EUROOPA KOMISJON

Brüssel,13.5.2015

COM(2015) 198 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Artikli 25 kohane aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse (EL) nr 1025/2012 (mis käsitleb Euroopa standardimist) artikliga 10 sätestatud korra mõju kohta standardimistaotlustele kuluvale ajale

1.Sissejuhatus

Vastavalt määruse (EL) nr 1025/2012 (mis käsitleb Euroopa standardimist; edaspidi „standardimismäärus”) 1 artiklile 25:

Hiljemalt 2. jaanuar 2015 hindab komisjon käesoleva määruse artiklis 10 sätestatud korra mõju standardimistaotlustele kuluvale ajale. Komisjon esitab oma järeldused aruandes Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Asjakohasel juhul lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek käesoleva määruse muutmiseks.

Käesolev aruanne on koostatud vastuseks artiklile 25.

2.ELi õigusakte ja poliitikat toetavad Euroopa standardid ja Euroopa standardimisdokumendid

2.1.Euroopa standardiorganisatsioonid

Alates 1980ndatest aastatest on Euroopa standardiorganisatsioonid mänginud olulist ja laialt tunnustatud rolli ELi/EFTA riikide riiklike standardite ühtlustamisel ja ühtse turu loomisel. Seda kinnitati esmakordselt direktiivis 83/189/EMÜ, 2 seejärel komisjoni ja Euroopa standardiorganisatsioonide vahelistes koostöö suunistes, millele kirjutati alla 1984. aastal ja mis vaadati läbi 2003. aastal 3 .

Standardimismäärusega tunnustatud Euroopa standardiorganisatsioonid on Euroopa Standardikomitee (CEN), Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) ja Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituut (ETSI). Nad võtavad vabatahtlikkuse alusel vastu Euroopa standardeid ja Euroopa standardimisdokumente, et määratleda tehnilised spetsifikatsioonid või kvaliteedinõuded, millele praegused või tulevased tooted, tootmisprotsessid või teenused võiksid vastata.

Euroopa standardimissüsteemi põhitunnus on, et komisjon võib taotleda, et standardiorganisatsioonid koostaksid toodete või teenuste kohta Euroopa standardeid või Euroopa standardimisdokumente, et toetada liidu õigust ja poliitikat. Kui varem olid õiguslikeks alusteks direktiiv 98/34/EÜ ja standardiorganisatsioonidega sõlmitud koostööleping, siis nüüd on selleks standardimismäärus. Umbes 20 % kõigist Euroopa standarditest ja Euroopa standardimisdokumentidest on koostatud selliste komisjoni taotluste alusel, ülejäänud 80 % tulenevad otseselt tööstusharude või muude standardimise sidusrühmade ettepanekutest.

2.2.Standardimistaotluste esitamine enne standardimismäärust

Direktiivi 83/189/EMÜ (hiljem asendatud direktiiviga 98/34/EÜ 4 ) artikli 6 alusel sai komisjon esitada „ettepanekuid olemasolevate või prognoositavate kaubandustõkete kõrvaldamiseks” ja sellega seoses „taotleda Euroopa standardiorganisatsioonidelt Euroopa standardi kehtestamist teatava tähtaja jooksul”. Enne nimetatud standardimistaotluste esitamist pidi komisjon konsulteerima artiklis 5 nimetatud alalise komiteega (edaspidi „98/34 komitee”), mis koosneb liikmesriikide poolt määratud esindajatest. See oli ainus regulatiivne nõue.

Direktiiviga 83/189/EMÜ ja hiljem direktiiviga 98/34/EÜ kehtestatud standardimistaotluste esitamise kord piirdus üksnes toodete standardimisega. Selles ei sätestatud konkreetselt ei selliste taotluste sisu ega õiguslikku formaati, samuti ei selgitatud, kuidas peaks taotluse esitamise käigus konsulteerima standardiorganisatsioonide või muude sidusrühmadega.

