EUROOPA KOMISJON

Brüssel,24.10.2019

COM(2019) 483 final

2019/0235(NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU MÄÄRUS

millega määratakse 2020. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ning liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu

SELETUSKIRI

1.ETTEPANEKU TAUST

•Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Kõigi kalapüügivõimalusi käsitlevate määrustega on vaja piirata kalavarude püüki sellise tasemeni, mis on kooskõlas ühise kalanduspoliitika (ÜKP) üldeesmärkidega. Seda arvesse võttes on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta (edaspidi „alusmäärus“) sätestatud püügi piirnormide ja püügikoormuspiirangute iga-aastaste ettepanekute eesmärgid, et tagada liidu kalanduse ökoloogiline, majanduslik ja sotsiaalne jätkusuutlikkus.

Püügivõimalused määratakse kindlaks iga-aastase (süvamere kalavarude puhul kaheaastase) majandamistsükli jaoks. See ei takista siiski pikaajalistel majandamiskavadel põhineva strateegia kasutuselevõttu. Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid Põhjamere mitmeaastase kava 1 ja läänepiirkonna vete mitmeaastase kava 2 vastu ning need avaldati Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolevas ettepanekus käsitletakse püügivõimalusi, mille liit kehtestab ühepoolselt. Siiski kajastatakse selles ka mitme- või kahepoolsete kalandusläbirääkimiste tulemustel põhinevaid püügivõimalusi. Koguste jaotamisel liikmesriikide vahel lähtutakse suhtelise stabiilsuse põhimõttest.

Seega hõlmab ettepanek peale liidu autonoomsete kalavarude järgmist:

·ühised kalavarud, st varud, mida majandatakse koos Norraga Põhjameres ja Skagerraki väinas või mille majandamisel lähtutakse Kirde-Atlandi Kalanduskomisjoni (NEAFC) liikmeteks olevate rannikuriikide vahelistest nõupidamistest;

·piirkondlike kalandusorganisatsioonidega saavutatud kokkulepetest tulenevad kalapüügivõimalused.

Mitu püügivõimalust on käesolevas ettepanekus märkega „p.m.“ (pro memoria). Selle põhjuseks on asjaolu, et:

–nõuanded mõne kalavaru kohta ei ole kättesaadavad ajaks, mil on kavas ettepanek vastu võtta; või

–teatavad püügipiirangud ja muud soovitused asjakohastelt piirkondlikelt kalandusorganisatsioonidelt ei ole veel vastu võetud, kuna aastakoosolekud ei ole veel toimunud; või

–Gröönimaa vete teatavate kalavarude, ühiste kalavarude või Norra ja muude kolmandate riikidega vahetatavate kalavarude kohta ei ole veel andmeid, sest need saadakse alles pärast 2019. aasta novembris ja detsembris asjaomaste riikidega peetavate konsultatsioonide lõppu; või

–mõne kalavaru lubatud kogupüügi kohta on teaduslik nõuanne saadud, kuid hindamine on veel pooleli.

Kalapüügivõimaluste kehtestamise lähenemisviis

Komisjon on oma iga-aastases teatises kalapüügivõimalusi käsitleva konsultatsiooni kohta (COM(2019) 274) (edaspidi „teatis“) tavapäraselt analüüsinud olukorda, millega püügivõimaluste ettepanekutes tuleb arvestada. Teatises antakse saadud teaduslike nõuannete põhjal ülevaade kalavarude seisukorrast ja selgitatakse kalapüügivõimaluste kehtestamise protsessi.

Vastuseks komisjoni taotlusele esitas Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (ICES) 28. juunil 2019 iga-aastase nõuande enamiku käesoleva ettepanekuga hõlmatud kalavarude kohta.

ICESi teaduslik nõuanne sõltub suuresti andmetest: täielikult saab hinnata üksnes neid kalavarusid, mille kohta on piisavalt usaldusväärseid andmeid, et hinnata varude suurust ning prognoosida, kuidas varud reageerivad erinevate kasutamisstsenaariumide korral (nn püügistsenaariumide tabelid). Kui on piisavalt andmeid, saavad teadusasutused esitada prognoose püügivõimaluste kohandamiseks, nii et asjaomane kalavaru saaks taastuda maksimaalset jätkusuutlikku saagikust võimaldava tasemeni. Seepärast nimetatakse seda nõuannet maksimaalset jätkusuutlikku saagikust käsitlevaks nõuandeks. Muudel juhtudel toetuvad teadusasutused püügivõimaluste kohta soovituste andmisel ettevaatusprintsiibile. ICESi poolt sel puhul kasutatav metoodika on esitatud ICESi avaldatud nõuannetes piiratud andmetega kalavarude kohta 3 .

Kõik kavandatud kalapüügivõimalused vastavad teaduslikele nõuannetele, mille komisjon on saanud kalavarude seisukorra kohta ja mida on kasutatud komisjoni teatises kirjeldatud viisil.

Määrusega (EL) nr 1380/2013 kehtestatud lossimiskohustus

Lossimiskohustust, mis kehtestati ühise kalanduspoliitika alusmäärusega, kohaldati järk-järgult aastatel 2015–2019. Alates 2019. aasta 1. jaanuarist kohaldatakse lossimiskohustust kõigi kalavarude suhtes, millele on kehtestatud püügi piirnormid. Alusmääruses kehtestatud lossimiskohustusest võib teha teatavaid erandeid. Tuginedes liikmesriikide esitatud ühistele soovitustele, võttis komisjon vastu delegeeritud määrused, milles on sätestatud tagasiheite erikavad, millega lubatakse vähese tähtsusega erandite või kõrgel ellujäämismääral põhinevate erandite alusel piiratud kogused tagasi heita.

Seoses lossimiskohustuse kehtestamisega ja kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõikega 2 peavad kavandatavad püügivõimalused lossitud koguste asemel kajastama püütud koguseid, seega võetakse arvesse, et tagasiheide ei ole enam lubatud. Seda tehakse ühise kalanduspoliitika alusmääruse artikli 15 lõikes 1 osutatud püügiga hõlmatud kalavarude kohta saadud teaduslike nõuannete põhjal. Püügivõimalused tuleks kindlaks määrata ka kooskõlas muude asjakohaste sätetega, st artikli 16 lõike 1 (suhtelise stabiilsuse põhimõte) ja artikli 16 lõike 4 (ühise kalanduspoliitika eesmärgid ja mitmeaastastes majanduskavades sätestatud eesmärgid) kohaselt.

Seepärast teeb komisjon selleks, et võtta arvesse lossimiskohustuse täielikku kohaldamist alates 1. jaanuarist 2019, ettepaneku lubatud kogupüügi kehtestamiseks püügialaste nõuannete, mitte varem kasutatud lossimisnõuannete alusel. Kavandatud lubatud kogupüügi puhul võetakse arvesse asjaolu, et kehtestatud erandite põhjal esineb teatav piiratud tagasiheide, mida ei lossita ega arvestata kvoodist maha. Seepärast arvestatakse need kogused maha saagil põhinevast lubatud kogupüügist.

Kaaspüügi lubatud kogupüük

ICES esitas 2019. aastal teadusliku nõuande, mille kohaselt soovitatakse nullpüüki kuue kalavaru puhul (tursk ja merlang Šotimaast läänes asuvates vetes, merlang Iiri meres, tursk Keldi meres, atlandi merilest Keldi mere lõunaosas, Iirimaa edelaosa rannikuvetes ning tursk Kattegatis). Keldi mere tursavaru on kantud läänepiirkonna vete mitmeaastase kava artikli 1 lõikes 1 esitatud sihtliikide loetellu. Seepärast tuleb selle varu püügivõimalused kehtestada kooskõlas kava artiklis 4 sätestatud FMSY vahemikuga. Lisaks tuleb vastavalt kava artiklile 8 võtta kaitsemeetmed, et taastada kudekarja biomass kaitse piirväärtusest kõrgemal tasemel.

Seoses viie kalavaruga, mille jaoks kaaspüügi lubatud kogupüük on kindlaks määratud 2019. aasta kalapüügivõimalustes, võtsid loodepiirkonna vete rühma liikmesriigid järgmises avalduses sõnastatud kohustused.

„Kaaspüügi vähendamise kavad ja kontrollimeetmed (loodepiirkonna vete rühm, st Belgia, Prantsusmaa, Iirimaa, Madalmaad, Hispaania ja Ühendkuningriik, ning komisjon)

Loodepiirkonna vete rühma liikmesriigid valmistavad tihedas koostöös loodepiirkonna vete nõuandekomisjoniga ette kaaspüügi vähendamise kava, tagamaks, et nende kalavarude kaaspüüki, mille puhul ICES on soovitanud 2019. aastaks nullpüüki, vähendatakse selektiivsete meetmete või püügi vältimise meetmete kaudu. Sel eesmärgil esitavad asjaomased liikmesriigid komisjonile hiljemalt 30. aprilliks 2019 kaaspüügi vähendamise kava. Kaaspüügi vähendamise kavad sisaldavad selliseid meetmeid nagu selektiivsemad püügivahendid, püügikeelud, püügipiirkonna reaalajas sulgemine, püügi vältimise meetmed ja edasiliikumise reeglid. Need kavad võivad põhineda viimastel asjakohastel tagasiheitekavadel. Kaaspüügi vähendamise kavasid tuleks kohandada vastavalt asjaomastele liikidele ja eespool osutatud meetmete hulgast tuleks valida meetmed vastavalt iga püügi erisustele. STECF hindab nende kavade tulemuslikkust. Loodepiirkonna vete rühma juhataja annab iga aasta 1. oktoobriks komisjonile aru kaaspüügi vähendamise kava abil tehtud edusammudest.

Vastavalt kontrollimäärusele võtavad liikmesriigid kõik asjakohased kontrollimeetmed, tagamaks, et nende kalavarude kaaspüük, mille puhul ICES on soovitanud 2019. aastaks nullpüüki, on rangelt vältimatu ning et saaki ei lasta vette tagasi üle tagasiheitekavaga lubatud koguse. Asjaomased liikmesriigid teavitavad komisjoni võetud kontrollimeetmetest 1. juuliks 2019.“

Kaaspüügi vähendamise kava esitati komisjonile ja seda hinnati koos STECFiga. STECF esitas kaaspüügi vähendamise kava kohta järgmised järeldused 4 .

„STECF jõudis järeldusele, et kaaspüügi vähendamise kavaga ei täideta liikmesriikide võetud kohustusi, sest see ei sisalda lisaks tagasiheitekava, ühise soovituse ja uue tehnilisi meetmeid käsitleva määrusega juba hõlmatud võimalustele täiendavaid meetmeid asjakohaste kalavarude kaaspüügi ulatuslikumaks vähendamiseks. Samuti ei sisalda kaaspüügi vähendamise kava seire- ega kontrollimeetmeid.

Seoses tulemuslikkusega jõudis STECF ekspertide töörühmade EWG 18-06 ja EWG 19-08 kvalitatiivsete hinnangute põhjal siiski järeldusele, et tänu uue tehnilisi meetmeid käsitleva määruse, tagasiheitekava ja ühise soovitusega hõlmatud asjaomastele meetmetele, mida on käsitletud kaaspüügi vähendamise kavas, suudetakse tõenäoliselt vähendada asjakohaste kalavarude kaaspüüki. Kõnealune tulemuslikkus sõltub piisavast kontrollist ja nõuete täitmise tagamisest. Kvantitatiivseks hindamiseks ja kalavarudele avalduva mõju hindamiseks on vaja järeluuringuid, nagu on välja pakutud kaaspüügi vähendamise kavas.

STECF jõudis järeldusele, et kaaspüügi vähendamise kava ei ole piisavalt kõikehõlmav, sest selles ei ole arvesse võetud täiendavaid olemasolevate püügivahenditega seotud võimalusi ning ei käsitleta püügikeelde, püügipiirkonna reaalajas sulgemist, püügi vältimise meetmeid ja edasiliikumise reegleid. Samuti ei sisalda kava ettepanekuid seire, kontrolli ja nõuete täitmise tagamise kohta.

STECF jõudis järeldusele, et täiendavatest ettepanekutest edasise hindamise kohta on kasu ainult juhul, kui nendega kaasnevad konkreetsed meetmed kaaspüügi vähendamiseks.“

Mis puudutab kaaspüügi lubatud kogupüügi rakendamist, eelkõige tingimustes, kus enamik kaaspüügist koosneb allapoole kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu jäävatest kaladest (nt merlang Iiri meres), on tulemuslikkus endiselt väga madal ja lossitud kogused on samasugused nagu enne lossimiskohustuse kohaldamist. Selle põhjal järeldatakse, et kui puuduvad nõuetekohased kontrollimeetmed, mida liikmesriigid oleksid pidanud kontrollimääruse kohaselt juba rakendama, jätkub tagasiheide ning see õõnestab kaaspüügi lubatud kogupüügi tulemuslikkust.

Seepärast tuleb kaaspüügi vähendamisele suunatud lubatud kogupüügil põhineva lähenemisviisi jätkamiseks võtta vajalikud meetmeid, et kaitsta kalavarusid, mille bioloogiline olukord on halb. Need peaksid hõlmama kalapüügipiirkondades, kus asjaomaseid kalavarusid püütakse, selliste kalapüügivõimaluste kehtestamist, millega aidatakse kaasa ülepüütud kalavarude biomassi taastamisele, samuti muid meetmeid, mis on lahutamatult seotud kalapüügivõimalustega. Selliste meetmete tulemuseks peaks olema selektiivsuse parandamine (nt püügivahendite kohandamine ja edasiliikumise reeglid), piirkondade ajutine ja püsiv sulgemine ning kontrolli- ja seiremeetmed, mille tulemusena õnnestub vähendada tagasiheidet.

Aastatevaheline paindlikkus

Arvesse tuleb võtta ka ühise kalanduspoliitika alusmääruse ja nõukogu määruse (EÜ) nr 847/96 vahelisi seoseid. Viimasega on kehtestud lubatud kogupüükide haldamise lisatingimused ühest aastast teise ülekandmisel, sealhulgas paindlikkust võimaldavad sätted, nagu artikli 3 kohane ettevaatusprintsiipi ja artikli 4 kohane analüütilist lubatud kogupüüki käsitlev säte. Nimetatud määruse artikli 2 kohaselt otsustab nõukogu lubatud kogupüügi kehtestamisel, milliste kalavarude suhtes ei kohaldata artikleid 3 ja 4, võttes aluseks eelkõige kalavarude bioloogilise seisundi. Hiljuti lisati veel üks paindlikkusmehhanism määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 9. Selleks et vältida liigset paindlikkust, mis kahjustaks mere bioloogiliste ressursside mõistliku ja vastutustundliku kasutamise põhimõtet ning takistaks ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamist, tuleks selgitada, et määruse (EÜ) nr 847/96 artikleid 3 ja 4 ei tohi kasutada lisaks määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 9 kohasele ühest aastast teise ülekandmisele.

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 9 kohane aastatevaheline paindlikkus tuleks välja jätta, kui sellise paindlikkuse kohaldamine kahjustaks ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamist, eelkõige kalavarude puhul, mille kudekarja biomass on väiksem kui biomassi piirangu piirväärtus (Blim).

Euroopa angerja püügi meetmed

Euroopa angerja püügi meetmed kehtestatakse ICESi teadusliku nõuande põhjal pärast seda, kui seda on põhjalikult analüüsitud.

