EUROOPA KOMISJON
Brüssel,12.5.2021
COM(2021) 236 final
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE EMPTY
ELi vesiviljeluse kestlikkuse ja konkurentsivõime suurendamise strateegilised suunised aastateks 2021–2030
{SWD(2021) 102 final}
1.VAJADUS ELi UUE VESIVILJELUSSTRATEEGIA JÄRELE
Euroopa rohelises kokkuleppes ja strateegias „Talust taldrikule“ rõhutatakse kasvatatud mereandide potentsiaali toidu ja söödana kasutatava väikese CO2-jalajäljega valguallikana, millel on oluline osa kestliku toidusüsteemi ülesehitamisel. Lisaks seatakse strateegias „Talust taldrikule“ vesiviljelusele konkreetsed eesmärgid, eelkõige antimikroobikumide müügi vähendamine ja mahepõllumajandusliku vesiviljeluse märkimisväärne suurendamine.
Vesiviljelusega luuakse töökohti ja majandusarengu võimalusi ELi ranniku- ja maakogukondades. See sektor võib samuti aidata vähendada majanduses CO2-heidet, võidelda kliimamuutustega ja leevendada nende mõju, vähendada saastet, säilitada paremini ökosüsteeme (kooskõlas elurikkuse strateegia eesmärkide ja nullsaaste eesmärgiga mürgivaba keskkonna saavutamiseks) ning toimida ressursside tõhusama ringkäitluse osana. Seepärast on strateegiline ja pikaajaline lähenemisviis ELi vesiviljeluse kestliku kasvu tagamiseks praegu olulisem kui kunagi varem. Ühtlasi peaks see lähenemisviis võimaldama rajada teed ELi vesiviljelussektori taastamisele pärast COVID-19 kriisi ning tagama selle pikemaajalise kestlikkuse ja vastupanuvõime.
Ühise kalanduspoliitika määruses on juba rõhutatud vajadust koordineeritud ELi strateegilise lähenemisviisi järele, et oleks võimalik toetada ELi vesiviljelussektori kasvu ning tagada ühtlasi selle majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaga seotud kestlikkus. Vaatamata määrusega kehtestatud „avatud koordinatsiooni meetodi“ abil ja ELi rahastuse toel tehtud edusammudele ei ole vesiviljelussektor saavutanud majanduskasvus ja kestlikumalt toodetud mereandide kasvava nõudluse rahuldamisel oma täit potentsiaali. EL impordib tarbitavatest mereandidest üle 70 %. Üldiselt moodustavad vesiviljelustooted (sh imporditavad tooted) ELi mereandide tarbimisest 25 %, ELi vesiviljelustooted aga vaid 10 %. ELi vesiviljelus moodustab ülemaailmsest vesiviljelustoodangust vähem kui 2 %. ELi vesiviljelustootmine on ELi liikmesriikide ja kasvatatavate liikide arvestuses jätkuvalt väga koondunud, mistõttu on olemas märkimisväärne potentsiaal selle mitmekesistamiseks. ELi vesiviljelusele kehtivad võrreldes teiste riikide vesiviljelusega ühed rangeimad regulatiivsed kvaliteedi-, tervise- ja keskkonnanõuded. Sellele vaatamata saab ELi vesiviljeluse keskkonnatoimet veelgi parandada ja aidata seeläbi kaasa Euroopa rohelise kokkuleppe ning sellega seotud strateegiate eesmärkide saavutamisele.
Selles teatises antakse ülevaade komisjoni 2013. aastal vastu võetud strateegilistest suunistest ELi vesiviljeluse säästvaks arendamiseks. Need suunised on olnud ELi vesiviljeluspoliitika strateegilise koordineerimise põhisammas. Nende suuniste alusel võtsid ELi liikmesriigid 2015. aastaks vastu vesiviljeluse mitmeaastased riiklikud strateegiakavad. Nende mitmeaastaste riiklike strateegiakavade rakendamist on hõlbustanud liikmesriikide vaheline hea tava vahetamine, mida on soodustanud komisjon ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) ja muude ELi vahendite kaudu saadud rahastus.
Komisjon on kutsunud ELi liikmesriike üles oma vesiviljeluse mitmeaastaseid riiklikke strateegiakavasid läbi vaatama ja võtma arvesse käesoleva teatisega kehtestatud uute suuniste alaseid konsultatsioone. Tulevane Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond (EMKVF) jätkab ELi liikmesriikide toetamist, aidates rakendada sektori strateegilist nägemust, mis kajastub kõnealustes mitmeaastastes riiklikes strateegiakavades ning liikmesriikide tegevuskavades, tehes seda muu hulgas kohalike meetmete abil.
2.UUED STRATEEGILISED SUUNISED
Euroopa roheline kokkulepe on ELi uus kasvustrateegia, mille eesmärk on stimuleerida majandust ja luua töökohti ning kiirendada samaaegselt kulutõhusal viisil rohepööret. Käesolevas teatises sätestatud strateegiliste suuniste eesmärk on esitada ELi liikmesriikidele ja kõigile asjaomastele sidusrühmadele ühine nägemus vesiviljeluse edasiseks arendamiseks ELis viisil, mis aitab sellele kasvustrateegiale kaasa. Eelkõige on nende suuniste eesmärk aidata luua selline ELi vesiviljelussektor, mis i) on konkurentsi- ja vastupanuvõimeline, ii) tagab täisväärtusliku ja tervisliku toiduga varustamise, iii) vähendab ELi sõltuvust mereandide impordist, iv) loob majanduslikke võimalusi ja töökohti ning v) muutub üleilmseks kestlikkuse mõõdupuuks. Suunised peaks ühtlasi aitama ELi tarbijatel teha teadlikke valikuid seoses kestlike vesiviljelustoodetega ja tagada ELis turustatavate vesiviljelustoodete jaoks võrdsed tingimused. Samuti peaks suunised aitama suunata ELi vesiviljeluse toetamiseks ja kohaldatavate ELi õigusaktide rakendamise toetamiseks kättesaadavate mitmete rahastute ja fondide kasutamist.