Standardimistaotluse projekt esitati alalisele komiteele seisukohavõtuks kolmes keeles (saksa/inglise/prantsuse keeles) tavaliselt pärast selle arutamist asjaomases valdkondlikus komitees või asjakohase valdkondliku õigusakti alusel moodustatud töörühmas ning pärast konsulteerimist standardiorganisatsioonide ja muude sidusrühmadega.

Alalisel komiteel on üksnes nõuandev roll ja tema seisukoht ei ole komisjonile siduv. Konsulteerimine toimus kas koosolekul või kirjaliku menetluse vormis, mis kestis 4–6 nädalat, et komitee liikmed saaksid esitada oma märkused. Seejärel vormistas komisjon taotluse lõplikult, võttes arvesse saadud märkusi, ning saatis lõpliku taotluse standardiorganisatsioonidele 2–5 kuu jooksul pärast konsulteerimist. Tavaliselt ei kehtestatud standardiorganisatsioonidele standardimistaotlustele vastamiseks mingit tähtaega.

Standardimistaotlusi ei kasutatud üksnes standardite väljatöötamise taotlemiseks, vaid ka teostatavusuuringute või muu prenormatiivse töö algatamiseks, mis ei vii otseselt Euroopa standardite vastuvõtmiseni.

2.3.Standardimistaotlus kui rakendusakt

Standardimismäärusega on kehtestatud täiendatud normid Euroopa standardite ja Euroopa standardimisdokumentide taotlemiseks toodete ja teenuste jaoks, toetamaks liidu õigust ja poliitikat. Peamine muudatus seisneb selles, et vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 10 lõikele 2 konsulteeritakse artikli 22 kohaselt moodustatud komiteega (standardimiskomitee), kohaldades määruse (EL) nr 182/2011 5 artiklis 5 kirjeldatud läbivaatamismenetlust. Seepärast on komitee seisukoht siduv ja komisjon võtab standardimistaotluse vastu rakendusakti kujul (komisjoni rakendusotsus).

Komisjon pakkus oma ettepanekus Euroopa standardimist käsitleva määruse kohta KOM(2011) 315 6 välja, et säilitataks standardimistaotluste ja direktiivis 98/34/EÜ kirjeldatud konsultatsioonide mitteametlik staatus. Kaasseadusandja otsustas aga teisiti: standardimistaotluste esitamisel peaks liikmesriikidele jääma kontroll komisjoni rakendusvolituste üle määruses (EL) nr 182/2011 kirjeldatud läbivaatamismenetluse kaudu.

Et saada selgust küsimuses, millist mõju avaldab uus läbivaatamismenetlus standardimistaotluse esitamiseks kuluvale ajale, nõutakse artiklis 25, et komisjon viiks selle hindamise lõpule 2. jaanuariks 2015.

3.Analüüs

3.1.Standardimismääruse mõju

Ehkki artiklis 8, artikli 10 lõigetes 1–2 ja artiklis 12 sätestatud kavandamise, koostamise, konsulteerimise ja vastuvõtmise protsess on üsna erinev direktiivis 98/34/EÜ sätestatust, on muudatustega seni toime tuldud.

Komisjon oli juba enne standardimismääruse kohaldamist teinud otsuse enda kohustuste üle tulevaste taotluste kavandamisel (tegevuskavade ja jooksvate kavade kaudu) ning selle teabe avalikustamisel, olles määratlenud põhimõtted konsulteerimiseks standardiorganisatsioonide, liikmesriikide valdkondlike ekspertide ja kõigi asjaomaste sidusrühmadega enne konsulteerimist 98/34 komiteega.

Standardimismäärusega formaliseeriti peamiselt varem reguleerimata tavad. Ainus suurem uuendus on artiklis 12 nimetatud teavitamissüsteem, mis võimaldab juurdepääsu kõigile taotlusprojektidele. Standardimismääruses kehtestatakse aga komisjonile kõrgemad nõuded Euroopa standardimise kasutamisel poliitilise vahendina liidu poliitika toetamisel.

