EUROOPA KOMISJON

Brüssel,11.3.2016

COM(2016) 134 final

2016/0074(COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil ning millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1967/2006, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1224/2009 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1343/2011 ja (EL) nr 1380/2013 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 894/97, (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 2549/2000, (EÜ) nr 254/2002, (EÜ) nr 812/2004 ja (EÜ) nr 2187/2005

{SWD(2016) 56 final}
{SWD(2016) 57 final}

SELETUSKIRI

1.ETTEPANEKU TAUST

•Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Tehnilised meetmed on eeskirjad, millega reguleeritakse seda, kuidas ja kus kalurid võivad kala püüda. Meetmete eesmärk on kontrollida saaki, mida võib teatava püügikoormuse juures püüda, ja ühtlasi minimeerida kalapüügi mõju ökosüsteemile. Nad on lahutamatu osa õigusraamistikust, millega reguleeritakse enamikku kalavarude majandamise süsteemidest, sealhulgas liidu vetes.

Tehnilised meetmed võib rühmitada järgmiselt:

–meetmed, millega reguleeritakse püügivahendite tööpõhimõtteid;

–meetmed, millega reguleeritakse kasutatavate püügivahendite konstruktsiooniomadusi;

–alammõõdud, millest väiksemad kalad tuleb merre tagasi lasta;

–meetmed, millega kehtestatakse ruumiline ja ajaline kontroll (nt püügikeelu- ja püügipiirangualad ja hooajalised püügikeelud), et kaitsta noori isendeid või kudevaid kalu; ning

–meetmed, millega leevendatakse püügivahendite mõju tundlikele liikidele (nt mereimetajad, merelinnud ja kilpkonnad) või püügikeelualadele, et kaitsta tundlikke elupaiku (nt külmavee-korallrahud).

Ühise kalanduspoliitika raames kohaldatavates Euroopa kalandusalastes õigusaktides sisalduvad tehnilised meetmed hõlmavad arvukalt määrusi, muudatusi, rakenduseeskirju ja ajutisi tehnilisi meetmeid esilekerkivate probleemide ajutiseks lahendamiseks. Kõigil liidu merealadel ja väljaspool liitu asuvates vetes, kus tegutsevad ELi laevad, kohaldatakse üle 30 määruse, mis sisaldavad tehnilisi meetmeid.

Praegu kehtib kolm üksikasjalikku tehniliste meetmete määrust, mis on kehtestatud seadusandliku tavamenetluse kohaselt ja mis hõlmavad liidu peamisi merealasid. Need on nõukogu 30. märtsi 1998. aasta määrus (EÜ) nr 850/98 (kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu), mis hõlmab Kirde-Atlandit ja alates 2012. aastast Musta merd; nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1626/94, ning nõukogu 21. detsembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 2187/2005, mis käsitleb Läänemere, Suur- ja Väike-Belti ning Sundi kalavarude kaitsmist tehniliste meetmete abil, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1434/98 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 88/98.

Lisaks nendele määrustele on olemas mitu komisjon õigusakti, mis sisaldavad üksikasjalikke eeskirju püügivahendite konstruktsiooni kohta (nt komisjoni 6. detsembri 1984. aasta määrus (EMÜ) nr 3440/84, mis käsitleb seadiste kinnitamist traalide, ankurdatud põhjanootade ja samalaadsete võrkude külge) või on seotud konkreetse püügipiirkonna sulgemisega (nt komisjoni 8. septembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1922/1999, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 850/98 üksikasjalikud rakenduseeskirjad tingimuste kohta, mille kohaselt üle kaheksa meetrise kogupikkusega laevad võivad teatavates ühenduse vetes kasutada piimtraale), ning tehnilised meetmed, millega leevendatakse vahetut ohtu kaitsestaatusele pärast teatavate kalavarude ammendumist (nt komisjoni 19. oktoobri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2056/2001, millega kehtestatakse Põhjamere ja Šotimaast läänes asuvate vete tursavarude taastamise täiendavad tehnilised meetmed). Üldiselt on kõnealused määrused vastu võetud põhimäärustes sisalduvate volituste alusel.

On ka mitmeid muid eraldiseisvad määrusi, mis sisaldavad tehnilisi meetmeid. Nendeks on muu hulgas nõukogu 26. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 812/2004, millega sätestatakse meetmed vaalaliste juhusliku püügi kohta püügipiirkondades, ja muudetakse määrust (EÜ) nr 88/98, ning nõukogu 26. juuni 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1185/2003 haiuimede eemaldamise kohta laevade pardal.

On olemas mitu kaasotsustamismenetluse teel vastu võetud määrust, millega võetakse üle piirkondlike kalandusorganisatsioonide reguleerimisalasse kuuluvate kolmandate riikide vete puhul kokku lepitud tehnilised meetmed, nagu näiteks Antarktika vete elusressursside kaitse konventsioon (CCALMR) ja rahvusvaheline Atlandi tuunikala kaitse konventsioon (ICCAT). Kõnealuseid määrusi käesolevas ettepanekus ei käsitleta.

Enne Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) jõustumist lisati tehnilised meetmed ka kalapüügivõimalusi käsitlevatesse määrustesse, millega kehtestatakse iga-aastane lubatud kogupüük ja kvoodid Atlandi ookeani kirdeosa, Läänemere, Musta mere ja süvamereliikide puhul. Need meetmed olid ajutiste tehniliste meetmete, piirkondlike erimeetmete ja muude määruste üldsätetest tehtud erandite kombinatsioon. Pärast ELi toimimise lepingu vastuvõtmist ei saa neid meetmeid enam kalapüügivõimalusi käsitlevatesse määrustesse lisada, välja arvatud meetmed, millel on otsene funktsionaalne seos teatavate varude püügi piirangutega. Seepärast sisaldavad kalapüügivõimalusi käsitlevad määrused praegu üksnes piiratud arvu selliseid meetmeid. Näiteks on norra salehomaari (Nephrops norvegicus) kaitseks kehtestatud Iirimaa läänerannikul püügikeeluala, mis on seotud kõnealuse liigi lubatud kogupüügiga selles piirkonnas. Ka muude piirkondlike kalandusorganisatsioonide, nagu Kirde-Atlandi Kalanduskomisjoni (NEAFC) ja Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni (NAFO) meetmed on ajutiste meetmetena endiselt määruses, milles käsitletakse kalapüügivõimalusi Atlandi ookeani kirdeosas.

See näitab, et tehniliste meetmete õiguslik struktuur on muutunud väga keeruliseks ja mõnevõrra seostamatuks. Käesoleva ettepaneku toetamiseks tehtud tagasiulatuv hindamine 1 näitas, et kehtivate tehniliste meetmetega ei ole varasema ühise kalanduspoliitika määruse (nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta) eesmärke suures osas saavutanud. Mõne mereala puhul on see ilmsem kui mujal (nt Atlandi ookeani kirdeosa), kuid üldiselt nähakse neid meetmeid kui suurt hulka keerukaid ja ebatõhusaid eeskirju, mida ümbritseb paindumatu juhtimisstruktuur.

1. jaanuaril 2014 jõustunud uus ühise kalanduspoliitika määrus 2 tõi kaasa uusi probleeme ning tagasiulatuva hindamise tulemusena jõuti järeldusele, et praegune tehniliste meetmete õiguslik struktuur on jätkuvalt ebapiisav. Selle põhjuseks on viis selgelt eristatavat probleemi:

(1)Tulemused ei ole optimaalsed. Tehnilised meetmed ei motiveeri eriti selektiivselt kala püüdma, kuna tagasiheite, tundlike liikide püüdmise või merepõhja kahjustamisega ei kaasne mingit kulu. Selle tulemuseks on suutmatus vähendada püügisurvet, mistõttu on mõnes püügipiirkonnas paljud kalavarud üle püütud ja tagasiheite määr kõrge ning tundlike elupaikade ja liikide kaitse ebapiisav. Lisaks sellele on mõne meetmega loodud õiguslikud takistused või pidurdatud innovatsiooni selektiivsemate püügiviiside arendamiseks, mille tõttu on tavaline, et meetmete majandusliku mõju minimeerimiseks hoitakse normide täitmisest kõrvale nii seaduslikul kui ka ebaseaduslikul viisil.

(2)Tõhusust on raske mõõta. Praegused eeskirjad ei sisalda ühtegi määratletud näitajat, millega edusamme mõõta. Seepärast on raske mõõta tehniliste meetmete tõhusust ühise kalanduspoliitika kaitse-eesmärkide saavutamisel.

(3)Ettekirjutavad ja keerukad eeskirjad. Tehnilisi meetmeid lisandub aja jooksul üha rohkem ja need on muutunud keerukamaks ning nendega püütakse liiga palju reguleerida püügioperatsioonide tehnilisi aspekte. Mõne meetme täitmist on kontrolliasutustel keeruline tagada ja kaluritel on neid keeruline järgida. Liikmesriikide ja sidusrühmade jaoks kaasnevad meetmetega suur halduskoormus ja -kulud. See on vähendanud püügisektori usaldusväärsust ja andnud tugeva stiimuli määruste eiramiseks, mis omakorda on tekitanud olukorra, kus võetakse vastu üha uusi õigusakte määruste eiramise vastu võitlemiseks.

(4)Puudulik paindlikkus. Tehniliste meetmete üle tehakse enamasti otsus pärast keerukat, paindumatut ja pikka poliitiliselt juhitud protsessi, mis ei sobi sagedast ajakohastamist ja korrapärast läbivaatamist vajavate üksikasjalike tehniliste eeskirjade määratlemiseks. See on piiranud tehniliste meetmete kohandamise ja läbivaatamise võimalusi, mis on vajalik selleks, et vastata kalandussektoris toimuvatele muutustele, kasutada ära innovatsiooni püügivahendite tehnoloogia valdkonnas või reageerida ootamatutele sündmustele. Lisaks on ajutised eeskirjad ja erandid püsinud pikka aega muutumatuna, vähendades veelgi püügisektori usaldusväärsust.

(5)Sidusrühmade vähene kaasamine otsuste tegemisse. Tehnilised meetmed põhinevad peamiselt hierarhilise juhtimissüsteemi sunnivahenditel (st ülalt-alla, mitte alt-üles meetmed). Seetõttu on kaluritel ja sidusrühmadel arusaam, et neid ei ole osalusprotsessi kaasatud. Kalurid leiavad, et tehnilised meetmed ei ole otstarbekad, ei esinda praegusi püügiviise ja on mõnel juhul vastuolulised.

Uue ühise kalanduspoliitika üle peetud läbirääkimistel olid liikmesriigid, sidusrühmad ja Euroopa Parlament ühel meelel, kinnitades, et praegustest tehnilistest meetmetest on pigem negatiivne ettekujutus. Seda hoolimata asjaolust, et viimasel kümnel aastal ei ole uue meetmepaketi suhtes poliitilise kokkuleppeni jõutud ning komisjoni eelmised 2002. 3 ja 2008. 4 aasta ettepanekud kukkusid mitmel põhjusel läbi. Liikmesriigid väitsid, et ettepanekute tekst oli muutunud liiga keeruliseks ja raskesti tõlgendatavaks ning nendes ei käsitletud peamisi probleeme piisavalt. Sidusrühmad väitsid, et nendega ei konsulteeritud nõuetekohaselt ning eeskirjades mindi kaugemale kui olemasolevate meetmete konsolideerimine. Püüdlused ühtlustada Atlandi ookeani kirdeosas, Läänemerel ja Vahemere piirkonnas võetud tehnilised meetmed ELi toimimise lepinguga ei ole samuti vilja kandnud, kuna läbirääkimistel on ühtlustamise asemel kiputud käsitlema pigem kõnealuste eeskirjade sisulisi üksikasju.

Uue tehniliste meetmete määruse osas ei ole vaatamata mitmetele püüdlustele kokkuleppele jõutud, mis näitab selgelt vajadust uue lähenemisviisi järele. Uue lähenemisviisi puhul tuleks lähtuda järgmisest: lihtsustamine, otsustusprotsessi kohandamine vastavalt Lissaboni lepingule, kalavarude kaitsel ja majandamisel kasutatava pikaajalise lähenemisviisi tugevdamine, sealhulgas saagi vette tagasi laskmise probleemi lahendamine, piirkondadeks jaotamine, täiendavate sidusrühmade kaasamine ning ettevõtjate vastutuse suurendamine (st nõuete täitmise kultuuri parandamine). 

Lahendades neid probleeme ja tunnistades institutsioonilisi raskusi, on käesoleva ettepaneku eesmärgid järgmised:

–optimeerida tehniliste meetmete panust uue ühise kalanduspoliitika peamiste eesmärkide saavutamisel;

–luua tehniliste meetmete kohandamiseks vajalik paindlikkus, toetades piirkondlikke lähenemisviise (kooskõlas liidu õigusaktides sätestatud eesmärkidega);

–lihtsustada kehtivaid eeskirju kooskõlas komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmiga 5 .

Kuigi käesoleva ettepanekuga muudetakse peamiselt pigem tehniliste meetmete juhtimise struktuuri kui meetmeid endid, parandavad suurenenud paindlikkus ja püügi selektiivsuse suurendamise stiimulid ka tehniliste meetmete tõhusust. Aja jooksul on saagikust võimalik optimeerida suuremate kalade püüdmise abil ja kalapüügi mõju mereökosüsteemile väheneb tänu vastutustundlike püügiviiside rakendamisele.

•Kooskõla poliitikavaldkonnas kehtivate sätetega

Ühise kalanduspoliitika üldine raamistik on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruses (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 204/585/EÜ. Sellesse raamistikku kuuluvad tehnilised meetmed kui vahendid, mis aitavad saavutada ühise kalanduspoliitika üldeesmärke järgmiselt:

(1)Maksimaalset jätkusuutlikku saagikust aitab saavutada selliste tehniliste meetmete kohaldamine, millega reguleeritakse kalavarude kasutamise mustrit (st viis, kuidas püügikoormus on jaotatud kalavarude vanuseprofiili lõikes). Teatava kalavaru maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks on vaja, et kalavaru kasutamise mustri abil välditakse nooremasse vanuserühma kuuluvate kalade püüdmist. Selleks on vaja kombineerida tõhusaid tehnilisi meetmeid (st meetmed, millega reguleeritakse püügivahendite tööpõhimõtteid ja konstruktsiooni, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud ning ruumilised ja ajalised püügikeelud), mille abil parandatakse kalavarude kasutamise mustrit kohandatavas õiguslikus struktuuris;

(2)Tagasiheite järkjärguline lõpetamine ja soovimatu saagi minimeerimine eeldab nii tehnilisi (püügivahendite tööpõhimõtted ja konstruktsioon) kui ka taktikalisi (püügikeelu- või püügipiirangualad) muudatusi, millega suurendada selektiivsust ja vältida soovimatut saaki (st alammõõdust väiksemad kalad). Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestatud lossimiskohustuse tõttu on suurema paindlikkuse tagamiseks vaja praegune tehniliste meetmete juhtimise struktuur ümber hinnata.

(3)Selleks et püügitegevus oleks kooskõlas üldisemate ökoloogiliste kaalutlustega, on vaja kohaldada tehnilisi meetmeid, millega minimeerida püügivahendite mõju ökosüsteemile (nt leevendamismeetmed või püügikeelualad). Tehnilised meetmed peavad eelkõige aitama saavutada head keskkonnaseisundit seoses nelja tunnusega üheteistkümnest, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivis 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv). Need tunnused on järgmised: bioloogiline mitmekesisus on säilinud (1. tunnus); kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavate kalade ning karpide ja koorikloomade populatsioonid on ohututes bioloogilistes piirides, kusjuures populatsiooni vanuseline ja suuruseline koosseis annab tunnistust ressursside heast seisukorrast (3. tunnus); kõik teadaolevad mere toiduvõrkude elemendid eksisteerivad tavapärase arvukuse ja mitmekesisuse tasemel (4. tunnus) ning merepõhja terviklikkus on säilinud (6. tunnus). Peamine ülesanne on luua raamistik nende meetmete rakendamiseks viisil, mis tagaks kõige tõhusama kaitse kõige suuremas ohus olevatele liikidele, tundlikele elupaikadele ja kaitset vajavatele piirkondadele.

Lisaks nimetatud eesmärkidele edendatakse uue ühise kalanduspoliitika raames uue juhtimistavana piirkondadeks jaotamist. Piirkondadeks jaotamine annab olulise võimaluse lihtsustada seadusandja kehtestatud eeskirju, eelkõige seoses tehniliste meetmete kui majandamisvahendite kasutamisega tulevikus, kuna osa tehniliste meetmete tõhususega seotud probleemidest tulenevad nende juhtimise struktuurist. Piirkondadeks jaotamine võimaldab töötada välja tehnilisi meetmeid piirkonna tasandil (st mitmeaastaste kavade või lühiajalises perspektiivis muude liidu meetmete raames). Samuti väheneb piirkondadeks jaotamise tõttu vajadus üksikasjalike tehniliste meetmete järele, mis tuleks vastu võtta Euroopa Parlamendis ja nõukogus kaasotsustamismenetluse teel. Seadusandja määratletud lihtsustatud õigusraamistikus võib meetmeid välja töötada piirkonna tasandil ja kohandada neid vastavalt püügipiirkondade eripäradele. Piirkondadeks jaotamine annab ka võimaluse senisest palju rohkem kasutada tehnilisi meetmeid säästva kalapüügi saavutamiseks, mitte lihtsalt täiendavate piiravate ja sundivate meetmetena püügivõimaluste ja püügikoormuse piirangute kõrval. Piirkonnapõhiste otsustega välditakse ka sagedaste sisuliste muudatuste tegemist kaasotsustamismenetluse teel vastuvõetud õigusaktides sätestatud tehnilistesse meetmetesse.

•Kooskõla Euroopa Liidu muude tegevuspõhimõtetega

Ettepanek ja selle eesmärgid on kooskõlas liidu poliitikaga, eelkõige õiguslike kohustustega, mis on sätestatud merestrateegia raamdirektiivis, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivis 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta ja nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivis 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (veepoliitika raamdirektiiv). Nimetatud direktiivide täielik rakendamine on osa ELi püüdest täita ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist tulenevaid kohustusi ning seda toetab ELi riigipeade võetud kohustus „peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine [ELis] aastaks 2010”, mida kinnitati uuesti ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegias aastani 2020 6 .

Samuti on tehnilistel meetmetel potentsiaali aidata kalavarude parema kasutamise abil kaasa Euroopa 2020. aasta strateegia 7 rakendamisele, eeskätt selle alla kuuluva ressursitõhususe juhtalgatuse elluviimisele. Lisaks toetab tehniliste meetmete reform õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi, kuna paljud kehtivad määrused ja erimeetmed muudetakse lihtsamaks või jäetakse välja.

2.ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

•Õiguslik alus

Õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõige 2.

•Subsidiaarsus (ei kuulu liidu ainupädevusse)

Ettepaneku sätted on seotud mere bioloogiliste ressursside kaitsega, mis kuulub liidu ainupädevusse. Subsidiaarsuse põhimõtet järelikult ei kohaldata.

•Proportsionaalsus

Ettepanekuga muudetakse juba kehtivaid meetmeid, mistõttu ei seata proportsionaalsuse põhimõtet kahtluse alla. Kavandatud meetmed on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, kuna need on asjakohased ja vajalikud. Muud vähem piiravad meetmed ei ole soovitud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kättesaadavad.

•Vahendi valik

Kavandatav vahend: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus.

Muud vahendid ei oleks asjakohased järgmisel põhjusel: määrust peab muutma määrusega.

3.JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

•Järelhindamised / kehtivate õigusaktide toimivuse kontroll

Detsembris 2012 korraldati tehniliste meetmete hindamine. See koosnes tehnilisi meetmeid käsitlevate olemasolevate määruste asjakohasuse, tõhususe, tulemuslikkuse, sidususe ja vastuvõetavuse tagasiulatuvast hindamisest1. Hindamise käigus peeti põhjalikke konsultatsioone kalandussektori, riiklike ametiasutuste ja liikmesriikide teadusasutuste esindajatega. Hindamine lõppes juunis 2013. Sellele järgnes tulevikku vaatav hindamine,1 milles käsitleti erinevate poliitikavariantide tõenäolist majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju, samuti nende tõhusust, tulemuslikkust, sidusust ja vastuvõetavust. Uuring sai valmis 2014. aasta juulis.

Tagasiulatuv hindamine kinnitas, et praegu kehtivad tehnilised meetmed on liiga keerulised ja osutunud suures osas ebatõhusaks. Neil ei ole selgeid, hästi määratletud eesmärke ega sihte ning need ei paku positiivseid stiimuleid vastutustundlike püügiviiside järgimiseks ja nõuete täitmiseks. Meetmete järelevalve on kulukas, nende juhtimise struktuur on praegu jäik ja suunatud ülalt alla ning sidusrühmadega konsulteeritakse liiga vähe.

Tulevikku vaatava hindamise tulemusel jõuti järeldusele, et tulemuspõhine juhtimine võib olla tulevaste tehniliste meetmete puhul parim lähenemisviis, kui kontrolli ja nõuete täitmise tagamisega seotud probleemid lahendatakse. Sellise lähenemisviisi puhul ei oleks vaja nii paljusid ettekirjutavaid määrusi tehniliste meetmete valdkonnas.

•Konsulteerimine sidusrühmadega

Veebipõhine avalik konsultatsioon toimus ajavahemikul jaanuarist maini 2014 8 . Peamistelt sidusrühmadelt (st liikmesriigid, Euroopa Parlament, nõuandekomisjonid, püügisektor ja vabaühendused) saadi üksikasjalikku teavet 9 . Peamised järeldused, mis tagasiulatuva ja tulevikku vaatava hindamise tulemustega suures osas kattusid, olid järgmised:

(1)Kõigis uutes tehnilisi meetmeid käsitlevates määrustes tuleks mikrotasandi juhtimise asemel lähtuda tulemuspõhisest juhtimisest.

(2)Kalurid peaksid vastutama rohkem selle eest, mida nad püüavad, kui selle eest, millise konstruktsiooni ja tööpõhimõttega püügivahendeid nad kasutavad.

(3)Eeskirjade lihtsustamine on peamine eesmärk, kuid see ei tohiks tekitada ebavõrdsust eri liikmesriikide juhtimissüsteemide vahel („võrdsete võimaluste tagamine”).

(4)Piirkondadeks jaotamist nähakse olulise võimalusena tehnilisi meetmeid käsitlevate määruste lihtsustamiseks.

(5)Eelistatud on raamistikul põhinev lähenemisviis. See peaks sisaldama üldeesmärke ja ühiseid miinimumnõudeid, mida kohaldatakse kogu ELis. Samuti peaks see sisaldama kaitsemeetmeid, et tagada meetmete võtmine probleemide ilmnemise korral.

(6)Varasem kogemus on näidanud, et selektiivsus paraneb, kui motiveerimisstruktuurid ja majandamiseesmärgid on viidud vastavusse. Motiveerimisstruktuurid tuleb lisada mis tahes uude tehniliste meetmete õigusraamistikku.

Lisaks avalikule konsultatsioonile toimus 2011. aastast kuni 2015. aasta alguseni mitu seminari, konsultatsiooni ja kohtumist peamiste sidusrühmadega. Põhjalik avalik konsultatsioon koos ulatusliku järeldialoogiga, mis peeti peamiste sidusrühmadega (st püügisektor, vabaühendused ja liikmesriigid), tagab erinevate sidusrühmade seisukohtade täieliku esindatuse.

•Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) ekspertide töörühmaga toimus kolm kohtumist: oktoobris 2012, 10 märtsis 2013 11 ja märtsis 2015 12 . Kohtumistel uuriti, kas tehnilisi meetmeid on võimalik kasutada majandamisvahendina ühise kalanduspoliitika kontekstis. Nende kohtumiste tulemused aitasid määratleda tulevikku vaatava hindamise käigus kaalutud poliitikavariante ning andsid teavet käesoleva ettepaneku koostamiseks.

Lisaks neile kohtumistele esitati STECFile ja Rahvusvahelisele Mereuurimise Nõukogule (ICES) mitu ühekordset päringut konkreetsete küsimuste kohta seoses püügivahendite selektiivsusega, võrgusilma suuruse asendamise ja saagi koostist puudutavate eeskirjadega, mereimetajate ja muude kaitsealuste liikide kaaspüügiga ning olemasolevate püügikeelu- ja püügipiirangualadega. Saadud vastustest oli samuti abi käesoleva ettepaneku koostamisel.

•Mõju hindamine

Mõju hindamisel võeti arvesse avaliku konsultatsiooni ja sihipäraste järelkonsultatsioonide käigus saadud teavet, tagasiulatuva ja tulevikku vaatava hindamise tulemusi, eksperdiarvamusi, käesoleva algatuse toetuseks moodustatud mõju hindamise juhtrühma ning õiguskontrollikomitee märkusi.

Mõju hindamisel kaaluti lähteolukorra suhtes kolme poliitikavarianti ja ühte alavarianti, millega on kõige tõenäolisem saavutada eesmärgid ja lahendada väljaselgitatud probleemid.

–Lähteolukord. Praegused ühise kalanduspoliitika määrused jäävad keskse elemendina kehtima, sisaldades ühise kalanduspoliitikaga seotud tehnilisi ja muid kaitsemeetmeid. Lähteolukorra puhul võetaks arvesse hiljutisi kohandusi, millega kõrvaldataks õiguslikud vastuolud uute ühisest kalanduspoliitikast tulenevate kohustustega (lossimiskohustus ja komisjoni praeguste volituste vastavusse viimine ELi toimimise lepinguga). Tehniliste meetmete jaotamine piirkondade alusel toimuks tagasiheitekavade või mitmeaastaste kavade abil, mis laiendaks määruste „võrgustikku” veelgi, ja lisanduks uusi eeskirju, mis erineksid kehtivatest tehnilistest eeskirjadest või muudaksid neid.

–Konsolideerimine. Uus piiratud kohaldamisalaga määrus, mis koondaks ühte määrusesse kõik ühiseeskirjad kogu kalanduse kohta kõigis valdkondades (nt teatavate püügimeetodite kasutamise üldine keeld). Kaasotsustamismenetluse teel vastu võetud ühiseeskirjad eraldataks nendest, mida oleks võimalik kohaldada piirkonnapõhiselt. Viimased tehnilised eeskirjad jääksid kehtima vastavalt kehtivatele määrustele (kaasotsustamismenetluse teel või komisjonis vastu võetud õigusaktid). Kõik hiljutised muudatused või määruste muudatused ja nende vastavusse viimine ELi toimimise lepinguga oleks hõlmatud. Tehniliste meetmete jaotamine piirkondade alusel toimuks vastavalt tagasiheitekavadele, mille komisjon on delegeeritud õigusaktidega vastu võtnud, ning vastavalt delegeeritud õigusaktidele, mille komisjon võtab vastu uute, kaasotsustamismenetluse teel vastuvõetavate mitmeaastaste kavade põhjal. Kõnealuste delegeeritud õigusaktidega kehtestataks (ajutised) erandid kehtivatest eeskirjadest ning nende muudatused. Piirkondadeks jaotamine toimub juhul ja siis, kui liikmesriigid esitavad ühised soovitused ajutiste tagasiheitekavade kohta, mis kehtivad kuni kolm aastat. Pärast selle ajavahemiku lõppu oleks nende erandite säilitamiseks vaja delegeeritud õigusakte, mis võetaks vastu vastavalt ELi mitmeaastases kavas sätestatud volitustele.

–Raamistikul põhinev lähenemisviis. Uus raammäärus, mis sisaldab a) üldsätteid (kohaldamisala, eesmärgid, juhtpõhimõtted) ja oodatavate tulemuste määratlust ning vastavaid standardeid; b) ühiseeskirju ja tehnilisi sätteid (nagu 1. valikus) ning c) miinimumnõudeid (piirkondade kaupa), mis vastavad konkreetsetele tulemustele ja toimivad vaikemeetmetena piirkondadeks jaotamise kontekstis. Miinimumnõuded lähtuksid kehtivate eeskirjade põhisisust ning põhimõtteliselt asendataks nendega praegused eeskirjad, milles käsitletakse võrgusilma suurust ja saagi koostist, teisendataks praegused alammõõdud kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtudeks, säilitataks püügikeelualad, mida on vaja noorte isendite ja kudevate kalade kaitsmiseks, ning kõik muud tehnilised erieeskirjad. Määruse tekst sõnastataks uuesti (üks määrus mitme kehtiva määruse asemel). Paljud kehtivad määrused tuleks kehtetuks tunnistada ja lõimida uue raamistikuga ja/või vastavalt otstarbekohaseks muuta. Nendele eesmärkidele vastavaid miinimumnõudeid ja tehnilisi vaikemeetmeid kohaldataks seni, kuni töötatakse välja piirkondlikud meetmed ja lisatakse need liidu õigusesse (delegeeritud õigusaktide abil). Kui piirkondlikke meetmeid välja ei töötata, jäävad vaikemeetmetena kehtima miinimumnõuded. Liikmesriikidel oleks mitu valikut, kuidas minna rangematelt tehnilistelt eeskirjadelt (vaikemeetmed) üle paindlikumale, tulemuspõhisele lähenemisviisile piirkondadeks jaotamise teel, et saavutada prognoositud tulemused ja kava eesmärgid.

–Raamistik miinimumnõueteta. Raamistiku põhielemendid oleksid samad, välja arvatud miinimummeetmed. Lisataks volitused, et piirkondadeks jaotamise raames oleks võimalik välja töötada erimeetmeid. See võimaldaks tagasiheite- ja mitmeaastaste kavade raames kehtestada delegeeritud õigusaktide abil piirkondlikke meetmeid, mida on vaja ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks.

–Kehtivate eeskirjade kehtetuks tunnistamine. Enamik olemasolevatest tehniliste meetmete määrustest tunnistataks kohe kehtetuks, välja arvatud üliolulised looduskaitsemeetmed, mis jääksid kehtima. Kõik pikemas perspektiivis vajalikud tehnilised meetmed töötataks välja piirkondlikult mitmeaastaste kavade raames (koos võimalusega lisada ajutiselt tehnilised meetmed lühema perspektiiviga tagasiheitekavadesse). Selle poliitikavariandi puhul raammäärus puuduks.

Poliitikavariantide võrdlus

Raamistikul põhinev lähenemisviis koos miinimumnõuetega hinnati parimaks valikuks, millega saavutada eesmärgid ja tagada kindlus, et kaitse-eesmärke täidetakse ka piirkondadeks jaotamise edenedes. Pikemas perspektiivis (hiljemalt aastaks 2022) nähakse sellega ette, et kõik vajalikud tehnilised meetmed lisatakse piirkondlikesse kavadesse. See on sobivaim lähenemisviis juhtida üleminekut piirkondadeks jaotamisele ajavahemikul aastani 2022.

Raamistik miinimumnõueteta ja tehniliste meetmete kaotamine tähendaks seda, et tehnilised meetmed muutuksid kohe lihtsamaks, mida pooldaks püügisektor, kuid mõlemad nimetatud valikud on riskantsed. Need toovad kaasa järsu muutuse juhtimises, mis tähendab tõendamiskoormuse kandumist kaluritele (ja liikmesriikidele). Nende poliitikavariantide puhul eeldatakse, et kalurid dokumenteerivad ja tõendavad läbipaistvalt ning saavutavad üldeesmärgid ja tulemused, mis on kokku lepitud ühise kalanduspoliitika raames, samuti erieesmärgid ja tulemused, mis on kokku lepitud mitmeaastastes kavades. Selle tagamisel, et mitteselektiivsed püügitavad ei muutuks domineerivaks, sõltutaks nende poliitikavariantide puhul kalurite käitumisharjumuste vahetust muutumisest, vastastikusest survest ja iseregulatsioonist. Näib, et liikmesriigid, mõned püügisektori segmendid ja vabaühendused on vastu selles suunas liikumisele, vähemalt lühiajalises perspektiivis.

Tehniliste meetmete konsolideerimist peeti kõige halvemaks valikuks. Sellega säiliks sisuliselt praegune keerukas õiguslik struktuur ning see ei paku sidusrühmadele selgeid stiimuleid võrreldes lähteolukorraga. Samuti ei ole see täielikult kooskõlas piirkondadeks jaotamise põhimõttega, nagu on ette nähtud ühise kalanduspoliitikaga.

Mõju kokkuvõte

Eelistatud poliitikavariant hõlmab enamasti muudatusi tehniliste meetmete õiguslikus struktuuris ja juhtimises. Kehtestatud on mõned uued meetmed ja kõik sisulised muudatused seisnevad paljuski teatavate eeskirjade väljajätmises, et lihtsustada ja vähendada halduskoormust, parandada kontrollitavust ja konsolideerida looduskaitsemeetmeid. Seepärast võeti mõjuhinnangus esitatud mõju analüüsi aluseks kvalitatiivne hindamine, mida toetasid konkreetsed näited ja juhtumiuuringud. Peamised mõjud on järgmised.

Majanduslik mõju

Raamistikul põhineva lähenemisviisi majanduslik mõju oleks positiivne. Selle lähenemisviisiga edendatakse piirkondadeks jaotamist. Piirkondadeks jaotamine võimaldab rohkem paindlikkust ja sidusrühmade suuremat kaasatust tehniliste meetmete väljatöötamisel ning see peaks soodustama selektiivsemate püügivahendite kiiremat kasutuselevõttu kui muud poliitikavariandid. See aitab tagada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse ja vähendada soovimatut saaki, mille majanduslik kasu väljendub suurenenud kalapüügivõimalustes. Olukord paraneks aja jooksul pidevalt, eriti juhul, kui liikmesriigid pakuksid selektiivse püügi eest ühise kalanduspoliitikaga ette nähtud piires rohkem kalapüügivõimalusi.

Sotsiaalne mõju

Tööhõive püügisektoris lühiajaliselt tõenäoliselt väheneks, kuna sektor peab kohanema olukorraga, kus tuleb üle minna maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhimõttele ja täita lossimiskohustust. Eeldades, et piirkondadeks jaotamist kiirendatakse ja kõige rohkem mõjutatud laevastiku osad, eeskätt need, kes püüavad erinevaid põhjalähedasi liike, püüavad selektiivsust kiiresti parandada, väheneks igasugune negatiivne mõju kiiremini. Tööhõive stabiliseeruks. Kui pikemas perspektiivis jõutakse säästva kalapüügini, suureneksid kalapüügivõimalused (2020. aastaks vähemalt 20 % võrra). Selline märkimisväärne tõus võib luua uusi töökohti püügisektoris. Säästev kalapüük suurendab sissetulekuid ja palkasid ning seega töökohtade atraktiivsust.

Keskkonnamõju

Kõik negatiivsed lühiajalised mõjud kaovad tõenäoliselt kiiremini kui teiste poliitikavariantide puhul. Raamistiku alusel juhitaks üleminekut piirkondadeks jaotamisele, ning miinimumnõuded ja jätkuvalt vajalike tehniliste meetmete säilitamine tagab, et ühise kalanduspoliitika keskkonnaeesmärkide täitmine ei ole ohus. Pikemas perspektiivis peaks piirkondadeks jaotamine aitama välja töötada meetmeid kohandatavas juhtimisraamistikus, mis võimaldab mereökosüsteeme mõjutavatele ohtudele paremini ja ennetavalt vastu seista ning kiiresti kaitsemeetmeid võtta.

•Õigusloome kvaliteet ja lihtsustamine

Lihtsustamine

Käesoleva ettepaneku peamine eesmärk on olemasolevate eeskirjade lihtsustamine. Uue raamistikuga asendatakse kuus kaasotsustamismenetluse teel vastu võetud määrust ühe määrusega ning veel kolme määrust muudetakse või tunnistatakse need osaliselt kehtetuks. Samuti tunnistatakse kehtetuks kuni kümme toetavat komisjoni määrust. Kõnealuste määruste teatavad sätted võetakse piirkondadeks jaotamise ootel raamettepanekusse üle. See võimaldab teise tasandi lihtsustamist kahes põhivaldkonnas. Esiteks, peaaegu pooled 40 olemasolevast püügikeelu- või püügipiirangualast, mis on kehtestatud noorte isendite ja kudekogumite kaitseks, jäetakse välja või lihtsustatakse neid puudutavaid sätteid. Seda tehakse STECFi nõuande põhjal, võttes arvesse liikmesriikidelt ja sidusrühmadelt saadud märkusi. Teiseks lihtsustatakse Atlandi ookeani kirdeosa ja Läänemerd käsitlevate määruste keerulisi tabeleid, mis puudutavad võrgusilma suurust ja saagi koostist. Neid tabeleid on mõlema piirkonna jaoks lihtsustatud. Selleks on veetavate ja passiivpüüniste puhul kehtestatud lähtuvalt kalavarude kasutamise mustrist võrgusilma vaikimisi standardsuurus, ning mitu erandit, mis võimaldavad kasutada väiksema võrgusilmaga püügivahendeid, et säilitada kalapüük vajalikus mahus.

Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd)

Tehnilisi meetmeid käsitlevate määruste muutmine mõjutab kõige rohkem püügisektorit, mis koosneb umbes 82 000 laevast ning annab tööd 98 500 inimesele (täistööajale taandatud töötajate arv). Neist ligikaudu 82 000 kalalaevast peaaegu 98 % saaks liigitada mikroettevõtjateks, kus töötab vähem kui kümme inimest ja mille aastakäive ja/või aastabilansi kogumaht ei ületa 2 miljonit eurot. Kuna nii suure osa sektorist moodustavad mikroettevõtjad, seaks nende vabastamine käesoleva määruse nõuete täitmisest ohtu ühise kalanduspoliitika eesmärkide täitmise, sest üldeeskirju kohaldataks vaid üksikute kalandusettevõtete suhtes.

VKEde halduskulud ja -koormus väheneks, kuna kehtivad eeskirjad muutuksid kohe lihtsamaks, ja püügisektoril oleks nõuandekomisjonide kaudu rohkem võimalusi tehniliste meetmete väljatöötamisel kaasa rääkida. Lisaks võib pikemas perspektiivis üleminek tulemuspõhisele süsteemile tehnilisi eeskirju veelgi lihtsustada. See tähendab tõendamiskohustuse üleminekut püügisektorile ning neile pandavat kohustust saaki täpselt dokumenteerida ja tõendada. Saagi dokumenteerimisega seotud kulud võivad suureneda, kuigi kulud sõltuksid sellest, kuidas liikmesriik piirkondlikku kontrolli suhtub. Kulusid tasandaks suurem paindlikkus, mida selline lähenemisviis pakub.

•Põhiõigused

4.MÕJU EELARVELE

Käesoleva meetmega ei kaasne täiendavaid liidu kulusid.

5.MUUD KÜSIMUSED

•Rakenduskavad ning järelevalve-, hindamis- ja aruandluskord

Järelevalve

Eelistatud poliitikavariandiga kehtestataks selged sihid soovimatu saagi vähendamiseks ja vältimiseks 2019. aastaks ja maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taseme saavutamiseks kõigi kalavarude puhul 2020. aastaks. Samuti kehtestataks sihid, et vähendada kalapüügi kahjulikku mõju mereökosüsteemidele, mis aitab kaasa hea keskkonnaseisundi saavutamisele 2020. aastaks. Selleks et hinnata liikumist kõnealuste sihtide poole, on tehniliste meetmete järelevalveks pakutud välja järgmised keskkonnaalased, majanduslikud, sotsiaalsed ja nõuetele vastavuse näitajad.

Keskkonnaalased näitajad: püügiprofiili muutumine, maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel püütud kalavarude arv, muutused tundlike liikide kaaspüügis ja tundlike elupaikade kaitse.

Majanduslikud näitajad: sissetulek, kogulisandväärtus, tulu / tasuvuspunkt ja puhaskasumi marginaal.

Sotsiaalsed näitajad: tööhõive ja meeskonnaliikmete töötasud.

Nõuetele vastavus: tehniliste eeskirjadega seotud rikkumiste ja merel viibitud patrullipäevade arv.

Järelevalveks vajalikke andmeid saaks olemasolevast andmekogumisraamistikust 13 , STECFi ja ICESi nõuannetest ning Euroopa Kalanduskontrolli Ameti (EFCA) iga-aastastest aruannetest.

Hindamine

Tehniliste meetme hindamisega seotud peamiste küsimuste järelhindamine tuleks teha enne 2022. aastat, kui lossimiskohustus peaks täielikult toimima, kõigi kalavarude puhul peaks olema saavutatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tase ning mereökosüsteemide keskkonnaseisund peaks olema hea. Järelhindamise tulemusi tuleks vahetult kasutada ühise kalanduspoliitika tagasiulatuvas hindamises, mis peaks algama 2022. aastal.

STECF ja ICES hakkavad uusi mitmeaastaseid kavu perioodiliselt hindama, et mõõta edusamme säästva kalapüügi eesmärkide poole liikumisel. Need hindamised näitavad, kas mitmeaastastes kavades esitatud tehnilised meetmed on tõhusad.

Ühise kalanduspoliitika määruse artiklis 49 (ühise kalanduspoliitika toimimine) ja artiklis 50 (edusammud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisel) sätestatud aruandlusnõuded, mis küll ei ole otseselt seotud tehniliste meetmetega, annavad samuti aimu tehniliste meetmete tõhususest.

STECF ja ICES peavad ka piirkondlikul tasandil välja töötatud meetmeid korrapäraselt hindama, et tagada nende meetmete kooskõla ühise kalanduspoliitika eesmärkidega.

EFCA dokumenteerib ühiskasutusprogramme käsitlevates aastaaruannetes avastatud rikkumiste arvu ja põhjused ning võrdleb neid tehtud kontrollide arvu ja laadiga. See näitab, kui hästi tehniliste meetmete määrusi on täidetud.

Aruandlus

Hiljemalt 2020. aasta lõpuks ja seejärel iga kolme aasta tagant esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse rakendamise kohta, sealhulgas hinnangu selle kohta, kuidas tehnilised meetmed on aidanud kaitsta kalavarusid ja vähendada kalanduse mõju mereökosüsteemidele. Kõnealuse aruande põhjal esitab komisjon vajalikud muudatusettepanekud.

•Selgitavad dokumendid (direktiivide puhul)

•Ettepaneku teatavate sätete üksikasjalik selgitus

Ettepaneku struktuur on järgmine.

Üldsätted – sisaldavad sätteid, milles käsitletakse kohaldamisala, üld- ja erieesmärke, üld- ja erieesmärkidega seotud sihte, mida väljendatakse soovimatu saagi määrana, tundlike liikide kaaspüügi piirnorme ning kalapüügist oluliselt mõjutatud merepõhja ala vähendamise eesmärke; hea valitsemistava põhimõtteid ja mõistete määratlusi. Mõistete määratlused on seotud peamiselt püügivahendite ja püügioperatsioonidega ning need on kõigi piirkondade jaoks ühised. Nendega konsolideeritakse ja ajakohastatakse kehtivates määrustes sätestatud mõistete määratlusi.

Tehnilised üldmeetmed – sisaldavad kõiki praegu esmastes tehniliste meetmete määrustes sätestatud ühiseeskirju, mis on kohaldatavad kõigi merealade suhtes ning mida peetakse de facto püsivateks, kuna puudub vajadus või õigustus neid muuta. Selle osa sätted hõlmavad järgmist:

–keelatud püügivahendid ja -tavad, sealhulgas keeld müüa teatavate püügivahenditega püütud mereliike;

–meetmed, millega kaitstakse tundlikke liike (nt mereimetajad, -roomajad ja -linnud) ja elupaiku (nt külmavee korallid), sealhulgas need, mis on loetletud elupaikade direktiivis ja linnudirektiivis;

–veetavate püüniste kasutamise üldpiirangud ja tingimused (hõlmab elementaarse noodapära konstruktsiooni ja seadmeid, mida on lubatud püügivahenditele kinnitada);

–passiivvõrkude kasutamise piirangud. See hõlmab triivvõrkude kasutamise suhtes kehtivate piirangute konsolideerimist (nt keeld kasutada üle 2,5 km pikkuseid triivvõrke, keeld kasutada selliseid püügivahendeid pika rändega liikide püüdmiseks ja täielik triivvõrkude kasutamise keeld Läänemerel). Liikmesriigid peaksid piirkondadeks jaotamise raames kõnealuseid sätteid tugevdama ning keelustama selliste püügivahendite kasutamise täielikult seal, kus teaduslikud tõendid näitavad, et triivvõrkude kasutamise jätkamine ohustab tundlike liikide kaitsestaatust kõnealuses piirkonnas;

–kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud (määratlus, mõõtmine, alammõõdust väiksemate kalade kasutamine);

–üldmeetmed tagasiheite vähendamiseks (saagi valikuline omandamine, kalade vabakslaskmine, püügi piirnormidega hõlmamata liikide kaitse).

Piirkondadeks jaotamine – selles osas kehtestatakse piirkondadeks jaotamise üldpõhimõtted nii, et piirkondlike meetmete puudumise korral saaks kasutada miinimummeetmeid, ning kehtestatakse vajalikud volitused piirkondlike tehniliste meetmete kehtestamiseks mitmeaastaste kavade, ajutiste tagasiheitekavade ja keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud kohustuste täitmiseks vajalike kaitsemeetmete abil. Volitused võimaldavad välja töötada piirkondlikke meetmeid vastavalt liikmesriikidest moodustatud piirkondlike rühmade esitatud ühistele soovitustele, mille eesmärk on muuta olemasolevaid miinimummeetmeid või teha neist erandeid, kehtestada uusi meetmeid või teha erandeid tingimusel, et on võimalik tõendada, et kõnealustest meetmetest ei ole kasu või et on võetud alternatiivsed meetmed. Nimetatud volitused tulenevad ühise kalanduspoliitika määrusest. Samuti määratletakse piirkondlikud meetmed, mida on võimalik võtta ajutiste tagasiheitekavade raames, ning kaitsemeetmed, mida tuleb võtta juhul, kui teaduslikud tõendid näitavad, et kaitse-eesmärke piirkondlike meetmetega ei saavutata. Selleks on lisatud kaitseklausel, mis võimaldab komisjonil sekkuda, kui kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal on mereliikide kaitseks vaja võtta kiireloomulisi meetmeid. See võimaldab komisjonil nimetatud ohtude leevendamiseks kehtestada tehnilised meetmed lisaks käesolevas määruses või muul viisil kooskõlas liidu õigusega kehtestatud tehnilistele meetmetele või erandina nendest. Need meetmed võivad hõlmata püügivahendite kasutamise või püügitegevuse piiranguid teatavates piirkondades või teatavatel ajavahemikel.

