28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/14

Raportöör:

Lutz RIBBE

1.1

Bioloogilise mitmekesisuse poliitika Euroopa Liidus on klassikaline näide murtud lubaduste poliitikast Euroopa ja riigi tasandil ja seda vaatamata asjaolule, et poliitikaga määratleti igati õigesti probleemid ning loodi ka vajalikud meetmed.

1.2

Komitee rõhutab komisjoni seisukohti seoses bioloogilise mitmekesisuse kaitse tähtsusega, mis on võrreldav kliimamuutuste leevendamise omaga. Bioloogilise mitmekesisuse puhul ei ole küsimus pelgalt looma- ja taimeliikide säilitamises, vaid otseselt inimkonna eksistentsi eeldustes.

1.3

Komitee nõuab linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi järjekindlat ja viivitamatut rakendamist. Ka veepoliitika raamdirektiivi järjekindel ja viivitamatu rakendamine annaks komitee arvates märkimisväärse panuse bioloogilise mitmekesisuse kaitse tõhustamisse.

1.4

Liikmesriikidel tuleb lõpuks kindlaks määrata Euroopa Liidu õiguse rakendamisest tulenev konkreetne rahastamisvajadus ja komisjon peab eraldama vajalikud vahendid. Kuna Natura 2000 rahastamist ühenduse vahenditest – eeskätt Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist – võib pidada suuresti läbikukkunuks, nõuab komitee eraldi eelarverubriigi loomist, mis peab olema kasutatav Natura 2000 võrgustiku rahastamiseks.

1.5

Komitee nõuab sidususe tagamist kõigi nende poliitikavaldkondade vahel, mis mõjutavad bioloogilise mitmekesisuse kaitset. Sellega seoses eeldab komitee, et juba „ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade“ vahehindamist ja ühise põllumajanduspoliitika võimalikku vahehindamist kasutatakse selleks, et ÜPP annaks tulevikus sihipärasema panuse bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamisse. Komitee arvamuse kohaselt on selleks praegu vajalik muudatus ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade ulatuses ja kvaliteedis.

1.6

Sõnaselgelt tervitatakse rohelise taristu tugevdamist. Komitee kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja sidusa rohelise taristu strateegia ja seda ellu viima. Lisaks peaks EL seadma rohelise taristu üleeuroopalised võrgud (TEN-G) investeerimisprioriteediks. Ka selleks on pakiliselt vajalikud sihtotstarbelised vahendeid.

1.7

Komisjoni talitused, keskkonnanõukogu, Euroopa Parlament, Euroopa Regioonide Komitee ja samuti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt tuvastanud ja kritiseerinud vasturääkivusi ELi poliitikas, ent viimastel aastatel ei ole selles osas sisuliselt midagi muutunud. Kui aga ELi oma ettepanekuid bioloogilise mitmekesisuse probleemide lahendamiseks ei võeta tõsiselt ega rakendata, siis ei ole ka midagi üllatavat selles, kui a) soovitud tulemused jäävad saavutamata ning b) asjaomaste osapoolte seas ja ühiskonnas tervikuna võtab maad järjest süvenev pettumus.

1.8

Seepärast tuleb mitmesuguseid ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiaid ja programme aastatest 1998, 2001, 2006 ja 2010, milles neid probleeme on tabavalt kirjeldatud ning sobivad vahendid välja toodud, pidada tagantjärele suuresti kasutuks, sest nendega ei suudetud ellu viia poliitilist lubadust ja peatada ühiskonna põhjustatud bioloogilise mitmekesisuse vähenemist.

1.9

Seetõttu nendib komitee veel kord (nagu juba paljudes varasemates arvamustes ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika kohta), et on olemas õiguslik alus, ent puudub poliitiline tahe. Olemasolevat õiguslikku alust ei ole vaja muuta.

