Raportöör:

Alena MASTANTUONO

Nõustaja	Petr ZAHRADNÍK (raportööri nõustaja)
Täiskogu otsus	15.2.2024
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2024
Vastuvõtmine täiskogus	19.9.2024
Täiskogu istungjärk nr	590
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	173/9/10

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) toetab rohelist kokkulepet täies mahus. Kuigi selle Euroopa kokkuleppe eesmärk on endiselt kindlalt paigas, on selle ulatus, elluviimise tempo ja struktuur aja jooksul muutunud. Kokkulepet tuleb hinnata, et reageerida eksogeensetele šokkidele, geopoliitilisele olukorrale, tehnoloogilisele, sotsiaalsele ja majanduslikule arengule ning seni tehtud edusammudele, kaotamata silmist esialgseid eesmärke. Rohelist kokkulepet kohandati esimest korda Venemaa sissetungi tõttu Ukrainasse, mis tõi esile vajaduse tagada energiavarustuskindlus. See tõendab rohelise kokkuleppe läbivaatamise vajadust, et tasakaalustada keskkonna-, majandus-, sotsiaal- ja julgeolekuaspekte, sealhulgas toiduainete tarnekindlus.

1.2.

Rohelise kokkuleppe edu seisneb selle realistlikus ülesehituses, nõuetekohases rakendamises, põhjalikus kaardistamises, järelevalves ja korrapärases hindamises. Seni ei ole meetmete järelevalve ja hindamine olnud ei süstemaatiline ega korrapärane. Rohelise kokkuleppe sätetest tulenevaid kohustusi, meetmeid ja õigusi ning erinevate valdkondlike ja tehnoloogiapõhiste eesmärkide omavahelisi seoseid ei ole avalikkusele põhjalikult tutvustatud. See mõjutab eeskirjade mõistmist nii nõuete täitmise kui ka kontrolli osas. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kaardistama rohelise kokkuleppe raames vastu võetud meetmed, et vältida kattuvusi, konflikte ja kumulatiivset koormust, ning tegema avalikkusele kättesaadavaks veebipõhise tulemustabeli, kus on välja toodud iga liikmesriigi edusammud.

1.3.

Komitee rõhutab, et lisaks meetmete paremale kaardistamisele on vaja ka tõhusat järelevalvet nende rakendamise üle. Lisaks sellele, et Euroopa Komisjon vastutab järelevalve eest, peaks komitee tegutsema rohelise kokkuleppe rakendamise sõltumatu vaatlejana ja saama selleks vajalikud rahalised vahendid. Kodanikuühiskonna kojana saab komitee luua faktipõhise pildi rohelise kokkuleppe eri sammaste raames tehtud edusammudest ja juhtida tähelepanu puuduste põhjustele või vastupidi, teha kindlaks potentsiaalsed võimalused edasisteks edusammudeks.

1.4.

ELi kodanikud tunnetavad kliimameetmete kiireloomulisust, mis tähendab, et kahju ja saaste eest võrdsel ja õiglasel alusel maksmine on väga oluline. Komitee rõhutab, et ELi järgmise poliitilise tegevuskava keskmes peaks olema õiglane üleminek, mille jaoks tuleb luua tugev raamistik, mis on võimeline toetama CO2-neutraalset majandust ega õõnesta haavatavas olukorras inimeste ja piirkondade sotsiaal-majanduslikke võimalusi.

1.5.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et Euroopa maailmajagu ei ole klaasseintega eraldatud ning et ELi iga samm peab aitama kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele ülemaailmsel tasandil. Tööstuse üleviimine väljapoole ELi ei aita heitkoguseid ülemaailmselt vähendada ning võib suure tõenäosusega põhjustada kasvuhoonegaaside heite ülekandumist teatud sektorites. See tähendab, et ELi uuel ametiajal tuleb arvesse võtta rohelise kokkuleppe raames vastu võetud meetmete laiemat mõju ja parandada meetmeid, mis liiguvad vastupidises suunas. Selleks tuleb kaasata sotsiaalpartnereid, kaubandusühendusi, tööandjate liite ning kaubanduskodasid, et töötada välja poliitikameetmed, mis võimaldavad ettevõtetel töötajaskonda säilitades tugevdada oma konkurentsivõimet.

1.6.

Sel põhjusel soovitab komitee mitmeid parandusmeetmeid. Sellised meetmed võiksid kõrvaldada kattuvused, vastuolus sätted ja liigse tarbetu halduskoormuse või kohandada tähtaegu või eeskirju, mida puuduva tehnoloogia või taristu tõttu ei ole võimalik täita.

1.7.