Väljaspool liitu asuvates vetes võetavad tehnilised meetmed – selles osas antakse komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte seoses olemasolevate üksikasjalike eeskirjadega, mis puudutavad Kirde-Atlandi Kalanduskomisjonis (NEAFC) kokku lepitud tundlike mereökosüsteemide loetelusid ning samuti sinise molva ja meriahvena püüki käsitlevaid tehnilisi erimeetmeid. Lisaks võimaldab see komisjonil võtta vastava määruse muutmise kaudu vastu delegeeritud õigusakte seoses kehtivate tehniliste meetmetega, mis on sätestatud määruses (EL) nr 1343/2011 14 (Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) kohta). Samuti võimaldab see komisjonil võtta ELi õigusesse üle kõnealuste meetmete tulevased muudatused, mille NEAFC on heaks kiitnud, ja GFCMi vastu võetud meetmed. Praegu selline õigus puudub.

Tehnilised sätted – sisaldavad üldsätteid teadusuuringute korraldamise ning samuti mereliikide taasasustamise ja ümberasustamise kohta.

Menetlussätted – sisaldavad delegeeritud volituste rakendamist seoses ettepanekus sisalduvate delegeeritud õigusaktidega ning rakendusaktidega seotud komiteemenetlust.

Lõppsätted – sisaldavad asjakohaste määruste kehtetuks tunnistamist ja muudatusi, samuti sätteid läbivaatamise ja aruandluse kohta.

Lisad – sisaldavad miinimummeetmeid merealade kaupa (st Põhjameri, Läänemeri, loodepiirkonna veed, edelapiirkonna veed, Vahemeri, Must meri ja äärepoolseimad piirkonnad). Miinimummeetmeid kohaldatakse piirkondlike meetmete puudumise korral. Need meetmed hõlmavad võrgusilma standardsuurust, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõte, noorte isendite ja kudevate kalade kaitseks kehtestatud püügikeelu- või püügipiirangualasid ja kõiki muid piirkondlikke erimeetmeid. On olemas ka lisad, mis sisaldavad loetelu kaaspüügina püütud liikidest, mis tuleb viivitamata merre tagasi lasta, tundlike elupaikade kaitseks kehtestatud püügikeelualasid ja loetelu liikidest, mille püüdmine triivvõrkudega on keelatud.

2016/0074 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil ning millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1967/2006, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1224/2009 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1343/2011 ja (EL) nr 1380/2013 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 894/97, (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 2549/2000, (EÜ) nr 254/2002, (EÜ) nr 812/2004 ja (EÜ) nr 2187/2005

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, 15

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust, 16  

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1380/2013 17 on kehtestatud ühine kalanduspoliitika kalavarude kaitsmiseks ja säästvaks kasutamiseks.

(2)Tehnilised meetmed on ühise kalanduspoliitika rakendamist toetavad vahendid. Tagasiulatuv hindamine on aga näidanud, et praeguse õigusliku struktuuri abil ühise kalanduspoliitika eesmärke tõenäoliselt ei saavutata ning tehniliste meetmete tõhususe suurendamiseks tuleks võtta uus lähenemisviis ja keskenduda juhtimisstruktuuri kohandamisele.

(3)Tehniliste meetmete reguleerimiseks on vaja välja töötada raamistik. Raamistikuga tuleks kehtestada üldeeskirjad, mida kohaldatakse horisontaalselt kõigis liidu vetes ja näha ette selliste tehniliste meetmete väljatöötamine, mille puhul võetakse ühise kalanduspoliitika määrusega kehtestatud piirkondadeks jaotamise põhimõtte kaudu arvesse kalanduse piirkondlikke eripärasid.

(4)Raamistik peaks hõlmama kalavarude püüki ja lossimist ning püügivahendite tööpõhimõtteid ja püügitegevuse vastasmõju mereökosüsteemidega.

(5)Seda tuleks kohaldada püügioperatsioonidele, mida teostavad liidu vetes liidu ja kolmandate riikide laevad ning liikmesriikide kodanikud (ilma et see piiraks lipuriigi esmavastutust), samuti ELi laevadele, mis tegutsevad äärepoolseimates piirkondades, millele on osutatud aluslepingu artikli 349 esimeses lõikes. Seda tuleks kohaldada ka väljaspool liitu asuvates vetes seoses tehniliste meetmetega, mis on vastu võetud Kirde-Atlandi Kalanduskomisjoni (NEAFC) reguleeritavas piirkonnas ning Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepingu piirkonnas.

(6)Vajaduse korral tuleks tehnilisi meetmeid kohaldada harrastuskalapüügi suhtes, millel võib olla märkimisväärne mõju kalavarudele ning karbi- ja koorikloomaliikidele.

(7)Tehnilised meetmed peaksid aitama saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärke, milleks on püüda kalavarusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, vähendada soovimatut saaki ja vältida saagi vette tagasi laskmist, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/56/EÜ 18 sätestatud hea keskkonnaseisundi.

(8)Eelkõige tuleks tehniliste meetmetega kaitsta noori isendeid ja kudekogumeid selektiivsete püügivahendite kasutamise ja kahju vältimise meetmete abil. Samuti tuleks tehniliste meetmetega minimeerida ja võimaluse korral kaotada püügivahendite mõju mereökosüsteemile ning eeskätt tundlikele liikidele ja elupaikadele. Samuti peaksid need aitama kehtestada majandamismeetmeid, mis on vajalikud nõukogu direktiivis 92/43/EMÜ, 19 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/147/EÜ 20 ning direktiivis 2008/56/EÜ sätestatud kohustuste täitmiseks.

(9)Tehniliste meetmete tõhususe hindamiseks tuleks kehtestada sihid, mis on seotud soovimatu saagi määra, tundlike liikide kaaspüügi ja sellega, millises ulatuses kalapüük merepõhja elupaiku kahjustab; need sihid peaksid kajastama ühise kalanduspoliitika ja liidu keskkonnaalaste õigusaktide (eelkõige nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ 21 ) eesmärke ning parimat rahvusvahelist tava.

(10)Selleks et tehnilistest eeskirjadest saadaks ühtemoodi aru ja neid rakendataks ühetaoliselt, tuleks tehnilisi meetmeid käsitlevates kehtivates õigusaktides sätestatud määratlusi püügivahendite ja -operatsioonide kohta ajakohastada ja konsolideerida.

(11)Teatavad hävitava toimega püügivahendid või -meetodid, mille puhul kasutatakse lõhkeaineid, mürke, uimastavaid aineid, elektrivoolu, suruõhuhaamreid või muid löökvahendeid, veetavad seadmed ja haaratsid punakorallide või muud liiki korallide ja korallilaadsete liikide korjamiseks ning teatavad harpuunpüssid tuleks keelata, välja arvatud elektriimpulsstraalid, mida võib kasutada teatavatel rangetel tingimustel.

(12)Arvestades kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) nõuannet, tuleks kehtestada teatavad ühiseeskirjad, millega määratakse kindlaks veetavate püüniste kasutamise ja noodapära konstruktsiooni piirangud, et vältida mitteselektiivset püüki.

(13)Triivvõrkudega on võimalik kala püüda suurel alal ja nendega püütakse märkimisväärsel hulgal tundlikke liike; selliste võrkude kasutamise piiramiseks tuleks nende kasutamise kehtivad piirangud konsolideerida.

(14)Arvestades STECFi nõuannet, tuleks tundlike süvamereliikide kaitsmiseks jätkuvalt keelata passiivvõrkudega püük vetes, mis asuvad ICESi IIIa, VIa, VIb, VIIb, VIIc, VIIj ja VIIk rajoonis ning ICESi VIII, IX, X ja XII alapiirkonnas ida pool 27° läänepikkust ning mille kaardistatud sügavus on üle 600 meetri.

(15)Teatavate haruldaste kalaliikide, näiteks hai- ja railiikide säilimist võib tõsiselt ohustada isegi piiratud püügitegevus. Selliste liikide kaitsmiseks tuleks nende püük üldiselt keelata.

(16)Tundlike mereliikide, nagu mereimetajad, -linnud ja -roomajad, kaitsmiseks direktiivide 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ kohaselt peaksid liikmesriigid kehtestama leevendusmeetmed, et minimeerida nende liikide sattumist püügivahenditesse ja võimaluse korral seda üldse vältida.

(17)Selleks et jätkuvalt kaitsta tundlikke mereelupaiku, mis asuvad Iirimaa ja Ühendkuningriigi ranniku lähedal ning Assooride, Madeira ja Kanaari saarte ümbruses, tuleks säilitada põhjalähedaste liikide püüdmiseks mõeldud püügivahendite kasutamise suhtes kehtivad piirangud.

(18)Kui teadusliku nõuande ja tehnilise teabe põhjal tehakse kindlaks veel selliseid piirkondi, tuleks sealsete elupaikade kaitseks kehtestada sarnased piirangud.

(19)Kooskõlas ühise kalanduspoliitikaga tuleks kalavarude taastamise piirkondade määramisel kehtestada kalavarude kaitseks alammõõdud, et tagada mereliikide noorte isendite kaitse.

(20)Tuleks määratleda viis, kuidas mereliikide suurust mõõdetakse.

(21)Selleks et aidata püügisektoril lossimiskohustust rakendada, peaksid liikmesriigid kehtestama meetmed, mis hõlbustavad saagi ladustamist, ja aitama leida võimalusi kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate mereliikide turustamiseks. Need meetmed peaksid hõlmama lossimiskohtade ja varjualuste ehitamiseks ja kohandamiseks või kalandustoodete väärtuse suurendamiseks vajalike investeeringute toetamist.

(22)Saagi valikuline omandamine ja kalade vabakslaskmine tuleks keelata, välja arvatud juhul, kui lossimiskohustuse raames on ette nähtud erandid.

(23)Kui teaduslik nõuanne osutab, et selliste liikide saak, mille suhtes ei kohaldata püügi piirnorme ja seega ka lossimiskohustuse kohaldamise nõuet, on märkimisväärne, peaksid liikmesriigid rakendama katseprojekte, et uurida soovimatu saagi vähendamise võimalusi ning kehtestama selleks vajalikud tehnilised meetmed.

(24)Kui piirkondlikul tasandil puuduvad tehnilised meetmed, tuleks kohaldada kindlaksmääratud miinimumnõudeid. Kõnealused nõuded peaksid põhinema kehtivatel tehnilistel meetmetel, võttes arvesse STECFi nõuandeid ja sidusrühmade arvamusi. Miinimumnõuded peaksid hõlmama veetavate püüniste ja passiivvõrkude võrgusilma standardsuurust, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõte, püügikeelu- või püügipiirangualasid, looduskaitsemeetmeid mereimetajate ja -lindude kaaspüügi vähendamiseks teatavates piirkondades ning kõiki muid kehtivaid piirkondlikke meetmeid, mis on vajalikud kaitse-eesmärkide järjepidevaks saavutamiseks, kuni piirkonnapõhiste meetmete kehtestamiseni.

(25)Liikmesriigid võivad ühise kalanduspoliitika kohase piirkondadeks jaotamise protsessi raames töötada koostöös sidusrühmadega välja ühised soovitused, et määratleda asjakohased tehnilised meetmed, mis on miinimummeetmetest erinevad.

(26)Selliste piirkondlike tehniliste meetmetega tuleks ette näha miinimumnõuetega vähemalt samaväärne tundlike liikide ja elupaikade kasutamise muster ja kaitse.

(27)Piirkondlikud tehnilised meetmed tuleks kehtestada eelkõige ühise kalanduspoliitika raames kindlaksmääratud mitmeaastaste kavade kaudu. Mitmeaastastes kavades võib miinimumnõudeid muuta, kehtestada miinimumnõuete täiendamiseks või asendamiseks uusi meetmeid või kalduda nendest meetmetest kõrvale, kui on võimalik tõendada, et neist ei ole kalavarude kaitsmisel kasu või on kehtestatud alternatiivsed meetmed, millega tagatakse, et eesmärke ja sihte jätkuvalt täidetakse. Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 10 võivad mitmeaastased kavad sisaldada ka muid looduskaitsemeetmeid, millega minimeerida kalapüügi negatiivset mõju ökosüsteemile, näiteks meetmeid, mis on vajalikud selleks, et täita kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2008/56/EÜ artikli 13 lõikest 4, direktiivi 2009/147/EÜ artiklist 4 või direktiivi 92/43/EMÜ artiklist 6.

(28)Kui liikmesriikide piirkondlik rühm koostab ühised soovitused selliste normist erineva võrgusilma suurusega selektiivsete püügivahendite lubamiseks, millega on võimalik selekteerida kalu suuruse ja liigi järgi, peaksid nad tagama, et selliste püügivahendite selektiivsus on vähemalt sama või suurem kui miinimumnõuetele vastavatel püügivahenditel.

(29)Kui liikmesriikide piirkondlik rühm töötab välja ühised soovitused, et mitmeaastaste kavade raames muuta või kehtestada uusi püügikeelu- või püügipiirangualasid noorte isendite ja kudekogumite kaitsmiseks, tuleks neis esitada tehniline kirjeldus, ulatus, kestus, püügivahenditega seotud piirangud ning kontrolli- ja järelevalvekord.

(30)Kui liikmesriikide piirkondlik rühm töötab välja ühised soovitused, et mitmeaastaste kavade raames kehtestada alammõõdud kalavarude kaitseks või neid muuta, peaksid nad tagama, et ühise kalanduspoliitika eesmärke ei seata ohtu ja võetakse arvesse mereliikide noorte isendite kaitsmise vajadust ning samal ajal ei kahjustata turgu ega looda turgu kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate kalade jaoks.

(31)Täiendava meetmena noorte isendite või kudekogumite kaitseks peaks ühistes soovitustes olema ette nähtud võimalus reaalajas püügikeelu ning püügipiirkonnast lahkumise nõude kehtestamiseks. Asjakohastest ühistes soovitustes tuleks määratleda tingimused püügikeelualade kehtestamiseks ja püügikeelu lõpetamiseks ning kontrolli- ja järelevalvekord.

(32)Vastavalt innovaatiliste püügivahendite mõju teaduslikule hindamisele, mille teeb nõuetekohaselt STECF, võib liikmesriikide piirkondlik rühm lisada ühistesse soovitustesse võimaluse kasutada selliseid uudseid püügimeetodeid nagu elektriimpulsstraalimine või laiendada selliste meetodite kasutamist. Innovaatiliste püügimeetodite kasutamine peaks olema keelatud, kui teaduslik hindamine näitab, et see avaldab kahjulikku mõju tundlikele elupaikadele ja mittesihtliikidele.

(33)Selleks et minimeerida tundlike liikide kaaspüüki ning püügivahendite mõju tundlikele elupaikadele, peaksid liikmesriikide piirkondlikud rühmad välja töötama täiendavad leevendusmeetmed, et vähendada kalapüügi mõju tundlikele liikidele ja elupaikadele. Kui teaduslikud tõendid näitavad, et selliste liikide ja elupaikade kaitsestaatus on suures ohus, peaksid liikmesriigid kehtestama teatavate püügivahendite konstruktsiooni ja tööpõhimõtteid käsitlevad täiendavad piirangud või nende kasutamise asjaomases piirkonnas täielikult keelama. Eelkõige võiks kõnealuseid piiranguid kohaldada seoses triivvõrkude kasutamisega, mille tulemusena püütakse teatud aladel kaaspüügina märkimisväärsel hulgal vaalalisi ja merelinde.

(34)Kui mitmeaastane kava puudub, võimaldab määrus (EL) nr 1380/2013 kehtestada lossimiskohustuse rakendamiseks ajutised tagasiheitekavad. Selliste kavade osana peaks olema võimalik kehtestada tehnilised meetmed, mis on tihedalt seotud lossimiskohustuse rakendamisega ning mille eesmärk on suurendada selektiivsust ja vähendada võimalikult palju soovimatut saaki.

(35)Kirde-Atlandi Kalanduskomisjonis (NEAFC) kokku lepitud üksikasjalike soovituste säilitamiseks tuleks komisjonile anda vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290 õigus võtta vastu õigusakte ohualdiste mereökosüsteemide loetelude ning samuti sinise molva ja meriahvena kaitse meetmega seotud tehniliste erimeetmete kohta. Lisaks peaks komisjonil olema õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte selliste NEAFC meetmete edaspidiste muudatuste liidu õigusesse sisseviimise kohta, mis puudutavad käesoleva määruse teatavate sõnaselgelt määratletud mitteolemuslike osade sisu ning mis muutuvad liidu jaoks siduvaks vastavalt kõnealuse konventsiooni tingimustele. On eriti oluline, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil.

(36)Selleks et vältida teadusuuringute, kalavarude taasasustamise või ümberasustamise takistamist, ei peaks käesolevat määrust kohaldama sellise tegevuse jaoks vajalike püügioperatsioonide suhtes.

(37)Kui kättesaadavad teaduslikud nõuanded näitavad, et mereliikide kaitseks on vaja võtta kiireloomulisi meetmeid, peaks komisjonil olema selliste ohtude leevendamiseks võimalik nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võtta viivitamata vastu delegeeritud õigusaktid tehniliste meetmete kehtestamiseks lisaks käesolevas määruses või muul viisil kooskõlas liidu õigusega kehtestatud tehnilistele meetmetele või erandina nendest. Nende meetmete ülesehitus peaks olema eelkõige selline, mis võimaldaks käsitleda kalavarude ootamatuid muutusi, mille põhjuseks on kalavaru noorte isenditega täienemise kõrge või madal määr, kaitsta kudevaid kalu või karpe ja koorikloomi, kui nende varud on väga väikesed, või käsitleda muid kalavarude kaitsestaatuse muutusi, mis võivad ohustada kalavarude seisundit. Meetmed võivad hõlmata veetavate või passiivpüüniste kasutamise või püügitegevuse piiranguid teatavates piirkondades või teatavatel ajavahemikel.

(38)Komisjonile tuleks aluslepingu artikli 290 kohaselt anda õigus võtta vastu õigusakte, millega ajakohastada selliste kalade ning karpide ja koorikloomade loetelu, mille sihtpüük on keelatud, ning selliste tundlike alade loetelu, kus kalapüük peaks olema piiratud, ning võtta vastu tehnilisi meetmeid mitmeaastaste kavade ja ajutiste tagasiheite kavade osana. On eriti oluline, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(39)Ühetaoliste tingimuste tagamiseks käesoleva määruse rakendamisel tuleks komisjonile anda rakendusvolitused seoses järgmisega: selliste seadmete tehnilise kirjelduse esitamine, millega vähendatakse kulumist, tugevdatakse veetavate püüniste esiosa või piiratakse saagi väljapääsemist esiosa kaudu; põhipüügivahendi külge kinnitatavate selektiivsust suurendavate seadmete tehnilise kirjelduse esitamine; elektriimpulsstraali tehnilise kirjelduse esitamine; konstruktsiooni käsitlevad piirangud ning lipuliikmesriigi võetavad kontrolli- ja järelevalvemeetmed; eeskirjade määratlemine seoses järgmisega: kontrolli- ja järelevalvemeetmed, mida lipuliikmesriik peab võtma passiivpüüniste kasutamise korral 200–600 meetri sügavusel ning kontrolli- ja järelevalvemeetmed, mida tuleb võtta teatavatel püügikeelu- või püügipiirangualadel; lisaks üksikasjalikud eeskirjad vaalade passiivvõrkudest eemale peletamiseks kasutatavate akustiliste hoiatusseadmete signaali ja kasutamise kohta ning meetodid merelindude ja -roomajate kaaspüügi minimeerimiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 22 .

(40)Hiljemalt 2020. aasta lõpuks ja seejärel iga kolme aasta tagant peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse rakendamise kohta, võttes aluseks liikmesriikide ja asjaomaste nõuandekomisjonide esitatud teabe ning STECFi hinnangu. Aruandes tuleks hinnata, millises ulatuses on tehnilised meetmed nii piirkondlikul kui ka ELi tasandil aidanud kaasa käesolevas määruses sätestatud eesmärkide ja sihtide saavutamisele. Kui aruandest selgub, et piirkondlikul tasandil on tõendeid selle kohta, et eesmärke ja sihte ei ole täidetud, peaksid kõnealuse piirkonna liikmesriigid esitama kava parandusmeetmete kohta, mida on vaja võtta, et tagada kõnealuste eesmärkide ja sihtide saavutamine. Aruande põhjal peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku käesoleva määruse kõigi vajalike muudatuste kohta.

(41)Võttes arvesse muudatuste hulka ja tähtsust, tuleks nõukogu määrused (EÜ) nr 894/97, 23 (EÜ) nr 850/98, 24 (EÜ) nr 2549/2000, 25 (EÜ) nr 254/2002, 26 (EÜ) nr 812/2004 27 ja (EÜ) nr 2187/2005 28 kehtetuks tunnistada.

(42)Nõukogu määrusi (EÜ) 1967/2006, 29 (EÜ) nr 1098/2007, 30 (EÜ) nr 1224/2009 31 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1343/2011 32 ja (EL) nr 1380/2013 33 tuleks vastavalt muuta.

(43)Selleks et täiendada või muuta olemasolevaid üksikasjalikke eeskirju, millega võetakse üle Vahemere üldises kalanduskomisjonis (GFCM) kokku lepitud soovitused, tuleks komisjonile anda õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte seoses määruses (EL) nr 1343/2011 sätestatud tehniliste meetmetega. Komisjonil peaks samuti olema õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte selliste GFCMi meetmete edaspidiste muudatuste liidu õigusesse sisseviimise kohta, mis puudutavad käesoleva määruse teatavate sõnaselgelt määratletud mitteolemuslike osade sisu ning mis muutuvad liidu jaoks siduvateks vastavalt GFCMi lepingu tingimustele. Määrust (EL) nr 1343/2011 tuleks vastavalt muuta. On eriti oluline, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesolevas määruses sätestatakse tehnilised meetmed seoses järgmisega:

(a)kalavarude püük ja lossimine ning

(b)püügivahendite tööpõhimõtted ja püügitegevuse mõju mereökosüsteemidele.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1.Käesolevat määrust kohaldatakse püügitegevuse suhtes, mida teostavad liidu kalalaevad ja liikmesriikide kodanikud (ilma et see piiraks lipuriigi esmavastutust) artiklis 5 osutatud püügipiirkondades ning kolmanda riigi lipu all sõitvad ja kolmandas riigis registreeritud kalalaevad liidu vetes.

2.Artikleid 7 ja 14 ning V–X lisa A osa kohaldatakse ka harrastuskalapüügi suhtes.

3. Vastavalt artiklites 29 ja 30 sätestatud tingimustele ei kohaldata käesolevas määruses sätestatud tehnilisi meetmeid püügioperatsioonide suhtes, mille ainus eesmärk on:

a)teadusuuringud ja

b)mereliikide taasasustamine või ümberasustamine.

Artikkel 3

Üld- ja erieesmärgid

1.    Ühise kalanduspoliitika rakendamise toetamise vahendina aitavad tehnilised meetmed täita ühise kalanduspoliitika eesmärke, mis on sätestatud määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 2 ning eeskätt selle artikli lõigetes 2 ja 3 ning lõike 5 punktides a ja j.

