52014DC0272

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Euroopa filmindus digitaalajastul Kultuurilise mitmekesisuse ja konkurentsivõime sildamine

Audiovisuaalsektor on kultuuriliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult väga tähtis. See sektor kujundab identiteete, kajastab väärtusi ja võib anda hoogu Euroopa integratsioonile, aidates luua meie ühist Euroopa identiteeti. Sektor aitab kaasa majanduskasvule ja töökohtade loomisele ning on ühtlasi ka innovatsiooni tõukejõud.

Audiovisuaalsektor on eriline ka selle poolest, et on muudest loomesektoritest rohkem reguleeritud ja sõltub suuresti avaliku sektori rahalistest vahenditest[1].

Euroopa filmitööstus on mitmekülgne ja loov. Selle filmipärand on pälvinud kiitust kogu maailmas ja andnud inspiratsiooni mitme põlvkonna filmitegijatele nende teoste loomiseks[2]. Ent hoolimata sellest, et Euroopas suudetakse toota hulgaliselt mitmekülgseid mängufilme, ei jõua enamik Euroopa filme võimaliku vaatajaskonnani Euroopaski, rääkimata muust maailmast. Enamasti näidatakse neid filme vaid oma riigi turul ja sealgi ei jõua mõni neist kinolinale või muude levituskanaliteni.

Nii jääb kasutamata võimalus levitada maailmas Euroopa mitmepalgelist kultuuri, suurendada konkurentsivõimet ja kõrvaldada kolmandate riikidega, eriti USAga toimuva kaubavahetuse puudujääk.

Digitaalne revolutsioon pakub teoste levitamiseks rohkem võimalusi ja paindlikkust ning mõjutab põhjalikult publiku käitumist. Seepärast on väga tähtis digitaalajastuga kohaneda ja kasutada selle võimalusi olemasoleva publiku alleshoidmisel, uues huvi tekitamisel ning kultuurilise mitmekesisuse ja konkurentsivõime sildamisel. Sellega kaasnevad omad proovikivid tööstusharule, kus tuleb katsetada uusi ärimudeleid ja vaatajaskonna arendamise strateegiaid, ning piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi poliitikale.

Seepärast on äärmiselt tähtis, et riigid teeksid poliitilist koostööd ja sektoriga peetaks Euroopa tasandil struktureeritud dialoogi.

Käesolev teatis moodustab osa strateegilisest raamistikust, mis on esitatud komisjoni teatises kultuuri- ja loomesektori edendamise kohta ELi majanduskasvu ja töökohtade heaks,[3] ning on kooskõlas digitaalarengu tegevuskavaga[4].

Teatises on esitatud ülevaade filmisektori hiljutistest arengusuundadest ja toodud välja filmisektorit mõjutava avaliku poliitika praegused probleemid. Samuti on ära märgitud selles valdkonnas olemasolevad ELi vahendid, mille abil saaks neid probleeme lahendada.

Teatise eesmärk on suurendada kõigis käsitletud valdkondades liikmesriikide ning liidu poliitikameetmete vastastikust täiendavust. Selle eesmärk on, et digitehnoloogiale üleminekuga kaasnevate võimaluste paremaks ärakasutamiseks ja sellisest üleminekust tekkivate probleemide lahendamiseks tuleks võtta ühine suund, arvestades samas kultuurilist ja keelelist ning riikide audiovisuaalmaastike mitmekesisust. Ühtlasi rõhutatakse selles vajadust teha ühiseid jõupingutusi, et muuta olemasolevad rahastamisvahendid Euroopa filmisektori konkurentsivõime ja mitmekesisuse suurendamisel üldiselt tõhusamaks.

1. Euroopa filmisektori praegune olukord

1.1. Filmitootmine versus vaatajad: kas lõhe nende vahel suureneb?

Euroopa filmisektoris ei ole tootmine ning levitamine ja tarbimine, st toodetud filmide arv ja nende sihtvaatajaskonnani tegelikult jõudvate filmide arv tasakaalus. Euroopas toodetakse palju rohkem filme kui USAs ja Kanadas,[5] kuid Euroopa filme levitatakse väiksemas ulatuses ja nad ei kipu jõudma laia publikuni väljaspool tootmisriiki, sh ELi sees.

Edu ei saa mõõta üksnes turuosa ja kassatulu põhjal. Filmid võivad olla mõeldud ka kitsale vaatajaskonnale, mille tulemuseks võib olla väiksem turuosa riigi/ELi ja maailma tasandil. Sellegipoolest võivad need filmid olla edukad, sest jõuavad sihtpublikuni ja on kultuurilise mitmekesisuse seisukohast tähtsad. Majanduslikust vaatevinklist tuleb filmi suhtelist edu hinnata ka tulususe põhjal, st milline on selle arendamisse, tootmisse ja levitamisse tehtud investeeringu ning saadud tulu suhe[6]. Märkimisväärse arvu ELis toodetud filmide linastus kinos on aga piiratud või neid ei linastata üldse, eriti väljaspool tootmisriiki. Ka ei paista nad jõudvat suurema vaatajaskonnani ka muude levituskanalite kaudu.

Olukord ja vastavad näitajad võivad eri levituskanalite (kino, ringhääling, DVDd, tellitavad videod[7] jne) puhul erineda ja suuri erinevusi võib esineda ka liikmesriigiti.

Kinos linastamisel on peamised suundumused järgmised.

· ELis moodustavad Euroopa filmid keskmiselt 62,52 % linastustest ja 32,9 % kinokülastustest[8]. Euroopa filmide kassatulu ja külastatavus jääb USA filmide omale kõvasti alla. USA filmid moodustasid 2012. aastal ELis 19,84 % linastustest ja 65,11 % kinokülastustest[9]. Muude kui kodumaiste ELi filmide külastused püsivad keskmiselt umbes 12 % ringis[10].

· Vaid väga väike osa Euroopa filme linastatakse väljaspool Euroopat asuvates kinodes (2010. aastal 8 %), kus nad saavutavad kassatulul põhineva turuosa mõistes arvestatava, kuid tagasihoidliku publikuarvu[11]. Nii toimus 2010. aastal enam kui 19 % Euroopa filmide kogukülastustest väljaspool Euroopat (ja sealt pärines 16 % nende filmide kassatulust)[12].

Euroopa filmide olukord muudel vaatamiskanalitel sarnaneb nende ülalkirjeldatud olukorraga kinolinadel.