Hariliku huntahvena püügi meetmed

Hariliku huntahvena püügi meetmed kehtestatakse ICESi teadusliku nõuande põhjal pärast seda, kui seda on põhjalikult analüüsitud.

Lubatud kogupüük, mis varieerub enam kui 20 % võrreldes 2019. aastaga

Kui läänepiirkonna vete mitmeaastane kava vastu võeti, teatas komisjon, et kui komisjon teeb ettepaneku kehtestada lubatud kogupüük, mis kaldub kõrvale rohkem kui 20 % varem kehtestatud lubatud kogupüügi tasemest, loetletakse need juhud komisjoni ettepaneku seletuskirjas, esitades vajaduse korral lubatud kogupüügi muudatuste põhjused. Järgneb kõnealune loetelu.

•Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

Esitatud meetmed on kavandatud vastavalt ühise kalanduspoliitika eesmärkidele ja eeskirjadele ning need on kooskõlas liidu säästva arengu poliitikaga.

•Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega

Kavandatud meetmed on kooskõlas liidu muude tegevuspõhimõtetega, eriti keskkonnapoliitikaga.

2.ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

•Õiguslik alus

Käesoleva ettepaneku õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõige 3.

Liidu kohustused vee-elusressursside säästvaks kasutamiseks tulenevad ühise kalanduspoliitika alusmääruse artiklis 2 sätestatud kohustustest.

•Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul)

Ettepanek tehakse liidu ainupädevusse kuuluvas valdkonnas, millele on osutatud aluslepingu artikli 3 lõike 1 punktis d. Subsidiaarsuse põhimõtet seetõttu ei kohaldata.

•Proportsionaalsus

Ettepanek on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas järgmisel põhjusel: ühine kalanduspoliitika on ühine poliitika. Vastavalt aluslepingu artikli 43 lõikele 3 on nõukogul kohustus võtta vastu meetmed kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta.

Nõukogu kavandatava määrusega eraldatakse liikmesriikidele kalapüügivõimalused. Võttes arvesse alusmääruse artikleid 16 ja 17, jaotavad liikmesriigid seejärel need püügivõimalused omal äranägemisel omakorda piirkondadele või ettevõtjatele. Seega on liikmesriikidel piisavalt vabad käed selliste otsuste tegemiseks, mis on seotud neile eraldatud kalapüügivõimaluste kasutamise sotsiaalse ja/või majandusliku mudeli valikuga.

Käesolev ettepanek ei sisalda liikmesriikide jaoks uusi finantskohustusi. Nõukogu võtab sellise määruse vastu igal aastal ning selle rakendamiseks vajalikud avalikud ja eraõiguslikud vahendid on juba olemas.

•Vahendi valik

Kavandatav vahend: määrus.

3.JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

•Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll

•Konsulteerimine sidusrühmadega

a)Konsultatsioonimeetodid, peamised sihtvaldkonnad ja vastajate üldiseloomustus

Komisjon on 2020. aasta kalapüügivõimalusi käsitleva teatise alusel konsulteerinud sidusrühmadega, eelkõige piirkondlike nõuandekomisjonidega, ja liikmesriikidega kavandatud lähenemisviisi üle, mis hõlmab mitmesuguseid ettepanekuid püügivõimaluste kohta.

Lisaks on komisjon nimetatud konsulteerimisel järginud komisjoni teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Konsulteerimise parandamine ühenduse kalanduse juhtimisel“ (KOM(2006) 246 (lõplik)) esitatud põhimõtteid võimalikult kiire rakendamise kohta.

b)Vastuste kokkuvõte ja nende arvessevõtmine

Vastused eespool nimetatud komisjoni teatisele kalapüügivõimalusi käsitlevate konsultatsioonide kohta kajastavad sidusrühmade vaateid komisjoni hinnangule varude seisukorra kohta ning seda, kuidas tagada varude asjakohane majandamine. Komisjon võttis neid vastuseid ettepaneku koostamisel arvesse.

•Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Metoodikaküsimustes konsulteeris komisjon, nagu juba nimetatud, Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukoguga (ICES). ICESi nõuanded põhinevad selle eksperdirühmade ja otsuseid tegevate organite väljatöötatud nõuanderaamistikul, mis on välja antud kooskõlas vastastikuse mõistmise memorandumiga, milles on komisjoniga kokku lepitud.

Lõplik eesmärk on saavutada ja säilitada selline kalavarude tase, mis võimaldab kindlustada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse. Nimetatud eesmärk on lisatud sõnaselgelt ühise kalanduspoliitika alusmäärusesse, eelkõige selle artikli 2 lõikesse 2, milles sätestatakse, et see eesmärk „tuleb saavutada võimaluse korral 2015. aastaks ning [...] 2020. aastaks kõigi kalavarude puhul.“ See kajastab liidu võetud kohustusi seoses ülemaailmse säästva arengu tippkohtumisega 2002. aastal Johannesburgis ja eesmärgi saavutamiseks väljatöötatud rakenduskavaga. Nagu juba märgitud, on mõne kalavaru puhul teave maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kohta kättesaadav. Selliste kalavarude hulka kuuluvad püügimahu ja kaubandusliku väärtuse seisukohalt väga tähtsad kalavarud, nagu euroopa merluus, tursk, euroopa merikurat, harilik merikeel, megrimid, kilttursk ja norra salehomaar.

Põhjamere ja läänepiirkonna vete sihtliikide püügivõimalused määratakse asjakohaste mitmeaastaste kavade alusel; kavades on määratud kindlaks FMSY suremusvahemikud ja seega võimaldavad need teatavatel tingimustel mõningat paindlikkust. ICESil on palutud anda nõuandeid, mis võimaldavad hinnata selle paindlikkuse kasutamise vajadust ja võimalusi. FMSY väärtuste vahemiku ülemist osa saab kasutada lubatud kogupüügi kohta ettepanekute tegemiseks vaid siis, kui vastavalt teaduslikule nõuandele on vaja määrata kalapüügivõimalused kindlaks kooskõlas nende FMSY vahemikega, et saavutada asjakohase mitmeaastase kava eesmärgid segapüügi puhul või vältida kalavarude liigisisesest või liikidevahelisest dünaamikast tingitud tõsist kahju teatavale varule või piirata aastate vahelisi suuri kõikumisi. Juhtudel, kus kalavaru biomass on allpool kavas osutatud võrdlusaluseid, tuleb kalapüügivõimalused määrata kindlaks tasemel, mis vastab kalastussuremusele, mida vähendatakse proportsionaalselt, võttes arvesse varu biomassi vähenemist.

Maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi saavutamiseks on teatavatel juhtudel vaja kalastussuremust ja/või püüki vähendada. Käesolevas ettepanekus kasutatakse sel puhul maksimaalset jätkusuutlikku saagikust käsitlevat nõuannet, kui see on olemas. Kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega ja kui lubatud kogupüük on kavandatud maksimaalset jätkusuutlikku saagikust käsitleva nõuande põhjal, vastab lubatud kogupüük tasemele, mis tagab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi saavutamise 2020. aastal. Selle lähenemisviisi puhul on järgitud 2020. aasta püügivõimalusi käsitlevas teatises esitatud põhimõtteid.

Kalavarude puhul, mille kohta andmed on piiratud, annavad püügi vähendamise, selle samal tasemel hoidmise või suurendamise kohta soovitusi teaduslikud nõuandeasutused. Mitmel juhul on ICES oma nõuandes selliste erinevuste kohta andnud kvantitatiivseid juhiseid. Lubatud kogupüük on kavandatud nende juhiste põhjal.

•Mõju hindamine

Kalapüügivõimalusi käsitleva määruse kohaldamisala on piiratud aluslepingu artikli 43 lõikega 3.

Ettepanekus püütakse vältida lühiajalisi strateegiaid ja teha pikaajalisele jätkusuutlikkusele suunatud otsuseid, ning seega võetakse arvesse nõuandekomisjonide ja sidusrühmade algatusi, kui ICES ja/või STECF on need heaks kiitnud. Ühise kalanduspoliitika reformi komisjonipoolne ettepanek töötati välja mõju hindamise aruande (SEK(2011) 891) põhjal, mille raames analüüsiti maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärki. Selle järelduste kohaselt on kõnealune eesmärk keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse saavutamiseks vajalik tingimus.

•Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine

Ettepanekuga nähakse ette (liidu või riikide) avaliku sektori asutuste halduskorra lihtsustamine eelkõige püügikoormuse arvestuse nõuete osas.

•Põhiõigused

4.MÕJU EELARVELE

5.MUU TEAVE

•Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord

2019/0235 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU MÄÄRUS

millega määratakse 2020. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ning liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

ning arvestades järgmist:

(1)Aluslepingu artikli 43 lõike 3 kohaselt võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal vastu meetmed kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta.

(2)Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 5 kohaselt tuleb kaitsemeetmete vastuvõtmisel võtta arvesse olemasolevaid teaduslikke, tehnilisi ja majandusnõuandeid, sealhulgas asjakohasel juhul kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) ning muude nõuandvate organite aruandeid ja samuti nõuandekomisjonide antud mis tahes nõuandeid.

(3)Nõukogul on kohustus võtta vastu kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise meetmed, sealhulgas määrata asjakohasel juhul kindlaks teatavad püügivõimalustega funktsionaalselt seotud tingimused. Kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõikega 4 tuleks kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel järgida kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 kohaseid ühise kalanduspoliitika eesmärke. Kooskõlas nimetatud määruse artikli 16 lõikega 1 tuleks kalapüügivõimalused eraldada liikmesriikidele selliselt, et iga kalavaru või püügiviisi puhul oleks tagatud kõikide liikmesriikide püügitegevuse suhteline stabiilsus.

(4)Lubatud kogupüük tuleks seepärast kehtestada vastavalt määrusele (EL) nr 1380/2013 kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal, arvestades bioloogilisi ja sotsiaal-majanduslikke aspekte, ning samal ajal tagada eri kalandussektorite õiglane kohtlemine, pidades silmas ka arvamusi, mis on esitatud sidusrühmadega toimunud konsultatsioonide käigus, eelkõige kohtumistel nõuandekomisjonidega.

(5)Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 15 kohaldatakse täielikku lossimiskohustust alates 1. jaanuarist 2019 ning lossida tuleks kõik liigid, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme. Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõikes 2 on sätestatud, et kalavaru suhtes lossimiskohustuse kohaldamisel võetakse kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel arvesse muutust, mis tuleneb kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisest vastavalt saagile, selle asemel, et määrata kalapüügivõimalusi kindlaks vastavalt lossimisele. Tuginedes liikmesriikide esitatud ühistele soovitustele ja kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 15, on komisjon vastu võtnud mitu delegeeritud määrust, milles sätestatakse lossimiskohustuse rakendamise üksikasjad tagasiheite erikavadena, mida kohaldatakse ajutiselt maksimaalselt kuni kolm aastat.

(6)Selliste liikide varude puhul, mille suhtes kohaldatakse lossimiskohustust, tuleks arvesse võtta asjaolu, et tagasiheide ei ole enam põhimõtteliselt lubatud. Seepärast peaksid kalapüügivõimalused põhinema Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) soovituslikul kogupüügi näitajal (mitte soovitud kogupüügi näitajal). Kogused, mida võib erandina lossimiskohustuse täitmise ajal endiselt tagasi heita, tuleks lahutada nõuandel põhinevast kogupüügi näitajast.

(7)Teatavaid kalavarusid ei tohi ICESi teadusliku nõuande kohaselt püüda. Kui kõnealuste kalavarude lubatud kogupüük kehtestatakse vastavalt teaduslikule nõuandele, võib kogu saagi täieliku lossimiskohustuse rakendamine sellise segapüügi puhul tekitada püüki piiravate liikide probleemi. Selleks et saavutada õige tasakaal kalapüügi jätkumise vahel, arvestades võimalikke ränki sotsiaalmajanduslikke tagajärgi, ning selle vahel, et vaja on saavutada kõnealuste kalavarude hea bioloogiline seisund, kuigi segapüügi puhul on raske korraga püüda kõiki varusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, on asjakohane kehtestada kõnealuste kalavarude jaoks konkreetne kaaspüügi lubatud kogupüük. Kõnealuste lubatud kogupüükide tase peaks aitama vähendada kõnealuste kalavarude kalastussuremust ning pakkuma stiimuleid selektiivsuse suurendamiseks ja soovimatu saagi vältimiseks. Selleks et tagada võimalikult suures ulatuses püügivõimaluste kasutamine segapüügi korral kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõikega 2, on asjakohane luua kvootide vahetamiseks kvoodireserv nende liikmesriikide jaoks, kellel ei ole kvoote oma vältimatu kaaspüügi katmiseks.

(8)Selleks et vähendada nende kalavarude püüki, mille puhul on kehtestatud kaaspüügi lubatud kogupüük, tuleks kalapüügipiirkondades, kus kõnealuseid kalavarusid püütakse, kehtestada kalapüügivõimalused tasemel, mis aitab taastada ohustatud varude biomassi kestlikku taset. Samuti tuleks kehtestada kalapüügivõimalustega lahutamatult seotud tehnilised ja kontrollimeetmed, millega hoitakse ära ebaseaduslikku vette tagasilaskmist.

(9)[Teaduslike nõuannete kohaselt on hariliku huntahvena (Dicentrarchus labrax) seisund Keldi meres, La Manche'i väinas, Iiri meres ja Põhjamere lõunaosas (ICESi 4.b, 4.c, 7.a ja 7.d–7.h rajoon) endiselt muret tekitav. Kudekarja biomass on alates 2005. aastast vähenenud ja on nüüd väiksem kui Blim. Kalastussuremus on aja jooksul suurenenud, saavutades kõrgeima taseme 2013. aastal enne kiiret langust allapoole FMSY-taset. Juurdekasv oli hinnanguliselt väike alates 2008. aastast, välja arvatud aastatel 2013 ja 2014, kui juurdekasv oli hinnangute järgi keskmine. ICESi nõuande kohaselt ei tohiks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse (MSY) lähenemisviisi kasutades olla koguväljapüük 2019. aastal üle 1 789 tonni, mis on 2018. aasta nõuandega võrreldes suurem kogus. Seetõttu võiks lubada suuremat püüki selle liigi püüdmiseks õngekonksude ja -nööridega. Samuti on asjakohane jätkata hariliku huntahvena vältimatut kaaspüüki käsitlevate meetmete kohaldamist teatavate püügivahendite korral, nähes samal ajal ette lubatud püügi piiratud suurenemise. Hariliku huntahvena harrastuspüügi majandamise meetmeid tuleks kohandada, võttes arvesse sellise püügi märkimisväärset mõju asjaomastele varudele. Teadusliku nõuande kohaselt lubatud piirides peaks jätkuma püüa-ja-vabasta kalastamisviisi ja kaasavõetava saagi piirmäära kohaldamine, kuid seda tuleks teha pikema ajavahemiku jooksul. Vaadatakse läbi pärast ICESi nõuannete saamist.]

