EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0330
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL European Energy Security Strategy
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Euroopa energiajulgeoleku strateegia
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Euroopa energiajulgeoleku strateegia
/* COM/2014/0330 final */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Euroopa energiajulgeoleku strateegia /* COM/2014/0330 final */
Euroopa
Liidu heaolu ja julgeolek sõltub stabiilsest ja katkematust energiavarustusest.
Asjaolu, et enamiku liikmesriikide kodanikel ei ole alates 1970. aastate
naftakriisist kogemust kestvama energiatarnehäire kohta, annab tunnistust
liikmesriikide ja ELi edust selle tagamisel. Enamiku kodanike jaoks on energia
käepärane, meid kõikjal ümbritsev ja vajaduse korral kättesaadav. See mõjutab
olulisel määral riigi tasandi energiapoliitiliste otsuste tegemist, kusjuures
energiavarustuse kindlust ei seata samale pulgale muude teemadega. 2006.
ja 2009. aasta talvel tabasid teatavate Ida-Euroopa liikmesriikide kodanikke
aga ootamatud gaasitarnehäired. See oli selge meeldetuletus, et meil on vaja
Euroopa ühist energiapoliitikat. Sellest alates on tehtud väga palju ELi
energiajulgeoleku tugevdamiseks gaasitarnete valdkonnas ning liigselt
ühestainsast tarnijast sõltuvate liikmesriikide arvu vähendamiseks. Hoolimata
kõigist saavutustest infrastruktuuri tugevdamisel ja tarnijate
mitmekesistamisel, on EL endiselt haavatav välise energiasurve suhtes, nagu
annavad selgelt tunnistust allpool esitatud arvnäitajad. Seepärast vajab EL
praktilist energiajulgeoleku strateegiat, millega edendatakse vastupidavust
nimetatud survele ja lühiajalisele tarnehäirele, samuti väiksemat sõltumist
kindlatest kütustest, energiatarnijatest ja -liinidest pikas perspektiivis. Nii
riigi kui ka ELi tasandi poliitikakujundajad peavad kodanikele selgeks tegema,
milliseid valikuid nimetatud sõltumatuse vähendamiseks tuleb teha. ELi energiajulgeoleku võtmefaktid ja -arvud § Praegu impordib EL oma tarbitavast energiast 53 %. Energiaimpordist sõltutakse toornafta (ligikaudu 90 %), maagaasi (66 %) ja vähemal määral tahkekütuste (42 %), aga ka tuumakütuse (40 %) valdkonnas. § Energiavarustuse kindlus on kõigi liikmesriikide ühine küsimus, ehkki osa riike on teistest haavatavamad. Eelkõige kehtib see vähem integreeritud ja ühinenud piirkondade nagu Balti riikide ja Ida-Euroopa suhtes. § Kõige kiireloomulisem energiavarustuse kindluse küsimus on suur sõltuvus ühestainsast välistarnijast. Eriti kehtib see gaasi, aga ka elektri valdkonnas. o Nimelt sõltub kuue liikmesriigi kogu gaasiimport Venemaast kui ainsast välistarnijast, kusjuures kolme puhul moodustab maagaas rohkem kui veerandi nende energiavajadusest. 2013. aastal moodustas Venemaalt tarnitud energia 39 % ELi maagaasiimpordist või 27 % ELi gaasitarbimisest; Venemaa eksportis 71 % oma gaasist Euroopasse, kusjuures suurim maht suundus Saksamaale ja Itaaliasse (vt 1. lisa). o Elektri puhul sõltub kolm liikmesriiki (Eesti, Läti ja Leedu) oma elektrivõrgu haldamisel ja tasakaalustamisel vaid ühestainsast väliskäitajast. § ELi energiaimpordi arve moodustab rohkem kui 1 miljard eurot päevas (2013. aastal umbes 400 miljardit eurot) ja rohkem kui viiendiku ELi koguimpordist. EL impordib rohkem kui 300 miljardi euro eest toornaftat ja naftatooteid, millest kolmandiku Venemaalt. § ELi energiajulgeolekut tuleb vaadelda ühtlasi kogu maailmas suureneva energianõudluse taustal, mis kasvab 2030. aastaks hinnanguliselt 27 % ning toob kaasa olulisi muudatusi energiatarnes ja kaubavoogudes. Allpool kirjeldatud
strateegia põhineb mitmetele praeguste poliitiliste suundade tugevatele
külgedele ja kogemustele, mis on saadud nende elluviimisest ning liidu
tõhusatest vastustest energiatarnekriisidele. Euroopa on olnud märkimisväärselt
edukas energia siseturu kujundamisel (järjest enam süsteemidevahelisi ühendusi);
see on üks energiamahukamaid piirkondi maailmas ning tal on tasakaalustatum
energiaallikate jaotus kui tema põhipartneritel. Sellegipoolest käsitletakse
liigagi sageli energiajulgeoleku küsimust vaid riigi tasandil, võtmata
täielikult arvesse liikmesriikide vahelist vastastikust sõltuvust. Suurema
energiajulgeoleku võti peitub esmalt kollektiivsemas lähenemises siseturu
toimimisele ja tihedamas piirkondlikus ja üle-euroopalises koostöös, esiteks
eesmärgiga kooskõlastada võrguarendust ja avada turgusid ning teiseks viia
sidusamalt ellu välismeetmeid. See hõlmab ka laienemismeetmete kaudu selle
tagamist, et kandidaatriigid ja võimalikud kandidaatriigid järgiksid neid
juhtpõhimõtteid. Praegu on EL ainus suur
majandusjõud, kes toodab 50 % oma elektrist kasvuhoonegaasi heidet
tekitamata[1].
Loodame, et see on nii ka tulevikus. Pikas perspektiivis käib energiajulgeoleku
küsimus käsikäes vajadusega liikuda konkurentsivõimelise ja vähese CO2-heitega
majanduse poole, mis vähendab imporditud fossiilkütuste kasutamist, ning sõltub
nimetatud vajadusest. Seega moodustab Euroopa energiajulgeoleku strateegia
täieõigusliku osa 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikust[2]
ja on täielikult kooskõlas meie konkurentsivõime- ja tööstuspoliitika
eesmärkidega[3].
Seepärast on oluline, et asjaomase raamistiku kohta tehakse vajalikud otsused
kiiresti, nagu on osutanud Euroopa Liidu Nõukogu, ning et liikmesriigid pööraksid
ühiselt tähelepanu konkurentsivõimelist, ohutut ja säästvat energiat
käsitlevate pikaajaliste kavade koostamisele ja elluviimisele.
Energiajulgeoleku küsimusega tegelemine kiiresti muutuvas keskkonnas nõuab
paindlikkust ning suutlikkust kohaneda ja muutuda. Seepärast tuleb strateegiat
muutuvates tingimustes edasi arendada. Strateegias on sätestatud
valdkonnad, milles tuleb võtta vastu otsused või kindlad meetmed elluviimiseks
nii lühikeses, keskmises kui ka pikas perspektiivis, et leida lahendus
energiajulgeoleku probleemile. See tugineb järgmisele kaheksale võtmesambale,
mis edendavad ühiselt kõigile liikmesriikidele kasulikku tihedamat koostööd,
austades samas riigi tasandi energiavalikuid, ning milles juhindutakse
solidaarsuse põhimõttest: 1. kohesed meetmed, mille eesmärk on tõsta ELi suutlikkust tulla toime
2014.–2015. aasta talve energiavarustuse suure tarnehäirega; 2. kriisi-/solidaarsusmehhanismi tugevdamine, sealhulgas riskihindamiste
ja kriisikavade kooskõlastamine ning strateegilise infrastruktuuri kaitsmine; 3. energianõudluse vähendamine; 4. tõrgeteta ja täielikult integreeritud siseturu ülesehitamine; 5. Euroopa Liidu energiatootmise suurendamine; 6. energiatehnoloogiate arendamine; 7. välistarne ja sellega seotud infrastruktuuri mitmekesistamine; 8. riikide energiapoliitika kooskõlastamine ning energia välispoliitikas
ühel häälel kõnelemine.
1.
Viivitamatud meetmed, mille eesmärk on tõsta ELi
suutlikkust tulla toime 2014.–2015. aasta talve suure energiatarnehäirega
Ukraina praeguste sündmuste ning võimaliku energiatarnehäire
taustal peavad lühiajalised meetmed keskenduma riikidele, kes on sõltuvad
ühestainsast gaasitarnijast. Komisjon teeb koos liikmesriikide,
reguleerivate asutuste, ülekandevõrguettevõtjate ja käitajatega eelolevat talve
silmas pidades tööd, et parandada Ukraina valmisolekut võimalikeks
tarnehäireteks. Erilist tähelepanu pööratakse haavatavatele piirkondadele,
tugevdamaks energia salvestamise võimsust (kasutades näiteks täies mahus ära
Läti salvestamisvõimsust Balti riikides), arendamaks välja vastassuunalisi vooge
(võttes aluseks Slovakkia ja Ukraina vahelise vastastikuse mõistmise
memorandumi eduka näite), koostamaks piirkonna tasandi energiavarustuse
kindluse kavasid ning kasutamaks senisest enam veeldatud maagaasi võimalusi. Võtmemeetmed Komisjon ja liikmesriigid peaksid keskenduma järgmisele: · tihendama gaasikoordineerimisrühma[4] koostööd ning eriti jätkama maagaasivoogude ja gaasisalvestamise taseme järelevalvet, samuti kooskõlastama ELi ja/või piirkonna tasandi riskihindamisi ja kriisikavasid; · ajakohastama riskihindamisi ja ennetavaid tegevuskavasid ja hädaolukorra lahendamise kavasid, nagu on nähtud ette määruses 994/2010; · algatama eeloleva talve võimalikku tarnehäiret arvesse võttes energiajulgeoleku vastupidavuskatsed ning vajaduse korral töötama välja varumehhanismid, nagu gaasivarude suurendamine, erakorralise infrastruktuuri ja vastassuunavoogude väljatöötamine, samuti energianõudluse vähendamine või alternatiivkütustele ümberlülitumise väga lühikese aja jooksul; · tegema suuremat koostööd gaasitarnijatega ja ülekandesüsteemi halduritega, et leida võimalikud (sealhulgas veeldatud maagaasi) allikad lühiajalisteks täiendavateks tarneteks.
2.