2.1

Pärast seda, kui 1998. aastal vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse strateegias (1) sedastati, et Euroopa Liidu rikkalik bioloogiline mitmekesisus on sajandite jooksul inimtegevuse tagajärjel järk-järgult vähenenud ning et viimaste aastakümnete jooksul on see mõju omandanud tohutud mõõtmed, sõnastati 2001. aastal Euroopa Ülemkogus vastu võetud säästva arengu strateegias (nn Göteborgi strateegia) bioloogilise mitmekesisuse valdkonna selged eesmärgid, nimelt peatada ELis bioloogilise mitmekesisuse vähenemine aastaks 2010 ning hoolitseda elupaikade ja looduslike ökosüsteemide taastamise eest.

2.2

Selle eesmärgi elluviimiseks avaldati 2001. aastal bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava (2). 2006. aasta mais järgnes veel üks bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava (3), mis aga sisuliselt vaevu erines oma eelkäijast.

2.3

2010. aasta märtsis pidid Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid tunnistama, et nad ei suuda oma 2001. aastal antud lubadust täita, seda vaatamata mitmele tegevuskavale, mida komitee oli alati pidanud õigeks ja sihipäraseks.

2.4

Seepeale võeti komisjoni teatise „Valikuvõimalused ELi visiooniks ja eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas pärast 2010. aastat“ (4) alusel vastu veel üks uus teatis „ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020“ (5), milles aga põhimõtteliselt vaid korrati varasemate tegevuskavade vanu nõudmisi ja vahendeid, lükates algselt 2010. aastaks seatud eesmärgid edasi aastani 2020.

2.5

Selles sedastati optimistlikult, et „ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia [---] aitab ELil saavutada oma bioloogilise mitmekesisuse eesmärke ja täita rahvusvahelisi kohustusi“.

2.6

Komitee võttis seisukoha ja esitas kriitilisi märkusi ka selle strateegia (6) kohta. Muu hulgas väljendas ta tõsist muret selle pärast, et „[p]oliitikutel ei ole seni olnud jõudu või siis tahet viia ellu aastaid hädavajalikuks tunnistatud meetmeid, kuigi teatises selgitatakse korduvalt, et ühiskond ja majandus võidaksid mõlemad võrdselt rangemast bioloogilise mitmekesisuse poliitikast. Liikmesriigid ei ole täielikult rakendanud isegi ELi-keskseid looduskaitsedirektiive, ja seda 32 või vastavalt 19 aastast pärast nende jõustumist!“

2.7

Komitee jaoks jäi tollal „selgusetuks, kuidas on võimalik jagu saada senisest poliitilise tahte puudumisest. Selles osas ei kujuta esitatud bioloogilise mitmekesisuse strateegia endast tegelikku edasiminekut. Ministrite nõukogus kõnealuse teatise üle peetud senised arutelud näitavad, et ollakse endiselt veel väga kaugel bioloogilise mitmekesisuse poliitika sidumisest teiste poliitikavaldkondadega“.

2.8

Juba siis oli komitee arvates ülimalt oluline, et tookord eelseisnud poliitilistes reformiprotsessides (nt kalandus-, põllumajandus-, transpordi-, energia- ja ühtekuuluvuspoliitikas) luuakse tihe seos bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga. Komitee nägi seejuures ikkagi veel suuri puudujääke ning nentis seetõttu, et „komisjon peab võtma oma bioloogilise mitmekesisuse strateegiat tõsisemalt!“.

2.9

Kõigest neli aastat hiljem on ELi uues bioloogilise mitmekesisuse strateegias sõnastatud väitest, mille kohaselt on õige suund leitud ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele on lõpuks võimalik piir panna, vähe järele jäänud. See tuleb väga selgelt esile bioloogilise mitmekesisuse strateegia vahehinnangust (7).

3.1

Strateegia ise hõlmab kokku kuut selgelt määratletud eesmärki ja 20 meedet. Vahehinnangus märgitakse järgmist.