Televisioon on endiselt enimkasutatud filmivaatamiskanal. 2011. aastal oli 41 % peaaegu 122 000st Euroopa televisioonikanalites näidatud mängufilmist tehtud Euroopas (7,7 % olid kodumaised filmid, 14,5 % muude Euroopa riikide filmid ja 18,7 % täielikult või osaliselt eri Euroopa riikide ühistöös valminud filmid)[13].

Kui DVDde osakaal väheneb, siis tellitav videoteenus on suhteliselt uus levitamiskanal, mille kasutus peaks lähiaastatel märkimisväärselt suurenema[14] Tellitavate videote turg suurenes 2012. aastal Saksamaal 59 % ja Prantsusmaal 14,7 %[15]. Paljud tellitava videoteenuse pakkujad osutavad oma teenust ja kasutavad oma kaubamärki vaid ühe territooriumi turul ning vaid vähesed pakuvad oma teenuseid sama kaubamärgi all kogu maailmas. Kuigi tellitava videoteenuse kaudu levitamise võimalused on (võrreldes muude kanalitega) teoreetiliselt piiramatud, on vähe infot selle kohta, milline on Euroopa filmide kättesaadavus ja turuosa tellitava videoteenuse platvormidel. Esimestest uuringutest on ilmnenud, et sarnaselt DVDde turule pärineb enamik sellistel platvormidel saadud tulust arvatavasti väljaspool Euroopat tehtud filmidest[16]. Mis puutub Euroopa filmide valikusse, siis näitavad olemasolevad andmed, et ühe üleilmse teenusepakkuja (kes tegutseb 26s ELi riigis) peamistes riigisisestes poodides on saada rohkem ELi menufilme ja Euroopa filmiauhinna võitnud filme kui riigisisestel tellitava videoteenuse platvormidel[17]. Kõike seda arvestades võiks Euroopa filme kõigi levituskanalite kaudu nii Euroopas kui ka mujal rohkem levitada.

1.2. Potentsiaalne vaatajaskond ja käitumise muutumine

Hiljuti 4–50-aastaste eurooplaste hulgas[18] tehtud uuringu kohaselt vaatab 97 % eurooplastest kõikjal tehtud filme ja 54 % vaatab neid iga päev[19]. Umbes 27 % filmivaatajatest on suured filmisõbrad, kes vaatavad rohkem kui 11 filmi kuus[20]. Viimastel aastatel on kinokülastused püsinud samal tasemel,[21] kuid uuringu kohaselt käivad inimesed kinos vähem kui korra kuus ja 39 % ei käi seal üldse[22]. Lisaks kinoskäimisele vaatavad eurooplased filme tasuta televisioonis (79 % elanikkonnast), DVDdelt (67 %) ja tellitavate teenuste kaudu (56 %)[23]. Seega on kodune või mobiilne filmivaatamine oluline turg, eriti arvestades, et filme tahetakse üha rohkem vaadata igal ajal ja igas kohas ning kõiksuguste seadmete abil. Uuringus tunnistatakse siiski ka seda, et kasutatakse ka ebaseaduslikku sisu ning et lisaks vaatamisele soovib osa publikust järjest rohkem sisuga suhelda ja osaleda selle loomises või mõjutada selle kavasse võtmist nt rakenduste või sotsiaalmeedia kaudu.

Mis puudutab meediakanalitel veedetud aega, siis on televisioon endiselt levinuim audiovisuaalse sisu vaatamise kanal, kus vaatamisaeg on kogu ELis ikka veel nelja tunni ligi[24]. See näitaja on ELis üldiselt püsiv, kuigi kohati ka väheneb, eelkõige mis puudutab lineaarse sisu vaatamist nooremate põlvkondade poolt[25]. Teisalt aga suurenes keskmine videote interneti kaudu vaatamise aeg, mis on peamistel ELi turgudel ikka veel suhteliselt väike, 2008.–2011. aastal 155–200 % [26].

1.3. Euroopa filmisektori struktuursed puudused, mis takistavad Euroopa Liidus ja mujal maailmas potentsiaalsete vaatajaskondadeni jõudmist

Audiovisuaalsektori olukord varieerub liikmeriigiti märkimisväärselt. Erinevad mitte üksnes sektori suurus, tootmismaht ja keelekeskkond, vaid ka filmide rahastamise viis, avalike filmitoetusvahendite suurus ja ülesehitus, ringhäälinguorganisatsioonide või muude huvirühmade mõju rahastamissüsteemides ning riiklike ja piirkondlike filmipoliitikate strateegiad.

Kuna iga film on ainulaadne prototüüp, kaasneb igasuguse edutegurite modelleerimise püüdega liigse lihtsustamise risk. Ometi on selge, et teatavad struktuursed puudused mõjutavad märkimisväärselt Euroopa filmide pääsemist võimalike vaatajaskondadeni nii kodu- kui ka välismaal.

·  Tootmise ja rahastamise killustatus

Euroopa filmisektor koosneb peamiselt väikestest ja mikroettevõtjatest, kelle materiaalsed võimalused on piiratud. Neil on järjest raskem kokku saada suuri eelarveid ja nad sõltuvad suures osas avaliku sektori rahalistest vahenditest.

Keskmine tootmiseelarve varieerub liikmeriigiti märkimisväärselt. Ühendkuningriigis on see 10,9 miljonit eurot, Saksamaal ja Prantsusmaal umbes 5 miljonit eurot ning Rootsis 2,6 miljonit eurot. Võrdluseks aga Ungari ja Eesti, kus filmide eelarve on keskmiselt 300 000 eurot[27]. Ameerika mängufilmiühenduse andmetel on USAs toodetud filmide keskmine eelarve 15 miljonit USA dollarit[28]. Viimaste kättesaadavate andmete kohaselt oli suurte filmistuudiote toodetud USA filmide keskmine eelarve 2006. aastal 106,6 miljonit USA dollarit.

Arvestades, et filmitootmine nõuab suuri kulutusi, on majandusliku elujõulisuse tagamiseks vaja suurt kassatulu. Vaatamata USA filmide suurele turuosale on mitmesse hiljutisse USA menufilmi tehtud investeeringuid olnud raske tagasi teenida. Kuigi nii mõnegi Euroopa filmi tasuvuspiiri oleks tänu nende väiksemale eelarvele võimalik saavutada ka suhteliselt väikese kinokülastajate arvuga, näitavad vähesed olemasolevad andmed, et valdav osa Euroopa filme ei ole tasuvad ega teeni neisse tehtud investeeringuid tagasi[29]. Seetõttu on Euroopa ettevõtjatel raske saavutada stabiilsust, loobuda ühe projekti põhisest lähenemisviisist ja kasvada.