Kriisi-/solidaarsusmehhanismi tugevdamine,
sealhulgas riskihindamiste ja kriisikavade kooskõlastamine ning strateegilise
infrastruktuuri kaitsmine
ELi põhiprioriteet on
tagada parima võimaliku ettevalmistatuse ja kavandamisega vastupidavus
ootamatutele energiatarnehäiretele, strateegilise infrastruktuuri kaitstus ning
kõige haavatavamate liikmesriikide ühine toetamine.
2.1.
Naftavarud
Liikmesriigid on kohustatud nägema ette ja
säilitama minimaalsed toornafta ja naftatoodete varud – nii leevendatakse
tarnehäiretega seotud riske[5].
Praegused varud katavad umbes 120 päeva tarbimise, mis on tunduvalt rohkem, kui
90päevane miinimumnõue. Lisaks järgib ELi varude säilitamise kohustus
Rahvusvahelise Energiaagentuuri kehtestatud naftavarude säilitamise kohustust
ja on sellega seotud. Asjaomased vahendid on tõendanud oma asjakohasust ja
tõhusust. Tagatis, et tarne füüsilist katkemist ei toimu, on tähtsaim tegur
turuhindade kõikumiste vähendamiseks kriisiolukorras. Seepärast peaks EL
edendama suuremat rahvusvahelist koostööd ning naftavarude ja -turgude
läbipaistvust, sealhulgas kaasates uusi suurtarbijaid, nagu Hiina ja India.
2.2.
Võimalike gaasitarnehäirete ennetamine ja
leevendamine
Pärast 2006. ja 2009. aasta gaasitarnekriise
on EL tugevdanud oma kooskõlastusvõimet, et ennetada ja leevendada võimalikke
gaasitarnehäireid[6].
Investeerimine varuinfrastruktuuri on nüüd kohustuslik: hiljemalt 3.
detsembriks 2014 peavad liikmesriigid suutma tulla toime tippnõudlusega ka ühe
suure infrastruktuurvara tarnehäire korral. Lisaks peavad kõigil liikmesriikide
vahelistel piiriülestel süsteemidevahelistel ühendustel olema toimivad
vastassuunavood. EL on valmistunud paremini ka
gaasitarnehäireteks. On olemas Euroopa eeskirjad kaitstud tarbijate (näiteks
gaasikütet kasutavad tarbijad) tarnete tagamiseks keerulistes tingimustes,
sealhulgas infrastruktuurihäire korral tavalistes talvistes tingimustes, ning
liikmesriigid peavad koostama eriolukorraks valmisoleku ja eriolukorra
lahendamise kavad. Gaasikoordineerimisrühm, kuhu kuuluvad liikmesriigid,
reguleerivad asutused ja kõik sidusrühmad, on osutunud tõhusaks ELi üleseks platvormiks
teabevahetuseks ekspertide vahel- ja tegevuse kooskõlastamiseks. Eeskirjadega
on nähtud ette Euroopa raamistik, mis loob usaldust ja tagab solidaarsuse
sellega, et kohustab liikmesriike käituma vastavalt oma vastutusele ja
parandama ühiselt tarnekindlust. Seni
gaasitarnekindluse valdkonnas saadud kogemustest nähtub, et on olemas senisest
enamaks piiriüleseks koostööks vajalik koostoime – näiteks koostatakse
riskihindamisi (vastupidavuskatsed) ning piirkonna ja ELi tasandi tarnekindluse
kavasid, töötatakse välja gaasi ladustamist reguleeriv raamistik, milles
tunnustatakse selle strateegilist tähtsust tarnekindluse seisukohast või
määratletakse ELi üleselt täpsemini mõiste „kaitstud tarbijad”. See on osa
olemasolevate sätete ja nende rakendamise täielikust läbivaatamisest ja, mis on
nähtud ette komisjoni poolt hiljemalt 2014. aasta lõpuks koostatava
gaasitarnekindlust käsitleva määrusega. Lisaks
võidakse rahvusvahelisel tasandil näha koostöös strateegiliste partneritega
ette uusi tarnekindluse vahendeid. Olemasolevate julgeolekuvarude minimaalse
osa koondamine ühtsesse virtuaalsesse võimsusreservi (nt Rahvusvahelise
Energiaagentuuri haldusalasse) võimaldaks kiiret tegutsemist piiratud häire
korral[7].
2.3.
Elutähtsa infrastruktuuri kaitsmine
EL on alustanud poliitika väljatöötamist elutähtsa
infrastruktuuri, sealhulgas energiainfrastruktuuri[8] füüsilise kaitse
tagamiseks (ohtude, õnnetuste vastu). Rohkem tähelepanu tuleb pöörata
IT-julgeolekule. Lisaks on vaja algatada laiem arutelu strateegilise
energiainfrastruktuuri, nagu gaasi- ja elektriülekandesüsteemide kaitsmise
teemal, mis on kõigi tarbijate jaoks esmavajalik teenus. Arutelu raames tuleks
käsitleda strateegilise infrastruktuuri üle kontrolli saavutamist ELi -väliste
üksuste, eeskätt peamiste tarneriikide riigiettevõtete, riigipankade või
riiklike investeerimisfondide poolt, kelle eesmärk on siseneda ELi
energiaturule või pigem takistada mitmekesistamist kui aidata kaasa ELi võrkude
ja infrastruktuuride arengule. Kõikides hangetes, millega ELi välised ostjad
soetavad strateegilist infrastruktuuri, tuleb tagada kehtivate ELi õigusaktide
täitmine. Samuti tuleks hinnata sellise üldkohaldatava energiasüsteemi
eeliseid, mis tasakaalustab asjakohaselt tsentraliseeritud ja
detsentraliseeritud energiatootmise ning mille eesmärk on ehitada üles mitte
ainult majanduslikult tõhus, vaid ka üksikute suurvõimsuste seisakutele
vastupidav süsteem. Praeguste gaasiülekandemeetmete eraldamist
käsitlevate sätetega on juba nähtud ette mehhanism, mille eesmärk on tagada ELi
väliste üksuste kontrolli all olevate ülekandesüsteemi haldurite kooskõla
samade kohustustega, mis kehtivad ELi siseste üksuste kontrolli all olevate
haldurite suhtes. Hiljutine kogemus teatavate ELi väliste käitajatega, kes
üritasid hoiduda ELi õigusaktide täitmisest ELi territooriumil, kannustab ehk
püüdlema karmima kohaldamise ning ELi ja liikmesriigi tasandil kohaldatavate
eeskirjade võimaliku tugevdamise poole. Seoses sellega tuleb ka tagada ELi
siseturu ja eeskätt avalike hangete eeskirjade täitmine.
2.4.
Liikmesriikide vahelised solidaarsusmehhanismid
Solidaarsus kui ELi juhtpõhimõte nõuab
selliste liikmesriikide praktilist toetamist, kes on tõsiste
energiatarnehäirete suhtes kõige haavatavamad. Seepärast tuleks näha ette
korrektne kriisikavade koostamine, mis rajaneb energiasüsteemide vastupidavuskatsetele
ja aruteludele riigisiseste pädevate asutuste ja tööstusharu esindajatega ning
mis tuleb korrapäraselt läbi vaadata, et tagada kriisivarude täiendamiseks
minimaalsel tasemel ELi-siseseid alternatiivkütuse tarneid. Praeguste sündmuste
taustal peaksid liikmesriigid keskenduma kiiremas korras ELi idapiirile;
vajaduse korral võiks kandidaatriigid ning võimalikud kandidaatriigid
asjaomastesse mehhanismidesse kaasata. Võtmemeetmed Komisjon: vaatab läbi kehtivad energiatarne kindluse tagatismehhanismid ning teeb vajaduse korral ettepaneku nende tugevdamiseks ja strateegilise energiainfrastruktuuri kaitsmise meetmete võtmiseks, samuti sobiva tasakaalu saavutamiseks tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud varade vahel; pakub liikmesriikidele ja tööstusharu esindajatele välja uued kriisilahenduste kooskõlastamise mehhanismid ja kavad, milles käsitletakse riikide energiatarnet hädaolukordades ning mis põhinevad riskihinnangutel (energiajulgeoleku vastupidavuskatsetel). Kiiresti tuleb keskenduda kõigile ELi idapiiri riikidele.
3.
Energianõudluse vähendamine
Energianõudluse vähendamine on üks tõhusamaid
vahendeid ELi välisenergiast sõltuvuse vähendamiseks ja hinnatõusude
ärahoidmiseks. Praegune olukord muudab ELis varem kokku lepitud 20 %
energiatõhususe eesmärgi veelgi päevakajalisemaks. Sellega säästetaks 2020.
aastal prognoosidega võrreldes 371 miljonit naftaekvivalenttonni
primaarenergiat. Selline sääst on saavutatav juhul, kui vastavate õigusaktidega
ette nähtud meetmeid rakendatakse nõuetekohaselt ja viivitusteta. Eriti kehtib
see energiatõhususe direktiivi ja hoonete energiatõhususe direktiivi kohta. Märkimisväärse energiasäästu saavutamine on
võimalik üksnes juhul, kui on selgelt määratletud eelisvaldkonnad ning leitakse
lihtsasti kättesaadavat investeerimiskapitali. Nõudlust ehitussektoris, mis
moodustab umbes 40 % ELi energiatarbimisest ja kolmandiku
maagaasitarbimisest,[9]
oleks võimalik vähendada kolmveerandi võrra juhul, kui hooneid renoveeritaks
kiiremini. Oluline panus võib tulla ka kaugkütte- ja jahutusvõrkude
tõhustamisest. Samamoodi tarbib tööstussektor veerandi ELis kasutatavast
gaasist ning olulist võimalust energiatõhususe suurendamiseks pakuks tõhusam
heitkogustega kauplemise süsteem, nagu on komisjon osutanud ettepanekus 2030.
aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta[10]. Et kaasata rohkem erasektori kui suurima osatähtsusega sektori
investeeringuid, on Euroopa struktuuri- ja innovatsioonifondid varunud[11]
vähemalt 27 miljardit eurot, mis on nähtud spetsiaalselt ette investeerimiseks
vähese CO2-heitega majandusse, sealhulgas energiatõhususse.