Selle nägemuse elluviimiseks on vaja tegeleda ELi vesiviljelussektori eri probleemide ja võimalustega, et saavutada järgmised omavahel seotud eesmärgid:
(1)vastupanu- ja konkurentsivõime suurendamine;
(2)osalemine rohepöördes;
(3)ühiskondliku heakskiidu ja tarbijate teavitamise tagamine ning
(4)teadmiste ja innovatsiooni edendamine.
Käesolevas teatises esitatakse üldsuunised nende probleemide ja võimalustega tegelemiseks. Teatise lisaga nähakse ette ka komisjoni, ELi liikmesriikide ja vesiviljeluse nõuandekomisjoni konkreetsed meetmed edusammude tegemiseks kõigis kindlaksmääratud valdkondades.
Vajaduse korral viidatakse teatises karbikasvatuse ja magevee-vesiviljelusega seotud konkreetsetele probleemidele ja võimalustele, mis tulenevad nende valdkondade eripärast. Strateegia „Talust taldrikule“ järelmeetmena töötab komisjon välja ka eraldiseisvat konkreetset algatust, et toetada vetikate tootmist, ohutut tarbimist ja innovaatilist kasutamist. Selles algatuses tegeletakse vetikakasvatuse probleemide ja võimalustega ning pakutakse välja konkreetsed meetmed
.
Käesolev teatis on koostatud tihedas koostöös ELi liikmesriikide ja sidusrühmadega, eelkõige vesiviljeluse nõuandekomisjoni liikmetega. Lisaks on selles arvesse võetud avaliku konsultatsiooni tulemusi. Teatises on võetud arvesse ka Euroopa Parlamendi väljendatud vaateid ELi vesiviljeluse arendamise kohta.
2.1.Vastupanu- ja konkurentsivõime suurendamine
ELi vesiviljelussektor saab kasvada vastupanu- ja konkurentsivõimelise sektorina tänu kahele eeltingimusele, milleks on juurdepääs ruumile ja veele ning läbipaistev ja tõhus õigus- ja haldusraamistik. Avatud koordinatsiooni meetodi vahehindamisel jõuti järeldusele, et vaatamata pärast 2013. aasta strateegiliste suuniste vastuvõtmist mõnes liikmesriigis tehtud edusammudele on mõlemas valdkonnas vaja teha täiendavaid jõupingutusi. Vastupanuvõime puhul on vesiviljelussektoris kaks olulist problemaatilist küsimust: loomade ja inimeste tervisega seotud riskijuhtimine (eelkõige limusekasvatuses, aga ka mujal) ja kliimamuutuste mõju. Eelkõige magevee-vesiviljeluse puhul on seoses kasumlikkusega probleemiks ka röövloomad ja põud. Tootja- ja turuorganisatsioonid, samuti pettuste kontroll ning pettuste vastane võitlus on samuti olulised vahendid ELi vesiviljelussektori vastupanu- ja konkurentsivõime tagamisel. Lõpetuseks saab selleks, et muuta sektorit veelgi konkurentsivõimelisemaks, mitmekesistada ELi vesiviljelustootmist ja anda vesiviljelustoodetele lisaväärtust.
2.1.1.Juurdepääs ruumile ja veele
Veenappus on kliimamuutuste tõttu üha suurem. Samuti suureneb eri majandusvaldkondades, sealhulgas vesiviljeluses konkurents seoses juurdepääsuga ruumile ja veele. Koordineeritud ruumiline planeerimine koos asjaomaste sidusrühmade varajase kaasamisega on seepärast väga tähtis. Ruumilise planeerimise kaudu saab tagada ruumi- ja veejaotuse eri tegevuste vahel ning kaitsta samas ökosüsteeme. ELi liikmesriigid on juba teinud mõningaid edusamme vesiviljelustegevuse lõimimisel oma mereruumi planeerimisse kooskõlas mereruumi planeerimise direktiiviga. Paljud neist kavadest on siiski alles jõustumas ja nende mõju vesiviljelusele saame enamjaolt näha alles tulevikus. Lisaks on vaja suuremaid edusamme teistes küsimustes, mis hõlmavad vesiviljelustegevusega seotud ruumilist planeerimist ja veele juurdepääsu tagamist.
Koordineeritud ruumiline planeerimine peaks lisaks merevesiviljelusele, sealhulgas üleminekuvetes (riimvees) toimuvale vesiviljelusele hõlmama ka magevee- ja maismaavesiviljelust (ringlusega vesiviljelussüsteemid). Samuti tuleks sellega suuta ette näha avamere vesiviljeluse arengut seal, kus looduslikud tingimused seda võimaldavad
. Erilist tähelepanu tuleks pöörata väiksema keskkonnamõjuga vesiviljeluse arendamisele (nt teatud liiki kasvanduste kombineerimine, et veelgi rohkem vähendada toitainete ja orgaanilise aine sattumist keskkonda) ja sobiva (eeskätt ökosüsteemiteenuseid pakkuva) vesiviljelustegevuse lõimimisele kaitsealadega, näiteks Natura 2000 aladega. Ruumilise planeerimisega tuleks alati tagada asjakohaste ELi õigusaktide rakendamine ning teha eripiirkonnad mahepõllumajandusliku vesiviljeluse ja limuste tootmise eesmärgil juurdepääsetavaks. Planeerimisel tuleks arvesse võtta ka vesiviljeluse kohandamist kliimamuutustega ja teatavat liiki vesiviljeluse potentsiaali kliimamuutuste mõju leevendamisel (nt süsinikdioksiidi kogumine või niisuguste ökosüsteemide säilitamine, mis kaitsevad äärmuslike ilmastikuolude eest).