Filmitootmise rahastamise keeruka süsteemi seavad raskuste ette filmide levitamises ja vaatamises toimuvad muudatused, mille on tinginud digitaaltehnoloogia. Televisioonitulu võib mõjutada telekanalite rohkus ja vaatajaskonna killustatus; internetis saadav tulu kasvab küll jõuliselt, kuid ei tasakaalusta veel DVDdelt saadava tulu vähenemist[30]. Lisaks paistab, et nii televisioonis kui ka tellitava videoteenuse kaudu on erilise publikumenu pälvinud teleseriaalid, sh Euroopas toodetud seriaalid, ja neil on suur vaatajate arv[31]. Filmide kinos levitamisel tuleb arvestada kinode digitaliseerimise ja publiku käitumise muutumisega. Uued ettevõtjad (nt tellitava videoteenuse platvormid, telekommunikatsioonioperaatorid) osalevad küll järjest rohkem filmide levitamises, kuid mitte piisavalt nende tootmises ega rahastamises.

· Piiratud võimalused ja vähesed stiimulid projektide viimiseks rahvusvahelisele turule ja mitme turu sihtimiseks

Vaid vähesed Euroopa filmitootjad tegutsevad rohkem kui ühel turul. Üldiselt ei suudeta filmisektoris saavutada rahvusvahelise suunitlusega või rahvusvahelist huvi pakkuvate filmide piisavat rahastamist ei avaliku sektori toetustest ega ka traditsioonilises väärtusahelas tegutsevatelt või uutelt investoritelt. Märkimisväärne osa rahalistest vahenditest pärineb tihtipeale riiklikest või piirkondlikest toetustest, millega toetatakse riigisisese või piirkondliku suunitlusega projekte. Vaid imeväike osa avaliku sektori rahast saadakse riigiülestest fondidest (nt 2009. aastal pärines 1 919 miljonit eurot riiklikest ja piirkondlikest fondidest ning 144 miljonit eurot riigiülestest fondidest)[32]. Seepärast on projektid tavaliselt mõeldud kodupublikule. Olukorra muudab raskemaks ka see, et arendamisetapile, kus on võimalik teose võimalikku vaatajaskonda tõhusalt kindlaks teha ja optimeerida, ei pöörata piisavat tähelepanu. Lisaks paistab, et kuigi ühistöös valminud teoseid on ühe riigi filmidest hõlpsam levitada,[33] võetakse neid peamiselt ette rahastamise saamiseks, eriti riikides, kus suudetakse vähe toota. Ühistöös valminud teoste potentsiaali filmide vaatajaskonna laiendamisel saaks paremini ära kasutada. Liiga paljude ühisteoste puhul puudub endiselt selge strateegia nende levitamiseks valmistajariikides ja mujal.

· Põhitähelepanu tootmisele ning liiga vähe tähelepanu levitamisele ja tutvustamisele

Filmipoliitikas pööratakse küll suurt tähelepanu tootmise toetamisele, kuid samas jääb vajaka samaväärsetest jõupingutustest filmide viimiseks vaatajaskonnani. Praegune riigiabisüsteem toetab peaasjalikult filmitootmist, kuid levitamisele ei panda piisavat rõhku. Euroopas kulutasid filmide rahastamisega tegelevad avaliku sektori asutused 2009. aastal keskmiselt 69 % eelarvest teoste loomisele ning vaid 8,4 % nende levitamisele ja 3,6 % tutvustamisele. Riigiüleselt tegutsevad fondid tähtsustavad tavaliselt levitamist rohkem (33,6 % võrreldes loomisele kulutatud 35,7 %-ga) kui riiklikud (7,4 % levitamisele, 70,4 % loomisele) ja piirkondlikud fondid (3,5 % levitamisele, 75,5 % loomisele). Ent nagu juba märgitud, pärineb vaid pisike osa avaliku sektori rahadest riigiülestest fondidest. USAs kulutatakse märkimisväärsed summad filmide turustamisele,[34] kuid Euroopas see üldiselt nii ei ole.

Põhitähelepanu filmide linastamisele kinodes ja televisioonis, mis on investeeringute tagasiteenimiseks ülimalt tähtis, jätab varju kõikvõimalikel platvormidel levitamisega kaasnevate võimaluste ärakasutamise. Praegune leviakende süsteem[35] on publiku käitumise muutumise[36] tõttu üha suurema surve all. Seda süsteemi reguleerivad jäigad eeskirjad ja valitsevate turuosaliste kalduvus säilitada praegust olukorda võivad takistada uute ja innovatiivsete linastamisstrateegiate ja ärimudelite arendamist ja kasutamist. Samuti võib see takistada väikeste, nišifilmide – mida on raske kinolinadele tuua ja mida näidatakse kinodes vaid lühikest aega, kui üldse – jõudmist oma vaatajateni muude levitamiskanalite, nt tellitava videoteenuse kaudu[37].

Tellitav videoteenus kätkeb endas suuri võimalusi, kuid nõuab kohandatud investeeringuid ja uute oskuste arendamist. Ettevõtjad, kes soovivad filme tellitava videoteenuse platvormidel kättesaadavaks teha, seisavad silmitsi uute tehniliste ja tehingukuludega. Digitaalsete originaalversioonide kodeerimise ja eri keeleversioonide (dubleeritud või subtiitritega) loomisega seotud kulud on investeering, mida tuleb teha iga filmi puhul eraldi. Tehingukulud on Euroopas eriti suured, arvestades õiguste killustatust ja vähest vahendustegevust[38] filmisektoris. Seetõttu ei ole Euroopa filmide kataloogid uutele tegijatele väga huvipakkuvad. Kui filmid on tellitava videoteenuse kaudu kättesaadavaks tehtud, tuleb lisaks investeerida toimetamisse ning hästi toimivatesse filmide tutvustamise ja levitamise vahenditesse. Kõiki neid kulusid saab tagasi teenida vaid märkimisväärse vaatajate arvu korral ja seega pika aja jooksul. Rahastamisvahenditega tuleks tagada, et raha kasutatakse tõhusalt, võttes neid kulusid arvesse.