Praegusest asjaomaste programmide suhtes liikmesriikides tehtavast
programmitööst nähtub, et investeeringute tegelik suurus tõuseb rohkem kui 36
miljardile eurole. Euroopa struktuuri- ja innovatsioonifondide kehtestatud
finantsvahendid[12]
suudavad kannustada täiendava erakapitali osalemist, samas kui energiateenuse
ettevõtjate uued ärimudelid võivad tuua kokkuhoidu kogu energiasüsteemis. Võtmemeetmed Liikmesriigid peaksid: kiirendama meetmeid 2020. aasta energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks, keskendudes eeskätt elu- ja tööstushoonete kütte- ja soojustussüsteemidele eelkõige järgmise kaudu: o energiatõhususe direktiivi ja hoonete energiatõhususe direktiivi põhjalik rakendamine, o tugevam reguleeriv ja avaliku sektori rahaline abi, et kiirendada hoonete renoveerimist ja kaugküttesüsteemide parandamist/kasutuselevõtmist, o energiateenuste edendamine ja nõudluse suunamine uute tehnoloogiate abil, mille puhul saab ELi ja eeskätt Euroopa struktuuri- ja innovatsioonifondide rahaline abi täiendada riigi tasandi rahastamisskeeme, o nn linnapeade paktis osalevate omavalitsuste esitatud säästva energia tegevuskavade kiirem elluviimine, o tööstuse energiatõhususe edendamine tõhusama heitkogustega kauplemise süsteemi näol. Komisjon: vaatab käesoleval suvel läbi energiatõhususe direktiivi, et hinnata edu 2020. aasta energiatõhususe eesmärgi saavutamisel ning märgib, mil moel aitab energiatõhusus kaasa 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku elluviimisele; teeb kindlaks selged eelisvaldkonnad (elamumajandus, transport ja tööstus), mille energiatõhusust on võimalik keskmises ja pikas perspektiivis suurendada, sealhulgas tarnehäirete suhtes kõige haavatavamates liikmesriikides; teeb kindlaks energiatõhususe ja tõeliselt energiatõhusate teenuste turu tõkked ning pakub välja lahendused nende kaotamiseks muude kui õiguslike meetmetega; vaatab läbi energiamärgistuse ja ökodisaini direktiivid, toetudes kogemusele, mis on saadud energiatarbimise ja toodete keskkonnamõju tõhusamast vähendamisest. 4.
Tõrgeteta ja
täielikult ühendatud siseturu ülesehitamine Euroopa energiasiseturg on energiajulgeoleku
võtmevaldkond ning mehhanism selle kulutõhusaks saavutamiseks. Euroopa ja/või
piirkonna tasandil on vaja arutleda nimetatud tururaamistikku mõjutava
valitsustegevuse üle, nagu riigi tasandi otsused taastuvenergia või
tõhususeesmärkide kohta, tuumaenergia tootmisse investeerimise või tuumajaamade
sulgemise otsused või otsused toetada võtmeinfrastruktuuriprojekte (NordStream,
SouthStream, TAP või Balti veeldatud maagaasi terminal), eesmärgiga tagada, et
ühes liikmesriigis vastu võetud otsused ei kahjustaks teise liikmesriigi
energiavarustuse kindlust. ELi tasandil on olemas mitmeid vahendeid taoliste
projektide elluviimiseks liidu õigustiku kohaselt ja kooskõlastatult
(siseturueeskirjad, TEN-E suunised, riigiabi järelevalve). Tõeline Euroopa
energiajulgeoleku strateegia nõuab jõustamisvahendite eelset strateegilist
arutelu ELi ja mitte ainult riigi tasandil.
4.1.
Elektri ja gaasi siseturu parema toimimise tagamine
Kolmandas energiapaketis on kehtestatud Euroopa
siseturu arenguraamistik. Riigipead on leppinud kokku, et siseturg tuleb täielikult
välja kujundada 2014. aastaks. Areng on olnud nähtav, kuid palju jääb veel
teha. Edusamme on tehtud piirkondlike turgude
integreerimisel. Konkurentsivõimelised likviidsed turud on tõhus kaitse turu
kuritarvitamise või üksiktarnijate poliitilise võimu vastu. Arenenud
kauplemismehhanismid ja likviidsed hetketurud võivad pakkuda tõhusaid
lühiajalisi lahendusi häirete korral, nagu on juba toimunud nafta või söe
puhul. Samasuguse kindluse võib saavutada gaasi ja elektri puhul, tingimusel et
tarnete ülekandmiseks ühest kohast teise on olemas vastav torujuhtme võimsus ja
võrgud. Euroopa energiaturu integreerimise juures on
endiselt otsustav tegur piirkondlik lähenemine, s.t piiriülene kaubandus ja
energiavarustuse kindlus (sealhulgas vajaduse korral võimsuse jaotamise
mehhanismid)[13].
Põhjamaad (Soome, Rootsi, Taani ja Norra) on näidanud elektrisektoris head eeskuju,
integreerides oma turud varakult NordPooli süsteemi. Samamoodi on
loodepiirkonna viieosaline energiafoorum (Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia,
Madalmaad, Luksemburg ja Austria) algatanud nii elektri- kui ka gaasisektoris
murrangulised integratsiooniprojektid. Ka on ülekandesüsteemi haldurid ja
reguleerivad asutused astunud otsustavaid samme elektriturgude ühendamiseks
mitmes valdkonnas[14].
Gaasi valdkonnas on sarnase mõjuga saavutus PRISMA-platvormi asutamine 2013.
aastal, mille raames toimub 70 % Euroopa gaasiülekande eest vastutava 28
ülekandevõrgu halduri süsteemidevahelise ühenduse ülekandevõimsuse
enampakkumine läbipaistval ja ühtsel viisil. Konkurentsivõimelise ja integreeritud turu areng
Balti riikides ja Kagu-Euroopas on olnud siiski aeglane, jättes nimetatud
piirkonnad energiavarustuse kindluse eelistest eemale. Nimetatud piirkondades
jääb vajaka sihipärasest toimimisest, mis kiirendaks elutähtsa infrastruktuuri
arendamist (vt punkt 4.2) ja piirkondlike gaasibörside loomist. Gaasisektori võrgueeskirjade nõuetekohane
kohaldamine tõstab märkimisväärselt energiajulgeolekut, kuna see tõhustab
avatud ja mittediskrimineerivat juurdepääsu ülekandesüsteemidele, võimaldades
gaasil liikuda ELis vabalt ja paindlikult. Lisaks tuleb jätkata monopolidevastast võitlust
ja ühinemisi käsitlevate järelevalve-eeskirjade sihipärast jõustamist, et mitte
lasta ELi energiavarustuse kindlust õõnestada energiaettevõtjate
konkurentsivastasel tegevusel, konkurentsivastasel konsolideerumisel või
vertikaalsel integratsioonil.
4.2.
Tähtsaimate süsteemidevaheliste ühenduste
väljaehitamise kiirendamine
Täielikult ühendatud ja konkurentsivõimeline
energia siseturg ei vaja üksnes ühtset reguleerivat raamistikku, vaid ka
energiaülekande infrastruktuuri, eelkõige liikmesriikidevaheliste piiriüleste süsteemidevaheliste
ühenduste märkimisväärset arendamist. Komisjoni hinnangul läheb 2020. aasta
perspektiivis selleks vaja umbes 200 miljardit eurot, ehkki turg suudab praegu
tagada sellest vaevu poole. Koostatud on üle-euroopaliste energiavõrkude
suuniste kehtestamist käsitlev määrus ja Euroopa Ühendamise Rahastu, mille
eesmärk on teha kindlaks Euroopale vajalikud tähtprojektid ja 12 eeliskoridori
ja -valdkonda, ning tagada nende õigeaegne elluviimine. 2013. aastal võeti
vastu esimene liidu nimekiri ühist huvi pakkuvatest projektidest. ELi
infrastruktuuripoliitika esmaeesmärk on tagada nimetatud projektide õigeaegne
elluviimine. Seda võimaldavad saavutada lubade ühtlustatud väljaandmise
menetlused ja 5,8 miljardi euro suurune toetus Euroopa Ühendamise Rahastust.
Euroopa Ühendamise Rahastu toetus moodustab üksnes umbes 3 % 200 miljardi
suurusest investeeringust, mida oleks vaja 2020. aastaks, aga
rahastamisvahendite toel võib see aidata koondada teisi vahendeid. Et Euroopa
Ühendamise Rahastu oleks tõeliselt kasulik, tuleb see suunata vähestele
elutähtsatele projektidele ning lisaks peaksid reguleerivad asutused püüdma
rahastada osa infrastruktuuri võrgutariifidest ning liikmesriigid kasutama
vajaduse korral Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde. Nii lubade andmise
menetluste kui ka projekti elluviimise puhul tuleb võtta arvesse ELi
keskkonnaalaseid õigusakte ja suuniseid,[15]
et tagada keskkonnasäästlikkus, avaliku sektori toetus ja projekti
vastuvõetavus. ELi energiajulgeoleku saavutamiseks lühikeses
ja keskmises perspektiivis peeti esmatähtsaks 27 gaasi- ja kuut elektriprojekti
(hinnanguline nimekiri 2. lisas), mille elluviimine peaks suurendama tarnete
mitmekesistamise võimalusi ja solidaarsust Euroopa haavatavaimate
piirkondadega. Umbes pooled projektid peaksid olema lõpetatud hiljemalt 2017.
aastaks, ülejäänud projektide kasutuselevõtmine on kavandatud hiljemalt 2020.
aastaks. Nimetatud elutähtsatest projektidest enamus asub Ida-Euroopas ja
Edela-Euroopas. Projektide maksumus on hinnanguliselt 17 miljardit eurot.
Elutähtsate ühist huvi pakkuvate projektide näol on enamasti tegemist
suuremahuliste projektidega, välja arvatud veeldatud maagaasi terminalid ja
ladustamisprojektid, mistõttu need on keerukad ja kipuvad venima. Elluviimise
kiirendamine nõuab paraku enamat kui pelgalt varajast toetust Euroopa
Ühendamise Rahastust. Seepärast püüab komisjon tõhustada omapoolset toetust
elutähtsatele projektidele, kutsudes kokku projektijuhid, et arutleda
projektide elluviimise kiirendamise tehniliste võimaluste üle ning riigi
tasandi reguleerivad asutused, et leppida kokku piiriüleses kulude jaotuses ja
rahastamises, kuid samuti vastavad ministeeriumid, et tagada tugev poliitiline
toetus nii projekti alguses kui ka hiljem. 2014. aasta märtsis kutsus Euroopa Ülemkogu
oma järeldustes rakendama kiiresti meetmeid, „mille eesmärk on saavutada
vähemalt 10 % installeeritud elektritootmisvõimsuse omavaheline ühendamine
kõikide liikmesriikide puhul”. Praegu on keskmine süsteemidevaheliste ühenduste
osa umbes 8 %. Võttes arvesse süsteemidevaheliste ühenduste
olulisust energiavarustuse kindluse tõhustamises ja vajadust hõlbustada
piiriülest kaubandust, teeb Euroopa Komisjon ettepaneku tõsta praegune
10 % võrguühenduste eesmärk 2030. aastaks 15 %le, arvestades samas
kuluaspektide ja kaubavahetusvõimalustega vastavates piirkondades. 4.3.
