Válassza ki azokat a kísérleti funkciókat, amelyeket ki szeretne próbálni

Ez a dokumentum az EUR-Lex webhelyről származik.

Dokumentum 52015XC1003(01)

    Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase taotluse avaldamine

    ELT C 327, 3.10.2015., 10—14. o. (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    3.10.2015   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 327/10


    Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase taotluse avaldamine

    (2015/C 327/11)

    Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (1) artiklile 51.

    KOONDDOKUMENT

    „ABRICOTS ROUGES DU ROUSSILLON”

    ELi nr: FR-PDO-0005-01328 – 15.4.2015

    KPN ( X ) KGT ( )

    1.   Nimetus(ed)

    „Abricots rouges du Roussillon”

    2.   Liikmesriik või kolmas riik

    Prantsusmaa

    3.   Põllumajandustoote või toidu kirjeldus

    3.1.   Toote liik

    Klass 1.6. Puuviljad, köögiviljad ja teraviljad töötlemata ja töödeldud kujul

    3.2.   Punktis 1 esitatud nimetusele vastava toote kirjeldus

    Nimetusega „Abricots rouges du Roussillon” tähistatakse värskeid aprikoose, mis kuuluvad sortidesse

    „Rouge du Roussillon” (populatsioonisort ja kloon A157);

    „Aviéra”;

    „Royal Roussillon”;

    „Avikandi”.

    Kõnealustele aprikoosidele on iseloomulik tumeoranž värvus, milles on erkpunased täpikesed, ning suurus väikesest keskmiseni, läbimõõduga vahemikus 35–55 mm. Aprikoosid on magusa maitsega ning nende suhkrusisaldus on üle 12 Brixi kraadi. Viljade tekstuur on pehme, mahlakas ja suussulav. Happesust on vähe ja neil on värskele viljale (virsik/nektariin) ja aprikoosimahlale omane tugev lõhn.

    Koristamist alustatakse, kui viljad on valminud, tehes selle kindlaks kahe kriteeriumi alusel, milleks on vilja keskosa värvus ja viljal oleva triibu värvus.

    3.3.   Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul) ja tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul)

    3.4.   Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas

    Kõik tootmisetapid toimuvad määratletud geograafilises piirkonnas.

    3.5.   Sellise toote viilutamise, riivimise, pakendamise jm erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab

    Aprikoosid pakendatakse tootmispiirkonnas.

    Värskete viljade turustamisel kasutatakse pakendamiseks jäiga põhja ja külgedega kuni viis kilogrammi mahutavaid pakendeid ning töötlemiseks ettenähtud aprikooside puhul 25 kilogrammi mahutavaid pakendeid.

    Tootmispiirkonnas pakendamise nõude eesmärk on toote omadusi võimalikult hästi säilitada, arvestades et

    viljad tuleb korjata valminult ja käsitsi, kasutades anumaid, milles viljad on kaitstud;

    kõnealuse nimetusega aprikooside eriomadus on see, et viljad ei ole kõvad ja nende tekstuur on pehme, mahlakas ja suussulav.

    Seega peavad aprikoosikasvatajad kasutama kõike viise, et kaitsta vilja ja selle omadusi:

    viljad viiakse pakendamiskeskusesse väga kiiresti (korjamise ja keskusesse viimise vaheline aeg ei tohi olla üle 12 tunni);

    korjamise ja väljasaatmise vaheline ajavahemik on kuni kuus päeva;

    viljad pakendatakse jäikadesse pakenditesse, et neile ei tekiks löögijälgi;

    kindlaks on määratud ladustamistingimused enne aprikooside väljasaatmist (hoiustamine külmas ruumis, mille temperatuur ei ületa 10 °C).

    Peale selle teostavad sortimist ja pakendamist ühed ja samad töötajad, kes kõik asuvad geograafilises piirkonnas. Neil on selle õrna vilja käitlemiseks vajalikud kogemused ja oskused.

    Kõigi nende ettekirjutustega püütakse vähendada viljade käitlemisetappe ja säilitada toote esialgsed omadused, ning sellest tuleneb ka kohustus pakendada vilju geograafilises piirkonnas.

    3.6.   Sellise toote märgistamise erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab

    Lisaks märgistust ja toidu esitlemist reguleeriva määrusega ette nähtud kohustuslikele märgistele peavad iga pakendi märgisel olema järgmised kirjed:

    kaitstud päritolunimetus „Abricots rouges du Roussillon”,

    sordinimi,

    Euroopa Liidu kaitstud päritolunimetuse tähis „AOP” (KPN).

    Kirjed kujutatakse nähtavate, loetavate, kustutamatute ja piisava suurusega tähtedega, mis eristuvad selgelt taustal, millele need on trükitud nii, et tähistus oleks selgelt eristatav kõikidest muudest kirjutatud tähistest ja joonistest.