Oma filmipärandi digitaliseerimisel, mis on aga digitaalse juurdepääsu eeltingimus, on Euroopa maha jäänud. Digitaliseeritud on vaid 1,5 % filmipärandist[39]. Selle põhjus on puudulik rahastamine ning õiguste saamisega seotud suured rahalised ja ajakulud. Protsessi hõlbustaks õiguste saamise lihtsustamine, muu hulgas tänu sellele, et kulud oleksid väiksemad.

· Ettevõtlusoskuste ja sektoritevaheliste partnerluste vähesus

Filmiprofessionaalide põhikoolitus ei taga sageli vajalikke ettevõtlus- ja ärioskusi. Filmikoolide ja ärivalkdonna suhted on nõrgad ning väljaõppes ei pakuta endiselt piisavalt võimalusi rahvusvahelise perspektiivi tundmaõppimiseks ja kontaktide loomiseks.

Euroopa filmisektor ei tee olulisel määral koostööd võimalike partneritega, nt reklaamijatega või IKT-sektoriga, kes võiksid anda otsustava panuse, et luua Euroopa filmidele tellitava videoteenuse kaudu maksimaalne vaatajaskond.

2. Praegused ülesanded

Nende struktuursete puuduste kõrvaldamiseks on vaja kõigi tasandite ühiseid jõupingutusi. Et teha väga mitmekülgne Euroopa filmivara kättesaadavaks ja laiemale vaatajaskonnale köitvaks ning muuta Euroopa filmid ja filmiettevõtted tasuvamaks, tuleb tegeleda järgmiste küsimustega.

2.1. Rahastamiskeskkonna läbivaatamine

Selleks et Euroopa filmitööstus oleks edukas, tuleb filmide tootmisele, levitamisele ja tutvustamisele tehtavad kulutused tasakaalu viia ning seejuures teha edusamme järgmises kolmes valdkonnas.

· Avaliku sektori rahastamiskavad

Riigisisesed mehhanismid, millega toetatakse filmide tootmist, arendamist ja levitamist, mõjutavad otseselt või kaudselt filmitööstuse struktuuri ja tavasid ning toodetavate ja levitatavate filmide tüüpi. Euroopa toetus saab selliseid riigisiseseid mehhanisme üksnes täiendada, mitte seada põhialuseid. Arvestades digitaalkeskkonnast tulenevaid muutusi ja publikuootuste muutumist tuleb avaliku sektori toetuskavad kooskõlas riigiabieeskirjadega[40] läbi vaadata. Üldeesmärk ei ole suurendada filmisektorile antavat avaliku sektori toetust, vaid optimeerida selle üldist lisaväärtust ning maksimeerida eri tasandite vahendite ja poliitikameetmete vastastikust täiendavust.

Siinkohal väärivad erilist tähelepanu järgmised küsimused:

– panna suurem rõhk arendamisetapile, et parandada rahastatud projektide kvaliteeti ja suurendada nende tasuvust. Tagada projekti arendamine sellisel viisil, et valminud teos jõuaks sihtpublikuni, kusjuures arvesse tuleks võtta iga projekti eripärasid nii kodumaisel kui ka ELi ja üleilmsel tasandil;

– leida sobiv tasakaal tootmisele ning levitamisele ja tutvustamisele antava toetuse vahel ning luua nende toetuste vahel tõhusamad seosed. Näiteks tagada, et avaliku sektori rahastatavatel projektidel on hästi läbimõeldud levitamis- ja turustamisstrateegia, või luua filmitootjatele ja filmitootmisettevõtetele stiimulid panna suuremat rõhku filmide viimisele laiema vaatajaskonnani;

– tagada, et avaliku sektori rahastatud filme kasutatakse tõhusalt ja need tehakse publikule kättesaadavaks;

– suurendada avaliku sektori rahastatud filmide tulemustega seotud läbipaistvust. Näiteks võiks seada nõude, et tuleb esitada selliste filmide vaatajate arv eri levituskanalitel. See võimaldaks need arvud kõigi avaliku sektori rahastatud filmide puhul avaldada;

– suurendada avaliku sektori toetuse üldist täiendavust ja sidusust, et parandada selle üldist tulemuslikkust. See hõlmaks piirkondliku, riikliku ja riigiülese tasandi ning eri tegevusalade (arendamine, tootmine, levitamine, tutvustamine ja turustamine) rahastamist;

– luua tootjatele ja muudele ettevõtjatele võimalused minna projektipõhiselt tegevuselt üle ettevõtte kasvu strateegiate kasutamisele;

– tagada rahastatud filmide lepinguline talletamiskohustus ja arendamismehhanismid, millega hõlbustataks selliste filmide kasutamist hariduslikel eesmärkidel kooskõlas intellektuaalomandiõigusega pärast nende ärilise kasutustsükli lõppu[41].

Uue programmi „Loov Euroopa” allprogramm „MEDIA” tugineb programmidega „MEDIA 2007” ja „MEDIA Mundus” saadud kogemusele. Selle allprogrammiga toetatakse filmide arendamist, levitamist ja kinos linastamist, aga ka filmisektorit digitaalkeskkonna võimaluste uurimisel, eriti suurema publiku leidmisel. Samuti pööratakse suurt tähelepanu ilmse ELi lisaväärtusega valdkondadele ja liikmesriikide vahenditega saavutatavale vastastikusele täiendavusele. Eelkõige toetab see allprogramm tellitavaid teenuseid, mille puhul tehakse erilisi jõupingutusi Euroopa filmide kättesaadavuse ja esiletoomise vallas, ettevõtjaid, kes panevad kokku internetikasutuseks valmis Euroopa filmide toimetatud pakette, ning uusi sünergiavorme eri kasutusplatvormide vahel.

· Uute tegijate kaasamine väärtusahelasse

Üks uute levitamisvormidega, eriti tellitava videoteenusega kaasnev uut meediamaastikku puudutav põhiküsimus on, kuidas areneb praegune rahastamismudel ja milline roll saab olema uutel tegijatel uue sisu rahastamisel. Üleilmsetel tellitava videoteenuse platvormidel, nagu Netflix, on tavaks saanud investeerida originaalsisusse, peamiselt seriaalidesse, aga ka muudesse žanritesse, nagu dokumentaalfilmidesse või püstijalakomöödiatesse. Jääb üle jälgida, kas sellistel ettevõtjatel üldisemalt tekib ärihuvi osaleda tihedamalt muud liiki audiovisuaalse sisu, sh kinematograafiateoste tootmises. Tellitavate videoteenuste jõuline kasv ja ringhäälinguorganisatsioonide praegune panus Euroopa teoste tootmisse teatavates riikides, sh selliseid kohustusi panevad õigusnormid, on põhjustanud asjaomastes riikides arutelusid. Teatavatel juhtudel tekitab see küsimusi seoses siseriiklike õigusnormide kohaldamisega muudes liikmesriikides või väljaspool Euroopa Liitu asutatud ettevõtjate suhtes.