Ruumiline planeerimine peaks põhinema vesiviljeluseks sobivate piirkondade määramisel protsessi kaudu, mis sisaldab eri tasanditel eri asjaomaste ametiasutuste vahelist kooskõlastamist. Protsess peaks algama olemasolevate ja potentsiaalsete vesiviljelusalade kaardistamisega viisil, mis on kooskõlas olemasoleva keskkonnaplaneeringuga (sh veemajanduskavadega). Kaardistamine peaks hõlmama protsessi, mille käigus tehakse kindlaks võimalus taastada mahajäetud vesiviljelusrajatised või kujundada olemasolevad tööstusrajatised ümber vesiviljelusrajatisteks. Ühtlasi tuleks protsessi kaudu püüda edendada eri tegevuste vahelist koostoimet ja ruumi mitmekülgset kasutamist, nt soodustada vesiviljeluse arendamist koos avameretuuleenergia arendamisega.
Vesiviljeluseks sobivate piirkondade määramisel tuleks aluseks võtta selged ja läbipaistvad kriteeriumid ning vahendid uute piirkondade kindlakstegemiseks. Need vahendid on: i) ökosüsteemile avaldatava mõju hindamine strateegilise mõjuhindamise kaudu; ii) veekvaliteedinõuete kehtestamine (eelkõige limusekasvatuse puhul); iii) muu tegevusega seotud võimaliku koostoime ja vastuolude hindamine; iv) piirkonna keskkonna taluvuse kindlakstegemine ning v) vesiviljelusalade puhul saasteallikast vajaliku kauguse kindlaksmääramine. Lisaks sobivate alade määramisele tuleks kehtestada asjakohane mehhanism, et i) teha seiret ja koguda andmeid vesiviljelustegevuse keskkonnamõju kohta ning ii) kontrollida veekvaliteeti (eelkõige limusekasvatuspiirkondade puhul).
2.1.2.Õigus- ja haldusraamistik
Riiklike loasüsteemide keerukust ning loamenetluste ajakava ja tulemuste prognoosimatust peetakse ELi vesiviljelussektoris endiselt olulisteks kasvu takistavateks teguriteks. Loamenetlused võivad osutuda eriti koormavaks VKEde puhul. Probleemiks on nii sektori keerukas õigusraamistik kui ka vajadus kaasata loamenetlusse mitu asutust. Lisaks toob mure vesiviljelustegevusega keskkonnale või muud liiki majandustegevusele avaldatava mõju pärast sageli kaasa otsuste edasikaebamise, mistõttu venib loa andmise või pikendamise menetlus veelgi pikemaks.
Kõige olulisemad elemendid nende probleemidega tegelemisel ja ühtlasi loamenetlustes keskkonnaaspektide nõuetekohase arvessevõtmise tagamisel on järgmised:
-vesiviljelusealaste õigusaktide ja haldussuuniste lihtsustamine ja võimaluse korral ühtlustamine. Ideaaljuhul tuleks selliseks lihtsustamiseks võtta vastu üks siseriiklik õigusakt, milles käsitletakse kõiki olulisi aspekte. Selle õigusaktiga tuleks kehtestada uue loa või loa pikendamise taotluste käsitlemiseks selge kord ja ajakavad;
-võimaluse korral ühe riikliku vesiviljelusüksuse loomine, kuhu koondatakse kõik vesiviljelusküsimuste eest vastutavad eri asutused. Selline üksus aitaks hõlbustada ja koordineerida nende asutuste tööd vesiviljelustegevuse kavandamisel ja litsentsimisel ning selle üle järelevalve tegemisel. Kõnealune üksus peaks kaasama asjaomaseid sidusrühmi, et arutada ja lõimida nende seisukohti õigeaegselt. Kui vesiviljelustegevuse eest vastutavad kohaliku tasandi asutused, tuleks soodustada riikliku struktuuri loomist, kuhu kuuluvad piirkondlikud/kohalikud asutused ja üksused;
-vesiviljeluse lubade jaoks ühtse kontaktpunkti süsteemi loomine, mis suurendab loaandmisprotsessi läbipaistvust ning hõlbustab taotleja ja otsuseid tegevate asutuste vahelist suhtlust;
-vesiviljeluseks sobivate piirkondade määramine vastavalt eespool punktis 2.1.1 nimetatud põhimõtetele;
-pikemaajaliste lubade ettenägemine ning järjepideva järelevalve ja nõuete rikkumisega kaasnevate sanktsioonide kehtestamine (mis võib kaasa tuua loa kehtetuks tunnistamise). Loa andmise tingimused peaksid sisaldama kohustust teha seiret ja esitada andmeid, eelkõige asjakohaste riiklike ja ELi õigusaktide alusel nõutavaid andmeid.
Liikmesriikide edusammud nende probleemidega tegelemisel aitaksid ühtlasi leevendada ELi vesiviljelustootjate muret seoses vesiviljelustegevuse suhtes kehtivate võrdsete tingimuste puudumisega ELis tulenevalt sellest, et nõuded uue kasvanduse jaoks loa saamiseks on ELi eri liikmesriikides erinevad.