    4.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus

    Kaitstud päritolunimetusega „Abricots rouges du Roussillon” hõlmatud geograafiline piirkond koosneb Pyrénées-Orientalesis asuvatest järgmistest kommuunidest:

    kantonites Argelès-sur-Mer, Canet-en-Roussillon, la Côte-Radieuse, Elne, Millas, Perpignan, Saint-Estève, Saint-Laurent-de-la-Salanque, Toulouges asuvad kommuunid tervikuna;

    kommuunid Clara, Catllar, Codalet, Eus, Los Masos, Prades, Ria Sirach, Estagel, Latour-de-France, Montner ja Tautavel;

    järgmiste kantonite kommuunid:

    Céret (välja arvatud kommuunid Albère, Calmeilles, Les Cluses, Oms, Le Perthus ja Taillet);

    Rivesaltes (välja arvatud kommuunid Opoul-Périllos ja Vingrau);

    Thuir (välja arvatud kommuun Caixas);

    Vinça (välja arvatud kommuunid Baillestavy, Boule-d’Amont, Casefabre, Glorianes, Montalba-le-Château, Prunet-et-Belpuig ja Valmanya).

    5.   Seos geograafilise piirkonnaga

    Looduslikud tegurid

    Geograafiline piirkond asub Pyrénées-Orientalesi departemangus, mis on Prantsusmaa kõige lõunapoolsem mandriline piirkond.

    Ala moodustab idas Vahemere suunal justkui hiiglasliku amfiteatri, põhjas piirneb see Corbièresiga, läänes Canigou mäemassiivi jalamiga ja lõunas Albèresiga.

    Ida-lääne suunaliselt voolavad piirkonnast läbi kolm jõge Têt, Tech ja Agly, mille uuristatud pinnareljeefis on rohkesti terrasse ja künkaid.

    Piki peamist jõge Têti joonistub

    vasaku kalda põhjapool Riversaltesi ümbruses ulatuslik rannakivirohkete leelismuldadega terrasside ala;

    lõunasse jääval paremal kaldal laiub kuni Püreneede nõlvadeni Aspresi piirkond, mille mullad on moodustunud peamiselt Pliotseeni purdkivimist molassist, mis on vähem või rohkem kaetud Kvaternaari vanade setetega ja kus kõrgeid terrasse on alles jäänud vaid mõnes pindmises osas.

    Roussilloni tasandiku madalikul ja kolme jõe kallastel esineb ka Kvaternaarist pärit kaasaegsemaid settemuldi.

    Tasandiku kõrgus merepinnast jääb vahemikku 0 kuni 200 meetrit, kuid amfiteatri kujulise ala külgedel kasvatatakse aprikoosipuid isegi kuni 450 meetri kõrgusel.

    Roussilloni kliimat mõjutab idast tugevasti mere lähedus ning samuti kogu geograafilist piirkonda ümbritsev mägedeahel. Tegemist on sõna otseses mõttes vahemerelise kliimaga; suvi on kuum ja kuiv, suvine põuaperiood kestab kaks kuni kolm kuud ning juuli ja augusti keskmine temperatuur on ligi 24 °C. Talvised temperatuurid on mahedad, külma on vähem kui 15 päeval aastas ning kõige külmema kuu keskmine temperatuur on 8 °C, samas esineb siiski teatav hulk tunde, mil temperatuur jääb alla 7,2 °C (700 kuni 1 000 tundi), mis on piisav looduslikku idanemisprotsessi vallandamiseks. Päikesepaistet on palju, rohkem kui 2 500 tundi aastas.

    Äikesevihma (keskmiselt 600 mm) võimalusi on vähe ja see on aastati väga erinev.

    Samas on selle piirkonna kliimale iseloomulikud väga sagedased tuuled:

    kolmest päevast ühel puhub loodest tugev kuiv tuul tramontana;

    esineb ka sooja ja niisket meretuult marin.

    Inimtegur

    See geograafiline piirkond on kohaliku aprikoosikasvatuse ajalooline häll. Viljapuuaedu esineb madalates ja keskmisel kõrgusel asuvates orgudes, settelistel pinnavormidel või esimestel vooredel, kus veega varustatus on piisav või mida on täiendatud kanalite süsteemiga, mille algmed pärinevad valdavalt keskajast.

