KOMISJONI TEATIS —

Taristu kliimakindluse tagamise tehniliste suunised aastateks 2021–2027

(2021/C 373/01)

LAHTIÜTLUS: Käesoleva teatise eesmärk on anda tehnilisi suuniseid taristuinvesteeringute kliimakindluse tagamise kohta programmitöö perioodil 2021–2027. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/523 (1) (programmi „InvestEU“ määrus) artikli 8 lõike 6 kohaselt peab komisjon välja töötama kestlikkussuunised. Artikli 8 lõike 6 punktis a on sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemisega seotud nõuded. Artikli 8 lõike 6 punkti e kohaselt tuleb kestlikkussuunistes anda rakenduspartneritele suuniseid teabe kohta, mis tuleb esitada rahastamis- ja investeerimistoimingute keskkonna-, kliima- või sotsiaalmõju hindamiseks. Artikli 8 lõike 6 punkti d kohaselt peavad kestlikkussuunised võimaldama kindlaks määrata projektid, mis ei ole kliimaeesmärkide saavutamisega kooskõlas. Käesolevad taristu kliimakindluse tagamise suunised moodustavad kestlikkussuuniste osa. Taristuprojektide kliimakindluse tagamist käsitlevad komisjoni suunised, mis on kooskõlas liidu muude programmide jaoks välja töötatud suunistega, on ette nähtud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1153 (2) (Euroopa ühendamise rahastu määrus). Käesolevad suunised on käsitatavad ka asjakohase võrdlusalusena taristu kliimakindluse tagamisel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1060 (3) (ühissätete määrus) artikli 2 punktile 37 ja artikli 67 lõike 3 punktile j ning taaste- ja vastupidavusrahastu (4) rakendamisel. Komisjon on käesolevad suunised välja töötanud tihedas koostöös programmi „InvestEU“ võimalike rakenduspartneritega ja EIP grupiga. Neid suuniseid võib täiendada riiklike ja valdkondlike lisakaalutluste ja -suunistega.

LÜHENDID

AR4	Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) neljas hindamisaruanne
AR5	Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) viies hindamisaruanne
C3S	Copernicuse kliimamuutuste teenus
CMIP	Mudelivõrdlusprojektid (Coupled Model Intercomparison Projects)
CO2	Süsinikdioksiid
CO2e	CO2-ekvivalent
Ühissätete määrus	Määrus (EL) 2021/1060
EEA	Euroopa Keskkonnaamet
KMH	Keskkonnamõju hindamine
ERF	Euroopa Regionaalarengu Fond
KSMH	Keskkonna- ja sotsiaalmõju hindamine
KHG	Kasvuhoonegaas
IPCC	Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (Intergovernmental Panel on Climate Change)
RCP	Kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stsenaarium (Representative Concentration Pathway)
KSH	Keskkonnamõju strateegiline hindamine
ELi toimimise leping	Euroopa Liidu toimimise leping

SISUKORD

1.

KOKKUVÕTE

7

2.

SUUNISTE KOHALDAMISALA

8

3.

TARISTU KLIIMAKINDLUSE TAGAMINE

11

3.1.

Kliimakindluse tagamise protsessi ettevalmistamine

13

3.2.

Kliimamuutuste leevendamine (kliimaneutraalsus)

18

3.2.1.

Hindamine – 1. etapp (leevendamine)

20

3.2.2.

Üksikasjalik analüüs – 2. etapp (leevendamine)

21

3.2.2.1.

Taristuprojektide CO2-jalajälje määramise metoodika

21

3.2.2.2.

Kasvuhoonegaaside (KHG) heite hindamine

25

3.2.2.3.

Lähtestsenaariumid (CO2-jalajälje määramine, kulude-tulude analüüs)

26

3.2.2.4.

CO2-heite varikulu

26

3.2.2.5.

2030. ja 2050. aastaks KHG heite vähendamise usaldusväärse trajektooriga kokkusobivuse kontrollimine

28

3.3.

Kliimamuutustega kohanemine (vastupanuvõime kliimamuutustele)

28

3.3.1.

Hindamine – 1. etapp (kohanemine)

31

3.3.1.1.

Kliimatundlikkus

32

3.3.1.2.

Ohule avatus

32

3.3.1.3.

Kliima suhtes haavatavus

34

3.3.2.

Üksikasjalik analüüs – 2. etapp (kohanemine)

34

3.3.2.1.

Mõju, tõenäosus ja kliimariskid

34

3.3.2.2.

Tõenäosus

35

3.3.2.3.

Mõju

36

3.3.2.4.

Riskid

39

3.3.2.5.

Kohanemismeetmed

39

4.

KLIIMAKINDLUSE TAGAMINE JA PROJEKTITSÜKLI JUHTIMINE

41

5.

KLIIMAKINDLUSE TAGAMINE JA KESKKONNAMÕJU HINDAMINE

43

A lisa

Taristu rahastamine ELi vahenditest aastatel 2021–2027

46

B lisa

Kliimakindluse tagamise dokumentatsioon ja kontrollimine

49

C lisa

Kliimakindluse tagamine ja projektitsükli juhtimine

52

D lisa

Kliimakindluse tagamine ja keskkonnamõju hindamine

64

E lisa

Kliimakindluse tagamine ja keskkonnamõju strateegiline hindamine

77

F lisa

Kliimakindluse tagamist toetavad soovitused

87

G lisa

Sõnastik

89

Jooniste loetelu

Joonis 1.

Kliimakindluse tagamine ning kliimaneutraalsuse ja kliimamuutustele vastupanuvõime sambad

10

Joonis 2.

Ülevaade kliimakindluse tagamise protsessist (vt ka tabel 1)

12

Joonis 3.

Globaalse soojenemise projektsioonid aastani 2100

16

Joonis 4.

Ülevaade kliimamuutuste leevendamisega seotud protsessist kliimakindluse tagamisel

20

Joonis 5.

Mõiste „liik“ CO2-jalajälje määramise metoodikas

23

Joonis 6.

KHG heite ja selle vähenemisega seotud varikulu eurodes CO2-ekvivalenttonni kohta, 2016. aasta hinnad

27

Joonis 7.

Ülevaade kliimamuutustega kohanemisega seotud protsessist kliimakindluse tagamisel

29

Joonis 8.

Üldine ülevaade kliimatundlikkuse ja kliimariskide hindamisest ning asjakohaste kohanemismeetmete kindlakstegemisest, hindamisest ja kavandamisest/integreerimisest

30

Joonis 9.

Ülevaade hindamise etapist, sh tundlikkuse analüüsist

31

Joonis 10.

Ülevaade tundlikkuse analüüsist

32

Joonis 11:

Ülevaade ohule avatuse analüüsist

33

Joonis 12:

Ülevaade haavatavuse analüüsist

34

Joonis 13.

Ülevaade kliimariskide hindamisest 2. etapis

35

Joonis 14.

Ülevaade tõenäosuse analüüsist

36

Joonis 15.

Ülevaade mõju analüüsist

37

Joonis 16.

Ülevaade riskihindamisest

39

Joonis 17.

Ülevaade kohanemisvõimaluste kindlakstegemise, hindamise ja kavandamise/integreerimise protsessist

40

Joonis 18.

Ülevaade kliimakindluse tagamisest ja projektitsükli juhtimisest

42

Joonis 19.

Projekti arendamise eri etappide juhid

43

Joonis 20.

Keskkonnaalane hindamine ja projektitsükli juhtimine

44

Joonis 21.

Ülevaade kliimakindluse tagamise dokumentatsiooni osadest

49

Joonis 22.

Ülevaade projektitsükli etappidest ja projekti arendamise tegevustest

52

Joonis 23.

Projekti elluviija osalemine projekti eri etappides

54

Joonis 24.

Ülevaade seostest projektitsükli juhtimise ja kliimamuutuste leevendamise vahel

57

Joonis 25.

Ülevaade seostest projektitsükli juhtimise ja kliimamuutustega kohanemise vahel

59

Tabelite loetelu

Tabel 1.

Kokkuvõte taristuprojektide kliimakindluse tagamisest

8

Tabel 2.

Loetelu CO2-jalajälje hindamiseks – projektikategooriate näited

20

Tabel 3.

Ülevaade kolmest heiteliigist, mis moodustavad osa CO2-jalajälje määramise metoodikast ning maantee-, raudtee- ja linnatranspordi ühistransporditaristu kaudse heite hindamisest

23

Tabel 4.

EIP CO2-jalajälje määramise metoodika kohased piirmäärad

25

Tabel 5.

KHG heite ja selle vähenemisega seotud varikulu eurodes CO2-ekvivalenttonni kohta (2016. aasta hinnad)

26

Tabel 6.

CO2-heite varikulu aastas (eurodes CO2-ekvivalenttonni kohta), 2016. aasta hinnad

27

Tabel 7.

Tagajärgede erinevus eri riskivaldkondades

37

Tabel 8.

Etapid, arendaja eesmärgid ning tavapärased protsessid ja analüüsid projektitsüklis

52

Tabel 9.

Ülevaade projektitsükli juhtimisest ja kliimamuutuste leevendamisest

57

Tabel 10.

Ülevaade projektitsükli juhtimisest ja kliimamuutustega kohanemisest

59

Tabel 11.

Ülevaade projektitsükli juhtimisest ja keskkonnaalastest hindamistest (KMH, KMH)

62

Tabel 12.

Ülevaade kliimamuutuste integreerimisest KMH protsessi põhietappidesse

65

Tabel 13.

Näited olulistest küsimustest kliimamuutuste leevendamise kohta keskkonnamõju hindamisel

73

Tabel 14.

Näited olulistest küsimustest kliimamuutustega kohanemise kohta keskkonnamõju hindamisel

74

Tabel 15.

Näiteid kliimamuutustega seotud küsimustest, mida tuleks käsitleda keskkonnamõju strateegilisel hindamisel

79

Tabel 16.

Olulised KSH raames käsitletavad küsimused seoses kliimamuutuste leevendamisega

82

Tabel 17.

Olulised KSH raames käsitletavad küsimused seoses kliimamuutustega kohanemisega

84

1.   KOKKUVÕTE

Käesolevas dokumendis on esitatud tehnilised suunised taristu kliimakindluse tagamiseks programmitöö perioodil 2021–2027.

Kliimakindluse tagamine on protsess, mille tulemusena integreeritakse taristuprojektide arendamisse kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmed. See võimaldab Euroopa institutsionaalsetel ja erainvestoritel teha teadlikke otsuseid selliste projektide kohta, mis on rahastamiskõlblikud, kuna on kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppega. Protsess hõlmab kaht sammast (kliimamuutuste leevendamine ja kliimamuutustega kohanemine) ja kaht etappi (hindamine ja üksikasjalik analüüs). Üksikasjalik analüüsimine sõltub hindamisetapi tulemustest ja aitab vähendada halduskoormust.

Taristu on lai mõiste, mis hõlmab hooneid, võrgutaristut ning mitmesuguseid ehitatud süsteeme ja varasid. Näiteks programmi „InvestEU“ määrus sisaldab kestliku taristu poliitikaharu raames rahastamiskõlblike investeeringute põhjalikku loetelu.

Käesolevas dokumendis esitatud suunised vastavad järgmistele õigusaktides sätestatud nõuetele, mis kehtivad ELi mitme fondi, eelkõige InvestEU fondi, Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Ühtekuuluvusfondi ja õiglase ülemineku fondi puhul.

—

Suunised on kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppe ja ELi kliimaeesmärkidega, mis tähendab, et need on kooskõlas kasvuhoonegaaside (KHG) heite vähendamise usaldusväärse trajektooriga vastavalt ELi uutele 2030. aastaks seatud kliimaeesmärkidele ja 2050. aastaks seatud kliimaneutraalsuseesmärgile, samuti kliimamuutustele vastupanuvõimelise arenguga. Kui tegemist on taristuga, mille kasutusiga ulatub 2050. aastast kaugemale, tuleks arvesse võtta käitamist, hooldust ja käitusest kõrvaldamist kliimaneutraalsuse tingimustes; see võib hõlmata ringmajandusega seotud kaalutlusi.

—	Suunised järgivad energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 (5) artikli 2 punktis 18.

—

Suunised järgivad olulise kahju ärahoidmise põhimõtet, mis tuleneb kestliku rahastamise käsitlusest ELis ja on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/852 (6) (taksonoomiamäärus). Käesolevates suunistes käsitletakse kaht taksonoomiamääruse artiklis 9 sätestatud keskkonnaeesmärki: kliimamuutuste leevendamist ja kliimamuutustega kohanemist.

Kulude-tulude ja valikute analüüsi aluseks on jätkuvalt KHG heite kvantifitseerimine ja rahasse arvestamine. Suunised hõlmavad CO2-jalajälje määramise ajakohastatud metoodikat ja CO2-heite varikulu käsitlust.

Kliimamuutustega kohanemise meetmete kindlaksmääramise, hindamise ja rakendamise aluseks on endiselt kliima suhtes haavatavuse ja kliimariskide hindamine.

Oluline on konkreetselt ja usaldusväärselt dokumenteerida kliimakindluse tagamise toimingud ja protsessid, eelkõige seetõttu, et kliimakindluse tagamise dokumentatsioon ja kontroll on investeerimisotsuste põhjendamise oluline osa.

Tuginedes aastatel 2014–2020 ellu viidud suurprojektide kliimakindluse tagamise kogemustele, ühendatakse käesolevates suunistes kliimakindluse tagamine projektitsükli juhtimise, keskkonnamõju hindamise (KMH) ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) protsessidega ning suunised sisaldavad soovitusi, mille eesmärk on toetada kliimakindluse tagamise protsesse liikmesriikides.

Tabel 1

Kokkuvõte taristuprojektide kliimakindluse tagamisest

Kliimaneutraalsus Kliimamuutuste leevendamine	Vastupanuvõime kliimamuutustele Kliimamuutustega kohanemine
Hindamine – 1. etapp (leevendamine) Võrrelda projekti käesolevates suunistes (Tabel 2) esitatud hindamisloeteluga ning: — kui CO2-jalajälje hindamine ei ole projekti puhul vajalik, esitada analüüsi kokkuvõte kliimaneutraalsuse hindamise avalduses, milles põhimõtteliselt (7) tehakse järeldus kliimakindluse tagamise kohta kliimaneutraalsuse seisukohast; — kui CO2-jalajälje hindamine on projekti puhul vajalik, siis liikuda edasi 2. etappi, mida kirjeldatakse allpool.	Hindamine – 1. etapp (kohanemine) Vastavalt käesolevatele suunistele analüüsida kliimatundlikkust, ohule avatust ja kliima suhtes haavatavust ning: — kui ei ole märkimisväärseid kliimariske, mis nõuavad edasist analüüsi, koostada dokumentatsioon ja esitada analüüsi kokkuvõte kliimamuutustele vastupanuvõime hindamise avalduses, milles põhimõtteliselt tehakse järeldus kliimakindluse tagamise kohta kliimamuutustele vastupanuvõime seisukohast; — kui esineb märkimisväärseid kliimariske, mis nõuavad edasist analüüsi, siis liikuda edasi 2. etappi, mida kirjeldatakse allpool.
Üksikasjalik analüüs – 2. etapp (leevendamine) — Kvantifitseerida KHG heitkogused tüüpilisel tegevusaastal, kasutades CO2-jalajälje määramise meetodit. Võrrelda tulemusi absoluutse ja suhtelise KHG heite piirmääradega (vt Tabel 4). Kui KHG heitkogused ületavad mõnda neist piirmääradest, tuleb teha järgmine analüüs: — arvestada KHG heitkogused rahasse, lähtudes CO2-heite varikulust (vt Tabel 6), ning integreerida energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte kindlalt projekti kavandamisse, valikute analüüsi ja kulude-tulude analüüsi; — kontrollida projekti kooskõla KHG heite vähendamise 2030. ja 2050. aasta üldeesmärkide saavutamise usaldusväärse trajektooriga. Selle osana kontrollida, kas taristu puhul, mille eluiga ulatub 2050. aastast kaugemale, toimub käitamine, hooldus ja käitusest kõrvaldamine kliimaneutraalsuse tingimustes.	Üksikasjalik analüüs – 2. etapp (kohanemine) — Viia vastavalt käesolevatele suunistele läbi kliimariskide hindamine, sealhulgas tõenäosuse ja mõju analüüsid. — Vähendada olulisi kliimariske asjakohaste ja sobivate kohanemismeetmete kindlakstegemise, hindamise, kavandamise ja rakendamisega. — Hinnata regulaarse seire ja järelkontrolli vajadust ja ulatust, näiteks tulevaste kliimamuutustega seotud kriitilise tähtsusega eelduste osas. — Kontrollida vastavust kliimamuutustega kohanemist käsitlevatele ELi ning vajaduse korral riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele strateegiatele ja kavadele ning muudele asjakohastele strateegia- ja planeerimisdokumentidele.
Koostada dokumentatsioon ja teha kokkuvõte analüüsist kliimaneutraalsuse kontrollimise avalduses, milles põhimõtteliselt esitatakse järeldus kliimakindluse tagamise kohta kliimaneutraalsuse seisukohast.	Koostada dokumentatsioon ja teha kokkuvõte analüüsist kliimamuutustele vastupanuvõime kontrollimise avalduses, milles põhimõtteliselt esitatakse järeldus kliimakindluse tagamise kohta kliimamuutustele vastupanuvõime seisukohast.
Koondada eespool nimetatud dokumendid ja kokkuvõtted ühtsesse kliimaalase hindamise / kliimakindluse tagamise koonddokumentatsiooni, mis enamikul juhtudel moodustab investeerimisotsuste põhjendamise olulise osa. Lisada teave kliimakindluse tagamise protsessi kavandamise ja rakendamise kohta.