Kuna iga üksus peab tegelema arvukate õigusaktidega, mitte ainult ühega, muudab see ELis tegutsemise keerukamaks. Seepärast on arvamuses loetletud näited sätetest, mis ei vasta tegelikkusele ning põhjustavad turuosalistele täiendavat keerukust ja ebakindlust. Märkimisväärselt suureneb eri õigusaktidest tulenevate uute reeglite ja kohustuste hulk ning rohepöördesse investeerimise asemel värbavad ettevõtjad halduskoormusega toimetulekuks rohkem töötajaid. Lisaks suurendavad sätete erinevad künnised ja kriteeriumid bürokraatiat. Selle tulemusena on Euroopa väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel keeruline laieneda, sest sellega kaasnevad rangemad nõuded. Kiiresti on vaja luua süstemaatilisem lähenemisviis õigusraamistikule, täiustades mõjuhinnanguid ning parandades õiguslikke vahendeid.

1.8.

Komitee nõuab ambitsioonikamat ja süstemaatilisemat lähenemisviisi investeeringute rahastamisele rohelise kokkuleppe raames. Praegu on rahastamislõhe väga suur ning selle vähendamiseks on vaja maksimeerida avaliku sektori investeeringuid ja kaasata erasektori kapitali. Selleks et jõuliselt kaasata erasektori rahastamisallikaid, peaks EL motiveerima panku investeerima rohkem nn puhastesse projektidesse, mida nemad peavad riskantseteks tehinguteks. Pangad ja finantseerimisasutused seisavad silmitsi kahe vastandliku riskiga. Ühest küljest kardavad nad, et on ebapiisavalt, st palju vähem keskkonnahoidlikud, kui kaugeleulatuv taksonoomia nõuab; teisest küljest peavad nende riskijuhtimise osakonnad väga sageli keskkonnahoidlikke projekte liiga riskantseks, sest nendega seonduvad kogemused ja teave on piiratud.

1.9.

Sektorites, kus süsinikuheidet on keeruline vähendada, paneb komitee ette kasutada ära kõik ajutised allikad, tuginedes põhjalikule pikaajalisele kulude-tulude analüüsile, selle asemel, et teha kohustuslikuks nullheitega allikad ja tehnoloogiad. Tulevikku vaadates on rohelise kokkuleppe kohandamiseks ja rahastamiseks ülitähtis täielikult konkurentsivõimele suunatud mitmeaastane finantsraamistik, mis sisaldab rohkem ressursse ja rahastamisvahendeid.

1.10.

Samuti palub komitee komisjonil esitada avalikult veebis, ühes kohas ning terviklikul ja kasutajasõbralikul viisil teabe rohelise kokkuleppe raames kättesaadavate eri rahastamisprogrammide kohta. Otsustavalt tähtis on edendada laiemat teadlikkust Euroopa ja riiklikest rahastamisvõimalustest portaalide abil, mis tuvastavad eri rahastamisallikate koostoimet, ühendades riiklikud portaalid olemasolevate Euroopa portaalidega, näiteks kriitilise toorme, nullnetotehnoloogiate ning Euroopa strateegiliste tehnoloogiate platvormi portaalidega.

1.11.

Roheline kokkulepe tuleb kavandada kooskõlas tööstusstrateegiaga, millega koordineeritakse tööstuse kliima- ja tehnoloogilist ümberkujundamist ning tagatakse, et Euroopa ei kaota konkurentsivõimet, töökohti ega maksutulu. Hiiglaslike investeerimiskulude ja tulevase kasu vahel peab olema pikaajaline kooskõla (sealhulgas tuleb võimalikult ulatuslikult kõrvaldada negatiivsed välismõjud). Seepärast peavad investeerimiskulud olema otseselt seotud nende tulususe, kasu, kasumlikkuse ja ärivõimalustega pikaajalises perspektiivis, võttes arvesse tegevusetuse hinda.

2.   Põhifaktid

2.1.

Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärk on muuta ELi majandust ja ühiskonda, et leevendada kliimamuutuste, saaste ja elurikkuse vähenemise negatiivset mõju. Sellega on seotud kõik poliitikavaldkonnad, nagu kliima, keskkond, elurikkus, energeetika, transport, tööstus, põllumajandus, toiduainetööstus ja kestlik rahandus.

2.2.

Rohelise kokkuleppe edu eeldab terviklikku ja valdkonnaülest lähenemisviisi, milles kõik asjaomased poliitikavaldkonnad aitavad võrdselt ja õiglaselt kaasa kliima, saaste ja elurikkusega seotud lõppeesmärgi saavutamisele. Samuti tähendab see, et kui tuvastatakse kattuvus, ebakõla või kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, tuleks see kõrvaldada.

2.3.