2.    Lisaks peab tehniliste meetmete abil eelkõige:

(a)optimeerima kalavarude kasutamise mustreid, et kaitsta mereliikide noori isendeid ja kudekogumeid;

(b)tagama, et direktiivides 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ loetletud mereliikide ja muude tundlike liikide kaaspüüki minimeeritakse ja võimaluse korral see lõpetatakse, et see ei ohustaks nende liikide kaitsestaatust;

(c)tagama, et kalapüügi keskkonnamõju mereelupaikadele minimeeritakse ja võimaluse korral kõrvaldatakse, et see ei ohustaks nende elupaikade kaitsestaatust;

(d)aitama tagada, et direktiividest 92/43/EMÜ, 2009/147/EÜ, 2008/56/EÜ ja 2000/60/EÜ tulenevate kohustuste täitmiseks on kehtestatud kalavarude majandamise meetmed.

Artikkel 4

Sihid

1.    Tehniliste meetmetega püütakse saavutada järgmised sihid:

(a)tagada, et kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate mereliikide püügi maht ei ületa 5 % kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 2 lõikega 2 ja artikliga 15;

(b)tagada, et mereimetajate, mereroomajate, merelindude ja muude mitteärilistel eesmärkidel kasutatavate liikide kaaspüük ei ületa liidu õigusaktide ja rahvusvaheliste lepingutega ette nähtud taset;

(c)tagada, et püügitegevuse keskkonnamõju merepõhja elupaikadele ei ületa taset, mida on vaja hea keskkonnaseisundi saavutamiseks igas merepiirkonnas või allpiirkonnas kõigi direktiivi 2008/56/EÜ alusel hinnatud elupaigatüüpide puhul nii seoses elupaiga kvaliteedi kui ka ruumilise ulatusega, mille suhtes vajalik tase tuleb saavutada.

2.    Seda, mil määral need sihid on saavutatud, vaadatakse läbi artiklis 34 sätestatud aruandlusprotsessi käigus.

Artikkel 5

Kalapüügi piirkondade määratlus

Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi kalapüügi piirkondade geograafilisi määratlusi:

(a)„Põhjameri” – ICESi IIa, IIIa ja IV rajoon 34 ;

(b)„Läänemeri” – ICESi IIIb, IIIc ja IIId rajoon;

(c)„loodepiirkonna veed” – ICESi V (välja arvatud Va ja üksnes Vb liidu veed), VI ja VII alapiirkond;

(d)„edelapiirkonna veed” – ICESi VIII, IX ja X alapiirkond (liidu veed) ja CECAFi püügipiirkonnad 35 34.1.1, 34.1.2 ja 34.2.0 (liidu veed);

(e)„Vahemeri” – Vahemere veed ida pool 5°36′ läänepikkuse joont;

(f)„Must meri” – Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) geograafilise alapiirkonna 29 veed, nagu on määratletud määruse (EL) nr 1343/2011 36 I lisas (resolutsioon GFCM/33/2009/2);

(g)„äärepoolseimad piirkonnad” – aluslepingu artikli 349 esimeses lõigus osutatud äärepoolseimate piirkondade ümber asuvad veed, mis on jaotatud kolmeks merealaks: Atlandi ookeani lääneosa, Atlandi ookeani idaosa ja India ookean;

(h)„NEAFC reguleeritav piirkond” – NEAFC konventsiooni piirkonna veed, mis ulatuvad kaugemale kui konventsiooniosaliste kalandusjurisdiktsiooni alla kuuluvad veed, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1236/2010 37 ;

(i)„GFCMi lepingu piirkond” – Vahemeri ja Must meri ning neid ühendavad veed, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1343/2011 38 .

Artikkel 6

Mõistete määratlused

1.    Käesolevas määruses kasutatakse lisaks määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 4 sätestatud mõistetele järgmisi mõisteid:

(1)„kalavarude kasutamise muster” – viis, kuidas püügikoormus on jaotatud kalavarude vanuseprofiili lõikes;

(2)„selektiivsus” – kvantitatiivselt väljendatud tõenäosus püüda teatava võrgusilma (või õngekonksu) suuruse puhul teatava suurusega kalu;

(3)„selektiivne kalapüük” – püügimeetod, mis võimaldab püügioperatsiooni käigus püüda ja tabada kalu või karpe ja koorikloomi suuruse ja liigi järgi, võimaldades vältida või vigastamata vabaks lasta mittesihtliiki kuuluvaid isendeid;

(4)„sihtpüük” – kindlaksmääratud liigi või liikide kombinatsiooni püük, kui kõnealuste liikide kogusaak moodustab rohkem kui 50 % saagi majanduslikust väärtusest;

(5)„hea keskkonnaseisund” – mereakvatooriumi keskkonnaseisund, nagu on määratletud direktiivi 2008/56/EÜ artikli 3 lõikes 5;

(6)„tundlik elupaik” – elupaik, mille kaitsestaatust, sealhulgas elupaiga ulatust ning biootiliste ja abiootiliste komponentide seisundit (struktuur ja funktsioon), mõjutab negatiivselt inimtegevusest tulenev surve, sealhulgas püügitegevus. Tundlike elupaikade hulka kuuluvad eelkõige direktiivi 92/43 I lisas nimetatud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, direktiivi 2009/147/EÜ I lisas loetletud liikide elupaigad, samuti elupaigad, mille kaitse on vajalik hea keskkonnaseisundi saavutamiseks vastavalt direktiivile 2008/56/EÜ ja nõukogu määruse (EÜ) nr 734/2008 39 artikli 2 punktis b määratletud ohualtid mereökosüsteemid;

(7)„tundlik liik” – liik, mille kaitsestaatust, sealhulgas tema elupaika, leviala, populatsiooni suurust ja seisundit, mõjutab negatiivselt inimtegevusest tulenev surve, sealhulgas püügitegevus. Tundlike liikide hulka kuuluvad eelkõige liigid, mis on loetletud direktiivi 92/43/EMÜ II ja IV lisas ja hõlmatud direktiiviga 2009/147/EÜ, ning liigid, mille kaitsmine on vajalik hea keskkonnaseisundi saavutamiseks vastavalt direktiivile 2008/56/EÜ;

(8)„väikesed pelaagilised liigid” – harilik makrell, heeringas, stauriid, anšoovis, sardiin, põhjaputassuu, hõbekala, kilu, hirvkala;

(9)„harrastuskalapüük” – mittetöönduslik püügitegevus, mille puhul vee-elusressursse kasutatakse meelelahutuslikul, turismi või sportlikul eesmärgil;

(10)„nõuandekomisjon” – ühise kalanduspoliitika raames sidusrühmade esindajatest loodud rühm eesmärgiga suurendada kõigi sidusrühmade tasakaalustatud esindatust ning aidata saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärke;

(11)„traal” – ühe või mitme kalalaeva poolt veetav püügivahend, mis koosneb tagant noodapäraga suletud koonuse- või püramiidikujulisest võrgust (traali kere); „veetav püünis” – kõik traalid, ankurdatud põhjanoodad ja sarnased püügivahendid, millel on koonuse- või püramiidikujuline kere, mis on tagant suletud kotiga (noodapära) või mis koosneb kahest pikast tiivast, kerest ja kotist (noodapära) ning mida vees aktiivselt veetakse;

(12)„põhjatraal” – traal, mis on projekteeritud ja taglastatud töötamiseks merepõhjas või selle lähedal;

(13)„paarispüügi põhjatraal” – põhjatraal, mida veavad samaaegselt kaks laeva, üks kummalgi traali küljel. Püügivahendit vedava kahe laeva vaheline kaugus hoiab lahti traali horisontaalset ava;

(14)„pelaagiline traal” – traal, mis on projekteeritud ja taglastatud töötamiseks keskmise sügavusega vees;

(15)„piimtraal” – traalnoot, mis koosneb avatud horisontaalsest teras- või puittorust, talast ja põhjakettide, ketimati või ketipöörlejaga varustatud võrgust, mida veetakse aktiivselt mööda põhja;

(16)„elektriimpulsstraalimine” – kalapüügimeetod, mille puhul kasutatakse kala püüdmiseks elektrivälja. Elektriimpulsstraalimisel kasutatakse mitut elektroodi, mis on kinnitatud püügivahendile selle vedamise suunas ning mis annavad lühikesi elektriimpulsse;

(17)„ankurdatud põhjanoot” – veetav haardnoot, mida juhitakse laevalt kahe pika trossiga (noodatrossid) ja mis tänu oma konstruktsioonile suunab kalad nooda avause poole. Võrkpüünis, mis oma kujult ja suuruselt sarnaneb põhjatraaliga, koosneb kahest pikast tiivast, kerest ja kotist (noodapärast);

(18)„seinnoot” – haardnoot, mille põhjaosa veetakse kokku veotrossiga, mis jookseb läbi alumise selise rõngaste jada, võimaldades võrku kokku vedada ja sulgeda;

(19)„tragi” – karpide, meritigude või käsnade püüdmiseks kasutatav püügivahend, mida veetakse edasi kas laeva peamasina abil (paaditragi) või hiivatakse motoriseeritud vintsiga ankurdatud laevalt (mehhaniseeritud tragi) ning mis koosneb eri suuruse või kujuga jäigale raamile või ridvale paigaldatud võrk- või metallkotist, ning nende alumises osas võib olla kaabits, mis on kas ümar, terav või sakiline, ning see võib olla varustatud või varustamata põiklattide ja sukelduslaudadega. Mõned tragid on varustatud hüdrauliliste seadmetega (hüdraulilised tragid). Tragi, mida karpide, meritigude või käsnade püüdmiseks tõmmatakse käsitsi madalas (käsitragi) vees paadiga või paadita, ei käsitata käesolevas määruses veetava püügivahendina;

(20)„passiivvõrk” — mis tahes liiki nakkevõrk, raamvõrk või abar, mis on kinnitatud merepõhja (nakkevõrgud või seisevvõrgud) või mis triivib merel (triivvõrgud) ning millesse kala ujub sisse ja takerdub või end mähib;

(21)„triivvõrk” – võrk, mis koosneb ühest või mitmest võrgulinast, mis ripub (ripuvad) paralleelselt ühe või mitme ülemise selise küljes, ja paikneb veepinnal või mida hoiavad teataval sügavusel allpool veepinda ujukid, mis triivivad kas vabalt hoovuste mõjul või laeva taha kinnitatult. Triivvõrk võib olla varustatud vahenditega, mille eesmärk on hoida võrk stabiilsena ja/või piirata selle triivimist, nt mereankur või põhjaankur, mis on kinnitatud võrgu ühte nurka;

(22)„põhja kinnitatud nakkevõrk” – võrk, mis on tehtud ühest võrgutükist ja mida hoitakse vees vertikaalses asendis ujukite ja raskuste abil. Sellega püütakse vee-elusressursse, kes mähivad end võrgulinasse, ja see on kinnitatud või seda on võimalik kinnitada merepõhja ükskõik millise vahendi abil;

(23)„põhja kinnitatud raamvõrk” – võrgusein, mis on taglastatud nii, et võrk riputatakse trossidele, mille tõttu ei ole võrk nii pingul kui nakkevõrk. Raamvõrgu ülemise selise ujuvus on tavaliselt väiksem, ja võrk ei paikne püügi ajal nii kõrgel kui tavaline põhja kinnitatud nakkevõrk ning see on kinnitatud või seda saab kinnitada merepõhja ükskõik millise vahendi abil;

(24)„põhja kinnitatud abar” – kahest või enamast võrgukihist koosnev võrk, mille kaks välimist kihti moodustab suure silmaga võrk, mille vahele on paigutatud väikese silmaga võrk, ning see on merepõhja kinnitatud või seda saab sinna kinnitada ükskõik millise vahendi abil;

(25)„põhja kinnitatud kombineeritud võrk” – mis tahes põhja kinnitatud nakkevõrk, mis on kombineeritud abaraga, mis moodustab kombineeritud võrgu alumise osa;

(26)„õngejada” – püügivahend, mille moodustab vahel märkimisväärse pikkusega põhiõngeliin, millele on korrapäraste vahemike järel kinnitatud jõhvnöörid söödastatud või söödastamata konksudega. Põhiõngeliin on kinnitatud horisontaalselt merepõhja või selle lähedale või vertikaalselt või millel lastakse veepinnal triivida;

(27)„lõkspüünised ja mõrrad” – koorikloomade või kalade püügiks mõeldud puuri- või korvikujulised eri materjalist püünised, millel on üks või mitu avaust või sissepääsu ning mis asetatakse merepõhja üksikult või reas ühendatuna veepinnal köitega (poinöörid) poide külge, mis näitavad nende asukohta;

(28)„ridvata õng” – püügivahend, mis koosneb ühest käes hoitavast õngeliinist. Õngeliinile kinnitatakse üks või mitu peibutusvahendit või söödastatud konksu;

(29)„traalpüünis” – kääridega sarnasel põhimõttel töötav haarats, millega korjatakse merepõhjast näiteks karpe või punakoralle;

(30)„noodapära” – traali kõige tagumine osa, mis võib olla silindrikujuline (st kogu ulatuses sama ümbermõõduga) või koonusekujuline. Koosneb sama võrgusilma suurusega ühest või mitmest võrgupaneelist (võrgutükkidest), mis on traali teljesuunas külgepidi üksteise külge kinnitatud õmblusega, kuhu võib kinnitada ka pikipine. Regulatiivsel eesmärgil peab see olema võrgu 50 viimast silma;

(31)„võrgusilma suurus” – veetava püügivahendi mis tahes noodapära silma suurus, mis on mõõdetud vastavalt komisjoni määruses (EÜ) nr 517/2008 40 sätestatud korrale;

(32)„ruutsilm” – võrgusilma kuju, mis tekib võrgu paigaldamisel 45° kaldega N-suunast nii, et sõlmevahed kulgevad traali teljega rööpselt 90° juures;

(33)„rombsilm” – tavaline rombikujuline võrgusilm;

(34)„T90” – traal, ankurdatud põhjanoot või sarnane veetav püügivahend, mille noodapära ja võrgupikendus on tehtud sõlmitud rombsilmaga võrgulinast, mis on pööratud 90° võrra nii, et võrgulina põhiline suund on veosuunaga paralleelne;

(35)„Bacoma selektiivaken” – sõlmedeta ruutsilmaga võrgust koosnev selektiivaken, mis asetatakse noodapära ülemisse paneeli nii, et selle alumine serv oleks noodapärasulgurist kuni nelja võrgusilma kaugusel;

(36)„sõelvõrk” – võrk, mis ümbritseb piimi lähedal kogu krevetitraali, moodustades koonuse, mille tipp on kohas, kus see kinnitub krevetitraali alumise võrgukihi külge. Sõelvõrgu ja noodapära ühinemiskohta on lõigatud väljapääsuava, mis võimaldab isenditel, kes on kaitsevõrgust läbipääsemiseks liiga suured, välja pääseda, samal ajal kui krevett satub läbi kaitsevõrgu noodapärasse;

(37)„seinnooda kõrgus” – märgade ujukinööriga risti venitatud võrgusilmade kõrguste summa (sõlmed kaasa arvatud);

(38)„veesoleku aeg” – ajavahemik alates võrkude esimesest vettelaskmisest kuni ajahetkeni, mil võrgud on täies ulatuses kalalaeva pardale tõmmatud;

(39)„püügivahendi seire sensor” – elektrooniline kaugseiresensor, mille saab paigaldada traalile või seinnoodale, et jälgida selle peamisi tööparameetreid, nagu traallaudade vaheline kaugus või saagi suurus;

(40)„akustiline hoiatusseade” – kaugjuhitav seade, mis annab välja helisignaale ning mida kasutatakse näiteks mereimetajate hoiatamiseks püügivahendite eest;

(41)„linnutõrjeliin” – vimplitega varustatud nöör, mis on kinnitatud kalalaeva ahtri lähedale kõrgemasse kohta ning mida kasutatakse lindude peletamiseks söödastatud õngekonksudega kalapüügil;

(42)„saagi valikuline omandamine” – tava, mille puhul madalama hinnaga kalad, kelle suhtes kohaldatakse püügi piirnorme, lastakse vette tagasi isegi juhul, kui neid oleks võimalik seaduslikult lossida, et maksimeerida sadamasse toodava kala majanduslikku ja rahalist koguväärtust;

(43)„vabakslaskmine” – kalade tahtlik püügivahendist välja laskmine enne selle täies ulatuses kalalaeva pardale tõmbamist, mille tulemuseks on surnud või surevatest kaladest tekkiv kahju;

(44)„otsene taasasustamine” – valitud liiki elusate veeloomade vettelaskmine nende looduslikus elupaigas eesmärgiga kasutada veekeskkonna looduslikku viljakust, et suurendada isendite arvu kalanduse otstarbeks ja/või suurendada looduslikku varude täienemist;

(45)„ümberasustamine” – protsess, mille käigus inimesed liike ettekavatsetult transpordivad ja väljakujunenud populatsiooniga piirkondades loodusesse lasevad.

II PEATÜKK

TEHNILISED ÜLDMEETMED

1. JAGU

Keelatud püügivahendid ja kasutusviisid

Artikkel 7

Keelatud püügivahendid ja meetodid

Mereliike on keelatud püüda või korjata järgmiste meetoditega:

(a)mürgised, uimastavad või söövitavad ained;

(b)elektrivool, välja arvatud elektriimpulsstraalimine vastavalt artiklile 24 ja V lisa E osale;

(c)lõhkeained;

(d)suruõhuhaamrid või muud löökvahendid;

(e)veetavad seadmed punakorallide või muude korallide või korallisarnaste organismide korjamiseks;

(f)traalpüünised ja teised samalaadsed püünised eelkõige punakorallide või muude korallide või korallisarnaste organismide korjamiseks;

(g)mis tahes tüüpi laskekehad;

(h)harpuunpüssid, kui neid kasutatakse koos veealuse hingamisseadmega (akvalang) või öösel päikeseloojangust päikesetõusuni.

Artikkel 8

Keelatud kasutusviisid

Keelatud on müüa, esitleda või müügiks pakkuda mereliike, mis on püütud artiklis 7 loetletud meetodite abil.

2. JAGU

Püügivahendeid käsitlevad üldpiirangud ja nende kasutamise tingimused

Artikkel 9

Veetavate püüniste kasutamise üldpiirangud

1.    Ühegi veetava püünise ükski osa ei tohi olla valmistatud võrgust, mille silmasuurus on väiksem kui noodapära võrgusilma suurus. Seda sätet ei kohaldata võrguseadmetele, mida kasutatakse püügivahendite seiresensorite kinnitamiseks.

2.    Kui üks kalalaev või mitu kalalaeva veavad ühel ja samal ajal rohkem kui üht võrku, peavad nende võrgusilmad olema sama suurusega.

3.    Keelatud on valmistada noodapära või kinnitada seadmeid, mis noodapäras või veetava püünise mis tahes muus osas võrgusilma ummistavad või selle suurust muul viisil vähendavad. Kõnealune säte ei takista selliste eriseadmete kasutamist, millega vähendatakse kulumist, tugevdatakse veetavate püüniste esiosa või piiratakse saagi välja pääsemist.

4.    Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, et kehtestada üksikasjalikud eeskirjad lõikes 3 osutatud noodapärade ja seadmete tehnilise kirjelduse kohta. Kõnealused rakendusaktid põhinevad parimatel kättesaadavatel teaduslikel ja tehnilistel nõuannetel ning nendega võib kindlaks määrata järgmise:

–võrguniidi jämeduse piirangud;

–noodapära ümbermõõdu piirangud;

–võrgumaterjali kasutamise piirangud;

–noodapära ehitus ja sellele lisatavad seadmed;

–kulumise vähendamiseks lubatud seadmed ning

–saagi väljapääsemise piiramiseks lubatud seadmed.

5.    Käesoleva artikli lõikes 4 osutatud rakendusaktid võetakse vastu vastavalt artikli 33 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusele.

Artikkel 10

Passiivvõrkude kasutamise üldpiirangud

1.    Keelatud on pardal hoida või kasutada ühte või mitut triivvõrku, mille pikkus eraldi või kokku on üle 2,5 kilomeetri.

2.    III lisas loetletud liikide püüdmiseks on keelatud kasutada triivvõrke.

3.    Olenemata lõikest 1 ei tohi Läänemerel pardal hoida ega kasutada ühtegi triivvõrku.

4.    Keelatud on kasutada põhja kinnitatud nakkevõrke, raamvõrke ja abaraid järgmiste liikide püüdmiseks:

–pikkuim-tuun (Thunnus alalunga),

–harilik tuun (Thunnus thynnus),

–atlandi merilatikas (Brama brama),

–mõõkkala (Xiphias gladius),

–järgmistesse liikidesse või perekondadesse kuuluvad haid: Hexanchus griseus, Cetorhinus maximus; kõik perekondadesse Alopiidae, Carcharhinidae, Sphymidae, Isuridae, Lamnidae kuuluvad liigid. 

5.    Põhja kinnitatud nakkevõrke, raamvõrke ja abaraid ei ole lubatud kasutada üheski kohas, kus kaardistatud veesügavus on üle 600 meetri.

3. JAGU

Tundlike liikide ja elupaikade kaitse

Artikkel 11

Kala- ning karbi- ja koorikloomaliigid, kelle püüdmine on keelatud

1.    Direktiivi 92/43/EMÜ IV lisas osutatud kala- või karbi- ja koorikloomaliikide tahtlik püük, pardal hoidmine, ümberlaadimine või lossimine on keelatud, välja arvatud juhul, kui vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 16 on tehtud erand.

2.    Lisaks lõikes 1 osutatud liikidele on liidu laevadel keelatud püüda, pardal hoida, ümber laadida, lossida, säilitada, müüa, esitleda või müügiks pakkuda I lisas loetletud liike.

3.     Lõigetes 1 ja 2 osutatud liikide kaaspüügi korral ei tohi nende liikide isendeid kahjustada ja nad tuleb viivitamata merre tagasi lasta.

4.    Kui parimad kättesaadavad teaduslikud nõuanded osutavad, et I lisa on vaja muuta, et lisada selle loetellu uued kaitset vajavad liigid, on komisjonil õigus võtta sellised muudatused vastu delegeeritud õigusaktide abil vastavalt artiklile 32.

5.    Käesoleva artikli lõike 4 kohaselt vastu võetud meetmete eesmärk on saavutada artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud siht.

Artikkel 12

Mereimetajate, -lindude ja -roomajate kaaspüük

1.    Direktiivi 92/43/EMÜ II ja IV lisas osutatud mereimetajate või -roomajate ning direktiiviga 2009/147/EÜ hõlmatud merelindude tahtlik püüdmine, pardal hoidmine, ümberlaadimine või lossimine on keelatud.

2.    Lõikes 1 osutatud liikide kaaspüügi korral ei tohi nende liikide isendeid kahjustada ja nad tuleb viivitamata vabaks lasta.

3.    Olenemata lõigetest 1 ja 2 on lubatud lõikes 1 osutatud ja kaaspüügina püütud mereliikide isendite pardal hoidmine, ümberlaadimine või lossimine juhul, kui selline tegevus on vajalik üksikute isendite toibumise tagamiseks, ja tingimusel, et asjaomaseid pädevaid siseriiklikke ametiasutusi on eelnevalt nõuetekohaselt teavitatud.

4.    Liikmesriik võib parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal kehtestada vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 19 sätestatud korrale nende lipu all sõitvate laevade suhtes leevendusmeetmed või teatavate püügivahendite kasutamise piirangud. Selliste meetmetega minimeeritakse ja võimaluse korral lõpetatakse lõikes 1 osutatud liikide püük ning need meetmed peavad olema kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 2 sätestatud eesmärkidega ja vähemalt sama ranged kui liidu õiguse alusel kohaldatavad tehnilised meetmed.