2.   SUUNISTE KOHALDAMISALA

Taristu – meie tehiskeskkond – on tänapäeva ühiskonna ja majanduse toimimiseks hädavajalik. See hõlmab põhilisi füüsilisi ja korralduslikke struktuure ja rajatisi, mis on paljude meie tegevusvaldkondade aluseks.

Suuremal osal taristul on pikk eluiga või kasutusiga. Paljud praegu ELis kasutusel olevad taristud kavandati ja ehitati aastaid tagasi. Lisaks on suurem osa aastatel 2021–2027 rahastatavast taristust jääb kasutusse ka sajandi teisel poolel ja hiljemgi. Samal ajal toimub majanduses kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppe ja Euroopa kliimaseadusega üleminek KHG netonullheitele (kliimaneutraalsusele), mis peab olema saavutatud 2050. aastaks ja mis hõlmab uute KHG heite eesmärkide saavutamist 2030. aastaks. Kliimamuutused suurendavad jätkuvalt mitmesuguste äärmuslike kliima- ja ilmastikunähtuste sagedust ja tõsidust, mistõttu EL on seadnud eesmärgi saada kliimamuutustele vastupanuvõimeliseks ühiskonnaks, mis on täielikult kohanenud kliimamuutuste vältimatu mõjuga, suurendades oma kohanemisvõimet ja vähendades oma haavatavust kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppe, Euroopa kliimaseaduse ja kliimamuutustega kohanemise ELi strateegiaga (8). Seepärast on oluline selgelt kindlaks määrata taristu, (9) mis on valmis kliimaneutraalseks ja kliimamuutustele vastupanuvõimeliseks tulevikuks, ning sellesse investeerida. Kliimakindluse tagamise kaht sammast kirjeldab joonis 1.

Taristu on lai mõiste, mis hõlmab järgmist:

—	hooned (alates kodudest kuni koolide ja tööstusrajatisteni), mis on kõige levinum taristuliik ja inimasustuse alus;

—	looduspõhised taristud, nagu haljaskatused, -müürid ja -alad ning äravoolusüsteemid;

—

tänapäeva majanduse ja ühiskonna toimimiseks hädavajalik võrgutaristu, eelkõige energiataristu (nt elektrivõrgud, elektrijaamad, torujuhtmed), transporditaristu (10) (põhivarad, nagu maanteed, raudteed, sadamad, lennujaamad ja siseveetranspordi taristu), info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristu (nt mobiilsidevõrgud, andmekaablid, andmekeskused) ning veetaristu (nt veetorustikud, veehoidlad, reoveepuhastusrajatised);

—	ettevõtete ja kodumajapidamiste tekitatud jäätmete käitlemise süsteemid (kogumispunktid, sorteerimis- ja ringlussevõturajatised, jäätmepõletusjaamad ja prügilad);

—	muud materiaalsed varad mitmesugustes poliitikavaldkondades, sealhulgas kommunikatsiooni, hädaabiteenuste, energeetika, rahanduse, toidu, valitsemise, tervishoiu, hariduse ja koolituse, teadusuuringute, kodanikukaitse, transpordi, jäätmete ja vee valdkonnas;

—	konkreetseid fonde käsitlevates õigusaktides võidakse ette näha ka muid rahastamiskõlblikke taristuliike; näiteks programmi „InvestEU“ määrus sisaldab kestliku taristu poliitikaharu raames rahastamiskõlblike investeeringute põhjalikku loetelu.

Võttes asjakohaselt arvesse asjaomaste avaliku sektori asutuste pädevust, on käesolevad suunised mõeldud eelkõige taristuprojektide elluviijatele ja projektide ettevalmistamises osalevatele ekspertidele. Need suunised võivad olla kasulikud ka avaliku sektori asutustele, rakenduspartneritele, investoritele, sidusrühmadele ja teistele isikutele. Näiteks sisaldab käesolev dokument suuniseid selle kohta, kuidas integreerida kliimamuutustega seotud küsimused keskkonnamõju hindamisse (KMH) ja keskkonnamõju strateegilisse hindamisse (KSH).

Joonis 1

Kliimakindluse tagamine ning kliimaneutraalsuse ja kliimamuutustele vastupanuvõime sambad

Üldjuhul kaasab projekti elluviija projekti korraldamisse kliimakindluse tagamiseks vajalike teadmistega isikud ja koordineerib oma tegevuse projekti arendamiseks vajaliku muu tegevusega, näiteks keskkonnaalaste hindamistega. Sõltuvalt projekti eripärast võib see hõlmata kliimakindluse tagamise juhi ning kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise ekspertide rühma kaasamist.

Alates kuupäevast, mil Euroopa Komisjon käesolevad suunised avaldab, tuleks neid aastate 2021–2027 taristuprojektide ettevalmistamisel ja kliimakindluse tagamisel arvesse võtta. Selliste taristuprojektide puhul, mille keskkonnamõju hindamine (KMH) on lõpule viidud ja teostusluba on saadud hiljemalt 2021. aasta lõpuks ning mille jaoks vajalikud rahastamislepingud (sealhulgas ELi poolt rahastamiseks) on sõlmitud ja millega seotud ehitustöid alustatakse hiljemalt 2022. aastal, soovitatakse tungivalt viia läbi kliimakindluse tagamise protsess vastavalt käesolevatele suunistele.

Taristu käitamise ja hooldamise ajal võib sageli olla asjakohane vaadata kliimakindluse tagamise protsess ja võimalikud kriitilise tähtsusega eeldused uuesti läbi. Seda võib vara haldamise raames teha korrapäraste ajavahemike järel (nt 5–10 aastat). KHG heite edasiseks vähendamiseks ja muutuvate kliimariskide käsitlemiseks võib olla vaja võtta täiendavaid meetmeid.

Kliimakindluse tagamisele pühendatud aeg, raha ja jõupingutused peaksid olema proportsionaalsed saadava kasuga. See kajastub näiteks kliimakindluse tagamise protsessi jagunemises kaheks etapiks, kusjuures 1. etapis toimub hindamine ja 2. etapi kohane üksikasjalik analüüs tehakse ainult juhul, kui see on vajalik. Planeerimine ja projekti arendustsüklisse integreerimine peaks aitama vältida töö dubleerimist, näiteks kliimakindluse tagamise ja keskkonnaalaste hindamiste vahel, ning vähendama kulusid ja halduskoormust.

3.   TARISTU KLIIMAKINDLUSE TAGAMINE

Joonis 2 annab ülevaate kliimakindluse tagamise protsessi kahest sambast ja põhietappidest. Kumbki sammas jaguneb kaheks etapiks. Esimeses etapis toimub hindamine ja selle tulemusest sõltub, kas tuleb läbida ka teine etapp.

Joonis 2

Ülevaade kliimakindluse tagamise protsessist (vt ka tabel 1)

Joonis 2 osutab, et kliimakindluse tagamise protsess tuleks dokumenteerida kliimaalase hindamise / kliimakindluse tagamise koonddokumentatsioonis, milles sisalduv sõltub läbitud etappidest (vt B lisa).

3.1.   Kliimakindluse tagamise protsessi ettevalmistamine

Konkreetsetest rahastamisvahenditest toetust taotlev projekti elluviija valmistab ette, kavandab ja dokumenteerib kliimakindluse tagamise protsessi, mis hõlmab kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist. See tegevus sisaldab järgmist:

—	projekti konteksti, piiride ja koostoimete hindamine ja täpsustamine;

—	hindamismetoodika, sealhulgas haavatavuse ja riskide hindamise põhiparameetrite valimine;

—	kaasatavate isikute kindlaksmääramine ning ressursside, aja ja eelarve eraldamine;

—	peamiste viitedokumentide, näiteks kohaldatava riikliku energia- ja kliimakava ning asjaomaste kohanemisstrateegiate ja -kavade, sealhulgas näiteks riiklike ja kohalike katastroofiohu vähendamise strateegiate koondamine;

—	veendumine vastavuses kohaldatavatele õigusnormidele ja eeskirjadele, näiteks nendele, mis käsitlevad ehituskonstruktsioone ja keskkonnamõju hindamist (KMH) ning asjakohasel juhul keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH).

Käesolevates suunistes kirjeldatakse kliimakindluse tagamist lineaarse protsessina, mis põhineb konkreetsete toimingute jadal. Sageli on siiski vaja naasta projekti arendustsükli varasemasse etappi, näiteks siis, kui projekt hõlmab kohanemismeedet, mille tõttu tundlikkuse analüüs tuleb uuesti läbi vaadata. Samuti võib olla vajalik liikuda tagasi eelmisse etappi, et tagada võimalike muutuste (nt uute nõuete) nõuetekohane arvessevõtmine.

Oluline on hästi mõista projekti konteksti, s.t kavandatavat projekti ja selle eesmärke, sealhulgas kõiki projekti arendamise ja toimimise toetamiseks vajalikke abitegevusi. Kliimamuutuste mõju projektiga seotud tegevustele või komponentidele võib seada ohtu projekti eduka elluviimise. Oluline on mõista projekti tähtsust ja funktsiooni ning projekti rolli üldises kontekstis/süsteemis ning hinnata asjaomase taristu olulisust (11).

Kliimakindluse tagamise metoodikat ja lähenemisviisi tuleks kavandada ning selgitada loogiliselt ja selgelt, pidades silmas ka metoodika peamisi piiranguid. Metoodikas tuleks kindlaks määrata andmete ja teabe allikad. Samuti tuleks selgitada üksikasjalikkuse taset, tehtavaid toiminguid ning alusandmete ja analüüsi ebakindluse taset. Eesmärk on kliimakindluse tagamise protsessi arusaadav, läbipaistev ja võrreldav valideerimine, et seda saaks otsustusprotsessis kasutada.

Kliimakindluse tagamise protsessi ettevalmistamine hõlmab kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppe ja Euroopa kliimaseaduse eesmärkidega ELis 2030. ja 2050. aastaks seatud KHG heite vähendamise eesmärkide saavutamise usaldusväärse trajektoori valimist. Selleks on tavaliselt vaja eksperdihinnangut, (12) milles võetakse arvesse sihttasemeid ja nõudeid. Eesmärk on tagada KHG vähendamise eesmärkide ja energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte integreerimine projekti arendustsüklisse.

Tuleks tähele panna, et kliima suhtes haavatavuse ja kliimariskide hindamisel vaadeldav ajavahemik peaks vastama projekti raames rahastatava investeeringu kavandatud elueale. Eluiga on sageli (märkimisväärselt) pikem kui näiteks kulude-tulude analüüsis vaadeldav periood.

Näiteks üks peamisi Euroopa standardites (euronormid) (13) kasutatavaid mõisteid on arvutuslik tööiga, mis on määratletud perioodina, mille jooksul konstruktsiooni kasutatakse, tehes vajalikku hooldust, kuid mitte suuremaid remonditöid. Euronormide alusel projekteeritud hoonete ja muude ühisehitiste arvutuslik tööiga on 50 aastat ning monumentaalehitiste ja -sildade arvutuslik tööiga on 100 aastat. Seega peavad 2020. aastal kavandatud rajatised kliimamõjuritele (nt lumi, tuul, soojus) ja äärmuslikele ilmastikunähtustele eeldatavalt vastu kuni 2070. aastani (hoonete puhul) ja 2120. aastani (sildade ja monumentaalehitiste puhul).

Kliimaandmed, millel praegused eurokoodeksid põhinevad, on enamasti 10–15 aastat vanad, välja arvatud mõned erandid, mis on seotud riikide andmete hiljutise ajakohastamisega. Teadusuuringute Ühiskeskuse hiljutises aruandes euronormide ühtse kasutamise kohta (14) analüüsitakse euronormide kasutuselevõttu liikmesriikides seoses kliimamõjurite määratlemise seisukohast oluliste riiklikult kindlaks määratud parameetrite valikuga. Riikidele, kes võtavad kasutusele euronormid, annab Teadusuuringute Ühiskeskus ka juhiseid selle kohta, kuidas kaardistada seismilisi ja kliimamõjureid konstruktsioonidele (15).

2016. aastal alustati tööd teise põlvkonna euronormidega (mille valmimine on kavandatud 2023. aastaks). See töö peaks hõlmama lume, tuule ja soojusega seotud meetmete läbivaatamist ja ajakohastamist, lainete ja hoovuste mõju ning jäätumist käsitlevate ISO standardite teisendamist ning dokumendi koostamist, mis annab tõenäosusliku aluse osaliste ohutustegurite ja koormuskombinatsioonide tegurite arvutamiseks, võttes arvesse kliimamõjurite varieeruvust ja omavahelist seotust.

Taristuprojekti kavandatud eluea jooksul võivad äärmuslike ilmastikunähtuste sagedus ja intensiivsus kliimamuutuste tõttu oluliselt muutuda ning seda tuleks arvesse võtta. Samuti tuleks projektide kavandamisel arvesse võtta mereveetaseme võimalikku tõusu, mis prognooside kohaselt jätkub tulevikus isegi siis, kui globaalne soojenemine stabiliseerub vastavalt Pariisi kliimakokkuleppe temperatuurieesmärkidele.

Projekti elluviija ja ekspertide rühma esimeste ülesannete hulka kuulub otsuse tegemine selle kohta, milliseid kliimaprojektsioonide andmestikke kasutada kliima suhtes haavatavuse ja kliimariskide hindamiseks; see otsus tuleks dokumenteerida.

Enamikul juhtudel võivad vajalikud andmestikud olla asjaomases liikmesriigis kättesaadavad (16). Kui sellised riikide/piirkondade andmestikud ei ole kättesaadavad, võiks analüüsi tegemisel alternatiivselt aluseks võtta järgmised kliimamuutusi käsitleva teabe allikad:

—	Copernicuse kliimamuutuste teenus (17) (C3S), mis pakub muu hulgas Copernicuse kliimaandmete hoidla raames kliimaprojektsioone (18);

—	muud usaldusväärsed riikide/piirkondade allikad (19) kliimamuutusi käsitlevate andmete, teabe ja projektsioonide leidmiseks, (20) nt äärepoolseimate piirkondade puhul asjaomaste piirkondlike kliimamudelite andmed (21);

—

lisaks Copernicuse kliimamuutuste teenusele (22) hõlmab Copernicuse programm (23) ka Copernicuse atmosfääriseire teenust, (24) Copernicuse merekeskkonna seire teenust, (25) Copernicuse maismaaseire teenust, (26) Copernicuse julgeolekuteenust (27) ja Copernicuse hädaolukordade ohjamise teenust (28). Nende teenuste raames võib saada kasulikke andmeid, mis täiendavad Copernicuse kliimamuutuste teenust;

—	riiklikud riskihindamised, (29) kui need on asjakohased ja kättesaadavad;

—	ülevaade Euroopa Liitu mõjutada võivatest katastroofiohtudest (30);

—	Euroopa kliimamuutustega kohanemise platvorm (Climate-ADAPT (31));

—	Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus (32);

—	katastroofiohu juhtimise teadmuskeskus (DRMKC), nt riskiandmete keskus, (33) PESETA IV andmestikud, mida saab riskiandmete keskusest alla laadida, ning võimalike mõjude projektsioonid ja metoodikad (34); samuti katastroofikahjude andmed (35);

—	Euroopa Keskkonnaamet (EEA) (36);

—	IPCC andmelevikeskus (37) ja IPCC (38) viies hindamisaruanne (AR5 (39)), IPCC eriaruanne globaalse soojenemise kohta 1,5 °C võrra, (40) IPCC eriaruanne kliimamuutuste ja maa kohta, (41) koostamisel olev kuues hindamisaruanne (AR6 (42));

—	Maailmapanga kliimamuutuste alaste teadmiste portaal (43).