(10)[Euroopa angerja (Anguilla anguilla L.) varude puhul andis ICES nõu, et kogu inimmõjuline suremus (sh harrastus- ja tööndusliku kalapüügi tõttu) tuleks vähendada nullini või hoida sellele võimalikult lähedal. Lisaks võttis Vahemere üldine kalanduskomisjon (GFCM) vastu soovituse GFCM/42/2018/1, millega kehtestatakse euroopa angerja majandamismeetmed Vahemerel. On asjakohane kehtestada kogu liidus võrdsed tingimused ning seetõttu näha ette kolme järjestikuse kuu pikkune keeluaeg kõikides eluetappides euroopa angerja igasuguseks püügiks ka ICESi piirkonna liidu vete, samuti riimvete, nagu estuaaride, laguunide ja üleminekuvete jaoks. Kuna püügikeeluperiood peaks olema kooskõlas nõukogu määruses (EÜ) nr 1100/2007 6 sätestatud kaitse-eesmärkidega ning euroopa angerja hooajalise rändega, on ICESi piirkonna liidu vete puhul asjakohane kehtestada see keeld ajavahemikuks 1. augustist 2019 kuni 29. veebruarini 2020. Vaadatakse läbi pärast ICESi nõuannete saamist.]

(11)Teatavate varilõpuseste (haid ja railased) varude lubatud kogupüük on mõned aastad olnud nullis ning sellega on seotud säte, mille kohaselt tuleb juhupüügiga saadud saak viivitamata vabastada. Erikohtlemise põhjus on selles, et kõnealuste kalavarude kaitsestaatus on halb ning tänu nende kõrgele ellujäämismäärale ei põhjusta tagasiheide suuremat kalastussuremust, vaid tagasiheidet peetakse nende liikide kaitsmisel kasulikuks. Alates 1. jaanuarist 2019 tuleb siiski nende liikide saak lossida, välja arvatud juhul, kui nende kohta kehtib mõni erand määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 15 ettenähtud lossimiskohustusest. Kõnealuse määruse artikli 15 lõike 4 punkti a kohaselt võib selliseid erandeid teha liikide suhtes, mille püük on keelatud ja mis on sellistena määratletud ÜKP valdkonnas vastu võetud liidu õigusaktis. Seetõttu on asjakohane keelata selliste liikide püük asjaomastes piirkondades.

(12)Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 4 kohaselt tuleks nende kalavarude lubatud kogupüük, mille suhtes kohaldatakse mitmeaastast kava, kehtestada kooskõlas sellises kavas sätestatud eeskirjadega.

(13)Põhjamere mitmeaastane kava kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/973 7 ning see jõustus 2018. aastal. Läänepiirkonna vete mitmeaastane kava kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/472 8 ning see jõustus 2019. aastal. Kõnealuste kavade artiklis 1 loetletud varude kalapüügivõimalused tuleks kehtestada kooskõlas eesmärkide (FMSY vahemikud) ja kaitsemeetmetega vastavalt kavades ette nähtud tingimustele. FMSY vahemikud on kindlaks määratud vastavates ICESi nõuannetes. Kaaspüügivarude püügivõimalused tuleks kehtestada ettevaatusprintsiibil põhinevast lähenemisviisist lähtuvalt, nagu on sätestatud mitmeaastastes kavades. Et piirata varieerumist järjestikuste aastate kalapüügivõimaluste vahel, on kooskõlas määruse (EL) 2019/472 artikli 4 lõike 5 punktiga c asjakohane kasutada põhjapoolse merluusi ja uusmeremaa merluusi varude puhul FMSY ülemist vahemikku.

(14)Vastavalt läänepiirkonna vete mitmeaastase kava artiklile 8, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et kõnealuse kava artikli 1 lõikes 1 osutatud mis tahes kalavaru kudekarja biomass on väiksem kui Blim, tuleb võtta täiendavaid heastamismeetmeid, et tagada asjaomase kalavaru kiire taastumine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. Eelkõige võivad kõnealused heastamismeetmed hõlmata asjaomase kalavaru sihtpüügi peatamist ning püügivõimaluste piisavat vähendamist selliste kalavarude puhul ja/või muude kalavarude puhul, mille püügiga piirkonnas kaasneb tursa või merlangi kaaspüük.

(15)Oma nõuandes osutas ICES asjaolule, et Keldi mere tursa ja merlangi varud on väiksemad kui Blim. Seetõttu tuleb nende varude suhtes võtta täiendavaid heastamismeetmeid. Kõnealused meetmed peaksid aitama kaasa asjaomaste varude taastumisele ja asendama kalapüügivõimaluste täiendava vähendamise püügipiirkondades, kus neid kalavarusid püütakse. Seepärast peaksid meetmed seisnema püügitegevuse peatamises kudemisajal ning tehnilistes meetmetes (püügivahendite omaduste muutmine) ja kontrollimeetmetes, mis on lahutamatult seotud kalapüügivõimalustega püügipiirkondades, kus kõnealuseid kalavarusid püütakse.

(16)Atlandi ookeani idaosa ja Vahemere hariliku tuuni varu lubatud kogupüük tuleks kehtestada kooskõlas eeskirjadega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 2016/1627 9 .

(17)Võrdlusaluse kasutamise põhjal andis ICES seoses Šotimaast läände jäävate vete heeringavaruga nõu 6.a, 7.b ja 7.c rajooni (Šotimaa lääneranniku veed, Iirimaa lääneosa) kombineeritud heeringavarude kohta. See nõuanne hõlmab kahte eraldiseisvat lubatud kogupüüki (ühelt poolt 6.aS, 7.b ja 7.c rajooni ning teiselt poolt 5.b, 6.b ja 6.aN rajooni kohta). ICESi sõnul tuleb välja töötada kõnealuste kalavarude taastamise kava. Kuna teadusliku nõuande kohaselt ei saa põhjapoolsete varude majandamise kava 10 kombineeritud varude puhul kohaldada ning pole võimalik kehtestada eraldi püügivõimalusi kõnealusele kahele kalavarule, tuleks kehtestada lubatud kogupüük, et lubada ärilistel alustel teadusliku proovivõtu programmi puhul piiratud püüki.

(18)17. detsembril 2018 avaldas ICES teadusliku nõuande stauriidide (Trachurus spp.) piirkondadevahelise paindlikkuse kohta ICESi 8.c ja 9.a rajoonis. ICES soovitas, et kahe kalavaru piirkondadevaheline paindlikkus ei tohiks ületada kalastussuremusele Fp.05 vastava saagi ja kehtestatud lubatud kogupüügi vahet. Samuti ei tohiks lubatud kogupüüki üle kanda kalavarule, mille kudekarja biomass on väiksem kui biomassi piirangu piirväärtus (Blim). Kõnealuse teadusliku nõuande kohaselt tuleks 2019. aastaks ICESi 9. alapiirkonna ja 8.c rajooni stauriidivaru piirkondadevaheline paindlikkus (eritingimus) kehtestada 10 % tasemel.

(19)Selliste kalavarude puhul, mille kohta ei ole piisavalt usaldusväärseid andmeid kalavaru suuruse hindamiseks, tuleks majandamismeetmete võtmisel ja lubatud kogupüügi määramisel järgida kalavarude majandamise suhtes määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 8 määratletud ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi kalavarude majandamisele, võttes samal ajal arvesse kalavarule omaseid tegureid, sealhulgas kättesaadavat teavet kalavaru olukorra muutumise ja segapüügiga seotud aspektide kohta.

(20)Nõukogu määrusega (EÜ) nr 847/96 11 on kehtestatud lubatud kogupüükide haldamise täiendavad tingimused ühest aastast teise ülekandmisel, sealhulgas nimetatud määruse artiklite 3 ja 4 kohased paindlikkussätted ettevaatusprintsiibil põhineva ja analüütilise lubatud kogupüügi kohta. Nimetatud määruse artikli 2 kohaselt tuleb nõukogul lubatud kogupüügi kehtestamisel otsustada, milliste kalavarude suhtes ei kohaldata nimetatud määruse artiklit 3 või 4, võttes aluseks eelkõige kalavarude bioloogilise seisundi. 2014. aastal kehtestati määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 9 ühest aastast teise paindliku ülekandmise täiendav mehhanism kõikide lossimiskohustusega hõlmatud varude jaoks. Seega, et vältida liigset paindlikkust, mis kahjustaks mere bioloogiliste ressursside mõistliku ja vastutustundliku kasutamise põhimõtet, takistaks ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamist ja halvendaks kalavarude bioloogilist seisundit, tuleks sätestada, et määruse (EÜ) nr 847/96 artikleid 3 ja 4 kohaldatakse analüütilise lubatud kogupüügi suhtes ainult siis, kui määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 9 kohast paindlikku ühest aastast teise ülekandmist ei kasutata.

(21)Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 9 kohane aastatevaheline paindlikkus tuleks välja jätta, kui sellise paindlikkuse kohaldamine kahjustaks ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamist, eelkõige kalavarude puhul, mille kudekarja biomass on väiksem kui Blim.

(22)Kui teatava kalavaru lubatud kogupüük on eraldatud üksnes ühele liikmesriigile, on asjakohane anda sellele liikmesriigile kooskõlas aluslepingu artikli 2 lõikega 1 õigus määrata kõnealuse lubatud kogupüügi maht. Tuleks kehtestada sätted, millega tagatakse, et lubatud kogupüügi mahtu kehtestades järgib asjaomane liikmesriik täielikult ühise kalanduspoliitika põhimõtteid ja eeskirju.

(23)On vaja kehtestada 2020. aasta püügikoormuse ülemmäärad kooskõlas määruse (EL) 2016/1627 artiklitega 5, 6, 7 ja 9 ning I lisaga.

(24)Kalapüügivõimaluste täieliku ärakasutamise tagamiseks on asjakohane lubada sama bioloogilise varu puhul paindlikkust teatavate lubatud kogupüügi piirkondade vahel.

(25)Teatavate liikide, näiteks mõne hailiigi kaitsmist võib tõsiselt ohustada isegi piiratud püük. Seepärast tuleks selliste liikide püügi võimalused nende liikide püügi üldise keelustamisega täielikult lõpetada.

(26)Metsloomade rändliikide kaitse konventsiooni osaliste 12. konverentsil, mis toimus 23.–28. oktoobrini 2017 Manilas, lisati mitu liiki konventsiooni I ja II lisas nimetatud kaitstud liikide loetellu. Seepärast on asjakohane ette näha kõnealuste liikide kaitse seoses kõigis vetes kalastavate liidu kalalaevadega ja liidu vetes kalastavate liitu mittekuuluvate riikide kalalaevadega.

(27)Käesolevas määruses sätestatud ning liidu kalalaevadele eraldatud kalapüügivõimaluste kasutamine toimub vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1224/2009, 12 eelkõige vastavalt nimetatud määruse artiklitele 33 ja 34, milles käsitletakse saagi ja püügikoormuse registreerimist ning andmete edastamist kalapüügivõimaluste ammendumise kohta. Seetõttu on vaja täpsustada koodid, mida liikmesriigid peavad kasutama käesoleva määrusega hõlmatud kalavarude lossimise kohta komisjonile andmete saatmisel.

(28)ICESi nõuande kohaselt on asjakohane säilitada ICESi 2.a ja 3.a rajooni ning ICESi 4. alapiirkonna liidu vetes tobiapüügi ja seotud kaaspüügi reguleerimise erisüsteem. Kuna ICESi teaduslik nõuanne peaks avaldatama alles 2020. aasta veebruaris, on asjakohane kehtestada kõnealuse kalavaru lubatud kogupüük ja kvoodid ajutiselt nulltasemel kuni nõuande avaldamiseni.

(29)Liit on Norra 13 ja Fääri saartega 14 sõlmitud kalandussuhteid käsitlevate kokkulepete ja protokollidega ettenähtud korras pidanud kõnealuste partneritega konsultatsioone kalapüügiõiguste üle. Kalandussuhteid Gröönimaaga 15 käsitlevas lepingus ja protokollis sätestatud korra kohaselt on ühiskomitee kehtestanud liidule 2020. aastaks kalapüügivõimalused Gröönimaa vetes. Seetõttu tuleb need püügivõimalused lisada käesolevasse määrusesse.

(30)Kirde-Atlandi Kalanduskomisjon (NEAFC) võttis oma 2019. aastal peetud aastakoosolekul vastu Irmingeri mere kahe meriahvenavaru kaitse meetmed. Neid meetmeid tuleks rakendada liidu õiguses. [Põhjendus ja meede vaadatakse läbi pärast aastakoosolekut.]

(31)Rahvusvaheline Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjon (ICCAT) leppis oma 2019. aastal peetud aastakoosolekul kokku, et 2018. ja 2019. aastal võib liit jaotada hariliku tuuni jaotamata reservid 2019. ja 2020. aastaks, võttes eelkõige arvesse rannikuäärsete ICCATi konventsiooni osaliste, koostööd tegevate kolmandate riikide, kalastus- ja muude organisatsioonide („konventsiooniosalised“) vajadusi seoses rannalähedase püügiga. See jaotamine lepiti kokku ICCATi 2. paneeli istungitevahelisel koosolekul (Madrid, märts 2018), tuginedes liidu eraldise puhul liikmesriikidelt, eelkõige Kreekalt, Hispaanialt ja Portugalilt saadud teabele. Selle tulemusel sai liit kalapüügi erivõimalused 87 tonni ulatuses 2019. aastaks ja 100 tonni ulatuses 2020. aastaks, mida saavad kasutada liidu väikesemahulise püügiga tegelevad kalalaevastikud teatavates liidu piirkondades. ICCAT kinnitas nende uute püügivõimaluste eraldamise oma 2018. aasta koosolekul ning seega on asjakohane määrata nende täiendavate püügivõimaluste jaoks kindlaks jaotuspõhimõtted. [Põhjendus ja meede vaadatakse läbi pärast aastakoosolekut.]

(32)ICCATi soovitust 16-05, mille kohaselt vähendatakse 2019. aastal Vahemere mõõkkala lubatud kogupüüki, tuleks rakendada liidu õiguses. Nagu juba tehakse Atlandi ookeani idaosa ja Vahemere hariliku tuuni varude puhul, on asjakohane, et kõikide muude ICCATi kalavarude harrastuskalapüügi suhtes kohaldataks selle organisatsiooni poolt vastu võetud püügi piirnorme. Lisaks tuleks selliste liidu kalalaevade suhtes, mille pikkus on vähemalt 20 meetrit ja millega püütakse suursilm-tuuni ICCATi konventsiooni alal, kohaldada ICCATi poolt soovituses 15-01 vastu võetud võimsuse piiranguid. [Põhjendus ja meede vaadatakse läbi pärast aastakoosolekut.]

(33)Antarktika vete elusressursside kaitse komisjoni (CCAMLR) osalisriigid võtsid 2019. aastal toimunud aastakoosolekul vastu siht- ja kaaspüügiliikide püügi piirnormid ajavahemikuks 1. detsembrist 2019 kuni 30. novembrini 2020. Kvootide täituvust 2019. aastal tuleks 2020. aastaks kalapüügivõimaluste kehtestamisel arvesse võtta. [Põhjendus ja meede vaadatakse läbi pärast aastakoosolekut.]

(34)India Ookeani Tuunikomisjon (IOTC) võttis 2018. aastal peetud aastakoosolekul vastu kulduim-tuuni (Thunnus albacares) püügi uued piirnormid, mis ei mõjuta liidu piirnorme kõnealuses komisjonis. IOTC vähendas ka võimalusi kasutada peibutuspüügivahendeid ja varustuslaevu. Neid sätteid 2020. aastal toimunud aastakoosolekul läbi ei vaadatud ja seega tuleks neid jätkuvalt rakendada liidu õiguses. [Põhjendus ja meede vaadatakse läbi pärast aastakoosolekut.]