· Juurdepääs erasektori rahalistele vahenditele ELi rahastamisvahendite kaudu

Filmitootmisega seotud riskide ja ebamäärasuste tõttu on filmisektori ettevõtjatel tihtipeale raske pangalaene saada[42]. Finantskorraldusvahendid (eriti tagatisfondid) on juba tõestanud oma suutlikkust avada juurdepääs erasektori rahastamisvahenditele. Sellist tagatisvahendit võiks kasutada ka taristuprojektide (nt kinod ning filmipärandi platvormid ja uued tehnoloogiaplatvormid) jaoks kapitali hankimiseks. Samas on selleks, et Euroopa filmitööstusel oleks võimalik laene saada, äärmiselt tähtis suurendada selle sektori üldist konkurentsivõimet.

Alates 2016. aastast aitab sellele protsessile kaasa programmi „Loov Euroopa” alla kuuluv kultuuri- ja loomesektorite tagatisvahend, mis peaks hõlbustama juurdepääsu erasektori rahalistele vahenditele laenude kujul. Samuti saab filmisektor kasutada rohkem horisontaalseid vahendeid äri arendamiseks (VKEde poliitika vahendid programmi „COSME”[43] raames), investeerimiseks (ühtekuuluvusfond, rahastamisvahendid programmide „COSME” ja „Horisont 2020” raames) ning sisu loomiseks ja edastamiseks, kasutades uusi tehnoloogialahendusi, sotsiaalmeediat ja meediakanalite ühtesulandumist („Horisont 2020”[44] samba „Juhtpositsioon progressi võimaldava ja tööstusliku tehnoloogia valdkonnas” raames), samuti filmiarhiivides olevate materjalide uuendusliku taaskasutamise edendamiseks[45].

2.2. Innovatiivse ärikeskkonna loomine

Reguleerival raamistikul on filmisektori ärikeskkonna kujundamisel tähtis roll. Siinkohal on eriti olulised autoriõiguseraamistik ning meedia- ja sisuregulatsioon.

Autoriõigus on ühtaegu filmidesse investeerimise põhistiimul ja kõigi väärtusahelasse panustajate (alates autoritest) sissetuleku alus. Filme rahastatakse sageli ainuõiguste müügiga piiratud territooriumidele – äritava, mille tõttu on filme digitaalsel ühtsel turul pakutavate piiriüleste internetiteenuste jaoks raskem ja kulukam litsentsida. Sellega seoses pidas komisjon sidusrühmadega dialoogi Euroopa litsentside teemal[46] ja vaatab nüüd läbi ELi autoriõiguseraamistikku vastavalt digitaalsel ühtsel turul pakutavat infosisu käsitlevale teatisele[47]. See arutelu on filmisektori jaoks eriti asjakohane.

Sektoris toimuvate kiirete muutuste tõttu on vaja piisavat paindlikkust, mis võimaldaks ettevõtjatel eksperimenteerida ning katsetada uusi tegevuspõhimõtteid ja ärimudeleid. Paindlikkust on eeskätt vaja leviakende vallas,[48] et oleks võimalik katsetada, arendada ja kasutada teistsuguseid linastamisstrateegiaid, mis on kohandatud eri liiki filmidele ja milles kasutatakse vaatajateni jõudmiseks võimalikult suurel määral ära eri platvormide vastastikust täiendavust. Kasutamisvõimaluste katsetamine ja arendamine vastavalt muutuvatele publikuootustele aitab vaatajatel saada kiire juurdepääsu filmidele kohe pärast neist teada saamist. Nii saaks võita uut publikut neile Euroopa filmidele, mis sobivad paremini uute levitamismeetodite, nt tellitava videoteenuse jaoks. Samuti võiks see maksimeerida turustamise mõju ja olla tõhus vahend piraatluse vastu võitlemisel, sest suureneks seaduslikult kättesaadavate filmide valik. Uurida võiks filmide üheaegset või koordineeritumat linastamist eri riikide kinodes või internetipõhiste teenuste kiiremat juurdepääsu filmidele.

Kinematograafiateoste igasuguste linastuste täpselt määratletud toimumisaja küsimus tuleb eelkõige lahendada huvitatud isikute või asjaomaste erialaspetsialistide vaheliste kokkulepetega. Seda silmas pidades võiks leviaknaid käsitlevad eeskirjad turu ja tehnoloogia arengut arvestades läbi vaadata. See võimaldaks õiguste omajatel arendada ja kasutada oma filmide tutvustamiseks ja levitamiseks uusi ja uuenduslikke strateegiaid, sh võimalus, et filme linastatakse üheaegselt või peaaegu üheaegselt kinodes ja tellitava videoteenuse kaudu.

Selle küsimusega seoses antakse filmisektorile 2014. aasta kevadel teada Euroopa filmide levitamist käsitleva ettevalmistava meetme (mis on seotud eri leviakende kombineerimisega) tulemused[49]. Rahastatud projektide käigus saadud kogemused ja andmed võivad aidata välja töötada uuenduslikumaid linastamisstrateegiaid ja ärimudeleid.

Audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga[50] reguleeritakse seda, et ELi tasandil kooskõlastataks liikmesriikide õigusaktid, mis käsitlevad kogu audiovisuaalmeediat, nii tavapärast teleringhäälingut kui ka tellitavaid teenuseid. Direktiiv näeb ette ühiseeskirjade miinimumkogumi ja võimaldab audiovisuaalmeedia teenuste vaba liikumist ELis, kaitstes ühtlasi olulisi poliitikaeesmärke. Rohelise raamatuga „Valmistumine audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks: kasv, looming ja väärtused”[51] algatati avalik konsultatsioon, milles käsitletakse mitmesuguseid audiovisuaalmeedia maailmas toimuvate muudatustega seotud küsimusi. Kogutakse seisukohti selle kohta, kas audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi praegused nõuded tagavad parimad võimalused edendada Euroopa teoste loomist, levitamist, kättesaadavust ja turu jaoks atraktiivseks muutmist digitaalsel ühtsel turul.