Pariisi kliimakokkuleppe artikli 2 punktis a on seatud eesmärk „hoida üleilmse keskmise temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega ning teha jõupingutusi, et temperatuuri tõus jääks alla 1,5 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega“.

Taristuprojekt, mis on kohandatud globaalse soojenemisega 2 °C võrra, oleks kokkulepitud temperatuurieesmärgiga põhimõtteliselt kooskõlas. Pariisi kliimakokkuleppe iga osaline (riik) peab siiski välja arvutama, kuidas ta aitab kaasa ülemaailmse temperatuurieesmärgi saavutamisele. Senised lubadused, mis seisnevad olemasolevates esitatud riiklikult kindlaksmääratud panustes, võivad viia globaalse soojenemiseni ligikaudu 3 °C, kui ambitsioonitaset ei tõsteta, (44) ning see „ületab märkimisväärselt Pariisi kliimakokkuleppe eesmärke hoida globaalne soojenemine tunduvalt alla 2 °C ja püüda saavutada 1,5 °C“. Seepärast võib olla asjakohane kaaluda taristuprojektide stressitestimist (kliima suhtes haavatavuse ja kliimariskide hindamise kaudu) globaalse soojenemise kõrgema taseme suhtes. Praegused riiklikult kindlaksmääratud panused vaadatakse läbi enne 2021. aasta novembris Glasgows toimuvat ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi (COP26) ning EL on juba ametlikult esitanud (45) ÜROle oma kõrgema eesmärgi, mille kohaselt soovitakse 2030. aastaks saavutada KHG heite vähemalt 55 % vähenemine võrreldes 1990. aasta tasemega.

Ülemaailmsete ja piirkondlike kliimaandmestike valimisel on sageli oluline arvesse võtta ülemaailmse keskmise temperatuuri eeldatavat tõusu. Projekti konkreetse asukoha puhul võivad kohalikud kliimanäitajad siiski muutuda ülemaailmsest keskmisest erineval viisil. Näiteks on temperatuuri tõus tavaliselt suurem maa kohal (kus asub enamik taristuprojekte) kui mere kohal. Näiteks Euroopas on keskmise temperatuuri tõus maa kohal üldiselt suurem kui maailma keskmise temperatuuri tõus. Seega tuleb valida kõige asjakohasemad kliimaandmestikud, näiteks konkreetse piirkonna andmed või mudelite projektsioonid, mis on kohandatud konkreetsele piirkonnale.

Värsked kliimaprojektsioonide andmestikud viitavad aluseks olevale kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stsenaariumile (RCP). Kliimamuutuste modelleerimiseks ja KHG trajektooride jaoks, mida IPCC (46) kasutas oma viiendas hindamisaruandes (AR5 (47)), valiti välja neli stsenaariumi. Peaaegu kõik praegu kättesaadavad kliimaprojektsioonid põhinevad neil neljal kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stsenaariumil. Seoses IPCC eriaruandega globaalse soojenemise kohta 1,5 °C võrra avaldati viies stsenaarium RCP1.9 (48) (SR15 (49)).

Need stsenaariumid on tähistatud järgmiselt: RCP 2.6, RCP 4.5, RCP 6.0 ja RCP 8.5. Joonis 3 kirjeldab globaalse soojenemise projektsiooni kuni 2100. aastani (võrreldes ajavahemikuga 1986–2005, mil keskmine globaalne soojenemine moodustas ligikaudu 0,6 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega (50)).

Enamik hindamisaruande AR5 jaoks tehtud simulatsioonidest põhines eeldusel, et CO2 kontsentratsioon moodustab 2100. aastaks 421 ppm (RCP 2.6), 538 ppm (RCP 4.5), 670 ppm (RCP 6.0) ja 936 ppm (RCP 8.5).

Võrdluseks võib märkida, et CO2 kontsentratsioon atmosfääris suureneb jätkuvalt kiiresti ja 2019. aasta mais oli Mauna Loa vaatluskeskuses (51) registreeritud keskmine näitaja 414,7 ppm.

Kliimakindluse tagamise protsessis võib stsenaarium RCP 4.5 olla kasutatav kliimaprojektsioonide tegemiseks kuni umbes 2060. aastani. Järgnevatel aastatel võib RCP 4.5 siiski muutusi alahinnata, eriti juhul, kui KHG heide osutub oodatust suuremaks. Seega võiks olla asjakohasem kasutada kuni 2100. aastani jooksvate projektsioonide tegemiseks stsenaariume RCP 6.0 ja RCP 8.5. Stsenaariumi RCP 8.5 kohast soojenemist peetakse üldiselt siiski praeguste suundumuste jätkumise stsenaariumi kohasest soojenemisest suuremaks (52).

Joonis 3

Globaalse soojenemise projektsioonid aastani 2100

Allikas:

IPCC viienda hindamisaruande poliitikakujundajatele mõeldud kokkuvõtte joonis SPM.6

Esialgseteks hindamise tüüpi analüüsideks soovitatakse kasutada kliimaprojektsioone, mis põhinevad stsenaariumil RCP 6.0 või RCP 8.5. Kui kliima suhtes haavatavuse ja kliimariskide üksikasjalikuks hindamiseks kasutatakse stsenaariumi RCP 8.5, ei pruugi stressitestimine enam vajalik olla (53). Stsenaarium RCP 4.5 võib olla asjakohasem selliste projektide puhul, mille rakendamisel on vajaduse korral võimalik suurendada kliimamuutustele vastupanuvõimet projekti eluea jooksul. See eeldab tavaliselt, et vara omanik jälgib korrapäraselt kliimamuutusi, nende mõju ja vastupanuvõime taset. Näiteks võib olla võimalik järk-järgult suurendada mõne üleujutuskaitsesüsteemi kõrgust.

Kliimaprojektsioonide valimise eest vastutab projekti elluviija koos kliimakindluse tagamise juhi ja tehniliste spetsialistidega. Seda tuleks pidada projekti riskijuhtimise lahutamatuks osaks. Järgida tuleb ka siseriiklikke suuniseid ja eeskirju.

IPCC kuuendas hindamisaruandes kasutatakse kliimaprojektsioone, mille aluseks on mudelivõrdlusprojekt CMIP6 (54) ja mida on viienda hindamisaruandega (CMIP5) võrreldes ajakohastatud, ning uusi KHG kontsentratsiooni stsenaariume. Kliimakindluse tagamise protsessis on oluline kasutada uusimaid kliimaprojektsioone niipea, kui need on kättesaadavad. Näiteks lisandus mudelivõrdlusprojekti CMIP6 tulemusena uus stsenaarium (SSP3-7.0), mis asub energiasüsteemi mudelite kohaste lähtestsenaariumi tulemuste vahemiku keskpunktis ja mis võib kliimakindluse tagamise protsessis asendada stsenaariumi RCP 8.5.

Mis puudutab vaadeldavat ajavahemikku, siis kliimaprojektsioonid peaksid üldjuhul hõlmama eespool nimetatud ajavahemikku, s.t projekti eeldatavat eluiga. Lühiajaliste projektide puhul (mis üldjuhul kestavad kuni järgmise kümnendini) võib kasutada kümne aasta kliimaprognoose (55). Kümne aasta prognoosid põhinevad praegustel kliimatingimustel (nt ookeanide temperatuurid) ja hiljutistel muutustel, mis tagavad selle ajavahemiku puhul piisava kindluse. Keskmise pikkusega ja pikaajaliste projektide, s.t 2030. aastani ning kuni sajandi lõpuni ja pärast seda kestvate projektide puhul, tuleb kasutada stsenaariumipõhiseid kliimaprojektsioone.

Kliimamuutustele vastupanuvõimelise taristu arendamiseks kaardistati liikmesriikide käsutuses olevad ressursid komisjoni korraldatud ja 2018. aastal avaldatud uuringus (56). Uuringus kasutatakse seitset kriteeriumi (andmete kättesaadavus, suunised, metoodikad, abivahendid, projekteerimisstandardid, süsteem ja õigusraamistik, institutsiooniline suutlikkus) ning see hõlmab transporti, lairibaühendust, linnaarendust, energeetikat ning vee- ja jäätmesektorit.

Aastatel 2014–2020, mil kliimamuutustega seotud nõuded olid esialgu veel uus nähtus ja liikmesriikidel oli vähe varasemaid kogemusi, ellu viidud suurprojektidest saadud esimesed kogemused näitavad, et kliimakindluse tagamisel on tehtud ilmseid märkimisväärseid edusamme, kuid mõned probleemid, mida kirjeldatakse allpool, on siiski jäänud.

—	Toetusesaajatel on sageli keeruline tõendada, kuidas projektid aitavad kaasa ELi ja riiklike kliimapoliitika eesmärkide saavutamisele.

—	Toetusesaajatel on sageli vähe teadmisi riiklike ja piirkondlike strateegiate ja kavade kohta.

—

Transpordiprojektide puhul on absoluutse ja suhtelise KHG heite arvutamiseks tavaliselt vaja piisavalt detailset liiklusmudelit. Seda tuleks kasutada projektitsükli alguses strateegia- ja planeerimisetapis, kui langetatakse peamised KHG heitkoguseid mõjutavad valikud, ning hiljem kulude-tulude analüüsimisel. Liiklusmudelid on välja töötatud enamikus riikides ja piirkondades/linnades. Liiklusmudelite puudumine võib takistada näiteks valikute, eelistatud transpordiliikide muutmise ja suhtelise KHG heite analüüsimist.

—	Veesektori projektide puhul esines kliimamuutuste leevendamisest aru andmisel kõige vähem probleeme, samas kui teistes sektorites, näiteks energeetikasektoris, oli rohkem raskusi KHG heitkoguste arvutuste integreerimisega kulude-tulude analüüsi.

—	Peaaegu ühegi läbivaadatud projekti puhul ei kasutatud valikute analüüsis ühe kriteeriumina kliimamuutusi, kuna enamik projekte põhines varasemate valikute analüüsil, välja arvatud sihtotstarbelised kliimamuutustega kohanemise projektid.

—

Suuremaid edusamme täheldati riikides, kus suurimad toetusesaajad (nt transpordiasutused) hakkasid ise koguma kliimamuutuste andmeid ning tegelema stsenaariumide ja kohanemisvajadustega. Mõnes liikmesriigis on planeerimissüsteem pigem reageeriv (reageerib arendusettepanekutele) kui ennetav (s.t selline, mis suunab arengumudeleid vähese CO2-heitega ja vastupanuvõimelise tuleviku poole).

Teavet Euroopa linnade kohanemise kohta võib leida näiteks Euroopa Keskkonnaameti (EEA) aruandest nr 12/2020 (57). Aruandes kirjeldatakse üksikasjalikult kliimamuutuste mõju Euroopa linnadele ning kohanemismeetmete tulemuslikkust ja kulutõhusust.

Tehnilised suunised olulise kahju ärahoidmise põhimõtte kohaldamiseks on esitatud komisjoni teatises 2021/C 58/01 (58) taaste- ja vastupidavusrahastu (59) kohta, milles osutatakse taristu kliimakindluse tagamise suunistele aastateks 2021–2027. Komisjoni talituste töödokumendis „Guidance to Member States – Recovery and resilience plans“ (Liikmesriikidele antavad suunised taaste- ja vastupidavuskavade kohta (SWD(2021) 12 final)) (60) innustatakse taristusse tehtavate investeeringute puhul kohaldama programmi „InvestEU“ määruse alusel kehtestatud suuniseid kliimakindluse tagamiseks.

3.2.   Kliimamuutuste leevendamine (kliimaneutraalsus)

Kliimamuutuste leevendamine hõlmab CO2-heite vähendamist, energiatõhusust, energiasäästu ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu. See eeldab meetmete võtmist KHG heite vähendamiseks või KHG sidumise suurendamiseks ning selle aluseks on ELi heitkoguste vähendamise eesmärgid, mis on seatud 2030. ja 2050. aastaks.

Liikmesriikide ametiasutustel on oluline roll vähendamiseesmärke käsitleva ELi poliitika elluviimisel ning nad võivad kehtestada nende eesmärkide saavutamiseks konkreetseid nõudeid. Käesolevas punktis esitatud suunised ei piira liikmesriikides kehtestatud nõudeid ega liikmesriikide ametiasutuste järelevalverolli.

Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte  (61) rõhutab vajadust seada investeerimisotsuste tegemisel esikohale alternatiivsed kulutõhusad energiatõhususe meetmed, eelkõige kulutõhus lõppkasutuse energiasääst.

Investeerimisotsuseid võib toetada KHG heite kvantifitseerimine ja rahasse arvestamine.

Peale selle ulatub märkimisväärse osa ajavahemikus 2021–2027 toetatavate taristuprojektide eluiga 2050. aastast kaugemale. Seetõttu on vaja eksperdianalüüsi, et kontrollida, kas projekt on näiteks käitamise, hoolduse ja käitusest kõrvaldamise mõttes kooskõlas KHG netonullheite ja kliimaneutraalsuse eesmärgiga.

Käesolevates suunistes soovitatakse kohaldatavuse korral kasutada Euroopa Investeerimispanga (EIP) CO2-jalajälje määramise metoodikat (KHG heite kvantifitseerimiseks) ja EIP CO2-heite varikulu meetodit (KHG heite rahasse arvestamiseks).

Käesolevates suunistes ei kasutata CO2-jalajälje määramist mitte ainult projektiga seotud KHG heite hindamiseks siis, kui projekt on rakendamiseks valmis, vaid ka selleks (ja see on veelgi olulisem), et toetada vähese CO2-heitega lahenduste analüüsimist ja integreerimist planeerimis- ja kavandamisetapis. Seega on oluline käsitleda kliimakindluse tagamist projektitsükli juhtimisel algusest peale. Kliimakindluse tagamise põhjaliku protsessi läbimisest võib sõltuda projekti rahastamiskõlblikkus.

Samas ei nähta suunistes ette konkreetset kulude-tulude analüüsi metoodikat, kuna see võib sõltuda fondipõhistest laenunõuetest ja muudest teguritest. Näiteks Euroopa ühendamise rahastu energiaprojektide puhul on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 347/2013 (62) kohaselt peamisteks võrdlusalusteks Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku kulude-tulude analüüsi meetodid. Ajavahemikus 2014–2020 kasutati suurprojektide elluviimisel Euroopa Komisjoni investeerimisprojektide kulude-tulude analüüsi juhendit (63) ning see on jätkuvalt asjakohane võrdlusalus (nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise puhul).

Paljudes liikmesriikides kasutatakse kulude-tulude analüüsi ka väiksemate projektide puhul, et võtta arvesse ja hinnata projekti kõiki välismõjureid ning projekti üldist mõju ja kulutõhusust üldsuse seisukohast. 2021. aastal avaldab Euroopa Komisjon majandusliku hindamise juhendi, mis sisaldab lihtsustatud abivahendite komplekti ja mida finantseerimisasutused võivad ajavahemikus 2021–2027 vabatahtlikkuse alusel kasutada.

Projektiga eeldatavalt tekitatava KHG heite varajane ja järjepidev hindamine mitmes arendusetapis aitab leevendada projekti mõju kliimamuutustele. Mitme valiku käsitlemine, eelkõige planeerimis- ja kavandamisetapis, võib mõjutada projekti KHG koguheidet projekti eluea jooksul alates ehitamisest ja käitamisest kuni käitusest kõrvaldamiseni.

Teatavates sektorites, nagu transport, energeetika ja linnaarendus, tuleb KHG heite vähendamiseks võtta tõhusaid meetmeid ennekõike planeerimisetapis. Just selles etapis tehakse valik teatavate sihtkohtade või koridoride teenindamiseks kasutatavate transpordiliikide vahel (nt ühistransport vs. eraautod), mis on sageli oluline tegur, mis mõjutab nii energiatarbimist kui ka KHG heidet. Samuti on oluline roll poliitikal ja „pehmematel“ meetmetel, näiteks ühistranspordi kasutamise, jalgrattasõidu ja kõndimise stimuleerimisel.