(35)Vaikse ookeani lõunaosa piirkondliku kalandusorganisatsiooni (SPRFMO) aastakoosolek peetakse 14.–18. veebruaril 2020. Praegused meetmed peaksid jääma SPRFMO konventsiooni alal ajutiselt kehtima kuni nimetatud aastakoosoleku toimumiseni.

(36)Ameerika Troopikatuunide Komisjon (IATTC) võttis 2017. aastal peetud aastakoosolekul vastu kulduim-tuuni, suursilm-tuuni ja vööttuuni kaitse meetme aastateks 2018–2020. Seda 2019. aastal toimunud aastakoosolekul läbi ei vaadatud ja seega tuleks neid jätkuvalt rakendada liidu õiguses. [Põhjendus ja meede vaadatakse läbi pärast aastakoosolekut.]

(37)Siniuim-tuuni kaitse komisjon (CCSBT) kinnitas oma 2019. aastal peetud aastakoosolekul siniuim-tuuni lubatud kogupüügi 2018.–2020. aastaks 2016. aastal peetud aastakoosolekul vastu võetud tasemel. Neid meetmeid tuleks rakendada liidu õiguses. [Põhjendus ja meede vaadatakse läbi pärast aastakoosolekut.]

(38)Atlandi ookeani kaguosa kalandusorganisatsioon (SEAFO) võttis oma 2019. aasta koosolekul vastu lubatud kogupüügi peamiste oma pädevusvaldkonda kuuluvate liikide jaoks. Neid meetmeid tuleks rakendada liidu õiguses. [Põhjendus ja meede vaadatakse läbi pärast aastakoosolekut.]

(39)Oma aastakoosolekul 2019. aastal võttis Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjon (WCPFC) vastu kaitse- ja majandamismeetmed. Neid meetmeid tuleks rakendada liidu õiguses. [Põhjendus ja meede vaadatakse läbi pärast aastakoosolekut.]

(40)Loode-Atlandi Kalandusorganisatsioon (NAFO) võttis 2019. aastal peetud 41. aastakoosolekul vastu mitu otsust 2020. aasta kalapüügivõimaluste kohta seoses teatavate kalavarudega NAFO konventsiooni ala 1.–4. alapiirkonnas. Neid meetmeid tuleks rakendada liidu õiguses.

(41)India ookeani lõunaosa kalanduskokkuleppe (SIOFA) osalisriikide 2019. aastal toimunud 6. koosolekul võeti vastu kaitse- ja majandamismeetmed kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvate varude jaoks. Neid meetmeid tuleks rakendada liidu õiguses.

(42)Teatavad rahvusvahelised meetmed, millega luuakse liidu kalapüügivõimalused või piiratakse neid, võetakse asjakohastes piirkondlikes kalandusorganisatsioonides vastu aasta lõpus ja neid hakatakse kohaldama enne käesoleva määruse jõustumist. Seepärast on vaja, et sätteid, millega neid meetmeid rakendatakse liidu õiguses, kohaldatakse tagasiulatuvalt. Kuna püügihooaeg CCAMLRi konventsiooni alal kestab 1. detsembrist kuni 30. novembrini ning teatavad kalapüügivõimalused või -keelud CCAMLRi konventsiooni alal kehtestatakse seepärast samuti ajavahemikuks, mis algab 1. detsembril 2019, on asjakohane kohaldada käesoleva määruse asjakohaseid sätteid alates nimetatud kuupäevast. Selline tagasiulatuv kohaldamine ei piira õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna CCAMLRi liikmetel ei ole lubatud CCAMLRi konventsiooni alal kala ilma loata püüda. [Põhjendus ja meede vaadatakse läbi pärast aastakoosolekut.]

(43)Seoses atlandi arktikakrabi püügivõimalustega Svalbardi ümbruses tagab 1920. aasta Pariisi leping kõigile selle lepingu osalistele võrdse ja mittediskrimineeriva juurdepääsu ressurssidele, sealhulgas seoses püügitegevusega. Liidu seisukoht nimetatud juurdepääsu kohta seoses atlandi arktikakrabi püügivõimalustega Svalbardi ümbritseval mandrilaval on esitatud kahes verbaalnoodis Norrale, vastavalt 25. oktoobril 2016 ja 24. veebruaril 2017. Et tagada atlandi arktikakrabi varude kasutamine Svalbardi ümbruses viisil, mis on kooskõlas nimetatud lepingu piires selles piirkonnas suveräänseid õigusi ja jurisdiktsiooni omava Norra kehtestatud mittediskrimineerivate majandamisnormidega, on asjakohane määrata kindlaks selliste laevade arv, kellel on selline püük lubatud. Nimetatud püügivõimaluste jaotus liikmesriikide vahel on piiratud 2020. aastaga. Tuletatakse meelde, et liidu esmavastutus kohaldatava õiguse järgimise tagamise eest lasub lipuliikmesriikidel.

(44)Vastavalt liidu avaldusele, milles käsitletakse liidu vetes kalapüügivõimaluste andmist Venezuela Bolívari Vabariigi lipu all sõitvatele kalalaevadele Prantsuse Guajaana rannikulähedases majandusvööndis, 16 on vaja määrata kindlaks Venezuela Bolívari Vabariigile liidu vetes riffahvena püügi võimalused.

(45)Arvestades, et teatavaid sätteid tuleb kohaldada järjepidevalt, ning selleks, et vältida õiguskindlusetust ajavahemikul 2020. aasta lõpust kuni 2021. aastaks kalapüügivõimaluste kindlaksmääramist käsitleva määruse jõustumise kuupäevani, tuleks püügi keelamist ja püügikeeluaegasid käsitlevaid käesoleva määruse sätteid kohaldada jätkuvalt 2021. aasta alguses kuni selle määruse jõustumiseni, millega määratakse kindlaks kalapüügivõimalused 2021. aastaks.

(46)Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused seoses konkreetsele liikmesriigile loa andmisega jaotatud püügikoormuse haldamiseks kilovatt-päevade süsteemi alusel. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 17 .

(47)Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamise ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused seoses täiendavate merepäevade andmisega püügitegevuse alalise lõpetamise tõttu ning seoses tõhustatud teadusliku vaatlemiskavaga, samuti seoses selliste tabelivormide kehtestamisega, mis on vajalikud liikmesriikide lipu all sõitvate laevade vahelist merepäevade ülekandmist käsitleva teabe kogumiseks ja edastamiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas määrusega (EL) nr 182/2011.

(48)Selleks et vältida püügitegevuse katkemist ja tagada liidu kaluritele elatusvahendid, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2020, välja arvatud püügikoormuse piiranguid käsitlevad sätted, mida tuleks kohaldada alates 1. veebruarist 2020, ning teatavaid piirkondi käsitlevad erisätted, mida tuleks kohaldada alates konkreetsest kuupäevast. Olukorra kiireloomulisuse tõttu peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist.

(49)Kalapüügivõimalusi tuleks kasutada täielikus kooskõlas liidu õigusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAOTIS
ÜLDSÄTTED

Artikkel 1
Reguleerimisese

1.Käesoleva määrusega määratakse kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused liidu vetes ning liidu kalalaevadele teatavates vetes väljaspool liitu.

2.Lõikes 1 osutatud kalapüügivõimalused hõlmavad järgmist:

a)2020. aasta püügi piirnormid ning kui käesolevas määruses on nii sätestatud, siis ka 2021. aasta püügi piirnormid;

b)püügikoormuse piirangud ajavahemikuks 1. veebruarist 2020 kuni 31. jaanuarini 2021, välja arvatud juhul, kui on kehtestatud muud tähtajad seoses artiklite 27 ja 28 kohased püügikoormuse piirangud ning peibutuspüügivahendite püügikoormuse piirangud, mida kohaldatakse 2020. aastal;

c)teatavate kalavarude püügi võimalused CCAMLRi konventsiooni alal ajavahemikul 1. detsembrist 2019 kuni 30. novembrini 2020;

d)teatavate kalavarude püügi võimalused 2019. ja 2020. aastal IATTC konventsiooni alal, mis on täpsustatud artiklis 30.

Artikkel 2
Kohaldamisala

1.Käesolevat määrust kohaldatakse järgmiste laevade suhtes:

a)liidu kalalaevad;

b)liidu vetes tegutsevad kolmanda riigi laevad.

2.Käesolevat määrust kohaldatakse ka harrastuskalapüügi suhtes, kui sellisele püügile on asjaomastes sätetes sõnaselgelt osutatud.

Artikkel 3
Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 4 osutatud mõisteid. Peale selle kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)„kolmanda riigi laev“ – kolmanda riigi lipu all sõitev ja kolmandas riigis registreeritud kalalaev;

b)„harrastuskalapüük“ – mittetöönduslikud püügitoimingud, mille puhul mere bioloogilisi ressursse kasutatakse meelelahutuslikul, turismi või sportlikul eesmärgil;

c)„rahvusvahelised veed“ – veed, mis ei kuulu ühegi riigi suveräänse õiguse või jurisdiktsiooni alla;

d)„lubatud kogupüük“ (TAC) –

i)igast kalavarust aastas püüda lubatud kala kogus püügi puhul, mille suhtes on kehtestatud määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõigetes 4–7 osutatud erand lossimiskohustusest;

ii)igast kalavarust aastas püüda lubatud kala kogus igasuguse muu püügi puhul;

e)„kvoot“ – liidule, liikmesriigile või kolmandale riigile eraldatud osa lubatud kogupüügist;

f)„analüütiline hinnang“ – teatava kalavaru olukorra muutumist käsitlev kvantitatiivne hinnang, mis põhineb kalavaru bioloogiat ja kasutust käsitlevatel andmetel, mis on teadusliku läbivaatamise tulemusel hinnatud kvaliteedilt piisavaks, et anda teaduslikke nõuandeid tulevaste püügivõimaluste kohta;

g)„võrgusilma suurus“ – kalavõrgu silmasuurus, mis on määratletud komisjoni määruse (EL) 2019/1241 18 artikli 6 punktis 27;

h)„liidu kalalaevade register“ – register, mille on loonud komisjon kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 24 lõikega 3;

i)„püügipäevik“ – määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklis 14 osutatud püügipäevik.

Artikkel 4
Kalapüügipiirkonnad

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi püügipiirkondade määratlusi:

a)„ICESi (Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu) püügipiirkonnad“ – määruse (EÜ) nr 218/2009 19 III lisas kindlaks määratud geograafilised alad;

b)„Skagerrak“ – geograafiline ala, mis piirneb läänes Hanstholmi majakast Lindesnesi majakani ulatuva joonega ning lõunas Skageni majakast Tistlarna majakani ja sealt Rootsi ranniku lähima punktini ulatuva joonega;

c)„Kattegat“ – geograafiline ala, mis piirneb põhjas Skageni majakast Tistlarna majakani ja sealt Rootsi ranniku lähima punktini ulatuva joonega ning lõunas Hasenørest Gnibenini, Korshagest Spodsbjergini ja Gilbjerg Hovedist Kullenini ulatuva joonega;

d)„ICESi 7. alapiirkonna funktsionaalne üksus 16“ – geograafiline ala, mis asub järgmiste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–53°30' N 15°00' W,

–53°30' N 11°00' W,

–51°30' N 11°00' W,

–51°30' N 13°00' W,

–51°00' N 13°00' W,

–51°00' N 15°00' W;

e)„ICESi 8.c rajooni funktsionaalne üksus 25” – geograafiline ala, mis asub järgmiste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–43°00' N 9°00' W,

–43°00' N 10°00' W,

–43°30' N 10°00' W,

–43°30' N 9°00' W,

–44°00' N 9°00' W,

–44°00' N 8°00' W,

–43°30' N 8°00' W;

f)„ICESi 9.a rajooni funktsionaalne üksus 26“ – geograafiline ala, mis asub järgmiste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–43°00' N 8°00' W;

–43°00' N 10°00' W,

–42°00' N 10°00' W,

–42°00' N 8°00' W;

g)„ICESi 9.a rajooni funktsionaalne üksus 27“ – geograafiline ala, mis asub järgmiste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–42°00' N 8°00' W,

–42°00' N 10°00' W,

–38°30' N 10°00' W,

–38°30' N 9°00' W,

–40°00' N 9°00' W,

–40°00' N 8°00' W;

h)„ICESi 9.a rajooni funktsionaalne üksus 30“ – geograafiline ala, mis asub Cádizi lahes ja sellega piirnevates 9.a rajooni vetes ning kuulub Hispaania jurisdiktsiooni alla;

i)„ICESi 8.c rajooni funktsionaalne üksus 31” – geograafiline ala, mis asub järgmiste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–43°30' N 6°00' W,

–44°00' N 6°00' W,

–44°00' N 2°00' W,

–43°30' N 2°00' W;

j)„Cádizi laht“ – ICESi 9.a rajooni geograafiline ala, mis jääb pikkuskraadist 7º23'48″ W ida poole;

k)„CCAMLRi (Antarktika vete elusressursside kaitse komisjoni) konventsiooni ala“ – nõukogu määruse (EÜ) nr 601/2004 20 artikli 2 punktis a kindlaks määratud geograafiline ala;

l)„CECAFi (Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee) püügipiirkonnad“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 216/2009 21 II lisas kindlaks määratud geograafilised alad;

m)„IATTC (Ameerika Troopikatuunide Komisjoni) konventsiooni ala“ – Ameerika Ühendriikide ja Costa Rica Vabariigi vahelise 1949. aasta konventsiooniga moodustatud Ameerika Troopikatuunide Komisjoni tugevdamise konventsioonis 22 kindlaks määratud geograafiline ala;

n)„ICCATi (Rahvusvaheline Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjon) konventsiooni ala“ – rahvusvahelises Atlandi tuunikala kaitse konventsioonis 23 määratletud geograafiline ala;

o)„IOTC (India Ookeani Tuunikomisjoni) pädevusalasse kuuluv ala“ – India Ookeani Tuunikomisjoni moodustamise lepingus 24 kindlaks määratud geograafiline ala;

p)„NAFO (Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni) püügipiirkonnad“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 217/2009 25 III lisas kindlaks määratud geograafilised alad;

q)„SEAFO (Atlandi ookeani kaguosa kalandusorganisatsioon) konventsiooni ala“ – Atlandi ookeani kaguosa kalavarude kaitse ja majandamise konventsioonis 26 määratletud geograafiline ala;

r)„SIOFA kokkuleppega hõlmatud piirkond“ – India ookeani lõunaosa kalanduskokkuleppes 27 kindlaks määratud geograafiline ala;

s)„SPRFMO (Vaikse ookeani lõunaosa piirkondliku kalandusorganisatsiooni) konventsiooni ala“ – Vaikse ookeani lõunaosa avamere kalavarude kaitse ja majandamise konventsioonis 28 kindlaks määratud geograafiline ala;

t)„WCPFC (Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni) konventsiooni ala“ – Vaikse ookeani lääne- ja keskosa pika rändega kalavarude kaitse ja majandamise konventsioonis 29 kindlaks määratud geograafiline ala;

u)„Beringi mere avameri“ – Beringi mere avamere geograafiline ala, mis on kaugemal kui 200 meremiili lähtejoontest, millest mõõdetakse Beringi mere ranniku äärsete riikide territoriaalmere laiust;

v)„IATTC ja WCPFC vaheline kattuv piirkond” – järgmiste koordinaatidega määratletud geograafiline ala:

–150º läänepikkust,

–130º läänepikkust,

–4º lõunalaiust,

–50º lõunalaiust.