3.1.1

1. eesmärk („peatada kõigi ELi loodusvaldkonna õigusaktidega reguleeritud liikide ja elupaikade seisundi halvenemine ning parandada seda oluliselt ja mõõdetavalt“): tehtud on küll mõningaid edusamme, kuid need on eesmärgi saavutamiseks liiga aeglased. Eelkõige on puudulik Natura 2000 merealade võrgustiku väljaarendamine, Natura 2000 alade tõhusa majandamise tagamine ning Natura 2000 võrgustiku toetamiseks vajaliku rahastamise tagamine. Ja kui ka Natura 2000 maismaavõrk on vahepeal peaasjalikult lõpule viidud, siis 2012. aastal oli üksnes 58 % Natura 2000 aladest olemas majandamiskava või arendamisjärgus majandamiskava.

3.1.2

2. eesmärk („2020. aastaks säilitatakse ja parandatakse ökosüsteeme ja nende teenuseid: selleks luuakse roheline taristu ning taastatakse vähemalt 15 % kahjustatud ökosüsteemidest“): seni võetud meetmetega ei ole „[s]iiski … suudetud ökosüsteemiteenuste vähenemist veel peatada“.

3.1.3

3. eesmärk („suurendada põllumajanduse ja metsanduse rolli bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja suurendamisel“): „olulisi paranemise märke“ ei ole ning „[p]õllumajandusega seotud ELi tähtsusega liikide ja elupaikade kaitsestaatuse jätkuv halvenemine näitab, et on vaja teha suuremaid jõupingutusi bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja suurendamiseks kõnealustes valdkondades. Selles protsessis on lisaks asjakohastele keskkonnameetmetele väga tähtis roll ka ühisel põllumajanduspoliitikal (ÜPP)“. Siin on küll tänaseks olemas mitmeid meetmeid, kuid liikmesriigid peavad neid ka „piisaval määral“ ära kasutama. Vaid juhul, kui selliseid meetmeid „laiemalt“ rakendatakse, oleks ELil siiski võimalik oma eesmärgid 2020. aastaks saavutada. Üldiselt on „vajalikud oluliselt suuremad jõupingutused“.

3.1.4

4. eesmärk („tagada kalavarude säästev kasutamine“): kuigi „[p]oliitikaraamistiku loomine [---] on edenenud hästi“, on „[p]oliitika rakendamine ELis olnud siiski ebaühtlane ning jätkuvalt on suuri raskusi, et tagada eesmärkide saavutamine vastavalt ajakavale. 2013. aastal püüti säästvalt veidi üle 50 % maksimaalse jätkusuutliku saagikuse seisukohast hinnatud kalavarudest“. Kõigis (!) Euroopa meredes on endiselt täheldatav halvenemistrend.

3.1.5

5. eesmärk („invasiivsete võõrliikide tõrje“): see on ainuke eesmärk, mille puhul püsib EL „ajakavas“ ja on võimalik eeldada, et 2020. aasta eesmärk saavutatakse.

3.1.6

6. eesmärk („aidata vältida maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemist“): „[s]iiski ei ole suudetud piisavalt vähendada ELi tarbimisharjumuste mõju maailma bioloogilisele mitmekesisusele“ ning „[p]raeguse tendentsi jätkudes ei pruugi olemasolevatest meetmetest piisata Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks kehtestatud tähtaja piires“.

3.2

See kainestav vahehinnang esitati just ajal, mil Euroopa Komisjon kaalub ELi olulisemate looduskaitsedirektiivide, st 1979. aasta linnudirektiivi ja 1992. aasta elupaikade direktiivi põhjalikku läbivaatamist.

3.3

Linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi toimivuskontrolli puudutavates eksperdiaruannetes (8) kinnitatakse seda, mida komitee juba aastaid vankumatult kordab: õigusraamistik on piisav ning seda ei saa pidada bioloogilise mitmekesisuse kaitse eesmärkide mittesaavutamise põhjuseks. Kesksed puudujäägid seisnevad meetmete mitterakendamises, looduskaitsealase eelarve puudumises ja ELi poliitika ebajärjepidevuses.