Rohelise kokkuleppe raames toimuva rohepöörde protsess on kestnud juba peaaegu viis aastat ning sellega on saadud kogemusi, millest õppida. Komisjoni teatises riiklike kliima- ja energiakavade hindamise kohta (1) antakse üldine ülevaade ELi rohepöörde tulemuslikkuse kliimaaspektidest. Selles rõhutatakse, et tegelikult on EL mitte paketi „Eesmärk 55“, vaid hoopis paketi „Eesmärk 51“ graafikus, sest tegelikkuses on kavas saavutada eesmärk vähendada 2030. aastaks heitkoguseid 51 % (ja mitte 55 %). Samal ajal on EL maha jäämas ka muude 2030. aasta energiasüsteemi ümberkujundamise eesmärkide saavutamisel – kavades keskendutakse tegelikult taastuvate energiaallikate osakaalule ligikaudu 39 % (mitte 42,5 %, nagu on nõutud paketis „Eesmärk 55“) ning energiatõhususe meetmed näitavad tarbimise vähenemist 5,8 % (mitte 11,7 %, nagu on nõutud).

2.4.

Rohelise kokkuleppe jõupingutusi on takistanud ka energiakriis, mille ajal oli peamine prioriteet varustuskindlus ja taristu vastupidavus. Kavas „REPowerEU“ sisalduv ELi reageering sellele võimaldas uute energiasäästumeetmete ja puhta energia kiirema kasutuselevõtu kõrval kasutada plaanitust kauem söepõhist energiatootmist ning tunnistas tuumaenergia ja riigisiseste gaasivarude rolli. Selle tulemusena kohandati paketi „Eesmärk 55“ teatavaid meetmeid uue olukorraga.

2.5.

EL alustab nüüd meetmete rakendamise perioodi. Ehkki teatud eeskirju pole veel täiel määral rakendatud, on mõni juba kehtestatud ning mõni on juba jõudmas hindamise faasi. See annab suurepärase võimaluse rohelise kokkuleppe tulemuslikkust analüüsida.

2.6.

Praegune tee rohepöörde suunas on mõnes ühiskonna osas juba probleemiks kujunemas. Koos väliste šokkidega tunnetavad kodanikud survet hindadele ja ülemineku kulusid. Samuti on turuosalised märganud, et väheneb nende suutlikkus konkureerida ülemaailmsete osalejatega.

2.7.

Ehkki üleminek on odavam kui mitte midagi teha, on see kulukas ning eeldab igal aastal enam kui 620 miljardi euro suuruseid lisainvesteeringuid, (2) et saavutada rohelise kokkuleppe ning kava „REPowerEU“ eesmärgid. Erasektor üksi sellega toime ei tule ning meetmeid toetatakse rahaliselt õiglase ülemineku fondist, moderniseerimis- ja innovatsioonifondidest ning mitmeaastase finantsraamistiku ja taasterahastu „NextGenerationEU“ eraldise kohustuslikust osast. Kliimameetmete sotsiaalfond on alles ettevalmistavas etapis. Äärmiselt oluline on kasutada neid avaliku sektori vahendeid täiendavate erainvesteeringute suurendamiseks ja tagada mis tahes avaliku sektori rahastamisprogrammi suur mitmekordistav mõju.

3.   Üldised märkused

3.1.

Kliimaeesmärkide saavutamiseks peaksid ELi institutsioonid uute faktide valguses varustama rohelise kokkuleppe ühiskonna arengu ja suutlikkuse seisukohast õigete vahendite ja tingimustega ning kohandama mittetulemusikke meetmeid. Rohelise kokkuleppe hind ei tohiks kahjustada meie majandussüsteemi ega tööjõu heaolu või ELi majanduse konkurentsivõimet, mis toetub peamiselt tervetele inimestele ning õitsvatele ökosüsteemidele.

3.2.

Roheline kokkulepe peab olema hästi tasakaalustatud, et võtta arvesse majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset heaolu ning julgeolekuaspekte. Roheline kokkulepe peab leidma laiapõhjalist toetust. Tarvis on kohaneda kliimamuutustega, vähendada saastet ja taastada elurikkus. Kuid rohepööre tuleb suunata õigele teele, et inimesed saaksid selles osaleda. Mitme huvigrupi, sealhulgas tööstuse (3) korraldatud arvukad demonstratsioonid on näidanud, et muutused on edukad ega tekita vastumeelt vaid siis, kui need on õigesti kavandatud, võttes arvesse kõiki sidusrühmi ning tagades nõuetekohased konsultatsioonimehhanismid, et saavutada õiglane üleminek.

3.3.