5.    Käesoleva artikli lõike 4 kohaselt vastu võetud meetmete eesmärk on saavutada artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud siht.

Artikkel 13

Tundlike elupaikade, sealhulgas ohualdiste mereökosüsteemide kaitse

1.    II lisas nimetatud püügivahendite kasutamine on samas lisas osutatud asjaomastes piirkondades keelatud.

2.    Kui parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete alusel on soovitav muuta II lisas sätestatud piirkondade loetelu ning lisada uusi piirkondi, on komisjonil õigus võtta sellised muudatused vastu delegeeritud õigusaktide abil vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 11 lõigetes 2 ja 3 sätestatud korrale. Muudatuste vastuvõtmisel peab komisjon erilist tähelepanu pöörama sellise negatiivse mõju leevendamisele, mis kaasneb püügitegevuse ülekandumisega teistele tundlikele aladele.

3.    Juhul kui kõnealused elupaigad asuvad liikmesriigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes, on kõnealusel liikmesriigil õigus kehtestada vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 11 sätestatud korrale püügikeelualad või muud kaitsemeetmed nende elupaikade kaitsmiseks. Kõnealused meetmed peavad olema kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 2 sätestatud eesmärkidega ning vähemalt sama ranged kui liidu õiguse alusel kehtestatud meetmed.

4. Käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt vastu võetud meetmete eesmärk on saavutada artikli 4 lõike 1 punktis c sätestatud siht.

4. JAGU

Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud

Artikkel 14

Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud

1.    Käesoleva määruse V–X lisa A osas osutatud mereliikide kaitseks kehtestatud alammõõte kohaldatakse selleks, et:

(a)tagada mereliikide noorte isendite kaitse vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõigetele 11 ja 12;

(b)rajada kalavarude taastamise alad vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 8.

2.    Mereliikide suurust mõõdetakse vastavalt IV lisale.

3.    Kui mereliikide suuruse mõõtmiseks on ette nähtud mitu meetodit, ei käsitata isendit alammõõdust väiksemana, kui mis tahes mõõtmismeetodiga mõõdetud suurus on kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõduga võrdne või sellest suurem.

Artikkel 15

Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemaid mereliike käsitlevad sätted

Liikmesriigid kehtestavad meetmed, et hõlbustada määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohaselt lossitud kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate isendite ladustamist või leida võimalusi nende turustamiseks. Need meetmed võivad hõlmata lossimiskohtade ja varjualuste ehitamiseks ja kohandamiseks või kalandustoodete väärtuse suurendamiseks vajalike investeeringute toetamist.

5. JAGU

Meetmed tagasiheite vähendamiseks

Artikkel 16

Saagi valikulise omandamise ja kalade vabakslaskmise keelustamine

1.    Saagi valikuline omandamine ja kalade vabakslaskmine on keelatud.

2.    Lõiget 1 ei kohaldata saagile, mille moodustavad liigid, mille suhtes vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikele 4 lossimiskohustust ei kohaldata.

Artikkel 17

Liigid, mille suhtes ei kohaldata püügi piirnorme

1.    Liikmesriigid võivad rakendada katseprojekte, et uurida meetodeid püügi piirnormidega hõlmamata liikide soovimatu saagi vältimiseks ja minimeerimiseks. Katseprojektides võetakse arvesse asjakohaste nõuandekomisjonide arvamusi ja need peavad põhinema parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel.

2.    Kui katseprojektide tulemused või muud teaduslikud nõuanded näitavad, et püügi piirnormidega hõlmamata liikide soovimatu saak on märkimisväärne, võivad liikmesriigid kehtestada kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 19 sätestatud korraga tehnilised meetmed sellise saagi vähendamiseks. Neid tehnilisi meetmeid kohaldatakse üksnes asjaomase liikmesriigi lipu all sõitvate kalalaevade suhtes.

III PEATÜKK

PIIRKONDADEKS JAOTAMINE

Artikkel 18

Juhtpõhimõtted

1.    Piirkondlikul tasandil kehtestatud tehnilised meetmed on esitatud järgmistes lisades:

(a)V lisa: Põhjameri;

(b)VI lisa: loodepiirkonna veed;

(c)VII lisa: edelapiirkonna veed;

(d)VIII lisa: Läänemeri;

(e)IX lisa: Vahemeri;

(f)X lisa: Must meri;

(g)XI lisa: äärepoolseimad piirkonnad.

2.    Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 18 sätestatud korrale võivad liikmesriigid esitada ühiseid soovitusi, et määratleda piirkondlikul tasandil asjakohased tehnilised meetmed, mis erinevad lõikes 1 osutatud meetmetest.

3.    Lõike 2 kohaselt soovitatud tehnilised meetmed peavad tagama vähemalt samaväärse tundlike liikide ja elupaikade kasutamise mustri ja kaitse taseme kui need, millele on osutatud lõikes 1.

Artikkel 19

Mitmeaastaste kavade raames võetavad piirkondlikud meetmed

1.    Komisjonil on õigus kehtestada piirkondlikul tasandil tehnilised meetmed, et täita määruse (EL) nr 1380/2013 artiklites 9 ja 10 osutatud mitmeaastaste kavade eesmärgid. Sellised meetmed kehtestatakse delegeeritud õigusaktidega, mis võetakse vastu vastavalt käesoleva määruse artiklile 32 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 18.

2.     Lõike 1 kohaselt kehtestatud meetmetega võib:

a)muuta või täiendada käesoleva määruse V–XI lisas sätestatud meetmeid;

b)loobuda V–XI lisas sätestatud meetmetest konkreetse piirkonna või ajavahemiku puhul tingimusel, et on võimalik tõendada, et kõnealustest meetmetest ei ole asjaomase piirkonna või ajavahemiku puhul kaitse seisukohast kasu või et alternatiivsete meetmetega saavutatakse samad eesmärgid.

3.    Mitmeaastases kavas võib määrata kindlaks, millist liiki tehnilisi meetmeid võib asjaomase piirkonna jaoks lõigete 1 ja 2 kohaselt võtta.

4.    Lõigete 1 ja 2 kohaselt võetud meetmed peavad:

a) aitama saavutada käesoleva määruse artiklites 3 ja 4 sätestatud eesmärke ja sihte;

b) lähtuma määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 3 sätestatud hea valitsemistava põhimõtetest ning

c) pakkuma püügivõimaluste jaotamise kaudu stiimuleid kalalaevadele, millel kasutatakse selektiivseid püügivahendeid või väiksema keskkonnamõjuga kalapüügimeetodeid.

5.    Kui liikmesriigid esitavad ühised soovitused lõikes 1 osutatud tehniliste meetmete kehtestamiseks, esitavad nad nende meetmete toetuseks teaduslikud tõendid.

6.    Komisjon võib paluda STECFil lõikes 5 osutatud ühiseid soovitusi hinnata.

Artikkel 20

Püügivahendite liigi- ja suuruspõhine selektiivsus

1.Kui liikmesriigid esitavad kooskõlas artikliga 19 ühised soovitused selliste püügivahendite määratlemiseks, millega on võimalik kalu selekteerida suuruse ja liigi järgi, esitavad nad tõendid selle kohta, et kõnealused püügivahendid vastavad vähemalt ühele järgmistest kriteeriumidest:

(a)nende selektiivsus konkreetsete liikide või liikide kombinatsiooni püüdmisel on vähemalt samaväärne kui V–X lisa B osas ja XI lisa A osas nimetatud püügivahenditel, või

(b)määratletud liikide või liikide kombinatsiooni soovimatu saak, mis nende kasutamisega kaasneb, on alla piirnormi.

2.Lõike 1 punktis a osutatud selektiivsuse kriteeriumid ning lõike 1 punktis b osutatud liigid ja piirnormid määratakse kindlaks asjakohases mitmeaastases kavas.

Artikkel 21

Püügikeelu- või püügipiirangualad noorte isendite ja kudekogumite kaitsmiseks

Kui liikmesriigid esitavad kooskõlas artikliga 19 ühised soovitused V–VIII ja X lisa C osas ning XI lisa B osas loetletud püügikeelu- või püügipiirangualade muutmiseks või uute püügikeelu- või püügipiirangualade määramiseks, lisavad nad ühistesse soovitustesse kõnealuste alade kohta järgmise teabe:

–püügikeeluala kehtestamise eesmärk;

–püügikeelu ulatus ja kestus;

–konkreetsete püügivahenditega seotud piirangud ning

–kontrolli- ja järelevalvekord.

Artikkel 22

Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud

Kui liikmesriigid esitavad kooskõlas artikliga 19 ühised soovitused V–X lisa A osas loetletud kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtude muutmiseks või kehtestamiseks, peavad nad arvesse võtma mereliikide noorte isendite kaitse tagamise eesmärki.

Artikkel 23

Reaalajas püügikeelud ja püügipiirkonnast lahkumise nõue

Kui liikmesriigid esitavad kooskõlas artikliga 19 ühised soovitused reaalajas püügikeelu ja püügipiirkonnast lahkumise nõude kehtestamiseks, mille eesmärk on kaitsta noori isendeid, kudekogumeid või karbi- ja koorikloomaliike, peavad need sisaldama järgmist:

–püügikeelu ulatus ja kestus;

–liigid ja piirnormid, mis annavad põhjuse püügikeelu kehtestamiseks;

–vahemaa, kui kaugele peaks laev kehtestatud püügikeelualast eemalduma;

–eriti selektiivsete püügivahendite kasutamise nõue muul põhjusel suletud piirkondades ning

–kontrolli- ja järelevalvekord.

Artikkel 24

Innovaatilised kalapüügivahendid

1.    Kui liikmesriigid esitavad kooskõlas artikliga 19 ühised soovitused, et võimaldada kasutada innovaatilisi püügivahendeid, sealhulgas V lisa E osas kirjeldatud elektriimpulsstraali, või laiendada selliste püügivahendite kasutamist konkreetsetel merealadel, peavad nad esitama hinnangu mõju kohta, mida sellise püügivahendi kasutamine võib avaldada sihtliikidele ning tundlikele liikidele ja elupaikadele.

2.    Kõnealuseid hinnanguid hindab STECF.

3.    Innovaatiliste püügivahendite kasutamine on keelatud, kui kõnealused hinnangud näitavad, et nende kasutamine toob kaasa kahjuliku mõju tundlikele elupaikadele ja mittesihtliikidele.

Artikkel 25

Looduskaitsemeetmed

Liikmesriikide poolt vastavalt artiklile 19 esitatud ühistes soovitustes, mille eesmärk on võimaldada kasutada looduskaitsemeetmeid tundlike liikide ja elupaikade kaitsmiseks, võib eelkõige:

–töötada parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal välja selliste tundlike liikide ja elupaikade loetelu, mida püügitegevus asjaomases piirkonnas kõige enam ohustab;

–määrata kindlaks V–X lisa D osas osutatud meetmeid täiendavate leevendusmeetmete kasutamine artiklis 12 osutatud liikide kaaspüügi minimeerimiseks;

–määrata kindlaks meetmed, millega minimeerida püügivahendite mõju artiklis 13 osutatud elupaikadele või muudele tundlikele elupaikadele väljaspool Natura 2000 alasid;

–määrata kindlaks teatavate püügivahendite konstruktsiooni ja tööpõhimõtteid käsitlevad piirangud või kehtestada teatud püügivahendite kasutamise täielik keeld piirkonnas, kus sellised püügivahendid ohustavad artiklites 11 ja 12 osutatud liikide või artiklis 13 osutatud elupaikade või muude Natura 2000 aladest väljapoole jäävate tundlike elupaikade kaitsestaatust.

Artikkel 26

Ajutiste tagasiheitekavade raames võetavad piirkondlikud meetmed

1.    Kui liikmesriigid esitavad ühised soovitused tehniliste meetmete kehtestamiseks ajutistes tagasiheitekavades, millele on osutatud määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 6, võivad need sisaldada järgmist:

(a)püügivahendite tehniline kirjeldus ja kasutamise kord;

(b)püügivahendites tehtud muudatuste tehniline kirjeldus või selektiivsust parandavate seadmete kasutamise nõue püügivahendi suurus- või liigipõhise selektiivsuse suurendamiseks;

(c)teatavate püügivahendite kasutamise ja püügitegevuse piiramine või keelamine teatavates piirkondades või teatavatel perioodidel;

(d)kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud.

2.    Lõikes 1 osutatud meetmetega püütakse saavutada artiklis 3 sätestatud eesmärke, eelkõige seda, mis käsitleb noorte isendite, kudekogumite või karbi- ja koorikloomaliikide kaitsmist.

Artikkel 27

Rakendusaktid

1.    Komisjon võib võtta vastu rakendusakte seoses järgmisega:

–V–VIII lisa B osas nimetatud püügivahendite külge kinnitatavate selektiivsust suurendavate seadmete tehniline kirjeldus;

–üksikasjalikud eeskirjad V lisa E osas kirjeldatud püügivahendite tehnilise kirjelduse kohta seoses püügivahendite konstruktsiooni käsitlevate piirangute ning kontrolli- ja järelevalvemeetmetega, mille lipuliikmesriik peab võtma;

–üksikasjalikud eeskirjad kontrolli- ja järelevalvemeetmete kohta, mille lipuliikmesriik peab võtma V lisa C osa punktis 6, VI lisa C osa punktis 9 ja VII lisa C osa punktis 4 osutatud püügivahendite kasutamise korral;

–üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrolli- ja järelevalvemeetmetega, mis võetakse V lisa C osa punktis 2, VI lisa C osa punktides 6 ja 7 kirjeldatud püügikeelu- või püügipiirangualade kohta;

–üksikasjalikud eeskirjad V–X lisa D osas osutatud akustiliste hoiatusseadmete signaali ja rakendamise kohta;

–üksikasjalikud eeskirjad VI, VII ja IX lisa D osas osutatud linnutõrjeliinide ja raskustega varustatud õngejadade ülesehituse ja kasutuselevõtu kohta.

2.    Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 33 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

IV PEATÜKK

PIIRKONDLIKUD KALANDUSORGANISATSIOONID

Artikkel 28

Kirde-Atlandi Kalanduskomisjon (NEAFC)

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 32 vastu delegeeritud õigusakte, et

a) võtta ELi õigusse üle teatavad tehnilised meetmed, mis on kokku lepitud Kirde-Atlandi Kalanduskomisjonis (NEAFC), sealhulgas loetelu ohualdiste mereökosüsteemide ning sinise molva ja meriahvena püüki käsitlevates NEAFC soovitustes 05:2013, 19:2014, 01:2015, 02:2015 kindlaksmääratud tehniliste erimeetmete kohta; ja

b)võtta muid tehnilisi meetmeid, millega täiendatakse või muudetakse NEAFC soovitusi ülevõtvate õigusaktide teatavaid mitteolemuslikke osi.

V PEATÜKK

TEADUSUURINGUD, TAASASUSTAMINE JA ÜMBERASUSTAMINE

Artikkel 29

Teadusuuringud

1.    Käesoleva määrusega ette nähtud tehnilisi meetmeid ei kohaldata püügioperatsioonidele, mille ainus otstarve on teadusuuringud ja mis vastavad järgmistele tingimustele:

a)    püügioperatsioonid toimuvad lipuliikmesriigi loal ja järelevalve all;

b)    komisjoni ja liikmesriiki, kelle jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes püügioperatsioone teha soovitakse (edaspidi „rannikuäärne liikmesriik”), teavitatakse selliste püügioperatsioonide teostamise kavatsusest vähemalt üks kuu ette ning esitatakse üksikasjalikud andmed asjaomaste laevade ja kavandatavate teadusuuringute kohta;

c)    püügioperatsioone teostava(te)l laeva(de)l peab olema kehtiv kalapüügiluba vastavalt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklile 7;

d)    kui rannikuäärne liikmesriik esitab lipuliikmesriigile vastava nõudmise, peab laeva kapten võtma püügioperatsioonide ajaks pardale kõnealuse rannikuäärse liikmesriigi vaatleja.

2.    Lõikes 1 nimetatud eesmärgil püütud mereliike võib müüa, säilitada, esitleda või pakkuda müügiks tingimusel, et nad on arvestatud kvootidest maha vastavalt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 33 lõikele 6 ning

(a)nad vastavad käesoleva määruse IV–VII lisas esitatud normidele; või

(b)neid müüakse muuks otstarbeks kui vahetult inimtoiduks.

Artikkel 30

Kalavarude taasasustamine ja ümberasustamine

1.    Käesoleva määrusega ette nähtud tehnilisi meetmeid ei kohaldata püügioperatsioonidele, mille ainus otstarve on mereliikide taasasustamine või ümberasustamine, tingimusel, et need püügioperatsioonid toimuvad otsese majandamisalase huviga liikmesriigi loal ja järelevalve all.

2.    Kui taasasustamine või ümberasustamine toimub mõne teise liikmesriigi või teiste liikmesriikide vetes, peab komisjoni ja kõiki asjaomaseid liikmesriike teavitama selliste püügioperatsioonide teostamise kavatsusest vähemalt üks kuu ette.

VI PEATÜKK

KAITSEMEETMED

Artikkel 31
Kaitsemeetmed

1.    Kui kättesaadavad teaduslikud nõuanded näitavad, et mereliikide kaitseks on vaja võtta kiireloomulisi meetmeid, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 32 vastu delegeeritud õigusakte selliste ohtude leevendamiseks. Kõnealused õigusaktid võivad hõlmata eelkõige püügivahendite kasutamise või püügitegevuse piiranguid teatavates piirkondades või teatavatel ajavahemikel.

2.Lõikes 1 osutatud delegeeritud õigusaktide eesmärk on eelkõige:

a)käsitleda kalavarude ootamatuid muutusi, mille põhjuseks on kalavaru noorte isenditega täienemise kõrge või madal määr;

b) kaitsta kudevaid kalu ning karpe ja koorikloomi, kui nende varud on väga väikesed või kui muud keskkonnategurid ohustavad varude seisundit.

3. Ilma et see piiraks artikli 32 lõiget 6, kohaldatakse lõikes 1 osutatud delegeeritud õigusakte kuni kolm aastat.

VII PEATÜKK

MENETLUSSÄTTED

Artikkel 32

Delegeeritud volituste rakendamine

1.    Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.    Artiklites 11, 13, 19, 28 ja 31 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates [----]. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.    Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 11, 13, 19, 28 ja 31 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.    Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.    Artiklite 11, 13, 19 ja 28 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub ainult juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

6.    Artikli 31 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktid jõustuvad viivitamata ja neid kohaldatakse seni, kuni nende suhtes ei esitata lõike 7 kohaselt vastuväiteid. Delegeeritud õigusakti teatavakstegemisel Euroopa Parlamendile ja nõukogule põhjendatakse kiirmenetluse kasutamist.

7.    Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 31 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakti suhtes vastuväite esitada kooskõlas lõikes 5 osutatud menetlusega. Sellisel juhul tunnistab komisjon õigusakti viivitamata kehtetuks pärast seda, kui Euroopa Parlament või nõukogu teatab oma otsusest esitada vastuväiteid.

Artikkel 33

Komiteemenetlus

1.    Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 1380/2013 artikli 47 alusel loodud kalanduse ja vesiviljeluse korralduskomitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.    Käesolevale lõikele viitamise korral kohaldatakse nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.    Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes nimetatud määruse artikliga 5.

VIII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 34

Läbivaatamine ja aruandlus

1.    Komisjon esitab hiljemalt 2020. aasta lõpuks ja seejärel iga kolme aasta tagant Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse rakendamise kohta, võttes aluseks liikmesriikide ja asjaomaste nõuandekomisjonide esitatud teabe ning STECFi hinnangu. Aruandes hinnatakse, millises ulatuses on tehnilised meetmed nii piirkondlikul kui ka ELi tasandil aidanud kaasa artiklis 3 sätestatud eesmärkide ja artiklis 4 sätestatud sihtide saavutamisele.

2.    Kui aruandest selgub, et piirkondlikult tasandil on tõendeid selle kohta, et eesmärke ja sihte ei ole saavutatud, esitavad kõnealuse piirkonna liikmesriigid kuue kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud aruande esitamist kava parandusmeetmetest, mida on vaja võtta, et tagada kõnealuste eesmärkide ja sihtide saavutamine.

3.     Aruande põhjal võib komisjon esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku käesoleva määruse kõigi vajalike muudatuste kohta.

Artikkel 35

Määruse (EÜ) nr 1967/2006 muutmine

Määrust (EÜ) nr 1967/2006 muudetakse järgmiselt:

a)    artiklid 3, 8, 9, 10, 11, 12, 14, 15, 16 ja 25 jäetakse välja;

b)    I, II, III ja IV lisa jäetakse välja.

Artikkel 36

Määruse (EÜ) nr 1098/2007 muutmine

Määrusest (EÜ) nr 1098/2007 jäetakse välja artiklid 8 ja 9.

Artikkel 37

Määruse (EÜ) nr 1224/2009 muutmine

Määruses (EÜ) nr 1224/2009 muudetakse IV jaotise IV peatükki järgmiselt:

a)3. jagu jäetakse välja;

b)lisatakse 4. jagu:

„4. jagu

„Pardal töötlemine ja pelaagiline püük”

Artikkel 54a

Pardal töötlemine

1.    Kala mis tahes füüsiline või keemiline töötlemine kalajahuks, kalaõliks või samalaadseteks toodeteks või kala samal otstarbel ümberlaadimine on keelatud.

2.    Lõiget 1 ei kohaldata:

a)rupsi töötlemise või ümberlaadimise suhtes; või

b)surimi tootmise suhtes kalalaeva pardal.

Artikkel 54b

Saagi käitlemise ja vette tagasi pumpamise piirangud pelaagilise püügi laevadele

1.    Määruse (EL) nr 1236/2010 artikli 3 punktis 2 määratletud NEAFC konventsiooni alal harilikku makrelli, heeringat ja stauriidi püüdva pelaagilise püügi laeval asuva vee-eraldi varbade vahe peab olema kuni 10 millimeetrit.

Varvad on kohale keevitatud. Kui vee-eraldil on varbade asemel avad, ei ületa ava diameeter 10 millimeetrit. Avade diameeter vee-eraldi ees olevates rennides ei ületa 15 millimeetrit.

2.    Kõigil NEACF konventsiooni alal tegutsevatel pelaagilise püügi laevadel keelatakse kalade vette tagasi pumpamine allpool nende veeliini asuvatest vahemahutitest või jahutatud merevee mahutitest (RSW-mahutid).

3.    Laeva kapten saadab lipuliikmesriigi pädevale kalandusasutusele lipuliikmesriigi pädeva asutuse kinnitatud joonised, mis on seotud NEAFC konventsiooni alal harilikku makrelli, heeringat ja stauriidi püüdvate pelaagilise püügi laevade saagi käitlemise ja vette tagasi pumpamise võimsusega, ning kõik selle muudatused. Laeva lipuliikmesriigi pädev asutus kontrollib esitatud jooniste täpsust perioodiliselt. Jooniste koopiad peavad olema kogu aeg laeva pardal.

Artikkel 54c

Automaatsete sortimisseadmete kasutamise piirangud

1.    Kalalaeva pardal on keelatud selliste seadmete kasutamine, millega on võimalik heeringat, harilikku makrelli ja stauriidi automaatselt sortida vastavalt nende suurusele ja soole.