4.1

Komitee kordab oma seisukohta, et meil ei ole ELis „bioloogilise mitmekesisuse säilitamise osas [---] puudus seadustest, direktiividest, programmidest, näidisprojektidest, poliitilistest avaldustest või juhenditest – vaid puudus on rakendamisest ja kooskõlastatud tegevusest kõigil poliitikatasanditel“. Seda seisukohta ei kinnitata mitte ainult hindamisuuringus, vaid ka keskkonnanõukogu 16. detsembri 2015. aasta järeldustes (9), mis põhisisus ei erine 2011. aasta keskkonnanõukogu järeldustest. Seni kuni direktiive ei ole täielikult rakendatud, kuni ei ole eraldatud piisavaid rahalisi vahendeid ja neid ei kasutata ning kuni muid ELi poliitikavaldkondi ei kooskõlastata sidusalt bioloogilise mitmekesisuse vajadustega, ei ole võimalik soovitud tulemusi saavutada.

4.2

Uued strateegiadokumendid või tegevuskavad ja/või õigusraamistiku läbivaatamine ei muuda seejuures midagi – pigem simuleerivad need asjatut poliitilist aktiivsust, kui mitterakendamisest tulenevaid tegelikke probleeme ei kõrvaldata.

4.3

Selleks et olla bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel edukas, läheb vaja mitut lähenemisviisi.

4.4.1

Natura 2000 võrgustik on ülimalt oluline nn klassikalise looduskaitse seisukohalt, st näiteks haruldaste taime- ja loomaliikide ning unikaalsete biotoopide (nt rabad, kuivalad, allesjäänud poollooduslikud metsad jne) säilitamiseks. See põhineb peamiselt 1992. aastal vastu võetud elupaikade direktiivil ning juba 1979. aastal vastu võetud linnudirektiiviga loodud linnukaitsealadel.

4.4.2

Eelkõige elupaikade direktiivi vastuvõtmisega andsid nii komisjon kui ka liikmesriigid kaks lubadust:

4.4.3

Võrgustik oleks seega pidanud valmis olema 1995. aastal, enam kui 20 aastat (!) tagasi. Praeguseks on küll enamik aladest määratletud – ELi riikide maa-alast on 18 % määratletud Natura 2000 alana –, kuid üksnes määratlusest ei piisa. Paljude alade puhul puudub veel alaline õiguskaitse ning alles ligikaudu pisut enam kui poolte alade jaoks on olemas majandamis- või juhtimiskavad. Seni kuni aga kodanike ja haldusasutuste, ent eelkõige maaomanike ja maakasutajate jaoks jääb ebaselgeks, mis nüüd on lubatud või keelatud, ei ole võimalik loodust edukalt kaitsta ega anda hüvitist võimalike kasutamispiirangute eest.

4.4.4

Enda eest räägib asjaolu, et keskkonnanõukogu julgustas 19. detsembril 2011 liikmesriike – ja seeläbi ka iseennast – „viima õigeaegselt lõpule Natura 2000 võrgustiku loomise, koostama ja rakendama majandamiskavasid või muid võrdväärseid vahendeid, [---] luues seeläbi tugeva aluse strateegiliseks planeerimiseks, pidades silmas mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) tulevast rakendamist“. Seda, mis oleks tegelikult pidanud valmis olema juba 20 aasta eest, kutsuti veel kord üles „õigeaegselt“ lõpetama aastal 2011, ning veel tänagi on see lõpule viimata!

4.4.5

Seepärast nõudis keskkonnanõukogu 16. detsembril 2015 jällegi liikmesriikidelt ning seega ka iseendalt „tungivalt“ Natura 2000 võrgustiku loomise lõpuleviimist.