2.1.3.Loomade tervis ja rahvatervis
Vaatamata veeloomade tervist käsitlevatele õigusaktidele
ja ELi rahastatud teadustegevusele selles valdkonnas piiravad nakkushaigused vesiviljeluse tootlikkust endiselt väga olulisel määral. Need taudid on probleemiks ka seoses loomade heaoluga. Probleemid, mis vajavad selles valdkonnas endiselt lahendamist, on järgmised:
-iga konkreetse vesiviljelusliigi jaoks kohandatud sobivate tehnoloogialahenduste ja hea kasvatustava puudumine;
-taudidesse ja parasiitidega nakatumise parema ärahoidmise vajadus, mis aitaks vähendada veterinaarravimivajadust;
-vajadus vähendada niisuguste ravimite, sh antimikroobikumide ja parasiidivastaste ainete kasutamist, mis võivad kahjustada keskkonda või aidata kaasa antimikroobikumiresistentsuse tekkele;
-puudujäägid teadustegevuses (sh seoses teadusuuringutega, mis käsitlevad kalade mikrobioomi, kliimamuutuste võimalikku mõju kalade tervisele ja stressi mõju kalade immuunsüsteemile);
-veeloomade puhul kasutatavate spetsiifiliste veterinaarravimite (sh vaktsiinide) vähene kättesaadavus
;
-hea toimimistava puudumine niisuguste veeloomataudide varajaseks tuvastamiseks, ennetamiseks ja tõrjeks, mida ei ole loetletud asjakohastes ELi õigusaktides;
-vajadus uurida veeloomataude teatavates ELi liikmesriikides ja teatavates sektorites järjepidevamalt ja põhjalikumalt ning
-noroviiruste ohjeldamine limusekasvandustes, kuna need viirused võivad kujutada ohtu mitte ainult rahvatervisele, vaid seada ohtu ka limusekasvanduste majandusliku elujõulisuse.
2.1.4.Kliimamuutustega kohanemine ja kliimamuutuste leevendamine
Vesiviljelussektor peab kohanema paljude kliimamuutustest tingitud häiretega ja suurendama oma vastupanuvõimet. ELi kliimamuutustega kohanemise strateegia ja riiklikud strateegiad/kavad loovad poliitikakujundajatele raamistiku, mis võimaldab tagada kliimamuutustega kohanemise laiaulatuslike ning tõhusate meetmete rakendamise. Asjakohastes sektoripõhistes kohanemisstrateegiates tuleks tegeleda konkreetselt vesiviljelussektoriga
. Samal ajal tuleb minimeerida vesiviljeluse võimalikku negatiivset mõju kliimamuutustele. Tootmisest, transpordist ja töötlemisest tingitud energiatarbimist ning süsinikdioksiidiheidet tuleb vähendada niipalju kui võimalik.
Kuid vesiviljelusel on ka suur potentsiaal kliimamuutuste leevendamiseks. Asjakohase raamistiku kohaldamisel võib teatavat liiki vesiviljelus, nt merevetikate ja limuste kasvatus, pakkuda kliimamuutuste leevendamise teenuseid (nt süsinikdioksiidi sidumine) või kliimamuutustega kohanemise teenuseid (nt looduspõhine rannikukaitse). Muud liiki vesiviljelusega saab nõuetekohase haldamise korral aidata säilitada ökosüsteeme, nt tiike ja märgalasid. Ökosüsteemid kaitsevad niisuguste kliimamuutuste mõju eest nagu meretaseme tõus ja üleujutused. Seda liiki vesiviljelust tuleks edendada.
2.1.5.Tootja- ja turuorganisatsioonid
Olukord, millega vesiviljelussektor COVID-19 puhangu tõttu silmitsi seisab, on näidanud tootjaorganisatsioonide väärtust ühistegevuses, eelkõige väiketootjate jaoks. Tootjaorganisatsioonidel on töötlejate ja jaemüüjatega suhtlemisel tugevam kauplemispositsioon. Samuti võimaldavad nad jagada ressursse ja saada kasu ühisteenustest (nt nõustamine, reklaamikampaaniad), mis oleks muidu üksiktootjatele liiga kulukad. Lisaks edendavad tootjaorganisatsioonid tootjate vahel kollektiivset juhtimist ja/või eneseregulatsiooni algatusi. Samal ajal kui tootjaorganisatsioonid aitavad koondada tootjaid, võimaldavad tootmisharudevahelised organisatsioonid paremini lõimida osalejaid kogu väärtusahela ulatuses. Samuti edendavad tootmisharudevahelised organisatsioonid tootjate, töötlejate ja jaemüüjate vahelisi eneseregulatsiooni algatusi. Lisaks aitavad tootmisharudevahelised organisatsioonid rakendada ja kontrollida märgistusnõudeid.
Vaatamata tunnustatud tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide jaoks Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) kaudu kättesaadavale toetusele (eelkõige nende tootmis- ja turustuskavade jaoks antavale toetusele
) on loodud üksnes piiratud arv tootjaorganisatsioone
. Tootjaorganisatsioonide loomine on eriti kasulik limuste ja mageveeliikidega tegelevate vesiviljelustootjate kauplemispositsiooni tugevdamiseks toiduainete tarneahelas. Tavaliselt on need tootjad väiksemad ettevõtjad, kes müüvad oma toodet terviklikul kujul ega saa kasu vertikaalsest töötlejate ja jaemüüjatega lõimumisest.
Vesiviljelustootjad on väljendanud muret seoses sellega, et eelkõige väiketootjatel on raskusi tootjaorganisatsiooni loomisega ja selle tunnustamise taotlemisega kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühist korraldust käsitleva määruse (EL) nr 1379/2013 (ühise turukorralduse määrus) alusel. Need raskused on peamiselt tingitud vajalike rahaliste vahendite puudumisest ja haldustõketest. Tootjaorganisatsioonide ja teiste kutseorganisatsioonide tunnustamise hõlbustamiseks ning neid käsitlevate eeskirjade laiendamiseks mitteliikmetele on komisjon koostanud
mittesiduva juhenddokumendi
. Ühtlasi toetab komisjon sektorit jätkuvalt metoodikatoe pakkumisega ning tehnilistel aruteludel osalemise ja seal teabe vahetamisega.