Euroopa naftaturg Venemaa on ELis rafineeritava toornafta üks
suurimaid tarnijaid, ja selle jaoks on optimeeritud ka mõned
rafineerimistehased. Kuigi ELil on piisav rafineerimisvõimsus naftatoodete üldnõudluse
täitmiseks, on ta bensiini puhaseksportija ja peamiselt Venemaalt ja Ameerika
Ühendriikidest pärit diislikütuse puhasimportija. ELi, Ameerika Ühendriikide ja
Venemaa vastastikune sõltuvus seoses nafta, naftavarude kättesaadavuse ja
ülemaailmse naftakaubanduse ja -veoga tähendab, et naftatarnete puhul puudub
otsene oht ELile. Siiski on küsimusi, mida tuleb põhjalikumalt käsitleda ning
mis eeldavad ELi naftapoliitika strateegilisemat kooskõlastamist: -
ELi rafineerimistööstuse sõltumine Venemaa toornaftast; -
Venemaa naftatööstuse suurem kontsentreerumine ning
ELi rafineerimisvõimsuse järjest suurem kontrollimine Venemaa naftaettevõtjate
poolt; -
rafineeritud toodete tarbimine transpordi
valdkonnas. ELi rafineerimissektori ees seisavad
konkurentsivõimelisuse säilitamist silmas pidades märkimisväärsed ülesanded,
nagu on andnud tunnistust rafineerimisvõimsuse ja välisinvesteeringute
vähenemine, mis eeskätt kehtib Vene ettevõtjate kohta – see suurendab veelgi
sõltuvust Venemaa toornaftast. Oluline on säilitada Euroopas
konkurentsivõimeline rafineerimisvõimsus, et vältida liigset sõltumist
imporditud rafineeritud naftatoodetest ja olla piisavalt paindlik
toornaftavarude töötlemisel[16]. Pikas perspektiivis on vaja vähendada ELi
naftasõltuvust eelkõige transpordi valdkonnas. Komisjon on kehtestanud rea meetmeid kasvuhoonegaaside
heitkoguste ja transpordikütuste tarbimise vähendamiseks, sealhulgas alternatiivkütuste
strateegia[17][18]. Võtmemeetmed Liikmesriigid peaksid: tugevdama liikmesriikide vahelist piirkondlikku koostööd, mille raames aitavad energiajulgeolekut saavutada võrguühendused, tasakaalukokkulepped, võimsuse jaotamise ja turuintegratsioonimehhanismid. viima lõpule 2014. aastaks ette nähtud energia siseturu õigusaktide ülevõtmise, eelkõige eraldamise eeskirjade, vastassuunavoogude ja gaasiladustamisrajatistele juurdepääsu valdkonnas; elavdama energia maksustamise direktiivi käsitlevaid arutelusid, et vähendada diislikütuse maksusoodustusi ning taastada ELi rafineerimisvõimsuse ja naftatoodete tarbimise vaheline tasakaal. Kaaluda tuleks ka maksusoodustuste tegemist alternatiivkütustele, eriti taastuvkütustele; tugevdama pingutusi hiljuti heaks kiidetud alternatiivkütuste infrastruktuuri kasutuselevõttu käsitleva direktiivi rakendamiseks. Ülekandesüsteemi haldurid peavad: kiirendama gaasi- ja elektrivõrgu eeskirjade elluviimist. Komisjon: kiirendab vajaduse korral siseturu õigusaktidega seotud rikkumismenetlusi; teeb liikmesriikidega koostööd kõigi ühist huvi pakkuvate projektide ja muude meetmete kiirema rakendamise nimel, et saavutada vähemalt 10 % installeeritud elektritootmisvõimsuse süsteemidevaheline ühendamine kõikide liikmesriikide puhul hiljemalt 2020. aastaks ja 15 % eesmärk hiljemalt 2030. aastaks. Kooskõlastab kõigi olemasolevate liidu fondide, sealhulgas Euroopa Ühendamise Rahastu, Euroopa struktuuri- ja innovatsioonifondide ja Euroopa Investeerimispanga toetused, et kiirendada tähtsaimate võrguühenduste ning seotud riigi ja piirkonna tasandi infrastruktuuri väljaehitamist; arutleb koos liikmesriikide ja nende reguleerivate asutustega meetmete üle, mida on vaja võtta 2. lisas loetletud elutähtsate projektide kulude riikidevahelise jaotamise[19] kiirendamiseks ja kõigi meetmete üle, mis võivad aidata viia need lõpule järgmise kahe või kolme aasta jooksul; arutleb tööstusharu ja liikmesriikidega selle üle, mil moel oleks võimalik mitmekesistada toornaftatarneid ELi rafineerimistehastele, et vähendada sõltuvust Venemaast; järgib tihedat kaubanduse tegevuskava, mis tagab juurdepääsu naftaeksporditurgudele ja piirab kaubandust moonutavaid tavasid, edendades rangeid energiaalase kaubanduse eeskirju ja tagades vajaduse korral kaubanduseeskirjade asjakohast jõustamist; määratleb ELi ülesed strateegilised komponendid nafta väärtusahelas ja kooskõlastatud tegevuse selle tagamiseks, et ELi rafineerimisvõimsuse konsolideerimine toimuks viisil, mis tõhustab ELi energiavarustuse mitmekesistamist; teeb koostööd Rahvusvahelise Energiaagentuuriga, et jälgida nafta väärtusahelat ning tagada andmevoogude läbipaistvus ja investeeringute ja vastutustunde edendamine.
5.
Euroopa Liidu energiatootmise suurendamine
Liit saab
vähendada sõltumist kindlatest tarnijatest ja kütustest siis, kui ta suurendab
maksimaalselt kohalike energiaallikate kasutamist. 5.1.
Euroopa Liidu energiatootmise suurendamine Viimasel kahel kümnendil on kohalik
energiatootmine Euroopa Liidus taastuvenergia tootmise kasvust hoolimata pidevalt
vähenenud[20].
Seda suundumust on võimalik keskmises perspektiivis aeglustada, kui me
suurendame veelgi taastuv- ja tuumaenergia kasutamist ja ka
konkurentsivõimeliste fossiilkütuste tootmist, kui sellise valiku kasuks
otsustatakse. Taastuvenergia Taastuvenergia enama kasutamisega kokkuhoitud
importkütuse kulud moodustaksid aastas ligikaudu 30 miljardit eurot. 2012.
aastal moodustas taastuvatest allikatest pärit energia osa hinnanguliselt
14,1 % ELi energia lõpptarbimisest. 2020. aastaks on vastav eesmärk
20 %. Vaadates aastast 2020 kaugemale, on komisjon teinud ettepaneku
suurendada taastuvenergia osakaalu 2030. aastaks vähemalt 27 %le. Taastuvenergial põhineva elektri ja kütte
kasutamine on äärmiselt kulutõhus võimalus veelgi vähendada kümnendi lõpuks
maagaasi kasutamist mitmes sektoris. Eelkõige võib märkimisväärse osa
importkütustest asendada üleminekuga kohalikel taastuvatel energiaallikatel
põhinevale küttele. Nagu on näha riikide taastuvenergiakavadest, kavatsevad
liikmesriigid juba praegu ajavahemikus 2012–2020 kasutada täiendavalt 29
miljoni naftaekvivalenttonni ulatuses taastuvkütteenergiat ja 39 miljoni
naftaekvivalenttonni väärtuses taastuvelektrienergiat. Nimetatud kavasid saab
võimalikult kiiresti rakendada riigi, aga ka Euroopa struktuuri- ja
innovatsioonifondide rahaliste vahendite abil, kooskõlastades neid Euroopa
Investeerimispanga ja rahvusvaheliste rahandusinstitutsioonide toetustega.
Infrastruktuuri puhul peaks lõviosa investeeringutest tulema erasektorist. Taastuvenergia on kindel valik, ehkki
on väljendatud muret selle kulude kohta ja mõju kohta siseturu toimimisele.
Tänu tehnoloogia odavnemisele on paljud taastuvad energiaallikad järjest
konkurentsivõimelisemad ja turule sisenemiseks valmis (nt maismaa
tuuleenergia). Ulatuslik integreeritus nõuab arukamaid energiavõrke ja uusi
energiasalvestuslahendusi. Kaaluda võiks ka piirkondliku tasandi võimsuse
jaotamise mehhanismide kasutuselevõtmist[21]. Ühtlasi edendatakse ka dokumendiga
„Guidelines on State aid for environmental protection and energy 2014–2020”
(Keskkonnakaitseks antavat riigiabi ja energiat käsitlevad suunised
ajavahemikuks 2014–2020) riikide 2020. aastaks püstitatud taastuvenergia alaste
eesmärkide kulutõhusamat täitmist. Süsivesinikud ja puhas kivisüsi Traditsiooniliste nafta- ja gaasiressursside
kasutamist Euroopas nii tavalistes tootmispiirkondades (nt Põhjamerel) kui ka
vastavastatud piirkondades (nt Vahemere idaosas, Mustal merel) tuleks arendada
täielikus kooskõlas energia- ja keskkonnaalaste õigusaktidega, sealhulgas
avamere ohutust käsitleva uue direktiiviga[22].
Traditsioonilise gaasitootmise langust Euroopas[23] võib
osaliselt hüvitada ebatraditsioonilistest ressurssidest nafta ja gaasi, eriti
kildagaasi tootmine, eeldusel, et üldsuse heakskiidu ja keskkonnamõju küsimused
lahendatakse asjakohaselt[24].