    Araablaste poolt maale toodud aprikoosipuid kasvatatakse geograafilises piirkonnas juba üle kümne sajandi. XIX sajandi alguses hakati Pyrénées-Orientalesis arendama välja aprikoosikasvatamist kaubanduslikel alustel. Seejärel aitas sellele arengule kaasa raudteetranspordi väljaehitamine. 1937. aastal moodustas Roussillonis saadud saak kogu Prantsusmaa toodangust 60 % (L’économie agricole des Pyrénées Orientales - Louis Rives, 1942). 1971. aastal oli Pyrénées Orientalesi departemang Prantsusmaa esimene aprikoosikasvatusdepartemang, kus kasvatati aprikoosisorti „Rouge du Roussillon” 72 %-l haritud pinnast (Atlas agricole – DDA 66, detsember 1972).

    Rohkem kui sajandi jooksul on Roussilloni aprikoosikasvatus põhinenud eelkõige sordi „Rouge du Roussillon” kasvatamisel, mille tunneb eelkõige ära punaste täpikeste järgi vilja oranžil pinnal. See „täielikult Roussilloni kliimaga kohastunud sort” (L’abricotier – Norbert Got, 1938) on aja jooksul ja keskkonnatingimuste (kliima, mullastik) ning viljelustavade (pookimine) tõttu arenenud kohalikult levinud sordiks.

    Selle tulemusel tehti XX sajandi keskel algust valikuprogrammiga, mille eesmärk on tagada aastate lõikes ühtlasem saagi saamine. Nii aretati välja kloon A 157. Sordiparandus jätkus ja nii aretati välja ka valiksordid „Aviera” (1988), „Avikandi” (1991), „Royal Roussillon” (1996), mis vastavad nimetuse „Abricots rouges du Roussillon” nõuetele (vt keskuse CTIFLi (Centre technique interprofessionnel des fruits et légumes) tegevus aastatel 1995–1996 ja laboratooriumi Agro-Emergence töö aastatel 2000–2002 ja 2010).

    Kõnealuseid sorte kasvatatakse eelkõige tasandiku ulatuses, väljaspool Pyrénées-Orientalesi departemangu on registreeritud kõnealuseid aprikoosipuid üksnes järgmises ulatuses: sorti „Rouge du Roussillon” ühel hektaril, sorti „Aviera”1,5 hektaril, sorti „Royal Roussillon” vähem kui ühel hektaril ning sorti „Avikandi” ei ole üldse registreeritud (2010. aasta loenduse andmed). Katsed kasvatada kõnealuseid sorte väljaspool geograafilist piirkonda ei ole põhimõtteliselt vilja kandnud ning sorti „Rouge du Roussillon” ei toodeta kaubanduslikul tasemel üheski aprikoose kasvataval tasandikul ei Prantsusmaal ega väljaspool seda.

    2012. aastal kasvatati kõnealust sorti 41 % Roussilloni aprikoosikasvatusalal ning sellelt saadav toodang oli 6 000 tonni, mis on 38 % piirkonna kogutoodangust (66. departemangu põllumajanduskoja 2012. aasta andmed).

    Aprikoosid, mis on värskete puuviljade turul oma maitse omaduste ja lõhna poolest väga hinnatud, leiavad rohket kasutust (ligikaudu 20 % toodangust) ka töödeldud kujul (piima- ja kondiitritoodetes, hoidiste ja mahlana). Oma toodetes kasutavad aprikoose sellised suured kaubamärgid nagu Danone (koos Gervita ja Lu’ga), Yoplait, Andros, samuti jaekaubandusmargid (Reflets de France, Nos Régions ont du Talent).

    Sort, mida võib pidada Roussilloni endeemiliseks sordiks, on säilinud tänu aprikoosikasvatajate kutseoskustele, mis väljenduvad eelkõige järgmises:

    puuviljaaedu haritakse settelistel ja kolluviaalmuldadel vähemalt 450 meetri kõrgustel merepinnast;

    viljapuud lõigatakse tagasi lehtrikujuliselt jättes kasvama mitu madalat oksa;

    põllumajandusmaa on endiselt jagatud väikesteks maatükkideks, mille vahel on tuuletõkkeks hekid;

    vajaduse korral kasutatakse istanduste niisutamiseks endisaegset kanalitevõrku või rajatakse uusi samalaadseid.

    Oskusteave väljendub ka selles, et

    saagikoristuse ajal toimub aprikooside korjamine traditsiooniliselt üksnes käsitsi;

    viljad viiakse pakendamiskeskustesse võimalikult kiiresti, transpordi ajavahemik peab jääma alla 12 tunni;

    pakendamisviiside puhul on võetud arvesse nimetusega hõlmatud vilja eripära: pehme viljaliha ja õrna tekstuuri tõttu pakendatakse viljad jäiga põhja ja servadega pakenditesse;

    viljad ladustatakse nii, et säiliks nende terviklikkus (laoks kasutatakse külmkambrit, mille temperatuur ei ületa 10 °C).

