16.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 451/123

Raportöör:

Jacek KRAWCZYK

Kaasraportöör:

Nico WENNMACHER

1.1.

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni uut eeskirja, mis käsitleb suunised lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta. Selles eeskirjas, mida on kaua oodanud nii lennujaamad kui ka -ettevõtjad, sätestatakse raamistik, mis sisaldab mh iseäranis üleminekuperioodi, et käsitleda mõningaid olulisi probleeme sügavaid muutusi läbivas ELi transpordisektoris.

1.2.

Komitee kahetseb, et piirkondlike surverühmade ja kohalikul tasandil valitud poliitikute põhjendamatu surve tõttu ei paku Euroopa Komisjoni vastu võetud lõplik eeskiri piisavalt vahendeid läbipaistvuse märkimisväärseks suurendamiseks Euroopa lennundusturul/-sektoris. Lennunduse maapealse taristu arendamist tuleb eri tasanditel (ELi, liikmesriigi, piirkondade tasand) paremini koordineerida. Maksumaksjate raha, sh ELi eelarvevahendite kasutamine peab olema hästi ettevalmistatud. Seejuures tuleb lähtuda teostatavusuuringust, mida ei ole moonutatud paljalt kohalikest poliitilistest huvidest lähtuvalt, vaid mille aluseks on asjaomane majanduslik ja sotsiaalne nõudlus. See uuring peaks hindama ka projekti jätkusuutlikkust, hõlmates maakasutuse kriteeriume, mõju tööhõivele, töötingimusi ja keskkonnamõju. Arvesse tuleb võtta ka kooskõla ELi strateegiliste projektide, nt ühtse Euroopa taeva ja Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemiga (SESAR).

1.3.

Komitee on mures komisjoni konkurentsivaldkonna kohtuasjade kasvava hulga ja liikmesriikide ebaasjakohase suhtumise pärast võrdsete võimaluste puudumisse ELi lennunduses. Lennujaamadele kasumisse jõudmiseks äärmiselt pika üleminekuperioodi võimaldamine ei paku piisavat stiimulit mõtteka muutuse saavutamiseks.

1.4.

Komitee on sügavalt pettunud, et teostamata jäi uuring, mis oleks näidanud praegust olukorda riigiabi ja sarnaste meetmete alal lennundussuuniste rakendamise raames – ja mida taotleti komitee eelmises arvamuses. Liiga palju ruumi jäeti selleteemalisele poliitilisele udutamisele ega esitatud piisaval hulgal kindlaid andmeid usaldusväärsete lahenduste esitamiseks. Komitee kordab oma taotlust koostada uuring, mis on tema silmis endiselt asjakohane ja põhjendatud. Uuring peaks andma teavet abi suuruse ja liigi kohta, selle tegeliku mõju kohta majanduse arengule ja tõhususele ning selle mõju kohta tööhõivele nii kvantitatiivsest kui kvalitatiivsest vaatenurgast.

1.5.

Komitee arvates on oluline stimuleerida sotsiaalset dialoogi ja vältida sotsiaalset dumpingut selles valdkonnas. Samuti on oluline kehtestada kord, mille abi tagada lennundussektori tööturu arengut iseloomustavate ajakohastatud andmete pidev kättesaadavus.

1.6.

Üks eelmiste suuniste rakendamisest tulenev oluline probleem oli ebapiisav jõustamine. Komitee on mures selle pärast, et lisaks äärmiselt pikale üleminekuperioodile sisaldab praegune eeskiri suurt hulka erandeid, mis võimaldab jätkata nõrka jõustamist ka tulevikus, õõnestades seega selle eeskirja põhieesmärki: võrdsete võimaluste loomist.

1.7.

Lennundussuuniste tagasiulatuv kohaldamine tegevusabile peaks võimaldama täita uusi eeskirju ka sellistel lennujaamadel ja -ettevõtjatel, kes aastaid ületasid 2005. aasta suunistes kehtestatud norme. Lennundussuuniste tagasiulatuv kohaldamine peaks hoolitsema ka selle eest, et ei karistata turuosalisi, kes täitsid tollal kehtivaid komisjoni 2005. aasta suuniseid.

1.8.

Selleks et Euroopa lennundussektor muutuks taas jätkusuutlikuks, on tarvis võrdseid võimalusi. 2014. aastal komitees korraldatud avalik arutelu näitas selgelt, et praegune võidujooks toetuste pärast ohustab Euroopa lennunduse olukorda ja õõnestab tõsiselt selle jätkusuutlikkust.

1.9.

Komitee tunnustab lennundussuuniste lähenemisviisi lennuettevõtjatele antava stardiabi reguleerimisel, ehkki ainult uute reeglite rakendamine ja jõustamine määrab lõplikult ära, kas selguse ja lihtsuse eesmärgid on saavutatud.

1.10.