4.5.1

Komisjon, keskkonnanõukogu ja Euroopa Parlament (11) rõhutavad vägagi õigustatult, et bioloogilise mitmekesisuse poliitika ei hõlma üksnes taime- ja loomaliikide ega elupaikade kaitset, vaid puudutab otseselt inimeste tootmis- ja elatusallikaid. Vaid üks selle paljudest näidetest on putukate, nagu mesilaste või liblikate tolmeldamine, mis on – mitte üksnes põllumajanduse jaoks – mõõtmatu majandusliku väärtusega. Ometi pidi komisjon tõdema, et „Euroopa ökosüsteemi[d] [---] ei suuda enam osutada optimaalse kvaliteediga või optimaalses mahus selliseid põhiteenuseid nagu kultuurtaimede tolmlemine, puhas õhk ja vesi“ (12).

4.5.2

Tolmeldajate või lagundajate, aga samuti nt paljude muude liikide (tegevusulatuse) säilitamine ei ole võimalik, kui keskendutakse üksnes kaitsealade määratlemisele. Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse poliitika peab seetõttu täiendavalt sõnastama ka üldised nõuded – ka väljaspool kaitsealasid –, seejuures on otsustav roll kooskõlal maakasutuspoliitikaga.

4.5.3

Siinkohal on täiesti õige, et nii komisjon kui ka nõukogu rõhutavad järjekindlalt nt põllumajandussektori olulisust, tehes seda viimati vahekokkuvõttes. Nõukogu „märgib murega, et põllumajandus on üks kõige suuremaid survetegureid maismaaökosüsteemidele ning et 2012. aastaga võrreldes ei ole elupaikade direktiiviga reguleeritud põllumajandusega seotud liikide ja elupaikade kaitsestaatus mõõdetavalt paranenud ning avaldab kahetsust, et vähenenud on põllulindude ja rohumaade liblikate arvukus ning et vähenenud on ka tolmeldamine, mis rõhutavad teatavatest põllumajandustavadest, näiteks põllumajandusmaa sööti jätmise ja intensiivistumise teatud aspektidest lähtuva surve jätkumist“ (13).

4.6.1

ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegias aastani 2020 rõhutati küll, et see on „Euroopa 2020. aasta strateegia [---] lahutamatu osa (14)“; sellegipoolest ei ole ELi 2020. aasta strateegias ainsatki viidet sellistele mõistetele nagu „bioloogiline mitmekesisus“, „elupaigad“, „looduskaitse“ või „liikide kaitse“, „geneetiliste ressursside mitmekesisuse kaitse“ või „ökosüsteem“! Üksnes „liikide mitmekesisust“ mainitakse kahel korral ning sedagi vaid mööda minnes „ressursitõhususe“ teema all. Komitee jaoks on seetõttu täiesti arusaamatu, kuidas Euroopa Komisjon selle tõdemuseni jõudis: komisjoni tegelik poliitika viitab täpselt vastupidisele.

4.6.2

Seejuures oleks strateegia „Euroopa 2020“ – pärast seda kui 2001. aastast pärinev ELi säästva arengu strateegia poliitilisel tasandil enam sisuliselt mingit rolli ei mängi – täpselt õige raamistik selle probleemi käsitlemiseks. Komitee on väga sageli nõudnud, et majandus- ja rahandusministrid mõtleksid nt bioloogilise mitmekesisuse vähenemise majanduslikele aspektidele (15). Seda ei ole veel toimunud.

4.6.3

Kuna ELi looduskaitsedirektiivide ja ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärgid vastavad ka rahvusvaheliselt kokku lepitud eesmärkidele (nt Aichi eesmärgid ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni raames või säästva arengu eesmärgid), on ülioluline lõimida bioloogilise mitmekesisuse poliitika kõikehõlmavalt säästva arengu eesmärkide rakendamisstrateegiasse või ELi uude säästva arengu strateegiasse.

4.6.4

Bioloogilise mitmekesisuse poliitikat vaatlevad aga senini mitmed komisjoni talitused ja mõned ELi ministrite nõukogud ikka pigem kui konkureerivat poliitikavaldkonda, mis osaliselt blokeerib või takistab majandusarengut ning seob lisaks rahalisi vahendeid.