II JAOTIS
LIIDU KALALAEVADE
PÜÜGIVÕIMALUSED

I peatükk
Üldsätted

Artikkel 5
Lubatud kogupüük ja selle jaotamine

1.Liidu kalalaevadele liidu vetes või teatavates vetes väljaspool liitu lubatud kogupüük, selle jaotus liikmesriikide vahel ning asjakohasel juhul sellega funktsionaalselt seotud tingimused on esitatud I lisas.

2.Liidu kalalaevadel on lubatud kala püüda käesoleva määruse I lisas kindlaks määratud lubatud kogupüügi ulatuses Fääri saarte, Gröönimaa ja Norra kalandusjurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes ning Jan Mayeni ümbruse püügipiirkonnas vastavalt käesoleva määruse artiklis 16 ja III lisas ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2403 30 ja selle rakendussätetes esitatud tingimustele.

Artikkel 6
Liikmesriikide kindlaks määratav lubatud kogupüük

1.Teatavate kalavarude lubatud kogupüügi määrab kindlaks asjaomane liikmesriik. Need kalavarud on kindlaks määratud I lisas.

2.Liikmesriik määrab lubatud kogupüügi kindlaks järgmiselt:

a)see on kooskõlas ühise kalanduspoliitika põhimõtete ja eeskirjadega, eelkõige varude säästva kasutamise põhimõttega, ning

b)selle tulemus on

i)analüütilise hinnangu olemasolu korral varude kasutamine alates aastast 2020 võimalikult suure tõenäosusega maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, või

ii)varude kasutamine vastavalt ettevaatusprintsiibil põhinevale lähenemisviisile kalavarude majandamisele, kui analüütiline hinnang puudub või ei ole täielik.

3.Kõik asjaomased liikmesriigid esitavad komisjonile 15. märtsiks 2020 järgmise teabe:

a)vastuvõetud lubatud kogupüügid;

b)asjaomase liikmesriigi kogutud ja hinnatud andmed, millel vastuvõetud lubatud kogupüügid põhinevad;

c)üksikasjalik teave selle kohta, kuidas vastuvõetud lubatud kogupüügid vastavad lõikele 2.

Artikkel 7
Püügi ja kaaspüügi lossimise tingimused

1.Määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 kehtestatud lossimiskohustuseta püüki võib pardal hoida või lossida ainult juhul, kui:

a)selle on püüdnud sellise liikmesriigi lipu all sõitvad laevad, millel on kvoot ja see kvoot ei ole ammendatud, või

b)see moodustab osa liidu kvoodist, mis ei ole kvoodina liikmesriikide vahel ära jaotatud ja kõnealune liidu kvoot ei ole ammendatud.

2.Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 8 kohane sihtliiki mittekuuluva liigi varu, mis on ohututes bioloogilistes piirides, on kindlaks määratud käesoleva määruse I lisas, selleks et teha erand kohustusest arvestada saak asjakohasest kvoodist maha, nagu on ette nähtud kõnealuses artiklis.

[Artikkel 8
Kvootide vahetamise mehhanism lubatud kogupüükide puhul vältimatu kaaspüügi korral
seoses lossimiskohustuse kehtestamisega

1.Selleks et võtta arvesse lossimiskohustuse kehtestamist ja teha kvoodid kättesaadavaks nende liikmesriikide jaoks, kellel teatavate kaaspüükide jaoks kvoote ei ole, kohaldatakse IA lisas kindlaks määratud lubatud kogupüükide suhtes käesolevas artiklis kindlaks määratud kvootide vahetamise mehhanismi.

2.Igale liikmesriigile eraldatud kvootidest tehakse 6 % tursa lubatud kogupüügist Keldi meres ja Šotimaast läände jäävates vetes, merlangi lubatud kogupüügist Iiri meres ning atlandi merilesta lubatud kogupüügist ICESi 7.h, 7.j ja 7.k rajoonis ning 3 % merlangi lubatud kogupüügist Šotimaast läände jäävates vetes kättesaadavaks kvootide vahetamise reservi jaoks, mis avatakse 1. jaanuarist 2019. Ilma kvootideta liikmesriikidel on kvoodireservile ainujuurdepääs kuni 31. märtsini 2019.

3.Reservist võetud koguseid ei või vahetada ega järgmisesse aastasse üle kanda. Kõik kasutamata kogused antakse pärast 31. märtsi 2019 tagasi neile liikmesriikidele, kes algselt kvootide vahetamise reservi panustasid.

4.Vastu antavad kvoodid võetakse eelistatavalt lubatud kogupüükide loetelust, mille iga reservi panustanud liikmesriik kindlaks määrab ning mis on esitatud IA lisa liites.

5.Neil kvootidel on samaväärne kaubanduslik väärtus turul kehtiva vahetuskursi või muu vastastiku vastuvõetava vahetuskursi alusel. Alternatiivide puudumise korral kasutatakse Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete turu vaatlusrühma esitatud samaväärset majanduslikku väärtust kooskõlas liidu keskmiste hindadega eelmisel aastal.

6.Juhul kui eespool osutatud mehhanism ei võimalda liikmesriikidel oma vältimatut kaaspüüki sarnases ulatuses katta, püüavad liikmesriigid leppida kokku kvootide vahetamises määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 8 alusel, tagades et vahetatavad kvoodid oleksid sama kaubandusliku väärtusega.

Artikkel vaadatakse läbi kaaspüügi lubatud kogupüükide hindamise põhjal.]

Artikkel 9
Püügikoormuse piirangud ICESi 7.e rajoonis

1.Artikli 1 lõike 2 punktis b osutatud ajavahemikeks on IIA lisa kohaste õiguste ja kohustuste tehnilised aspektid, mis on seotud hariliku merikeele varu majandamisega ICESi 7.e rajoonis, sätestatud IIA lisas.

2.Komisjon võib rakendusaktidega eraldada taotluse esitanud liikmesriigile IIA lisa punktis 5 osutatud päevadele lisaks täiendava arvu merepäevi, mille jooksul võib lipuliikmesriik anda laevale loa viibida ICESi 7.e rajoonis, kui laeva pardal on kindlaksmääratud püügivahendeid, lähtudes kõnealuse liikmesriigi asjaomasest taotlusest vastavalt IIA lisa punktile 7.4. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 50 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3.Komisjon võib rakendusaktidega eraldada taotluse esitanud liikmesriigile ajavahemikul 1. veebruarist 2020 kuni 31. jaanuarini 2021 lisaks IIA lisa punktis 5 osutatud päevadele kuni kolm päeva, mille jooksul võib laev viibida ICESi 7.e rajoonis tõhustatud teadusliku vaatlemiskava alusel, nagu on osutatud IIA lisa punktis 8.1.  Kõnealune eraldis põhineb liikmesriigi poolt IIA lisa punkti 8.3 kohaselt esitatud kirjeldusel ning selle esitamisele järgneval konsultatsioonil STECFiga. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 50 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

[Artikkel 10
Hariliku huntahvena püüki käsitlevad meetmed

1.Keelatud on liidu kalalaevade teostatav ja igasugune kaldalt toimuv töönduslik hariliku huntahvena püük ICESi 4.b ja 4.c rajoonis ning 7. alapiirkonnas. Keelatud on kõnealuses piirkonnas püütud harilikku huntahvenat pardal hoida, ümber laadida, ümber paigutada ja lossida.

2.Erandina lõikest 1 võivad 2020. aasta jaanuaris ning ajavahemikul 1. aprillist kuni 31. detsembrini 2020 liidu kalalaevad ICESi 4.b, 4.c, 7.d, 7.e, 7.f ja 7.h rajoonis ning vetes, mis asuvad 12 meremiili ulatuses lähtejoonest Ühendkuningriigi suveräänsuse alla kuuluval alal ICESi 7.a ja 7.g rajoonis, püüda harilikku huntahvenat ning hoida pardal, ümber laadida, ümber paigutada ja lossida harilikku huntahvenat, mis on kõnealuses piirkonnas püütud järgmiste püügivahendite abil ja järgmistes kogustes:

a)põhjatraaliga 31 püügi korral vältimatut kaaspüüki mitte rohkem kui p.m. kg kahe kuu kohta ja p.m. % asjaomase laeva poolt igal päeval püütud ja pardal hoitavate mereorganismide kogupüügi kaalust;

b)seinnoodaga 32 püügi korral vältimatut kaaspüüki mitte rohkem kui p.m. kg kuus ja p.m. % asjaomase laeva poolt igal päeval püütud ja pardal hoitavate mereorganismide kogupüügi kaalust;

c)õngekonksude ja -nööridega 33 püügi korral mitte rohkem kui p.m. tonni laeva kohta aastas;

d)vainakkevõrkudega 34 püügi korral vältimatut kaaspüüki mitte rohkem kui p.m. tonni laeva kohta aastas.

Esimeses lõigus sätestatud erandeid kohaldatakse selliste liidu kalalaevade suhtes, mille kohta on ajavahemikul 1. juulist 2015 kuni 30. septembrini 2016 registreeritud hariliku huntahvena püük: punktis c õngekonksude ja -nööridega ning punktis d vainakkevõrkudega. Liidu kalalaeva asendamise korral võivad liikmesriigid lubada erandi kohaldamist teise kalalaeva suhtes, tingimusel et nende liidu kalalaevade arv, mille suhtes erandit kohaldatakse, ja nende kogupüügivõimsus ei suurene.

3.Lõikes 2 sätestatud püügi piirnorme ei saa üle kanda ühelt laevalt teisele ning kuuajalise piirangu kohaldamise korral ühest kuust teise. Liidu kalalaevadele, mis kasutavad ühes kalendrikuus mitut püügivahendit, kohaldatakse lõikes 2 sätestatud madalaimat püügi piirnormi iga püügivahendi suhtes.

Liikmesriigid teatavad komisjonile kogu püütud hariliku huntahvena saagi püügivahendite kaupa hiljemalt 15 päeva jooksul pärast iga kuu lõppu.

4.Harrastuskalapüügi, sealhulgas kaldalt püügi korral ICESi 4.b, 4.c, 6.a, 7.a–7.k rajoonis

a)on hariliku huntahvena puhul lubatud 1. jaanuarist kuni 31. märtsini ja 1. novembrist kuni 31. detsembrini 2020 kasutada ainult püüa-ja-vabasta kalastamist ritvõnge või käsiõngega. Sel ajal on keelatud kõnealuses piirkonnas püütud huntahvenat pardal hoida, ümber laadida, ümber paigutada või lossida;

b)1. aprillist kuni 31. oktoobrini 2020 on lubatud endale jätta kõige rohkem p.m. ühikut ritvõnge või käsiõngega püütud harilikku huntahvenat kaluri kohta päevas. Pardal hoitava huntahvena alammõõt on 42 cm.

5.Harrastuskalapüügi puhul ICESi 8.a ja 8.b rajoonis on lubatud endale jätta kõige rohkem p.m. ühikut ritvõnge või käsiõngega püütud harilikku huntahvenat kaluri kohta päevas. Pardal hoitava huntahvena alammõõt on 42 cm.

Meetmed vaadatakse läbi pärast teaduslike nõuannete esitamist.]

[Artikkel 11
Euroopa angerja püüki käsitlevad meetmed ICESi piirkonna liidu vetes

Igasugune euroopa angerja siht-, juhu- ja harrastuspüük keelatakse ICESi piirkonna liidu vetes, sealhulgas riimvetes, nagu estuaarid, laguunid ja üleminekuveed, kolme järjestikuse kuu pikkuseks ajavahemikuks, mille iga asjaomane liikmesriik määrab kindlaks vahemikus 1. augustist 2020 kuni 29. veebruarini 2021. Liikmesriigid teatavad kindlaksmääratud ajavahemiku komisjonile hiljemalt 1. juuniks 2020.

Meetmed vaadatakse läbi pärast teaduslike nõuannete esitamist.]

Artikkel 12
Kalapüügivõimaluste jaotamist käsitlevad erisätted

1.Käesolevas määruses sätestatud kalapüügivõimalused jaotatakse liikmesriikide vahel nii, et need ei piira:

a)määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 8 kohast kalapüügivõimaluste vahetamist;

b)määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 37 kohast mahaarvamist ega ümberjaotamist;

c)nõukogu määruse (EL) 2017/2403 artiklite 12 ja 47 kohast kalapüügivõimaluste ümberjaotamist;

d)määruse (EÜ) nr 847/96 artikli 3 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 9 alusel lubatud lisakoguste lossimist;

e)määruse (EÜ) nr 847/96 artikli 4 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 9 kohast koguste kinnipidamist;

f)määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklite 105, 106 ja 107 kohast mahaarvamist;

g)käesoleva määruse artikli 17 kohast kvootide ülekandmist ega omavahel vahetamist.

2.Varud, mille suhtes kohaldatakse ettevaatusprintsiibil põhinevat või analüütilist lubatud kogupüüki, on määruses (EÜ) nr 847/96 sätestatud lubatud kogupüükide ja kvootide haldamise ühest aastast teise ülekandmise otstarbel kindlaks määratud käesoleva määruse I lisas.

3.Kui käesoleva määruse I lisaga ei ole ette nähtud teisiti, kohaldatakse määruse (EÜ) nr 847/96 artiklit 3 selliste kalavarude suhtes, mille suhtes kohaldatakse ettevaatusprintsiibil põhinevat lubatud kogupüüki, ning kõnealuse määruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ning artiklit 4 kohaldatakse selliste kalavarude suhtes, mille suhtes kohaldatakse analüütilist lubatud kogupüüki.

4.Määruse (EÜ) nr 847/96 artikleid 3 ja 4 ei kohaldata, kui liikmesriik kasutab määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 9 sätestatud paindlikku ühest aastast teise ülekandmist.

Artikkel 13
Heastamismeetmed seoses tursa ja merlangiga Keldi meres

35 1.           ICESi 7.f–7.k rajoonis ning ICESi 7.e rajoonis 5° läänepikkusest lääne pool põhjatraalide ja nootadega püüdvate liidu laevade suhtes kohaldatakse järgmisi meetmeid:

a)     alates 1. veebruarist 2020 kuni 15. märtsini 2020 on nendel laevadel keelatud kõnealuses piirkonnas kala püüda;

b)     liidu laevade suhtes, millele on eraldatud selles piirkonnas tursavaru püügivõimalused, kohaldatakse kas vaatluskava vähemalt 20 % ulatuses merel oldud ajast või peavad laevad olema varustatud töötavate videovalve süsteemidega vastavalt määruse (EÜ) nr 2019/1241 artikli 23 lõikele 5.

2.           Lõike 1 meetmeid ei kohaldata liidu laevade suhtes, mis kuuluvad ühte järgmistest kategooriatest:

a)merlang moodustab nende saagist vähemalt 55 %;

b)merikuratlased, euroopa merluus või megrimid kokku moodustavad nende saagist vähemalt 55 %;

c)liidu laevad, mille noodapära võrgusilma suurus on vähemalt 120 mm ja millel kasutatakse püügivahendeid, mille õngeliini ja selisekaitse vahe on vähemalt 1 meeter;

d)liidu laevad, mille pardal on ainult üks kindlaksmääratud väga selektiivne püügivahend, mille tehnilised omadused võimaldavad vastavalt STECFi hinnatud teadusuuringule püüda turska alla 1 % ulatuses saagist.