Samuti peavad kodanikud nägema, et ELi tegevuse mõju on mõttekas kogu maailma seisukohalt. Näiteks kui me viime tööstuse Euroopast välja ja tootmine toimub mujal, ei aita see tingimata kaasa CO2, saaste ja elurikkuse kao vähendamisele maailmas. Rohelise kokkuleppe edu sõltub ka võimekusest tagada õiglane ja kestlik üleminek majanduslikust, tööstuslikust ja sotsiaalsest vaatenurgast. Just seetõttu rõhutab komitee, et õiglane üleminek peaks olema järgmise ELi poliitilise tegevuskava keskmes, ning kutsub kooskõlas oma varasema arvamusega (4) üles töötama välja õiglase ülemineku raamistiku.

3.4.

Seepärast soovitab komitee rohelise kokkuleppe konkreetseid sambaid kohandada, hinnates nende tulemuslikkust ja teostatavust ning kaaludes alternatiivseid stsenaariume, mis tagaksid, et liikmesriigid annavad oma panuse optimaalsel moel. Sellega seoses peaks roheline kokkulepe põhinema meetmete sidusa rakendamise prioriseerimisel, nimelt rohepöörde edendamise seisukohast oluliste valdkondade sätete vertikaalsel ja horisontaalsel sidususel. Samuti kutsub komitee üles kasutama ulatuslikumat lähenemisviisi, et tagada sidusus ning vältida kattuvusi ja poliitikameetmete liiasust.

3.5.

Komitee soovitab taas kord seada esikohale peamised panused ja meetmed CO2 heite vähendamiseks, reostuse kõrvaldamiseks ja elurikkuse taastamiseks ning põhilised tulemused, edusammud ja kasu. Ta soovitab jätkata neid tegevusi vastavalt liikmesriikide konkreetsele olukorrale, pöörates samal ajal tähelepanu ka vähem olulistele valdkondadele.

3.6.

Mõnele konkurentsivõimega seotud riskile reageerimine: nagu üldiselt teada, nõuab rohepöörde protsess tohutuid investeeringuid, mida tuleb eraldada suhteliselt pikaks ajaks. Investeeringuvajadused rohepöörde ajal ei ole tingimata alati olnud kooskõlas ettevõtte kasumlikkusega lühikeses ja pikas perspektiivis. Väga soovitav on terviklik lähenemisviis ELi konkurentsivõimele, mis hõlmaks kogu ettevõtluskeskkonda ja selle muutumist (mitte ainult kõige enam mõjutatud tööstusharusid).

3.7.

Turuhädaolukordades turukorralduse meetmete alal reageerimine: energiakriis tõi esile vajaduse turgu kohandada. Esiteks tuleks võtta kasutusele sekkumismehhanism, et stabiliseerida turgu erakordse ja tugeva volatiilsuse ning negatiivse mõju korral energia- või muudele hindadele. Teiseks soovitatakse jõuda üksmeelele rohepöördesse, nt tulevasse elektrivõimsusse investeerimise finantsmudeli suhtes, mis võimaldab tagada tarbijatele taskukohase energia, mobiliseerida avaliku ja erasektori allikaid ning teenida energiaettevõtetele piisavalt kasumit, vältides samal ajal spekulatsioone. Elektrituru korralduse kolmas konkreetne punkt: reageerida tuleb ka taastuvate energiaallikate osakaalu muutumisele energiaallikate jaotuses. Seepärast ei tohiks elektri jaehind olla enam nii tihedalt seotud viimase sisendi hinnaga. Euroopa energiasüsteemi julgeoleku ja kulutõhususe täiustamiseks on äärmiselt oluline toetada taastuva ja vähese CO2 heitega energia, sealhulgas energia salvestamise, süsiniku kogumise ja säilitamise, paindliku võimsuse ning energiavõrkude sidumise jaoks vajaliku taristu arendamist.

3.8.

Investeerimisprioriteetidega muutuvates ülemaailmsetes oludes seotud reageerimine: komitee soovitab koordineerida rohepöörde protsessi teiste üleilmsete konkurentidega, et säilitada meie konkurentsivõime ning vältida kasvuhoonegaaside heite ülekandumist. ELi positsiooni tugevdamiseks maailmas toetab komitee iga liiki koostööd ja meetmeid, sealhulgas tõhustatud ühist rohelist diplomaatiat, et luua kogu maailmas õiglased ja võrdsed tingimused, mille raames edendatakse ja laiendatakse ülemaailmselt meie keskkonna- ja sotsiaalseid standardeid ning tagatakse meie toodete ja teenuste konkurentsivõime ja edendamine.

3.9.