CO2-jalajälje määramise metoodikaid võib laiendada näiteks transpordivõrgu planeerimisele, et anda esmane hinnang selle kohta, mil määral avaldab plaan KHG heitele soovitud positiivset mõju. See võib olla selliste plaanide üks peamisi tulemuslikkuse näitajaid. Arvutused põhinevad tavaliselt liiklusmudelil, mis jäljendab liiklust transpordivõrgus (nt liiklusvood, läbilaskevõime ja ummikute hulk).

Samasugust lähenemisviisi võib kasutada linnaarenduses, kaaludes teatavate tegevuste asukohaotsuse mõju liikuvusele ja energiakasutusele, näiteks linnaplaneerimise valikute mõju arengu vormile (nt tiheduse, asukoha, maakasutuse viiside, ühendatuse ja läbitavuse ning juurdepääsu mõttes). Tõendid näitavad, et eri linnavormid ja eluasememudelid mõjutavad KHG heidet, energianõudlust, ressursside ammendumist jne.

Erilist ettevaatlikkust on vaja selliste taristuprojektide kavandamisel, mille käitamiseks kasutatakse fossiilkütust või mille puhul veetakse fossiilkütust, isegi kui projekt hõlmab energiatõhususe meetmeid. Igal juhul tuleks eraldi hinnata kooskõla kliimamuutuste leevendamise eesmärkidega ja vältida kliimaeesmärkidele olulise kahju tekitamist.

Näiteks linnades tuleneb suurem osa KHG heitest transpordist, hoonete energiakasutusest, elektrivarustusest ja jäätmetest. Seetõttu peaks nende sektorite projektide eesmärk olema saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, mis praktikas tähendab seda, et KHG netoheide on null. Teisisõnu on CO2-neutraalsuse saavutamiseks vaja süsihappegaasivabu tehnoloogialahendusi.

ELis peavad kõik ehitusprojektid – nii renoveerimisprojektid kui ka uute hoonete ehitamise projektid – vastama ELi hoonete energiatõhususe direktiivi (64) nõuetele, mille liikmesriigid on üle võtnud oma siseriiklikesse ehitusnormidesse. Renoveerimise puhul on vaja saavutada kuluoptimaalne energiatõhususe tase. Uute hoonete puhul tähendab nõuetele vastavus liginullenergiahooneid.

Joonis 4

Ülevaade kliimamuutuste leevendamisega seotud protsessist kliimakindluse tagamisel

3.2.1.   Hindamine – 1. etapp (leevendamine)

Tabel 2 kirjeldab taristuprojektide hindamist KHG heite seisukohast, jagades projektid projektikategooria alusel kahte rühma.

Tabel 2

Loetelu CO2-jalajälje hindamiseks – projektikategooriate näited  (65)

Hindamine	Taristuprojektide kategooriad
Üldjuhul (sõltuvalt projekti ulatusest) EI OLE CO2-jalajälje hindamine nende projektikategooriate puhul nõutav. Kliimamuutuste leevendamise osas lõpeb kliimakindluse tagamise protsess, mida kirjeldab Joonis 7, 1. etapiga (hindamine).	— Telekommunikatsiooniteenused — Joogiveevõrgud — Vihma- ja reovee kogumise võrgud — Väikesemahuline tööstusreovee puhastamine ja asulareovee puhastamine — Kinnisvaraarendus (66) — Mehaanilise/bioloogilise jäätmekäitluse rajatised — Teadus- ja arendustegevus — Ravimid ja biotehnoloogia
Nende projektikategooriate puhul ON CO2-jalajälje hindamine üldjuhul nõutav (67). Kliimamuutuste leevendamise osas hõlmab kliimakindluse tagamise protsess, mida kirjeldab Joonis 7, nende projektikategooriate puhul 1. etappi (hindamine) ja 2. etappi (üksikasjalik analüüs).	— Tahkete olmejäätmete prügilad — Olmejäätmete põletamise rajatised — Suured reoveepuhastusjaamad — Töötlev tööstus — Kemikaalid ja rafineerimine — Kaevandamine ja põhimetallid — Tselluloos ja paber — Veeremi, laevade, sõidukipargi ostmine — Maantee- ja raudteetaristu, (68) linnatransport — Sadamad ja logistikaplatvormid — Elektriülekandeliinid — Taastuvad energiaallikad — Kütuse tootmine, töötlemine, ladustamine ja transport — Tsemendi ja lubja tootmine — Klaasi tootmine — Soojus- ja elektrijaamad — Kaugküttevõrgud — Maagaasi veeldamis- ja taasgaasistamisrajatised — Gaasi ülekande taristu — Kõik muud taristuprojektide kategooriad või ulatused, mille puhul absoluutne ja/või suhteline heide võib ületada 20 000 CO2-ekvivalenttonni aastas (pluss- või miinusmärgiga) (vt tabel 7)

3.2.2.   Üksikasjalik analüüs – 2. etapp (leevendamine)

Üksikasjalik analüüs hõlmab KHG heite (ja selle vähendamise) kvantifitseerimist ja rahasse arvestamist ning 2030. ja 2050. aasta kliimaeesmärkidele vastavuse hindamist.

3.2.2.1.   Taristuprojektide CO2-jalajälje määramise metoodika

Käesolevates suunistes soovitatakse kasutada taristuprojektide CO2-jalajälje arvutamiseks Euroopa Investeerimispanga (EIP) CO2-jalajälje määramise metoodikaid (69). Need metoodikad hõlmavad heite arvutamise vaikemeetodeid näiteks järgmiste projektide puhul:

—	reovee ja reoveesetete puhastamine,

—	jäätmekäitlusrajatised,

—	tahkete olmejäätmete prügilad,

—	maanteetransport,

—	raudteetransport,

—	linnatransport,

—	hoonete renoveerimine,

—

sadamad,

—	lennujaamad.

KHG heite rahasse arvestamiseks võib kasutada EIP CO2-jalajälje määramise metoodikat ning täiendada seda teabega EIP väljaandest „The Economic Appraisal of Investment Projects at the EIB“ (2013) (70) ja CO2-heite varikuluga (vt punkt 3.2.2.4).

EIP metoodika on kooskõlas kasvuhoonegaaside arvestuse ühtlustatud lähenemisviisi käsitleva rahvusvaheliste finantsasutuste raamistikuga, mis avaldati 2015. aasta novembris.

Paljud taristuprojektid toovad kaasa heite vähenemise või suurenemise võrreldes stsenaariumiga, kui projekti ei viida ellu, ehk heite lähtestsenaariumiga. Lisaks paisatakse paljude projektide puhul kasvuhoonegaase atmosfääri kas otseselt (nt kütuse põlemisel või tootmisprotsessis tekkiv heide) või kaudselt (ostetud elektri ja/või soojuse kaudu).

EIP CO2-jalajälje määramise metoodika hõlmab seitset ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokollis (71) loetletud kasvuhoonegaasi, nimelt süsinikdioksiidi (CO2), metaani (CH4), dilämmastikoksiidi (N2O), fluorosüsivesinikke (HFC), perfluorosüsivesinikke (PFC), väävelheksafluoriidi (SF6) ja lämmastiktrifluoriidi (NF3). KHG heite kvantifitseerimisel teisendatakse kõik heitkogused süsinikdioksiidi tonnideks ehk CO2 ekvivalendiks, lähtudes globaalse soojendamise potentsiaalist (72).

Vähese CO2-heitega valikute edendamiseks tuleks CO2-heidet hinnata projekti kogu arendustsükli vältel ning seda tuleks kasutada valikute järjestamise ja valimise vahendina (sealhulgas KMH ja KSH läbiviimisel).

Sama lähenemisviisi soovitatakse kasutada planeerimisetapis, näiteks transpordisektoris, kus peamised KHG heite vähendamise võimalused on seotud võrgu käitamise struktuuri ning transpordiliikide ja tegevuspõhimõtete valikutega.

CO2-jalajälje määramise metoodikas kasutatakse mõistet „liik“, mis on määratletud kasvuhoonegaaside protokollis (73).

Joonis 5

Mõiste „liik“ CO2-jalajälje määramise metoodikas (74)

Allikas:

joonis 1 väljaandest „EIP Project Carbon Footprint Methodologies“

Tabel 3

Ülevaade kolmest heiteliigist, mis moodustavad osa CO2-jalajälje määramise metoodikast ning maantee-, raudtee- ja linnatranspordi ühistransporditaristu kaudse heite hindamisest

Liik	Maantee-, raudtee- ja linnatranspordi ühistransporditaristu	Kõik muud projektid
1. liik: otsene KHG heide, mis tekib füüsiliselt projekti raames käitatavatest allikatest. Näiteks heitkogused, mis tekivad fossiilkütuste põletamisel, tööstusprotsessides ja kontrollimatust heitest (nt külmaainete või metaanileke).	Vastavalt asjakohasusele: kütuse põlemine, protsess/tegevus, kontrollimatu heide	Jah: kütuse põlemine, protsess/tegevus, kontrollimatu heide
2. liik: kaudne KHG heide, mis on seotud projekti raames tarbitava, kuid mitte projekti raames toodetava energia tarbimisega (elekter, küte, jahutus ja aur). Seda heidet võetakse arvesse, kuna projektil on otsene kontroll energiatarbimise üle, näiteks võimalus vähendada energiatarbimist energiatõhususe meetmetega või minna üle taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri tarbimisele.	Vastavalt asjakohasusele: transporditaristu (peamiselt elektriraudtee) projektid, mida käitab taristu omanik	Jah: elekter, küte, jahutus
3. liik: muu kaudne KHG heide, mida võib pidada projekti tegevuste tagajärjeks (nt tooraine või lähteainete tootmisel või kaevandamisel tekkiv heide ning maanteetaristu kasutamisel sõidukite tekitatav heide, sealhulgas rongide ja elektrisõidukite elektritarbimisest tulenev heide).	Jah: transporditaristut kasutavate sõidukite kaudne KHG heide, sealhulgas kasutatavate transpordiliikide muutuse mõju	Vastavalt asjakohasusele: väärtusahela algus- või lõpuosa 1. ja 2. liiki heide, mis on otseselt seotud projektiga

CO2-jalajälje määramise metoodika hõlmab järgmisi põhietappe:

(1)	projekti piiride kindlaksmääramine;

(2)	hindamisperioodi kindlaksmääramine;

(3)	arvesse võetavate heiteliikide kindlaksmääramine;

(4)	projekti absoluutse heite kvantifitseerimine (Ab);

(5)	heite lähtetaseme kindlaksmääramine ja kvantifitseerimine (Be);

(6)	suhtelise heite arvutamine (Re = Ab – Be).

Projekti piiridest sõltub, mida tuleb absoluutse ja suhtelise heite arvutamisel arvesse võtta.

—

Absoluutse heite aluseks on projekti piirid, mis hõlmavad kõiki projektiga seoses tekkivaid olulisi 1., 2. ja 3. liiki heitkoguseid (vastavalt asjakohasusele). Näiteks kiirteelõigu puhul loetakse piiriks rahastamislepingus sätestatud kiirteelõigu pikkust ning projekt ja absoluutse heite arvutamine hõlmavad seda konkreetset kiirteelõiku kasutavate sõidukite KHG heidet tüüpilisel aastal.

—

Suhtelise heite aluseks on projekti piirid, mis hõlmavad asjakohaselt „projektiga“ ja „projektita“ stsenaariume. Need piirid hõlmavad kõiki olulisi 1., 2. ja 3. liiki heitkoguseid (vastavalt asjakohasusele); heite lähtetaseme kajastamiseks võivad projekti piirid ulatuda ka projekti füüsilistest piiridest väljapoole. Näiteks juhul, kui kiirteed ei rajataks, suureneks liiklus väiksematel teedel väljaspool projekti füüsilisi piire. Suhtelise heite arvutamisel kasutatakse piire, mis hõlmavad kogu projektist mõjutatud piirkonda.

Absoluutne KHG heide (Ab) on projekti keskmiseks tegevusaastaks prognoositud aastane heide.

KHG heite lähtetase (Be) on heide, mis tekiks eeldatava alternatiivse stsenaariumi korral, mis mõistlikult kajastab heidet, mis tekiks juhul, kui projekti ei viidaks ellu.

Suhteline KHG heide (Re) on absoluutse heite ja heite lähtetaseme vahe.

Absoluutne ja suhteline heide tuleks kvantifitseerida tüüpilise tegevusaasta kohta.

Vähese CO2-heitega valikute ja energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte edendamiseks tuleks CO2-jalajälge hinnata projekti kogu arendustsükli vältel ning seda tuleks kasutada valikute järjestamise ja valimise vahendina.

Käesolevates suunistes kirjeldatav CO2-jalajälje hindamine on seega põhjalikum vahend, mis toetab vähese CO2-heitega majandusele üleminekut, minnes märksa kaugemale ühekordsest hindamisest, mis tavaliselt kaasneb rahastamistaotluse esitamisega finantseerimisasutusele.

Projekti piiridest sõltub, mida tuleb heite lähtetaseme ning absoluutse ja suhtelise heite arvutamisel arvesse võtta.

Projekti KHG heite kvantifitseerimisel tuleks arvesse võtta kogu asjakohast teavet.

CO2-jalajälje määramine on olemuslikult mitmeti ebakindel, hõlmates näiteks ebakindlust teisese mõju kindlakstegemise, lähtestsenaariumide kindlaksmääramise ja heite lähtetasemete hindamise suhtes. Seepärast on hinnangulised KHG heitkogused põhimõtteliselt ligikaudsed.

KHG hinnanguliste ja arvutatud koguste ebakindlust tuleks võimalikult suurel määral vähendada ning hindamismeetodid peaksid vältima kallutatust. Kui täpsusaste on madal, peaksid KHG heitkoguste kvantifitseerimiseks kasutatavad andmed ja eeldused olema konservatiivsed.

Seega peaks CO2-jalajälje määramise metoodika põhinema konservatiivsetel eeldustel, väärtustel ja protseduuridel. Konservatiivsed väärtused ja eeldused on need, mille puhul tõenäolisemalt ülehinnatakse absoluutset heidet ja „plussmärgiga“ suhtelist heidet (netosuurenemine) ning alahinnatakse „miinusmärgiga“ suhtelist heidet (netovähenemine). Erilist tähelepanu võib olla vaja siis, kui „projektiga“ ja „projektita“ stsenaariumide vahel esineb ebakindluse või kallutatuse erinevusi.

3.2.2.2.   Kasvuhoonegaaside (KHG) heite hindamine

KHG heidet tuleks käesolevate suuniste alusel hinnata kõigi märkimisväärse heitega investeerimisprojektide puhul (75). Lisaks soovitatakse kasutajatel kontrollida oma investeeringu suhtes kohaldatavaid õigusakte.

Alljärgnevas tabelis on esitatud EIP CO2-jalajälje määramise metoodika kohased piirmäärad.

Tabel 4

EIP CO2-jalajälje määramise metoodika kohased piirmäärad  (76)

— Absoluutne heide, mis ületab 20 000 CO2-ekvivalenttonni aastas (pluss- või miinusmärgiga)

— Suhteline heide, mis ületab 20 000 CO2-ekvivalenttonni aastas (pluss- või miinusmärgiga)

Taristuprojektide (77) puhul, mille absoluutne ja/või suhteline heide ületab 20 000 CO2-ekvivalenttonni aastas (pluss- või miinusmärgiga), tuleb kliimamuutuste leevendamise seisukohast kliimakindluse tagamise protsessis läbida nii esimene etapp (hindamine) kui ka teine etapp (üksikasjalik analüüs), nagu kirjeldab joonis 7.

Uuringud (78) (EIP projektiportfelli kohta) näitavad, et eespool toodud tabelis (tabel 4) esitatud piirmäärad kehtivad projektidest tulenevast absoluutsest ja suhtelisest KHG heitest ligikaudu 95 % puhul.

3.2.2.3.   Lähtestsenaariumid (CO2-jalajälje määramine, kulude-tulude analüüs)

Lähtestsenaariumi nimetatakse CO2-jalajälje määramise metoodikas sageli kava/projekti „tõenäoliseks alternatiiviks“ ning kulude-tulude analüüsis „vastupidiseks stsenaariumiks“. Teatavate projektide puhul võib nende lähtestsenaariumide vahel olla erinevusi. Sel juhul on oluline tagada kooskõla KHG heite kvantifitseerimise ja kulude-tulude analüüsi vahel. Seda tuleks asjakohaselt kirjeldada kulude-tulude analüüsis (asjakohasel juhul) ja see tuleks kokkuvõtlikult esitada kliimakindluse tagamise dokumentatsioonis.