3.           Liidu laevad, mis püüavad ICESi 7.f–7.k rajoonis ning ICESi 7.e rajoonis 5° läänepikkusest lääne pool põhjatraalide ja nootadega ning mille saagist moodustab merlang vähemalt 55 % või merikuratlased, euroopa merluus või megrimid kokku vähemalt 55 %, kasutavad noodapära võrgusilma suurusega vähemalt 100 mm.

4.           Käesolevat artiklit ei kohaldata liidu laevade suhtes, mille püügist vähemalt 30 % moodustab norra salehomaar.

Artikkel 14
Keelatud liigid

1.Liidu kalalaevadel on keelatud püüda, pardal hoida, ümber laadida ja lossida järgmisi liike:

a)täht-sünkrai (Amblyraja radiata) ICESi 2.a, 3.a ja 7.d rajooni ning ICESi 4. alapiirkonna liidu vetes;

b)hall lühiogahai (Centrophorus squamosus) ICESi 2.a rajooni ja 4. alapiirkonna liidu vetes ning ICESi 1. ja 14. alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes;

c)portugali süvahai (Centroscymnus coelolepis) ICESi 2.a rajooni ja 4. alapiirkonna liidu vetes ning ICESi 1. ja 14. alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes;

d)šokolaadhai (Dalatias licha) ICESi 2.a rajooni ja 4. alapiirkonna liidu vetes ning ICESi 1. ja 14. alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes;

e)luits-nokkhai (Deania calcea) ICESi 2.a rajooni ja 4. alapiirkonna liidu vetes ning ICESi 1. ja 14. alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes;

f)sileda tiibrai (Dipturus batis) kompleks (Dipturus cf. flossada ja Dipturus cf. intermedia) ICESi 2.a rajooni ning ICESi 3., 4., 6., 7., 8., 9. ja 10. alapiirkonna liidu vetes;

g)suur tumehai (Etmopterus princeps) ICESi 2.a rajooni ja 4. alapiirkonna liidu vetes ning ICESi 1. ja 14. alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes;

h)õngejadadega püütud supi-nugishai (Galeorhinus galeus) ICESi 2.a rajooni ja 4. alapiirkonna liidu vetes ning ICESi 1., 5., 6., 7., 8., 12. ja 14. alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes;

i)harilik heeringahai (Lamna nasus) kõigis vetes;

j)ogarai (Raja clavata) ICESi 3.a rajooni liidu vetes;

k)musterrai (Raja undulata) ICESi 6. ja 10. alapiirkonna liidu vetes;

l)vaalhai (Rhincodon typus) kõigis vetes;

m)harilik logardrai (Rhinobatos rhinobatos) Vahemeres;

n)harilik ogahai (Squalus acanthias) ICESi 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9. ja 10. alapiirkonna liidu vetes, välja arvatud kaaspüügi vältimise programmi puhul, nagu on ette nähtud IA lisas;

2.Lõikes 1 osutatud liikide isendite juhupüügi korral ei tohi neid kahjustada. Nende liikide isendid tuleb viivitamata vette tagasi lasta.

Artikkel 15
Andmete edastamine

Kui liikmesriigid edastavad komisjonile määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklite 33 ja 34 kohaselt andmed püütud koguste lossimise kohta, tuleb selleks kasutada käesoleva määruse I lisas esitatud kalavarukoode.

II peatükk
Load kalapüügiks kolmandate riikide vetes

Artikkel 16
Kalapüügiload

1.Kolmanda riigi vetes kala püüdvatele liidu kalalaevadele antavate kalapüügilubade maksimaalne arv on sätestatud III lisas.

2.Kui üks liikmesriik kannab määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 8 alusel kvoodi üle teisele liikmesriigile käesoleva määruse III lisas kindlaks määratud püügipiirkondades, tuleb üle anda ka asjaomased kalapüügiload ja teatada sellest komisjonile. Sellegipoolest ei tohi ületada käesoleva määruse III lisas esitatud kalapüügilubade üldarvu püügipiirkonna kohta.

III peatükk
Kalapüügivõimalused piirkondlike kalandusorganisatsioonide
reguleeritavates vetes

1. jagu
Üldsätted

Artikkel 17
Kvootide ülekandmine ja vahetamine

1.Kui piirkondliku kalandusorganisatsiooni eeskirjade kohaselt on lubatud kvoote selle organisatsiooni osaliste vahel üle kanda või vahetada, võib liikmesriik (edaspidi „asjaomane liikmesriik“) seda arutada piirkondliku kalandusorganisatsiooni osalisega ning vajaduse korral kehtestada kavandatava kvootide ülekandmise või vahetamise võimalikud piirid.

2.Komisjon võib asjaomase liikmesriigi teatise alusel kinnitada sellise kavandatava kvootide ülekandmise või vahetamise piirid, mida kõnealune liikmesriik on arutanud piirkondliku kalandusorganisatsiooni vastava osalisega. Seejärel annab komisjon piirkondliku kalandusorganisatsiooni asjaomasele osalisele põhjendamatu viivituseta oma nõusoleku kvoodid üle kanda või neid vahetada. Komisjon teavitab piirkondliku kalandusorganisatsiooni sekretariaati kvootide kokkulepitud ülekandmisest või vahetamisest vastavalt selle organisatsiooni eeskirjadele.

3.Komisjon teavitab liikmesriike kvootide kokkulepitud ülekandmisest või vahetamisest.

4.Kvootide ülekandmise või vahetamisega asjaomaselt piirkondliku kalandusorganisatsiooni osaliselt saadud või sellele üle kantud kalapüügivõimalusi käsitatakse asjaomasele liikmesriigile eraldatud või tema püügivõimalustest maha arvestatud kvoodina alates hetkest, mil kvootide ülekandmine või vahetamine jõustub kooskõlas piirkondliku kalandusorganisatsiooni asjaomase osalisega saavutatud kokkuleppe tingimustega või asjakohasel juhul asjaomase piirkondliku kalandusorganisatsiooni eeskirjadega. Selline eraldamine ei muuda kehtivat kalapüügivõimaluste jaotust liikmesriikide vahel kooskõlas püügitegevuse suhtelise stabiilsuse põhimõttega.

5.Käesolevat artiklit kohaldatakse kuni 31. jaanuarini 2021, kui tegemist on kvootide ülekandmisega piirkondliku kalandusorganisatsiooni osaliselt liidule ja nende kvootide edasise jaotamisega liikmesriikide vahel.

2. jagu
ICCATi konventsiooni ala

Artikkel 18
Püügi-, kasvatamis- ja nuumamisvõimsuse piirangud

1.Selliste liidu söödaga õngelaevade ja landipüügilaevade arvu, millel on lubatud Atlandi ookeani idaosas aktiivselt püüda harilikku tuuni, mille kaal ja suurus on vahemikus 8 kg / 75 cm ja 30 kg / 115 cm, piiratakse IV lisa punkti 1 kohaselt.

2.Selliste rannalähedase väikesemahulise püügiga tegelevate liidu kalalaevade arvu, millel on lubatud Vahemeres aktiivselt püüda harilikku tuuni, mille kaal ja suurus on vahemikus 8 kg / 75 cm ja 30 kg / 115 cm, piiratakse IV lisa punkti 2 kohaselt.

3.Selliste liidu kalalaevade arvu, mis püüavad kasvatamise eesmärgil Aadria meres harilikku tuuni, mille kaal ja suurus on vahemikus 8 kg / 75 cm ja 30 kg / 115 cm, piiratakse IV lisa punkti 3 kohaselt.

4.Selliste kalalaevade arvu ja kogumahutavusena väljendatud püügivõimsust, millel on lubatud Atlandi ookeani idaosas ja Vahemerel harilikku tuuni püüda, pardal hoida, ümber laadida, transportida või lossida, piiratakse IV lisa punkti 4 kohaselt.

5.Atlandi ookeani idaosas ja Vahemerel hariliku tuuni püüdmiseks kasutatavate püüniste arvu piiratakse IV lisa punkti 5 kohaselt.

6.Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni kasvatamise ja nuumamise võimsust ning kalakasvandustesse viidava loodusest püütud hariliku tuuni suurimat kogust piiratakse IV lisa punkti 6 kohaselt.

7.Maksimaalset liidu kalalaevade arvu, millel on kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 520/2007 36 artikliga 12 lubatud püüda sihtliigina põhjapoolset pikkuim-tuuni, piiratakse käesoleva määruse IV lisa punkti 7 kohaselt.

8.ICCATi konventsiooni alal suursilm-tuuni püüdvate vähemalt 20 meetri pikkuste liidu kalalaevade maksimaalset arvu piiratakse IV lisa punkti 8 kohaselt.

Artikkel 19
Harrastuskalapüük

Vajaduse korral eraldavad liikmesriigid ID lisa kohaselt neile eraldatud kvootide arvelt erikvoodi harrastuskalapüügiks.

Artikkel 20
Haid

1.Suursilm-rebashaide (Alopias superciliosus) rümpade või nende osade pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine on keelatud igasuguse püügi korral.

2.Keelatud on perekonda Alopias kuuluvate rebashaide sihtpüük.

3.Sugukonda Sphyrnidae (v.a Sphyrna tiburo) kuuluvate vasarhaide rümpade või nende osade pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine on keelatud ICCATi konventsiooni alal toimunud püügi korral.

4.Pikkuim-hallhaide (Carcharhinus longimanus) rümpade või nende osade pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine on keelatud igasuguse püügi korral.

5.Siid-hallhaide (Carcharhinus falciformis) pardal hoidmine on keelatud igasuguse püügi korral.

{3. jagu vaadatakse läbi pärast asjakohast RFMOde aastakoosolekut.}

3. jagu
CCAMLRi konventsiooni ala

Artikkel 21
Keelud ja püügipiirangud

1.V lisa A osas nimetatud liikide sihtpüük on kõnealuses lisas nimetatud piirkondades ja ajavahemikel keelatud.

2.Uurimusliku kalapüügi suhtes kohaldatakse V lisa B osas esitatud lubatud kogupüügi mahtusid ja kaaspüügi piirnorme kõnealuses osas nimetatud alapiirkondades.

Artikkel 22
Uurimuslik kalapüük

1.Liikmesriigid võivad 2019. aastal osaleda kihvkalade (Dissostichus spp.) õngejadaga uurimuslikus püügis FAO alapiirkondades 88.1 ja 88.2 ning rajoonides 58.4.1, 58.4.2 ja 58.4.3a väljaspool riikliku jurisdiktsiooni all olevaid piirkondi. Sellises püügis osaleda kavatsev liikmesriik teavitab sellest CCAMLRi sekretariaati kooskõlas määruse (EÜ) nr 601/2004 artiklitega 7 ja 7a hiljemalt 1. juuniks 2019.

2.FAO alapiirkondade 88.1 ja 88.2 ning rajoonide 58.4.1, 58.4.2 ja 58.4.3a lubatud kogupüük ja kaaspüügi piirnormid ning nende jaotus iga alapiirkonna või rajooni väikeste uurimisalade (SSRU) vahel määratakse kindlaks V lisa B osas. Kalapüük mis tahes väikeses uurimisalas lõpetatakse niipea, kui deklareeritud saak ulatub kindlaksmääratud lubatud kogupüügini, ning uurimisalas keelatakse püük püügihooaja lõpuni.

3.Kala püütakse võimalikult suures geograafilises ja batümeetrilises ulatuses, et saada püügivõime kindlaksmääramiseks vajalikku teavet ning vältida saagi ja püügikoormuse liiga suurt koondumist. FAO alapiirkondades 88.1 ja 88.2 ning rajoonides 58.4.1, 58.4.2 ja 58.4.3a on keelatud püük 550 meetri sügavusjoonest kõrgemal.

Artikkel 23
Tavalise hiilgevähi püük 2019./2020. aasta püügihooajal

1.CCAMLRi konventsiooni alal 2019/2020. aasta püügihooajal tavalist hiilgevähki (Euphausia superba) püüda kavatsev liikmesriik teavitab komisjoni hiljemalt 1. maiks 2019 oma kavatsusest tavalist hiilgevähki püüda, kasutades selleks käesoleva määruse V lisa C osas esitatud vormi. Liikmesriikidelt saadud teabe põhjal esitab komisjon teated CCAMLRi sekretariaadile hiljemalt 30. maiks 2019.

2.Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teade sisaldab teavet, mis tuleb määruse (EÜ) nr 601/2004 artikli 3 kohaselt esitada iga sellise laeva kohta, millele liikmesriik tavalise hiilgevähi püügiks loa annab.

3.CCAMLRi konventsiooni alal tavalist hiilgevähki püüda kavatsev liikmesriik teatab oma kavatsusest üksnes nende laevade kohta, millel on selleks luba ja mis teatamise ajal sõidavad tema lipu all või CCAMLRi mõne teise liikme lipu all, kuid mis püügi ajal eeldatavalt sõidavad tema lipu all.

4.Liikmesriik võib lubada tavalise hiilgevähi püügis osaleda muul kui käesoleva artikli lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt CCAMLRi sekretariaadile teatatud laeval, kui luba omaval laeval ei ole võimalik osaleda põhjendatud funktsionaalsetel põhjustel või vääramatu jõu tõttu. Sel juhul teavitab asjaomane liikmesriik viivitamata CCAMLRi sekretariaati ja komisjoni ning esitab järgmise teabe:

a)täielikud andmed asenduslaeva(de) kohta, sealhulgas määruse (EÜ) nr 601/2004 artikliga 3 ette nähtud teave;

b)põhjaliku aruande asendamise põhjuste kohta ning asjakohased täiendavad dokumendid või viited.

5.Liikmesriik ei luba tavalise hiilgevähi püügis osaleda laevadel, mis on kantud CCAMLRi nimekirja ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegeleva laevana.

4. jagu
IOTC pädevusalasse kuuluv ala

Artikkel 24
IOTC pädevusalasse kuuluval alal kala püüdvate
laevade püügivõimsuse piiramine

1.IOTC pädevusalasse kuuluval alal troopikatuune püüdvate liidu kalalaevade suurim arv ja nende vastav kogumahutavusena väljendatud püügivõimsus vastab VI lisa punktile 1.

2.IOTC pädevusalasse kuuluval alal mõõkkala (Xiphias gladius) ja pikkuim-tuuni (Thunnus alalunga) püüdvate liidu kalalaevade suurim arv ja nende vastav kogumahutavusena väljendatud püügivõimsus vastab VI lisa punktile 2.

3.Liikmesriigid võivad lõigete 1 ja 2 kohaselt ühes või teises püügipiirkonnas tegutsevad laevad ümber jaotada, kui nad tõendavad komisjonile, et see muutus ei suurenda asjaomase kalavaru püügi koormust.

4.Liikmesriigid tagavad, et kui kavandatakse püügivõimsuse ülekandmist nende laevastikku, on asjaomased laevad IOTC laevaregistris või mõne muu tuunipüüki käsitleva piirkondliku kalandusorganisatsiooni registris. Üle ei tohi kanda selliste laevade püügivõimsust, mis on mõne piirkondliku kalandusorganisatsiooni nimekirjas kui teatamata, ebaseadusliku ja reguleerimata kalapüügiga tegelevad laevad.

5.Liikmesriigid võivad oma püügivõimsust suurendada üle lõigetes 1 ja 2 osutatud püügivõimsuse üksnes IOTC-le esitatud arengukavas kehtestatud piiride ulatuses.