4.6.5

Seejuures on vaieldamatu, et erinevate kasutusvajaduste vahel esineb konflikte ning mõnikord takistatakse looduse tasakaalu sekkumist näiteks looduskaitse direktiivide kaudu. Just see on aga looduskaitse ülesanne – nimelt hoolitseda riigi poolt selle eest, et looduslike elatusallikate majanduslik kasutamine ja säilitamine oleksid omavahel tasakaalus. Seejuures ei erine looduskaitse teistest poliitikavaldkondadest selles osas, mis puudutab „turujõudude vaba toimimise“ reguleerimist regulatiivsete meetmetega.

4.6.6

Tegeliku kooskõla puudumises klassikalise majandus- ja keskkonnapoliitika vahel ei ole midagi uut. Juba 2006. aastal avaldas komitee kahetsust, et „soovide ja tegelikkuse vahel on väga suured erinevused“ ja et avalikud „planeerimisotsused ja toetuskavad aitavad tihti kaasa bioloogilise mitmekesisuse ohustamisele“ (16).

4.6.7

Selle eesmärkide konflikti peapõhjus on vastuolu erahuvide, sealhulgas eelkõige majanduslike huvide järgimise ja üldiste huvide vahel. ELi seniseid seisukohti tuleb tõlgendada nii, et ta toetab üldistes huvides toimuvat bioloogilise mitmekesisuse kaitset. Sellisel juhul oleks eesmärgipärane määratleda ja rakendada selged juhtnöörid selliste majanduslike huvide piiramiseks, mis on vastuolus bioloogilise mitmekesisuse kaitsega.

4.7.1

Komitee on juba mitmeid kordi käsitlenud põllumajanduse, ühise põllumajanduspoliitika ja bioloogilise mitmekesisuse suhet, märkides seejuures, et bioloogiline mitmekesisus väheneb astmeliselt, aga ulatuslikult ja pidevalt, kuigi põllumajandustootjad järgivad üldjuhul kehtivaid seadusi. Seega toimub see seaduste raames, nn häid valdkondlikke tavasid järgides. Seda olukorda ei saa muuta looduskaitsealaste õigusaktide reformiga, vaid üksnes muudetud kasutustavade abil, millega kaasneb muudetud põllumajanduse toetuspoliitika. Sellega seonduvalt viitab komitee oma omaalgatuslikule arvamusele „2013. aasta ühise põllumajanduspoliitika reform“ (17), milles komitee kirjeldab põhjalikult, milliseid muudatusi ta vajalikuks peab.

4.7.2

Komisjon teab põllumajanduse tähendust väga hästi, leides, et „[ü]hine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on maapiirkondade bioloogilist mitmekesisust kõige tugevamini mõjutav poliitikavahend. [---] Üks elurikkust mõjutavaid tagasilööke oli kohustusliku tootmisest kõrvaldamise kaotamine“ (18). Seega on põllumajanduspoliitika endiselt sageli vastuolus bioloogilise mitmekesisuse poliitikaga, kuigi ühise põllumajanduspoliitika osadega, eelkõige teise samba põllumajanduse keskkonnaprogrammidega näidatakse, kuidas saaks neid vasturääkivusi lahendada.

4.7.3

Tootmisest kõrvaldamist ei võetud 1980ndate keskel kasutusele mitte seepärast, et parandada põllumajandusmaa majanduslikku stabiilsust, vaid et piirata ületootmist. 2013. aasta ühise põllumajanduspoliitika reformiga toodi siiski taas välja mõte kasutada osa põllumaast väiksema intensiivsusega. Nn keskkonnasäästlikumaks muutmise raames muudeti kohustuslikuks „ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alad“. Seejuures toimus aga tõsine vaidlus nii mõiste ulatuse kui ka küsimuse osas, mida mõeldakse „ökoloogilise kasutuseesmärgi“ all.