Kulude-tulude analüüs tehakse tavaliselt „projektiga“ ja „projektita“ stsenaariumi võrdlemise vormis. Kliimakindluse tagamise (kliimamuutuste leevendamise) seisukohast on oluline, et projekti lähtestsenaarium kajastaks usutavalt ELi kliimapoliitikat. Näiteks ei oleks mõeldav lähtestsenaarium, mille kohaselt 2050. aastal kasutatakse endiselt suure CO2-heitega kütuseid. Stsenaarium peaks olema kooskõlas KHG heite vähendamise usaldusväärse trajektooriga, mis vastab ELi uutele 2030. aastaks seatud kliimaeesmärkidele ja 2050. aastaks seatud kliimaneutraalsuse eesmärgile.

3.2.2.4.   CO2-heite varikulu

Käesolevates suunistes kasutatakse EIP avaldatud CO2-heite varikulu kui parimat kättesaadavat tõendusmaterjali (79) Pariisi kliimakokkuleppe temperatuurieesmärgi (s.t 1,5 °C eesmärgi) saavutamise maksumuse kohta. CO2-heite varikulu mõõdetakse reaalväärtuses ja esitatakse 2016. aasta hindades.

Aastate 2021–2027 taristuprojektide puhul kasutatav CO2-heite varikulu on esitatud järgmises tabelis (vt ka tabel 6, kus on esitatud CO2-heite varikulu iga-aastased väärtused).

Tabel 5

KHG heite ja selle vähenemisega seotud varikulu eurodes CO2-ekvivalenttonni kohta (2016. aasta hinnad)

Aasta	2020	2025	2030	2035	2040	2045	2050
EUR/CO2-ekvivalenttonn	80	165	250	390	525	660	800

Allikas:

EIP grupi kliimaalane tegevuskava aastateks 2021–2025

Näitena võib tuua projekti, mille rahastamist praegu hinnatakse. Ehitamiseks kulub neli aastat ja käitamine kestab 20 aastat ehk 2025. aastast 2045. aastani. Projektikavas on prognoositud heide iga tegevusaasta kohta. Esimesel tegevusaastal arvestatakse heite maksumuseks 165 eurot tonni kohta. 2030. aastal tekkiva heite hinnanguline maksumus on 250 eurot tonni kohta. Kui projekt tekitab heidet ka 2045. aastal, hinnatakse heite maksumuseks 660 eurot tonni kohta.

Ebaselguse vältimiseks märgime, et neid arvnäitajaid kasutatakse üksnes selleks, et hinnata CO2-netoheidet või netosäästu kulude-tulude analüüsis ühiskonna seisukohast. Nõudluse prognoose ja muid majandusliku analüüsi või projekti majandusliku elujõulisusega seotud aspekte mõjutavad praegused turuhinnasignaalid, mida omakorda mõjutavad kõikvõimalikud toetuspoliitika meetmed.

Alljärgneval joonisel on kujutatud CO2-heite varikulu aastatel 2020–2050.

Joonis 6

KHG heite ja selle vähenemisega seotud varikulu eurodes CO2-ekvivalenttonni kohta, 2016. aasta hinnad

Allikas:

EIP grupi kliimaalane tegevuskava aastateks 2021–2025

Tabel 6 kajastab CO2-heite varikulu igal aastal ajavahemikus 2020–2050. Allolevas tabelis (tabel 6) esitatud väärtused on arvutatud eespool (tabel 5) kindlaks määratud väärtuste alusel.

Tabel 6

CO2-heite varikulu aastas (eurodes CO2-ekvivalenttonni kohta), 2016. aasta hinnad

Aasta	EUR/CO2-ekvivalenttonn	Aasta	EUR/CO2-ekvivalenttonn	Aasta	EUR/CO2-ekvivalenttonn	Aasta	EUR/CO2-ekvivalenttonn
2020	80	2030	250	2040	525	2050	800
2021	97	2031	278	2041	552
2022	114	2032	306	2042	579
2023	131	2033	334	2043	606
2024	148	2034	362	2044	633
2025	165	2035	390	2045	660
2026	182	2036	417	2046	688
2027	199	2037	444	2047	716
2028	216	2038	471	2048	744
2029	233	2039	498	2049	772

CO2-heite varikulu on miinimumväärtus, mida tuleb kasutada KHG heite ja selle vähenemise rahasse arvestamisel. Kliimakindluse tagamisel ja kulude-tulude analüüsimisel võib kasutada suuremaid CO2-heite varikulu väärtusi, näiteks kui suuremaid väärtusi kasutatakse konkreetses liikmesriigis või asjaomase laenu andva asutuse poolt või kui on kehtestatud muud nõuded. Samuti võidakse CO2-heite varikulu kohandada, kui saadakse rohkem teavet.

Kulude-tulude analüüs sisaldab tavaliselt rahalises väärtuses väljendatud KHG heite diskonteerimist. Sellega seoses viitame komisjoni juhendile, (80) milles selgitatakse sotsiaalset diskontomäära. Juhendis soovitatakse kasutada Ühtekuuluvusfondist rahastatavate liikmesriikide suurprojektide puhul sotsiaalse diskontomäärana 5 % ja teiste liikmesriikide puhul 3 % (81). Kuigi juhendis viidatakse ajavahemikule 2014–2020, on see kasulik viitematerjal ka aastatel 2021–2027. Kasutatud sotsiaalset diskontomäära tuleks kirjeldada kliimakindluse tagamise dokumentatsioonis.

3.2.2.5.   2030. ja 2050. aastaks KHG heite vähendamise usaldusväärse trajektooriga kokkusobivuse kontrollimine

Projekti elluviija peaks kontrollima projekti kooskõla (82) ELis 2030. ja 2050. aastaks seatud KHG heite vähendamise eesmärkide saavutamise usaldusväärse trajektooriga ning Pariisi kliimakokkuleppe ja Euroopa kliimaseaduse eesmärkidega (vt punkt 3.1). Taristu puhul, mille eluiga ulatub 2050. aastast kaugemale, peaks projekti elluviija kontrollima ka seda, kas näiteks käitamine, hooldus ja käitusest kõrvaldamine toimub kliimaneutraalsuse tingimustes. See võib hõlmata ringmajandusega seotud kaalutluste arvessevõtmist projekti arendustsükli alguses ja üleminekut taastuvatele energiaallikatele.

Lisaks nähakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määrusega (EL) 2018/1999 ette juhtimismehhanism, mis põhineb pikaajalistel strateegiatel, alates ajavahemikust 2021–2030 algavaid kümneaastaseid ajavahemikke hõlmavatel riiklikel lõimitud energia- ja kliimakavadel, vastavatel lõimitud riiklikel energia- ja kliimaalastel eduaruannetel ning komisjoni korraldataval lõimitud seirel.

Riiklikes energia- ja kliimakavades on esitatud riikide eesmärgid ja panused energialiidu viie mõõtme puhul, sealhulgas CO2-heite vähendamise mõõtme puhul: „energialiidu eesmärkide ning liidu pikaajaliste kasvuhoonegaaside heitkoguste kohustuste täitmine vastavalt Pariisi kokkuleppele, ning muud eesmärgid, sealhulgas valdkondlikud eesmärgid ja kohanemiseesmärgid“.

Riiklikud energia- ja kliimakavad on täiendav ja asjakohane võrdlusalus, mille abil saab kontrollida kooskõla KHG heite vähendamise usaldusväärse trajektooriga (kui riiklikke energia- ja kliimakavasid 2023. aastal hinnatakse ja muudetakse, et lisada ELi uued 2030. aastaks seatud kliimaeesmärgid ja 2050. aastaks seatud kliimaneutraalsuse eesmärk vastavalt Euroopa kliimaseadusele).

Projekti elluviija peaks tõendama, et projekti KHG heidet piiratakse viisil, mis on kooskõlas ELi 2030. ja 2050. aasta üldeesmärkidega ning võimalike ambitsioonikamate eesmärkidega selles sektoris, milles projekt ellu viiakse.

3.3.   Kliimamuutustega kohanemine (vastupanuvõime kliimamuutustele)

Taristu (83) püsib tavaliselt kaua ja võib paljude aastate vältel olla avatud muutuvale ilmaoludele, millel on üha kahjulikum ja sagedamini äärmuslik ilmastiku- ja kliimamõju.

Kliima suhtes haavatavuse ja kliimariskide hindamine asjaomaste ametiasutuste järelevalve ja kontrolli all aitab teha kindlaks märkimisväärsed kliimariskid. See on sihipäraste kohanemismeetmete kindlaksmääramise, hindamise ja rakendamise alus. See aitab vähendada jääkriski vastuvõetava tasemeni.

Projekti elluviija peaks esitama ametiasutustele kogu teabe, mis on vajalik selleks, et kontrollida, kas kliimaga seotud jääkriskide vastuvõetava taseme kehtestamisel on nõuetekohaselt võetud arvesse kõiki õiguslikke, tehnilisi või muid nõudeid.

Vastavalt edaspidi kirjeldatule (vt 4. peatükk ja C lisa) tuleks kliima suhtes haavatavuse ja kliimariskide hindamine läbi viia kohe projekti arendamise protsessi alguses, (84) sealhulgas keskkonnamõju hindamisel, sest üldjuhul on siis võimalik leida kõige enam optimaalseid kohanemisvõimalusi.

Näiteks projekti asukoht, mille üle otsustatakse sageli varajases etapis, võib olla kliimamuutustega seotud haavatavuse ja riskide hindamisel otsustava tähtsusega. Kui kliima suhtes haavatavuse ja kliimariskide hindamine algatatakse projekti arendamise käigus hiljem, on valikud tavaliselt piiratumad ja see võib viia ebaoptimaalsete lahenduste valimiseni.

Joonis 7

Ülevaade kliimamuutustega kohanemisega seotud protsessist kliimakindluse tagamisel

Taristuprojektide puhul keskenduvad kliimamuutustega kohanemise meetmed sellele, et tagada sobiv vastupanuvõime kliimamuutuste mõjuritele, milleks on näiteks sellised akuutsed nähtused nagu tugevamad üleujutused, paduvihmad, põuad, kuumalained, metsatulekahjud, tormid, maalihked ja orkaanid, samuti sellised kroonilised nähtused nagu prognoositav mereveetaseme tõus ning keskmise sademetehulga, mullaniiskuse ja õhuniiskuse muutumine.

Lisaks kliimamuutustele vastupanuvõime arvessevõtmisele tuleb võtta meetmeid tagamaks, et projekt ei suurenda naabruses asuvate majandus- ja sotsiaalstruktuuride haavatavust. See võib juhtuda näiteks siis, kui projekt hõlmab tammi, mis võib suurendada läheduses asuvatel aladel üleujutusriski.

Joonis 8

Üldine ülevaade kliimatundlikkuse ja kliimariskide hindamisest ning asjakohaste kohanemismeetmete kindlakstegemisest, hindamisest ja kavandamisest/integreerimisest

Käesolevate suuniste kohaselt on lubatud kasutada kliima suhtes haavatavuse ja kliimariskide hindamise alternatiivseid lähenemisviise, mis on hiljutised ja rahvusvaheliselt tunnustatud lähenemisviisid ja metoodilised raamistikud, näiteks lähenemisviisi, mida IPCC kasutab kuuenda hindamisaruande (AR6) (85) koostamisel. Eesmärk on endiselt teha kindlaks olulised kliimariskid, mis on aluseks sihipäraste kohanemismeetmete kindlakstegemisele, hindamisele ja rakendamisele.

3.3.1.   Hindamine – 1. etapp (kohanemine)

Kliimamuutuste suhtes haavatavuse analüüs on oluline samm projekti jaoks õigete kohanemismeetmete kindlaksmääramisel. Analüüs koosneb kolmest etapist, mis hõlmavad kliimatundlikkuse analüüsi, praeguse ja tulevase ohule avatuse hindamist ning seejärel nende kahe kombineerimist kliima suhtes haavatavuse hindamiseks.

Tehnilised spetsialistid määravad tavaliselt kindlaks küsimuste piisavaks analüüsimiseks vajalike andmete hulga ja üksikasjalikkuse.

Haavatavuse analüüsi (86) eesmärk on teha kindlaks konkreetset liiki projektiga seotud olulised kliimaohud (87) kavandatud asukohas. Projekti haavatavus on kombinatsioon kahest aspektist: projekti komponentide üldine tundlikkus kliimaohtude suhtes (kliimatundlikkus) ning tõenäosus, et need ohud projekti asukohas nüüd ja edaspidi realiseeruvad (ohule avatus). Neid kahte aspekti võib hinnata eraldi (nagu allpool kirjeldatud) või koos.

Joonis 9

Ülevaade hindamise etapist, sh tundlikkuse analüüsist

Joonis 9 annab ülevaate kliimatundlikkuse, ohule avatuse ja kliima suhtes haavatavuse analüüsist, mis moodustab kogu protsessi (vt joonis 8) 1. etapi (hindamine).

Esialgsel hindamisel võib haavatavuse hindamise sisenditena keskenduda kliimaohtudele, mis on tundlikkuse ja/või ohule avatuse analüüsis liigitatud „suureks“.

3.3.1.1.   Kliimatundlikkus

Tundlikkuse analüüsi eesmärk on teha kindlaks, millised kliimaohud on konkreetset liiki projekti puhul olulised olenemata projekti asukohast. Näiteks mereveetaseme tõus on tõenäoliselt suureks ohuks enamikule meresadamaprojektidele, olenemata nende täpsest asukohast.

Tundlikkuse analüüsi tegemisel tuleks projekti hinnata tervikuna, vaadeldes selle eri komponente ja seda, kuidas projekt toimib laiemas võrgus või süsteemis, eristades näiteks nelja teemat:

—	kohapealsed varad ja protsessid,

—	sisendid, näiteks vesi ja energia,

—	väljundid, näiteks tooted ja teenused,

—	juurdepääs ja transpordiühendused, isegi kui need ei ole otseselt projekti kontrolli all.

Ideaaljuhul peaksid projektiliikidele kliimatundlikkuse hinnanguid andma tehnilised eksperdid, s.t insenerid ja muud spetsialistid, kellel on projekti kohta põhjalikud teadmised.

Peale selle võib projekti kavandamine olulisel määral sõltuda konkreetsetest (insenertehnilistest või muudest) parameetritest. Näiteks silla projekteerimine võib kriitilisel määral sõltuda veetasemest jões, mida sild ületab, ja soojuselektrijaama katkematu käitamine võib kriitilisel määral sõltuda piisavast jahutusveekogusest ning vee miinimumtasemest ja vee maksimaalsest temperatuurist külgnevas jões. Kliimatundlikkuse analüüsis võib olla oluline selliseid kriitilise tähtsusega kavandamise parameetreid arvesse võtta.

Joonis 10 annab ülevaate tundlikkuse analüüsist, mis moodustab osa joonis 7 kirjeldatud 1. etapist (hindamine).

Joonis 10

Ülevaade tundlikkuse analüüsist

Iga teema ja kliimaohu puhul tuleks anda hinnang „suur“, „keskmine“ või „väike“:

—	suur tundlikkus: kliimaoht võib oluliselt mõjutada varasid ja protsesse, sisendeid, väljundeid ja transpordiühendusi;

—	keskmine tundlikkus: kliimaohul võib olla mõningane mõju varadele ja protsessidele, sisenditele, väljunditele ja transpordiühendustele;

—	väike tundlikkus: kliimaohul puudub (või on ebaoluline) mõju.

3.3.1.2.   Ohule avatus

Ohule avatuse analüüsi eesmärk on teha kindlaks, millised ohud on olulised projekti kavandatud asukoha puhul, olenemata projekti liigist. Näiteks üleujutus võib kujutada endast olulist kliimaohtu projektile, mida viiakse ellu jõeäärsel lammil.

Seega keskendub ohule avatuse analüüs asukohale, samas kui tundlikkuse analüüs keskendub projekti liigile.

Ohule avatuse analüüsi võib jagada kaheks osaks: avatus praeguse kliimaga seotud ohule ja avatus tulevase kliimaga seotud ohule. Kliimaohule varasema ja praeguse avatuse hindamiseks tuleks kasutada projekti asukoha (või projekti alternatiivsete asukohtade) kohta kättesaadavaid ajaloolisi ja värskeid andmeid. Et mõista, kuidas ohule avatus võib edaspidi muutuda, võib kasutada kliimamudeli projektsioone. Erilist tähelepanu tuleks pöörata äärmuslike ilmastikunähtuste sageduse ja intensiivsuse muutustele.