Artikkel 25
Triivivad peibutuspüügivahendid ja varustuslaevad

1.Seinnoodalaev ei tohi korraga kasutada rohkem kui 350 aktiivset triivivat peibutuspüügivahendit.

2.Varustuslaevade arv ei tohi olla suurem kui üks varustuslaev vähemalt kahe seinnoodalaeva kohta, mis kõik sõidavad sama liikmesriigi lipu all. Käesolevat sätet ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kes kasutavad ainult ühte varustuslaeva.

3.Ühte seinnoodalaeva ei toeta ühelgi ajal rohkem kui üks sama riigi lipu all sõitev varustuslaev.

4.Liit ei kanna ühtegi uut või täiendavat varustuslaeva IOTC poolt lubatud laevade registrisse.

Artikkel 26
Haid

1.Kõigi sugukonda Alopiidae kuuluvate rebashaide liikide rümpade või nende osade pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine on keelatud igasuguse püügi korral.

2.Kõigi pikkuim-hallhaide (Carcharhinus longimanus) rümpade või nende osade pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine on keelatud igasuguse püügi korral, välja arvatud laevade puhul, mille üldpikkus on alla 24 meetri ning mis teevad püügioperatsioone üksnes selle liikmesriigi majandusvööndis, kelle lipu all nad sõidavad, ja püüavad kala üksnes kohalikuks tarbimiseks.

3.Lõigetes 1 ja 2 osutatud liikide juhupüügi korral ei tohi neid kahjustada. Nende liikide isendid tuleb viivitamata vette tagasi lasta.

5. jagu
SPRFMO konventsiooni ala

Artikkel 27
Pelaagiline kalapüük

1.Üksnes liikmesriigid, kes tegelesid 2007., 2008. või 2009. aastal SPRFMO konventsiooni alal aktiivselt pelaagilise kalapüügiga, võivad selles piirkonnas püüda pelaagilisi liike kooskõlas IJ lisas kindlaks määratud lubatud kogupüügiga.

2.Lõikes 1 osutatud liikmesriigid kehtestavad 2019. aastal oma lipu all sõitvate pelaagilisi liike püüdvate laevade kogumahutavuse taseme piirmäärana liidu kogutaseme, st 36 102 GT.

3.IJ lisas kindlaks määratud püügivõimalusi võib kasutada üksnes tingimusel, et liikmesriigid saadavad komisjonile hiljemalt järgmise kuu viiendaks päevaks SPRFMO konventsiooni alal aktiivse kalapüügi või ümberlaadimisega tegelevate laevade nimekirja, laevaseiresüsteemi aruanded, igakuised püügiaruanded ja olemasolu korral andmed sadamakülastuste kohta eesmärgiga edastada see teave SPRFMO sekretariaadile.

Artikkel 28
Põhjalähedane kalapüük

1.Liikmesriigid piiravad 2019. aastal oma laevade põhjalähedast püüki või põhjalähedase püügi koormust SPRFMO konventsiooni alal, piirdudes selle ala nende osadega, kus põhjalähedane kalapüük ajavahemikul 1. jaanuarist 2002 kuni 31. detsembrini 2006 toimus, ning hoides püügi ja koormuse tasemel, mis ei ületa püügi või püügikoormuse näitajate aasta keskmist taset nimetatud ajavahemikul. Nad võivad sellisest keskmisest rohkem püüda, kui SPRFMO kinnitab nende kava keskmisest rohkem püüda.

2.Liikmesriigid, kes ei ole tõendatult tegelenud põhjalähedase püügiga või kellel ei ole olnud selle püügi koormust SPRFMO konventsiooni alal ajavahemikul 1. jaanuarist 2002 kuni 31. detsembrini 2006, kala püüda ei tohi, välja arvatud juhul, kui SPRFMO kinnitab nende kava püüda kala ilma varasema püügi või püügikoormuseta.

Artikkel 29
Uurimuslik kalapüük

1.Liikmesriigid võivad 2020. aastal osaleda kihvkalade (Dissostichus spp.) õngejadaga uurimuslikus kalapüügis SPRFMO konventsiooni alal üksnes siis, kui SPRFMO on kinnitanud nende vastava püügi taotluse koos kalapüügi tegevuskavaga ja võetud kohustusega rakendada andmekogumiskava.

2.Kala püütakse üksnes SPRFMO poolt täpsustatud uurimisüksustes. Kalapüük on keelatud 750 meetri sügavusjoonest kõrgemal ja 2 000 meetri sügavusjoonest madalamal.

3.Lubatud kogupüük määratakse kindlaks IJ lisas. Kala püütakse ühe, maksimaalselt 21 järjestikkuse päeva pikkuse püügireisi jooksul, kusjuures ühe loomuse kohta on maksimaalselt 5 000 õngekonksu ja ühe uurimisüksuse kohta on maksimaalselt 20 loomust. Püük tuleb lõpetada lubatud kogupüügi ammendumisel või kui 100 loomust on vette lastud ja pardale hiivatud, olenevalt sellest, kumb juhtub varem.

6. jagu
IATTC konventsiooni ala

Artikkel 30
Seinnoodapüük

1.Kulduim-tuuni (Thunnus albacares), suursilm-tuuni (Thunnus obesus) ja vööttuuni (Katsuwonus pelamis) püük on seinnoodalaevadega keelatud järgmiselt:

a)29. juulist (kell 00.00) kuni 8. oktoobrini 2019 (kell 24.00) või 9. novembrist 2019 (kell 00.00) kuni 19. jaanuarini 2020 (kell 24.00) järgmiste piiridega määratud alal:

–Vaikse ookeani Ameerika rannik,

–150º läänepikkust,

–40º põhjalaiust,

–40º lõunalaiust;

b)9. oktoobrist 2019 (kell 00.00) kuni 8. novembrini 2019 (kell 24.00) järgmiste piiridega määratud alal:

–96º läänepikkust,

–110º läänepikkust,

–4º põhjalaiust,

–3º lõunalaiust.

2.Asjaomased liikmesriigid teatavad iga laeva kohta komisjonile valitud keeluaja vastavalt lõikele 1 enne 1. aprilli 2019. Kõik asjaomaste liikmesriikide seinnoodalaevad lõpetavad lõikes 1 kindlaks määratud piirkondades valitud perioodiks seinnoodapüügi.

3.IATTC konventsiooni alal tuuni püüdvad seinnoodalaevad hoiavad pardal ja seejärel lossivad või laadivad ümber kogu kulduim-tuuni, suursilm-tuuni ja vööttuuni saagi.

4.Lõiget 3 ei kohaldata järgmistel juhtudel:

a)kui kala on inimtoiduks kõlbmatu muudel põhjustel kui alamõõdulisuse tõttu või

b)kui reisi lõpuosa viimase püügikorraga püütud tuuni mahutamiseks ei pruugi olla piisavalt vaba lastiruumi.

Artikkel 31
Triivivad peibutuspüügivahendid

1.Seinnoodalaev ei tohi IATTC konventsiooni alal korraga kasutada rohkem kui 450 aktiivset peibutuspüügivahendit. Peibutuspüügivahend loetakse aktiivseks, kui see on merel kasutusele võetud, hakkab edastama oma asukoha kohta teavet ja seda jälgib laev, selle omanik või käitaja. Peibutuspüügivahendid võib aktiveerida üksnes seinnoodalaeva pardal.

2.Seinnoodalaev ei tohi peibutuspüügivahendeid kasutada 15 päeva jooksul enne artikli 30 lõike 1 punktis a sätestatud valitud keeluaja algust ja laev korjab merest välja sama arvu peibutuspüügivahendeid, kui ta kasutas 15 päeva jooksul enne keeluaja algust.

3.Liikmesriik esitab komisjonile igakuiselt päevade kaupa IATTC nõutud aruande kõigi aktiivsete peibutuspüügivahendite kohta. Aruanded esitatakse vähemalt 60 päeva hiljem, aga mitte rohkem kui 75 päeva hiljem. Komisjon edastab selle teabe viivitamata IATTC sekretariaadile.

Artikkel 32
Suursilm-tuuni püügi piirnormid õngejadapüügil

Kõigi liikmesriikide suursilm-tuuni aastane kogupüük õngejadalaevadega IATTC konventsiooni alal on ette nähtud IL lisas.

Artikkel 33
Pikkuim-hallhaide püügi keeld

1.IATTC konventsiooni alal on keelatud püüda pikkuim-hallhaisid (Carcharhinus longimanus) ning nimetatud alal püütud pikkuim-hallhaide rümpasid või mis tahes osi pardal hoida, ümber laadida, ladustada, müügiks pakkuda, müüa või lossida.

2.Lõikes 1 osutatud liikide isendite juhupüügi korral ei tohi neid kahjustada. Laeva käitajad peavad need isendid viivitamata vette tagasi laskma.

3.Laeva käitajad peavad

a)registreerima vette tagasi lastud kalade arvu ja märkima nende seisukorra (surnud või elus);

b)edastama punktis a märgitud teabe liikmesriigile, mille kodanikud nad on. Liikmesriigid edastavad eelmise aasta jooksul kogutud teabe komisjonile 31. jaanuariks.

Artikkel 34
Merisarviklaste püügi keeld

IATTC konventsiooni alal on liidu kalalaevadel keelatud püüda merisarviklasi (sugukond Mobulidae, sh perekonnad Manta ja Mobula) ning pardal hoida, ümber laadida, ladustada, müügiks pakkuda, müüa või lossida merisarviklaste rümpasid või mis tahes osi. Kohe kui liidu kalalaevad märkavad, et nad on püüdnud merisarviklasi, peavad nad need kalad võimaluse korral viivitamata vette tagasi laskma elusana ja vigastamata.

7. jagu
SEAFO konventsiooni ala

Artikkel 35
Süvamerehaide püügi keeld

SEAFO konventsiooni alal on keelatud järgmiste süvamerehaide sihtpüük:

–tont-musthai (Apristurus manis),

–sile tumehai (Etmopterus bigelowi),

–lühisaba-tumehai (Etmopterus brachyurus),

–suur tumehai (Etmopterus princeps),

–ronkjas tumehai (Etmopterus pusillus),

–railased (Rajidae),

–harilik samethai (Scymnodon squamulosus),

–Selachimorpha seltsi kuuluvad süvamerehaid,

–harilik ogahai (Squalus acanthias).

8. jagu
WCPFC konventsiooni ala

Artikkel 36
Suursilm-tuuni, kulduim-tuuni, vööttuuni ja Vaikse ookeani lõunaosas pikkuim-tuuni
püügi tingimused

1.Liikmesriigid tagavad, et seinnoodalaevadele avamerel WCPFC konventsiooni ala selles osas, mis asub 20° põhjalaiuse ja 20° lõunalaiuse vahel, ei ületa suursilm-tuuni (Thunnus obesus), kulduim-tuuni (Thunnus albacares) ja vööttuuni (Katsuwonus pelamis) püügiks eraldatud päevade arv 403 päeva.

2.Liidu kalalaevad ei tohi püüda Vaikse ookeani lõunaosas pikkuim-tuuni (Thunnus alalunga) WCPFC konventsiooni alal 20° lõunalaiusest lõuna pool.

Artikkel 37
Peibutuspüügivahenditega püüki käsitlevad meetmed

1.WCPFC konventsiooni ala selles osas, mis asub 20° põhjalaiuse ja 20° lõunalaiuse vahel, on seinnoodalaevadel keelatud kasutada või üles seada peibutuspüügivahendeid vahemikus 1. juulist 2019 (kell 00.00) kuni 30. septembrini 2019 (kell 24.00).

2.Lisaks lõikes 1 sätestatud keelule on 20° põhjalaiuse ja 20° lõunalaiuse vahel asuva WCPFC konventsiooni ala avamerel keelatud üles seada peibutuspüügivahendeid veel kahe lisakuu jooksul kas 1. aprillist 2019 (kell 00.00) kuni 31. maini 2019 (kell 24.00) või 1. novembrist 2019 (kell 00.00) kuni 31. detsembrini 2019 (kell 24.00). Kahe lisakuu valik teatatakse komisjonile enne 31. jaanuari 2019.

3.Liikmesriigid tagavad, et ükski nende seinnoodalaev ei kasutaks merel rohkem kui 350 peibutuspüügivahendit mõõtevahenditega varustatud aktiveeritud poiga. Poi aktiveeritakse ainult laeva pardal.

4.Kõik lõike 1 kohases WCPFC konventsiooni ala osas püügiga tegelevad seinnoodalaevad hoiavad pardal ning lossivad või laadivad ümber kõik püütud suursilm-tuunid, kulduim-tuunid ja vööttuunid.

5.Lõiget 4 ei kohaldata järgmistel juhtudel:

a)reisi lõpuosas, kui laeval ei ole piisavalt vaba lastiruumi kogu püütud kala mahutamiseks;

b)kui kala on inimtoiduks kõlbmatu muudel põhjustel kui alamõõdulisuse tõttu või

c)kui külmutusseadmetel tekib tõsine rike.

Artikkel 38
Mõõkkala püügi luba omavate liidu
kalalaevade arvu piiramine

WCPFC konventsiooni alal 20° lõunalaiusest lõuna pool asuvates piirkondades mõõkkala (Xiphias gladius) püügiks luba omavate liidu kalalaevade suurim arv on esitatud VII lisas.

Artikkel 39
Mõõkkala püügi piirnormid õngejadapüügil 20° lõunalaiusest lõuna pool

Liikmesriigid tagavad, et mõõkkala (Xiphias gladius) püük õngejadadega 20° lõunalaiusest lõuna pool ei ületaks IH lisas sätestatud piirmäära. Samuti tagavad liikmesriigid, et selle meetme tulemusel ei kanduks mõõkkala püügikoormus 20° lõunalaiusest põhja poole.

Artikkel 40
Siid-hallhaid ja pikkuim-hallhaid

1.WCPFC konventsiooni alal on keelatud pardal hoida, ümber laadida, ladustada ja lossida järgmiste liikide rümpasid või nende osi:

a)siidhallhaid (Carcharhinus falciformis),

b)pikkuim-hallhaid (Carcharhinus longimanus).

2.Lõikes 1 osutatud liikide isendite juhupüügi korral ei tohi neid kahjustada. Nende liikide isendid tuleb viivitamata vette tagasi lasta.

Artikkel 41
IATTC ja WCPFC vaheline kattuv piirkond

1.Laevad, mis on kantud üksnes WCPFC registrisse, peavad järgima käesolevas jaos sätestatud meetmeid, kui kõnealused laevad püüavad kala artikli 4 punkti u kohases IATTC ja WCPFC vahelises kattuvas piirkonnas.

2.Laevad, mis on kantud nii WCPFC kui ka IATTC registrisse, samuti laevad, mis on kantud üksnes IATTC registrisse, peavad järgima artikli 30 lõike 1 punktis a, artikli 30 lõigetes 2, 3 ja 4 ning artiklites 31, 32 ja 33 sätestatud meetmeid, kui kõnealused laevad püüavad kala artikli 4 punkti u kohases IATTC ja WCPFC vahelises kattuvas piirkonnas.

9. jagu
Beringi meri

Artikkel 42
Kalapüügikeeld Beringi mere avamerel

Beringi mere avamerel on keelatud püüda vaikse ookeani mintaid (Theragra chalcogramma).