Seoses uute lennuettevõtjate loomise kavadega, mis nõuavad märkimisväärseid avaliku sektori rahastamisvahendeid, leiab komitee, et tuleks korraldada teadlikkuse tõstmise programme ja toetavaid meetmeid piirkondlike lennujaamade omanikele ja juhtidele, kes on selliste küsimustega tegelemiseks halvasti ettevalmistatud.

1.11.

Riigiabi eeskirjade rakendamist siseturul tuleb jälgida ka kolmandates riikides. ELi ametiasutused peavad olema järjekindlad ja kohandama oma poliitikat seoses ELi turule pääsemisega iseäranis käitajate puhul, kes võidavad oma koduriikide soodsatest tingimustest, mis võivad tekitada ebavõrdse konkurentsi. Oluline on luua võrdsed võimalused kõigile.

1.12.

Selleks et ELi lennundussektor suudaks kasvava nõudlusega jätkusuutlikul viisil toime tulla, peab see pakkuma kvaliteetseid töökohti ja häid töötingimusi, mis vastavad nii reisijate huvidele kui turvanõuetele. Nagu juba märgitud, on oluline ergutada sotsiaalset dialoogi ja vältida sotsiaalset dumpingut selles valdkonnas. ELi lennundussektoris on juba mitu rühma asjaomaste sotsiaalpartneritega arutelude pidamiseks, ja suurema tõhususe saavutamiseks tuleb neid veelgi tugevdada ja täiendada nende liikmeskonda lennujaamade esindajatega. Samuti tuleb jätkata käitajate teadlikkuse tõstmist ja peatada riigiabi andmine oluliste eeskirjade täitmata jätmise korral, iseäranis juhul, kui rikutakse kohaldatavat tööõigust.

1.13.

Seepärast on äärmiselt oluline jälgida tähelepanelikult ka praeguste „uute” lennundussuuniste rakendamist. Euroopa Komisjon peaks läbi vaatama, millises ulatuses on eesmärgid saavutatud, ja selle kohta hiljemalt 12 kuu jooksul tagasisidet andma.

2.1.

Euroopa lennundussektor on kujundatud nagu turg, kus nõudlus määrab piletihinnad ja kasutajad tasuvad lennunduskulud tasude ja lõivude kaudu, eesmärgiga luua „konkurentsivõimeline ja ressursitõhus transpordisüsteem” (transpordipoliitika valge raamat, 2011). Siiski on lennujaamadele ja -ettevõtjatele antav riigiabi Euroopa lennundusturul loonud otsustava tähtsusega struktuurilisi puudujääke, mis vajavad korrigeerimist.

2.2.

Euroopa Komisjon kavatses pikka aega läbi vaadata 1994. aasta suunised EÜ asutamislepingu artiklites 92 ja 93 sätestatud riigiabi kohta lennundussektoris ja 2005. aasta ühenduse suunised lennujaamade rahastamise ja piirkondlikest lennujaamadest opereerivate lennuettevõtjate riikliku stardiabi kohta (edaspidi „lennunduse suunised”). Juba pikka aega oli tarvis selgemaid eeskirju, et lennujaamad saaksid toetusi siis, kui nad seda tõepoolest vajavad, iseäranis seetõttu, et laialdaselt tunnistati, et eelnevaid lennundussuuniseid ei oldud tõhusalt jõustatud.

2.3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis oma 482. täiskogu istungjärgul 11. juulil 2012 vastu täiendava arvamuse teemal „ELi lennunduse ja lennujaamade 1994. ja 2005. aasta suuniste läbivaatamine” (CCMI/95). Arvamuses esitles komitee selgelt Euroopa lennundusturu arengut ja olemasolevate lennundussuuniste rakendamist tõsiselt takistavaid asjaolusid. Samuti esitati rida järeldusi ja soovitusi.

2.4.

Komitee toetas arvamuses vajadust standarditud ELi õigusraamistiku järele kogu lennundussektori jaoks, mis hoiaks ära kontrollimatud toetustavad ja tagaks võrdsed tingimused kõigile turuosalistele ka kohalikul tasandil.

2.5.

Komitee juhtis tähelepanu vajadusele luua lennundussuunised selge ja lihtsa eeskirjadekogumi kaudu, et saavutada Euroopa lennundussektori õiguskindlus. Komitee rõhutas lennundussuuniste nõuetekohase elluviimise olulisust, omistades äärmise tähtsuse jõustamisele.

2.6.

Komitee varasema arvamuse (CCMI/95) kohaselt pidanuks komisjoni esitatavate uute suuniste eesmärk olema kaitsta kõiki lennuettevõtjaid piirkondlike omavalitsuste või lennujaamade diskrimineeriva, ebaselge või konkurentsi moonutava finantsabi eest. Avaliku sektori vahenditest rahastamine ei tohi moonutada konkurentsi lennujaamade ega lennuettevõtjate vahel.

2.7.