Joonis 11 annab ülevaate ohule avatuse analüüsist, mis moodustab osa joonis 7 kirjeldatud 1. etapist (hindamine).

Joonis 11

Ülevaade ohule avatuse analüüsist

Erinevad geograafilised asukohad võivad olla avatud erinevatele kliimaohtudele. Kasulik on mõista, kuidas Euroopa eri geograafiliste piirkondade avatus ohule muutub koos muutuvate kliimaohtudega, nagu on osutatud alljärgnevas loetelus.

Näiteks:

—	piirkonnad, kus inimeste sissetulekud/elatusvahendid sõltuvad loodusvaradest;

—	rannikualad, saared ja avamerealad on eriti avatud tormist tulenevale veetaseme tõusule, lainetele, rannikualade üleujutustele ja rannikuerosioonile;

—	väikese ja väheneva hooajalise sademetehulgaga alad on sageli suuremas põua-, vajumis- ja metsa- või maastikupõlengute ohus;

—	kõrge ja tõusva temperatuuriga aladel on sageli suurem kuumalainete oht;

—	suurenenud hooajalise sademetehulgaga alad on sageli rohkem avatud äkktulvadele ja erosioonile (mõnel juhul kaasnevad kiirem lume sulamine ja paduvihmad);

—	alad, kus leidub nii ainelist kui ka vaimset kultuuripärandit.

Oluline on mõista, millised on ohustatud alad ning milline on edaspidine mõju neile aladele ja seal elavatele inimestele, sest sageli on ennetavad kohanemismeetmed just sellistele aladele kõige kasulikumad.

Mida kohalikumad ja konkreetsemad on andmed, seda täpsem ja asjakohasem on hinnang (vt näiteks tulevast kliimat puudutavate andmete allikate loetelu punktis 3.1).

Mõned ohud, näiteks äkktulvad, võivad nõuda kohaspetsiifilisi andmeid ja uuringuid.

3.3.1.3.   Kliima suhtes haavatavus

Haavatavuse analüüsis ühendatakse tundlikkuse ja ohule avatuse analüüsi tulemused (kui neid hinnatakse eraldi).

Joonis 12 annab ülevaate haavatavuse analüüsist, milles ühendatakse tundlikkuse ja ohule avatuse analüüsi tulemused (vt joonis 7).

Joonis 12

Ülevaade haavatavuse analüüsist

Haavatavuse hindamise eesmärk on teha kindlaks võimalikud märkimisväärsed ohud ja nendega seotud riskid ning selle alusel tehakse otsus riskihindamise etappi liikumise kohta. Tavaliselt toob haavatavuse hindamine esile riskihindamise seisukohast kõige asjakohasemad ohud (neid võib pidada „suureks“ ja „keskmiseks“ haavatavuseks, olenevalt kasutatavast skaalast). Kui haavatavuse hindamise tulemusena jõutakse järeldusele, et kõik haavatavusvõimalused on põhjendatult hinnatud väikeseks või ebaoluliseks, ei pruugi edasine (kliima)riskide hindamine olla vajalik (hindamine ja 1. etapp on sellega lõppenud). Siiski sõltub otsus haavatavuste kohta, mille osas viiakse läbi üksikasjalik riskianalüüs, projekti elluviija ja kliimahindamise meeskonna põhjendatud hinnangust.

Taristu asukoht ning kohalike ettevõtete, omavalitsuste ja kogukondade kohanemisvõime võivad mõjutada vara kliimatundlikkust ja kliima suhtes haavatavust. Haavatavus mitmete kliimaohtude suhtes võib olla ka tugevalt sektoripõhine ning tihedalt seotud ehitamisel ja käitamisel kasutatava tehnoloogiaga.

3.3.2.   Üksikasjalik analüüs – 2. etapp (kohanemine)

3.3.2.1.   Mõju, tõenäosus ja kliimariskid

Riskihindamise käigus analüüsitakse struktureeritult kliimaohte ja nende mõju, et saada teavet otsuste tegemiseks.

See protsess hõlmab kliima suhtes haavatavuse hindamisel (või asjakohaste ohtude esialgsel hindamisel) kindlaks tehtud ohtudega seotud mõju tõenäosuse ja raskusastme ning projekti edukust mõjutava riski suuruse hindamist.

See peaks moodustama osa projekti riskihindamise üldisest loogikast, mida kohaldatakse kogu projekti arendamise protsessi jooksul, et riske saaks käsitleda terviklikult, mitte eraldiseisva hindamisena.

Riskihindamise protsessi on soovitatav alustada projekti planeerimise võimalikult varases etapis, sest varakult kindlaks tehtud riske on tavaliselt võimalik lihtsamini ja kulutõhusamalt juhtida ja/või vältida.

Eesmärk on kvantifitseerida projektiga seotud riskide suurus praegustes ja tulevastes kliimatingimustes.

Joonis 13 annab ülevaate tõenäosuse analüüsist, mõju analüüsist ja riskihindamisest, mis on kohanemismeetmete kindlakstegemise, hindamise, väljavalimise ja rakendamise aluseks. Kogu protsessi illustreerib joonis 8.

Joonis 13

Ülevaade kliimariskide hindamisest 2. etapis

Võrreldes haavatavuse analüüsiga võimaldab riskihindamine hõlpsamalt teha kindlaks pikemad põhjuse-tagajärje ahelad, mis seostavad kliimaohud projekti toimimisega eri mõõtmetes (tehniline mõõde, keskkonnamõõde, sotsiaalne/kaasatuse/kättesaadavuse mõõde ja rahaline mõõde), ning selle raames vaadeldakse eri tegurite koostoimet. Seega võib riskihindamine tuua esile probleemid, mis haavatavuse hindamisel välja ei tule.

Standardis ISO 14091 (88) kasutatakse mõistet „mõjuahelad“; tegemist on tõhusa vahendiga, mis aitab paremini mõista, visualiseerida, süstematiseerida ja prioriseerida süsteemis riske põhjustavaid tegureid. Mõjuahelad on üldise riskihindamise analüütiline lähtepunkt. Nende abil tehakse kindlaks, millised ohud võivad põhjustada otsest ja kaudset kliimamuutuste mõju, ning seega moodustavad nad riskihindamise põhistruktuuri. Mõjuahelad on ka olulised teabevahendid, mille alusel arutatakse, mida analüüsida ning milliseid kliima- ja sotsiaalmajanduslikke, biofüüsikalisi või muid parameetreid tuleks arvesse võtta. Sel viisil on mõjuahelad kasulikud sihipäraste kohanemismeetmete kindlaksmääramisel.

Riskihindamine võib hõlmata hindamismeeskonna eksperdihinnangut ja asjakohaste väljaannete/ajalooliste andmete läbivaatamist. Sageli hõlmab see ka riskide kindlakstegemise seminari (89) korraldamist, et selgitada välja ohud, tagajärjed ja peamised kliimaga seotud riskid ning leppida kokku täiendavas analüüsis, mis on vajalik riskide suuruse mõõtmiseks.

Üksikasjalik riskihindamine tehakse tavaliselt kvantitatiivsete või poolkvantitatiivsete hindamistena, mis sageli hõlmavad arvulist modelleerimist. Neid on kõige parem teha väiksematel koosolekutel või eksperdianalüüside raames.

3.3.2.2.   Tõenäosus

Riskihindamise selles osas uuritakse, kui tõenäoline on, et kindlakstehtud kliimaohud teatava ajavahemiku, nt projekti eluea jooksul realiseeruvad.

Joonis 14 annab näitliku ülevaate tõenäosuse analüüsist, mis moodustab osa 2. etapist, mida kirjeldab joonis 13. Tõenäosuse hindamiseks võib kasutada ka alternatiivseid skaalasid, näiteks IPCC kasutatavat skaalat (90).

Joonis 14

Ülevaade tõenäosuse analüüsist

Mõne kliimariski puhul võib realiseerumise tõenäosus olla väga ebakindel. Selle hindamiseks võib olla vaja eksperdihinnangut, mis põhineb hetkel parimatel registritest, statistikast ja simulatsioonidest kättesaadavatel andmetel ja teabel ning sidusrühmadega peetud konsultatsioonide käigus (ka minevikus) saadud teadmistel. Hinnang peaks sisaldama ka viiteid riiklikele, piirkondlikele ja/või kohalikele kliimaandmetele ja -projektsioonidele. Täiendavalt tuleks kaaluda, kuidas kliimariskide realiseerumise tõenäosus aja jooksul muutub. Näiteks kliimamuutustest tingitud keskmise temperatuuri tõus võib märkimisväärselt suurendada teatavate kliimariskide realiseerumise tõenäosust projekti eluea jooksul.

3.3.2.3.   Mõju

Selles riskihindamise osas vaadeldakse kindlakstehtud kliimaohu realiseerumise tagajärgi. Seda tuleks hinnata mõju ulatuse skaalal iga ohu puhul. Seda nimetatakse ka raskusastmeks või ulatuseks.

Tagajärjed on tavaliselt seotud füüsilise vara ja käitamisega, tervise ja ohutusega, keskkonna- ja sotsiaalmõjuga, puudega inimeste juurdepääsule avalduva mõjuga, finantsmõjuga ja maineriskiga. Hindamisel võib osutuda vajalikuks käsitleda selle süsteemi kohanemisvõimet, mille osaks projekt on. Samuti võib olla asjakohane kaaluda, kui oluline on asjaomane taristu laiema võrgu või süsteemi jaoks (s.t kriitilist tähtsust) ning kas see võib kaasa tuua veelgi suurema mõju ja doominoefekti.

Joonis 15 annab ülevaate mõju analüüsist, mis moodustab osa 2. etapist, mida kirjeldab joonis 13.

Joonis 15

Ülevaade mõju analüüsist

Taristuprojekti eluiga on tavaliselt pikk ja kestab sageli 30–80 aastat. Ajutiste ja erakorraliste rajatiste eluiga võib siiski olla lühem. Taristuprojekti kõiki komponente ei ole vaja hinnata sama (pikka) eluiga silmas pidades. Näiteks raudteerööpaid asendatakse (regulaarse hoolduse raames) sagedamini kui raudtee muldkeha. Alla viieaastase elueaga taristuprojektide puhul ei ole kliimaprojektsioonide kasutamine sageli vajalik, kuid need projektid peaksid siiski olema praeguse kliima suhtes vastupidavad.

Paljude kliimaohtude puhul võib eeldada, (91) et tõenäosus ja mõju muutuvad projekti eluea jooksul koos globaalse soojenemise ja kliimamuutuste arenguga. Tõenäosuse ja mõju prognoositavaid muutusi tuleks riskihindamisel arvesse võtta. Selleks võib olla kasulik jagada eluiga lühemateks perioodideks (nt 10–20 aastat). Erilist tähelepanu tuleks pöörata äärmuslikele ilmastikunähtustele ja doominoefektile.

Nagu allpool näidatud, peaks riskihindamine hõlmama iga kliimamuutuste stsenaariumi puhul asjakohaseid riskivaldkondi ja eri tagajärgi.

Tabel 7

Tagajärgede erinevus eri riskivaldkondades  (*1)  (92)

Riskivaldkonnad	Tagajärgede erinevus
	1 Ebaoluline	2 Väike	3 Keskmine	4 Suur	5 Katastroofiline
Varaline kahju / insenertehnilised lahendused /käitamine	Mõju saab absorbeerida tavapärase tegevuse kaudu	Kõrvalekalle, mida saab absorbeerida talitluspidevuse meetmete abil	Tõsine sündmus, mis nõuab täiendavaid kiireloomulisi talitluspidevuse meetmeid	Kriitiline sündmus, mis nõuab erakorralisi / kiireloomulisi talitluspidevuse meetmeid	Õnnetus, mis võib põhjustada vara/võrgu seiskumise, kokkuvarisemise või hävimise
Ohutus ja tervis	Esmaabi nõudev juhtum	Kerge vigastus, ravi	Raske vigastus või töö kaotus	Rasked või korduvad vigastused, püsiv vigastus või puue	Üks või mitu surmajuhtumit
Keskkond	Mõju keskkonna lähteolukorrale puudub. Mõju piirdub selle tekkimise piirkonnaga. Taastumine ei ole vajalik	Mõju jääb tegevuskoha piiridesse. Taastumine mõõdetav ühe kuu jooksul pärast mõju ilmnemist	Mõõdukas kahju, millel võib olla laialdasem mõju. Taastumine ühe aasta jooksul	Kohaliku mõjuga oluline kahju. Taastumiseks kulub rohkem kui aasta. Keskkonnaeeskirjade/teostusloa tingimuste rikkumine	Oluline kahju, millel on ulatuslik mõju. Taastumiseks kulub rohkem kui aasta. Täieliku taastumise väljavaated on piiratud
Sotsiaalmõju	Negatiivne sotsiaalmõju puudub	Kohaliku ulatusega ajutine sotsiaalmõju	Kohaliku ulatusega pikaajaline sotsiaalmõju	Vaeste või haavatavate rühmade (93) kaitseta jätmine. Üleriigilise ulatusega pikaajaline sotsiaalmõju	Ühiskondliku vastuvõetavuse (nn sotsiaalse tegevusloa) kadumine. Kogukonna protestid
Finantsmõju (ühe erakorralise sündmuse puhul või aasta keskmine mõju) (*2)	x % sisemine tulumäär (*3) < 2 % käibest	x % sisemine tulumäär 2-10 % käibest	x % sisemine tulumäär 10–25 % käibest	x % sisemine tulumäär 25–50 % käibest	x % sisemine tulumäär > 50 % käibest
Maine	Kohaliku ulatusega ajutine mõju avalikule arvamusele	Kohaliku ulatusega lühiajaline mõju avalikule arvamusele	Kohaliku ulatusega pikaajaline mõju avalikule arvamusele ja kohalik negatiivne meediakajastus	Üleriigilise ulatusega lühiajaline mõju avalikule arvamusele; üleriigiline negatiivne meediakajastus	Üleriigilise ulatusega pikaajaline mõju, mis võib mõjutada valitsuse stabiilsust
Kultuuripärand ja kultuuriruum	Ebaoluline mõju	Lühiajaline mõju. Võimalik taastumine või parandamine.	Tõsine kahju, millel on laialdasem mõju turismisektorile	Märkimisväärne kahju, millel on üleriigiline ja rahvusvaheline mõju	Alaline kaotus, mille tulemuseks on mõju ühiskonnale

3.3.2.4.   Riskid

Pärast iga ohu realiseerumise tõenäosuse ja mõju hindamist saab hinnata iga võimaliku riski suurust, kombineerides need kaks tegurit. Riskid võib paigutada riskimaatriksisse (projekti üldise riskihindamise osana), et teha kindlaks kõige märkimisväärsemad võimalikud riskid ja need riskid, millega seoses on vaja võtta kohanemismeetmeid.

Joonis 16

Ülevaade riskihindamisest

Joonis 16 annab ülevaate riskihindamisest, milles koondatakse tõenäosuse ja mõju analüüside tulemused (vt joonis 13).

Otsuse tegemine selle kohta, mis on vastuvõetav riskitase ning millised on märkimisväärsed riskid ja millised mitte, on projekti elluviija ja hindamist teostava eksperdirühma ülesanne ning selle otsuse tegemisel lähtutakse konkreetse projekti asjaoludest.

Mis tahes kasutatav kategoriseerimine peab olema põhjendatud, selgelt määratletud ning selgelt ja loogiliselt kirjeldatud ning integreeritud projekti üldisesse riskihindamisse. Näiteks võib eeldada, et katastroof, isegi kui see on haruldane või vähetõenäoline, kujutab endast siiski projektile äärmuslikku riski, sest selle tagajärjed on väga tõsised.

3.3.2.5.   Kohanemismeetmed

Kui riskide hindamisel jõutakse järeldusele, et projektiga kaasnevad märkimisväärsed kliimariskid, tuleb neid juhtida ja vähendada vastuvõetava tasemeni.

Iga kindlakstehtud märkimisväärse riski puhul tuleks hinnata sihtotstarbelisi kohanemismeetmeid. Seejärel tuleks eelistatud meetmed integreerida projekti kavandamisse ja/või elluviimisse, et suurendada projekti vastupanuvõimet kliimamuutustele (94).

Joonis 17 annab ülevaate kohanemisvõimaluste kindlakstegemise, hindamise, väljavalimise, rakendamise, integreerimise ja kavandamise protsessist, milles tuginetakse eelnevatele etappidele, mida kajastab joonis 8.