2.    Selliste seadmete pardal hoidmine ja kasutamine on siiski lubatud tingimusel, et

(a)laeva pardal ei hoita ega laeval ei kasutata samaaegselt kuni 80millimeetrise võrgusilma suurusega veetavaid püüniseid, ühte või mitut seinnoota ega muid samalaadseid püügivahendeid; või

(b)kogu saak, mida võib seaduslikult pardal hoida:

säilitatakse külmutatuna;

sorditud kalad külmutatakse kohe pärast sortimist ja sorditud kalu ei lasta merre tagasi; ning

seadmed on paigaldatud sellisel viisil ja sellisesse kohta, et on tagatud viivitamatu külmutamine ja mereliike ei ole võimalik merre tagasi lasta.

3.Erandina lõigetest 1 ja 2 võivad laevad, millel on lubatud kalastada Läänemerel, Suur- ja Väike-Beltis ning Sundis, hoida pardal automaatseid sortimisseadmeid Kattegatis tingimusel, et neile on väljastatud kalapüügiluba vastavalt artiklile 7. Kalapüügiloas peab kindlaks määrama liigid, piirkonnad, ajavahemikud ja muud nõutavad tingimused, mida kohaldatakse sortimisseadmete pardal hoidmise ja kasutamise suhtes.”

Artikkel 38

Määruse (EL) nr 1343/2011 muutmine

Määruse (EÜ) nr 1343/2011 artiklit 26 muudetakse järgmiselt:

1) lisatakse järgmine punkt:

„h)    artiklites 4, 10, 12, 15, 15a, 16, 16b, 16c, 16d, 16f, 16 g, 16h, 16i, 16j ja 16k sätestatud tehnilised meetmed.”;

2) lisatakse järgmine lõik:

„Komisjonil on ka õigus võtta kooskõlas artikliga 27 vastu delegeeritud õigusakte, et võtta liidu õigusesse üle muud GFCMi kehtestatud tehnilised meetmed, mis muutuvad liidu jaoks kohustuslikuks, ning täiendada või muuta seadusandlike aktide teatavaid mitteolemuslikke osi, millega võetakse üle CFCMi soovitusi tehniliste meetmete kohta.”

Artikkel 39

Määruse (EL) nr 1380/2013 muutmine

Määruses (EL) nr 1380/2013 asendatakse artikli 15 lõige 12 järgmisega:

„Lõikes 1 sätestatud lossimiskohustuseta liikide kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemat saaki ei tohi pardal hoida ja see lastakse viivitamatult merre tagasi, välja arvatud juhul, kui seda kasutatakse elussöödana.”

Artikkel 40

Kehtetuks tunnistamine

Määrused (EÜ) nr 894/97, (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 2549/2000, (EÜ) nr 254/2002, (EÜ) nr 812/2004 ja (EÜ) nr 2187/2005 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 41

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

(1)    MRAG et al. (2014) . „A study in support of the development of a new Technical conservation measures framework within a reformed CFP” (Toetav uuring uute tehniliste kaitsemeetmete raamistiku väljatöötamiseks reformitud ühise kalanduspoliitika raames), 2. osa: „Retrospective and prospective evaluation on the Common fisheries policy, excluding its international Dimension” (Ühise kalanduspoliitika tagasiulatuv ja tulevikku vaatav hindamine, välja arvatud selle rahvusvaheline mõõde), Brüssel, 265 lk.

(2)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).

(3)    KOM(2002) 672 /(lõplik), „Proposal for a Council Regulation concerning the conservation of fisheries resources through technical measures for the protection of juveniles of marine organisms” (Nõukogu määruse ettepanek, milles käsitletakse kalavarude kaitset tehniliste meetmete abil, et kaitsta mereorganismide noori isendeid).

(4)    KOM(2008) 324 (lõplik), „Ettepanek: Nõukogu määrus kalavarude kaitse kohta tehniliste meetmete abil”.

(5)    COM(2013) 685 (final), Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Õigusloome kvaliteet ja tulemuslikkus (REFIT): saavutused ja järgmised sammud”.

(6)

   KOM(2011) 244 (lõplik), Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020.”

(7)

   COM(2014) 130 (final/2), Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” üle peetud avaliku konsultatsiooni tulemused”.

(8)

   http://ec.europa.eu/dgs/maritimeaffairs_fisheries/consultations/technical-measures/index_en.htm

(9)    http://ec.europa.eu/dgs/maritimeaffairs_fisheries/consultations/technical-measures/contributions/index_en.htm

(10)    STECF (2012), „Expert Working Group on different principles for defining selectivity under the future TM regulation (EWG-12-14)” (Eksperdirühm – erinevad põhimõtted selektiivsuse määratlemiseks tulevase tehnilisi meetmeid käsitleva määruse alusel (EWG-12-14)), 61 lk.

(11)    STECF (2013), „Expert Working Group on different principles for defining selectivity under the future TM regulation (EWG-13-04)” (Eksperdirühm – erinevad põhimõtted selektiivsuse määratlemiseks tulevase tehnilisi meetmeid käsitleva määruse alusel (EWG-13-04)), 38 lk.

(12)    STECF (2015), „Technical Measures part III (STECF-15-05)” (Tehnilised meetmed, III osa (STECF- 15-05). 2015, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, EUR 27223 EN, JRC, 95832, 59 lk.

(13)

   Nõukogu 25. veebruari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 199/2008 kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva ühenduse raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta (ELT L 60, 5.3.2008, lk 1).

(14)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1343/2011, mis käsitleb teatavaid kalapüüki käsitlevaid sätteid Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid (ELT L 347, 30.12.2011, lk 44).

(15)    ELT C , , lk .

(16)    ELT C , , lk .

(17)    ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.

(18)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).

(19)    Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).

(20)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk ...).

(21)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

(22)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendusvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(23)    Nõukogu 8. juuni 1998. aasta määrus (EÜ) nr 1239/98, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 894/97, milles sätestatakse teatavad tehnilised meetmed kalavarude kaitseks (PB L 171, 17.6.1998).

(24)    Nõukogu 30. märtsi 1998. aasta määrus (EÜ) nr 850/98 kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu (EÜT L 125, 27.4.1998, lk 1).

(25)    Nõukogu 17. novembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 2549/2000, millega kehtestatakse Iiri mere (ICES VIIa rajoon) tursavarude taastamise täiendavad tehnilised meetmed (EÜT L 292, 21.11.2000, lk 5).

(26)    Nõukogu 12. veebruari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 254/2002, millega kehtestatakse 2002. aastal kohaldatavad Iiri mere (ICES VIIa rajoon) tursavarude taastamise meetmed (EÜT L 41, 13.2.2002, lk 1).

(27)    Nõukogu 26. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 812/2004, millega sätestatakse meetmed vaalaliste juhusliku püügi kohta püügipiirkondades, ja muudetakse määrust (EÜ) nr 88/98 (ELT L 150, 30.4.2004 lk 12).

(28)    Nõukogu 21. detsembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 2187/2005, mis käsitleb Läänemere, Suur- ja Väike-Belti ning Sundi kalavarude kaitsmist tehniliste meetmete abil ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1434/98 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 88/98 (ELT L 349, 31.12.2005, lk 1).

(29)    Nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1626/94 (ELT L 409, 30.12.2006, lk 11).

(30)    Nõukogu 18. septembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1098/2007, millega kehtestatakse Läänemere tursavarude ja nende varude püügi mitmeaastane kava ning muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 779/97 (ELT L 248, 22.9.2007, lk 1).

(31)    Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).

(32)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1343/2011, mis käsitleb teatavaid kalapüüki käsitlevaid sätteid Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid (ELT L 347, 30.12.2011, lk 44).

(33)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).

(34)    ICESi (Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu) rajoonid on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määruses (EÜ) nr 218/2009 Atlandi ookeani kirdeosas kalastavate liikmesriikide nominaalsaagi statistiliste andmete esitamise kohta (ELT L 87, 31.3.2009, lk 70).

(35)    CECAFi (Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee ehk FAO peamine püügipiirkond 34) püügipiirkonnad on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määruses (EÜ) nr 216/2009 nominaalsaagi statistiliste andmete esitamise kohta liikmesriikide poolt, kes kalastavad teatavates väljaspool Atlandi ookeani põhjaosa asuvates piirkondades (ELT L 87, 31.3.2009, lk 1).

(36)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1343/2011, mis käsitleb teatavaid kalapüüki käsitlevaid sätteid Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid (ELT L 347, 30.12.2011, lk 44).

(37)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1236/2010, millega kehtestatakse Kirde-Atlandi tulevase mitmepoolse kalandusalase koostöö konventsiooniga hõlmatud piirkonnas kohaldatav kontrolli- ja rakendussüsteem ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 2791/1999 (ELT L 348, 31.12.2010, lk 17).

(38)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1343/2011, mis käsitleb teatavaid kalapüüki käsitlevaid sätteid Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid (ELT L 347, 30.12.2011, lk 44).

(39)    Nõukogu 15. juuli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 734/2008, milles käsitletakse ohualdiste avamere ökosüsteemide kaitset põhjapüügivahendite kahjuliku mõju eest, (ELT L 201, 15.7.2008, lk 8).

(40)    Komisjoni 10. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 517/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 850/98 üksikasjalikud rakenduseeskirjad kalavõrkude silmasuuruse ja võrguniidi jämeduse kindlaksmääramiseks (ELT L 151, 11.6.2008, lk 5).

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,11.3.2016

COM(2016) 134 final

LISAD

järgmise dokumendi juurde:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus,

mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil ning millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1967/2006, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1224/2009 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1343/2011 ja (EL) nr 1380/2013 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 894/97, (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 2549/2000, (EÜ) nr 254/2002, (EÜ) nr 812/2004 ja (EÜ) nr 2187/2005

{SWD(2016) 56 final}
{SWD(2016) 57 final}

LISAD

I LISA

Keelatud liigid

(a)täht-sünkrai (Amblyraja radiata) ICESi IIa, IIIa ja VIId rajooni ning ICESi IV alapiirkonna kõikides liidu vetes;

(b)järgmised saagraide liigid kõikides liidu vetes:

i) salesaagrai (Anoxypristis cuspidata);

ii) väike saagrai (Pristis clavata);

iii) väikehammas-saagrai (Pristis pectinata);

iv) harilik saagrai (Pristis pristis);

v) roheline saagrai (Pristis zijsron);

(c)hiidhai (Cetorhinus maximus) ja mõrtsukhai (Carcharodon carcharias) kõigis vetes;

(d)sile tiibrai (Dipturus batis), sh selle liigid (Dipturus cf. flossada ja Dipturus cf. intermedia), ICESi IIa rajooni ning ICESi III, IV, VI, VII, VIII, IX ja X alapiirkonna liidu vetes;

(e)ühtlane tumehai (Etmopterus pusillus) ICESi IIa rajooni ja IV alapiirkonna liidu vetes ning ICESi I, V, VI, VII, VIII, XII ja XIV alapiirkonna liidu vetes;

(f)Alfredi sarvikrai (Manta alfredi) kõikides liidu vetes;

(g)hiid-sarvikrai (Manta birostris) kõikides liidu vetes;

(h)järgmised merisarvikute liigid kõikides liidu vetes:

i) vahemere merisarvik (Mobula mobular);

ii) guinea merisarvik (Mobula rochebrunei);

iii) astelsaba-merisarvik (Mobula japanica);

iv) silesaba-merisarvik (Mobula thurstoni);

v) väike merisarvik (Mobula eregoodootenkee);

vi) Munki merisarvik (Mobula munkiana);

vii) sirpuim-merisarvik (Mobula tarapacana);

viii) lühiuim-merisarvik (Mobula kuhlii);

ix) atlandi merisarvik (Mobula hypostoma);

(i)ogarai (Raja clavata) ICESi IIIa rajooni liidu vetes;

(j)norra rai (Raja (Dipturus) nidarosiensis) ICESi VIa, VIb, VIIa, VIIb, VIIc, VIIe, VIIf, VIIg, VIIh ja VIIk rajooni liidu vetes;

(k)valgerai (Raja alba) ICESi VI, VII, VIII, IX ja X alapiirkonna liidu vetes;

(l)logardrailased (Rhinobatidae) ICESi I, II, III, IV, V, VI, VII, VIII, IX, X ja XII alapiirkonna liidu vetes;

(m)euroopa ingelhai (Squatina squatina) kõikides liidu vetes;

(n)atlandi lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta), kui neid püütakse veetava võrguga vetes, mis jäävad ICESi I, II, IV, V, VI, VII, VIII, IX ja X alapiirkonnas (liidu veed) liikmesriikide lähtejoontest mõõtes kaugemale kui kuus miili;

(o)viljastatud emased langustid (Palinuridae spp.) ja viljastatud emased homaarid (Homarus gammarus) kõikides liidu vetes, välja arvatud siis, kui neid kasutatakse otsese taasasustamise või ümberasustamise eesmärgil;

(p)harilik dattelkarp (Lithophaga lithophaga) ja sõmerjas oherdkarp (Pholas dactylus) liidu vetes Vahemeres.

II LISA

Püügikeelualad tundlike elupaikade kaitsmiseks

Artikli 13 kohaldamisel kehtivad piirkondades, mis asuvad järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel, järgmised püügipiirangud.

A osa

Loodepiirkonna veed

1.    Keelatud on kasutada põhjatraale või sarnaseid veetavaid võrke, põhja kinnitatud nakkevõrke, raamvõrke või abaraid ja põhjaõngejadasid järgmistes piirkondades:

Belgica veealune mäestik:

–51°29.4′ N, 11°51.6′ W

–51°32.4′ N, 11°41.4′ W

–51°15.6′ N, 11°33.0′ W

–51°13.8′ N, 11°44.4′ W

–51°29.4′ N, 11°51.6′ W

Hovlandi veealune mäestik:

–52°16.2′ N, 13°12.6′ W

–52°24.0′ N, 12°58.2′ W

–52°16.8′ N, 12°54.0′ W

–52°16.8′ N, 12°29.4′ W

–52°04.2′ N, 12°29.4′ W

–52°04.2′ N, 12°52.8′ W

–52°09.0′ N, 12°56.4′ W

–52°09.0′ N, 13°10.8′ W

–52°16.2′ N, 13°12.6′ W

Porcupine′i madaliku loodeosa I piirkond:

–53°30.6′ N, 14°32.4′ W

–53°35.4′ N, 14°27.6′ W

–53°40.8′ N, 14°15.6′ W

–53°34.2′ N, 14°11.4′ W

–53°31.8′ N, 14°14.4′ W

–53°24.0′ N, 14°28.8′ W

–53°30.6′ N, 14°32.4′ W

Porcupine′i madaliku loodeosa II piirkond:

–53°43.2′ N, 14°10.8′ W

–53°51.6′ N, 13°53.4′ W

–53°45.6′ N, 13°49.8′ W

–53°36.6′ N, 14°07.2′ W

–53°43.2′ N, 14°10.8′ W

Porcupine′i madaliku edelaosa:

–51°54.6′ N, 15°07.2′ W

–51°54.6′ N, 14°55.2′ W

–51°42.0′ N, 14°55.2′ W

–51°42.0′ N, 15°10.2′ W

–51°49.2′ N, 15°06.0′ W

–51°54.6′ N, 15°07.2′ W

2.    Kõik pelaagilise püügi laevad, mis püüavad kala punktis 1 kirjeldatud piirkondades, peavad:

–olema kantud püügiluba omavate laevade loetellu ja neil peab olema määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 7 kohane kalapüügiluba;

–kandma pardal üksnes pelaagilise püügi vahendeid;

–teatama määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 4 punktis 15 määratletud kalapüügi seirekeskusele Iirimaal neli tundi varem oma kavatsusest siseneda ohualdiste süvamereelupaikade kaitsealale; samal ajal teatavad nad ka pardal hoitava kala koguse;

–punktis 1 kirjeldatud piirkondades olles omama toimivat, täielikult töökorras ja kindlat laevaseiresüsteemi (VMS-süsteem), mis on täiel määral kooskõlas asjaomaste eeskirjadega;

–saatma iga tund laevaseiresüsteemi aruandeid;

–teavitama Iiri seirekeskust piirkonnast lahkumisest ja samal ajal teatama ka pardal hoitava kala koguse ning

–hoidma pardal traale, mille noodapära võrgusilma suurus on 16–79 mm.

Darwin Mounds

Keelatud on kasutada põhjatraale või sarnaseid veetavaid võrke järgmistes piirkondades:

–59°54′ N, 6°55′ W

–59°47′ N, 6°47′ W

–59°37′ N, 7°39′ W

–59°45′ N, 7°39′ W

–59°54′ N, 7°25′ W

B osa

Edelapiirkonna veed

1.    El Cachucho

1.1.    Keelatud on kasutada põhjatraale, põhja kinnitatud nakkevõrke, raamvõrke või abaraid ja põhjaõngejadasid järgmistes piirkondades:

–44°12′ N, 5°16′ W

–44°12′ N, 4°26′ W

–43°53′ N, 4°26′ W

–43°53′ N, 5°16′ W

–44°12′ N, 5°16′ W

1.2.    Laevad, mis tegelesid aastatel 2006, 2007 ja 2008 lima-niituimlutsu (Phycis blennoides) põhjaõngejadadega sihtpüügiga, võivad jätkata kalapüüki piirkonnas lõuna pool 44°00.00′ N tingimusel, et neil on määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 7 kohaselt välja antud kalapüügiluba.

1.3.    Kõikidel sellise loa saanud laevadel on sõltumata nende kogupikkusest toimiv, täielikult töökorras ja kindel laevaseiresüsteem, mis on punktis 1.1 osutatud piirkonnas kala püüdes kooskõlas asjaomaste eeskirjadega.

2.    Madeira ja Kanaari saared

Keelatud on kasutada põhja kinnitatud nakkevõrke, raamvõrke ja abaraid sügavamal kui 200 m või põhjatraale või sarnaseid veetavaid püüniseid järgmistes piirkondades: 

–27°00′ N, 19°00′ W

–26°00′ N, 15°00′ W

–29°00′ N, 13°00′ W

–36°00′ N, 13°00′ W

–36°00′ N, 19°00′ W

3.    Assoorid

Keelatud on kasutada põhja kinnitatud nakkevõrke, raamvõrke ja abaraid sügavamal kui 200 m või põhjatraale või sarnaseid veetavaid püüniseid järgmistes piirkondades:

–36°00′ N, 23°00′ W

–39°00′ N, 23°00′ W

–42°00′ N, 26°00′ W

–42°00′ N, 31°00′ W

–39°00′ N, 34°00′ W

–36°00′ N, 34°00′ W

III LISA

Loetelu liikidest, mida on keelatud püüda triivvõrkudega

–pikkuim-tuun: Thunnus alalunga 

–harilik tuun: Thunnus thynnus 

–suursilm-tuun: Thunnus obesus 

–vööttuun: Katsuwonus pelamis 

–atlandi pelamiid: Sarda sarda 

–kulduim-tuun: Thunnus albacares 

–mustuim-tuun: Thunnus atlanticus 

–väiketuunid: Euthynnus spp.

–siniuim-tuun: Thunnus maccoyii 

–makrelltuunid: Auxis spp.

–merikogerlased: Brama rayi 

–purikalalased: Tetrapturus spp.; Makaira spp.

–purikalalased: Istiophorus spp.

–mõõkkalad: Xiphias gladius 

–makrellhaugid ja sairad: Scomberesox spp.; Cololabis spp.

–harilik kuldmakrell: Coryphœna spp.

–haid: Hexandus griseus; Cetorhinus maximus; Alopiidae; Carcharhinidae; Sphymidae; Isuridae; Lamnidae 

–peajalgsed: kõik liigid

IV LISA

Mereorganismide suuruse mõõtmine

1.    Kalu mõõdetakse nii, nagu näha joonisel 1, ninamiku tipust kuni sabauime lõpuni.

2.    Norra salehomaari (Nephrops norvegicus) mõõdetakse nii, nagu näidatud joonisel 2:

–kas seljakilbi pikkuse järgi keskjoonega paralleelselt rostrumi tipust kuni seljakilbi kaugema serva keskpunktini või

–kogupikkuse järgi rostrumi tipust kuni telsoni lõpuni, harjaseid arvestamata.

3.    Euroopa homaari (Homarus gammarus) suurust mõõdetakse nii, nagu näidatud joonisel 3:

–kas seljakilbi pikkuse järgi keskjoonega paralleelselt rostrumi tipust kuni seljakilbi kaugema serva keskpunktini või

–kogupikkuse järgi rostrumi tipust kuni telsoni lõpuni, harjaseid arvestamata.

4.    Langustlaste (Palinuridae) suurust mõõdetakse nii, nagu näidatud joonisel 4, ehk seljakilbi pikkuse järgi keskjoonega paralleelselt rostrumi tipust kuni seljakilbi kaugema serva keskpunktini.

5.    Karpe mõõdetakse nii, nagu näidatud joonisel 5, piki karbi pikimat osa.

Joonis 1. Kalaliik

Joonis 2. Norra salehomaar	Joonis 3. Euroopa homaar

Joonis 4. Langust

Joonis 5. Karbid

V LISA

Põhjameri

A osa

Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud

1 ICESi IVa rajooni liidu vetes.

2 Piirkonnas, mis asub ICESi IVb ja IVc rajoonis ning on piiratud joonega, mis ühendab Inglismaa rannikul asuvat punkti koordinaatidega 53°28′22" põhjalaiust, 0°09′24" idapikkust mööda sirgjoont punktiga 53°28′22" põhjalaiust, 0°22′24" idapikkust, kulgeb sealt piki Ühendkuningriigi 6-miili-piiri ja mööda sirgjoont, mis ühendab punkti 51°54′06" põhjalaiust, 1°30′30" idapikkust punktiga 51°55′48" põhjalaiust, 1°17′00" idapikkust Inglismaa rannikul, kohaldatakse kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu 115 mm.

3 Lõkspüüniste või mõrdadega püütud hariliku taskukrabi kogupüügi kaalust võivad kehast eraldunud krabisõrad moodustada kuni 1 %. Muude püügivahenditega püütud hariliku taskukrabi puhul võib lossida kuni 75 kg kehast eraldunud krabisõrgu.

B osa

Võrgusilma suurus

1.    Veetavate püüniste võrgusilma standardsuurus

Põhjameres ja Skagerrakis/Kattegatis kehtivad järgmised noodapära võrgusilma suurused.

2.    Passiivvõrkude võrgusilma standardsuurus

Põhjameres ja Skagerrakis/Kattegatis kehtivad järgmised passiivvõrkude võrgusilma suurused.

C osa

Püügikeelu- ja piirangualad

1.    Püügikeeluala tobiate kaitsmiseks ICESi IVa ja IVb rajoonis

1.1.    Tobia püük veetavate püünistega, mille noodapära võrgusilma suurus on väiksem kui 80 mm, või passiivvõrkudega, mille võrgusilma suurus on väiksem kui 100 mm, on keelatud geograafilises piirkonnas, mis asub Inglismaa ja Šotimaa idaranniku ning järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–55°30′ põhjalaiust Inglismaa idarannikul;

–55o30′ N, 01o00′ W;

–58o00′ N, 01o00′ W;

–58o00′ N, 02o00′ W;

–02o00′ läänepikkust Šotimaa idarannikul.

1.2.    Lubatud on siiski kalapüük, mis toimub teadusuuringute otstarbel piirkonna tobiavarude ja püügikeelu toime jälgimiseks.