Kuna rohelise kokkuleppe struktuur on puudulikult kaardistatud, on raske seda mõõta, hinnata ja kontrollida. Puudusi tuleks käsitleda ka juhtimisstruktuuris. Komitee soovitab puudusi hoolikalt analüüsida ning käsitleda neid energialiidu ja kliimameetmete juhtimise teemalises läbivaadatud määruses. Vältida tuleks lahknevusi riiklikes energia- ja kliimakavades ja viivitusi nende esitamisel ning liikmesriikide kliimaeesmärke tuleks paremini ühtlustada.

3.10.

Regulatiivne keskkond on muutunud väga keeruliseks ning aruandlus- ja halduskulud on liiga suured. Teiseste õigusaktide oluliselt suurem arv lisab keerukust ja regulatiivset ebakindlust. Komitee kutsub komisjoni üles kasutama teiseseid õigusakte üksnes erandkorras ning andma liikmesriikidele ja tööstusele piisavalt aega nende rakendamiseks (ideaaljuhul vähemalt kolm aastat pärast kõigi, sealhulgas teiseste õigusaktide vastuvõtmist).

4.   Võimalikud kohandamise valdkonnad

4.1.

Energiatõhususe direktiiv: komitee juhib tähelepanu sellele, et tegeliku tulemuslikkuse kriteerium jääb eesmärgist maha. Teisest küljest on energiatõhusus ja sellest saadav kasu käegakatsutav enamikele Euroopa kodanikele, samuti ettevõtetele ja avaliku sektori asutustele. Võimalik kohandamine võiks siin olla seotud täiendavate rahaliste vahendite ümberjaotamisega, et võtta arvesse suurt nõudlust selles segmendis, ning energiatõhususe meetmete kohandamisega vastavalt liikmesriikide konkreetsetele tingimustele, edendades kestlikke rahastamisvahendeid, näiteks energiatõhususe lepingut.

4.2.

Taastuvenergia direktiiv III: komitee toetab praeguse suundumuse säilitamist, mis seisneb taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemises. Energiakriis näitab, et riigid, kus taastuvate energiaallikate osakaal vastupanuvõimelises energiaallikate jaotuses on suurem, on nähtavalt vähem haavatavad negatiivsete mõjude suhtes, näiteks energiahindade kiire tõusu tõttu. Tuleb luua tingimused eesmärkide, näiteks muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste eesmärgi saavutamiseks Euroopa Liidus. Eesmärgi täitmise arvutamist tuleks kohandada, nagu ka delegeeritud õigusakte, millega reguleeritakse muude kui bioloogilise päritoluga taastuvkütuste tootmise tingimusi seoses vähese CO2 heitega tehnoloogiaga. Teise võimalusena tuleks vähese CO2 heitega toodete valmistamiseks koostada sobiv delegeeritud õigusakt. Lisaks peaks tööstuse eesmärk 1,5 % aastas peegeldama tööstuse mitmekesisust ja tööstuse sõltuvust energiatarnijatest.

4.3.

ELi heitkogustega kauplemise süsteem: komitee eelistab ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) puhul rohkem stabiilsust ja vähem volatiilsust, et võimaldada sidusrühmadel teha olulisi investeerimisotsuseid suurema prognoositavusega. Võiks mõelda selliste sekkumiste rakendamisele, mis piiraksid praegu täheldatavat volatiilsust (mõlemas suunas). Lahendus võiks olla turustabiilsusreservi mehhanismi kohandamine, eriti sellistes etappides, kus lubatud heitkoguse ühiku hind on kõrge. Samuti on vaja hinnata ELi heitkogustega kauplemise süsteemi erinevaid allikaid pakkumise ja likviidsuse seisukohast. See hõlmaks kõiki võimalikke allikaid, olenemata sellest, kas tegemist on sektoripõhise laiendamisega, ELi HKSi ja HKS2 liitmise või ühendamisega, süsinikusidumisühikute või Pariisi kokkuleppe artikli 6 kohaste ühikutega. Euroopa Komisjon peaks võimalikult kiiresti andma teavet selle kohta, kui kaua ja milliseid süsinikdioksiidi sidumisi aktsepteeritakse (5). Järgmised sammud ELi HKSi kohandamisel tuleks teha kooskõlas piiril kohaldatava süsiniku kohandusmehhanismi esimeste kogemuste ja mõjuga. Oluline on tagada, et HKSi mehhanism ei mõjuta ebaproportsionaalselt tööstusharusid, millel pole toimivaid alternatiive süsinikuheite vähendamiseks. Seoses ELi HKSi platvormi kohaldamisala laiendamisega soovitab komitee olla väga ettevaatlik mitme tööstussektori või kodumajapidamiste kaasamisel.

4.4.