Mõnes liikmesriigis on praegu käimas esmauurimised. Võimaliku kaubandusliku
tootmise alustamiseks on vaja saada täpsem ülevaade ELi ebatraditsiooniliste maavarade
varude kohta (majanduslikult kasutatavad ressursid). Viimasel kahel kümnendil on kivisöe ELi-sisene
tootmine ja tarbimine vähenenud. Kivi- ja pruunsüsi moodustavad sellegipoolest
märkimisväärse osa mitme liikmesriigi ja umbes 27 % ELi elektritootmisest.
Kuigi EL impordib praegu ligikaudu 40 % tahkekütustest, pärineb see
toimivalt ja mitmekesiselt maailmaturult ning annab liidule kindla
impordibaasi. Võttes arvesse kivi- ja pruunsöe CO2 heidet, saab
nende tootmine ELis toimuda pikas perspektiivis üksnes eeldusel, et kasutatakse
süsinikdioksiidi kasutamise ja säilitamise tehnoloogiat. Süsinikdioksiidi
kasutamine ja säilitamine võimaldab veelgi tõhustada muidu kasutamata jääva
gaasi ja nafta kogumist. Süsinikdioksiidi kasutamise ja säilitamise tehnoloogia
praeguse piiratud määral kasutamise tõttu tuleb teha suuremaid pingutusi
uurimiseks, arendamiseks ja kasutamisvõimaluste leidmiseks, et nimetatud
tehnoloogiast täit kasu saada. Võtmemeetmed Liikmesriigid peaksid: jätkama taastuvate energiaallikate kasutamist, et saavutada 2020. aasta eesmärk turupõhise lähenemise taustal; algatama taastuvenergia tugisüsteemide üle-euroopaliseks muutmise, tõhustades riigi tasandi tugisüsteemide kooskõlastamist; kiirendama küttesektori üleminekut taastuvenergial põhinevatele kütteviisidele; tagama taastuvenergia valdkonnas stabiilsed riigi tasandi reguleerivad raamistikud ja ületama haldustõkked; hõlbustama juurdepääsu iga tasandi taastuvenergiaprojektide (suure- või väikesemahulised) rahastamisele Euroopa Investeerimispanga ja riikide investeerimispankade kooskõlastatud algatuse kaudu, ning kasutama vajaduse korral Euroopa struktuuri- ja innovatsioonifondide rahalisi vahendeid; süsivesinike ja puhta kivisöe valimise korral kasutama viimaste pakutavaid võimalusi, võttes arvesse süsinikdioksiidi heite vähendamise ülesannet; ühtlustama süsivesinikuprojekte käsitlevaid riigi tasandi haldusmenetlusi, viies sealjuures läbi strateegilisi hindamisi ning luues tervikteenust pakkuvad teeninduskohad loaandmise menetluste tarbeks kooskõlas komisjoni suunisdokumentidega üldsuse huvides energiainfrastruktuuriprojektide keskkonnamõju hindamise lihtsustamise ning ulatuslike piiriülese keskkonnamõjuga projektide keskkonnamõju hindamise kohta[25]; hindama ebatraditsiooniliste süsivesinike pakutavaid võimalusi, võttes täielikult arvesse soovitust 2014/70/EL, et tagada kõrgeimate keskkonnastandardite täitmine; toetama süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise näidisprojekte ning eeskätt projekte nagu ROAD, mida kaasrahastatakse programmi NER300 ja Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava raames. Komisjon: asutab Euroopa teadus- ja tehnoloogiavõrgustiku, mis käsitleb ebatraditsiooniliste süsivesinike tootmist; korraldab liikmesriikide, vastavate tööstusharude ja valitsusväliste organisatsioonide vahelist keskkonnakaitse teemalist teabevahetust, eesmärgiga koostada süsivesinike kasutamise ja tootmise valdkonnas parimat võimalikku tehnikat käsitlevad viitedokumendid; tagab süsinikdioksiidi kasutamise ja säilitamise direktiivi täieliku rakendamise ning võtab vastu programmi NER300 teise vooru rahastamisotsused; edendab taastuvenergiatehnoloogia ja -kaubanduse arendamist kahe- ja mitmepoolsete läbirääkimistega. 6.
Energiatehnoloogiate
arendamine Praegune ELi
energiasõltuvuse vähendamise kava nõuab energiasüsteemis väga suuri muudatusi keskmises
ja pikas perspektiivis , mis ei saa toimuda ilma tugeva impulsi andmiseta uute
energiatehnoloogiate arendamisele. Uut tehnoloogiat on vaja, et primaarenergia
nõudlust veelgi olulisemal määral vähendada, tarnevalikuid (nii välised kui ka
kohalikud) mitmekesistada ja konsolideerida ja energiainfrastruktuuri optimeerida,
et saada mitmekesistamisest täielikku kasu. Uued tehnoloogiad
võimaldavad pakkuda tõhusaid ja kulutõhusaid lahendusi hoonete ja kohalike
küttesüsteemide tõhususe suurendamiseks, uute energiasalvestuslahenduste
pakkumiseks ja võrguhalduse optimeerimiseks. See vajab ELi ja
liikmesriikide märkimisväärseid investeeringuid energiauuringutesse. Arvukate
eri energiatehnoloogiate kasutamine on siin ülioluline, kuna nii saab tagada,
et neist piisav arv tõhusalt turule siseneks ja liikmesriigid saaksid teha
mitmesuguseid valikuid energiaallikate valdkonnas. Investeeringud
peavad hõlmama kogu tehnoloogia tarneahelat alates materjalidest (sealhulgas
elutähtsad toormaterjalid) ning lõpetades tootmisega, tagades ELi
energiaimpordisõltuvuse vähendamisega samaaegselt välistehnoloogiast sõltumise
vähendamise. Taolist strateegiat saab aga ellu viia üksnes juhul, kui see
moodustab lahutamatu osa liidu energiauuringute ja innovatsioonipoliitikast. Et investeeringud avaldaksid maksimaalset
mõju, peavad liikmesriigid oma tegevust, aga ka suhtlemist komisjoniga rohkem
kooskõlastama. Lisaks sellele on eelkõige suuremahuliste näidisprojektide
kasutamise eesmärgil oluline leida rahalisi vahendeid tööstusharust pärit
investeeringute ulatuslikumaks kaasamiseks. Näiteks võiks kasutada Euroopa
Investeerimispanga vahendeid. Võtmemeetmed Komisjon: toob energiajulgeoleku teema teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi (2014–2020) „Horisont 2020” – prioriteetide rakendamisse ning tagab eeloleva Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava integreeritud teejuhise kooskõla Euroopa energiajulgeoleku strateegiaga.
7.
Välistarne ja seotud infrastruktuuri
mitmekesistamine
7.1.
Gaas
Importgaas moodustab umbes 70 % ELis
tarbitavast gaasist ning 2020. aastani eeldatakse selle püsimist samal tasemel[26]
ja seejärel vähest suurenemist nii et aastatel 2025–2030 peaks see olema umbes
340–350 miljardit kuupmeetrit. 2013. aastal pärines 39 % gaasiimpordist
Venemaalt, 33 % Norrast ja 22 % Põhja-Aafrikast (Alžeeria ja Liibüa).
Ülejäänud allikad olid väiksemad, moodustades ligikaudu 4 %. Veeldatud
maagaasi import nimetatud ja muudest riikidest (nt Katar ja Nigeeria) kasvas,
moodustades umbes 20 %, kuid seejärel langes 15 % Aasia kõrgete hindade
tõttu. Kõige olulisem on saada juurdepääs
mitmekesisematele maagaasiressurssidele, säilitades samas olulise impordimahu
usaldusväärsetelt tarnijatelt. Lähiaastatel säilib ja kasvab veeldatud maagaasi
tähtsus võimaliku mitmekesistajana. Tõenäoliselt suurendavad uued veeldatud
maagaasi tarned Põhja-Aafrikast, Austraaliast, Katarist ja Ida-Aafrika uutest
leiukohtadest veeldatud maagaasi ülemaailmse turu mahtu ja likviidsust.
Ameerika Ühendriikides loodetakse saada esimene idaranniku veeldamistehas
võimsusega 24 miljardit kuupmeetrit aastas kasutamisvalmis aastateks 2015–2017.
Arendamisel on veel palju muid projekte. Hinnanguliselt suunatakse suurem osa
mahust Aasia turgudele, kuid osa Euroopa ettevõtjaid peavad ka juba veeldatud
maagaasi alaste lepingute läbirääkimisi Ameerika Ühendriikide veeldatud
maagaasi tootjatega. Nimetatud arengut tuleks hõlbustada ka prioriteetide
rõhutamisega ELi välispoliitikas, eriti käimasolevatel Atlandi-ülese kaubandus-
ja investeerimispartnerluse alastel läbirääkimistel. Kasvuvõimalused on nii
Norra (kuni 116 miljardit kuupmeetrit aastas aastal 2018, praeguselt 106 miljardit
kuupmeetrit aastas) kui ka Põhja-Aafrika tootmisel (ilmselt tohutud kasutamata
või alakasutatud süsivesinikuressursid ja geograafilise läheduse eelis). Liit
peaks tõhustama ELi siseseid süsteemidevahelisi ühendusi, et tagada tarnijate
gaasi jõudmine igale piirkondlikule turule kooskõlas olemasolevate süsteemidevaheliste
ühenduste eesmärkidega. Lisaks suhete tihendamisele olemasolevate
tarnijatega peaks ELi poliitiline eesmärk olema avatus uutele ressurssidele.