2.            Püügikeeluala merilesta noorte isendite kaitseks ICESi IV alapiirkonnas

2.1.    Laevadel, mille kogupikkus on üle kaheksa meetri, on põhjatraalide, ankurdatud põhjanootade või samalaadsete veetavate püüniste kasutamine keelatud geograafilistes piirkondades, mis asuvad järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

(a)lähtejoontest mõõtes 12 meremiili laiusel alal Prantsusmaa rannikul, 51º00′ põhjalaiusest põhja pool ning Belgia ja Madalmaade rannikul kuni 53º00′ põhjalaiuseni;

(b)järgmisi koordinaate ühendava joonega piiratud piirkonnas:

(c)punkt Taani läänerannikul asukohaga 57°00′ põhjalaiust,

–57°00′ N, 7°15′ E

–55°00′ N, 7°15′ E

–55°00′ N, 7°00′ E

–54°30′N, 7°00′ E

–54°30′ N, 7°30′ E

–54°00′ N, 7°30′ E

–54°00′ N, 6°00′ E

–53°50′ N, 6°00′ E

–53°50′ N, 5°00′ E

–53°30′ N, 5°00′ E

–53°30′ N, 4°15′ E

–53°00′ N, 4°15′ E

–punkt Madalmaade rannikul asukohaga 53°00′ põhjalaiust,

–lähtejoontest mõõtes 12 meremiili laiusel alal Taani läänerannikul 57°00′ põhjalaiusest põhja poole kuni Hirtshalsi majakani.

2.2    Punktis 2.1 osutatud piirkonnas on lubatud kala püüda järgmistel laevadel:

–laevad, mille mootori võimsus ei ületa 221 kW ja mis kasutavad põhjatraale või ankurdatud põhjanootasid;

–paarislaevad, mille mootorite võimsused kokku ei ületa mingil juhul 221 kW ja mis kasutavad paarispüügi põhjatraale;

–laevadel, mille mootori võimsus ületab 221 kW, on lubatud kasutada põhjatraale või ankurdatud põhjanootasid, ning paarislaevadel, mille mootorite võimsused kokku ületavad 221 kW, on lubatud kasutada paarispüügi põhjatraale tingimusel, et sellised laevad ei tegele lesta või hariliku merikeele sihtpüügiga ning järgivad käesoleva lisa B osas esitatud võrgusilma suurusega seotud eeskirju.

3.    Piirangud piimtraalide kasutamise kohta 12 miili kaugusel Ühendkuningriigi rannikust

3.1    Laevadel on keelatud kasutada piimtraale territoriaalvete lähtejoontest mõõdetud piirkonnas, mis ulatub 12 miili kaugusele Ühendkuningriigi rannikust.

3.2    Erandina punktist 1.3 on piimtraalidega püük lubatud kindlaksmääratud piirkonnas tingimusel, et:

–laevade mootori võimsus ei ületa 221 kW ja laevade kogupikkus on kuni 24 meetrit ning

–piimi pikkus või kõigi piimide kogupikkus ei ületa üheksat meetrit või mida ei ole võimalik pikendada rohkem kui üheksa meetri pikkuseks, välja arvatud põhjamere garneeli (Crangon crangon) sihtpüügi korral, kui minimaalne võrgusilma suurus on väiksem kui 31 mm.

4.    Kilupüügi piirangud heeringa kaitseks ICESi IVb rajoonis

Kalapüük mis tahes veetavate püünistega, mille noodapära võrgusilma suurus on väiksem kui 80 mm, või passiivvõrkudega, mille võrgusilma suurus on väiksem kui 100 mm, on keelatud geograafilistes piirkondades, mis asuvad järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–1. jaanuarist kuni 31. märtsini ja 1. oktoobrist kuni 31. detsembrini ICESi statistilises piirkonnas 39E8. Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab see ICESi piirkonda, mis piirneb joonega, mis ulatub Ühendkuningriigi idarannikult otse itta piki 55°00′ põhjalaiust kuni punktini 1°00′ läänepikkust, sealt otse põhja punktini 55°30′ põhjalaiust ja sealt otse läände kuni Ühendkuningriigi rannikuni;

–1. jaanuarist kuni 31. märtsini ja 1. oktoobrist kuni 31. detsembrini Moray Firthi sisevetes punktist 3°30′ läänepikkust lääne suunas ja Firth of Forthi sisevetes punktist 3°00′ läänepikkust lääne suunas;

–1. juulist kuni 31. oktoobrini järgmiste koordinaatidega piiratud geograafilises piirkonnas:

–55°30′ põhjalaiust Taani läänerannikul;

–55°30′ põhjalaiust, 7°00′ läänepikkust;

–57°00′ põhjalaiust, 7°00′ läänepikkust;

–57°00′ põhjalaiust Taani läänerannikul.

5.    Erisätted, mis käsitlevad Skagerrakki ja Kattegatti ICESi IIIa rajoonis

5.1    Kattegatis on keelatud kalapüük piimtraalidega.

5.2    Liidu laevadel on keelatud püüda, pardal hoida, ümber laadida, lossida, ladustada, müüa ning esitleda või müügiks pakkuda lõhet ja meriforelli. Juhupüügi korral Skagerraki ja Kattegati mis tahes osas, mis jääb liikmesriikide lähtejoontest mõõtes kaugemale kui neli miili, tuleb need viivitamata merre tagasi heita.

5.3    Skagerraki ja Kattegati vetes, mis asuvad kuni kolme meremiili kaugusel lähtejoontest, on 1. juulist kuni 15. septembrini keelatud kasutada veetavaid püüniseid, mille võrgusilma suurus on väiksem kui 32 mm, välja arvatud hariliku süvameregarneeli (Pandalus borealis) sihtpüügil või söödaks kasutatava euroopa emakala (Zoarces viviparous), mudillaste (Gobiidae) või võldaste (Cottus spp.) sihtpüügil.

6.    Passiivvõrkude kasutamine ICESi IVa rajoonis

6.1    Vetes, mille kaardistatud sügavus on alla 600 meetri, on lubatud kasutada järgmisi püügivahendeid:

–euroopa merluusi sihtpüügil kasutatavad põhja kinnitatud nakkevõrgud, mille võrgusilma suurus on vähemalt 100 mm ja mille vertikaalne ulatus ei ole üle 100 võrgusilma, kui kõikide võrkude kogupikkus ei ületa 25 km laeva kohta ja veesoleku aeg on kuni 24 tundi;

–euroopa merikuradi sihtpüügil kasutatavad raamvõrgud, mille võrgusilma suurus on vähemalt 250 mm ja mille vertikaalne ulatus ei ole üle 15 võrgusilma, kui kõikide võrkude kogupikkus ei ületa 100 km laeva kohta ja veesoleku aeg on kuni 72 tundi.

6.2    Määruse (EÜ) nr 2347/2002 1 I lisas loetletud süvamerehaide sihtpüük on keelatud vetes, mille kaardistatud sügavus on vähem kui 600 meetrit. Juhupüügi korral jäetakse süvamerehaid laeva pardale. Selline saak lossitakse ja arvestatakse kvoodist maha. Kui mis tahes liikmesriigi laevad püüavad juhuslikult süvamerehaisid rohkem kui 10 tonni, ei saa need laevad enam kasutada punktis 6.1 sätestatud erandeid.

D osa

Tundlikke liike käsitlevad leevendusmeetmed

Meetmed vaalaliste juhupüügi vähendamiseks ICESi IIIa rajoonis ja IV alapiirkonnas

1.    Laevadel, mille kogupikkus on 12 meetrit ja rohkem, on keelatud kasutada passiivvõrke ICESi IV alapiirkonnas ja ICESi IIIa rajoonis, kui nad ei kasuta samal ajal akustilisi hoiatusseadmeid.

2.    Punkti 1 ei kohaldata püügioperatsioonide suhtes, mis toimuvad üksnes teadusuuringute otstarbel asjaomaste liikmesriikide või asjaomase liikmesriigi loal või volitusel ning mille eesmärk on töötada välja uued tehnilised meetmed, et vähendada vaalaliste juhuslikku püüki või tapmist.

3.    Liikmesriigid jälgivad ja hindavad teadusuuringute või katseprojektide abil punktis 1 kirjeldatud hoiatusseadmete mõju asjaomasel kalapüügil ja asjaomastes piirkondades.

E osa

Innovaatilised püügimeetodid

Elektriimpulsstraalimine ICESi IVb ja IVc rajoonis

Olenemata artiklist 13 on elektriimpulsstraalimine lubatud ICESi IVb ja IVc rajoonis käesoleva määruse artikli 27 lõike 1 teise taande kohaselt kindlaksmääratud tingimustel, mis käsitlevad kasutatud elektriimpulsi omadusi ning kehtivaid kontrolli- ja järelevalvemeetmeid, järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–punkt Ühendkuningriigi idarannikul asukohaga 55° põhjalaiust,

–ida poole kuni punktini 55° põhjalaiust ja 5° idapikkust,

–põhja poole kuni punktini 56° põhjalaiust,

–ida poole kuni 56° põhjalaiusel asuva punktini Taani läänerannikul.

VI LISA

Loodepiirkonna veed

A osa

Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud

1 ICESi VIa ja VIIa rajoonis kohaldatakse kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu järgmiselt: kogupikkus 70 mm ja seljakilbi pikkus 20 mm.

2 ICESi VIa ja VIIa rajoonis kohaldatakse kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu järgmiselt: kogupikkus 37 mm.

3 ICESi V ja VI alapiirkonna (lõuna pool 56° N) ning VII alapiirkonna liidu vetes, v.a ICESi VIId, e ja f rajoonid, kohaldatakse kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu 130 mm.

4 Lõkspüüniste või mõrdadega püütud hariliku taskukrabi kogupüügi kaalust võivad kehast eraldunud krabisõrad moodustada kuni 1 %. Muude püügivahenditega püütud hariliku taskukrabi puhul võib lossida kuni 75 kg kehast eraldunud krabisõrgu.

5 ICESi VIIa rajoonis, põhja pool punkti 52°30′ N ja ICESi VIId rajoonis kohaldatakse kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu 110 mm.

B osa

Võrgusilma suurus

1.    Veetavate püüniste võrgusilma standardsuurus

Loodepiirkonna vetes kehtivad järgmised noodapära võrgusilma suurused.

2.    Passiivvõrkude võrgusilma standardsuurus

Loodepiirkonna vetes kehtivad järgmised passiivvõrkude võrgusilma suurused.

C osa

Püügikeelu- ja piirangualad

1.    Püügikeeluala tursavarude kaitseks ICESi VIa rajoonis

Iga aasta 1. jaanuarist kuni 31. märtsini ja 1. oktoobrist kuni 31. detsembrini on keelatud igasugune püügitegevus veetavate püünistega või passiivvõrkudega piirkonnas, mis asub järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–55o25′ N, 7o07′ W

–55o25′ N, 7o00′ W

–55o18′ N, 6o50′ W

–55°17′ N, 6o50′ W

–55°17′ N, 6°52′ W

–55°25 N, 7°07 W

2.    Püügikeeluala tursavarude kaitseks ICESi VIIf ja VIIg rajoonis

2.1    Ajavahemikul 1. veebruarist kuni 31. märtsini on igasugune püügitegevus keelatud järgmistes ICESi statistilistes ruutudes: 30E4, 31E4, 32E3. Kõnealust keeldu ei kohaldata kuue meremiili ulatuses lähtejoonest.

2.2    Kindlaksmääratud piirkondades ja nimetatud ajavahemikel on lubatud püügitegevus lõkspüüniste ja mõrdadega tingimusel, et:

i)    pardal ei hoita muid püügivahendeid peale lõkspüüniste ja mõrdade ning

ii)    kaaspüügina püütud liigid, mille suhtes kehtib lossimiskohustus, lossitakse ja arvestatakse kvoodist maha.

2.3    Väikeste pelaagiliste liikide sihtpüük veetavate püünistega, mille võrgusilma suurus on väiksem kui 50 mm, on lubatud tingimusel, et:

i)    pardal ei hoita võrke, mille silmasuurus on 50 mm või rohkem, ning

ii)    kaaspüügina püütud liigid, mille suhtes kehtib lossimiskohustus, lossitakse ja arvestatakse kvoodist maha.

3.    Püügikeeluala tursavarude kaitseks ICESi VIIa rajoonis

3.1    Ajavahemikul 14. veebruarist kuni 30. aprillini on keelatud kasutada põhjatraale, nootasid või sarnaseid veetavaid võrke, nakkevõrke, raamvõrke või abaraid või konksudega püügivahendeid selles ICESi VIIa rajooni osas, mis piirneb Iirimaa ja Põhja-Iirimaa idarannikuga ning sirgjoontega, mis ühendavad järjestikku järgmisi ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaseid koordinaatide:

–punkt Põhja-Iirimaa idarannikul Ardsi poolsaarel põhjalaiusel 54°30′;

–54°30 N, 04°50′ W;

–54°15 N, 04°50′ W;

–punkt Iirimaa idarannikul asukohaga 53°15′ N.

3.2    Erandina punktist 1 on lubatud kõnealuses punktis osutatud piirkonnas ja ajavahemikul kasutada põhjatraale tingimusel, et nendele traalidele on paigaldatud selektiivsust suurendavad seadmed, millele on andnud hinnangu kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF). Kui mis tahes liikmesriigi laevad, mis tegutsevad punktis 3.1 osutatud piirkondades, püüavad turska kaaspüügina rohkem kui 10 tonni, ei tohi need laevad enam kõnealuses piirkonnas kala püüda.

4.    Rockalli kilttursa ala ICESi VI alapiirkonnas

Igasugune püük (v.a püük õngejadaga) on keelatud piirkondades, mis asuvad järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–57o00′ N, 15o00′ W

–57o00′ N, 14o00′ W

–56o30′ N, 14o00′ W

–56o30′ N, 15o00′ W

–57o00′ N, 15o00′ W

5.    Püügikeeluala norra salehomaari kaitseks ICESi VIIf ja VIIk rajoonis

5.1    Norra salehomaari (Nephrops norvegicus) ja sellega samaväärsete liikide (st tursk, megrimid, euroopa merikurat, kilttursk, merlang, euroopa merluus, atlandi merilest, pollak, põhjaatlandi süsikas, railased, harilik merikeel, meriluts, sinine molva, molva ja harilik ogahai) sihtpüük on igal aastal 1. maist kuni 31. maini keelatud geograafilises piirkonnas, mis asub järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–52°27′ N, 12°19′ W

–52°40′ N, 12°30′ W

–52°47′ N, 12°39,600′ W

–52°47′ N, 12°56′ W

–52°13,5′ N, 13°53,830′ W

–51°22′ N, 14°24′ W

–51°22′ N, 14°03′ W

–52°10′ N, 13°25′ W

–52°32′ N, 13°07,500′ W

–52°43′ N, 12°55′ W

–52°43′ N, 12°43′ W

–52°10′ N, 13°25′ W

–52°38,800′ N, 12°37′ W

–52°27′ N, 12°23′ W

–52°27′ N, 12°19′ W

5.2    Porcupine′i madalalt läbisõit, kui pardal on punktis 5.1 osutatud liigid, on lubatud vastavalt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 50 lõigetele 3, 4 ja 5.

6.    Erieeskirjad sinise molva kaitseks ICESi VIa rajoonis

6.1    Iga aasta 1. märtsist kuni 31. maini on sinise molva sihtpüük keelatud ICESi VIa rajoonis, mis asub järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

Šoti mandrilava serv

–59o58′ N, 07o00′ W

–59o55′ N, 06o47′ W

–59o51′ N, 06o28′ W

–59o45′ N, 06o38′ W

–59o27′ N, 06o42′ W

–59o22′ N, 06o47′ W

–59o15′ N, 07o15′ W

–59o07′ N, 07o31′ W

–58o52′ N, 07o44′ W

–58o44′ N, 08o11′ W

–58o43′ N, 08o27′ W

–58o28′ N, 09o16′ W

–58o15′ N, 09o32′ W

–58o15′ N, 09o45′ W

–58o30′ N, 09o45′ W

–59o30′ N, 07o00′ W

–59o58′ N, 07o00′ W

Rosemary madaliku serv

–60o00′ N, 11o00′ W

–59o00′ N, 11º00′ W

–59º00′ N, 09º00′ W

–59º30′ N, 09º00′ W

–59º30′ N, 10º00′ W

–60º00′ N, 10º00′ W

–60o00′ N, 11o00′ W

Välja arvatud piirkond, mis asub järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–59o15′ N, 10o24′ W

–59o10′ N, 10o22′ W

–59o08′ N, 10o07′ W

–59o11′ N, 09o59′ W

–59o15′ N, 09o58′ W

–59o22′ N, 10o02′ W

–59o23′ N, 10o11′ W

–59o20′ N, 10o19′ W

–59o15′ N, 10o24′ W

6.2    Pardal võib hoida ja laevalt võib lossida kaaspüügina kuni kuus tonni sinist molvat. Kui laev jõuab sinise molva puhul kõnealuse kuue tonnini:

(a)lõpetab ta viivitamata püügi ja lahkub piirkonnast, kus ta viibib;

(b)ei tohi ta kumbagi piirkonda naasta enne saagi lossimist;

(c)ei tohi ta sinist molvat mis tahes koguses merre tagasi heita.

6.3    Iga aasta 15. veebruarist kuni 15. aprillini on põhjatraalide, õngejadade ja passiivvõrkude kasutamine keelatud piirkonnas, mis asub järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–60o58,76′ N, 27o27,32′ W

–60o56,02′ N, 27o31,16′ W

–60o59,76′ N, 27o43,48′ W

–61o03,00′ N, 27o39,41′ W

–60o58,76′ N, 27o27,32′ W

7.    Hariliku makrelli püügi piirangud ICESi VIIe, f, g ja h rajoonis

7.1    Hariliku makrelli sihtpüük veetavate püünistega, mille võrgusilma suurus on väiksem kui 80 mm, või seinnootadega, kui pardal hoitavast saagist on harilikku makrelli rohkem kui 50 tonni, on keelatud piirkonnas, mis asub järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–punkt Ühendkuningriigi lõunarannikul asukohaga 02°00′ läänepikkust;

–49°30′ N, 2°00′ W;

–49°30′ N, 7°00′ W;

–52°00′ N, 7°00′ W;

–punkt Ühendkuningriigi läänerannikul asukohaga 52°00′ põhjalaiust.

7.2    Punktis 1 määratletud piirkonnas on lubatud kala püüda:

–passiivvõrkude ja/või ridvata õngedega;

–põhjatraalide, ankurdatud põhjanootade või muude sarnaste veetavate võrkudega, mille võrgusilma suurus on üle 80 mm.

7.3    Laevad, millel ei ole püügivarustust ja millele harilik makrell ümber laaditakse, võivad viibida punktis 7.1 määratletud piirkonnas.

8.    Piirangud piimtraalide kasutamise kohta 12 miili kaugusel Ühendkuningriigi rannikust

8.1.    Sellise piimtraali kasutamine, mille võrgusilma suurus on väiksem kui 100 mm, on keelatud ICESi Vb alapiirkonnas ja ICESi VI alapiirkonnas põhja pool 56° põhjalaiust.

8.2.    Laevadel on keelatud piimtraalide kasutamine territoriaalvete lähtejoontest mõõdetud piirkonnas, mis ulatub 12 miili kaugusele Ühendkuningriigi ja Iirimaa rannikutest.

8.3.    Piimtraalidega püük on kindlaksmääratud piirkondades lubatud tingimusel, et:

–laevade mootori võimsus ei ületa 221 kW ja laevade kogupikkus on kuni 24 meetrit; ning

–piimi pikkus või kõigi piimide kogupikkus ei ületa üheksat meetrit või mida ei ole võimalik pikendada rohkem kui üheksa meetri pikkuseks, välja arvatud põhjamere garneeli (Crangon crangon) sihtpüügi korral, kui võrgusilma suurus on väiksem kui 31 mm.

9.    Passiivvõrkude kasutamine ICESi Vb, VIa, VIIb, c, j ja k rajoonis

9.1.    Vetes, mille kaardistatud sügavus on alla 600 meetri, on lubatud kasutada järgmisi püügivahendeid:

–euroopa merluusi sihtpüügil kasutatavad põhja kinnitatud nakkevõrgud, mille võrgusilma suurus on vähemalt 120 mm ja mille vertikaalne ulatus ei ole üle 100 võrgusilma, kui kõikide võrkude kogupikkus ei ületa 25 km laeva kohta ja veesoleku aeg on kuni 24 tundi;

–euroopa merikuradi sihtpüügil kasutatavad raamvõrgud, mille võrgusilma suurus on vähemalt 250 mm ja mille vertikaalne ulatus ei ole üle 15 võrgusilma, kui kõikide võrkude kogupikkus ei ületa 100 km laeva kohta ja veesoleku aeg on kuni 72 tundi.

9.2.    Määruse (EÜ) nr 2347/2002 I lisas loetletud süvamerehaide sihtpüük on keelatud vetes, mille kaardistatud sügavus on vähem kui 600 meetrit. Juhupüügi korral jäetakse süvamerehaid laeva pardale. Selline saak lossitakse ja arvestatakse kvoodist maha. Kui mis tahes liikmesriigi laevad püüavad juhuslikult süvamerehaisid rohkem kui 10 tonni, ei saa need laevad enam kasutada punktis 9.1 sätestatud erandeid.

D osa

Tundlikke liike käsitlevad leevendusmeetmed

1.    Meetmed vaalaliste juhupüügi vähendamiseks ICESi VIa ning VIId, e, f, g, h ja j rajoonis

1.1.    Laevadel, mille kogupikkus on 12 meetrit ja rohkem, on keelatud kasutada passiivvõrke ICESi VIa ning VIId, e, f, g, h ja j rajoonis, kui nad ei kasuta samal ajal akustilisi hoiatusseadmeid.

1.2.    Punkti 1.1 ei kohaldata püügioperatsioonide suhtes, mis toimuvad üksnes teadusuuringute otstarbel asjaomaste liikmesriikide või asjaomase liikmesriigi loal või volitusel ning mille eesmärk on töötada välja uued tehnilised meetmed, et vähendada vaalaliste juhuslikku püüki või tapmist.

1.3.    Liikmesriigid jälgivad ja hindavad teadusuuringute või katseprojektide abil hoiatusseadmete mõju asjaomasel kalapüügil ja asjaomastes piirkondades.

2.    Meetmed merelindude juhupüügi vähendamiseks ICESi VI ja VII alapiirkonnas

Laevadel, mis püüavad kala ICESi VI ja VII alapiirkonnas põhjaõngejadadega, kasutatakse linnutõrjeliine ja/või raskustega varustatud õngejadasid, ning praktilistel kaalutlustel lastakse õngejadad vette pimedal ajal, kasutades tekivalgustust ainult turvalisuse tagamiseks vajalikul määral.

VII LISA

Edelapiirkonna veed

A osa

Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud

1 Sinistauriidi (Trachurus pictaratus) suhtes ei kohaldata kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu Assooridega külgnevates vetes, mis kuuluvad Portugali suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni alla.

2 ICESi XI piirkonnas ja CECAFi rajoonis 34.1.2 kohaldatakse kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu 9 cm.