2.1.6.Kontrollimine
Teine oluline ELi vesiviljeluse kestlikkuse ja kasumlikkuse tagamise aspekt on vesiviljelustoodete piisav kontroll igas liikmesriigis kogu tarneahela ulatuses (alates püügist/saagikoristusest kuni jaemüügini, sh transport) kooskõlas ELi kalanduskontrolli määrusega
. Jälgitavuse tagamise kohustused võimaldavad kindlaks teha vesiviljelustoodete päritolu ja võidelda pettustega. Komisjoni ettepanekus uue kalanduskontrolli määruse kohta
on jälgitavuse tagamise kohustusi laiendatud kõigile vesiviljelustoodetele, sh töödeldud toodetele ja liiduvälistest riikidest imporditud toodetele. Jälgitavus on seega ühtlasi väärtuslik vahend võrdsete tingimuste tagamiseks ELi turul.
2.1.7.Mitmekesistamine ja lisaväärtuse andmine
ELi vesiviljelussektorit on võimalik veelgi enam mitmekesistada ning seda mitte ainult paljutõotavate uute liikide kasvatamise kaudu (eelkõige mitmekesistamine söötmist mittevajavate ja madalal troofilisel tasemel olevate väiksema keskkonnajalajäljega liikide suunas), vaid ka seoses tootmismeetoditega (nt polükultuur tiigipõhises vesiviljeluses, lõimitud multitroofne vesiviljelus). Samuti on oluline teha rohkem tööd vesiviljelustoodete töötlemisel ja pakendamisel uuteks lisaväärtusega toodeteks (nt fileed ja valmistooted), mis on atraktiivsed noorematele tarbijatele. See on eriti oluline karpide ja magevee-vesiviljeluse traditsioonilisemate viiside puhul. ELi vesiviljelustoodete väärtuse edendamisel on ühtlasi väga oluline kasutada kvaliteedikavu ja -märgiseid (mille üle teostatakse asjakohast kontrolli, et tagada nende usaldusväärsus), sh geograafilisi tähiseid. ELi vesiviljelustoodete mitmekesistamiseks ja neile lisaväärtuse andmiseks on oluline roll ka ELi kestliku vesiviljeluse kui lühikese toiduahelaga seotud kohaliku tootmise näite edendamisel.
Samuti tuleks edendada geograafilist hajutatust. Liikmesriigid, kus vesiviljelus on jätkuvalt vähetähtis sektor, peaksid uurima ja edasi arendama vesiviljeluse potentsiaali seoses kestliku toidu- ja söödavaruga ning alternatiivsete kestlike ettevõtete ja töökohtade loomisega, seda eelkõige äärealadel, kus töövõimalused on piiratud.
2.2.Osalemine rohepöördes
Sarnaselt teistele ELi majandussektoritele peab ka ELi vesiviljelussektor osalema Euroopa rohelises kokkuleppes sätestatud rohepöördes. Sellel sektoril on oluline osa kestlikele toidusüsteemidele ülemineku edendamisel, aga ka biomajanduse ja ringmajanduse arendamisel (taastuvate vee-elusressursside kasutamise kaudu) ning elurikkuse vähenemise ümberpööramisel, muu hulgas saastamise vähendamise kaudu. Liikumine „konkurentsivõimelise kestlikkuse“ suunas (nagu on väljendatud strateegias „Talust taldrikule“), st kestlikkuse muutmine ELi kaubamärgiks pakub sektorile olulist majanduslikku võimalust, sest arvesse tuleb võtta eelkõige asjaolu, et üldsus pöörab turul olevate toodete keskkonnajalajäljele ja loomade heaolule üha rohkem tähelepanu.
2.2.1.Keskkonnatoime
ELi keskkonnaalastes õigusaktides ja riiklikes rakendusaktides on sätestatud ELi vesiviljeluse õigusraamistik. See raamistik tagab vesiviljelustegevuse võimaliku keskkonnamõju leevendamise (seoses CO2-jalajälje, heitvee või jäätmetega või muu mõjuga mere- ja mageveeökosüsteemidele), ning selle, et vesiviljelustegevus ei kahjusta oluliselt ökosüsteeme ega elurikkust. Komisjoni juhenddokumentides ja Euroopa Kohtu praktikas
on selgitatud nende õigusaktide kohaldamist vesiviljelussektorile. ELi õiguse kohased nõuded ei ole siiski kõigile osalejatele alati arusaadavad. Samuti tundub, et ELi liikmesriigid ei tõlgenda ELi õigust ühtselt, ning see kahjustab ELi vesiviljelustootjate võrdseid võimalusi. Lisaks on vastutus asjakohaste ELi õigusaktide rakendamise eest sageli jagatud eri haldusüksuste või haldustasandite vahel ja see ei pruugi alati tagada piisavat koostööd või vajalikul tasemel sektorialaste eksperditeadmiste olemasolu. Seepärast tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et tagada keskkonnaalase õigusraamistiku ühtsem ja sidusam rakendamine.
Eelkõige tekitab segadust nende kehtivate ELi õigusnormide keerukus, mis on ette nähtud karpidele hea veekvaliteedi tagamiseks. Need õigusnormid vajavad selgitamist ja paremat sidumist teiste asjakohaste ELi õigusaktidega. Suuremat selgust on vaja eriti nõuete erinevuste osas (seoses kogumisalade klassifitseerimise, sanitaaruuringute ja kaitsealade registritega jne)
.
-Kestlike söödasüsteemide tagamine. See tähendab niisuguste söödakomponentide kasutamist, mis on saadud ökosüsteeme ja elurikkust kõige rohkem säästval viisil ning mis on samal ajal loomade tervise ja heaolu tagamiseks sobivad. Samuti tähendab see söödatootjate sõltuvuse vähendamist looduslikest varudest saadavast kalajahust ja kalaõlist (nt kasutatakse selliseid alternatiivseid valguallikaid nagu vetikad, putukad või teiste tööstusharude jäätmed). Siia kuulub ka söödalisandite ja tõhusate söödakäitlemissüsteemide kasutamine.