Piiril kohaldatav süsinikdioksiidi kohandusmehhanism (edaspidi „süsiniku piirimeede“): süsiniku piirimeede, mille eesmärk on tagada võrdsed võimalused ELi ja ELi-väliste tootjate vahel, on üleminekuetapis puutunud kokku mõningate praktiliste rakendamisprobleemidega. Importivad ettevõtted peavad koguma oma tarnijatelt tegelikke heiteandmeid, mis ei ole kaugeltki lihtne. Komisjon on heaks kiitnud ajutise meetme, mis võimaldab tegelike andmete asemel kasutada Teadusuuringute Ühiskeskuse uuringul põhinevaid vaikeväärtusi. Kuid kui EL kavatseb säilitada tööstustegevuse Euroopas, peavad need vaikeväärtused peegeldama suurimaid CO2 heiteid, et luua tõhusad stiimulid tegelike andmete esitamiseks ja ennetada olukorda, mida kolmandate riikide eksportijad saavad ära kasutada. Selleks et peatada HKSiga hõlmatud tööstusharude ümberpaigutamine väljaspoole ELi, on oluline, et importijad teataksid tegelikest heitkogustest ja et pärast esialgset perioodi loobutaks vaikeväärtustest. Vastasel juhul saavad kolmandate riikide ettevõtjad ELi tööstuse ees konkurentsieelise ja ELi kliimaeesmärgid satuvad ohtu. Importijatel, kes vaatamata mõistlikele ja kontrollitavatele jõupingutustele ei suuda oma tarnijatelt tegelike heitkoguste andmeid koguda, peaks olema lubatud kasutada esialgsel perioodil oma parimat hinnangut, tingimusel et need hinnangud ei ole kohaldatavatest vaikeväärtustest väiksemad. Lisaks seisavad turuosalised süsiniku piirimeetme aruannete esitamisel silmitsi arvukate tehniliste probleemidega, nagu veasõnumid, registreerimise ja sisselogimisega seotud probleemid ning raskused mustandite salvestamisel. Paljud ettevõtted on teatanud, et komisjoni süsteem peaks olema kasutajasõbralikum. Need probleemid on eriti koormavad VKEdele, kellel on vähe või puuduvad kogemused CO2 teemalise aruandlusega, mis rõhutab vajadust suurema tehnilise toe järele. Väiksematele importijatele, sealhulgas neile, kes impordivad väikseid partiisid piiratud tootmistsüklite või teadusuuringute eesmärgil, tuleks koormuse vähendamiseks kehtestada kõrgem miinimumkünnis. ELi tööstuseksport ei ole süsiniku piirimeetmega hõlmatud. See on oluline punkt, millega tuleb tegeleda enne 2026. aastat, sest kui süsiniku piirimeede on täielikult kasutusele võetud, kaotavad ELi ettevõtjad tasuta lubatud heitkoguse ühikute kaitse. Kahjuks toob iga eeskiri kaasa kõrvalehoidmise ohu. Lõplikes süsiniku piirimeetme eeskirjades tuleb neid riske nõuetekohaselt käsitleda, sealhulgas ümber korraldada.

4.5.

Puhas liikuvus: komitee soovitab võtta objektiivse seisukoha rohepöörde liikuvusega seotud osa kohta. Sõiduautode valdkonnas areneb elektromobiilsus aeglasemalt kui algselt eeldatud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/631 kehtestatakse 2025. aastaks väga ranged sanktsioonid/tasud, kui tootja ületab oma turule lastud sõidukipargi aastase heitekoguste sihttaseme. On oht, et juba 2025. aastal peavad mõned ettevõtjad maksma trahve eesmärkide täitmata jätmise eest nendest sõltumatutel põhjustel: turu langus, ebapiisav laadimistaristu ELis. Raskeveokite puhul on elektromobiilsuse arengu peamine probleem samuti ebapiisav laadimistaristu, sealhulgas sellega seotud peatuskohad. Tuleb märkida, et laadimisega seotud ooteaeg mõjutab klienti ja toob kaasa ärimudelite muutumise. Komitee nõuab ka ühtlustatud tekste, näiteks patareisid ja akusid käsitlev määrus vs. Euro 7. Arvestades elektriautode turu langust, oleks soovitatav vähemalt kaaluda teatavate paindlikkusmeetmete kehtivuse pikendamist, nagu erisoodustused, heiteta ja vähese heitega sõidukite alane motiveerimismehhanism, sõidukipargi hübriidimine üleminekutehnoloogiana, sünteetiliste kütuste kasutamine olemasolevas sõidukipargis. Ettevõtjatele tuleks anda rohkem ruumi turuotsuste tegemiseks, et võimaldada üleminekut heiteta liikuvusele.