Kokkuvõttes toob standardimismäärus kaasa järgmised otsesed ja kaudsed tagajärjed:

−Vastavalt artiklile 8 peab komisjon määratlema Euroopa standardimise iga-aastases töökavas oma kavad uute standardimistaotluste suhtes. See tähendab, et taotluste koostamine ei võta tavapäraselt rohkem kui 12 kuud, sõltumata sellest, mis kujul toimub konsulteerimine standardimiskomiteega protsessi lõpus.

−Vastavalt artikli 10 lõikele 2 tuleb standardimistaotluse koostamise etapis konsulteerida liikmesriikide valdkondlike ekspertide, standardiorganisatsioonide ja Euroopa sidusrühmade organisatsioonidega, keda liit rahastab kooskõlas standardimismäärusega. Tavaliselt tehti seda ka juba varem, kuid mitte süstemaatiliselt ja selleks ei olnud õiguslikke kohustusi.

−Vastavalt artiklile 12 peab komisjon koostamise etapis tegema taotluste projektid teavitussüsteemi kaudu kättesaadavaks kõigile sidusrühmadele, ka neile, keda ei ole artikli 10 lõikes 2 nimetatud.

−Vastavalt standardimiskomitee eeskirjadele ja menetlustele peab komitee eesistuja teavitama komiteed seisukohtadest, mida liikmesriikide valdkondlikud eksperdid on koostamise etapis esitanud, enne kui see teeb teatavaks oma seisukoha.

−Vastavalt artikli 10 lõikele 3 peavad standardiorganisatsioonid ühe kuu jooksul pärast taotluse kättesaamist vastama, kas nad võtavad selle vastu. See nõue tekitab vajaduse standardiorganisatsioonide ja komisjoni tulemusliku ja pideva suhtlemise järele taotluse koostamise etapis.

−Peale selle, kuna standardimistaotlus esitatakse pärast pingsaid konsultatsioone, kavandamist ja arutelusid rakendusaktina, peaksid standardiorganisatsioonid sellise taotluse tingimusteta vastu võtma (või tagasi lükkama), s.t enam ei ole võimalik valida ja vastu võtta vaid taotluse mõningaid osi. Varem oli tavaline, et standardiorganisatsioonid võtsid komisjoni taotlused vastu tingimustega või ainult osaliselt olemasolevate rahaliste ressursside või muude huvide alusel, sest standardiorganisatsioonide liikmetega konsulteeriti sageli alles pärast lõpliku taotluse ametlikku kättesaamist.

Teatises „Euroopa standardeid käsitlev strateegiline visioon: Euroopa majanduse jätkusuutliku kasvu edendamine ja kiirendamine 2020”, 7 mille komisjon võttis vastu koos Euroopa standardimist käsitleva määruse ettepanekuga, seatakse üheks strateegiliseks eesmärgiks Euroopa standardimise kiirendamine. Komisjoni taotletava standardimise puhul võetakse kiiruse puhul arvesse ka aega, mis komisjonil kulus standardimistaotluse koostamiseks. Seega on uute normide raames suurenenud vajadus tõhusa koostöö järele komisjoni, standardiorganisatsioonide, liikmesriikide ekspertide ja sidusrühmade vahel , et tagada, et kõik vajalikud etapid viidaks õigeaegselt lõpule.

Seetõttu ei tekita liikmesriikidega konsulteerimine standardimiskomitees pudelikaela ega viivitusi protsessis võrreldes varasema praktikaga, 8 tuginedes seni omandatud kogemustele seoses aja kuluga standardimistaotluse ettevalmistamisele.

See kehtib tingimusel, et kavandamise etapp ja konsulteerimine standardiorganisatsioonide, liikmesriikide valdkondlike ekspertide ja kõigi asjaomaste sidusrühmadega kulgeb nõuetekohaselt, mis tagab ka standardimiskomitee positiivse seisukoha. Positiivne seisukoht tähendab ka seda, et komisjoni läbivaatamiseks esitatud taotluse projekt võetakse vastu muudatusteta või ainult mõne väikese kohandusega, mis võimaldab standardiorganisatsioonide kiiremat teavitamist.