4.7.4

Nii määratletakse tänapäeval „ökoloogilise kasutuseesmärgina“ näiteks liblikõieliste taimede ja müügivilja kasvatust. Isegi kui põhimõtteliselt toetatakse nende alade suurendamist, millel kasvatatakse liblikõielisi taimi ja müügivilja, ei edenda need meetmed tegelikult bioloogilise mitmekesisuse parandamist. Samuti on põllumajanduspoliitika keskkonnasäästlikumaks muutmise kavatsusega tugevas vastuolus asjaolu, et ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel on osaliselt lubatud pestitsiidide kasutamine: pestitsiidid ei suurenda bioloogilist mitmekesisust, vaid aitavad kaasa selle vähenemisele.

4.7.5

Komisjon peaks võimalikult ruttu tegema esimese kokkuvõtte võetud meetmete mõjust, eriti kuna keskkonnasäästlikumaks muutmine on üks peamine põhjendus ELi eelarvest saadavate põllumajandustoetuste säilitamiseks.

4.7.6

Samuti tuleks nende eelduste kohaselt ELi horisontaalsetes poliitikavaldkondades, eeskätt seoses teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooniga, võtta arvesse panust, mille teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon võib põllumajanduses rakendamisel anda ELi bioloogilise mitmekesisuse parandamisse, ja sellele tähelepanu pöörata.

4.8.1

Elupaikade direktiivil on otsustav tehniline puudus: kuigi artiklis 10 viidatakse maastikuvormide ühenduvuse olulisusele, puudub siiski siduv mehhanism, mis viiks Euroopas järjepideva biotoopide võrgustiksüsteemini. Komisjon tõi oma teatises rohelise taristu kohta välja, kuidas saaks kõnealust puudust korrigeerida asjakohaste investeeringutega rohelise taristu säilitamisse ja taasloomisse nii suures kui ka väikeses mahus. Selle taustal on ülioluline, et võetakse vastu sidus rohelise taristu strateegia ja seda rakendatakse. Strateegia peaks põhielemendina tingimata hõlmama metoodilist raamistikku ja rahastamisvahendit üleeuroopaliste bioloogilise mitmekesisuse võrkude (TEN-G) jaoks. See kehtib nii suures kui ka väikeses mahus, nt põllumajandusmaastikel.

4.9.1

Ikka veel toimub paljudes liikmesriikides ja kandidaatriikides loodust tõsiselt hävitav tegevus. Toogem ainult paar näidet.

4.9.2

Rumeenias oli looduslike põlismetsade pindala ELiga ühinemise hetkel enam kui 2 000 km2. Need alad on peaaegu täielikult määratletud Natura 2000 aladena. Vahepeal on Rumeenia põlismetsades dokumenteeritud arvukaid suuremahulisi lageraieid, mistõttu on kaduma läinud taastumatu Euroopa looduspärand.

4.9.3

Jõgede ökosüsteemid Balkanil, eelkõige Lääne-Balkani riikides, kuuluvad vaieldamatult Euroopa väärtuslikemate hulka. Umbes kolmandikul endise Jugoslaavia riikide ja Albaania jõgedest on looduslik liikumine ning neid võib endiselt nimetada looduslikeks jõgedeks. Dokumenteeritud plaan, mis hõlmab enam kui 2 700 (!) hüdroelektrijaama, millest vähemalt kolmandik asub looduskaitsealadel, ohustab tõsiselt kõigi Balkani jõgede looduslikku liikumist ja bioloogilist mitmekesisust. Nende projektide rahastamiseks kasutatakse riiklikke vahendeid. Peaaegu kõigis ELi liikmesriikides on juba märkimisväärselt kahjustatud pea kõigi jõgede bioloogilist mitmekesisust, mistõttu tuleb nüüd, muu hulgas ELi veepoliitika raamdirektiivi rakendamise raames, eraldada märkimisväärseid summasid nende loodusliku seisundi taastamiseks.