    Toote eripära

    Aprikoosidele „Abricots rouges du Roussillon” on iseloomulik

    tüüpiline tumeoranž eredate punaste täpikestega värvus. Nad erinevad nn kahevärvilistest aprikoosidest, mille pinnal on oranžid ja punased laigud omavahel segi ilma selgete piirideta värvuste vahel;

    suurus vahemikus väikesest keskmiseni diameetriga 35 kuni 55 mm.

    Aprikoosid on pehme tekstuuri ja magusa maitsega, suhkrusisaldus on üle 12 Brixi kraadi. Viljad on mahlakad, suussulavad, pehmed, nende happesus on madal ja neil on värskele viljale (virsik/nektariin) ja aprikoosimahlale omane tugev lõhn.

    Põhjuslik seos

    Aprikoosid „Abricots rouges du Roussillon” on geograafilise piirkonnaga tihedalt seotud.

    Nende omadused tulenevad aprikooside kasvatusviiside ja kliimatingimuste omavahelisest mõjust (kliima on soodne viljade kasvuks, valmimiseks ja omaduste kujunemiseks), mõju avaldavad ka geograafilise piirkonna looduslikud tingimused ja tootjate rakendatav oskusteave:

    rannakivirohked leelismuldadega terrassid, Pliotseeni purdkivimist molass, mis on vähem või rohkem kaetud Kvaternaari vanade setetega, kaasaegsemad settelised mullad on dreenitud, nii et liigne vesi saab ära voolata ja mulla tekstuur ei soodusta bakterirünnakuid, mis on aprikoosipuude jaoks väga ohtlikud;

    tänu piirkonna geograafilisele asendile saavad aprikoosid „Abricots rouges du Roussillon” maksimaalsel hulgal päikesevalgust ja looduslikku soojust, geograafilise asendi tõttu on kõige soodsamates paikades võimalik saada suurepärases valmidusastmes aprikoose ka 450 meetri kõrgusel merepinnast;

    veevõrk on piisav, et vajaduse korral tagada piirkonna aprikoosipuude jaoks, mis on vähenõudlik ja kuivusega hästikohastunud puu, piirkonna piisav niisutamine;

    Vahemere läheduse tõttu on tootmispiirkonnas mahedad talved, kuid loodest puhuv tuul tramontana toob siiski kaasa piisavalt jahedust, nii et looduslik idanemisprotsess saaks toimuma hakata. See jahe ja kevaditi väga tugev tuul kindlustab isetolmlevate sortide tolmlemise, kiirendab viljade valmimist ega lase tekkida seenhaigustel. Teisalt on tuule tõttu vaja, et aprikoosipuud oleksid madala kasvuga, mis ühtlasi lihtsustab viljade käsitsi korjamist, tuulisemal alal rõhutavad maastiku erilisust tuule tõkkeks istutatud hekid;

    aprikoosipuud kasvavad tasakaalus loodusega ning annavad korrapäraselt saaki, ilma et neid oleks tarvis tagasi lõigata;

    rohke päikesevalgus vastab hästi sordi vajadustele ja tagab rohke õitsemise. Suvised kõrged temperatuurid ja rohke päikesevalgus, millele lisandub lehtrikujuline lõikus, mille puhul jäetakse kasvama mitu madalat oksa, võimaldab suurendada päikesevalgusele avatud lehepinna suurust ja on väga sobiv viljade valmimiseks. Kõik see aitab kaasa ka vilja omaduste väljakujunemisele nii visuaalses plaanis, st punaste täpikestena, kui maitseomadustelt – vili on suure suhkrusisaldusega ja kergelt happelise kuid maheda maitsega;

    kasutatavate viljelustavade ja kohustusliku käsitsi korjamise tõttu on võimalik säilitada vilja võimalikult terviklikul kujul; viljade korjamise ja pakendamise vahele jääv aeg on lühike ning vajaduse korral toimuv ladustamine toimub parimatel tingimustel ja piiratud aja jooksul.

    Sellest, et piirkonnas on aprikooside „Abricots rouges du Roussillon” kasvatamiseks sobivaimad looduslikud tingimused, annab tunnistust ka asjaolu, et väljaspool geograafilist piirkonda kõnealuseid aprikoose kaubanduslikult ei toodeta.

    Seega vaatamata asjaolule, et turutrend kaldub pigem suuremõõduliste kahevärviliste aprikooside kasvatamise suunas, on aprikoosi „Abricots rouges du Roussillon” kasvatamine säilinud läbi aastate oma iseloomulikud omadused ja maitse.

    Viide spetsifikaadi avaldamisele

    (Käesoleva määruse artikli 6 lõike 1 teine lõik)

    https://info.agriculture.gouv.fr/gedei/site/bo-agri/document_administratif-d847cc43-7623-4f35-9a4e-18ac66f4b67e


    (1)  ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.


    Az oldal tetejére