk on piirata tunduvalt konkurentsitingimusi ühisturul, vaatamata sellele, et sellel on ka rahvatervise kaitsmise ja nõuetele vastavuse kontrolli kulude vähendamise eesmärk” (punkt 25).

---

45 – Vt mh Euroopa Kohtu 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon (EKL 1966, lk 429, eelkõige punkt 496); Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑4539, punkt 122) ja Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑8375, punkt 491).

---

46 – Eespool 41. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus IAZ International Belgium jt vs. komisjon, punkt 6.

---

47 – Euroopa Kohtu 14. detsembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 319/82: Société de vente de ciments et bétons de l'Est (EKL 1983, lk 4173, punkt 6).

---

48 – Need põhimõtted on olemas ka ühenduse õigusaktides, mis reguleerivad EÜ artikli 81 kohaldamist turustuskokkulepete suhtes.

---

Komisjoni 22. detsembri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 2790/1999 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta vertikaalkokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes (EÜT L 336, lk 21; ELT eriväljaanne 08/01, lk 364) artikli 4 lõige 2 näeb nimelt ette, et erandit EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelust „ei kohaldata vertikaalkokkulepete suhtes, mille eesmärgiks on otseselt või kaudselt, üksikult või muude poolte kontrolli all olevate teguritega kombineeritult [...] müügi piiramine [...]” (punkt 49, kohtujuristi kursiiv).

---

Lisaks käsitleb komisjoni tõlgendav teatis „Suunised vertikaalpiirangute kohta” (2000/C 291/01, EÜT C 291, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 390) sõnaselgelt seda tüüpi meetmeid nagu vaadeldav meede ja selles on täpsustanud: „Grupierandi määruse artikli[s] 4 [...] sätestatud raskekujuline piirang käsitleb kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust, mille otsene või kaudne eesmärk on piirata ostja kauba- või teenusemüüki, sidudes selle teatava territooriumi või teatavate klientidega, kellele ostja võib kokkuleppejärgseid kaupu või teenuseid müüa. Selle raskekujulise piirangu puhul on tegemist turu jaotamisega territooriumideks või kliendirühmadeks. Turu jaotamine võib tuleneda otsestest kohustustest, näiteks kohustusest mitte müüa teatavatele klientidele või teatavatel territooriumidel asuvatele klientidele [...]. Samuti võib see tuleneda kaudsetest meetmetest, mille eesmärk on takistada turustajat sellistele klientidele müümast; selliste meetmete näiteks on keeldumine soodustuste või allahindluste lubamisest või nende vähendamine [...]” (punkt 49, kohtujuristi kursiiv).

---

49 – Euroopa Kohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑215/96 ja C‑216/96: Bagnasco jt (EKL 1999, lk I‑135, punkt 33; kohtujuristi kursiiv). Vt ka eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Deere vs. komisjon, punkt 76, ja Euroopa Kohtu 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑8/95 P: New Holland Ford vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑3175, punkt 90).

---

50 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 100.

---

51 – Eespool 39. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Miller vs. komisjon, punkt 18.

---

52 – Nagu me eespool nägime, ei ole EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise seisukohast lisaks tähtsust sellel, et taotletud eesmärki ei ole saavutatud ja järelikult ei ole kokkuleppel konkurentsi piiravat mõju (vt käesoleva ettepaneku punkt 69).

---

53 – Eespool 41. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus IAZ Internationa Belgium jt vs. komisjon, punktid 23 ja 25. Vt selle kohta nt Euroopa Kohtu 30. juuni 1966. aasta otsus kohtuasjas 56/65: Société technique minière (EKL 1966, lk 262) ja eespool 40. joonealuses märkuses viidatus kohtuotsus CRAM ja Rheinzink vs. komisjon, punkt 26.

---

54 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 101 ja 102.

---

55 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 204.

---

56 – Suunised, punkt 3.

---

57 – Vastupidiselt sellele, kuidas oli kohtuasjas Michelin, millele hagejad oma väite puhul tuginevad, ei näi siin lisaks olevat nii, et Opel Nederland tegi sel ajavahemikul koostööd komisjoni talitustega eesmärgiga teha rikkumisele lõpp (vt komisjoni 20. juuni 2001. aasta otsus 2002/405/EÜ (EÜT L 143, lk 1), punktid 350 ja 354).