Joonis 17

Ülevaade kohanemisvõimaluste kindlakstegemise, hindamise ja kavandamise/integreerimise protsessist

Liikmesriikides on üha rohkem kirjandust ja kogemusi kohanemisvõimaluste, hindamise ja kavandamise (95) ning nendega seotud ressursside (96) kohta.

Lisateavet kliimamuutustega kohanemise kavandamise kohta liikmesriikides leiate Climate-ADAPTi veebisaidilt (97).

Kliimamuutustega kohanemiseks tuleb sageli võtta nii struktuurilisi kui ka mittestruktuurilisi meetmeid. Struktuurilised meetmed hõlmavad füüsilise vara ja taristu konstruktsiooni või spetsifikatsiooni muutmist või alternatiivsete või täiustatud lahenduste kasutuselevõtmist. Mittestruktuurilised meetmed hõlmavad maakasutuse planeerimist, tõhustatud seireprogramme või hädaolukordade lahendamise programme, töötajate koolitamist ja oskuste edasiandmist, strateegiliste või organisatsioonipõhiste kliimariskide hindamise raamistike väljatöötamist, finantslahendusi, nagu kindlustus tarneahela tõrgete vastu või alternatiivsed teenused.

Selleks et leida õige meede või meetmete kombinatsioon, mida saab rakendada riski vastuvõetava tasemeni vähendamiseks, tuleks hinnata eri kohanemisvõimalusi.

Vastuvõetava riskitaseme kindlaksmääramine sõltub hindamist teostavast eksperdirühmast ja riskist, mida projekti elluviija on valmis aktsepteerima. Näiteks võib projekt hõlmata elemente, mida peetakse mittehädavajalikuks taristuks ja mille puhul kohanemismeetmete kulud on suuremad kui riskide vältimisest saadav kasu, mistõttu parim võimalus oleks teatavatel asjaoludel väheolulisest taristust loobuda.

Võttes arvesse kliimamuutustega seotud ohtude prognooside märkimisväärset ebakindlust, on sageli oluline leida kohanemislahendused (võimaluse korral), mis toimiksid hästi praeguses olukorras ja kõigi tulevaste stsenaariumide korral. Selliseid meetmeid nimetatakse sageli meetmeteks, mis on igal juhul kasulikud (no-regret) või piisavalt kasulikud (low-regret).

Samuti võib olla asjakohane kaaluda paindlikke/kohandatavaid meetmeid, nagu olukorra seiramine ja füüsiliste meetmete rakendamine ainult juhul, kui olukord jõuab kriitilise piirini (ehk kaaluda kohanemise trajektoori (98)). See valik võib olla eriti kasulik siis, kui kliimaprognoosid on väga ebakindlad. See valik on sobiv tingimusel, et piirmäärad või käivitusläved on selgelt kindlaks määratud ja on kindel, et kavandatud edaspidised meetmed maandavad riske piisavalt. Seire tuleks integreerida taristu haldamise protsessidesse.

Kohanemisvõimaluste hindamine võib olla kvantitatiivne või kvalitatiivne, sõltudes teabe kättesaadavusest ja muudest teguritest. Mõnel juhul, näiteks suhteliselt väikese väärtusega ja väheste kliimariskidega taristu puhul, võib kiire hindamine ekspertide poolt olla piisav. Muudel juhtudel, eelkõige märkimisväärse sotsiaalmajandusliku mõjuga valikuvõimaluste korral, on oluline kasutada põhjalikumat teavet, näiteks teavet kliimaohu tõenäosusjaotuse, sellega seotud (välditud) kahju majandusliku väärtuse ja jääkriskide kohta.

Järgmise sammuna tuleb hinnatud kohanemisvõimalused projekti integreerida, tehes seda õiges arendusetapis (sealhulgas investeeringute ja rahastamise kavandamine, seire ja reageerimise kavandamine, rollide ja kohustuste määratlemine, organisatsiooniline korraldus, koolitus, insenertehniliste lahenduste projekteerimine), ning tagada, et need valikuvõimalused oleksid riiklike suuniste ja kohaldatavate õigusaktidega kooskõlas.

Lisaks tuleks hea juhtimistavana teostada pidevat seiret projekti kogu eluea jooksul, et i) kontrollida hinnangu täpsust ning saada teavet tulevaste hindamiste ja projektide jaoks ning ii) teha kindlaks, kas tõenäoliselt jõutakse kehtestatud käivituslävede või piirmääradeni, mis tähendab vajadust rakendada täiendavaid kohanemismeetmeid (s.t etapiviisiline kohanemine).

Kliimamuutustega kohanemise samba raames tuleks teha järgmist:

—	kontrollida taristuprojekti vastavust kliimamuutustega kohanemist käsitlevatele ELi ning vajaduse korral riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele strateegiatele ja kavadele ning muudele asjakohastele strateegilistele ja planeerimisdokumentidele ning

—	hinnata regulaarse seire ja järelkontrolli vajadust ja ulatust, näiteks tulevaste kliimamuutustega seotud kriitilise tähtsusega eelduste osas.

Mõlemad aspektid tuleks asjakohaselt integreerida projekti arendustsüklisse.

4.   KLIIMAKINDLUSE TAGAMINE JA PROJEKTITSÜKLI JUHTIMINE

Projektitsükli juhtimine on protsess, mille käigus projekti kavandatakse, organiseeritakse, koordineeritakse ja kontrollitakse tõhusalt ja tulemuslikult projekti kõigi etappide vältel alates planeerimisest kuni rakendamise, käitamise ja käitusest kõrvaldamiseni.

Kliimakindluse tagamine tuleks integreerida projektitsükli juhtimisse algusest peale, nagu on kirjeldatud alljärgneval joonisel (joonis 18) ja üksikasjalikult selgitatud suuniste lisas (C lisa).

Joonis 18

Ülevaade kliimakindluse tagamisest ja projektitsükli juhtimisest

Kliimakindluse tagamise protsess võib hõlmata eri üksusi, kes võtavad projekti arendustsükli eri etappides juhtrolli. Näiteks võivad ametiasutused juhtida strateegia-/planeerimisetappi, projekti elluviija võib täita juhtrolli teostatavus-/ kavandamisetapis ning vara omanikud ja haldajad asuvad juhtrolli täitma hilisemates etappides.

Sageli kontrollitakse kliimakindluse tagamise dokumentatsioon üle enne, kui projekti elluviija esitab projektitaotluse finantseerijale heakskiitmiseks (vt joonis 19). Sel juhul peaks kontrollimise läbi viima sõltumatu kontrollija. Dokumentatsiooni võib kontrollida ka finantseerija, kelle jaoks see on esimene samm protsessis, mille tulemusena tehakse otsus investeerimise kohta.

Joonis 19

Projekti arendamise eri etappide juhid

5.   KLIIMAKINDLUSE TAGAMINE JA KESKKONNAMÕJU HINDAMINE

Kliimamuutustega seotud kaalutlused võivad moodustada olulise osa projekti keskkonnamõju hindamisest. See kehtib kliimakindluse tagamise mõlema samba, s.t kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise kohta.

Keskkonnamõju hindamine (KMH) on kindlaks määratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/92/EL, (99) mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/52/EL (100) (edaspidi „KMH direktiiv“).

Direktiivi 2014/52/EL (edaspidi „2014. aasta KMH direktiiv“) kohaldatakse vastavalt artiklile 3 projektide suhtes, mille puhul KMH vajalikkuse hindamine (II lisaga hõlmatud projektid) algatati või KMH ulatuse kindlaksmääramine algatati või arendaja esitas KMH aruande (I ja II lisaga hõlmatud projektid, mille keskkonnamõju tuleb hinnata) 16. mail 2017 või pärast seda.

Direktiivi 2011/92/EL (edaspidi „2011. aasta KMH direktiiv“) kohaldatakse projektide suhtes, mille puhul KMH vajalikkuse hindamine (II lisaga hõlmatud projektid) algatati või KMH ulatuse kindlaksmääramine algatati või arendaja esitas KMH aruande (I ja II lisaga hõlmatud projektid, mille keskkonnamõju tuleb hinnata) enne 16. maid 2017.

Muudetud KMH direktiiv sisaldab sätteid kliimamuutuste kohta. 2014. aasta KMH direktiiviga hõlmatud projektide puhul esineb kattuvusi KMH protsessi ja kliimakindluse tagamise protsessi vahel. Kattuvuste ärakasutamiseks tuleks need kaks protsessi kavandada koos.

Keskkonnamõju hindamist kohaldatakse KMH direktiivi I ja II lisas loetletud riiklike ja eraprojektide suhtes. Kõiki I lisas loetletud projekte käsitatakse olulise keskkonnamõjuga projektidena, mille puhul KMH on nõutav. II lisas loetletud projektide puhul peavad riiklikud ametiasutused otsustama, kas KMH on vajalik. Selleks viiakse läbi menetlus, mille käigus pädev asutus hindab, kas projektil oleks oluline mõju, lähtudes piirmääradest/kriteeriumidest või juhtumipõhisest uurimisest ning võttes arvesse KMH direktiivi III lisas sätestatud kriteeriume.

Käesolevas punktis keskendutakse projektidele, mille suhtes kohaldatakse keskkonnamõju hindamist, st I lisaga hõlmatud projektidele ja nendele II lisaga hõlmatud projektidele, mille puhul pädevad asutused on määranud kindlaks KMH vajaduse.

KMH direktiivi I ja II lisas loetletud projektid (sh projektide mis tahes muudatused või laiendused, mis muu hulgas oma laadi või ulatuse tõttu kujutavad endast riske, mis on keskkonnamõju poolest sarnased projekti enda riskidega) nõuavad osutatud projektiliikide puhul tavaliselt kliimakindluse tagamist (kliimamuutuste leevendamist ja/või kliimamuutustega kohanemist).

II lisaga hõlmatud projektide puhul, mille hindamisel 2011. aasta KMH direktiivi alusel pädevad asutused leidsid, et KMH ei ole vajalik, võib kliimakindluse tagamine kooskõlas käesolevate suunistega siiski olla asjakohane, näiteks selleks, et tagada vastavus ELi sihtotstarbelise rahastamise õiguslikule alusele.

Joonis 20

Keskkonnaalane hindamine ja projektitsükli juhtimine

Täiendavad suunised kliimamuutustega seotud kaalutluste arvessevõtmise kohta keskkonnamõju hindamisel on esitatud D lisas.

Kliimamuutustega seotud kaalutlused võivad moodustada olulise osa ka sellise kava või programmi keskkonnamõju strateegilisest hindamisest, millega kehtestatakse teatavate projektide arendamise raamistik. See kehtib kliimakindluse tagamise mõlema samba, s.t kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise kohta. E lisa sisaldab suuniseid kliimakindluse tagamise ja keskkonnamõju strateegiline hindamise kohta. See tegevus võib siiski jääda projekti elluviija tegevuse ulatusest välja (vt joonis 23).

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. märtsi 2021. aasta määrus (EL) 2021/523, millega luuakse programm „InvestEU“ ja millega muudetakse määrust (EL) 2015/1017 (ELT L 107, 26.3.2021, lk 30).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2021. aasta määrus (EL) 2021/1153, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1316/2013 ja (EL) nr 283/2014 (ELT L 249, 14.7.2021, lk 38).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1060, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfond+, Ühtekuuluvusfondi, Õiglase Ülemineku Fondi ja Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastu suhtes kohaldatavad finantsreeglid (ELT L 231, 30.6.2021, lk 159).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määrus (EL) 2021/241, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu (ELT L 57, 18.2.2021, lk 17).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1), https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32018R1999

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13), https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32020R0852

(7)  Fondipõhised nõuded, nt kulude-tulude analüüsile esitatavad nõuded, võivad hõlmata KHG heitkoguseid.

(8)  ELi kohanemisstrateegia: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=COM:2021:82:FIN

(9)  Uus taristu ning olemasoleva taristu uuendamine, ajakohastamine ja laiendamine

(10)  Kestliku ühenduvuse kohta vt nt ühisteatis „Euroopa ja Aasia ühendamine – ELi strateegia põhielemendid“, JOIN(2018) 31 final, 19.9.2019

(11)  Vastavalt nõukogu 8. detsembri 2008. aasta direktiivis 2008/114/EÜ (Euroopa elutähtsate infrastruktuuride identifitseerimise ja määramise ning nende kaitse parandamise vajaduse hindamise kohta) (ELT L 345, 23.12.2008, lk 7) sätestatud määratlusele käsitatakse teatavat taristut elutähtsa taristuna. Käesolevaid suuniseid kliimakindluse tagamise kohta saab kohaldada taristu suhtes olenemata sellest, kas seda käsitatakse elutähtsa taristuna või mitte.

(12)  Võttes arvesse näiteks suuniseid uute projektide vastavusse viimise kohta vähese KHG heite saavutamise trajektooriga, mis on esitatud Euroopa Investeerimispanga kliimaalases tegevuskavas (Climate Bank Roadmap): https://www.eib.org/en/publications/the-eib-group-climate-bank-roadmap.

(13)  Euronormid on uusimad hoonete, taristute ja tsiviilehituse konstruktsioonide projekteerimise standardid. Neist soovitatakse lähtuda riigihankelepingute jaoks tehniliste kirjelduste koostamisel ja nende eesmärk on saavutada kogu Euroopas ühtlasem ehitusohutuse tase.

(14)  Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne: Sousa, M. L., Dimova, S., Athanasopoulou, A., Iannaccone, S. Markova, J. (2019). State of harmonised use of the Eurocodes, EUR 29732, doi:10.2760/22104, https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC115181.

(15)  Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne: P. Formichi, L. Danciu, S. Akkar, O. Kale, N. Malakatas, P. Croce, D. Nikolov, A. Gocheva, P. Luechinger, M. Fardis, A. Yakut, R. Apostolska, M. L. Sousa, S. Dimova, A. Pinto. Eurocodes: background and applications. Elaboration of maps for climatic and seismic actions for structural design with the Eurocodes; EUR 28217; doi:10.2788/534912; JRC103917. https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC103917.

(16)  Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi jaoks 2018. aastal läbi viidud uuring „Climate change adaptation of major infrastructure projects“: https://ec.europa.eu/regional_policy/et/information/publications/studies/2018/climate-change-adaptation-of-major-infrastructure-projects

(17)  Copernicus C3S: https://climate.copernicus.eu/.

(18)  Copernicuse kliimaandmete hoidla: https://cds.climate.copernicus.eu/#!/home.

(19)  Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi jaoks 2018. aastal läbi viidud uuring „Climate change adaptation of major infrastructure projects“: https://ec.europa.eu/regional_policy/et/information/publications/studies/2018/climate-change-adaptation-of-major-infrastructure-projects.

(20)  Programmi „Horisont 2020“ projektid, mis käsitlevad vastupanuvõimet kliimale ja veele, näiteks CLAIRCITY, ICARUS, NATURE4CITIES, GROWGREEN, CLARITY, CLIMATE-FITCITY.

(21)  https://cordex.org/

(22)  Copernicuse kliimamuutuste teenus: https://www.copernicus.eu/et/teenused/kliimamuutused.

(23)  Copernicuse programm: https://www.copernicus.eu/et.

(24)  Copernicuse atmosfääriseire teenus: https://www.copernicus.eu/et/teenused/atmosfaar.

(25)  Copernicuse merekeskkonna seire teenus: https://www.copernicus.eu/et/teenused/merekeskkond.

(26)  Copernicuse maismaaseire teenus: https://www.copernicus.eu/et/teenused/maismaa.

(27)  Copernicuse julgeolekuteenus: https://www.copernicus.eu/et/teenused/julgeolek.

(28)  Copernicuse hädaolukordade ohjamise teenus: https://www.copernicus.eu/et/teenused/hadaolukorrad.

(29)  Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta otsusele nr 1313/2013/EL liidu kodanikukaitse mehhanismi kohta (ELT L 347, 20.12.2013, lk 924), http://ec.europa.eu/echo/what/civil-protection/mechanism_en ja http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex:32013D1313.

(30)  SD(2020) 330 final, https://ec.europa.eu/echo/sites/echo-site/files/overview_of_natural_and_man-made_disaster_risks_the_european_union_may_face.pdf.

(31)  Climate-ADAPT: https://climate-adapt.eea.europa.eu/.