2.3. Loovkeskkonna tugevdamine

Euroopa peab soodustama andekate inimeste tegevust ja arendama kutsealaseid oskusi Euroopa filmitööstuses. See on Euroopa filmide kvaliteedi, mitmekesisuse ja originaalsuse tagamiseks ning publiku köitmiseks ja konkurentsivõime suurendamiseks äärmiselt tähtis.

Kannustada tuleb Euroopa filmikoolide koostööd (õppekavade või mobiilsuse alal) ning koolide ja ettevõtjate vahelist loomepartnerlust. Eesmärk peaks olema suurendada väljaõppe ja oskuste kooskõla tööstusharu vajadustega (sh ettevõtlus, IKT-, reklaami- ja turustamisoskused). Samuti tuleks arendada filmitööstuse loovtegijate hulgas suunitlust rahvusvahelisemale ja üleilmsemale publikule.

Kannustada tuleks ka filmisektori ja muude sektorite loomingulist koostööd. Ja seda mitte üksnes otseselt seotud sektoritega (nt telefilmid, videomängud ja ristmeedia) või digitaalkeskkonna tegijatega (nt telekommunikatsioonioperaatorid või elektrooniliste tarbekaupade tootjad), vaid ka muude loomesektorite ja haridussektoriga.

Lisaks programmile „Loov Euroopa” ja eriti selle sektoriülesele tegevussuunale, mis aitab kõnealust eesmärki täita, toetatakse programmiga „ERASMUS+” koostööd ja mobiilsust põhikoolituses ning filmiharidussektori ja ettevõtjate vahelisi teadmuspartnerlusi ja oskusühendusi.

2.4. Juurdepääs ja vaatajaskonna arendamine

Filmipoliitika kõigis etappides alates arendamisest kuni filmide kasutamiseni tuleb koos loomingulise sisuga seada kesksele kohale ka vaatajaskond – kas siis massipublik või väiksem ring vaatajaid. Selleks tuleb nagu muudeski kultuurisektorites arendada strateegiaid ja vahendeid, millega suurendada Euroopa filmide, eriti muude kui kodumaiste filmide kättesaadavust ja nõudlust nende järele. Ülimalt tähtis on kontakt publikuga loomise ja levitamise kõigis etappides. Teave publikueelistuste ja tarbijakäitumise kohta võib aidata paremini kindlaks teha ja ära kasutada tegureid, mis võivad filmi edule kaasa aidata. Sellisest teabest võiks abi olla arenguetapis.

Samuti on vaja muuta Euroopa filmid nähtavamaks ja kergemini leitavaks ning suhelda vaatajatega. Tegevuspõhimõtted tuleb kohandada igale üksikule projektile eraldi, kuid Euroopa filmide vaatajaskonna paremaks kindlakstegemiseks ja neile teoste loomiseks tehtavaid jõupingutusi aitab kahtlemata tõhusamaks muuta kogemuste vahetamine ja ühiste vahendite (nt rakendused või veebiteenus, tootemargi kujundamise üritused ja tegevused) väljatöötamine.

Selliste audiovisuaalmeedia teenuste olemasolu, mille kaudu saab seaduslikult ja mõistliku hinnaga vaadata suurt valikut Euroopa filme, sõltub mitmest tegurist. Õiguste koondamine ning eri keeleversioonide kooskõlastatum valmistamine ja haldamine võiks märkimisväärselt vähendada tehnilisi ja tehingukulusid, mis võivad muidu takistada tellitavate videoteenuste pääsu turule. Näiteks võiks iga filmi puhul teha kättesaadavaks üheainsa piisavalt kvaliteetse digitaalse viiteoriginaali, mille põhjal saaks seejärel luua kõik erinevatele tellitavatele videoteenustele sobivad versioonid. Nii kaoks vajadus rahastada originaalversioonide tootmist iga asjaomase riigi või tellitava videoteenuse platvormi jaoks.

Ka filmiharidus on suur investeering homsesse publikusse. Euroopa filmidel on sageli keerukas visuaalne ülesehitus ja narratiiv, mille rikkust on võimalik täiel määral hinnata vaid teatavate analüütiliste oskuste abil. Publik on filmiharidusest huvitatud[52] ja filmisektor peaks selle pakkumisse investeerima.

Vaatajaskonna arendamise tegevus on kesksel kohal ka programmis „Loov Euroopa”.

Sidusrühmadega peetud dialoog Euroopa litsentside teemal[53] andis olulisi tulemusi, mis on asjakohased ka filmisektori jaoks ja mille põhjal tuleb edasi meetmeid võtta[54]. Eelkõige esitasid audiovisuaaltööstuse esindajad ühisavalduse, milles kinnitasid oma tahet jätkata tööd tasuliste internetipõhiste teenuste piiriülese ülekantavuse arendamiseks, ning filmipärandi valdkonnas leppisid filmitootjad, autorid ja pärandiga tegelevad asutused kokku põhimõtted ja korra, et hõlbustada Euroopa kinematograafiapärandi digitaliseerimist, sellele juurdepääsu ja Euroopa kodanikes selle pärandi vastu suurema huvi loomist. Aruteludes käsitleti ka seda, kuidas muuta rohkem keeleversioone või kõik keeleversioonid riikides kättesaadavamaks.

3. Kokkuvõte

Euroopa filmitööstusel on oma kultuurilise ja majandusliku täispotentsiaali saavutamiseks vaja stimuleerivat keskkonda. Sellise keskkonna loomiseks peavad oma panuse andma kõigil tasanditel, ehk siis sektoris eneses ja liikmesriikides alates kohalikust kuni riikliku tasandini tegutsevad osalejad. Ka Euroopa Liit saab subsidiaarsuse põhimõtet täielikult järgides selles protsessis osaleda.

Eespool toodu näitab, kui mitmekesised on lisaks olemasolevatele avalike fondide võrgustikele ja piirkondlikele partnerlustele (nt Põhjamaade vahel) võimalused, kuidas EL saab aidata täita ühist eesmärki tagada filmisektori kultuuriline mitmekesisus ja majanduslik areng. Samas on aga selge, et suurim vastutus ja mõjukaimad vahendid on liikmesriikide ametiasutustel ning sektori ettevõtjatel ja huvirühmadel.

Sektori kiiret arengut arvestades tuleb Euroopas arendada Euroopa filmipoliitikat käsitlevat arutelu ja avatud dialoogi kõigi huvirühmadega, st nii ametiasutustega kui ka erasektoriga. Keskmes peaks olema ühine eesmärk teha väga mitmekülgne Euroopa filmivara vaatajatele kättesaadavaks ning muuta filmisektor konkurentsivõimelisemaks ja tasuvamaks.