4.6.

Avaliku sektori toetuse eeskirjad: avaliku sektori toetuse eeskirjad tuleb ümber hinnata ja võimaldada suurettevõtjatel saada avaliku sektori toetust nii investeeringu- kui ka tegevuskulude katmiseks keskkonnahoidlikeks investeeringuteks ja tehnoloogiateks sellisel määral, et investeeringud taastuvatesse energiaallikatesse ja keskkonnahoidlikku tootmisse on pikas perspektiivis rahaliselt kestlikud. Kui eritoetust keskkonnasäästlikele toodetele leitakse väljaspool ELi asuvates riikides, peab see toetus olema „tasakaalustatud“. Avaliku sektori toetuse eeskirjad tuleb uuesti avada, arutledes moderniseerimisfondi ja innovatsioonifondi edukuse üle ning prioriteetsete projektide (nt saastevaba vesinik) rakendamise edukuse üle. Poliitilise ja rahalise toe osas tuleks individuaalsete transpordivõimaluste asemel esikohale seada roheline ühistransport.

4.7.

Õiglane üleminek: komitee soovitab luua ELi õiglase ülemineku vaatlusrühma, et jälgida meetmeid ning hinnata nende otsest ja kaudset mõju, kaardistada tööhõive- ja ametiprofiilid ja kutsekirjeldused, võimalikud töökoha kaotused ning töökohtade loomine, tugevdada ELi õiglase ülemineku fondi ning uurida võimalusi töötada välja TERA sarnaseid algatusi, mis toetaksid enim mõjutatud sektoreid.

4.8.

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP): keskkonna- ja kliimapoliitika peaks olema tööriist, mille abil parandada põllumajandustootmise sektori vastupanuvõimet, säilitades samas tootlikkuse. Ühtlasi peaks see olema osa pikaajalistest lahendustest ja suunistest, mille alusel tulevikus otsuseid langetada, luues põllumajandustootjatele konkreetseid võimalusi. Seepärast peab järgmine ÜPP, samuti nagu teised instrumendidki, aitama põllumajandustootjad asjakohaselt läbi üleminekuperioodi, (6) toetades muu hulgas tehniliselt ja majanduslikult teostatavaid lahendusi, näiteks orgaanilisi või täiustatud väetisi. Teatud põllumajandustegevuste positiivset välismõju maastikule, elurikkusele, keskkonnale ja kliimale tuleks samuti täiendavalt toetada, kasutades avaliku sektori rahastust või eralepinguid. Lisaks pooldab komitee lihtsustamismeetmeid, et suurendada paindlikkust ning vähendada ELi põllumajandustootjate halduskoormust, näiteks hiljuti ette pandud ajutisi erandeid seoses äärmuslike ilmastikuoludega ning lihtsustusi seoses maaharimise, pinnase katmise ning püsivate rohumaade taastamisega. Lisaks on põllumajandustootjatele ning nende nõustajatele vaja asjakohaseid koolitusprogramme, mille eesmärk on suurendada teadlikkust rohestamismeetmetest, võttes arvesse nende majanduslikku mõju, sealhulgas külvikordadest ja tolmeldajate ökoloogiast ning elupaikade tuvastamisest ja taastamisest. Samuti tuleb põllumajandustootjatele pakkuda täiendavat tuge vajaliku seirega tegelemisel. Lisaks on väga oluline taastada pikas perspektiivis kodanikuühiskonna ja põllumajandustootjate dialoog ning seada põllumajandustootjad ÜPP keskmesse.

4.9.

Lubade andmine: hoolimata märkimisväärsetest jõupingutustest nullnetotööstuse määruses ja taastuvenergia direktiivis sisaldavad muud ELi õigusaktid, nagu veepoliitika raamdirektiiv ja tööstusheidete direktiiv, lubade andmise seisukohast olulisi aspekte. Nende küsimuste järjepidevuse parandamiseks on palju võimalusi. Väga oluline on suurendada sidusust nii vertikaalselt (ELi ja liikmesriikide vahel) kui ka horisontaalselt (ELi seadusandlikes küsimustes). Samuti on oluline täiendavalt uurida tehnoloogilisi uuendusi, et minimeerida võimalikke häireid maismaa- ja mereökosüsteemides. Taastuvenergiarajatiste kasutuselevõttu tuleb vaadelda koos maakasutuse planeerimisega ning tõhusalt on vaja kaasata avalikkust (7).

4.10.