-Lahenduste väljatöötamine veterinaarravimite ja muude ainete (nt kattumisvastaste ainete) kasutamise vähendamiseks näiteks asjakohase kasvatustava abil.
-Väikese keskkonnajalajäljega veterinaarravimite või muude ainete kasutamise edendamine.
-Vesiviljelusalade keskkonnaseire tagamine, sh seoses veekvaliteedi ja heitega (orgaaniline aine, toitained, plast, veterinaarravimid, muud saasteained või mis tahes jäätmed ja prügi).
-Mõju, sealhulgas mis tahes heitega seotud mõju vähendamisele suunatud haldustava, sh riskistrateegia kasutuselevõtmine, röövloomade ohjeldamine ja isendite põgenema pääsemise ärahoidmine, mille puhul võetakse eelkõige arvesse põgenema pääsenud isendite võimalikku kahjulikku mõju kohalikele liikidele ja elurikkusele, sh invasiivse võõrliigina levimise võimalust.
-Vesiviljelustegevusest tuleneva mereprügi tekke piiramine.
-Taastuvate energiaallikate kasutamise ja suurema energiatõhususe edendamine.
-Vesiviljelustegevuse keskkonnajalajälge minimeerivate jäätmekäitlussüsteemide rakendamine.
-Ringmajandusel põhineva lähenemisviisi (sh jäätmekasutuse) rakendamine.
-Mahepõllumajandusliku vesiviljeluse
ja muude selliste väiksema keskkonnamõjuga vesiviljelussüsteemide väljatöötamise edendamine, nagu näiteks energiatõhusad ringlusega vesiviljelussüsteemid ja lõimitud multitroofsed vesiviljelussüsteemid, samuti mitmekesistamine madalamal troofilisel tasandil olevate liikide (limused
ja muud veeselgrootud, vetikad ja taimtoidulised kalad) kasutuselevõtu suunas.
-Ökosüsteemiteenuseid pakkuvate vesiviljeluse vormide, sh tiigi-, märgala- ja riimveepõhise vesiviljeluse edendamine ja neile väärtuse andmine
.
-Veeorganismide geneetiliste ressursside säilitamise ja edendamise toetamine ning valikaretuse kasutamine vesiviljelusvarude loomiseks.
2.2.2.Loomade heaolu
Rohkem tähelepanu tuleks pöörata kalade heaolule, ning mitte ainult seepärast, et avalik huvi – ja nõudlus – kõrge heaolutasemega kaladelt saadud toodete järele on suurenenud. Kalade kasvatamine heades tingimustes on vesiviljelussektorile tänu väiksematele kuludele ja kvaliteetsematele toodetele ka majanduslikult kasulik. ELi loomade heaolu käsitlevad õigusaktid
sisaldavad tehistingimustes kasvatatavate kalade pidamise, transpordi ja hukkamise üldnõudeid. Ning ELi mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevas määruses
on sätestatud konkreetsemad nõuded, näiteks maksimaalsed loomkoormuse tasemed, kunstliku valguse ja hapniku kasutamise piirangud jne. Kalade heaolu parandamiseks on vaja täiendavaid meetmeid, mille puhul keskendutakse järgmisele:
-kasvatamisel, transpordil ja surmamisel kalade heaoluga seotud hea tava väljatöötamine;
-kalade heaolu ühtsete, valideeritud, liigispetsiifiliste ja kontrollitavate näitajate kehtestamine kogu tootmisahela ulatuses (sh transportimisel ja hukkamisel);
-täiendavad teadusuuringud ja innovatsioon, eelkõige seoses liigispetsiifiliste heaoluparameetritega (sh toitumisvajadused eri kasvatussüsteemides) ning
-kalade heaolu alaste teadmiste ja oskuste jagamine vesiviljelustootjatele ning teistele ettevõtjatele, kelle tegevus on seotud tehistingimustes peetavate eluskaladega.
2.3.Ühiskondliku heakskiidu ja tarbijate teavitamise tagamine
ELi vesiviljeluse ja selle konkurentsivõime kasv tuginevad suuresti ühiskondlikul heakskiidul ning vesiviljelustegevuse ja ELi vesiviljelustoodete eeliste ning väärtuste tunnustamisel. Heakskiidu saavutamisel on eriti olulised kolm tegurit: ELi vesiviljeluse alane teabevahetus, ELi vesiviljeluse lõimimine kohalikesse kogukondadesse ning andmete kogumine ja seire.
2.3.1.ELi vesiviljeluse alane teabevahetus
Ülimalt oluline on tagada täpsema teabe olemasolu vesiviljelustegevuse elluviimise kohta ja selle tegevuse läbipaistvus. Kohalike sidusrühmade negatiivne hoiak vesiviljelustegevuse suhtes, eelkõige selle mõju suhtes keskkonnale ja muud liiki majandustegevusele takistab sageli uute vesiviljelusrajatiste loomist. Teisalt on vesiviljelusest saadav kasu (näiteks töökohtade loomine äärealadel, kasu vähese süsinikdioksiidiheitega toiduallikana või ökosüsteemiteenuste osutamine) üldsusele enamjaolt teadmata.
Teave on samuti väga tähtis selleks, et vastata tarbijate kasvavale nõudlusele kestlike toodete järele. On oluline, et tarbijad oleksid ELi tootjate jõupingutustest teadlikumad, et ELi tootmine saaks kasu kõrgetest kestlikkuse ja kvaliteedistandarditest. See aitab muuta ELi vesiviljelustooted konkurentsivõimelisemaks ja samuti tagada neile samad võimalused kui teistele vesiviljelustoodetele, mis ei pruugi olla sama kestlikud ja kvaliteetsed. Lõpetuseks on teabevahetus oluline selleks, et ära kasutada mitmekesisema vesiviljeluse potentsiaali ja seeläbi aidata lahendada Euroopa rohelises kokkuleppes esile tõstetud küsimusi. Need küsimused hõlmavad väiksema keskkonnajalajäljega vesiviljelustoodete, eelkõige madalamal troofilisel tasandil asuvate alakasutatud liiki kuuluvate vetikate, karpide ja muude veeselgrootute ning taimtoiduliste kaladega seotud teadmiste ja nende tarbimise suurendamist.