Sel eesmärgil kavatseb komisjon luua Euroopa filmifoorumi ehk olemasolevatele vahenditele tugineva protsessi, mille eesmärk on edendada kogemuste ja tavade vahetamist ning ühist huvi pakkuvate küsimustega seotud teadmiste uurimist ja jagamist. Foorumi põhitähelepanu peaks olema filmisektorit käsitleva avaliku poliitika arutamisel. Protsessis oodatakse vabatahtlikult osalema Euroopa tasandi huvitatud isikuid ning see toimub täiesti läbipaistvalt ja kogu sektori heaks.

[1]               Euroopa filmifondid toetavad filmitööstust igal aastal 2,1 miljardi euroga (Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse aruanne „Public Funding for Film and Audiovisual Works in Europe”, 2011).

[2]               Hiljutised teosed, nagu „1 + 1” („Intouchables”) on köitnud kogu maailma publikut oma originaalsusega ning neist on saanud tulusad kassahitid.

[3]               COM(2012) 537 (final).

[4]               KOM(2010) 245( lõplik)/2.

[5]               Euroopa Liidus toodetud mängufilmide arv suurenes 1159lt 2008. aastal 1336ni 2011. aastal. Samal ajal suurenes USAs ja Kanadas toodetud filmide arv 773lt 818ni (Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse aruanne „Focus 2013”).

[6]               Hinnangute kohaselt oli filmi „1 + 1” üleilmne kassatulu 309 189 989 eurot ja tootmiseelarve ligikaudu 7 miljonit eurot. Filmi „Artist” („The Artist”) üleilmset kassatulu hinnatakse 96 718 509 miljonile eurole, selle tootmiseelarve oli aga ligikaudu 11 miljonit eurot.

[7]               VoD ehk video on demand.

[8]               Ajavahemik 2008–2012. Andmed ei hõlma Maltat. Allikas: Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskus.

[9]               Ajavahemik 2008–2012. Allikas: Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskus.

[10]             Allikas: Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse aastaraamat 2012, 2. köide, lk 234.

[11]             Näiteks oli 2012. aastal USA turul väga vähe ELi filme – nende turuosa oli vaevalt 8 %, samas kui USA filmid moodustasid üle 90 %. Allikas: Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse andmebaas, aruanne „Focus 2013”.

[12]             Allikas: Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse uuring „Theatrical export of European films in 2010”, mis hõlmab Argentinat, Austraaliat, Brasiiliat, Tšiilit, Colombiat, Lõuna-Koread, Mehhikot, Uus-Meremaad, USAd ja Kanadat ning Venezuelat. Samal ajavahemikul saadi 66 % USA filmide kassatulust välismaal.

[13]             Allikas: Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse aastaraamat 2012, lk 150–155.

[14]             Erinevalt DVDdest hõlmavad tellitavaid videoid audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv ja selle sätted, millega edendatakse Euroopa teoseid.

[15]             2011. aastal kulutasid tarbijad audiovisuaalsele sisule digitaalsete ja internetiplatvormide ja -teenuste kaudu 20,1 % varasemast rohkem ehk kokku 1,2 miljardit eurot. Euroopa tarbijate kulutused DVDdele vähenesid aga seitsmendat aastat järjest. Nimetatud aastal oli langus 10 % ja turu maht 9,4 miljardit eurot. Lähitulevikus oodatakse Euroopa videosektoris digitaalsete ja internetipõhiste levituskanalite arvu kasvu. Näiteks on kogutulu, mis on saadud tellitava videoteenuse pakkumisel omandiõigusega võrkude kaudu (teenused suletud platvormidel ehk nn kinnise õue teenused), suurem interneti kaudu levitamisel saadud tulust. Prognooside kohaselt suureneb Euroopas selline tulu 2011. aastal saadud 850 miljonilt eurolt 2017. aastaks 1,5 miljardi euroni. DVDdele/Blue Ray plaatidele kulutatakse edaspidi eeldatavasti vähem. Allikad: Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse aastaraamat 2012; ettevõtte Screen Digest andmebaas 2013.

[16]             Tulevikutehnoloogiate Instituudi uuring „Statistical, ecosystems and competitiveness analysis of the media and content industries — the film sector”, Sophie de Vinck, Sven Lindmark, 2012, punkt 3.4.3.

[17]             Allikas: Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskus. Saksamaal oli iTunesis saadaval 36 filmi 50sest filmide valimist, mis koosnes 25st parimast Euroopa filmiauhinna võitnud filmist (1988–2012) ja 25st parimast Euroopa menufilmist (1996-2012). Riigis olevatel tellitava videoteenuse platvormidel oli selliseid filme saadaval kõige rohkem 29. Prantsusmaal olid need näitajad 30 ja 21 ning Itaalias 2 ja 8.

[18]             Uuring hõlmas 4550 Euroopa tarbijat kümnest riigist, vanuses 4–50 aastat. „A profile of current and future audiovisual consumers”, Final Report, EAC/08/2012, lk 10.

[19]             „A profile of current and future audiovisual consumers”, Final Report, EAC/08/2012, lk 55.

[20]             „A profile of current and future audiovisual consumers”, Final Report, EAC/08/2012, lk 77.

[21]             Vt Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse aastaraamat 2012, 2. köide, lk 222 (966 miljonit 2011. aastal). Mõningates liikmesriikides, nt Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Bulgaarias, Sloveenias ja Slovakkias kinokülastuste arv siiski vähenes.

[22]             „A profile of current and future audiovisual consumers”, Final Report, EAC/08/2012, lk 60.

[23]             See viimane näitaja hõlmab ka tasuta voogedastust või allalaadimist, millest valdav osa toimub tõenäoliselt ebaseaduslike platvormide kaudu.

[24]             Roheline raamat „Valmistumine audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks: kasv, looming ja väärtused”, milles on viidatud Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse aastaraamatu II köite leheküljele 171.

[25]             Hiljutise Ühendkuningriigis tehtud analüüsi kohaselt on lineaarse televisiooni vaatamise aeg 16–24-aastaste hulgas vähenenud 168 minutilt päevas 2010. aastal 142 minutini päevas 2013. aastal ning väheneb arvatavasti veelgi 119 minutini päevas aastaks 2020; 25–34-aastaste hulgas on see vaatamisaeg vähenenud 200 minutilt päevas 2010. aastal 183 minutini päevas 2013. aastal ning väheneb arvatavasti veelgi 148 minutini päevas aastaks 2020. Ettevõtte Enders Analysis uuring „Where have all the young viewers gone?”, jaanuar 2014.