Lõunakoridori rajamine ja ühist huvi pakkuvate projektide määratlemine on
siinjuures olulised sammud, kuna seeläbi rajatakse tee Kaspia mere piirkonnast
ja kaugemalt pärit tarnetele. Tiheda kaubanduse tegevuskava järgimine nimetatud
piirkonnas on väga oluline turule juurdepääsu tagamise, aga ka elutähtsa
infrastruktuuri arendamise seisukohast, mille elujõulisus sõltub juurdepääsust
piisavale ekspordimahule. Esialgu loodetakse, et aastaks 2020 jõuab läbi
lõunakoridori Euroopa turule Aserbaidžaanis toodetud maagaasi 10 miljardit
kuupmeetrit aastas . Lisaks on see uus ülekandevõrgu ühendus väga oluline
ühendussõlm Lähis-Idaga. Praegu kavandatav infrastruktuur Türgis võib täita
Euroopa turu nõudlusest kuni 25 miljardit kuupmeetrit aastas. Pikemas
perspektiivis saaksid lõunakoridori laienemisele märkimisväärselt kaasa aidata
sellised riigid nagu Türkmenistan, Iraak ja Iraan, kui nad täidavad sanktsioonide
tühistamiseks vajalikud tingimused. Seejuures on kõige olulisem roll nende
riikide suunalisel sidusal ja sihipärasel välispoliitikal. Lisaks peaks EL
alustama elavat poliitilist ja kaubandusdialoogi Põhja-Aafrika ja Vahemere
idaosa partneritega, eelkõige eesmärgiga rajada Lõuna-Euroopasse Vahemere
gaasibörs. Kõik see saab olla võimalik üksnes juhul, kui
kättesaadavaks tehakse impordiinfrastruktuurivõimsus ja kui gaasivõimsust
müüakse taskukohase hinnaga. Selleks on vaja asjalikku koostööd ELi ja liikmesriikide
vahel (vt 4. jaotis).
7.2.
Uraan ja tuumkütus
Tuumaelektrijaamas toodetud elektri näol on
tegemist usaldusväärse heitgaasideta baaskoormuselektrienergiaga, millel on
energiajulgeolekus oluline roll. Tuumkütuse suhteline väärtus on gaasi- või kivisöeküttel
töötavate elektrijaamade kütusekuludega võrreldes elektri tootmise kogukulude
osas marginaalne ning uraan moodustab ainult väikese osa tuumkütuse
kogukuludest. Maailma uraanitarne turg on stabiilne ja hästi mitmekesistatud,
aga EL on sellest hoolimata täiesti sõltuv välistarnijatest. Maailmas on vaid
paar ettevõtet, kes suudavad toota uraanist tuumareaktori kütust, aga ELi
tööstusel on kogu ahelas tehnoloogiline juhtpositsioon, sealhulgas rikastamisel
ja ümbertöötamisel. Tuumaohutus on ELi jaoks täielik prioriteet.
EL peaks jääma tuumaohutusvaldkonna eestvedajaks ja kujundajaks rahvusvahelisel
tasandil. Seega on oluline kiirendada muudetud tuumaohutuse direktiivi
vastuvõtmist, tugevdades tuumaohutust reguleerivate ettevõtete sõltumatust ning
andes avalikkusele teavet ja ekspertide korrapäraseid võrdluseksperthinnanguid. Venemaa on aga siiski tuumkütuse tootmisel
peamine konkurent ja ta pakub terviklikke pakette investeeringuteks kogu
tuumaahelas. Erilist tähelepanu tuleks aga osutada uutele ELi-välist tehnoloogiat
kasutavate ELi ehitatavate tuumaelektrijaamade investeeringutele, tagamaks, et
need jaamad ei sõltu tuumkütuse tarne osas ainult Venemaast: kütuse tarne
mitmekesistamise võimalus peab olema iga uue investeeringu eeltingimus, selle peab
tagama Euratomi Tarneagentuur. Lisaks peab kõigil jaamade käitajatel olema
kütuse tarne üleüldiselt mitmekesine portfell. Võtmemeetmed Komisjon ja liikmesriigid peaksid ühiselt: suurendama energiatarne kindluse läbipaistvust ELi tasandil ja uurima, kuidas saaks hinnateavet edasi arendada selliste olemasolevate aruandlusmehhanismide raames nagu komisjoni andmete ja turu seire süsteem Eurostat; toetama gaasitarne infrastruktuuri arendamist ja edasist laiendamist Norrasse, lõunapoolsesse gaasikoridori ning Vahemere gaasisõlme; looma energiatarne kindluse ELi tasandi seiresüsteemi, mis põhineks Euroopa Komisjoni iga-aastastel aruannetel Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Parlamendile; kiirendama muudetud tuumaohutuse direktiivi vastuvõtmist; tegema koostööd selle nimel, et mitmekesistada vajadusel tuumkütuse tarnet. Komisjon: jätkab aktiivset kaubanduse tegevuskava, tagades juurdepääsu maagaasi/veeldatud maagaasi ekspordile ja piirates kaubandust moonutavate tavade kasutamist tugevate energiaalaste kaubandustavade edendamise kaudu, ning tagab vajadusel kaubandustavade kohase jõustamise; püüab kaotada olemasolevad naftaekspordi keelud kolmandates riikides; võtab uute tuumainvesteeringute projektide ja uute kolmandate riikidega sõlmitavate kokkulepete või lepingute eelnõude hindamisel süsteemselt arvesse kütusetarne mitmekesistamist.
8.
Riiklike energiapoliitikate koordineerimise ja
energiaalases välispoliitikas ühehäälselt rääkimise parandamine
Mitmed ülalnimetatud meetmed osutavad samale
alusprioriteedile: liikmesriikide vajadus koordineerida paremini olulisi
energiapoliitilisi otsuseid. Selge on see, et energiaallikate jaotust
puudutavad otsused on riigi tasandi eelisõigus, aga energia infrastruktuuride
ja turgude järkjärguline integreerimine ning ühine sõltuvus välistarnijatest, vajadus
tagada kriisiaegne solidaarsus – kõik see eeldab, et olulised energiavaldkonna
poliitilised otsused arutatakse läbi naaberriikidega. Sama kehtib ka ELi
energiapoliitika[27],
[28] välise mõõtme
kohta. Komisjon toetab mõnede liikmesriikide üleskutset
luua energia liit. Komisjon toetab sellise mehhanismi loomist, mis võimaldaks
liikmesriikidel üksteist teavitada oma energiaallikate jaotust puudutavatest
olulistest otsustest enne nende vastuvõtmist ja üksikasjalikku arutelu, et
võtta riiklikus otsustusprotsessis arvesse asjaomaseid märkusi. Euroopa Liit on üldiselt huvitatud
stabiilsetest, läbipaistvatest, eeskirjapõhistest ja likviidsetest
rahvusvahelistest energiaturgudest. EL peaks rahvusvahelistes
organisatsioonides ja foorumitel arendama välja ühtsed ja koordineeritud seisukohad.
Seonduv poliitiline meede on säästvate energiatehnoloogiate koordineeritud
edendamine üle kogu maailma, aga eelkõige esilekerkivate majanduste hulgas, kes
järgnevate aastakümnendite jooksul ilmselt kõige rohkem energianõudlust suurendavad.
Selline algatus on kooskõlas mitte ainult ELi laialdaste eesmärkidega
keskkonna- ja kliimavaldkonnas, vaid see võib mõjutada ka traditsiooniliste
fossiilkütuste turgusid, vähendades nõudlust ja parandades likviidsust. Meie lähimas naabruses peab meie eesmärgiks
jääma kõigi tasemete kõigi partnerite kaasamine, et võimaldada nende tihe
integreerimine ELi energiaturule. Energiaühendust, mille eesmärk on laiendada
ELi energiaalast õigust laienemisprotsessis osalevatele riikidele ja
naaberriikidele, tuleks ELi tarnekindluse probleemide valguses veelgi
tugevdada. Selle saavutamiseks tuleb edendada osalisriikides energiasektori
reforme ja samuti toetada nende energiasüsteemide kaasajastamist ja nende
täielikku ELi energiavaldkonna regulatiivsesse raamistikku integreerimist.
Lisaks peaks energiaühenduse institutsionaalset raamistikku lühikeses ja
keskmises perspektiivis parandama, et tugevdada mehhanismide jõustamist. Vaja on välispoliitika vahendite süsteemsemat
kasutamist, näiteks energiateemade pidev lisamine poliitilistesse
dialoogidesse, eelkõige strateegiliste partneritega peetavatel tippkohtumistel.
Ette võetakse ELi tasandi energiaalaste dialoogide läbivaatamine koos peamiste
tarneriikidega. Hiljuti Roomas toimunud G7 ministrite kohtumisel tehtud ühisavaldus
on hea näide meie tugevdatud koostööst peamiste partneritega. Samuti tuleb
tagada välisaspektide ühtsus teiste valdkondlike poliitikameetmetega, mis
võiksid energiajulgeoleku edendamisele kaasa aidata, eelkõige seoses ELi
välisabi vahendite strateegilise kavandamisega. Euroopa välisteenistusel on
oluline roll energiakaalutluste lisamisel ELi välispoliitikasse ja nende
koordineerimisel liikmesriikide välisministritega. Lisaks peaksid liikmesriikide
energiakokkulepped kolmandate riikidega olema täielikult kooskõlas ELi
õigusaktide ja ELi energiajulgeolekupoliitikaga. Selleks peaksid komisjon ja
liikmesriigid kasutama täiel määral Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri
2012. aasta otsust nr 994/2012/EL liikmesriikide ja kolmandate riikide
valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabevahetuse mehhanismi
loomise kohta. Eelkõige pakub see võimalust arendada standardsätteid ja
taotleda komisjoni abi läbirääkimiste ajal. Hiljutiste kogemuste valguses
peavad liikmesriigid ja asjaomased ettevõtted teavitama komisjoni võimalikult
varakult enne energiatarne kindlust ja mitmekesistamise valikuid mõjutada
võivate valitsustevaheliste kokkulepete sõlmimist ning küsima komisjonilt
läbirääkimiste ajal nõu. See eeldab otsuse nr 994/2012/EL läbivaatamist. Gaas on eriti huvipakkuv valdkond, kuna ELi
suurenenud poliitiline pühendumus koos tulevaste tarneriikidega sillutab teed
äritehingutele, seadmata samas ohtu konkurentsivõimelise ELi siseturu edasist
arengut. Lisaks võib koondnõudlus mõningatel juhtudel ELi läbirääkimispositsiooni
parandada. Seoses maagaasi ühisostmisega on osutatud
Euratomi Tarneagentuuri „kollektiivse ostmise mehhanismile”. Praeguses
kontekstis, kus uraanituru tarnekindlust ei ähvarda miski, jätab see mehhanism
äripartneritele oma tehingute üle läbirääkimistel täieliku vabaduse. Kui
lepingu kaasallkirjastab Euratomi Tarneagentuur, siis kinnitab see vaid, et
tarnekindlus ei ole ohus. Kui leping seaks tarnekindluse ohtu, oleks agentuuril
õigus see vaidlustada. Teavituste ja muu saadud teabe alusel suurendab Euratomi
Tarneagentuur ka tuumkütuse turu läbipaistvust perioodiliste aruannete
avaldamise kaudu. Komisjon uurib tihedas koostöös
liikmesriikidega, kas oleks võimalik välja arendada gaasimenetlus, mis aitaks
suurendada turu läbipaistvust ja võtaks arvesse energiajulgeoleku vajadusi.