(32)  Teadusuuringute Ühiskeskus: https://ec.europa.eu/jrc/en/research-topic/climate-change ja https://data.jrc.ec.europa.eu/collection?q=climate ning Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne: https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC109146/mapping_of_risk_web-platforms_and_risk_data_online_final.pdf (sisaldab loetelu ohule avatust / kliima suhtes haavatavust käsitlevatest ELi tasandi andmestikest, mida kasutavad ka liikmesriigid).

(33)  Riskiandmete keskus: https://drmkc.jrc.ec.europa.eu/risk-data-hub/#/.

(34)  PESETA IV: https://ec.europa.eu/jrc/en/peseta-iv.

(35)  Katastroofikahjude andmed: https://drmkc.jrc.ec.europa.eu/risk-data-hub#/damages.

(36)  Euroopa Keskkonnaamet: https://www.eea.europa.eu/.

(37)  IPCC andmelevikeskus: http://www.ipcc-data.org/ ja https://www.ipcc.ch/data/.

(38)  IPCC: valitsustevaheline kliimamuutuste rühm, https://www.ipcc.ch/.

(39)  IPCC viies hindamisaruanne (AR5): https://www.ipcc.ch/report/ar5/syr/.

(40)  IPCC eriaruanne globaalse soojenemise kohta 1,5 °C võrra: https://www.ipcc.ch/sr15/.

(41)  IPCC eriaruanne kliimamuutuste ja maa kohta: https://www.ipcc.ch/report/srccl/.

(42)  IPCC kuues hindamisaruanne (AR6) (kavandatud 2021. ja 2022. aastaks): https://www.ipcc.ch/reports/.

(43)  Maailmapanga kliimamuutuste alaste teadmiste portaal: https://climateknowledgeportal.worldbank.org/.

(44)  ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP, UNEP DTU) – „The Emissions Gap Report 2020“: https://www.unep.org/emissions-gap-report-2020.

(45)  https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2020/12/18/paris-agreement-council-transmits-ndc-submission-on-behalf-of-eu-and-member-states/ ja https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-14222-2020-REV-1/et/pdf.

(46)  IPCC – ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste rühm: https://www.ipcc.ch/.

(47)  IPCC hindamisaruanne AR5: https://www.ipcc.ch/report/ar5/syr/.

(48)  https://www.carbonbrief.org/new-scenarios-world-limit-warming-one-point-five-celsius-2100

(49)  IPCC eriaruanne SR15: „Special report on the impacts of global warming of 1,5 °C above pre-industrial levels and related global GHG emission pathways“, https://www.ipcc.ch/sr15/.

(50)  Aastatel 1986–2005 oli temperatuur industriaalühiskonna eelse perioodiga võrreldes umbes 0,6 °C kõrgem, nagu nähtub IPCC viienda hindamisaruande (AR5) poliitikakujundajatele mõeldud kokkuvõtte jooniste SPM.1 ja SPM.6 võrdlusest:

—	SPM.1: https://www.ipcc.ch/site/assets/uploads/2018/02/SPM.1_rev1-01.png

—	SPM.6: https://www.ipcc.ch/site/assets/uploads/2018/02/SPM.06-01.png

Vt ka https://journals.ametsoc.org/doi/full/10.1175/BAMS-D-16-0007.1 (mille kohaselt vahe oli ligikaudu 0,55–0,80 °C).

(51)  https://www.esrl.noaa.gov/gmd/obop/mlo/

(52)  https://www.carbonbrief.org/explainer-the-high-emissions-rcp8-5-global-warming-scenario

(53)  Eriti just mahukamate või pikemaajaliste projektide puhul võiksid kliimajuht ja ekspert (eksperdid) kaaluda kindlamat lähenemisviisi, mis hõlmab täiendavaid kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stsenaariume ja kliimamudeleid.

(54)  CMIP6: https://www.carbonbrief.org/cmip6-the-next-generation-of-climate-models-explained.

(55)  https://www.wcrp-climate.org/dcp-overview

https://www.dwd.de/EN/research/climateenvironment/climateprediction/climateprediction_node.html;jsessionid=1994BFE322D4CE5BA377CE5F57A2FE48.live21061

https://www.dwd.de/EN/climate_environment/climateresearch/climateprediction/decadalprediction/decadalprediction_node.html;jsessionid=3165E97F071FC5301708ED4EB6F7E9E5.live21061

(56)  Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi jaoks 2018. aastal läbi viidud uuring „Climate change adaptation of major infrastructure projects“: https://ec.europa.eu/regional_policy/et/information/publications/studies/2018/climate-change-adaptation-of-major-infrastructure-projects.

(57)  EEA aruanne nr 12/2020 „Urban adaptation in Europe: how cities and towns respond to climate change“, Euroopa Keskkonnaamet, https://www.eea.europa.eu/publications/urban-adaptation-in-europe.

(58)  Põhimõte „ei kahjusta oluliselt“: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=uriserv:OJ.C_.2021.058.01.0001.01.EST.

(59)  Taaste- ja vastupidavusrahastu: https://ec.europa.eu/info/business-economy-euro/recovery-coronavirus/recovery-and-resilience-facility_en.

(60)  https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/document_travail_service_part1_v2_en.pdf ja https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/document_travail_service_part2_v3_en.pdf.

(61)  Energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte on määratletud määruse (EL) 2018/1999 artikli 2 punktis 18, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=uriserv:OJ.L_.2018.328.01.0001.01.EST.

(62)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 713/2009, (EÜ) nr 714/2009 ja (EÜ) nr 715/2009 (ELT L 115, 25.4.2013, lk 39), https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32013R0347.

(63)  Guide to Cost-Benefit Analysis of Investment Projects – Economic appraisal tool for Cohesion Policy 2014-2020, ISBN 978-92-79-34796-2, Euroopa Komisjon, https://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docgener/studies/pdf/cba_guide.pdf.

(64)  https://ec.europa.eu/energy/topics/energy-efficiency/energy-efficient-buildings/energy-performance-buildings-directive_et

(65)  See tabel on koostatud EIP 2020. aasta juuli väljaande „Project Carbon Footprint Methodologies“ tabeli 1 „Illustrative examples of project categories for which a GHG assessment is required“ põhjal, https://www.eib.org/attachments/strategies/eib_project_carbon_footprint_methodologies_en.pdf.

(66)  Sealhulgas ohutu ja turvaline parkimine ja välispiirikontroll.

(67)  Välistada tuleks igasugune taristu, mis ei ole rahastamiskõlblik.

(68)  Välja võib jätta meetmed, mis käsitlevad liiklusohutust ja raudtee-kaubaveomüra vähendamist.

(69)  EIB Project Carbon Footprint Methodologies for the Assessment of Project GHG Emissions and Emission Variations, juuli 2020, https://www.eib.org/en/about/cr/footprint-methodologies.htm ja https://www.eib.org/attachments/strategies/eib_project_carbon_footprint_methodologies_en.pdf and https://www.eib.org/en/about/documents/footprint-methodologies.htm.

(70)  The Economic Appraisal of Investment Projects at the EIB: https://www.eib.org/en/publications/economic-appraisal-of-investment-projects.

(71)  ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokoll: https://unfccc.int/kyoto_protocol.

(72)  Globaalse soojendamise potentsiaalid/tegurid/väärtused (kasutatakse CO2-jalajälje määramiseks):

—	EIP CO2-jalajälje määramise metoodika tabel A1.9;

—	kasvuhoonegaaside protokoll: http://www.ghgprotocol.org/sites/default/files/ghgp/Global-Warming-Potential-Values%20%28Feb%2016%202016%29_1.pdf

—	100 aasta vältel globaalse soojendamise potentsiaal (GWP 100-year) IPCC viienda hindamisaruande lisas 8.A „Lifetimes, Radiative Efficiencies and Metric Values“; IPCC I töörühm „Physical Science Basis“, https://www.ipcc.ch/assessment-report/ar5/

(73)  Kasvuhoonegaaside protokoll: https://ghgprotocol.org/.

(74)  Joonis 1 väljaandest „EIP Project Carbon Footprint Methodologies“, https://www.eib.org/en/about/documents/footprint-methodologies.htm.

(75)  Kumulatiivse mõju tõttu võivad mõned väikesed KHG heitkogused olla murdepunktiks, mil ebaoluline mõju muutub oluliseks, mistõttu tuleb neid arvesse võtta.

(76)  EIB Project Carbon Footprint Methodologies for the Assessment of Project GHG Emissions and Emission Variations, juuli 2020, https://www.eib.org/en/about/cr/footprint-methodologies.htm ja https://www.eib.org/attachments/strategies/eib_project_carbon_footprint_methodologies_en.pdf and https://www.eib.org/en/about/documents/footprint-methodologies.htm.

(77)  Teatavate sektorite (nt linnatransport) projektid on sageli ette nähtud integreeritud planeerimisdokumendiga (nt säästva linnalise liikumiskeskkonna kavaga), mille eesmärk on kindlaks määrata sidus investeerimisprogramm. Kuigi sellise investeerimisprogrammiga hõlmatud üksikinvesteeringud või -projektid eraldi võttes ei pruugi piirmäära ületada, võib olla asjakohane hinnata KHG heidet kogu programmi tasandil, et võtta arvesse programmi kogupanust KHG vähendamisse.

(78)  EIB Project Carbon Footprint Methodologies for the Assessment of Project GHG Emissions and Emission Variations, 8. juuli 2020: https://www.eib.org/en/about/documents/footprint-methodologies.htm.

(79)  Lisateavet leiab EIP grupi kliimaalasest tegevuskavast (Climate Bank Roadmap) aastateks 2021-2025, 14. detsember 2020, https://www.eib.org/en/publications/the-eib-group-climate-bank-roadmap.htm.

(80)  Guide to Cost-Benefit Analysis of Investment Projects – Economic appraisal tool for Cohesion Policy 2014-2020, ISBN 978-92-79-34796-2, Euroopa Komisjon, https://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docgener/studies/pdf/cba_guide.pdf.

(81)  Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2015/207 kehtestati aastatel 2014–2020 kohaldatavad sotsiaalsed diskontomäärad, mis on kasulikud võrdlusalused ka aastatel 2021–2027.

(82)  Vt nt EIP grupi kliimaalane tegevuskava (Climate Bank Roadmap) ja Institut Louis Bachelier „The Alignment Cookbook, A technical review of methodologies assessing a portfolio’s alignment with low-carbon trajectories or temperature goal“.

(83)  Lisaks traditsioonilisele „hallile“ taristule hõlmab taristu ka „rohelist“ taristut ja „halli/rohelise“ taristu eri kombinatsioone. Komisjoni teatises COM/2013/249 on roheline taristu määratletud kui „looduslike ja poollooduslike alade ja muude keskkonnaelementide strateegiliselt kavandatud võrgustik, mis on loodud ja mida hallatakse selleks, et pakkuda mitmesuguseid ökosüsteemiteenuseid. See hõlmab rohelist ruumi (või sinist, kui on tegemist veeökosüsteemidega) ja muid maismaa- (sealhulgas ranniku-) ja merealadele iseloomulike füüsikalisi näitajaid. Maismaal on roheline taristu olemas nii maapiirkondades kui ka linnades.“

(84)  Vt nt kliimamuutustega kohanemist käsitleva Euroopa finantseerimisasutuste töörühma (EUFIWACC) suunis „Integrating Climate Change Information and Adaptation in Project Development. Guidance for project managers on making infrastructure climate resilient“: https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/docs/integrating_climate_change_en.pdf.

(85)  IPCC hindamisaruanne AR6: https://www.ipcc.ch/assessment-report/ar6/.

(86)  Haavatavuse ja riski määratlusi on mitu. Vt näiteks IPCC hindamisaruanne AR4 (2007) haavatavuse kohta ning eriaruanne SREX (2012) ja hindamisaruanne AR5 (2014) riski kohta (ohu tõenäosuse ja tagajärgede tulemina), http://ipcc.ch/.

(87)  Kliimamuutuste näitajate ja kliimamuutuste mõju näitajate (ohtude) kohta struktureeritud ülevaate saamiseks vt nt EEA aruanne „Climate change, impacts and vulnerability in Europe 2016“ (https://www.eea.europa.eu/publications/climate-change-impacts-and-vulnerability-2016), EEA aruanne „Climate change adaptation and disaster risk reduction in Europe“ (https://www.eea.europa.eu/publications/climate-change-adaptation-and-disaster), kliimamuutuste mõju, haavatavuse ja kohanemise Euroopa teemakeskuse (ETC CCA) tehniline dokument „Extreme weather and climate in Europe“ (2015) (https://www.eionet.europa.eu/etcs/etc-cca/products/etc-cca-reports/extreme-20weather-20and-20climate-20in-20europe) ja EEA aruanne „State of the European Environment“ (2020) (https://www.eea.europa.eu/soer)

(88)  ISO 14091 „Adaptation to climate change — Guidelines on vulnerability, impacts and risk assessment“, https://www.iso.org/standard/68508.html.

(89)  Riskide kindlakstegemise seminar: üksikasjalikumat teavet leiab näiteks suuniste „Non-paper – Guidelines for Project Managers: Making vulnerable investments climate resilient“ (https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/adaptation/what/docs/non_paper_guidelines_project_managers_en.pdf) punktist 2.3.4.

(90)  IPCC eriaruanne ookeanide ja krüosfääri kohta muutuvas kliimas, 1. peatükk, lk 75, https://www.ipcc.ch/site/assets/uploads/sites/3/2019/11/05_SROCC_Ch01_FINAL.pdf.

(91)  IPCC rühma 5. hindamisaruanne, I töörühm, II töörühm: https://www.ipcc.ch/report/ar5/.

(92)  Tabel 10 suunistest „Non-paper: Guidelines for Project Managers – Making vulnerable investments climate resilient“ (https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/adaptation/what/docs/non_paper_guidelines_project_managers_en.pdf).

(93)  Sealhulgas rühmad, kelle sissetulekud/elatusvahendid ja kultuuripärand sõltuvad loodusvaradest (isegi kui neid ei peeta vaesteks), ning rühmad, keda peetakse vaeseks ja haavatavaks (ja kellel on sageli väiksem kohanemisvõime), samuti puuetega inimesed ja eakad.

(*1)  Siin esitatud hinnangud ja väärtused on näitlikud. Projekti elluviija ja kliimakindluse tagamise juht võivad neid muuta.

(*2)  Näidisindikaatorid. Kasutada võib ka muid indikaatoreid, sealhulgas kulusid, mis on seotud järgmisega: kiireloomulised/pikaajalised erakorralised meetmed; varade taastamine; keskkonna taastamine; kaudsed kulud majandusele, kaudsed sotsiaalkulud.

(*3)  Sisemine tasuvuslävi (Internal Rate of Return – IRR).

(94)  Rohkem teavet kohanemisvõimaluste käsitlemise, kohanemismeetmete hindamise ja projekti integreerimise kohta leiab suuniste „Non-paper – Guidelines for Project Managers: Making vulnerable investments climate resilient“ (https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/adaptation/what/docs/non_paper_guidelines_project_managers_en.pdf) punktidest 2.3.5-2.3.7.

(95)  Vt kohanemise kohta nt Climate-ADAPT (http://climate-adapt.eea.europa.eu/):

—	kohanemisvõimalused: http://climate-adapt.eea.europa.eu/adaptation-measures;

—	juhtumiuuringute otsing: https://climate-adapt.eea.europa.eu/knowledge/tools/case-studies-climate-adapt ja nt

—	EEA aruanne nr 8/2014 „Adaptation of transport to climate change in Europe“ (http://www.eea.europa.eu/publications/adaptation-of-transport-to-climate)

—	EEA aruanne nr 1/2019 „Adaptation challenges and opportunities for the European energy system – Building a climate-resilient low-carbon energy system“ (https://www.eea.europa.eu/publications/adaptation-in-energy-system).

(96)  Regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi jaoks 2018. aastal läbi viidud uuring „Climate change adaptation of major infrastructure projects“: https://ec.europa.eu/regional_policy/et/information/publications/studies/2018/climate-change-adaptation-of-major-infrastructure-projects.

(97)  Climate-ADAPT, riikide profiilid: https://climate-adapt.eea.europa.eu/countries-regions/countries.

(98)  Lähenemisviis kohanemist käsitlevate otsuste tegemise planeerimiseks: selle kohaselt määratakse kindlaks otsused, mis tuleb teha kohe, ja otsused, mille võib vastu võtta tulevikus, et vältida võimalikku kliima suhtes haavatavuse suurendamist.

(99)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 26, 28.1.2012, lk 1), https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32011L0092

(100)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/52/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 124, 25.4.2014, lk 1), https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32014L0052