Komitee avaldas veendumust, et riigiabi andmine investeeringuteks lennujaamade infrastruktuuri ja stardiabi lennuettevõtjatele peaks olema võimalik ainuüksi rangelt määratletud juhtudel ning nende kestus ja ulatus peavad olema piiratud. Pealegi tuleks riigiabi anda vaid erandjuhtudel ning võttes asjakohaselt arvesse läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtet.

2.8.

Läbipaistvuse osas jõudis komitee järeldusele, et tuleks avaldada abi saamise tingimused. Täielikult tuleks avalikustada lennujaamadele ja -ettevõtjatele kättesaadav abi, samuti see, mis tingimustel abi välja makstakse.

2.9.

Üldise põhimõttena leidis komitee, et erainvesteeringuid ei saa käsitada riigiabina. Samal ajal võib riigiettevõte tegutseda erainvestorina, kui investeering on äriliselt õigustatud.

2.10.

Komitee pidas vajalikuks valmistada ette uuring, milles toodaks välja riigiabi ja samalaadsete tavade praegune olukord selles osas, mis puudutab lennunduse suuniste rakendamist. Eelkõige selleks, et hinnata, millises ulatuses praegu kasutusel olev tava moonutab või ei moonuta lennujaamade ja -ettevõtjate võrdseid tingimusi, peaks uurimus pakkuma andmeid antud abi suuruse ja liigi kohta, selle mõju kohta reaalmajanduse arengule/tõhususele ning selle kvantitatiivse ja kvalitatiivse mõju kohta tööhõivele.

2.11.

Komitee tõi välja, et kõigis uutes suunistes tuleb arvesse võtta töötajate ja reisijate huve. Kuna inimressursid on lennutranspordi kvaliteedi ülioluline element, peab jätkusuutlik tsiviillennundus suutma pakkuda kvaliteetseid töökohti ja häid töötingimusi. Seda silmas pidades on oluline edendada sektoris sotsiaaldialoogi ja vältida sotsiaalset dumpingut.

2.12.

Komitee kutsus üles rakendama piirkondlike lennujaamade arendamise valdkonnas pikaajalist poliitikat. Lennundussuuniseid on võimalik edukalt jõustada vaid juhul, kui lepitakse kokku piirkondlike lennujaamade arendamise selgetes poliitilistes prioriteetides. Komisjoni ülesanne pidanuks olema töötada viivitamatult välja selline poliitiline päevakord.

2.13.

Komitee kutsus liikmesriike üles toetama kindlalt ja pühendunult uute suuniste ettevalmistamist ja rakendamist. See oli eriti oluline ELi vahendite jaotamisel uue mitmeaastase finantsraamistiku raames. „Väiksema eelarvega enama tegemine nõuab selgeid prioriteete. Regionaalareng on väga oluline, ent see ei peaks õigustama selliste lennujaamade edasist arendamist, kui puudub võimalus piisava nõudluse loomiseks.”

3.1.

20. veebruaril 2014 võttis Euroopa Komisjon vastu suunised lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta, millega asendati juba peaaegu kümme aastat kasutusel olnud suunised (aastast 1994 ja 2005).

3.2.

Uus eeskiri võimaldab anda väikestele mittekasumlikele lennujaamadele tegevusabi kuni 10 aasta pikkuse üleminekuperioodi jooksul. Pärast seda peab lennujaam suutma ise oma kulud katta. Lubatav suurim abisumma on

3.2.1.

Siiski on ka edaspidi võimalik hüvitada üldist majandushuvi pakkuvate teenustega seotud katmata tegevuskulusid. See kehtib ainult lennujaamade suhtes, millel on tähtis roll isoleeritud, kaugete ja äärepoolsete alade piirkondliku teenindamise seisukohast.

3.3.

Paremini suunitletud investeerimisabi on lubatud vaid tegeliku transpordivajaduse puhul ja kui sellel on selge positiivne mõju. Läbilaskevõimet tuleks suurendada vaid seal, kus selle järele on nõudlus. Investeerimisabi ei tohiks anda juhul, kui investeering kahjustaks samas teeninduspiirkonnas juba olemasolevat lennujaama, ega piirkonnas, mis on teiste transpordiliikide abil juba niigi hästi ühendatud.

3.3.1.

Maksimaalselt lubatud investeerimisabi:

3.4.

Lennuettevõtjad võivad maksimaalselt kolme aasta jooksul saada abi, mis võib hõlmata kuni 50 % uue sihtkoha lennujaamatasudest. Kaugetes piirkondades asuvate lennujaamade puhul võib olla põhjendatud paindlikum korraldus.

3.5.

Lennuettevõtjate ja lennujaamade vahelist korraldust ei käsitata abina, kui tavalistes turumajanduse tingimustes tegutsev erainvestor oleks nõustunud samade tingimustega. Kui korraldus ei ole kasumlik, käsitatakse lennujaama/lennuettevõtja kokkulepet lennuettevõtjale riikliku toetuse osutamisena.