Võrreldes vana tavaga põhjustaks mitmekuise lisaviivituse üksnes standardimiskomitee negatiivne seisukoht.

Võrreldes aga direktiivi 2001/95/EC (üldise tooteohutuse kohta) 9 kohaste standardimisalgatustega lisati määrusega (EL) nr 1025/2012 komisjoni ametlikule otsusele komiteemenetluse eeskirjade kohaselt täiendav kiht, sest pärast turvanõuete vastuvõtmist komisjoni otsusega kooskõlas direktiiviga 2001/95EÜ, millele Euroopa standardid peavad vastama, tuleb vastavad standardimistaotlused komisjoni täiendava otsusega kooskõlas standardimismäärusega uuesti vastu võtta (läbivaatamismenetluse teel). Komisjon on probleemi juba märganud ja menetluses olev tooteohutuse määruse ettepaneku 10 eesmärk on menetlust lihtsustada ja viia see kooskõlla määrusega (EL) nr 1025/2012.

Peale selle välistatakse standardimismääruse artikliga 10 selgelt Euroopa standardimise eel- või abitegevus, nagu teostatavusuuringud, sest sellised meetmed ei vii kunagi otse Euroopa standardite või Euroopa standardimisdokumentide vastuvõtmiseni artikli 10 lõike 1 tähenduses. Vana korra ajal algatas komisjon selliseid meetmeid standardimistaotlusi kasutades, kuid standardimismääruse kohaselt ei ole see enam võimalik, ning see uus tava võimaldab selliseid meetmeid kiiremini alustada või ette valmistada.

3.2.Statistiline analüüs

Komisjoni sisestatistika aastate 2006–2014 kohta näitab, et (vana korra kohaselt) esitati aastatel 2006–2013 keskmiselt 20 taotlust aastas. 2014. aastal (mil hakati taotlusi esitama uue korra kohaselt) esitati taotlusi hinnanguliselt üheksa (vt tabel 1).

Standardimistaotluste haare on laienenud toodete standardimiselt teenuste standardimisele ning on tekkinud võimalus esitada liidu üldist poliitikat toetavaid taotlusi. Sellegipoolest eeldatakse, et standardimistaotluste arv on 2014. aastal vana korra viimaste aastate keskmisest 50 % väiksem. Lisaks alates 2012. aastast toimunud taotluste arvu vähenemisele (uue lähenemisviisi omaks võtnud sektorite küpsuse tõttu) võivad selle languse kaks ülejäänud peapõhjust olla:

I.protsessi suurenenud formaalsus koos kohustusliku iga-aastase planeerimise ja konkreetsemate nõuetega standardimistaotluse sisule, ning

II.asjaolu, et standardimistaotlusi ei kasutata enam selliste meetmete algatamiseks, nagu standardimisega seotud uuringud või muud eel- ja abitegevus, mis ei vii otse Euroopa standardite või Euroopa standardimisdokumentide vastuvõtmiseni.

Tabel 1 – Standardimistaotluste arv, sh muudatused, aastatel 2006–2014

Tuleb märkida, et komisjon hakkas ettevalmistusprotsessi alguskuupäevi süstemaatilisemalt registreerima alles 2009. aastal. See alguskuupäev on aga esimene kontakt komisjoni taotlust koostava peadirektoraadi ja komitee (98/34 komitee ja hiljem standardimiskomitee) eesistuja vahel hetkel, kui taotluse ettevalmistamine on algamas või juba alanud. Nimetatud ebajärjekindluse tõttu registreerimises tuleks seda kuupäeva võtta hinnangulisena.