Süsinikdioksiidi sidumine: viies süsinikdioksiidi sidumisega seotud jõupingutused strateegiliselt kooskõlla tavadega, mille eesmärk on säilitada elurikkus, saaksid poliitikakujundajad maksimeerida positiivset mõju nii kliimamuutuste leevendamisele kui ka ökosüsteemide tervisele. Uuenduslike lähenemisviiside edendamine, eelkõige seoses looduspõhiste lahenduste ja süsinikku siduva majandamisega, võib vallandada kogu sellise koostoime potentsiaali. Seadusandjad võivad leida, et on kasulik uurida põhjalikumalt stiimulite loomist konkreetseteks taastamistegevusteks ja nende potentsiaali kliimamuutuste leevendamise strateegiates. Selline lähenemisviis võiks paremini siduda ELi kliimaalase tegevuskava elurikkuse eesmärkidega. Lisaks võiksid sellised stiimulid viia maahaldajate, sealhulgas põllumajandustootjate ja metsamajandajate huvid paremini kooskõlla kliima- ja looduse taastamise meetmetega.

4.11.

ELi raadamismäärus ning hoolsusmeetmed: aruandluskohustuse olulised nõuded on segased, eelkõige on vaja toimivat ELi infosüsteemi ning riikide võrdlusanalüüsi süsteemi. Sellega on vaja tegeleda, et viia tõhusalt ellu mõlema õigusakti eesmärgid.

4.12.

F-gaaside määrus: pärast esimesi vähendamisetappe (esialgse määruse alusel) tõusid mitmete F-gaaside hulka kuuluvate jahutusainete hinnad märkimisväärselt. Selle tulemusena arenes välja selliste kemikaalide aktiivne must turg ning jahutusaineid toimetati mitmesaja miljoni euro väärtuses ebaseaduslikult ELi. Selle tagajärjel ulatus F-gaaside seaduslike tarnijate kahju sadade miljonite eurodeni. Seda seetõttu, et neid ebaseaduslikke F-gaase pakuti ilma kvootideta väga madala hinna eest. Nende tehniline kvaliteet oli küsitav ja nende kasutamine oli vastavalt riskantne. Samas ei suutnud keskmine kasutaja eristada ebaseaduslikke konteinereid seaduslikest konteineritest. Õiguskaitseasutused olid ülekoormatud. Tulemuseks on konkurentsi moonutamine, mis kahjustab ELi ettevõtjaid.

4.13.

Kestlike toodete ökodisaini määrus ning pakendite ja pakendijäätmete määrus: üldine üleminekuperiood võimaldab ettevõtetele väga lühikese ajavahemiku, mille jooksul oma tootmis- ja jaotusprotsessid üle vaadata ning, kus vaja, neid kohandada. Lisaks esitatakse mõlema määruse puhul väga arvukalt täpsustusi delegeeritud õigusaktides, mis eeldavad tööstustelt pärast üleminekuperioodi lõppu pideva jälgimise ja kohese reageerimise suutlikkust. Samuti on delegeeritud õigusaktide koostamist keerulisem mõjutada ja jälgida võrreldes läbipaistvama seadusandliku tavamenetluse või rakendusaktidega, mille puhul võetakse arvesse ka sidusrühmade seisukohti.

4.14.

Euroopa energiamärgisega toodete andmebaas (EPREL) – EPRELis registreerimise kohustuse kasulikkust tuleb kontrollida (sealhulgas erandid väikeseeriatele, mille puhul kasutatakse kogusekünniseid, ja näiteks spetsiaalsed, isikustatud ettevõtjatevahelised rakendused). Turujärelevalve ja tarbijate jaoks vajalike sisestatavate andmete hulk tuleb vähendada miinimumini. Kõrvaldada tuleb õiguslik ebaselgus seoses kohaldamisalaga, nt seoses toodetesse sisse ehitatud (= mitte-eemaldatavate) valgusallikatega. Eeskirjade järgimist võiks hõlbustada tootjate/importijate jaoks lihtsate katsemeetodite ühtne vorming.

---

(1)   COM(2023) 796 final.

(2)   „2023. aasta aruanne tulevikusuundade strateegilise analüüsi kohta“.

(3)   Antwerpeni deklaratsioon.

(4)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi õiglase ülemineku poliitikaraamistiku edasiarendamine: milliseid meetmeid on vaja?“ (ELT C, C/2024/1576, 5.3.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/1576/oj).

(5)  Euroopa Poliitikauuringute Keskuse rohepöörde aruanne, juuni 2024.

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sõltumatu ja kestliku toidutootmise edendamine: 2027. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika strateegiad“ (ELT C/2024/2099, 26.3.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2024/2099/oj).

(7)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tingimused, mida on vaja energiasüsteemi ümberkujundamise ja vähese CO2 heitega majandusele ülemineku sotsiaalse vastuvõetavuse edendamiseks“ (ELT C 290, 29.7.2022, lk 22).