Lisaks võiks hinnata vabatahtlikke koondnõudluse mehhanisme, mis tugevdaksid Euroopa
ostjate läbirääkimispositsiooni. Need valikud tuleb hoolikalt kujundada ja viia
ellu nii, et oleks tagatud kooskõla ELi õigusaktide ja kaubandusõigusega.
Sellesse menetlusse tuleks vajadusel kaasata kandidaatriigid või potentsiaalsed
kandidaatriigid. Võtmemeetmed Komisjon: tagab oma 2011. aasta septembri energiaalast välispoliitikat käsitlevas teatises kindlaks määratud meetmete rakendamise; hindab nõudluse vabatahtliku koondamise mehhanismide valikuid, mis võiksid tugevdada Euroopa ostjate läbirääkimispositsiooni kooskõlas ELi ja kaubandusvaldkonna õigusaktidega; edendab koos Euroopa välisteenistusega välispoliitika vahendite süsteemsemat kasutamist, et toetada energiaalase välispoliitika eesmärke ning suurendada energia- ja välispoliitika eesmärkide ühtsust; vaatab läbi otsuse nr 994/2012/EL liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabevahetuse mehhanismi loomise kohta. Liikmesriigid peaksid: teavitama üksteist olulistest riiklikest energiapoliitilistest otsustest enne nende vastuvõtmist, kasutades täielikult ära komisjoni juhitavat foorumi; tagama komisjoni varajase teavitamise enne selliste valitsustevaheliste kokkulepete üle läbirääkimiste alustamist, millel võib olla mõju energiatarne kindlusele, ning kaasama komisjoni läbirääkimistesse. See aitaks tagada sõlmitud kokkulepete kooskõla ELi õigusega.
Järeldused
Euroopa
energiajulgeoleku edendamiseks on viimastel aastatel tehtud palju edusamme.
Hoolimata neist saavutustest on Euroopa endiselt energiavarustuse häirete suhtes
väga tundlik. Euroopa energiajulgeoleku strateegias pakutakse seega välja hulk
konkreetseid meetmeid Euroopa vastupidavuse tugevdamiseks ja sõltumatuse
vähendamiseks energia impordist. ELi
energiajulgeolekut ei saa lahutada kliima- ja energiapoliitika 2030. aasta
raamistikust ning selles osas tuleks üheskoos saavutada kokkulepe Euroopa
Ülemkogul. Üleminek konkurentsivõimelisele ja vähe süsinikdioksiidi heidet
tekitavale majandusele vähendab imporditud fossiilkütuste kasutamist
energianõudluse pidurdamise ning taastuvate ja muude kohalike energiaallikate
kasutamise kaudu. Lühiajalises
perspektiivis: 1.
EL peab saabuva talve jaoks parandama oma
valmisolekut energiavarustuse häireteks. Vastupidavuse suurendamiseks tuleb
olemasolevaid Euroopa hädaolukorra ja solidaarsuse mehhanisme tugevdada
riskihindamisel põhinedes (energiajulgeoleku stressi-testid) ja seda
koordineerib komisjon koos liikmesriikide, reguleerivate asutuste,
ülekandevõrguettevõtjate ja ettevõtjatega. EL peab samuti ühendama jõud oma
rahvusvaheliste partneritega, et arendada välja uued solidaarsuse mehhanismid
maagaasi ja gaasihoidlate kasutamiseks; 2.
turgu valitsevate tarnijate edendatavad uued
infrastruktuuri investeeringud tuleks kehtestada tervel siseturul ja allutada kõigile
konkurentsieeskirjadele. Eelkõige tuleks peatada South Stream’i projekt nii
kauaks, kuni on tagatud täielik vastavus ELi õigusaktidele ja seda on uuesti
hinnatud ELi energiajulgeoleku valdkonna prioriteetide valguses; 3.
EL peaks energiajulgeoleku parandamise eesmärgil
tegema tihedat koostööd oma naabrite ja energiaühenduse partneritega, eelkõige
Ukraina ja Moldovaga. Sellega seoses on rõõmustav vastassuunalise gaasivoo
kokkuleppe sõlmimine Ukraina ja Slovakkia Vabariigi vahel. Keskpikas
perspektiivis: 4.
Euroopa peab saavutama paremini toimiva ja
integreerituma energiaturu. Esmatähtsaid projekte tuleb kiirendada, et ühendada
olemasolevad energiasaared ja tagada, et 2020. aastaks praegune eesmärk teha
süsteemidevaheliste ühendusi vähemalt 10 % ulatuses paigaldatud elektri
tootmisvõimsusest. 2030. aastaks peaksid liikmesriigid suutma täita selle
eesmärgi 15 % ulatuses; 5.
EL peab energiaallikate, tarnijate ja
transporditeede mitmekesistamise kaudu vähendama oma välist sõltuvust
konkreetsetest tarnijatest. Eelkõige tuleb tugevdada partnerlust Norraga,
kiirendada lõunapoolset gaasikoridori ja edendada uut gaasisõlme
Lõuna-Euroopas; 6.
perioodi 2014–2020 ELi rahastamisvahendite
rakendamisel tuleks esikohale seada energiajulgeolek ja üleminek vähese
süsinikdioksiidi heitega majandusele, kasutades eelkõige järgmisi vahendeid:
Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Ühendamise Rahastu, Horisont 2020 ja
Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend. Need peaksid olema ka suunavaks
eesmärgiks selliste ELi välistegevuse vahendite sekkumisel nagu
naabruspoliitika investeerimisvahend ja Lääne-Balkani investeerimisrahastu ning
Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank; 7.
energiajulgeoleku probleemiga usaldusväärsemaks tegelemiseks
on vaja riiklike energiapoliitikate suuremat koordineerimist. Riikide
energiaallikate jaotuse ja energia infrastruktuuriga seotud otsused mõjutavad
teisi liikmesriike ja Euroopa Liitu tervikuna. Liikmesriigid peaksid üksteist
ja komisjoni paremini teavitama, kui nad määravad kindlaks oma pikaajalisi
energiapoliitilisi strateegiaid ja valmistavad ette valitsustevahelisi
kokkuleppeid kolmandate riikidega. Parema koostöövõime tagamiseks
energiavaldkonna eesmärkide ja välispoliitika vahel ning oma partneritega
ühehäälselt rääkimiseks on vaja teha rohkem jõupingutusi. __________________
1. lisa. maagaasi tarnesõltuvus
Venemaast
Horisontaalne telg: maagaasi % osa energiaallikate jaotuses. Vertikaalne telg: Venemaa maagaasi % osa riiklikus maagaasi tarbimises. Ringide suurus: Venemaalt imporditava maagaasi hulk. Hinnangud põhinevad 2013. aasta esialgsetel tööstusandmetel ja need sisaldavad Vene ettevõtete müüdavat maagaasi, mis ei tarvitse olla toodetud Venemaal.
2. lisa. peamiste tarnekindluse
infrastruktuuriprojektide seis
Maagaasi projektid A || Lühiajalised projektid || (2014–2016) || # || Projekti nimi || Kirjeldus || Lõppeb Balti riikide gaasiturg 1 || LT: metaanitanker || Laev (mitte ühishuviprojekt). Seis: ehitamisel. || 2014 lõpp 2 || Klaipėda-Kiemėna torujuhtmete uuendamine || Süsteemidevahelise ühenduse mahu suurendamine Klaipėda ja Leedu-Läti võrkude vahel. Seis: keskkonnamõjuhinnang ja üldplaneering. || 2017 Gaasivarustuse mitmekesisus Kesk- ja Kagu-Euroopas 1 || PL: veeldatud maagaasi terminal || Terminal Swinoujscie’s ja ühendusliinid (varase tähtaja tõttu ei ole ühishuviprojekt). Seis: ehitamisel. || 2014 lõpp 2 || EL-BG süsteemidevaheline ühendus || Uus süsteemidevaheline ühendus, et suurendada mitmekesisust ja suunata Shah Denizi gaasi Bulgaariasse. Seis: litsentsimine, keskkonnamõjuhinnang (2 aastat viivitust). || 2016 3 || EL-BG vastassuunavoog || Alaline vastassuunavoog olemasoleval süsteemidevahelisel ühendusel (IGB projekti alternatiiv või täiendus). Seis: teostatavusuuring. || 2014 4 || BG: säilitamise uuendamine || Hoiustamismahu suurendamine Chiren’is. Seis: teostatavusuuring. || 2017 5 || HU-HR vastassuunavoog || Vastassuunavoog, mis võimaldab gaasivooge Horvaatiast Ungarisse juhtida. Seis: teostatavusuuring. || 2015 6 || HU-RO vastassuunavoog || Projekt gaasivoogude suunamiseks Rumeeniast Ungarisse. Seis: teostatavusuuring. || 2016 7 || BG-RS süsteemidevaheline ühendus || Uus süsteemidevaheline ühendus, mis tugevdab tarnekindlust Bulgaarias ja Serbias. Seis: keskkonnamõjuhinnang, paiknemine, rahastamine (probleemid Srbijagas’iga tegevusvaldkondade eraldamisel rahastuse võimaldamiseks). || 2016 8 || SK–HU süsteemidevaheline ühendus || Uus kahesuunaline torujuhe. Seis: ehitamisel. || 2015 B || Keskmise pikkusega projektid || (2017–2020) || # || Projekti nimi || Kirjeldus || Lõppeb Balti riikide gaasiturg 1 || PL-LT võrkudevaheline ühendus || Uus kahesuunaline torujuhe (GIPL), mis lõpetab Balti riikide eraldatuse. Seis: teostatavus / esialgne tehniline projekt. || 2019 2 || FI-EE süsteemidevaheline ühendus || Uus kahesuunaline avamere torujuhe („Balticconnector”). Seis: teostatavusuuring / litsentsimine. || 2019 3 || Balti veeldatud maagaasi terminal || Uus veeldatud maagaasi terminal, mille asukoht tuleb veel otsustada (EE/FI). Seis: teostatavusuuring / litsentsimine. || 2017 4 || LV-LT süsteemidevaheline ühendus || Olemasoleva süsteemidevahelise ühenduse uuendamine (sealhulgas kompressorjaam). Seis: teostatavusuuring. || 2020 Gaasivoo võimaldamine Hispaaniast põhjapoole 1 || ES-FR „Midcat” süsteemidevaheline