Komisjoni statistika aastate 2006–2013 kohta näitab, et keskmine ettevalmistusaeg oli vana korra kohaselt esitatud taotluste puhul 363 kalendripäeva (umbes 12 kuud) (valimi suurus on vaid 40, sest alguskuupäev registreeriti aastatel 2009–2013 vaid 40 % puhul taotlustest). Hinnangud 2014. aasta kohta näitavad eeldatavasti uue korra kohaselt esitatud taotluste puhul keskmist ettevalmistusaega 420 kalendripäeva (umbes 13,5 kuud) (valimi suurus – üheksa, vt tabel 2).

Andmete piiratud kättesaadavus ja kvaliteet ei võimalda kindlaid järeldusi teha. Võimaliku registreeritud kasvu, kui see leiab kinnitust, põhjuseks võis olla ametlikum standardimistaotluste koostamise haldusraamistik, mis nõuab asjaosalistelt väga tõhusat koostööd.

TABEL 2 – Taotluste koostamise keskmine aeg vana ja uue korra alusel

4.Järeldused

Võttes arvesse:

−suhteliselt lühiajalist kogemust standardimismääruse artikli 10 kohaselt esitatud standardimistaotlustega;

−et standardimistaotluste läbipaistev ja nõuetekohane kavandamine ning mitteametliku konsulteerimise protsess standardiorganisatsioonide, liikmesriikide ja asjaomaste sidusrühmadega enne standardimistaotluste esitamist on äärmiselt tähtsad;

−et komisjon ajakohastab oma sisemist juhtimist standardimistaotluste kavandamise, koostamise ja konsulteerimise osas;

−et Euroopa standardimise eel- ja abitegevust, nagu teostatavusuuringuid, mille puhul komisjon ei taotle mingeid konkreetseid Euroopa standardite ega Euroopa standardimisdokumente, saab algatada koos standardiorganisatsioonidega ilma taotlust esitamata;

järeldab komisjon, et samal ajal, kui standardimismääruse artikli 10 kohased normid suurendavad osaliste tõhusa koostöö vajadust, ei võimalda lühiajaline kogemus uute protsessidega teha lõplikku järeldust selle kohta, kas uued normid pikendavad standardimistaotluste menetlust püsivalt ja lubamatult. Seega ei ole praeguses etapil piisavalt andmeid, et põhjendada vajadust seadusandliku ettepaneku järele standardimismääruse artikli 10 muutmiseks. Komisjon tuleb 2015. aasta lõpul selle küsimuse juurde tagasi aruandes, mille ta esitab nõukogule ja Euroopa Parlamendile standardimismääruse rakendamise kohta vastavalt sama määruse artikli 24 lõikele 3.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1025/2012, 25. oktoober 2012, mis käsitleb Euroopa standardimist ning millega muudetakse nõukogu direktiive 89/686/EMÜ ja 93/15/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/9/EÜ, 94/25/EÜ, 95/16/EÜ, 97/23/EÜ, 98/34/EÜ, 2004/22/EÜ, 2007/23/EÜ, 2009/23/EÜ ja 2009/105/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 87/95/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 1673/2006/EÜ (ELT L 316, 14.11.2012, lk 12–33).

(2) Nõukogu direktiiv 83/189/EMÜ, 28. märts 1983, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord – direktiiv 98/34/EÜ on direktiivi 83/189/EMÜ ja selle muudatuste kodifitseeritud versioon, EÜT L, 21.7.1998

(3) ELT C 91, 16.4.2003

(4) EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37.

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13)

(6) KOM(2011) 315 (lõplik), 1.6.2011

(7) KOM(2011) 311 (lõplik), 1.6.2011

(8) Minimaalne komiteega konsulteerimiseks lubatud aeg on kaks nädalat. Praktikas kulub selleks 4–6 nädalat.

(9) EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4.

(10) KOM(2013) 78 lõplik.

(11) KOM(1998) 291 (lõplik), 13.5.1998, komisjoni aruanne nõukogule ja Euroopa Parlamendile, mis käsitleb Euroopa standardimises uue lähenemisviisi juurutamise tõhusust ja legitiimsust.