10. jagu
SIOFA

Artikkel 43
Põhjapüügi ajutised meetmed

1.Liikmesriigid, kelle laevad on püüdnud kala rohkem kui 40 päeva konkreetsel aastal SIOFA kokkuleppega hõlmatud piirkonnas kuni 2016. aastani, peavad tagama, et nende lipu alla sõitvad kalalaevad piiravad oma aastast põhjapüügi koormust ja/või põhjapüüki aasta keskmise tasemeni ning et selline püügitegevus toimub piirkonnas, mida hinnatakse SIOFA-le esitatud mõjuhinnangus.

2.Liikmesriigid, kelle laevad ei ole püüdnud kala üle 40 päeva konkreetsel aastal SIOFA kokkuleppega hõlmatud piirkonnas kuni 2016. aastani, peavad tagama, et nende lipu alla sõitvad kalalaevad piiravad oma põhjapüügi koormust ja/või põhjapüüki ning ruumilist jaotust vastavalt oma varasemale püügile.

III JAOTIS
KOLMANDATE RIIKIDE LAEVADE
KALAPÜÜGIVÕIMALUSED LIIDU VETES

Artikkel 44
Norra lipu all sõitvad kalalaevad
ja Fääri saartel registreeritud kalalaevad

Norra lipu all sõitvatel kalalaevadel ja Fääri saartel registreeritud kalalaevadel on lubatud püüda liidu vetes kala käesoleva määruse I lisas kindlaks määratud lubatud kogupüügi piires ning käesoleva määrusega ja määruse (EL) 2017/2403 III jaotises sätestatud tingimustel.

Artikkel 45
Venezuela lipu all sõitvad kalalaevaed

Venezuela lipu all sõitvate kalalaevade suhtes kohaldatakse käesolevas määruses ja määruse (EL) 2017/2403 III jaotises sätestatud tingimusi.

Artikkel 46
Kalapüügiload

Kolmanda riigi vetes kala püüdvatele liidu kalalaevadele antavate kalapüügilubade suurim arv on esitatud VIII lisas.

Artikkel 47
Püügi ja kaaspüügi lossimise tingimused

Artiklis 7 sätestatud tingimusi kohaldatakse kolmandate riikide selliste laevade püügi ja kaaspüügi suhtes, mis püüavad kala artiklis 46 sätestatud lubade alusel.

Artikkel 48
Püügikeeluaeg

Kolmanda riigi laevad, millel on lubatud püüda tobiaid ja seotud kaaspüüki ICESi 4. alapiirkonna liidu vetes, ei tohi püüda tobiaid kõnealuses piirkonnas põhjatraali, nooda või samalaadsete veetavate püügivahenditega, mille võrgusilma suurus on alla 16 mm 1. jaanuarist kuni 31. märtsini 2019 ja 1. augustist kuni 31. detsembrini 2019.

Artikkel 49
Keelatud liigid

1.Kolmandate riikide laevadel on liidu vetes keelatud püüda, pardal hoida, ümber laadida ja lossida järgmisi liike:

a)täht-sünkrai (Amblyraja radiata) ICESi 2.a, 3.a ja 7.d rajooni ning ICESi 4. alapiirkonna liidu vetes;

b)sileda tiibrai (Dipturus batis) kompleks (Dipturus cf. flossada ja Dipturus cf. intermedia) ICESi 2.a rajooni ning ICESi 3., 4., 6., 7., 8., 9. ja 10. alapiirkonna liidu vetes;

c)õngejadadega püütud supi-nugishai (Galeorhinus galeus) ICESi 2.a rajooni ning ICESi 1., 4., 5., 6., 7., 8., 12. ja 14. alapiirkonna liidu vetes;

d)šokolaadhai (Dalatias licha), luits-nokkhai (Deania calcea), hall lühiogahai (Centrophorus squamosus), suur tumehai (Etmopterus princeps) ja portugali süvahai (Centroscymnus coelolepis) ICESi 2.a rajooni ning ICESi 1., 4. ja 14. alapiirkonna liidu vetes;

e)harilik heeringahai (Lamna nasus) liidu vetes;

f)ogarai (Raja clavata) ICESi 3.a rajooni liidu vetes;

g)musterrai (Raja undulata) ICESi 6., 9. ja 10. alapiirkonna liidu vetes;

h)harilik logardrai (Rhinobatos rhinobatos) Vahemeres;

i)vaalhai (Rhincodon typus) kõigis vetes;

j)harilik ogahai (Squalus acanthias) ICESi 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9. ja 10. alapiirkonna liidu vetes.

2.Lõikes 1 osutatud liikide isendite juhupüügi korral ei tohi neid kahjustada. Nende liikide isendid tuleb viivitamata vette tagasi lasta.

IV JAOTIS
LÕPPSÄTTED

Artikkel 50
Komiteemenetlus

1.Komisjoni abistab määrusega (EL) nr 1380/2013 asutatud kalanduse ja vesiviljeluse komitee. See komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Artikkel 51
Üleminekusäte

Artiklit 10, artikli 12 lõiget 2 ning artikleid 14, 20, 21, 26, 33, 34, 35, 40, 42 ja 49 kohaldatakse mutatis mutandis ka 2021. aastal, kuni jõustub määrus, millega määratakse kindlaks kalapüügivõimalused 2021. aastaks.

Artikkel 52
Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2020.

Artiklit 9 kohaldatakse siiski alates 1. veebruarist 2020. Artiklitega 21, 22 ja 23 ning IE ja V lisa sätteid teatavate kalavarude püügi võimaluste kohta CAMLRi konventsiooni alal kohaldatakse alates 1. detsembrist 2019.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

(1)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2018. aasta määrus (EL) 2018/973, millega kehtestatakse Põhjamere põhjalähedaste kalavarude ja nende varude püügi mitmeaastane kava, täpsustatakse Põhjamerel kehtiva lossimiskohustuse täitmise üksikasjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 676/2007 ja (EÜ) nr 1342/2008 (ELT L 179, 16.7.2018, lk 1).

(2)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2019. aasta määrus (EL) 2019/472, millega kehtestatakse läänepiirkonna vetes ja sellega piirnevates vetes püütavate kalavarude majandamise ja nende kalavarude püügi mitmeaastane kava ning millega muudetakse määrusi (EL) 2016/1139 ja (EL) 2018/973 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007 ja (EÜ) nr 1300/2008 (ELT L 179, 16.7.2018, lk 1).

(3)    Vt eelkõige dokument „ICESi nõuannete üldine taust“ aadressil http://www.ices.dk/sites/pub/Publication%20Reports/Advice/2018/2018/Introduction_to_advice_2018.pdf

(4)     https://stecf.jrc.ec.europa.eu/documents/43805/2537709/STECF+PLEN+19-02.pdf/0b2566fa-f07c-4215-99a7-3b7aa1a5265e?version=1.1&download=true , lk 107.

(5)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).

(6)    Nõukogu 18. septembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1100/2007, millega kehtestatakse meetmed euroopa angerja varude taastamiseks (ELT L 248, 22.9.2007, lk 17).

(7)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2018. aasta määrus (EL) 2018/973, millega kehtestatakse Põhjamere põhjalähedaste kalavarude ja nende varude püügi mitmeaastane kava, täpsustatakse Põhjamerel kehtiva lossimiskohustuse täitmise üksikasjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 676/2007 ja (EÜ) nr 1342/2008 (ELT L 179, 16.7.2018, lk 1).

(8)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2019. aasta määrus (EL) 2019/472, millega kehtestatakse läänepiirkonna vetes ja sellega piirnevates vetes püütavate kalavarude majandamise ja nende kalavarude püügi mitmeaastane kava ning millega muudetakse määrusi (EL) 2016/1139 ja (EL) 2018/973 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007 ja (EÜ) nr 1300/2008 (ELT L 179, 16.7.2018, lk 1).

(9)     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2016. aasta määrus (EL) 2016/1627, milles käsitletakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastast kava ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 302/2009 (ELT L 252, 16.9.2016, lk 1).

(10)    Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1300/2008, millega kehtestatakse Šotimaa lääneranniku vete heeringavarude ja nende püügi mitmeaastane kava (ELT L 344, 20.12.2008, lk 6).

(11)    Nõukogu 6. mai 1996. aasta määrus (EÜ) nr 847/96, millega kehtestatakse lubatud kogupüükide (TAC) ja kvootide haldamise täiendavad tingimused ühest aastast teise ülekandmisel (EÜT L 115, 9.5.1996, lk 3).

(12)    Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse liidu kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).

(13)    Euroopa Majandusühenduse ja Norra Kuningriigi vaheline kalanduskokkulepe (EÜT L 226, 29.8.1980, lk 48).

(14)    Ühelt poolt Euroopa Majandusühenduse ning teiselt poolt Taani valitsuse ja Fääri saarte kohaliku valitsuse vaheline kalanduskokkulepe (EÜT L 226, 29.8.1980, lk 12).

(15)    Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ning teiselt poolt Taani valitsuse ja Gröönimaa kohaliku valitsuse vaheline kalandusalane partnerlusleping (ELT L 172, 30.6.2007, lk 4) ning protokoll, millega määratakse kindlaks nimetatud lepingus sätestatud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (ELT L 293, 23.10.2012, lk 5).

(16)    ELT L 6, 10.1.2012, lk 9.

(17)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(18)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1241, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil ning millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1967/2006, (EÜ) nr 1224/2009 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1380/2013, (EL) 2016/1139, (EL) 2018/973, (EL) 2019/472 ja (EL) 2019/1022 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 894/97, (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 2549/2000, (EÜ) nr 254/2002, (EÜ) nr 812/2004 ja (EÜ) nr 2187/2005 (ELT L 198, 25.7.2019, lk 105).

(19)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 218/2009 Atlandi ookeani kirdeosas kalastavate liikmesriikide nominaalsaagi statistiliste andmete esitamise kohta (ELT L 87, 31.3.2009, lk 70).

(20)    Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 601/2004, millega sätestatakse teatavad kalastustegevuse suhtes kohaldatavad kontrollimeetmed Antarktika vete elusressursside kaitse konventsiooni alla kuuluvas piirkonnas ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 3943/90, (EÜ) nr 66/98 ja (EÜ) nr 1721/1999 (ELT L 97, 1.4.2004, lk 16).

(21)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 216/2009 nominaalsaagi statistiliste andmete esitamise kohta liikmesriikide poolt, kes kalastavad teatavates väljaspool Atlandi ookeani põhjaosa asuvates piirkondades (ELT L 87, 31.3.2009, lk 1).

(22)    Sõlmitud nõukogu 22. mai 2006. aasta otsusega 2006/539/EÜ Ameerika Ühendriikide ja Costa Rica Vabariigi vahelise 1949. aasta konventsiooniga moodustatud Ameerika Troopikatuunide Komisjoni tugevdamise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 224, 16.8.2006, lk 22).

(23)    Liit ühines sellega nõukogu 9. juuni 1986. aasta otsusega 86/238/EMÜ ühenduse ühinemise kohta rahvusvahelise Atlandi tuunikala kaitse konventsiooniga, mida muudeti Pariisis 10. juulil 1984. aastal alla kirjutatud konventsiooni osalisriikide täievoliliste esindajate konverentsi lõppaktile lisatud protokolliga (EÜT L 162, 18.6.1986, lk 33).

(24)    Liit ühines sellega nõukogu 18. septembri 1995. aasta otsusega 95/399/EÜ ühenduse ühinemise kohta India Ookeani Tuunikomisjoni moodustamise lepinguga (EÜT L 236, 5.10.1995, lk 24).

(25)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 217/2009 Loode-Atlandi piirkonnas kalastavate liikmesriikide saagi ja kalandustegevuse statistiliste andmete esitamise kohta (ELT L 87, 31.3.2009, lk 42).

(26)    Sõlmitud nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsusega 2002/738/EÜ Euroopa Ühenduse Atlandi ookeani kaguosa kalavarude kaitse ja majandamise konventsiooniga ühinemise kohta (EÜT L 234, 31.8.2002, lk 39).

(27)    Liit ühines sellega nõukogu 29. septembri 2008. aasta otsusega 2008/780/EÜ India ookeani lõunaosa kalanduskokkuleppe sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 268, 9.10.2008, lk 27).

(28)    Liit ühines sellega nõukogu 3. oktoobri 2011. aasta otsusega 2012/130/EL Vaikse ookeani lõunaosa avamere kalavarude kaitse ja majandamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel heakskiitmise kohta (ELT L 67, 6.3.2012, lk 1).

(29)    Liit ühines sellega nõukogu 26. aprilli 2004. aasta otsusega 2005/75/EÜ ühenduse ühinemise kohta Vaikse ookeani lääne- ja keskosa pika rändega kalavarude kaitse ja majandamise konventsiooniga (ELT L 32, 4.2.2005, lk 1).

(30)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2403, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 81).

(31)    Kõik põhjatraali liigid (OTB, OTT, PTB, TBB, TBN, TBS ja TB).

(32)    Kõik seinnooda liigid (SSC, SDN, SPR, SV, SB ja SX).

(33)    Kogu õngejadade või ritvõngedega kalapüük (LHP, LHM, LLD, LL, LTL, LX ja LLS).

(34)    Kõik vainakkevõrgud ja mõrrad (GTR, GNS, FYK, FPN ja FIX).

(35)    Püügivahendite koodid: OTB, OTT, OT, PTB, PT, SSC, SDN, SPR, SX, SV, TBN, TBS, TB, TX.

(36)    Nõukogu 7. mai 2007. aasta määrus (EÜ) nr 520/2007, milles sätestatakse tehnilised meetmed teatavate pika rändega kalavarude kaitseks ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 973/2001 (ELT L 123, 12.5.2007, lk 3).

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,24.10.2019

COM(2019) 483 final

LISA

järgmise dokumendi juurde:

Ettepanek: Nõukogu määrus,

millega määratakse 2020. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ning liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu

LISADE NIMEKIRI

I LISA

LIIDU KALALAEVADELE LUBATUD KOGUPÜÜK (TAC)
PÜÜGIPIIRANGUTEGA PIIRKONDADES, LIIKIDE JA PIIRKONDADE KAUPA

Käesoleva lisa tabelites esitatakse kalavarude kaupa lubatud kogupüük (TAC) ja kvoodid (eluskaalu tonnides, kui ei ole ette nähtud teisiti) ning vajaduse korral nende kasutamisega seotud tingimused.

Kõigi käesolevas lisas esitatud kalapüügivõimaluste suhtes kohaldatakse määruses (EÜ) nr 1224/2009 1 sätestatud eeskirju, eelkõige nimetatud määruse artikleid 33 ja 34.

Viited püügipiirkondadele on viited ICESi püügipiirkondadele, kui ei ole määratletud teisiti. Igas piirkonnas viidatakse kalavarudele liigi ladinakeelse nimetuse tähestikulises järjekorras. Ainult ladinakeelsete nimetustega on esitatud liigid regulatiivsetel eesmärkidel; tavanimetused on antud selguse huvides.

Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmist ladinakeelsete nimetuste ja tavanimetuste vastavuse tabelit:

Järgmine tavanimetuste ja ladinakeelsete nimetuste vastavuse tabel on esitatud üksnes selgitamiseks:

IA LISA

SKAGERRAK, KATTEGAT, ICESi 1., 2., 3., 4., 5.,
6., 7., 8., 9., 10., 12. JA 14. ALAPIIRKOND, CECAFi LIIDU VEED,
PRANTSUSE GUAJAANA VEED