[26]             Ühendkuningriigis vaadati 2011. aastal internetis videoid 20,5 minutit kuus. Prantsusmaal oli see näitaja 15 minutit ja Saksamaal 22 minutit.

[27]             Vt Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse aastaraamat 2012, 2. köide, lk 206.

[28]             Motion Pictures Association of America: http://www.mpaa.org/Resources/3037b7a4-58a2-4109-8012-58fca3abdf1b.pdf, lk 21.

[29]             Vt uuring „Rentabilité des investissements dans les films français”, O. Bomsel ja C. Chamaret, 2008. Selle uuringu kohaselt teenisid Prantsusmaal tehtud 162 filmist oma tootmis- ja levitamiskulud tagasi vaid 15 filmi, http://crg.polytechnique.fr/fichiers/crg/perso/fichiers/chamaret_728_RentabContango2.pdf.

[30]             Tarbijatasandil kahanes videoturg 17 tähtsaimas Euroopa riigis 2012. aastal võrreldes 2011. aastaga 1,1 %. Digitaalsete videote müük ja tellitavate videote müük nn kinnisel õuel (tellitavad videod televisioonis) suurenes aga vastavalt 71 % ja 26 %. Allikas: rahvusvahelise videoföderatsiooni aastaraamat 2013, lk 17 ja 18.

[31]             Vastavalt statistilistele andmetele, milles käsitleti sadat suurima vaatajaarvuga telesaadet kuues liikmesriigis (Ühendkuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Portugal), oli teleseriaal 2012. aastal menukaim žanr (koguvaatajaskond 62 %). Allikas: lesaudiencestv.com, http://www.lesaudiencestv.com/categorie-12499478.html. Euroopa teleseriaalid omandavad kodu- ja välismaistes telekavades üha suuremat tähtsust, nt seriaal „Äkta människor” (ingl k „Real Humans”, Rootsi/Taani/Soome) tehakse varsti Ühendkuningriigis ümber ja on juba eksporditud 53 riiki. Allikas: Médiamétrie, Scripted Series Report 02, oktoober 2013.

[32]             Allikas: Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse aruanne „Public Funding for Film and Audiovisual Works in Europe”, 2011.

[33]             Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse aruanne „The circulation of European co-productions and entirely national films in Europe 2001 to 2007”, http://www.coe.int/t/dg4/cultureheritage/culture/film/paperEAO_en.pdf.

[34]             USAs oli 2006. aastal keskmine filmieelarve 106,6 USA dollarit, millest 70,8 miljonit kulutati tootmisele ja 35,9 miljonit turustamisele. Allikas: Ameerika mängufilmiühenduse aruanne „Theatrical Market Statistics 2007”.

[35]             Süsteem, mille raames linastatakse filme eri levitamiskanalite kaudu järjestikuselt. Need leviaknad ehk kronoloogia on liikmesriigiti erinevad, ehkki näiteks mängufilmi puhul on tavaline järjestus järgmine: esilinastus kinos, videod / DVDd / Blu-ray plaadid, tellitavad videod, tasuline televisioon ning lõpuks tasuta eetrisseantav televisioon.

[36]             Vt punkt 1.2.

[37]             Väärib märkimist, et ka paljudest kodumaisel turul edukaks osutunud Euroopa filmidest saavad muudes riikides nišifilmid.

[38]             Selliste vahendajate teenused, kelle ülesanne on pidada läbirääkimisi filmide õiguste omajatega, et luua tellitava videoteenuse platvormidele huvipakkuv kataloog; seda tegevust võib täiendada aktiivne toimetamiskomponent (kuraatortegevus).

[39]             Euroopa Filmiarhiivide Assotsiatsiooni (ACE) hinnangul.

[40]              Eelkõige väärib märkimist, et komisjoni 15. novembril avaldatud teatises filmidele ja muudele audiovisuaalteostele antava riigiabi kohta ajakohastati riigiabikriteeriume, mille abil hinnatakse liikmesriikide toetuskavasid; teatises käsitletakse abikõlblike tegevusalade arvu suurendamist, rõhutatakse subsidiaarsuspõhimõtte tähtsust kultuuripoliitikas ja austust siseturu põhimõtete vastu, suurendatakse riigiabi maksimummäära mitme riigi koostöös valmivate teoste puhul ning täiustatakse filmipärandi kaitset ja hõlbustatakse sellele juurdepääsu.

[41]             Nagu toimub näiteks Taanis, Hispaanias, Rootsis ja Lätis. Vt kolmas filmipärandit käsitleva soovituse rakendamise aruanne aadressil https://ec.europa.eu/digital-agenda/sites/digital-agenda/files/swd_2012_431_en.pdf.

[42]             Vt „Study on the Role of Banks in the European Film Industry”, Peacefulfish, mai 2009, http://ec.europa.eu/culture/media/media-content/documents/about/filmbanking.pdf.

[43]             COSME on ELi programm ettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) konkurentsivõime suurendamiseks. Programm kestab ajavahemikul 2014–2020.

[44]             Horisont 2020 on Euroopa Liidu uurimisprogramm, mis kestab ajavahemikul 2014–2020. „Juhtpositsioon progressi võimaldava ja tööstusliku tehnoloogia valdkonnas” ehk LEIT on programmi „Horisont 2020” osa.

[45]             Programmi „Horisont 2020” ühiskondlik probleem nr 6.

[46]             http://ec.europa.eu/licences-for-europe-dialogue/en/content/about-site.

[47]             COM(12) 789, 18.12.2012.

[48]             Eriti sellega seoses, millises järjestuses filmi linastatakse kinos, näidatakse tasulisel telekanalil, lastakse müüki koduvideona, laenutatakse koduvideona, näidatakse tasuta telekanalil ja levitatakse tellitava videona.

[49]             C(2012) 1890, 27.3.2012.

[50]             Direktiiv 2010/13/EL, ELT L 95, 15.4.2010, lk 1–24.

[51]             COM(2013) 231 (final).

[52]             „A profile of current and future audiovisual consumers”, Final Report, EAC/08/2012, lk 72 f.

[53]             http://ec.europa.eu/licences-for-europe-dialogue/en/content/about-site.

[54]             Vt dokument „Ten pledges to bring more content online”, http://ec.europa.eu/internal_market/copyright/docs/licences-for-europe/131113_ten-pledges_en.pdf.