ühendus || Uus süsteemidevaheline ühendus (sealhulgas kompressorjaam), et võimaldada kahesuunalisi voogusid[29] Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Seis: teostatavusuuring. || kinnitamisel Kobarhanked gaasitarnete mitmekesistamiseks Kesk- ja Kagu Euroopas 1 || PL-CZ süsteemidevaheline ühendus || Uus kahesuunaline torujuhe Tšehhi Vabariigi ja Poola vahel. Seis: teostatavusuuring/esialgne tehniline projekt, litsentsimine (CZ) || 2019 2 || PL-SK süsteemidevaheline ühendus[30] || Uus kahesuunaline torujuhe Slovakkia ja Poola vahel. Seis: lõplik rahastamisotsus 2014. aastal. || 2019 3 || PL: 3 riigisisest torujuhet ja kompressorjaam || Vaja on riigisiseseid parandustöid, et siduda sisendipunktid Läänemere kaldal PL-SK ja PL-CZ süsteemidevahelisse ühendusse. Seis: teostatavusuuring. || 2016-18 4 || TANAP (Trans-Anatoolia gaasijuhe) (TR-EL) || Trans-Anatoolia maagaasijuhe, mis toob Kaspia gaasijuhtme Türgi kaudu ELi ja avab lõunapoolse gaasikoridori. Seis: teostatavusuuring / lõplik rahastamisotsus. || 2019 5 || TAP (EL-AL-IT) || ELi-sisene osa lõunapoolsest gaasikoridorist. Otseühendus TANAPiga. Seis: litsentsimine || 2019 6 || IAP (AL-ME-HR) || Uus süsteemidevaheline ühendus, mis moodustab osa Balkani riikide gaasiringist ja on ühendatud TAPi. Seis: teostatavusuuring / esialgne tehniline projekt. || 2020 7 || HR – veeldatud maagaasi terminal || Uus veeldatud maagaasi terminal Krk's, mis tugevdab tarnekindlust ja mitmekesistamist. Seis: teostatavusuuring / esialgne tehniline projekt (rahastamisteemad). || 2019 8 || BG: siseriiklik süsteem || Piirkondlikuks ühendamiseks vajaliku transpordisüsteemi taastamine ja laiendamine. Seis: teostatavusuuring / esialgne tehniline projekt. || 2017 (kinnitamisel) 9 || RO: siseriiklik süsteem ja vastassuunavoog Ukrainasse || Rumeenia transiidi ja ülekandesüsteemi & vastassuunavoo ühendamine Ukrainaga. Seis: teostatavusuuring (regulatiivsed küsimused seoses vastassuunavooga). || kinnitamisel 10 || EL: kompressorjaam || Kompressorjaam Kipis, et ühendada TANAP ja TAP. Seis: litsentsimine. || 2019 11 || EL: Alexandroupoli veeldatud maagaasi terminal || Uus veeldatud maagaasi terminal Kreekas. Seis: litsentsimine. || 2016[31] 12 || EL: Egeuse veeldatud maagaasi terminal || Uus veeldatud maagaasi ujuv terminal Kavala lahes. Seis: teostatavusuuring / esialgne tehniline projekt, litsentsimine || 2016[32] Elektriprojektid A || Lühiajalised projektid || (2014–2016) || # || Projekti nimi || Kirjeldus || Lõppeb Balti riikide eraldatuse lõpetamine 1 || Nordbalt 1&2 || Rootsi ja Leedu süsteemidevahelised ühendused (mitte ühishuviprojekt). Seis: ehitamisel. || 2015 2 || LT-PL võrkudevaheline ühendus || Uus süsteemidevaheline ühendus ja vastulülituses konverterjaamad; järgmine etapp on kavandatud 2020. aastaks; vaja on teha parandustöid Poolas. Seis: ehitamisel. || 2015 (esimene etapp) B || Keskmise pikkusega projektid || (2017–2020) || # || Projekti nimi || Kirjeldus || Lõppeb Balti riikide eraldatuse lõpetamine 1 || Siseliinid LV-s ja SE-s || LV-SE süsteemidevahelise ühendusmahu suurendamine (Nordbalt). Seis: teostatavusuuring / esialgne tehniline projekt. || 2019 2 || EE-LV süsteemidevaheline ühendus || Süsteemidevaheline ühendus ja parandustööd Eestis. Seis: teostatavusuuring / esialgne tehniline projekt. || 2020 3 || EE, LV, LT sünkroniseerimine Euroopa mandrivõrkudega || Balti riikide sünkroniseerimine. Seis: teostatavusuuring. || 2020 (kinnitamisel) Ibeeria piirkonna eraldatuse lõpetamine 1 || FR - ES võrkudevaheline ühendus || Veealuse kõrgepingealalisvoolu kaabli kaudu võrkudevaheline ühendus Aquitaine’i (FR) ja Baskimaa (ES) vahel. || 2020 (kinnitamisel) [1] 23 % taastuvenergiast ja 27 % tuumaenergiast. [2] COM(2014) 15 (final). [3] Komisjoni teatis „Euroopa tööstuse taassünd”, COM(2014) 14 (final). [4] Kehtestatud määrusega (EL) nr 994/2010, milles käsitletakse
gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid. [5] Nõukogu
direktiiv 2009/119/EÜ, 14. september 2009, millega kohustatakse liikmesriike
säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid. [6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 994/2010, 20.
oktoober 2010, milles käsitletakse gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid ja
millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2004/67/EÜ. [7] Asjaomasele võimalusele osutati Roomas toimunud G7 energiaalase
ministrite kohtumise ühisavalduses, mis võeti vastu 6. mail 2014. [8] Direktiiv 2998/114/EÜ, 8. detsember 2008, Euroopa elutähtsate
infrastruktuuride identifitseerimise ja määramise ning nende kaitse parandamise
vajaduse hindamise kohta. [9] Peamiselt ruumide kütte ja majapidamiste sooja vee jaoks. [10] Komisjoni teatis „Energy prices and costs in Europe” (Energiahind
ja -kulu Euroopas), lk 11. [11] Euroopa Regionaalarengu Fondist ettenähtud kohalikest vahenditest
tuleb vastavalt kas vähemalt 12, 15 või 20 % investeerida vähese CO2-heitega
majandusele üleminekuks kõigi ELi vähem arenenud, ülemineku- ja arenenud
piirkondade sektoritesse. Kui investeerimiseks kasutatakse Ühtekuuluvusfondi,
suureneb osakaal 15 %le vähim arenenud piirkondade jaoks. [12] Näiteks on remondilaen kasutuskõlblik rahastamisvahend, mis põhineb
jagatud riskidega laenumudelil. [13] Komisjoni teatis „Delivering the internal electricity market and
making the most of public intervention” (Elektrienergia siseturu lõpuleviimine
ja avaliku sektori meetmete kasutamine parimal võimalikul moel), C(2013)7243. [14] Väga hea näide piirkondlikust koostööst on järgmise päeva võimsuse
enampakkumise süsteem, mille kehtestasid 16 liikmesriigi ülekandesüsteemi
haldurid ja elektribörsid 2014. aasta alguses. [15] Komisjoni suunised üldsuse huvides
energiainfrastruktuuriprojektide keskkonnamõju hindamise lihtsustamiseks ning
ulatuslike piiriülese keskkonnamõjuga projektide keskkonnamõju hindamise kohta. [16] Võttes eeskätt arvesse sektoris käimasoleva sobivuskontrolli tulemusi.
[17] 2011. aasta valge raamat „Euroopa ühtse transpordipiirkonna
tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas”,
KOM(2011) 144 (lõplik). [18] KOM(2013) 17 (final). [19] Kulude riikidevaheline jaotamine. [20] Ajavahemikus 2001–2012 on ELi energiatootmine 15 % kahanenud. [21] Komisjoni teatis „Delivering the internal electricity market and
making the most of public intervention” (Elektrienergia
siseturu lõpuleviimine ja avaliku sektori meetmete kasutamine parimal
võimalikul moel), C(2013)7243. [22] 2013/30/EL. [23] JRC study on Unconventional gas and its potential energy market
impacts in the EU (Teadusuuringute Ühiskeskuse uuring ebatraditsioonilise gaasi
ja selle võimaliku mõju kohta ELi energiaturule) (EUR25305 EN). [24] Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile süsivesinike (näiteks
kildagaas) uurimise ja tootmise kohta suuremahulise hüdrofrakkimise teel
(COM(2014)23 (final)) ja 22. jaanuari 2014. aasta soovitus 2014/70/EL. [25]
http://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/PCI_guidance.pdf; http://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/Transboundry%20EIA%20Guide.pdf. [26] EU Energy, transport and GHG emissions trends to 2050 – Reference
scenario 2013 – European Commission (ELi energia-, transpordi ja
kasvuhoonegaaside heitkoguste alased suundumused aastaks 2050 – 2013. aasta
võrdlusstsenaarium – Euroopa Komisjon). [27] Komisjoni aruanne „Energiavarustuse kindlust ja rahvusvahelist
koostööd käsitleva teatise ning energeetikanõukogu 2011. aasta novembri
järelduste rakendamine” [COM(2013) 638 (final)]. [28] Nõukogu aruanne „22. mai 2013. aasta Euroopa Ülemkogu
kohtumise järelmeede: ELi energiapoliitika välismõõtme arengute hindamine”,
vastu võetud 12. detsembril 2013. [29] Voog Hispaaniast Prantsusmaale juhul, kui Lääne/Kesk-Euroopas
esineb tarnehäireid. Voog Prantsusmaalt Hispaaniasse, et tasakaalustada kõrgeid
gaasihindu Hispaanias. Tugevdada tuleb ka „Artère du Rhône” (Rhône'i jõe
arter). [30] Need kaks võrkudevahelist ühendust (PL-CZ ja PL-SK) võimaldavad
vooge Läänemere ja Aadria mere vahel ning samuti vedada gaasi DE-NL-NO-st, mis
suurendab märkimisväärselt tarnekindlust kogu Ida(Kagu)-Euroopas. [31] Teave saadud andsid projektide algatajatelt, aga algus on
tõenäolisemalt pärast 2017. aastat. [32] Idem.