3 Kõikides Kesk-Atlandi idaosa vetes, mis hõlmavad CECAFi kalapüügi piirkonna 34 rajoone 34.1.1, 34.1.2 ja 34.1.3 ning 34.2.0, kohaldatakse roogitud kala kaalu 450 grammi.

4 ICESi VIII ja IX alapiirkonna liidu vetes kohaldatakse kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtu 130 mm.

5 Lõkspüüniste või mõrdadega püütud hariliku taskukrabi kogupüügi kaalust võivad kehast eraldunud krabisõrad moodustada kuni 1 %. Muude püügivahenditega püütud hariliku taskukrabi puhul võib lossida kuni 75 kg kehast eraldunud krabisõrgu.

B osa

Võrgusilma suurus

1.    Veetavate püüniste võrgusilma standardsuurus

Edelapiirkonna vetes kehtivad järgmised noodapära võrgusilma suurused.

2.    Passiivvõrkude võrgusilma standardsuurus

Edelapiirkonna vetes kehtivad järgmised passiivvõrkude võrgusilma suurused.

C osa

Püügikeelu- ja piirangualad

1.    Püügikeeluala euroopa merluusi kaitseks ICESi IXa rajoonis

Püük mis tahes traali, ankurdatud põhjanooda või sarnase veetava võrguga on keelatud geograafilistes piirkondades, mis asuvad järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

(a)1. oktoobrist kuni järgmise aasta 31. jaanuarini järgmisi koordinaate järjestikku ühendava joonega piiratud geograafilises piirkonnas:

–43°46,5′ N, 07°54,4′ W

–44°01,5′ N, 07°54,4′ W

–43°25,0′ N, 09°12,0′ W

–43°10,0′ N, 09°12,0′ W

(b)1. detsembrist kuni järgmise aasta veebruari viimase päevani järgmisi koordinaate ühendava joonega piiratud geograafilises piirkonnas:

–37°50′ põhjalaiusel asuv punkt Portugali läänerannikul;

–37°50′ N, 09°08′ W;

–37°00′ N, 9°07′ W;

–37°00′ põhjalaiusel asuv punkt Portugali läänerannikul.

2.    Püügikeeluala norra salehomaari kaitseks ICESi IXa rajoonis

2.1.    Norra salehomaari (Nephrops norevgicus) sihtpüük mis tahes põhjatraali, ankurdatud põhjanooda või sarnase veetava võrguga või mõrdadega on keelatud geograafilistes piirkondades, mis asuvad järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

(a)1. juuni – 31. august:

–42°23′ N, 08°57′ W

–42°00′ N, 08°57′ W

–42°00′ N, 09°14′ W

–42°04′ N, 09°14′ W

–42°09′ N, 09°09′ W

–42°12′ N, 09°09′ W

–42°23′ N, 09°15′ W

–42°23′ N, 08°57′ W

(b)1. mai – 31. august:

–37°45′ N, 09°00′ W

–38°10′ N, 09°00′ W

–38°10′ N, 09°15′ W

–37°45′ N, 09°20′ W

2.2.    Lubatud on püük põhjatraalidega või sarnaste veetavate võrkudega või mõrdadega punkti 2.1 alapunktis b kirjeldatud geograafilistes piirkondades ja ajavahemikul, tingimusel et norra salehomaari (Nephrops norvegicus) kaaspüük lossitakse ja arvestatakse kvoodist maha.

2.3.    Norra salehomaari (Nephrops norvegicus) sihtpüük on keelatud punktis 2.1 osutatud geograafilistes piirkondades ja väljaspool selles osutatud ajavahemikke. Norra salehomaari (Nephrops norvegicus) kaaspüük lossitakse ja arvestatakse kvoodist maha.

3.    Euroopa anšoovise sihtpüügi piirangud ICESi VIIIc rajoonis

3.1.    Euroopa anšoovise sihtpüük pelaagilise traaliga ICESi VIIIc rajoonis on keelatud.

3.2.    Pelaagiliste traalide ja seinnootade samaaegne pardal hoidmine ICESi VIIIc rajoonis on keelatud.

4.    Passiivvõrkude kasutamine ICESi VIII, IX, X ja XII alapiirkonnas 27° läänepikkusest ida pool

4.1.    Vetes, mille kaardistatud sügavus on alla 600 meetri, on lubatud kasutada järgmisi püügivahendeid:

–euroopa merluusi sihtpüügil kasutatavad põhja kinnitatud nakkevõrgud, mille võrgusilma suurus on vähemalt 100 mm ja mille vertikaalne ulatus ei ole üle 100 võrgusilma, kui kõikide võrkude kogupikkus ei ületa 25 km laeva kohta ja veesoleku aeg on kuni 24 tundi;

–euroopa merikuradi sihtpüügil kasutatavad raamvõrgud, mille võrgusilma suurus on vähemalt 250 mm ja mille vertikaalne ulatus ei ole üle 15 võrgusilma, kui kõikide võrkude kogupikkus ei ületa 100 km laeva kohta ja veesoleku aeg on kuni 72 tundi;

–euroopa merikuradi sihtpüügil ICESi IX alapiirkonnas kasutatavad abarad, mille võrgusilma suurus on vähemalt 220 mm ja mille vertikaalne ulatus ei ole üle 30 võrgusilma, kui kõikide võrkude kogupikkus ei ületa 20 km laeva kohta ja veesoleku aeg on kuni 72 tundi.

4.2.    Määruse (EÜ) nr 2347/2002 I lisas loetletud süvamerehaide sihtpüük on keelatud vetes, mille kaardistatud sügavus on alla 600 meetri. Juhupüügi korral jäetakse süvamerehaid laeva pardale. Selline saak lossitakse ja arvestatakse kvoodist maha. Kui mis tahes liikmesriigi laevad püüavad juhuslikult süvamerehaisid rohkem kui 10 tonni, ei saa need laevad enam kasutada punktis 1 sätestatud erandeid.

D osa

Tundlikke liike käsitlevad leevendusmeetmed

1. Meetmed vaalaliste juhupüügi vähendamiseks ICESi VIII ja IXa alapiirkonnas

1.1.    Laevadel, mille kogupikkus on 12 meetrit ja rohkem, on keelatud kasutada passiivvõrke ICESi VIII alapiirkonnas ja IXa rajoonis, kui nad ei kasuta samal ajal akustilisi hoiatusseadmeid.

1.2.    Punkti 1 ei kohaldata püügioperatsioonide suhtes, mis toimuvad üksnes teadusuuringute otstarbel asjaomaste liikmesriikide või asjaomase liikmesriigi loal või volitusel ning mille eesmärk on töötada välja uued tehnilised meetmed, et vähendada vaalaliste juhuslikku püüki või tapmist.

1.3.    Liikmesriigid jälgivad ja hindavad teadusuuringute või katseprojektide abil punktis 1.1 kirjeldatud hoiatusseadmete mõju asjaomasel kalapüügil ja asjaomastes piirkondades.

2. Meetmed merelindude juhupüügi vähendamiseks ICESi VIIIa ja VIIIb alapiirkonnas

Laevadel, mis püüavad kala õngejadadega ICESi VIIIa ja VIIIb alapiirkonnas, kasutatakse vähemalt kahte järgmistest leevendusmeetmetest: linnutõrjeliinid, raskustega varustatud õngejadad, praktilistel kaalutlustel õngejadade vettelaskmine pimedal ajal, kasutades tekivalgustust ainult turvalisuse tagamiseks vajalikul määral.

VIII LISA

Läänemeri

A osa

Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud

B osa

Võrgusilma suurus

1.    Veetavate püüniste võrgusilma standardsuurus

Läänemeres kehtivad järgmised noodapära võrgusilma suurused.

2.    Passiivvõrkude võrgusilma standardsuurus

Läänemeres kehtivad järgmised passiivvõrkude võrgusilma suurused.

1 Keelatud on kasutada nakkevõrke, raamvõrke või abaraid rohkem kui 9 km ulatuses vähem kui 12-meetrise kogupikkusega laevadel ja rohkem kui 21 km ulatuses suurema kui 12-meetrise kogupikkusega laevadel.

2 Punktis 1 osutatud passiivpüüniste maksimaalne veesoleku aeg on 1–48 tundi, välja arvatud jääaluse püügi puhul.

C osa

Püügikeelu- ja piirangualad

1.    Veetavate püünistega püügi piirangud

Igasuguste veetavate püünistega püük on aastaringselt keelatud geograafilises piirkonnas, mis asub järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

–54°23′ N, 14°35′ E

–54°21′ N, 14°40′ E

–54°17′ N, 14°33′ E

–54°07′ N, 14°25′ E

–54°10′ N, 14°21′ E

–54°14′ N, 14°25′ E

–54°17′ N, 14°17′ E

–54°24′ N, 14°11′ E

–54°27′ N, 14°25′ E

–54°23′ N, 14°35′ E

2.    Lõhe ja meriforelli püügi piirangud

2.1.    Lõhe (Salmo salar) ja meriforelli (Salmo trutta) sihtpüük on keelatud:

(a)1. juunist kuni 15. septembrini alarajoonide 22–31 vetes;

(b)15. juunist kuni 30. septembrini alarajooni 32 vetes.

2.2.    Püügikeelu ajal ulatub keeluala neli meremiili lähtejoontest väljapoole.

2.3.    Lõkspüünistega püütud lõhe (Salmo salar) ja meriforelli (Salmo trutta) pardal hoidmine on lubatud.

3.    Erimeetmed Liivi lahe kohta

3.1.    Kalapüügiks alarajoonis 28-1 peab laevadel olema määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 7 kohaselt välja antud kalapüügiluba.

3.2.    Liikmesriigid tagavad, et punktis 3.1 osutatud kalapüügiloaga laevad on kantud loetellu, milles esitatakse laeva nimi ja riiklik registrinumber ning mis tehakse üldsusele kättesaadavaks interneti veebilehel, mille aadressi edastab iga liikmesriik komisjonile ja liikmesriikidele.

3.3.    Loetellu kantud laevad peavad vastama järgmistele tingimustele:

(a)laevade mootorite koguvõimsus (kW) ei tohi ületada liikmesriigi poolt aastatel 2000–2001 alarajoonis 28-1 ettenähtud mootorite koguvõimsust ja

(b)laeva mootorite võimsus ei tohi ühelgi juhul olla üle 221 kilovati (kW).

3.4.    Iga punktis 3.2 nimetatud loetellu kantud laeva võib asendada mõne muu laeva või muude laevadega, tingimusel et:

(a)asendamise tagajärjel ei suurene asjaomase liikmesriigi puhul punkti 3.3 alapunktis a nimetatud mootorite koguvõimsus ja

(b)ühegi asenduslaeva mootori võimsus ei ole mingil juhul suurem kui 221 kW.

3.5.    Iga punktis 3.2 osutatud loetellu kantud laeva mootori võib asendada, tingimusel et:

(a)mootori asendamise tagajärjel ei ületa laeva mootori võimsus mingil juhul 221 kW ja

(b)asendusmootori võimsus ei ole nii suur, et asendamise tagajärjel suureneb kõnealuse liikmesriigi punkti 3.3 alapunktis a nimetatud mootorite koguvõimsus.

3.6.    Alarajoonis 28-1 on keelatud traalipüük madalamas vees kui 20 m.

4.    Ajavahemikud, millal püük teatavat tüüpi püügivahenditega on keelatud

4.1.    Püük mis tahes veetavate püünistega, mille noodapära võrgusilma suurus on 90 mm või rohkem, või passiivvõrkudega, mille võrgusilma suurus on 90 mm või rohkem, või põhjaõngejadadega, õngejadadega (välja arvatud triivõngejadadega), ridvata õngedega ja haardõngedega on keelatud järgmistes piirkondades:

(a)15. veebruarist kuni 30. märtsini ICESi alarajoonides 22–24 ja

(b)1. juulist kuni 31. augustini ICESi alarajoonides 25–28.

4.2.    Tursa sihtpüük triivõngejadadega on keelatud punktis 4.1 osutatud piirkondades ja ajavahemikel.

4.3.    Erandina punktist 4.1 on kalalaevadel, mille kogupikkus on alla 12 meetri, lubatud punktis 1 osutatud keeluaegadel kasutada sadamast äraoleku päevade maksimaalsest arvust ära kuni viis päeva kuus, mis on jagatud vähemalt kahe järjestikuse päeva pikkusteks ajavahemikeks. Nendel päevadel võivad kalalaevad oma võrgud vette lasta ja kala lossida üksnes kella 06.00st esmaspäeval kuni kella 18.00ni sama nädala reedel.

5.    Piirkondlikud püügikeelud

5.1.    Igasugune püügitegevus on keelatud 1. maist kuni 31. oktoobrini piirkondades, mis asuvad järgmiste ülemaailmse geodeetilise süsteemi (WGS84) kohaste koordinaatidega määratud loksodroomide vahel:

a) piirkond 1:

–55°45′ N, 15°30′ E

–55°45′ N, 16°30′ E

–55°00′ N, 16°30′ E

–55°00′ N, 16°00′ E

–55°15′ N, 16°00′ E

–55°15′ N, 15°30′ E

–55°45′ N, 15°30′ E

b) piirkond 2:

–55°00′ N, 19°14′ E

–54°48′ N, 19°20′ E

–54°45′ N, 19°19′ E

–54°45′ N, 18°55′ E

–55°00′ N, 19°14′ E

c) piirkond 3:

–56°13′ N, 18°27′ E

–56°13′ N, 19°31′ E

–55°59′ N, 19°13′ E

–56°03′ N, 19°06′ E

–56°00′ N, 18°51′ E

–55°47′ N, 18°57′ E

–55°30′ N, 18°34′ E

–56°13′ N, 18°27′ E

5.2.    Lõhe sihtpüük nakkevõrkude, raamvõrkude ja abaratega, mille võrgusilma suurus on 157 mm või rohkem, või triivõngejadadega on lubatud. Muid püügivahendeid ei tohi pardal hoida.

5.3.    Tursa sihtpüük punktis 5.2 täpsustatud vahenditega on keelatud.

6.    Lesta ja hariliku kammelja püügi piirangud

6.1.    Järgmisi kalaliike on keelatud hoida laeva pardal, kui need on püütud allpool loetletud geograafilistes piirkondades ning ajavahemike jooksul:

6.2.    Sihtpüük traalide, ankurdatud põhjanootade või sarnaste püügivahenditega, mille noodapära võrgusilma suurus on 105 mm või rohkem, või nakkevõrkude, raamvõrkude või abaratega, mille võrgusilma suurus on 100 mm või rohkem, on keelatud. Lesta ja hariliku kammelja kaaspüüki võib pardal hoida ja laevalt lossida, kui eluskaalu järgi ei moodusta see rohkem kui 10 % pardal hoitavast kogupüügist.

D osa

Tundlikke liike käsitlevad leevendusmeetmed

1.    Vaalaliste juhupüügi vähendamise meetmed

1.1.    Laevadel, mille kogupikkus on 12 meetrit ja rohkem, on keelatud kasutada passiivvõrke Läänemeres, kui nad ei kasuta samal ajal akustilisi hoiatusseadmeid.

1.2.    Punkti 1.1 ei kohaldata püügioperatsioonide suhtes, mis toimuvad üksnes teadusuuringute otstarbel asjaomaste liikmesriikide või asjaomase liikmesriigi loal või volitusel ning mille eesmärk on töötada välja uued tehnilised meetmed, et vähendada vaalaliste juhuslikku püüki või tapmist.

1.3.    Liikmesriigid jälgivad ja hindavad teadusuuringute või katseprojektide abil akustiliste hoiatusseadmete mõju asjaomasel kalapüügil ja asjaomastes piirkondades.

2.    Erimeetmed angerja kaitsmiseks

Laeva pardal on keelatud hoida mis tahes aktiivpüünisega püütud angerjat. Juhupüügi korral ei tohi angerjaid kahjustada ja nad tuleb viivitamata vette tagasi lasta.

IX LISA

Vahemeri

A osa

Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud

1 Liikmesriigid võivad teisendada kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdu 110 isendiks kilogrammi kohta.

2 Liikmesriigid võivad teisendada kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdu 55 isendiks kilogrammi kohta.

3 CL – seljakilbi pikkus; TL – kogupikkus.

B osa

Võrgusilma suurus

1.    Veetavate püüniste võrgusilma standardsuurus

Vahemeres kehtivad järgmised noodapära võrgusilma suurused.

1 Põhjatraali mis tahes osas on keelatud on kasutada võrku, mille niidi jämedus on suurem kui 3 mm või mis on mitmeniidiline, või võrku, mille niidi jämedus on suurem kui 6 mm.

2 Pardal võib hoida või kasutada ainult üht tüüpi võrku (kas 40 mm suuruse ruutsilmaga või 50 mm suuruse rombsilmaga).

2.    Passiivvõrkude võrgusilma standardsuurus

Vahemeres kehtivad järgmised passiivvõrkude võrgusilma suurused

C osa

Püügivahendite kasutamise piirangud

1.    Tragide kasutamise piirangud

Tragide suurim laius on 3 meetrit, välja arvatud käsnloomade sihtpüügiks mõeldud tragid.

2.    Seinnootade kasutamise piirangud

Seinnootade pikkus ilma kokkuveotrossideta võib olla kuni 800 meetrit ja kõrgus kuni 120 meetrit, välja arvatud tuuni sihtpüügiks kasutatavad seinnoodad.

3.    Passiivvõrkude kasutamise piirangud

3.1.    Keelatud on kasutada järgmisi passiivvõrke:

(a)abar kõrgusega üle 4 meetri;

(b)põhja kinnitatud nakkevõrk või kombineeritud võrk, kõrgusega üle 10 meetri, välja arvatud juhul, kui need võrgud on lühemad kui 500 meetrit, kui lubatud kõrgus on kuni 30 meetrit.

3.2.    Keelatud on kasutada mis tahes nakkevõrku, raamvõrku või abarat, mis on paksemast niidist kui 0,5 mm.

3.3.    Keelatud on pardal hoida või vette lasta üle 2 500 meetri kombineeritud võrke ning üle 6 000 meetri mis tahes nakkevõrke, raamvõrke või abaraid.

4.    Õngejadade kasutamise piirangud

4.1.    Põhjaõngejadadega kala püüdvatel laevadel on keelatud hoida pardal või kasutada rohkem kui 5 000 konksu, välja arvatud rohkem kui kolmepäevaseid püügireise tegevad laevad, mille pardal võib hoida või kasutada kuni 7 000 konksu.

4.2.    Pinnaõngejadadega kala püüdvatel laevadel on keelatud hoida pardal või kasutada rohkem konkse, kui on laeva kohta järgmiselt ette nähtud:

(a)2 000 konksu hariliku tuuni sihtpüügil,

(b)3 500 konksu mõõkkala sihtpüügil ja

(c)5 000 konksu pikkuim-tuuni sihtpüügil.

4.3.    Rohkem kui kahepäevaseid püügireise tegeval laeval tohib olla pardal sama arv varukonkse.

5.    Lõkspüüniste ja mõrdade kasutamise piirangud

Keelatud on pardal hoida või vette lasta rohkem kui 250 lõkspüünist või mõrda süvavee koorikloomade (sh Plesionika spp., Pasiphaea spp. või sarnased liigid) püügiks.

6.    Mustlaik-besuugo sihtpüügi piirangud

Keelatud on mustlaik-besuugo (Pagellus bogaraveo) sihtpüük järgmiste püügivahenditega:

–nakkevõrgud, raamvõrgud või abarad, mille võrgusilma suurus on alla 100 mm;

–õngejadad konksudega, mille kogupikkus on alla 3,95 cm ja laius alla 1,65 cm.

D osa

Tundlikke liike käsitlevad leevendusmeetmed

1.    Vaalaliste juhupüügi vähendamise meetmed

1.1.    Laevadel, mille kogupikkus on 12 meetrit ja rohkem, on keelatud kasutada passiivvõrke Vahemeres, kui nad ei kasuta samal ajal akustilisi hoiatusseadmeid.

1.2.    Punkti 1.1 ei kohaldata püügioperatsioonide suhtes, mis toimuvad üksnes teadusuuringute otstarbel asjaomaste liikmesriikide või asjaomase liikmesriigi loal või volitusel ning mille eesmärk on töötada välja uued tehnilised meetmed, et vähendada vaalaliste juhuslikku püüki või tapmist.

1.3.    Liikmesriigid jälgivad ja hindavad teadusuuringute või katseprojektide abil punktis 1.1 kirjeldatud hoiatusseadmete mõju asjaomasel kalapüügil ja asjaomastes piirkondades.

2.    Merelindude juhupüügi vähendamise meetmed

Laevadel, mis püüavad kala õngejadadega Vahemeres, kasutatakse vähemalt kahte järgmistest leevendusmeetmetest: linnutõrjeliinid, raskustega varustatud õngejadad, praktilistel kaalutlustel õngejadade vettelaskmine pimedal ajal, kasutades tekivalgustust ainult turvalisuse tagamiseks vajalikul määral.

X LISA

Must meri

A osa

Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud

B osa

Võrgusilma suurus

1.    Veetavate püüniste võrgusilma standardsuurus

Mustas meres kehtivad järgmised noodapära võrgusilma suurused.

2.    Passiivvõrkude võrgusilma standardsuurus

Mustas meres kehtivad järgmised passiivvõrkude võrgusilma suurused.

C osa

Püügikeelu- ja piirangualad

Hooajaline keeld hariliku kammelja kaitseks

Hariliku kammelja sihtpüük, ümberlaadimine, lossimine ja esmamüük on lubatud igal aastal alates 15. aprillist kuni 15. juunini Musta mere liidu vetes.

D osa

Tundlikke liike ja elupaikasid käsitlevad leevendusmeetmed

1.    Vaalaliste juhupüügi vähendamise meetmed

1.1.    Laevadel, mille kogupikkus on 12 meetrit ja rohkem, on keelatud kasutada passiivvõrke ICESi VIII ja IX alapiirkonnas, kui nad ei kasuta samal ajal akustilisi hoiatusseadmeid.

1.2.    Punkti 1.1 ei kohaldata püügioperatsioonide suhtes, mis toimuvad üksnes teadusuuringute otstarbel asjaomaste liikmesriikide või asjaomase liikmesriigi loal või volitusel ning mille eesmärk on töötada välja uued tehnilised meetmed, et vähendada vaalaliste juhuslikku püüki või tapmist.

1.3.    Liikmesriigid jälgivad ja hindavad teadusuuringute või katseprojektide abil punktis 1.1 kirjeldatud hoiatusseadmete mõju asjaomasel kalapüügil ja asjaomastes piirkondades.

2.    Traalide ja tragide kasutamise piirangud

Traalide või tragide kasutamine sügavamal kui 1 000 meetrit on keelatud.

XI LISA

Äärepoolseimad piirkonnad

A osa

Veetavate püüniste võrgusilma standardsuurus

Äärepoolseimates piirkondades kehtivad järgmised noodapära võrgusilma suurused.

B osa

Püügikeelu- ja piirangualad

Mayotte′i ümbritsevas 24 miili laiuses tsoonis toimuva püügitegevuse piirangud

Laevadel on keelatud tuuni ja selle lähiliikide püük seinnootadega 24 miili kaugusel Mayotte′i rannikust, mõõdetuna territoriaalvete lähtejoontest.

(1)    Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2347/2002, millega kehtestatakse süvamere kalavarude püügi suhtes kohaldatavad konkreetsed juurdepääsunõuded ja nendega seotud tingimused (EÜT L 351, 28.12.2002, lk 6).