4.9.4

Paljusid linnuliike, mis on loetletud linnudirektiivi I lisas ning mis on seega ELis kaitse all, jahitakse halastamatult Balkanil asuvates kandidaatriikides. Linnujaht on ka paljudes liikmesriikides sageli lahenduseta probleem. Luitsnokk-iibise, sookurgede, kääbuskormoranide ja valgesilm-vartide – kui nimetada vaid mõni liik – laskmine vähendab nende liikide populatsiooni ELis.

4.10.1

Teine nii vahehinnangus kui ka nõukogu järeldustes kajastamist leidnud probleem on rahastamine, sh Natura 2000 võrgustiku rahastamine. Komisjoni 2004. aasta teatises (19) käsitleti võrgustiku rahastamist, seejuures a) selleks vajalike vahendite suurust ning b) küsimust, millist rahastamisallikat tuleks selleks kasutada. Tollal nimetati ligikaudseks summaks 6,1 miljardit eurot aastas. Otsustati mitte luua eraldi eelarverida ja mitte laiendada vastavalt programmi LIFE, vaid kasutada peamiselt ÜPP teist sammast ja teisi ELi vahendeid.

4.10.2

Komitee seadis tollal kahtluse alla vahendite suuruse ning pidas „vajalikuks esitada võimalikult kiiresti täpsem kulude kalkulatsioon. Näiteks kahtleb EMSK, kas uutele liikmesriikidele määratud summa 0,3 miljardit eurot (EL-15: 5,8 miljardit) on ikka piisav.“ (20).

4.10.3

Tänaseni ei ole selles vallas midagi toimunud, siiani on arutuse all sama summa. Vastutavad liikmesriigid ja komisjon ei ole seni suutnud siin selgust luua.

4.10.4

Komitee viitas tollal ohule, et Natura 2000 meetmete rahastamisega teisest sambast võib tekkida konkurents teiste maaelu arengu meetmetega (21). See on kahes mõttes kinnitust leidnud: ühelt poolt vähendati makseid teisest sambast 2007.–2013. aasta rahastamisperioodil 30 % võrreldes varasema rahastamisperioodiga, teiselt poolt viitavad Euroopa Kontrollikoda ja keskkonnanõukogu vägagi õigustatult sellele, et „liikmesriigid ei pidanud alati Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) bioloogilise mitmekesisuse edendamise võimalikuks vahendiks ega realiseerinud piisavalt selle potentsiaali Natura 2000 rahastamiseks“ (22).

4.10.5

Selle tulemusel pidi Euroopa Komisjon (23) tõdema, et Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond jääb küll Natura 2000 ja ELi bioloogilise mitmekesisuse kõige olulisemaks ühenduse rahastamisallikaks, aga et „[k]aetud on vaid 20 % kõigist Euroopa kaitsealade, sealhulgas Natura 2000 võrgustiku haldamise rahastamisvajadustest.“

4.10.6

Seega on äärmiselt oluline esitada täpne rahastamisvajadus ELi looduskaitsedirektiivide rakendamiseks ning teha vastavad vahendid sihtotstarbeliselt kättesaadavaks eraldi eelarvereal (nt programmi LIFE laiendatud eelarves).

4.11.1

Vajakajäämised ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia, iseäranis Natura 2000 rakendamisel tulenevad osaliselt ka kodanikuühiskonna ebapiisavast kaasamisest või siis osalemisest asjaomastel kaitsealadel. Kaitsealade määramist tuleb esmalt käsitleda kui haldustoimingut, mis peab toimuma kõiki õigusriigi põhimõtteid järgides, ent majandamiskavade väljatöötamisse ja rakendamisse tuleb tihedalt kaasata maaomanikke, maakasutajaid, looduskaitseorganisatsioone ja kohalikke omavalitsusi. Paljudel juhtudel ei ole seda tehtud ja see on tihti toonud kaasa umbusalduse ja vaenulikkuse ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika suhtes.