Et parandada ELi vesiviljelustootmise alase teabe kättesaadavust tarbijate ja üldsuse jaoks, on vaja eri vahendeid, eelkõige järgmist:
-märgistamis- ja turustamisstandardid
(komisjon töötab kalandustoodete kehtivate turustamisstandardite läbivaatamise nimel ja hindab võimalust määratleda standardid vesiviljelustoodete jaoks);
-jaemüüjaid kaasavad teavituskampaaniad ELi vesiviljelussektori ja -tootmise kohta;
-teadusliku aluse selgitamine arutelus vesiviljelustegevuse mõju üle ELis;
-sektori ulatuslikum avamine üldsusele (vesiviljelusettevõtete avamine külastajatele, sh koolidele ja teistele haridusasutustele, täiendava teabe jagamine kasvatustingimuste kohta);
-ametiasutuste ning sektori tihe ja varajane koostöö sidusrühmadega, sh valitsusväliste organisatsioonidega;
-kaubamärkide ja kvaliteedimärgiste (mille üle teostatakse asjakohast kontrolli, et tagada nende usaldusväärsus), sh geograafiliste tähiste kasutamise edendamine, mille alla kuuluvad ka kestlikkuse küsimused, ning
-ELi vesiviljeluse kui lühikesel toiduahelal põhineva, „kohalikku ja värsket“ toodangut pakkuva sektori väärtuse edendamine.
2.3.2.Lõimimine kohalikesse kogukondadesse
Sarnaselt igale muule tegevusele vajab ka vesiviljeluse laiendamine ühiskondlikku heakskiitu (nö „ühiskondlikku tegevusluba“). Nagu eespool mainitud, püsib teatud sidusrühmade seas vesiviljelustegevuse suhtes negatiivne hoiak. Niisuguse hoiaku peamiseks põhjuseks on mure selle pärast, millist mõju avaldab vesiviljelus keskkonnale või mil määral see on vastuolus muu majandustegevusega, nagu kalandus või turism. Nende probleemide lahendamiseks on oluline i) tagada läbipaistvus ja kohalike sidusrühmade varajane kaasamine vesiviljelustegevuse kavandamisse ning ii) saavutada koostoime olemasolevate tegevusvaldkondadega (nt kalandus, turism, töötlev tööstus) ja kaitsealadega. Lisaks on suur potentsiaal kohalike väärtusahelate ja lühikeste tarneahelate loomisel, mis peaks kaasa aitama keskkonnahoidlikule ning majanduslikult ja sotsiaalselt kestlikule toidutootmisele. Kalanduse kohalike tegevusrühmade tegevusest ja mõnes liikmesriigis EMKFist rahastatavatest projektidest saadud kogemusest nähtub mitmel juhul hea tava kasutamine selles valdkonnas.
2.3.3.Andmed ja seire
Vesiviljelustegevuse asjakohase kavandamise tagamiseks on vaja koguda täpseid andmeid. Lisaks on täpsed andmed vajalikud ELi vesiviljelussektori ühiskondliku, majandusliku ja keskkonnatoime hindamiseks ja seireks. Läbipaistvus ja andmete esitamine on olulised ka tarbija ning teiste sektori sidusrühmade usalduse säilitamiseks. ELi ja liikmesriikide eri õigusaktides on sätestatud suur hulk sektoriga seotud aruandluskohustusi. Ent peamiselt kogutakse sotsiaal-majanduslikke andmeid merevesiviljeluse ja loomatervise kohta ning vesiviljelusele omaste keskkonnanäitajate kohta esitatakse vaid piiratud andmeid. Seepärast tuleb aruandluskohustusi paremini koordineerida ning ühtlustada eri talitustes kasutatavat aruandluskorda. Samuti tuleb ELi liikmesriikidele anda struktureeritud juhiseid andmete vastuvõtmise ja esitamise kohta. Andmete esitamise nõue peaks kehtima ka keskkonnanäitajate puhul ja see peaks hõlmama ka muud vesiviljelustootmist peale merevesiviljeluse.
2.4.Teadmiste ja innovatsiooni edendamine
Teadmised ja innovatsioon (sh digitehnoloogia kasutamine) on käesoleva teatise kohaselt ELi vesiviljelussektorile seatud muude eesmärkide saavutamiseks otsustava tähtsusega. Need on eriti olulised vesiviljeluse vastupanu- ja konkurentsivõime suurendamiseks ning selles sektoris rohepöörde tagamiseks.
Tulevane ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Euroopa horisont“ pakub olulist võimalust selles valdkonnas edasi liikumiseks. Kestliku vesiviljeluse alased teadusuuringud ja innovatsioon on programmi „Euroopa horisont“ oluline prioriteet. Vaja on vesiviljeluse alaseid otsustavaid meetmeid selle tagamiseks, et teadusuuringute ja innovatsiooni puhul i) reageeritakse kiiremini sektori praegustele ja tulevastele probleemidele ning võimalustele, ii) hoitakse ära jõupingutuste dubleerimist ning iii) saavutatakse koostoime. Täiendavaid jõupingutusi on vaja eelkõige järgmistes valdkondades.
-Niisuguse koostööraamistiku loomine, mis toob kokku avaliku sektori asutused, tööstusharu esindajad, teadlased ja haridustöötajad nii riiklikul kui ka piirkondlikul/kohalikul tasandil. See raamistik peaks hõlmama kestliku vesiviljeluse innovatsiooniklastrite loomist
.
-Teadusuuringute ja innovatsiooni tugevate külgede arendamise edendamine ning nende sobitamine kõigis liikmesriikides ja piirkondades. See peaks hõlmama aruka spetsialiseerumise strateegiaid, mille eesmärk on terviklike väärtusahelate loomine kogu ELis.
-Sektori lõppkasutajate ja üldsuse seas teadusuuringute ja innovatsiooni tulemuste tõhusa levitamise edendamine, samuti tulemuste rakendamine, sh ELi rahastatud projektide tulemuste tõhusa levitamise ja kasutamise kavade kehtestamise ning rakendamise hoolika järelevalve kaudu.
-Teadusprojektide vahelise täiendavuse ja koostoime edendamine.
-Selge ülevaate andmine kättesaadavatest ELi rahalistest vahenditest, et hõlbustada ELi vahendite kasutamist vesiviljelussektori teadusuuringute ja innovatsiooni jaoks.
Innovatsioon vesiviljelussektoris nõuab innovaatilistesse lahendustesse tehtavate investeeringute edendamist. Investorid astuvad innovaatilisse tehnoloogiasse investeerimisel sageli tundmatule alale. ELi algatusega BlueInvest (millega edendatakse ka vesiviljeluse valdkonna innovatsiooni) jätkatakse investorite ja ettevõtjate kokkutoomist. EMKVFi ja programmi „InvestEU“ toetusel luuakse rahastamisvahend, mis ühtlasi aitab toetada investeeringute tegemist kestlikku vesiviljelustegevusesse ja -tehnoloogiasse. ELi liikmesriigid saavad kasutada ka tulevase EMKVFi rahalisi vahendeid, et toetada investeeringute tegemist ELi vesiviljelussektori innovaatilistesse lahendustesse.
Innovaatiline vesiviljelussektor vajab ka asjakohaste oskuste arendamist. Selle saavutamiseks tuleb edendada vesiviljelusele spetsialiseeritud õppekavu ja teadmisi (nt kaladele spetsialiseeritud veterinaarõpe ning vesiviljelusettevõtjate koolitamine kalatervise valdkonnas), samuti põllumajandustootjate elukestvat õpet seoses vesiviljelussektoris rakendatavate innovaatiliste lähenemisviisidega.
3.KOKKUVÕTE
ELi kestlikul vesiviljelusel võib olla tähtis osa avalike hüvede pakkumisel. Need avalikud hüved on muu hulgas i) täisväärtuslik ja tervislik toit, millel on piiratud keskkonnajalajälg, ii) ranniku- ja maakogukondade majandusareng ning töövõimalused, iii) saaste vähendamine, iv) ökosüsteemide ja elurikkuse säilitamine ning v) panus kliimamuutustega võitlemisse. Käesoleva teatisega rajatakse teed sellele, et ELi vesiviljelusest saaks sektor, mida hakatakse käsitama vastupanuvõime ja konkurentsivõime mõõdupuuna ning kestlikkuse ja kvaliteedi üleilmse standardina. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad nende suuniste ja käesoleva teatise lisas soovitatud meetmete rakendamist toetama kõik asjaomased osalejad (sh ELi liikmesriigid, ELi vesiviljelussektor ja teised sidusrühmad, näiteks valitsusvälised organisatsioonid). Komisjon kutsub ELi liikmesriike üles tagama nende suuniste ja meetmete rakendamiseks asjakohased vahendid.
Suuniste rakendamisel on samuti oluline toetada vesiviljelussektori kestlikku üleminekut, mistõttu tuleb tagada riiklike vahendite tulemuslik ja tõhus kasutamine ning meelitada ligi erasektori investeeringuid. Käesoleva teatise lisas on esitatud soovitused meetmete kohta, mida tuleks selle saavutamiseks võtta. Eelkõige kutsub komisjon ELi liikmesriike üles võtma arvesse nendes suunistes sätestatud prioriteete, et toetada sektorit ELi ja riiklike vahendite kaudu.
Selleks, et toetada suuniste rakendamist kõigis sidusrühmades, loob komisjon ELi vesiviljeluse toetusmehhanismi. See mehhanism on vahend, mille abil saavad komisjon, ELi liikmesriigid, sektor ja teised sidusrühmad välja töötada täiendavaid juhiseid ning tugevdada parimat tava käesolevas teatises käsitletud valdkondades. Toetusmehhanism aitab ühtlasi neid juhiseid ja sellist parimat tava ellu rakendada. See mehhanism peaks sisaldama veebiplatvormi koos kõigile sidusrühmadele ligipääsetava teadmusbaasiga (nt juhend ELi rahastamisvõimaluste kohta ja selles sektoris ELi rahastatud projektide andmebaas).
Komisjon kutsub ELi liikmesriike üles aktiivselt edendama käesolevas teatises esitatud eesmärke ja põhimõtteid, eelkõige vajadust arendada vesiviljelust kestlikul ja keskkonda austaval viisil i) mere vesikonna strateegiate, ii) kahepoolsete lepingute ning iii) rahvusvahelistel foorumitel (nt ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO)) osalemise kontekstis.
Komisjon hindab hiljemalt neli aastat pärast käesoleva teatise avaldamist i) lisas soovitatud meetmete väljatöötamisel tehtud edusamme ja ii) meetmete tõhusust nendes uutes strateegilistes suunistes sätestatud eesmärkide saavutamisele kaasaaitamisel, võimalusega neid meetmeid vastavalt kohandada. Hiljemalt 2029. aastaks viiakse läbi uute strateegiliste suuniste hindamine, mille käigus hinnatakse suuniste tulemuslikkust ja tõhusust, sidusust, asjakohasust ning ELi lisaväärtust, et luua tõenditepagas ja toetada pärast 2030. aastat astutavate järgmiste sammude kohta otsuse tegemist.